2-20-106661/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.11.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-106661

Kohtuasi

OÜ Aktiva Finants hagi X (X) vastu võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.10.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2691.51 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ Aktiva Finants (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Eveli Altunbas

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Alar Liivamägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 09.10.2020 otsus osas, milles kohus mõistis X-lt välja

põhivõla 1697.59 eurot ületavas osas, intressi 208.99 eurot ja sissenõutavaks

muutunud

viivise

316.77

eurot,

samuti

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta tühistatud osas hagi rahuldamata ja

jaotada uuesti menetluskulud.

3. Jätta kohtuotsus muutmata osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 1697.59 eurot ja viivise põhivõlalt alates 16.04.2020 võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

4. X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Hagi rahuldada osaliselt.

5.2. Välja mõista X-lt OÜ Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 1697.59 eurot ja

viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

2-20-106661

16.04.2020 põhinõudelt 1697.59 eurot kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte

rohkem kui põhinõude suuruses.

5.3. Jätta menetluskulud 68% ulatuses kostja ja 32% ulatuses hageja kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hageja esitas 17.02.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluses avalduse kostjalt võla

väljamõistmiseks. Seoses makseettepanekule vastuväite esitamisega läks nõue üle

hagimenetlusse.

2. 15.04.2020 esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhinõude

2004.78 eurot, intressi 208.99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 316.77 eurot ja viivise

seadusjärgses määras alates 16.04.2020 kuni põhinõude tasumiseni.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (krediidiandja) ja kostja 11.09.2017

krediidikontolepingu nr KK3181937, mille krediidilimiidiks oli 2400 eurot. Lepingu kohaselt

tuli laen tagastada 24 kuu jooksul. 18.09.2017 võttis kostja krediidikontolt välja krediidi 2400

eurot. Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama vastavalt maksegraafikule, mis

koostati krediidilimiidi välja võtmise järgselt. Kostja tasus täielikult graafikujärgse esimese

osamakse 15.10.2017 147.02 eurot, millest põhiosa oli 75.04 eurot ja intress 71.98 eurot.

15.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit 2324.96 eurot (2400-75.04=2324.96) ja

kasutamata laenulimiidi jäägiks oli 75.04 eurot. 26.10.2017 võttis kostja krediidikontolt välja

70 eurot ja krediidikontole jäi kasutamata laenulimiidi jääk 5.04 eurot. 26.10.2017 seisuga oli

seega kostja kasutuses krediit 2394.96 eurot (2324.96+70=2394.96). Kostja kohustus

kasutusele võetud krediidi tagastama vastavalt maksegraafikule, mis koostati täiendava krediidi

välja võtmise järgselt. Lepingus kokkulepitud aastane intressimäär oli 39,98% ja krediidi

kulukuse määr 49% ning maksegraafikus on intressi arvestatud reaalselt kasutuses oleva

krediidi pealt ja kehtima jäi viimati koostatud maksegraafik.

4. Krediidiandja ütles lepingu üles 02.05.2018, kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul. Placet Group OÜ loovutas 03.05.2018 nõude kostja vastu hagejale

koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

2-20-106661

5. 02.05.2018 krediidilepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal lepingust tulenevaks

põhivõlgnevuseks 2164.78 eurot ja intress 208.99 eurot. Tasumata oli 15.02.2018 osamaksest

144.98 eurot (põhiosa 70.44 eurot, intress 74.54 eurot), 15.03.2018 osamaksest 145.49 eurot

(põhiosa 80.37 eurot, intress 65.12 eurot) ja 15.04.2018 osamaksest 145.49 eurot (põhiosa 76.16

eurot, intress 69.33 eurot). Kostja tasus maksegraafiku järgi kokku 465.39 eurot, millega on

täielikult tasutud osamaksed 1–3 ja osaliselt osamakse 4 (kokku põhiosa 230.18 eurot, intress

235.21 eurot). Seoses krediidilepingu ülesütlemisega 02.05.2018 muutus sissenõutavaks kogu

põhinõue 2164.78 eurot (2394.96-230.18=2164.78) ja intress perioodil 15.02.2018–15.04.2018

208.99 eurot (74.54+65.12+69.33=208.99). Pärast nõude loovutamist on kostja hagejale

tasunud 160 eurot, mille hageja arvestas põhinõude katteks, mis on kostjale soodsam (2164.78-

160=2004.78). Eeltoodust tulenevalt on kostjal võlgnevus, mis koosneb põhinõudest 2004.78

eurot, intressist 208.99 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 316.77 eurot.

6. Enne lepingu sõlmimist 11.09.2017 saadeti kostjale e-kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi

infoleht ja lepingueelne teave. Seadus ei nõua, et tagatiseta laenu puhul väljastatud teabeleht

oleks isikustatud ehk lepingueelset infot võib edastada suvalise tüüpnäitena. Krediidiandja

esitas teabelehe kostja laenutaotluses soovitud laenu näitel. Kostjale väljastatud Euroopa

Tarbijakrediidi infolehel oli krediidisummaks 3000 eurot ja intressimääraks aastas 49,98%.

Kostja krediidivõimelisuse analüüsi tulemusena tegi krediidiandja kostjale pakkumise

väiksema summa peale ehk 2400 eurot intressimääraga 40%, millega kostja nõustus. Sellistel

juhtudel (laenusumma või laenuperioodi muutmine laenutaotluse menetlemise käigus) ei pea

kliendile väljastama uut infolehte, kuna see ei ole siduv ja kohustuslik lepinguline dokument,

vaid selle eesmärk on lepingueelse info edastamine kliendile, et klient saaks üldise ettekujutuse

finantsteenuse olemusest ning kostjale oli see infoleht juba ühe korra edastatud. Lõplikud ning

pooltele siduvad laenutingimused pannakse paika lepingus. Lisaks andmete esitamisele on

laenutaotluse esitamise lehel võimalik tutvuda laenulepingu üldtingimuste, maksegraafiku,

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja hinnakirjaga ning klient kohustub laenutaotluse

esitamiseks kinnitama, et on viimastega tutvunud, on nendega nõus ning tema esitatud andmed

on õiged ja täielikud.

