2-20-126752/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli

Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. november 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-126752

Kohtuasi

Krediidikaitse Grupp OÜ hagi X ja Terve Keha OÜ

vastu võlanõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Terve Keha OÜ ja X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

Krediidikaitse

Grupp

OÜ

(registrikood

11693223),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaadi abi Tenno Parmas

Kostja (apellant) Terve Keha OÜ (registrikood 14416483)

Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXX)

Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo

Räppo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-126752

resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a otsus on jõustunud osas, millega mõisteti Terve

Keha OÜ-lt ja X-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks välja põhinõue

3000 eurot õigeksvõtul põhineva otsusega.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt Terve Keha OÜ ja X kanda.

Menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja

jooksul pärast otsuse jõustumist.

2-20-126752

2 (8)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 30. septembril 2020 hagi Terve Keha OÜ (kostja I)

ja X (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhinõue 3000 eurot,

intress 180 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1122 eurot, samuti

alates 1. oktoobrist 2020 viivis 0,2% päevas põhinõude (3000 eurot) tasumata osalt, kuid mitte

rohkem kui 1698 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja I ja Credit Invest OÜ (laenuandja) 12. veebruaril 2020

laenulepingu nr Ci201717632 (laenuleping), mille alusel kostja I sai laenu 3000 eurot intressiga

6% kuus. Viivisemäär on lepingu järgi 0,2% päevas. Laenuandja sõlmis laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks 12. veebruaril 2020 kostjaga II käenduslepingu, mille kohaselt

vastutab kostja II laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest maksimaalselt summas

6000 eurot. Kostja I pidi laenu tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 12. märtsil 2020.

Kostja I laenu ei tagastanud ja jättis tasumata intressi 180 eurot. Hagi esitamise seisuga on

kostjal I viivisevõlgnevus 1122 eurot. Laenuandja loovutas nõude 10. juulil 2020 hagejale.

Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja, et kostjad on sõlminud laenulepingu ja

käenduslepingu enda majandustegevuse raames, mistõttu on asjakohatud nende viited

tarbijasuhteid reguleerivale materiaalõigusele või kohtupraktikale. Laenulepingust tulenev

viivisenõue on seaduslik ja põhjendatud ning selle vähendamiseks puudub alus. Laenu- ja

käendusleping on sõlmitud kehtivalt. Hageja ei nõustu kostjate taotlusega määrata kindlaks

kohtuotsuse täitmise kord. Hageja hinnangul ei võimalda tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 445 lg 1 kohtul ilma hageja nõusolekuta nõuet ajatada. Kostjate taotlus on alusetu ja

põhistamata. Hageja palus lahendada hagi 3000 euro osas õigeksvõtul põhineva otsusega.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad ei vaielnud vastu põhivõlgnevusele ja võtsid selle osas hagi õigeks. Kostjad on

põhivõlgnevust tunnistanud kohtuväliselt, samuti maksekäsu kiirmenetluses. Kostja I

majandustegevus on aeroobika ja jõusaalide tegevus. Seoses Covid-19 tõttu kehtestatud

eriolukorraga pidi kostja I oma majandustegevuse peatama, mistõttu tal tekkisid raskused

kohustuse täitmisega.

Kostjad vaidlevad vastu viivisemäärale. Viivis 73% aastas on ebamõistlik, vastuolus heade

kommetega ja tühine. Kostjad on püüdnud saavutada kokkulepet viivise vähendamiseks ja

2-20-126752

3 (8)

võlgnevuse ajatamiseks, kuid hageja ei ole vastu tulnud. Kostjad paluvad vähendada

kõrvalnõudeid mõistliku ulatuseni.

Kostjad on seisukohal, et tegemist on tühiste tehingutega, kuna need on sõlmitud

tüüptingimustel, mida kostjad ei saanud mõjutada.

