1-10-7922/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 31.august 2010 Kriminaalasja number 1-10-7922 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Paavo Randma, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.juuni 2010 otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav F.O, kaitsja Rein Kiviloo Resolutsioon

Jätta apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi

vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik 1.Harju Maakohtu 15.juuni 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati F.O süüdi KarS §

199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati

mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud

vangistust, mille kandmise alguseks loeti 13.06.2010.a. F.O-lt mõisteti riigi tuludesse välja sundraha 3262.50 krooni, ülejäänud osas jäeti menetluskulud riigi kanda.

2. F.O tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi süüdi selles, et tema isikuna, kes on

viimase aasta jooksul korduvalt toime pannud vargusi ning keda on karistatud 26.04.2010 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 5,9 alusel vangistusega 6 kuud ja 20 päeva, võttis uuesti

13.06.2010.a. kella 13:38 paiku Tallinnas aadressil XXXXXX XXX XXX asuvast K. võõra

vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 36 pakki kohvi „Luxus“ kogumaksumusega 1782 krooni (ühe paki hind 49,50 kr) ning väljus seejärel müügisaalist, jättes kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata kuna ta peeti kaupluse külastaja ja turvatöötaja poolt kinni. Seega F.O pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse, selle ebaseadusliku omastamise

eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt s.o KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav F.O ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, taotledes otsuse tühistamist F.O-le mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist. Süüdistatava apellatsiooni kohaselt on mõistetud karistus ühe varguse katse eest liiga range ja kohus on mõistnud talle rangema karistuse, kui seda taotles prokurör. Kaitsja apellatsiooni motiivide

kohaselt on F.O süüdi mõistetud vaid ühes kuriteoepisoodis, mis jäi katse staadiumisse,

võrreldes eelmise kohtuasjaga ja selles mõistetud karistusega on F.O süü märgatavalt

väiksem.. Arvestades, et F.O on avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ja asjaolu, et varguse katse pani ta toime selleks, et saada piletiraha kodulinna sõiduks, on karistuse üld-ja eripreventiivne eesmärk süüdistatava suhtes saavutatav lühemaajalise vangistusega.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et süüdistatava ja kaitsja poolt süüdistatava huvidest lähtuvalt esitatud apellatsioonid on

ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud ning tulevad sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt

RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada

apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt

õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS §

326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti

põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja

põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on

kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva

apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

5.Kohtukolleegium leiab, et käesolevas asjas puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo

toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida ringkonnakohtul

tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes F.O-le mõistetud karistus. Hinnates

eelmenetluses apellatsioonide põhjendatust ja nende kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kriminaalkolleegium järgmist.

6.Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohtu

kriminaalkolleegium selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel

kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate

asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo

3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

7.Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu vaidlustatud otsus kõigile neile nõuetele täiel määral.

Tuvastamist leidis, et F.O on varem korduvalt (5 korda) samalaadsete kuritegude

toimepanemise eest kohtu poolt karistatud, viimati 26.04.2010, kui teda karistati tähtajalise

vangistusega 6 kuud 20 päeva, mille kandmiselt ta vabanes 18.05.2010.a. F.O on väärteokorras korduvalt (14) karistatud lühiajaliste vangistuste ja rahatrahvidega. Tal puudub kindel

töökoht. Arvestades eeltoodud asjaolusid, asub kohtukolleegium seisukohale, et puudub alus

süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks ja see isiku vabadust piirav karistus kuulub reaalselt ärakandmisele. Vangistusest vabanemise järel pani F.O toime uue kuriteo vähem kui

ühe kuu möödumisel. Seega on ta oma käitumisega ise näidanud, et varasemad karistused ei ole suutnud talle vajalikku mõju avaldada ega ole piisavad, et ära hoida uute kuritegude toimepanemist.

See on aga ühtlasi asjaoluks, mis tingib isikule vabadusekaotusliku karistuse mõistmise. Kuigi prokurör taotles kohtuistungil (tlk 47) süüdistatava karistamist KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi 9 kuulise vangistusega, mis kuulub vähendamisele lühimenetluse sätete alusel, ei saa uus karistus olla

oluliselt kergem eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse määrast, s.o. 6 kuu 20 päevalisest

vangistusest. Arvestades asjaolu, et F.O pani toime süüteo, mille eest on võimalik mõista

karistusena kuni viis aastat vangistust, ei näe kohtukolleegium süüdistatavale maakohtu mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Arvestades neid argumente, peab kohtukolleegium G.baranovile käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust - 1 aasta vangistust, mida

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks 8 kuud vangistust, seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonides puuduvad argumendid, mis võimaldaksid kohtukolleegiumil asuda vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Alust mõistetud karistuse muutmiseks ei anna ka eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid.

8.Eeltoodud argumentidel leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselgelt

põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata. Kohtukolleegium selgitab, et apellatsioonide

läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsioonide rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsjatasu näol, suuruses ca 1000 krooni, mis tuleks välja mõista süüdistatavalt.

9.Seetõttu leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud kõiki

asjaolusid, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kohtukolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 2, jätab kohtukolleegium F.O ja tema kaitsja apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.

Urmas Reinola Paavo Randma Sten Lind