3-20-2108/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. november 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2108

Haldusasi

C, Y ja Q kaebused Tallinna Linnakohtu 25. aprilli 2000.

a otsusest kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX tuleneva

rahalise

kohustuse

sundtäitmise

aegumise

tõttu

lubamatuks tunnistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti

kohustamiseks

esitada

avaldused

vastavalt

täitemenetluste nr 025/2005/2635, 025/2001/3122 ja

029/2001/1156 lõpetamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – C, Y ja Q, esindaja v.adv Martin Kruus

Vastustaja ‒ Maksu- ja Tolliamet, esindaja Aiki Meister

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. veebruari 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

C, Y ja Q apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta C, Y ja Q apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.

veebruari 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-2108 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.12.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-20-2108

2(8)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusega kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX mõisteti C-lt,

Y-lt ja Q-lt solidaarselt Riigi Tolliameti kasuks välja 12 916 792 krooni aktsiisimaksu ning

käibemaksu. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tekitasid isikud nimetatud summas Eesti

Vabariigile materiaalset kahju. Kohtuotsus jõustus YY.YY.2000.

2. C, Y ja Q pöördusid 18.09.2020 Maksu- ja Tolliameti (MTA) poole, milles palusid nende

suhtes toimuvad täitemenetlused lõpetada seoses asjaoluga, et täitemenetluse esemeks olev

nõue on aegunud. Maksuhaldur esitas nõude kohtutäiturile sissenõudmiseks 28.04.2005. Seega

algas uus sundtäitmise aegumistähtaeg vastavalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 132 lg-le 6

01.01.2006 ning nõue aegus 01.01.2011.

3. Tsiviilasjas nr 2-19-73 jõustus 01.06.2020 Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2020

kohtumäärus, mis puudutas C, Y ja Q hagi Eesti Vabariigi vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täitemenetlustes nr 025/2005/2635, 025/2001/3122 ja nr 029/2001/1156.

Hagiavalduste põhjenduste kohaselt olid täitemenetluste esemeks olevad nõuded aegunud, kuna

tegemist oli maksunõudega ja avalik-õiguslike nõuete aegumise suhtes kohaldub MKS kui

eriseadus. Kohtud leidsid lõppjäreldustes, et kaebajate nimel oleva tsiviilõigusliku kahjunõude

(sundtäitmise) aegumine saabub 05.04.2021. Samuti leidsid kohtud, et hagejatele ei määratud

maksusummat, vaid mõisteti välja maksukuriteoga tekitatud kahju. Maksunõudega ei saa olla

tegemist seetõttu, et tsiviilhagi esitamisega kriminaalasjas ei ole võimalik maksunõuet

tuvastada.

4. MTA asus C-le, Y-le ja Q-le 16.10.2020 koostatud vastustes seisukohale, et Tallinna

Linnakohtu XX.XX.2000 otsusega väljamõistetud kahjunõue ei ole aegunud ning keeldus

täitemenetluste lõpetamisest.

5. C esitas 28.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000

otsusest kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise aegumise

tõttu lubamatuks tunnistamiseks ning MTA kohustamiseks esitada avaldus täitemenetluse nr

025/2005/2635 lõpetamiseks (haldusasi nr 3-20-2108). Y esitas 28.10.2020 Tallinna

Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas nr X/X-

XXX-XX tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise aegumise tõttu lubamatuks tunnistamiseks

ning MTA kohustamiseks esitada avaldus täitemenetluse nr 025/2001/3122 lõpetamiseks

(haldusasi nr 3-20-2111). Q esitas 29.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna

Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX tuleneva rahalise kohustuse

sundtäitmise aegumise tõttu lubamatuks tunnistamiseks ning MTA kohustamiseks esitada

avaldus täitemenetluse nr 029/2001/1156 lõpetamiseks (haldusasi nr 3-20-2117). Tallinna

Halduskohus liitis 06.11.2020 määrusega kaebused ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-20-

2108.

Kaebajad leidsid, et MTA 16.10.2020 keeldumistes esitatud põhjendused ja seisukohad on

vastuolus seadusega ning põhjendamata. Kaebajate suhtes sundtäitmisele kuuluvad nõuded

3-20-2108

3(8)

alluvad MKS-s sätestatud aegumise regulatsioonile ning on praeguseks ajaks aegunud. Seetõttu

kuulub sundtäitmine lõpetamisele.

Vastavalt MKS § 31 lg 3 p-le 4 lõpeb maksuseadusest tulenev rahaline nõue aegumisega.

Maksunõuete ja muude maksuseadustest tulenevate nõuete sundtäitmist ja aegumist reguleerib

MKS 13. ptk. Riigikohtu praktika kohaselt (määrus nr 2-17-12525) on vastavas peatükis

sätestatud aegumise regulatsioon käsitatav eriregulatsioonina tsiviilseadustiku üldosa seaduses

(TsÜS) sätestatud aegumise regulatsiooni suhtes. Vastavalt MKS § 128 lg-s 41 sätestatule

kohaldatakse sama paragrahvi lõikes 4 viidatud kohustuste (sh kriminaalmenetluses jõustunud

kohtulahenditest tulenevad nõuded) sissenõudmisele MKS-s maksuvõla sundtäitmisele

kohalduvat regulatsiooni. Järelikult tuleb sundtäitmise aegumisele kohaldada MKS §-s 132 kui

eriregulatsioonis sätestatud tähtaegu kõigi MKS §-s 32 loetletud tunnustele vastavate nõuete

suhtes ning kõigi MKS § 132 lg-tes 1‒4 sätestatud tunnustele vastavate nõuete suhtes. Seega on

maksuhaldur oma 16.10.2020 vastuskirjades ekslikult tuginenud väitele, et MKS-s sätestatud

aegumise regulatsiooni kohaldatakse kitsalt vaid maksuvõlale. Vastavalt MKS § 128 lg-le 4

võib maksuhaldur lisaks maksuvõlale sisse nõuda ka muud sättes nimetatud kohustused, mis ei

vasta maksuvõla (MKS § 32) tunnustele, sh kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendist

tulenevad kohustused. Asjaolu, et MKS § 132 reguleerib erinormina lisaks maksuvõlale ka

muude nõuete aegumistähtaegu, kinnitab ka MKS § 132 lg 4 sõnastus. MKS § 132 lg 4

reguleerib eelkõige just MKS § 128 lg 4 p-des 1‒5 sätestatud nõuete sissenõudmise

aegumistähtaegu.

Kaebajate suhtes toimub täitemenetlus, mille esemeks on kriminaalmenetluses XX.XX.2000

tehtud kohtuotsusest tulenev rahaline kohustus. Kohtuotsus jõustus YY.YY.2000.

Täitemenetluses on sissenõudja MTA. Eelnevast tulenevalt on kaebajate suhtes toimuva

sundtäitmise esemeks nõue, mis vastab MKS § 128 lg 4 p-s 3 sätestatud tunnustele ning mille

sundtäitmise aegumise suhtes tuleb MKS § 132 lg 4 alusel kohaldada viieaastast

aegumistähtaega, mis hakkas kulgema 01.01.2001 ja lõppes 01.01.2006. Seega on kaebajate

suhtes toimuva nõude sundtäitmine MKS § 132 lg 4 alusel juba aastaid aegunud ning

täitemenetlus tuleb MKS § 31 lg 3 p 4 alusel lõpetada. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks

tuleb kriminaalkorras maksuõigusrikkumisega seonduvalt maksude tasumata jätmisega

tekitatud kahjuhüvitist käsitada tsiviilõigusliku nõudena.

Isegi kui lugeda, et MKS § 132 lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise regulatsioon kohaldub

analoogia korras lisaks maksunõuetele ka MKS § 132 lg-s 4 sätestatud muudele maksuhalduri

poolt sissenõutavatele kohustustele, on kaebajate suhtes toimuv sundtäitmine ikkagi aegunud.

6. MTA leidis, et kaebused ei ole õigesti halduskohtu menetlusse võetud ja palus jätta need

HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata.

Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-73 on juba

tuvastatud, et tegemist on tsiviilõigusliku kahjunõudega. MTA nõue ei ole aegunud. Seega

puudub kaebajatel õigus pöörduda halduskohtu poole väitega, et neilt nõutakse Tallinna

Linnakohtu XX.XX.2000 kohtuotsuse alusel algatatud täiteasjades sisse avalik-õiguslikku

nõuet (maksuvõlga) ning selle avalik-õigusliku nõude sissenõudmine on aegunud.

Üks ja sama nõue ei saa olla samal ajal nii tsiviilõiguslik (kriminaalmenetluses tsiviilhagi alusel

sisse nõutud kahjuhüvitis) kui ka avalik-õiguslik nõue (maksuvõla sundtäitmine). Kaebajad

jätavad tähelepanuta, et Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 kohtuotsus on tehtud enne praegu

kehtiva MKS-i vastuvõtmist. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 2-19-73 selgitanud, et

isikud vastutavad tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 1 järgi. Kuivõrd Tallinna Linnakohtu

XX.XX.2000 otsusega kaebajatelt välja mõistetud solidaarse nõude puhul oli tegemist

tsiviilõigusliku kahjunõudega, tuleb aegumisele kohaldada eraõiguse, mitte MKS-i sätteid.

3-20-2108

4(8)

Kohtud lahendasid vaidlusaluste täiteasjade sissenõudmise aegumise küsimuse, leides, et

aegumistähtaeg on 05.04.2021. Seega ei saa kaebajad väita, et sundtäitmine on lubamatu.

MKS § 128 lg-t 4 täiendati alates 01.01.2017 p-ga 3, mille järgi võib MTA sisse nõuda ka

kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendist tulenevad kohustused, mille sissenõudjaks on

MTA. Muudatus viidi sisse kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt

teiste

seaduste

muutmise

seadusega,

millega

laiendatakse

kannatanute

õigusi

kriminaalmenetluses. Seaduse eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 80 SE) seletuskirjast nähtuvalt

oli

MKS-i

muutmine

tingitud

avalik-õigusliku

nõudeavalduse

sisseviimisest

kriminaalmenetlusse. MKS § 128 lg 4 p-le 3 ei ole kehtestatud tagasiulatuvat jõudu. Samuti ei

sätesta MKS § 128 lg 4 p 3, et sätet tuleks kohaldada ka kõigi varasemalt kriminaalmenetluses

jõustunud kohtulahenditest tulenevatele tsiviilhagidele, mille sissenõudmine toimus seni

väljaspool MKS-i menetluskorda. Kaebajate viidatud Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus nr

2-17-12525 ja Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2010 määrus nr 3-10-2747 käsitlevad

maksuhalduri

haldusaktidega

sissenõutavate

maksuvõlgade

sundtäitmist,

mitte

kriminaalmenetluses enne MKS-i ja võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumist tsiviilhagidega

väljamõistetud kahjuhüvitisi. Seega ei laiene kaebajatelt kriminaalasjas väljamõistetud

tsiviilhagi summade sissenõudmise aegumisele MKS § 132 sätted.

Juhul, kui kohus leiab, et kaebused on õigesti Tallinna Halduskohtu menetlusse võetud, vaidleb

vastustaja kaebustele vastu. MTA oli kaebajate taotluseid lahendades õigustatud tuginema

Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud määrusele tsiviilasjas nr 2-19-73.

7. Tallinna Halduskohus jättis 11.02.2021 otsusega läbi vaatamata kaebused nõuetes

Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX tuleneva rahalise

kohustuse sundtäitmise aegumise tõttu lubamatuks tunnistamiseks ja lõpetas nimetatud nõuetes

haldusasja menetluse (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata MTA taotluse lõpetada menetlus

nõuetes kohustada vastustajat lõpetama täitemenetlused täiteasjades nr 025/2005/2635,

025/2001/3122 ja 029/2001/1156 (resolutsiooni p 2); jättis kaebused rahuldamata (resolutsiooni

p 3) ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 4).

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu

hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue

on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi

kehtivust ega õigusjõudu. Olukorras, kus kaebajate vastu oli Tallinna Linnakohtu otsuse kui

täitedokumendi alusel alustatud täitemenetlust, oli neil õigus pöörduda maakohtu poole hagiga

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (TMS § 11 lg 1 p 5). Seega on vaidluse lahendamine

Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest tuleneva rahalise nõude sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks maakohtu, mitte halduskohtu pädevuses (HKMS § 4 lg 1). Kaebajad on ka

esitanud Harju Maakohtule hagiavaldused Eesti Vabariigi (MTA kaudu) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks kohtutäitur Kaire Põltsu menetluses olevates täitemenetlustes. Harju

Maakohus jättis 04.11.2019 määrusega tsiviilasjas kaebajate hagid läbi vaatamata ja Tallinna

Ringkonnakohus 11.03.2020 määrusega kaebajate määruskaebused rahuldamata. Viidatud

vaidluses ei tekkinud küsimust maakohtu pädevuses. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja taotlus

menetluse lõpetamiseks põhjendatud osas, milles vastustaja taotleb menetluse lõpetamist

nõuetes tunnistada lubamatuks Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas

tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmine kaebajate suhtes. Kohus jätab kaebajate kaebused

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata ja lõpetab

nimetatud nõuetes menetluse.

Kaebajate nõuete osas kohustada vastustajat lõpetama nõuete sundtäitmiseks läbiviidavad

täitemenetlused täiteasjades nr 025/2005/2635, 025/2001/3122 ja 029/2001/1156 on vaidlused

3-20-2108

5(8)

halduskohtu pädevuses. Seega jätab kohus rahuldamata vastustaja taotluse kaebuste läbi

vaatamata jätmiseks nõudes maksuhalduri kohustamiseks kaebajate suhtes läbi viidavate

sundtäitmiste lõpetamiseks.

Tsiviilasjas nr 2-19-73 tehtud kohtulahendites toodud seisukohad ei ole halduskohtule kaebuste

lahendamisel siduvad. Kohus kontrollib asja lahendamisel, kas vastustaja on põhjendatult

keeldunud kaebajate esitatud taotluste rahuldamisest mh põhjendustel, mida käsitleti Tallinna

Ringkonnakohtu määruses tsiviilasjas nr 2-19-73. Seega ei tingi üksnes vastava kohtulahendi

olemasolu kaebuste rahuldamata jätmist, nagu ekslikult leiab vastustaja.

Kohus ei nõustu kaebajate keskse väitega, et sundtäitmisel oleva nõude aegumisele kohaldub

MKS § 132 lg 4 kui eriregulatsioon TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud regulatsiooni suhtes. MKS §

31 lg 1 p 4 kohaselt lõpeb maksuseadusest tulenev rahaline nõue aegumisega. Maksunõuete ja

muude maksuseadusest tulenevate rahaliste nõuete aegumist reguleerib MKS 13. ptk. MKS §

128 lg 4 p 3 järgi võib maksuhaldur nõuda sisse ka kriminaalmenetluses jõustunud

kohtulahendist tulenevad kohustused, mille sissenõudjaks on MTA. Nimetatud säte kehtib

alates 01.01.2017. MKS § 128 lg 41 näeb ette, et § 128 lg-s 4 nimetatud rahalise kohustuse

sundtäitmisel kohaldatakse MKS-s maksuvõla sundtäitmise kohta sätestatut. MKS § 132

sätestab sundtäitmise aegumistähtajad, tuues eraldi välja deklaratsiooni alusel arvutatavate ning

maksu- ja vastutusotsuse alusel sissenõutavate ning intressinõuete aegumistähtajad. MKS § 132

lg 4 järgi on muude maksuhalduri sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise

aegumistähtaeg, välja arvatud eriseadustes sätestatud tähtajad, viis aastat nõude esitamise

aastale järgneva aasta 1. jaanuarist alates. Sättest ei tulene, et MKS § 132 lg-s 4 sätestatud

aegumistähtaega kohaldatakse mistahes rahaliste nõuete puhul, mille sissenõudjaks on MTA.

Kaebajad ei väida, et nende vastu esitatud rahaliste nõuete puhul oleks tegemist maksunõuetega

(MKS § 132 lg 2), vaid leiavad, et tegemist on MKS § 132 lg-s 4 sätestatud nõudega – täpsemalt

MKS § 128 lg-s 4 sätestatud muude rahalise kohustustega, mille sissenõudjaks on MTA ning

nõue vastab MKS § 128 lg 4 p-le 3. Viimati nimetatud sättele ei saa kaebajad aga tugineda,

kuivõrd säte jõustus 01.01.2017, s.t pärast täitemenetluste alustamist kaebajate suhtes.

Kohus nõustub kohtute seisukohaga tsiviilasjas nr 2-19-73, et nõude aegumisele kohaldub TsÜS

§ 157 lg 1, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10

aastat. Sama sätte lõike 2 kohaselt algab nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või

muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg 1 kohaselt aegumise

kohta sätestatut ka enne 05.04.2011 tekkinud nõuetele. Kui enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS §

157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõppeks varem kui sama lõike esimeses lauses nimetatud

tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1. MTA nõuete

puhul kaebajate vastu on tegemist tsiviilõiguslike kahjunõuetega. Tallinna Linnakohtu

XX.XX.2000 kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebajad tekitasid Eesti Vabariigile materiaalset

kahju kokku 12 916 792 krooni ulatuses. Kaebajatele ei määratud tasumiseks mitte

maksusummat, vaid neilt mõisteti välja maksukuriteoga tekitatud kahju. Kohus pidas MTA

poolt esitatud tsiviilhagi tõendatuks ning mõistis tsiviilhagiga tõendatud nõude kaebajatelt

välja. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-60-17 selgitanud, et tegude toimepanemisel enne

01.07.2002, s.o enne aega, mil hakkasid kehtima MKS-i sätted, vastutavad isikud TsK § 448 lg

1 järgi. Seega on kaebajatelt välja mõistetud summade puhul tegemist kohtuotsusega välja

mõistetud tsiviilõigusliku kahjuhüvitisega, mistõttu toimub selle sissenõudmine eraõiguse

sätete järgi, mitte MKS 13. ptk-s sätestatud korra alusel. Täitedokumendiks on kriminaalasjas

tehtud kohtuotsus ning jõustunud kohtuotsuse alusel täitmiseks esitatud nõude aegumist

reguleerib TsÜS § 157 lg 1. Riigikohtu 18.04.2016 otsusest nr 3-3-1-4-16 järeldub, et kui nõuet

3-20-2108

6(8)

on tunnustatud kohtulahendiga, siis hakkab aegumisele kehtima TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud

aegumise režiim ning enam ei oma tähendust nõude algne materiaalõiguslik aegumistähtaeg ega

selle pikkus.

Tuginedes eeltoodule algavad enne 05.04.2011 jõustunud kohtuotsuste ja väljastatud

täitedokumentide aegumistähtajad 05.04.2011 uuesti, mistõttu ei aegu Tallinna Linnakohtu

XX.XX.2000 otsusega välja mõistetud kahjunõue enne 05.04.2021. Teistsuguse järelduse

tegemiseks ei anna alust ka kaebajate viidatud Riigikohtu 10.10.2018 määruses tsiviilasjas nr

2-17-12525 toodu. Praegune asi erineb selles Riigikohtu lahendis käsitletud olukorrast selle

poolest, et kohtulahendiga tunnustatud nõude aegumisele kohaldub eriseadusena TsÜS § 157

lg 1.

Eeltoodust tulenevalt on MTA jätnud kaebajate taotlused põhjendatult rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. C, Q ja Y paluvad 15.03.2021 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

11.02.2021 otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastutaja

kanda.

Kaebajad palusid tunnistada halduskohtul nende suhtes toimuva nõude sundtäitmise

õigusvastaseks ega ole esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet TMS § 221 lg 1

mõttes, nagu halduskohus on ekslikult arvanud. Kaebajate eesmärgiks kohustuse sundtäitmise

õigusvastasuse tuvastamisel on pärast nõuete aegumist kaebajate vara suhtes vastustaja poolt

teostatud täitmistoimingute tulemusena saadu tagastamiseks nõude esitamise õigus. Kohus on

jätnud tähelepanuta, et vastustajal on tulenevalt MKS-st võimalik teha sundtäitmiseks ka endal

toiminguid. Seega ei oma kaebajate taotlus sisulist puutumust TMS-i regulatsiooniga või TMS

§-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamise ja sellise nõude

kohtualluvusega.

Riigikohtu erikogu on 10.10.2018 lahendis tsiviilasjas nr 2-17-12525 selgitanud, et aegumise

küsimuses on MKS-s sätestatud regulatsioon käsitatav eriseadusena TsÜS-i kui

üldnormatiivakti suhtes. Halduskohus on aga otsuse p-s 19 üllatuslikult tuvastanud, et praeguses

asjas on üld- ja erinormi suhe nende õigusaktide puhul ümber pöördunud. Seega muudab

halduskohus Riigikohtu varasemat praktikat.

Väär on halduskohtu otsuse p 16 seisukoht, et kaebajad ei saa nõude aegumise tuvastamisel

tugineda MKS § 128 lg 4 p-s 3 sätestatud aegumise regulatsioonile, sest vastav alus jõustus

01.01.2017, s.t pärast täitemenetluse alustamist kaebajate suhtes. Halduskohus ei selgita, miks

ei ole kaebajatel võimalik alates 01.01.2017 viidatud alusele tugineda. Viidatud sätte

jõustumisel ei ole seadusandja ette näinud rakendusnorme, mis välistaksid normi kohaldamise

varem tekkinud nõuete suhtes. Haldusõiguse üldpõhimõtete kohaselt kohaldub halduse

adressaadile soodsam regulatsioon, kui seda ei välista rakendusaktid.

9. MTA palub 26.04.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebajate kanda.

Kaebajad leiavad ekslikult, et halduskohus on kaebajate õigusvastasuse tuvastamise nõude

jätnud rahuldamata. Kohus ei ole sellist nõuet menetlenudki. Kaebajad on kaebused

pealkirjastanud küll sundtäitmise õigusvastasuse tuvastamise nõudena, kuid esitanud taotlused,

millega paluvad seonduvalt aegumisega tunnistada lubamatuks Tallinna Linnakohtu

XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmine. Kaebajad ei ole

taotlusi muutnud, täpsustanud ega selgitanud ka 08.01.2021 menetlusdokumendis. Kaebajad ei

3-20-2108

7(8)

ole halduskohtule selgitanud oma eesmärki saada pärast nõuete aegumist kaebajate vara suhtes

täitmistoimingute tulemusena saadu tagastamiseks nõude esitamise õigus. Seega jättis

halduskohus kaebajate sundtäitmise lubamatuks tunnistamise taotlused õiguspäraselt läbi

vaatamata, kuna nende nõuete lahendamine ei kuulunud halduskohtu pädevusse.

Halduskohus ei ole asunud kehtivat kohtupraktikat (sh Riigikohtu lahendit nr 2-17-12525)

muutma. Halduskohus on selgitanud, miks ei kohaldu Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsuse

täitmisele MKS-s sätestatud aegumistähtajad. Sama on kaebajatele selgitatud ka tsiviilasjas nr

2-19-73 jõustunud lahendis, mille seisukohtadega on halduskohus nõustunud. Halduskohus on

põhjendatult leidnud, et MKS § 128 lg 4 p 3 ja § 132 lg 4 ei ole kaebajate suhtes kohaldatavad,

kuna tegemist on tsiviilõiguslike kahjunõuete, mitte maksunõuetega. MKS § 128 lg 4 p-st 3 ei

tulene, et säte kohalduks tagasiulatuvalt ka enne MKS-i vastuvõtmist jõustunud kohtuotsusega

välja mõistetud tsiviilõiguslikele kahjuhüvitistele.

Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 lahendist tuleneva tsiviilõigusliku kahjuhüvitise

sissenõudmise aegumistähtaeg saabus 05.04.2021. MTA on kohtutäiturit informeerinud ning

teavitab ka kaebajaid võimalusest nõude täitmise aegumisega seoses esitada avaldus

kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Halduskohus jättis õigesti läbi vaatamata kaebused Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000

otsusest kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise aegumise

tõttu lubamatuks tunnistamise nõudes ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse halduskohtu

pädevuse puudumise tõttu. Ekslik on apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu ei oleks

kaebajad sellist nõuet halduskohtule esitanudki ‒ just sellise sisuga nõude on kaebajad oma

kaebustes esitanud (muu hulgas on sama nõue esitatud ka apellatsioonkaebuses). Ehkki

halduskohus oleks võinud selle nõude osas menetluse lõpetada juba menetluse algfaasis ja

vastavad selgitused kaebajatele esitada, ei ole viidatud menetluslik minetus aluseks kohtuotsuse

muutmisele või tühistamisele. Halduskohus lahendas sisuliselt MTA kohustamise nõude

lõpetada rahaliste nõuete sundtäitmine, mille käigus andis hinnangu ka MTA 16.10.2020

keeldumisele sundtäitmise lõpetamisest ehk kestva sundtäitmise õiguspärasusele. Seega

lahendas halduskohus kõik asjakohased nõuded. Kuigi nõuete sundtäitmine on praeguseks

aegunud ja ringkonnakohtul puudub mõistlik alus eeldada, et täitemenetlusi pole lõpetatud, saab

ringkonnakohus siiski hinnata seda, kas kaebajate 18.09.2020 MTA-le esitatud taotluse ajaks

oli nõuete sundtäitmine juba aegunud ja MTA pidanuks esitama kohtutäiturile avaldused

täitemenetluste lõpetamiseks.

12. Halduskohus on õigesti (viitega Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2020 kohtumäärusele

tsiviilasjas nr 2-19-73) leidnud, et YY.YY.2000 jõustunud Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000

otsusega kaebajatelt kriminaalasjas väljamõistetud kahjunõude sundtäitmise aegumisele tuli

kohaldada TsÜS § 157 lg-t 1 koosmõjus VÕSRS § 9 lg-ga 4, mis annab nõuete sundtäitmise

aegumise tähtpäevaks 05.04.2021. Vastupidiselt kaebajate arusaamale oleks MKS § 128 lg 4 p

3 (jõustunud 01.01.2017) ja lg 41 koosmõjus MKS § 132 lg-ga 4 kaebajate vastu suunatud

nõuete puhul kohaldatav üksnes juhul, kui MKS oleks selleks puhuks ette näinud

rakendusnormi, mis oleks sätestanud MKS § 128 lg 4 p-i 3 tagasiulatuva kohaldamise

võimaluse. Tegemist oleks ebaehtsa tagasiulatuva jõuga (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-27-13, p

61). Rakendusnormi puudumine ei tähenda seda, et säte oleks a priori kohaldatav ka sarnaste

3-20-2108

8(8)

nõuete puhul, mille sundtäitmise aegumise tähtaeg juba kulgeb ja mida on juba asutud

kohtutäituri vahendusel sisse nõudma. Kui seadusandja oleks soovinud piirata juba alustatud

sundtäitmise aegumistähtaega, oleks see seaduses selgelt sätestatud. Kuna sätte tagasiulatuva

rakendamise normi sätestatud ei ole, jätkus MKS § 128 lg 4 p 3 jõustumisel kaebajate vastu

suunatud nõuete sundtäitmise 10-aastase aegumistähtaja kulgemine, mis algas VÕSRS § 9 lg 4

kohaselt 05.04.2011. Kaebajate apellatsioonkaebuse arutlus üld- ja erinormi vahekorrast on

ainetu olukorras, kus erinormi kohaldamiseks puudub selle eelduseks olev rakendusnorm.

Halduskohtu seisukoht ei ole vastuolus Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrusega tsiviilasjas nr

2-17-12525, kuna selles asjas ei olnud arutluse all kriminaalasjas väljamõistetud tsiviilkahju

sundtäitmise aegumise küsimus.

13. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Apellantide apellatsioonimenetluse kulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-

le 1 nende endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud (HKMS §

109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)