Kostjad palusid määrata kohtuotsuses kindlaks selle täitmise kord selliselt, et kostjad tasuvad

neilt väljamõistetava võlgnevuse igakuiste 200 euro suuruse maksetena kuus kuni võlgnevuse

tasumiseni.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

põhinõude 3000 eurot õigeksvõtul põhineva otsusega. Lisaks mõistis maakohus kostjatelt

hageja kasuks välja intressi 180 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 1122 eurot, kokku 1302 eurot, samuti viivise 0,2% põhinõude (3000 eurot)

tasumata osalt päevas alates 1. oktoobrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte

rohkem kui 1698 eurot. Maakohus jättis rahuldamata kostjate taotluse määrata kindlaks

kohtuotsuse täitmise kord ja tähtaeg. Maakohus tunnistas otsuse õigeksvõtul põhineva summa,

s.o 3000 euro osas tagatiseta viivitamata täidetavaks (TsMS § 468 lg 1 p 1). Menetluskulud

jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude õiguslik alus võlaõigusseaduse

(VÕS) § 108 lg 1. Hagi lahendamiseks peab kohus tuvastama, et poolte vahel oli kehtiv leping,

kohustus on muutunud sissenõutavaks, kostjad rikkusid lepingut ja kostjad vastutavad lepingu

rikkumise eest.

3.2. Maakohus tuvastas järgmised vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud:

-

laenuandja ja kostja I sõlmisid 12. veebruaril 2020 laenulepingu, mille alusel kostja I

sai laenu 3000 eurot intressiga 6% kuus. Viivisemäär on laenulepingu järgi 0,2% päevas.

Kostja I kohustus laenu tagastama 12. märtsil 2020;

-

laenuandja sõlmis kostjaga II laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks 12.

veebruaril 2020 käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab laenulepingust

tulenevate kohustuste eest maksimaalselt summas 6000 eurot;

-

laenuandja loovutas 10. juulil 2020 nõuded kostjate vastu hagejale.

3.3. Kostja I ja laenuandja vahel sõlmitud leping vastab krediidilepingu tunnustele. Kostja I on

omaks võtnud, et ta sai raha kätte ja krediiti tähtaegselt ei tagastanud. Maakohus viitas VÕS §

164 lg 1 esimesele lausele, lg-le 2 ja § 167 lg-le 1 ning leidis, et hageja on oma nõudeõigust

kostjate vastu tõendanud.

Esitatud asjaoludel vastab laenuandja ja kostja II vahel sõlmitud leping käenduslepingu

tunnustele (VÕS § 142 lg 1). Tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 järgi,

kuna käendajaks on isik, kes on ühtlasi põhivõlgnikuks oleva juriidilise isiku ainuosanik ja

juhatuse liige (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-124-12, p 15). Käenduslepingus oli kokku lepitud

vastutuse maksimummäär. Seega on käendusleping igal juhul kehtiv. Kohustuse rikkumise

korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga

ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku

vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1).

2-20-126752

4 (8)

Laenu- ja käendusleping on sõlmitud kehtivalt. Mõlemad lepingud olid kostjatega läbi räägitud.

Kostjad ei ole tõendanud lepingute tühisust. Kostjad ei ole kohustuste rikkumisele vastu

vaielnud ja võtsid 8. detsembri 2020. a menetlusdokumendis hagi põhivõla 3000 euro osas

õigeks. Kohus viitas TsMS § 440 lg-le 1 ja rahuldas hagi põhivõla 3000 euro osas õigeksvõtul

põhineva otsusega.

3.4. Laenuleping on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses ning lepingu pooled on laenulepingu

p-s 3.6 kokku leppinud, et laenult 3000 eurot tuleb maksta intressi 6% kalendrikuus (180 eurot).

Hagejal on õigus arvestada kostjate võlgnevuselt intressi ajavahemiku 12. veebruar 2020 kuni

12. märts 2020 eest 180 eurot. Intressinõue tuleb rahuldada.

3.5. Laenulepingu p-s 3.9 on laenuandja ja kostja I kokku leppinud viivisemääras 0,2% päevas.

VÕS § 149 lg 1 esimesest lausest tulenevalt saab kostja II tugineda kostja I viivise vähendamise

vastuväitele. Riigikohtu seisukoha järgi ei ole viivise vähendamise vastuväide vahetult seotud

põhivõlgniku isikuga ega ka põhivõlgniku kujundusõigus (Riigikohtu otsus asjas 3-2-1-139-14,

p 16). Kohus viitas VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1. Kui viivisenõue ei ületa põhivõlgnevust,

on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus isikul, kes taotleb viivise

vähendamist. Seetõttu peab kostja I tõendama viivise vähendamise taotluse aluseks olevaid

asjaolusid. Kohus leiab, et kostjate vastuväide viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud.

