1-20-3017/286 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

3. november 2021

Kohtuasja number

1-20-3017

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Samira Dementieva süüdistuses KarS § 133 lg

2 p 1, 2, 7, § 214 lg 2 p-de 1, 4, 5 järgi,

Gevork Ovsepian süüdistuses KarS § 133 lg 2 p-de 1, 2, 7;

§ 214 lg 1; § 201 lg 1 järgi,

Ilja Sirotkin süüdistuses KarS § 133 lg 2 p 1, 2, 7, § 323 lg 1

järgi,

Sergey Dementiev süüdistuses KarS § 133 lg 2 p 2, 7 - § 22

lg 3 järgi,

Igor Toompere süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 4, 5, § 133 lg 2

p-de 2, 7 järgi,

Artjom Puškin süüdistuses KarS § 133 lg 2 p 1, 2, 7 järgi ja

A.A. süüdistuses KarS § 133 lg 2 p 2, 7; § 214 lg 2 p 4, 5

järgi, üldmenetluses korras

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 29. jaanuari 2021. a otsus

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Mari Luuk

Apellandid

Süüdistatav

Samira

Dementieva

(49601253736);

elukoht

XXX;

viibimiskoht

Viru

Vangla;

Venemaa

Föderatsiooni

kodakondsus; töökoht puudub; eelnevalt kriminaalkorras

karistamata. Kahtlustatavana kinni peetud 22.11.2019; Viru

Maakohtu 23.11.2019 määrusega kohaldatud tõkendina

vahistamist kuni 2 kuuks, mida pikendati kuni 6 kuuni;

kohtumenetluses viibib vahi all.

Kaitsja Evgenii Erro

Süüdistatav

Gevork Ovsepian ik 38410290077; elukoht XXX;

viibimiskoht

Viru

Vangla;

Venemaa

Föderatsiooni

kodakondsus; töökoht puudub; Eesti Vabariigis eelnevalt

kriminaalkorras karistamata. Kahtlustatavana kinni peetud

22.11.2019;

Viru

Maakohtu

23.11.2019

määrusega

kohaldatud tõkendina vahistamist kuni 2 kuuks, mida

pikendati kuni 6 kuuni; kohtumenetluses viibib vahi all

Kaitsja Advokaat Ilya Zuev

Süüdistatav

Igor

Toompere

(50106163719);

elukoht

XXX;

registrijärgne elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodakondsus;

emakeel

vene

keel;

töökoht

puudub;

eelnevalt

kriminaalkorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole.

Kaitsja Deniss Matvejev

Kriminaalasja läbivaatamise

viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021. a otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Grandman Law Firm Gevork Ovsepianile

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 388

eurot 80 senti (sealhulgas käibemaks 64 eurot 80 senti) ning mõista see

menetluskulu Gevork Ovsipeanilt Eesti Vabariigi kasuks välja.

3. Määrata

OÜ-le

Narva

Esimene

Advokaadibüroo

Igor

Toomperele

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 388

eurot 80 senti (sealhulgas käibemaks 64 eurot ja 80 senti) ning mõista see

menetluskulu Igor Toomperelt Eesti Vabariigi kasuks välja.

4. Menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri

märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30

päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks

tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile

täitemenetluse läbiviimiseks.

5. Jätta Samira Dementieval apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema enda

kanda.

6. Jätta

rahuldamata

Samira

Dementieva

ja

Gevork

Ovsepiani

taotlus

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.

7. Jätta rahuldamata Samira Dementieva taotlus vahistamise asendamiseks

elektroonilise valvega.

EDASIKAEBAMISE KORD: Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi

kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või

kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Gevork Ovsepiani, Samira Dementievat, Ilja Sirotkinit ja Artjom Puškinit ning A.A. it

süüdistatakse KarS § 133 lg 2 p-de 1, 2, 7 järgi. Süüdistuse kohaselt lõi G. Ovsepian

ajavahemikul 15. maist kuni 17. juulini 2019 grupis koos Samira Dementieva, Ilja Sirotkini,

Artjom Puškini ja alaealise A.A. iga inimkaubandusega tegeleva isikute grupi. Selle eesmärgiks

varalise kasu saamine kasutades ära inimkaubanduse ohvrite haavatavat seisundit. Isikute

tegevusele aitas kaasa ka Sergei Dementjev (keda süüdistati KarS § 133 lg 2 p-de 2,7 - § 22 lg

3 järgi).

G. Ovsepian, S. Dementieva ja teised grupi liikmed asetasid kannatanud M.V. i, N.T. i ja A.I. i

korduvalt olukorda, kus nad olid sunnitud Soome Vabariigis erinevatest poodidest kaupa

varastama. Selleks meelitasid grupi liikmed kannatanud Soome Vabariiki tööle lubades

ametlikku tööd: kauba vastuvõtt, pakendamine ja laadimine. Neile lubati kahe töönädala eest

maksta 700 eurot. Tööandja pidi kindlustama elamise ja toitlustamise.

S. Dementieva roll oli otsida ja värvata isikuid ise või teiste vahendusel, et neid ära kasutada

Soome Vabariigis varguste toimepanemisel.

2019. a alguses värbas I. Sirotkin Narvas tööle M.V. i, kellelt ta sai foto koos passiandmetega,

mille edastas S. Dementievale. Viimane ostis M.V. ile laevapileti 15. maiks 2019 kella 17.00

ning ta sõitis koos S. Dementieva, A. Puškini, G. Ovsepiani, I. Sirotkiniga Soome Vabariiki.

2019. a mai alguses värbas I. Sirotkin analoogselt tööle A.I. i. Ta sai 21. mail 2019 A.I. ilt foto

tema passiandmetega, edastas selle S. Dementievale, kes ostis laevapileti Tallinnast Helsingisse

22. maiks 2019 kella 10.30. A.I. ile tulid sadamasse vastu G. Ovsepian, I. Sirotkin ja A. Puškin

ning viisid ta Kotka linnas asuvasse 2-toalisse korterisse.

2019. a juuni alguses ja tegutsedes kokkuleppel A.A. iga värbas S. Dementieva Narvas Soome

Vabariiki tööle alaealise N.T. i. 8. juunil 2019 ostsid S. Dementieva ja S. Dementjev N.T. ile

bussipileti Narvast Tallinnasse, et saata ta Soome tööle. Sergey Dementiev saatis kannatanu 8.

juunil 2019 kella 10.30 ajal liinibussiga Tallinna bussijaama ja sealt edasi Tallinki laevale Star.

Sellisel viisil kindlustas S. Dementieva läbi Sergey Dementievi, et N.T. ikka läheb Soome ega

mõtle ümber. 8. juunil 2019. kella 18.30 paiku tulid N.T. ile vastu autoga G. Ovsepian, I.

Sirotkin ja A. Puškin ning ta viidi Kotka linna 2-toalisse korterisse.

15. maist kuni 4. juunini 2019 asetas G. Ovsepian korduvalt M.V. i olukorda, kus ta oli oma

tahte vastaselt sunnitud toime panema varguseid.

22. maist kuni 3. juunini 2019 asetas G. Ovsepian A.I. i ja 8. kuni 20. juunini 2019 alaealise

N.T. i olukorda, kus kannatanutelt võeti ära vabadus, isiklikud dokumendid ja sidevahendid

(mobiiltelefonid). Sellega võeti neilt ära võimalus pöörduda abi järele. Kui neile aga

mobiiltelefon anti, viibis kõrval G. Ovsepian ja kontrollis kannatanute suhtlust lähedastega.

Samal ajal kasutas G. Ovsepian A.I. i, M.V. i ja N.T. i suhtes vägivalda, ähvardades neid

tapmise või lähedastele tervisekahjustuse tekitamisega.

M.V. it ähvardas ta varastama mitteminemise korral lõualuu murdmisega ning lubas kutsuda

Venemaalt isikud, kes ta mättasse löövad. Kannatanute M.V. it ja A.I. it ähvardas ta veel

sellega, et kui need varastavad vähe kaupa, siis murrab ta neil lõualuud. Ta andis kannatanutele

mõista, et A.I. peab Soomest lahkumiseks maksma 1000 eurot ja M.V. i 2000 eurot. Palga

saamiseks aga poest rohkem varastama. Ta sundis kannatanuid varastama öeldes: „Kui süüa

pole, minge varastage, riideid pole varastage“ ning andis mõista, et kui keegi politseisse

pöördub, siis tapab ta A.I. i ja M.V. i pered. Kannatanu A.I. it alandas G. Ovsepian ka vaimselt,

öeldes: „Sa kas varastad, või pole sa mitte keegi“. Selle tagajärjel tundis A.I. segadust, alandust

ja hirmu. A.I. it sundis G. Ovsepian ka Soomes asuvat korterit koristama, pesema nõusid ja

tegema kodutöid.

Alaealise N.T. i suhtes kasutas G. Ovsepian ähvardust: „Me teame, kus sa elad! Teame, et su

vanaemal oli insult. Kui keeldud varastamast, siis ei saa sa istuda ega käia, unustad, kuidas

hingata ja ei hinga, kuni ma luban“. Lisaks sundis ta N.T. it kõikide järelt koristama ning nõusid

ja põrandat pesema.

Sellisel viisil (vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse ja kahju tekitamisega ähvardamisega) ning

kasutades ära inimkaubanduse ohvrite haavatavat seisundit, asetas ja hoidis G. Ovsepian

kannatanuid olukorras, kus need olid sunnitud toime panema vargusi ja täitma neile

vastumeelseid kohustusi.

M.V. i oli G. Ovsepiani, I. Sirotkini ja A. Puškini kontrollimise ja juhtimise all tahtevastaselt

korduvalt toime panema kaupade vargusi Kotkas ja Helsingis asuvatest poodidest. Päeva

jooksul pidi ta panema toime vargusi 8-10 kauplusest vähemalt 150 euro eest iga kord.

A.I. oli G. Ovsepiani, I. Sirotkini ja A. Puškini kontrollimise ja juhtimise all tahtevastaselt

korduvalt toime panema kaupade vargusi ja varastama kokku vähemalt 1000 euro väärtuses

kaupa Kotka ja Helsingi kauplustest.

Alaealine N.T. oli G. Ovsepiani, I. Sirotkini ja A. Puškini kontrollimise ja juhtimise all

korduvalt tahtevastaselt toime panema vargusi vähemalt 30 kauplusest Kotkas ja Helsingis. Ta

oli sunnitud varastama 8-11 kauplusest vähemalt 50 euro eest korraga.

Kannatanute M.V. i, A.I. i ja N.T. i tegevust poes kontrollisid vahetult I. Sirotkin ja A. Puškin,

samas kui poodi sõidutas G. Ovsepian, kes andis ka juhiseid, mida varastada ning kontrollis

vahetult peale varastamist, mida ja kui palju varastati.

G. Ovsepian koos S. Dementievaga tegutsedes varalise kasu saamise eesmärgil nii Soome kui

Eesti territooriumil korraldasid varastatud kauba edasise transpordi pannes 2019. a suvel

internetiportaalidesse töökuulutused autojuhtide leidmiseks, kes vedasid kauba Soomest

Eestisse. Varastatud kaup hoiustati kuni Venemaale saatmiseni S. Dementieva ja G. Ovsepiani

valduses korteris XXX . Töökuulutuste kaudu leiti inimesed, kellel oli vaba pääs Venemaale,

et toimetada varastatud kaup sinna.

2. G. Ovsepiani süüdistatakse lisaks KarS § 214 lg 1 järgi. G. Ovsepian ajavahemikul 2019. a

juunist täpselt tuvastamata ajal nõudis Soomes ja Eestis M.V. ilt varalise kasu saamise

eesmärgil 2000-eurose võla tagastamist. Võlg oli tekkinud sellega, et M.V. i ei pannud Soomes

toime piisavalt vargusi, kuna Soome politsei pidas ta 4. juunil 2019. a kinni ja saatis Soome

Vabariigist välja. G. Ovsepian ähvardas kannatanut talle internetiportaali VK.COM kaudu

häälsõnumeid saates. Samuti saatis ta SMS-sõnumeid ähvarduste ja lubadustega kasutada

kannatanu suhtes füüsilist vägivalda: lüüa kannatanu mättasse, hakata teda taga kiusama, läbi

peksta, panna iga päev ja kaua kannatama, teha lõpp kannatanu perega ja tappa kogu pere. M.V.

i, olles Soomes viibimise ajal korduvalt tundnud G. Ovsepiani psühholoogilist vägivalda

(alandamist, mõnitamist, vabaduse piiramist), võttis neid ähvardusi reaalselt, tundis reaalset

ohtu endale ja lähedastele ning kartis enda ja oma lähedaste elu ja tervise pärast. Seetõttu kandis

ta 12. juunil 2019 ähvarduste tõttu L.V. i Swedbanki kontolt 100 eurot ja 26. juunil 2019 50

eurot A. Puškini pangakontole. Saadud raha võttis G. Ovsepian endale.

3. S. Dementievat, I. Toomperet ja A.A. it süüdistatakse KarS § 214 lg 2 p-de 4,5 järgi selles,

et nemad varalise kasu saamise eesmärgil ja eelneval kokkuleppel nõudsid alaealiselt N.T. ilt

väidetavat võlga 1500 eurot. Väidetav võlg oli tekkinud seoses sellega, et S. Dementieva ei

saanud piisavalt varalist kasu N.T. i vargustest seoses tema kinnipidamisega Soomes 20. juunil

2019. a ja Soome Vabariigist väljasaatmisega.

2019. a juunikuus kohtusid I. Toompere, A.A. , S. Dementieva Narvas Võidu tn 8 maja juures

kannatanu N.T. iga. Kui kannatanu keeldus raha maksmisest, lõi I. Toompere N.T. it kolm

korda rusikaga rinna piirkonda, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. Pärast seda jätkas

I. Toompere kannatanu ähvardamist. Ta lubas, et kui N.T. neile raha ei anna, siis nad „annavad

talle nuga“. Samal ajal kannatanu N.T. i kõrval seisnud S. Dementieva ähvardas alaealist N.T.

it sõnadega: „Anname nuga, anname nuga“. Samuti ütles S. Dementieva, et üks noormees jäi

mustlannale teele ette ja ta poodi üles. A.A. ähvardas N.T. it: „Küll sa raha ära maksad, kus sa

pääsed, me teame kus sa elad!“ Kannatanu pidas ähvardusi reaalseteks.

21. juunil 2019. a Narvas, Tallinna mnt 52 kella 19.10 paiku piirasid S. Dementieva,

I. Toompere ja A.A. sõiduautos BMW 5201 (XXX ) samas autos viibinud alaealise N.T. i

vabadust. Seejuures nõudis S. Dementieva, et N.T. hakkaks 1500 euro suuruse võla

kustutamiseks varastama Narva Grossi kauplustest kaupa. N.T. võttis ähvardusi tõsiselt ja

varastas Grossi kauplusest 7 euro väärtuses kaupa. Peale varguse toimepanemist ähvardas S.

Dementieva kannatanut, et kui ta peaks sellest politseile või oma tuttavatele rääkima, siis ta

tapab ta ära ja kannatanu saab nuga. I. Toompere aga ähvardas kannatanut, et kui ta politseile

või oma tuttavatele räägib, siis „me anname sulle nuga!“

S. Dementieva ähvardas võla mittetasumisel alaealist N.T. it ka läbi kolmandate isikute,

edastades K.T. kaudu kannatanule sõnumi, et kui temaga kontakti ei saa, siis lähevad noad

käiku ja hakatakse pussitama. 12. juulil 2019 kasutades A.G. netiportaali VK.COM edastas S.

Dementieva N.T. ile kaks häälsõnumit, mille sisuks oli vägivald kannatanu ja tema lähedase

isiku suhtes.

16. juulil 2019. a kell 20.28 sundisid A.A. , I. Toompere ja S. Dementieva alaealist N.T. it võla

tagastamise nõudmisel varastama Narvas, Rakvere tn 71 asuvast Grossi kauplusest.

Kannatanuga koos suundusid kauplusesse A.A. ja I. Toompere, kes vahetult kontrollisid tema

tegevust. N.T. ei viinud vargust lõpuni ja pöördus poe töötaja poole, kes kutsus politsei.

Alaealine N.T. teadis, et S. Dementieva tutvusringkonda kuulub G. Ovsepian, kes kannatanu

suhtes Soomes korduvalt psühholoogilist vägivalda kasutas teda alandades, mõnitades ja

vabadust piirates. Ta võttis ähvardusi tõsiselt, tundis ohtu enda ja oma lähedaste elule ning

kartis nende elu ja tervise pärast.

S. Dementievale, A.A. ile ja I. Toomeperele heideti ette varalise kasu üleandmise nõudmist

vägivalla kasutamise, tervise kahjustamisega ähvardamise ja isikult vabaduse võtmisega grupi

poolt.

4. Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021. a otsusega tunnistati S. Dementieva süüdi KarS § 133 lg

2 p-de 1, 2, 7 järgi. Talle mõisteti karistuseks vangistus 6 aastat. S. Dementieva mõisteti süüdi

ka KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4, 5 järgi mõistes talle vangistuseks 4 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel

mõisteti S. Dementievale liitkaristuseks 7 aastat vangistust, mille algusajaks loeti 22. november

2019. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumise või karistustähtaja

saabumiseni. S. Dementievalt mõisteti välja menetluskuludena 10 578,20 eurot, mis määrati

tasumisele 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

5. G. Ovsepian tunnistati süüdi KarS § 133 lg 2 p-de 1, 2, 7 järgi karistades teda vangistusega

6 aastat. Ta tunnistati süüdi ka KarS § 214 lg 1 järgi, mõistes karistuseks 3 aastat. KarS § 64 lg

1 alusel mõisteti G. Ovsepianile liitkaristuseks 7 aastat vangistust algusajaga 22. november

2019. Vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumise või karistustähtaja

saabumiseni. Lisakaristusena kohaldati G. Ovsepianile väljasaatmist koos Eesti Vabariiki

sissesõidukeeluga 10 aastaks alates Eesti Vabariigist väljasaatmisest. G. Ovsepianilt mõisteti

menetluskuludena välja 10 863,20 eurot, mis määrati tasumisele ositi 1 aasta jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest. G. Ovsepianilt mõisteti kannatanu M.V. i kasuks välja tsiviilhagi –

varaline kahju 490 eurot. Mittevaralise kahjuna mõisteti temalt M.V. i kasuks välja 2000 eurot.

6. Kannatanu N.T. i tsiviilhagi rahuldati osaliselt. S. Dementievalt ja G. Ovsepianilt mõisteti

solidaarselt N.T. i kasuks välja varaline kahju summas 579,60 eurot ja mittevaraline kahju

summas 2 000 eurot.

7. I. Toompere mõisteti õigeks KarS § 133 lg 2 p-de 2, 7 järgi. Ta tunnistati süüdi KarS § 214

lg 2 p-de 4, 5 järgi, mõistes karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrati,

et mõistetud karistus jäetakse täitmisele pööramata tingimusel, et I. Toompere ei pane 5 aasta

pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja kulgemist arvestatakse alates 29.

jaanuarist 2021. Kaitsjatasu jäeti osaliselt, s.o summas 4138,86 eurot, riigi kanda. I. Toomperelt

mõisteti riigi kasuks välja sundraha ja riigi õigusabi kulu summas 5600 eurot, mis tuleb tasuda

1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

8. A.A. mõisteti õigeks KarS § 133 lg 2 p-de 2,7 järgi. Ta tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p-

de 4,5 järgi, mõistes karistuseks 4 aastat vangistust. Kohaldades KarS § 74 lg-d 1,3 jäeti

mõistetud karistus täitmisele pööramata, kui A.A. ei pane 4 aasta ja 6 kuu jooksul toime uut

kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätstatud kontrollnõudeid. Tema katseaeg algas

29. jaanuarist 2021.

9. I. Sirotkin mõisteti õigeks KarS § 133 lg 2 p-de 1,2,7 järgi. Ta tunnistati süüdi KarS § 323 lg

1 järgi, mõistes 6 kuud vangistust, mida KarS § 73 lg-te 1,3 alusel ei pöörata täitmisele, kui I.

Sirotkin ei pane 2-aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

10. Sergey Dementiev mõisteti õigeks KarS § 133 lg 2 p-de 2,7 - § 22 lg 3 järgi.

11. A. Puškin mõisteti õigeks KarS § 133 lg 2 p-de 1,2,7 järgi.

12. A.A. i, I. Sirotkini, S. Dementievi ja A. Puškini osas apellatsioonimenetlust ei toimu.

MAAKOHTU SEISUKOHT

S. Dementieva ja G. Ovsepiani süüdistus KarS § 133 lg 2 p-de 1,2,7 järgi

13. Kannatanuid peteti ja meelitati tööle Eestis, ent kasutati kuritegeliku tulu saamiseks ära

Soomes. KarS § 6 kohaselt allub tegu Eesti karistusseadustikule.

14. Vaidlus puudub selles, et S. Dementieva ja G. Ovsepian pakkusid süüdistuses nimetatud

ajal ja kohas ning kooskõlastatult isiklikult ja I. Sirotkini kaudu kannatanutele Soomes raha

teenimise võimalust. Kannatanu N.T. ile ostis laevapileti S. Dementieva palvel tema vend, kes

saatis kannatanu Tallinna sadamasse. Vaidluse all ei ole seegi, et Soomes hakkasid kannatanud

kaupa varastama, see toimetati hiljem S. Dementieva ja G. Ovsepiani juhendamisel Eestisse ja

seejärel üle piiri Venemaale. Varguste eest pidid kannatanud ja A. Puškin ning I. Sirotkin saama

nn „töötasu“. Neid asjaolusid tõendavad süüdistatavate, aga ka kannatanute ja tunnistajate

ütlused ning kirjalikud tõendid (N.T. i Soomest väljasaatmine, S. Dementieva ja G. Ovsepiani

elukohtades ja kasutatud sõiduautos toimunud läbiotsimised ja vaatlusprotokollid, laenuleping

D.M. i nimele, ostu-müügi tšekid Soome kauplustest ning Eesti-Vene piiri ületamisega seotud

dokumendid).

15. A.I. i, M.V. i, I. Sirotkini, A. Puškini ja N.T. i kinnipidamist seoses vargustega kinnitavad

dokumentaalsed tõendid. Vaadeldud on ka kirjavahetust, mida S. Dementieva pidas I.S. i ja

S.T. iga seoses kauba veoga Soomest Eestisse.

16. G. Ovsepian ja S. Dementieva panid toime inimkaubanduse. Ehkki nad süüdistavad

teineteist vastastikku, osutavad tõendid kooskõlastatud ühise tahtlusega tegevusele.

17. Kohus luges süüteo tõendatuks kannatanute N.T. i, M.V. i ja A.I. i ütlustega. Kannatanute

ütlusi kinnitavad ka tunnistaja L.V., I.T. ja J.I. ütlused ning A. Puškini arvelduskonto väljavõte.

Osaliselt kinnitab kannatanu M.V. i ütlusi ka süüdistatav I. Sirotkin. Ka süüdistatava A. Puškini

eeluurimisel antud ütlused kinnitavad, et G. Ovsepian ja S. Dementieva teda petsid, pakkudes

Soomes laotööd. Kohtus antud ütluste muutmist ta aga veenvalt selgitada ei osanud ning hakkas

väitma, et kõik kannatanud olid algusest peale teadlikud, et Soomes tuleb varastada ning N.T.

isegi soovis seda, sest varastas juba Eestis. Samal ajal aga kinnitas A. Puškin sedagi, et kuigi ta

Soomes vabatahtlikult varastas, ei saanud ta Eestisse tagasi sõita, sest tal puudus isiklik raha

ning minemasõitmisel ei saaks ta lubatud raha kätte. Süüdistatava ütlustest tuleneb seegi, et

S. Dementieva ja G. Ovsepian tegutsesid Soomes kooskõlastatult („Samira rääkis sama juttu,

mida Gevork rääkis“) ning et Soomes Gevork karjus nende peale ja sõimas neid.

18. Kohus luges ülaltoodud tõenditega tõendatuks, et kannatanud meelitati Soome pettusega.

Kui kannatanud olid Eestist lahkunud, sunniti neid varastama (kõik kolm kannatanut kinnitasid,

et ei soovinud varastada). S. Dementieva ja G. Ovsepian kasutasid kannatanute haavatavat

seisundit – tegemist oli noorte (N.T. oli ka lisaks alaealine), elukogemuseta ja kehvas

majanduslikus olukorras isikutega, kellel Soome saabudes ei olnud raha, elukohta ja kes ei

osanud keelt. Sellisena sattusid nad sõltuvusse G. Ovsepianist ja S. Dementievast, kes võisid

pakkuda toitu ja peavarju. G. Ovsepian ja S. Dementieva aga tegutsesid kooskõlastatult ja ühise

tahtlusega, sundides kannatanuid enda kasuks varastama.

19. G. Ovsepian tegi kõik kannatanute lahkumise välistamiseks: ähvardas vägivalla

kasutamisega ning võlgujäämisega. Seega oli tegelikkuses kannatanute liikumisvabadus

piiratud. Kannatanud võtsid ähvardusi tõsiselt, mida näitab see, et grupist lahkusid nad alles

siis, kui neid politsei tabas. Mingil ajavahemikul ei teadnud ka teised grupi liikmed, kus nad

asuvad ja millal politsei nad vabastab.

20. S. Dementieva ütlusi selles, et ta tegutses vaid G. Ovsepiani survel, kohus usaldusväärseks

ei lugenud. Kannatanute ja süüdistatavate ütluste kohaselt tülitsesid S. Dementieva ja

G. Ovsepian pidevalt, ent need olid omavahelised tülid, mis organiseeritud „ärisse“ ei

puutunud. S. Dementieva rahulolematus G. Ovsepiani julma käitumise osas ei tähenda, et ta oli

vastu sellele, kuidas ühine „äri“ toimus ja sunniviisiliselt tegutses. Kannatanute ja

süüdistatavate ütluste kohaselt leidis just S. Dementieva isikud, kes hakkasid tema ja

G. Ovsepiani heaks Soomes varastama ning pettis osasid neist (kannatanud ja I. Sirotkin). Tema

organisseris ka varastatud kauba väljaveo Soomest Eestisse ja edasi Venemaale (süüditatavate

ja tunnistajate S. i, T. i, M. i ja O.D. ütlused).

21. Tunnistajate A.N. i ja D.N. ütlusi, et kõik varastasid vabatahtlikult, hindas kohus kriitiliselt,

sest need ei haakunud teiste tõenditega. Lisaks andis D.N. eeluurimisel vastupidiseid ütlusi,

mida ta ei osanud veenvalt selgitada.

22. G. Ovsepian ja S. Dementieva tegutsesid kaastäideviijatena võrdsete teopanustega.

G. Ovsepianile oli Eesti võõras riik, kus tal puudus suhtlusringkond ja võimalus isikute

värbamiseks Soome varguste toimepanemiseks. Seevastu S. Dementieva on kohalik paljude

tuttavatega isik. Kohus uskus G. Ovsepiani, et just S. Dementieva töötas välja kuritegeliku

skeemi, mida nad koos Eestis ja Soomes realiseerisid. Sellele viitab ka asjaolu, et S. Dementieva

on ka ise käinud Soomes poodidest varastamast (S. ja O.D. ning A. Puškini ütlused). Selline

kuritegelik kogemus puudus G. Ovsepianil. Seega olid rollid jagatud – S. Dementieva värbas

(vajadusel pettuse teel) Soome nende heaks vargile ja organiseeris transpordi Soomest kaupade

toimetamiseks Eestisse ja sealt edasi Venemaale. G. Ovsepiani ülesanne oli aga sõidutada

isikuid poodidesse kaubavargile, vedada see üüritud korterisse, kontrollida nende heaks

töötavaid isikuid ja kasutada selleks vajadusel sundi.

23. S. Dementieva ja G. Ovsepian panid inimkaubanduse toime kavatsetult. Nad seadsid

eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadsid selle saabumist või pidasid

seda võimalikuks. Kannatanute pettus ja nende suhtes tarvitatud vägivald, vabaduse piiramine

ja haavatava seisundi ärakasutamine oli rahalise kasumi saavutamiseks hädavajalik tingimus.

24. S. Dementieva, I. Toompere ja A.A. i tegevust, s.o N.T. i vargile sundimist Narvas 21. juunil

ja 16. juulil 2019, ei saa kvalifitseerida inimkaubandusena. Tegemist on väljapressimisega,

millena see on süüdistuses ka kvalifitseeritud. Sellega seoses arvestas kohus nimetatud episoodi

välja nii S. Dementieva kui ka A.A. i ja I. Toompere süüdistusest KarS § 133 järgi.

G. Ovsepiani süüdistus KarS §-de 214 ja 201 järgi

25. G. Ovsepiani süüteo luges kohus tõendatuks kannatanu M.V. i ütluste ja neid toetavate

tõenditega: kannatanu ema ütluste, panga väljavõtte ning A. Puškini selgitustega. Viimase

kinnitusel võttis ta arvelduskontole kantud raha välja ja andis selle üle G. Ovsepianile.

Kannatanu ütlustest nähtuvalt ei andnud G. Ovsepian talle mingit laenu. Kohus järeldas

kannatanule lausutud fraasist „satud traumaosakonda“, et M.V. ile anti mõista, et teda kõvasti

pekstakse. Võttes arvesse G. Ovsepiani agressiivset käitumist Soomes, oli M.V. il põhjust karta

selle lubaduse teokstegemist. Kõlari maksumust tõendab kaardimakse kviitung ja

garantiisertifikaat. Kohus luges paljasõnaliseks G. Ovsepiani väited, mille kohaselt tema ei

ähvardanud M.V. it, vaid antis talle Soomest tulles 1000 eurot võlgu ja kustutas 600 eurot

töötasuna Soomes varastamise eest ning et 72 või 75 eurot kõlari pantimise eest saadud raha

pakkus M.V. i talle ise. Need väited on eelkõige ümber lükatud M.V. i ütluste ja pandimaja

vastuskirjaga. Viimasest nähtub, et kõlari tõi pandimajja 28. oktoobril 2019 D.M. , kes sai 72

eurot. Tunnistaja D.M. kinnitas, et pantis kõlari D.-nimelise naise palvel, kellele andis üle ka

raha. Äratundmisel tundis ta D.-nimelise naisena ära D.N. . Süüdistatav S. Dementieva ütluste

kohaselt rääkis talle D.N. , et G. Ovsepian palus tal leida inimese, kelle nimele võiks kõlari

pantida.

26. G. Ovsepiani tahtlus oli algusest peale suunatud varalise kasu saamiseks väljapressimise

teel. Nii sularaha 150 eurot kui ja JBL-kõlari andis kannatanu talle üle psüühilise vägivalla

survel. Süütegu on jätkuv, sest mitu tegu olid ajalised lähedased, sama objekti vastu suunatud

ja sarnasel viisil toime pandud ning kantud ühtsest tahtlusest.

27. Süütegu vastab KarS § 214 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseisule ega vaja eraldi

kvalifitseerimist KarS § 201 järgi, sest kõlari omastamistegu on hõlmatud KarS § 214 lg-ga 1.

S. Dementieva, A.A. i ja I. Toompere süüdistus KarS § 214 järgi

28. Asjas puudub vaidlus selles, et N.T. varastas Narvas 21. juunil ja 16. juulil 2019 poodides

erinevaid esemeid ning andis need üle süüdistatavatele. Seda tõendavad nii isikulised kui ka

dokumentaalsed tõendid (Grossi poe videosalvestis ning asitõendi vaatlusprotokoll).

29. Kannatanu N.T. andis üksikasjalikke ütlusi ning tema ütlustes pole alust kahelda. Ütlusi

kinnitavad ka teised tõendid - tunnistaja A.G. kinnitusel saatis S. Dementieva N.T. ile jämedas

vormis häälsõnumeid tema telefonist kasutades tema kontot VKontaktes. See nähtub ka

vaatlusprotokollist. Ka tunnistaja I.U. i kinnitusel oli ta S. Dementieva, I. Toompere, A.A. i ja

N.T. i kohtumise juures ning seal nõudis S. Dementieva N.T. ilt varastama hakkamist Soomes

halvasti töötamise eest.

30. Kohus konstateeris, et süüdistatavate versioon I. Toompere võla nõudmise kohta on ümber

lükatud. Mõlemad kohtumised toimusid just S. Dementieva ettepanekul, kes kaasas A.A. i ja I.

Toompere. S. Dementieva lubas I.Toomperele osa N.T. ilt saadavast rahast. Seega kasutas I.

Toompere N.T. i suhtes vägivalda selleks, et tagada S. Dementieva nõude täitmist.

31. Vaatlusprotokollist ja videodest nähtub, kuidas N.T. läks Grossi poodi (Rakvere 71) talle

pandud võla tagasiteenimiseks. Teda saatsid A.A. ja I. Toompere, kes pidid tagama, et

kannatanu varastaks vajaoleva. Nad panid aktiivselt erinevat kaupa N.T. i korvidesse ja tagasid,

et kannatanu poest ei lahkuks ja täidaks korvi. Seega tegutsesid S. Dementieva, I. Toompere ja

A.A. ühise tahtlusega, milleks oli varalise kasu saamine väljapressimise teel, milleks igaüks

andis oma panuse. S. Dementieva ähvardas kannatanult ja nõudis temalt raha ning tagas A.A. i

ja I. Toompere juuresolekuga selle, et kannatanu võtaks ähvardusi tõsiselt ja käituks vastavalt

nõudmisele. I. Toompere kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ning ka A.A. ähvardas

teda. Kannatanu pandi S. Dementieva autosse istuma, millega piirati tema vabadust. Reaalset

võimalust autost lahkumiseks süüdistatavate nõusolekuta tal polnud. Ära hirmutatud kannatanu

pidi järgima süüdistatavate juhiseid oma tahte vastaselt. Subjektiivse koosseisu mõttes tegutseti

kavatsetult.

