3-21-2245/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

9. november 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2245

Haldusasi

K.L, M.L, G.G ja C.L kaebus Vabariigi Valitsuse 28. mai

2021. a korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine

COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi

tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis

olnud isikutele“ p 5 alapunkti 1 tühistamiseks osas, mis

seab

läbi

põdenud

isikule

karantiini

vabastuse

täiendavaks tingimuseks positiivse PCR-testi või

diagnoosi või 180-päevalise piirangu

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebajad – K.L, M.L, G.G ja C.L, esindaja

vandeadvokaadi abi Jaanika Reilik-Bakhoff

Vastustaja

–

Vabariigi

Valitsus,

esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja vandeadvokaadi abi

Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vabariigi Valitsuse ja C.L määruskaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja 21.10.2021

seisukoha lisad ning kaebajate 22.10.2021 seisukoha lisa.

2. Rahuldada Vabariigi Valitsuse määruskaebus osaliselt.

3. Jätta C.Li määruskaebus rahuldamata.

4. Muuta Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2021. a määruse resolutsiooni punkti 5

haldusasjas nr 3-21-2245 ja sõnastada see järgmiselt:

„5. Peatada esialgse õiguskaitse korras K.L, M.L ja G.G suhtes Vabariigi Valitsuse

28.05.2021 korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse

diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis

olnud isikutele“ punkti 5 alapunkti 1 kehtivus järgmise piirangu osas: „ning diagnoosi

kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole

möödunud rohkem kui 180 päeva“. Esialgne õiguskaitse kehtib kuni käesolevas

kohtuasjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni, kuid mitte

kauem kui 15. jaanuarini 2022. Jätta C.L esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.“

3-21-2245

2(14)

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldusega nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19

haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis

olnud isikutele“ kehtestati viitega nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg-

le 3 ning § 28 lg 2 p-le 5 ja lg-le 6 ning arvestades § 27 lg 1 p-des 1 ja 2 ning § 28 lg-s 8

sätestatut, isikute karantiinis viibimise nõuded, et vältida ja tõkestada COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 haiguskoldest väljapoole levikut. Korralduse p-d 3–5

nägid kaebuse esitamise ajal 01.10.2021 ette:

„3. Isikul, kes elab haigega koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil

olnud haigega lähikontaktis (edaspidi lähikontaktne), on keelatud oma elukohast või püsivast

viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Isikul, kes elab haigega koos või

viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama

haige sümptomite tekkest või haige sümptomite puudumisel haige punktis 1 nimetatud SARS-

CoV-2 positiivse testi tegemise päevast arvates. Isikul, kes on olnud muul viisil haigega

lähikontaktis, hakatakse 10-kalendripäevast perioodi arvestama haigega viimasest lähikontaktis

olemisest arvates.

4. Punktis 3 nimetatud piirangut ei kohaldata, kui lähikontaktsel puuduvad COVID-19 haiguse

sümptomid ning kui esinevad järgmised asjaolud:

1) kui ta on saanud tervishoiutöötaja, politseiametniku või päästeametniku korralduse lahkuda

elukohast või püsivast viibimiskohast;

2) kui ta lahkub oma elukohast või püsivast viibimiskohast siis, kui tervishoiutöötaja on

suunanud ta tervishoiuteenust saama, või tema elu või tervist ohustava hädajuhtumi korral;

3) kui ta on tervishoiutöötaja, kes tööandja otsusel täidab edasilükkamatuid tööülesandeid;

4) kui ta on isik, kes tööandja otsusel ja Terviseameti nõustamisel täidab edasilükkamatuid

tööülesandeid ning kelleta ei oleks võimalik või oleks tõsiselt häiritud riigi või kohaliku

omavalitsuse üksuse ülesande täitmine;

5) kui alapunktis 4 nimetatud isik on elutähtsa teenuse toimepidevuse tagaja, siis võib ta täita

edasilükkamatuid tööülesandeid üksnes tööandja otsusel ja viimase kirjalikult põhjendatud

ettepanekul ning hädaolukorra seaduse §-s 36 nimetatud asutuse või kohaliku omavalitsuse

üksuse kooskõlastusel ja Terviseameti nõustamisel;

6) kui ta hangib elukoha või viibimiskoha läheduses igapäevaseks toimetulekuks hädavajalikku

põhjusel, et muul viisil ei ole see võimalik;

7) kui tal on välistatud igasugune kontakt temaga samas elukohas elava või viibimiskohas

viibiva haigega;

8) kui ta viibib õues ja väldib täielikult kontakti teiste inimestega;

81) kui

sportlane

või

delegatsiooni

liige

osaleb

Eestis

toimuval

rahvusvahelise

spordiorganisatsiooni võistluskalendrisse kantud kõrge sportliku tasemega rahvusvahelisel

tiitlivõistlusel, kus vähemalt pooled osalejad on saabunud välisriikidest ja mille kohta on

Kultuuriministeerium spordiorganisatsiooni taotluse alusel andnud hinnangu ja Terviseamet

heaks kiitnud võistluse riskide maandamise plaani ning sportlane või delegatsiooni liige järgib

rahvusvahelise spordialaliidu kinnitatud nõudeid ja tema riskide maandamise plaanis nimetatud

testide tulemused on olnud negatiivsed ja ta järgib keeldu lahkuda oma elukohast või

3-21-2245

3(14)

viibimiskohast, välja arvatud treeningtegevuseks, võistlustegevuseks, riiki saabumiseks või

riigist lahkumiseks;

9) kui ta on kuni 12-aastane isik, kelle lähikontakt haigega leidis aset lapsehoiuteenuse

osutamisel, koolieelses lasteasutuses või üldhariduskoolis ning kui ta selle järel võtab osa

üksnes lapsehoiuteenuse osutamisest, koolieelses lasteasutuses või üldhariduskoolis

läbiviidavast õppe- ja kasvatustegevusest ning noorsootööst või huviharidusest ja

huvitegevusest, milles osalevad üksnes samad isikud, kes võtavad osa lapsehoiuteenusel,

koolieelses lasteasutuses või üldhariduskoolis õppe- ja kasvatustegevusest;

10) kui ta on 12–18-aastane isik, kelle lähikontakt haigega leidis aset üldhariduskoolis või

kutseõppeasutuses, kes on teinud viivitamatult SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi, mille tulemus

peab olema negatiivne, ja kes võtab osa üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses läbiviidavast

õppe- ja kasvatustegevusest ning noorsootööst või huviharidusest ja huvitegevusest, milles

osalevad samad isikud, kes võtavad osa üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses õppe- ja

kasvatustegevusest. Nimetatud isik on kohustatud mitte hiljem kui 72 tundi pärast

lähikontaktsuse tuvastamist tegema SARS-CoV-2 RT-PCR kordustestimise, mille tulemus

peab olema negatiivne. Käesolevas alapunktis sätestatut kohaldatakse ka isikule, kes saab

2021/2022. õppeaasta kestel 19-aastaseks.

