1-20-7671/70 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. november 2021, Tallinn

Kriminaalasja number

1-20-7671

Kohtukoosseis

Eesistuja Heili Sepp, liikmed Orvi Koik ja Ivi Kesküla

Kohtuistungi sekretär

Elina Huobolainen

Kohtuistungi aeg ja koht

29. september 2021, Tallinn

Kriminaalasi

Liina Bahovski süüdistus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 25. augusti 2021 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja

Prokurör

Katrin Paesoo

Süüdistatav

Liina Bahovski, ik: 47604290239, isikuandmed maakohtu

otsuses

Kaitsja

Kadi Sitska

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25. augusti 2021 otsus osaliselt ehk Liina Bahovskile

mõistetud vangistuse osaliselt täitmisele pööramise, KarS § 68 kohaldamise, kohe

ärakantava vangistuse osa määratlemise ja ülejäänud osas karistuse tingimisi kohaldamata

jätmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2-5).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

Arvata KarS § 68 lg 1 alusel karistusena mõistetud 5-aastase vangistuse hulka

eelvangistuses viibitud aeg 18.05. – 9.07.2020, s.o 1 (üks) kuu ja 22 (kakskümmend kaks)

päeva, ja lugeda karistuse ärakandmata osaks 4 (neli) aastat, 10 (kümme) kuud ja 8

(kaheksa) päeva vangistust.

Jätta karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat, 10 kuud ja 8 päeva vangistust, KarS § 74 lg-

te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui Liina Bahovski ei pane 5 (viie) aasta pikkuse

katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud

kontrollnõudeid ning KarS § 75 lg 2 p 2 alusel pandud kohustust mitte tarvitada

käitumiskontrolli ajal alkoholi. Liina Bahovski peab:

1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX;

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele;

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks;

6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja

väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.

5. Määrata vandeadvokaadi abi Kadi Sitska poolt Liina Bahovskile osutatud riigi õigusabi

eest Advokaadibüroole Tibar & Partnerid makstava tasu suuruseks 324 eurot (sh

käibemaks 54 eurot) ning jätta see KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Liina Bahovskile esitati karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi süüdistus selles,

et tema alustas tahtliku tegevusega vahetult teise inimese tapmise toimepanemist. Süüdistuse

järgi pani L. Bahovski toime tapmiskatse, mis seisnes selles, et tema 18. mail 2020 kella 18:30

kuni 18:46 paiku XXX kinnistul asuva maja elutoas hoidis käes oma tulirelva, s.o

poolautomaatset .45 ACP kaliibrilist vintraudset püstolit Tanfoglio Witness 1911 Custom nr

V07721, ja sihtis sellega abikaasa X pea piirkonna poole. Seejärel tulistas ta relvast ühe korra

X näopiirkonda, põhjustades oma tegevusega kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused:

lahtised koljuluudemurrud ja raske peaajukahjustuse. Nimelt esines X-l pea peetuslasuvigastus

kuuliga: kuuli sisenemisava vasakul põsesarna piirkonnas ning kuuli peetumisega vasakus

oimuluus. Lisaks esinesid X-l ajukelmetealused verevalumid, vasaku kiiruluu ja kuklaluu

joonmurrud, ajuvedelikuleke vasakust kuulmekäigust ning nahaalune õhkemfüseem vasakul

näopoolel. Sihtides ja seejärel tulistades X tulirelvast .45 ACP kaliibrilise püstolipadruniga pea

piirkonda, mis on keha elutähtis osa, pidi L. Bahovski vähemalt möönma igasuguse raskusega

tagajärje saabumist X elule ja tervisele.

2. Maakohtu poolt vaidluste staadiumi uuendatud kohtumenetluses palus prokurör muuta KrMS

§ 268 lg 6 alusel kuriteo kvalifikatsiooni, leides, et L. Bahovski teos esinevad KarS § 118 lg 1

p 1 tunnused.

3. Maakohus tunnistas Liina Bahovski süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja mõistis talle karistuseks

5 aastat vangistust. Kohus pööras KarS § 74 lg 2 alusel Liina Bahovskile mõistetud karistuse

täitmisele osaliselt, mõistes koheselt täitmisele kuuluvaks vangistuse 6 kuud. Arvates KarS §

68 lg 1 alusel arvata koheselt ära kandmisele kuuluva 6 kuu pikkuse vangistuse hulka

eelvangistuses viibitud aja, so 1 kuu ja 22 päeva, luges ta koheselt täitmisele kuuluva karistuse

ärakandmata osaks 4 kuud ja 8 päeva vangistust. Ülejäänud osas, s.o 4 aastat 6 kuud vangistust,

jättis kohus karistuse KarS § 74 lg te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui Liina Bahovski ei

pane 5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–6

sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel kohustas kohus Liina Bahovski

käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi.

4. Kohus lahendas otsuses muuhulgas ka menetluskulude küsimuse. Sealhulgas määras kohus

otsuse resolutsiooni p-s 9 välja mõista Liina Bahovskilt riigi tuludesse sundraha, ekspertiisikulu

ning viimaks ka kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 1137,64 eurot (kokku menetluskulud 3101,64

eurot). Otsuse resolutsiooni p-s 12 määras kohus jätta rahuldamata kaitsja vandeadvokaadi abi

Kadi Sitska 26. juulil 2021 esitatud tasutaotluse.

Apellatsioon

5. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni kaitsja Kadi Sitska.

6. Apellatsioonis taotletakse järgmist: tühistada Harju Maakohtu 25.08.2021 otsus Liina

Bahovski karistamises, tehes uue otsuse, millega jätta mõistetud karistus täies ulatuses

täitmisele pööramata; tühistada Harju Maakohtu sama otsuse resolutiivosa p 12, rahuldades

kaitsja 26.07.2021 esitatud tasutaotlus, ning resolutiivosa p 9 osaliselt, jättes kaitsjatasu

summas 1137,64 eurot riigi kanda.