Karistused

32. G. Ovsepiani süü KarS § 133 lg 2 p-de 1,2,7 järgi on keskmine. Teo pani ta toime otsese

tahtlusega. Tema osalus pole S. Dementieva omast suurem. G. Ovsepiani füüsiline panus on

suurem, sest just tema kontrollis kannatanute tegevust Soomes, sõidutas grupi vargile, kasutas

kannatanute suhtes psüühilist ja füüsilist vägivalda. Samas töötas S. Dementieva välja

kuritegeliku skeemi, värbas isikuid ja kontrollis kauba liikumist. G. Ovsepiani karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ta on varem kohtulikult karistamata. Seega

tuleb talle mõista vangistus, mis jääb allapoole KarS § 133 lg 2 sanktsiooni keskmist määra.

33. KarS § 214 lg 1 on II astme kuritegu. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

puuduvad. G. Ovsipeani süü on keskmisest suurem - ta kasutas kannatanu M.V. i vastu kasutati

tõsiseid ähvardusi: lubadust tema ja ta pere tappa. Rahalise karistuse mõistmine ei ole

põhjendatud, kuivõrd süüdistataval puudub legaalne sissetulek. Karistuse eesmärke täidab tema

karistamine vangistusega. Karistus peab jääma natuke üle KarS § 214 lg-s 1 ette nähtud

keskmist määra. Karistuste liitmisel mõistis kohus G. Ovsepianile liitkaristuse üksikkaristusest

raskeima suurendamise teel.

34. Kohus nõustus prokuratuuri poolt taotletud lisakaristusega. G. Ovsepian on Venemaa

kodanik. Ta viibis Eestis tähtajalise viisa alusel, mille kehtivus on käesolevaks ajaks lõppenud,

s.o süüdistaval puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks pärast vanglakaristuse lõppemist.

G. Ovsepiani ja tema lähedaste elukoht on Venemaa. Tegemist ei ole integreerunud

välismaalasega. G. Ovsepiani alaealine laps elab Eestis. Lapse ema S. Dementieva ei soovi

enam G. Ovsepianiga suhelda viimase korduva vägivaldsuse tõttu. G. Ovsepianil puudub Eestis

legaalne sissetulek ning ka Eestisse ei saabunud ta tütrega suhtlemise vaid raskete kuritegude

toimepanemise eesmärgil. Eesti õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles süüdistatava

sunniviisilise lahutamise oma lapsest ja G. Ovsepiani õiguse suhelda oma lapsega Eesti

territooriumil. Võttes arvesse G.Ovsepiani toimepandud kuritegude raskust ja laadi, tema süü

suurust ja õiguskorra kaitsmise huvisid, tuleb kohaldada tema suhtes KarS § 54 ettenähtud

lisakaristust maksimummääras.

35. S. Dementieva karistamisel KarS § 133 lg 2 p-de 1,2,7 järgi arvestas kohus kergendavate ja

raskendavate asjaolude puudumist. S. Dementieva süü on keskmine – ta pani teo toime otsese

tahtlusega. Tegemist on varem karistamata isikuga, kelle ülalpidamisel on alaealised lapsed.

Seetõttu tuleb karistus mõista alla keskmist määra.

36. Väljapressimise episoodi puhul kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süü on

keskmisest väiksem. Kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega. Arvestades süüdlase isikut,

pidas kohus põhjendatuks mõista karistuse sanktsiooni alammääras.

37. Karistust kergendavaks asjaoluks ei ole G. Ovsepiani ja S. Dementieva süü tunnistamine,

kuivõrd süüdistatavad eitasid oma tegusid.

38. I. Toomperele karistust mõistes arvestas kohus, et karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud puuduvad. Süüd pidas kohus keskmisest väiksemaks. Süüdistatav pani teo toime otsese

tahtlusega. Tegemist on varem karistamata isikuga, kes oli kuriteo toimepanemise ajal vaid 19-

aastane. Seetõttu pidas kohus karistuseesmärkidele vastavaks karistust sanktsiooni alammääras

ning KarS § 73 kohaldamist.

Tsiviilhagid

39. G. Ovsepiani süüline käitumine tekitas M.V. ile mittevaralise kahju. Tema teol ja

kannatanule tekitatud varalise ja mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos. Kannatanu asetati

olukorda, kus ta oli sunnitud varastama. Talle avaldati psüühilist survet ja ähvardati. Kannatanu

uskus ähvarduste täideviimist. Kui süüdistatav G. Ovsepian ei olnud rahul kannatanu panusega

varguste toimepanemisel, siis ta karjus ja tõstis häält. Kannatanu ei julgenud emale sellest teada

anda, et mitte panna teda muretsema. Ähvardused kõlasid nii kannatanu enda kui tema pere

suunas. Ähvardati ka tervisekahjustuse tekitamisega. G. Ovsepian nõudis kannatanult 2000

euro suurust hüvitist Soomest lahkumiseks, millest samuti nähtub, et kannatanu oli süüdistatava

tahtele allutatud. Ta pidi varastama ka enda ning süüdistatava toidu. Kannatanu jäi kahel korral

Soomes vahele ning veetis öö arestikambris. Arvestades kannatanu vanust, oli arestikambris

viibimine talle kahtlemata ebameeldiv. Kannatanu kartis süüdistatavat, mida näitab see, et ta ei

julgenud istungile tulla. M.V. i nõue on põhjendatud ja õiglane summas 2000 eurot.

40. Varalise kahju (490 eurot) tõendamiseks on kannatanu andnud üksikasjalikud ütlused ära

võetud telefoni ja kõlari omandamise asjaolude suhtes. Süüdistatava ähvarduste mõjul kandis

ema arvelduskontot ja kannatanu palvel ema kandis üle kokku 150 eurot, mida G. Ovsepian

kasutas oma äranägemisel. Vaidlust ei ole selles, et kannatanule tekitati varaline kahju ja selle

tekitajaks oli süüdistatav.

41. Kannatanu N.T. esitas kohtueelses menetluses tsiviilhagi. Ta taotles varalise kahju (580

eurot) ja mittevaralise kahju hüvitamist(10 000 eurot igalt süüdistatavalt). Tsiviilhagis on

varalise kahjuhüvitise nõude ja mittevaralise kahjuhüvitise nõude sisu avatud ja põhjendatud.

Kohtuistungil kannatanu andis küllaldaselt üksikasjalikke ütlusi, millest nähtub nii varalise kui

mittevaralise kahjuhüvitise tekkimise alus ja põhjendus. Tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt.

42. Varaline kahju on põhjendatud. Hagiavalduses toodu ning kohtuistungil avaldatu kohaselt

jäid kannatanu asjad Soome. Nende kättesaamiseks tehtud jõupingutused tulemusi ei andnud.

N.T. il tekkinud 579,60 euro suurune varaline kahju mõisteti solidaarselt välja S. Dementievalt

ja G. Ovsepianilt.

43. S. Dementieva ja G. Ovsepian põhjustasid oma süülise käitumisega kannatanule

mittevaralise kahju. Pakkudes kannatanule tööd, allutati ta Soomes vargusi toime panema.

Kannatanu isikuõigusi rikuti: ta ei saanud vabalt liikuda ega lahkuda, teda ähvardati ning nõuti

varguste toimepanemist Soomes, aga hiljem ka Eestis. Süüdistatav nõudis 1500 euro

üleandmist. Kannatanu ei saanud kasutada pangakaarti, sest see oli G. Ovsepiani käes ja

kontrolli all. Takistatud oli ka telefoni kasutamine. Kannatanu tegevust Soomes kontrollis

G. Ovsepian. Süüdistatavad panid teo toime alaealise suhtes. Samas ei rakendatud tema suhtes

füüsilist vägivalda. Seetõttu pidas kohus põhjendatud hüvitise suuruseks 2000 eurot, mille

mõistis solidaarselt välja S. Dementievalt ja G. Ovsepianilt.

APELLATSIOONID

I. Toompere kaitsja apellatsioon

44. Kaitsja D. Matvejev palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, s.o I. Toompere

süüdimõistmises KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 järgi ja 4 aasta pikkuse vangistuse osas. Mõista

I. Toomepere KarS § 214 lg 2 p-de 4,5 järgi õigeks. Kui ringkonnakohus leiab, et I. Toompere

süütegu on kvalifitseeritud õigesti, palub apellant kohaldada KarS § 61 lg-s 1 sätestatut ja

vähendada karistust KarS § 214 lg 2 p-de 4, 5 järgi alla seaduses sätestatud alammäära. Kui

ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021 kohtuotsus tuleb tühistada, ent uut

otsust teha ei saa, tagastada asi samale maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks. Jätta

menetluskulud riigi kanda.

45. Viru Maakohtu otsusest ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine faktiliste asjaolude

tuvastamisel jälgitav.

46. Vaidlus on ka asjaoludes, milles kohtu arvates vaidlus puudub (vt otsuse p 22). Nimelt panid

süüdistatavad N.T. ile 16. juulil 2019 Narvas Grossi kaupluses ostukorvi erinevaid esemeid, ent

ta ei varastanud neid, vaid pöördus kaupluse töötaja poole ning kohale kutsuti politsei – seega

on kohus asjaolud tuvastanud valesti.

47. Otsuse p-s 23 esitas kohus N.T. i ütlused ja märkis, et need on muude tõenditega kinnitatud.

Tõendid kohus ei nimetanud ega selgitanud, kuidas need N.T. i ütlusi kinnitavad. Isikulise

tõendiallikate puhul tuleks hinnata nende usaldusväärsust, elulist usutavust ja järjepidevust.

N.T. i ütlused ei lange S. Dementjeva, A.A. i ja I. Toompere ütlustega kokku. Samas punktis ei

selgita maakohus, kuidas S. Dementieva poolt N.T. ile jämedas vormis häälsõnumite saatmine

A.G. telefonist seondub I. Toomperele inkrimineeritud kuriteo asjaolude ja süüga. Samas

punktis on kohus ebaõigesti hinnanud tunnistaja I.U. i ütlusi.

48. Otsuse p-s 24 esitas kohus lühidalt süüdistatavate S. Dementieva, A.A. i ja I. Toompere

ütlused ja tegi järgmises punktis järelduse, et süüdistatava I. Toompere versioon iseseisva võla

nõudes on ümber lükatud. Järgmises punktis ei ole jälgitav, kuidas jõudis maakohus järeldusele,

et S. Dementieva lubas I. Toomperele osa rahast, mis ta N.T. i käest pidi saama. See võib

tuleneda kannatanu ütlustest, kuid kohus ei hinnanud selle tõendiallika usaldusväärsust, elulist

usutavust ega järjepidevust. Keegi süüdistatavatest ei rääkinud sellest, et S. Dementieva lubas

I. Toompere osa N.T. ilt saadavast rahast. Seega ei tuvastanud maakohus õigesti asjaolu, et I.

Toompere tegutses selles episoodis iseseisvalt oma enda võla nõudes.

49. Otsuse p-s 25 järeldas kohus, et I. Toompere ja A.A. i roll oli tagada, et kannatanu varastaks

mida vaja ning tagada oma tegevusega, et kannatanu ei lahkuks poest, vaid täidaks korvi. Sellise

järeldusega ei saa nõustuda. Vaatlusprotokolli ja videotega ei ole võimalik tuvastada, et N.T.

läks poodi tagasi teenima võlga. Seda oleks võimalik teha hinnates vaatlusprotokolli ja

videosalvestisi koos teiste tõenditega. Teiseks ei ole kohtu järeldus kooskõlas videosalvestistel

fikseeritud asjaoludega, kuna I. Toompere ja A.A. lahkusid poest N.T. ist varem, mistõttu ei

saanud nad tagada, et N.T. poest ei lahkuks. Antud juhul võib tegemist olla süüteokatsega.

50. Kohtukõnes rääkis kaitsja korduvalt I. Toompere ebaselgest süüdistusest. Süüdistus 16.

juuli 2019 episoodis on väljendatud ühe lausega - “samuti tema, tegutsedes vastavalt Samira

Dementieva korraldusele, nõudes koos A.A. iga 1500-eurose võla tagastamist, sundis alaealist

N.T. it 16.07.2019 kell 20.08 Narvas, Rakvere 71 asuvast Grossi kauplusest varastama

toiduaineid”. Tehes süüdimõistetava kohtuotsuse ebaselge süüdistuse põhjal, väljub kohus

süüdistuse piiridest.

51. Lõpuks tegi maakohus järelduse, et kuritegu on toimepandud kavatsetult, ent kuidas selline

veendumus kujunes, otsusest ei nähtu.

52. Arusaamatuks jääb puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata jätmine. Kuigi I. Toompere süüd

ei tunnistanud, kahetses ta kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamist. Isikul on õigus mitte

nõustuda talle esitatud ebaselge süüdistusega, ent see ei välista puhtsüdamlikku kahetsust.

53. I. Toompere süüditunnistamise korral palus kaitsja kohaldada karistust, mis jääb alla

seaduses sätestatud alammäära. Kohus taotlusele ei vastanud. I. Toompere on väga noor varem

karistamata isik, kes võis elulise kogemuse puudumise tõttu tegusid valesti hinnata. Mõistetud

karistus ei vasta tema süü suurusele. Kuna KarS § 214 lg 2 p-de 4,5 järgi saab mõista

miinimumkaristusena vaid 4-aastase vangistuse, tuleks eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest

lähtudes vähendada I. Toompere karistust alla seaduses sätestatud alammäära.

S. Dementieva ja tema kaitsja apellatsioon

54. Kaitsja E. Erro apellatsioonis palutakse tühistada Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021.a.

kohtuotsus S. Dementieva süüdi tunnistamise osas KarS § 133 lg 2 p-de 1, 2, 7 ja § 214 lg 2 p-

de 1, 4, 5 järgi, mõista ta õigeks ja vabastada vahi alt. Jätta kannatanu N.T. i tsiviilhagi

rahuldamata ning riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda. Kui ringkonnakohus siiski leiab,

et esinevad alused S. Dementieva süüditunnistamiseks, tühistada maakohtu otsus karistuse osas

ja karistada teda tingimisi vangistusega kohaldades KarS § 73 või 74 sätted.

55. S. Dementieva ei ole kuritegusid toime pannud. Süüd välistavad tõendid jättis kohus aga

tähelepanuta ning eksis põhjendamiskohustuse vastu (järelduste kujunemine ei ole jälgitav,

tõendeid on hinnatud ühekülgselt ja eelarvamuslikult ning kaitsjate õiguslikud hinnangud

toimunule on jäetud tähelepanuta), mis on KrMS § 339 lg 2 rikkumine.

56. S. Dementieva tuleb õigeks mõista KarS § 133 lg 2 p-de 1,2,7 järgi.

57. Ekslik on kohtu järeldus, mille kohaselt pakkusid S. Dementieva ja G. Ovsepian süüdistuses

nimetatud ajal ja kohas kooskõlastatult nii isiklikult kui ka I. Sirotkini kaudu võimalust minna

Soome raha teenima. Kannatanu A.I. i kutsumise initsiatiiv tuli I. Sirotkinilt, mitte

S. Dementievalt. I. Sirotkin ostis ka laevapileti ja saatis selle A.I. ile VK sotsiaalvõrgustiku

kaudu. S. Dementieva nägi A.I. it esmakordselt Soomes 22. mail 2019, enne seda tal mingit

jutuajamist A.I. iga töö ja palga suhtes ei olnud.

58. Kannatanu M.V. i ja süüdistatava I. Sirotkini ütluste kohaselt said nad esmakordselt laeval

teada, et nende töö Soomes hakkab seisnema varguste toimepanemises ning ettepanek oli

ootamatu. Need ütlused on ümber lükatud süüdistatavate S. Dementieva, G. Ovsepiani ning

A. Puškini ütlustega. S. Dementieva kinnitusel teadsid I. Sirotkin ja M.V. i algusest peale, et

lähevad Soome varastama. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et S. Dementieva tegi

isiklikult või I. Sirotkini kaudu kannatanule ettepaneku „minna Soome, et raha teenida“ (otsuse

p 5).

59. A. Puškini ütluste kohaselt teadis ta algusest peale, et hakkab Soomes varastama ja seda

teadsid ka I. Sirotkin ja M.V. i. A. Puškin selgitas, et „laotöö“ legend mõeldi vanemate jaoks,

kellele ei saanud rääkida tõtt Soome varastama sõitmisest. Legend elab kannatanute mälus,

mistõttu on seda kerge esitada vanematele, menetlejale, varguste toimepanemise õigustamiseks

ning kannatanu staatuse saamiseks. Julgust tunnistada, et ta algusest peale teadis Soome

varastama minemisest, jagus vaid A. Puškinil. Kannatanud kartsid, et neist saavad

kahtlustatavad ja seejärel süüdistatavad.

60. Kohus leidis, et KarS § 133 kuriteokoosseis on täidetud nii G. Ovsepiani kui ka

S. Dementieva poolt. Selline järeldus ei ole tõendipõhine. Süüdistatav A. Puškini ütluste

kohaselt puudus S. Dementieval teopanus varguste toimepanemises. Ta tegi vaid süüa ja

koristas (A. Puškini, A.I. i ja M.V. i ütlused), ei avaldanud kellelegi psühholoogilist survet ega

sundinud varastama. Keegi kannatanutest ei pöördunud S. Dementieva poole abipalve või

Eestisse tagasipöördumise sooviga ega olnud haavatavas olukorras. Ka vargused toimusid

võrdsetes tingimustes – süüdistatavad I. Sirotkin ja A. Puškin läksid koos kannatanutega poodi

ja lahkusid kõik koos, nad varastasid ka ise poodidest kaupa ja aitasid seda teha kannatanutel.

Kõiki Soome saabunuid ühendas soov teenida raha varguste toimepanemisega ning keegi (sh

G. Ovsepian) ei sundinud kannatanuid nende tahte vastaselt vargusi toime panema ega

tarvitanud füüsilist vägivalda.

61. Süüdistatavate I. Sirotkini ja A. Puškini ning kannatanute ja tunnistajate A.N. i ja D.N.

ütlustest nähtus, et G. Ovsepian oli rahulolematu, sõimas ja solvas siis, kui poisid enda järel ei

koristanud, tekitasid korralagedust ja lärmasid. Alust karta G. Ovsepiani ei olnud. Kõik

süüdistatavad ja kannatanud olid pärit ühest linnast, arvulises ülekaalus ja pikemat kasvu. S.

Dementievaga aga olid Soomes kõigil sõbralikud suhted. Ülekuulamisel vastas A. Puškin, et

N.T. „tavapäraselt, kui ta rääkis telefonitsi, siis ta läks eemale”. Seega on N.T. i ütlused

A. Puškini ütlustega ümber lükatud.

62. Ümber on lükatud N.T. i ütlused, et ta ei tahtnud varastada ja tegi seda sunni mõjul olles I.

Sirotkini ja A. Puškini kontrolli all. Samuti on ümber lükatud temalt dokumentide äravõtmise

väide ning see, et ta oli kinnine ega suhelnud poistega hirmu tõttu. Nimelt rääkis N.T. , et G.

Ovsepian helistas tema juuresolekul S. Dementievale ja väljendas rahulolematust, et viimane

saatis nii noore poisi varastama. A.A. i ütluste kohaselt teadis N.T. algusest peale, et hakkab

Soomes varastama, kuna S. Dementieva tegi ettepaneku Soomes varguste toimepanemiseks

tema juuresolekul. N.T. palus Soome saabudes kõigi juuresolekul ta sinna jätta (vt

süüdistatavate A. Puškini ja I. Sirotkini ütlused). Süüdistatavad A. Puškin, I. Sirotkin ning

G. Ovsepian kinnitasid, et N.T. suhtes ja naljatles nendega.

63. N.T. i väide dokumentide äravõtmise kohta ei vasta tõele. S. Dementieva ja G. Ovsepian

selgitasid, mis põhjusel pidid olema dokumendid enda käes. Tõele ei vasta ka väide tõlgi

tagamata jätmise kohta politseijaoskonnas. Kõikidele süüdistatavatele (A. Puškin ja I. Sirotkin),

kes peeti koos N.T. iga kinni, tagati tõlk. Ka kannatanute M.V. i ja A.I. i ütluste kohaselt tagati

neile politseis tõlk. A.I. i ütluste kohaselt olid mobiiltelefonid neil alati käes. N.T. i ütlused, et

korter ööseks lukustati, on ümber lükatud süüdistatavate ja tunnistajate D.N. ja A.N. i ütlustega,

kes kinnitavad, et uks suleti ööseks riiviga. Seetõttu vägivaldsest kinnihoidmisest rääkida ei

saa. S. Dementieva oli Soomes vähem kui kaks nädalat. Seega oleks M.V. i ja/või A.I. võinud

soovi korral koos temaga ära sõita.

64. N.T. i poolt kirjeldatud asjaolud, et 09.06.2019 hommikul ütles Gevork Ovsepian köögis

viibides ja rusikaga vastu lauda lüües: „Ei, sa hakkad varastama!“ pole eluliselt usutavad.

Kannatanu versiooni kohaselt toimus jutuajamine hommikul, kui kõik veel magasid. Löögist

vastu lauda ja G. Ovsepiani valju hääle peale keegi ei ärganud. Mitte keegi ei küsinud N.T. i

käest, mis tema ja G. Ovsepiani vahel juhtus, s.o miks G. Ovsepian karjus ja rusikaga vastu

lauda lõi?

65. N.T. i ütluste kohaselt õpetasid teda varastama I. Sirotkin ja A. Puškin, viimase ütlustega

on see väide aga ümber lükatud. N.T. i varastama õpetamiseks vajadust polnud, sest tal oli

alkoholi varastamisega varasemaid kogemusi, millest ta teatas Helsingi sadamasse jõudes G.

Ovsepianile püüdes veenda teda sinna jätma. Neid ütlusi kinnitasid ka G. Ovsepian, S.

Dementeva ja teised. Seega jõudis kohus valearvamusele, nagu oleks S. Dementieva petnud

kannatanu N.T. it Soome tööle saates.

66. Ka kannatanu väidetav ähvardamine ja tema sundimine kõikide järelt korterit koristama,

nõusid ja põrandat pesema ei leidnud kinnitust. Keegi Soomes elanud isikutest ähvardusest ei

räägi. Ka tunnistaja A.N. ei kinnita fakti, nagu oleks N.T. it sunnitud ähvardusega vargusi toime

panema. Kõik kannatanuga ühel ajal Soomes viibinud isikud kinnitasid, et ta pani vargused

toime vabatahtlikult ning tuli pärast väljasaatmist S. Dementieva juurde selle eest töötasu

saama.

67. Kannatanu N.T. il oli S. Dementievat ja G. Ovsepiani laimates omakasupüüdlik motiiv

tsiviilhagi (70 000 eurot) näol.

68. Ka kannatanu A.I. teadis, et läheb Soome vargile, mida kinnitavad I. Sirotkini,

G. Ovsepiani ja M.V. i ütlused. Fakte moonutas kannatanu selleks, et veenda kohut enda

kannatanustaatuses ja halbades elamistingimustes - M.V. i ja I. Sirotkini ütluste kohaselt magas

ta ööselt teistest eraldi. A.I. i ütlused, mille kohaselt tal puudusid dokumendid ning ta ei teadnud

oma viibimiskohta, on ümber lükatud M.V. i ütlustega, kes kinnitas, et dokumendid olid A.I. il

kaasas kui politsei nad kinni võttis. Ka M.V. i ütluste kohaselt oli A.I. nõus Soomes varguste

toimepanemisega ning oli sellest teadlik Ilja kaudu. Juba esimesel päeval mindi varastama. Elati

ja varastati koos, M.V. i kasutas Soomes elades emaga suhtlemiseks telefoni ja suhtles temaga,

ent ei rääkinud, millega tegeleb, sest ei tahtnud ema muretsema panna. S. Dementieva kaitses

poisse G. Ovsepiani karjumise eest. M.V. i kinnitusel olid dokumendid ja telefon tal alati kaasas

ja ta kasutas neid vabalt. G. Ovsepian helistamisi ei kontrollinud, A.I. garaažis ei töötanud.

Suhted olid sõbralikud, visati nalja (vt ka foto, kus kõik laua taga istuvad ja naeravad), vabal

ajal käidi jalutamast, kõik said vabalt väljuda (sh A.I. ). Viimane sai emale vabalt helistada, sest

magas köögis teistest eraldi, keegi teda ei jälginud, elati ühesugustes tingimustes. Seega on ka

M.V. i ütlustega ümber lükatud A.I. i ütlused, mille kohaselt ta sai alles Soomes viibimise aja

lõpus vabalt telefoni kasutada.

69. Lisaks ei ole A.I. i ütlused ka usaldusväärsed – ta teadis, et läheb Soome varastama, mingeid

ladusid polnud ning varastama sõideti kohe, et varastada A.I. ile tossud. Ta näitas ette tossud,

mille I. Sirotkin ja A. Puškin talle varastasid. Pärast sõideti aga toidupoodi toiduvargile ning

selles osales ka A.I. . I. Sirotkini kinnitusel oli A.I. il lähedastega suhtlemise võimalus ning ta

kirjutas neile midagi. Lisaks lõi ta Internetis vestlusruumi, kuhu lisas ka M.V. i ja I. Sirotkini.

Seal arutati, et G. Ovsepian poisse sõimab ja keelab neil suitsetada, varastamisest juttu polnud.

I. Sirotkini kinnitusel olid suhted A.I. i ja M.V. i ning tema vael head – suheldi tihedalt,

kirjutatati, kasutati Internetti. Kõik sõitsid Soome vabatahtlikult, vargile sundimisest polnud

juttugi. Seega ei värvanud ega petnud S. Dementieva kedagi – varguse ettepaneku tegemine ei

tähenda värbamist.

70. Kannatanute versioon ei ole usaldusväärne. Õigeksmõistvate tõendite igakülgset analüüsi

ei toimunud. Kannatanute ütlused on omavahel ka vastuolus, osaliselt aga süüdistatavate

ütlustega kooskõlas. N.T. naasis Eestisse 20. juunil 2019, kriminaalasi algatati 17. juulil 2019,

mis näitab, et selle ajendiks olid tegelikult Eestis asetleidnud sündmused.

71. Süüdistus rajaneb prokuröri oletustel kannatanute versioonil. Süüdistatavate ja tunnistajate

D.N. ja A.N. i ütlustega kinnitust ei leidnud. Kokkuvõtlikult teadsid kõik kannatanud, milleks

nad Soome sõitsid ja millist tööd neile pakuti. Igaühel oli vaba valik, kas nõustuda Soome

sõitmisega või jääda Eestisse. Soome jõudes pakkus G. Ovsepian välja valiku – kas sõita tagasi

Eestisse või jääda Soome. Kannatanud võtsid vastu vabatahtliku ostuse jääda varastama.

Kannatanutel oli liikumisvabadus, vaba aeg, dokument enda valduses. Vägivalda ei kasutatud,

kannatanud said puhata. Kannatanud ei pöördunud abi saamiseks politseitöötajate poole ega

rääkinud enda sunniviisilisest Soomes kinnihoidmisest ega kaupade varastama sundimisest.

Igal ajal võisid kannatanud sõita koju, vabalt telefoni kasutada ja sotsiaalvõrgustikes olla, kõik

elasid ja sõid ühesugustes tingimustes ja sama toitu, keegi kedagi ei petnud. Tehti konkreetne

ettepanek varastada ja küsiti kannatanute soove. Kannatanud ei olnud inimkaubanduse ohvrid,

sest neid ei meelitatud vägivalla ega pettusega olukorda, kus nad oleksid sunnitud varastama.

72. S. Dementieva tuleb ka väljapressimise süüdistuses õigeks mõista.

73. S. Dementieva ei kasutanud N.T. i suhtes vägivalda – kõhtu lõi teda I. Toompere selle eest,

et kannatanu teda sotsiaalvõrgustikus ähvardas (vt I. Toomepere ütlused). See tuli ka S.

Dementieva ja A.A. i jaoks üllatusena, sest eelnevat kokkulepet vägivalla kasutamiseks polnud.

I. Toomepere lõi N.T. it isiklike vaenulike suhete tõttu, sest viimane ei tagastanud talle pikka

aega võlga. Seega polnud I. Toompere vägivald seotud rahalise kasu üleandmise nõudmisega.

74. S. Dementieva ei saatnud K.T. kaudu SMSi seoses varalise kasu üleandmise nõudmisega,

vaid soovist kontakteeruda. Ka A.G. VK.COM portaali kaudu saadetud kaks häälsõnumit olid

ajendatud soovist saada kokku, mitte rahalise kasu üleandmise nõudmisega.

75. S. Dementieva sõnul palus I. Toompere N.T. il minna BMWsse kauplusesse sõitmiseks.

Tema sai aru, et N.T. pidi panema toime varguse I. Toompere võla katteks. A.A. vestlustes ei

osalenud. S. Dementieval juhtimisõigus puudub, ta kartis sõidukit teistele anda ning sõitis ise

kaasa. Roolis oli I. Toompere. S. Dementieva ei väljunud sõidukist ega palunud midagi enda

jaoks varastada. N.T. ise küsis, mida S. Dementievale varastada, ent tema arvates sooritas N.T.

varguse vabatahtlikult. Naastes andis N.T. I. Toomperele mingi alkoholi, S. Dementievale aga

Rafaello kommikarbi, mispeale sõideti tema maja juurde ja mindi lahku.

76. 16. juulil 2019 jalutas S. Dementieva koos G. Ovsepiani, D.N. ja oma noorema tütrega

vanaema maja lähistel, kui nende juurde tulid A.A. ja I. Toompere. A.A. kutsus telefoniga

välja N.T. i. Viimane seisis koos A.A. i ja I. Toomperega teistest eemal ning vestles nendega ja

leppis kokku, et läheb kauplusesse ja sooritab varguse. Seejärel läksidki A.A. , I. Toompere ja

N.T. Grossi kauplusesse 300 m kaugusele. S. Dementieva koos noorema tütre ja D.N. ga aga

läksid koju. Sinna tuli nende juurde A.A. , kes teatas, et N.T. peeti varguse eest kaupluses kinni

ja anti üle politseile. S. Dementieva initsiatiivil N.T. vargusi Narva linna kauplustest ei

sooritanud, vaid tegi seda I. Toompere nõudmisel ja viimasele võla katteks.

77. S. Dementieva ja G. Ovsepiani eesmärgiks oli üksnes otsida N.T. iga kontakti, et viimane

lõpetaks informatsiooni levitamise Narvas Soomes varguste toimepanemise kohta ning selle

organisaatoritena S. Dementieva ja G. Ovsepian nimetamise. Kuna N.T. S. Denentieva

kõnedele ei vastanud ja vältis suhtlust, kasutas ta kolmandate isikute abi kontakti leidmiseks.

Ta tunnistab, et tegi seda väga ebakorrektsel ja solvaval viisil, ent vabandas hiljem N.T. i ja

tema tütarlapse ees. S. Dementieva ei saanud varalist kasu ning tal puudus kasusaamise motiiv.

78. Arvestades S. Dementieva rolli, on karistus liiga range isegi, kui ta oleks kuriteod toime

pannud. S. Dementieva ülalpidamisel on kaks alaealist ema hoolt vajavat last. Tal puuduvad

sõltuvused, ta on vigadest aru saanud ning sellestki, et tuleb teha tööd ja lapsi kasvatada olles

neile eeskujuks. Alles vanglas sai ta aru, kui hirmus on oma kahest lapsest lahus olla ja mitte

näha tütarde sirgumist. S. Dementieval ei ole alkoholi- ega narkosõltuvust. Karistus ei vasta teo

raskusele, sest mingeid raskeid tagajärgi ei ole S. Dementieva kellelgi põhjustanud. Kõik

teadsid, mis eesmärgil nad Soome sõidavad ja kannatanutel mingeid pretensioone

S. Dementieva vastu ei olnud.

Samira Dementieva apellatsioon

79. Süüdistus KarS § 133 ei ole tõendatud.

80. Kannatanute ütlused (sh M.V. i ja A.I. i) ütlused on omavahel vastuolus.

81. A.I. i lugu garaažis töötamisest on väljamõeldis (vt teiste poiste ütlusi), sest juba esimesel

päeval varastas ta endale riideid, kuna tuli katkiste tossude ja kehvade riietega. Kaupa aga hoiti

korteris. I. Sirotkin tegi A.I. ile ettepaneku vargile minna, ent ta mõtles veel järele ja sõitis

teistele järele. A.I. ile olid küll tossud suured, ent ta valis need endale ise, poisid aitasid

varastada ja A.I. rõõmustas uute riiete ja jalanõude üle. A.I. valetab ka elutingimuste kohta.