7. 11.09.2017 lepingus lepiti kokku krediidi kulukuse määras 49% aastas, mis ei ületanud sel

hetkel kehtinud tarbimislaenude määra kolmekordselt. Seega ei ole kostjaga sõlmitud leping

tühine liialt kõrge krediidikulukuse määra tõttu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 404 lõike 21

tingimuse on krediidiandja samuti täitnud. Laenulepingus on avaldatud VÕS § 404 lõikes 21

sätestatud kohustuslikud andmed. Lepingu üldtingimuste üldmõistete all on välja toodud,

kuidas on võlausaldaja krediidi kulukuse määra arvestanud ja välja toonud eeldused. Lepingu

üldtingimused on lepingu lahutamatu osa. Samuti on täidetud VÕS § 4062 lõikest 1 tulenevad

nõuded tarbijakrediidilepingule. Hageja ei nõustu kostjaga, et tegemist on tühise lepinguga.

Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud leping on tühine, palus hageja kostjalt

võlgnevus välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel.

8. Hageja ei nõustunud, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagi aluseks olev

tarbijakrediidileping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu on kõik lepingu dokumendid, sh

poolte andmed jms, edastatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostjale teatavaks

tehtud lepingueelse teabe lehel on märgitud kõik laenu taotlemisega seonduv info. Kostja oli

kohustatud laenu saamiseks esitama andmeid enda sissetuleku suuruse ja igakuiste kohustuste

kohta ning majapidamiskulud. Krediidiandja hindas kostja laenuvõimet tema enda poolt

laenutaotlusele esitatud andmetest lähtuvalt ning leidis, et kliendil on võimekust tagastada laen

tema sissetulekute arvelt. Kostja on avaldanud, et tema igakuine sissetulek on 750 eurot.

Krediidiandja tegi ka täiendavaid päringuid, millest selgus, et kostja igakuine sissetulek on

töötasu 868 eurot. Samuti kontrollis krediidiandja enne laenu väljastamist võimalikke

2-20-106661

maksehäireid ning 11.09.2017 seisuga need puudusid. Samuti ei olnud Ametlikes Teadaannetes

kuulutusi, mis seaks kahtluse alla kostja maksevõimelisuse. Teadaolevate asjaolude põhjal sai

krediidiandja oletada, et kliendi maksevõime on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik. Kuna

krediidiandjal oli kostjaga varem sõlmitud laenulepinguid, siis oli veendumus, et kostja näol on

tegemist laenukõlbuliku kliendiga. Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise nõude

rakendamisel õigus eeldada, et klient teab laenu eesmärki ja finantsolukorda ning esitab

krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget infot. Krediidiandja ei saa eeldada,

et talle esitatud andmed on valed. Krediidiandja on viinud läbi piisava ja põhjaliku analüüsi

kostja krediidivõimelisuse osas. Hageja ei manipuleerinud kostja andmetega.

9. Hageja ei nõustunud viivise vähendamisega, kuivõrd hageja on juba viivist arvestanud

seadusjärgses intressimääras.

10. Hageja ei nõustunud kostja tasaarvestuse nõudega. Kostja esitatud tasaarvestus ei ole selge.

Hagis esitatud nõue tuleneb lepingust ning lepingu rikkumise ja selle lõppemisel sissenõutavaks

muutunud võlasummast. Kostja ei ole tõendanud endal kahju tekkimist.

Kostja vastuväited

11. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

12. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja konkreetsete määratletud lepingutingimuste kohta

nõusolekut väljendanud, mistõttu hagi aluseks olevat lepingut ei ole sõlmitud. Kostja ei ole

väljendanud nõustumust pärast laenusummade väljavõtmist koostatud maksegraafikute kohta,

mistõttu ei ole põhjust neid lepingu osadeks lugeda, isegi kui muus osas oleks leping sõlmitud.

Kostja kinnitas hagis nimetatud summade õigsust maksegraafikute täitmisel, s.o kokku 772.41

eurot ja kinnitas, et tasus esimese makse hilinemisega 19.10.2017. Makstud summade võrra on

põhivõlg vähenenud. Kostja võlg põhiosas ei saa olla suurem kui 2470-772.41=1697.59 eurot.

13. Sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, kuivõrd lepingus puuduvad krediidikulukuse

määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Lepingu üldmõistete all toodud

krediidikulukuse määra definitsioon ei ava konkreetses lepingus avaldatud määra arvestamise

andmeid ja eeldusi. Juhul, kui leping on tühine, ei kuulunud algsele võlausaldajale laenulepingu

alusel mingit nõuet, sest tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi. Algsele võlausaldajale

kuulus alusetust rikastumisest tulenev nõue väljamakstud laenusumma ulatuses, kuid alusetust

rikastumisest tulenevat nõuet ei ole hagejale loovutatud.

14. Juhul, kui leping ei ole tühine, tuleb alternatiivselt kohaldada VÕS § 408 lõiget 4, mille

kohaselt kostja ei võlgne hagejale rohkem kui saadud laenu ja 0% intressi aastas ning hagejal

on kohustus kostjale uus maksegraafik koostada. Sellisel juhul tuleb kõik kostja tehtud maksed

lugeda põhiosa tagastamiseks. 0% intressimäärana aastas kuulub kohaldamisele ka VÕS § 404

lõike 2 punkti 2, § 4031 lõike 1 punkti 7 ja lõike 3 ning VÕS § 408 lõike 4 järgi, kuna lepingus

puuduvad andmed kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Krediidiandja on maksegraafikute all küll

avaldanud „maksete kogusumma“, kuid see käib ainult maksegraafikus esitatud laenu- ja

intressisummade kohta. Lisaks tekitab nimetatud termin ebaselgust, kuna erineb seaduses

sätestatust. Igakordsel lepingu sõlmimisel tuleb lepingusse kanda seaduses sätestatud

kohustuslikud andmed. Teise maksegraafikuga leping pikenes ning lisandus täiendav

krediidisumma ja intress, mis pidi muutma nii krediidi kogukulu kui krediidi kulukuse määra.

