2-19-13868/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. november 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-13868

Kohtuasi

Eesti Autorite Ühingu hagi OSAÜHING BEST IDEA

vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OSAÜHING BEST IDEA apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

66 984,62 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Eesti Autorite Ühing (registrikood

80004182), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Mari

Must

Kostja (apellant) OSAÜHING BEST IDEA (registrikood

10955220), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrei

Svištš

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-13868 osas,

millega maakohus mõistis OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite Ühingu

kasuks välja litsentsitasu 33 454,46 eurot ületavas osas ja viivise 33 454,46 eurot

ületavas osas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas

rahuldamata. Jätta maakohtu otsuse resolutsioon muus osas muutmata, muutes

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OSAÜHING BEST IDEA kanda.

3. Rahuldada Eesti Autorite Ühingu taotlus ringkonnakohtu menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõista OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite

Ühingu kasuks välja menetluskulud 1425 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt

tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2-19-13868

2 (21)

4.1. Rahuldada Eesti Autorite Ühingu hagi osaliselt.

4.2. Välja mõista OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite Ühingu kasuks

litsentsitasu 33 454,46 eurot.

4.3. Välja mõista OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite Ühingu kasuks viivis

33 454,46 eurot.

4.4. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.5. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud OSAÜHING BEST IDEA kanda.

4.6. Välja mõista OSAÜHING BEST IDEA-lt Eesti Autorite Ühingu kasuks

menetluskulud 7545,50 eurot (6120,50 eurot + 1425 eurot).

4.7. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

4.8. Rahuldada hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks ning tagastada riigilõiv enam

tasutud osas 900 eurot MTÜ Eesti Autorite Ühing arvelduskontole nr

EE857700771003792013 (LHV pank).

5. Jätta OSAÜHING BEST IDEA 26. oktoobri 2021. a vastuväide kohtu tegevuse

kohta seoses OSAÜHING BEST IDEA tõendite kogumise taotluse lahendamisega

(ringkonnakohtu 12. oktoobri 2021. a määruse resolutsiooni p 1) rahuldamata.

6. Rahuldada OSAÜHING BEST IDEA apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Autorite Ühing (hageja või EAÜ) esitas 10. septembril 2019 hagi OSAÜHING BEST

IDEA (kostja) vastu muusikateoste avaliku esituse litsentsilepingutest tuleneva võla nõudes.

Pärast nõude suurendamist 26. mai 2020. a avaldusega, mida maakohus käsitas uue nõudena ja

liitis 15. septembri 2020. a määrusega tsiviilasjaga nr 2-19-13868 ühte menetlusse, nõudis

hageja, et kostjalt mõistetaks hageja kasuks välja (i) põhinõue 33 492,31 eurot; (ii)

lepingujärgne viivis 17 158,20 eurolt alates 24. maist 2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla

summana ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina vastavalt lepingujärgse viivise määrale

0,5% päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 17 158,20 eurot; (iii)

lepingujärgne viivis 16 334,11 eurolt alates 26. maist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla

summana ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina vastavalt lepingujärgse viivise määrale

kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 16 334,11 eurot.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt korraldas kostja 2017. aasta 14., 15. ja 16.

detsembril Saku Suurhallis, 2018. aasta 13., 14. ja 15. detsembril Saku Suurhallis ning 2019.

2-19-13868

3 (21)

aasta 12., 13. ja 14. detsembril Saku Suurhallis ja 20. detsembril Tartu Ülikooli spordihoones

ürituse nimega „Jõulugala“.

1.2. „Jõulugala 2017“ kohta sõlmis kostja 7. detsembril 2017 hagejaga litsentsilepingu nr

K3071. Lepingu p 4.3 kohaselt kohustus kostja tasuma litsentsitasu 2,5% ürituse

sissepääsutasust või osavõtutasust. Vastavalt litsentsilepingu p-le 5.1 oli kostja kohustatud

hiljemalt 14 päeva jooksul pärast ürituse toimumist esitama hagejale finantsaruande, mis pidi

sisaldama tasulise sissepääsu korral andmeid mh piletite hinna, müüdud piletite arvu ja piletite

müügist saadud kogu sissetuleku suuruse kohta. Kostja esitas „Jõulugala 2017“ kohta hagejale

aruande, mille kohaselt müüdi kokku 2823 piletit kogusummas 45 156 eurot (käibemaksuta),

mis teeb ühe inimese osavõtutasu suuruseks 15,99 eurot (käibemaksuta). Kostja esitatud

andmetest lähtuvalt väljastas hageja arve, mille kostja tasus.

1.3. „Jõulugala 2018“ kohta saatis hageja kostjale 6. detsembril 2018 allkirjastamiseks

litsentsilepingu nr K3338. Kostja ei allkirjastanud lepingut, kuid asus seda täitma, esitades 16.

detsembril „Jõulugala 2018“ kohta finantsaruande, mille kohaselt müüdi kokku 4334 piletit

kogusummas 66 788,80 eurot (käibemaksuta), mis teeb ühe inimese osavõtutasu suuruseks

15,41 eurot (käibemaksuta).

1.4. Tagantjärgi on selgunud, et kostja väljastatud arvete ja reklaami kohaselt oli „Jõulugala

2017“ ühe inimese osavõtutasu hoopis 114 eurot (käibemaksuta) ja „Jõulugala 2018“

osavõtutasu ühe inimese kohta 128 eurot (käibemaksuta). Hageja pöördus 17. mail 2019 kostja

poole nõudega tasuda litsentsitasu vastavalt osalejatelt tegelikult küsitud tasule ja palus tasuda

nõudekirjale lisatud täiendavad arved hiljemalt 24. maiks 2019. Kostja tegi 12. juunil 2019

hagejale täiendava ülekande 2798,62 eurot selgitusega „Tasu vastavalt 23.05.2019 esitatud

aruannetele“.

1.5. Hageja edastas 3. detsembril 2019 kostjale allkirjastamiseks litsentsilepingu nr KS026

„Jõulugala 2019“ kohta. Lepingu p-de 4.1 ja 4.2 kohaselt kohustus kostja tasuma litsentsitasu

2,5% üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust. Litsentsitasu arvutamiseks pidi kostja

vastavalt lepingu p-le 5.1 esitama hagejale hiljemalt 14 päeva jooksul pärast ürituse toimumist

finantsaruande. Kostja ei allkirjastanud lepingut, kuid asus seda täitma, esitades 30. detsembril

2019 „Jõulugala 2019“ kohta finantsaruande, mille kohaselt tasuti 5047 isiku eest osavõtutasu

kokku 80 708,83 eurot (käibemaksuta), mis teeb ühe inimese osavõtutasu suuruseks 15,99 eurot

(käibemaksuta). Hageja juhtis 31. detsembril 2019 kostja tähelepanu finantsaruande

puudulikkusele, kuna see ei sisaldanud kogu ürituste osalustasudest laekunud summat, ja palus

esitada lepingule vastava finantsaruande. Kuna kostja ei esitanud korrigeeritud finantsaruannet,

koostas hageja litsentsitasu arve, tuginedes kostja 30. detsembril 2019 saadetud andmetes

esitatud osalejate arvule ja üldsusele teatavaks tehtud pääsme hinnale. Arve tasumise tähtajaks

oli 15. mai 2020, kuid kostja arvet ei tasunud.

1.6. Kostjal tuli maksta litsentsitasu 2,5% kogu kostjale makstavalt sissepääsutasult või

osavõtutasult. Asjaolu, et paketi hind sisaldas ka toitlustust ja võimalikke muid ürituse

muusikata osi, on juba arvesse võetud ning kehtestatud kontserdist madalam tasumäär (5%

asemel 2,5%). Varasemas tsiviilasjas nr 2-17-854 vaidlesid pooled mh selle üle, milliselt

summalt tuleb arvestada 2,5% suurust litsentsitasu. Harju Maakohus pidas viidatud asjas 21.

juuni 2017. a otsuses põhjendatuks arvestada litsentsitasu summalt, mis laekus kostjale üritusel

osalemise u 98 euro (käibemaksuta) suurustest tasudest. Maakohus analüüsis mh kostja

vastuväiteid, et tegemist polnud suure muusika osakaaluga üritusega, muusika osakaal oli vaid

14,21% ürituse eelarvest ning lisaks muusikalistele etteastetele olid ka auhinnamängud,

viktoriin, fotoseinal pildistamine, õhtusöök jne. Maakohus leidis, et 2,5% kui madalama

2-19-13868

4 (21)

tasumäära puhul on juba arvesse võetud ürituse olemust ning kostjal pole õigust teha enne

litsentsitasu arvutamist mahaarvamisi 98 euro (käibemaksuta) suuruse osalemistasu

kogusummast. Maakohus tuvastas mh, et hageja on sõlminud ka teiste samalaadse muusika

osakaaluga ürituste osas samadel tingimustel litsentsilepingud. Kostja ei vaidlustanud Harju

Maakohtu 21. juuni 2017. a otsust, see on jõustunud ja kostja on otsusega välja mõistetud

summa hagejale tasunud. Kostjale pidi olema üheselt selge, et litsentsitasu arvestamise aluseks

on laekunud osalemistasud ja need tuleb kajastada finantsaruandes täies mahus. Hageja ei ole

andnud kostjale mõista, et luba muusikateoste avalikuks esitamiseks on võimalik saada mingitel

muudel tingimustel.

1.7. Kostja ei ole täitnud lepingutest tulenevat finantsaruannete esitamise kohustust

nõuetekohaselt, esitades hagejale puudulike andmetega finantsaruandeid, et tasuda üritusel

esitamisele tulnud muusika autoritele vähem litsentsitasu. Tulenevalt kostja rikkumisest ja

teadlikult ebaõigete andmete esitamisest tugines hageja kostjale arveid koostades ebaõigetele

algandmetele ja kostja maksis litsentsitasu ettenähtust vähem. Sellega on kostja

litsentsilepinguid rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja § 108 lg-st 1 tulenevalt

õigus nõuda kostjalt tasumata litsentsitasu maksmist. Vastavalt kostja finantsaruannetes

esitatud osalejate arvule ning hagejale kättesaadavale infole ürituste tegeliku osalustasu suuruse

kohta oleks kostja pidanud tasuma „Jõulugala 2017“ eest 8399,55 eurot (2823 in × 114 eurot ×

2,5% + käibemaks 354 eurot), „Jõulugala 2018“ eest 14 479,03 eurot (4334 in × 128 eurot ×

2,5% + käibemaks 610,23 eurot) ja „Jõulugala 2019“ eest 16 334,11 eurot (5047 in × 124 eurot

× 2,5% + käibemaks 688,41 eurot). Seega tuleb kostjal täiendavalt tasuda „Jõulugala 2017“ eest

7220,98 eurot (8399,55 eurot – tasutud 1178,57 eurot) ja „Jõulugala 2018“ eest 12 735,84 eurot

(14 479,03 eurot – tasutud 1743,19 eurot), millest hageja arvestab maha kostja 12. juunil 2019

tasutud 2798,62 eurot, saades nõude suuruseks „Jõulugala 2017“ ja „Jõulugala 2018“ eest

kokku 17 158,20 eurot. „Jõulugala 2019“ eest tuleb kostjal tasuda 16 334,11 eurot.