Nad ei maganud neljakesi ühes toas ja tema põrdandal, vaid kõik poisid kinnitavad, et A.I.

magas köögis mugaval diivanil suurepäraselt remonditud korteris. Vargile hakkas ta esimesest

päevast (mitte kolmandast) omal soovil. VK võrgustikus loodud vestluses aga narrisid nad G.

Ovsepiani, vestlesid sõbralikult ning kõik olid tegevusega rahul.

82. Eluliselt usutav ei ole A.I. i jutt sellest, et ta ei teadnud oma viibimiskoha linna – maanteel

on sildid ning asukohta sai ta vaadata ka telefonist.

83. M.V. i ütluste kohaselt elati võrdsetes tingimustes, kedagi varastama ei sunnitud, igaüks

võis Soomest lahkuda ja koju naasta. Suhted olid sõbralikud, suheldi telefoni ja Interneti kaudu.

Heades tingimustes ja õnnelikena elamist tõendab ka foto M.V. ist, A.I. ist, I. Sirotkinist, A.

Puškinist ja G. Ovsepianist. Kannatanutel ei jätkunud julgust kriminaalvastutuse kartuses üles

tunnistada. Kõik soovisid teenida, riietuda ja koju erinevat kaupa viia. Ka varem tegelesid

kannatanud varastamisega, ent igaüks ei ole võimeline oma tegude eest vastutama. Valetamise

ohvriks on nüüd sattunud S. Dementieva. Ka oma vanematele polnud julgust valet tunnistada,

mõeldi välja laotööle sõitmise legend, mis nüüd elab poiste mälus.

84. Algselt pakuti vargileminemist A. Puškinile, kes sellega nõustus. Hiljem pakkus

S. Dementieva sama välja oma sugulasele I. Sirotkinile, kellelt uuris, kas viimasel on sõpru, kes

oskavad varastada ja tahavad raha teenida. I. Sirotkin pakkuski välja M.V. i, kes sellega nõustus.

Nad saatsid dokumentide fotod, piletid ostis S. Dementieva, poisid ööbisid tema juures selleks,

et hommikul koos ära sõita. Poisid armastasid varastamist. Neil olid head elamistingimused,

palju vabu päevi ning juba esimesel kohtumisel arutati, mitu päeva varastatakse. Hommikul

sõideti koos praami peale, kohalejõudes üüriti remonditud, heade tingimustega korter. Poisid

pidid varastama teisipäevast laupäevani, pühapäeval ja esmaspäeval aga puhkama. Saabudes

olid kõik rahulolevad, uhkustasid uute asjadega, õhtul aga naerdi ja vesteldi sõbralikult. S.

Dementieva oli korteris, tegi süüa ja koristas. Puhkepäevadel tegeldi omade asjadega, jalutati,

supeldi, joodi õlut ja suheldi. Kui K.M. perekondlikel põhjustel ära sõitis, helistasid poisid A.I.

ile, kes nõustuski vargile tulema. Järgmisel päeval läksid poisid talle vastu. Kohe mindi

varastama A.I. ile riideid ja kaupa. Seejärel naasti koju, kus A.I. iga tutvus ka S. Dementieva.

A.I. kiitles oma uute riietega, ta jagas oma saladusi ja isiklikke läbielamisi. Pooleteist näidalat

pärast Soome jõudmist tekkis S. Dementieval G. Ovsepianiga konflikt ja igatsus laste järele

ning ta sõitis ära. Keegi ei tahtnud S. Dementievaga kaasa sõita, vaid soovisid jääda raha

teenima ja riietuma. Igapäevastest videokõnedest oli aga näha, et kõik on hästi. Kui keegi ka

kinni peeti, lasti ta ruttu vabaks, sest summad polnud suured. Kõigile võimaldati tõlki ning

vajadusel saanuks nad paluda Soome politseilt abi. Seda aga ei tehtud soovides varastada. Ka

asjaolu, et pärast 3-päevast kinnipidamist helistasid poisid G. Ovsepianile selmet ära sõita,

kasutades sidevahendeid ja dokumente, näitab, et varastamine oli nende soov ja elustiil.

Praamipilet pole kallis ning Soomest Eestisse jõuab 2 tunniga.

85. Poisse oli palju ja varastama neid ei sunnitud. Eluliselt tõenäoline ei ole, et just need 3

kannatanut ei teadnud vargileminemisest.

86. Keegi poisse varastama ei õpetanud, sest nad oskasid seda ise. A.I. il ega M.V. il polnud

midagi S. Dementieva vastu. M.V. iga suhtles S. Dementieva oma kinnipidamiseni. M.V. i

kinnitas, et võis igal ajal koju sõita ja sellist võimalust talle ka pakuti, ent ta tahtis jääda

varastama, raha teenima ja riietuma. Ta kinnitas, et kõigil olid alati dokumendid, internetiga

telefon, võimalus ära sõita, poodides tegutsesid kõik iseseisvalt ja kontrollita, uks sulgus

libliksulguriga ning korterist oli võimalik lahkuda. Puhkepäevadel tegeleti sellega, millega

taheti. Kõik suhtlesid lähedaste ja sugulastega. Dokumendid olid enda käes selleks, et kiiremini

lahti lastaks ning telefon selleks, et pärast teatada, kuhu järele tulla. G. Ovsepian oli poest

kaugel, ta ei kontrollinud kedagi, sest seal tegutsesid kõik iseseisvalt.

87. Ühest linnast pärit poisid olid arvulises ülekaalus, G. Ovsepianist pikemad ja sportlikus

vormis, viimane aga kõhn ja pärit võõrast riigist. Seega oli poistel võimalik ta maha võtta, ent

keegi teda tõsiselt ei võtnud ega kartnud. G. Ovsepian võis riielda korra ja puhtuse hoidmise,

mitte enama pärast.

88. Kui M.V. i ja A.I. Soomest välja saadeti, leidis S. Dementieva tuttavate kaudu A.N. i ja

N.T. i. Hiljem aga D.N. . N.T. läks kohe põlema ettepanekust minna Soome vargile. Asjade

läbiarutamiseks aga tuli N.T. koos A.A. iga õhtul tema poole. Seal rääkis S. Dementieva talle

töötasust, mida varastada, kui palju on puhkepäevi, millised elamistingimused jne. Hommikul

tuli N.T. asjadega, S. Dementieva aitas koos vennaga tal pileti täita ning N.T. palus vennal

näidata, kus terminalis praam on. Viimane nõustuski näitama, sest sõitis Tallinnasse sõbra

juurde. G. Ovsiepan aga läks N.T. ile vastu, helistas S. Dementievale ning riidles, et see saatis

nii noore poisi ning et see sõidaks Eestisse tagasi. N.T. aga palus end jätta, lubas ägedalt

varastada, sest oli juba enne Hispaanias ja Narvas varastanud ning müüs raha eest alkoholi. Ta

ei tahtnud ära sõita ja palus jätta end sinna, suhtles kõikidega, naljatas, suhtles lähedaste ja

sõpradega, veetis puhkepäevi omal tahtel, elas teistega võrdsetes tingimustes, keegi tema

tegevusi ei kontrollinud ega jälginud. Dokumendid ja telefon olid alati tema käes.

89. N.T. valetab häbematult, et talle tõlki ei võimaldatud ning tal polnud dokumente ja telefoni.

Teda peeti korduvalt teistega koos kinni ja kõigile võimaldati tõlk. Ta tegin endast ohvri ja

varjas tõde omakasupüüdliku eesmärgi (70 000 eurot) tõttu. Varast pole võimalik varastama

sundida, tal peab olema sisemiselt mugav (vastasel juhul reedab teda näomiimika ja ta

avastatakse). Varastamine on anne, mida ei ole võimalik õpetada. N.T. ei kartnud mustlasi, sest

on ise poolenisti mustlane ja tal on ka sellest rahvusest sugulasi. N.T. vastas ka, et ei tunne

B.V. at, ehkki tuli koos temaga kohtumisele (vt A.A. i ütlused). Nad koos püüdsid S.

Dementievat ähvardada, et kui see suurt summat raha ei maksa, tulevad tal probleemid. S.

Dementieva selgitas, et tal raha ei ole ning et varastamise eest juba maksti raha (kui ei eksi siis

300 eurot). Sellise summa teenis nädalaga. Samuti palus S. Dementieva mitte levitada

kuulujutte Soome kohta, ent talle tundub, et B.V. a spetsiaalselt ärgitas N.T. it politseisse

pöörduma, et sel moel 70 000 eurot teenida. N.T. ei ole kannatanu, vaid teadis täpselt kuhu ja

milleks ta sõidab ning avaldas ise soovi varastama minna. Selline oli tema eluviis. Keegi teda

ei jälginud, ta suhtles kõikide poistega, samuti lähedaste ja sugulastega. Tal olid alati olemas

dokumendid ja telefon.

90. A.N. oli Soomes samal ajal koos N.T. iga ning tema ütlused lükkavad täielikult N.T. i

ütlused ümber. A.N. i kinnitusel rääkisid teised talle, et olid teadlikud vargile minemisest ja

tegid seda vabatahtlikult. Ehkki ta kohtueelses menetluses andis teistsuguseid ütlusi kartuses,

et temale leitakse paragrahv (A.N. il oli tingimuslik karistus ja ta kartis Soomes toime pandud

varguste tõttu vanglasse sattuda). Küll aga rääkis A.N. N.T. i elurõõmust. Ka D.N. , kes kuulis

N.T. i kohta teistelt, rääkis, et viimane oli lõbus. Seda rääkis ka G. Ovsepian. A.N. i kinnitusel

keegi N.T. it ei kontrollinud. Ta ei rääkinud soovist naasta Narva. Politseinikega suheldi vene

keeles (ehkki N.T. i sõnul rääkisid politseinikud soome keeles ning tõlki ei tagatud). A.N.

kinnitas ka seda, et uks käis seestpoolt lukku ning igaüks sai korterist lahkuda. A.N. nägi 2

Soomes viibitud nädala jooksul N.T. i meeleolu, vestles temaga ja kuulis N.T. ilt, et see varastas

Narvas alkoholi. A.N. i kinnitusel karjus G. Ovsepian selleks, et korteris oleks kord.

91. Tunnistaja D.N. rääkis, et G. Ovsepian on emotsionaalne inimene, kes võis karjuda, kui

korter oli must, ta armastas puhtust. Tunnistaja kinnitusel jalutas ta Soomes vabalt, kasutas

telefoni ning oli kõigiga ühesugustes tingimustes. Prokuröri küsimusele, miks ta uurijale

teistsuguseid ütlusi andis, vastas tunnistaja, et hakkas kartma, et Soomes toime pandud

vargused on Eestis karistatavad. Nii arvasid paljud.

92. N.T. ei kartnud kedagi – ta ähvardas ka I. Toomperet sellega, et viimase peksab läbi N.T. i

onu. Soomest naastes määras ta ise kohtumise ja tuli Võidu 8 juurde, politseisse ta ei pöördunud.

Kohtus aga valetas ta, et tuli asjadele järele, tunnistades hiljem siiski, et käis raha järel. Kui teda

varastama sunniti ning ta kartis, puudub selgitus, miks ta tuli S. Dementieva juurde ega

pöördunud Soomes või Eestisse naastes politsei poole. Seda selgitab vaid see, et N.T. tahtis ise

varastada, teadis Soome sõitmise eesmärki ning varastamine oli tema eluviis. Ta jätkas kuni S.

Dementieva kinnipidamiseni temaga suhtlemist ega kartnud teda. S. Dementieva tunnistab

häälsõnumi saatmist, ent see oli ajendatud kuulujuttude levitamisest, mitte aga tapmisähvardus.

S. Dementieva kahetseb seda ning palus ka N.T. lt ja P. lt vabandust.

93. Väljapressimise süüdistus ei ole tõendatud. I. Toompere soovis S. Demnetievalt teada,

millal saabub N.T. Soomest, et temaga oma 100-eurosest võlast rääkida. I. Toompere tuli koos

A.A. iga ja hakkas N.T. iga rääkima. S. Dementieva end sellesse ei seganud. I. Toompere küsis

N.T. ilt, miks viimane teda alkoholiga pettis ja raha ei tagasta ning lõi N.T. it S. Dementieva ja

A.A. i jaoks ootamatult. Kohtus aga valetasid nad S. Dementieva peale, justkui pressis viimane

raha välja. N.T. on S. Dementievast kaks pead pikem ja kaks korda suurema kehaehitusega ega

saanud teda karta. I. Toompere varjas 100 euro suurust võlga, ent lihtne on seda väidet

kontrollida, kuivõrd tema sünnipäev on 16. juuni. Mingisugust väljapressimist ei olnud,

tegemist oli I. Toompere palvega talle võlg tagastada.

94. S. Dementieva on varastamises süüdi ning tunnistab süüd ja avaldab sügavat kahetsust.

Tema küll tegi ettepaneku vargile sõita, ent kõik teadsid, mis eesmärgiga nad sõidavad. Ta ei

oodanud, et teda selle eest Eestis süüdi tunnistatakse ja karistatakse, sest Soomes ta juba kandis

kaks korda selle eest karistust ning topelt teda karistada ei saa. Vanglas veedetud aja jooksul on

ta pidanud armastatud lastest eemal viibima. See oli tema kõige suurem viga ja ta väga kahetseb.

S. Dementieva soovib olla lastega ning on kaotanud palju aega nende elust. Ta on süüdi oma

laste altvedamise eest ning palub anda endale võimaluse kõike parandada. Ta palub arvestada,

et on varem karistamata ning viibib vanglas esmakordselt. S. Dementieva hingeline ja

psühholoogiline seisund on väga raske pärast ligemale kahte üksikkambris veedetud aastat

eemal perest ja lastest. Ka lastel on sellest tekkinud probleemid.

G. Ovsepiani ja tema kaitsja apellatsioon

95. Kaitsja I. Zuev palub tühistada Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021. a otsus. Uue otsusega

mõista G. Ovsepian õigeks. Alternatiivselt määrata G. Ovsepianile leebem karistus. Võtta

tõendina vastu sõnumivahetus VK sotsiaalvõrgustikus koos stenogrammi ja selle tõlgitud

versiooniga. Jätta menetluskulud riigi kanda.

96. Kohus ei ole asjaolusid õigesti tuvastanud ega andnud tõenditele õiget hinnangut. Kogutud

tõendite pinnalt ei ole võimalik G. Ovsepiani KarS § 133 järgi süüdi tunnistata.

97. Kohus jättis selgitamata, miks ta eelistab teiste menetlusosaliste ütlustele kannatanute ja

tunnistajate ütlusi. Tunnistajate J.I. ja L.V. aja ütlustele ei saa viidata, sest nad olid olukorrast

teadlikud vaid kannatanute sõnade järgi ning nende arusaam oletuslik.

98. Õigustamatu krititsismiga suhtus kohus S. Dementieva, G. Ovsepiani, A. Puškini ja

I. Sirotkini ütlustesse, kes kõik eitasid kannatanutele surve avaldamist või nende elu ja tervise

ohustamist. Sisuline hinnang jäeti andmata ka tunnistajate D.N. ja A.N. i ütlustele, kes samuti

kinnitasid, et keegi ei sundinud ega ähvardanud Soomes vargusi toime pannud isikuid. Kõik

toimus vabatahtlikult.

99. Otsuse p-s 12 järeldas kohus, et kannatanud meelitati Soome pettusega ja neid sunniti

varastama. Kannatanud olid noored kogemuseta halva majandusliku olukorraga isikud, kes

sattusid sõltuvusse isikutest, kes neile toitu ja peavarju pakkusid. Kaitsja arvates ei ole

kannatanute halb olukord tõendatud: nad varastasid endale sööki, said kasutada telefoni ning

pöörduda abi saamiseks Soome politsei poole. Ükski kannatanu ei väitnud, et tal puudus raha

või võimalus selle küsimiseks tagasisõidu korraldamiseks. G. Ovsepiani emotsionaalsus ei

moodusta kuriteokoosseisu.

100. Kohus ei pöörenud tähelepanu D.N. , A.N. i ja O.D. rollidele. Neist kaks esimest osalesid

varguste toimepanemisel Soomes sarnaselt isikutega. K.M. i rolli ei käsitlenud kohus üldse,

temast ei rääkinud ka prokuratuur ega kannatanu M.V. i, kuigi ka K.M. sõitis koos G.

Ovsepiani, S. Dementieva, A. Puškini ja M.V. iga Soome tööle.

101. Puuduliku uurimise tõttu ei saanud kohus aru, kuidas Soomes kõik toimus – keegi

kohalolnutest pretensioone ei esitanud. Seetõttu tuleb kannatanute ütlustesse suhtuda äärmiselt

kriitiliselt. Kannatanute versioonid on ebausaldusväärsed, sest nad valetasid korduvalt Soome

politseile. See näitab, et probleemi valetada Eesti politseile, prokuratuurile ja kohtule polnud

neil samuti.

102. G. Ovsepiani ütluste kohaselt pidi tasutama kannatanutele kauba realiseerimisel, millest

kõik olid teadlikud. M.V. i saigi G. Ovsepiani käest varguste eest 600 eurot ja N.T.

S. Dementieva käest 300 eurot. A.I. ei saanud midagi, sest otsustas tagasi Eestisse sõita. Poolte

vahel on võlaõiguslik suhe ning selle lahendamiseks tuleks pöörduda tsiviilhagiga kohtusse

Soomes varguste eest toime pandud töötasu nõudega. Kohtus kõlas korduvalt, et N.T. varastas

juba enne Soome sõitu Eestis. Ta otsustas kohtuda S. Dementievaga I. Toompere ja A.A. i

osavõtul, M.V. i aga otsustas lahendada oma rahalised probleemid G. Ovsepianiga. M.V. i

selgitas, et maksis L.V. aja kaudu A. Puškini arveldusarvele raha bensiini jaoks. Seega olid kõik

isikud majanduslikult tihedalt seotud. Koos sõideti Soome ja tagasi.

103. Kaitsja hinnangul eksisteerib kolm põhiversiooni variatsioonidega: G. Ovsepiani,

S. Dementieva ja kannatanute versioonid.

104. G. Ovsepiani versiooni toetavad A. Puškini, D.N. ja A.N. ning osaliselt M.V. i ütlused,

kelle kinnitusel varastati Soomes vabatahtlikult. Kohus jõudis õigele järeldusele, et

G. Ovsepian ja S. Dementieva olid varguste organiseerimise pealikud. Samas aga ei kasutanud

G. Ovsepian kannatanute suhtes psüühilist ega vaimset vägivalda. Esines küll juhtumeid, kus

ta pidi poiste peale häält tõstma, sest mindi ju varastama, mitte puhkusele. Kedagi ta

tahtevastaselt varastama ei sundinud – kõigil oli ühine eesmärk: varastada. Kõigil oli võimalik

Soomest lahkuda: korter oli avatud, sai suhelda sugulastega, Soome politsei poole pöörduda.

Toitu varastati edasimüümise ja isiklikul eesmärgil nii nagu ka riideid ja jalanõusid. Lõbus ja

huvitav elu lõppes aga Soomes vahelejäämise ja probleemide tekkimisega.

105. S. Dementieva süüstas G. Ovsepiani varjates oma tegelikku rolli. Tõendid näitavad, et ta

varastas aastatel 2017-2018 korduvalt, valetas Soome politseile, esitles end teise isikuna ning

üritas politseinike eest põgeneda. Seevastu G. Ovsepian ei tundnud käsioleva asjaga seotud

isikuid ning tutvus nendega alles vahetult enne reisi või Soomes. Seetõttu ei saanud ta vargusi

organiseerida teadmata keda kutsuda ja kuidas varastada –vargused pandi toime S. Dementieva

plaani alusel, kellel oli ka aktiivne roll nende organiseerimiseks Soomes. Omavahelistele

keerulistele suhetele vaatamat ei käitunud G. Ovsepian ja S. Dementieva kannatanute suhtes

õigusvastasel viisil.

106. Kannatanute versiooni ei saa uskuda ebausaldusväärsuse ja vastuolude tõttu. A.I. i ütlused

tuleks seetõttu jätta arvestamata. Kannatanu M.V. i ütlused ei ole suurel määral usaldusväärsed,

samuti esineb neis vastuolu A.I. i ütlustega. M.V. i versioon lükkab A.I. i versiooni ümber ning

tema üldversioon vastab tõele. Kannatanu N.T. i ütlused ei ole kriminaalasjas kogutud

materjalidega kooskõlas. Need on ümber lükatud tunnistajate D.N. ja A.N. i ütlustega ega vasta

üldversioonile.

107. A.I. räägib ainukesena garaažis paiknenud kaubast, mis on väljamõeldis, sest kõik teised

räägivad kauba hoidmisest korteris, kust see kaubikusse laeti. A.I. ei saanud kohtule avaldada,

et oli algusest peale nõus vargile hakkama. A.I. i ütluste kohaselt oli tal Soome telefonikaart ja

internet. Ta rääkis, et A. Puškin ja I. Sirotkin teda jälgisid. Kui aga viimane kohtusaalis püsti

tõusis, vastas A.I. , et ei tunne I. Sirotkinit. See on loogikavastane, kuivõrd A.I. i kutsus Soome

I. Sirotkin. A.I. rääkis sellest, et G. Ovsepian palus tal varastada rahuliku tooniga ja ta nõustus.

Hiljem aga asus varjama seda kuidas tegelikult oli – väitis, et oli hirmul, ent ei selgitanud, mida

ta kartis. Ta varjas varguste asjaolusid endale kasulikul moel väites, et ei näinud, mida seljakotti

pandi ning milline kaup oli M.V. il. Viimase ütlustega vastuolus on ka A.I. i selgitus, et esimesel

korral politseile vahele jäädes oli tema isiklik dokument A. Puškini käes. Et dokumendid olid

alati kaasas, kinnitasid ka teised Soomes viibijad (sh rääkis ka A.I. , et pärast esimest

kinnipidamist anti isiklik dokument talle kätte ja see oli alati kaasas). A.I. kinnitas sedagi, et

tal oli vahele jäämisel võimalik suhelda tõlgiga vene keeles – seega oli tal võimalus politseile

probleemidest rääkida. Teisel vahelejäämisel oli tal kaasas telefon ja dokumendid, ta oli üksi,

ent ei avaldanud ka siis politseile probleemi, selgitades seda teadmatuse/kartusega, kas saab

politseilt kaitset. See selgitus ei ole loogiline, kuivõrd teisel kinnipidamisel leidis A.I. kohe

võimaluse tagasisõiduks (mh sai abi naisterahvalt, kes ostis talle rongipileti Helsingisse).

Loogilised ei ole ka A.I. i selgitused, et M.V. i või I. Sirotkini poole ei pöördnud ta abi

saamiseks, sest ei teadnud, mida teha. A.I. kinnitas, et G. Ovsepianil tema telefonile ligipääsu

ei olnud ning ta ei teadnud, mis Soomes varastatud kaupadest saab. A.I. i kinnitusel puudusid

tal dokumendid ning teadmine oma viibimiskohast. Tegelikult olid A.I. il dokumendid. Valet

rääkis ta ka vanematega suhtlemist puudutavas osas, vastates kaitsja küsimusele, et pidevad

telefonikõned olid vaid viimasel päeval. Kohtueelses menetluses rääkis aga A.I. , et neljandal

päeval suhtles ta pidevalt vanemate, põhiliselt emaga ja rääkis, et kõik on hästi. Ilmselge vale

on ka see, et korteri ust ei olnud võimalik võtmeta avada, sest kõik teised kinnitavad, et uks oli

riivis ning seda sai seestpoolt avada. M.V. i ütluste kohaselt sai korterist ka üksi lahkuda.

108. Tunnistaja J.I. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest need rajanevad poja sõnadel. Samas

aga nähtub nendest, et poeg valetas ka emale – peale teist vahelejäämist rääkis A.I. emale, et

varastas ning andis end meelega valvuritele üles ja tahab kiiresti koju. Ilmselgelt tahtis ta aga

emale näidata, et lõpetab nüüd vargustega. Ka riiete kohta valetas A.I. emale. Ema kinnitusel

kirjutas poeg talle väljamõeldust selleks, et nad rahuneksid. Seetõttu pole kindel, mida A.I.

välja mõtles – ta kinnitas valetamist politseile ning valetas ka emale.

109. Kannatanu M.V. i sõitis Soome esimesena ning sel korral sõitis grupiga kaasa ka K.M. .

Viimast M.V. i aga ei nimeta. A. Puškin seletas istungil, et Soome-sõitjad ei soovinud oma

vanematele ja sugulastele tegelikku põhjust öelda ja rääkisid laotööst. M.V. i varjas olulist

informatsiooni: G. Ovsepiani ütluste kohaselt osales K.M. vargustes koos Samira ja O.D. ja

A. Puškiniga aastatel 2017-2018. Sellest asjaolust rääkimine kohtus oli aga kannatanu jaoks

ebasoodne. M.V. i ütluste kohaselt oli alati võimalik tagasi tulla. Ta vastas küsimusele, kas

läksite vabatahtlikult vargile, et talle ei meeldinud varastada ja kuigi oli variant tagasi tulla, siis

tegid nad otsuse, ah las olla. Seega läks M.V. i sarnaselt teistega vargile vabatahtlikult. M.V. i

kinnitas, et valetas esimest korda politseile vahele jäädes, sest arvas, et Soomes ollaks 3-4 päeva

ja lahkutakse. Sellest järeldub, et M.V. i soovis raha teenida ega soovinud tagasi. Kui kannatanu

valetas Soomes politseile, siis võis ta valetada ka Eestis.

110. M.V. i ja A.I. i ütluste vahel on ka vastuolu dokumentide olemasolu kohta. Samuti kinnitas

M.V. i, et telefoni teel suhtlemist ei piiratud. Küsimusele, kas poes viibides või enne vargile

minekut te võtsite mingil moel A.I. iga ühendust, vastas M.V. i eitavalt, sest tema kõrval oli

kogu aeg Ilja või Artjom, kellega oli lihtsam kirjutada, sest need vastasid peaaegu kohe. A.I. i

versioon aga oli vastupidine – ta leidis, et I. Sirotkin ja A. Puškin kontrollisid tema tegevust.

M.V. i kinnitas ka seda, et Gevork kasutas vägivalda vaid Samira, mitte teiste suhtes. M.V. i

versioon lükkab A.I. i versiooni ümber ning tema üldversioon vastab tõele.

111. Kannatanu N.T. oli hästi kursis kriminaalasja materjalidega ning tema ütlustega ei tuleks

arvestada.

112. Kannatanud tulid vargile ning G. Ovsepian selgitas neile võimalust lahkuda. Kannatanud

ei olnud abitus olukorras ega haavatavas seisundis. Haavatava seisundi tuvastamiseks tuleb

kindlaks teha, kas kannatanul oli mõni alternatiivne võimalus eluga toimetulekuks (nt

alternatiivne võimalust miinimumpalgaga tööle minna). Kannatanud nõustusid kahe nädala eest

saadava 600-700 euro suuruse palga eest vargile minema ning saama tasu kauba realiseerimise

järel. Ükski kannatanu ei rääkinud sellest, et tal oli sedavõrd vajalik raha, et ta hakkab täitma

ükskõik millist tööd.

113. Võimalik ei ole tuvastada kannatanute ärakasutamist ega ekspluateerimist. Kannatanute

ütluste kohaselt nõustusid nad üsna kiiresti ja vabatahtlikult vargile minema, mis mõistliku

inimese positsioonist tundub ebaloogiline. M.V. i kinnitusel kaalus ta praamil võimalust

Eestisse tagasi sõita või vargile minna. Tema suhtes ei kasutatud siis ähvardust, pettust ega

vägivalda. Ka I. Sirotkin arutas küsimust M.V. iga ja nõustus vargile minema. Soome saabudes

oli mõlemal võimalus lahkuda, helistada sõpradele või sugulastele. Kui M.V. i kutsus Soome

A.I. i oli tal võimalus informeerida varguste toimepanemisest, ent ta ei edastanud seda teavet

sõbrale. Sellest järeldab kaitsja, et kannatanud ei soovinud avaldada asjaolusid, et nad olid

teadlikud kuhu ja milleks sõidetakse. Kannatanute ütlusi süüdistatavate ning tunnistajate D.N.

ja A.N. i ütlustega kõrvutades nähtub, et viimased varastasid vabatahtlikult. Kõik olid samades

tingimustes ehk puudub tavapäratutes tingimustes töötamise seisund. Seda kinnitas ka M.V. i.

114. KarS § 133 kujutab endast tagajärjedelikti, mis on lõpule viidud alles siis, kui kannatanu

asetatakse olukorda, kus tal tuleb täita vastumeelset kohustust, või teda hoitakse sellises

olukorras (RKKKo 1-17-689). Praegusel juhul ei ole KarS § 133 koosseis täidetud.

115. KarS § 214 lg 1 koosseis ei ole täidetud.

116. M.V. i versiooni eelistamiseks pole alust, sest see ei ole teiste tõenditega kinnitatud.

G. Ovsepian ei kasutanud M.V. i suhtes füüsilist ega vaimset vägivalda. M.V. i oli G.

Ovsepianile võlgu, millest oli teadlik ja mida tunnistas ka süüdistatav S. Dementieva. Võla

tasumiseks otsustas M.V. i müüa kõlari JBL. L.V. aja kandis A. Puškini arveldusarvele 150

eurot, millise summa ülekandmist ei nõudnud G. Ovsepian. Ka M.V. i kinnitusel oli raha

mõeldud bensiini peale ehk kulude katteks. Seega ei ole tegemist rahaga, mida M.V. ilt nõuti

tema tahte vastaselt.

117. M.V. i ja N.T. i hagid tuleb jätta rahuldama.

118. Ebaselgeks jääb M.V. i varalise kahju küsimus. Hagi kohaselt on JBL kõlari väärtus 339,98

eurot, ütlusi andes rääkis kannatanu 300 eurost. Tõendeid kõlari ostu kohta esitatud ei ole. 150

eurot nõuab kannatanu ilmselt A. Puškini pangakontole kantu eest. Kuna selle summa kandis

ema ja kannatanule ei ole nõuet loovutatud, ei saa kahju hüvitada. M.V. i mittevaralise kahju

suurus ja kuriteo asjaolud ei ole tõendatud.

119. Kannatanu N.T. ei nõua hagis kahju solidaarselt, vaid iga süüdistatava käest eraldi, mis

on vastuolus VÕS § 137 lg-ga 1. Juhul kui süüdistatavad vastutavad, peab neil olema solidaarne

kohustus.

120. N.T. nõuab varalist kahju oma asjade eest. G. Ovsepian ei ole neid kannatanult võtnud

ega talle kahju tekitanud. Tõendeid varalise kahju olemasolu kohta esitatud ei ole.

121. G. Ovsepiani karistus on liiga range ja lisakaristus tuleks jätta kohaldamata.

122. G. Ovsepiani lisakaristus tuleb jätta kohaldama. Kohtuotsusest ei selgu, miks tuleb

G. Ovsepianile riigist väljasaatmise ja sissesõidukeeldu kohaldada. See riivab kaitsealuse

õigust suhelda oma tütrega. G. Ovsepian on Venemaa kodanik, kelle tütar jääb Eestisse.

Viimase aasta jooksul pole ta saanud seoses keeruliste suhetega S. Dementieva perega oma

tütrega normaalselt suhelda. Praegu on tütre eeskostjaks O.D. . KarS § 54 lg 1 II lause kohaselt

kui süüdlasel on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine

laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama. Kohtusaalis oli kuulda

Samira ja tema ema O.D. eelarvamuslikke seisukohti G. Ovsepiani suhtes. Ilmselt tekib G.

Ovsepianil vajadus tütrega suhte taastamiseks kasutada juriidilist abi ja lastekaitset, sest Samira

on Gevorkile korduvalt lubanud, et viimane enam oma last ei näe. G. Ovsepiani riigist

väljasaatmine ei ole põhjendatud, sest tal peab säilima võimalus lapsega suhelda. Selline õigus

tuleneb nii perekonnaseadusest kui ka põhiseadusest.

123. G. Ovsepiani ei ole Eestis ega välismaal karistatud. Karistus ei vasta teo raskusele – kohus

ei ole teosüüd (intensiivsust) arvestanud, konstateerides lihtsalt, et G. Ovsepian väärib 6 aastast

karistust inimkaubanduse eest. Kuritegu leidis aset 2019. a suvel ja kestis ca 2-3 kuud.

Kannatanutele vigastusi ei tekitatud, nende tervist ei kahjustatud. Mõistlik karistus võiks olla

seaduses ettenähtud miinimummäär. Liitkaristuse mõistmisel ei ole otstarbekas määrata

raskemat karistust, kui G. Ovsepianile võimaliku inimkaubandusega määratud karistus.

G. Ovsepiani apellatsioon

124. G. Ovsepian palub ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

mõista ta õigeks. Alternatiivselt kergendada karistust ja määrata tingimisi vangistus või lugeda

karistus kantuks vanglas viibitud ajaga.

125. Apellandi õigusi rikuti ja teda laimati. Ta on juba pikka aega alusetult vahi all. G. Ovsepian

ei sundinud noori inimesi vargile ega hirmutanud neid. Enne Eestisse saabumist elas ja töötas

ta Peterburis. Eestisse saabus ta lühikest aega enne Soome sõitu. Soomes pole ta kunagi viibinud

ega teadnud midagi isikutest, kellega esimest korda vargile sõideti. Neid tundis ja nendega

leppis kokku S. Dementieva. K.M. ja I. Sirotkin olid S. Dementieva sugulased, A. Puškin aga

perekonna sõber. M.V. i oli I. Sirotkini sõber. Kõik teised tundsid üksteist väga hästi. G.

