3-21-2204/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

2. november 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2204

Haldusasi

XX kaebus Eesti Ehitusettevõtjate Liidu kutsekomisjoni

27. augusti 2021. a otsuse tühistamiseks, kutsestandardi

Ehitusjuht,

tase

õigusvastasuse

või

tühisuse

tuvastamiseks, kutse andmise korra (ehitusjuht, tase 6)

õigusvastasuse või tühisuse tuvastamiseks ning Eesti

Ehitusettevõtjate Liidu kutsekomisjoni kohustamiseks

tegema kaebaja taotluse osas uus otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja v.adv Mari-Ann Veiermann

Vastustaja – Eesti Ehitusettevõtjate Liit, esindajad v.adv

Veiko Vaske, v.adv Veikko Puolakainen

Kaasatud

haldusorgan

–

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeerium, esindaja Ivar Siska

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2021. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Eesti Ehitusettevõtjate Liidu taotlus määruskaebuse käiguta või

läbi vaatamata jätmiseks.

2. Võtta asja materjalide juurde XX määruskaebuse lisad 1, 2, 5 ja 6. Tagastada

määruskaebuse ülejäänud lisad.

3. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2021. a

määruse haldusasjas nr 3-21-2204 resolutsiooni punkt 7 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg

7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2204

2(9)

1. XX esitas 19.08.2021 Eesti Ehitusettevõtjate Liidule avalduse kutsekvalifikatsiooni

ehitusjuht, tase 6 kutse esmakordseks saamiseks tegevusalal hoonesisese ja selle juurde kuuluva

veevarustuse- ja kanalisatsiooni ehitamine.

2. Eesti Ehitusettevõtjate Liidu kutsekomisjon otsustas 27.08.2021 otsusega mitte anda

XXile taotletud kutset. Otsuses märgiti, et kutse andmise korra (kinnitatud Arhitektuuri,

Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu 04.10.2018 otsusega nr 16; viimati muudetud

17.06.2021 otsusega nr 37) p-de 2.2.1‒2.2.4. kohaselt peab ehitusjuht, tase 6 esmataotlejal

olema ehitusalane kõrgharidus, tehnika ja tootmise õppevaldkonna kõrgharidus või

üldkeskharidusel põhinev keskeriharidus. Taotleja on lõpetanud Tallinna Polütehnikumi

elektronarvutite, -riistade ja -seadmete erialal ning talle on omistatud elektroonikatehniku

kvalifikatsioon. Tegemist on tehnika õppevaldkonna haridusega, mis aga ei ole tehnika

õppevaldkonna kõrgharidus. Seega ei vasta taotleja haridus kutse-eeldustele ning

kutsekomisjonil puudub alus kontrollida vastavust muudele kutse-eeldustele.

3. XX esitas 28.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Ehitusettevõtjate Liidu

kutsekomisjoni 27.08.2021 otsuse tühistamiseks; kutsestandardi ehitusjuht, tase 6

õigusvastasuse või tühisuse tuvastamiseks; kutse andmise korra ehitusjuht, tase 6

õigusvastasuse või tühisuse tuvastamiseks ning Eesti Ehitusettevõtjate Liidu kutsekomisjoni

kohustamiseks tegema kaebaja 19.08.2021 taotluse osas uus otsus.

Kaebaja palus koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotluses teha vastustajale esialgse

õiguskaitse korras ettekirjutus kaebajale kohtumenetluse ajaks Ehitusjuht, tase 6 tegevusalal

hoonesisese ja selle juurde kuuluva veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteemi ehitamine, kutse

andmiseks; kohustada vastustajat teha vastav otsus viie kalendripäeva jooksul esialgse

õiguskaitse määruse tegemisest arvates; kohustada SA-d Kutsekoda kandma kaebajale

väljastatud kutsetunnistuse kutseregistrisse tähtajaga 31.12.2022, kuid mitte kauemaks kui

kohtuasjas kohtuotsuse jõustumiseni ning väljastama kaebajale paberkandjal kutsetunnistuse;

ning märkida esialgse õiguskaitse määruses, et määrus on viivitamata täidetav.

Kaebaja on pädev isik ehitusseaduse (EhS) mõttes. Kutset Ehitusjuht, tase 6 omamata ei saa

kaebaja jätkata pikaajaliselt oma tööülesannete täitmist ning see takistab ka tööalast arengut ja

soodsama töölepingu tingimuste osas kokkuleppe sõlmimist tööandjaga Xxx, kus ta on

taotletud kutsetasemele vastavaid tööülesandeid täitnud 10 aastat. Samuti mõjutab kutse

andmata jätmine negatiivselt kaebaja sissetulekuid ja riivab põhiseadusvastaselt kaebaja

omandiõigust. Koostoimes Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 29 tuleneva riivega võib

kaebaja jääda täielikult sissetulekust ilma. Kaebuse rahuldamise korral ei ole kaebaja õiguste

