2-20-12054/36 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 09.novembril 2021

Lubja 4 Tallinnas tsiviilkantselei ja avaliku e-toimiku kaudu

Tsiviilasja number

2-20-12054

Kohtuasi

S S hagi osaühingu Aktiva Finants vastu kohtutäitur Katrin

Velleti algatatud täiteasjas nr xxx täitedokumendi, s.o

maksekäsu määruse tsiviilasjas nr 2-13-24905 aluseks oleva

tarbijalepingu

lepingujärgse

viivisemäära

tühisuse

tuvastamiseks

või

(alternatiivselt)

lepingujärgset

viivisemäära (0,06% päevas) vähendamiseks VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud seadusjärgse määrani (euribor + 8 %) ning

täiteasjas nr xxx viivisnõude sissenõudmise lubamatuks

tunnistamiseks seadusjärgset viivisemäära ületavas osas

Hagihind

511,87 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: S S (isikukood xxx, elukoht xxx; e-post xxx)

Kostja: osaühing Aktiva Finants (registrikood 14161161,

asukoht A.Weizenbergi 20, 10150 Tallinn)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta läbivaatamata S S hagi osaühingu Aktiva Finants vastu kohtutäitur Katrin Velleti

algatatud täiteasjas nr xxx täitedokumendi, s.o maksekäsu määruse tsiviilasjas nr 2-13-24905

aluseks oleva tarbijalepingu lepingujärgse viivisemäära tühisuse tuvastamiseks.

2. Jätta rahuldamata alternatiivselt esitatud nõue lepingujärgse viivisemäära (0,06% päevas)

vähendamiseks VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse määrani (euribor + 8 %) ning

täiteasjas nr xxx viivisnõude sissenõudmise lubamatuks tunnistamiseks seadusjärgset

viivisemäära ületavas osas.

3. Tühistada 02.09.2020 kohtumäärusega seatud hagi tagamise abinõu, millega täitemenetlus

täiteasjas nr xxx peatati.

4. Jätta S S taotlus nõuda kostjalt välja osaühingule Aktiva Finants loovutatud nõude

alusdokumendid (teenuse osutamise leping) rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta hagimenetluse kulud S S kanda ja määrata kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue

1. S S (edaspidi hageja) palus osaühingu Aktiva Finants (edaspidi kostja) vastu esitatud hagis

tuvastada kohtutäitur Katrin Velleti algatatud täiteasjas nr xxx täitedokumendi, s.o

maksekäsu määruse tsiviilasjas nr 2-13-24905 aluseks oleva tarbijalepingu lepingujärgse

viivisemäära tühisus või (alternatiivselt) vähendada lepingujärgset viivisemäära (0,06 %

päevas) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse määrani (euribor + 8 %) ning tunnistada

täiteasjas nr xxx viivisnõude sissenõudmine lubamatuks seadusjärgset viivisemäära ületavas

osas.

Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte

2. Pärnu Maakohtu 14.11.2013 maksekäsu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-24905 mõisteti

hagejalt sissenõudja kasuks välja õppeteenustasu põhinõue 950,00 eurot, kõrvalnõuded

206,91 eurot, riigilõiv 45 eurot ja menetluskulud 20 eurot. Hageja, olles välisriigi püsielanik,

esitas makseettepanekule tähtaegselt vastuväite, mis saabus kohtusse välisriigist saadetud

tähitud kirjaga vastuväite esitamise tähtajale järgneval päeval. Välisriigi püsielaniku suhtes ei

saa maksekäsu kiirmenetlust alustada ega maksekäsku teha. Hageja sõlmis lepingu, kuid

teenust tegelikult ei kasutanud. Tallinna Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse

rahuldamata ja maksekäsu määruse muutmata. Riigikohtu üldkogu 21.04.2015 määrusega

tsiviilasjas nr 3-2-1-75-14 jäeti määruskaebus läbi vaatamata, kuid seitse riigikohtunikku jäid

eriarvamusele leides, et olukorras, kus isik pole saanud oma määruskaebuse kohta ühtegi

põhjendatud kohtulahendit, on TsMS § 4891 lg 5 piirang vastuolus PS §-ga 15 ja § 24 lg-ga

5, TsMS § 4891 lg 5 oleks tulnud kehtetuks tunnistada ja määruskaebus läbi vaadata.

Määruskaebuse põhjenduse õigsuse eeldamisel ei oleks maksekäsku võinud teha.

3. Sissenõudja täitmisavalduse alusel algatas kohtutäitur Katrin Vellet täitemenetluse täiteasjas

nr xxx. Täitedokumendist tulenev põhinõue, kõrvalnõuded 206,91 eurot, menetluskulud ja

kohtutäituri tasu nõuti sisse osamaksetena sissetulekust ja on sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamise ajaks täielikult täidetud. Kohtutäitur täitemenetlust osaotsusega

ei lõpetanud. 18.08.2020 esitas kohtutäitur hagejale sissenõudja viivisnõude 743,09 eurot.

Täitedokumendi alusel on hageja kohustatud maksma viivist 0,06% päevas kuni põhinõude

täitmiseni. Kuna hageja jäeti ilma kaebeõigusest põhinõude osas, ei saanud ta

kohtumenetluses esitada ka vastuväidet viivise suuruse osas. Lepingujärgne viivismäär on

0,06% päevas, kalendriaastas 21,9%, ületades VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määra

(euribor + 8 %) ligi kolmekordselt, olles eelduslikult tühisest määrast vaid 2,1% väiksem.

4. Hageja esitas enne täitemenetluse algatamist sissenõudjale avalduse täitedokumendi

vabatahtlikuks täitmiseks graafiku sõlmimiseks igakuiste 50 euro suuruste osamaksetena,

tehes kaks vabatahtlikku makset enne sissenõudja seisukoha saamist. Sissenõudja ei

nõustunud osamaksetega, vaid esitas avalduse täitemenetluse algatamiseks. Keeldumine

hageja pakutud maksegraafiku sõlmimisest on käsitatav sissenõudja pahatahtlikkusena ja

täitmisest keeldumise tõttu ei ole tal õigust nõuda viivist, kuna ta on ise teinud takistusi

kohustuse täitmiseks, keeldudes vabatahtlikku täitmist vastu võtmast. Pärast sissenõudja

keeldumist maksegraafiku sõlmimisest hageja enam vabatahtlikke makseid ei sooritanud, mis

näitab, et sissenõudjat ei huvitanudki võla tasumine, vaid tal olid muud motiivid. Lubamatu

ja pahatahtlik oli sissenõudja nõue täitmiseks kolmandale isikule S Sle, kellel ei ole esitatud

nõudega puutumust ja mille eesmärk oli hirmutamine ja intrigeerimine hageja vastu. Hageja

esitas viiviskokkuleppe tühisuse tuvastamise taotluse või (alternatiivselt) viivise

vähendamise taotluse tuginedes Riigikohtu 16.11.2016 otsuses nr 3-2-1-118-16 antud

selgitustele, milles märgiti, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 alusel hinnata

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär

ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära. Hageja leiab, et antud lahend laieneb ka

tema kui tarbijaga sõlmitud piiripealsele viiviskokkuleppele, kus viivise määr on 2,1%

väiksem eelduslikust tühisuse määrast. Alternatiivne taotlus ja põhjendused viivise

vähendamiseks on järgmised: 1) lepingujärgse viivise määr on ligi kolm korda suurem VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgsest määrast, olles vaid 2,1% väiksem eelduslikult tühisest

viivisemäärast; 2) põhinõue on täielikult täidetud, samuti on tasutud põhinõudelt kindlas

summas väljamõistetud intress 206,91 eurot, mis moodustas põhinõudelt samuti 21,9%,

ületades VÕS § 113 lg 1 viivise seadusjärgse määra ligi kolmekordselt, hageja on tasunud

kohtutäituri tasu ja menetluskulud; 3) majandustegevuses tegutseval äriühingul ei ole mingit

ühiskonnas hinnatavat õigustatud huvi, kui vaid ülikasumi teenimine loovutatud nõuete

sissenõudmiselt; 4) lepingupoolte majanduslik seisund ei ole ligikaudseltki võrdne.

Majandustegevuses tegutseva inkassoteenuse osutaja on kasumit taotlev äriühing, hagejaga

on füüsilisest isikust teenuse tarbija, tarbijalepingus on tarbija nõrgem lepingu pool.

Tarbijalepingu tüüptingimustes kokkulepitud viivise määr on tarbijat ebamõistlikult

kahjustav tingimus, mida tarbija ei saanud lepingu sõlmimisel muuta.

Kostja vastuväidete kokkuvõte

5. Kostja on seisukohal, et hagi on tõendamata ja puudub alus hagi rahuldamiseks. Hageja ei

saa vaidlustada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tsiviilasjas nr 2-13-24905 välja

mõistetud viivisemäära tühisust, kuna see oleks tulnud vaidlustada antud tsiviilasjas, mistõttu

saab hagejal olla üksnes viivisemäära vähendamise taotlus. Kohtulahendis 2-13-24905 välja

mõistetud viivisemäär jääb alla kolmekordset viivisemäära so 0,06%, mis ei ole tühine.

Viivisemäär 0,06% päevas ei ole vastuolus heade kommetega ega tühine TsÜS § 86 alusel,

kuna viivisenõue ei ole ebaproportsionaalselt suur ega ületa põhisummat. Viidatud

Riigikohtu lahend on tehtud alles 16.11.2016, seega ei saa seal olevad tühisuse alused olla

tagasiulatuvad. Seadusega (KÜS § 7 lg 4) peeti kuni 2017. aasta lõpuni 0,07% viivisemäära

majandus- ja kutsetegevuses mitte oleva isiku suhtes mõistlikuks. Nõue hageja vastu oli

Tartu Ülikoolilt ostetud, ning nii Tartu Ülikool kui ka Tallinna Tehnikaülikool nõuavad

tänaseni õpptasude maksmisega viivitamise korral viivist 0,06% päevas, mida peetakse

tarbijate suhtes mõistlikuks viivisemääraks.

6. Hageja ei ole viivise vähendamise taotluses välja toonud asjaolusid, mis tõendaksid viivise

ebaproportsionaalsust - viivisenõue ei ületa põhivõlga, viivisemäär on mõistlik ja kehtiv

tarbija suhtes. Hageja ei ole hagis välja toonud majanduslikku olukorda, kuidas viivis hagejat

ebamõistlikult koormab või kahjustab. Väide, et hageja pakkus enne täitemenetluse algust

kostjale maksegraafikut 50 eurot kuus, kuid kostja keeldus maksegraafikust, on paljasõnaline

ja tõendamata. Hageja ei ole enne täitemenetluse alustamist 09.01.2014 kostja poole

vastavasisulise ettepanekuga pöördunud. Esimesed maksed, mis laekusid kostjale hageja

võlanõude katteks, laekusid täitemenetluse sundtäimise kaudu september 2014 – aprill 2017

ehk 3 aasta jooksul on kohtutäituri kaudu laekunud vaid 7 makset kokku 221,36 EUR. Seega

ei saanud kostja hageja pakutud maksegraafiku ettepanekust keelduda. Aprillist 2017.a ei

laekunud nõude katteks täitemenetlusest ega võlgniku poolt vabatahtlikult ühtegi eurot,

mistõttu tuli alustada sissenõudmist võlgniku ainukesele varale (kinnisasi), et nõue saaks

täitemenetluses rahuldatud. Kuna vara oli ühisomandis teiste isikutega, siis ei saa seda müüa

ilma ühisvara jagamise hagi esitamata. Kostja teavitab alati kõiki ühisomanikke enne

ühisvara jagamise hagi esitamist, et ta on pöördumas oma nõude kaitseks kohtu poole, mis on

hea usu põhimõtte kohane, kuna selliselt teavitatakse osapooli, et omanikele ei tuleks

ühisvara jagamise hagi ootamatult ja antakse võlgnikule/hagejale viimane võimalus asi

mõistlikult lahendada. Kostja ei ole seega asunud võlgnevust sisse nõudma kolmandatelt

isikutelt. Samuti saatis kostja hagejale 15.12.2017 hoiatuse ühisvara jagamise hagi

esitamisest, kui hageja võlgnevust ei tasu ning tegi ettepaneku ka graafikuks. Alles pärast

vastavasisulise hoiatuse saatmist on hageja teinud kostjale ettepaneku tasumiseks

osamaksetena 50 eurot kalendrikuus, millega kostja nõustus. Seega on kostja maksegraafiku

ettepanekut aktsepteerinud. Hageja tasus vabatahtlikult makseid vaid kahel korral, veebruar

2018 summas 50 EUR ja märts 2018 summas 50 EUR ning pärast seda on vabatahtlikud

maksed lõppenud, mis näitab hageja suhtumist oma kohustuste täitmisse. Samuti ei ole

hageja pärast seda rohkem kostjaga ühendust võtnud. Juhul, kui hageja oleks asunud tasuma

vabatahtlikult iga kalendrikuu oleks hageja viivise nõue ilmselgelt väiksem. Arvestades nii

viivise kompensatsioonilist kui ka sanktsioonilist iseloomu ning ka viivise eesmärki

kallutada võlgnikku võlga tasuma, ei ole põhjendatud viiviste vähendamine kuna sissenõutav

viivis on piiratud juba summa osas ehk ei ületa põhivõlgnevust. Samuti ei ole viivisenõude

vähendamine põhjendatud, kuna hageja on teadlikult ja tahtlikult venitanud kostja nõude

tasumisega ning üritanud nö vahendeid valimata kostja nõude tasumist vältida.

7. Kostja hinnangul on hageja taotlus nõuda kostjalt välja kostjale loovutatud nõude

alusdokumendid (teenuse osutamise leping) põhjendamatu, kuna kõnealune alusdokument oli

tsiviilasja nr 2-13-24905 kostja poolt hageja vastu esitatud nõude aluseks. Kostja palub

austatud kohtul jätta hageja taotlus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused

8. Pooltel ei ole vaidlust, et Pärnu Maakohtu 14.11.2013 maksekäsu kohtumäärusega tsiviilasjas

nr 2-13-24905 mõisteti hagejalt sissenõudja kasuks välja õppeteenustasu põhinõue 950,00

eurot, kõrvalnõuded 206,91 eurot, riigilõiv 45 eurot ja menetluskulud 20 eurot, et

kohtumäärus on jõustunud ning, et kohtuotsuse täitmiseks toimub täitemenetlus.

9. Pooled vaidlevad viivisenõude kehtivuse ja selle vähendamise üle.

10. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud,

ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega

õigusjõudu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on

tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

11. TsMS § 423 lõike 2 punktide 1 ja 2 kohaselt jätab kohus hagi läbivaatamata, kui ilmneb, et

hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse

võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Samuti jätab kohus hagi

läbivaatama kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või

eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat

eesmärki võimalik saavutada. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja ei saa vaidlustada

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tsiviilasjas nr 2-13-24905 välja mõistetud

viivisemäära tühisust, kuna seda oleks tulnud vaidlustada tsiviilasjas nr 2-13-24905. Asjaolu,

et Riigikohtu üldkogu 21.04.2015 määruses jäid seitse riigikohtunikku tsiviilasja nr 2-13-

24905 läbivaatamisel eriarvamusele, ei muuda olukorda, et kohtulahend jõustus täies

ulatuses, ka kõrvalnõuete, viiviste, osas. Seega on hageja esimene nõue õiguslikult

perspektiivitu, sest ei ole esitatud asjaolusid, mille õigsuse eeldamisel oleks võimalik hagi

TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldada, mistõttu tuleb see jätta läbivaatamata.

12. Alternatiivselt esitas hageja viivisemäära vähendamise taotluse. VÕS § 113 lg 8 kohaselt

võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva

seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust

tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

13. Kohus on seisukohal, et hageja alternatiivselt esitatud nõue lepingujärgse viivisemäära

(0,06% päevas) vähendamiseks VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse määrani (euribor +

8 %) ning täiteasjas nr 031/2014/54 viivisnõude sissenõudmise lubamatuks tunnistamiseks

seadusjärgset viivisemäära ületavas osas ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta

rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel võib võlausaldaja

nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vaidlus puudub selles, et hageja on oma

rahalise kohustust rikkunud ning seetõttu on kostjal õigus viivisenõuet õiguskaitsevahendina

rakendada. Kohus on seisukohal, et tasumisele kuuluv viivis/leppetrahv ei ole hageja kui

tarbija suhtes ebamõistlikult suur ning on kehtiv, kuna see on väiksem Riigikohtu 16.11.2016

otsuses nr 3-2-1-118-16 käsitletud viivise määrast 2,1% võrra. Seetõttu ei saa viivise määra

pidada ka vastuolus olevaks heade kommetega. Kostja viivise nõue ja kõrvalnõuded ei ületa

põhivõlga, mis on samuti üks viivise ja põhivõla proportsioonide hindamise põhimõte ning

käesoleval juhul on need proportsionaalsed (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-5-13, p 48-49, 3-2-1-

66-05, p 18, 19; 3-2-1-78-05, p 21, 24). VÕS § 103 lg 1 võlgnik vastutab kohustuse

rikkumise eest, va juhul kui rikkumine on vabandatav. VÕS § 103 lg 2 sätestab, et rikkumine

on vabandatav kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Hageja kohustuste

rikkumine ei ole vabandatav. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, kuidas viivis hagejat

ebamõistlikult koormaks või kahjustaks ega seda, et hageja majanduslik olukord on sedavõrd

halb, et viivise väljamõistmine paneb ta raskesse olukorda. Üksnes hageja väide, et tegemist

on ebamõistlikult suure viivisega, ei anna alust viivise vähendamiseks. Asjaolu, et hageja on

põhinõude, intressi, kohtutäituri tasu ja menetluskulud täielikult täitnud ning osaliselt täitnud

ka kõrvalnõudena viivisenõuded, ei anna alust viivise vähendamiseks, kuivõrd

kohtumääruses väljamõistetud summad ei ole täidetud vabatahtlikult, vaid sundtäitmisel ja

täitmisega seotud kulud tuli hagejal samuti täita. Seega ei saa nõuete sundtäitmist pidada

aluseks viivise vähendamisel VÕS § 162 lg 1 mõttes.

14. Esitatud tõendite pinnal ei saa kostja käitumist pidada pahatahtlikuks, kuna tõenditega on

tõendanud, et hageja tasus vabatahtlikult makseid üksnes kahel korral, veebruaris 2018.a 50

eurot ja märtsis 2018.a 50 eurot ning seda pärast täitemenetluse alustamist. Hageja väited, et

kostja keeldus vabatahtlikust täitmise vastuvõtmisest maksegraafiku alusel enne

täitemenetluse alustamist, on tõendamata. Kostja on ka põhjendanud, et viivis on lepingus

kokkulepitud sanktsiooniks, mis lihtsustab sissenõudjale tekitatud kahju hüvitamist, mida

võlausaldajad ei pea viivise ulatuses tõendama ning sõltub võlgniku poolt põhinõude täitmise

ulatusest ja ajast. Hageja väited kostja ülikasumi teenimisest loovutatud nõuete

sissenõudmiselt on paljasõnalised. Kostja on põhjendanud, miks tal tuli alustada

sissenõudmist võlgniku ainukesele varale, kinnisasjale, et nõue saaks täitemenetluses

rahuldatud ning põhjusel, et vara oli ühisomandis teiste isikutega, ei saanud seda müüa ilma

ühisvara jagamise hagi esitamata. Samuti on kostja põhjendanud, miks ta teavitab alati kõiki

ühisomanikke enne ühisvara jagamise hagi esitamist, et ta on pöördumas oma nõude kaitseks

kohtu poole, kuna selliselt teavitatakse osapooli, et omanikele ei tuleks ühisvara jagamise

hagi ootamatult ja antakse võlgnikule/hagejale viimane võimalus asi mõistlikult lahendada.

Kostja ei ole seega asunud võlgnevust sisse nõudma kolmandatelt isikutelt ega asunud neid

hirmutama ega ähvardama. Seega ei ole kostja nõuete sissenõudmisel ja oma tegevusest

eelneval teavitamisel käitunud pahatahtlikult.

15. Seoses hagi läbivaatamata ja rahuldamata jätmisega tühistab kohus TsMS § 386 lg-le 4

tuginedes 02.09.2020 kohtumäärusega seatud hagi tagamise abinõu, millega täitemenetlus

täiteasjas nr xxx peatati.

16. Hageja esitas taotluse nõuda kostjalt välja kostjale loovutatud nõude alusdokumendid

(teenuse osutamise leping).TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga

selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Kohus on seisukohal,

et hageja taotlus nõuda kostjalt välja kostjale loovutatud nõude alusdokumendid (teenuse

osutamise leping) tuleb jätta rahuldamata, kuna need olid kostja poolt hageja vastu esitatud

nõude aluseks tsiviilasjas nr 2-13-24905. Käesolevas asjas kohus jõustunud kohtulahendit

ümber ei vaata, mistõttu ei ole need asjakohased tõendid.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb jätta hagimenetluse kulud täies ulatuses hageja

kanda.

18. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu

kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei

määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. TsMS §

177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt

käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus

menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumisest. Kohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist.

Kohtunik: /allkirjastatud digitaalselt/