5. Punktides 3 ja 4 sätestatut ei kohaldata lähikontaktse suhtes, kes:

1) on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest

või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva

(edaspidi läbipõdenu);

2) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase

vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud

rohkem kui üks aasta (edaspidi vaktsineeritud);

3) on võrdsustatud vaktsineerituga (edaspidi vaktsineerituga võrdsustatu). Vaktsineerituga

võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi

vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei

ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist

haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi

kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud

rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul

pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes läbipõdenute kohta

alapunktis 1 sätestatut.“

Korralduse p 4 alapunktid 9 ja 10 kehtivad alates 01.11.2021 järgmises sõnastuses:

„9) kui ta on lapsehoiuteenust saav või koolieelses lasteasutuses käiv isik, kelle lähikontakt

haigega leidis aset lapsehoiuteenuse osutamisel või koolieelses lasteasutuses ning kui ta selle

järel võtab kümne päeva jooksul arvates lähikontaktsusest osa üksnes lapsehoiuteenuse

osutamisest või koolieelses lasteasutuses läbiviidavast õppe- ja kasvatustegevusest;

10) kui ta on kuni 18-aastane isik, kelle lähikontakt haigega leidis aset üldhariduskoolis,

kutseõppeasutuses, huvikoolis või noorsootööasutuses, kes alates lähikontaktsusest

teadasaamisest on viibinud oma elukohas või püsivas viibimiskohas ja teinud mitte varem kui

neljandal päeval pärast lähikontakti SARS-CoV-2 RT-PCR testi, mille tulemus peab olema

negatiivne, ja kes võtab pärast testitulemuse teadasaamist kümne päeva jooksul arvates

lähikontaktsusest osa üksnes üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses või huvikoolis läbiviidavast

õppe- ja kasvatustegevusest või noorsootööasutuses toimuvast tegevusest. Käesolevas

alapunktis sätestatut kohaldatakse ka isikule, kes saab 2021/2022. õppeaasta kestel 19-

aastaseks.“

3-21-2245

4(14)

Korralduse p 5 on täiendatud alapunktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse

kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist

ei ole möödunud rohkem kui üks aasta;“.

2. K.L, M.L, G.G ja C.L esitasid 01.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi

Valitsuse korralduse nr 212 p 5 alap 1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikule

karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks positiivse SARS-CoV-2 RT-PCR-testi (PCR-test)

või diagnoosi või 180-päevalise piirangu. Koos kaebusega esitasid kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse Vabariigi Valitsuse korralduse nr 212 täitmise peatamiseks vaidlustatud osas

kohtumenetluse ajaks.

Kõik kaebajad on SARS-CoV-2 viirusest põhjustatud COVID-19 haiguse (edaspidi haigus) läbi

põdenud. K.Li 05.03.2021 PCR-test oli positiivne ja ta viibis ka haiglaravil. 09.04.2021 ja

28.08.2021 antikehade testid näitasid tema veres antikehade arvu vastavalt 2046,8 ja 443,5

AU/ml (normväärtus on < 50 AU/ml). M.Li 09.03.2021 PCR-test oli positiivne, 28.08.2021

antikehade testi järgi oli tema veres antikehade arv 1814,6 AU/ml. G.Gil diagnoositi 17.03.2021

laboratoorselt kinnitamata COVID-19 haigus. 09.04.2021 ja 28.08.2021 tehtud antikehade

testid näitasid tema veres antikehade arvu vastavalt 2823,7 ja 1234,7 AU/ml. Kuigi ka C.Lil

esinesid COVID-19 haiguse sümptomid, puudub tal tõend, mis kinnitaks diagnoosi andmist,

sest saatekiri PCR-testi tegemiseks määrati Eesti Haigekassa perearsti nõuandeliinilt.

28.08.2021 tehtud antikehade testi kohaselt oli tema veres antikehade arv 1409,4 AU/ml.

Korraldusest tulenevad piirangud COVID-19 haiguse läbi põdenud isikutele, kelle diagnoosist

on möödas enam kui 180 päeva, ei ole põhjendatud, sest COVID-19 haiguse läbi põdenud

isikute puhul on tõenäosus teistkordseks nakatumiseks oluliselt madalam kui vaktsineeritud

isikutel ning seda ka 180 päeva möödudes. Selline piirang, mis võimaldab haigust läbi põdedes

enda nakkusohutust tõendada üksnes 180 päeva jooksul pärast diagnoosi saamist, mõjutab

negatiivselt kaebajate elu ja tegevust igapäevaselt. Esialgne õiguskaitse on vajalik kaebajate

õiguste kaitseks kohtumenetluse ajal. K. ja M.Li töö (vastavalt xxx juhataja ning xxx) ning K.

ja C.Li ning G.Gi õppetöö (vastavalt xxx) ei võimalda kaugtööd ja -õpet ning kaebajatel on

arvukalt lähikontakte tööl või koolis.

3. Vabariigi Valitsus palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebajad ei ole välja toonud, milles seisneb kaebajate õiguste riive, mis õigustaks esialgse

õiguskaitse kohaldamist. K.L ei ole tõendanud õppimist xxx ega õppimise võimatust

kaugõppes. K. ja M.L ei ole põhjendanud, et kaugtöö ei ole võimalik. Karantiini jäämisel

väheneksid kaebajate sissetulekud üksnes ajutiselt ja ainult 30% ulatuses. Kaebajad pole

selgitanud, miks selline sissetulekute vähenemine tooks kaasa olulisi negatiivseid või

pöördumatuid tagajärgi. Kui kaebus rahuldatakse, on kaebajatel võimalik hilisemalt nõuda

sissetulekute vähenemisest tingitud saamata jäänud tulu hüvitamist. C.L ja G.G ei pea alati

haigestunuga kokkupuutumisel jääma eneseisolatsiooni, mistõttu ei pruugi neil antud asjas olla

kaebeõigust. Nende õiguste riive ei ole ülemäärane. Antikehade olemasolu või hulk ei ole

väärtuseks iseenesest, millele inimgruppide võrdlemisel tugineda. Korralduses nr 212 toodud

meetmed on ka kaebajate endi huvides, kuna need kaitsevad kogu ühiskonda. Kaebajad ei ole

tõendanud, et läbipõdenutel on tõenäosus uuesti nakatuda väike. Haiguste ennetamise ja tõrje

Euroopa keskus (ECDC) on märkinud, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt

nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul. ECDC kinnitas

hiljutisel Terviseohutuse komitee kohtumisel riikidele, et ECDC seisukohad antikehade testide

mittekasutatavuse kohta nakkusohutuse tõendamisel ning läbipõdemise tõendi 180-päevase

kehtivuse osas ei ole muutunud. Eestis on epidemioloogilise olukorra hindamiseks, valitsuse

teadusuuringutega kursis hoidmiseks ning võimalike piirangute ja leevenduste hindamiseks

3-21-2245

5(14)

loodud Teadusnõukoda. Vastustaja on seisukohal, et Teadusnõukoda on pädev hindama Eesti

epidemioloogilist olukorda ning ütlema, millised on vajalikud ja sobivad meetmed, mida riik

peab rakendama, et epidemioloogilist olukorda kontrolli all hoida ja parandada. Teadusnõukoda

on viimasel ajal olnud seisukohal, et nemad ei soovita kehtivate kontrollmeetmete vähendamist.

Seoses antikehade uuringutega tuleb vastustaja hinnangul silmas pidada, et nende

kasutamisväärtuste osas on käesoleval hetkel veel liialt vähe uuringuid, et neile andmetele saaks

tõsikindlalt tugineda.

4. Tallinna Halduskohus peatas 08.10.2021 määrusega esialgse õiguskaitse korras K.L, M.L

ja G.G osas Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 alap 1 kehtivuse järgmise

piirangu osas: „ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi

kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“ kuni kohtuotsuse või

menetlust lõpetava muu lahendi jõustumiseni.