Laenulepingust tulenev viivisenõue on seaduslik ja põhjendatud. Kostjad ei ole menetluses

välja toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid aluse VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks ja

viivise vähendamiseks. Viivise määr on kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohus ei ole

varasemas praktikas pidanud majandustegevuses ebamõistlikult kahjustavaks viivisemäära

0,25% päevas, s.o 91,25% aastas (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 17). Seega ei

saa majandustegevuses lugeda ebamõistlikult kahjustavaks viivisemäära 0,2% päevas. Covid-

19 mõjutused ei ole aluseks vähendada viivist.

3.6. Maakohus viitas VÕS § 42 lg 1 esimesele lausele, § 42 lg 3 p-le 5 ja §-le 44. Hageja nõude

aluseks on majandustegevuses sõlmitud laenuleping, mistõttu ei kohaldu tarbijalepingu sätted.

3.7. Eeltoodut arvestades rahuldas kohus hagi. Kohus jättis rahuldamata kostjate taotluse otsuse

täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks. Taotlus ei ole põhjendatud. TsMS § 445 alusel

saab täitmist ajatada väga erandlikel asjaoludel. Kostjad ei ole toonud välja ega tõendanud

erandlike asjaolude esinemist. Kostja omaksvõtu osas (3000 eurot) on kohus teinud õigeksvõtul

põhineva otsuse, mis on TsMS § 468 lg 1 p 1 kohaselt viivitamatult täidetav.

3.8. Kostjate taotlus jätta põhivõla osas kantud menetluskulud hageja kanda ei ole põhjendatud.

Hagi esitamine oli tingitud kostjate enda käitumisest. Hageja menetluskulud tuleb jätta

täielikult, s.o nii õigeksvõtul põhineva otsuse kui ka ülejäänud osas solidaarselt kostjate kanda.

Kostjad ei ole tõendanud, et nad on põhivõlga kohtueelselt tunnustanud. Kostjad ei ole võla

katteks makseid teinud ning seetõttu oli kohtusse pöördumine vajalik. Kohus otsustas määrata

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsus

tühistada osas, millega kostjatelt mõisteti solidaarselt hageja kasuks välja intress 180 eurot,

hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1122 eurot ja edasiulatuv viivis

ning jäeti rahuldamata kostjate taotlus määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja tähtaeg.

Kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ja paluvad jätta

menetluskulud hageja kanda.

2-20-126752

5 (8)

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud ning on

vastuolus kohtupraktikaga. Kostjate vastuväited ei rajanenud ainult sellel, et kohalduda võiksid

tarbijasuhte põhimõtted. Kostjad tuginesid sellele, et tehingud on tühised, sest need on sõlmitud

tüüptingimustel. Kohtu järeldus, et laenu- ja käendusleping on kostjatega läbi räägitud ja

kostjad ei ole tõendanud nende tühisust, ei rajane faktilistel asjaoludel, esitatud tõenditel ega

kohtupraktikal. Hageja ei ole tõendanud, et viivisemäär oleks eraldi läbi räägitud. Kostjad

viitavad VÕS § 42 lg 1 esimesele lausele, lg 3 p-le 5 ja §-le 44. Riigikohus leidis 10. mai 2016. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, et tarbijaga sõlmitud tüüplepingutes sätestatud viivisemäär

on eelduslikult tühine, kui see ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt.

Seadusest tulenev viivisemäär on 8% aastas, millele lisandub Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimise operatsioonidele kohaldatav intressimäär (hetkel 0,05%). Seega tuleneb

Riigikohtu otsusest, et tarbijatega sõlmitud tüüplepingutes sisalduv viivis, mis on kõrgem kui

24,15% aastas ehk 0,066% päevas, tuleb lugeda tühiseks. Seega ei saa välistada, et 24,15%

ületav aastane viivisemäär on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine ka

äriühingute vahelistes lepingutes. Praeguses asjas nõuab hageja kostjatelt viivist määras 73%,

mis on kostjate arvates ebamõistlikult suur. Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oleks mõistliku

viivisemääraga.