7. Kaitsja tugineb maakohtu otsuse vaidlustamisel järgmistele seisukohtadele.

8. Karistuse puutuvas osas leiab kaitsja, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo süüdimõistetu

isikule KrMS § 338 p 4 mõttes ning kohus on eksinud ka KrMS § 338 p 2 suhtes, st on

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

9. Kohus asus seisukohale, et süüdistatava kohtus antud ütlused on usaldusväärsed osaliselt.

kohus leidis, et süüdistatav on kohtueelses menetluses andnud ütluseid, et ta sihtis tahtlikult

süüdistatava pea piirkonda relvaga, kuid kohtuistungil väitis, et ta lasu toimumise asjaolusid ei

mäleta. Kaitsja leiab, et kohus on põhjendamatult lugenud kohtus antud ütlused

ebausaldusväärseks. Kannatanu hakkas taas rääkima oma armukesest, viies L.Bahovski

sellisesse seisundisse, et viimane avaldas soovi end tappa. Kaitsja leiab, et Liina Bahovski puhul

on tegemist tugeva hingelise erutuse seisundiga. On eluliselt usutav, et inimesel, kes surub oma

pahameelt alla ja püüab konflikti vältida, on konflikti tekkimisel ärritus suurem. Kannatanu

solvangud olid vahetud ning intensiivsed ning tulistamine pandi toime nende mõju all.

10. Kohus asus seisukohale, et pole võimalik jätta L.Bahovskile mõistetavat karistust tingimisi

täitmisele pööramata täies ulatuses ning pidas põhjendatuks karistuse kandmisest osalist

vabastamist. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et juba osaliselt kantud šokivangistusele tuleb

lisaks veel kanda nö uus šokivangistus. Nimelt oli L.Bahovski vahistatud 1 kuu ja 22 päeva.

Peale seda viibis ta 9 kuud 21 päeva elektroonilise järelevalve all. Kaitsja on seisukohal, et

käesoleval juhul on kohus kohaldanud kahekordset šokivangistust, mis ei ole aga

šokivangistuse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas.

11. Kaitsja leiab, et esinevad erandlikud asjaolud, mille tõttu pole põhjendatud L.Bahovskit

uuesti vangistust kandma saata. L.Bahovski teo põhjuseks võis olla kannatanu solvav ja alandav

käitumine L.Bahovski suhtes. Samuti on kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 7 mõttes see,

et kannatanu ja L.Bahovski on leppinud ning jätkavad kooselu, neil on ühine majapidamine.

Nad mõlemad sõltuvad majanduslikult teineteisest ning juhul kui L.Bahovski peaks minema 4

kuuks karistust kandma, siis selle tõttu kannataks kõige rohkem taas kannatanu, sest üksi ei

suudaks ta oma tervisliku seisundi tõttu majapidamist hallata. L.Bahovskile ja kannatanule

kuulub ühiselt suur kinnistu, mida plaanitakse ümberkujundada turismitaluks, et võimaldada

endale sissetulekut. Selleks on L.Bahovski registreeritud Töötukassas, et saada koolitusi, mis

aitaksid majandustegevusega alustada. Juhul kui L.Bahovski läheb uuesti vangistust kandma,

siis lükkub kogu projekt määramatusse tulevikku, mis kahjustab kannatanut nii materiaalselt,

füüsiliselt kui moraalselt. Kohtus uuritud tõenditega on tõendatud, et L.Bahovskil esineb raske

korduv XXX. L.Bahovski tegeleb alates vahi alt vabanemisest aktiivselt oma alkoholi ja tervise

probleemidega. Juhul kui L.Bahovski peab taas vangistusse naasma, siis saab suure tagasilöögi

tema XXXravi, mis on aga tema taasühiskonnastamisel võtmetähtsusega. L.Bahovskil puudub

igasugune kriminaalne taust ja käesoleva kuriteo pani ta toime hetkeajendil, mitte plaanitsetult.

Tegemist on isikuga, kelle puhul puudub jätkuv kuritegude toimpanemise oht ning seega tema

ohtlikkus ühiskonnas on minimaalne.

12. Kohtuotsuse resolutsiooni p 9 vaidlustamist põhistas kaitsja järgmiselt. KrMS § 180 lg 3

annab kohtule võimaluse jätta vajadusel osa menetluskuludest riigi kanda. Menetluskulusid

määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid.

Menetluskulud on osaliselt võimalik jätta riigi kanda, kui nende hüvitamine käib

süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Kohus vähendas küll menetluskulude suurust, kuid kaitsja

leiab, et kaitsjatasu tuleks jätta täies ulatuses riigi kanda. Kohtueelses menetluses ja kohtus ei

näidanud varasem kaitsja üles vajalikku hoolsust ning huvi oma kaitsealuse suhtes, mistõttu tuli

uuel kaitsjal menetlusse asudes taotleda kohtult kohtuliku menetluse uuendamist oluliste

L.Bahovski tervislikku seisundit puudutavate tõendite esitamiseks.

13. Kohtuotsuse resolutsiooni p 12 vaidlustamisel olid kaitsja argumendid järgmised. Harju

Maakohtu 06.07.2021 kohtumäärusega uuendas kohus kriminaalmenetluse KrMS § 307 lg 1 p

2 ja lg 2 alusel kohtuvaidluse staadiumisse ja soovis nii prokurörilt kui kaitsjalt vastuseid

määruses esitatud küsimustele. 26.07.2021 esitas kaitsja seoses kohtu küsimustele vastamisega

täiendava tasutaotluse. Kohus eksis tasu väljamõistmisest keeldumisel. Nimelt on

kohtuvaidlus, olgugi kirjalik, kohtuistung, mille eest tasutakse vastavalt kulunud ajale. Kaitsja

palus maksimaalmääras suurendada tasu ettevalmistuse eest, kuid kohtuvaidluses osalemine ei

ole ettevalmistus, vaid kohtuistung, seega ei mõjuta seda ettevalmistuse eest väljamakstav tasu.