Esialgse õiguskaitse vajadust ei ole C.Lil, sest korralduse nr 212 p 4 alap 9 teeb

karantiinikohustusest erandi alla 12-aastastele lastele.

Teistel kaebajatel esineb esialgse õiguskaitse vajadus, sest nad peavad korralduse nr 212 tõttu

taluma kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiõigustele, mis muudavad nende

tavapärast elu. Korralduse kehtivuse korral väheneb kaebajate sissetulek, võimalus osa võtta

õppetööst ja treeningutest.

Puudub avalik huvi esialgse õiguskaitse mittekohaldamiseks. Kaebajad on COVID-19 haiguse

läbi põdenud, mida näitavad SYNLAB Eesti OÜ väljastatud antikehade olemasolu kinnitavad

tõendid. Seejuures näib COVID-19 haiguse läbipõdemine andvat tõhusama kaitse kui

vaktsineerimine, sest olemasoleva teabe valguses on COVID-19 haigust läbi põdenud isikul

oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda uuesti COVID-19 haigusesse võrreldes vaktsineerimise

läbinud isikuga. Nii on Teadusnõukoja liikme professor Krista Fischeri arvutuste järgi

vaktsineerimise läbinud isikutel tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda neli korda

väiksem kui isikutel, kes ei ole ei vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud; samas kui haigust

läbi põdenud isikutel on tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda üheksa korda

väiksem

(vt

https://www.kriis.ee/et/uudised/vaktsineeritul-4-kordavaiksem-toenaosus-

nakatuda-koroonasse). Terviseameti (TA) andmetel on COVID-19 haigusesse nakatunutest

varasemalt haiguse läbipõdenute arv oluliselt väiksem kui eelnevalt vaktsineeritute arv,

vastavalt 547 ja 10 935 (sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 6 449); samuti sümptomaatilise

COVID-19 haiguse tõttu hospidaliseeritud varasemalt haiguse läbipõdenute arv oluliselt

väiksem kui eelnevalt vaktsineeritute arv, vastavalt 23 ja 436 (sh lõpetatud

vaktsineerimiskuuriga 250). Ka hiljuti avaldatud Iisraeli uuringu andmetel on COVID-19

haiguse läbipõdenul oluliselt väiksem tõenäosus uuesti nakatuda kui vaktsineeritul (vt

https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.08.24.21262415v1).

Ajakirjas

Science

ilmunud uuringu järgi on COVID-19-st paranenud patsientidel jätkuvalt tugev immuunsus

koroonaviiruse vastu ka kaheksa kuud pärast nakatumist (vt Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste

valdkonna veebileht - „Immuunsus COVID19 suhtes võib kesta aastaid (12.02.2021)“

https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/covid19).

Autorid

arvavad,

et

COVID-19

haiguse

läbipõdemisel tekkiv immuunsus kestab tõenäoliselt mitu aastat, võimalik, et ka aastaid (vt ka

Andreas Radbruch & Hyun-Dong Chang (2021), Nature, June 2021. A long-term perspective

on immunity to COVID. Clinical studies now indicate that immunity will be long-lasting.

https://www.nature.com/articles/d41586-021-01557-z).

Tartu

Ülikooli

molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg on väidet läbipõdemisest tuleneva kaitse

kuuekuulise kestuse kohta kommenteerinud järgmiselt: „Teaduskirjanduses kohtab seda väidet

oluliselt harvem kui tavameedias. Andmeid antikehade püsivuse kohta avaldatakse jooksvalt

ning võimalik, et lihtsalt ollakse mingitesse vanadesse andmetesse kinni jäänud“ (vt Tartu

3-21-2245

6(14)

Ülikooli

veeblileht

–

„Teadlaste

vastused

koroonaküsimustele“

https://www.ut.ee/et/teadus/teadlaste-vastused-koroonakusimustele#koroonauuringud).

Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine. Puudub nimelt alus

kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui

vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab

siseriiklik empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi

paremini kaitstud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Vabariigi Valitsus palub 11.10.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.10.2021

määrus osas, milles kohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse (määruse resolutsiooni p 5)

ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kohtu järeldus, et COVID-19 läbipõdemine annab vaktsineerimisega võrreldes samaväärse või

tõhusama kaitse uuesti nakatumise vastu, on ebaõige. Puuduvad piisavad teaduslikud tõendid,

mis kinnitaksid vaktsineeritutega võrreldes samaväärset nakkusohutuse taset võrdlusgruppide

puhul. Teadusuuringud näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures

ulatuses. Sealjuures ei ole vaktsineerituga samaväärne nakkusohutuse tase inimesel, kes on

haiguse läbi põdenud rohkem kui 180 päeva tagasi, ega inimesel, kelle antikehade test on

referentsväärtuse suhtes positiivse tulemusega. Haiguse läbipõdemise järel tekkiv immuunsus

on väga varieeruv. ECDC on seisukohal, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt

nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul, mistõttu on ECDC

hetkel ametlikul seisukohal, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu tõendatuks

pidada 180 päeva jooksul. Antikehade olemasolu vaktsineerimata inimesel kinnitab, et inimene

on COVID-19 läbi põdenud, kuid ei anna mistahes infot, millal on läbipõdemine toimunud.

Kuna seni puudub teaduslik konsensus küsimuses, kui kaua püsib kaitse haigestumise vastu

pärast läbipõdemist, ei saa üksnes antikehade olemasolu pinnalt teha järeldusi selle kohta,

milline on võimalus uuesti haigestuda ja nakkust levitada ning kui kaua püsib immuunsus

COVID-19 vastu.

Antikehade kasutamisväärtuste osas on käesoleval hetkel veel liialt vähe uuringuid, et neile

andmetele saaks tõsikindlalt tugineda. Antikehade testide puhul puudub arusaam, milline tase

on kaitseks piisav ning kui kaua selline kaitse kestab. Olemasolevad usaldusväärsed

teaduspõhised

andmed,

mis

puudutavad

COVID-19

haiguse

läbipõdenud

isikute

taasnakatumise tõenäosust, nakkuse edasilevitamise tõenäosust, antikehade mõju, tekkimist ja

püsimist, põhinevad andmetel isikute kohta, kellel läbipõdemine ja läbipõdemise aeg on

tuvastatud positiivse PCR-testiga. Kuigi prof Irja Lutsar väitis 12.10.2021 avalduses, et

Teadusnõukoda plaanib teha ettepaneku väljastada teatud hulga antikehadega inimestele

lühiajalised tõendid haiguse läbipõdemise kohta, ei ole Teadusnõukoda kollektiivina

vastustajale sellist ettepanekut teinud. Halduskohtu hinnangul piisab pelgalt antikehade

olemasolust, et järeldada, et inimesel on tõhus kaitse uuesti nakatumise vastu. Sealjuures ei ole

kohus sellele väitele seadnud mistahes piire, nii et kohtumääruse kohaselt tekib pärast

läbipõdemist immuunsus igal juhul ja alati määramata ajaks, olenemata sellest, kas antikehad

on inimesel olemas, milline on antikehade hulk või kontsentratsioon vms. Niivõrd üldistavat

seisukohta ei tõenda ega kinnita mitte ükski teadusuuring.