Ovsepian ei tundnud aga teadnud kedagi neist (sh D.N. t, kes saabus Soome hiljem).

126. Kõik Soome sõitnud teadsid, et peavad varastama, kedagi selleks ei kallutatud. Neile lubati

500-600 eurot kahe nädala eest pärast kauba realiseerimist. Kõigil oli võimalik suhelda

omavahel ja lähedastega, vabalt liikuda ja tegutseda. Neile osteti Soome numbrid ja internet,

mis tegi võimalikuks suhtlemise läbi sotsiaalvõrgustike ja rakenduste. Nad varastasid

vabatahtlikult, sh kalleid ja moodsaid asju enda jaoks.

127. M.V. i ütlused lükkavad ümber A.I. i ja N.T. i ütlused. M.V. i kinnitusel varastati

vabatahtlikult ning sugulastega võis suhelda. A.I. soovis end välja rääkida jutustades

olematutest garaažidest, millist lugu räägiti üksnes vanematele kaupade laadimise mulje

jätmiseks.

128. Kohtuotsus rajaneb kolme kannatanu valel. A.I. ei selgita, mida ta kartis. Tema ütlusi ei

kinnita M.V. i ega N.T. . Tegemist on A.I. i valega vanematele, sest M.V. i ei rääkinud üldse

sunnist ega ohust. N.T. i sonimist ei kinnita ükski teine tõend. Polnud vägivada ega survet, mida

kinnitasid kõik (sh D.N. ja A.N. ). Viimaste ütlustele jättis maakohus aga täielikult hinnangu

andmata.

129. Kõikidel oli võimalus pöörduda õiguskaitseorganite poole. N.T. pöördus Eestis politsei

poole. Seetõttu pole tõenäoline, et tal puudus usaldus Soome politsei vastu.

130. S. Dementieva andis kohtus G. Ovsepiani vastu ütlusi hirmust kohtu, karistuse ja lapse

pärast. G. Ovsepian ja S. Dementieva osalesid ka ise vargustes, ent ei sundinud ega ähvardanud

teisi.

131. Väljapressimises G. Ovsepian end süüdi ei tunnista. Ta andis M.V. ile võlgu 1000 eurot,

mille M.V. i tagastas JBL kõlariga.

132. Asja läbivaatamisel toimusid ka menetluslikud rikkumised. Kohtunik magas istungitel,

kus küsitleti kannatanuid ega juhtinud sisuliselt istungit. Süüdistus rajaneb kannatanute ütlustel

rikkudes kõikide menetlusosaliste õigusi. Kohtunik käitus ülbelt ega lasknud G. Ovsepianil ja

kaitsjatel küsida ning võttis küsimused maha. Seejuures ei tundnud kohtunik huvi, miks

G. Ovsepian tahab küsimust esitada. Kohtu vead viisid tõendite ebaõige hindamiseni,

kohtuotsus põhines kannatanute valeütlustel ja kohtumenetluse rikkumistel. Ka prokurör karjus

ega lasknud süüdistatavatel tõe ja õiguse eest võidelda. Prokurör tegi ka ettepaneku lahendada

asi kokkuleppemenetluses koos riigist välja saatmisega, ent advokaat veenis G. Ovsepiani

ümber. G. Ovsepian palub, et tema üle ei mõistetaks kohut Eestis, vaid ta saadetaks Venemaale.

Prokurör avaldas survet hirmutades suure karistusega ning tahtis, et G. Ovsepian võtaks enda

peale süü teo eest, mida ta ei ole teinud. Süüdistatavaid ei tahetud isegi kuulata. Kohtualustest

viibis üks saalis ja andis ütlusi rahulikult, teine oli kõrvalsaalis ja andis ütlusi, mis talle ette

öeldi ning kolmas – N.T. andis ütlusi Tallinnas ning talle öeldi ette, mida öelda (lisaks

advokaadile viibisid tema juures kõrvalised isikud).

133. Karistus on põhjendamatu. G. Ovsepiani ei ole varem kohtulikult karistatud. Ta ei ole

kedagi löönud, keldris hoidnud ega mõnitanud. Apellandil on 5-aastane laps, kes kasvab isata

ning Venemaal elab tema väga haige hoolitsust vajav ema, kelle juures ta peab olema. Varguste

toimepanemist G. Ovsepian tunnistab, ent ülejäänud süüdistusega ei nõustu. Soomes viibiti

kõigest 1,5 kuud. Sel ajal võis G. Ovsepian noorte peale küll karjuda, sest palus hoida puhtust,

ent ta ei ole kedagi ähvardanud, löönud ega pressinud kelletki välja. Moraalset ega füüsilist

kahju ei ole ta samuti tekitanud. Soomesõidu eesmärk oli teenida raha toiduaineid vastastades.

Kannatanud olid huvitatud töötasust ning tahtsid varastada.

KIRJALIKUD SEISUKOHAD

134. Prokuratuuri hinnangul tuleb esitatud apellatsioonid rahuldamata jätta.

135. Kaitsjad I. Zuevi ja E. Erro on apellatsioonides esitanud oma arvamuse

kannatanute/tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kohta esitades väga üldised väited. Kõrvale on

jäetud dokumentaalsed tõendid ja kannatanute ütlusi kinnitavad salvestised. Kannatanute

ütlused haakuvad nii omavahel kui ka osaliselt süüdistatavate ütlustega. Kohus on hinnanud

tõendeid kogumis ning otsus on jälgitav.

136. Nõustuvalt maakohtuga leiab prokuratuur, et M.V. i ja A.I. i ütlused on N.T. i omadega

kooskõlas. I. Sirotkin ütluste kohaselt ei teadnud M.V. i, et pidi minema Soome vargile. Seda

ei teadnud ka I. Sirotkin ise. I. Sirotkini versiooni kohaselt avaldas G. Ovsepian A.I. ile, et

viimane peab toime panema vargusi, ent ühtki seda kinnitavat tõendit ta ei esitanud.

Usaldusväärsed on ka N.T. i ütlused, mis haakuvad tunnistajate I.T. , L.V. ja I.U. i ning teiste

kannatanute ütluste ja S. Dementievalt ära võetud mobiiltelefoni vaatlusprotokolliga. Ka

süüdistatav S. Dementieva käitumine N.T. i suhtes pärast selle naasmist Soomest kinnitab

kannatanute ütluste usaldusväärsust, sest ka teiste suhtes jätkati Eestis vägivalla kasutamist.

137. Pahatahtlik on väide, mille kohaselt rääkis N.T. kohtus õpitu ära, mistõttu prokurör sellel

väitel ei peatu.

138. Kannatanutel polnud võimalust Soomest lahkuda. Esiteks peteti nad sinna legaalse töö ja

töötasuga. Ristküsitluse käigus ei suutnud G. Ovsepian prokurörile vastates välja tuua kellele

ja kui palju ta pidi tasuma ega teadnud, kui palju S. Dementieva kauba realiseerimise eest raha

sai. Juba see näitab, et S. Dementieva ja G. Ovsepiani teoplaan oli rikastuda teiste isikute poolt

toime pandud varguste arvel plaanimata tasu maksta. Kannatanute ristküsitlusel tuli selgesti

välja, et nad kartsid G. Ovsepiani ega julgenud lahkuda. Neil puudus selleks raha. Kannatanute

olukorda kirjeldab ilmekalt seegi, et isegi süüa/ juua ja riideid pidid nad varastama ning

läbielatut, kannatanute noorust ja isikuomadusi arvestades on kartmine arusaadav. Haavatavat

seisundit on kohus käsitlenud p-des 11-12.

139. G. Ovsepiani riigist väljasaatmise otsus on põhjendatud. EIK on erinevate kohtulahendite

alusel töötanud välja Boultifi-Üneri-Maslovi testi. Kriteeriumid, mida nimetati esimest korda

EIK

lahendis

Boultif

vs

Šveits

(nr

54273/00,

EIK

02.08.2001,

kättesaadav

https://www.refworld.org/cases,ECHR,468cbc9e12.html), on sooritatud kuriteo raskus ja

iseloom, väljasaatvas riigis viibimise kestus, kuriteost möödunud aeg ja isiku hilisem

käitumine, isiku ja temaga seotud isikute rahvus ja kodakondsus, perekondlik seis (sh abielu

kestus vm asjaolud, mis tõendavad perekondlikke suhteid, abikaasa või faktilise abikaasa

teadlikkus isiku kuritegudest enne perekonnasuhet, lapsed ja nende vanus, raskused, mis võivad

abikaasal või elukaaslasel sihtriigis ette tulla.

140. G. Ovsepian pani toime I astme kuriteo kavatsetult, grupis ja kolme (sh ühe alaealise)

kannatanu suhtes. Ta vahistati 22. novembril 2019. Enne seda ta pikalt Eesti Vabariigis ei

viibinud. Eestis viibis ta seoses elukaaslase ja lapse siinolekuga. Kohtuliku uurimise käigus ta

kahetsust ei avaldanud. Vastupidi – tema suhtes tuli kohaldada lisapiiranguid, sest ta survestas

kohtumenetluses teisi süüdistatavaid talle soodsaid ütlusi andma või ütluste andmisest

keelduma. G. Ovsepian, tema lapse ema S. Dementieva ja laps on Vene Föderatsiooni

kodanikud. G. Ovsepian ei ole abielus. Kuriteod pani ta toime koos elukaaslase

S. Dementievaga. G. Ovsepiani kuriteod on rasked ning Eesti Vabariigiga ei seo teda miski

muu, kui lühiajaline siinviibimine ja kuritegude toimepanemine.

141. Kaitsja taotluse tõendi (digitaalne audiofaili, selle stenogramm ja tõlge) vastuvõtmiseks

palub prokurör jätta rahuldamata. Tegemist on hilinenult esitatud tõendiga. Tõendist oli kaitsja

teadlik 2020. a novembris, kui tunnistaja O.D. üle kuulati. Kaitsja selles osas A.A. it ei

küsitelnud ega näidanud talle nimetatud faile, et küsida, kust O.D. need sai. Arusaamatuks jääb

seegi, kuidas selline fail kaitsja kätte sattus. Võimalik ei ole hinnata, milline oli teave algfailis,

kelle poolt seda on kopeeritud, muundatud või redigeeritud. Tõend ei ole seega usaldusväärne.

Tõlke on teinud kaitsja I. Zuev, ent tõlke teostamine tema poolt on lubamatu, sest ta on kaasatud

kaitsjana. Stenogrammi tõlge ei vasta KrMS § 161 lg-te 1,2 nõuetele.

142. I. Toompere kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on veenvalt, loogiliselt

ja jälgitavalt hinnanud süüdistatava teo vastavust KarS § 214 lg 2 p-de 4,5 koosseisule.

Kannatanu ja tunnistajate ütlusi ja nende usaldusväärsust on kohus analüüsinud läbivalt otsuses.

143. Erandlikud asjaolud isikule alla alammäära karistuse vähendamiseks puuduvad. Noorus ja

varasem karistamatus ei tingi karistuse kohaldamist alla alamäära.

144. Kaitsja E. Erro leiab, et I. Zuevi kaitsja taotlus tuleks rahuldada ja ringkonnakohtus

uurida kogumis koos teiste tõenditega, sest 30. novembril 2020 keeldus maakohus mõjuva

põhjuseta tõendi vastuvõtmisest. Apellatsioonkaebused rahuldada täielikult.

145. Kannatanu N.T. i esindaja G. Palm palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata.

146. Maakohus on otsuses analüüsinud süüdistatavate nägemust juhtunust. Kaitsestrateegia

kohaselt läksid kõik osalised vargile ühiselt ja sõbralikult, millise versiooni maakohus kogutud

tõendite põhjal välistas. N.T. i ütlused luges kohus teiste tõenditega haakuvaks.

147. S. Dementieva ja tema kaitsja versiooni kohaselt andis N.T. valeütlusi soovist rikastuda

tsiviilhagi kaudu. Tegemist on põhjendamatu spekulatsiooniga. See eeldanuks alaealiselt N.T.

ilt plaani, milleks ta esmalt pidi reetma oma väidetavad sõbrad/head tuttavad, andma politseile

valeütlusi teadmises, et kriminaalmenetlus alustatakse ning ta suudab kohtu kaudu tsiviilnõude

maksma panna. Plaani lahutamatuks osaks oli see, et N.T. ei saa raha kohe, vaid aastaid hiljem.

148. S. Dementieva ühe versiooni kohaselt kannustas N.T. it hoopis hirm kriminaalvastutuse

ees, mistõttu tekkis tal plaan petta kohtu kaudu süüdistatavatelt välja 70 000 eurot. Apellandid

jätavat tähelepanuta asjalu, et Soomes toime pandud vargused ei ole Eestis karistatavad (KarS

§ 6 lg 1). Võib küll spekuleerida, et N.T. seda asjaolu ei pruukinud teada – sel juhul aga muutub

veelgi ebatõenäolisemaks, et ta kasutas kriminaalmenetluse sätteid meisterlikult enda kasuks

ära. Märkimist väärib tõik, et N.T. ei muutnud oma ütlusi kohtus isegi siis, kui seda tegi A.

Puškin. Apellatsioonid ei sisalda veenvat põhjust, miks otsustas N.T. hirmu tõttu valeütlusi

anda ka pärast teadmist, et saaks kohtus rääkida „tõtt“ tagajärgi kartmata. Ka süüdistatav S.

Dementieva ise ju leiab, et tegemist oli karjäärikurjategijaga, kelle elustiiliks oli seaduste

murdmine.

149. S. Dementieva toob välja, et poistel oli loodud sotsiaalvõrgustikus vestlus, kus

naeruvääristati G. Ovsepiani ja naljatleti. Kannatanu esindajale teadaolevalt ei ole seda tõendit

esitatud kohtule ega taotletud selle õigustava tõendi materjalide juurde võtmist.

150. Ebausutav on S. Dementieva versioon süüdistatavate ja kannatanute rõõmsast

kooselamisest, mida tema (ning kaitsja) korduvalt rõhutavad, sest selle väite valguses on veelgi

ebatõenäolisem, et mitte üks, vaid kolm grupiliiget otsustavad häid sõpru mõistliku põhjuseta

süüstama hakata.

151. S. Dementieva ja tema kaitsja on pikalt selgitanud, et Soomes varastamine oli iseloomult

nagu tavapärane töö, kus kannatanutel oli palju vaba aega, nende tegevusi ei kontrollitud ning

nad võisid teha, mida ise tahtsid. Maakohus on seda hinnanud ning leidnud, et süüdistatavad

pole I astme menetluses suutnud mõistuspäraselt seletada, kuidas sel juhul reaalselt töö

tasustamine jms toimus. Süüdistatava versioon Soome töökorraldusest on sedavõrd üldsõnaline

ja abstraktne, et selle tõepärasus pole usutav. S. Dementieva räägib sellest, et Soome vargile

tulnud poistele oli renditud mugavustega korter, väidetavalt pidid nad töö eest palka saama ning

oma apellatsioonis on G. Ovsepian nimetanud palganumbriks 500-600 eurot kahe nädala eest.

152. Esindaja arvutuste kohaselt oli iga Soomes elava poisi kulu 1000-1200 eurot kuus, millele

lisandus korteri ja telefoni kulu (mis apellatsioonide kohaselt tuli süüdistatavate taskust).

Paratamatult tõusetub küsimus, et kui kannatanud said vabalt ja ilma järelevalveta tegutseda,

siis kuidas ja mis vahenditega tagati, et iga palgaline toodaks ka reaalselt n-ö tööandjale kasumit

olukorras, kus süüdistatavad teenisid tulu väheväärtuslike tarbekaupade pealt. Seega –

süüdistatavate väidetav äriplaan on sedavõrd üldsõnaline ja täpsustama, et keeruline on selle

tõepärasust uskuda. Sellise äriplaani toimimine on ebatõenäoline (nt kui võtta aluseks, et

keskmise varastatud asja väärtus on 7 eurot, pidanuks Soomes olev poiss varastama ühe kuu

jooksul 171 toodet oma palga väljateenimiseks). Kui aga arvestada, et kaupa realiseeriti

omahinnast odavamalt, tõuseb toodete hulk veelgi. Palju tõenäolisem on versioon, et

kannatanute teenitud raha läks täies ulatuses süüdistatavatele, mida näidab ka süüdistatavate

soovimatus selgitada palga maksmisega seotud asjaolusid.

153. S. Dementieva ja tema kaitsja on peatunud küsimusel, kas N.T. i väide tõlgi puudumise

kohta Soomes on tõsi. Kannatanu esindaja hinnangul on apellandid rebinud N.T. i ütlused

kontekstist välja.

154. Kõik süüdistatavad ja osa kaitsjatest on tõstatanud küsimuse, miks kannatanud ei

põgenenud. Kannatanu esindaja hinnangul võtsid süüdistatavad kannatanutelt sisuliselt nende

vabaduse. Tõsi on see, et kannatanutel füüsiliselt võis teatud hetkedel olla võimalik Soomest

põgeneda. Küll aga on kohtupraktikas peetud vabaduse võtmiseks ka kannatanu peal sellise

vägivalla tarvitamist, et kannatanu ei julge eirata talle antud korraldusi (RKKKo 3-1-1-116-01,

p 7). Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et kannatanuid hoiti pideva surve all intensiivse

psüühilise vägivallaga.

155. S. Dementieva versioon väljapressimist puudutavas osas jätab arvestamata, et täiesti

ebamõistlik on maksta kellelegi 100 eurot selleks, et ta varastaks poest alkoholi. Kannatanu

esindaja küll ei tea kui palju soovis I. Toompere oma sünnipäeval alkoholi tarbida, kuid ilmselt

pidi ka I. Toompere ise mõistma, et tal on mõnevõrra kergem 100 euro eest reaalselt alkoholi

osta, selmet saata keegi sama raha eest seda varastama.

156. G. Ovsepian ja tema kaitsja peatuvad ka kannatanute ütluste usaldusväärsuse küsimusel.

Viru Maakohus on otsuses välja toonud, et kõrvutas kõikide asjaosaliste ütluseid ja võrdles neid

teiste tõenditega kogumis ning sellest tingitult luges usaldusväärseks mitme kannatanu ütlused.

Süüdistatavate peamise kaitseteesi (et sõbralikus kollektiivis ühiselt varastades otsustasid kolm

töötajat hakata valeütluseid andma) esinemise tõenäosus on väga väikene. See omakorda on

üks argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks (RKKKo 3-1-1-109-15, p-d 110-

111).

157. Süüdistatavate kaitseversioon ei riimu teiste tõenditega. Süüdistatavate ütlused on ennast

õigustavad. Tõsi – keegi ei vaidle vastu sellele, et Soomes käidi vargil, kuid ütluste andmise

hetkeks pidi kõigile süüdistatavatele olema selge, et Eesti Vabariigis ei saa menetleda

eksklusiivselt Soome Vabariigis toimepandud varguseid. See omakorda kujutab endast

argumenti süüdistatavate ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks (RKKKo 3-1-1-100-15,

p 16). Mõnegi isiku puhul on üks ja sama isik andnud omavahel ajas lahknevaid ütluseid. Seegi

vähendab ütluste usaldusväärsust (RKKKo 3-1-1-100-15, p 17).

158. Süüdistatavad ei ole suutnud anda enda kaitseteesi oluliste osade kohta üksikasjalikke

ütluseid. Soomes vargil käimise vabatahtlikkust põhjendatakse eelkõige üldsõnaliste väidetega.

Ütluste väike detailsusaste omakorda on asjaolu, mis võib tõsta või langetada ütluste

usaldusväärsust (RKKKo 3-1-1-89-12, p 14).

159. Viru Maakohus neid on asjaolusid ka kogumis arvestanud ning jõudnudki järeldusele, et

süüdistatavate ütlused ei ole vähemalt teatud osas usaldusväärsed.

Taotlused

160. S. Dementieva palub oma seisukohas asendada tõkend vahistamine elektroonilise valvega.

Ta on juba pikka aega viibinud vahi all. Temale ja lastele on pikk lahusolek mõjunud väga

halvasti ning tekitanud lastele psühholoogilisi probleeme ning raskusi õppetöös. S. Dementieva

on valmis kõiki nõudmisi täitma ning toonitab veel, et tal puuduvad sõltuvused.

161. Veel palub S. Dementieva mõista välja kahju, mis on tekitatud seoses tema ebaseadusliku

vahi all pidamisega.

162. G. Ovsepian palub mõista enda kasuks välja kahju, mis on tekitatud tema ebaseadusliku

vahi all pidamisega.

Kriminaalhooldusosakonna vastus ringkonnakohtu päringule ja prokuratuuri ning

kaitsja seisukohad S. Dementieva taotlusele

163. Viru Vangla kriminaalhooldusosakond vastas, et elektroonilise valve seadet on

võimalik paigaldada S. Dementieva taotluses märgitud aadressil XXX .

164. Prokuratuuri seisukohas leitakse, et S. Dementieva vahistamist ei ole võimalik

elektroonilise valvega asendada.

165. Tõkendi asendamise korral ei ole uute vara- ja vabadusevastaste kuritegude

toimepanemine välistatud. Võimatu ei ole ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine, kuivõrd

tegemist on Vene Föderatsiooni kodakondsega.

166. Uute kuritegude toimepanemise ohule viitab esitatud süüdistus inimkaubanduses ning I

astme kohtus uuritud tõendid ja kohtuliku uurimise käigus tõdetu (S. Dementieva distantseeris

end süüdistusest). Esineb suur risk varalise kasu saamise eesmärgil uute kuritegude

toimepanemiseks. Maakohtus uuritu näitab, et S. Dementieva ei ole oma kuritegelikust

käitumisest mingeidki järeldusi teinud: ta süüdistas teisi ja proovis jätta endast ohvri muljet.

Uuritust nähtub, et ta ei kõhkle oma tahtmise saamiseks teiste isikute õiguste (sh alaealise ja

väga noorte) rikkumist ja ärakasutamist. Manipuleeriva käitumise tõttu ei saa teha järeldust

inimese muutumisest.

167. Elektroonilist valvet oleks põhjendatud kohaldada siis, kui see efektiivselt töötaks ning

väldiks vahistamisega kaasnevat negatiivset mõju. S. Dementieva on toime pannud I astme

kuriteo grupis ning kasutades ära isikuid kriminaaltulu teenimise eesmärgil. Tema viimaste

aastate ametlikud sissetulekud on olnud minimaalsed. Sissetulekute puudumine ning

inimkaubanduse toimepanemine majanduslikel põhjustel annab alus väita, et ta võib ka

elektroonilise valve all jätkuvalt toime panna uusi raskeid kuritegusid majandusliku tulu

teenimise eesmärgil. S. Dementieval on kalduvus retsidiivseks käitumiseks. Kohtus ajas ta süü

G. Ovsepiani kaela, mis näitab, et oma teo keelatusest süüdistatav aru ei saa. Kohtueelses

menetluses kogutud tõenditest, süüdistusaktis kajastatust ning kohtus uuritust joonistub selgelt

välja S. Dementieva kaalukas roll inimkaubandusega tegelenud grupis, mh kannatanute

värbamine/valimine ning hiljem varastatud kauba realiseerimine. Ka peale kuriteo

toimepanemist survestas ja ähvardas ta kannatanuid ning püüdis neid mõjutada. Kannatanu N.T.

it sundis ta vargile minema ka Narvas.

168. Varavastaste süütegude toimepanemine varalise kasu saamise eesmärgil ei ole

S. Dementieva jaoks esmakordne. Ta on varemgi Soomes vargusi toime pannud ning selle eest

on teda ka karistatud. Seega on ta pikemat aega kuritegelikult käitunud ja positiivset prognoosi

muutumiseks ette nähta pole.

169. Süüdistatava vahi all hoidmine on vajalik. Kuritegusid on võimalik sooritada ka kodust

lahkumata, kui tegutsetakse grupiviisiliselt, sest juhtnööre anda, isikuid mõjutada ja ähvardada

ning käskida kuritegusid toime panema saab ka sidevahendeid kasutades. Elektroonilise valve

tingimustes ei ole võimalik kontrollida, kellega ja millal isik suhtleb.

170. Kuna ohvristati kolm noort inimest, on tegu tõsise kuriteoga. Elektroonilise valve seadmed

ei garanteeri ohtlikel kurjategijatel süütegusid toime panemast enne võimude sekkumist.

Praktikas ei kohaldata uue kuriteo ohu korral vahistamise asendamist elektroonilise valvega.

171. Välistatud ei ole S. Dementieva pakkuminek pika vangistuse kartuses Vene Föderatsiooni.

Tegemist on selle riigi kodanikuga, kellel on sidemed seal viibimiseks. Kohtuliku uurimise

käigus leidis kinnitust, et S. Dementieva on varasemalt Vene Föderatsioonis viibinud.

172. S. Dementieval on aastate jooksul välja kujunenud kuritegelik eluviis – ta eelistas legaalsel

teel raha teenimisele rikastumist süütegusid toime pannes ja selle arvel elades. Süüdistataval on

küll väiksed lapsed, ent ta pani kuritegusid toime nende olemasolule vaatamata. Ta on ise end

asetanud praegusesse olukorda. Laste heaolust ei hoolinud ta kuritegude toimepanemise ajal.

Laste eest hoolitsemise vajadus ei suutnud S. Dementievat seaduskuulekal teel hoida, mistõttu

ei saa anda sellele ülemäära suurt kaalu.

173. Kaitsja E. Erro palub S. Dementieva taotluse rahuldada ja asendada vahistamise määruse

jõustumisel elektroonilise valvega taotletud aadressil.

174. S. Dementieva vahistati 22. novembril 2019. 29. jaanuari 2021. a otsusega tunnistas

maakohus ta süüdi ja karistas 7-aastase vangistusega. Ringkonnakohus teeb otsuse

S. Dementieva apellatsiooni osas hiljemalt 7. detsembril 2021. S. Dementieva on viibinud vahi

all 1 aasta 10 kuud ja 26 päeva. Praegu ei tehta menetlustoiminguid. Süüdistatav ootab

apellatsioonikohtu otsust. Vältimaks põhiõiguste rikkumist on sobivaimaks alternatiiviks

vahistamisele asendada see elektroonilise valvega.

175. S. Dementieval on elukoht, mis vastab elektroonilise valve formaalsetele tingimustele.

Vahi all olles on S. Dementieva oma vaateid elule muutnud. Ta soovib edaspidi elada

seaduskuulekalt, töötada ja tütreid kasvatada. Tegemist on tema esimese kinnipidamisega, mis

annab aluse arvata, et see on mõjutanud teda elu üle järele mõtlema ja järeldusi tegema. Tal

oleks võimalik asuda garanteeritud töökohta tööle ning asuks elama vanemate juurde koos

tütardega, mis samuti suurendab kontrolli süüdistatava käitumise üle. Väljudes aga

elektroonilise valve kandja kehtestatud piiridest, lülitub sisse signaal, mille peale on võimalik

kiiresti reageerida ja isik kinni pidada.

176. Elektroonilise valve kohaldamine tagaks kriminaalasja edasise menetlemise, kuna

S. Dementieva liikumine ja viibimiskoht on kontrollitav. S. Dementieval on kaks last (2 ja 5

aastased), keda ta armastab ja kelle eest hoolitseb. Lapsed armastavad ema ja tunnevad tema

pideva kohaloleku suhtes puudust. S. Dementieva on alati lastega seotud kohustustesse

suhtunud täie vastutustundega.Üks tütardest vajab individuaalset õpet ja ema erilist hoolt ja

tähelepanu. Tal on armastav pere, kes on valmis abistama ja toetama elu raskel hetkel.

S. Dementieva ema ja isa on kriminaalkorras karistamata ega oma kriminaalset tausta – seega

perekonnast tulenevad negatiivsed mõjud puuduvad.

177. Puudub mistahes oht uute kuritegude toimepanemiseks. S. Dementievat ei ole varem

karistatud. Seega ei anna tema elustiil alust arvata, et jätkuv vahi all pidamine on põhjendatud.

Vahi all viibitud aeg on küllaldane tegemaks sellest järeldusi, et elatist tuleb teenida ausa töö,

mitte varastamisega.

178. Ajakava saaks koostada selliselt, et reaalajas oleks igal ajahetkel teada S. Dementieva

asukoht, tema liikumist on võimalik jälgida ja kindlate kohtadega piirata. Kui süüdistatav aga

rikub elektroonilise valve tingimusi, on võimalik ta taas vahistada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

179. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium lahendab esmalt süüküsimust puudutava osa (I-

III), seejärel annab hinnangu karistust puudutavatele apellatsiooniväidetele (IV), peatub

tsiviilhagi (V) ja taotluste (VI) teemal ning lõpuks lahendab menetluskulude küsimuse ning

võtab apellatsioonimenetluse tulemuse kokku (VII).

I

INIMKAUBANDUS

180. Inimkaubanduse süüdistust puudutavalt ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all

järgmine:

 Kannatanu M.V. ilt sai foto koos passiandmetega I. Sirotkin, kes edastas andmed S.

Dementievale. Viimane ostis M.V. ile laevapileti 15. maiks 2019 kella 17.00 ning ta

sõitis koos S. Dementieva, A. Puškini, G. Ovsepiani, I. Sirotkiniga Soome Vabariiki.

Ta viibis Soomes 15. maist kuni 4. juunini 2019 pannes toime vargusi.

 Kannatanu A.I. ilt sai tema foto koos passiandmetega I. Sirotkin 21. mail 2019, edastas

selle S. Dementievale, kes ostis A.I. ile laevapileti Tallinnast Helsingisse 22. maiks

2019 kella 10.30. A.I. ile tulid Helsingi sadamasse vastu G. Ovsepian, I. Sirotkin ja

A. Puškin ning viisid ta Kotka linna korterisse. Ta oli Soomes 22. maist kuni 3. juunini

2019 ning pani toime vargusi.

 Alaealisele kannatanule N.T. ile ostsid 8. juunil 2019 bussipileti Narvast Tallinnasse

Samira Dementieva ja Sergey Dementiev, et saata ta Soome tööle. Sergey Dementiev

saatis kannatanu 8. juunil 2019 kella 10.30 ajal liinibussiga Tallinna bussijaama ja sealt

edasi Tallinki laevale Star. 8. juunil 2019. kella 18.30 paiku tulid N.T. ile Soomes vastu

autoga G. Ovsepian, I. Sirotkin ja A. Puškin ning ta viidi Kotka linna 2-toalisse

korterisse. N.T. oli Soomes 8. kuni 20. juunini 2019 ning pani toime vargusi erinevatest

kauplustest.

 Kannatanud M.V. i, A.I. i ja N.T. varastasid poes koos I. Sirotkini ja A. Puškiniga,

poodi sõidutas neid G. Ovsepian, kes andis ka juhiseid, mida varastada ning kontrollis

vahetult peale varastamist, mida ja kui palju varastati.

 G. Ovsepian koos S. Dementievaga tegutsedes varalise kasu saamise eesmärgil nii

Soome kui Eesti territooriumil korraldasid varastatud kauba edasise transpordi pannes

2019. a suvel internetiportaalidesse töökuulutused autojuhtide leidmiseks, kes vedasid

kauba Soomest Eestisse. Varastatud kaup hoiustati kuni Venemaale saatmiseni

S. Dementieva ja G. Ovsepiani valduses korteris XXX . Töökuulutuste kaudu leiti

inimesed, kellel oli vaba pääs Venemaale, et toimetada varastatud kaup sinna.

181. Keskseks küsimus on vaidlus, kas G. Ovsepian ja S. Dementieva tegelesid

inimkaubandusega. Esimeseks on apellatsiooniteravik suunatud küsimustele, kas kannatanud

meelitati Soome ametlikku tööd, tasu, elamist ja tööandjapoolset toitlustamist lubades (s.o

pettusega) ning kas neid sunniti täitma vastumeelselt kohustust (panema toime vargusi).

182. S. Dementieva ja tema kaitsja kinnitusel olid kannatanud juba Eestis teadlikud, et

hakkavad Soomes vargusi toime panema. Seda väidet põhistades palutakse hinnata

süüdistatavate S. Dementieva, G. Ovsepiani, A. Puškini, A.A. i ja kannatanu M.V. i ütlusi.

Teiste kannatanute ütlused aga lugeda ebausaldusväärseteks. Lisaks märgib S. Dementieva

kaitsja, et kannatanu A.I. i kutsumise initsiatiiv tuli I. Sirotkinilt, kes ostis ka laevapileti ja saatis

selle kannatanule. S. Dementieva nägi A.I. it esmakordselt Soomes 22. mail 2019, mingit

jutuajamist tal kannatanuga palga ja töö osas polnud. S. Dementievale ja tema kaitsjale

sekundeerivad G. Ovsepian ja tema kaitsja, kes samuti leiavad, et kannatanuid ei petetud.

183. Ringkonnakohtu arvates kannatanuid peteti.

184. Kannatanu A.I. i sõnul kirjutas talle I. Sirotkin VKontakte rakenduses 2019. a mais tööst

Soomes laos, töötasuga 700 eurot kahe nädala eest ning et elamine, toitlustamine ja kõik

ülejäänu on sees (KoTo II kd, tl 39 pöördel), enne seda oli I. Sirotkin teinud samasuguse

ettepaneku talle ja M.V. ile umbes paar nädalat tagasi. Siis M. läks, tema mitte. I. Sirotkin

rääkis, et tulla on vaja kiiresti. A.I. rääkis ka vanematele kaheks nädalaks Soome minekust ja

töötingimustest (KoTo II kd, tl 40). Süüdistatava I. Sirotkini ütluste kohaselt tegi tema Gevorki

palvel A.I. ile ettepaneku Soome tulla ja kirjutas talle sotsiaalvõrgustikus. Küsis Gevorki käest,

mida tuleb kirjutada, et kas kirjutada, et käime varastamas või muud. Gevork ütles, et kirjuta,

et tegemist on laotööga, mille palk kahe nädala eest on 600-700 eurot Hiljem aga lõi I. Sirotkin

ühenduse G. Ovsepiani ja A.I. i vahel ning kuulis, kuidas Gevork A.I. ile ütles, et tuleb varastada

(KoTo III kd, tl 80 pöördel). Süüdistatava G. Ovsepiani sõnul oli neil üks inimene puudu, ta

helistas Samirale, temale tuli meelde, et oli sellele poisikesele pakkunud tööd, ta oli nõus, vaja

oli ainult sõiduraha. Küsimusele, kas A.I. oli teadlik, milleks ja kuhu ta tuli, vastas G. Ovsepian

jaatavalt. Süüdistatava sõnul juhatas ta A.I. i selle saabumisel eemale ja uuris, kas see teab,

milleks ta tuli (KoTo III kd, tl 179). Süüdistatava S. Dementieva sõnul leidis I. Sirotkin A.I. i

ning tema ostis Gevorki palvel A.I. ile pileti. Sellest, kas A.I. teadis, et peab Soomes vargusi

toime panema, S. Dementieva ei teadnud, sest tema A.I. it ei kutsunud (KoTo III kd, tl 10).

Kannatanu M.V. i aga vastas prokuröri küsimuse peale, miks te Aleksandrile ei öelnud, et

Soomes tuleb varastada, et pole kindel, kas Ilja talle sellest kirjutas (KoTo II kd, tl 68 pöördel).

185. Ringkonnakohtu arvates räägib tõtt A.I. . Vaidlus puudub selles, et I. Sirotkin tegi

VKontaktes A.I. ile ettepaneku tulla Soome laotööle 700-eurose palgaga kahe nädala eest, prii

elamine ja söök pealekauba. I. Sirotkini ütlusi, mille kohaselt lõi tema seejärel kontakti A.I. i ja

G. Ovsepiani vahel ning need leppisid omavahel telefonis kõiges kokku, viimane ei kinnita.

Ilmselt rääkis G. Ovsepian vajadusest uue inimese järele S. Dementievale ning koos viimasega

ja kasutades ära I. Sirotkini suhtlusrakendust VKontakte, tegi I. Sirotkin ettepaneku A.I. ile.

Ringkonnakohtu arvates puudub G. Ovsepiani apellatsiooni arvestades mõistlik põhjus mitte

uskuda süüdistatavat selles, et tema saabus vaid lühikest aega enne Soome sõitu Eestisse ega

tundnud kedagi - kõigiga leppis kokku S. Dementieva, sest I. Sirotkin oli S. Dementieva

sugulane, A. Puškin aga perekonna sõber. M.V. i omakorda oli I. Sirotkini sõber ning teised

tundsid üksteist väga hästi (vt G. Ovsepiani apellatsioon). I. Sirotkini ütlusi selle kohta, et A.I.

teadis juba enne Soome saabumist, et hakkab toime panema vargusi, ringkonnakohus

usaldusväärseks ei pea. Esiteks ei ole ole ühtki seda kinnitavat tõendit. Teiseks ei ole I. Sirotkini

näol tegemist usaldusväärse tõendiallikaga – ta tunnistati käesolevas kriminaalasjas süüdi KarS

§ 323 järgi A.I. ile ähvardavate häälsõnumite saatmise eest, mille eesmärgiks oli A.I. i poolt

kuriteoavalduse tagasivõtmine. Vastasel juhul lubas ta kättemaksu: A.I. ile ja tema perele otsa

peale tegemist. Samuti pakkus ta A.I. ile raha Samira ja Gevorki kohta esitatud avalduse

tagasivõtmise eest (vt maakohtu otsus KoTo V kd, tl 120 pöördel ja 121). Ka ei ole mingit

põhjust uskuda S. Dementieva juttu selle kohta, et tema oletas, et A.I. ile öeldi, mille jaoks ta

tuli (KoTo III kd, tl 10), kuivõrd sel ajal elati Soomes koos ning kõigile Soome-tulijatele räägiti

ühesugust legendi.

186. A.I. i ütluste usaldusväärsus on seevastu väljaspool kahtlust. Laotöö pakkumisest pojale

rääkis kohtus ka A.I. i ema J.I. . Viimase kinnitusel tegi tema pojale ettepaneku minna Soome

I. Sirotkin. Algul poeg keeldus ja läks ainult M.V. i. Ilja tegi tema pojale ettepaneku töötada

laos, tassida kaupa. Poeg rääkis tasuta ülalpidamisest, tööriiete andmisest ja sellestki, et M.V.

ja Ilja juba töötavad ning et neil läheb hästi. J.I. tegi poja passi koopia ja saatis talle telefoni

kaudu (KoTo II kd, tl 82 pöördel). A.I. i ja M.V. i passi koopia pilt leiti S. Dementieva telefonist

(TõTo III kd, tl 83). S. Dementieva ei ole eitanud, et just tema ostis A.I. ile pileti (KoTo III kd,

tl 10). Seega on ümber lükatud apellatsiooni väide, justkui oleks kannatanu A.I. i kutsumise

initsiatiiv tulnud I. Sirotkinilt, kes ostis ka laevapileti – ükski tõend seda ei kinnita.

Ringkonnakohut ei pane A.I. i jutus kahtlema seegi, et ta rääkis ainukesena tööst garaažides,

mida teiste süüdistatavate ütluste kohaselt aga ei eksisteerinud. A.I. i ütluste kohaselt oli

esimene korter, kuhu ta viidi ühetoaline korter IV korrusel 9 korruselises majas (KoTo II kd, tl

40 pöördel). Teisel päeval viidi A.I. üksi kuskile garaažide juurde, kus tal tuli laadida karpe

peale neid oli rohkem kui 50. Karbid pidid minema Narva, sest neil oli 2-ga algav postiindeks.

Garaaži jäi ainult tema üksi, tuli kolm mikrobussi, kuhu laadis peale. Siis võeti peale ja viidi

tagasi korterisse (KoTo II kd, tl 41 pöördel). Arvestades, et A.I. i ütlusi, mille kohaselt viidi ta

alul 1-toalisse korterisse, on igati usutav, et varastatud kaup asus kuskil garaažis.

Kohtukolleegiumi arvates ei riimu süüdistatavate ütlused selles, millal A.I. vargile hakkas – G.

Ovsepiani ütluste kohaselt toimus see teisel päeval, S. Dementieva apellatsioonis aga

väidetakse, et A.I. läks juba esimesel päeval teistega koos poodi endale riideid varastama.

Ringkonnakohtu arvates on selline seletus äärmiselt ebatõenäoline, sest keegi ei varastaks/ei

laseks varastada endale kolm numbrit suuremaid jalanõusid. Seetõttu loeb ka siinkohal

ringkonnakohus tõesteks A.I. i ütlused.

187. Ringkonnakohus peab pahatahtlikuks G. Ovsepiani kaitsja väidet, nagu poleks A.I. kohtus

I. Sirotkinit ära tundnud – prokuröri küsimusele ei osanud kannatanu esimesel korral vastata,

sest ei näinud I. Sirotkini pead. Seejärel aga tundis süüdistatava ära (KoTo II kd, tl 51 pöördel).

188. Kannatanu N.T. i sõnul otsis ta 2019. a juunis tööd koos A.A. iga. Viimane rääkis oma

tuttavast, kes pakub Soomes tööd ja tutvustas teda S. Dementievaga. Kokku saadi 7. juunil. Siis

rääkis Samira talle võimalusest töötada laos ja nimetas palganumbri 700 eurot, kinnitades, et

tööandja maksab elamise ja toitlustamise eest. Lepiti kokku, et järgmisel päeval tuleb N.T. S.

Dementieva koju koos asjadega ja läheb siis juba tööle Soome (KoTo II kd, tl 11). Tol päeval,

7. juunil, lubas Samira, et pileti eest maksab tema (KoTo II kd, tl 32 pöördel). Kannatanu

ütlused on vastuolus süüdistatava S. Dementieva ütlusega. 20. novembri 2020. a kohtuistungil

rääkis S. Dementieva, et ta tutvus N.T. iga Maxima ees. Ta otsis hästi vargusi toimepanevaid

isikuid. Aleksei tutvustas talle N.T. t, öeldes, et see paneb hästi varguseid toime. Läbi räägiti

nn töötingimused. S. Dementieva näitas N.T. ile elukoha pilte ning rääkis, et kui ta hakkab hästi

vargusi toime panema, siis saab Gevorkilt 600-700 eurot ning et kogu elamine, olemine ja

piletid tasutakse. Tol hetkel ei olnud N.T. Gevorkiga tuttav, ent S. Dementieva helistas talle ja

andis sealsamas toru üle G. Ovsepianile. Ta ise kuulis kõnet pealt. G. Ovsepian selgitas N.T.

ile, kui palju riideid kaasa võtta ja et ta riietatakse uutesse riietesse, et nad hakkavad varastama

ning selgitas ka seda, millistes poodides ja mida varastama hakatakse. Selle peale N.T. nõustus

(KoTo III kd, tl 2 pöördel).

Apellatsiooni kohaselt võib S. Dementieva ütlusi kinnitada A.A. . Kaitsjale vastates selgitas

A.A. , et kokkusaamine toimus 8. kooli juures. Kohtumisel küsis Samira, kas Aleksei teab

kedagi, kes tegeleb vargustega. A.A. osutas seepeale N.T. le ja sai viimase näoilmest aru, et ta

on huvitatud. Koos hakati jalutama poe poole. Samira hakkas N.T. le selgitama töötingimusi,

töötasu, edasist A.A. ei kuulnud, kuna suhtles oma tüdruksõbraga telefonitsi (KoTo III kd, tl

65). Prokurör osutas vastuolule kohtueelsel menetlusel antud ütlustega, sest siis rääkis A.A. töö

sisu kohta järgmist: „Samira küsis, et Ljoša, kas sa ei tahaks raha teenida, on töö Soomes, laos“

(KoTo III kd, tl 67). Vastuolu selgitas A.A. sellega, et algselt pakkuski Samira laotööd, ent siis

vahetas kohe teemat ja ütles nii. Süüdistatav vastas kohtule, et avaldatud ütlused vastavad tõele

(KoTo III kd, tl 67 pöördel). Prokuröri küsimusele, kas Samira pakkus N.T. ile varguste

toimepanemise varianti A.A. i juuresolekul, vastas viimane jaatavalt. Täpsustava küsimuse

peale, aga vastas A.A. , et Samira „pakkus tööd“, pärast aga läks ta eemale telefoniga rääkima

ega kuulnud enam kogu jutuajamist. Töötasu, toidu ja elamise kohta kuulis ta juba

möödaminnes, pealiskaudselt. Töötasuks pidi olema 600-700 eurot, toit ja elamine pidi olema

tööandja poolt (KoTo III kd, tl 68 ja pöördel).

189. Kohtukolleegiumi arvates ei ole vaidlust selles, et kahe töönädala eest lubati kannatanule

töötasuna 700 eurot, lisaks elamist ja toitlustamist tööandja kulul. Küll aga ei riimu

süüdistatavate S. Dementieva ja A.A. i ütlused muus – nimelt kinnitab S. Dementieva, et

helistas sealsamas G. Ovsepianile, kes hakkas selgitama N.T. ile töö sisu. Sellest ei rääkinud

aga ei süüdistatav A.A. ega kannatanu N.T. – nende ütluste kohaselt rääkis kõigest S.

Dementieva. Ringkonnakohtu arvates ei ole A.A. tunnistajana usaldusväärne. Tema ütlused

olid korduvalt vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ning tal paluti neid korduvalt

meenutada, see räägib tema ütluste mitteusaldusväärsusest. Veenvad ei ole ka A.A. i selgitused

ütluste muutmise kohta – olukorras, kus isikule pakutakse kahenädalase töö eest laos 700 eurot

ja ta sellest keeldub, oleks täiesti ebamõistlik pakkuda talle samadel tingimustel võimalust

hakata toime panema vargusi. Samuti ei olnud A.A. täpsustava küsimuse peale vastates enam

kindel, et tema juuresolekul pakuti N.T. ile varguste toimepanemist. Ta vastas, et jutt oli „tööst“,

edasist ta aga ei kuulnud, sest läks telefoniga rääkima. Täiesti ebausutavaks peab

ringkonnakohus S. Dementieva väiteid, et tema sõnul arutas G. Ovsepian varguste

toimepanemist N.T. iga telefoni teel. Kuritegude toimepanijatele ei ole omane anda võhivõõrale

inimesele telefonitsi teada, kus ja mida varastatakse.

190. Õige ei ole ka S. Dementieva apellatsioonis väidetu, nagu selguks N.T. i ütlustest, et

Soome saabudes helistas G. Ovsepian tema juuresolekul S. Dementievale, kellele väljendas

rahulolematust nii noore poisi varastama saatmise pärast. Kannatanu N.T. rääkis, et Soome

saabudes sai Gevork kohe pahaseks ja helistas Samirale, et kelle see saatis, sest N.T. nägi välja

noor ja näeb välja kui laps. Seejuures rääkis ta kõrgendatud hääletooniga. Samira aga palus

N.T. it, et see teda alt ei veaks ja töötaks hästi (KoTo II kd, tl 12). Korterisse saabudes nägi ta

palju karpe ning kuna arvas, et töö on laos, oli N.T. i peas kõik loogiline (KoTo II kd, tl 12

pöördel). Seega ei palunud S. Dementieva N.T. ilt, et see hästi varastama hakkaks, vaid

töötama. Kannatanu ütlusi tõlgendavad apellandid aga meelevaldselt. Mingit põhjust uskuda

apellatsioonis väidetut, et N.T. palus kõigi süüdistavate juuresolekul end Soome jätta, ei ole.

N.T. i ütluste kohaselt sai ta alles järgmisel hommikul teada, et peab hakkama toime panema

vargusi. Kannatanu kinnitas ühtlasi, et teisel päeval kui G. Ovsepian hakkas sundima ja lubas

ka 700 eurot maksta, oli tal tol hetkel rahast kama, ta tahtis koju saada (KoTo II kd, tl 35).

191. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjust kahtluse alla seada kannatanute ütlusi, mille

kohaselt pakuti neile laotööd töötasuga 700 eurot ning tasuta elamist, sööki ning laevapiletit.

Esiteks räägivad omavahel riimuvat juttu kõik kannatanud. M.V. i ütluste kohaselt rääkis talle

laotöö pakkumisest ja kahe nädala eest makstavast 700-eurosest palgast I. Sirotkin (KoTo II kd,

tl 67 pöördel). Viimane aga kinnitas kohtuistungil, et ka talle rääkisid Samira ja Gevork

„toiduainete tassimisest“ ning ta sai Gevorki jutust aru, et tegu on toiduainete kokkupanemisega

äraviimiseks. Töötasuna lubas Gevork 600-700 eurot, M.V. ile tegi ta samasuguse ettepaneku,

nagu talle tehti (KoTo III kd, tl 79).

192. Kohtukolleegiumil ei ole põhjust siinkohal kannatanutest enam uskuda ka süüdistatava A.

Puškini ütlusi, mille kohaselt teadsid I. Sirotkin ja M.V. i algusest peale, et lähevad Soome

varastama – kohtus kinnitas A. Puškin, et sai alles uurijalt teada, et I. Sirotkinit ja M.V. it on

petetud (KoTo III kd, tl 128 pöördel). Kohtueelses menetluses aga väitis ka A. Puškin ise Soome

töö kohta, et Samira ja Gevork, kes tegelesid sel ajal kaupade viimisega Venemaa

territooriumile, ütlesid, et töö hakkab seisnema kauba pakendamises Soomes karpidesse ja selle

laadimises mikrobussidesse, mille Samira Eestist tellis (KoTo III kd, tl 128). A. Puškin oli ka

varem Soomes vargil käinud, mida näitab Helsingi I astme kohtu 2. mai 2018. a otsus (TõTo II

kd, tl 159)

193. Kannatanu M.V. i ütluste kohaselt aga rääkisid Samira ja Gevork neile Soome sõites

praami peal, et seal tuleb hakata varastama. A. Puškinile midagi ei öeldud, sest talle oli juba

teada (KoTo II kd, tl 68). A. Puškini istus kannatanu M.V. i ütluste kohaselt kõrvaklapid peas

ega kuulnud kedagi ja Gevork ütles, et ta juba teab (KoTo II kd, tl 71 pöördel).

194. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad eelviidatud tõendid üheselt sellele, et kõikidele

kannatanutele ja süüdistatav I. Sirotkinile pakuti laotööd ühesugustel tingimustel.

Kohtukolleegiumi jaoks ei eksisteeri laotöö väidetavalt vanemate jaoks mõeldud laotöö

„legendi“, mis hakkas hiljem iseseisvat elu elama ning mida apellantide arvates esitati usutavalt

ka uurijatele ja kohtus. Tegemist oli reaalse pakkumisega, millega kannatanud Soome meelitati.

195. Pettus on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine. Pettus võib olla nii otsene

sundimise viis (nt lubatakse töö eest kõrget palka) kui ka vahend, et meelitada kannatanu

kaitsetusse olukorda. Pettusega oleks tegemist ka siis, kui kannatanule räägitakse kohustuse

põhisisu (nt varguste toimepanemise) suhtes tõtt, aga teda eksitatakse kohustuse täitmisega

kaasnevate oluliste asjaolude osas: näiteks kutsutakse kannatanu Soome vargile lubadusega, et

ta võib igal ajal lahkuda, ent see seatakse sõltuvusse teatud tingimusest. Praeguses asjas lõi

S. Dementieva kas isiklikult või I. Sirotkini abil kannatanutes ebaõige ettekujutuse sellest, et

nende töö hakkab seisnema kauba vastuvõtmises, pakendamises ja laadimises, töötasuga 700

eurot kahe nädala eest, meelituse sisuks oli ka tööandjapoolne elamine ja toitlustamine.

Tegelikkuses seisnes töö varguste toimepanemises. Toidu pidid kannatanud endale varastama

– kannatanu N.T. i ütluste kohaselt oli juba esimese päeva õhtul jutuks see, et mida sa varastad,

seda hakkadki sööma (KoTo II kd, tl 14 pöördel). Ehkki apellandid leiavad, et M.V. i nõustus

praami peal vargusi toime panema vabatahtlikult, välista see tema suhtes inimkaubanduse

toimepanemist – asjaoludest nähtuvalt seati M.V. i hilisem lahkumine tingimusega, et ta peab

tagasi teenima võla (2000 eurot), mille tingimused ja tähtajad oli määratlemata. Ka A.I. i

lahkumine seati sõltuvusse rahalise makse tasumisest, mida põhjendati n-ö kuludega, mis

inimkaubanduse organiseerijatel tekkisid (laevapiletid, elamine).

196. Väljaspool kahtlust on ringkonnakohtu jaoks seegi, et kannatanutele lubatud töötasu ei

makstud. Prokuratuuri kirjalikus seisukohas on õigustatult osutatud asjaolule, et ristküsitluse

käigus ei suutnud G. Ovsepian prokurörile vastates välja tuua kellele ja kui palju ta pidi tasuma

ega teadnud, kui palju S. Dementieva kauba realiseerimise eest raha sai. Juba see näitab, et

S. Dementieva ja G. Ovsepiani teoplaan oli rikastuda teiste isikute poolt toime pandud varguste

arvel plaanimata tasu maksta. Ka kannatanu esindaja on õigustatult osutanud sellele, et

S. Dementieva ja G. Ovsepiani versioon töökorraldusest oli niivõrd üldsõnaline ja abstraktne,

et selle tõepärasus pole usutav. Nimelt olid äriplaaniga seotud kulud (üür, telefon, poiste kahe

nädala palk 600-700 eurot, laevapiletid, kauba Eestisse toimetamise kulu) – seega pidi n-ö

„äriplaani“ toimimiseks olema tagatud, et iga vargusi toime panev isik toodaks tööandajale tasa

kulud ning toodaks ka tulu (ja seda väheväärtuslike tarbekaupade vargusega, mida ilmselt

müüdi edasi veelgi odavamalt). Kui arvestada, et grupi liikmed viibisid oma niigi lühikese

Soomes viibitud aja jooksul veel osad päevad aresti all, siis on kohtukolleegiumi jaoks

ebausutav S. Dementieva väide, mille kohaselt oli poistel palju vabu päevi, mil kõik võisid

vabalt ringi liikuda ja omi asju teha. Kannatanu N.T. i väitel oli vabaks ajaks õhtu, siis söödi ja

heideti magama (KoTo II kd, tl 23). Ka kannatanu M.V. i ütluste kohaselt vabadel päevadel kas

puhati või pakendati varastatut (KoTo II kd, tl 75 pöördel). Ringkonnakohtu arvates ei saa

varastatu pakendamist kuidagi pidada „vabaks ajaks“. Lõbusast ajaveetmisest, mida kirjeldab

S. Dementieva oma apellatsioonis – jalutamas ja suplemas käimisest ning õlle joomisest,

kannatanud ei räägi. Kui A.I. i käest küsiti, millega korteris tegeleti, vastas ta, et seal viibiti,

õues ei käidud (KoTo II kd, tl 57 pöördel).

197. S. Dementieva ja tema kaitsja arvates puudus S. Dementieval teopanus varguste

toimepanemises (ta vaid koristas ja tegi süüa ega avaldanud kellelegi psühholoogilist survet ega

sundinud varastama). Kohtukolleegium märgib, et neid tegusid S. Dementievale ka ette ei

heideta.

Ometi

ei

vabasta

see

S. Dementievat

süüst.

Pettus

oli

kannatanute

ekspluateerimisolukorda viimise vahend. Kui üks isik meelitab kannatanud pettusega

normaalset töökohta lubades võõrasse riiki, seal aga sunnib teine nad vägivallaga tööle, siis

vastutavad inimkaubanduse täideviimise eest mõlemad.

198. Edasi on apellatsioonides leitud, et ka teisi süüdistuses kirjeldatud sundimistegusid

(vabaduse võtmine, vägivald, kahju tekitamisega ähvardamine, haavatava seisundi

ärakasutamine) ei eksisteerinud.

199. Apellandid küll möönavad, et G. Ovsepian oli rahulolematu, solvas ja sõimas, kui poisid

enda järel ei koristanud või lärmasid, ent alust karta teda ei olnud. S. Dementieva ja tema kaitsja

osutavad sellele, et süüdistatavad ja kannatanud olid ühest linnast pärit, arvulises ülekaalus ja

pikemat kasvu. Apellantide arvates ei ole kannatanute vägivaldselt kinnihoidmisest alust

rääkida, sest korteri välisuks suleti ööseks riiviga. Kannatanutel olid lähedastega suhtlemise

võimalused ning A.I. lõi internetis isegi „vestlusruumi“, kuhu lisas ka M.V. i ja I. Sirotkini.

Selles grupis naerdi omavahel G. Ovsepiani üle. Rõhutatakse veel häid suhteid kõikide poiste

vahel. Kokkuvõtlikult leiavad kõik apellandid, et kannatanutel oli liikumisvabadus ja vaba aeg,

keegi neilt vabadust ei võtnud ega vägivalda kasutanud. Oli ka aeg puhkamiseks. Kannatanud

ei pöördnud politseisse ega rääkinud kinnihoidmisest ja vargile sundimisest. Kõik kannatanud

võisid igal ajal koju sõita, kasutada vabalt mobiiltelefoni ja sotsiaalvõrgustikku ning vajadusel

abi paluda. Elati ühesugustes tingimustes, söödi ühise laua taga ning varguseid pandi toime

vabatahtlikult. G. Ovsepiani kaitsja hinnangul on pooltevaheline suhe võlaõiguslik ning

Soomes toime pandud varguste eest töötasu saavad kannatanud nõuda tsiviilkohtus. G.

Ovsepiani kaitsja hinnangul ei olnud tegemist haavatava seisundiga, sest selle tuvastamiseks

tuleb kindlaks teha, kas kannatanul oli mõni alternatiivne võimalus eluga toimetulekuks. Keegi

kannatanutest aga ei rääkinud sellest, et on raha nimel valmis tegema ükskõik millist tööd.

200. Ringkonnakohus nõustub apellantidega ühes – süüdistatavad ei kasutanud ära kannatanute

haavatavat seisundit. Nimelt on õiguskirjanduses leitud, et kui vägivald oma tahte

pealesurumiseks on igal juhul karistamisväärne sõltumata sellest, millisele tegevusele

kannatanut sunnitakse ning ka pettuse ja abitu seisundi ärakasutamise korral võetakse

kannatanult võimalus oma tuleviku suhtes kaasa rääkida, sest tema tahet eiratakse täielikult, siis

sellise sundimisteo nagu haavatava seisundi ärakasutamise korral kannatanut üksnes

mõjutatakse (tema tahet ei murta, vaid painutatakse) ning endale vastumeelse valiku kasuks

otsustab kannatanu siiski ise (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne 2021, lk 498 p 1.2).

Kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad tõendid väitmaks, et kannatanud oleksid otsustanud

endale vastumeelse valiku kasuks mõjutamise tagajärjel. Ringkonnakohtu arvates võeti

kannatanutelt erinevaid sundimistegusid kasutades tegelik võimalus oma tuleviku suhtes kaasa

rääkida.

201. Ülejäänute süüdistatavatele ette heidetavate sundimisteo alternatiivide osas nõustub

kohtukolleegium maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Kohtukolleegium soostub

maakohtuga selles, et kannatanute ütlused ja neid kinnitavad muud tõendid lükkavad ümber

kaitseversioonid. Omalt poolt lisab ringkonnakohus apellatsioone silmas pidades järgmist.

202. Esiteks mööndakse küll G. Ovsepaini poolset ähvardamist, ent seda vaid olukorras, kus

poisid enda järelt ei koristanud ja lärmasid (vaid G. Ovsepiani kaitsja osundab sellele, et esines

ka juhtumeid, kus ta pidi poiste peale häält tõstma, sest mindi ju varastama, mitte puhkusele).

Samas on apellandid veendunud, et alust karta G. Ovsepiani ei olnud.

203. Ähvardamine on kahju tekitamise teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses

hirmutunde tekitamisele. Ringkonnakohtu arvates on tõendipõhiselt selge, et G. Ovsepian

kannatanuid ähvardas ning neil oli hirm.

204. Ringkonnakohus ei nõustu G. Ovsepiani ja tema kaitsja apellatsioonis väidetuga, nagu ei

oleks kannatanu A.I. selgitanud, mida ta kartis. Kannatanu ütluste kohaselt rääkis Gevork

nendega pärast varguse toimepanemiselt naasmist raskel, võiks öelda et agressiivsel toonil, ta

karjus, miks nii vähe kaupa välja toodi, karjus A.I. i, M.V. i ja Ilja peale ning ähvardas murda

alalõua. Samuti nimetas neid ebatsensuursete sõnadega (huebõ, svolotši). Agressiivse tooni

tõttu tajus A.I. neid sõnu ähvardustena. Hiljem lisandus ähvardus, et kehvasti töötamise korral

jääb A.I. 1000-eurot võlgu, ähvardati ka vanemaid väärkohelda või nende suhtes vägivalda

kasutada. Võlaga ähvardas G. Ovsepian ka A.I. it ja M.V. it. Sellega ähvardas ta iga päev.

Hiljem aga lubas Gevork koguda A.I. i kohta infot. Ta kogus infot õe viibimiskoha kohta ning

talle oli teada treeneri nimi. Kõige selle juures väljendus Gevork agressiivselt. Juba esimesel

päeval, kui A.I. vargile läks, nimetas G. Ovsepian neid pidevalt halvustavalt ning ähvardas

kõigil kolmel (I. Sirotkinil, M.V. il ja A.I. il) lõualuu murda (KoTo II kd, tl 42 pöördel). Seega

saatsid pidevad ähvardused A.I. it esimesest päevast, mil ta vargile sunniti.

205. Kannatanu A.I. i juttu ähvardamise kohta kinnitab ka temaga samal ajal Soomes vargusi

toime pannud M.V. i. Viimane rääkis kohtus, kuidas Gevork karjus ja ähvardas, kui ei olnud

rahul sellega kui palju varastati. Ähvardas ka raha võlgujäämisega ja soovitas end mitte varjata,

sest niikuinii leitakse üles. Kannatanu M.V. i selgitas, et raha võlgujäämine tekkis kehvasti

töötamise või ise lahkumise korral – seda rääkis Gevork nii temale kui ka A.I. ile (KoTo II kd,

tl 68 pöördel). Kannatanu M.V. i arvas, et ähvardused viiakse täide, sest Gevork ähvardas väga

sageli (KoTo II kd, tl 69 pöördel ja 70).

206. Põhimõtteliselt sarnast juttu räägib ka eelmistest kannatanutest hiljem Soome sõitnud

alaealine kannatanu N.T. . Tema kinnitusel ütles Gevork talle teise päeva hommikul

kõrgendatud hääletoonil, et N.T. läheb varastama, lõi seda öeldes rusikaga vastu lauda, mille

peale kannatanu hakkas väga kartma. Teda valdas hirm, šokk ning arusaamatus toimuva pärast

(KoTo II kd, tl 12 pöördel ja 13). N.T. vastas eitavalt, misjärel hakkas Gevork ähvardama, et

siis läheb halvasti N.T. il ja tema perel (KoTo II kd, tl 13). Kannatanu kartiski, et tehakse midagi

temale või perele, sest kui ta Soome jõudis räägiti talle lugu sellest, kuidas üks poiss jäi

mustlannale võlgu ja andis raha tagasi ja poos end üles. Ta hakkas kartma (KoTo II kd, tl 14).

N.T. selgitas veel, et „kui Gevork karjus, tal olid sellised meeletud silmad ja oli alust karta, et

ta võtab minuga midagi ette“ (KoTo II kd, tl 17). Gevork suhtus kogu aeg väga nõudlikult,

karjus, sõimas ja käitus agressiivselt tõstes kätt löögiks (KoTo II kd, tl 16).

207. Ringkonnakohtu arvates toetab kannatanute ütlusi tunnistajate avaldatu – nimelt kinnitas

tunnistaja J.I. , et sai poja küll esimesel õhtul Viberi vahendusel kätte, ent selle hääl juba

teistsugune - ta rääkis vaikselt, ütles, et ei tohi palju rääkida. Tema juurde tulid ka M.V. ja Ilja

ja selgitasid, et siin ei tohi üldse rääkida, muidu kutsutakse kohe politsei välja. Küsimusele, kus

te elate, ei osanud poeg vastata, ent rääkis kõne ajal pidevalt, et ei tohi rääkida. Poeg tegi

ettepaneku, et hakkab ise kirjutama (KoTo II kd, tl 83). Pojalt kuulis sedagi, et helistamise eest

võib saada trahvi (KoTo II kd, tl 83). Poeg kirjutas, et ema siin on kõik tõsine, tuleb pöörduda

politseisse. Seejärel aga kirjutas, et pole vaja, muidu muutub halvemaks, nad teavad Anjat ja et

nad juba ähvardasid Anjat (KoTo II kd, tl 84). Kaitsja küsis, kas ema pojalt uuris võimalikkuse

kohta kohe Soomest lahkuda saades teada, et teda sunnitakse vargusi toime panema. Tunnistaja

vastas, et pojal ei olnud selleks võimalust, sest armeenlane ütles talle, et sa ei ole piletit välja

teeninud ega ära töötanud selle eest, et ma sind toidan ning nõudis äraminemise korral 1000

eurot. Konkreetselt nimetas poeg armeenlast, aga teda jälgisid ka teised, kes samuti vabadust

piirasid (KoTo II kd, tl 86 pöördel).

208. Eeltoodut toetab tunnistaja L.V. aja poolt räägitu. Tunnistaja kinnitusel poeg küll kirjutas

talle Soomest, ent intuitiivselt tundis ta, et tegemist ei olnud poja kirjutatud kirjaga, sest kirja

sõnadeehitus ei olnud tema poja oma. Kirjas kirjutati, et see on M.V. , ma töötan Soomes ja

kõik on hästi (KoTo II kd, tl 147 pöördel). Tunnistajale rääkisid A.I. i vanemad pojalt kuuldut,

et Soomes sunnitakse varastama ning et nad valmistuvad kirjutama politseile avaldust (KoTo

II kd, tl 148 pöördel). Seda kuuldes hakkas tunnistaja L.V. aja pojale kirjutama ja SMSe saatma,

et ta tuleks koju ja helistaks. Lõpuks helistas poeg Tallinnast ja ütles, et nad tulevad Soomest

tagasi (KoTo II kd, tl 148).

209. Ka tunnistaja N.T. kinnitusel rääkis N.T. talle, et Soomes sunniti teda varastama, ent

tunnistaja ei pannud seda juttu tähele ja ütles, et klaari ise. Pärast Soomest tagasijõudmist oli

N.T. kurb. Prokuröri küsimusele, kas N.T. kartis neid inimesi, kes teda sundisid Soomes vargusi

toime panema, vastas tunnistaja, et N.T. näost oli näha paaniline hirm, ta kartis väljuda ning

tunnistaja soovitas tal pöörduda politseisse (KoTo II kd, tl 150).

210. G. Ovsepiani kaitsja arvates ei saa tunnistajate J.I. ja L.V. aja ütlustele viidata, kuivõrd

nad teadsid olukorrast vaid kannatanute sõnade järgi ning nende arusaam on oletuslik.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tunnistajate J.I. , V.V. ja N.T. ütluste alusel saab hinnata

kannatanute ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja J.I. sai toimunust teadlikuks pojaga vahetult

suheldes ja hiljem, s.o kohe pärast kannatanute tagasipöördumist Narva. Tunnistajad J.I. ja

N.T. oskasid kirjeldada kannatanute vaimset seisundit kodumaale naasmisel, mil nad olid veel

Soomes tajutu mõju all. Ringkonnakohtu arvates nähtub kannatanute ja neid toetavate

tunnistajate ütlustest selgelt, et kannatanud olid ära hirmutatud. Arvestades kannatanute ja

tunnistajate ütlusi, puudub igasugune kahtlus, et kannatanute elu Soomes polnud lõbus ajaviide.

Apellantide poolt välja pakutud „laotöö legendi“ väljamõtlemise korral ei suudaks ka hea

näitlejameisterlikkusega laps oma vanemat/lähedast ära petta. Liiatigi poleks ju „legendi“

edasine rääkimine Eestisse jõudes tarvilik olnudki, sest põhimõtteliselt oleks ju kannatanutel

olnud ka võimalus Soomes toimunu kalevi alla panna ja oma eluga rahulikult edasi minna.

211. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole seega kannatanute ja nende ütlusi toetavate tunnistajate

ütlustes põhjust kahelda. Selles, et ähvardamine oli veenev, pole ringkonnakohtul alust kahelda.

Oli ju A.I. näinud seda, kuidas Gevork lükkas M.V. it autos ja seda nägid ka I. Sirotkin ja A.

Puškin (KoTo II kd, tl 47 pöördel). Samuti ütles A.I. , et Gevorki ja Samira vahel oli vist ka

peksmist. Ta kuulis, kuidas Gevork ähvardas Samirat samamoodi nagu neid, et murrab alalõua

katki (KoTo II kd, tl 59). Ka M.V. i ütluste kohaselt läks hiljem Gevork Samirale millegi pärast

kallale (KoTo II kd, tl 72 pöördel). Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, ei julgenud keegi

astuda välja teiste kaitseks.

212. Sundimistegu ja ekspluateerimisolukord peavad olema omavahel põhjuslikus seoses ehk

vägivald vm sundimistegu peab olema kannatanu ekspluateerimisolukorda viimise või seal

hoidmise vahend (RKKK 1-17-689/29 p 9). Ähvarduse sisuks olev kahju ületama teatud

kvalitatiivse ja kvantitatiivse piiri ning olema selline, mis lisaks kannatanule tunduks

mõjutamisvõimeline ka keskmisele objektiivsele kõrvalseisjale.

213. Kannatanute ütluste põhjal pole mingitki põhjust arvata, et G. Ovsepiani pahameel oli

tingitud tema suurest puhtusearmastusest – kannatanud on ühemõtteliselt rääkinud sellest, et

G. Ovsepiani ähvardused olid seotud poodidest vargustega. Ühtlasi kindlustas G. Ovsepian

võlanõuete tekkimise, kannatanutele ja nende lähedastele kehavigastuste tekitamise ning

andmete kogumisega ähvardadades kannatanute hirmutunde ja allutas nad sellega enda tahtele.

Ähvardused tekitada tervisekahju kannatanutele ja nende lähedastele, andmete kogumine,

varalise nõude esitamine ning pidev jälgimine, viisid kannatanud selleni, et nad allusid

ekspluateerimisolukorrale. Lõualuude purustamise, raha nõudmise ning kannatanutele ja nende

lähedastele kehavigastuste tekitamisega ähvardamine on piisavalt tõsine ka keskmise

objektiivse kõrvaltvaataja jaoks. Tegemist oli noorte kogenematute ohvritega, kellel puudus

tegelik või vastuvõetav võimalus mitte täita nõutavat tegu.

214. Nii A.I. kui ka N.T. on kirjeldanud, kuidas neid Eestisse naasteski ähvardama hakati. A.I.

iga võttis ühendust I. Sirotkin, kes ähvardas, et Piiterist või Ivangorodist tuleb keegi isik ja nad

teevad otsa peale A.I. ile ja tema perele. Samuti pakuti talle raha Samira ja Gevorki kohta

avalduse tagasivõtmise eest. Hiljem aga lubas I. Sirotkin võtta ta oma kaitse alla (KoTo II kd,

tl 50 pöördel). Peale Soomest tulekut sõitis A.I. ära Šotimaale ja siis mingi aja pärast

Saksamaale. Soomes juhtunu pärast on kannatanul jäänud hirm ning ta ei soovi tagasi koju

pöörduda (KoTo II kd, tl 51). N.T. lahkus samuti juhtunu pärast Narvast ning ostsis ka

psühholoogilist abi (prokuratuuri esindaja kinnitas, et psüühilise surve tõttu viibis N.T. 2019.

a suvel SA Põhja Eesti Regionaalhaiglas, KoTo II kd, tl 5). Ka kannatanu M.V. i osas teavitas

prokurör kohut, et ta on hirmul ega taha kohtus ütlusi anda (KoTo II kd, tl 5). Kannatanute M.V.

i ja N.T. i suhtes jätkasid süüdistatavad G. Ovsepian ja S. Dementieva ka Eestis väljapressimiste

toimepanemist. Teatavasti võib süüdlase käitumine kuriteosündmusele järgnenud ajal anda

kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal.

Süüdistatavate sarnase käekirjaga käitumine inimkaubandusele järgnenud ajal juba Eestis

näitab, et kannatanud rääkisid Soomes toimunu kohta tõtt.

215. Apellandid on viidanud sellelegi, nagu oleks kannatanutel võimalus Soomest lahkuda.

Kohtukolleegium möönab, et kannatanutel võis teatud hetkedel olla võimalik Soomest

põgeneda. Samas on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et kannatanuid hoiti pideva surve all

intensiivse psüühilise vägivallaga. Arvestades kannatanute vanust, isiksuseomadusi ja

elukogemust, viibimist võõras riigis ning seda, et keegi kannatanutest ei rääkinud ega saanud

aru soome keelest, võib igati mõista kannatanute põhjendusi olukorra lootusetusest nende

vaatenurgast. Esiteks puudus kannatanutel lahkumiseks raha ja seda teadsid ka süüdistatavad.

Teiseks võeti kannatanutelt dokumendid ning need anti kätte vaid poodi vargile minnes

(kannatanu N.T. i ütlused). Ka Soome politseiniku S. Kerälä kirjast nähtub, et kui N.T. Soomest

väljuvale laevale taheti panna, siis oli tal kaasas vaid elamisluba (TõTo I kd, tl 5). Kannatanu

A.I. i ütluste kohaselt olid tema esimese kinnipidamise ajal politsei poolt isikut tõendav

dokument A. Puškini käes (KoTo II kd, tl 46 pöördel). Ringkonnakohtu arvates apellatsioonis

väidetu, justkui lükkaks M.V. i ütlused A.I. i vastavasisulise väite ümber, ei ole tõendipõhised.

Kannatanu M.V. i küll väitis, et dokumendid olid A.I. il esimesel tabamiskorral kaasas, ent ta

väitis, et tegemist oli passiga (KoTo II kd, tl 74 pöördel). See ei saanud aga nii olla, sest

kannatanu A.I. i ütluste kohaselt oli tal kaasas ID-kaart. Seda, et kannatanu A.I. i pass oli kodus,

kinnitas istungil ka tema ema tunnistaja J.I. (KoTo II kd, tl 83).

216. Kannatanu A.I. selgitas mittelahkumist ka pideva ähvardamise ja hirmul olemisega. Teiste

poole ta abisaamiseks ei pöördnud, sest ei teadnud, mida teha. Gevork ei olnud pidevalt rahul,

ta ähvardas alalõua murdmisega ja nimetas halvasti, autost väljuda A.I. ei saanud, sest auto oli

suletud ning tema istus keskel I. Sirotkini ja M.V. i vahel (KoTo II kd, tl 42 pöördel ja 43).

Liiati ei teadnud A.I. sedagi, mis linnas Soomes üürikorter asus ning sai alles riigist lahkudes

sellest teada (KoTo II kd, tl 40 pöördel). Ka kinnitas A.I. , et tema juures olid pidevalt isikud,

kes jälgisid – Puškin või Ilja. Nemad panid asju seljakotti ja väljusid pärast A.I. iga poest (KoTo

II kd, tl 42). A.I. i sõnul oli küll telefon tema enda käes, ent sellega ta ei helistanud, sest teda

jälgiti. Ilja ja Puškin jälgisid, et A.I. kuskile ei lahkuks, sest A.I. ist oli näha, et ta kardab (KoTo

II kd, tl 43 pöördel).

217. Ka kannatanu N.T. i sõnul võttis G. Ovsepian enda kätte tema ID-kaardi. Lisaks oli N.T.

šokis ega teadnud, kellele ta sellest midagi öelda võib, ei esitanud liigseid küsimusi, sest kartis.

Ta oli ehmunud, Soomes üksi, ei teadnud kuhu minna, raha ei olnud. Tol hetkel oli telefon, ent

helistada ei saanud, sest Gevork kontrollis tegevusi – vaatas pealt, kui N.T. midagi telefonis

tegi ja kuulas kui keegi helistas (KoTo II kd, tl 13). Äraminemast takistas teda ka hirm, et

tehakse midagi talle või tema perele.

218. Kannatanu M.V. i ütluste kohaselt aga ähvardati teda sellega, et ta niikuinii üles leitakse

ning ka politseile ei rääkinud ta esimesel korral sellest, et teda sunnitakse varastama, sest arvas,

et Soomest lahkutakse niikuinii 3-4 päeva pärast (selleks ajaks oldi Soomes oldud juba 10

päeva) (KoTo II kd, tl 69). Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest aga teha G. Ovsepiani kaitsja

poolt tehtud järeldust, et M.V. i soovis raha teenida ega soovinudki tagasi. Kohtukolleegiumi

arvates on üsna tõenäoline, et kui kannatanutel oli süüdistatavatega kokkulepe töötada Soomes

14 päeva, siis lootsid nad sellele, et selle aja möödumisel saavad nad ekspluateerimisolukorrast

lahkuda.

219. Kannatanu A.I. i sõnu kinnitab taas tunnistaja J.I. , kes räägib samuti helistamiste

katkemisest. Samuti kinnitas tunnistaja kannatanu ütlusi sellest, et äraminemast takistas poega

pileti ja toidu eest nõutud 1000 eurot, ta rääkis ka helistamise keelamisest ning jälgimisest

(KoTo II kd, tl 86 pöördel). Ehkki kannatanu M.V. i ütluste kohaselt oli tal võimalik telefoniga

vabalt suhelda, nähtub tema ema tunnistaja L.V. ütlustest, et Soomes oleku ajal poeg talle ei

helistanud. Kirjavahetuses oldi lühisõnumitega teemal „kuidas läheb“. Poeg ka hoiatas, et

vahepeal tal puudub internetiühendus (KoTo II kd, tl 148 pöördel).

220. Apellatsioonides leitakse, et kannatanuid ei tohiks uskuda, sest uks ei olnud mitte lukus,

vaid (nagu seda väidavad kõik süüdistatavad) riivis – s.o mingist vabaduse võtmisest juttu ei

ole. Kannatanutel oli võimalus igal ajal lahkuda.

221. Ringkonnakohtu arvates on kannatanu A.I. igati mõistuspäraselt selgitanud, miks ta ei

lahkunud korterist öösel – tal puudusid dokumendid, ta ei teadnud viibimiskohta ja korter oli

suletud. Korteri võti oli Gevorkil ja seda ei olnud võimalik võtmeta avada (KoTo II kd, tl 57

pöördel ja 58). Vabaduse võtmine saab toimuda kannatanu sulgemisega ruumi, samuti tema

valvamisega. Valvamiseks tuleb lugeda ka kannatanu suhtes varem kasutatud vägivalda,

mistõttu ta ei julge eirata toimepanija korraldusi (RKKKo 3-1-1-116-01, p 7). Praegusel juhul

on ringkonnakohtu hinnangul alust sellisest olukorrast rääkida – esiteks ei pruukinud A.I. teada,

et korteri ust on võimalik seestpoolt avada. Teisalt aga nähtub tema ütlusest, et ta oli hirmul,

dokumentideta ja teadmatuses. Lisaks nähtub kannatanute ütlustest hirm Eestis olevate

lähedaste pärast, kelle kaitsmise soov sundis samuti kannatanuid jääma nende jaoks

vastumeelsesse olukorda.

222. S. Dementieva ja tema kaitsja on seadnud kannatanute ütluste usaldusväärsuse küsimuse

alla ka seetõttu, et tegemist oli pärit ühest linnast, arvulises ülekaalus ja pikemat kasvu poistega

– seega alust karta neil G. Ovsepiani ei olnud.

223. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu kannatanute Soome sattumise asjaoludele –

nimelt peteti neid Soome legaalse tööga kasutades muuhulgas ära sõprussuhteid ja usaldust.

Kannatanu A.I. rääkis, et oli olnud I. Sirotkiniga sõber 5 aastat, ent pärast Soomes tekkinud

olukorda, kus tal laotöö asemel tuli tegelikult enda soovi vastaselt varastada, sõprus katkes

(KoTo II kd, tl 39 pöördel). Teiste poole ta abisaamiseks ei pöördnud, sest ei teadnud, mida

teha (KoTo II kd, tl 42). Kohtuistungil uuriti ka N.T. ilt, miks ta ei palunud A. Puškinilt abi.

N.T. i selgituste kohaselt ütles Artjom talle, et tuli Soome Sergey kaudu. Kuna oli teada, et

Sergey on Samira vend, siis arvas kannatanu, et Artjomile rääkimine teeks asja hullemaks

(KoTo II kd, tl 22). Suhteid A. Puškini ja I. Sirotkiniga Soomes iseloomustas kannatanu N.T.

pingelistena – ta ei suutnud nendega korralikult suhelda hirmu tõttu. Kui midagi küsiti või

räägiti muutus kinniseks, omavahelist suhtlust oli vähe (KoTo II kd, tl 23 pöördel). Kannatanu

ütles ka pärast esimest kinnipidamist I. Sirotkinile, et ei soovi varastada, sest viimane tunneb

kannatanu õde ja ta lootis mingit abi. I. Sirotkin aga soovitas oodata, kui need kaks nädalat läbi

saavad, sest siis on N.T. vaba (KoTo II kd, tl 35).

224. Korteris valitsevat olukorda on ka A.I. kirjeldanud järgmiselt: „õhkkond korteris oli

vaikne, kõik vaikisid“. Ainult M.V. i ütluste kohaselt olid suhted sõbralikud, istuti koos, visati

nalja ja lõbus oli. Ringkonnakohtul on alust selles kahelda. Nagu kannatanud (sh M.V. i)

korduvalt väitsid, oli G. Ovsepian pidevalt rahulolematu ja ähvardas lõualuu purustamisega.

Sellises olukorras on väheusutav, et korteris valitsesid head suhted. Pigem valitses seal

kahtlustav õhkkond – olid ju ka kannatanute arvates osad süüdistatavaid tulnud Soome teadliku

sooviga varastada, mistõttu mingit abi neilt loota polnud. Sellises olukorras on mõistetav, miks

keegi n-ö ei kuulnud ega küsinud N.T. ilt, miks G. Ovsepian valju häälega tema peale karjus

ega küsinud kannatanult juhtunu kohta. Olukorras, kus kannatanud meelitati pettusega Soome

ning nad tundsid end reedetuna omaenda sõprade poolt, ei tulnud neile ilmselt ka pähe samadelt

„sõpradelt“ G. Ovsepiani vastu mässu tõstmiseks abi paluda. Kannatanu A.I. i sõnul oli temast

näha, et ta kardab (KoTo II kd, tl 43 pöördel). Samuti tundis kannatanu, et A. Puškin ja

I. Sirotkin teda pidevalt jälgivad. Kui kannatanu M.V. ilt küsiti, kas A.I. i liikumist jälgiti,

vastas ta küll eitavalt, samas aga küsimusele, kas viibides poodides või enne vargile minekut ta

võttis kuidagi ühendust A.I. iga, vastas kannatanu samuti eitavalt, selgitades, et A.I. i kõrval

olid kogu aeg Ilja või Artjom (KoTo II kd, tl 75 pöördel ja 76). Samuti ei lükka M.V. i ütlused

ümber A.I. i ütlusi sellest, ta viibis korteris ega käinud õues (KoTo II kd, tl 57 pöördel). Nimelt

vastas M.V. i küll jaatavalt küsimusele, kas A.I. il oli võimalik korterist väljuda, ent ta ei näinud,

et A.I. seda oleks teinud (KoTo II kd, tl 74). Eeltoodu näitab selgelt, et kannatanu A.I. i pideva

ähvardamise tõttu ei julgenud ta eirata talle antud korraldusi.

225. Apellantide arvates näitab kannatanute mittelahkumine ja politseilt abi palumata jätmine,

et neil tegelikult puudus soov ära sõita.

226. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Kannatanute ütlustest nähtub, et nad otsisid

iseseisvalt olukorrast väljapääsu, kuid see oli komplitseeritud (näiteks kannatanu N.T. i ütluste

kohaselt võimaldati tal perega küll rääkida, ent mitte oma seisust, sest Gevork kontrollis kõiki

kõnesid. Öösel aga oli N.T. i telefon G. Ovsepiani toas (KoTo II kd, tl 16). ID-kaardi andis

Gevork autos ja mobiili palus jätta autosse (KoTo II kd, tl 23 pöördel). Lisaks nähtub

kannatanute ütlustest selgelt, et neil puudus raha plaani elluviimiseks. Kannatanu N.T. ile

kandsid sugulased 25 eurot, ent ta ei kasutanud seda (KoTo II kd, tl 16 pöördel), sest

pangakaardi võttis enda kätte Gevork (KoTo II kd, tl 34). Praamipilet ei ole küll kallis ning

Soomest Eestisse jõuab 2 tunniga, nagu märgib S. Dementieva, ent rahata teatavasti praami

peale ei saa. Kui S. Dementieva oma apellatsioonis küsib, miks pidid kannatanud pärast 3-

päevast aresti all viibimist kutsuma järele G. Ovsepiani, siis ringkonnakohtu arvates annab

sellele piisavalt usutava selgituse kannatanu A.I. , kelle ütluste kohaselt väljus tema

politseijaoskonnast I. Sirotkinist ja M.V. ist hiljem - seega polnud tal lihtsalt muud valikut, kui

järgneda neile autosse, kus ootas Gevork.

227. Kannatanu A.I. rääkis, et soov põgeneda tekkis tal esimesest päevast, kui hakkas

varastama (KoTo II kd, tl 56). Politseiga puutus ta kokku kaks korda – esimest korda oli peeti

kinni poes, kus oli koos M.V. i, I. Sirotkini ja A. Puškiniga. See leidis aset vist 6-ndal Soomes

viibimise päeval. Isikut tõendav dokument oli A. Puškini käes. Soome politseis suhtlemise

juures viibis tõlk (KoTo II kd, tl 46 pöördel). Politseile ei rääkinud ta varguste toimepanemisest

sunni tõttu seepärast, et ei teadnud, kas neilt tuleb kaitset Gevorki eest. Nad istusid kinni 3

päeva ja seejärel lasti vabaks. Algul lasti vabaks A. Puškin ja M.V. i, hiljem tema ja I. Sirotkin.

Koos mindi kaugemale, kus oli vastas Gevork autoga ning hakati sõitma korterisse (KoTo II kd

tl 47). Peale esimest politseiga kokkupuudet järgimisel päeval võttis ühendust emaga, pani öösel

mobiiltelefoni sisse endise SIM kaardi, mida ta varem ei saanud sisestada, kuna teda jälgiti.

Emalt palus abi – raha, et ära põgeneda. Emaga suhtles sõnumite vahendusel, sest jälgiti. Teist

korda puutus politseiga kokku umbes kaks päeva hiljem üksi (KoTo II kd, tl 48). Seega on

ilmselgelt väär G. Ovsepiani kaitsja arvamus, nagu tahtnuks A.I. pärast teist politseist väljumist

emale näidata, et lõpetas nüüd vargustega. Mingitki ebaloogilisust ei näe ringkonnakohus selles,

et kannatanu teiselgi korral politseile ei rääkinud tegelikult toimunust, ent leidis siis naise, kes

ostis talle rongipileti Helsingisse. Kannatanu selgitas, et sel korral oli tal ka ID-kaart, mis talle

peale esimest kinnipidamist nüüd anti isiklikult kätte ja ei võetud enam ära. Jaoskonnas viibis

ta kaks tundi ning talle kirjutati trahv. Tõlki sel korral ei tagatud. Kuna kannatanu saadi sel

korral kätte üksi ning tal olid nii ID-kaart kui ka telefon, siis tekkis tal esimest korda reaalne

võimalus lähedastelt nõu küsida ning nagu tema edasine käitumine ka näitab, hakkas ta otsima

olukorrast aktiivset väljapääsu ning leidis võimaluse Soomest põgenemiseks.

228. G. Ovsepiani kaitsja arvates näitab A.I. i valetamist ka see, et ta kaitsja küsimusele vastas,

et pidevad telefonikõned olid vaid viimasel päeval. Kohtueelses menetluses aga rääkis A.I. , et

ta suhtles neljandal päeval pidevalt vanemate, põhiliselt emaga ja rääkis, et kõik on hästi.

Ringkonnakohus märgib, et konkreetselt seda lõiku puudutavalt ei ole A.I. i ütluste avaldamist

taotletud mitte selle vastuolu pärast, vaid kaitsja poolt esitatud küsimus kannatanule oli seotud

sellega, millisel päeval G. Ovsepian teda jälgima hakkas. Lõik ei sisaldanud kaitsja poolt

viidatud vastuolu, mistõttu edasisi küsimusi selle lõigu osas kohus ei lubanud (KoTo II kd, tl

56 pöördel). Ringkonnakohus ei loe A.I. i ütlusi vastuolulisteks olukorras, kus temalt ei ole

kohtueelses menetluses antud ütluste kohta selgitusi selles küsimuses küsitud.

229. Kannatanu kirjeldas, kuidas ta politseijaoskonnast väljudes läks tagasi samasse poodi, et

uurida, mis linnas ta viibib. Ta soovis osta pileti Helsingisse, ent hirmust ei suutnud õiget

parooli sisestada. A.I. kartis, et teda võidakse taas üles leida ning ta peab taas minema vargile

ja kohutavat suhtumist kogema. Peale vabanemist üritas kannatanuga võtta kontakti I. Sirotkin,

ent tema kõnet A.I. vastu ei võtnud, sest kartis, et temalt küsitakse, kus ta viibib ning tullakse

ja võetakse kaasa. Raha ta Soomes töötamise eest ei saanud ega küsinud. Rongipileti ostis

võõras naine ning Helsingist laevapileti ema sõbranna (KoTo II kd, tl 49 ja pöördel).

230. Kannatanu juttu kinnitab ka tema ema J.I. , kelle sõnul kirjutas poeg, et ema siin on kõik

tõsine, tuleb pöörduda politseisse. Seejärel aga kirjutas, et pole vaja, muidu muutub halvemaks,

nad teavad Anjat ja et nad juba ähvardasid Anjat. Kannatanu jutust teeb ringkonnakohus vaid

ühe järelduse – A.I. i esialgne hädavale oli oma pereliikme Anja kaitsmiseks. See aga ei sea

kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsust selles, et ta juba algusest peale hakkas otsima

olukorrast väljapääsu. Kannatanu juttu tõendab ka asitõendi protokoll, kus vaadeldakse

tunnistaja J.I. ja tema poja A.I. i omavahelist sõnumivahetust (TõTo I kd, tl 47-62)

231. Tunnistaja J.I. kinnitas A.I. i sõnu – poeg palus emalt raha. J.I. saatiski 40 eurot. Kui poeg

politseist välja lasti, helistas ta emale, et nüüd on vaja kiiresti koju saada. Ema kinnitusel oldi

telefonitsi ühenduses 2-3 h järjest, sest vanemad kartsid, et poeg taas tabatakse ja Ilja ning teised

kaaslased ta kinni võtavad. Ühtlasi rääkis poeg talle politseist väljapääsemise järel, et Ilja kogu

aeg helistab. Ema soovitas kõnesid mitte vastu võtta. Pileti Helingisse ostis pojale tundmatu

naisterahvas ning laevapileti juba tunnistaja sõbranna (KoTo II kd, tl 84 ja TõTo I kd, tl 39-46).

232. Ka kannatanu N.T. otsis olukorrast väljapääsu. Ta kinnitas, et esimene kord jäi ta politseile

vahele üksi ning üritas selgitada vene või eesti keeles. Politseinikud ei saanud aru, kirjutasid

rahatrahvi välja ja lasid vabaks. Ta ei teadnud kuhu minna peale sõiduki, kus olid ootamas

Gevork, Ilja ja Artjom (KoTo II kd, tl 15). Teisel korral jäädi politseile vahele siis, kui mindi

õhtusööki varastama S-M.V. etisse. Kinni võeti ka Ilja, Aleksander ja Artjom ning viidi

jaoskonda. Sel korral üritas N.T. politseis ka seletada, et teda sunnitakse varastama, aga temast

ei saadud aru. Tõlki ei võimaldatud, võeti vaid sõrmejäljed, jäeti eelvangistuskambrisse ning

kirjutati trahv (KoTo II kd, tl 15 pöördel). Kolmandat korda toimus vahelejäämine 18. või 19.

kuupäeval kui mindi poodi toidu järgi. Tookord oli Aleksandr ka. Ka siis ütles N.T.

politseinikele vene keeles, et teda sunnitakse vargile. Kolmandal korral vahele jäädes esitas

N.T. ID kaardi ning talle öeldi, et tegemist ei ole kehtiva dokumendiga. Ta toimetati jaoskonda

ning järgmisel päeval migratsioonikeskusesse, kus tõlgi abi tagati. Ta selgitas ja tõlk sai aru.

N.T. ile öeldi, et ta antakse üle Eesti politseile. Laevale vastu talle aga keegi ei tulnud ning ta

läks tädi juurde (KoTo II kd, tl 16).

233. Ringkonnakohtu arvates ei sea kannatanute ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ka tõik,

et nad Soome politseis tõtt ei rääkinud. Kriminaalmenetluse üldise põhimõtte kohaselt ei pea

keegi andma ütlusi iseenda vastu.

234. Apellantide väited, nagu oleks kannatanute näol tegemist juba Eestis vargusi toime pannud

sarivarastega,

ei

ole

ühegi

dokumentaalse

tõendiga

tõendatud.

S. Dementieva

apellatsiooniväited, et varastamine on anne, mida ei ole võimalik õpetada, tõendab samuti, et

kannatanute näol ei olnud tegemist professionaalsete varastega. Kõik kannatanud tabati

korduvalt ning kiiresti.

235. S. Dementieva apellatsioonis leitakse, et N.T. i ütlused lükkab ümber tunnistaja D.N. , kes

kinnitab, et kuulis teistelt, et N.T. on lõbus inimene. Ringkonnakohus selgitab, et

kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vahetule, mitte aga

nn vahendlikule tunnistajale tuginevalt. D.N. ei viibinud Soomes N.T. iga ühel ajal. Samuti ei

ole tegemist ringkonnakohtu jaoks usaldusväärse tõendiallikaga – nagu apellant isegi märgib,

andis tunnistaja uurijale veidi teistsuguseid ütlusi kui kohtus. Maakohus ka selgitas, miks ta ei

pidanud tunnistajate D.N. ja A.N. i ütlusi usaldusväärseteks – need ei haaku teiste tõenditega.

Samuti tõi kohus D.N. ütluste puhul välja, et ta ei suutnud veenvalt selgitada kohtueelses

menetluses ja kohtus antud ütluste erinevust. A.N. i ütlusi ei saa ka ringkonnakohtu hinnangul

pidada usaldusväärseteks, kuivõrd ta tunnistas kohtus, et andis kohtueelses menetluses

teistsuguseid ütlusi ehkki teda hoiatati valeütluste andmise eest (KoTo III kd, lt 109)

236. S. Dementieva ja tema kaitsja apellatsioonis tuuakse välja seegi, et kannatanu N.T. i

eesmärgiks oli süüdistatavate arvelt rikastuda tsiviilhagi esitades. Kohtukolleegium nõustub

kannatanu esindajaga, et tegemist on põhjendamatu spekulatsiooniga, sest N.T. pidanuks

selleks looma plaani, reetma oma sõbrad või tuttavad, andma politseile valeütlusi kriminaalasja

algatamise lootuses, etendama samal ajal nii lähedastele kui ka kogenud uurijatele ohvrit ning

petma ära ohvriabi töötajad. Seda kõike aga tegema teadmata, kas ta suudab kohtu kaudu

tsiviilnõude maksma panna ning võib-olla aastate pärast raha saab. Ka kannatanu hirm saada

kriminaalmenetluses kahtlustatava staatus, ei ole tõsiseltvõetav. Kannatanule selgitatakse

kriminaalmenetluses tagajärgi, mis kaasnevad valeütluste andmisega. Soomes toime pandud

vargused ei ole Eestis karistatavad. Seetõttu puudub mõistlik põhjendus arvata, et kannatanuid

taoline hirm kannustas.

237. Apellandid on välja toonud sellegi, justkui oleks just A.I. i initsiatiivil loodud Soomes

vestlusgrupp, kus naeruvääristati G. Ovsepiani ja naljatleti. Kohtumenetluse võistlevusest

tingitult on eeskätt kohtumenetluse poolte ülesandeks veenda kohut ühe või teise tõendi

asjakohasusest. Praegu on sellise grupi olemasolust rääkinud vaid süüdistatavad - ükski

dokumentaalne tõend ei kinnita, et A.I. oleks taolise grupi loonud (kohtus kaitsjad isegi ei

küsinud temalt midagi selle kohta). Seda väidet ei tõenda ükski dokumentaalne tõend.

238. Ringkonnakohus nõustub kirjalikes seisukohtades tooduga ja leiab samuti, et maakohus

kõrvutas kõikide asjaosaliste ütlusi hinnates tõendeid kogumis. Apellatsioonis kaitseväidete

juurde jäämine on kahtlemata süüdistatavate õigus, ent tõenäosus, et sõbralikus kollektiivis

ühiselt varastades otsustasid kolm töötajat hakata valeütlusi andma, on äärmiselt väike.

239. Apellatsioonimenetlus kujutab endast esimese astme kohtu tegevuse kontrollimist

apellatsioonkaebuse piires. Kohtupraktikas ollakse seda meelt, et kui erinevad kohtud hindavad

tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle

inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või

vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13).

240.

Kohtukolleegiumi

arvates

on

kaitsjad

välja

toonud

väga

üldised

väited

kannatanute/tunnistajate ütluste usaldusväärsuse osas ning taotlevad süüdistatavate versiooni

eelistamist. Kui aga hakata hindama süüdistatavate versiooni toimunust, selgub, et ütlused on

omavahel vastuolus. Põhimõtteliselt on sellistele vastuoludele apellatsioonides endiski

viidatud. Näiteks on G. Ovsepiani kaitsjagi maakohtuga samal meelel selles, et S. Dementieva

oma tegelikku rolli varjas ning andis G. Ovsepiani vastu ütlusi, kaitsja arvates ei ole tegemist

usaldusväärse tõendiallikaga. Samuti nõustub kaitsja maakohtuga selles, et just S. Dementieva

teadis keda kutsuda ja kust varastada, vargused toimusid tema plaani järgi. Mingit põhjust

ringkonnakohtul maakohtule tõendite hindamisel tehtud vigu ette heita pole. Kohtulik uurimine

oli täielik ning kohtu järeldused faktiliste asjaoludele vastavad.

241. Ringkonnakohus märgib veel apellatsioonidesse puutuvalt, et nendes on läbivalt kõrvale

jäetud kohtus uuritud dokumentaalseid tõendeid ja kannatanute ütlusi kinnitavad salvestised,

mille pinnalt kohus samuti tunnistajate ütlused usaldusväärseks luges. Kannatanute ütlustest on

tehtud meelevaldseid järeldusi ning süüdistatavate ütluste puhul on jäetud arvestamata nendes

avalduvad vastuolud. Kõige selle tõttu loeb ka ringkonnakohus kaitseversiooni kummutatuks

ning nõustub süüdistuse versiooniga.