Edasine menetlus ringkonnakohtus

14. Kohtuotsusele esitas apellatsiooni ka kannatanu, kuid kuna ta laskis apellatsioonitähtaja

mööda, jättis ringkonnakohus apellatsiooni läbi vaatamata ja tagastas selle.

15. Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2021 istungil osalesid süüdistatav, kaitsja, kannatanu ja

prokurör. Kaitsja jäi oma apellatsiooni juurde ja esitas taotluse riigi õigusabi kulu

kindlaksmääramiseks ringkonnakohtu menetluses. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu.

Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni.

16. Kannatanu toetas apellatsiooni ja palus Liina Bahovskile määratud reaalse vangistusaja

asemel terve temale määratud karistuse määramist tingimuslikuks, selgitades täpsemalt selle

põhjendusi. Kannatanu argumendid langevad suures plaanis kaitsja omadega kokku.

Muuhulgas märgib ta, et vajab L.Bahovski abi nii majapidamisküsimustes kui ka enda

toimetuleku juures. X hinnangul oleks Liina Bahovskile määratud reaalne vanglakaristus

omakorda kannatanu karistamine.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid annavad aluse selle osaliseks

rahuldamiseks. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt – nn šokivangistuse osas -

ja rahuldab seega osaliselt ka apellatsioonkaebuse. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti

alljärgnevalt, käsitledes esmalt apellatsiooniväiteid seoses karistuse (I) ja seejärel seoses

menetluskuludega (II). Viimaks teeb kohus ülejäänud vajalikud otsustused ja kokkuvõtte (III).

I. Apellatsiooni argumendid seoses karistusega

18. Kaitsja leiab, et Liina Bahovski tegutses tugeva hingelise erutuse seisundis. Samas ei

võimalda apellatsioon teha ühest järeldust selle kohta, millist õiguslikku tähendust kaitsja

sellele asjaolule omistab. KarS § 57 lg 1 p 6 näeb ühe karistust kergendava asjaoluna ette

„süüteo toimepanemise õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse

mõjul.“ Kaitsja ei ole samas väitnud, et esineks KarS § 57 lg 1 p 6 nimetatud asjaolu. Ka ei ole

ta selgelt öelnud, milline kannatanu käitumisakt oli antud juhul ühtaegu õigusvastane ja

süüdistataval hingelist eritust esile kutsuv. Apellatsioonis puudub selge ja ühemõtteline

arutluskäik, mis siis kaitsja hinnangul hingelise erutuse seisundi ikkagi esile kutsus. Esmalt jääb

apellatsioonist mulje, et kaitsja arvates kutsus hingelise erutuse esile armukesest rääkimine,

hiljem aga viitab ta selles kontekstis hoopis solvangutele (idioot vms). Samas ei saa armukesest

rääkimist pidada õigusvastaseks tegevuseks; mis puudutab aga solvanguid, siis ei ole kaitsja

viidanud ühelegi tõendile (sh süüdistatava enda ütlustele), mis kinnitaks, et just need kutsusid

esile nii tugeva hingelise erutuse seisundi, et see annaks põhjust rääkida karistust kergendavast

asjaolust. Pigem on kaitsja ise viidanud tõenditele, mis kinnitavad teistsugust põhjuslikku seost:

„Sõnumivahetusest tunnistaja Y-ga nähtub, et kannatanu olles ka ise alkoholijoobes hakkas taas

rääkima oma armukesest viies L.Bahovski sellisesse seisundisse, et viimane avaldas soovi end

tappa.“

19. Soovi ennast tappa on kaitsja käsitlenudki ühe peamise argumendina, mis viitavat hingelise

erutuse seisundile. Nõustudes küll kaitsjaga selles, et kannatanu suitsidaalsed mõtted ja

depressiivsus on asjaolud, mida saab ja peab karistuse mõistmise seisukohalt tõsiselt võtma,

tõdeb ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud tõendite ja arutluskäigu abil ei ole võimalik

tuvastada seda, et mingi konkreetne süüdistatava õigusvastane käitumisakt oleks viinud L.

Bahovski tol õhtul enesetapumõteteni. Pigem ilmneb tõenditest (mida maakohus on otsuse p-

des 100-102 mõistes süüdistatava isiku kontekstis karistuse mõistmisel arvestanud), et

depressiivsus ja sellega kaasnevad suitsidaalsed mõtted on süüdistataval esinenud pikemal

perioodil. Apellatsioonis ei ole jälgitavalt selgitatud, miks peaks võtma süüdistatava

suitsiidimõtteid arvesse veel täiendavalt, lisaks sellele, mida maakohus karistust mõistes juba

niigi arvestas. Nagu ülal viidatud, omandab tugeva hingelise erutuse seisund tähenduse KarS §

57 lg 1 p 6 kontekstis ja selle kriteeriumi kõigi eeltingimuste esinemist ei ole kaitsja

argumenteerinud.