1.8. Litsentsilepingute kohaselt kohustub kostja litsentsitasu mitteõigeaegse tasumise korral

tasuma hagejale viivist 0,5% iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest tähtaegselt tasumata

summalt. Hageja nõuab „Jõulugala 2017“ ja „Jõulugala 2018“ eest tasumata litsentsitasult

17 158,20 eurolt viivist alates 24. maist 2019 ning „Jõulugala 2019“ eest tasumata litsentsitasult

16 334,11 eurolt viivist alates 15. maist 2020. Kuni kohtuotsuse tegemiseni nõuab hageja viivist

kindla summana ja sealt edasi TsMS § 367 alusel protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui vastavalt 17 158,20 eurot ja 16 334,11 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.

2.1. Kostja esitas lepingule vastavad finantsaruanded, mille alusel hageja koostas arved, mille

kostja tasus. Litsentsitasu all tuleb mõista tasu intellektuaalsest varast tulenevate õiguste

kasutamise eest. Seetõttu tuleb litsentsilepingus käsitada sissepääsutasuna üksnes seda osa

ürituse sissepääsutasust, mis on suunatud muusikateoste kasutamisele. Alates 2017. aastast

koosneb „Jõulugala“ paketi maksumus kahest komponendist: 1) ürituse pilet ja 2)

korraldusteenus, tehniline produktsioon, pidulik kolmekäiguline õhtusöök ning alkohoolsed ja

mittealkohoolsed joogid. Kostja on pileti hinnalt litsentsitasu maksnud. Kostja on kajastanud

aruannetes piletihinnana seda osa ürituse paketi maksumusest, mida ettevõtted maksavad

„Jõulugala“ lavalise programmi eest, kus esitatakse muusikalisi teoseid. Suurema osa kostja

kuludest moodustavad tasud tehniliste lahenduste ja kujunduse, toitlustuse, turunduse jm

korraldusega seonduva eest. Seetõttu on õigustatud ka piletihinna väiksem osakaal paketi

2-19-13868

5 (21)

kogumaksumuses. Kuna kostja on esitanud nõuetekohased aruanded ja tasunud aruannete

põhjal koostatud arved, on kostja litsentsilepinguid täitnud.

2.2. Kui kohus käsitab „Jõulugala“ sissepääsutasuna paketi kogumaksumust, mitte üksnes

piletihinda, on litsentsilepingu p-d 4.1 ja 4.3 tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult

kahjustavad. Kostjal puudus võimalus lepingu sisu mõjutada ja tõenäoliselt on sarnastel

tingimustel lepinguid sõlmitud paljude teoste kasutajatega. Litsentsilepingu p 4.3 on kostjat

ebamõistlikult kahjustav seetõttu, et see ei võimalda võtta arvesse kostja kasutatavat

hinnastamismudelit, mille kohaselt ürituse kogumaksumus koosneb kahest erinevast

tasukomponendist. Hagejal on autoriõiguse seaduse (AutÕS) §-st 7911 tulenevalt kohustus

sätestada sissepääsutasu regulatsioon objektiivselt ja võrdselt, kuritarvitamata oma

monopoolset seisundit. Litsentsilepingu sissepääsutasu regulatsioon on kostja kui teistsugust

hinnastamismeetodit kasutava ürituse korraldaja suhtes ebaõiglane. Ebaõiglust kostja suhtes

ilmestab ka asjaolu, et kui mõni suurkorporatsioon korraldab ettevõttesisese korporatiivürituse,

käsitab hageja seda tasuta sissepääsuga üritusena, mistõttu kostja peab maksma litsentsitasu

sadu kordi kõrgemates tariifides. Litsentsilepingu sätted sissepääsutasu kohta on vastuolus ka

litsentsilepingu olemusega ja ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 1 teise lause mõttes

(vastuolu seaduse olulise põhimõttega), kuna VÕS § 368 kohaselt tuleb litsentsitasu all mõista

tasu intellektuaalsest varast tulenevate õiguste teostamise eest. Kuna litsentsilepingu p 4.3 on

kostjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine, tuleb see säte jätta kohaldamata ja defineerida

sissepääsutasu lähtuvalt kostja hinnastamismeetodist tasuna ürituse pileti eest.

2.3. Litsentsitasu arvestamise metoodika võib olla TsÜS § 86 mõttes heade kommete vastane.

Hageja on Eestis oma valdkonnas monopoolset seisundit omav ühing, mistõttu muusikalisi

komponente sisaldavate ürituste korraldamiseks tuleb temaga sõlmida litsentsileping. See

tähendab, et kostjal on lepingu sõlmimiseks erakorraline vajadus. Litsentsilepingud on kostja

jaoks äärmiselt ebasoodsad, kuna need ei võta arvesse litsentsitasu olemust ja toovad kostja

jaoks kaasa ebaõiglased väljaminekud. Lisaks on kõnealune säte vastuolus seadusega ja seega

TsÜS § 85 lg 1 järgi tühine. Vastuolus AutÕS §-ga 7911 ei ole hageja hinnatariifid objektiivsed

ega kehtestatud ühtsetel alustel. Litsentsitasu süsteem eristab alusetult suurkorporatsioone,

kellel on endal võimekus korraldada ettevõttesiseseid üritusi, ja väikeettevõtteid, kellel

sellekohased võimalused puuduvad ja kes osalevad kostja korraldataval ühisüritusel. Mõlema

ürituse programm ja osalejate arv võivad olla võrreldavad, kuid esimesel juhul arvestatakse tasu

inimese kohta ja teisel juhul vastavalt käibele. Kostja on seisukohal, et AutÕS § 7911 eesmärk

on tuua kaasa sätte tingimustele mittevastava tehinguosa tühisus.

2.4. Hageja arvutused keskmise tasu ja külastajate arvu kohta ei ole õiged. Nii 2017. a kui ka

2018. a „Jõulugala“ ürituste piletihinnad on finantsaruannetes kajastatud õigesti. Arvestada

tuleb sellega, et taoliste ürituste paketihinnad muutuvad ajas, olles müügi avamisel madalamad

ja tõustes siis, kui ürituse toimumine jõuab lähemale ja kohti jääb vähemaks. Osadele

ettevõtetele tegi kostja soodustusi paketi soetamise ajast sõltumata.

2.5. Juhul kui kohus hagi osaliselt või täielikult rahuldab, palub kostja vähendada VÕS § 113

lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist ning määrata mõistlik viivis. Hageja viivisenõue on

ebamõistlikult suur. Viivisenõue põhinõuet 50% ületavas osas on vastuolus kohtupraktikaga.

Viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on ürituste kohta esitanud

finantsaruanded, mida hageja on aktsepteerinud. Hageja pidi teadma, et „Jõulugala“ kogupaketi

maksumus on oluliselt kõrgem aruannetes kajastatud piletihinnast. Kostjal oli tekkinud

õigustatud ootus, et hageja on kostja arvestusmeetodeid aktsepteerinud. Esitades mitu kuud

hiljem täiendava litsentsitasu arve, on hageja käitunud vastuoluliselt. Kostjat koheldakse

oluliselt erinevalt võrreldes ettevõttesiseste korporatiivürituste korraldajatega, kuna kostja

2-19-13868

6 (21)

võlgnetavad litsentsitasud ületavad oluliselt ettevõttesisese ürituse korraldajale kehtestatud

litsentsitasusid. Kostjat ei tohiks karistada ebamõistlikult suure viivisemääraga (0,5% päevas)

lisaks täiendavale litsentsitasule, arvestades, et litsentsilepingu sissepääsutasu sätted on mitmeti

tõlgendatavad.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja litsentsitasu 33 492,31

eurot ja viivise 33 492,31 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 6120,50 eurot, kohustades kostjat tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist otsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni.

3.1. Maakohus tuvastas otsuses järgmised olulised asjaolud:

-

hageja on teoste autorite ja muusikakirjastajate kollektiivse esindamise organisatsioon;

-

kostja korraldas 2017., 2018. ja 2019. aastal Saku Suurhallis „Jõulugala“ nime kandvaid

üritusi;

-

pooled sõlmisid üritusel „Jõulugala 2017“ muusikateoste esitamise eest makstava

litsentsitasu maksmiseks litsentsilepingu nr K3071;

-

pooled sõlmisid üritusel „Jõulugala 2018“ muusikateoste esitamise eest makstava

litsentsitasu maksmiseks litsentsilepingu nr K3338;

-

pooled sõlmisid üritusel „Jõulugala 2019“ muusikateoste esitamise eest makstava

litsentsitasu maksmiseks litsentsilepingu nr KS026;

-

kostja esitas pärast ürituste toimumist finantsaruanded, milles olid andmed üksnes selle

osa kohta osavõtutasust laekunud sissetulekust, mis hõlmas muusikalist programmiosa;

-

üritusele „Jõulugala 2017“ müüdi 2823 piletit, üritusele „Jõulugala 2018“ müüdi 4334

piletit ja üritusele „Jõulugala 2019“ müüdi 5047 piletit;

-

vastavalt litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 alusel esitatud aruannetele esitas

hageja arved summades 1178,57 eurot ja 1743,19 eurot, mille kostja on tasunud;

-

kostja tasus 12. juunil 2019 hagejale täiendavalt 2798,62 eurot selgitusega „Tasu

vastavalt 23.05.2019 esitatud aruannetele“.

3.2. Maakohus leidis, et hageja nõue võib olla põhjendatud VÕS § 108 lg 1 alusel. Pooled

vaidlevad selle üle, kas litsentsilepingu kohaselt tuleb tasu maksta üksnes muusikaliste teoste

esitamise eest makstud tasult või ürituse kogu paketi eest saadud tulult.

3.3. Poolte vahel sõlmitud litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 p 4.3 kohaselt kohustub

litsentsisaaja maksma teoste avaliku esitamise eest üritusel EAÜ-le litsentsitasu 2,5% ürituse

sissepääsutasust või osavõtutasust, kuid mitte vähem kui 7,99 eurot ürituse ühe päeva eest.

Litsentsilepingu nr KS026 p 4.2 kohaselt kohustub litsentsisaaja maksma teoste avaliku

esitamise eest üritusel EAÜ-le litsentsitasu 2,5% üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust.

3.4. Litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 järgi sõltub litsentsitasu ürituse sissepääsutasust,

mille all pooled mõistavad ürituse piletite müügist laekunud kogu sissetulekut. Litsentsisaajal

ei ole õigust teha piletite müügist laekunud sissetulekust mahaarvamisi (sh piletite müügikulude

eest), v.a pileti hinnas sisalduv käibemaks (p-d 4.1 ja 4.1.1). Litsentsilepingus nr KS026 on

eelnevat täpsustatud. Uue sõnastuse järgi sõltub litsentsitasu üritusel osalemise eest laekunud

sissetulekust, mille all pooled mõistavad ürituse osavõtust laekunud kogu sissetulekut sõltumata

litsentsisaaja märgitud tasu nimetusest (osavõtu-, sissepääsu-, osalustasu, laua hind vms).

Viimases lepingus on täpsustatud ka seda, milliseid mahaarvamisi ei tohi osavõtutasust

2-19-13868

7 (21)

laekunud sissetulekust teha. Nendeks on osavõtutasus sisalduv toitlustamise, korraldusteenuse,

tehnilise produktsiooni jm kulude mahaarvamine (p-d 4.1 ja 4.1.1).