2-20-106661

15. Juhul, kui leping ei ole tühine, on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtteid. Krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmida, kuna

kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjal olid suured kohustused teiste

võlausaldajate ees ja tal ei olnud piisavat sissetulekut nende täitmiseks. Kostja oli

makseraskustes ja kostja mäletamist mööda olid tal ka avalikustatud maksehäired.

Krediidiandja ei kontrollinud kostja maksevõimet algse lepingu sõlmimisel ega täiendava laenu

andmisel, ei kogunud piisavaid andmeid ega teostanud analüüsi kostja krediidivõimelisuse

hindamiseks. Kostja laenutaotlusena esitatud dokument on krediidiandja poolt talle ja hagejale

sobivalt manipuleeritud. Hageja ei ole tõendanud, et kostjalt oleks küsitud andmeid kõigi tema

finantskohustuste kohta ja lepingueelse kohustuse täitmiseks teavitatud kostjat õigete ja

ammendavate andmete esitamise tähtsusest. Kuskilt ei nähtu, et krediidiandja oleks huvi

tundnud kostja ülalpeetavate ja nendega seotud kulude vastu. Kostjal on üks 10-aastane

ülalpeetav laps. Samuti ei ole lepingu sõlmimisel krediidiandjat häirinud see, et kostja oli nn

saritaotleja. Krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtteid ka teise

maksegraafiku sõlmimisel, kuivõrd sõlmis teadlikult lepingu muutmise kokkuleppe kostjaga,

kes oli juba algse maksegraafiku järgi ettenähtud esimese makse tasumisega viivitusse jäänud.

Sellest tulenevalt ei tekkinud kostjale VÕS § 4034 lõike 7 kohaselt muud kohustust kui

laenusumma tagastamine. Seejuures ei ole laenusumma sissenõutav, kuna krediidiandja ega

hageja ei ole koostanud kostjale vähenenud intressi arvestades uut graafikut tagasimakseteks.

16. Kostja leidis täiendavalt, et hagile lisatud teabeleht ei ole seotud hagi aluseks oleva

krediidilepinguga. Teabelehel ei lange summad ja tähtajad kokku lepingus kajastatuga. Hagile

lisatud teabelehte ega lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte ei ole krediidiandja

kostjale andnud. Kuivõrd teabeleht väljastati laenutaotluses esitatud andmete põhjal n-ö

suvalise näitena, siis sellega jäeti kostja ilma võimalusest erinevaid laenupakkumisi võrrelda,

mistõttu kostja tegi lepingu sõlmimiseks läbi kaalumata otsuse. Eeltooduga on krediidiandja

rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust, millega on tekitanud kostjale kahju. Juhul, kui

kohus leiab, et kostjaga on sõlmitud kehtiv laenuleping, peab kostja kahjuks kõiki lepingust

tekkinud kohustusi, mis ületavad kohustust laenusumma tagastada. Sel juhul tasaarvestab kostja

kõik krediidiandja poolt lepingueelse kohustuse rikkumisest tulenevad kahju hüvitamise

nõuded hageja nõuetega kostja vastu.

17. Juhul, kui kohus hagi rahuldab ja mõistab kostjalt välja viivise, palus kostja viivist

vähendada võimalikult suures ulatuses ja piirata seda selliselt, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks

väljamõistetud põhivõlga.

Maakohtu otsus ja põhjendused

18. Harju Maakohus rahuldas 09.10.2020 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja

põhivõla 2004.78 eurot, intressi 208.99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 316.77 eurot ja

viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 16.04.2020 põhinõudelt kuni

selle tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1688.01 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda

ja mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 745 eurot, s.o riigilõiv 275 eurot ja

lepingulise esindaja põhjendatud kulu 470 eurot, samuti viivise menetluskuludelt.

19. Kohus juhindus asja lahendamisel VÕS § 402 lõikest 1, § 401 lõikest 1, § 76 lõikest 1, §-st

100, § 101 lõike 1 punktidest 1 ja 6, § 108 lõikest 1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on Placet

Group OÜ ja kostja vahel sõlmitud krediidikontoleping (dtl 35-37). Kohus luges tuvastatuks,

et 02.05.2018 öeldi krediidikontoleping üles ning kostjat teavitati sellest (dtl 45). Pooled

vaidlevad selle üle, kas hagi aluseks olev krediidikontoleping nr KK3181937 on sõlmitud ning

kas 18.09.2017 ja 26.10.2017 kuupäevadega maksegraafikud on krediidikontolepingu osaks,

2-20-106661

kas krediidikontoleping on tühine, kas hageja on kostja võlausaldaja, kas krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid ja lepingueelse teavitamise kohustust ning

kas viivise vähendamine on põhjendatud.

20. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et ta võttis 18.09.2017 kasutusse krediidi 2400

eurot ja 26.10.2017 krediidi 70 eurot. Kostja kohustus kasutusele võetud krediidi tagastama

vastavalt maksegraafikule. Kostja tasus maksegraafiku järgse esimese osamakse 19.10.2017

147.02 eurot, seejärel 15.11.2017 osamakse 173.90 eurot, 15.12.2017 osamakse 145.49 eurot

ja 14.01.2018 osamakse 146 eurot (dtl 66). Kostja tasus osamakseid vastavalt krediidiandja

koostatud maksegraafikutele. Seega on kohtu hinnangul asjakohatu kostja vastuväide, et

maksegraafikuid ei saa lugeda lepingu osaks, kuna ta ei väljendanud nõustumust pärast

laenusummade väljavõtmist koostatud maksegraafikute kohta. Krediidikontolepingu sõlmimist

ja asjaolu, et maksegraafikud on lepingu osaks, tõendab see, et pooled on asunud

krediidikontolepingut täitma (krediidiandja on kostjale krediidi üle kandnud ja kostja on krediiti

osaliselt ka maksegraafiku kohaselt tagastanud). Kõigest eeltoodust tulenevalt kogumis saab

järeldada, et hagi aluseks olev krediidikontoleping on sõlmitud ja koostatud maksegraafikud on

krediidikontolepingu osaks.