kaitse kohtuotsusega enam võimalik, sest kaebajal ei pruugi kohtuotsuse jõustumise hetkeks

olla enam täiendkoolitustele ja erialasele töökogemusele vastavat töökohta ja tööandjat,

arvestades ka seda, et EhS § 23 lg-te 1‒6, § 24 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt ei ole kutseta võimalik

sellisel töökohal töötada. Kuivõrd kaebaja töö kvaliteedi osas ei ole tööandjal ja tellijatel

mingeid pretensioone esitada, ei riiva esialgse õiguskaitse andmine avalikke huve ega põhjusta

ohtu kolmandate isikute elule või varale. Kuivõrd muu tõhus võimalus kaebaja õiguste ja huvide

kaitseks kohtumenetluse ajal puudub, tuleb talle võimaldada kohtumenetluse ajal ja kuni

vastustaja poolt uue otsuse tegemiseni tegutseda kutsel ehitusjuht, tase 6.

4. Eesti Ehitusettevõtjate Liit palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Esialgse

õiguskaitse eeldused ei ole täidetud – kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, kaebus on

perspektiivitu ja kaebuse rahuldamisel ei saaks kaebaja saavutada kutse omistamist.

Definitiivne ettekirjutus taotluse rahuldamiseks ja kutse omistamiseks ei saa olla kaebaja

õiguste kaitseks vajalik. Kaebajal puudub taotletud kutse ja ta taotles kutse omistamist

esmakordselt. Praeguse olukorra säilimine, kus kaebajal kutse puudub, ei takista ega raskenda

3-21-2204

3(9)

mingi moel kaebaja õiguste kaitset kaebuse nõudes nimetatud viisil – st kaebaja taotluse uut

läbivaatamist. Seega puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus.

Kui kohus peaks jõudma järeldusele, et kutsestandard ja kutse andmise kord on vastuolus PS-

ga (milleks vastustaja hinnangul ei ole alust), saaks kohus küll rahuldada kaebaja

tühistamisnõude vastustaja otsuse peale, kuid ei saaks teha vastustajale ettekirjutust kutse

andmiseks ega ka ettekirjutust vaadata kaebaja taotlus kindla aja jooksul uuesti läbi.

Kutsestandardi või kutse andmise korra tühisuse või õigusvastasuse tuvastamisel või

põhiseadusevastaseks tunnistamisel ja kohaldamata jätmisel langeks ära õiguslik alus taotletud

kutse omistamiseks. Vastustaja pädevuses ei ole kutsestandardi ega kutse andmise korra

kehtestamine.

Esialgse õiguskaitse kohaldamise kaalumisel ei saa jätta arvestamata ehitusvaldkonnas

tegutsemisega kaasnevaid riske, mille vältimiseks on selge avalik huvi ja mida on võimalik

arvestada ainult asjakohases menetluses pädeva organi poolt kõiki kutse-eeldusi kaaludes.

Avalikku huvi arvestades puudub alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

Kaebus on perspektiivitu. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister on kohaselt järginud

Riigikohtu üldkogu 17.05.2021 otsuses nr 3-18-1432 antud suuniseid (p 35) ehitusvaldkonna

kutsekvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks. Vastustaja jättis kaebaja taotluse rahuldamata,

kuna kaebaja ei täida kutse andmise korras sätestatud hariduslikke kutse-eeldusi, mille

kohaldamata jätmiseks puudub vastustajal kaalutlusõigus. Omandatud haridus ei vasta kutse

andmise korras sätestatud kutse-eeldustele, kuna omandatud haridus ei ole üldkeskharidusel

põhinev keskeriharidus ja see ei vasta taotletavale spetsialiseerumisele.

Kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõu on sobimatu. Kutse andmiseks kohustamine

tähendaks sisuliselt kohtuliku kontrolli väljumist HKMS § 158 lg-ga 3 ja RVastS § 6 lg-ga 5

lubatud piiridest, kuna kutse andja ulatusliku diskretsiooni tõttu ei ole võimalik asuda

seisukohale, et kutse omistamine oleks ilma kutse-eelduste kohases menetluses kontrollimiseta

ainuvõimalik.

5. Tallinna Halduskohus jättis 07.10.2021 määruse resolutsiooni p-ga 7 esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse

rakendamise seaduse (EhSRS) § 16 lg 1 p 3 sätestab, et isik, kes võis enne ehitusseadustiku

jõustumist (s.o 01.07.2015) tegutseda ehitusalal ja kelle oskuste ja teadmiste kohta esitatakse

ehitusseadustikuga täiendavaid nõudeid, võib jätkata oma majandus- ja kutsetegevust seni

kehtinud eeltingimuste täitmise korral kuni 2018. a 30. juunini ehituse tegevusalal. Kaebaja on

kaebuses märkinud, et alates 2011. a-st on ta töötanud Xxx, kus ta täidab objekti- ja ehitusjuhi

rolli ja ülesandeid ning võtab ka vastutuse tehnovõrgutrasside (vee-, gaasi- ja kanalisatsiooni)

ehituse ja paigaldusega seoses. Vaidlus puudub selles, et praegusel juhul taotles kaebaja

ehitusjuht, tase 6 kutset (tegevusalal hoonesisese või selle juurde kuuluva veevarustuse- ja

kanalisatsiooni ehitamine) esmakordselt. Kaebajal on olnud seni võimalik täita oma

tööülesandeid ka ehitusjuht, tase 6 kutset omamata. Asjaolu, et kutse taotlemise vajadus oli

teada juba uue EhS jõustumisega 2015. a-l ning kaebaja jätkas vastava kutseta tööülesannete

täitmist ka pärast 2018. a 30. juunit, kinnitab, et ehitusjuht, tase 6 kutse taotlemine ja omamine

ei ole kaebaja jaoks tööülesannete täitmisel olnud pakilise tähtsusega. Kaebaja esitas taotluse

kutse saamiseks alles 19.08.2021, olles edukalt täitnud kutset omamata oma tööülesandeid 3

aastat pärast EhSRS § 16 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja saabumist. Olukorras, kus kaebajal ei ole

taotletavat kutset kunagi olnud, ei saa eeltoodud asjaoludel kutse andmata jätmine kaebaja

subjektiivseid õiguseid mõjutada sel määral, et õigustada esialgse õiguskaitse korras vastustaja

kohustamist kutset andma.

3-21-2204

4(9)

Isegi juhul, kui jaatada esialgse õiguskaitse vajadust, on kaebuse perspektiiv vähene. Praeguses

menetlusstaadiumis esitatud asjaolude pinnalt ei ole kohus veendunud, et kaebaja puhul on

täidetud ehitusjuht, tase 6 kutse saamiseks vajalik hariduslik eeldus. Ehitusjuht, tase 6 kutse

andmise korra p-d 2.2.1‒2.2.4 sätestavad tingimused, millisele haridusele peab taotleja

vastama. Kaebaja ei ole omandanud ehitusalast kõrgharidust (p 2.2.1) ega tehnika ja tootmise

valdkonna kõrgharidust (p 2.2.3). Kaebaja ei vasta ka p 2.2.4 tingimuste paketile

(üldkeskharidusel põhinev ehitustehniline keskeriharidus (ehitustehnik) või üldkeskharidusel

põhinev taotletavale spetsialiseerumisele vastav muu keskeriharidus), kuivõrd kaebajal on

põhiharidusel põhinev keskeriharidus. Samuti ei vasta kaebaja haridus taotletavale

spetsialiseerumise nõudele – hoonesisese või selle juurde kuuluva veevarustuse- ja

kanalisatsiooni ehitamine (kaebuse kohaselt lõpetas kaebaja 16.06.1992 Tallinna

Polütehnikumi elektronarvutite, -riistade ja -seadmete erialal). Seega ei ole kaebaja toonud esile

selliseid asjaolusid ja tõendeid, mille alusel saaks nentida, et kaebaja puhul on kutse andmine

tõenäoline.

Isegi kui kohus edasise menetluse käigus leiab, et ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri

23.11.2017 määruse nr 61 § 1 lg 1 ja selle lisad ‒ ehitusjuht, tase 6 kutsestandard ja kutse

andmise kord – ei ole põhiseaduspärased ning jätab kõnealused õigusaktid kohaldamata, ei

tähenda see, et kaebajale tuleks kutse anda. Nimetatud õigusaktide põhiseadusevastasuse

tuvastamine saab lõppastmes viia üksnes tulemuseni, et vastustajal tuleks kaebaja taotlust uuesti

hinnata. Kohus ei saa sekkuda vastustaja pädevusse antud kaalutlusõiguse teostamisse ning

kohustada vastustajat kutset andma. Seetõttu ei saa kaebuse perspektiivi jaatada ka üksnes selle

põhjalt, et määruse nr 61 § 1 lg 1 ja selle lisad ‒ ehitusjuht, tase 6 kutsestandard ja kutse andmise

kord – võivad osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. XX palub 21.10.2021 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 07.10.2021 määruse

resolutsiooni p 7 tühistada ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldada.