4.2. Lisaks ei ole kohus arvestanud viivisenõude vähendamisel Covid-19 mõjutusi. Kohus on

pelgalt konstateerinud, et Covid-19 mõjutused ei ole aluseks vähendada viivist. Kohus peab

oma järeldusi põhjendama.

4.3. Kostja I esitas e-kirjad ja konto väljavõtted, mis kinnitavad, et kostja majandustegevus

langes pandeemia ajal miinimumini ja kostja on sellest hagejat teavitanud. Kostja esitatud

tõendid annavad aluse vähendada viivist miinimumini. Kohtuotsuses ei kajastu, miks nimetatud

tõendid ei ole piisavad. Kostjad järeldavad, et kohus ei ole esitatud tõendeid üldse hinnanud.

4.4. Kohus ei ole vaidlustatud otsuses arvestanud, et kostjad ei ole põhisummale vastu vaielnud,

mistõttu tuleb põhisumma väljamõistmisega seotud menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjad

taotlevad TsMS § 168 lg 6 järgi kulude jätmist hageja kanda.

4.5. Üllatav on maakohtu seisukoht, et TsMS § 445 alusel saab täitmist ajatada väga erandlikel

asjaoludel. Kostjad on põhjendanud, et saavad oma rahalisi kohustusi täita vastavalt oma

võimalustele, ja näidanud ära, et Covid-19 tõttu on kostja rahavood kahanenud.

5. Koos apellatsioonkaebusega esitasid kostjad taotluse peatada vaidlustatud kohtuotsuse

täitmine osas, millega kohus tunnistas otsuse õigeksvõtul põhineva summa, s.o 3000 euro osas

tagatiseta viivitamata täidetavaks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. augusti 2021. a

määrusega selle taotluse rahuldamata.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

2-20-126752

6 (8)

8. Apellatsioonkaebusega ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles rahuldati hageja

põhinõue 3000 eurot. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi selles osas

jõustunud. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all kõrvalnõuded, s.o viivise- ja intressinõue.

Samuti on kostjad vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning osas, milles

maakohus jättis rahuldamata nende taotluse kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja

kindlaksmääramiseks.

9. Kostjate apellatsioonkaebuse peamine väide on see, et laenulepingu p 3.9 järgne kokkulepe

viivise tasumiseks on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seega tühine.

9.1. Asja materjalidest nähtuvalt tuginesid kostjad maakohtus sellele, et laenuleping on

sõlmitud tüüptingimustel (nt 18. detsembri 2020. a vastus hagile, p-d 13–14; 7. mai 2021. a

menetlusdokumendi p-d 4 jj). Hageja vaidles sellele vastu, leides, et laenu- ja käenduslepingu

tingimused arutati kostjatega läbi ja muudeti, mistõttu tegemist ei olnud tüüptingimustel

sõlmitud lepingutega (nt 18. mai 2021. a menetlusdokumendi p 2.2). VÕS § 35 lg 1 kohaselt

loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes

kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida

tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes

ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Praegusel juhul leidis maakohus

vaidlustatud otsuse p-s 12, et mõlemad lepingud olid kostjatega läbi räägitud. Seevastu otsuse

p-s 17 viitas maakohus laenulepingu viivisekokkuleppe kontekstis tüüptingimuse tühisust

puudutavatele sätetele (VÕS § 42 lg 1 esimene lause, § 42 lg 3 p 5) ning asus seisukohale, et

kuna hageja nõude aluseks on majandustegevuse raames sõlmitud laenuleping, ei kohaldu

sellele tarbijalepingu sätted. Eelnevast tulenevalt on maakohtu otsus ebaselge selle osas, kas

laenuandja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu p 3.9 järgne kokkulepe viivise tasumise

kohta on tüüptingimus või mitte. Juhul, kui maakohus pidas nimetatud lepingupunkti

tüüptingimuseks, ei ole kohus seda järeldust otsuses põhjendanud, rikkudes sellega kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