Euroopa Terviseohutuse Komitee (HCS) kinnitas, et 18.10.2021 seisuga pole uusi andmeid,

mis lükkaksid ECDC 10.05.2021 raporti järeldused ümber. HCS kinnitas, et ECDC jälgib

pidevalt uusimaid teadusuuringuid ning antikehade testide kasutamise kohta kogutavaid

andmeid ning on avatud oma positsiooni muutmisele, kui ilmnevad uued teaduslikud andmed.

3-21-2245

7(14)

Teadusnõukoda ei ole teinud Vabariigi Valitsusele ettepanekut väljastada teatud hulga

antikehadega inimestele lühiajalised tõendid haiguse läbipõdemise kohta.

Halduskohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja toonud põhjendustes välja tõendid või

konkreetse osa tõendites sisalduvast teabest, mis kohtu seisukohta kinnitavad. Kohus pole

pädev andma selliseid hinnanguid teaduslikes küsimustes, vaid peaks usaldama vastavale

valdkonnale spetsialiseerunud teadlasi, kellel on, erinevalt kohtust, vajalikud taustateadmised

ning süsteemne ja täielik ülevaade kogu olemasolevast teabest. Esialgse õiguskaitse

kohaldamise üle tuleb otsustada viivitamata, mistõttu on tegemist lihtsustatud menetlusega,

mille käigus kohtud ei hinda tõendeid ega tuvasta siduvalt asjaolusid. Halduskohus on oma

määruses neid piire ületanud, analüüsides tõendeid ning tuvastades faktilisi asjaolusid. Esialgse

õiguskaitse otsustamisel on valdavalt lubamatu põhivaidluse ette ära otsustamine, mida

halduskohus praegu on teinud. Kui kaebus jääb rahuldamata, ei ole hiljem võimalik tagasi

pöörata esialgse õiguskaitse võimalikke tagajärgi, nagu nakatumiste ja haigestumiste tõus,

haiglate võimalik ülekoormus ja surmade hulk.

Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse määruse tegemisel piisavalt arvestanud avaliku huvi

ega esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavate tagajärgedega. Epidemioloogiline olukord

Eestis on hetkel väga halb ning Eesti on nakatumisnäitajatelt Euroopas esirinnas.

Teadusnõukoda on 15.10.2021 seisuga öelnud, et COVID-19 haigestumine on jätkuvalt väga

kiires kasvutrendis. Vastustaja soovib vältida Eestis piirangute karmistamist, kuid selleks tuleb

kogu ühiskonnal järgida kehtivaid kohustusi ja piiranguid. Teadusnõukoja protokollist nähtub,

et haiglaravi võimekuse tagamine toimub plaanilise ravi arvelt. Kõrgenenud riskitaseme

olukorras otsuste tegemisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Ettevaatuspõhimõttest

lähtuvalt on riskantne ning lubamatu anda laiemaid vabadusi isikutele, kelle puhul puudub

teaduslik kindlustunne, et neil on kaitse COVID-19 vastu, ning pole selge, millisel määral oleks

piirangute leevendamine ohutu. Selgete ja usaldusväärsete andmete puudumisel on meede

sobiv, kui see põhimõtteliselt soodustab eesmärgi saavutamist ning vähendab nakkuse leviku

võimalusi.

Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne raske haiguse ära

hoidmisel. Samas on vaktsineerimistempo ühiskonnas tunduvalt aeglustunud. Vastustaja

eesmärk pole survestada vaktsineerima inimesi, kes seda ei soovi, kuid juhtida tähelepanu, et

vastavalt Teadusnõukoja soovitustele aitaks laialdane vaktsineerituse tase oluliselt leevendada

survet tervishoiusüsteemile. Kui enam ei saa loota vaktsineerituse taseme suurenemisele, tuleb

kasutusele võtta muud meetmed, sealhulgas karmistada liikumispiiranguid.

Kaebajatega sarnases olukorras olevatel inimestel peaksid olema piirangud ühesugused.

Võimalik, et võrdsuspõhimõttest lähtuvalt oleks kohus pidanud otsustama, et piirangu kehtivus

tuleb peatada kõigi läbipõdenute suhtes. Halduskohus ei ole sellist võimalust kaalunud.

6. Kaebajad paluvad jätta vastustaja määruskaebuse rahuldamata.

Halduskohus selgitas esialgse õiguskaitse vajadust õigesti. Kohtuotsuse täitmise võimatuseks

saab pidada ka tagajärgi, mida ei ole hiljem mõistlik kõrvaldada (Riigikohtu 21.12.2001 määrus

kohtuasjas nr 3-3-1-67-01 ja 08.04.2004 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-13-04). Halduskohus ei

ole põhivaidlust ette ära otsustanud. Tallinna Ringkonnakohus on korduvalt selgitanud, et

vaidlustatud haldusaktiga keelatud tegevuse ajutine lubamine ei kujuta endast põhivaidluse ette

ära otsustamist (11.08.2021 määrus kohtuasjas nr 3-21-1565, p 12; 16.09.2021 määrus

kohtuasjas nr 3-21-1617, p 12). Kaebajatest ei lähtu ohtu, mis tooks kaasa haiglate ülekoormuse

ja surmad. Kaebajate nakkusohtlikkus ei ole tänase teadusliku konsensuse kohaselt kindlasti

kõrgem kui keskmisel vaktsineeritud isikul.

Halduskohus ei ole asunud teadlaste asemele, vaid lähtus kohtule esitatud tõenditest. Kohtu

ülesanne on tõendeid hinnata.

3-21-2245

8(14)

Esialgse õiguskaitse määrus ei kehti tähtajatult. Kui vastustaja hinnangul peaks n-ö antikehade

tõend olema ajaliselt piiratud, siis tuleks tal kehtestada vastav regulatsioon, mitte oodata seda

kohtult.

Asjas pole esitatud tõendeid, et antikehadega isikutel ei ole kaitset Covid-19 haiguse vastu ega

tõendeid läbipõdenute immuunsuse lõppemise tähtaja kohta. Vaktsiinide toime kohta tehtud

teaduslikud uuringud põhinevad valdavalt antigeenitestide tulemustel. Kuigi antikehade testid

pole ideaalsed, on nende tulemused siiski piisavalt selgelt mõistetavad, et hinnata samaväärselt

vaktsiinide ja läbipõdemisel tekkinud antikehade alusel isiku nakkusohutust. Vastustaja ei ole

esitanud ühtegi tõendit ega teadlikku põhjendust selle kohta, miks läbipõdenuid ei peaks

kohtlema vähemalt võrdselt vaktsineeritutega või läbipõdenutel on viiruse vastu väiksem kaitse

kui vaktsineeritutel. Neis küsimustes, millest sõltub esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine,

teaduslikud erimeelsused puuduvad. 14.10.2021 ajalehes Eesti Päevaleht märkis prof I. Lutsar:

„Läbipõdemine annab sama hea immuunsuse kui vaktsineerimine, kuid kummalgil juhul pole

immuunsuse kestvus teada. Ka teadusnõukoda on teinud ettepaneku läbipõdemis- ja

vaktsineerimisjärgse immuunsuse kehtivusaja võrdsustada.“ ETV 05.10.2021 saates „UV

faktor“ tunnistas dr Arkadi Popov, et läbipõdemise tõendi lühem kehtivus võrreldes

vaktsineerimistõendi kehtivusega ei ole õige. Vastustaja tegi artiklist „Reduced Risk of

Reinfection with SARS-CoV-2 After COVID-19 Vaccination“ (Kentucky, May–June 2021)

valed järeldused, sest selles on võrreldud isikute gruppe läbipõdenute seas, mitte läbipõdenuid

vaktsineeritutega. Prof I. Lutsar selgitas 12.10.2021 delfi.ee artiklis, et antikehade olemasolul

võiks inimestele anda nn koroonapassi ning Teadusnõukoda kavatseb vastava soovituse ka

vastustajale teha; Riigikogu Toimetistes 43/2021 väitis ta: „Praeguste teadmiste alusel püsivad

SARS-CoV-2 antikehad ja T-rakuline immuunsus enamikul haigust kergelt või

asümptomaatiliselt põdenud isikutel ka vähemalt 6–8 kuud pärast haigustekitajaga kokku

puutumist. Suure tõenäosusega siiski kauem.“ Eesti on teinud EL-le tema sõnul ka ettepaneku

läbipõdenutele antud tõendite kehtivusaja pikendamiseks.