21. Kostja on esitanud vastuväite, et tarbijakrediidileping on tühine. Kohus tugines VÕS § 408

lõikele 1, § 404 lõikele 1 ja lõike 2 punktile 2, § 403¹ lõike 1 punktile 9, § 404 lõikele 2¹, § 406²

lõikele 1. Kohtule nähtub, et 11.09.2017 sõlmitud krediidikontolepingus on märgitud krediidi

kulukuse määraks 49% (dtl 37). 11.09.2017 lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga

viimati avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 18,92, mis teeb kolmekordseks

määraks 56,76. Seega krediidikontolepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga

viimati

avaldatud

tarbimislaenude

krediidi

kulukuse

määra

kolmekordselt

ja

krediidikontoleping ei ole tühine. Kohtu hinnangul on kostjale krediidikulukuse määra

arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused välja toodud krediidikontolepingu üldtingimustes

(dtl 38). Kostja ei tõendanud, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr on vale. Samuti on

krediidiandja välja toonud maksete kogusumma nii 18.09.2017 kui 26.10.2017

maksegraafikutes (dtl 35-36). Kohus on eelnevalt teinud kindlaks, et nimetatud graafikud on

vaieldamatult krediidikontolepingu osaks. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid,

millest ilmneks, et krediidikontoleping on tühine.

22. Täiendavalt märkis kohus, et VÕS § 408 lõike 2 kohaselt muutub krediidileping andmete

puudumisele vaatamata siiski kehtivaks, kui tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama.

Seega isegi juhul, kui krediidikontoleping oleks tühine, muutuks see vaatamata andmete

puudumisele kehtivaks, kui kostja hakkas krediiti kasutama. Vaidlust ei ole, et kostja hakkas

krediiti kasutama.

23. Kostja on esitanud vastuväite, et juhul, kui leping on tühine, ei kuulunud algsele

võlausaldajale krediidikontolepingu alusel nõuet, vaid see nõue tulenes alusetust rikastumisest,

kuid alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei ole hagejale loovutatud. Kuigi kohus on eelmises

punktis tuvastanud, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud krediidikontoleping ei ole tühine,

pidas kohus selguse huvides vajalikuks selgitada nõude loovutamisega seonduvat. Kohus

tugines VÕS § 164 lõigetele 1 ja 2, §-le 170. Placet Group OÜ loovutas 03.05.2018 kostja vastu

tuleneva nõude hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid (dtl

46). Seaduse järgi ei ole loovutamise kehtivuse eelduseks nõude korrektne õiguslik

kvalifitseerimine. Poolte vahel ei ole vaidlust, et krediidiandja loovutas nõude hagejale. Seega

on hageja kostja võlausaldajaks.

2-20-106661

24. Kostja leidis, et krediidiandja on eiranud ka vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kohus

tugines VÕS § 403⁴ lõigetele 1–4, 6–8, 13 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 50 lõigetele 3 ja 4. Kohus nõustus hagejaga, et kostjal oli VÕS § 14 lõike 1 järgne kohustus

esitada lepingu ettevalmistamise käigus tõesed andmed. Samuti pidi kostja ka ise hindama enda

võimekust kohustusi täita. Laenuandmisel ja -võtmisel on teatavad olemuslikud riskid, mis on

vältimatud ja kostja hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda, et laenuandja oleks laenu

väljastamisse suhtunud hooletult. Vaidluse korral tuleb VÕS § 4033 lõike 13 järgi laenuandjal

tõendada, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kohtu hinnangul on hageja

tõendanud,

et

krediidiandja

hindas

kostja

krediidivõimelisust

(dtl

90-91).

Krediidikontolepingule eelnenud laenutaotluselt nähtub, et laenu taotlemisel/väljamaksmisel

oli kostja sissetulek 868.07 eurot, igakuised väljaminekud olid 590.64 eurot (majapidamiskulu

150 eurot, finantskohustused 440.64 eurot), taotletava laenu igakuine laenukohustuse suurus

148.15 eurot ning kostjale jäi vaba raha 129.28 eurot. Hageja on välja toonud ja esitanud

tõendeid selle kohta, millise teabe krediidiandja enne lepingu sõlmimist omandas. Kostja

krediidivõimelisuse hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud

teavet, varasemat maksekohustuse täitmist ja kontrollis avalikke andmebaase. Krediidiandja on

kontrollinud kostja andmeid kolmandatelt osapooltelt, s.o Creditinfo Eesti AS-ilt,

maksehäireregistrilt, elamisloa registrilt, rahvastikuregistrilt, Ametlikest Teadaannetest ja

kinnistusraamatust. Kohtu hinnangul on krediidiandja toiminud piisava hoolsusega kostja

majandusliku seisu välja selgitamisel. Juhul, kui kostja jättis taotluse esitamisel tähtsad andmed

osaliselt enda teada (nt et tal on alaealine laps), siis ei saa selle alusel krediidiandjale ette heita,

et ta rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus viitas VÕS § 4034 lõikele 7. Juhul,

kui krediidiandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, ei kohalduks VÕS

§ 4034 lõikes 7 sätestatu, kuivõrd kohtu hinnangul on kostja jätnud tahtlikult esitamata teabe,

mis oli vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud,

et

krediidiandja

kontrollis

enne

krediidi

väljastamist

kostja

maksekäitumist

ja

krediidivõimelisust. Seega ei ole krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtteid.

25. Kostja leidis, et hagile lisatud teabelehte ega lepingu tegelikele tingimustele vastavat

teabelehte ei ole krediidiandja kostjale andnud, mistõttu on krediidiandja rikkunud lepingueelse

teavitamise kohustust, millega on tekitatud kostjale kahju. Kohus tugines VÕS § 4031 lõikele

1. Hageja on tõendanud, et enne lepingu sõlmimist 11.09.2017 saatis krediidiandja kostjale e-

kirjaga Euroopa Tarbijakrediidi teabelehe ja lepingueelse teabe (dtl 87). Kohtule nähtub, et

krediidiandja esitatud teabeleht oli koostatud laenutaotluses soovitud laenu (summa ja perioodi)

näitel. Seega on krediidiandja kostjale esitanud VÕS § 4031 lõike 1 kohase teabelehe. Kohus

leidis, et krediidiandja võis kostjale esitada teabelehe tüüpilise näite kujul. Nimetatu on

kooskõlas VÕS § 4031 lõikega 4. Eeltoodust tulenevalt ei pidanudki krediidiandja kostjale

esitama lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte. Seega ei ole krediidiandja rikkunud

lepingueelse teavitamise kohustust, mistõttu ei saanud kostjale tekkida ka kahju.

26. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas hagi aluseks oleva lepingu põhivõlgnevuse kujunemise

asjaolud on selged. Kostja leidis, et tema põhivõlg ei saa olla suurem kui 1697.59 eurot. Hagi

kohaselt võttis kostja krediidi 2400 eurot kasutusse 18.09.2017 ja tegi pangakonto väljavõtte

kohaselt esimese tagasimakse 19.10.2017 147.02 eurot. Kohus leidis, et 19.10.2017 seisuga oli

kostja kasutuses krediit 2252.98 eurot (2400-147.02). Lisaks nähtub hagist, et 26.10.2017 võttis

kostja kasutusse täiendava krediidi 70 eurot. 26.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit

2322.98 eurot (2252.98+70).

27. Kostja 08.05.2020 menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et

kostja tegi krediidiandjale tagasimakseid 15.11.2017–14.01.2018 kokku 465.39 eurot, millega

2-20-106661

on tasutud osamaksed nr 1–3 ja osaliselt osamakse nr 4 (dtl 66). Seega luges kohus tõendatuks,

et 26.10.2017 maksegraafiku osamaksete nr 5–24 tasumata jätmisega on kostja põhiosa

võlgnevuseks 2094.34 eurot, millele tuleb juurde liita osaliselt tasumata osamakse nr 4 summas

70.44 eurot, seega kokku on kostjal tasumata põhiosa makseid 2164.78 eurot. Kohtule nähtub

hagist, et pärast nõude loovutamist tasus kostja täiendavalt 160 eurot, mille hageja arvestas

täielikult põhinõude katteks. Eeltoodust tulenevalt on seega kostja põhivõlgnevuseks 2004.78

eurot.

28. Kohtu hinnangul on eeltoodud põhivõlgnevuse kujunemine arusaadav ja tõendatud. Kostjal

oli krediidikontolepingu järgi raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud, jättes hagejale

maksmata põhiosa tagasimaksed kokku 2004.78 eurot. Kostja vastuväited ei ole aluseks hageja

väljastatud krediidi tasumata jätmiseks. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks

tasunud hagejale 19.10.2017–09.08.2018 enam kui 772.41 eurot. Kostja rikkumine ei ole

vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et

hageja põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub välja mõistmisele

põhivõlgnevus 2004.78 eurot.

29. Hageja nõuab kostjalt intressi 208.99 euro tasumist. Kohus tugines VÕS § 93 lõike 3

esimesele lausele ja § 397 lõikele 1. Krediidikontolepingu järgi oli intressimäär 39,98% aastas.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-137-06 punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku

laenu tagastamise aja, on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku

intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise

eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud

raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates

laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega

õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või

kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on

arvestanud intressi perioodil 15.02.2018–15.04.2018. Kohus ei tuvastanud eksimust

intressiarvestuses ja luges esitatud arvestusega tõendatuks, et kostjal on tasumata intress 208.99

eurot. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest

kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja

nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista intress

208.99 eurot.

30. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise 316.77 eurot. Kohus tugines VÕS § 101

lõike 1 punktile 6, § 113 lõigetele 1 ja 2, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367.

Hageja nõuab kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 03.05.2018 kuni

hagi esitamiseni 15.04.2020 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leidis,

et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud kohustuse täitmisega viivituses,

on põhjendatud mõista temalt välja viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

kalendripäevast seadusjärgses määras ajavahemikul 03.05.2018–15.04.2020 (k.a), mis on

316.77 eurot ja alates 16.04.2020 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhinõude täitmiseni.

31. Kostja on palunud kohtul viivist vähendada võimalikult suures ulatuses ja piirata seda

põhivõla summaga. Kohus tugines VÕS § 162 lõikele 1. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-162-12

punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks

tulenevad Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on

kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski

peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati.

Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes

2-20-106661

osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende

viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse.

Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise

vähendamist. Seega on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal.

32. Kohus leidis, et kostja taotlus ei ole põhjendatud, kuna hageja nõuab viivist seadusjärgses

määras. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid või tõendeid, mis õigustaksid viivise

vähendamist alla seadusjärgse määra. Kohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks

rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu. Samas leidis kohus,

et põhjendatud on kostja viivisevõlgnevuse tasumise kohustust piirata põhivõlgnevuse

summaga. Võttes arvesse, et kohus on hageja kasuks välja mõistnud viivise 316.77 eurot, ei

tohi täiendav viivis ületada 1688.01 eurot.

33. Järgnevalt hindas kohus kostja tasaarvestuse vastuväidet. Kohus tugines VÕS § 197

lõigetele 1 ja 2. Kostja on seisukohal, et talle tekitati kahju, seega peab kohus hindama, kas

kostjal on õigus kahjuhüvitist, millega hageja nõuet tasaarvestada, nõuda. VÕS § 115 lõike 1

ning §-de 127 ja 128 alusel võib nõuda kahju hüvitamist. Kohus viitas ka Riigikohtu lahendile

nr 3-2-1-173-12 (punkt 15). Kohus ei ole eelnevalt tuvastanud, et krediidiandja oleks rikkunud

ühtki kohustust, mistõttu on täitmata kahju hüvitamise nõude esimene eeldus. Seega puudub

kostjal tasaarvestuseks esitatud nõue hageja vastu ja tasaarvestust ei saa teostada, mistõttu jäi

tasaarvestusavaldus rahuldamata.

34. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ning kostjalt tuleb hagejale välja mõista

põhivõlgnevus 2004.78 eurot, intress 208.99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 316.77

eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 16.04.2020

põhinõudelt kuni selle tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1688.01 eurot.

35. TsMS § 162 lõike 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda.

36. Kohus pidas hageja menetluskulusid põhjendatuks 745 euro ulatuses (riigilõiv 275 ja

õigusabikulud 470), mille kostjalt hagejale koos viivisega välja mõistis.

Apellatsioonkaebus

37. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt rahuldada oluliselt väiksemas ulatuses

ning jätta menetluskulud hageja kanda.

38. Kostja ei nõustu, et leping on kehtiv. Kohus nõustus sisuliselt hagejaga ega selgitanud, miks

ta kostjaga ei nõustu. Kostja jääb kõigi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Kostja

seisukohta ei muuda fakt, et pooled ekslikult lugesid lepingu sõlmituks ja kostja võttis krediidi

kasutusse ning tasus makseid. Tarbijakrediidilepingut ei saa konkludentse aktsepti alusel

sõlmituks lugeda, vaid tahteavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed

ja eeldused on välja toodud krediidikontolepingu üldtingimustes.

39. Kostja ei nõustu ka, et krediidiandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Mh

vaidlustas kostja hageja poolt „laenutaotlusena“ esitatud tõendi, mille suhtes kohus seisukohta

ei võtnud. Tõendi näol ei ole tegemist kostja poolt krediidiandjale esitatud algdokumendiga,

vaid laenuandja andmebaasi väljatrükiga, millesse laenuandja on ise oma suva järgi andmeid

sisestanud. Kostja esitas koos 09.09.2020 menetlusdokumendiga kohtule tõendi, millest nähtub

2-20-106661

andmetega manipuleerimine laenuandja poolt. Kohus selle suhtes seisukohta ei võtnud.

Milliseid andmeid laenuandja kostjalt küsis ja milliseid andmeid kostja esitas, on jäänud

tõendamata. Kostja ei tea ise ega peagi teadma, milliseid andmeid laenuandja

krediidikõlbulikkuse hindamiseks vajab. Valeandmeid kostja ei esitanud ja teadlikult midagi

vajalikku esitamata ei jätnud. Soovi laenu saada avaldas kostja laenuandja koduleheküljel ja

talle endale sellest ühtegi dokumenti ei jäänud. Seetõttu ei saa kostja ise vastavat tõendit esitada.

Isegi kui pidada õigeks vaidlustatud „laenutaotluse“ andmeid, ei ilmne sealt vastutustundlikku

laenamist, mille osas kostja jääb 09.09.2020 menetlusdokumendis avaldatu juurde. Kostja

sissetulekut ja kohustusi ei ole õigesti arvestatud. Kohus on mh nõustunud hagejaga, et kostja

sissetulekuks oli 868.07 eurot, ehkki „laenutaotluse“ andmetes on kirjas töötasu 750 eurot, kas

neto või bruto, ei selgu. Kostja viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsusele

tsiviilasjas nr 2-18-9977 (punktile 12), mille põhimõtted on kohaldatavad ka praeguses asjas.

Kohus on põhjendamatult laenuandja poolt vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise

osana arvestanud laenuandja väidetavaid päringuid mitmesse riiklikkusse registrisse. Ainuüksi

päring registrisse ei saa näidata kostja krediidivõimelisust. Lisaks on ebaselge, milliseid

andmeid registritest küsiti või millisel õiguslikul alusel seda tehti.

40. Kostja ei nõustu, et krediidiandja ei pidanudki kostjale tegelikele lepingutingimustele

vastavat teabelehte esitama.

41. Juhul kui ringkonnakohus nõustub, et mingil alusel tuleb kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäära, ei võlgne kostja hagejale intressi ja varem intressina makstud summade arvelt

väheneb kostja põhivõlg. Sellisel juhul palub kostja muuta nii väljamõistetud sissenõutavaks

muutunud viivise summat kui tulevikus sissenõutavaks muutuvale viivisele seatud summalist

piirangut selliselt, et kõrvalnõuded ei ületaks põhivõlga. Samuti ei olnud kostjal sellisel juhul

lepingute ülesütlemise seisuga jooksvate maksete võlga, mistõttu ei olnud lepingute

ülesütlemise eeldused täidetud. Seega on ülesütlemisavaldus tühine ja põhjendatud ei ole

alustada viivise arvestust ülesütlemisele järgnevast päevast. Kuna leping sisaldab vastuolulist

teavet tähtaja osas ja maksegraafikud ei ole lepingu osaks, ei ole üldse selge periood, millal

muutus põhivõlg sissenõutavaks või kas see üldse sissenõutavaks on muutunud. Seega vaidleb

kostja vastu nii põhivõla summale kui perioodile, mille eest hageja võib viivist nõuda.

42. Kostja vaidlustab otsuse ka õigusabikulude väljamõistmise osas, jäädes varasemalt esitatud

vastuväidete juurde.

Vastustaja seisukoht

43. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

44. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS

§ 657 lõike 1 punkti 2 alusel tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla

1697.59 eurot ületavas osas, intressi 208.99 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 316.77

eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata ja muudab

menetluskulude jaotust. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 1697.59 eurot ja viivise põhivõlalt alates 16.04.2020 VÕS § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

2-20-106661

45. Pooltel puudub vaidlus, et kostja sai krediidikontolepingu alusel laenu kokku 2470 eurot, st

18.09.2017 2400 eurot ja 26.10.2017 70 eurot; kostja on laenuandjale tagastanud kokku 612.41

eurot ja peale nõude hagejale loovutamist täiendavalt 160 eurot.

46. Esmalt märgib kolleegium, et tarbijakrediidilepingu sõlmituks lugemise ja sellest tuleneva

nõude hagejale loovutamise osas, samuti krediidiandja poolt lepingueelse teavitamise

kohustuse (VÕS § 4031) täitmise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja

TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

47. Kostja esitas vastuväite, et tarbijakrediidileping on tühine selles (1) krediidikulukuse määra

arvutamiseks kasutatud andmete ja eelduste ning (2) võlgnetavate maksete kogusumma

puudumise tõttu, mille tagajärjel kuulub ka juhul, kui leping lugeda VÕS § 408 lõike 2 järgi

kehtivaks, kohaldamisele VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär (VÕS § 408 lõige 4).

48. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mis puudutavad krediidikulukuse

määraga seonduvat, ning TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Õige ei ole aga

maakohtu seisukoht, et kuivõrd krediidiandja on maksete kogusumma toonud välja

maksegraafikutes, mis said lepingu osaks, ei ole krediidileping VÕS § 408 lõike 4 järgi

koosmõjus § 404 lõike 2 punktiga 2 ja § 4031 lõike 1 punktiga 7 tühine selles maksete

kogusumma puudumise tõttu. Kolleegium märgib, et VÕS § 404 lõike 2 kohaselt peavad tarbija

tahteavalduses olema märgitud mitmed andmed, mis annavad tarbijale infot sõlmitava

tarbijakrediidilepingu, selle lõpetamise ja tagasimakstavate summade kohta, mh peab olema

märgitud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks

tehtavate maksete kogusumma VÕS § 404 lõike 2 punkti 2 ja § 4031 lõike 1 punkti 7 järgi. VÕS

§ 408 lõike 1 kohaselt peavad need andmed nähtuma tarbija tahteavalduses (lepingus), mitte

maksegraafikus ega mingis muus dokumendis. Kuigi iseenesest võib nõustuda maakohtuga, et

18.09.2017 ja 26.10.2019 maksegraafikud (milles sisaldus teave maksete kogusumma kohta)

said hiljem lepingu osaks, ei muuda see asjaolu, et algses 11.09.2017 lepingudokumendis

puudub info maksete kogusumma kohta. Seega lepingu sõlmimisel neid andmeid tarbijale

avaldatud ei olnud. Ka õiguskirjanduses on leitud, et vajalik on VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud

andmete väljatoomine lepingu sõlmimisel (vt VÕS II, komm vlj, P. Varul jt, 2019, § 404, punkt

3.3).

49. VÕS § 408 lõige 4 sätestab, et kui lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed mh kõigi

tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete

kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda

intressi rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud määras. Lisaks peab krediidiandja tagasimaksed

intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks

tegema. Käesolevas asjas ei esitanud hageja vaatamata ringkonnakohtu nõudmisele uut

tagasimaksete arvestust. Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et kostja kohustuseks oli maksta

hagejale tagasi lepingu järgi saadud laen ja VÕS §-s 94 määras sätestatud intress. VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär oli vaidlusaluse lepingu kehtivuse ajal 0%, millest tulenevalt

intressivõlga kostjal ei ole.

50. Kostja on esitanud ka vastuväite, et VÕS § 408 lõikes 4 sätestatud juhul tuleb lugeda kõik

tema poolt laenu tagastamiseks tehtud maksed põhiosa makseteks, millisel juhul ei olnud kostjal

lepingu ülesütlemise seisuga jooksvate maksete osas võlgnevust, seega puudus alus lepingu

ülesütlemiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis selle vastuväite põhjendamatult

tähelepanuta, mistõttu tuleb apellatsioonimenetluses anda kostja väitele õiguslik hinnang.

2-20-106661

Ringkonnakohus selgitas 19.10.2021 kirjas eeltoodut ka pooltele ja andis võimaluse

seisukohtade esitamiseks. Pooled midagi täiendavalt esile ei toonud.

51. Maakohus tuvastas, et kostja on laenuandjale teinud vaidlusaluse lepingu järgi makseid

kokku 612.41 eurot (dtl 66), st 19.10.2017 147.02 eurot, 15.11.2017 173.90 eurot, 15.12.2017

145.49 eurot ja 14.01.2018 146 eurot. Laenuandja ütles laenulepingu üles 02.05.2018. Hagile

lisatud maksegraafikutest nähtuvalt tuli kostjal lepingu ülesütlemise seisuga tasuda laenu

põhiosa makseid kokku 532.19 eurot (s.o 18.09.2017 maksegraafiku järgi 15.10.2017 osamakse

75.04 eurot ning 26.10.2017 maksegraafiku järgi 15.11.2017 osamakse 92.30 eurot, 15.12.2017

osamakse 68.78 eurot, 15.01.2018 osamakse 68.59 eurot, 15.02.2018 osamakse 70.95 eurot,

15.03.2018 osamakse 80.37 eurot, 15.04.2018 osamakse 76.16 eurot). VÕS § 408 lõikest 4

tulenevalt tuli praegusel juhul lugeda kõik kostja tasutud maksed laenu põhiosa makseteks.

Eeltoodust tulenevalt oli kostja lepingu ülesütlemise seisuga 02.05.2018 teinud laenuandjale

makseid põhivõlgnevuse katteks 612.41 eurot, s.o rohkem, kui ta oleks maksegraafiku järgi

pidanud (532.19 eurot). Seega ei olnud kostjal 02.05.2018 seisuga laenuandja ees võlgnevust

ja kuna kostja laenu tagastamise kohustust ei rikkunud, ei olnud laenuandjal lepingu

ülesütlemiseks alust. Samas on kolleegium seisukohal, et kuigi 02.05.2018 seisuga puudus

laenuandjal alus leping üles öelda, ei ole kostja esile toonud, et ta oleks hagi esitamise seisuga

tasunud nõude omandanud hagejale ära kogu ülejäänud laenusumma. Asja materjalidest

nähtuvalt on kostja peale nõude loovutamist tasunud täiendavalt 160 eurot (dtl 67), st

20.07.2018 80 eurot ja 09.08.2018 80 eurot. Seega on kostjal hageja ees laenu põhiosa

võlgnevus 2470-612.41-160=1697.59 euro ulatuses. Viimane graafikujärgne osamakse tulnuks

tasuda 15.10.2019, praegune hagi esitati 15.04.2020 (maksekäsu kiirmenetluse avaldus juba

17.02.2020). Seega oli käesoleva menetluse algatamise ajal igal juhul muutunud laen täies

ulatuses sissenõutavaks, mistõttu oli kohtule nõude esitamine põhjendatud.

52. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus kostjalt välja põhivõla 1697.59 eurot.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhivõla nõude

suuremas ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eelnevalt, et asjas 0% intressimäära

kohaldumise tõttu puudub kostjal intressivõlg, tuleb otsus tühistada ka intressi väljamõistmise

osas. Hagi jääb tühistatud osas rahuldamata.

53. Kostja esitas ka vastuväite, et laenuandja on rikkunud kostjale laenu andes vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Kuigi vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel on

VÕS § 4034 lõike 7 kohaselt sama tagajärg, mis VÕS § 408 lõike 4 järgi lepingus kohustuslike

andmete (antud juhul kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta) puudumisel, peab ringkonnakohus siiski

vajalikuks kostja vastavaid apellatsioonkaebuse väiteid käsitleda. Kolleegium ei nõustu

maakohtu järeldusega, et laenuandja järgis VÕS §-s 4034 sätestatut.

54. Maakohus leidis, et hageja on tõendanud, et krediidiandja on toiminud piisava hoolsusega

kostja majandusliku seisu välja selgitamisel. Hageja esiletoodust nähtuvalt võttis laenuandja

kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet,

varasemat maksekohustuse täitmist ja kontrollis kostja andmeid kolmandatelt osapooltelt.

Kohus leidis, et juhul, kui kostja taotluse esitamisel jättis osaliselt tähtsad andmed enda teada

(nt alaealise lapse olemasolu), ei saa selle alusel krediidiandjale ette heita, et ta rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kolleegium nõustub kostjaga, et hageja ei ole väitnud

ega tõendanud, et enne lepingu sõlmimist täidetavas taotluse vormis üldse oli vastav lahter, kus

info ülalpeetavate kohta esitada. Hageja esitatud laenutaotluse andmete väljavõttest (dtl 88–89)

seda ei nähtu. Seega on alusetu kostjale ette heita oluliste andmete esitamata jätmist. Lisaks

võib nõustuda kostjaga, et laenuandja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel valesti lähtunud

2-20-106661

suuremast töötasust kui kostja avaldas (750 eurot). Hageja on väitnud, et laenuandja tuvastas

kostja pangakonto

väljavõtte põhjal töötasuna 868 eurot, mille võttis

aluseks

krediidivõimelisuse

hindamisel.

Hageja

14.07.2020

menetlusdokumendile

lisatud

krediidivõimelisuse kontrolli väljavõttelt (dtl 90) nähtub, et krediidiandja on eelduslikult

11.09.2017 teinud panka päringu, aga vastavat konto väljavõtet ei ole tõendina esitatud ning

viidatud dokumendist ei nähtu ka, mis perioodi kohta on pangalt konto väljavõtet küsitud. Igal

juhul ei olnud ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lähtuda suuremast töötasust kui

laenutaotleja ise avaldas. Juhul, kui krediidiandja on teinud panka päringu nt ainult ühe kuu

kohta, võib juhtuda, et konkreetsel kuul on isik saanud mingil põhjusel tavapärasemast suurema

töötasu, mistõttu selle aluseks võtmine ei ole põhjendatud. Seega sellises olukorras tulnuks

krediidivõimelisuse hindamisel lähtuda taotleja avaldatust või vajadusel andmeid täpsustada.

55. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte

esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna

Ringkonnakohtu 28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Nagu eelnevalt leitud,

praegusel juhul pangakonto väljavõtete küsimine tõendatud ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei

saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest

saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kostjaga, et

hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust

hinnanud.

56. Seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega esitas kostja ka VÕS § 4034

lõike 8 alusel tasaarvestuse vastuväite, pidades oma kahjuks kõiki lepingust tulenevaid

kohustusi, mis ületavad kohustust laenusummat tagastada. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et

kostjal tuleb laenulepingu alusel tasuda üksnes põhivõlg, seega puuduvad kostjal

tasaarvestatavad nõuded.

57. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles kohus rahuldas hageja hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise nõude. Kuivõrd lepingu ülesütlemine ei olnud põhjendatud,

ei olnud ka põhjendatud arvestada viivist ülesütlemisele järgnevast päevast. Hageja ei esitanud

kostjale ka vastavalt VÕS § 408 lõikele 4 uut maksegraafikut. Arvestades, et hagi esitamise

seisuga oli kostja olemasoleva maksegraafiku järgi siiski kogu käesoleva otsusega välja

mõistetud põhivõla osas võlgnevuses, leiab ringkonnakohus, et viivist on põhjendatud

arvestada vastavalt VÕS § 113 lõike 2 esimesele lausele alates hagi esitamisest. Hageja on

nõudnud viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Seega jääb maakohtu otsus

muutmata osas, milles kostjalt on välja mõistetud viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras alates 16.04.2020 arvestatuna põhinõudelt 1697.59 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

58. Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamise ulatust, tuleb TsMS § 173 lõike 3 järgi

muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldatakse hagi

ligikaudu 68% ulatuses (võttes arvesse, et maakohtus oli hagihind 2691.51 eurot (sh TsMS

§ 367 järgse viivise aastane summa); ringkonnakohus rahuldas põhinõude 1697.59 euro

ulatuses ja lisanduva viivise nõude, mille aastane summa on väljamõistetud põhivõlga

arvestades 135.80 eurot, seega kokku 1833.39 eurot). Eeltoodust tulenevalt jätab

ringkonnakohus menetluskulud (sh apellatsioonimenetluses) TsMS § 163 lõike 1 alusel 68%

ulatuses kostja kanda ja 32% ulatuses hageja kanda.

2-20-106661

59. Kuivõrd maakohus kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei saa

ringkonnakohus kohaldada TsMS § 174 lõiget 5, mistõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus

tervikuna kindlaks määrata TsMS § 174 lõike 4 järgi maakohtul (vt ka Riigikohtu lahend nr

3-2-1-142-15, punkt 21).

(allkirjastatud digitaalselt)