9.2. Eelnev menetlusõiguse normi rikkumine ei ole siiski oluline, kuna see ei ole mõjutanud

asja lahendamise tulemust. Praegusel juhul ei ole laenulepingu p 3.9 tühine ka siis, kui tegemist

on tüüptingimusega. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

9.2.1. Maakohus leidis, et laenuleping on sõlmitud majandustegevuse raames ning sellele ei

kohaldu tarbijalepingu sätted (maakohtu otsuse p 17). Kostjad ei ole seda järeldust

vaidlustanud, mistõttu pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et laenulepingu on

mõlemad pooled, s.o nii laenuandja kui ka kostja I põhivõlgnikuna sõlminud enda

majandustegevuses. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, arvestades, et laenulepingu

poolteks on kaks äriühingut.

9.2.2. Võlaõigusseaduse tüüptingimuste normistik, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb VÕS § 36 lg 3

järgi ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Samuti on kohtupraktikas

selgitatud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav

oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes

sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat

iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---]

muud hüvitist" alusel (Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14,

p 11). VÕS §-st 44 tuleneb, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse

lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses,

siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav.

2-20-126752

7 (8)

9.2.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga (esitatud küll viivise vähendamise

taotluse lahendamise, mitte laenulepingu p 3.9 kehtivuse hindamise kontekstis), et

laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% tasumata põhivõlalt päevas jääb majandus- ja

kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul praktikas tavapäraste viivisemäärade piiresse

(maakohtu otsuse p 18). Tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava

tingimusega. Ka Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu puhul möönnud, et

kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis,

kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

5-13, p 49). Samuti pole Riigikohus pidanud majandustegevuses ebamõistlikult kahjustavaks

viivisemäära 0,25% päevas (Riigikohtu 13. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 17).

Seega ei ole laenulepingus sisalduv viivisemäär 0,2% ebamõistlikult kahjustav ega VÕS § 42

lg 1 ja lg 3 p 5 järgi tühine ka juhul, kui tegemist on tüüptingimusega.

9.3. Eelnevast tulenevalt ei ole kostjate apellatsioonkaebuse peamine väide, et laenulepingu p

3.9 on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine, põhjendatud.

10. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi

neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib kolleegium järgmist.

11. Kostjate arvates leidis maakohus vääralt, et praegustel asjaoludel puudub alus VÕS § 113

lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamiseks. Ringkonnakohus kostjate seisukohaga ei

nõustu. Kuigi kostjate väitel on kostjal I Covid-19 tõttu majanduslikud raskused, mis on

takistanud tal võlga tasuda, ei ole kostjad toonud esile konkreetseid asjaolusid ega esitanud

tõendeid, millest kohus seda järeldada saaks. Kostjate esitatud konto väljavõttest 12. märtsi

2020 kuni 18. mai 2020 kohta (kostjate 7. mai 2021. a seisukoha lisa) ega ka kostjate 7. mai

2021. a seisukohale lisatud e-kirjadest ei ole võimalik teha järeldusi kostja I majandusliku

seisundi kohta ega võimalike Covid-19 põhjustatud majanduslike raskuste kohta. Kostjate

väidetud asjaolu, et kostja I tegevus oli 2020. aastal kehtinud eriolukorra ajal ajutiselt peatatud,

ei võimalda teha järeldust, et see tõi kostjale I kaasa majanduslikud raskused, mis jätkusid ka

pärast eriolukorra lõppu. Kostjad ei ole esitanud menetluses tõendeid, millest nähtuks kostja I

käibe muutumine Covid-19 pandeemia tõttu. Seda ei ole võimalik järeldada kohtule esitatud

kostja I konto väljavõttest. Seega ei ole kostjad tõendanud, et kostja I majanduslik seisund

annaks aluse lepingujärgse viivise vähendamiseks. Muid asjaolusid, millest saaks järeldada, et

viivis oleks ebamõistlikult suur ja selle vähendamine õigustatud, ei ole kostjad kohtu ette

toonud. Samuti ei ületa hageja nõutud viivis põhinõuet. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus

kostjate taotluse viivise vähendamiseks põhjendatult rahuldamata.