20. Kaitsja on viidanud ka KarS § 57 lg-le 2 (karistuse kohaldamisel võib arvestada ka KarS §

57 lõikes 1 loetlemata asjaolusid) ja rääkinud kannatanu provokatsioonist. Apellatsiooni

lähemal kõrvutamisel selles kohas osundatud Riigikohtu lahendiga ilmneb aga siiski, et siia on

kaitsja lihtsalt kopeerinud lõigu Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-72-16. Sellele kopeeritud tsitaadile

järgneb kaitsja väide, mis puudutab konkreetselt käesolevat kaasust: „Käesoleval juhul on

kohus täiesti ilmselgelt tuvastanud, et L.Bahovski teo põhjuseks võis olla kannatanu solvav ja

alandav käitumine L.Bahovski suhtes.“ Ringkonnakohus, olles maakohtu otsusega tutvunud, ei

sedasta selles maakohtu niisugust järeldust, mistõttu ei saa siin kaitsjaga nõustuda. Ka kaitsja

poolt apellatsioonis vahendatud tõenditest ja kohtuotsuse refereeringutest ei ole jälgitavalt

tuvastatav, kus tema arvab maakohtu otsuses sellise sedastuse esinevat.

21. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtu otsuses ei ole tõepoolest esitatud eraldi põhjendusi,

millest saaks järeldada, et maakohus kaalus karistuse kontekstis otseselt kannatanu käitumise

mõju. Sellegipoolest pole põhjust väita, et kannatanu käitumise hindamata jätmisega karistuse

kontekstis kaasnes maakohtu põhjendamatu kohtuotsus. Ringkonnakohus osutab, et kaitsja

esialgses kohtukõnes ega ka uuendatud kohtuvaidluste ajal esitatud kaitsja täiendustes ei toodud

seda asjaolu karistuse kontekstis esile, mistõttu puudus maakohtul ka põhjus selle küsimuse

vaagimiseks. Seejuures juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kuigi maakohtus vihjas kaitsja

varasema kaitsja tegevusetusele, siis selles konkreetses küsimuses ei saa siin sellele tugineda:

kohtuvaidluste ajal esitas kohtule oma seisukoha juba praegune kaitsja, kes ei maininud

kannatanu käitumist ega sellega süüdistatava hingelise erutuse seisundisse viimist asjaoluna,

mis peaks karistust mõjutama. Samas viitas kaitsja vaidlustes kannatanu depressioonile ja

suitsidaalsusele ning seda on kohus karistust mõistes ka põhjalikult arvesse võtnud.

22. Apellatsioonis on kaitsja lisaks märkinud: „Samuti on kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg

1 p 7 mõttes see, et kannatanu ja L.Bahovski on leppinud ning jätkavad kooselu, neil on ühine

majapidamine.“ Siinkohal sedastab ringkonnakohus, et leppimine kannatanuga on nähtud

karistust kergendava asjaoluna ette KarS § 57 lg 1 p-s 9 ning nagu nähtub maakohtu otsuse p-

st 95, on maakohus seda ka arvesse võtnud.

23. Kokkuvõttes ei saa mööda ka sellest, et kuriteo eest, mille puhul näeb seadus ette karistuseks

4-12 aastat vangistust, mõistis maakohus miinimumilähedase vangistuse – 5 aastat.

Apellatsioonist nähtuvalt on kaitsja sellega nõus, sest lühendamist ta ei palu. Kõigile

eelmainitud asjaoludele tuginedes leiab ringkonnakohus, et maakohtule ei ole põhjust ette heita,

et ta oleks jätnud karistuse liigi ja määra otsustamisel tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mida

seadus nõuab. Seejuures ei tuvasta ringkonnakohus ka mingeid erandlikke asjaolusid, mis oleks

karistust mõjutanud ja mida maakohus ei arvestanud.

24. Lisaks peatus kaitsja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja karistuse juures pikalt sellel,

et maakohus pidas süüdistatava ütlusi ekslikult ebausaldusväärseks (apellatsiooni p 5).

Maakohus käsitles süüdistatava ütluste usaldusväärsusega seonduvat igakülgselt otsuse p-des

11-13. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Apellatsioonist ei ilmne argumente, mis

maakohtu järeldused kummutaks. Seejuures ei võimalda apellatsioon mõista, millist tähtsust ja

õiguslikku tähendust omaks asjaolu, et süüdistatav ei mäleta juhtunut, apellatsioonis taotletu

seisukohalt. Kaitsja ei vaidlusta süüdimõistmist ega teo kvalifikatsiooni. Vaidlus ühe tõendi

usaldusväärsuse üle tundub eesmärgipäratu, kuna ei seostu ühegi kaitsja konkreetse taotlusega.

Seejuures, kuigi tõendi usaldusväärsuse hindamine on menetlusõiguslik küsimus, ei ole kaitsja

heitnud maakohtule ette ühegi menetlusnormi rikkumist, vaid on argumenteerinud hoopis

materiaalõiguse kohaldamisel toimunud minetusi (KrMS § 338 p 2 ja p 4, mitte aga § 338 p 3).

Kokkuvõttes ei anna apellandi mõttekäik ütluste usaldusväärsuse teemal alust maakohtu otsuse

tühistamiseks üheski osas.

25. Ühes ringkonnakohus apellandiga siiski nõustub ja nimelt selles, et maakohus on

kohaldanud karistuse kandmisest osalist tingimisi vabastamist (KarS § 74 lg 1 ja 2) viisil, mis

ei ole seaduse mõttega kooskõlas. Maakohtu sellekohased põhistused on raskesti jälgitavad ja

vastuolulised.

26. KarS § 74 lg 1 näeb ette, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja

süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole

otstarbekas, võib ta määrata, et süüdlase suhtes jäetakse vangistus täielikult või osaliselt

tingimisi kohaldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud oma järjekindlas praktikas

(RKKKo-d nr 3-1-1-41-04; 3-1-1-21-05; 3-1-1-99-06) seisukohale, et karistuse kandmisest

osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada

eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega.