Vaidlustatud korralduses on võrdsustatud positiivse PCR-testiga isikutele seatud piirangud arsti

antud diagnoosi järgi läbipõdenutega. Teadusuuringuid on tehtud ka viimaste kohta ning oluline

on antikehade olemasolu.

Haiguse läbipõdenud inimesed ei saa olla nakkusohtlikumad kui vaktsineeritud inimesed,

mistõttu neilt 180 päeva möödudes läbipõdenu staatuse äravõtmine või selle mitteandmine, kui

PCR-testi tegemine pole õigel ajal õnnestunud, ei ole õiguspärane ega kooskõlas teaduslike

andmetega. ECDC 10.05.2021 raport on vananenud. Raport kinnitab samas, et läbipõdenutel

on kaitse vähemalt 5–7 kuud. Kui vaktsineeritud inimeste vaba liikumine on lubatav, siis peaks

samavõrd olema lubatav vaba liikumine ka kaebajatele, sõltumata epidemioloogilisest

olukorrast. RAT-antigeeni testiga ei ole võimalik tuvastada isiku nakkusohutust, kuid sellega

saab tõendada haiguse läbipõdemist ja seega samade antikehade olemasolu, mis on

vaktsineerimise tulemuseks. WHO 10.05.2021 selgituse järgi sarnaneb naturaalne immuunsus

vaktsineerimisele ning immuunsus kestab vähemalt 8 kuud, aga ilmselt kauem.

Halduskohus hindas esialgse õiguskaitse kohaldamisel avalikku huvi. Kaebajate nakkusohutus

on piisavalt tõendatud – korduvnakatumine on ka prof I. Lutsari sõnul üliharv. Arvestades, et

riik lubab lihtsustatud karantiinis ringi liikuda kõigil alla 18-aastastel ning ühiskonnas lisaks

ringi liikuda kõigil vaktsineeritutel (kuigi ei ole teada, kas nad on nakkusohutud) ja lisaks veel

n-ö tõendatud läbipõdenutel 180 päeva jooksul, kellest 1/3 ei pruugi üldse antikehasid olla

vastustaja enda viidatud uuringute kohaselt, siis jääb arusaamatuks, kuidas puutub nakatumise

kasv haiguse läbi põdenud kaebajatesse. Alates 05.09.2021 on nakatunud peamiselt lapsed

vanusegrupis 10–14. Epidemioloogilise olukorra halvenemine on seega seotud isikutega,

kellele karantiini nõuded nagunii ei kehti.

3-21-2245

9(14)

7. C.L palub 25.10.2021 määruskaebuses esialgse õiguskaitse taotluse tema osas rahuldada.

Karantiinikohustuse erand laieneb määruskaebuse esitajale vaid juhul, kui lähikontakt

haigestunuga toimub õppeasutuses. Määruskaebuse esitaja võib haigestunuga kokku puutuda

ükskõik kus. Kui laps jääb karantiini, peavad tema seaduslikud esindajad samuti jääma

hoolduslehele, et aidata last õppetöös ning mitte jätta teda järelevalveta – see tingib ikkagi

kaebajate sissetuleku vähenemise. Alates 01.11.2021 tuleb vähemalt neljaks päevaks koju jääda

lähikontaktsuse korral ja teha SARS-CoV-2 RT-PCR test, samas kui läbi põdenud isikud testi

tegema ei pea. Halduskohus ei selgitanud, milline avalik huvi on määruskaebuse esitaja suhtes

esialgset õiguskaitset mitte kohaldada. Määruskaebuse esitaja ei osale väljaspool kooli

toimuvates treeningutes üksnes karantiini jäämise hirmust, olles juba sel õppeaastal karantiinis

olnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Vabariigi Valitsus on koos määruskaebuse ja selle 21.10.2021 täiendusega esitanud

järgmised tõendid: prof I. Lutsari seisukoht antikehade testimise kohta, antikehade testimist

puudutava Euroopa Terviseohutuse Komitee (HCS) 18.10.2021 e-kirja tõlke ning HSC

17.10.2021 kohtumise protokolli (inglise keeles). C.L esitas määruskaebuse lisana M.Li e-kirja

advokaadile. Ringkonnakohus võtab vastustaja ja kaebaja esitatud tõendid asja õigemaks

lahendamiseks asja juurde (HKMS § 62 lg 2). Tõendite esitamine määruskaebemenetluses ei

põhjusta asja lahendamise viibimist.

9. Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus juhul, kui HKMS § 251 lg 1 p-des 1–5 sätestatud

mõne abinõu rakendamine aitab ära hoida selliste kahjulike tagajärgede saabumise käimasoleva

kohtumenetluse ajal, mille hilisem kõrvaldamine pärast kaebuse võimalikku rahuldamist oleks

võimatu või oluliselt raskendatud (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel

arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi.

10. Kaebajatel, kelle suhtes esialgset õiguskaitset kohaldati, on esialgse õiguskaitse vajadus.

Halduskohtu määruse põhjendused on selles osas õiged: korralduse nr 212 seab neile haigega

lähikontaktsuse korral ette elukohast või püsivast viibimiskohast lahkumise keelu mõningate

eranditega 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Tegemist on piiranguga, mis piirab kaebajate

mitmeid õigusi, sh töötamist ja õppimist. Esialgse õiguskaitse vajadust tuleb jaatada ka juhul,

kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral ei oleks kaebajatel võimalik ka

soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 09.04.2021 määrus kohtuasjas nr 3-21-742, p 10). Arvestades, et eeldatavalt

kestab kohtumenetlus mitu kuud, ei pruugi pärast selle lõppu esialgse õiguskaitse korras

taotletav abinõu enam soovitud eesmärki täita, sest kaebajate haigestumisest on kohtuotsuse

jõustumise ajaks möödunud sedavõrd palju aega, et karantiinikohustuse puudumine haiguse

läbipõdemise tõttu ei oleks enam aktuaalne. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista ka hilisema

kahjunõude esitamise võimalikkus, sest see ei kõrvalda kaebajatele nende õiguste piiramisest

tekkinud tagajärgi. Lisaks oleks praegusel juhul kahju suuruse kindlakstegemine ja tõendamine

keerukas. Esialgse õiguskaitse vajaduse seisukohalt ei ole oluline, et kaebajatel on võimalik

piirangutest pääseda vaktsineerimise teel.