3.5. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja teadis lepingute sõlmimisel, et hageja tõlgendab

litsentsilepingute p 5.1 selliselt, et litsentsitasu 2,5% arvutatakse kogu kostjale makstavalt

osalustasult. Pooled vaidlesid litsentsitasude üle tsiviilasjas nr 2-17-854, kus kohus leidis, et

2,5% kui madalama tasumäära puhul on ürituse olemust juba arvesse võetud ja kostjal pole

õigust teha mahaarvamisi. Kostja teadmist kinnitab ka litsentsilepingus nr KS026 tehtud

täpsustus, millest litsentsitasu arvestatakse. Viidates VÕS § 29 lg-tele 3 ja 5 leidis maakohus,

et põhjendatud ei ole kostja vastuväide, et ta mõistis 2017–2019 sõlmitud litsentsilepinguid

teisiti kui sama lepingut varasematel perioodidel.

3.6. Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja saab esitada talle arve üksnes finantsaruande

põhjal. Kostja kohustus tasuda teoste avaliku esitamise eest litsentsitasu 2,5% ürituse

osavõtutasust tuleneb litsentsilepingu p-st 4.3. Lepingupool eeldab, et finantsaruandlus vastab

tegelikkusele ja andmeid ei ole võltsitud.

3.7. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kui kohus käsitab sissepääsutasuna paketi

kogumaksumust, on litsentsilepingute p 4.3 ebamõistlikult kahjustav ja tühine tulenevalt VÕS

§ 42 lg-st 1. VÕS § 42 lg 2 kohaselt ei loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks mh

juhul, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet.

Litsentsilepingu põhiline ese on litsentsi andmine ja autoritasu võtmine (AutÕS § 131 lg-d 1 ja

2 ning § 14 lg-d 1 ja 2). Litsentsilepingute p 4.3 puudutab lepingu põhilist eset ega ole seega

kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hageja hinnakujundusse sekkumist ei õigusta kostja

vastuväited ega hea usu põhimõttele tuginemine. Kohus ei tuvastanud litsentsitasu

hinnakujunduses hageja seisundi kuritarvitamist.

3.8. Hageja arvutuste kohaselt tuli kostjal tasuda litsentsitasu „Jõulugala 2017“ eest 8045,55

eurot (2823 (müüdud piletite arv) × 114 (osavõtutasu ühe inimese kohta käibemaksuta) × 2,5%),

millele lisandub käibemaks 354 eurot, s.o kokku 8399,55 eurot; „Jõulugala 2018“ eest 13

868,80 eurot (4334 (müüdud piletite arv) × 128 (osavõtutasu ühe inimese kohta käibemaksuta)

× 2,5%), millele lisandub käibemaks 610,23 eurot, s.o kokku 14 479,03 eurot; „Jõulugala 2019“

eest 15 646,70 eurot (5047 (müüdud piletite arv) × 124 (osavõtutasu ühe inimese kohta

käibemaksuta) × 2,5%), millele lisandub käibemaks 688,41 eurot, s.o kokku 16 334,11 eurot.

Kostja ei vaielnud hageja arvestusele sisuliselt vastu ega esitanud enda arvestusi. Kohus luges

hageja arvestuse õigeks. Maakohus rahuldas hageja põhinõude VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg

1 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja litsentsitasu 33 492,31 eurot.

3.9. Maakohus rahuldas hagi ka viivisenõude osas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhinõude ulatuses, s.o 33 492,31 eurot. Hagi esitamise ajaks 10. septembril 2019 on

litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 alusel viivis maksmata summadelt (17 157,20 eurolt)

9437,01 eurot. Nõude suurendamise ajaks 26. mail 2020 on litsentsilepingu nr KS026 alusel

maksmata summalt (16 334,11 eurolt) viivis 980,05 eurot. Kuni otsuse tegemiseni arvestatav

viivis on vastavalt 56 532,97 eurot ja 32 668,22 eurot, mis ületavad põhinõude. Hageja on

palunud välja mõista viivise kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse

tegemisest protsendina lepingujärgses määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte

rohkem kui põhinõue. Maakohus ei nõustunud kostja põhjendustega viivise vähendamiseks

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Kohtule ei ole teada kohtupraktika, mis keelab viivise

väljamõistmise üle poole põhinõudest. Viivise ebaproportsionaalsust ei too kaasa asjaolu, et

hageja esitas arved nr 712200 ja nr 812589 täiendava litsentsitasu maksmiseks u 5 ja 17 kuud

pärast ürituste toimumist, kuna hageja on arvestanud viivist arvetel nr 712200 ja nr 812589

2-19-13868

8 (21)

märgitud maksetähtajast 24. mai 2019, mitte ürituse toimumise ajast. Kostja soovitud tõlgendus

litsentsilepingu p 4.3 kohta ei anna alust viivise vähendamiseks.

3.10. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja taotles, et

kostjalt mõistetaks menetluskuluna välja riigilõiv 2000 eurot ja õigusabikulu 41,47 t eest

7364,35 eurot. Maakohtu hinnangul on hageja esindaja mõistlik tunnitasu 150 eurot ja

põhjendatud õigusabikulu 5020,50 eurot (= 33,47 × 150). Koos põhjendatult tasutud

riigilõivuga 1100 eurot määras kohus hageja menetluskulude suuruseks 6120,50 eurot.

Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märkis kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

4.1. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et litsentsilepingute

kohaselt tuli litsentsitasu arvestada kogu sissetulekult. Kohus on tõendeid valesti hinnates

jõudnud ebaõigele järeldusele. Viide tsiviilasjas nr 2-17-854 tehtud lahendile on asjakohatu,

kuna selles vaidluses lahendas kohus hageja nõudeid lepinguvälise suhte alusel. Seal tehtud

järeldused ei ole praeguses asjas lepingulise suhte puhul kohaldatavad. Kohus on jätnud

tähelepanuta kostja tõendid selle kohta, et kostja on nii arvetel kui ka ürituse kuulutustel selgelt

eristanud piletihinda ning toitlustuse ja muude teenuste eest küsitavat tasu. Kohus on jätnud

tähelepanuta ka selle, et 2019. aastal on hageja pakutud lepingu sõnastust muudetud. See

kinnitab, et hageja ei soovinud 2017. ja 2018. aastate litsentsitasu küsimisel arvestada

litsentsitasu muudelt sissetulekutelt kui sissepääsutasult. Eeltoodu alusel oleks kohus pidanud

tuvastama, et lepingud võimaldasid arvestada sissepääsutasuna üksnes piletihinda, mistõttu

kostja on tasunud 2017. a ja 2018. a eest litsentsitasu õigesti.

4.2. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et litsentsilepingute p 4.3 ei ole tüüptingimusena kostjat

ebamõistlikult kahjustav. Kohtupraktika kohaselt võib tüüptingimuste kehtivuse kontrollile

alluda tasu määramise kord, mis ei ole selge või kahjustab poolt ebamõistlikult. Siinsel juhul

seisneb vaidlus eelkõige tasu määramise korras. Hageja kasutatav hinnastamismetoodika on

kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kostja hinnastamismeetod on hageja omast objektiivsem ja

õiglasem, kuna lähtub sellest, et litsentsitasu peab tasuma üksnes intellektuaalse vara

kasutamise (muusikateoste esitamise) eest. Hageja nõuab oma monopoolset seisundit ära

kasutades litsentsitasu ka muude tasukomponentide eest, mis ei ole seotud intellektuaalse vara

kasutamisega. Hageja arvestus on VÕS § 42 lg 1 mõttes vastuolus seaduse olulise põhimõttega.

Kohus on kostja väiteid sisuliselt käsitlemata jättes jätnud täitmata põhjendamiskohustuse.

Lepingute 4. peatükid ei võimalda arvestada litsentsitasu aluseks oleva piletihinna sisse muid

kostjale makstavaid tasusid. Vastasel juhul koheldakse kostjat muude ürituste korraldajatega

võrreldes oluliselt ebasoodsamalt. Hageja hinnastamismeetodi ebaõiglust ilmestab asjaolu, et

sama osalejate arvuga ürituse eest, mis korraldatakse ettevõttesiseselt (st mida ei ole

korraldanud kostja või mõni muu ürituste korraldaja), peab ettevõte tasuma hagejale

litsentsitasu kordades vähem.

4.3. Lisaks ei ole maakohus arvestanud, et võimalik on hinnata lepingu eseme hinna ja väärtuse

suhet puudutava tingimuse vastavust headele kommetele TsÜS § 86 mõttes. Tulenevalt hageja

monopoolsest seisundist on ilmselge, et kostja sõlmib hagejaga litsentsilepingu tungivast

vajadusest. Kuna maakohtu tõlgenduse kohaselt tuleb kostjal maksta litsentsilepingu alusel tasu

2-19-13868

9 (21)

ka muu kui intellektuaalse vara kasutamise eest, on lepingutingimus kostjale ka äärmiselt

ebasoodne.

4.4. Maakohus ei ole käsitlenud kostja seisukohti selle kohta, et litsentsilepingu

asjassepuutuvad sätted võivad olla TsÜS § 85 lg 1 mõttes tühised. Litsentsilepingu tingimused

on vastuolus AutÕS § 7911 lg-ga 1, kuna litsentsitasu arvutamise metoodika ei ole kehtestatud

objektiivsetel ja ühtsetel alustel. Hageja metoodika eristab põhjendamatult suurettevõtteid,

kellel on endal võimekus korraldada ettevõttesiseseid üritusi, ja väikeettevõtteid, kellel sellised

võimalused puuduvad ja kes osalevad kostja korraldataval ühisüritusel. Kuigi mõlema ürituse

programm ja osalejate arv võivad olla identsed, arvestatakse esimesel juhul tasu inimeste arvu

ja teisel juhul käibe pealt. Kostja on seisukohal, et AutÕS § 7911 lg-ga 1 vastuolus olev säte

toob kaasa tehingu tühisuse, arvestades, et sätte eesmärk on vältida turgu kahjustavate

kokkulepete sõlmimist.

4.5. Maakohus ei arvestanud kostja vastuväitega hageja põhjendatud nõude suuruse kohta osas,

mis ületab kostja omaks võetut. Kostja avaldas kohtuistungil järgnevad „Jõulugala“ ürituste

eest laekunud arvete kogusummad: 2017. a 338 294,02 eurot; 2018. a 439 921,7 eurot; 2019. a

529 378,96 eurot. Kostja leidis, et neid summasid ületavas osas ei ole hageja kostja üritustelt

saadavat tulu tõendanud. Maakohus on otsuse p-s 14 põhjendamatult leidnud, et kostja ei ole

hageja arvestusele vastu vaielnud. Eelnevast tulenevalt ja arvestades kostja tasutut oleks sätete

kehtivuse korral hageja põhjendatud nõue kokku 27 092,62 eurot (2017. a eest 7 328,45 eurot,

2018. a eest 9 328,32 eurot ja 2019. a eest 10 435,85 eurot).

4.6. Maakohus ei käsitlenud kostja vastuväidet seoses kohalduva viivisemääraga. Kostja juhtis

kohtuistungil tähelepanu, et litsentsilepingute p 7.5 sätestab viivisemäära üksnes litsentsitasu

mitteõigeaegse tasumise korral. Olukorras, kus litsentsisaaja ei täida lepingute 5. ptk-st

tulenevat aruandluskohustust, saab hageja nõuda mitte litsentsitasu, vaid kostja

aruandluskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kahju seisneb aruandluskohustuse

rikkumise tulemusena saamata jäänud tasus (otsene varaline kahju). Selle hüvitise puhul tuleks

kohaldada VÕS § 113 lg-st 1 tulenevat viivisemäära.