Teisisõnu: kuna šokivangistuse abil tahetakse isikule anda n-ö tõsine hoiatus, siis avaldub

sellise sanktsiooni preventiivne toime just tema lühiajalisuses. Õiguskirjanduses (KarS

kommenteeritud väljaanne; 4. tr, KarS § 73, komm 4.2.1., autor P. Pikamäe) on seda

mõttekäiku selgitatud ka nii, et selline karistuse ühe osa täitmisele pööramine aitab vältida

karistamatuse tunnet ega kujuta oma lühiajalisuse tõttu mitte niivõrd karistuse reaalset

kandmist, vaid hoiatamist.

27. Mainitud otsuse nr 3-1-1-99-06 p-s 21 on RKK toonitanud, et karistusseadustiku mõttest

tulenevalt pole õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest vabastamise viise võrdsete ja

kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena. KarS §-dest 73 või 74 esimestest

lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele

määratavat karistust käsitada kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena), mis võib

kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku

tingimuslikult karistusest vabastamiseks, „leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele

konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida

kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist

lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud

vabaduse võtmisega seonduvat.“

28. Käesolevas asjas on oluline, et ükski menetluspool ei ole vaidlustanud mõistetud vangistuse

enda pikkust ega ka seda, et maakohus pidas võimalikuks karistusest tingimuslikult vabastamist

KarS § 74 tähenduses. Arvestades, et maakohus mõistis karistuseks 5-aastase vangistuse

(millest 1 kuu ja 22 päeva saab juba lugeda KarS § 68 alusel kantuks) ja vabastas süüdimõistetu

tingimuslikult 4,5 aasta pikkuses osas selle kandmisest, tuleb tõdeda, et üldjoontes leidis

maakohus, et karistuse võib jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Maakohus põhjendab

seda otsuse p-s 102: „… süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Samuti arvestab

kohus süüdistatava tervislikku seisundit ja asjaolu, et süüdistatav on pärast kuriteo

toimepanemist oma alkoholiprobleemiga tegelenud.“

29. Niisiis puudub iseenesest vaidlus selles, et Liina Bahovski saab tingimuslikult vabastada.

Samas, kuigi tingimisi vabastamise põhjused on seega selged, jääb väljakujunenud

kohtupraktika kontekstis ebaselgeks, miks osa karistusest siiski täitmisele pööratakse.

30. Maakohus on selgitanud seda järgmiselt (p-d 103-104): „Kohus ei pea võimalikuks jätta

süüdistatavale mõistetavat karistust tingimisi täitmisele pööramata täies ulatuses, vaid peab

põhjendatuks karistuse kandmisest osalist vabastamist. Karistuse osalise täitmisele pööramise

mõte seisneb eripreventiivses šokiefektis, mis vangistuse puhul tekitatakse süüdimõistetule

tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema

edasise käitumise suhtes./…/, tingib tema toimepandud teo ohtlikkus ja tõsidus, samuti isikust

tulenevad asjaolud nn šokivangistuse mõistmist. Süüdistatav pani kuriteo toime tulirelva

kasutades oma abikaasa suhtes, tulistades teda pea piirkonda. Seejuures tuvastas kohus tema

teos kaudse tahtluse tasandil tapmise tahtluse. Kuigi kannatanu jäi ellu, võinuks 18. mai 2020.

a sündmused lõppeda ka tema surmaga sõltumata süüdistatava poolt abi kutsumisest. Mõistetav

šokivangistus võimaldab süüdistataval mõista oma teo tõsiseid tagajärgi. Tõenditest nähtuvalt

on süüdistatava alkoholiprobleem pikaajaline. Seejuures käsitseti 18. mail 2020 alkoholi

joomisel ka relvi (ja tülitseti), mõistmata, et selline teguviis on äärmiselt ohtlik. Kuigi

süüdistatav on pärast kuriteosündmust asunud oma alkoholiprobleemiga tegelema, on see

keeruline ja pikaajaline protsess, mil esineb tihti tagasilanguseid. Lühiajalise vangistuse puhul

on L. Bahovskil võimalik oma alkoholiprobleemiga tegeleda ja positiivseid hoiakuid

kinnistada. See annaks süüdistatavale tõsise hoiatuse tema edasise käitumise suhtes. Seejuures

ei ole šokivangistusega samastatav süüdistatava poolt vahi all viibimine. Tõkendi eesmärk on

kriminaalmenetluse tagamine ja uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine. /Vahi all

viibimisega/ ei saavuta kohtu poolt mõistetava kuuekuulise šokivangistuse eesmärke, kuid vahi

all oldud aeg tuleb KarS § 68 alusel arvata karistusaja hulka.“

31. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu käsitlus karistuse osalise täitmisele pööramise

põhjendustest vastuolus senise kohtupraktikaga ja vastava instituudi mõttega. Ringkonnakohus

ei näe käesolevas asjas ka erisusi, mis annaks põhjust väljakujunenud kohtupraktikat muuta.

Väljakujunenud kohtupraktikas on karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk

üksnes nn šokivangistus ehk hoiatav mõju. Käesolevas asjas peeti L. Bahovski kahtlustatavana

kinni 18. mail 2020, misjärel ta vahistati, kuni vahistamine asendati elektroonilise valvega. L.

Bahovski oli eelvangistuses 18. maist kuni 9. juulini 2020, s.o 1 kuu ja 22 päeva. Pärast seda

on L. Bahovski olnud vabaduses. Vaidlust pole, et L. Bahovski ei olnud enne ega pärast seda

vahistamist kinnipidamiskohas olnud (I kd, tl 139 – karistusregistrisse teda kantud ei ole).