11. Ka C.Lil on esialgse õiguskaitse vajadus. Ta on xx aastane ja karantiinikohustusest

korralduse nr 212 p 4 alap 10 järgi vabastatud vaid juhul, kui tema lähikontakt haigega leidis

aset üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses, huvikoolis või noorsootööasutuses, kes alates

lähikontaktsusest teadasaamisest on viibinud oma elukohas või püsivas viibimiskohas ja teinud

mitte varem kui neljandal päeval pärast lähikontakti PCR-testi, mille tulemus on negatiivne. Ka

sel juhul on tema vabastus karantiininõudest vaid osaline, arvestades, et tal on lubatud osa võtta

üldhariduskoolis või kutseõppeasutuses läbiviidavast õppe- ja kasvatustegevusest ning

3-21-2245

10(14)

noorsootööst või huviharidusest ja huvitegevusest. Muudeks tegevusteks elukohast või püsivast

viibimiskohast lahkumine lubatav ei ole.

12. Esialgse õiguskaitse vajaduse korral õigustab esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist

kaebuse ilmselge perspektiivitus või kolmandate isikute ja avalikkuse ülekaalukas huvi.

Kaebuse eduväljavaated on pigem suured.

13. NETS § 27 lg 3 koosmõjus sama paragrahvi lõike 1 p-dega 1 ja 2 ning § 28 lg-ga 8

võimaldab COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 haiguskoldest

väljapoole leviku piiramiseks Vabariigi Valitsusel kehtestada karantiininõude. Volitusnorm,

mis Vabariigi Valitsusele karantiini kehtestamisel kaalutlusõiguse annab, ei pruugi siiski olla

põhiseaduspärane, sest see on väga üldise iseloomuga. Karantiiniga kaasnevad sellele allutatud

inimestele nii liikumisvabaduse piirang kui – nagu koroonaviiruse pikaajalise ja laialdase leviku

korral – erinevate muude põhiõiguste, sh õiguse haridusele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS)

§ 37), õiguse valida töökohta (PS § 29), eneseteostuse vabaduse (PS § 19 lg 1) ulatuslikud

piirangud. Põhiseaduses sätestatud demokraatia põhimõte nõuab, et kõik olulised põhiõiguste

piirangud tuleb ette näha seadusega selgelt ja ammendavalt ning täidesaatvale riigivõimule

antud volitus peab piirduma piirangu üksikasjade täpsustamisega või vältimatult vajalikuga,

arvestades, et seaduse kehtestamine on aeganõudev. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes

(H. Kalmo, O. Kask. Põhiseaduse § 11 kommentaar, komm-d 25 ja 26. – Ü. Madise jt (toim).

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus

Iuridicum 2020) on selgitatud: „Intensiivsemaid põhivabaduste piiranguid saab kehtestada

üksnes formaalses mõttes seadusega. See nõue ei ole absoluutne. Riigikohtu arvates tuleneb PS

mõttest ja sättest, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja

piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (nt RKÜKo

03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 22; RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo 17.12.2019,

5-19-40/36, p 50). /…/ Küsimusele, millisel juhul peab põhivabaduse piirang olema sätestatud

seadusega, millisel juhul võib seda teha määrusega, ei ole ühest ja selget vastust. Määravaks

kriteeriumiks tuleb pidada piirangu olulisust – seda nii ühiskonna seisukohast üldiselt kui

üksikisiku, kelle põhiõigusi piiratakse, seisukohast. Põhiõiguste piiramise otsustamisel

õigustloova aktiga tuleb hinnata nii avalikku huvi (legitiimset eesmärki) kui üksikisiku kaalul

olevaid õigusi ning kui isegi üks neist on oluline, tuleb sellekohane otsustus, kas piirangut

lubada või mitte, teha demokraatia põhimõttest lähtudes seadusandjal.“ Ringkonnakohtu

esialgsel hinnangul saab Vabariigi Valitsust volitada karantiini kehtestama vaid piiratud ajaks.

Praegusel juhul ei ole volitusnormis ette nähtud karantiini maksimaalset ajalist kestust või ühe

isiku suhtes karantiini kohaldamise maksimaalset sagedust. Nii võib korralduse nr 212 alusel

isik olla kohustatud karantiinis olema korduvalt, sõltuvalt haigetega lähikontaktis olemisest.

Juba selline oht karantiini sattuda on demokraatlikus ühiskonnas oluline ja COVID-19 viiruse

levikut ja selle kestust arvestades võib volitus olla liiga üldsõnaline.

14. Piirangute kestvust ja piirangutest puudutatud isikute ringi silmas pidades ei ole välistatud,

et Vabariigi Valitsuse korraldus on õigustloov akt, mitte haldusakt (täpsemalt üldkorraldus).

Kui korraldus on sisult määrus (õigustloov üldakt), on seadusandja valinud piirangute

kehtestamiseks volitust andes Vabariigi Valitsusele akti kehtestamiseks vale vormi ning

volitusnorm tuleb jätta vastuolu tõttu PS §-dega 11, 14 või § 87 p-ga 6 kohaldamata (vt nt

Riigikohtu üldkogu 31.05.2011 otsus asjas nr 3-3-1-85-10). Arvestades, et haigusesse on

Terviseameti andmetel Eestis nakatunud kokku üle 205 000 inimese, viiruse levik on väga

laialdane ja karantiininõuded on lähikontaktsetele inimestele kehtinud alates pandeemia

algusest, on küsitav piirangute kehtestamine üldkorralduse vormis. Riigikohtu üldkogu

seisukohad asjas nr 3-3-1-85-10 (p-d 23 jj), mis toovad esile üldkorraldusega piirangute

kehtestamise eelistena puudutatud isikute parema kaasatuse (õiguse korraldusele ja

menetlusele) ja vaidlustamisvõimaluse, ei ole praegusel juhul täidetud, sest vastustaja ei ole

3-21-2245

11(14)

korralduse andmise menetlusse üksikisikuid kaasanud ning määruse põhiseaduspärasust saab

kohus hinnata konkreetse normikontrolli raames ka juhul, kui piirangud kehtestatakse

määrusega.

15. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel võib halduskohus hinnata asjas kogutud tõendeid.

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist reguleerivad normid ei keela seda. Kui kohtule on

esitatud tõendeid, mille põhjal on võimalik hinnata kaebuse eduväljavaateid, võib kohus

taotluse lahendamisel neile tugineda. Tegemist ei ole vaidluse ette ära otsustamisega, sest kohtu

selline hinnang saab olla vaid esialgne, arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel

ei pea menetlusosalised oma väiteid üldjuhul tõendama (HKMS § 250 lg 2).

16. Kuna karantiininõue riivab intensiivselt kaebajate põhiõigusi, tuleb kohtul kaebuse

eduväljavaadete hindamisel ja hiljem kaebuse lahendamisel tuvastada piirangut õigustav

legitiimne eesmärk. Kui kaebajatele kui haiguse läbipõdenud inimestele kohaldatakse

piiranguid intensiivsemalt kui teistele inimestele, kes haigust pole läbi põdenud, kuid on

vähemalt sama nakkusohtlikud ja aitavad vähemalt samaväärselt viiruse levikule kaasa, on

piirang kaebajate suhtes ebaproportsionaalne. Seetõttu tuleb asja lahendamisel hinnata, kas on

piisavad tõendid selle kohta, et haiguse läbi põdenud inimesed on vaktsineeritud inimestega

võrreldes viiruse levikule enam kaasa aitavad.