4.7. Maakohus on viivisenõude vähendamata jätmisel kohaldanud ebaõigesti VÕS § 113 lg-t 8

ja § 162 lg-t 1. Kohus leidis ebaõigesti, et vaidluse asjaolud ei anna viivisenõude vähendamiseks

alust. Viivisenõude vähendamise aluseks on hageja vastuoluline (hea usu põhimõtte vastane)

käitumine. Kuna hageja esitas 2017. a ja 2018. a „Jõulugala“ ürituste kohta täiendavad

litsentsitasu arved alles vastavalt 17 ja 5 kuud pärast ürituse toimumist, võis kostja õigustatult

oodata, et hageja on kostja litsentsitasu arvestamise metoodikat ja makstud litsentsitasu

aktsepteerinud. Kostjalt väljamõistetav litsentsitasu on kostjat karistav. Kostja on samalaadsete

ettevõttesiseste ürituste korraldajatega võrreldes ebaõiglases seisus. Arvestada tuleb seda, et

kostja ei jätnud litsentsitasu maksmata pahauskselt. Litsentsitasu arvestamise metoodika on

mitmeti tõlgendatav ja kostja lähtus selle tõlgendamisel oma parimast äranägemisest. Kui kohus

leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud, palub kostja vähendada viivist ning määrata VÕS §

113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel mõistlik viivis.

4.8. Kostja esitas TsMS § 236 lg 2 alusel korduva taotluse tõendite kogumiseks, kuna maakohus

jättis 7. aprilli 2021. a määrusega rahuldamata kostja 28. oktoobri 2020. a menetlusdokumendi

p-s IV esitatud taotluse tõendite kogumiseks. Kostja palus ringkonnakohtul kohustada hagejat

esitama Eesti Koolitus- ja Konverentsikeskus OÜ-ga ja Agentuur Kolm OÜ-ga seotud

järgmised dokumendid ajavahemiku 2017–2019 kohta: kõik ürituste korraldamisega seonduvad

allkirjastatud litsentsilepingud; lepingute täitmisega seotud arvestuslehed avalikult esitatud

muusika kohta; avalikult esitatud muusika arvestuslehtede alusel hageja poolt Eesti Koolitus-

2-19-13868

10 (21)

ja Konverentsikeskus OÜ-le ja Agentuur Kolm OÜ-le väljastatud arved; Eesti Koolitus- ja

Konverentsikeskus OÜ ning Agentuur Kolm OÜ arvete tasumist kinnitavad pangakontode

väljavõtted. Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2021. a määrusega kostja taotluse tõendite

kogumiseks rahuldamata.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas,

millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja litsentsitasu 33 454,46 eurot ületavas

osas ja viivise 33 454,46 eurot ületavas osas. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega jätta

hagi selles osas rahuldamata. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutma, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses taotleb kostja maakohtu 30. juuni 2021. a otsuse tühistamist, eristamata

maakohtu otsuse resolutsiooni punkte (taotluste p 1, menetluse asjaolude p 3). Pärast

ringkonnakohtu 12. oktoobri 2021. a määruses esitatud selgitusi täpsustas kostja 26. oktoobri

2021. a menetlusdokumendi p-s 24, et ta ei ole vaidlustanud apellatsiooni korras maakohtu

otsuse resolutsiooni p 7, millega maakohus rahuldas hageja taotluse riigilõivu tagastamiseks ja

määras enam tasutud riigilõivu 900 eurot tagastamise EAÜ pangakontole. Eelnevast tulenevalt

kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust selle resolutsiooni p-de 1–6 osas.

8. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid üritusel „Jõulugala 2017“ muusikateoste esitamise

kohta litsentsilepingu nr K3071 (I kd, tl-d 13–15), „Jõulugala 2018“ kohta litsentsilepingu nr

K3338 (I kd, tl-d 21 – 22 pöördel) ja „Jõulugala 2019“ kohta litsentsilepingu nr KS926 (I kd,

tl-d 126–129). Pooled ei ole nende asjaolude tuvastamist vaidlustanud ning on ka

apellatsiooniastmes lähtunud eeldusest, et nimetatud lepingud on sõlmitud. Samuti ei vaidle

pooled maakohtu tuvastatud asjaolude üle, et kostja esitas pärast ürituste toimumist hagejale

finantsaruanded, milles kajastas andmed sissetuleku kohta muusikalise programmiosa eest (n-

ö piletihind), ning hageja esitas kostja aruannete põhjal 2017. a ja 2018. a „Jõulugala“ eest arved

nr K3071 summas 1178,57 eurot ja K3338 summas 1743,19 eurot, mille kostja tasus.

Täiendavalt tasus kostja 12. juunil 2019 hagejale 2798,62 eurot.

9. Vaidluse üks keskne küsimus on see, kuidas tuleb tõlgendada poolte 2017. a, 2018. a ja 2019.

a litsentsilepingutes sisalduvaid sätteid litsentsitasu arvestamise kohta, s.o 2017. a ja 2018. a

lepingute p-d 4.1 ja 4.3 ning 2019. a lepingu p-d 4.1 ja 4.2. Hageja on seisukohal, et nende

sätete kohaselt tuleb litsentsitasu arvestada kogu ürituse sissepääsutasult, mistõttu hagejal on

õigus nõuda kostjalt täiendava litsentsitasu maksmist, samas kui kostja arvates tuleb

litsentsitasu maksta üksnes muusikateoste esitamise eest makstud tasult ehk n-ö piletihinna

komponendilt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on litsentsilepingut ebaõigesti tõlgendanud

VÕS § 29 lg-te 3 ja 5 järgi, arvestades, et maakohus on käsitanud vaidlusaluseid sätteid

tüüptingimustena (vt maakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi.

2-19-13868

11 (21)

9.1. Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et litsentsilepingud sõlmiti tüüptingimustel. Kostja

on juba menetluse algusest väitnud, et lepingute litsentsitasu puudutavad sätted on

tüüptingimused (nt 29. oktoobri 2019. a hagi vastuse p 33), ning hageja ei ole sellele vastu

vaielnud. Seda, et tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes, kinnitavad ka hageja

esitatud litsentsilepingud, mis on sõlmitud sarnastel tingimustel teiste ürituste korraldajatega (I

kd, tl-d 88–95 pöördel). VÕS § 39 lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise

lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral

tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Praegusel juhul on tingimuse

kasutajaks hageja. Seega tuleb kindlaks teha, kuidas kostjaga sarnane mõistlik isik oleks

praeguse olukorraga samadel asjaoludel pidanud litsentsilepingutes sisalduvaid sätteid

litsentsitasu arvestamise kohta mõistma.

9.2. Maakohus tuvastas ja pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel sõlmitud

litsentsilepingute nr K3071 (2017. a „Jõulugala“ kohta) ja nr K3338 (2018. a „Jõulugala“ kohta)

p 4.3 kohaselt kohustub litsentsisaaja maksma EAÜ-le teoste avaliku esitamise eest üritusel

litsentsitasu 2,5% ürituse sissepääsutasust või osavõtutasust, kuid mitte vähem kui 7,99 eurot

ürituse ühe päeva eest. Litsentsilepingu nr KS026 (2019. a „Jõulugala“ kohta) p 4.2 kohaselt

kohustub litsentsisaaja maksma EAÜ-le teoste avaliku esitamise eest üritusel litsentsitasu 2,5%

üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust.

Litsentsilepingute nr K3071 ja nr K3338 p-de 4.1 ja 4.1.1 kohaselt sõltub litsentsitasu ürituse

sissepääsutasust, mille all pooled mõistavad ürituse piletite müügist laekunud kogu sissetulekut.

Sealjuures on litsentsisaajal õigus piletite müügist laekunud sissetulekust enne EAÜ-le

makstava litsentsitasu arvestamist maha arvata ainult pileti hinnas sisalduv käibemaks. Muude

mahaarvamiste tegemine (sh piletite müügikulude) piletite müügist laekunud sissetulekust

EAÜ-le makstava litsentsitasu arvestamisel ei ole lubatud. Litsentsilepingu nr KS026 p-de 4.1

ja 4.1.1 kohaselt sõltub litsentsitasu üritusel osalemise eest laekunud sissetulekust, mille all

pooled mõistavad ürituse osavõtutasust laekunud kogu sissetulekut sõltumata litsentsisaaja

märgitud tasu nimetusest (osavõtu-, sissepääsu-, osalustasu, laua hind vms). Sealjuures on

litsentsisaajal õigus osavõtutasust laekunud sissetulekust enne EAÜ-le makstava litsentsitasu

arvestamist maha arvata ainult selle hinnas sisalduv käibemaks. Muude mahaarvamiste

tegemine osavõtutasust laekunud sissetulekust (sh osavõtutasus sisalduvate toitlustamise,

korraldusteenuse, tehnilise produktsiooni jm kulude mahaarvamine) EAÜ-le makstava

litsentsitasu arvestamisel ei ole lubatud.

Kolleegium leiab, et litsentsilepingute sõnastusest on piisavalt selge, et litsentsitasu arvestamise

aluseks on ürituse kogu sissepääsutasu näol ehk sellel osalemise eest laekunud sissetulek,

millest on lubatud teha üksnes lepingus ettenähtud mahaarvamisi (s.o käibemaks).

Lepingupunktide sõnastus ei võimalda teha järeldust, et litsentsisaajal on õigus ürituse

sissepääsu ehk sellel osalemise eest makstavat tasu jaotada „piletihinnaks“ ja muudeks tasudeks

ning arvestada litsentsitasu üksnes ühelt osalt. Praeguses asjas ei ole kostja vaidlustanud hageja

väidet, et üritusele sissepääsemiseks, s.o sellel osalemiseks tuli maksta kogu kostja küsitav tasu

ning üritusel ei oleks olnud võimalik osaleda üksnes n-ö „pileti“ komponendi soetamise korral

ilma, et oleks makstud ka toitlustamise jm üritusel osalemisega seonduva eest. Seega tuli ka

litsentsitasu arvestada kogu tasu pealt, mis ürituse sissepääsutasuna ehk sellel osalemise eest

kostjale laekus. Selliselt pidi litsentsilepingu tingimusi mõistma ka kostjaga sarnane mõistlik

isik.