32. Ringkonnakohus ei leia maakohtu otsusest ega suuda ka ise konstrueerida argumente, mil

moel saaks L. Bahovski vabaduse veelkordne võtmine ligi neljaks kuuks mõjuda talle veel

mõjusama ning üksiti mõistliku ja vajaliku hoiatusena, et ta enam samalaadseid tegusid ei

kordaks. Maakohtuga võib nõustuda, et „tõkendi eesmärk on kriminaalmenetluse tagamine ja

uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine,“ aga sellegipoolest jääb selgusetuks, mida täpselt

mõtleb maakohus märkusega: „Seejuures ei ole šokivangistusega samastatav süüdistatava poolt

vahi all viibimine.“ Kahel meetmel võib küll olla õiguslikult erinev lähtepunkt, kuid

ringkonnakohus ei näe süüdistatavale hoiatava mõju avaldamise aspektist vahet, kas

süüdistatava vabadus on võetud vahistamise või vangistuse korras: tingimused on sarnased ning

isikule, kes pole kunagi elus sellist kogemust saanud, mõjub see samal moel. Maakohtu otsusest

ei nähtu argumente, miks peaks vangistuses viibimine mõjuma süüdistatavale vahistamisest

kuidagi kvalitatiivselt või kvantitatiivselt erinevalt ja seejuures mõjusama hoiatusena. Seda, et

süüdistatava kogemuse ja õiguste piiramise seisukohalt on meetmete mõju samane, arvestab ka

KarS § 68, mille alusel ongi loetud vahistamise aeg vangistuse hulka.

33. Maakohus on leidnud, et lühiajalise vangistuse puhul on L. Bahovskil võimalik oma

alkoholiprobleemiga tegeleda ja positiivseid hoiakuid kinnistada, kuigi märgib samas, et

süüdistatav on juba asunud alkoholiprobleemiga tegelema. Maakohus on käsitlenud oma

otsuses põhjalikult süüdistatava depressiooni ja sellega seonduvat ning asja materjalid viitavad

sellele, et suitsiidimõtetega depressioon on olnud süüdistataval paremate-halvemate

perioodidega juba pikka aega (ravilugu I kd, tl 174-177, maakohtu otsuse p-d 100-101). Ka ei

kahtle maakohus otsuses selles, et L. Bahovski on kuriteoga päädinud alkoholiprobleemiga

vabaduses tegelema asunud ja seni karskusele kindlaks jäänud. Selles kontekstis ei mõista

ringkonnakohus, miks leiab maakohus, et enam kui aasta pärast juba niigi šokina mõjunud

vahistamist annab uus neljakuuline kinnipidamiskohas viibimine lisaväärtust täiendava

hoiatusena ja on abiks alkoholiprobleemiga tegelemisel. Ringkonnakohus peab tõdema, et neil

maakohtu prognoosidel pole usutavat alust. Arvestades süüdistatava psüühikat ei pea

ringkonnakohus loogiliseks, et neli täiendavat kuud vanglas kinnistaks temas positiivseid

hoiakuid või mõjuks kuidagi konstruktiivselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kõiki asjaolusid

koos hinnates (varasem karistamatus, teo toimepanemine hetke ajel ning tingituna

alkoholijoobest, mida süüdistatav nüüd väldib, heidutavalt mõjunud vahistuskogemus) põhjust

arvata, et L. Bahovskist lähtub ilma täiendava 4-kuulise vangistuse kandmiseta suurem

kuritegude oht kui selle kandmise järel, küll aga võiks täiendav neljakuuline vangistus

süvendada süüdistatava depressiooni ja seega pigem suurendada alkoholiprobleemi

tagasilanguse ja omakorda õigusrikkumiste ohtu. Seega, kuivõrd maakohtu prognoosid

mõjuvad sisutühjadena ja asjas juba kogetud vabadusevõtmise tulemusena langeb ära ka

šokivangistuse efekt, tuleb tõdeda, et karistuse kandmisest osalist vabastamist on kohaldatud

viisil, mis ei vasta süüdistatava isikule ega seaduse mõttele. Pole põhjust arvata, et

šokivangistusel oleks praegusel juhul eripreventiivset mõju.

34. Maakohus on põhjendanud vangistuse osalist täitmisele pööramist ka üldpreventiivsete

eesmärkidega ning viidanud teo ohtlikkusele ja tõsidusele. Kuna maakohus ei selgita oma

mõttekäiku lähemalt, jääb see argument väheveenvaks ega kaalu üles tõika, et praegusel juhul

on selline karistuse individualiseerimise viis šokivangistuse olemusega vastuolus. Kui

maakohus hindas teo ohtlikkust ja tõsidust karistusmäära juures (maakohtu otsuse p-d 93-97),

siis pidas ta neid pigem vähetähtsaks, kuna mõistis alammäärale lähedase karistuse. Seetõttu ei

ole võimalik mõista, miks peaks need samad asjaolud ja/või üldpreventsioon õigustama nn

šokivangistust olukorras, kus maakohus otsustas isiku tingimisi vabastada.

35. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et maakohus on kohaldanud nö

kahekordset šokivangistust, mis ei ole kooskõlas šokivangistuse mõtte ja eesmärgiga.

II. Apellatsiooni argumendid seoses menetluskuludega

36. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 9 mõistis maakohus Liina Bahovskilt riigi tuludesse

muuhulgas kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 1137,64 eurot. Apellant leiab, et kaitsjatasu tuleks

jätta täies ulatuses riigi kanda, sest tema hinnangul ei näidanud eelmine kaitsja kohtueelses

menetluses ja kohtus üles vajalikku hoolsust ning huvi oma kaitsealuse suhtes, mistõttu tuli

uuel kaitsjal menetlusse asudes taotleda kohtult kohtuliku menetluse uuendamist oluliste

L.Bahovski tervislikku seisundit puudutavate tõendite esitamiseks.

