2-21-9912/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

11. november 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-9912

Tsiviilasi

X avaldus täiteasjas nr 034/2009/874 täitemenetluse

lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. septembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Cramo Estonia AS-i määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlgnik) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik (sissenõudja) Cramo Estonia AS

(registrikood

10166658),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaadi abi Janne-Liisa Ottis

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22. septembri 2021. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-

21-9912 muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.

2. Jätta Cramo Estonia AS-i määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Cramo Estonia AS-i kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, võlgnik) esitas 21. juunil 2021 Harju Maakohtule avalduse täiteasjas nr

034/2009/874 (täiteasi) täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu.

Avalduse kohaselt on Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinmani (kohtutäitur) menetluses olevas

täiteasjas täitedokumendiks Pärnu Maakohtu 8. mail 2009 tsiviilasjas nr 2-09-2953 tehtud

kohtulahend (täitedokument). Täitemenetlus algatati 12. mail 2009. Nõude täitmine on

aegunud.

2 (6)

2. Cramo Estonia AS (puudutatud isik, sissenõudja) vaidles avaldusele vastu ja palus jätta

selle rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.

Puudutatud isiku arvates ei ole nõue aegunud. Avaldaja on teadlikult ja pahatahtlikult hoidunud

võlgnevuse tasumisest. Tal ei ole 12 aasta jooksul olnud ametlikku sissetulekut ning ta on

viibinud välismaal ja kinnipidamisel 26. veebruarist 2009 kuni 26. veebruarini 2014 ning

17. veebruarist 2016 kuni 8. veebruarini 2018. Samuti on puudutatud isiku õiguskindlust

rikutud, sest ettenähtav ei olnud aegumistähtaja muutmine 30 aastalt kümnele aastale. Lisaks

koheldakse füüsilisi ja juriidilisi isikuid võrreldes Eesti Vabariigiga ebavõrdselt, sest rahalise

ja varalise karistuse täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise ajaks, mistõttu

tuleb analoogia korras kohaldada karistusseadustiku (KarS) § 82 lg-t 5.

Esimese astme kohtu määrus

3. Harju Maakohus rahuldas 22. septembri 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse,

lõpetas täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu ning jättis menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täitedokumendist tuleneva nõude täitmine aegunud

alates 5. aprillist 2021. Täitedokument esitati kohtutäiturile täitmiseks esimest korda 12. mail

2009, mistõttu algas täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 159 lg 1 järgi 12. mail 2009. Alates 5. aprillist 2021 kehtiva

TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni järgi on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10

aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 järgi kohaldatakse seda ka enne 5. aprilli 2011 tekkinud

aegumata nõuetele. Enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011

kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg. Kuigi avaldaja viibis täitemenetluse kestel ligikaudu

7 aastat vangistuses, siis ei saa analoogia korras kohaldada KarS § 82 lg-t 5, sest nõude täitmise

aegumine saab peatuda/katkeda vaid TsÜS §-des 158–169 toodud alustel. Lisaks ei oma

käesolevas asjas tähtsust, kas avaldaja on viibinud välismaal ja varjanud oma sissetulekuid.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas,

millega maakohus rahuldas avaldaja avalduse ja lõpetas täitemenetluse ning jätta

menetluskulud avaldaja kanda.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult rahuldanud avalduse olukorras, kus

avaldaja on teadlikult oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud, sest eluliselt ei ole usutav,

et isikul puudub 12 aasta jooksul mistahes sissetulek. Puudutatud isikul puudus ka võimalus

võlgnevust sisse nõuda, kuivõrd avaldaja viibis 10 aastast 6,7 aastat kinnipidamisasutuses.

Samuti jättis maakohus seisukoha võtmata puudutatud isiku õiguskindluse tagamisega seoses

esitatud väite kohta. Puudutatud isikult on vastuolus põhiseadusega võetud õiguskindlus, sest

2009. a ei olnud puudutatud isikule ettenähtav, et aegumistähtaega muudetakse 30 aastalt

kümnele aastale. Lisaks esineb vastuolus põhiseadusega ebavõrdne kohtlemine, sest Eesti

Vabariigi nõuete aegumine peatub võlgnike vangistuses viibimise ajaks. Seega tuleb analoogia

korras rakendada KarS § 82 lg-t 5.

5. Avaldaja vastust määruskaebusele ei esitanud.

6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata, kuid

täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi.