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Valdkonnas, kus kaebaja tegutseb, ei või kutseta

tegutseda. See on erandlikult võimalik juhul, kui isik valmistub kutse taotlemiseks ja äriühingul

on pädev isik olemas, kes tegutseb kutse või pädevustunnistuse alusel ja äriühing tugineb sellele

pädevale isikule oma majandustegevuses. Kaebajal on oma töökoha säilitamiseks vältimatu

vajadus omada kutset vaidlusalusel tegevusalal. Kuna ka võrreldavat töökohta pakkuv uus

tööandja nõuaks kutse olemasolu (määruskaebuse lisad 3 ja 4) ja muud tööd kaebaja teha ei

oska, siis ei ole kaebajal alternatiivseid võimalusi ja töökohti omandatud teadmiste ja

kogemuste realiseerimiseks ning sissetuleku teenimiseks. Seega riivab kutsest ilmajäämine

kaebaja omandipõhiõigust enda ülalpidamise kontekstis (PS §-d 29 ja 32). Kaebuse

rahuldamisel ei ole kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega enam võimalik, sest kaebajal ei pruugi

kohtuotsuse jõustumise hetkeks olla enam täiendkoolitustele ja erialasele töökogemusele

vastavat töökohta ning seega kutse taotlemisel vajalikku kogemust. Kahe-kolmeaastane paus

tööstaažis mõjuks hävitavalt kaebaja karjäärile ja seda ei saa enam kohase kahjuhüvitisega

heastada.

Kaebaja ei nõustu halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et kaebajal puudub kõrgharidus.

Vastustaja ei ole kaebaja haridusliku kvalifikatsiooni tuvastamisel kohaldanud Vabariigi

Valitsuse 06.06.2005 määrust nr 120 „Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit

1991. a antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus“ (määrus nr 120), mis kuulub

kaebaja suhtes erinormina kohaldamisele. Samuti on halduskohus jätnud arvesse võtmata, et

kaebaja on määruse nr 61 muudatusi, mis jõustusid 02.07.2021, vaidlustanud ja seadnud

3-21-2204

5(9)

kahtluse alla nende põhiseaduspärasuse. Nii määrus nr 61 kui selle lisas viidatud ja vastustaja

haldusaktis kohaldatud kutsestandard ja kutse andmise kord (sh haridusnõuete ehk haridusliku

kvalifikatsiooni osas) on põhiseadusevastased. Haldusasjas nr 3-18-1432 kohaldati analoogselt

esialgset õiguskaitset – kohustati vastustajat andma kaebajale kutse ja kandma kutse

kutseregistrisse – hoolimata asjaolust, et kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt põhjusel, et

õiguslik regulatsioon on põhiseadusevastane. Enne kui kohus ei ole kohtuotsuses hinnanud

kaebaja tõstatatud põhiseadusevastasuse argumenti, ei saa anda esialgse õiguskaitse määruses

tõsikindlat hinnangut, et kaebajal ei ole kõrgharidust. Kui kohus tuvastab põhiseadusevastasuse,

toob see kaasa kaebuse rahuldamise ja kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise.

Kohus ei saa jätta seega esialgse õiguskaitse taotlust rahuldamata ja võtta kaebajalt kaebuse

menetlemise ajal õigust tegutseda kutse alusel, kui on alust eeldada, et kaebaja faktiliselt vastab

kutse taotlemise tingimustele. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei kahjustata tööandja,

tellijate ega kolmandate isikute õigusi, huve ega vara. Seda ei ole ka kuni kutse taotluse

esitamiseni kordagi juhtunud (vt määruskaebuse lisad 7‒9).

Kaebus on perspektiivikas. Haldusasjas nr 3-18-1432 on Riigikohtu üldkogu leidnud, et kutsete

andmise kord ja kutse taotlejatele esitatavate nõuete kehtestamata jätmine on

põhiseadusevastane. Praeguseks ajaks on kehtestatud EhS § 24 lg 4 volitusnormijärgne kord

määruse nr 61 muutmise teel, kuid seaduse alusel ehk PS § 29 teise lausega kooskõlas olevat

õiguslikku regulatsiooni ei ole jätkuvalt kehtestatud.

Vastustaja on eiranud asjaolu, et kaebaja on omandanud pärast põhikooli hariduse mitte

keskkoolis, vaid Tallinna Polütehnikumis (vt lõputunnistus koos hinnetelehega, määruskaebuse

lisa 5). Tallinna Polütehnikum ei ole keskkool, vaid annab erialase hariduse vastavalt riiklikele

õppekavadele nii pärast põhikooli kui gümnaasiumi lõpetamist. Ajal, mil kaebaja omandas

põhiharidust Tallinna 12. Keskkoolis, oli keskhariduse omandamiseks vajalik õppeaeg 10 aastat

(8 aastat põhikoolis ja 2 aastat keskkoolis; vt määruskaebuse lisad 5 ja 6). Võttes arvesse, et

kaebaja õppeaja nominaalaeg Tallinna Polütehnikumis oli 4 aastat, ei saa sel põhjusel olla tõene

väide, et kaebaja hariduslik kvalifikatsioon on keskharidus.