37. Ringkonnakohus sedastab, et maakohus on juba jätnud äärmiselt märkimisväärses osas

kaitsjaga seotud kulud riigi kanda, juhindudes KrMS §-st 180 lg 3. Otsusest nähtuvalt määrati

esimesele kaitsjale J. Grossmannile tasu 1577,04 eurot ning hiljem kaitsja J. Grossmanni

haigestumise tõttu menetlusse astunud asenduskaitsjale Kadi Sitskale 2462,40 eurot. Maakohus

arvas L. Bahovski kanda määratud kaitsjale makstud tasu vaid 1137,64 euro ulatuses, ülejäänu

jättis aga riigi kanda. Kaitsja on küll teinud etteheiteid eelmise kaitsja tegevusetusele, kuid

tugineb taotluses siiski KrMS § 180 lg-le 3. See näeb ette järgmist: „Menetluskulusid määrates

arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui

menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi

kanda.“ Just nimetatud põhimõtteid ongi maakohus väljamõistetavaid menetluskulusid

määratledes arvesse võtnud ja on selle tulemusena mõistnud süüdistatavalt välja vaid pisut üle

neljandiku kõigist tekkinud riigi õigusabikuludest. Samuti on maakohus jätnud asenduskaitsja

kulud riigi kanda, kuna nende teke ei sõltunud süüdistatavast. Võttes arvesse L. Bahovski

tervislikku ja majanduslikku seisu, määras kohus KrMS § 180 lg 3 alusel lisaks, et L. Bahovski

saab menetluskulud tasuda ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud sel viisil menetluskulude osas jälgitava,

seadusliku ja õiglase (diskretsioonilise) otsustuse, mis kompenseerib ka võimalikud puudused

eelmise kaitsja tegevuses. Samas tuleb märkida, et erinevused kahe kaitsja menetlusstrateegiate

vahel ei pruugi ilmtingimata tähendada, et üks neist käitub hooletult. Seejuures ei nähtu ka

apellandi argumentatsioonist, miks peaks ühe konkreetse asjaolu kohta tõendite mitteesitamine

tähendama, et kogu eelmise kaitsja kaitsetegevus on nö nullväärtusega. Kokkuvõttes ei sedasta

ringkonnakohus maakohtu argumentatsioonis ja vastavas menetluskulu otsustuses vastuolu

seadusega ja seetõttu ei ole põhjust selles osas ka maakohtu otsust tühistada.

38. Kaitsja vaidlustas ka kohtuotsuse resolutsiooni p-i 12, millega kohus jättis rahuldamata

kaitsja K. Sitska 26. juuli 2021 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotles tasu kindlaksmääramist summas 54

eurot (ajakulu 1 h), millele lisandub käibemaks 10,80 eurot. Toiminguna on märgitud kirjalik

kohtuvaidlus vastavalt kohtumäärusele. Kaitsja on seisukohal, et kohus eksis tasu

väljamõistmisest keeldumisel, viidates sellele, et kaitsjale on kohtuvaidluse ettevalmistamise

eest juba makstud. Kaitsja leiab, et kohtuvaidluses osalemine ei ole ettevalmistus, vaid

kohtuistung ning seega ei mõjuta seda ettevalmistuse eest väljamakstav tasu.

39. Ringkonnakohus nõustub siiski maakohtu põhjendustega, mis väljenduvad maakohtu otsuse

p-des 121-122. Justiitsministri 1. augusti 2016. a määruse „Advokaadile riigi õigusabi tasu

maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi

osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil

osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes.

Määruse § 2 lg 1 kohaselt võib kohus advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada seda

tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Vaidlust

ei paista olevat selles, et I astme üldmenetluse kohtuliku arutamise nö istungiväline tasu on

antud juhul ammendunud. Maakohus rahuldas kaitsja K. Sitska 1. juuni 2021 tasutaotluse

täielikult 5. juulil 2021. Muu hulgas rahuldas kohus taotluse seoses kohtuvaidlusteks

ettevalmistusega, kriminaalasja materjalidega tutvumisega, kliendiga suhtlusega, Riigikohtu

lahenditega tutvumisega jms (s.o. kõik peale kohtuistungil osalemise) summas 1 944 eurot.

1944 on 500 % suurendusega maksimumtasu kaitsetegevuse eest I astme menetluses, kui

istungil osalemine kõrvale jätta (324 + 324X5= 1944; II kd tl 150-152).

40. Kaitsja leiab, et kirjalik kohtuvaidlus on kohtuistungil osalemine. Ringkonnakohus ei saa

sellega nõustuda. Maakohus juhindus kriminaalmenetlust uuendades (II kd, tl 144-145) KrMS

§ 307 lg-st 2, mida ta vahendas ka vastavas kohtumääruses, märkides, et KrMS § 307 lg 1 p 2

juhul „võib kohus uuendatud menetluse toimetada kirjalikus vormis, andes kohtumenetluse

pooltele mõistliku tähtaja kohtu küsimustele vastamiseks. Süüdistatava või kaitsja taotlusel

korraldatakse kohtuistung.“ Nagu nähtub viidatud sätte sõnastusest, eristatakse sellise

uuendamise puhul kohtuistungit ja kirjalikku menetlusvormi. Kohtuvaidluste uuendamine

kirjalikus vormis ei ole seega kohtuistung. Seejuures näeb seadus sõnaselgelt ette, et

kohtuistung korraldatakse süüdistatava või kaitsja taotlusel. Sellist taotlust kaitsja ega

süüdistatav antud juhul ei esitanud, kuigi maakohus juhtis spetsiaalselt kohtumääruse p-s 8

nende tähelepanu sellisele võimalusele. Seega oli kaitsjal võimalus maandada võimalik

ebaõiglus tasu osas lihtsal viisil: ta oleks saanud esitada taotluse kohtuistungi korraldamiseks,

seejärel esitada istungil osalemise eest tasutaotluse ja oleks eelduslikul saanud ka täiendava

hüvitise, mis olnuks kooskõlas ka Justiitsministri Määruse § 6 lg-ga 3. Praegu aga kaitsja

kohtuistungit ei taotlenud ja maakohus seda seetõttu ka ei korraldanud. Järelikult ei saa lugeda

kaitsja kirjalikku vastust kohtuistungil osalemiseks.