3 (6)

8. Täiteasjas nr 034/2009/874 on täitmisel Pärnu Maakohtu 8. mail 2009 tsiviilasjas nr 2-09-

2953 tehtud kohtulahend. Maakohus leidis õigesti, et nimetatud täitedokumendist tuleneva

nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud TsÜS §-s 157 sätestatud tähtaeg,

mistõttu kuulub võlgniku avaldus täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu

rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654

lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks

määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

9. Puudutatud isik heidab määruskaebuses ette, et maakohus jättis seisukoha võtmata

puudutatud isiku õiguskindluse tagamisega seoses esitatud väite kohta. Kolleegium märgib, et

maakohus rikkus sellega kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8 koosmõjus

§ 463 lg-ga 2), kuid see ei toonud kaasa ebaõiget lõppjäreldust. Kolleegium saab rikkumise

kõrvaldada, täiendades selles osas maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse

põhjendustega.

9.1. TsÜS § 157 lg 1 enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli jõustunud

kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist

tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte alates 5. aprillist 2011 kehtiva

redaktsiooni järgi on selliste nõuete aegumistähtaeg kümme aastat. Puudutatud isik leiab, et

lühemale aegumistähtajale üleminekuga on temalt vastuolus põhiseadusega võetud

õiguskindlus. Kolleegium sellega ei nõustu.

9.2. Õiguskindluse põhimõte on iseenesest mitmetahuline, sisaldades mh õiguspärase ootuse

ning usalduse kaitse põhimõtteid. Õiguspärane ootus ehk usalduskaitse põhimõte, mis on osa

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest, annab igaühele

õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ja keelab riigil käituda

sõnamurdlikult (vt Riigikohtu 16. märtsi 2021. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr

5-20-7/12, p 39). Samas ei nõua õiguspärase ootuse põhimõte kehtiva normi kivistamist –

seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega

paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid

reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja

pädevuses (vt Riigikohtu 2. detsembri 2004. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-

4-1-20-04, p 14). Iga pettumus, mis on tingitud isikule soodsa regulatsiooni muutmisest, ei

kätke õiguspärase ootuse riivet (vt Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-27-13, p 50).

9.3. Kolleegium märgib, et lühemale aegumistähtajale üleminekuga ei jäetud võlausaldajate

huvisid kaitseta, vaid selle jaoks kehtestati nn üleminekuperiood. Pikemalt aegumistähtajalt

lühemale ülemineku rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s 4, mille esimese lause

kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. a 5. aprilli

tekkinud aegumata nõuetele ning teise lause kohaselt, kui enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud

TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui esimeses lauses nimetatud tähtaeg,

siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1 (alates

21. märtsist 2016 kehtiv sõnastus). Kolleegium selgitab, et VÕSRS § 9 lg 4 esimest ja teist

lauset koos tõlgendades saab järeldada, et enne 5. aprilli 2011 tekkinud aegumata nõuetele

hakkas 5. aprillist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul oli

võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Seadusandja tahe oli

aegumistähtaja olulist lühenemist võlausaldaja huvides tasakaalustada üleminekuperioodi

kehtestamisega (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11–

13). Seega on antud isikutele piisavalt aega uue õigusnormiga kohanemiseks ning arvestatud

nii võlgniku kui ka sissenõudja huvidega.

9.4. Eeltoodud põhjendustel ei tuvasta kolleegium muudatuse, millega lühendati

täitedokumendist tulenevate nõuete üldist aegumistähtaega 30 aastalt kümnele, vastuolu PS §-

st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega.

4 (6)

10. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka puudutatud

isiku väide, mille kohaselt on avaldaja teadlikult oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud

ning viide sellele, et avaldaja viibis täitemenetluse ajal vangistuses.

10.1. Asja materjalidest nähtuvalt viibis võlgnik kinnipidamiskohas 26. veebruarist 2009 kuni

26. veebruarini 2014 ning 17. veebruarist 2016 kuni 8. veebruarini 2018 (vt kohtutäituri 6. juuli

2021. a kiri; tl 14). Samuti leiab puudutatud isik, et eluliselt ei ole usutav, et võlgnikul puudus

12 aasta jooksul mistahes sissetulek. Kolleegiumi hinnangul märkis maakohus õigesti, et

avaldaja täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu esitatud avalduse

lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kas avaldaja on varjanud oma sissetulekuid või

viibinud vangistuses. TsÜS-is ei ole sätestatud selliseid aegumise peatumise ja katkemise

aluseid.

10.2. Iseenesest on erandlikel asjaoludel võimalik lugeda aegumisele tuginemine hea usu

põhimõtte vastaseks. Samas peaks täiendavalt aegumise katkemisele ja peatumisele olema

vajadus keelata ainuüksi hea usu põhimõttest lähtudes nõude aegumisele tuginemine

minimaalne. Kolleegiumi hinnangul ei esine praegusel juhul selliseid erandlikke asjaolusid,

millest tulenevalt saaks hea usu põhimõtte järgi lugeda aegumisele tuginemist lubamatuks.

Erandlikuks asjaoluks ei ole üksnes võlgniku vangistuses viibimine ja sellest tingitud piiratud

võimalused. Täitemenetluse seadustik ei välista täitmist kinnipidamisasutuses. Vanglas

viibivate isikute suhtes rahaliste nõuete täitmist reguleerib täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 31. Lisaks näeb täitemenetluse seadustik ette mitmed vahendid täitedokumendis

määratud eesmärgi saavutamiseks puhuks, kui võlgnik on passiivne või pahatahtlik. Näiteks on

kohtutäituril õigus nõuda teavet (TMS § 26) ja kohustuse rikkumise korral määrata sunniraha

(TMS § 261). Tagasivõitmise regulatsiooni eesmärk on pöörata tagasi tehing, mille võlgnik on

teinud peamiselt eesmärgiga vältida võla sissenõudmist sundtäitmise kaudu (TMS §-d 187–

197).

11. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus samuti õigesti, et analoogia korras ei saa kohaldada

KarS § 82 lg-t 5, mis näeb ette täitemenetluse rahalise ja varalise karistuse sissenõudmiseks

aegumistähtaja peatumise võlgniku vangistuses viibimise ajaks. Eraõigusest tulenevate

nõuetega seonduvat reguleeritakse TsÜS-is, milles on sätestatud aegumise peatumise alused

tsiviilnõuete puhul (TsÜS §-d 160–167), mistõttu ei saa rääkida, et peatumise alused on jäänud

seadusandjal tähelepanuta, st et tegu oleks lüngaga, mille täitmiseks tuleks otsida analoogiat.

Kolleegium on seisukohal, et selline karistusõiguse regulatsiooni üle kandmine tsiviilõiguse

valdkonda ei oleks ka põhjendatud, sest aegumine kui konkreetse õigusvaldkonna instituut on

valdkonnaspetsiifiline ning seotud konkreetse õigusharu regulatsiooniga (vt ka käesoleva

määruse p 12).

12. Kolleegium ei nõustu ka puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt kujutab täitmise

aegumise peatumise ette nägemine võlgniku vangistuses viibimise ajaks üksnes karistusotsuse

täitmisel endast PS § 12 lg-s 1 tagatud üldise võrdsuspõhiõiguse riivet.

12.1. KarS § 82 näeb ette, et täitemenetlus rahatrahvi sissenõudmiseks võib kesta

maksimaalselt 4 aastat alates lahendi jõustumisest (lg 4) ning rahalise karistuse ja varalise

karistuse sissenõudmiseks 7 aastat alates kohtulahendi jõustumisest (lg 5). Täitemenetluse

aegumistähtaeg peatub lg-te 4–5 viimaste lausete kohaselt süüdlase poolt vabadusekaotuse

kandmise ajaks. Puudutatud isik näeb vastuolu PS § 12 lg-s 1 ette nähtud üldise

võrdsuspõhiõigusega põhjusel, et TsÜS ei näe ette tsiviilnõuete täitmise aegumise peatumist

ajaks, mil võlgnik viibib kinnipidamiskohas.

12.2. PS § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida

rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude

veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12 lg 1

tagab õigusliku võrdsuse, mis iseenesest hõlmab ka seadusloome võrdsust. Samas selgitab

5 (6)

kolleegium, et PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse

sarnases olukorras olevaid isikuid. See tähendab, et küsimus kahe isiku, isikute grupi või

olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest)

saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t

konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras (vt Riigikohtu üldkogu 7. juuni

2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 36; 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 40).

12.3. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole tegemist võrdsuspõhiõiguse rikkumisega, sest

väidetav ebavõrdne kohtlemine ei leia aset analoogilises olukorras. Täitedokumendi täitmine

väärteo- ja kriminaalasjades ning täitedokumentidest tulenevate eraõiguslike nõuete täitmine,

aga ka aegumine karistusõiguses ja tsiviilõiguses on oma olemuselt erinevad, mistõttu võib ka

aegumise peatumise regulatsioon erineda.

12.4. TsÜS sätestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted, aga väärteo- ja kriminaalmenetluses määratud

rahatrahvide ning rahaliste ja varaliste karistuste puhul on tegemist karistusõigusega. Aegumine

kui konkreetse õigusvaldkonna instituut on valdkonnaspetsiifiline ning saab oma sisu vastava

valdkonna teistest instituutidest: karistusõiguses süüteost ja karistusest, tsiviilõiguses nõudest.

Nii ei ole ka aegumise mõiste TsÜS-is kõigi õigusharude jaoks universaalne ja seda tuleb

eristada aegumisest karistusõiguse tähenduses. Karistusõiguslikku aegumist ei saa lahutada

selle õigusvaldkonna spetsiifilistest instituutidest: süüteost, selle karistatavusest (teo

karistusväärsusest ja karistamisvajadusest) ning karistuse olemusest.

12.5. Varalist laadi karistuse näol on tegemist avaliku kriminaalkaristusega, millest ei teki

tsiviilõiguslikku kohustust ei süüdlasel endal ega tema pärijatel. Süüdimõistetu kohustusele

tasuda varalist laadi karistuse summa vastab küll riigi avalik-õiguslik nõue, kuid samas on

sellise karistuse sissenõudmine ka riigi täitevvõimu kohustus, millest ta ei saa loobuda. Karistus

on riigi hukkamõist. Süüdlast karistatakse, sest ta on rikkunud riigis kehtivat õigust. Karistuse

eesmärkidena on tunnistatud kuritegude ärahoidmist, seega üld- ja eripreventatsiooni. Viimased

on legitimeeritud karistusõiguse ülesandega hoida ära kuritegude toimepanemine nii konkreetse

isiku kui ka teiste poolt.

12.6. Kuivõrd täitedokumendi täitmine väärteo- ja kriminaalasjades kuulub karistusõiguse

valdkonda, siis erineb ka varalist laadi karistuste täitmine oluliselt tsiviilnõuete täitmisest.

Rahaline ja varalise karistus ning rahatrahv tuleb tasuda kohtutäituri poolt määratud tähtaja

(karistuse puhul 60–90 päeva ja rahatrahvi puhul 10–30 päeva) jooksul (TMS § 200 lg 1, § 205

lg 1). Jääb summa siiski tasumata, pöörab täitur nõude sundtäitmise korras võlgniku varale

(TMS § 200 lg 3, § 206 lg 2). Kui vara puudub, teavitab kohtutäitur sissenõudjat täitmise

võimatusest (TMS § 201 lg-d 1 ja 11 ja § 206 lg 2). Sissenõudja saadab seejärel maakohtule

avalduse rahalise või varalise karistuse asendamiseks vangistuse, üldkasuliku töö või

sõltuvusraviga KarS §-de 70 ja 71 alusel või rahatrahvi asendamiseks arestiga või üldkasuliku

tööga KarS § 72 alusel. Karistusotsuse täitmise ja täitemenetluse aegumise tähtaegu reguleerib

KarS § 82. Ka nende sätestamisel on silmas peetud karistuse eesmärke.

12.7. Eeltoodust nähtub, et aegumise sisu tsiviil- ja karistusõiguses, aga ka karistusõiguslikust

sanktsioonisüsteemist tulenevate rahaliste nõuete täitmise ning tsiviilnõuete täitmise iseloom

on õigusvaldkonna spetsiifikast tulenevalt erinev. Seda arvestades ei esine kolleegiumi

hinnangul PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõiguse riivet.

13. TsMS § 696 lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

6 (6)

15. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb

mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni

menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kolleegium leiab, et sellest sättest

tulenevalt tuleb menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jätta puudutatud isiku kanda.

Arvestades seda, et maakohtu määrus jäi jõusse, oli puudutatud isiku määruskaebus

põhjendamatu ning õiglane on jätta avaldaja menetluskulud, mis on sellest tingitud, puudutatud

isiku kanda.

16. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Avaldaja ei esitanud menetluskulude nimekirja määruskaebemenetluse kulude

kindlaksmääramiseks ja tal ei ole ka tsiviilasja toimikust nähtuvaid kulusid, mistõttu

kindlaksmääratavad menetluskulud asjas puuduvad.

17. Ringkonnakohus selgitab puudutatud isikule, et riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 111

järgi ei võeta riigilõivu kohtule nõude täitmise aegumise tõttu täitemenetluse lõpetamise

avalduse esitamisel juhul, kui võlgnik on enne kohtule avalduse esitamist pöördunud

avaldusega kohtutäituri poole TMS §-s 481 sätestatud korras täitemenetluse lõpetamiseks ja

kohtutäitur on jätnud täitemenetluse lõpetamata. RLS § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja

lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda

avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. Kuna praegusel juhul läbis võlgnik enne kohtusse

pöördumist nõude aegumise küsimuses menetluse kohtutäituri juures (vt täitemenetluse

jätkamise teade; tl 4), siis ei pidanud riigilõivu tasuma ka määruskaebuse esitamisel. Toimikust

nähtuvalt on puudutatud isik määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot (tl 35).

Puudutatud isikul on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda määruskaebuse esitamisel

tasutud riigilõivu tagastamist.

TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes

selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti,

menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi

lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal

riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu

tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu

tagastamist.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)