242. Kohtukolleegium ei tuvastanud asja läbivaatamisel G. Ovsepiani poolt viidatud

menetluslikke rikkumisi. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt juhtis kohtunik istungit. Kohus

võib kohtumenetluse poole taotlusel jätta ristküsitluse käigus kõrvale tunnistajale esitatud

küsimuse, mis on lubamatu või asjakohatu. Kohus võib omal algatusel jätta kõrvale küsimuse,

mis alandab tunnistaja väärikust. Praegusel juhul ei ole G. Ovsepian toonud apellatsioonis välja

ühtegi konkreetset näidet, kus kohus oleks alusetult võtnud maha lubatud või asjakohase

küsimuse. Küll aga nähtub kohtuistungi protokollist, et G. Ovsepian ise ei käitunud

kohtumenetluses teiste suhtes lugupidavalt – näiteks kutsus kohus korduvalt G. Ovsepiani

korrale ning eemaldas ta tunnistaja ütluste kommenteerimise tõttu 19. novembril 2020. a

istungilt O.D. ülekuulamise ajaks. Samuti esitas ta küsimusi, mis alandasid tunnistaja väärikust.

Lisaks kohaldas kohus G. Ovsepianile suhtluspiiranguid, kuna ta survestas teisi süüdistatavaid

talle soodsaid ütlusi andma või keelduma ütluste andmisest (KoTo III kd, tl 24-26).

Ringkonnakohtu arvates ei rikkunud kohus ega prokurör kuidagi G. Ovsepiani õigusi. Ka

asjaolust, et G. Ovsepianile tehti ettepanek kokkuleppemenetluseks ning talle selgitati

kriminaalasjaga seoses võimalikku karistusmäära, ei näita surve avaldamist - selgitamine ongi

kriminaalasjades tavaline.

243. Lisaks sellele puudub alus arvata, et kannatanud andsid neile etteöldud ütlusi. A.I. i puhul

tõstatas kaitsja I. Žurina küsimuse, kas kannatanu kõrval viibib ütluste andmise ajal ema. Selle

kohta on protokollis sekretäri kinnitus, et kannatanu viibib saalis üksinda. Ka apellandi väited,

mille kohaselt öeldi N.T. ile Tallinnas ette, mida öelda ning et tema juures viibisid kõrvalised

isikud, ei ole millegagi põhjendatud. Põhjendamatu ja pahatahtlik on ka kaitsja väide, et

kannatanu N.T. oli hästi kursis kriminaalasja materjalidega, mistõttu tema ütlustega ei tuleks

arvestada.

II

VÄLJAPRESSIMINE (KANNATANU M.V)

244. G. Ovsepiani süüdistatakse kannatanu M.V. ilt 2000 euro suuruse võla väljapressimises,

mis kannatanul tekkis seoses sellega, et ta ei pannud Soomes toime piisavalt vargusi, peeti

Soome politsei poolt kinni ja saadeti Eesti Vabariiki.

245. Kaitsja arvates ei ole alust M.V. i versiooni eelistada, sest seda ei kinnita teised tõendid.

M.V. i oli G. Ovsepianile võlgu, mida tunnistas süüdistatav S. Dementieva.

246. Ringkonnakohtu arvates pole põhjust kahtluse alla seada M.V. i ütlusi, mille kohaselt

G. Ovsepian talle laenu ei andnud (KoTo II kd, tl 72). Kannatanu rääkis, et juunis tulid nad

tagasi ja umbes 2-2,5 kuud hiljem hakkas G. Ovsepian temalt nõudma raha – võlga 2000 eurot,

mis oli tekkinud seoses sellega, et M.V. i Soome tagasi ei tulnud, et lõpuni töötada (KoTo II

kd, tl 70). Kõlari äravõtmisel kasutas G. Ovsepian psüühilist vägivalda – ütles, et raha tuleb

kindlasti tagasi anda ja M.V. i ei tohi ära kaduda Narvast, sest kui ta kuskile kaob ja raha ei

maksa, siis ta vigastatakse, täpsemalt satub M.V. i traumaosakonda. Nõudmise järel kandis

M.V. i ema üle 150 eurot Artjomi kontole, sest temal oli kontole ligipääs ja pangakaart kaasas.

M.V. ile öeldi, et raha on vaja bensiini ostuks ja et see on võla arvele (KoTo II kd, tl 70 ja

pöördel).

247. Seega kinnitab M.V. i nii seda, et temalt nõuti võlga, kasutati psüühilist vägivalda kui ka

raha kandmist A. Puškini arveldusarvele võla katteks ning samal põhjusel kõlari loovutamist.

A. Puškini arveldusarve väljavõttega ja tema ütlustega luges maakohus tuvastatuks, et raha

kanti üle ning et kõik raha, mis A. Puškini arveldusarvele kanti, võttis ta välja ja andis üle G.

Ovsepianile (otsuse lk 30).

248. G. Ovsepiani versioon on kannatanu omast diametraalselt erinev – süüdistatava ütluste

kohaselt andis ta pärast Soomest tulekut M.V. ile umbes kuuks ajaks võlgu 1000 eurot, millest

teadis ka S. Dementieva. Kõlari andis M.V. i talle võlgnevuse kustutamiseks ja 600 eurot

kustutas ta varguste toimepanemise eest töötasuna. M.V. i ei andnud kõlarit tema kätte, vaid sai

kokku D.N. ga, kes pantis kõlari 72 või 75 euro eest. Kasvõi mingitki rahasummat vajas G.

Ovsepian Venemaale sõitmiseks ning M.V. i pakkus vabatahtlikult välja kõlari pantimise

võimaluse (KoTo III kd, tl 181).

249. Kaitsja arvates kinnitab laenu andmise juttu S. Dementieva. Analüüsides S. Dementieva

ütlusi, nähtub nendest, et G. Ovsepianil olid M.V. ile pretensioonid pärast seda, kui viimane oli

sunnitud Soomest tagasi tulema. Pretensioonid tekkisid seetõttu, et M.V. i „ei töötanud ära“. G.

Ovsepian esitas M.V. ile varalisi nõudmisi, nõudes temalt raha, vist oli 1000 eurot. Algselt ütles

talle Gevork, et andis võlgu. Pärast aga kuulis M.V. ilt, et ei andnud midagi (KoTo III kd, tl

11). Kohtu küsimusele miks S. Dementieva arvas, et Gevork teile valetas ja M.V. tõtt rääkis,

vastas süüdistatav: „Sest Gevork pettis mind pidevalt“ (KoTo III kd, tl 36 pöördel).

250. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tõenda S. Dementieva ütlused süüdistatava G. Ovsepiani

kaitseversiooni. M.V. i ütlused seevastu on järjepidevad ja usaldusväärsed. Ka kannatanu A.I.

rääkis, et juba Soomes ähvardas G. Ovsepian kehvasti töötamise korral 1000 euro võlgu

jäämisega. Võlaga ähvardas G. Ovsepian A.I. it ja M.V. it. Sellega ähvardas ta iga päev (KoTo

II kd, tl 42).

251. Lisaks vastuolule teiste isikuliste tõendiallikate poolt antud ütlustega, ei pea

ringkonnakohus G. Ovsepiani ütlusi ka usutavaks. Nimelt on tegemist suure rahasummaga,

mille andmine võlalepingut sõlmimata on äärmiselt ebatõenäoline. Mitmed tõendiallikad

kinnitavad, et G. Ovsepian ei olnud M.V. i tööga Soomes rahul, mis muudab samuti laenujutu

mitteusutavaks, sest reeglina antakse laenu usaldusväärsetele lepingupartneritele. Teiseks ei ole

ka loogiline, et G. Ovsepian andis M.V. ile Soomest naastes 1000 eurot ning väidab nüüd

apellatsioonis, et võla tagastas M.V. i kõlariga. Samas nähtub süüdistatava ütlustest, et raha oli

tal tegelikult napilt, sest ta vajas mingitki summat, et sõita Venemaale. Vaidlust pole selles, et

kõlar panditi 74 euro eest ning isegi kui arvestada G. Ovsepiani kohtus antud ütlusi, et 600 eurot

kustutas ta töötasuna varguste toimepanemise eest (KoTo III kd, tl 181), jäi süüdistatav

võlasuhtes selgesse miinusesse. Miks pidi süüdistatav n-ö kinkima kannatanule üle 300 euro,

ei ole G. Ovsepian kohtus ja apellatsioonis põhjendanud.

252. Väljapressimise korral on vägivald või sellega ähvardamine kannatanu sundimise vahend

(RKKK 3-1-1-59-96). Seda, et M.V. ilt võlanõudmisega kaasnes ka ähvardamine, analüüsis

ringkonnakohus juba otsuse eelmises peatükis. Ilmselgelt näitab kannatanu käitumine (raha

kandmine A. Puškini arveldusarvele ning kõlari andmine), et tal oli hirm ähvardaja ees.

253. Et väljapressimine on kärbitud kuriteokoosseis, siis on kuritegu lõpule viidud nõudmise

esitamisega, millega kaasneb ähvardus. Kui väljapressija saavutab oma eesmärgi ning varaline

kasu läheb talle üle, on viimase osas tegemist mittekaristatava järeldeliktiga, mis on koosseisust

hõlmatud (RKKK III-1/1-79/95). Seega pole kuriteokoosseisu mõttes oluline, miks M.V. i

otsustas väidetava võla katteks pakkuda oma kõlari ja palus emal kanda üle A. Puškini

arveldusarvele 150 eurot.

254. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et G. Ovsepiani süü väljapressimises on

tõendatud.

III

VÄLJAPRESSIMINE (KANNATANU N.T. )

255. S. Dementievale, A.A. ile ja I. Toomeperele heidetakse ette varalise kasu üleandmise

nõudmist vägivalla kasutamise, tervise kahjustamisega ähvardamise ja isikult vabaduse

võtmisega grupi poolt.

256. S. Dementieva ja tema kaitsja ning I. Toompere kaitsja taotlevad õigeksmõistmist.

I. Toompere kaitsja palub alternatiivselt tagastada kriminaalasi uue otsuse tegemiseks

maakohtule.

257. Esmalt vaeb ringkonnakohus süüdistatava I. Toompere kaitsja alternatiivset taotlust saata

kriminaalasi samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks, sest kui ringkonnakohus

tuvastaks otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud vea, siis puuduks II astme kohtul võimalus

apellatsioonis esitatud tõenditele hinnangut anda. Apellatsioonist nähtub, et kaitsja arvates

puuduvad otsuses põhjendused, s.o kaitsja hinnangul ei ole maakohtu siseveendumuse

kujunemine jälgitav, hindamata on jäetud tõendite usaldusväärsus, osasid tõendeid on hinnatud

valesti ning tõenditest on tehtud järeldusi, mida teha ei saa.

258. Kohtukolleegium peab I. Toompere kaitsja etteheiteid maakohtu otsuse pinnapealsuse osas

osaliselt põhjendamatuteks. Kohtupraktikas on tõepoolest leitud, et tõendite loetlemine otsuses

ei tõenda seda, et kohus on tõendeid vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 nende kogumis hinnanud,

selleks peab olema kohtuotsuses tõendite analüüs, s.t kohtuotsuses peab olema ära näidatud,

millist asjaolu konkreetne tõend kohtu jaoks tõendab (KrMS § 312 p 1) või miks kohus

konkreetse tõendi kõrvale jätab (p 2), tõendid peavad olema asetatud omavahelisse konteksti

(RKKK 3-1-1-100-06 p 18).

259. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse

rikkumine käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse

korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7

järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad

rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses

„põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui

terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on

tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312)

tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt RKKKo nr 3-1-1-

14-14, p-d 699 ja 700).

260. Ringkonnakohtu arvates selgub maakohtu otsusest, millised süüdistuse seisukohast

relevantsed asjaolud kohus tõendatuks luges; millistele tõenditele kohus seejuures tugines ning

kuidas need tõendid tuvastatud asjaolusid tõendavad. Samuti selgub, millised tõendid kohus

kõrvale jättis ning kuidas tuvastatud asjaoludest järeldub isiku süü kirjeldatud teos (õiguslik

põhjendus). Seega leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsuses ei puudu põhjendused. Seetõttu

ei ole ringkonnakohtul KrMS § 341 lg-st 2 tulenevat kohustust kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks tagasi saata. Kaitsja kaebusest on üheselt aru saada, et tegelikkuses ei soostuta

nende järeldustega, milleni maakohus tõenditele hinnangu andmisel jõudis. Kohtupraktikas

väljakujunenud arusaama kohaselt ei tähenda menetlusosalise mittenõustumine kohtuotsuse

põhistusega põhjenduste puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kõike eeltoodut

arvestades jääb kaitsja taotlus saata kriminaalasi uueks arutamiseks I astme kohtule

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus prokuratuuri seisukohaga, et maakohtu siseveendumuse

kujunemine on otsuse pinnalt jälgitav ning kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust on

hinnatud ka mujal otsuses, mitte ainult selle süüdistusepisoodi puhul.

261. Kaitsja kriitika, justkui jätnuks maakohus hindamata N.T. i ütlused ning nimetamata need

tõendid, millega need on kinnitatud (otsuse p 23), ei ole asjakohased. Maakohus on tõepoolest

otsuse p-s 23 pikemalt peatunud kannatanu N.T. i ütlustel, ent neid ka hinnanud, märkides, et

tegemist on üksikasjalike ütlustega, mis on kinnitatud muude tõenditega. Edasiselt ongi

maakohus osundanud kannatanu ütlusi toetavatele tõenditele – tunnistajate A.G. ja I.U. i

ütlustele, aga ka asitõendi vaatlusprotokollile, mille sisu vastab N.T. i ütlustele. Samas on kohus

selgitanud, mil moel eelnimetatud tõendid N.T. i ütlusi kinnitavad (KoTo V kd, tl 118-119).

Kohtu argumentatsioonist järeldab ringkonnakohus, et kohus pidas (ja ütles seda ka otsesõnu

välja) N.T. i ütlusi usaldusväärseteks, leides, et puudub igasugune alus suhtuda kannatanu

ütlustesse kriitiliselt, kuna tema ütlusi kinnitavad ka muud tõendid. Üksnes kaitsja poolt välja

toodud asjaolust, et N.T. i ütlused ei lange S. Dementjeva, A.A. i ja I. Toompere ütlustega

kokku, ei saa järeldada, et kohus pidanuks a priori lähtuma süüdistatavate ütlustest. Kaitsja ei

ole rahul ka maakohtu poolt I.U. i ütlustele antud hinnanguga. Siinkohal ringkonnakohus

kaitsjaga ei nõustu ja leiab, et I.U. i ütlused toetavad süüdistuse versiooni.

262. Ringkonnakohtu arvates ei pidanudki maakohus otsuse p-s 23 selgitama, kuidas

S. Dementieva poolt N.T. ile jämedas vormis saadetud häälsõnumid A.G. telefonist seonduvad

I. Toomperele inkrimineeritud kuriteo asjaolude ja süü tuvastamisega. Kohus motiveeris

esitatud süüdistust puudutavalt kõiki süüdistatavaid ja neile esitatud süüdistust koos.

263. Edasiselt ei ole kaitsja nõus kohtu põhjendustega p-s 25, sest sellest ei nähtu, millest

järeldas kohus, et S. Dementieva lubas I. Toomperele osa N.T. ilt saadavast rahast.

Ringkonnakohus peatub sellel küsimusel hiljem apellatsiooniväidetele vastates, ent ütleb

etteruttavalt, et kannatanu ütluste usaldusväärsust see kaitseväide ei mõjuta.

264. Ringkonnakohus nõustub I. Toompere kaitsjaga selles, et vaatlusprotokollist ja videodest

ei ole võimalik tuvastada, et N.T. läks poodi teenimaks tagasi talle pandud võlga. Seda oleks

võimalik teha hinnates vaatlusprotokolli ja videosalvestisi koos teiste tõenditega. Praegusel

juhul ei tähenda aga maakohtu ebaõnnestunud sõnastus seda, et tõendeid ei oleks hinnatud

kogumis.

265. Asjakohatu on kaitsja etteheide selle kohta, et maakohtu otsusest ei selgu, kuidas kohus

tuvastas, et I. Toompere ja A.A. i roll oligi tagada seda, et kannatanu varastaks seda, mida vaja

ning oma tegevusega tagasid nad selle, et kannatanu poest ei lahkuks, vaid täidaks oma korvi.

Maakohus on otsuse p-s 24 refereerinud süüdistatavate ütlusi, milles need kinnitavad, et poodi

mindi N.T. i järgi vaatama ja varastama ning aitama teda kaupade kokkupanemisel (vt A.A. i

ütlused, KoTo V kd, tl 119). Ka I. Toompere ütlustes on välja toodud just see osa, kus ta

kirjeldas enda ja A.A. i rolli teise kohtumise ajal, s.o Dementieva ja Ovsepiani ettepanekul N.T.

jälgimine, et ta ei jookseks minema ja aitama teda kaupade panemisel ostukorvi (KoTo V kd, tl

119). Kuigi I. Toompere ja A.A. lahkusid poest varem, ei tähenda see, et nende ülesandeks ei

olnud süüdistuses märgitud tegevus, s.o vahetult kannatanu tegevuse kontrollimine, mille

maakohus ka tuvastas.

266. S. Dementieva kaitsja leiab, et tema kaitsealuse eesmärgiks ei olnud varalise kasu saamine,

vaid N.T. iga otsis ta kontakti selleks, et viimane lõpetaks Narvas Soomes varguste

toimepanemise kohta käiva informatsiooni levitamise. Kaitsjale sekundeerib oma apellatsioonis

S. Dementieva, kes selgitab kokkusaamist I. Toompere huviga saada N.T. iga kokku, et rääkida

oma 100-eurosest võlast. Kui I. Toompere koos A.A. iga ja hakkas N.T. iga rääkima, siis S.

Dementieva end sellesse ei seganud.

267. Kohtukolleegium on veendumusel, et S. Dementievale, A.A. ile ja I. Toomperele esitatud

süüdistus varalise kasu saamise eesmärgil ja eelneval kokkuleppel alaealiselt N.T. ilt väidetava

võla, s.o 1500 euro nõudmises on tõendatud.

268. KarS § 214 mõttes seisneb varalise kasu üleandmise nõudmine selgelt väljendatud

ettepanekus anda nõudjale üle varaline kasu. Ettepaneku kategoorilisus tuleneb nõudmise

sisuks olevast ähvardusest, nõudmine ise võib olla esitatud ka väliselt korrektses vormis.

269. Kannatanu N.T. i ütlustega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et tema Soome Vabariigist

väljasaatmise järel ööbis ta Tallinnas, kui temaga kontakteerus A.A. , kes soovis kokku saada

(KoTo II kd, tl 17). Järgmisel päeval, s.o 21. juunil 2019. a kohtuti Võidu tn 8 maja lähedal.

N.T. tuli enda sõnul Samiraga kohtuma selleks, et oma Soome jäänud asju võtta ja saada raha

Soomes vargil käimise eest. Kohtumine Võidu tn 8 maja juures on fakt, mida ei eita ka ükski

süüdistatav. Kannatanu selgitas, et kohale jõudes helistas Samira telefonil ja ütles, et ta tuli

kohale. Seejärel ilmusid A.A. ja I. Toompere (KoTo II kd, tl 17 pöördel). Kannatanu N.T. i

ütluste kohaselt tegi seejärel Samira ettepaneku minna maja taha rääkima. Seal ütles Samira

talle, et N.T. on neile võlgu. Samira nõudis 1500 euro maksmist. Kannatanu keeldus

maksmisest ja kinnitas, et ei ole võlgu. Seejärel ütles Samira midagi taolist, et siis me ei lase

sul elada (KoTo II kd, tl 17 pöördel).

270. Süüdistatava S. Dementieva väiteid selle kohta, et kokkusaamise motiiviks oli varguste

toimepanemise kohta käiva info levitamine, ei riimu süüdistatav I. Toompere ütlustega.

Viimase ütlused avaldati vastuolu tõttu kohtus ning I. Toompere tunnistas, et eeluurimisel antud

ütlused selle kohta, et Samira talle ütles, et N.T. tema peret alt vedas ning võlgneb neile

sularahas 1500 eurot, on tõesed (KoTo III kd, tl 57 ja pöördel). Samas tunnistas I. Toompere,

et vist pärast seda, kui ta oli löönud N.T. it kolmel korral, ütles Samira talle, et annab osa rahast

I. Toomperele. Samal päeval kuuldust sai I. Toompere aru, et N.T. on Soomes varastanud ning

et politsei ta tabas (KoTo III kd, tl 57 pöördel). Süüdistatava A.A. i ütlused Võidu tn 8 maja

juures kohtumise osas on kõige ebalevamad – süüdistatav ei mäleta, millest jutuajamine oli ja

kes selle algatas (KoTo III kd, tl 65 pöördel). A.A. i ütluste kohaselt ei nõudnud Samira N.T.

ilt mingit raha. Siiski pidi A.A. kohtueelses menetluses antud ütlustega tutvumise järel

tunnistama, et kuulis Samirat rääkimas N.T. ga summast 1500 eurot (KoTo III kd, tl 70). Ka

süüdistatava S. Dementieva ütlused sellest, et I. Toompere helistas talle sooviga saada teada,

millal N.T. Soomest tuleb, et rääkida temaga oma 100-eurosest võlast, ei riimu ühegi teise

tõendiga. Süüdistatav I. Toompere kinnitas küll seda, et N.T. laenas temalt 10 eurot, ent mitte

sünnipäeva jaoks, vaid niisama (KoTo III kd, tl 55 pöördel). Võlast rääkis I. Toompere S.

Dementievale aga alles hetkel, mil kõik maja taga kokku said (KoTo III kd, tl 55 pöördel).

Samuti ei ole S. Dementieva apellatsiooniväited eluliselt usutavad – kohtukolleegium nõustub

kannatanu esindajaga selles, et täiesti ebamõistlik on maksta kellelegi 100 eurot poest alkoholi

varastamiseks, sest mõnevõrra kergem on sama summa eest reaalselt alkoholi osta, selmet saata

keegi sama raha eest seda varastama.

271. Seega loeb kohtukolleegium S. Dementieva ja tema kaitsja apellatsiooniväited selle kohta,

et S. Dementieva ei esitanud N.T. ile ettepanekut anda üle varalist kasu teiste tõenditega ümber

lükatuks – nii kannatanu, kui ka teised süüdistatavad on ühemõtteliselt rääkinud 1500 euro

suurusest nõudest. Samuti olid nad kohtumisel osalejatena teadlikud N.T. i selgitustest, et ta

neile midagi võlgu ei ole ega kavatse ka maksta.

272. Süüdistatavate I. Toompere ning S. Dementieva kaitsjad väidavad, et I. Toompere tegutses

selles episoodis iseseisvalt enda võla nõudes. S. Dementieva kaitsja juhib tähelepanu sellele, et

tema kaitsealune ei kasutanud N.T. i suhtes vägivalda ning et löömine tuli tema ja A.A. i jaoks

ootamatult, mistõttu ei olnud I. Toompere vägivald seotud varalise kasu (raha) üleandmise

nõudmisega.

273. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et I. Toompere versioon enda võla nõudmise

kohta on ümber lükatud. Mõlemad kohtumised toimusid just S. Dementieva ettepanekul, kes

kaasas A.A. i ja I. Toompere. Asitõendi vaatlusprotokolli lisa 2 nähtub, et 21. juunil 2019 ehk

kohtumise päeva hommikul kell 09.52 saatis G. Ovsepian S. Dementievale WhatsAppis sõnumi

sisuga: „las kutid kolgivad ta läbi. Aga sina ole eemal, et ei tekiks probleeme“ (TõTo III kd, tl

101). Sellise soovituse andmiseks võis muuhulgas olla S. Dementieva poolt apellatsioonis välja

toodud fakt, et N.T. on temast kaks pead pikem ja kaks korda suurema kehaehitusega. Samas

vastas S. Dementieva kohtus jaatavalt prokuröri küsimusele, kas S. Dementieva võttis

kohtumisele kaasa A.A. i ja I. Toompere sellepärast, et Gevork oli andnud talle selliseid juhiseid

ja et kannatanu ei saaks vastu hakata (KoTo III kd, tl 11 pöördel).

I. Toompere ütluste kohaselt lubas S. Dementieva talle osa rahast, mille pidi saama N.T. ilt

(KoTo III kd, tl 57 pöördel). Seega kasutas I. Toompere N.T. i suhtes füüsilist vägivalda selleks,

et tagada S. Dementieva nõude täitmist. Kohtukolleegium peab eluliselt äärmiselt

ebausutavaks, et I. Toompere suhteliselt väikse võla tõttu rakendaks kannatanu suhtes, kellega

tal enda sõnul oli sõbralik suhe (koos jalutati ja mängiti (KoTo III kd, tl 61)) iseseisvalt ja

teistele ootamatult vägivalda. Ilmselgelt oodati N.T. i poolt väidetava võla nõudmisele

vastuhakku, sest kui algselt räägiti maja ees, siis I. Toompere ja A.A. i saabudes suunduti maja

taha. Kannatanu ütluste kohaselt tegi selle ettepaneku Samira, süüdistatav A.A. i ütluste

kohaselt aga tahtis Igor N.T. ga rääkida. Kuna hoovis olid lapsed, siis otsustati minna maja taha,

et neid mitte segada (KoTo III kd, tl 65 pöördel).

274. Kohtukolleegium leiab, et kui süüdistatavate sooviks oleks tõepoolest olnud üksnes N.T.

i veenmine selles, et viimane lõpetaks sotsiaalmeedias Soomes vargilkäimise kohta info

levitamise ja tagastaks I. Toomperele 10-eurose võla, siis miks ei saanud neist asjust rääkida

rahulikult maja ees. Samuti tekib küsimus, miks pidi kannatanut ähvardama ka A.A. , kellel

peale varasemate sõbralike suhete N.T. iga vihavaenu polnud. Kannatanu N.T. on

ühemõtteliselt osutanud sellele, et samal ajal, kui I. Toompere teda kõhtu lõi, ütles Samira, et

kui N.T. ei hakka neile andma, siis nad lõikavad ta ribadeks (KoTo II kd, tl 17 pöördel), A.A.

seisis aga kõrval ning ütles, et kui N.T. ei hakka andma, siis läheb tal hullemaks (KoTo II kd,

tl 18). Prokuröri küsimusele, kas see peksmine ja vaimne vägivald oli tingitud sellest, et N.T.

ei olnud sel hetkel nõus andma Samirale 1500 eurot, vastas kannatanu jaatavalt (KoTo II kd, tl

18). Ühtlasi hoiatati kannatanut ka selle eest, et ta politseisse ei pöörduks. I. Toompere sõnul

on tal seal tuttavad ning siis muutub olukord veel hullemaks. Samira aga lubas politseisse

pöördumisest teadasaamisel kannatanut pussitamise ja mahalöömisega (KoTo II kd, lk 18

pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul viitavad sündmuse asjaolud ja kogutud tõendid sellele, et

süüdistatavatel oli eelnev kokkuleppe nõuda N.T. ilt väidetavat võlga 1500 eurot ning et

kasutatud füüsilise ja psüühilise vägivalla eesmärgiks oli varalise kasu saamine.

275. S. Dementieva kaitsja väitel ei saanud tema kaitsealune varalist kasu. Ringkonnakohus

selgitab, et tagajärjena varalise kasu saamine toimepanija poolt pole koosseisu täidetuse

seisukohalt oluline. Vara üleandmise nõudmise või vägivalla kasutamisega on koosseis

täidetud.

276. N.T. i ütlustest nähtuvalt nõustuski ta selle kohtumise lõpus pärast tema suhtes kasutatud

vägivalda minema vargile. Varastamise ettepaneku tegi Samira. Istuti autosse ja sõideti Grossi

Tempo kaupluse juurde. Autos ütles Samira talle, et varastada tuleb kompvekke, Igor ja Ljoša

aga et alkoholi (KoTo II kd, tl 18).

277. S. Dementieva kaitsja apellatsioonis väidetakse, et N.T. il palus autosse istuda I. Toompere

ning ka vargused pidi kannatanu toime panema tema jaoks võla tasumiseks. S. Dementieva ja

A.A. selles vestluses ei osalenud ega palunud ka midagi varastada. N.T. ise küsis, mida ta

võiks S. Dementievale varastada ning sooritas ka varguse vabatahtlikult. Autosse naastes andis

N.T. I. Toomperele mingi alkoholi ja S. Dementievale Rafaello kommikarbi. Seejärel sõideti

S. Dementieva maja juurde ja mindi lahku.

278. Kohtukolleegium loeb usaldusväärseks N.T. i ütlused, sest nendes puudub igasugune

vastuolu. N.T. i ütlustega on usaldusväärselt ümber lükatud S. Dementieva kaitseversioon,

mille kohaselt pidi kannatanu varguse toime panema vaid I. Toompere võla tasumiseks. Nagu

kohtukolleegium eelnevalt tuvastas, lubas N.T. varguse toime panna pärast tema kallal

vägivallatsemist ning et autos instrueerisid kõik süüdistavad teda, mida kauplusest tuua.

Kannatanu on selgesõnaliselt väljendanud, et tõi kaupa kõikidele käesolevat süüdistust

puudutavatele isikutele ning et autosse naastes ja kaupa üle andes öeldi talle, et nad hakkavad

mingisugust rahasummat maha kirjutama selle eest, et ta neile kaupa varastab. Tookord kirjutati

tema võlast maha 8 eurot. Prokuröri küsimusele, kas peale esimest vargust jäi N.T. siis veel

võlgu 1492 eurot, vastas kannatanu: „Jah, umbes nii“ (KoTo II kd, tl 18). Seda, et N.T. tõi

kaupa ka teistele süüdistatavatele, ei ole apellatsioonis ka eitatud.

279. Süüdistust puudutavalt toob S. Dementieva kaitsja välja veel asjaolu, et N.T. istus autosse

vabatahtlikult. Keegi teda jõuga kinni ei hoidnud. S. Dementieval juhtimisõigust ei olnud. Ta

sõitis kaasa, kuna kartis sõidukit teistele anda.

280. Ringkonnakohtu arvates ei saa N.T. i autosse istumise puhul rääkida n-ö vabatahtlikkusest,

kuivõrd arvestades situatsiooni tervikuna – 3 inimest ühe vastu, kannatanu suhtes varem

rakendatud vägivald ning lõpuks tema murdumine ja nõusoleku andmine minna poodi vargile

näitab, et ta ei julgenud eirata väljapressijate korraldusi. Lisaks kirjeldasid nii I. Toompere kui

ka A.A. , et nemad istusid koos kannatanuga sõiduauto tahaistmele. Istudes kahe enda suhtes

vägivalda toime pannud isiku vahel, puudus N.T. il tegelikult võimalus autost väljuda.

281. 16. juuli 2021. a episoodi osas väidab S. Dementieva kaitsja taas, et N.T. ei sooritanud

vargusi Narva linna kauplustest S. Dementieva initsiatiivil, vaid I. Toompere nõudmisel ja võla

katteks.

282. Ringkonnakohut S. Dementieva kaitsja versioon ei veena. Ka seda episoodi puutuvalt loeb

kohtukolleegium usaldusväärseteks N.T. i ütlused. Kannatanu selgitas, et pärast esimest vargust

ei käinud ta kodust väljas ning eiras A.A. i, I. Toompere ja S. Dementieva katseid temaga

ühendust võtta. Samira ei kirjutanud otse, vaid läbi A.A. i või I. Toompere, aga ka A.G. (KoTo

II kd, tl 18 pöördel). Kannatanu ütluste kohaselt oli ühe Samira poolt saadetud sõnumi sisuks

see, et kui ta ühendust ei võta, siis nad lõikavad N.T. i tüdruksõbral juuksed maha ja peksavad

ta läbi (KoTo II kd, lk 19). Kannatanu ütlusi toetavad ka dokumentaalsed tõendid – asitõendi

vaatlusprotokoll 31. juulist 2019, kus on vaadeldud N.T. i sotsiaalvõrgustikku VK.COM.

Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et A.G. (varjunimi Xxx) kaudu on saadetud kaks

häälsõnumit, millest esimeses lubatakse: „Aga sinu rasvase punajuukselisega on üldse lõpp, kui

ainult eided teda linnas näevad, saab tema peksa ja saad sina peksa, pügavad ta paljaks“. Teine

sõnum on suunatud N.T. ile endale ja on seotud tema seksuaalse ärakasutamisega ähvardamises

(TõTo I kd, tl 64). A.G. kinnitas kohtus, et temalt palus telefoni Samira, kes hakkas saatma

N.T. le jämedas vormis sõnumeid, tunnistaja oli kursis, et N.T. l oli suur tüli Aleksei ja

Samiraga (KoTo II kd, tl 145 pöördel). Mis iganes soovi selliste sõnumite saatmine täitis

(S. Dementieva kaitsja leiab, et kolmandate isikute kaudu SMSi ja häälsõnumite saatmine N.T.

ile ei olnud seotud rahalise kasu saamise nõudmise, vaid kontakteerumissooviga), ajendas see

kannatanut taas süüdistatavatega kohtuma. Kannatanu ütlusi selle kohta, et ta oli pidevalt hirmu

all ega lahkunud kodust, kinnitab ka tunnistaja I.T. , kelle juures N.T. 2019. a suvel elas.

Tunnistaja ütluste kohaselt otsiti N.T. t nende juurest taga, õhtul helistati fonolukku, N.T. näost

oli näha, et ta neid inimesi kartis. Tema näos avaldus paaniline hirm. Tunnistaja soovitas tal

pöörduda politsei poole (KoTo II kd, tl 151).

283. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda N.T. i ütlustes, milles ta selgitas, et elas pärast

Soomest naasmist pideva hirmu all, kartis enda ja oma lähedaste pärast ning allus seetõttu S.

Dementieva, I. Toompere ja A.A. i survele minna taas vargile. Tunnistaja I.T. , kes tundis N.T.

it lasteaiast saati (KoTo II kd, tl 150), kinnitas, et nägi ja kuulis, kuidas N.T. le pidevalt helistati

ning tunnetas kui ema, et N.T. l on hirm (KoTo II kd, tl 151 pöördel). Ringkonnakohtul puudub

alus kahelda tunnistaja ütlustes. N.T. i sõnul sai ta pärast sõnumite saamist kartuses, et midagi

võib tema lähedastega juhtuda taas S. Dementieva, I. Toompere ja A.A. iga kokku, et teha neile

ettepanek anda talle 3 kuud aega raha maksmiseks. Sel kohtumisel ütles aga Samira, et neil ei

ole enam raha vaja, jätkad varastamisega (KoTo II kd, tl 19). N.T. ile anti seljakott ning ta läks

koos A.A. i ja I. Toomperega Megamarketi poodi.

284. Kohtukolleegiumil puudub igasugune alus uskuda S. Dementieva apellatsiooni versiooni,

mille kohaselt ei toimunud vargused tema initsiatiivil. Esiteks puudub sellel versioonil eluline

usutavus – nimelt nähtub asjas kogutud tõenditest, et süüdistatavad olid kui troika – kui

kannatanu kohtumisele tuli, siis ilmusid sinna kõik kolm süüdistatavat ning hakkasid

kannatanule nõudmisi esitama. Teiseks oli N.T. i võlg I. Toompere ees väike. Seetõttu ei ole

seletatav see, et kannatanu pidi selle tagastamiseks korduvalt vargile minema, sest selle summa

saanuks ta kergesti ka lähedastelt laenata. S. Dementieva versiooni puhul tõusetub küsimus,

miks pidi tema end korduvalt I. Toompere ja N.T. i vahelisse võlasuhtesse segama, sest

tegelikult oldi pigem lühiajalised tuttavad. Kolmandaks on süüdistatavate versioonid 16. juuli

episoodi osas vastuolulised. Kui apellatsiooni versiooni kohaselt pani N.T. toime vargusi I.

Toompere nõudmisel ja tema võla katteks, siis viimase kinnitusel tulid nemad A.A. iga kohale

S. Dementieva palvel eesmärgiga vaadata N.T. järele, et võtaks õige kauba ega jookseks kuskile

minema (KoTo III kd, tl 59). Süüdistatava ütlusi selle kohta, et nemad A.A. iga panid N.T. i

ostukorvi alkoholi ja muid toiduaineid, tõendab ka asitõendi vaatlusprotokoll 20. augustist 2019

(TõTo I kd, tl 132). A.A. i ütlusi ringkonnakohus usaldusväärseks tõendiks ei pea. Esiteks

tugines süüdistatav korduvalt ütlusi andes mittemäletamisele (ehkki sündmusest oli selleks

ajaks möödas natuke üle aasta). Samas aga tunnistas ka A.A. ka otse, et valetas kohtueelses

menetluses ütlusi andes (KoTo III kd, tl 70 pöördel).

285. I. Toompere kaitsja leiab, et kohus tuvastas asjaolud valesti, kuivõrd süüdistatavad küll

panid N.T. ile 16. juulil 2019 Narvas Grossi kaupluses ostukorvi erinevaid esemeid, ent ta ei

varastanud neid, vaid pöördus kaupluse töötaja poole ning kohale kutsuti politsei.

286. Kaitsja märkus on õige, sest N.T. ei viinud vargust lõpuni ja pöördus poe töötaja poole,

kes kutsus politsei. See aga ei muuda kohtuotsust põhjendamatuks.

287. Asjakohatud on ka kaitsja osundused süüteo subjektiivse külje analüüsile, mis kaitsja

hinnangul seisnevad sisuliselt üksnes konstateeringus „kuritegu on toime pandud kavatsetult“

esitamata ühtki sisulist argumendi sellise veendumuse kujunemises. Kohtukolleegiumi

hinnangul on maakohus otsuse p-s 25 käsitlenud ka tahtluse teemat, leides kokkuvõtlikult, et

süüdistatavad tegutsesid ühise tahtlusega varalise kasu saamiseks väljapressimise teel andes

igaüks sellesse oma panuse. Iga osaleja panusele on kohus eraldi ka viidanud. Seega on

tuvastatud tahtlus kõigi asjaolude suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et

süüdistatavad panid süüteo toime kavatsetult.

IV

KARISTUSED

288. Kaitsja D. Matvejev palus I. Toompere süüditunnistamise korral kohaldada alla

seaduses sätestatud alammäära jäävat karistust. Kohus jättis tuvastamata erandlikud asjaolud,

mis selleks võimaluse annaksid. I. Toompere on väga noor varem karistamata isik, kes võis

elulise kogemuse puudumise tõttu tegusid valesti hinnata. Mõistetud karistus ei vasta tema süü

suurusele. Arusaamatuks jääb puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata jätmine. Kuigi

I. Toompere süüd ei tunnistanud, kahetses ta kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamist.

Isikul on õigus mitte nõustuda talle esitatud ebaselge süüdistusega, ent see ei välista

puhtsüdamlikku kahetsust.

289. Ringkonnakohus leiab, et maakohus mõistis I. Toomperele õiglase karistuse. KarS § 61 lg

1 annab kohtule lisavõimaluse karistuse

täiendavaks individualiseerimiseks selle

kergendamisega juhtudel, mida ei ole võimalik karistuse mõistmise üldalustes (§-d 56–58)

otseselt ette näha. Kohus peab karistuse mõistmiseks alla alammäära tuvastama erandlikud

asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo asjaoludega. Erandlikud asjaolud on

olemuselt faktilist laadi ning nende olemasolu või puudumine tuleb tuvastada süüteomenetluse

käigus (RKPSJK 3-4-1-13-15 p 32; RKKK 3-1-1-75-16 p 5).

290. Seadus ei kirjuta ette, mis laadi peavad erandlikud asjaolud olema. Need võivad puudutada

nt süüdlase isikut (RKPSJK 3-4-1-9-03), tingida süüteo raskuse olulise vähenemise ka nt

süüdlase käitumise tõttu pärast süütegu: kahju hüvitamine ja kannatanuga leppimine. Süüteo

erandlikud asjaolud võivad esineda ka paljude süüd vähendavate asjaolude (§ 57 lg-d 1 ja 2)

ilmnemises, kui samal ajal puuduvad raskendavad asjaolud (§ 58) või kui neil ei ole olulist

kaalu. Ka süüdistuse mahu oluline vähendamine (osaline õigeksmõistmine), süüdlase

alaealisus, tema kerge vaimne alaareng ning suur vanusevahe teise kohtualusega võib olla

erandlik asjaolu (RKKK 3-1-1-29-01).

291. Kaitsja arvates on erandlikeks asjaoludeks süüdistava noorus ja varasem karistamatus,

samuti võis I. Toompere elulise kogemuse puudumise tõttu tegusid valesti hinnata.

Ringkonnakohus leiab, et I. Toompere isik ega tema käitumine pärast süütegu ei ole mingiski

mõttes erandlikud. Samuti ei esine antud asjas süüteo erandlikke asjaolusid ega süüdistuse

mahu vähenemist KarS § 214 lg 2 p-de 4 ja 7 esitatud süüdistuses. Tegemist on täisealise (teo

toimepanemise ajal 19-aastase) teovõimelise isikuga, kelle puhul eeldatakse oma tegude eest

vastutuse võtmist ning suutlikkust oma tegude tagajärgi ka hinnata. Kohtupraktikat arvestades

ei ole seega kaitseargumentide näol tegemist erandlike asjaoludega, sest kõik need on sellised,

mida on võimalik ette näha karistuse mõistmise üldalustes (§-d 56–58) Maakohus mõistis

I. Toomperele KarS § 214 lg 2 p-de 4,5 järgi karistuse miinimummääras arvestades seejuures

ka eri- ja üldpreventiivseid eesmärke ning jättis I. Toomperele mõistetud karistuse KarS § 73

alusel tingimisi täitmisele pööramata.

292. Puudutavalt karistust kergendavaid asjaolusid, leiab ringkonnakohus, et I. Toompere

kahetsus kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamises ei anna veel alust pidada kahtetsust

siiraks. Nimelt nähtub kannatanu ütlustest, et I. Toompere pakkus talle septembris raha tema

kasuks ütluste muutmise eest (KoTo II kd, tl 20). Seega võib I. Toompere n-ö kahetsus olla

tingitud üksnes sellest, et saavutada kohtus väiksem karistus.

293. S. Dementieva kaitsja palub tühistada maakohtu otsus karistuse osas ja karistada

süüdistatavat tingimisi vangistusega kohaldades KarS § 73 või 74 sätted. Ringkonnakohtu

hinnangul on S. Dementieva karistus õiglane ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

294. S. Dementieva tunnistab apellatsioonis süüd varguste toimepanemises ja avaldab

kahetsust. Külll aga ei oodanud ta, et teda selle eest Eestis süüdi tunnistatakse ja karistatakse,

sest teda on kaks korda karistatud varguste toimepanemise eest Soomes, mistõttu topelt teda

karistada ei saa.

295. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on S. Dementieva suhtes läbi viidud

kriminaalmenetlus Soome Vabariigis ning teda on karistatud Helsingi I astme kohtu 2. mai

2018 otsusega 10. jaanuaril 2018. a toime pandud varguse katse eest 60-päevase vangistusega

(vabadusekaotuse periood 14.-16. märts 2018) tingimisi vangistusega katseajaga kuni 2. juulini

2019 (TõTo II kd, tl 157 ja tl 172-174). Lisaks nähtub kriminaalasja materjalidest, et Soomes

heideti S. Dementievale ette 11. detsembril 2017. a pisivarguse katse toimepanemist (TõTo II

kd, tl 162). S. Dementievat kahtlustati 28. aprillil 2018. a varguses, valede isikuandmete

esitamises, allumatuses politsei poolt seaduslikult antud korraldustele ning Soome

välismaalaste seaduse rikkumises (TõTo II kd, tl 181 – 203).

296. Topeltkaristamise, s.o ne bis in idem põhimõtte eesmärk on kaitsta isikut

korduvkaristamise või menetlusele allutamise eest juhul, kui isiku suhtes on samadel asjaoludel

juba kriminaalmenetlus läbi viidud. S. Dementievat ei ole karistatud samadel asjaoludel, milles

viidi läbi kriminaalmenetlus Soomes. Praeguses asjas tunnistati ta süüdi inimkaubanduse

toimepanemise eest ajavahemikul 15. maist kuni 17. juulini 2019 ning väljapressimise eest.

297. Vastavalt KarS § 56 lg 1 ls-le 1 on isiku karistamise aluseks tema süü. Kohtupraktika

kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt

RKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Praegusel juhul taotles prokuratuur

S. Dementievale inimkaubanduse toimepanemise eest karistust sanktsiooni keskmises määras

– s.o 9 aastat ja väljapressimise eest 6 aastat vangistust. Maakohus mõistis S. Dementievale

inimkaubanduse eest karistuse, mis jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra, s.o 6 aastat

vangistust ning väljapressimise eest 4 aastat vangistust. Seejuures arvestas kohus nii

S. Dementieva süü suurust kui ka karistuse eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium ei

nõustu kaitsjaga selles, et arvestades S. Dementieva rolli ja kuritegude asjaolusid, on karistus

liialt karm. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et S. Dementieva roll ei olnud väiksem

G. Ovsepiani omast, sest just tema töötas välja kuritegeliku skeemi, värbas varguste

toimepanemiseks isikuid ning kontrollis kauba liikumist üle piiri. Vähetähtsaks ei pea

ringkonnakohus sedagi, et varalise kasu saamise eesmärgil kasutas S. Dementieva ära alaealist.

298. Kohus ei tuvastanud S. Dementieva karistust kergendavaid asjaolusid. Praegusel ajal

nähtub ka apellatsioonist, et S. Dementieva ei kahetse toimepandut, vaid tunnistab üksnes süüd

varguste toimepanemises, mida kahetseb. Apellatsioonis kahetseb ta vaid seda, et peab eemal

viibima armastatud lastest, kelle altvedamises ta end süüdistab. Kahetsuse puudumist näitab

ringkonnakohtu hinnangul seegi, et S. Dementieva arvates ei ole ta oma tegevusega põhjustanud

kannatanule raskeid üleelamisi, ehkki kannatanud rääkisid endale põhjustatud hingelistest

üleelamistest ka maakohtus. Ka kannatananu N.T. i esindaja A.-P. Paluvere (MTÜ Eluliin)

sõnul on N.T. i vaimset tervise kahjustamise tõttu talle inimkaubanduse ohvina tagatud erinevad

teenused, millest ta osa võtab ning et kannatanu saab psühhoteraapiat (KoTo IV kd, tl 35

pöördel).

299. S. Dementieva tunnistati süüdi mitme erineva karistusseadustiku paragrahvi alusel, millel

on mitu kvalifitseerivat tunnust. Kohus tuvastas, et subjektiivsest küljest iseloomustab

toimepandut kavatsetus, s.o tahtluse raskeim vorm (ringkonnakohus loeb eksimuseks selle, et

karistuse juures on kohus osutanud süüteo toimepanemisele otsese tahtlusega kõikide

süüdistatavate puhul). Eripreventiivsete kaalutluste juures arvestas kohus mh sellega, et

S. Dementieva ülalpidamisel on alaealised lapsed. Ehkki apellatsioonides väidetakse, et

S. Dementievat ei ole varem Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud, on teda karistatud

Soome Vabariigis. Seega ei saa öelda, et tegemist on varem karistamata isikuga. Paraku

kannatavad tõesti kõigist enim ilmselt süüdistatava alaealised lapsed. Küll aga ei saa see tingida

süüdistatavale alla isiku süü suurust ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke jääva

karistuse määramist. Laste olemasolu ei takistanud S. Dementieval panna toime kuritegusid,

kus ta mh kasutas ära alaealist.

300. Kaitsja palub karistada S. Dementievat tingimisi vangistusega kohaldades KarS § 73 või

74 sätted. Vangistuses viibitud aeg on olnud piisavalt pikk, et aru saada oma vigadest, et

edaspidi teha tööd, kasvatada lapsi ja olla neile eeskujuks.

301. S. Dementievale mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 alusel

on karistusest tingimisi vabastamisel ja karistusest tingimisi vabastamisel süüdlase allutamisega

käitumiskontrollile maksimaalne katseaeg 5 aastat. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte

kohaselt ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid,

kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat (Vt ka RKKKo asjas 1-20-

1301/35).

302. G. Ovsepiani ja tema kaitsja taotluseks on karistuse vähendamine. Mõistliku karistuse

suuruseks peab kaitsja seadusega ettenähtud miinimummäära. Lisaks taotleb G. Ovsepian

karistuse mõistmist tingimisi või lugeda see kaetuks vahi all viibitud ajaga.

303. Jättes kordamata karistuse mõistmise üldprintsiibid, mida kohtukolleegium käsitles

S. Dementieva karistuse juures, nõustub kohtukolleegium G. Ovsepianile maakohtu poolt

mõistetud karistuse liigi ja määraga. Tegelikult kordab apellatsioon juba asjaolusid, mida

maakohus karistuse mõistmisel arvesse võttis: nendeks on isiku varasem kriminaalkorras

karistamatus ning alaealise lapse olemasolu.

Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega selles, et G. Ovsepiani süü oli väike. Isegi kui möönda,

et G. Ovsepian sooritas kuritegusid mõne kuu (mitte aga näiteks aasta) jooksul, on tema teosüü

piisav maakohtu poolt määratud karistusega nõustumiseks. Maakohus määras G. Ovsepianile

inimkaubanduse eest sanktsiooni keskmisest määrast kergema karistuse ning väljapressimise

eest karistuse, mis jääb natuke üle sanktsiooni keskmist määra – sh arvestas kohus G. Ovsepiani

teopanust (vt maakohtu otsuse p-d 32 ja 33). Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega

raskendavaid asjaolusid. Ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonist nähtub, et G. Ovsepian

ei pea oma süüd suureks ning ei mõista tehtu ebaõiglust. Erinevalt kaitsjast leiab

ringkonnakohus, et G. Ovsepiani teod olid piisava intensiivsusega ning kahjustasid kannatanute

vaimset tervist. Maakohus märkis karistust mõistes, et G. Ovsepian kasutas mõlema talle

etteheidetud teo puhul kannatanute suhtes vägivalda. Siinkohal märgib ka ringkonnakohus, et

KarS § 120 lg-s 1 sätestatud tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine on hõlmatud mõistega

vägivald ja kujutab endast sundimise raskeimat vormi. G. Ovsepian pani toime mitu kuritegu,

millel on kvalifitseerivad tunnused, tegi seda kavatsetult ning ei saa senini aru tegude

ebaõigussisust (apellatsioonis leiab G. Ovsepian, et sõideti ju vaid varastama). Seetõttu pole

mingit alust mõista talle sanktsiooni alammäära jääv karistus.

304. Kaitsja arvates on kohus karistuste liitmisel toiminud ebaõiglaselt, sest kergem karistus

peaks raskeimas neelduma. Otstarbekas ei ole määrata raskemat karistust, kui G. Ovsepianile

võimaliku inimkaubandusega määratud karistus.

305. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus viitas karistuste liitmisel kohtupraktikas

juurdunud põhimõttele, mille kohaselt tuleb liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse

sootuks arvestamata jätmise vältimiseks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest

juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest

ettenähtud sanktsiooni ülemmäärale (RKKo nr 3-1-1-20-16 p 16). Seetõttu pole alust kohtule

karistuste liitmise osas midagi ette heita.

306. Kohtukolleegium nõustub ka G. Ovsepianile mõistetud lisakaristusega.

307. Praegusel juhul mõisteti G. Ovsepian süüdi I astme kuriteo toimepanemises kavatsetult,

grupis ja kolme (sh ühe alaealise) kannatanu suhtes. Kohtuliku uurimise käigus ta kahetsust ei

avaldanud. Ta vahistati 22. novembril 2019. Maakohus märkis õigesti, et G. Ovsepian ei ole

integreerunud välismaalane. Enne kuritegude sooritamist ta pikalt Eesti Vabariigis ei viibinud.

Eestis viibis ta tähtajalise viisa alusel, mille kehtivus on lõppenud ning tal puudub pärast

vanglakaristuse lõppemist seaduslik alus Eestis viibimiseks. Tegemist on Vene Föderatsiooni

kodanikuga, sama riigi kodanik on ka tema laps ja lapse ema, G. Ovsepiani elukaaslane

S. Dementieva, kellega koos ta kuriteo toime pani. Eesti Vabariigiga ei seo teda miski muu, kui

lühiajaline siinviibimine ja kuritegude toimepanemine. G. Ovsepian ei ela Eestis koos

perekonna ja alaealise lapsega, vaid kinnitas ka apellatsioonis, et elas enne Peterburgis, kus

elavad ka tema lähedased. Maakohus märkis sedagi, et G. Ovsepianil puudub Eestis legaalne

sissetulek. Ta ei saabunud Eestisse tütrega suhetlemise, vaid raskete kuritegude toimepanemise

eesmärgil. Ringkonnakohtu hinnangul esineb G. Ovsepiani puhul uue kuriteo toimepanemise

risk ka pärast karistuse ärakandmist, mis võib seisneda uute vara- või isikuvastaste kuritegude

toimepanemises Eesti territooriumil.

308. Praktiliselt ainsaks vastuväiteks jääb apellatsioonis see, et tulevikus ei ole G. Ovsepianil

keeruliste suhete tõttu lapse ema S. Dementieva ja tema perega võimalust oma last näha.

Ringkonnakohtu arvates ei saa sellist prognoosi teha – ehkki suhted süüdistatavate

S. Dementieva ja G. Ovsepiani vahel olid kohtumenetluse ajal komplitseeritud, on mõlemad

süüdistatavad ja nende laps Vene Föderatsiooni kodanikud. Seega saab G. Ovsepian pöörduda

vajadusel oma riigi kohtusse suhtluskorra kindlaksmääramiseks ning tema perekondlikud

sidemed ei katke.

V

TSIVIILHAGID

309. G. Ovsepiani kaitsja arvates ei tuleks kannatanu M.V. i varalist kahju hüvitada, sest on

ebaselge, millest see koosneb. Hagiavalduses märkis kannatanu JBL kõlari väärtuseks 339,98

eurot, ent istungil rääkis 300 eurost. Tõendeid kõlari ostu kohta esitatud ei ole.

310. Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Tõendite toimikus olev kaardimakse

kviitung kinnitab, et kaasaskantava kõlar maksis 299,99 eurot ja selle garantii 39,99 eurot, s.o

kokku oli kõlari maksumuseks 339,98 eurot (TõTo III kd, tl 59-60).

311. G. Ovsepiani kaitsja leiab, et kannatanu M.V. il ei tekkinud 150 eurot kahju, kuivõrd

ülekande A. Puškini arveldusarvele tegi tema kannatanu ema ning nõude loovutamise kohta

tõendit esitatud ei ole.

312. Apellatsioonikohus sellega ei nõustu. Kahju hüvitamise peamine eesmärk kannatanud

isikule tema kahju korvamine. Teatud juhtudel tuleb diferentsihüpoteesist kõrvale kalduda ning

jaatada kahju olemasolu ka siis, kui kannatanul diferentsihüpoteesi järgi varalist kahju tekkinud

ei olegi. Sellisel juhul räägitakse nn normatiivsest kahjust. Praegusel juhul tekkis M.V. il kahju

selle tõttu, et G. Ovsepian temalt raha välja pressis. Kuigi selle summa kandis poja palvel üle

ema. Pojal õiguslikus mõttes kahju siiski tekkis, vastav kahju hüvitamise nõue G. Ovsepiani

vastu aga läheb M.V. ilt üle tema emale. Kuna praegusel juhul on hagi esitanud kannatanu M.V.

i, järeldab ringkonnakohus, et ema on nõudest poja kasuks loobunud.

313. G. Ovsepiani kaitsja leiab veel, et M.V. i mittevaraline kahju ja kuriteo asjaolud ei ole

tõendatud. Kuriteo asjaolude tõendatusse osas nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohaga.

Mis puudutab mittevaralise kahju tõendamist, siis on kohtupraktikas leitud, et mittevaralise

kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul

piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju

hüvitamise nõude (RKTKo 3-2-1-152-09). Käesoleval juhul on maakohus piisavalt põhjalikult

põhjendanud mittevaralise kahju väljamõistmist.

314. G. Ovsepiani kaitsja arvates ei ole kannatanu N.T. i tsiviilhagi põhjendatud. G. Ovsepian

ei ole kannatanult asju ära võtnud ega temale kahju tekitanud. Lisaks ei ole kannatanu esitanud

tõendeid varalise kahju olemasolu kohta.

315. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on lugenud hagi põhjendatuks ning leidis,

et just S. Dementieva ja G. Ovsepiani tegevuse tagajärjel kandis kannatanu varalist kahju –

kohus tugines seejuures nii hagiavalduses märgitule kui ka kannatanu kohtuistungil antud

ütlustele. Kuivõrd kannatanu ütlused on tõend (KrMS § 63 lg 1), siis ei saa nõustuda kaitsjaga

selles, et tõendid varalise kahju osas puuduvad. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et

süüdistatavatel oleks olnud kahtlusi N.T. i hagis märgitud esemete maksumuses.

316. Kaitsja leiab veel, et kannatanu hagis on nõutud iga süüdistatava käest 10 000 eurot, ent

VÕS § 137 lg 1 kohaselt olukorras, kus mitu isikut tekitavad samal või erineval alusel

kolmandale isikule kahju, vastutavad nad solidaarselt.

317. Ringkonnakohus märgib, et kahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks saab esitatud

asjaoludel olla võlaõigusseaduse § 1043 jj. See võimaldab kannatanul nõuda talle õigusvastaselt

(lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamist, st esitada delikti üldkoosseisul põhineva nõude.

318. Selle nõude rahuldamise üldise eeldusena peab olema tõendatud esmalt süüdistatavate

käitumise õigusvastasuse, kannatanul kahju tekkimine ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel.

Praegusel juhul leiavad süüdistatavad, et nad ei ole kahju tekitamises süüdi. Nii maa- kui ka

ringkonnakohtus leidis süüdistatavate käitumise õigusvastasus tõendamist. Lisaks tuvastas

maakohus, et kannatanutele tekitati kahju ning et selle tekitasid G. Ovsepian ja S. Dementieva,

kelle teo ja kannatanule tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos. Kohtukolleegiumi hinnangul

on maakohus kahju hüvitise suuruse määramisel õigesti arvestanud rikkumise raskust ja ulatust

ning kahju tekitajate käitumist. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja

selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS-i § 233 lg 1 alusel

hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh

rikkumise intensiivsust ja kestust. Eeltoodud kriteeriume on maakohus tsiviilhagi lahendades

hinnanud. Kaitsja on õigesti märginud, et kui mõlemad süüdistatavad vastutavad kannatanule

sama kahju tekitamise eest, on nende vastutus hüvitise maksmise eest VÕS § 137 lg 1 järgi

solidaarne. Samas ei ole kohus sellest põhimõttest ka hälbinud - kahju hüvitise mõistis kohus

kannatanu N.T. i kasuks välja G. Ovsepianilt ja S. Dementievalt solidaarselt.

VI

TAOTLUSED

319. Süüdistatavad S. Dementieva ja G. Ovsepian esitasid ringkonnakohtule taotluse neile

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks seoses alusetu vahi all viibimisega. Kuivõrd

nimetatud taotluse rahuldamise eelduseks on süüdistatavate õigeksmõistmine, mida aga

ringkonnakohus käesoleval juhul põhjendatuks ei pidanud, jätab kohtukolleegium taotlused

rahuldamata.

320. Süüdistatav S. Dementieva palub asendada tõkend vahistamine elektroonilise valvega.

Taotlust põhjendab S. Dementieva pikaajalise vahi all viibimisega, mis on mõjutanud

negatiivselt nii teda kui ka tema lapsi.

321. Ringkonnakohtu taotlusel kontrollis Viru Vangla vastavalt elektroonilise valve täitmise ja

järelevalve korra § 51 S. Dementieva elukoha sobivust elektroonilise valve seadmete

paigaldamiseks. Vastuse kohaselt on elektroonilise valve seadet võimalik paigaldada

S. Dementieva poolt esitatud taotluses märgitud aadressil XXX . E-kinnistusraamatu andmetel

elukoha omanikuks on O.D. . Eramajas tehakse hetkel remonti, Samira Dementjeva toas

puuduvad hetkel mööbel ja pistikupesad. Sobiv koht koduvalveseadme paigaldamiseks on

olemas hetkel ainult elutoas. O.D. ja A.D. on nõus elektroonilise valve seadme paigaldamisega

oma elukohas. Nad on allkirjastanud nõusolekud elektroonilise valve seadme paigaldamiseks

sellel aadressil.

322. Kohtukolleegiumi arvates on formaalsed eeldused elektroonilise valve kohaldamiseks

täidetud.

323. Samas leiab ringkonnakohus, et materiaalseid aluseid praeguses menetlusetapis tõkendi

muutmiseks ei esine. S. Dementievale süüdistuse esitamine ning tema osaline süüdimõistmine

näitab, et põhjendatud kuriteokahtlus antud asjas esineb, nagu ka vahistamisalus, s.o uute

kuritegude toimepanemise oht. Nimelt tuvastas maakohus S. Dementieva süü mitmes raskes

kuriteos ning II astme kohus maakohtu otsust ei muuda. Kuriteo toimepanemise asjaolud ning

süüdistatava varasem elukäik näitab, et endiselt eksisteerib oht uute kuritegude

toimepanemiseks. Ehkki ringkonnakohus möönab, et S. Dementieva vahistamisaluse kaal on

ilmselt praeguseks ajaks vähenenud, ei saa siiski toimepandud kuriteo asjaolusid ja isiku

varasemat elukäiku arvestades kindel olla, et eelvangistuses viibitud aeg lõpetaks kuritegude

toimepanemise ahela. Inimlikult peab kohtukolleegium mõistetavaks, et S. Dementieva oma

lapsi igatseb ning soovib olla vabaduses. Kaaludes aga erinevaid õigushüvesid, peab

ringkonnakohus jätkuvalt proportsionaalseks S. Dementieva vahistamist, vaatamata vahi all

viibitud ajale alates 22. novembrist 2019. Kriminaalasjas ei ole toimunud põhjendamatuid

viivitusi ning ringkonnakohtu hinnangul ei tohiks asjas lõpliku lahendini jõudmine enam palju

aega võtta. Peaks aga juhtuma, et kohtumenetlus venib, on S. Dementieval võimalik esitada uus

taotlus tõkendi asendamiseks.

VII

(MENETLUSKULUD JA KOKKUVÕTE)

324. Kaitsja I. Zuev esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks G. Ovsepianile

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu

otsusega tutvumiseks, apellatsiooni koostamiseks ning selle läbiarutamiseks katsealusega

kokku 360 minutit ning teiste süüditatavate apellatsioonidega tutvumiseks 60 minutit. Kaitsja

palub suurendada 100% kohtuliku arutamise summat seoses töömahu suurenemisega ning

määrata OÜ-le Grandman Law Firm Advokaadibüroo 842,40 eurot, milles sisaldub käibemaks

140,40 eurot.

325. Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise

ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg 1 sätestab, et kohus, uurimisasutus või

prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada riigi

õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi

osutamine on eriliselt töömahukas. Riigikohus on 5. juuni 2020. a lahendis nr 1-17-11182/201

p-s 16 selgitanud, et kaitsja peab esitama tasu suurendamise taotluse kohta põhjenduse. Selleks

ei piisa üldjuhul üksnes tasutaotluse blanketil riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute

märkimisest koos ajakuluga. Advokaadil tuleb selgitada, millistel põhjustel kujunes

õigusabitoimingute tegemine eriliselt töömahukaks ja miks soovib ta tasu suurendamist just

taotletavas ulatuses. Isegi kui selliste põhjenduste lisamine riigi õigusabi infosüsteemis

tasutaotluse blanketile on raskendatud, saab need esitada näiteks menetlejale saadetavas

kaaskirjas.

326. Kaitsja I. Zuev ei ole esitanud põhjendust, miks kujunes õigusabitoimingute tegemine

eriliselt töömahukaks ning miks ta soovib tasu suurendamist just 100%. Sisuliselt piirdubki

tema „selgitus“ vaid tasutaotluse blanketil sisalduva märkega „Palun määrata töötasu seoses

töömahu suurenemisega“. Lisaks märgib ringkonnakohus, et apellatsioonis jääb kaitsja

sisuliselt samade argumentide juurde nagu kaitsekõnes. Ka seda silmas pidades ei pea

ringkonnakohus samuti põhjendatuks kaitsjatasu suurendada. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja

§ 22 lg-st 7 ning korra § 1 lg-test 6 ja 10, § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud

osaliselt ning määrab kaitsja I. Zuevi tasuks 388 eurot ja 80 senti (milles sisaldub käibemaks

64 eurot ja 80 senti).

327. Vandeadvokaat Deniss Matvejev esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks

I. Toomperele osutatud riigi õigusabi suuruse ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt

kulus kaitsjal Viru Maakohtu otsuse põhjendava osaga tutvumiseks ja seisukoha võtmiseks 180

minutit, süüdistatavaga maakohtu otsuse põhjenduste arutamisele, konsulteerimisele ja

apellatsioonivõimaluste ja põhjenduste arutamisele 50 minutit, apellatsiooni koostamisele ja

kohtule esitamisele 120 minutit ning 14. mai 2021. a kohtumäärusega tutvumisele 10 minutit.

Kokku taotleb kaitsja kaitseteenuste osutamise eest 324 eurot, millele lisandub käibemaks 64,80

eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotletud summa 388,80 eurot on põhjendatud ja tuleb

rahuldada.

328. S. Dementievale osutas õigusabi lepinguline kaitsja E. Erro. Apellatsioonile lisatud

menetluskulude spetsifikatsiooni kohaselt vestles kaitsja S. Dementievaga 1 h, tutvus

kriminaalmenetluse materjalide ja kohtuistungi protokolliga ja analüüsis seda 34 h, tutuvus

kohtuotsusega 3 h ja koostas apellatsiooni 10 h. Kaitsja osutab teenust tunnihinnaga 100 eurot.

Tasumist tõendab kassa sissetuleku order. S. Dementieva kaitsja palub lugeda menetluskulu

mõistliku suurusega ja vajalikuks kuluks ning mõista see õigeksmõistva otsuse tegemise korral

Eesti Vabariigilt S. Dementieva kasuks välja.

329. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb riigi õigusabi

tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel

G. Ovsepianilt ja I. Toomperelt riigi kasuks välja mõista. S. Dementieva kaitsjatasud aga jätta

tema enda kanda.

330. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Rahuldamata jääb ka S. Dementieva taotlus tõkendi asendamiseks

ning tema ja G. Ovsepiani taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)