41. Kokkuvõttes toimis maakohus taotlust rahuldamata jättes kehtiva õiguse kohaselt ja õigesti,

arvestades, et Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra valdkonna eest vastutav minister.

Eelmainitud ministri määrusest maakohus juhinduski. Asjaolu, et kirjaliku arvamuse andmine

uuendatud kohtuvaidluses ei ole samastatav kohtuvaidluseks ettevalmistamisega, nagu rõhutab

kaitsja, ei oma siin tähtsust, sest Määruse § 6 lg 3 (koosmõjus § 2 lg-ga 1) seab määratud kaitsja

tasule riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel I astme üldmenetluses

tervikuna (v.a. välja arvatud kohtuistungil osalemine) ülemise piiri. See piir oli praeguses asjas

juba saavutatud ja maakohtul puudus pädevus sellest väljuda.

III. Muud menetlusotsused ja kokkuvõte

42. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaitsja apellatsiooniga osaliselt. Maakohtu

otsuse põhistused on olnud kohati puudulikud, viies materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni

ning süüdimõistetu isikule mittevastava karistuse mõistmiseni. Maakohus on otsust KarS § 74

kohaldamisel ja vangistuse osaliselt täitmisele pööramisel vajalikul määral põhjendamata jättes

rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustust. Tegemist on

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja ringkonnakohtul

oli võimalik see ise kõrvaldada. Samuti on maakohus eiranud materiaalõiguse õigusjärelmi

individualiseerimisnõudeid, mistõttu on alus maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas nii

KrMS § 338 p 2, 3 kui ka 4 alusel (materiaalõiguse ebaõige kohaldamine,

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ja mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi

mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule). Neil põhjustel tuleb tühistada

meekohtu otsuse resolutsiooni punktid 2-5. Kuna maakohtu otsuses on KarS § 68 kohaldamine

põimunud kohe kandmisele kuuluva vangistuse osa määratlemisega, tuleb otsus tühistada

paratamatult ka selle osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, jättes mõistetud ja

kandmata vangistuse KrMS § 74 ja 75 kohaselt tingimuslikult kohaldamata, jättes katseajale

kehtima samad tingimused, mis tulenevad maakohtu otsusest. Sealhulgas jääb muutumatult

kehtima maakohtu otsusega KarS § 75 lg 2 p 2 alusel määratud kohustus käitumiskontrolli ajal

alkoholi mitte tarbida. Kaitsja on taotlenud tühistada Harju Maakohtu 25.08.2021 otsus Liina

Bahovski karistamises, tehes uue otsuse, millega jätta mõistetud karistus täies ulatuses

täitmisele pööramata. Selle taotluse saab ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt rahuldada.

Muud apellandi taotlused jäävad tagajärjetuks.

43. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2, 3 ja 4, § 339

lg-le 2 ning § 340 lg 2 p-le 3 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha selles osas uus

otsus, millega jätta kogu karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat 10 kuud ja 22 päeva vangistust,

KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui Liina Bahovski ei pane 5 aasta pikkuse

katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid

ning KarS § 75 lg 2 p 2 alusel pandud kohustust mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal alkoholi.

Muus osas jätab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

44. L. Bahovski kaitsja K. Sitska on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud

õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu

ja kulude suuruseks kokku 324 eurot. Taotluse kohaselt on apellatsiooni koostamise ajakulu

240 minutit ning sellele vastava tasu suurus 216 eurot, kohtuistungil osalemise ajakulu 60

minutit ja sellele vastav tasu suurus 54 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o 54 eurot,

kokku 324 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades

põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1

tulenevalt menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda.

45. KrMS § 4081 lg 3, mida kohaldas oma otsuse tegemisel maakohus, näeb ette, et kui

kohtulahendi põhiosa või põhjendav osa sisaldab eriliiki isikuandmeid või isikuandmeid, mille

suhtes kehtib seadusega ettenähtud muu juurdepääsupiirang ning kohtulahend võimaldab isiku

tuvastamist ka vaatamata sellele, et nimed ja muud isikuandmed on asendatud initsiaalide või

tähemärgiga, avalikustab kohus omal algatusel või andmesubjekti taotlusel ainult kohtulahendi

sissejuhatuse ja resolutiiv- või lõpposa. Praegusel juhul sisaldab ringkonnakohtu otsus

mõningal määral süüdistatava terviseandmeid, mis on eriliiki isikuandmed. Kuigi sätte

sõnastusest („avalikustab“) võib jääda mulje, et juurdepääsu piiramine kohtulahendile on

terviseandmete korral kohustuslik, ei pea ringkonnakohus sellist tõlgendust seadust

süstemaatiliselt tõlgendades võimalikuks ega loogiliseks, sest vastasel korral poleks mõtet viitel

andmesubjekti taotlusele. Praegusel juhul vaatas ringkonnakohus asja läbi avalikul

kohtuistungil ning menetlusosalised ei taotlenud istungil käsitletud andmetele juurdepääsu

piiramist. Sellest tulenevalt ja arvestades, et ringkonnakohtu otsuses on eriliiki andmete hulk

pigem napp, ei näe ringkonnakohus nimetatud sätte kohaldamiseks põhjust ka omal algatusel.

Allkirjastatud digitaalselt