Halduskohus leidis mitme uuringu tulemusele toetudes, et COVID-19 haiguse läbipõdemine

näib andvat tõhusama kaitse kui vaktsineerimine ja seega puudub alus kehtestada COVID-19

haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele. Ringkonnakohus

nõustub, et uuringud, millele halduskohus on viidanud, osutavad sellele, et COVID-19 haiguse

läbipõdenutel võib olla immuunsus koroonaviiruse vastu ka pärast seda, kui haigestumisest on

möödunud 6 kuud1, ja et see võib olla tõhusam kui mõnel vaktsineeritud inimesel2. Ka mitmed

Eesti teadlased on avaldanud seisukohta, et teaduslikku põhjendust sellele, miks läbipõdenute

immuunkaitset koroonaviiruse vastu vaktsineeritute omast erinevaks pidada, ei ole.3 Siiski ei ole

avaldatud uuringud ühesed. COVID-19 läbipõdemise tõendi 180-päevase kehtivuse osas ei ole

nt ECDC praeguseks, uute teadmiste valguses, oma seisukohta muutnud. ECDC hinnangul on

nt läbipõdemisest tulenev kaitse väiksem 65-aastastel ja vanematel isikutel4. Teadlaste

hinnangul ei anna haiguse läbipõdemine sellist immuunsust, mis välistaks samasse haigusse

uuesti

haigestumise.5

Sotsiaalministeeriumi

juures

tegutsev

immunoprofülaktika

eksperdikomisjon on olemasolevatele teadusandmetele tuginedes andnud 30.07.2021 soovituse

1 J. M. Dan et al. Immunological memory to SARS-CoV-2 assessed for up to 8 months after infection. – Science

5 Feb 2021. – https://www.science.org/doi/full/10.1126/science.abf4063; A. Radbruch, H.-D. Chang. A long-term

perspective on immunity to COVID. – Nature 14 June 2021 – https://www.nature.com/articles/d41586-021-

01557-z.

2 S. Gazit et al. Comparing SARS-CoV-2 natural immunity to vaccine-induced immunity: reinfections versus

breakthrough

infections.

–

MedRxiv

Aug

2021.

–

https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.08.24.21262415v1.full-text.

3 K. Fischer: läbipõdenute kaitse on võrreldav vaktsineerimisega, kuid see on ohtlik loterii. – Eesti Päevaleht

15.10.2021.

–

https://epl.delfi.ee/artikkel/94863739/paeva-teema-krista-fischer-labipodenute-kaitse-on-

vorreldav-vaktsineerimisega-kuid-see-on-ohtlik-loterii; A. Merits: koroonaviirus on rassistlik, seksistlik ja

varanduslikult diskrimineeriv. – Postimees 16.10.2021. – https://leht.postimees.ee/7362727/andres-merits-

koroonaviirus-on-rassistlik-seksistlik-ja-varanduslikult-diskrimineeriv; Eksperdid: läbipõdenu koroonatõend

võiks kehtida 12 kuud. – https://www.err.ee/1608384890/eksperdid-labipodenu-koroonatoend-voiks-kehtida-12-

kuud.

4 Risk of SARS-CoV-2 transmission from newly infected individuals with documented previous infection or

vaccination.

ECDC

Technical

Report.

March

2021.

–

https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Risk-of-transmission-and-reinfection-of-SARS-CoV-

2-following-vaccination.pdf.

5 A. Ideon: Teadlased: koroonahaigust põetakse suure tõenäosusega korduvalt, keskmiselt 16 kuu tagant. –

Maaleht, 31.10.2021. – https://maaleht.delfi.ee/artikkel/95009733/teadlased-koroonahaigust-poetakse-suure-

toenaosusega-korduvalt-keskmiselt-16-kuu-tagant

3-21-2245

12(14)

vaktsineerida ühe vaktsiinidoosiga COVID-19 haiguse läbipõdenuid soovitavalt kuuendal kuul

pärast läbipõdemist. See soovitus põhineb teadmisel, et üks vaktsiiniannus on piisav varem

viirusnakkuse läbipõdemisena tekkinud immuunvastuse võimendamiseks, et tagada kauem

kestev ja tugevam kaitse taasnakatumise vastu. Koroonaviiruse vastaste antikehade olemasolu

ei ole seejuures vastunäidustuseks vaktsineerimisele. Ameerika Ühendriikide haiguste tõrje ja

kontrolli keskuse (CDC) avaldatud uuringust nähtub, et ka enne kuue kuu möödumist haiguse

läbipõdemisest on immuunsus uue nakatumise vastu märgatavalt väiksem kui vaktsineerimise

korral.6 Niisiis ei ole selget teadmist, et haiguse läbipõdemisest tekkiv immuunsus on piisav

viiruse leviku tõkestamiseks. Halduskohtul tuleb asja sisulisel läbivaatamisel hinnata, kas

vastustaja on piirangut kehtestades arvestanud korralduse kehtestamise ajal teada olnud

teaduslike andmetega piisaval määral.

17. Halduskohus jõudis mh järeldusele, et piisavalt on tõendatud ka antikehi omavate isikute

immuunsus ja nakkusohutus, kelle haigestumine on SARS-CoV-2 RT-PCR testiga tuvastamata.

Ringkonnakohtu arvates võib see järeldus olla ennatlik ja vajab asja sisulisel lahendamisel

põhjalikumat hindamist. K. Fischer on kohtule esitanud arvamuse, et lubamatu on laiendada

järeldust, mille kohaselt teistkordset läbipõdemist esineb harva, nendele isikutele, kellel on

tuvastatud vaid koroonaviiruse antikehad, kuid mitte haigestumine COVID-19-ga. K. Fischeri

sõnul ei ole sellise järelduse tegemiseks praegusel hetkel teaduslikku alust, sest pole teada

usaldusväärseid teadusuuringuid, kus isikute, kes on koroonaviiruse vastu vaktsineeritud või

kes on selle läbi põdenud, uuesti nakatumist või nakkusohtlikust oleks võrreldud

koroonaviiruse antikehasid omavate isikute vastavate näitajatega. I. Lutsari selgituse järgi pole

siiani selge, missugune on haigusevastaseks kaitseks vajalik antikehade kontsentratsioon ja kui

kiiresti see aja jooksul langeb. Seetõttu ei saa ka antikehade kontsentratsiooni määramist

haiguse põdemise aega teadmata COVID-19 läbi põdemise hindamiseks kasutada ega

antikehasid omavaid isikuid pelgalt antikehade olemasolu fakti alusel vaktsineeritud isikutega

ja läbipõdenud isikutega võrdsustada. Kuigi I. Lutsar esitas 12.10.2021 avalikkusele seisukoha,

et teatud hulga antikehadega inimestele võiks anda lühiajalise tõendi haiguse läbipõdemise

kohta, on ta pidanud seda siiski vaid ajutiseks abinõuks inimestele, kes ootavad teist

vaktsiinidoosi. I. Lutsar kinnitas samas, et maailmas ei ole määratud ametlikku antikehade

kontsentratsioonitaset, mis immuunkaitse tagaks.7 Ka ECDC seisukoha järgi praegusel hetkel

antikehade testi nakkusohtlikkuse ja/või uue nakatumise eest kaitstuse tõendamiseks kasutada

ei saa. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 30.09.2021 määruses asjas nr 3-21-2030 (p 13), et

uudse

ja

eriti

ohtliku

nakkushaiguse

ohu

tõrjumisel

on

põhjendatud

lähtuda

ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt tuleb uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohtu kohaste

meetmetega võimalikul suurel määral vähendada. Seejuures ei ole määrav, et vaidlusalused

meetmed peaksid tagama just 100%-lise nakkusohu tõrjumise iga juhtumi korral.

Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde ka nüüd.

18. Kõigil kaebajatel peale C.Li on haiguse läbipõdemine tõendatud. Halduskohtu põhjendused

tuginevad selles osas eksperdiarvamustel. Kuna nende kaebajate osas tuleb kaebuse

eduväljavaateid pidada pigem suureks, arvestades nii piirangute kehtestamise õigusliku aluse

võimalikku puudumist kui teadusandmete ebaselgust piirangute kehtestamise õigustamiseks,

on esialgse õiguskaitse kohaldamine nende osas õigustatud.

https://www.cdc.gov/mmwr/volumes/70/wr/mm7044e1.htm?s_cid=mm7044e1_w;

https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-ncov/science/science-briefs/vaccine-induced-immunity.html.

I. Lutsar:

teeme

valitsusele

ettepaneku

anda

antikehadega

inimestele

lühiajaline

tõend. –

https://www.delfi.ee/artikkel/94832341/irja-lutsar-teeme-valitsusele-ettepaneku-anda-antikehadega-inimestele-

luhiajaline-toend.

3-21-2245

13(14)

19. C.Li haigestumise aeg ei ole teada ning vaid oletuslik on, et ta pereliikmena põdes haigust

teiste pereliikmetega samaaegselt. Isegi kui see on tõenäoline, ei ole see tõendatud ning

haigestumise järel tekkinud antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole teadusandmete põhjal

võimalik ringkonnakohtu arvates piisava kindlusega sedastada, et isik ei ole nakkusohtlik.

Kuigi ka C.Li kaebuse eduväljavaated ei ole vähesed, sest piirangute kehtestamise seaduslik

alus on kaheldav, ei toeta kaebuse eduväljavaateid tema puhul samaaegselt COVID-19 haiguse

läbipõdemise järel tekkiva immuunsuse kestuse kohta olemas olev teadmine: tema poolt

haiguse läbipõdemise aeg ei ole teada. Avalik huvi sellisele inimesele karantiinikohustuse

kehtestamiseks laiemalt on kaalukam, sest antikehade kontsentratsiooni põhjal ei ole võimalik

teha järeldust, kui pikka aega on tema puhul vähetõenäoline raske haigestumine COVID-19

haigusesse.

20. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvesse võetav avalik huvi ei võimalda esialgset

õiguskaitset kohaldada kuni kohtumenetluse lõppemiseni. Koolis õppivate kaebajate poolt

hariduse omandamine on avalikes huvides, nagu ka seaduslikkus ja põhiõiguste kaitse üldiselt.

Avalikes huvides on samal ajal siiski ka rahvatervise kaitse, mida COVID-19 haigusega

nakatunuga kokkupuutumise järel viiruse edasikandmine kahjustab. Üks inimene saab oma

õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS

§ 19 lg 2). Inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine on kaalukad

õigushüved. Kehtestatud piirangutel on mitu eesmärki: kaitsta inimeste elu ja tervist, ohjata

haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi

riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine (politsei, pääste,

kohtusüsteem, haridussüsteem). COVID-19 haigete haiglaravi nõuab haiglatelt suuremat

ressurssi ning erimeetmeid, mis võib tuua kaasa olukorra, kus haiglatel puudub suutlikkus

jätkata plaanilist ravi või puudub võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente,

asetamata neid nakatumisohtu. Arstid ja haiglad on pöördunud avalikkuse poole selgitustega,

et suure koroonapatsientide arvu tõttu on tulnud vähemalt osaliselt lõpetada plaaniline ravi ning

abita võivad jääda ka erakorralist abi vajavad patsiendid8.

21. Kirjeldatud avalik huvi ei õigusta aga viiruse leviku seisukohalt võrdväärses olukorras

olevate inimeste ebavõrdset kohtlemist. Nagu selgitatud, ei ole selge, et kaebajad (peale C.Li)

kujutavad vaktsineeritud inimestega võrreldes viiruse leviku seisukohalt suuremat ohtu.

Läbipõdenud inimeste korduv haigestumus on Eestis olnud äärmiselt madal.9 Esialgse

õiguskaitse kohaldamine ei ole praegusel juhul põhjendatud kõigi korralduse nr 212 võimalike

adressaatide suhtes ühtemoodi. Tõendid ei võimalda järeldada, et immuunsus haiguse vastu

kestab sama kaua haiguse läbipõdemise järel kõigis vanusegruppides, eriti vanemaealiste seas.

Kaebajad, kellest vanim on 34-aastane, nende sekka ei kuulu. Vastustajal on võimalik

korraldust muuta, tagades seeläbi kõigi isikute ühetaolise kohtlemise ja hoides seeläbi ära ka

ohu suurenemise kohtute töökoormusele.

22. K. ja M.Lil ning G.Gil on võimalik vabaneda karantiinikohustusest tasuta vaktsineerimise

teel. Kuna teadusallikad seavad karantiininõude rakendamise juba 180 päeva pärast haiguse

läbipõdemist kahtluse alla, ei saa rahvatervise kaitse olla siiski kaalul olevaid kaebajate

põhiõigusi arvestades ülekaalukas kohe. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud ca

10 kuu vältel pärast haiguse läbipõdemist. Et K. ja M.Lil ning G.Gil diagnoositi haigus märtsis

2021, võib arvata, et nende organismis on piisavalt viiruse leviku eest kaitset pakkuvaid

Vt

nt

https://tartu.postimees.ee/7366422/katastroofi-tunne-eesti-ainus-ulikoolihaigla-tootab-

avariireziimis#_ga=2.165611711.1028630694.1634551157-1749874317.1620112534;

https://tartu.postimees.ee/7366422/katastroofi-tunne-eesti-ainus-ulikoolihaigla-tootab-

avariireziimis#_ga=2.165611711.1028630694.1634551157-1749874317.1620112534.

9 Eksperdid: läbipõdenu koroonatõend võiks kehtida 12 kuud. – https://www.err.ee/1608384890/eksperdid-

labipodenu-koroonatoend-voiks-kehtida-12-kuud; Eestis on koroonaviirusega nakatunud 23 000 vaktsineeritut. –

https://www.err.ee/1608393086/eestis-on-koroonaviirusega-nakatunud-23-000-vaktsineeritut.

3-21-2245

14(14)

antikehi kuni 15. jaanuarini 2022. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on kaalukat avalikku huvi

arvestades põhjendatud selle ajani. Asja lahendav kohus saab esialgse õiguskaitse pikemaks

kohaldamiseks kaebuse eduväljavaateid ümber hinnata, võttes muu hulgas arvesse asjas

kogutavaid tõendeid. Kaebajate õiguste ja avalike huvide tõhusamaks kaitsmiseks ning

korraldusega nr 212 puudutatud isikute suurt arvu silmas pidades tuleks halduskohtul kaebus

lahendada kiiresti.

23. Vabariigi Valitsuse määruskaebus tuleb seega rahuldada osaliselt ja halduskohtu

kohaldatud esialgset õiguskaitset muuta. C.Li määruskaebus jääb rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)