9.3. Lisaks lepingupunktide grammatilisele tõlgendamisele on praeguses asjas asjakohane

arvestada ka lepingu sõlmimise asjaolude ja poolte varasema praktikaga. Maakohus tuvastas,

et poolte varasemat vaidlust tsiviilasjas nr 2-17-854 arvestades pidi kostja litsentsilepingute

2-19-13868

12 (21)

sõlmimisel teadma, et hageja tõlgendab lepinguid selliselt, et litsentsitasu 2,5% arvutatakse

kogu kostjale makstavalt osalustasult. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et viide tsiviilasjas

nr 2-17-854 tehtud lahendile on asjakohatu, kuna selles vaidluses lahendas kohus hageja

nõudeid lepinguvälise suhte alusel. Ehkki hageja nõude õiguslik alus viidatud tsiviilasjas seoses

2014.–2016. a „Jõulugala“ üritustega oli lepinguväline, kuna kostja ei olnud temaga

litsentsilepingut sõlminud, andis kohus hinnangu sellele, millises suuruses litsentsitasu oleks

kostja pidanud tasuma, kui ta oleks hagejaga lepingu sõlminud. Seejuures vaidlesid pooled

viidatud tsiviilasjas selle üle, milline on kostja ürituste eripärasid arvestades põhjendatud

litsentsitasu määr ja milliselt summalt seda tuleb arvutada, ning kohus võttis ka nimetatud

küsimustes seisukoha, leides, et hageja saab nõuda kahjuhüvitisena tavapärast litsentsitasu

2,5% kogu ürituse osalustasult (vt Harju Maakohtu 21. juuni 2017. a otsuse tsiviilasjas nr 2-17-

854 p-d 49–56; vt ka vaidlustatud maakohtu otsuse p 8). Vaidlust ei ole selles, et kostja

maakohtu lahendit tsiviilasjas nr 2-17-854 ei vaidlustanud ja see on jõustunud. Olukorras, kus

pooled sõlmisid pärast selles tsiviilasjas tehtud lahendi jõustumist litsentsilepinguid sama

ürituse („Jõulugala“) kohta, litsentsilepingutes kokkulepitud litsentsitasu määr 2,5% kattub

sellega, mida kohus pidas põhjendatuks tsiviilasjas nr 2-17-854, ja ka lepingus sisalduvad

litsentsitasu arvestamise põhimõtted sarnanevad nendega, millest kohus samas tsiviilasjas

lähtus, ning hageja ei ole kostjale teatanud ega muul viisil mõista andnud, et ta arvestaks

litsentsitasu kuidagi teisiti, on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja pidi lepingu

sõlmimise ajal teadma, et hageja mõistab ürituse sissepääsutasu all, millelt litsentsitasu

arvutatakse, kogu sissetulekut, mis ürituse osavõtutasudena laekub. Kuna kostja pidi teadma,

kuidas hageja lepingutes sisalduvaid litsentsitasu arvestamise sätteid tõlgendas, see tõlgendus

sarnanes tsiviilasjas nr 2-17-845 poolte vahel jõustunud lahendis põhjendatuks peetud

litsentsitasu arvestamise viisiga ning kostja väidetest ja asja materjalidest ei nähtu, et ta oleks

2017. a ja 2018. a lepingute sõlmimisel teinud ettepaneku sätete sõnastuse muutmiseks, saab

kolleegiumi arvates järeldada, et ka kostja mõistis neid sätteid hagejaga samal viisil. Igal juhul

oleks kostjaga sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel, s.o poolte varasemat õigusvaidlust

arvestades, pidanud litsentsilepingute tingimusi selliselt mõistma.

9.4. Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kostja tõendid selle

kohta, et kostja on nii arvetel kui ka ürituse kuulutustel selgelt eristanud piletihinda ning

toitlustuse ja muude teenuste eest küsitavat tasu. See, kuidas kostja on arvetel ja ürituse

kuulutustel ürituse osavõtutasu kajastanud ja millisteks komponentideks selle jaganud, ei oma

tähtsust poolte litsentsilepingute tõlgendamisel ja kostja lepingust tulenevate kohustuste

sisustamisel. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks enne praeguse vaidluse tekkimist isegi

teadlik olnud sellest, et kostja eristab arvetel ja ürituste reklaamis osavõtutasu osana n-ö pileti

hinda. Seega ei olnud nimetatud tõenditel kostja viidatud osas asja lahendamisel tähtsust. Lisaks

nähtub asjas esitatud tõenditest kostja viidatud eristamine ainult 2018. a ja 2019. a „Jõulugala“

osas (I kd, tl-d 29 pöördel ja 123). Samuti ei ole poolte litsentsilepingutest tulenevate kohustuste

sisustamisel tähtsust sellel, et kostja pidas n-ö piletihinna kohta eraldi finantsarvestust (I kd, tl-

d 58–65).

9.5. Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta

selle, et 2019. aastal on hageja pakutud lepingu sõnastust muudetud. Kolleegium ei nõustu

kostjaga, et viidatud sõnastuse muudatus kinnitab, et hageja ei soovinud 2017. ja 2018. aastate

litsentsitasu küsimisel arvestada litsentsitasu muudelt sissetulekutelt kui ürituse piletitelt. 2019.

a litsentsilepingu p 4.2 sõnastus ei erine oluliselt 2017. a ja 2018. a lepingute p 4.3 sõnastusest,

millest esimese kohaselt tuleb litsentsitasu maksta „2,5% üritusel osalemise eest laekunud

sissetulekust“ ja teiste kohaselt „2,5% ürituse sissepääsutasust või osavõtutasust“. Seejuures oli

2017. a ja 2018. a lepingutes täpsustatud, et ürituse sissepääsutasu all mõistavad pooled ürituse

piletite müügist laekunud kogu sissetulekut. Nii 2017. a ja 2018. a lepingutes kui ka 2019. a

2-19-13868

13 (21)

lepingus on täpsustatud, et litsentsisaajal ei ole õigust teha vastavalt piletite müügist laekunud

sissetulekust või osavõtutasust laekunud sissetulekust mahaarvamisi. Kolleegiumi hinnangul

on 2019. a lepingu sõnastust üksnes täpsustatud, mille põhjuseks võis olla see, et selleks ajaks

oli poolte vahel tekkinud vaidlus litsentsitasu sätete tõlgendamise üle. Täpsustatud on seda, et

üritusel osalemise eest laekunud sissetuleku määratlemisel ei ole oluline see, kuidas

litsentsisaaja tasu nimetab („osavõtu-, sissepääsu-, osalustasu, laua hind vms“), ning kulude

seas, mida ei tohi osavõtutasust maha arvata, on ka selles sisalduvad „toitlustamise,

korraldusteenuse, tehnilise produktsiooni jm“ kulud. Nende aspektide täpsustamine 2019. a

lepingus ei tähenda seda, et 2017. a ja 2018. a lepingud oleksid olnud sõlmitud sisult

teistsugustel tingimustel.

9.6. Seega, arvestades 2017. a, 2018. a ja 2019. a lepingute sõnastusi ning võttes arvesse

lepingute sõlmimise asjaolusid, sh sellele eelnenud kohtuvaidlust, pidi kostjaga sarnane

mõistlik isik VÕS § 39 lg 1 esimese lause tähenduses mõistma lepingute litsentsitasu

arvestamise kohta käivaid sätteid kolleegiumi hinnangul nii, nagu neid tõlgendab praeguses

asjas hageja. Kuna praegusel juhul ei esine kolleegiumi hinnangul kahtlust selles, kuidas

tüüptingimusi tuleks tõlgendada, ei ole alust tõlgendada neid VÕS § 39 lg 1 teise lause alusel

hageja kahjuks.

10. Kostja on tuginenud menetluses sellele, et kui litsentsilepingu kohaselt tuleb litsentsitasu

maksta ürituse kogu sissetuleku (s.o paketi kogumaksumuse) pealt ning see ei võimalda

arvestada litsentsitasu üksnes piletihinnalt, on lepingu p-d 4.1 ja 4.3 tüüptingimusena VÕS §

42 lg 1 alusel tühised (29. oktoobri 2019. a hagi vastuse p 3.3; 28. oktoobri 2020. a

menetlusdokumendi p 19). Maakohus on osaliselt eksinud, leides, et litsentsilepingu

asjassepuutuvad sätted ei saa VÕS § 42 lg 2 järgi olla kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja

seega tühised. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja täiendab

neid.

10.1. VÕS § 41 lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust,

sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 2 kohaselt ei

loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või

hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktile, millest ei saa

lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda.

10.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et 2017. a ja 2018. a „Jõulugala“ kohta sõlmitud

litsentsilepingute p 4.3 lugemise ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks välistab VÕS §

42 lg 2. Kolleegiumi hinnangul ei saa litsentsi eest võetavat autoritasu küll käsitada lepingu

esemena, nagu seda tegi maakohus (vt maakohtu otsuse p 15), vaid litsentsilepingu esemeks

ehk objektiks on intellektuaalse vara kasutusõigus, mille saamiseks leping sõlmitakse ja tasu

makstakse (vt ka Varul, P. jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn

2019. § 368, p-d 3.1 ja 3.3). Litsentsilepingute p 4.3 puudutab aga hinna ja üleantu väärtuse

suhet, nähes ette, kui suurt tasu peab ürituse korraldaja üritusel teoste avaliku esitamise eest

EAÜ-le ja seeläbi autoritele tasuma.

10.3. Eelnev ei tähenda aga seda, et tüüptingimuste kehtivuskontrollile ei võiks alluda

litsentsilepingute p 4.1, mis täpsustab seda, mida pooled mõistavad ürituse sissepääsutasu

(2017. a ja 2018. a lepingute puhul) või üritusel osalemise eest laekunud sissetuleku (2019. a

lepingu puhul) all, milliseid mahaarvamisi sellest on lubatud teha ning kuidas arvestatakse

sissepääsutasu (litsentsitasu arvestamise aluseks olevat sissetulekut) tasuta jagatud piletite

2-19-13868

14 (21)

puhul. Need sätted ei puuduta hinnakokkulepet, vaid litsentsitasu arvestamise ja arvutamise

metoodikat, mistõttu need alluvad VÕS § 42 lg 1 alusel sisukontrollile (vt Riigikohtu 7. aprilli

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p 40; vt ka Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2016. § 42, p 4.5.2).

10.4. Praegusel juhul ei ole litsentsilepingute p 4.1 kostjat ebamõistlikult kahjustav.

10.4.1. Kostja arvates on vaidlusalused tüüptingimused ebamõistlikult kahjustavad seetõttu, et

litsentsitasu ei arvestata üksnes intellektuaalse vara kasutamise (muusikateoste esitamise) pealt,

vaid ka muude tasukomponentide pealt. Kolleegiumi hinnangul ei too asjaolu, et litsentsitasu

arvestatakse ürituse kogu sissepääsutasu pealt, iseenesest kaasa tüüptingimuste ebamõistlikku

kahjustavust, vaid arvesse tuleb võtta ka muid tasu suurust mõjutavaid kokkuleppeid, sh

kehtestatud litsentsitasu määra. Asjaoludest nähtuvalt on litsentsitasu määra kehtestamisel

arvestatud sellega, et ürituse eripärast tulenevalt sisaldab sissepääsutasu ka tasu muude

teenuste, mitte üksnes muusikaliste etteastete eest. Pooled ei vaidle selle üle, et tavaline

litsentsitasu määr kontserdi või muu muusikaga olulisel määral seotud ürituse puhul on 5%

ürituse sissepääsutasust, mida kinnitab ka asjas esitatud tõend EAÜ tariifide kohta (I kd, tl 68).

Praegusel juhul on litsentsilepingutes ette nähtud poole väiksem määr, s.o 2,5%. Kostja ei ole

veenvalt põhjendanud, et vähendatud määr ei vastaks muusikaliste etteastete osakaalule ja

olulisusele kogu „Jõulugala“ üritusel pakutavast elamusest. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et

„Jõulugala“ üritustel toimuvad erinevad muusikalised etteasted kogu õhtu vältel (nt „Jõulugala

2018“ programm ja esinejate tutvustus (vt I kd, tl-d 25–27), „Jõulugala 2019“ programm ja

esinejate tutvustus (vt I kd, tl-d 108–115)) ning ürituse turundusmaterjalide ja meediakajastuse

(nt I kd, tl 20 pöördel) põhjal saab järeldada, et need moodustavad üritusest olulise osa. Nendel

asjaoludel ei ole kolleegiumi hinnangul põhjust arvata, et litsentsitasu 2,5% ürituse

sissepääsutasust oleks „Jõulugala“ puhul ebaõiglaselt kõrge.

10.4.2. Kolleegium ei nõustu kostjaga selles, et viis, kuidas hageja litsentsitasu arvestab, on

vastuolus seaduse olulise põhimõttega. VÕS § 368 ei piira poolte õigust leppida kokku

litsentsitasu suuruses ja selle arvutamise põhimõtetes. Sellest sättest ei tulene, et pooled ei võiks

arvestada teoste avaliku esitamise eest makstavat litsentsitasu protsendina ürituse kogu

sissepääsutasust.

10.4.3. Samuti ei nõustu kolleegium kostja väitega, et teda koheldakse muude ürituste

korraldajatega võrreldes oluliselt ebasoodsamalt. Hageja asjas esitatud tõenditest

(litsentsilepingud Eesti Koolitus- ja Konverentsikeskus OÜ-ga ja Agentuur Kolm OÜ-ga (I kd,

tl-d 88–95 pöördel), teiste ürituste korraldajate kirjalikud kinnitused (I kd, tl-d 157–160))

nähtub, et hageja küsib ka teistelt kostjaga sarnaste ürituste korraldajatelt sama suurt ja samade

põhimõtete alusel arvutatud litsentsitasu. Seda, et „Jõulugala“ üritused erinevad tavalistest

kontsertidest, on litsentsitasu kehtestamisel võetud arvesse sellega, et tavapärast kontserdi

litsentsitasu määra on poole võrra vähendatud.

Kostja väitel kohtleb hageja ebavõrdselt neid ürituste korraldajaid, kes saavad tulu, küsides

üksnes lõpptarbijatelt tasu nii osavõtu kui ka kõikide muude teenuste ja kaupade (sh toitlustus)

eest, võrreldes nendega, kes koguvad tarbijatelt üksnes piletitasu ja sõlmivad muude teenuste

osutamiseks kokkulepped teenusepakkujatega. Kolleegium märgib, et kostja ei ole tõendanud

ega usutavaks muutnud, et hageja küsiks sellistelt ürituste korraldajatelt, kes müüvad

lõpptarbijatele sisuliselt üksnes sissepääsu kontserdile, litsentsitasu vähendatud määras 2,5%,

arvestades, et tuvastatud asjaoludel on tavapärane litsentsitasu määr tasulise sissepääsuga

kontserdi või muu muusikaga olulisel määral seotud ürituse puhul 5% sissepääsutasust (vt I kd,

tl 68). Selliste ürituste puhul, nagu kostja korraldatav „Jõulugala“, ongi hageja vähendatud

2-19-13868

15 (21)

määra järgi litsentsitasu küsimisega arvesse võtnud asjaolu, et sissepääsutasu sisaldab tasu ka

muude komponentide (sh toitlustus) eest.

Põhjendatud ei ole ka väide, et kostjat koheldakse ebaõiglaselt võrreldes ettevõtjatega, kes

korraldavad sama osalejate arvuga üritusi ettevõttesiseselt ega kasuta selleks kostjat või mõnda

muud ürituste korraldajat. Hageja kehtestatud määrade kohaselt tuleb ürituste puhul, mille

sissepääs on tasuta, maksta litsentsitasu vastavalt üritusel viibivate inimeste arvule, kusjuures

601–1000 inimese korral tuleb maksta 40 eurot ürituse ühe päeva eest (I kd, tl 68). Kostja

toodud näide ei ole aga võrreldav kostja „Jõulugala“ üritusega, arvestades, et kostja eesmärk on

teenida ürituse korraldamiselt ja seega teoste avaliku esitamise pealt tulu. Kolleegiumi

hinnangul on põhjendatud eristada teoste kasutamise eest makstava litsentsitasu määrasid ja

arvestamise aluseid lähtuvalt sellest, kas teoste kasutamisel on tulu teenimise eesmärk või mitte.

See vastab ka AutÕS § 7911 lg-le 2, mille kohaselt õiguste omajad peavad saama õiguste

kasutamise eest kohast tasu, kusjuures tasu saamise õiguste mõistlike tariifide määramisel tuleb

arvestada mh teose kasutamise laadi ja ulatusega.

Kostja ei ole tõendanud ega usutavaks muutnud, et hageja küsiks litsentsitasu lähtuvalt üritusel

viibivate inimeste arvust ka juhul, kui konkreetne ettevõtja telliks kogu ürituse korraldamise

(sh nii lavalise programmi kui ka toitlustuse jms) kostjalt või kostjaga sarnaselt ürituste

korraldajalt. Sellist üritust ei saa kolleegiumi hinnangul käsitada tasuta sissepääsuga üritusena,

kuna ürituse korraldaja saab selle eest tulu, sõltumata sellest, et kogu ürituse eest (s.o kõigi

osalejate sissepääsu eest) tasub üks ettevõtja. Seega ei kohtle hageja kehtestatud litsentsitasu

tariifid erinevalt ka neid ürituste korraldajaid, kes korraldavad üritusi paljude ettevõtjate

töötajate jaoks (nagu kostja), võrreldes nendega, kes võivad korraldada ürituse ühe konkreetse

ettevõtja tellimusel.

10.5. Eelnevast tulenevalt ei ole litsentsilepingute tingimused litsentsitasu suuruse ja selle

arvestamise aluste kohta tüüptingimusena tühised VÕS § 42 lg 1 järgi.

11. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et litsentsilepingute litsentsitasu puudutavad sätted ei vasta

headele kommetele TsÜS § 86 mõttes. Selle sätte 1. lõike kohaselt on heade kommetega

vastuolus olev tehing tühine. Lõike 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus mh siis,

kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui

tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (p 1) või pooltele

tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (p 2).

Kolleegium nõustub kostjaga, et tulenevalt hageja monopoolsest seisundist muusikateoste

avaliku esitamise lubade andmisel võib öelda, et kostja sõlmib hagejaga litsentsilepingu

tungivast vajadusest. Praegusel juhul ei ole aga tuvastatud asjaoludel (mh otsuse p-s 10.4

toodud põhjustel) alust väita, et litsentsilepingud oleksid olnud sõlmitud kostja jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel või et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks olnud heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kolleegiumi hinnangul ei esine ka muid aluseid lugeda

litsentsilepinguid või neis sisalduvaid litsentsitasu puudutavaid sätteid heade kommete või

avaliku korraga vastuolus olevaks.

12. Ehkki kostja on tuginenud apellatsioonkaebuses ka hea usu põhimõtte rikkumisele, ei saa

vastuolu hea usu põhimõttega tuua kaasa tehingu ega konkreetse lepingutingimuse tühisust.

Menetluses esile toodud ja tuvastatud asjaoludel ei ole hageja käitumine oma

litsentsilepingutest tulenevate õiguste teostamisel hea usu põhimõttega vastuolus.

2-19-13868

16 (21)

13. Kostja väitel ei ole maakohus käsitlenud tema seisukohti selle kohta, et litsentsilepingu

asjassepuutuvad sätted võivad olla tühised TsÜS § 85 lg 1 mõttes, kuna need on vastuolus

AutÕS § 7911 lg-ga 1. Tõenäoliselt pidas kostja silmas TsÜS § 87 lg-t 1, mille kohaselt

seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu

rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud

tagajärg ei tohi saabuda.

13.1. AutÕS § 7911 lg 1 esimese lause kohaselt peavad õiguste kasutamiseks litsentsilepingu

sõlmimise tingimused põhinema objektiivsetel, võrdsetel ja ühtsetel alustel. Sellest sättest ei

tulene otsesõnu ühtegi keeldu, vaid see sätestab üldised nõuded litsentsilepingu tingimustele.

Kolleegiumi arvates saab AutÕS § 7911 lg 1 esimest lauset siiski käsitada keelunormina, kuna

sellest tuleneb kaudselt keeld sõlmida litsentsilepinguid alustel, mis ei ole objektiivsed, võrdsed

ja ühtsed. Selle normi mõtteks ei ole siiski tuua rikkumise korral kaasa tehingu (s.o

litsentsilepingu või selle tingimuse) tühisus. AutÕS § 7911 lg 1 rikkumine kujutab endast

kollektiivse esindamise organisatsiooni tegevusele kehtestatud nõuete rikkumist, mis võib sama

seaduse § 7926 ja § 7927 järgi olla aluseks kohaldada riikliku järelevalve meetmeid. Samuti võib

see norm olla oluline kollektiivse esindamise organisatsiooni käitumise hindamisel nt juhul, kui

tegemist on turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga.

13.2. Kostja hinnangul toob vastuolu AutÕS § 7911 lg-ga 1 kaasa tehingu tühisuse seetõttu, et

sätte eesmärk on vältida turgu kahjustavate kokkulepete sõlmimist. Sel juhul võiks

keelunormina olla käsitatav pigem konkurentsiseaduse (KonkS) § 4 (või Euroopa Liidu

toimimise lepingu (ELTL) art 101, kui keelatud tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist

kaubandust), mis sätestab konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelise

kokkuleppe keelu, või KonkS § 16 (või ELTL art 102, kui tegevus võib mõjutada

liikmesriikidevahelist kaubandust), mis keelab ettevõtja poolt turgu valitseva seisundi otsese

või kaudse kuritarvitamise kaubaturul. Neist esimese puhul on tehingu tühisus keelu rikkumise

korral KonkS §-s 8 selgelt ette nähtud. KonkS § 16 kohta on Riigikohus leidnud, et vähemalt

selle sätte p-s 1 sisalduva keelu mõtteks on kaitsta turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga

tehingusuhtes olevaid ettevõtjaid ülemääraste hindade ja muude ebasoodsate tehingutingimuste

eest ning nimetatud keelu rikkumise korral on sõlmitud leping TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine

osas, mis puudutab ebaõiglast (ebaõiglaselt kõrget) osa hinnast (30. novembri 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-505, p 20.2.2). Praegusel juhul võib kostja väiteid arvestades olla asjakohane

KonkS § 16, mille p 1 kohaselt loetakse turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks otsene või

kaudne ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamine

või rakendamine, ning p 3 kohaselt võrdväärsete kokkulepete korral erinevate tingimuste

pakkumine või rakendamine erinevatele äripartneritele, pannes mõne neist sellega

ebasoodsasse konkurentsiolukorda. ELTL art-s 102 vastavad neile p-d a ja c. Lähtudes

Riigikohtu põhjendustest tsiviilasjas nr 2-15-505 KonkS § 16 p 1 kohta, ei ole välistatud, et ka

punktiga 6 vastuolus olev tehing võib olla TsÜS § 87 ja § 85 järgi tühine osas, mis puudutab

ebavõrdsete äritingimuste rakendamist.

13.3. Kolleegiumi arvates ei anna asjas tuvastatud asjaolud praegusel juhul alust järelduseks, et

vaidlusalused litsentsilepingu sätted on AutÕS § 7911 lg 1 esimese lausega vastuolus. Otsuse p-

s 10.4.3 toodud põhjustel ei nõustu kolleegium kostjaga selles, et hageja litsentsitasu

arvestamise metoodika eristab põhjendamatult suurettevõtjaid, kellel on endal võimekus

korraldada ettevõttesiseseid üritusi (sh tellides selleks teenus ürituste korraldajalt), ja

väikeettevõtteid, kellel säärane võimekus puudub ja kes osalevad kostja korraldataval

ühisüritusel. Kui ettevõtja korraldab oma töötajatele ürituse ise, on tema kohtlemine kostja

sarnasest ettevõtjast erinevalt põhjendatud, kuna tema eesmärk ei ole ürituse korraldamise pealt

tulu teenida. Kui aga ettevõtja tellib ürituse korraldamise kostjalt või kostjaga sarnaselt ürituste

2-19-13868

17 (21)

korraldajalt, tuleb tal eelduslikult hüvitada ürituse korraldamise eest makstava tasu osana ka

litsentsitasu, mida peab maksma ürituse korraldaja, kelle jaoks on tegemist tasulise üritusega

sõltumata sellest, et kõigi osalejate osalemise eest tasub üks ettevõtja. Kostja ei ole tõendanud

ega kohtule usutavaks muutnud, et hageja küsiks viimati nimetatud juhtudel litsentsitasu teisiti

ning viisil, mis võiks viia „Jõulugala“ laadsete ürituste korraldajate ebavõrdse kohtlemiseni.

13.4. Eeltoodud põhjustel ei ole hageja vaidlusaluste lepingutingimustega kohelnud kostjat ka

ebaõiglaselt või ebavõrdselt KonkS § 16 p-de 1 ja 3 ning ELTL art 102 p-de a ja c tähenduses.

Nagu hageja oma 26. oktoobri 2021. a seisukohas välja toob, ei saa turgu valitseva seisundi

kuritarvitamisena ELTL art 102 tähenduses käsitada ka seda, et hageja on näinud ette mudeli,

milles autoriõiguse alusel maksmisele kuuluvad tasud arvutatakse tariifi alusel, mis põhineb

piletimüügi brutotulul, ilma et sellest tulust saaks maha arvata kõiki selliste ürituste

korraldamisega kaasnevaid kulusid (Euroopa Kohtu 25. novembri 2020. a otsus kohtuasjas nr

C-372/19, SABAM, p 47). Viidatud asjas märkis Euroopa Kohus, et eelnevat järeldust ei sea

kahtluse alla ka see, et korraldajate pingutused ja investeeringud sellesse, et anda festivalil n-ö

tervikelamus, pakutavasse infrastruktuuri ja ka esitajate kvaliteeti võivad avaldada mõju piletite

hindadele, mida saab küsida, ja seega ka tasumääradele, mida kollektiivse esindamise

organisatsioon saab õiguspäraselt nõuda (otsuse p-d 42 ja 43). Kohus lisas, et praktikas võib

osutuda keeruliseks määrata objektiivselt kindlaks konkreetsed tegurid, millest ürituse käive

sõltub ja mis ei ole seotud ettekantud muusikateostega, või määrata kindlaks teoste majanduslik

väärtus ja nende mõju piletimüügitulule. Kui kollektiivse esindamise organisatsioonile pandaks

kohustus võtta kaitstud muusikateoste kasutamise eest ettenähtud tasu mudeli koostamisel igal

juhul arvesse selliseid heterogeenseid ja subjektiivseid tegureid ning neid konkreetselt

kontrollida, võiks see tuua kaasa autoriõigusega kaitstud muusikateoste kasutamise lepingute

haldamise ja kaitstud muusikateoste kasutamise järelevalve kulude ebaproportsionaalse

suurenemise (otsuse p-d 44–46).

14. Järgmisena käsitleb kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väiteid hageja nõude suuruse

kohta.

14.1. Maakohus lähtus hageja põhjendatud nõude suuruse tuvastamisel hageja esitatud

arvestusest, märkides, et kostja ei vaielnud sellele sisuliselt vastu ega esitanud enda arvestusi

ning hageja arvestus ei erine kostja esitatud kogupaketi keskmisest hinnast (maakohtu otsuse p

14). Hageja lähtus oma arvestuses kostja esitatud finantsaruannetest nähtuvast müüdud piletite

kogusest („Jõulugala 2017“ puhul 2823 tk, „Jõulugala 2018“ puhul 4334 tk ja „Jõulugala 2019“

puhul 5047 tk) ning ürituste reklaamist nähtuvast osavõtutasu (käibemaksuta) suurusest

(„Jõulugala 2017“ puhul 114 eurot, „Jõulugala 2018“ puhul 128 eurot ja „Jõulugala 2019“

puhul 124 eurot).

14.2. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt oli hagejal kohustus tõendada oma nõude suuruse aluseks

olevaid väiteid. Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et maakohus on põhjendamatult

märkinud, et kostja ei ole hageja arvestusele vastu vaielnud. Kostja märkis oma kirjalikes

seisukohtades, et hageja arvutused keskmise sissepääsutasu ja külastajate arvu kohta ei ole

õiged (29. oktoobri 2019. a vastus hagile, p 3.4; 28. oktoobri 2020. a menetlusdokumendi p 9).

7. juuni 2021. a kohtuistungil avaldas kostja, et „Jõulugala“ ürituste eest laekunud arved olid

2017. aastal 338 294,02 eurot, 2018. aastal 439 921,7 eurot ja 2019. aastal 529 378,96 eurot (I

kd, tl 184). Seega on kostja maakohtu menetluses hageja esitatud arvestusele ja osaliselt ka

hageja väitele kostja teenitud tulu suuruse kohta vastu vaielnud. Praegusel juhul ei ole viidatud

ebatäpsus siiski mõjutanud maakohtu lahendi sisu, kuna maakohus on hageja arvestuse aluseks

olevate asjaolude tõendatust otsuses hinnanud.

2-19-13868

18 (21)

14.3. Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kostja omaksvõtu

hageja esitatud faktilise asjaolu kohta. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu

kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise

väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või

kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kostja ei võtnud menetluses tingimusteta ja

selgesõnaliselt omaks hageja väiteid kostja teenitud tulu ja litsentsilepingute alusel makstavate

litsentsitasude suuruse kohta, vaid esitas väited, mille kohaselt kostja teenitud tulu „Jõulugala

2017“, „Jõulugala 2018“ ja „Jõulugala 2019“ ürituste pealt oli hageja väidetust erinev. Selles

olukorras käitus maakohus õigesti, kui hindas vaidlustatud otsuses seda, kas hageja on oma

väiteid kostja teenitud tulu kohta ning sellest sõltuvalt ka litsentsilepingute alusel tasumisele

kuuluva litsentsitasu suuruse kohta tõendanud. Seejuures ei kaasnenud kostja kohtuistungil

avaldatuga ka eeldust, et just kostja väidetud tulu suurused on õiged. Ka kostjal on TsMS § 230

lg 1 järgi kohustus tõendada asjaolusid, millele tema vastuväited tuginevad.

14.4. Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses oma teenitud tulu ja selle põhjal arvutatud

litsentsitasu suuruse tuvastamise, leides, et kostja omaks võetut ületavas osas ei ole hageja nõue

tõendatud.

14.4.1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus 2017. a ja 2019. a „Jõulugala“ kohta asjas esitatud

tõendite põhjal põhjendatult järeldanud, et hageja esitatud arvestused kostja sissepääsutasuna

(üritusel osalemise eest laekunud sissetulekuna) teenitud tulu suuruse kohta on korrektsed, ning

lähtunud neist hageja põhjendatud litsentsitasu nõude suuruse tuvastamisel. Seejuures ei ole

maakohus tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse normi. Kolleegium nõustub selles osas

maakohtu otsuse põhjendustega, sh maakohtu hinnanguga tõenditele (kostja poolt hagejale

esitatud aruanded (I kd, tl-d 16 ja 135), „Jõulugala 2017“ üritusele soetatud kogupaketi arved

(I kd, tl-d 75–77) ja „Jõulugala 2019“ ürituse reklaam (I kd, tl-d 108–124)). Seda, et „Jõulugalal

2017“ osalemise maksumus oli vähemalt 114 eurot/in, kinnitab ka hageja esitatud väljatrükk

sakusuurhall.ee kodulehelt, kusjuures sellest nähtub, et alates 14. novembrist 2017 tõusis

osavõtutasu 126 euroni (I kd, tl 19). Kostja esitatud arved, millest nähtuvalt ta müüs „Jõulugala

2017“ pääsmeid eri kuupäevadel ja isikutele nii 98 euro, 114 euro kui ka 126 euro eest (I kd, tl-

d 75–77), ei võimalda teha järeldust, et keskmine üritusel osalemise eest makstav tasu inimese

kohta oleks olnud 114 eurost erinev. Muid tõendeid 2017. a ja 2019. a „Jõulugala“ osavõtutasu

kohta, mis seaksid hageja litsentsitasu arvestuse kahtluse alla, ei ole kostja esitanud.

14.4.2. „Jõulugala 2018“ litsentsitasu osas lähtus maakohus samuti põhjendatult kostja esitatud

aruandest (I kd, tl 23) nähtuvast osalejate arvust ja ürituse reklaammaterjalidest (I kd, tl-d 25 –

29 pöördel) nähtuvast osavõtutasu suurusest. Seda, et ürituse osavõtutasu ulatus 128 euroni,

kinnitavad ka kostja esitatud arved (I kd, tl-d 78–81). Nendelt arvetelt nähtub siiski, et kostja

müüs osa pileteid ka soodsamalt kui 128 eurot, täpsemalt 80 piletit koguhinnaga 114 eurot/tk

(tl 78), 15 piletit koguhinnaga 118 eurot/tk (tl 79) ja 6 piletit koguhinnaga 98 eurot/tk (tl 81).

Need üksikud soodsama piletihinnaga arved ei võimalda kohtul teha järeldust, et „Jõulugala

2018“ tavaline osavõtutasu oleks olnud teistsugune kui ürituse reklaammaterjalidest nähtuv 128

eurot inimese kohta. Kostja võis teha konkreetsetele ettevõtjatele erinevatel põhjustel

soodustusi. Tõenäoline ei ole see, et tegemist oli ajas muutuva (s.o järkjärgult tõusva)

piletihinnaga, kuna lühikese ajavahemiku (1. oktoober kuni 16. oktoober 2018) jooksul on

esitatud kolme erineva osavõtutasuga arveid ning 10. detsembril 2018 esitatud arvelt nähtuv

osavõtutasu on oktoobris esitatud arvetest madalam. Vaatamata sellele, et kõnealused arved ei

tõenda, et „Jõulugala 2018“ tavaline osavõtutasu oli väiksem kui 128 eurot, tõendavad need

siiski seda, et vähemalt 80 piletit müüdi hinnaga 114 eurot, 15 piletit hinnaga 118 eurot ja 6

piletit hinnaga 98 eurot. Seda tuleb hageja litsentsitasunõude suuruse arvutamisel arvesse võtta.

Lähtuvalt kostja aruandest nähtuvast müüdud piletite arvust 4334, on kostja tõendatud

2-19-13868

19 (21)

sissetulek „Jõulugala 2018“ ürituse piletite müügist 553 302 eurot ((4233 × 128) + (80 × 114)

+ (15 × 118) + (6 × 98)). Litsentsitasu määras 2,5% ürituse sissepääsutasust on 13 832,55 eurot.