12. Apellatsioonkaebuse taotluste kohaselt vaidlustavad kostjad neilt intressi 180 eurot

väljamõistmise. Samas ei ole kostjad apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi vastuväidet hageja

intressinõude arvestuse, nõutud intressi suuruse ega määra kohta. Hageja nõuab kostjatelt

intressi 180 eurot ajavahemiku 12. veebruar 2020 kuni 12. märts 2020 eest laenulepingu

põhitingimuste p 3.6 järgses määras 6% kuus. Laenulepingu p 3.6 järgi on laenuandja ja kostja

I kokku leppinud, et laenu kasutamiselt tuleb tasuda intressi 6% kuus laenusummalt 3000 eurot

ehk 180 eurot kuus. Hageja esile toodud intressiarvestus on selge ja nõue vastab laenulepingus

kokkulepitule. Järelikult puudub maakohtu otsuse muutmiseks alus ka osas, millega maakohus

mõistis kostjatelt hageja kasuks välja intressi 180 eurot.

13. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega ka selles, et praeguses asjas saab jätta hagi õigeks

võetud osas menetluskulud TsMS § 168 lg 6 järgi hageja kanda. Kuivõrd hageja nõue

õigeksvõtul põhinevas osas maakohtu otsusega rahuldati, tuleb sellega seotud kulud jätta

üldjuhul TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Riigikohus on selgitanud, et üksnes

2-20-126752

8 (8)

juhul, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ega ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitada,

saab menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 6 alusel hageja kanda (Riigikohtu 11. aprilli 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 10 viies lõik). Praegusel juhul ei ole TsMS § 168 lg 6

kohaldamiseks alust. Asja materjalidest nähtuvalt otsis hageja kohtuvälist lahendust, nõudes

kostjatelt kohustuse täitmist (vt nt laenuandja 12. juuni 2020. a hagihoiatus, hagi lisa 6), kuid

kostjad sellele vaatamata kohustust ei täitnud. Seega ei ole täidetud TsMS § 168 lg 6

kohaldamise eeldus, et kostjad ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks, ning

oma nõudega kohtusse pöördumist ei saa hagejale ette heita. Kostjad on küll viidanud

apellatsioonkaebuses ka TsMS § 162 lg-le 4 ja § 163 lg-le 2, kuid ei ole põhjendanud, miks

maakohus oleks pidanud neid sätteid kohaldama. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul

alust nende sätete kohaldamiseks, mistõttu maakohus lähtus põhjendatult TsMS § 162 lg-st 1.

14. Kostjate apellatsioonkaebuse väiteid arvestades ei ole ringkonnakohtul alust tühistada

maakohtu otsust ka osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostjate taotluse määrata

kohtuotsuse täitmise kord kindlaks selliselt, et kostjad tasuvad võla osamaksetena. Võla

tasumise ajatamine riivab võlausaldaja (hageja) huve, mistõttu kohtupraktikas on leitud, et

TsMS § 445 lg 1 alusel saab täitmist ajatada erandlikel asjaoludel ning ajatamise aluseks olevad

asjaolud peab esile tooma ja tõendama taotluse esitaja (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.

novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-44357, p-d 4 ja 7; Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse

seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2017. § 445, p 3.1.3.c).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostjad ei ole esile toonud erandlikke

asjaolusid, mis õigustaksid neilt maakohtu otsusega välja mõistetud võlgnevuse tasumise

ajatamist. Apellatsioonkaebuses on kostjad tuginenud neilt välja mõistetud summade tasumise

ajatamise alusena Covid-19 põhjustatud rahavoogude vähenemisele. Samas ei ole kostjad seda

väidet ega kostja I makseraskusi menetluses tõendanud. Muid asjaolusid, mida tuleks võtta

arvesse poolte huvide kaalumisel ja mis õigustaks kohtuotsuse täitmise ajatamist, kostjad kohtu

ette toonud ei ole. Praegusel juhul ei õigusta kohtuotsuse täitmise ajatamist ka kostjatelt

väljamõistetud rahasumma suurus. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus jätta muutmata

ka osas, milles kohus ei rahuldanud kostjate taotlust kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja

kindlaksmääramiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulude suuruse

määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast

otsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur