3-20-1990/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.11.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1990

Haldusasi

Betooni põik 2C OÜ kaebus Keskkonnainspektsiooni

03.08.2020 ettekirjutuse nr 574 tühistamiseks või

tühisuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

–

Betooni

põik

2C

OÜ,

esindajad

vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Joonas Põder

Vastustaja – Keskkonnaamet (Keskkonnainspektsiooni

üldõigusjärglane), esindajad RG ja TT

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.04.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Betooni põik 2C OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 22.10.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta Betooni põik 2C OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

29.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1990 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.12.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-1990

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsioon (KKI) kohustas 26.06.2018 ettekirjutusega nr 574 N&B

Sorteerimiskeskus OÜ-d ja Betooni põik 2c kinnistu (katastritunnus 78403:314:0056)

omanikku X likvideerima Betooni põik 2c jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud

jäätmed, andes need üle asjaomast keskkonnaluba omavale jäätmekäitlejale. KKI kontrollis

ettekirjutuse täitmist 02.08.2019, 14.10.2019, 14.11.2019, 23.01.2020, 26.03.2020 ja

01.05.2020 ning järeldas, et jäätmeid ei ole likvideeritud.

2. X esindaja andis 17.05.2020 e-kirjaga KKI-le teada, et Betooni põik 2c kinnistu omanikuna

on kinnistusraamatusse kantud Betooni põik 2C OÜ (registrikood 14965095).

3. KKI teavitas 15.07.2020 kirjaga Betooni põik 2C OÜ-d, et uuendab seoses Betooni põik 2c

kinnistu omaniku muutumisega haldusmenetluse ning kavatseb teha Betooni põik 2C OÜ-le

ettekirjutuse, mille sisuks on kohustus likvideerida Betooni põik 2c jäätmekäitluskoha

välisterritooriumile ladestatud jäätmed, andes need üle asjaomast keskkonnaluba omavale

jäätmekäitlejale. KKI selgitas, et äriregistri andmetel on Betooni põik 2C OÜ omanik ja

juhatuse liige X. Seega on uus omanik 26.06.2018 ettekirjutuse asjaoludega kursis ja puudub

vajadus kõiki menetlustoiminguid korrata. KKI andis Betooni põik 2C OÜ-le võimaluse esitada

arvamus ja vastuväited kavandatavale ettekirjutusele. Betooni põik 2C OÜ ei esitanud arvamust

kavandatava ettekirjutuse kohta.

4. KKI tunnistas 03.08.2020 otsusega 26.06.2018 ettekirjutuse X osas kehtetuks, kuna

ettekirjutuse adressaat on muutunud.

5. KKI kohustas 03.08.2020 ettekirjutusega nr 574 (uuendatud) Betooni põik 2C OÜ-d

likvideerima hiljemalt 03.11.2020 Betooni põik 2c jäätmekäitluskoha välisterritooriumile

ladestatud jäätmed, andes need üle asjaomaseid keskkonnalube omavatele jäätmekäitlejatele (p

1) ning edastama KKI-le aktid jäätmete keskkonnalube omavatele jäätmekäitlejatele

üleandmise kohta ühe nädala jooksul pärast jäätmete üleandmist (p 2).

1) Jäätmeseaduse (JäätS) § 9 järgi on jäätmevaldaja jäätmetekitaja või muu isik, kelle valduses

on jäätmed. JäätS § 28 lg 1 kohaselt on jäätmevaldaja kohustatud käitlema tema valduses

olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele või andma need käitlemiseks üle selleks õigust

omavale isikule. Betooni põik 2C OÜ on Betooni põik 2c kinnistule ladestatud jäätmete valdaja,

kellel puudub jäätmeluba nende jäätmete kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks.

2) JäätS § 128 lg 4 järgi korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise

keskkonnajärelevalve asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellel kuuluval maal jäätmed

või saastus asub, kui jäätmete või saastuse likvideerimisega ei ole võimalik

keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada. Saastuse likvideerimisega ei ole

võimalik enam viivitada. Betooni põik 2c kinnistu asub tiheasustuse piirkonnas. Objektilt

lähtub tuleoht ning see võib põhjustada välisõhu saastumist ja ohustada inimese tervist.

Tegemist on keskkonnaohuga keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 5 tähenduses.

Kõnealusel kinnistul oli 07.06.2018 tulekahju, mille põhjuseks oli kinnistule ladustatud

jäätmete süttimine. KKI-le on laekunud ka teateid naaberkinnistu omanikelt ja Tallinna

Linnavalitsuselt, kes tunnevad muret jäätmetest tingitud keskkonnahäiringute (JäätS § 18)

3-20-1990

3(11)

pärast. KKI pädevus ettekirjutuse tegemiseks tuleneb JäätS § 119 lg-st 1 ning

korrakaitseseaduse (KorS) § 23 lg-test 3 ja 4 ning § 28 lg-st 1.

3) Kui Betooni põik 2C OÜ ei täida tähtaegselt resolutsiooni p-s 1 märgitud kohustust, siis

kavandab KKI KorS § 28 lg 2, JäätS § 119 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS)

§ 11 lg 1 alusel asendustäitmist. Asendustäitmise kulude eeldatav suurus on 1 800 000 eurot,

millele lisandub käibemaks. Kui Betooni põik 2C OÜ täidab tähtaegselt üksnes resolutsiooni p

1, rakendab KKI sunniraha 500 eurot.

6. Betooni põik 2C OÜ esitas 03.08.2020 ettekirjutuse peale vaide, mille KKI jättis 11.09.2020

vaideotsusega rahuldamata.

7. Betooni põik 2C OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi

tühistada KKI 03.08.2020 ettekirjutus nr 574 või tuvastada selle tühisus.

1) KKI-l puudus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-st 1 tulenev alus kaebaja suhtes

haldusmenetluse uuendamiseks. Keegi ei ole menetluse uuendamist taotlenud. X esindaja

17.05.2020 e-kirja alusel ei saa kaebaja suhtes menetlust uuendada, sest kaebaja pole X-ga sama

isik ning selles e-kirjas ei olnud ka ühtki taotlust HMS § 44 lg 1 või Riigikohtu 11.06.2019

otsuse nr 3-16-781 p 17.1 tähenduses. KKI-l puudus pädevus ja volitus uuendada

haldusmenetlust omal algatusel. Rikutud on kaebaja õigust olla ära kuulatud, sest kaebaja ei

olnud 26.06.2018 ettekirjutuse menetluses osaline ega saanud seal oma seisukohti esitada.

Kaebaja ei ole saanud osaleda ka 26.06.2018 ettekirjutuse täitmise kontrollimisel.

2) JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Alusetud ja paljasõnalised on väited,

et Betooni põik 2c kinnistul asuvad jäätmed kujutavad endast keskkonnaohtu keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 22 mõistes või on tuleohtlikud.

Vaideotsuses viitab vastustaja 01.05.2020 tehtud droonifotodele, millega kaebaja ei ole saanud

tutvuda. KKI ei ole põhistanud, miks ei saa jäätmete likvideerimisega viivitada. Vaideotsuses

viidatud vältimispõhimõte (KeÜS § 10) puudutab olukorda, kus keskkonnaohte on võimalik

vältida. KeÜS § 10 sätestab, millistel puhkudel tuleb eesseisvat keskkonnaohtu või olulist

keskkonnahäiringut taluda, kuid ei kohaldu olukorrale, kui keskkonnaoht juba eksisteerib. Kui

KeÜS § 10 kohaldub, on Betooni põik 2c kinnistul asuvate jäätmete talumiskohustuse eeldused

täidetud, sest sellele puudub mõistlik alternatiiv (jäätmete likvideerimine maksab ligikaudu

2 160 000 eurot, mis on rohkem kui kinnistu väärtus). Ka talumiskohustuse puudumine ei

tähendaks veel, et jäätmete likvideerimisega ei saa viivitada. Lisaks ei ole kaebaja JäätS 28 lg-

s 1 sätestatud kohustust rikkunud (jäätmeid käidelnud), s.o puudub korrarikkumine.

Vaideotsuse viited JäätS § 221 lg-s 1 sätestatud jäätmehierarhiale ei ole asjakohased. Väitele, et

jäätmete likvideerimisega ei saa enam viivitada, räägib vastu ka see, et 26.06.2018 ettekirjutus

on olnud pikalt täitmata, kuid KKI ei ole kohaldanud asendustäitmist.

3) KKI-l puudus pädevus 03.08.2020 ettekirjutuse andmiseks. Selle faktiline tagajärg on

Betooni põik 2c kinnistu võõrandamine Eesti Vabariigi kasuks, sest jäätmete likvideerimise

kulud on suuremad kui kinnistu väärtus. Seega on kaebaja jaoks ainuke majanduslikult mõistlik

lahendus kinnistust loobuda (asjaõigusseaduse (AÕS) § 126 lg 1). See võrdub sisuliselt

sundvõõrandamisega, kuid sellise tagajärjega otsuse tegemine ei ole KKI pädevuses.

4) 03.08.2020 ettekirjutus ei ole proportsionaalne, sest jäätmete likvideerimine või

asendustäitmise kulude katmine on kaebaja jaoks väga kallis, samas jäätmetest lähtuv

keskkonnahäiring ei ole kuigi suur.

8. Keskkonnaamet (KKI üldõigusjärglane alates 01.01.2021) palus jätta kaebus rahuldamata.

3-20-1990

4(11)

1) KKI-l oli menetluse uuendamiseks õiguslik alus. Taotluseks oli 26.06.2018 ettekirjutuse

adressaadi X 17.05.2020 e-kiri. Menetlus uuendati, kuna X suhtes oli 26.06.2018 ettekirjutuse

tegemise aluseks olnud asjaolu ära langenud (HMS § 44 lg 1 p 1). Kuna keskkonnaoht lähtub

kinnistust (seal ladustatud jäätmetest), mitte selle omanikust, on tegemist n-ö

seisundivastutusega, mille puhul saab ettekirjutuse adressaadina määratleda kinnistu igakordse

omaniku. KKI-l oli võimalus tunnistada 26.06.2018 ettekirjutus pärast kinnistu omaniku

vahetumist X suhtes kehtetuks, lõpetada menetlus ja alustada kaebaja suhtes uus menetlus või

muuta 26.06.2018 ettekirjutust, tunnistades see X suhtes kehtetuks ja pannes ettekirjutusest

tuleneva kohustuse kaebajale. Otstarbekam oli viimati nimetatud tegutsemisviis. Juhatuse

liikme X kaudu oli kaebaja kogu eelnevast menetlusest ja asjaoludest teadlik. Kuna

haldusmenetlus peab toimuma efektiivselt, ei olnud mõistlik alustada uut haldusmenetlust. Kui

17.05.2020 e-kirja ei saa lugeda haldusmenetluse uuendamise taotluseks, võis KKI menetluse

uuendada omal algatusel (vrd Riigikohtu 21.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 25). Keskkonnaoht

ja korrarikkumine olid jätkuvalt olemas, kuid X-lt ei saanud pärast kinnistu võõrandamist enam

26.06.2018 ettekirjutuse täitmist nõuda. Kaebajal oli võimalik esitada enne 03.08.2020

ettekirjutuse tegemist oma arvamus ja vastuväited.

2) JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud. Kinnistul paiknevatest jäätmetest lähtuv

keskkonnaoht seisneb nende tuleohtlikkuses. Jäätmete põlemisel võib saastuda välisõhk ja

kahjustuda inimese tervis. Seetõttu ei saa jäätmete kinnistult likvideerimisega viivitada. Samale

järeldusele jõudis Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2020 otsuses nr 3-20-785, kus arutati X

kaebust seoses 26.06.2018 ettekirjutusega ja selle täitmata jätmise eest sunniraha määramisega.

Tuleohtlike jäätmete olemasolu kinnitavad 26.06.2018 ettekirjutuse täitmise kontrollimise

kohta koostatud protokollid. Ühel korral on tuleoht juba realiseerunud. Kuna jäätmed on

ladustatud läbisegi, siis puudub jäätmeliikidest selge ülevaade. Seetõttu tuleb lähtuda

ettevaatuspõhimõttest. Jäätmed asuvad piirdeaiata välisterritooriumil, mistõttu võivad neile ligi

pääseda ka kolmandad isikud ja näiteks jäätmeid süüdata. Tuulega võivad jäätmed kanduda

naaberkinnistutele. Lisaks on jäätmed soodne elupaik närilistele ja putukatele. Kuna kinnistu

asub Tallinnas suure elanike tihedusega piirkonnas, on piisavalt tõenäoline, et jäätmetest lähtuv

tuleoht ja muud keskkonnahäiringud võivad põhjustada välisõhu saastumist ning ohustada

inimese tervist, heaolu ja vara. Kinnistul leidis aset korrarikkumine ning kinnistul asuvatest

jäätmetest tulenes oluline ja vahetu keskkonnaoht, mida ei saa taluda ja mis tuli viivitamata

kõrvaldada. KeÜS § 10 kohaldub ka realiseerunud ohu puhul. Jäätmete kinnistul ladustamisele

oli olemas mõistlik alteratiiv (taaskasutusse suunamine või kõrvaldamine). Kulukus ei tähenda

ebamõistlikkust KeÜS § 10 tähenduses. Kaebaja on rikkunud JäätS § 28 lg-st 1 tulenevat

kohustust, sest tal ei ole luba kinnistul asuvate jäätmete käitlemiseks (kinnistul ladustamiseks)

ja ta ei ole jäätmeid üle andnud isikule, kellel on luba olemas. 03.08.2020 ettekirjutuse sõnastus

võinuks olla parem, kuid ettekirjutuse mõte oli, et jäätmete likvideerimisega on juba pikalt

viivitatud ja see ei ole enam vastuvõetav. Vastustaja kohaldas 26.06.2018 ettekirjutuse

täitmisele sundimiseks sunniraha. Asendustäitmist tuleb kaaluda siis, kui keskkonnaohu

põhjustaja ega kinnistu omanik ei täida oma kohustust.

3) KKI-l oli pädevus ettekirjutuse tegemiseks (JäätS § 119 lg 1, KorS § 28 lg-d 1 ja 2). Kaebajat

ei ole sunnitud kinnistut võõrandama.

4) 03.08.2020 ettekirjutus on proportsionaalne. Asendustäitmine on suunatud jäätmete

üleandmisele sellekohast luba omavale isikule ning korrarikkumise kõrvaldamisele. Avalik

huvi keskkonnaohu likvideerimiseks on kaalukam kui kaebaja huvi mitte kanda jäätmete

likvideerimise kulusid. Kaebaja pidi kinnistut soetades 26.06.2018 ettekirjutuse täitmisest

tulenevate kuludega arvestama ja võimalikud riskid peavad jääma tema enda kanda.

3-20-1990

5(11)

9. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 29.04.2021 otsusega rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

1) X-le tehti 26.06.2018 ettekirjutus põhjusel, et jäätmete ladestamine tema omandis oleval

kinnistul kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Vastustajal on õigus, et see oht lähtub

konkreetsest kinnistust, mitte isikust. Seega – kui kinnistu müüakse koos sellel ladestatud

keskkonnaohtlike jäätmetega, saab pädev haldusorgan edaspidi nõuda jäätmete likvideerimist

uuelt omanikult. Pole tähtsust, kas X 17.05.2020 e-kirja saab pidada menetluse uuendamise

taotluseks. Kui haldusorganile saab teatavaks, et tema tehtud ettekirjutuse faktiline või õiguslik

alus on ära langenud, tuleb tal ettekirjutust muuta või see kehtetuks tunnistada sõltumata

menetlusosalise taotlusest (vt Riigikohtu 12.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 25). HMS § 44

reguleerib juhtumeid, kui haldusmenetluse uuendamine on kohustuslik. Muudel juhtudel

otsustab haldusorgan menetluse uuendamise kaalutlusõiguse alusel (vrd Tallinna

Ringkonnakohtu 20.02.2014 otsus nr 3-12-340, p 25). KKI sai 17.05.2020 e-kirjast teada, et

kinnistu omanik on vahetunud. Seda kinnitas kinnistusraamatu kanne. Seega ei olnud enam

alust nõuda 26.06.2018 ettekirjutuse täitmist X-lt. Vastustaja on asjakohaselt põhjendanud,

miks uue haldusmenetluse asemel valiti menetluse uuendamine kinnistu omanikku puudutavas

osas. Võimalikud menetlusvead ei toonud kaasa ebaõiget otsust ega anna seetõttu alust

03.08.2020 ettekirjutuse tühistamiseks (HMS § 58).

2) Kaebaja õigusi ei ole rikutud sellega, et KKI ei korranud kõiki menetlustoiminguid. Kaebaja

ainuke juhatuse liige ja osanik on X, kes oli Betooni põik 2c kinnistu endine omanik ja

26.06.2018 ettekirjutuse adressaat. Kaebaja ei ole vastu vaielnud, et juhatuse liikme kaudu olid

talle teada kõik varasemad asjaolud ja tõendid ning pärast kinnistu võõrandamist ei ole selle

seisukord muutunud. Seega polnud tarvis menetlustoiminguid korrata (HMS § 5 lg 2). KKI

selgitas kaebajale 15.07.2020 kirjas menetluse uuendamise asjaolusid ja kavandatava

ettekirjutuse sisu, kuid kaebaja ei esitanud oma arvamust ega vastuväiteid. 01.05.2020 tehtud

droonifotodega ei saanud kaebaja haldusmenetluses tutvuda, kuid need tõendid pole määravad,

sest kinnistu seisukorda kajastavad piisavalt ka varasemate kontrollide kohta koostatud

protokollid.

3) Kaebaja rikub JäätS § 28 lg-t 1 sellega, et ei käitle jäätmevaldajana tema valduses olevaid

jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele ega anna neid käitlemiseks üle ka selleks õigust

omavale isikule.

4) JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud. Selle normi alusel võib ettekirjutuse teha

juba siis, kui ohustava tegevusega võib piisava tõenäosusega kaasneda oluline oht inimese

elule, tervisele, varale või keskkonnale (vt ka KeÜS § 5). See oht ei pea olema realiseerunud.

JäätS § 128 lg 4 kohaldamiseks ei pea ka tuvastama, millise ohustava tegevuse tagajärjel

konkreetne kahjulik tagajärg saabub ning millise aja jooksul.

03.08.2020 ettekirjutuses on selgitatud, et kinnistul jäätmete ladustamine võib tekitada

keskkonnaohu ja -häiringu. Kinnistu asub tihedalt asustatud piirkonnas ja jäätmed on

tuleohtlikud. Tulekahju võib põhjustada välisõhu saastumist ja ohustada inimese tervist. Jäätmete

süttimise tõttu on kinnistul ühel korral juba tekkinud tulekahju (07.06.2018). Ka naabrid ja

linnavalitsus on keskkonnahäiringute tõttu murelikud. Vastustaja on kaebusele vastates

täiendavalt selgitanud, et kinnistule on ladustatud ehituslammutusprahi jäätmeid, mis

sisaldavad rohkelt kilet ja plasti, töödeldud ja töötlemata puitu, kive ja pinnast, telliseid,

tekstiili, juhtmeid, kummist voolikuid, torujuppe, plekki ja muud metalli, rehve, madratseid,

vahtplasti, kipsplaate, saepuruplaate, isolatsioonimaterjali, suurjäätmeid (mööblijäätmeid),

mootorsõidukite sisu (istmed jms), reklaamplakateid, plastist ja metallist anumaid, asfalditükke

jm segajäätmeid. Jäätmed asuvad piirdeaiata välisterritooriumil, mistõttu ei ole välistatud

3-20-1990

6(11)

kolmandate isikute juurdepääs neile (seega ka nt süütamine), samuti võivad jäätmed tuulega

naaberkinnistutele kanduda ning on soodsaks elupaigaks närilistele ja putukatele. Kuna

kinnistul on jäätmed ladustatud läbisegi (st puudub täpne ülevaade kõigist kinnistul olevatest

jäätmeliikidest), ei saa välistada, et jäätmekuhjad võivad sisaldada jäätmeid, millest aja või

ilmastikumõjude toimel võib keskkonda sattuda ohtlikke aineid, mis saastavad pinnast ning

õhku. Eelpool viidatud tagajärgede saabumise tõenäosust ei välista asjaolu, et kinnistu asub

tööstuspiirkonnas. JäätS-st rikkuv tegevus pole lubatud ka tööstuspiirkonnas.

5) Ka 26.06.2018 ettekirjutuses oli selgitatud, et jäätmete ladestamine Betooni põik 2c kinnistul

välistingimustes sellises mahus kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Tallinna

Ringkonnakohus leidis asjas nr 3-19-1582, et X-le JäätS § 128 lg 4 alusel ettekirjutuse tegemise

eeldused olid täidetud. Ringkonnakohtu järeldused on asjakohased ka praeguses asjas. Kuna

03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud faktilised asjaolud muutunud, ei ole alust asuda

seisukohale, et ca 2 aastat hiljem ei kujuta kinnistul jäätmete ladustamine enam kõrgendatud

keskkonnaohtu ning jäätmete likvideerimisega pole vaja kiirustada või neid ei olegi tarvis

likvideerida. Asjakohane pole kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.05.2020 määrusele nr 3-

20-785, millega halduskohus lahendas X esialgse õiguskaitse taotlust sunniraha rakendamise

keelamiseks.

6) Keskkonda puudutavates küsimustes tuleb lähtuda KeÜS §-s 10 sätestatud

vältimispõhimõttest, mille kohaselt tuleb keskkonnaohtu (st piisavalt tõenäolist olulist

keskkonnahäiringut) vältida. Taluda tuleb vaid sellist keskkonnaohtu, mida põhjustav tegevus

on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, millel puudub mõistlik alternatiiv ning mille puhul võetakse

ohu ja häiringu vähendamiseks vajalikud meetmed. Praegu ei ole tegemist olukorraga, kus

keskkonnaohtu või -häiringut tuleks taluda, sest puudub avalik huvi jäätmete ladustamiseks

kaebaja kinnistul ja sellele on olemas mõistlik alternatiiv jäätmete taaskasutusse või

kõrvaldamisse suunamise näol. Talumiskohustust ei saa tuletada asjaolust, et X on 2019. a-l

astunud samme tuleohtliku materjali kinnistult äraviimiseks. Ettekirjutuse tegemist ei ole

põhjendatud üksnes tuleohuga ning teatud osas puitmaterjali äravedu ei tähenda, et kaebaja

kinnistul välistingimustes sedavõrd suures mahus jäätmete ladestamine ei kujutaks endast

jätkuvalt ohtu inimese tervisele ja varale või keskkonnale.

7) 03.08.2020 ettekirjutus on proportsionaalne. Selle eesmärk on ära hoida jäätmete

ladestamisega kaasneda võivat negatiivset keskkonnamõju ning ohtu inimese tervisele.

Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on asjakohane nõuda maaomanikult kinnistul ladustatud

jäätmete likvideerimist. Ettekirjutus ei ole ebaproportsionaalne pelgalt jäätmete likvideerimise

kulukuse tõttu, eriti kui kaebajal oli haldusmenetluses võimalus pakkuda välja alternatiivne

tegevuskava, rääkida kaasa ettekirjutuse täitmise tähtaja osas jne. Kui kaebaja ise ei likvideeri

jäätmeid, on proportsionaalne kohaldada asendustäitmist, sest see teenib samuti eespool

nimetatud eesmärki. Avalik huvi on kaalukas ja kohustus pidi olema kaebajale kinnistut

omandades ettenähtav. Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-19-1582, et ettekirjutuse täitmine

oli võimalik ka X-l. Kaebaja saab ise valida, mil viisil ta ettekirjutuse täidab. Ettevõtlusega

tegeledes tuleb arvestada sellega kaasnevate avalik-õiguslike kohustustega.

8) KKI-l oli ettekirjutuse tegemise pädevus (JäätS § 119 lg 1, KorS § 28 lg 1). Ettekirjutuse

esemeks või tagajärjeks ei ole õiguslikult ega ka faktiliselt kinnistu sundvõõrandamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Betooni põik 2C OÜ esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

3-20-1990

7(11)

1) Kohus kohaldas valesti JäätS § 28 lg-t 1. Pelk jäätmete valdamine ei tee kaebajast jäätmete

käitlejat, sest vastasel korral puuduks mõte JäätS §-des 9 ja 13 neid mõisteid eristada. JäätS §

13 annab ammendava loetelu tegevustest, mis liigituvad jäätmete käitlemiseks ning see ei

hõlma jäätmete valdamist.

2) Kohus kohaldas vääralt HMS § 44 lg-t 1. Menetluse uuendamiseks puudus alus. Kohtu

viidatud otsustest asjades nr 3-3-1-80-10 ja 3-12-340 ei saa järeldada, et haldusorgan võib

haldusmenetluse uuendada omal algatusel. Otsus nr 3-3-1-80-10 puudutas olukorda, kus

haldusorgan oleks pidanud menetluse uuendama või ettekirjutuse kehtetuks tunnistama

adressaadi kasuks. Adressaadi õiguste kitsendamiseks on vaja volitusnormi. Otsuses nr 3-12-

340 oli tegemist taotlusega, mis ei täitnud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise

tingimusi. Kaebaja ei ole vastustajale sellist taotlust esitanud. Kolmanda isiku taotluse alusel ei

ole kaebaja suhtes menetluse uuendamine võimalik.

3) Kohus leidis ebaõigesti, et JäätS § 128 lg 4 eeldused on täidetud. Kõnealuse normi

kohaldamise eeldus on viivitamatu vajadus keskkonnaohtu kõrvaldada. Kui pole võimalik ette

näha, millal jäätmete ladustamisest tingitud oht realiseerub, siis ei olegi tegemist jäätmetega,

mida oleks vaja viivitamatult kõrvaldada. JäätS § 128 lg 4 kohaldamine oleks õigustatud nt

juhul, kui on tuvastatud keskkonnale kahjulike ühendite lekkimine mõnest mahutist. Kohus

laiendas selle sätte kohaldamisala mistahes keskkonnaohu esinemisele ja sisuliselt lõi jäätmete

keskkonda

viija

kõrvale

automaatse

sekundaarvastutuse

asjasse

mittepuutuvale

kinnistuomanikule. Saastajaks on N&B Sorteerimiskeskus OÜ ning kaebajalt ei saa nõuda tema

kohustuse täitmist pelgalt põhjusel, et saastaja ise ei täida enda kohustust. Sellises olukorras

peaks asendustäitmise läbi viima saastaja suhtes ja kulud temalt sisse nõudma. Kuna JäätS §

128 lg 4 riivab intensiivselt omandiõigust, peaks selle kohaldamine olema erandlik. Selle sätte

laiendav tõlgendamine oleks vastuolus põhiseaduse §-ga 32, sest 03.08.2020 ettekirjutuse

kehtima jäämise korral oleks kaebaja sunnitud kinnistu omandist loobuma. Vastustaja ja kohtu

tõlgendus soodustab saastaja karistamatust ja paneb kinnistu omaniku haavatavasse olukorda.

4) Vaidlustatud ettekirjutus ei ole proportsionaalne. Kinnistul asuvate jäätmete kohesele

likvideerimisele alternatiivide väljapakkumine ei ole kaebaja, vaid vastustaja ülesanne.

Halduskohtu käsituse järgi on keskkonnakaitseline huvi alati mistahes muudest õigustest ja

huvidest kaalukam. Selliselt on kaalutlusõiguse kasutamine näilik. Praeguses asjas on ühel pool

hüpoteetiline süütamise või jäätmete lendumise oht, kusjuures see mõjutaks vaid kõrval asuvat

ärimaad, kus ei ela inimesi. Kaebaja omandiõiguse riive on aga intensiivne.

5) KKI-l ei olnud pädevust 03.08.2020 ettekirjutuse tegemiseks, kuna selle faktiline tagajärg

on kinnisasja sundvõõrandamine. Kaebaja omandas Betooni põik 2c kinnisasja tulu teenimise

eesmärgil. Vaidlustatud ettekirjutusega kaasneb kaebajale 2 160 000 euro suurune kohustus,

mis ületab kinnisasja väärtust. Seega on kaebaja jaoks ainuke mõistlik valik kinnistu omandist

riigi kasuks loobumine (vrd Euroopa Inimõiguste Kohtu 28.10.1999 lahend asjas 28342/95, p-

d 76 ja 77).

11. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

1) Kaebajat saab pidada jäätmevaldajaks, kes on rikkunud JäätS § 28 lg-st 1 jäätmevaldajale

tulenevat kohustust anda jäätmed käitlemiseks üle sellekohast õigust omavale isikule. Kaebajat

ei ole käsitatud jäätmekäitlejana. Kaebaja on JäätS § 28 lg 1 rikkumise tõttu korrarikkuja,

kellele võis teha ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks.

2) KKI-l oli õigus uuendada haldusmenetlus omal algatusel. Kaebaja saab halduskohtu viidatud

kohtulahenditest valesti aru. Volitus kaebajale ettekirjutuse tegemiseks tuleneb JäätS § 119 lg-

3-20-1990

8(11)

st 1, § 28 lg-st 1 ja § 128 lg-st 4. X esindaja 17.05.2020 e-kiri on käsitatav menetluse

uuendamise taotlusena. Isegi kui vastustaja poleks menetlust uuendanud ega 26.06.2018

ettekirjutust muutnud, oleks kaebajal kinnistu endise omaniku õigusjärglasena ikkagi kohustus

jäätmed kinnistult likvideerida (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2019 otsus nr 3-16-1908, p

15). Seega ei muudaks võimalikud menetlusvead menetluse uuendamisega seoses lõpptulemust

ega annaks alust 03.08.2020 ettekirjutuse tühistamiseks (HMS § 58). KKI valis menetluse

uuendamise kaebaja huve silmas pidades, et tagada talle võimalus esitada oma arvamus ja

vastuväited (vt KKI 15.07.2020 teade).

3) JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused olid täidetud. Igasugune keskkonnaoht on JäätS § 128

lg 4 tähenduses selliseks keskkonnakaitseliseks kaalutluseks, mis ei võimalda saastuse või

jäätmete likvideerimisega viivitada. JäätS § 128 lg-s 4 ei ole selgelt viidatud keskkonnaohule,

kuid sellest järeldub, et seadusandja soovis jätta võimaluse rakendada seda sätet ka

keskkonnahäiringute puhul. Ei saa nõustuda, et JäätS § 128 lg-t 4 saab kohaldada vaid ilmselgelt

kiireloomulise jäätmete kõrvaldamise vajaduse puhul või kui saastajat ei õnnestu tuvastada. Kui

oht on juba realiseerumas või realiseerub lähiajal (nt kaebaja viidatud lekkiv mahuti), on vaja

reageerida kohe. Sellises olukorras on haldusorganil endal õigus ettekirjutust tegemata

korrarikkumine kõrvaldada (KorS § 29 lg 1). Kuna keskkonnaohu realiseerumise aega ei ole

reeglina võimalik täpselt kindlaks teha, tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja eeldada, et oht

realiseerub pigem varem kui hiljem. KeÜS §-st 5 tulenevalt saab keskkonnaohuna käsitada

olukorda, kus ohu realiseerumine on piisavalt tõenäoline, ohu realiseerumise aeg ei ole määrav.

Praegusel juhul on vastustaja põhjendanud, et jäätmete ladustamisega kaasneb keskkonnaoht.

Kuna KeÜS §-st 10 tulenevalt ei pea keskkonnaohtu taluma, järeldub sellest viivitamatu

vajadus oht kõrvaldada. JäätS § 128 lg 4 kohaldamine ei ole välistatud ka juhul, kui saastaja on

tuvastatud. JäätS § 128 lg-tes 2 ja 4 sätestatud kohustused ei ole alternatiivsed. Viivitamatu

vajaduse korral saab jäätmete likvideerimiseks kohustada nii saastajat kui ka kinnistuomanikku.

See täidab JäätS § 128 üldist eesmärki likvideerida saastus ja kaitsta keskkonda. Kaebaja pidi

jäätmete likvideerimise kohustusega arvestama juba kinnistu soetamisel. JäätS § 128 lg 4

kohaldamisel ei pea tuvastama keskkonnaohtu, vaid keskkonnakaitselistel kaalutlustel jäätmete

või saastuse viivitamatu kõrvaldamise vajadust. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas asjas nr 3-

19-1583, et see eeldus on täidetud.

4) Halduskohtu põhjendused seoses 03.08.2020 ettekirjutuse proportsionaalsuse ja KKI

pädevusega on piisavad ja asjakohased. Kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud. Kaebaja viidatud

EIK lahendi asjaolud olid teistsugused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab

vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

13. KKI kohustas 26.06.2018 ettekirjutusega N&B Sorteerimiskeskus OÜ-d ja Betooni põik 2c

kinnistu toonast omanikku X likvideerima kinnistu välisterritooriumil ladustatud jäätmed,

andes need üle asjaomast jäätmekäitlusluba omavale jäätmekäitlejale. X-l tuli ettekirjutus täita

eeldusel, et N&B Sorteerimiskeskus OÜ ei täida temale pandud kohustust. Ettekirjutuse

adressaadid jätsid ettekirjutuse täitmata. 04.05.2020 kanti Betooni põik 2c kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse kaebaja (vt kaebuse lisa 2). KKI uuendas haldusmenetluse, tunnistas

26.06.2018 ettekirjutuse X osas kehtetuks ja pani 03.08.2020 ettekirjutusega Betooni põik 2c

kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimise kohustuse kaebajale kui kinnistu uuele omanikule.

14. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kui tegemist ei ole isikuga lahutamatult seotud

kohustusega – nagu praeguses asjas –, on KorS § 15 lg-st 7 tulenevalt korrakaitse ülesanne ka

3-20-1990

9(11)

kohustatud isiku õigusjärglasel. ATSS § 5 lg 2 p 2 näeb samuti ette, et kui adressaadi kohustused

ei ole temaga lahutamatult seotud, võib sunnivahendit rakendada ettekirjutuse adressaadi

õigusjärglasele, kui ettekirjutusest tulenev kohustus kehtib ka tema kohta. Seega ei olnud

vastustajal tingimata vaja koostada Betooni põik 2c kinnistu omaniku vahetuse järel kaebajale

uut ettekirjutust, vaid piisav oleks olnud ka kaebaja teavitamine 26.06.2018 ettekirjutuses

sisalduvast kohustusest ja selle täitmata jätmise korral sunnivahendi rakendamise võimalusest

(vrd Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2019 otsus nr 3-16-1908, p 15 ja 13.04.2010 otsus nr 3-

08-1332, p-d 32–36). Kuna vastustaja on teinud 03.08.2020 uue ettekirjutuse, tulenevad kaebaja

kohustused sellest ettekirjutusest (vrd Riigikohtu 07.05.2008 määrus nr 3-3-1-85-07, p-d 21–

26; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2019 otsus nr 3-16-1908, p 15).

15. Esmajoones peab ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmeid käitlema ja jäätmetest

põhjustatud saastuse likvideerimise korraldama oma kulul saastaja ehk isik, kes on jäätmed

keskkonda viinud (JäätS § 128 lg 2). JäätS § 128 lg 4 (03.08.2020 kehtinud redaktsioonis) näeb

ette, et kui saastajat ei ole kindlaks tehtud ühe aasta jooksul jäätmete keskkonda viimise asjas

süüteomenetluse alustamisest arvates, samuti juhul, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega

ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, korraldab jäätmete

käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalve asutuse või kohaliku omavalitsuse

üksuse või kohaliku omavalitsuse asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellele kuuluval

maal jäätmed või saastus asub. Vastustaja ei tugine praeguses asjas asjaolule, et saastaja ei ole

teada, vaid on lähtunud JäätS § 128 lg 4 teisest alternatiivist.

16. JäätS § 128 lg-s 4 nimetatud keskkonnakaitselisi kaalutlusi, mille tõttu ei saa jäätmete ja

saastuse likvideerimisega viivitada, saab sisustada eeskätt keskkonnakaitse põhimõtete ja

keskkonnahäiringu mõiste kaudu.

KeÜS § 3 lg 1 kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne

ebasoodne mõju keskkonnale, sh keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule,

varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis

ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. JäätS tähenduses on

keskkonnahäiring arvulise normiga reguleerimata negatiivne keskkonnamõju või negatiivne

keskkonnamõju, mis ei ületa arvulist normi, nagu jäätmetest põhjustatud hais, tolm või müra;

lindude, näriliste või putukate kogunemine; aerosoolide sisaldus õhus või jäätmete tuulega

laialikandumine (JäätS § 18). Olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus on

käsitatav keskkonnaohuna (KeÜS § 5) ning vähendamist vajava keskkonnahäiringu tekkimise

võimalikkus keskkonnariskina (KeÜS § 4). Olulise keskkonnahäiringu tekkimist eeldatakse

muu hulgas juhul, kui põhjustatakse oluline keskkonnamõju, sh kui seatakse ohtu inimese tervis

ja heaolu (KeÜS § 3 lg 2 p 3 ja KeHJS § 22).

KeÜS §-s 10 sätestatud vältimispõhimõtte järgi tuleb keskkonnaohtu vältida. Keskkonnaohtu

või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu,

puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on

võetud vajalikud meetmed. KeÜS § 11 lg 1 sätestab ettevaatuspõhimõtte, mille järgi tuleb

keskkonnariski kohaste meetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada. KeÜS §-st

14 tuleneva hoolsuspõhimõtte järgi peab igaüks rakendama meetmeid oma tegevuse või

tegevusetusega põhjustatava keskkonnahäiringu vähendamiseks sedavõrd, kuivõrd seda on

mõistlik eeldada.

17. JäätS § 128 lg 4 ei sea kinnistu omanikule ettekirjutuse tegemise eelduseks konkreetset

lävendit, nt vahetu keskkonnaohu olemasolu ja selle kiire kõrvaldamise vajadus, nagu leiab

kaebaja. Selgele lävendile ei ole viidatud ka JäätS vastuvõtmist ja JäätS § 128 hilisemat

muutmist puudutavates seletuskirjades. Kinnistu omanikule JäätS § 128 lg 4 alusel jäätmete ja

saastuse likvideerimise kohustuse panemine peab siiski olema proportsionaalne saavutatava

3-20-1990

10(11)

eesmärgi suhtes ning see tuleb kindlaks teha iga konkreetse juhtumi oluliste asjaolude

hindamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja põhjendatud huvide kaalumise teel

(HMS § 3 lg 2). Mida koormavamad on ettekirjutuse tagajärjed kinnistu omanikule, seda

kaalukamad peavad olema keskkonnakaitselised huvid.

18. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja 03.08.2020 ettekirjutuses õigesti järeldanud, et

Betooni põik 2c kinnistul jäätmete ladustamisega kaasneb keskkonnaoht. Toimiku materjalide

järgi asub kinnistu tiheasustusalal ja sellel ei ole piirdeaeda. Kinnistul ladustatakse jäätmeid

alates 2017. a-st välitingimustes ja suures koguses (enam kui 450 tonni ehk 600 m2, vt

16.11.2020 vastus kaebusele, lisad 1 ja 5). Selliseks tegevuseks ei olnud 03.08.2020

ettekirjutuse tegemise ajal jäätmeluba kaebajal ega ka teistel isikutel. Jäätmed on kinnistul

läbisegi ja ladustatud jäätmete liigid ei ole täpselt teada, kuid vastustaja andmetel on jäätmete

hulgas mitmesuguseid tuleohtlikke materjale ja esemeid. Nende süttimise korral võib eralduda

välisõhku keskkonnale ja inimesele kahjulikke ühendeid. Sellise olulise keskkonnahäiringu

tekkimine on piisavalt tõenäoline, sest kinnistul ladustatud jäätmed on 2018. a-l juba korra

süttinud ja kaebaja ei ole tõendanud, et jäätmete tuleohtlikkus on selle ajaga võrreldes

vähenenud. X on küll väidetavalt kinnistult 2019. a-l ära viinud 720 m2 puitmaterjali, kuid

vastustaja kogutud tõendite järgi on kinnistul ka muid tuleohtlikke materjale (vahtplast,

kipsplaadid, tekstiil, madratsid, vanarehvid, mootorsõidukite sisu, elektroonikajäätmed jms, vt

16.11.2020 vastus kaebusele, lisa 4). Piisavalt tõenäoline ka see, et tuulega levib

naaberkinnistutele jäätmetest lähtuv hais ning tugevama tuulega võivad jäätmed laiali kanduda.

Lisaks on kõnealused jäätmed soodsaks elupaigaks närilistele ja putukatele. See omakorda

ohustab inimese heaolu, tervist ja vara. Neil asjaoludel, eriti ohu tõttu inimese tervisele, on

keskkonnakaitselised huvid praegusel juhul kaalukad.

19. Halduskohus selgitas õigesti, et eespool kirjeldatud keskkonnaohtu ei tule taluda. Jäätmete

kinnistul ladustamise vastu puudub oluline avalik huvi ning sellele on olemas mõistlik

alternatiiv, sest jäätmed on võimalik suunata taaskasutusse või kõrvaldada. Mõistliku

alternatiivi puudumiseks ei saa praeguse vaidluse asjaoludel lugeda jäätmete kõrvaldamise

kulukust. Kaebaja ei ole välja toonud mingeid tõsiselt võetavaid meetmeid, mida tema või tema

õiguseellane on eespool väljatoodud keskkonnahäiringu kõrvaldamiseks või vähendamiseks

võtnud.

20. Vaidlustatud ettekirjutus riivab üsna intensiivselt kaebaja omandiõigust (PS § 32), sest

vastustaja ei pea kaebajat saastajaks ning ettekirjutuse täitmine on kaebaja jaoks kulukas

(vastustaja on ettekirjutuses hinnanud asendustäitmise kulude eeldatavaks suuruseks 1 800 000

eurot, millele lisandub käibemaks). Riive intensiivsust vähendab aga see, et oma ainuosaniku

ja juhatuse liikme X kaudu oli kaebaja kinnistut ostes teadlik seal ladustatavatest jäätmetest ja

kinnistuga seotud kehtivast ettekirjutusest, mille sisuks oli kohustus jäätmed likvideerida.

Seega oli sellises seisukorras ja selliste kohustusega kinnisasja omandamine kaebaja teadlik

valik ning eelduslikult kajastusid kinnisasjaga seotud kohustused kinnistu müügihinnas.

Sellises olukorras pole ka alust rääkida kinnistu faktilisest sundvõõrandamisest PS § 32 lg 1

teises lauses sätestatud kohese ja õiglase hüvitiseta (vrd Riigikohtu 12.11.2018 otsus nr 3-16-

812, p 13; 15.06.2021 otsus nr 3-21-3, p 34).

21. Vastustaja on teinud 26.06.2018 ettekirjutuse jäätmete likvideerimiseks ka saastajale –

N&B Sorteerimiskeskus OÜ-le –, kes ei ole ettekirjutust täitnud. Kuna vastustaja on tuvastanud,

et sellel äriühingul puudus 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal sisuline majandustegevus (vt

vaideotsuse p 35), siis on ilmne, et jäätmete likvideerimise jätkuv nõudmine saastajalt ei oleks

tulemuslik. Enne asendustäitmist on seetõttu praeguse vaidluse asjaoludel proportsionaalne

nõuda jäätmete likvideerimist kaebajalt kui kinnisasja omanikult.

3-20-1990

11(11)

22. Eeltoodut arvestades on 03.08.2020 ettekirjutusega kaebajale JäätS § 128 lg 4 alusel

pandud kohustus jäätmed likvideerida sisult õiguspärane.

23. Puuduvad ka sellised menetluslikud rikkumised, mis annaks aluse vaidlustatud ettekirjutuse

tühistamiseks. X suhtes haldusmenetluse uuendamine põhjusel, et ta ei ole enam Betooni põik

2c kinnistu omanik, ja selle tulemusel X osas 26.06.2018 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine

ei riku kaebaja õigusi. Kaebajale on 03.08.2020 tehtud uus ettekirjutus ja kaebaja on saanud

sellele täies ulatuses vastu vaielda. Pole vaidlust, et oma juhatuse liikme X kaudu oli kaebaja

teadlik ettekirjutuse aluseks olevatest olulistest asjaoludest ja tõenditest. KKI selgitas kaebajale

15.07.2020 kirjas kavandatava ettekirjutuse põhisisu ja andis võimaluse esitada arvamuse ja

vastuväiteid, kuid kaebaja jättis sellele kirjale vastamata. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid

konkreetseid menetlustoiminguid oleks pidanud vastustaja täiendavalt tegema.

24. Muudele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele on halduskohus piisavalt ja asjakohaselt

vastanud ning nende kordamine ei ole vajalik (HKMS § 201 lg 4).

25. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

26. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

väljamõistmist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)