Kaebaja palub võtta asja materjalide juurde kaebaja viimaste aastate kaetud tööde aktid

(määruskaebuse lisad 7, 8 ja 9), mis on vormistatud kaebaja tööde täitmise tõendamiseks

riigihangetes, kus kaebaja tööandja on peatöövõtja või peatöövõtja alltöövõtja veevarustuse- ja

kanalisatsioonitööde teostamisel. Kaetud tööde aktides on tellija või peatöövõtja kinnitanud

kaebaja teostatud (kaetud) tööde kvaliteeti.

Lisaks

on

kaebaja

Gaasikasutuskoolituse

OÜ

pädevustunnistuse

alusel

kantud

majandustegevuse registrisse pädeva isikuna tegevusalal Seadmetööd, Gaasitööd, mis on

veevarustuse- ja kanalisatsioonitöödest oluliselt keerulisem ja vastutusrikkam valdkond

(määruskaebuse lisad 1 ja 2).

7. Eesti Ehitusettevõtjate Liit palub 28.10.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebaja käsitleb määruskaebuses läbivalt vastustajana Eesti Ehitusinseneride Liitu, mitte

vastustajana kaasatud Eesti Ehitusettevõtjate Liitu. Vastustaja palub jätta määruskaebuse

käiguta või läbi vaatamata või alternatiivselt kaasata vastustajana Eesti Ehitusinseneride Liit.

Kaebajal ei ole kunagi olnud taotletavat 6. taseme kutset. Seega ei saa ta nõuda kutse

väljastamist motiivil, et sellega säiliks tema õiguslik positsioon. Kaebaja soovib saada esialgse

õiguskaitse korras uut õigushüve, mida tal ei ole kunagi varem olnud. Kutse andmise

diskretsioon on omistatud kutsekomisjonile, kes ei ole kaebaja vastavust kutse-eeldustele

kunagi terviklikult kontrollinud, mistõttu ei ole kohtul alust anda kaebajale luba vaidluse ajaks

kõrge ohutasemega valdkonnas tegutsemiseks. Kuna kaebajal puudus esmane kutse-eeldus

3-21-2204

6(9)

taotletud kutse saamiseks – vastav haridustase vastaval erialal – ei ole kutsekomisjon kaebaja

töökogemust hinnanud ega selles osas seisukohta kujundanud ning seda ei ole teinud ka

halduskohus.

Et kaebaja taotleb kutset esmakordselt, saab ta kutse taotlemisel tugineda töökogemusele, mis

on omandatud vähemalt 6. taseme kutsega isiku juhendamisel ja vastutusel (kutse andmise

korra p-d 2.4.1 ja 2.4.3). Asjaolu, et eraõiguslikus suhtes võib kaebaja olla täitnud tellijatega

kokkuleppel mingeid kutsekvalifikatsiooni eeldavaid ülesandeid vastavat kvalifikatsiooni

omamata, et tähenda, et kaebaja tööandja või viimase lepingupartnerid oleksid saanud tugineda

kaebaja kui vastava kutsetasemega pädeva isiku pädevusele EhS mõttes. Kaebaja ei saaks

sellisele töökogemusele tugineda ka kutse taotlemisel, kui tal endal kvalifikatsioon puudus ja

tööd ei tehtud vastava kvalifikatsiooniga isiku juhendamisel ja vastutusel. Seega on

määruskaebuse lisad 7, 8 ja 9 asjakohatud. Kaebaja väidetud erandit, nagu oleks tal õigus

tugineda pädeva isiku juhendamiseta omandatud kogemusele ajal, mil ta „valmistub kutse

taotlemiseks“, kutse andmise korrast ei tulene.

Kaebaja õigusliku positsiooni ja õigustatud huvi illustreerimiseks esitatud täiendavad tõendid

on asjassepuutumatud. Pädevus gaasitööde alal (lisad 1 ja 2) ei ole praeguses asjas oluline.

Teisalt viitab see, et veevarustuse valdkonna kutse puudumine ei takista kaebaja tegevust

gaasitööde spetsialistina. Lisadel 3 ja 4 puudub seos taotletava kutsega ja vaidluse esemega.

Vastustaja ei ole viidanud määrusele nr 120 põhjusel, et vastustaja ei ole kaebaja taotlust

lahendades nimetatud määrust rakendanud. Kaebajale haridusliku kvalifikatsiooni omistamine,

selle sisuline verifitseerimine või määrusega nr 120 loodud raamistikku paigutamine ei kuulu

vastustaja pädevusse. Kuivõrd kaebaja haridus on omandatud tehnika ja tootmise valdkonnas,

viitas kutsekomisjon konkreetselt kõrghariduse puudumisele, kuna tehnika ja tootmise

valdkonna haridust arvestatakse kutse taotlemisel korra kohaselt vaid juhul, kui see on

kõrgharidus (p 2.2.3). Kõikidel muudel juhtudel (p 2.2.1, 2.2.2 ja 2.2.4) arvestatakse vaid

ehitusalast haridust, mille puudumise osas kaebajal ei ole poolte vahel vaidlust. Kaebaja

taotletava kutse hariduslikuks eeltingimuseks on kas kõrghariduse või üldkeskharidusel

põhineva keskerihariduse olemasolu. Kaebaja on nii kutse taotlemisel kui kohtumenetluses

tõendanud, et ta on omandanud keskerihariduse põhihariduse baasil, asudes seda omandama

kohe pärast põhikooli, mitte üldkeskhariduse baasil. Seda kinnitavad ka määruskaebusele

lisatud tõendid. Kaebus on perspektiivitu.

Vastustaja ja halduskohtu järelduste õigsust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et kaebaja on

vaidlustanud kutsestandardi ja kutse andmise korra põhiseaduspärasuse. Kaebaja väidab, et

kutse andmise kord ja kutsestandard on põhiseadusevastased formaalsete puuduste tõttu, kuna

minister ei ole kaebaja arvates täitnud kohaselt Riigikohtu suunist kehtestada

kvalifikatsiooninõuded määrusega. Kaebaja ei ole väitnud või vähemalt arusaadavalt

põhistanud, nagu oleks sisulised kutse-eeldused põhiseadusevastased. Seega ei ole mingit alust

eeldada, nagu saaks praeguse kohtuvaidluse tulemusena jõuda kohus erinevale arvamusele

Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-18-1432 tehtud lõpplahendis, keeldudes isiku

õiguskaitset kohtulahendi järgselt pikendamast.

Kaebaja ei saa esialgse õiguskaitse taotlust põhistada analoogiaga kohtuasjas nr 3-18-1432,

kuna vaidluse asjaolud on erinevad. Praegusel juhul ei ole kaebajal kutset kunagi olnud ja ta ei

ole enam kui kolme aasta jooksul alates üleminekuperioodi lõppemisest näinud vajadust kutset

taotleda. Ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-59-14 ei ole analoogne.

8. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palub 28.10.2021 vastuses jätta

määruskaebus rahuldamata.

3-21-2204

7(9)

Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole alust ja määruskaebus ei ole põhjendatud. Kaebajal

ei ole esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebaja ei vasta taotletud kutse tasemele esitatud nõuetele.

Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et kutse saamine esialgse õiguskaitse korras on vajalik

põhjusel, et tööandja ja tema kliendid, sh hankijad riigihangetes, nõuavad pakkujate ja nende

alltöövõtjate pädevate isikute kutsete tingimustele vastamist. Nimetatud vajadus on kaebaja

tööandjal, mitte kaebajal. Tööandja soov, et ta töötajad oleksid kvalifitseeritud ja omaksid

nõutud kutseid, on arusaadav, kuid kaebaja tööandja ja kaebaja pahameel ei anna alust kutse

väljastamiseks esialgse õiguskaitse korras. Kaebaja on märkinud, et võrreldavat töökohta

pakkuv uus tööandja nõuab kutse olemasolu ning on esitanud kinnituseks töökuulutused

(määruskaebuse lisad 3 ja 4), mille esitamine jääb arusaamatuks. Töökuulutustes on nõutud

kutse olemasolu, mida kaebajal pole ega ole kunagi olnudki.

Kohus ei saa tagada kaebajale esialgse õiguskaitse korras töökogemuse katkematust. Esialgse

õiguskaitse vajadus ei ole põhjendatud. Kaebaja on märkinud, et määruskaebuse eesmärgiks on

olemasoleva olukorra säilitamine, mitte uue olukorra loomine, kuid esialgse õiguskaitse

kohaldamine just lookski kaebajale uue ja parema olukorra, sest täna kaebajal kutse puudub.

Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja on oma tööandja juures töötanud alates a-st 2011

ja taotluse kutse saamiseks esitanud alles 19.08.2021, täites seni oma tööülesandeid Ehitusjuht,

tase 6 kutset omamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel ei võeta kaebajalt seega

midagi ära, vaid kaebaja nõuab esialgse õiguskaitse korras täiendavaid hüvesid.

Avalik huvi seisneb eesmärgis kindlustada ehitustegevuse ohutus ja kvaliteet. Avaliku huvi

kaitsealasse kuulub ka aus konkurents. Esialgse õiguskaitse korras saadud kutsetunnistus ei ole

väljastatud võrdsetel tingimustel ja kohtumenetluses saadud eelis mõjutab negatiivselt vastava

eriala tööturgu. Esialgse õiguskaitse rahuldamine tooks kaasa praktika, kus kohtusüsteemi

hakataks koormama eesmärgiga saada läbi kohtumenetluse soovitud kutse.

Kaebaja viidatud haldusasi nr 3-18-1432 ei ole analoogne, sest kutse taotlejate profiilid on

erinevad.

Määrus nr 61 on PS-ga kooskõlas. Vastuolu likvideeriti vastavalt Riigikohtu juhistele

(Riigikohtu üldkogu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432). Määrust nr 61 muudeti majandus- ja

taristuministri 22.06.2021 määrusega nr 40 „Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 23.

novembri 2017. a määruse nr 61 „Kvalifikatsiooni tõendamise nõudega ehituse tegevusalade

täpsem jagunemine ja nendele tegevusaladele vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded”

muutmine“.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Vastustaja on määruskaebuse vastuses taotlenud määruskaebuse käiguta või läbi vaatamata

jätmist põhjusel, et kaebaja on viidanud määruskaebuses vastustajale kui Eesti

Ehitusinseneride Liidule. XXi määruskaebus on Tallinna Ringkonnakohtu 21.10.2021

määrusega juba menetlusse võetud. Kaebusest ja määruskaebusest on üheselt arusaadav, et

kaebaja ei nõustu Eesti Ehitusettevõtjate Liidu kutsekomisjoni otsusega ning Eesti

Ehitusettevõtjate Liit on Tallinna Halduskohtu 07.10.2021 määruse resolutsiooni p-ga 2

tunnistatud vastustajaks. Asjaolu, et kaebaja on määruskaebuses viidanud ekslikult vastustajale

kui Eesti Ehitusinseneride Liidule, ei anna alust ka määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

Tegemist on näpuveaga.

10. XX on koos määruskaebusega esitanud asja materjalide juurde võtmiseks üheksa lisa.

HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust.

Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu

3-21-2204

8(9)

hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse õigemaks

lahendamiseks põhjendatud võtta asja materjalide juurde XXi Tallinna 12. Keskkooli põhikooli

lõputunnistus ja seda selgitav tõend (määruskaebuse lisad 5 ja 6) ning määruskaebuse lisad 1 ja

2, millest nähtub kaebaja pädevustunnistus töötada gaasitööde eest vastutava isikuna.

Ülejäänud tõendid tuleb tagastada, sest need ei ole määruskaebuse lahendamisel asjakohased.

11. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks

enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava

hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebus ei tohi seejuures olla

ilmselgelt perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja

3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale,

avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15).

12. Ehkki kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ei ole ülemäära suur, ei saa seda täielikult ka

eitada. 6. taseme kutsetunnistuse väljastamata jätmisel jääb kaebaja kohtumenetluse ajal

pöördumatult ilma võimalusest saada paremaid töölepingu tingimusi (sh ilmselt suuremat

töötasu) tööandja Xxx juures ning tõenäoliselt on takistatud kaebaja tööalane areng. Esialgse

õiguskaitse vajadust ei välista hilisem kahju hüvitamise võimalus, kui praeguse asja

lahendamisel selgub, et kaebajale 6. taseme kutsetunnistuse väljastamata jätmine oli

õigusvastane.

13. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole siiski põhjendatud, sest kaebuse eduväljavaated ei

ole piisavad ning esineb kaalukas avalik huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks.

14. Kaebaja on kaebuses märkinud, et ta töötab Xxx alates 2011. a-st ning täidab objekti- ja

ehitusjuhi ülesandeid, vastutades tehnovõrgutrasside (vee-, gaasi- ja kanalisatsioonisüsteemide)

ehituse ja paigalduse eest. Halduskohus on õigesti välja toonud, et kaebaja esitas taotluse

ehitusjuht, tase 6 kutse saamiseks tegevusalal hoonesisese või selle juurde kuuluva

veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteemi ehitamine 19.08.2021, seega enam kui kolm aastat

pärast EhSRS § 16 lg 1 p-s 3 sätestatud nn üleminekuperioodi tähtaja (30.06.2018) saabumist,

milleni oli lubatud jätkata oma majandus- ja kutsetegevust seni kehtinud eeltingimuste täitmise

korral. Kuni taotluse esitamiseni täitis kaebaja oma tööülesandeid kutset omamata ja kutse

omamine ei olnud seega tema tööülesannete täitmiseks määrav.

15. Olukorras, kus kaebajal ei ole varem taotletavat kutset olnud, tooks esialgse õiguskaitse

korras kutse andmine kaasa kaebaja olukorra parendamise, sh otsustataks ette ära põhivaidluse

tulemus. Esialgse õiguskaitse menetluses põhivaidluse äraotsustamine on lubatav erandlikes

olukordades, kus kaebusel on ülekaalukad eduväljavaated ning taotluse rahuldamata jätmise

tulemuseks oleks kaebaja jaoks väga rasked ning hiljem kõrvaldamatud tagajärjed (nt

Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Selliseid erandlikke asjaolusid praegusel

juhul ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav, et kaebajal on võimalik kohtumenetluse

ajal jätkata sarnaselt taotluse esitamisele eelnenud olukorrale sissetuleku teenimist ka kutseta.

Lisaks on kaebaja ise välja toonud, et tal on olemas pädevustunnistus tegutsemaks gaasitööde

tegevusalal (määruskaebuse lisad 1 ja 2).

16. Ringkonnakohus jagab halduskohtu hinnangut kaebuse eduväljavaadete osas. Ehitusjuht,

tase 6 kutse taotleja peab kutse andmise korra p 2.2 kohaselt vastama ühele sama korra p-des

2.2.1‒2.2.4 sätestatud tingimustele ehk taotlejal peab olema: 1) taotletavale spetsialiseerumisele

vastav ehitusalane kõrgharidus (p 2.2.1); 2) spetsialiseerumisele mittevastav ehitusalane

kõrgharidus (p 2.2.2); 3) tehniline kõrgharidus tehnika ja tootmise õppevaldkonnas (p 2.2.3);

4) üldkeskharidusel põhinev ehitustehniline keskeriharidus (ehitustehnik) või üldkeskharidusel

põhinev taotletavale spetsialiseerumisele vastav muu keskeriharidus (p 2.2.4). Kutsekomisjon

3-21-2204

9(9)

asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kaebaja haridus ei vasta kutse andmise korra p-de

2.2.1‒2.2.4 nõuetele – kaebajale on omistatud elektroonikatehniku kvalifikatsioon, mis on

tehnika õppevaldkonna haridus, kuid mitte tehnika õppevaldkonna kõrgharidus.

17. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja lõpetanud 1988. a-l Tallinna 12. Keskkoolis

põhikooli (XXi põhikooli lõputunnistus, määruskaebuse lisa 5). Samal aastal asus ta õppima

Tallinna Polütehnikumi, mille lõpetas 1992. a-l elektronarvutite, -riistade ja -seadmete erialal.

Seega on kaebaja omandanud põhihariduse Tallinna 12. Keskkoolis ja seejärel põhihariduse

baasil keskerihariduse Tallinna Polütehnikumis.

18. Ehitusjuht, tase 6 hariduslikuks eeltingimuseks on kas kõrgharidus või üldkeskharidusel

põhinev keskeriharidus. Kaebaja on tõendanud üksnes põhihariduse baasil omandatud

keskerihariduse olemasolu, samuti ei vasta kaebaja haridus taotletavale spetsialiseerumise

nõudele (s.o hoonesisese või selle juurde kuuluva veevarustuse- ja kanalisatsioonisüsteemi

ehitamine). Eelneva tõttu ei vasta ringkonnakohtu esialgsel hinnangul kaebaja haridus

ehitusjuht, tase 6 kutse-eeldustele ja vastava kutse andmine temale on ebatõenäoline sõltumata

sellest, et kaebaja põhikooli lõpetamise ajal oli põhikool 8-klassiline (määruskaebuse lisa 6)

ning keskerihariduse omandamine vältas 4 aastat. Vastupidist järeldust ei saa teha ka määrusest

nr 120: puudub õiguslik alus, mille alusel saaks põhihariduse baasil omandatud keskerihariduse

tunnistada vastavaks kõrgharidusele (või üldkeskharidusel põhinevale keskeriharidusele).

Kohase hariduse puudumise argumendiga on seotud ka avaliku huvi kaitse vajadus. Nimelt

kaalub olukorras, kus vaidluse all on ehitusvaldkonna spetsialisti nõuetekohase hariduse

olemasolu, avaliku huvi (et valdkonnas omaksid kutset ja saaksid sellele tugineda üksnes

vastavat haridust omavad isikud) kaitse vajadus üles kaebuse esitaja võimaliku õiguste riive

juba kohtumenetluse ajal.

19. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist ei tingi ka asjaolu, et kaebaja on vaidlustanud

ehitusjuht, tase 6 kutsestandardi ja kutse andmise korra põhiseaduspärasuse. Halduskohus on

õigesti leidnud, et kui kohus asja sisulise arutamise käigus leiab, et nimetatud õigusaktid on

põhiseadusega vastuolus ja jätab need kohaldamata, saab see lõppastmes viia üksnes

tulemuseni, et vastustajal tuleks kaebaja taotlust uuesti hinnata (vrd Riigikohtu üldkogu

17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 52).

20. Määruskaebuses leitakse, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud ka seetõttu,

et haldusasjas nr 3-18-1432 kohaldati esialgset õiguskaitset. Praeguse vaidluse ja haldusasja nr

3-18-1432 asjaolud on erinevad. Haldusasjas nr 3-18-1432 oli tegemist kutse taastõendamisega,

praegusel juhul ei ole aga kaebajal varasemalt kutsetunnistust olnud. Seetõttu ei saa kaebajal

olla ka õigustatud ootust senise kutsetegevusega jätkata. Samal põhjusel ei ole asjakohane

kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi 22.09.2014 määrusele nr 3-3-1-59-14. Kaebaja

eesmärgiks ei ole olemasoleva olukorra säilitamine, vaid uue õigushüve saamine.

21. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.10.2021

määruse resolutsiooni p 7 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)