Litsentsilepingu kohaselt lisandub litsentsitasu arvele ka EAÜ vahendustasult arvutatav

käibemaks, mille suurus on hageja esitatud arvetelt nähtuvalt u 4,4% litsentsitasust ja mille

tasumise kohustust kostja ei ole vaidlustanud. „Jõulugala 2018“ litsentsitasule oli hagejal õigus

lisada käibemaks 609,63 eurot (13 832,55 × 4,4%). Kokku oleks kostja pidanud hagejale

„Jõulugala 2018“ eest maksma 14 441,18 eurot (13 832,55 + 609,63), mis on hageja

arvestusega võrreldes 37,85 euro (14 479,03 – 14 441,18) võrra vähem. Seega tuleb hagi

„Jõulugala 2018“ osas rahuldada hageja nõutust 37,85 euro võrra väiksemas ulatuses.

14.5. Kostja on küll väitnud, et tegelik sissepääsutasude näol teenitud tulu oli hageja väidetust

erinev (2017. aastal 338 294,02 eurot, 2018. aastal 439 921,7 eurot ja 2019. aastal 529 378,96

eurot), kuid ei ole esitanud täpseid arvestusi (sh ammendavat ülevaadet osavõtutasu suuruste

kohta) ega tõendeid, mis kostja väiteid kinnitaksid. Selles olukorras ei ole kohtul võimalik

tuvastada, et kostja tulu sissepääsutasudest oleks olnud eeltoodust erinev.

14.6. Eelnevast tulenevalt on hageja põhinõue põhjendatud kokku 33 454,46 euro ulatuses

(8399,55 – 1178,57 + 14 441,18 – 1743,19 – 2798,62 + 16 334,11).

15. Kolleegium ei nõustu kostja vastuväitega hageja viivisenõudele, et praegusel juhul tuleks

litsentsilepingute p-s 7.5 sätestatud viivisemäära asemel lähtuda seadusjärgsest määrast.

15.1. Hageja ei nõua kostja aruandluskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, nagu

leiab ekslikult kostja, vaid litsentsilepingutes kokkulepitud ja kostja poolt tasumata litsentsitasu

maksmist vastavalt kostjale esitatud arvetele (täiendavad arved nr 905284 „Jõulugala 2017“

eest (I kd, tl 36) ja nr 905285 „Jõulugala 2018“ eest (I kd, tl 37) ning arve nr 005076 „Jõulugala

2019“ eest (I kd, tl 140)). Põhjendatud ei ole kostja väide, et litsentsitasu suurus kujunes

vastavalt lepingute 5. ptk-le koostatavale aruandlusele. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse

p-s 14 õigesti, et kostja kohustus tasuda teoste avaliku esitamise eest litsentsitasu 2,5% ürituse

osavõtutasust tuleneb litsentsilepingu p-st 4.3 (2019. a lepingu puhul p-st 4.2). Lepingute 5. ptk

täpsustab arve esitamise ja tasu maksmise korda, kuid seal sätestatud nõuete rikkumine kostja

poolt ei tähenda, et hagejal ei oleks õigust nõuda kokkulepitud litsentsitasu maksmist.

15.2. Maakohus tuvastas ja pooled ei ole vaidlustanud, et litsentsilepingute p 7.5 kohaselt

kohustub kostja litsentsitasu mitteõigeaegsel tasumisel tasuma hagejale viivist 0,5% iga

maksmisega viivitatud kalendripäeva eest tähtaegselt tasumata summast. Litsentsilepingute p

5.3 järgi kohustub litsentsisaaja kandma litsentsitasu EAÜ arveldusarvele viie pangapäeva

jooksul alates arve saamisest. Seega leidis maakohus õigesti, et hageja esitatud arvetel nr

905284 ja nr 905285 (maakohtu otsuses ekslikult viidatud kui arved nr 712200 ja nr 812589)

kajastatud täiendava litsentsitasu nõuded muutusid sissenõutavaks hiljemalt arvetel märgitud

maksetähtpäeva (24. mai 2019) möödumisel. 2019. a „Jõulugala“ litsentsitasu eest (11. mail

2020 esitatud arve nr 005076 maksetähtpäevaga 15. mai 2020 (I kd, tl 140)) nõudis hageja

viivist alates selle nõude esitamisest menetluses 26. mail 2020. Kostja ei ole esitanud

apellatsioonkaebuses vastuväiteid maakohtu viivise arvestusele, v.a viivise määrale. Maakohus

on põhjendatult hageja viivisenõude, mis juba maakohtu otsuse tegemise ajal ületas põhinõuet

(vt maakohtu otsuse p 21), piiranud põhinõude suurusega. Kuna ringkonnakohus vähendab

hageja põhinõude rahuldamise ulatust, tuleb samas mahus vähendada ka väljamõistetud viivist

ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kokku 33 454,46 eurot.

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, et viivise täiendavaks

vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel ei ole praegusel juhul alust, ning TsMS §

2-19-13868

20 (21)

654 lg 6 järgi neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et

viivise vähendamiseks ei anna alust see, et hageja esitas 2017. a ja 2018. a „Jõulugala“ ürituste

kohta täiendavad arved alles vastavalt 17 ja 5 kuud pärast ürituse toimumist, kuna nende arvete

osas hageja nõudis ja maakohus mõistis kostjalt välja viivise alates arve maksetähtaja

möödumisest. Seejuures ei olnud hageja andnud enne täiendavate arvete esitamist kostjale oma

käitumisega mõista, et ta maksmata litsentsitasust või viivisest loobuks, vaid arvete tagantjärele

esitamine oli tingitud sellest, et kostja ei esitanud finantsaruannetes korrektseid andmeid

ürituste tulu kohta. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et väljamõistetav litsentsitasu on teda

karistav, arvestades, et see vastab poolte kokkuleppele ja lähtub samadest arvestuspõhimõtetest,

mida kohaldatakse teiste „Jõulugalaga“ sarnaste ürituste puhul. Eespool (otsuse p 10.4.3)

toodud kaalutlustel ei nõustu kolleegium kostjaga ka selles, et ta on samalaadsete

ettevõttesiseste ürituste korraldajatega võrreldes ebaõiglases seisus. Arvestades otsuse p-des

9.2–9.6 esitatud põhjendusi ei ole põhjendatud ka kostja väide, et litsentsitasu arvestamise

metoodika oli mitmeti tõlgendatav. Kokkuvõttes ei esine praegu VÕS § 162 lg-s 1 toodud

asjaolusid, mis õigustaksid viivise vähendamist. Samuti ei ole tasumisele kuuluv viivis

ebamõistlikult suur, mis on üks viivise vähendamise eeldus.

17. Oma 26. oktoobri 2021. a menetlusdokumendi p-s 23 esitas kostja vastuväite

ringkonnakohtu tegevusele seoses sellega, et ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2021. a

määrusega rahuldamata kostja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks. Kolleegium selgitab,

et olukorras, kus ringkonnakohus jätab poole taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata, ei ole

poolel vajalik esitada kohtu tegevuse peale vastuväidet TsMS § 333 järgi, vaid pool saab

vajadusel tugineda rikkumisele kassatsioonkaebuses (vt Riigikohtu 31. märtsi 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-14152, p 12.2). Kolleegium jääb 12. oktoobri 2021. a määruses esitatud

põhjenduste juurde ja leiab endiselt, et kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamiseks ei ole

alust. Kostja ei ole toonud vastuväites esile asjaolusid ega esitanud põhjendusi, mida

ringkonnakohus ei oleks kostja taotlust lahendades juba kaalunud ja arvesse võtnud.

Vastuväites esitatud põhjendused ei anna alust asuda 12. oktoobri 2021. a määrusega võrreldes

teistsugusele seisukohale, mistõttu ringkonnakohus jätab kostja vastuväite rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna maakohtu otsus jääb 99,9% (33 454,46 ÷ 33 492,31 × 100%) ulatuses muutmata, ei

ole vajalik seda muuta menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Maakohtu

otsuse tühistamine hageja nõudest üksnes 0,1% osas on marginaalne ega õigusta maakohtu

menetluskulude jaotamist maakohtust erineval viisil.

19. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda, kuna sisuliselt

jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamine hageja nõudest 0,1% osas

ei õigusta menetluskulude osaliselt hageja kanda jätmist.

20. Kooskõlas TsMS § 174 lg-tega 1 ja 3 määrab ringkonnakohus kindlaks hageja

apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse. Hageja 26. oktoobril 2021 esitatud

menetluskulude nimekirja kohaselt

on tema menetluskuludeks

apellatsiooniastmes

õigusabikulud 2563,75 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

20.1. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja teinud

apellatsiooniastmes toiminguid kokku 14,65 t, mis seisnevad sisuliselt järgmises:

2-19-13868

21 (21)

-

20. juunil 2021 maakohtu otsusega tutvumine ja kommunikatsioon kliendi esindajatega

kokku 1 t;

-

10. augustil 2021 apellatsioonkaebusega tutvumine 1 t;

-

10. augustil 2021 ringkonnakohtu 6. augusti 2021. a menetlusse võtmise määrusega

tutvumine 0,2 t;

-

10. augustil 2021 kommunikatsioon kliendi esindajatega apellatsioonkaebuse ja

ringkonnakohtu menetlusse võtmise määruse teemal 0,3 t;

-

25. ja 26. augustil 2021 apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine kokku 10 t;

-

12. oktoobril 2021 ringkonnakohtu 12. oktoobri 2021. a määrusega tutvumine ja

kommunikatsioon kliendi esindajatega kokku 0,5 t;

-

22. oktoobril 2021 hageja 26. oktoobri 2021. a seisukohtade ettevalmistamine 1 t;

-

22. oktoobril 2021 hageja menetluskulude nimekirja ettevalmistamine 0,65 t.

20.2. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse vastuse koostamise põhjendatud ajakulu on

apellatsioonkaebuse sisu ning hageja vastuse sisu ja mahtu arvestades 8 t, mis hõlmab ka

tutvumist maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega ning suhtlust kliendiga nii maakohtu

otsuse kui ka apellatsioonkaebuse teemal (s.o hageja 20. juuni 2021 – 26. augusti 2021

toimingud). Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2021. a määrusega tutvumise ja hageja 26. oktoobri

2021. a seisukohtade koostamise ajakulu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud kokku 1 t

ulatuses. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu on põhjendatud 0,5 t ulatuses. Muus

osas ei ole hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingutele kulunud aeg kolleegiumi

hinnangul põhjendatud ja vajalik. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik

ajakulu ringkonnakohtus kokku 9,5 t.

20.3. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 175 eurot käibemaksuta on vaidluse sisu ja

keerukust arvestades ülepaisutatud. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et

tegemist ei ole keskmisest keerukama kohtuvaidlusega ning tunnitasu põhjendatuse hindamisel

saab arvesse võtta asjaolusid, et litsentsitasude nõudmine on hageja üks põhitegevus ning

üldjuhul esindab hagejat kohtumenetlustes sama lepinguline esindaja. Mõistlik tunnitasu on

praeguse asja puhul 150 eurot. Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist käibemaksuta.

20.4. Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja hagejat esindanud lepingulise

esindaja kulud ringkonnakohus kokku 1425 eurot (9,5 t × 150 eurot).

21. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

tuleb

alates

otsuse

jõustumisest

kuni

menetluskulude hüvitamiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.

22. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles

kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur