4-21-2324/46 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-21-2324

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

01. november 2021, Tallinn

Väärteoasja number

4-21-2324 (940021000135)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

K. R. kaitsjate kaebus Keskkonnaameti inspektori Timo

Tamm 17.05.2021 otsusele nr 940021000135 K. R.

karistamises jahiseaduse § 59 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses,

s.o 240 eurot ja jahiseaduse § 58 ettenähtud väärteo

toimepanemise

eest

rahatrahviga

trahviühiku

ulatuses, s.o 500 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise

menetleja

esindaja:

Väino

Vaidla,

Keskkonnaameti õigusosakonna juhataja

Menetlusalune isik: K. R.; ik: xxxxxxxxxxx; elukoht: xxx,

xxx, xxx vald, Saare maakond, kontakt: xxx

Kaitsja:

vandeadvokaat

Indrek

Koolmeister,

advokaadibüroo COBALT OÜ

Kaitsja: vandeadvokaat Lembit Tedder, advokaadibüroo

COBALT OÜ

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K. R. kaitsjate kaebus Keskkonnaameti inspektori Timo Tamm 17.05.2021

otsusele nr 940021000135 K. R. karistamises jahiseaduse § 59 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot ja jahiseaduse

§ 58 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o

500 eurot.

2. Tühistada Keskkonnaameti inspektori Timo Tamm 17.05.2021 otsus nr 940021000135

K. R. karistamises jahiseaduse § 59 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga

60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot ja jahiseaduse § 58 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o 500 eurot täies ulatuses.

3. Lõpetada väärteoasjas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o K. R. teos

väärteo tunnuste puudumise tõttu.

4. Rahuldada K. R. kaitsjate taotlus hüvitada K. R.le seoses tema väärteoasjas tema

süüdistuses jahiseaduse § 58 ja § 59 ettenähtud väärtegude toimepanemises kohtuvälise

menetleja otsuse tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamisega VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel valitud kaitsjatele makstud tasu 13 665, 60 euro ulatuses osaliselt, s.o summas

4953 eurot. Ülejäänud osas, s.o summas 8712, 60 euro ulatuses jätta valitud kaitsjatele

makstud tasu hüvitamise taotlus rahuldamata.

5. Hüvitada K. R.le tema valitud kaitsjate Indrek Koolmeister ja Lembit Tedder osutatud

õigusabi eest kulutused summas 4953 (neli tuhat üheksasada viiskümmend kolm) eurot

riigieelarve vahenditest. Ülejäänud osa valitud kaitsjatele makstud tasust, s.o õigusabi

kulud summas 8712 (kaheksa tuhat seitsesada kaksteist) eurot ja 60 (kuuskümmend)

senti jätta K. R. kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 01.11.2021. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on

01.12.2021. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus

02.12.2021.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas

Keskkonnaameti inspektori Timo Tamm 17.05.2021 otsusega karistati K. R.d jahiseaduse § 59

ettenähtud väärteo toimepanemises selles, et viibides 29.01.2021 Muhu vallas xxx

jahipiirkonnas jahil, omades jahipidamiseks suuruluki jahilube nr KU 404628 ja KU 404629

metsseale, tabas jahi käigus metssea, jättis temale väljastatud lubadele KU 404628 ja KU

404629 tabamise kohta märke tegemata ning transportis surmatud metssea Saaremaa vallas

asuvasse Kihelkonna jahimajja, rikkudes jahiseaduse § 41 lg 1 p1 ja § 41 lg 4 nõuded. Samuti

karistati K. R.d jahiseaduse § 58 ettenähtud väärteo toimepanemises selles, et viibides

29.01.2021-30.01.2021 Saaremaa vallas xxx jahipiirkonnas jahil, sõites kaasreisijana

mootorsõidukis Volkswagen Amarok reg. nr xxxxxx Loona-Viki teel, hoidis sõidukis

jahitulirelva nr 9/123158 laetuna (relvale kinnitatud padrunisalves oli kolm padrunit), rikkudes

jahiseaduse § 32 alusel vastu võetud jahieeskirja § 7 lg 2.

Otsusele esitasid menetlusaluse isiku kaitsjad kaebuse

1.VAIDLUSTATAV OTSUS JA EPISOODID

1.1. 17. mail 2021. a tegi Keskkonnaamet väärteoasjas nr 940021000135 otsuse, millega

määrati menetlusalusele isikule 500 euro suurune rahatrahv väidetava JahiS § 58 rikkumise eest

ja 240 euro suurune rahatrahv väidetava JahiS § 59 rikkumise eest („otsus“).

1.2. Otsuse aluseks olev väidetav rikkumine seisneb JahiS § 58 osas väidetavas laetud jahirelva

omamises sõidukis, kui menetlusalune isik võttis 29. jaanuaril 2021. a – 30. jaanuaril 2021. a

osa Saaremaa vallas toimunud ühisjahist („episood 1“) ning JahiS § 59 osas jahilubadele nr KU

404628 ja KU 404629 metssea tabamise kohta 29. jaanuaril 2021. a väidetavalt õigeaegse

märke tegemata jätmises („episood 2“).

1.3. Episoodi 1 kokkuvõte:

1.3.1. 15. aprilli 2021. a väärteoprotokolli ja selle alusel tehtud käesolevaga vaidlustatava otsuse

kohaselt oli 29. jaanuar 2021. a – 30. jaanuar 2021. a ühisjahi ajal menetlusaluse isiku

jahitulirelv nr 9/123158 väidetavalt laetuna sõidukis Volkswagen Amarok (xxxxxx).

1.3.2. Keskkonnaamet märkis vaidlustatavas otsuses, et menetlusalune isik oli pannud talle ette

heidetava teo (s.o laetud jahirelva omamine sõidukis) toime väidetavalt kavatsetult.

1.3.3. Menetlusalune isik on selgitanud, et ta viibis tol hetkel metssea ühisjahil ja ei ole ühtegi

seadusest tulenevat kohustust rikkunud.

1.3.4. Keskkonnaamet ei ole sisulist seisukohta või hinnangut eeltoodu ja seda kinnitavate

tõendite kohta kujundanud. Keskkonnaamet’i väited ja oletused menetlusaluse isiku tegevuse

kohta on väärad, pole tõendatud ega kontrollitavad.

1.3.5. Keskkonnaamet on ulatuslikult rikkunud menetlusõigusnorme toimetades 29. jaanuari

2021. a – 30. jaanuari 2021. a suhtes äärmiselt ebaproportsionaalset, jõhkrat ja väära haldus- ja

väärteomenetlust menetlusaluse isiku ja kaasjahilise suhtes.

1.4. Episoodi 2 kokkuvõte:

1.4.1. 15. aprilli 2021. a väärteoprotokolli ja selle alusel tehtud käesolevaga vaidlustatava otsuse

kohaselt oli menetlusalune isik väidetavalt jätnud jahilubadele nr KU 404628 ja KU 404629

metssea tabamise kohta 29. jaanuaril 2021. a õigeaegselt märke tegemata.

1.4.2. Keskkonnaamet märkis vaidlustatavas otsuses, et menetlusalune isik oli pannud talle

etteheidetava teo (s.o uluki tabamise kohta õigeaegse märke tegemata) toime väidetavalt otsese

tahtlusega.

1.4.3. Menetlusalune isik on selgitanud, et kõik seadusest tulenevad kohustused täideti.

Keskkonnaamet ei ole sisulist seisukohta või hinnangut eeltoodu ja seda kinnitavate tõendite

kohta kujundanud.

1.4.4. Keskkonnaamet’i väited ja oletused on väärad, pole tõendatud ega kontrollitavad. On

ilmne, et väidetav rikkumine on menetleja poolt kunstlikult tekitatud ning vastav asjaolu

iseloomustab menetleja soovi iga hinna eest õigustada oma enam kui kaheldava väärtusega (loe:

seadusvastast) tegevust menetlusaluse isiku suhtes (vt pikemalt all p-s 2.2).

1.5. Menetlusalune isik vaidlustab käesolevaga Keskkonnaamet’i otsuse terves ulatuses ning

taotleb VTMS § 132 p 3 alusel selle tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS §

29 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalune isik taotleb asja arutamist ja tõendite vahetut uurimist

kohtuistungitel. Menetlusalune isik taotleb ühtlasi VTMS § 14 lg 1 ja § 12 lg 2 p 1 alusel

kohtualluvuse määramist menetlusaluse isiku asukoha järgi Harju Maakohtule. Menetlusaluse

isiku hinnangul oleks otstarbekas korraldada esmalt eelistung leppimaks kokku tõendite

uurimise järjekord ja menetlustähtpäevad, sh annab menetlusalune isik teada, et soovib

kohtuvaidlused pidada eraldi istungina pärast tõendite uurimist ja esitada selle kohta ka

kohtukõne kirjalikud seisukohad koos menetluskulude nimekirjaga. Võimalusel võib eeltoodu

leppida kokku ka e-kirja teel välistades vajaduse eraldi eelistungiks.

2. PÕHJENDUSED

Sissejuhatus

2.1. Menetlusalune isik pidas Saaremaal MTÜ xxx Jahimeeste Seltsi jahipiirkonnas 29. jaanuari

2021. a - 30. jaanuari 2021. a hilisõhtul, öösel ühisjahti. See tegevus katkestati ootamatult

Keskkonnaamet’i inspektorite poolt.

2.2. Ilma igasuguse ohu olemasolu, hoiatuse, õiguste ja/või kohustuste tutvustamiseta:

1) peeti Keskkonnaamet’i inspektorite poolt seadusvastaselt kinni auto, kus olid ja pidasid jahti

menetlusalune isik ja kaasjahiline K. K.;

2) nõuti Keskkonnaamet’i inspektorite poolt seadusvastaselt menetlusaluselt isikult ja

kaasjahiliselt erinevaid dokumente;

3) kasutati Keskkonnaamet’i inspektorite poolt menetlusaluse isiku suhtes ilma selleks

igasugust vajadust omamata seadusvastaselt jõudu tema autost välja rebimiseks, millega

demonstreeriti inspektorite poolset suhtumist menetlusaluse isiku ja tema mistahes küsimuste

suhtes;

4) sunniti Keskkonnaamet’i inspektorite poolt menetlusalust isikut ja kaasjahilist

seadusvastaselt ligemale tund aega väljas külma käes seisma, kusjuures menetlusalust isikut

sunniti seadusvastaselt käed sõiduki kapotile panema;

5) keelati Keskkonnaamet’i inspektorite poolt menetlusalusel isikul ja kaasjahilisel autos

viibida;

6) otsiti Keskkonnaamet’i inspektorite poolt seadusvastaselt korduvalt läbi menetlusaluse ja

kaasjahilise auto;

7) keelati Keskkonnaamet’i inspektorite poolt seadusvastaselt menetlusalusel isikul ja

kaasjahilisel üksteisega suhelda;

8) keelati Keskkonnaamet’i inspektorite poolt seadusvastaselt menetlusalusel isikul ja

kaasjahilisel mobiiltelefone kasutada, mh lähedastele või kaitsjale helistamiseks, aga ka

toimuva salvestamiseks (tõendamiseks);

9) küsitleti Keskkonnaamet’i inspektorite poolt seadusvastaselt menetlusalust isikut ja

kaasjahilist ilma seda protokollimata ja õigusi, kohustusi tutvustamata;

10) võeti Keskkonnaamet’i inspektorite poolt seadusvastaselt menetlusaluse isiku ja

kaasjahilise relvad autost ja viidi need menetlusaluse ja kaasjahilise silme alt ära

Keskkonnaamet’i inspektorite autosse (selle juurde) ja tehti nendega teadmata toiminguid enne

kui need ca 1 tund hiljem tagastati, kusjuures selle raames oli ka kaasjahilise relva kriimustatud.

2.3. Eelkirjeldatud meelevaldse ja võimuliialdusi täis jõudemonstratsiooni järgselt on asutud

Keskkonnaamet’i inspektorite poolt menetlusalusele isikule ette heitma tema poolt väärtegude

toime panemist, kusjuures etteheited on täielikult ainetud ja tõendamata – ainus, mis

väidetavaid rikkumisi tõendama peaks, on seadust rikkunud ja võimuvolituste liialdamisele

keskendunud ametnike endi ütlused ja sellega seonduv. Menetlusalune isik ei nõustu tema

suhtes tehtud etteheidetega mistahes osas ning selgitab ja tõendab oma väiteid ja etteheiteid

kohtuistungitel.

2.4. Menetlusalune isik ei saa jätta märkimata, et tema hinnangul on Keskkonnaamet’i

inspektorid ülaltoodut toimetades ulatuslikult seadust rikkunud (menetlusalune isik selgitab

seda detailsemalt kohtumenetluse käigus) ning sellega seoses pannud toime võimalikud

kuriteod, mh KarS § 290¹ järgne piinamine, KarS § 291 järgne võimuliialdus, KarS § 291¹

järgne riikliku järelevalve ebaseaduslik teostamine, KarS § 313 järgne menetlust tagava

toimingu ebaseaduslik kohaldamine ja KarS § 314 järgne ebaseaduslik läbiotsimine.

Episood 1

2.5. JahiS § 58 sätestab, et jahipidamise nõuete rikkumise eest jahipidamise vahendite

kasutamisel või jahiohutuse nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200

trahviühikut.

2.6. JahiS § 32 sätestab, et ohutusnõuded jahipidamisel kehtestab valdkonna eest vastutav

minister jahieeskirjas.

2.7. Jahieeskirja § 7 lg 2 sätestab, et transpordivahendis peab jahirelv olema laadimata ning

püssikotis või kabuuris, välja arvatud jahipidamisel paadist ning vahetult enne lasu sooritamist

metsseajahil seisva mootoriga mootor- või maastikusõidukist. Sama paragrahvi lg 4 sätestab

lisaks, et transpordivahendis võib ühisjahil laskekohtade vahetamisel jahirelv olla kotist väljas.

2.8. Keskkonnaamet’i 23. detsembri 2019. a käskkiri nr 1-1/19/184 p 2.11 sätestab, et lubatud

on sigade Aafrika katku tõrjumise eesmärgil lasta metssigu seisva mootoriga mootor- ja

maastikusõidukist, mootor- ja maastikusõidukit muul viisil kasutades ning kunstliku

valgusallika abil kuni 28. veebruarini 2024. a.

2.9. Menetlusaluse isiku hinnangul pole tema mh jahieeskirja § 7 lg 2 vastu eksinud ning

vastupidine pole tõendatud. Ainus, mis väidetavaid rikkumisi tõendama peaks, on seadust

rikkunud ametnike (vt ülal p-s 2.2) endi kontrollimatud ütlused ja sellega seonduv.

Menetlusalune isik ei nõustu tema suhtes tehtud etteheidetega mistahes osas. Selles, et

menetlusaluse isiku suhtes tehtud etteheited pole põhjendatud ega tõendatud, saab kohus

veenduda pärast käesolevas asjas kõigi tõendite uurimist ja hindamist kohtuistungitel.

2.10. Menetlusaluse isiku hinnangul ei saa mh seetõttu JahiS § 58 etteheidet menetlusaluse isiku

käitumise suhtes teha – objektiivne teokoosseis pole mistahes osas täidetud, isiku teos

puuduvad väärteo tunnused VTMS § 29 lg 1 p 1 mõttes.

2.11. Menetlusalune isik soovib lisada, et samuti on arusaamatu, kontrollimatu ja tõendamata

Keskkonnaamet’i otsuse väited sellest justkui tegutsenuks menetlusalune isik väidetavat

väärtegu toime pannes kavatsenult. Mõistagi menetlusalune isik selle järeldusega ei nõustu.

2.12. Jahimeestele on riigi poolt peale pandud sigade Aafrika katku (SAK) piirkonnas

metssigade küttimiskohustus, mida menetlusalune isik antud jahi käigus täitis. Jahipidamisega

on seatud ja saavutatud eesmärk hoida Eesti metssea populatsiooni eesmärgistatult 1 siga 1000

ha kohta. Selle jaoks on ka riiklikult tehtud erand, et küttida võib autost (vt ülal p-s 2.8).

Sõidukites on lasu sooritamiseks parem vaateväli, sest kütt asub maapinnast kõrgemal ja

sõidukile toetumisel on tabamise tõenäosus suurem. Kuigi seakatku kontrolli all hoidmine

peaks olema Keskkonnaamet’i enda prioriteetne ülesanne, millega Keskkonnaamet ei ole

võimeline iseseisvalt toime tulema, siis praeguse väärteoasjaga näidatakse välja ülimalt

küünilisust ca 15 000 jahimehesse ja -naisesse, kes kõik teevad seda tööd ennastsalgavalt ja

tasuta. Keskkonnaamet’i poolne suhtumine jahimeestesse ja -naistesse kui terroristidesse on

eriti küüniline ja täielikku taunimist väärt.

Episood 2

2.13. JahiS § 59 sätestab, et uluki tabamise või haavamise kohta jahiloale märke õigeaegse

tegemata jätmise või teadvalt vale märke tegemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100

trahviühikut.

2.14. JahiS § 41 lg 1 p 1 sätestab, et uluki tabamisel teeb asjaomase märke jahiloale jahiloa

omanik üksikjahil suuruluki puhul viivitamata pärast suuruluki haavamist või surmamist ja

väikeuluki puhul jahipäeva lõpus. JahiS § 41 lg 4 sätestab, et suurulukit ei tohi enne jahiloale

tabamise kohta märke tegemist tabamiskohast ära viia.

2.15. Menetlusaluse isiku hinnangul pole tema mh JahiS § 41 lg 1 p 1 ja lg 4 vastu eksinud ning

vastupidine pole tõendatud. Ainus, mis väidetavaid rikkumisi tõendama peaks, on seadust

rikkunud ametnike (vt ülal p-s 2.2) endi kontrollimatud ütlused ja sellega seonduv.

Menetlusalune isik ei nõustu tema suhtes tehtud etteheidetega mistahes osas. Selles, et

menetlusaluse isiku suhtes tehtud etteheited pole põhjendatud ega tõendatud, saab kohus

veenduda pärast käesolevas asjas kõigi tõendite uurimist ja hindamist kohtuistungitel.

2.16. Menetlusaluse isiku hinnangul ei saa mh seetõttu JahiS § 59 rikkumise etteheidet

menetlusaluse isiku käitumise suhtes teha – objektiivne teokoosseis pole mistahes osas täidetud

ja isiku teos puuduvad väärteo tunnused VTMS § 29 lg 1 p 1 mõttes.

2.17. Menetlusalune isik soovib lisada, et arusaamatud, kontrollimatud ja tõendamata on ka

Keskkonnaamet’i otsuse väited sellest justkui tegutsenuks menetlusalune isik otsese tahtlusega.

Mõistagi menetlusalune isik selle järeldusega ei nõustu.

2.18. Menetlusaluse isiku hinnangul on Keskkonnaamet’i ametnikud talle teadmata põhjusel

soovinud teda meeleheitlikult käesolevas väärteoasjas karistada, st üritada pookida

menetlusalusele isikule külge mida iganes vähegi võimalik. Seda illustreerib nt asjaolu, et

menetlusalust isikut ei ole üle kuulatud JahiS § 59 etteheites ning menetlusalusele isikule on

väljastatud kutse ainult väidetavas JahiS § 58 rikkumises, mitte süüks arvatava JahiS § 59

rikkumise eest. Alles hiljem justkui „avastati“, et menetlusalusele isikule on võimalik teha ka

JahiS § 59 rikkumise etteheide. Keskkonnaamet’i inspektorite vastava (sh ülal p-s 2.2 märgitud)

käitumise motiiviks on aimatavalt endapoolsete võimuliialduste ja muude rikkumiste

õigustamine.

Kokkuvõte

2.19. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes VTMS § 132 p-le 3 palub menetlusalune isik kohtul

Keskkonnaamet’i otsuse tühistada ja väärteoasjas menetluse lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

ning hüvitada kõik menetlusalusele isikule tekkinud menetluskulud vastavalt esitatavale

menetluskulude nimekirjale.

Kohtuistungil tunnistaja Timo Tamm selgitas, et 29. vastu 30. jaanuari teostas koos E. T., N.

V. ja K. P.ga jahindusalast järelevalvet xxx jahi piirkonnas, tuvastasid hilisõhtul valget värvi

sõiduki, kus roolis oli K. K. ja kõrvalistmel K. R., sõidukis olid lahtiselt asetatud tulirelvad, mis

kontrolli käigus transporditi Keskkonnaameti sõidukisse, vahepeal kutsuti juurde ka politsei ja

ka teine Keskkonnaameti patrull ja kontrolliti isikute erinevaid jahidokumente. Tuli välja, et

mõlemad relvad olid laetud ja selleks korralikku põhjendust ei olnud. Alguses räägiti isikute

poolt, et toimub ühisjaht aga kui tunnistaja küsis täpsemalt ühisjahi kohta ja tegi ettepaneku

jahimajja minna, siis enam ühisjahi juttu ei olnud. Menetlustoimingu teostamisel V. andis

peatumismärguande, T. juhtis põhiliselt kogu kontrolltoimingut, tunnistaja ise kontrollis

jahimeeste dokumente ja K. oli nagu vaatleja. Väljas oli lumikate ja üsnagi valge hilise kellaaja

kohta. Kõigil oli seljas vorm, v.a T.l, kellel oli seljas rohelist värvi vorm. T.l oli kaasas relv aga

ei mäleta, kuhu see kinnitatud oli. Auto juurde jõudes nägi autos kahte meesterahvast ja

tagaistmel relva, alguses seda relva, mis K. külje all oli, ei näinud ning mõlemad relvad olid

kotist väljas. Teab, et jahiseaduse mõttes on lahtiste relvade omamine autos keelatud, jahirelv

peab olema kotis, kui ei ole just ühisjahis laskekohtade vahetamine. Ilmselt tutvustas end R.le,

et on Keskkonnaametist ja teostavad jahindusalast kontrolli. Kohe sõiduki peatamisel mingeid

õigusi ja kohustusi ette ei lugenud. Väärteomenetlus hakkas pihta kui rikkumine ilmsiks tuli,

ehk siis see, et jahitulirelv on laetud ja tema otsustas algatada R. suhtes väärteomenetluse.

Tunnistaja oli juhiistme pool, T. kõrvalistuja pool, mehed olid sõidukis ning V. ja P. seisid

sõiduki ees. Palus mõlemalt isikult dokumendid. T. vaatles, et sõidukis olid relvad ja viis need

Keskkonnaameti autosse kontrolliks. R.ga räägiti tavalisel toonil, ühel korra tõsteti häält, kuna

kui ta hakkas oma käsi kahe istme vahel asuva relva suunas liigutama, käed pidid aga nähtaval

olema. Dokumendid esitati K. poolse akna kaudu. Ei mäleta kuidas R. autost välja tuli, kas aken

lahti oli, kas T. pistis käe akna kaudu autosse, et avada sõiduki uks seestpoolt, samuti seda, kas

T. R.d katsus, kui viimane autost välja tuli. Mäletab, et T. palus R.l käed panna kapotile, et

teostada turvakontrolli, kui R. küsis miks, ütles T., et korraldustele mitte allumise korral

võidakse kasutada jõudu, turvakontrolliks. R. käed said kapotile, seda kas T. sellega aitas, ei

mäleta. K. liikus ka autost mingi aeg välja, ülejäänud kontrolli ajal olid R. ja K. sõidukist väljas,

ei mäleta, et oleks keelatud sõidukis viibida. Isikud seisid väljas umbes tund aega, mis ajal

oodati politseipatrulli ja teist Keskkonnaameti patrulli ning vaadeldi, mis seal autos on. R. relv

võeti vist siis välja, kui ta sõiduki ees seisis. T. tegeles relvadega, kes viis R. relva

Keskkonnaameti autosse, kuhu see jäi kuni lõpuni, kuni kutse edastati. Tunnistaja ise sõidukit

läbi ei otsinud, vaatas kõrvalt, mis seisnes selles, et oli kõrval ja nägi, mida tehti. T. liigutas

relvad Keskkonnameti autosse ja palus R.l näidata, mis sõidukis veel on. Sõidukit vaadeldi

ohutuse mõttes, jahindusega seonduvalt, pärast tuli Keskkonnaameti teine sõiduk, kus olid J.

H., V. V. ja J. K., kellega koos vaadeldi uuesti, mida sealt otsiti, ei tea. T. kutsus teised inimesed

sinna julgestama, samuti politsei, miks ta kutsus, seda ei tea. Poole kontrolli pealt palusid

mobiiltelefonid auto armatuurlauale panna, et nad fiktiivseid tõendeid tekitama ei hakkaks, R.

täitis korralduse, K. eiras korraldust aga vahetut jõudu ei kasutatud, ei mäleta seda, kas keelati

mobiiltelefone kasutada. Mobiiltelefonid palus enda kätte anda siis, kui alguses oli juttu

ühisjahist ja minna jahimajja seda kontrollima, et ei saaks fiktiivset nimekirja koostada. Hiljem

ühisjahist enam midagi ei räägitud. Ühisjahi nimekirja ei olnud sellel hetkel esitada, hiljem

menetluse käigus esitati K. R. poolt koos ütlustega. Ühisjahi nimekirja oli kantud R., K. K., A.

J. ja A. K. R.l ja K.l ei keelatud omavahel suhelda, vaid siis kui nad omavahel sosistasid, paluti

kõvemini rääkida. Tunnistaja küsis R.lt ja K.lt erinevaid küsimusi jahidokumentide kohta ja

mida nad seal teevad, neid ei protokollinud. Menetlustoimingute ajal tunnistajal jahitulirelva,

vintraudse püssi relvaluba ei olnud. Ei mäleta, kas sel hetkel R. suuruluki jahiluba nägi, aga on

neid hiljem näinud. Mäletab relva, mis auto tagaistmel oli, relva numbriga kokku ei vii ja ei

mäleta, kas salve nägi või mitte. Sel õhtul protokolle ei koostatud ja lõpuks väljastati isikutele

kutsed. Alkoholilõhna ei tundud, T. küsis alkoholi tarvitamise kohta, eks siis tema midagi

tundis. Jahimajas ei käinud. Kui V. sõiduki peatas, oli see liikumises Loona-Viki teel. Ei mäleta,

kas turvavöö oli isikutel kinnitatud, ilmselt oli. Jahimaja asub Kihelkonnal ja sündmuskoha

läheduses. Nad teostasid jahindusalast kontrolli ja konkreetsest jahist ei teadnud midagi.

Kohapeal ei osanud isikud ühisjahist täpsemalt selgitada, kes seda korraldab ja kes osalevad.

Nüüdseks on teada, et jahi juhatajaks on A. J. Relv, mis isikute vahel oli, oli suunatud relvaraud

alla poole ning kontrolli käigus selgus, et on laetud. Tagaistmel olnud relva asetust ei mäleta

aga ka see osutus laetuks.

Tunnistaja N. V. selgitas kohtuistungil, et 29.01.2021 teostas koos E. T., K. P. ja Timo

Tammega Saaremaal jahindusalast järelevalvet, umbes kell 11 õhtul, võis olla 23.50 liikus

metsas vana raudteed mööda nende suunas sõiduk, sellele sõidukile andis ta

peatumismärguande, sõiduk võis olla umbes 50m kaugusel, pärast peatumismärguande andmist

sõiduk korraks peatus, kostus helisignaal ja seejärel sõiduk jätkas nende suunas liikumist. Kui

sõiduk oli nendeni jõudnud, siis liikus Tamm juhipoolse ukse juurde ja E. T. kõrvalistuja ukse

poole. Tamm ja T. tutvustasid ennast, selgitasid, mis põhjusel anti autole peatumismärguanne,

selgitati, et teostavad jahindusalast järelevalvet ja soovisid kontrollida dokumente. Sõiduki

peatamise hetkel, siis kui E. T. suhtles kõrvalistujaga, siis tunnistaja paiknes suhteliselt lähedal

T.le ja see oli turvamise eesmärgil, kontrollimise hetkel tuvastasid, et sõidukis olid lahtiselt

jahitulirelvad ja need relvad olid ka laetud. Hiljem saabus kohale ka politseipatrull ja teine

Keskkonnameti meeskond. Peatumismärguandeks seisis tunnistaja tee otsa, tema käes oli

taskulamp, mille otsas oli punane märgutuli. Väljas oli nähtavus hea, kuuvalgus, lumi oli maas,

miinuskraadid. Tunnistajal oli seljas Keskkonnameti sinine töövorm, peal kollane helkurvest.

Sinine töövorm oli samuti Tammel ja P.l, T.l oli roheline vorm ning samuti relv. R. auto juurde

jõudes nägi, et autos oli kaks isikut, juhipoolse istme juures oli lahtiselt jahitulirelv, kõrvalistuja

tagaistmel oli samuti lahtiselt jahitulirelv ja väga palju muid esemeid autos. Tunnistaja

hinnangul lahtised jahirelvad ei ole lubatavad. R.le ta ennast ei tutvustanud, kuna isikutega

suhtlesid Tamm ja T. ning seisis ise T.st umbes 2-3 meetri kaugusel, sõiduki esiosa pool, T.

kõrval. Ei mäleta täpselt, kuidas Tamm ja T. ennast R.le ja K.le tutvustasid, samuti ei oska

öelda, kas keegi ametnikest isikutele õigusi ja kohustusi tutvustas. Tunnistaja andis R.le kätte

vaid kutse ja selgitas, et pöördel on õigused ja kohustused, millega palus tutvuda. Ei oska

hinnata, kui kaua ajaliselt kohapeal oldi, ei jälginud kella aga pärast kutse andmist said isikud

oma relvad tagasi ja suunduti xxx jahimajja, kuhu tunnistaja ei läinud. R.ga ei suhelnud rohkem

kui andis kutse. Täpselt ei mäleta kas R. autos piipu tõmbas, midagi sellega tegi, aga väljas

tõmbas kindlasti piipu. R.lt küsiti dokumente ja need ka anti. R. aken oli lahti, seda tunnistaja

ei näinud, et T. oleks käe aknast sisse pannud, kedagi T. autost välja ei tõmmanud ja kasutas

oma käsi vaid selleks, et R.d juhatada auto esiosa juurde, kuna turvataktika on selline. Ei mäleta

ega tea, kuidas autouks lahti sai. Korraldus R.l seista kapoti juures anti, aga kas just sõnastuses,

et muidu kasutatakse jõudu, ei mäleta, selleks ajaks oli ta ka eest ära liikunud. K.ga suhtles

ikkagi Tamm, kuna asus teiselpool autot. Mehed tulid autost välja samal ajal, seisid vastavalt

antud korraldusele auto esiosa juures, väljas ja seal viibimise ajalist hinnangut tunnistaja anda

ei oska. Korralduse seal seista andis R.le T. Kui mehed tulid autost väljas teostati sõiduki

läbivaatus T. poolt, kes kontrollis relvasid, tunnistaja tegi relvadest mõned pildid, misjärel T.

paigutas relvad Keskkonnameti sõidukisse. T. tagaistmel olevat relva ei vaadelnud, lihtsalt

võttis relva kätte, vaatas, et padrun on nähtav, lukk oli lahti ja toimetas relva Keskkonnameti

sõidukisse. Tunnistaja ei oska öelda, kaua relv Keskkonnameti sõidukis oli, aga olid seal kuni

kutsed väljastati. Sõidukis istus tunnistaja koos P.ga, kui tunnistaja kutseid kirjutas ja hiljem

käis sõiduki juures vaid T. kui relvasid tagastama hakkas. Tunnistaja ise nägi R. relva välja

võtmisel tagaistmelt, et relvalukk oli lahti ja padrun oli nähtav. Keskkonnaameti sõiduki juures

tunnistaja relvasid ei vaadelnud, pildi tegi R. auto juures. Kabast tehtud pildist ei tea, pole

väärteotoimikuga tutvunud. Relvadega kogemusi pole ja räägib vaid sellest, mis on nähtav.

Teised kolleegid kutsus T., miks, ei tea. Ajal kui teine Keskkonnaameti meeskond ja politsei

saabus, istus tunnistaja juba autos ja ei tea, mida sel ajal toimus. Samal ajal olid relvad

Keskkonnaameti tagaistmel, tunnistaja koos P.ga istus esiistmel. R.l kästi mobiiltelefon ära

anda, ei tea, et R. ja K. omavaheline suhtlemine oleks keelatud. R. jahirelva padrunisalve osas

ei oska hinnangut anda, jahilubasid ei näinud ja tema mingeid protokolle sel õhtul ei koostanud,

ei tea kas ka keegi teine koostas, kuna ei olnud selles asjas menetleja. R. ja K. kohe eriti selgitusi

anda ei osanud, miks nad seal on, siis ütles K., et temal on õigus neil maadel jahti pidada ja siis

küsimuse peale, millega nad tegelevad vastas K., et nad peavad ühisjahti. Ühisjahi nimekirja ei

esitatud ja jahi juhataja nime ei öeldud. Antud selgitused puudutasid aega, kui kõik olid autost

väljas auto esiosa juures, ajaliselt ei oska öelda, millal jahiauto juurest lahkus. Tunnistaja peatas

liikuva sõiduki, seda kas turvavööd olid peal, ei näinud. R. ütles autost väljas seistes, et tal on

külm ja tal lubati jope selga panna. Tunnistaja tegi kohapeal fotosid, ei oska öelda, kas keegi

ametnikest veel tegi ja milliseid, tema jahilubadega ei tegelenud. Tunnistaja ise pildistas R.

autos paiknevaid jahitulirelvasid, nii läbi aknaklaasi kui avatud ukse. Kastist pilte ei teinud,

võimalik, et tegi sõiduki numbrimärgist pildi. Ei mäleta, kas relvade oluistest osadest pilte tegi,

tegi pilte asjadest, millest T. palus pilte teha. Piltide tegemise ajal hoidis T. asju käes,

padrunivöö pildistamist ei mäleta. Keskkonnaameti sõiduk oli tumesinine kastiauto, vist Toyota

Hilux. Äravõetud relvi hoiti Toyota tagaistmel, tunnistaja koos P.ga istus esiistmel.

Kohtuistungil tunnistaja E. T. selgitas, et 29. ja 30. jaanuaril 2021 teostas jahindusalast

järelevalvet Saaremaal koos kolleegidega N. V., K. P. ja Timo Tamm, olid jõudnud xxx külla,

kui nägid, et nende suunas liigub üks sõiduk, otsustasid seda kontrollida, läksid sõidukist välja,

olid valmis sõidukile peatumismärguannet andma, sõiduk jõudis nendeni, umbes 5-10m neist

peatus korraks, kõlas sõiduki helisignaal, seejärel sõiduk liikus nendeni. Tunnistaja liikus

sõiduki kõrvalistuja poolsele küljele ja siis alustasid kontrolli, koheselt nägi kõrvalistuja selja

taga istmel lahtist jahitulirelva, millel oli lukk tagumises asendis ja mille lukukojast oli näha

padruneid, seejärel keriti kõrvalistuja aken alla, ametnikud tutvustasid ennast, sealt oli tunda

alkoholi lõhna, seejärel küsisid dokumente, isikud esitasid oma dokumendid inspektor

Tammele, kes oli juhi ukse pool. Tamm alustas dokumentide kontrollimist, ise palus sõidukis

olevatel isiktel hoida käsi nähtaval ja märkas ka, et kahe isiku vahel on veel üks tulirelv lahtiselt.

Seejärel K. R. mingi hetk keeras oma kehaga selliselt nö juhi suunas, et kätega liikus selle

tulirelva suunas ja ka kehaga selliselt, et ei olnud näha, mis ta haarab sealt, tunnistaja andis

isikule korralduse, et hoiaks käed nähtaval, seda korraldust ütles ühe korra talle veel. Seejärel

isik ikka n.ö hakkas kohmerdama ja püüdis ikkagi keerata sinna relva suunas, seejärel tunnistaja

palus isikul sõidukist välja tulla, ka seda korraldust pidi kordama, seejärel K. R. siiski väljus

sõidukist, läksid temaga sõiduki parempoolse esitule juurde, teostasid isikule turvakontrolli,

seejärel teotasid turvakontrolli ka juhiistmel olnud K. K.le ja siis alustasid sõiduki läbivaatust.

Sõidukis oli R. selja taga üks tulirelv, üks tulirelv oli seal kahe esiistme vahel, samuti leidsid

veel ka pagasiruumist ühe tulirelva, leidsid ka padruneid tulirelvadele, paigutasid need

Keskkonnaameti sõidukisse ja kuna sõidukis oli väga palju asju, siis nende esmane soov oli

sõidukist eemaldada relvad, tulirelvad ja siis jätkata põhjalikult seda kontrolli. Siis lisandusid

neile Keskkonnakaitse inspektorid J. H., V. V. ja veel üks Keskkonnaameti ametnik J. ning

politseid palusid juurde seetõttu, et K. relvale oli kinnitatud helisummuti, mis on transportimisel

keelatud, samuti ka võimalusel kontrollida hr R. joovet. Seejärel teostasid tulirelvadele

vaatluse, inspektor Tamm kontrollis dokumente, kui seal koha peal oli asi selge, kuna isikud

olid laskunud ühe metssea, siis ametnikud läksid kontrollima seda metssiga ja sellega nende

kontroll seal lõppes. Sellel ööl ei tuvastatud alkoholijoovet indikaatorvahendiga. Tunnistaja ja

Tamm liikusid seal pidevalt, kui R.le oli turvakontroll ära tehtud, siis tal oli vaba voli liikuda,

misjärel tunnistaja liikus teisele poole sõidukit K. suunas ja tegi temale turvakontrolli ning sealt

liikus Keskkonnaameti auto suunas. Kuna tegemist oli plaanilise järelevalvega ja need

inspektorid olid vahetus läheduses, siis otsustasid kaasata ka lisainspektorid, et tagada

toimingute turvalisus. Inspektorid ja politsei kaasas tunnistaja, ei mäleta, kas helistamise hetkel

olid R. ja K. relvad Keskkonnaameti autos. Tamm kontrollis dokumente, esialgu oli V.

tunnistajaga kõrvalistuja poolesel küljel, P. oli Tammega tema poolsel küljel aga ajas see

muutus pidevalt. Menetlustoimingud võtsid kohapeal aega umbes 40 minutit, ilm oli talvine,

lumi oli maas, hea nähtavus, öine tähistaevas. Kandis Keskkonnainspektsiooni vormi,

taktikalist kuulivesti ja enda teenistusrelva. Kui auto juurde läks nägi kõrvalistuja taga olevast

ukseaknast, et seal on lahtiselt tulirelv, nägi, et lukk on lahtises asendis, seal sees padrunid,

autos kaks isikut, seejärel nägi, et kahe isiku vahel on veel üks tulirelv, tagaistmel oli palju

jahiga mitte seonduvaid asju, kõrvalistuja taga või maas üks poolik alkoholipudel. Tunnistaja

hinnangul on lubatud lahtiste relvadega sõita aga relv ei tohi olla laetud ehk padrunipesas ei

tohi olla padrunit, salv ei tohi olla kinnitatud ja lubatud on see vaid ühisjahil, kui vahetatakse

laskepaiku. Tutvustas ennast R.le kui Keskkonnaameti juhtivinspektor E. T., võis öelda ka, et

ta on Keskkonnainspektsioonist. R.le tutvustati õiguseid ja kohustusi siis, kui talle väljastati

kutse. Kui küsiti, mis toimub selgitas ta, et teostatakse jahindusalast järelevalvet. Ei mäleta, kas

R. autos piipu suitsetas aga hiljem autost väljas olles küll. Ei mäleta täpselt, kes R.lt dokumente

küsis, kas ta ise või Tamm, võisid küsida ka mõlemad. R. küsitud dokumendid ka esitas, andis

ID kaardi K.le ja tema seejärel Tammele. Kõigepealt küsiti dokumente, seejärel anti teisi

korraldusi, enne kui isikud auto ette suunati olid nad autos kuni 5 minutit. Avas R. poolse ukse

väljast poolt, kuna aken ei olnud piisavalt palju lahti, et seda seest poolt avada ja uks oli lukust

lahti, seega polnud ka põhjust seda seest poolt avada. Kui R. autost välja tuli, saatis ta

konvoeerimisasendis sõiduki esituleni, ehk küünarnukist kinni hoides, mitte jõuga, vaid hoidis

kinni. Andis R.le korralduse panna käed kapotile ja selgitas, et isiku suhtes viiakse läbi

turvakontrolli. Ei abistanud R.d käte kapotile panekuga, kuna selleks puudus vajadus, sest peale

sõidukist väljumist käitus ta viisakalt, allus korraldustele. Peale turvakontrolli teostamist ja kui

oli selge, et isikul ei ole ohtlikke esemeid, oli R.l vaba voli liikuda, aga ta hoidis pigem eemale,

sõidukist 5-7 meetri kaugusele, liikus aga sõiduki läbivaatamise ajal tagasi ja näitas, millised

on tema asjad. K. püsis pidevalt sõiduki ees, liikus aeg-ajalt ringi 2-3 meetrit, R. liikus

kaugemale, hoidis eemale kui K.le küsimusi esitati, pigem ütles K.le, et pole vaja asja

keeruliseks ajada ja hoidis eemale situatsioonist. Võtsid sõidukist välja tulirelvad ja padrunivöö,

millele olid kinnitatud padrunid. Teostasid läbivaatust, R. oli kaasatud, temalt küsiti, kas ta on

nõus sõiduki ette näitama ja siis ta vabatahtlikult selgitas, kus tal mis on. Enne R. poolseid

väidetavaid selgitusi keegi talle tema õigusi ja kohustusi ei selgitanud, sest selleks puudus

tunnistaja hinnangul vajadus. Kui R. oleks keeldunud näitamisest, siis nad oleks talle olukorda

selgitanud täpsemalt. R. jahirelv paigutati Keskkonnaameti sõiduki tagaistmele. R. selja taga

oleva relva puhul oli näha, et see on laetud, lukk oli tagumises asendis ja lukukojas oli näha

padruneid. Relv oli Keskkonnaameti sõidukis umbes 30 minutit, V. võttis sõiduki esiistmelt

blankette, tagaistmel ei käinud keegi peale tunnistaja. Ei mäleta täpselt, kas V. autos istus, teab,

et võttis blankette. Ei ole ka kindel, kas P. oli autos aga liikus ringi. Peale relvade paigutamist

tagumise istmele keegi seal ei käinud, kui politsei oli kohal, siis avas tunnistaja uuesti tagumise

ukse võttis relvad sealt välja, vahepeal keegi tagaistmel ei olnud ega tagumisi uksi ei avanud.

Relvade paigutamine Keskkonnaameti autosse oli osa järelevalvemenetlusest, tegemist oli

turvalisuse tagamisega ja sel hetkel ei olnud väärteomenetlust alustatud. Järelevalvet teostavad

KorS alusel, teostavad toimingud lõpuni KorSi alusel ja kui kõik on tuvastatud, isikud ja

sõidukid kontrollitud ning asjaolud on selged, siis alustati isikute suhtes väärteomenetlust.

Relvade pildistamine toimus pärast seda, kui K. ja R. olid sõidukist väljunud, K. relva pildistati

veel vaatluse käigus, R. relva puhul ei ole kindel, kas pildistati veel või mitte. R. relva osas

toimus vaatlus, see vaatlus protokolliti aga eraldi protokolli selle kohta ei ole, kus protokollis

see on, on küsimus menetlejale. Keskkonnaameti auto tagaistmel tehtud pildid R. relvast on

tehtud tunnistaja poolt, kui ta relvad sinna asetas. R. suuruluki jahiluba ta ei näinud.

Jahitulirelva 9/123158 padrunisalve näitas ette R., mis oli nagu jahitulirelvadele kinnituv salv,

milles oli 3 padrunit ja sinna mahtus veel padruneid, salve pikkust oli umbes 5-7 cm. Tunnistaja

mäletamist mööda jahimeeste auto juurde alguses minnes, ei olnud isikutel turvavööd peal. Oli

juttu, et alkoholi oli joonud R., teinud ühe napsu kadunukese mälestuseks, kes oli varasemalt

lastud metssiga. Küsimuse peale, mida jahimehed sel õhtul seal teevad vastas K. alguses, et

tema on vaba mees vabal maal, võib relvaga liikuda kuidas tahab ja hiljem ütles, et on ühisjahil.

Kui küsiti ühisjahi juhataja ja kohustuslike jahivestide kohta, sellele vastata ei osatud ning

versioon, mida nad teevad kontrolli kestel muutus, küsimustele vastates mõtlesid pikalt.

Tunnistaja T. käis jahimajas koos J. H. ja V. V.ga, sinna juhatasid nad K. ja R. Jahimajas oli

hulganisti ulukeid, kes olid rippu tõmmatud, osaliselt juba töödeldud, millise uluki R. lasi,

tunnistaja ei kontrollinud, jäi ukse peale. Kontrolli viisid läbi H. ja V. Tunnistaja tegevus on

fikseeritud tunnistaja ülekuulamise protokollis. Kontrolli teostasid sõidukiga, kui nägid, et teine

sõiduk vastu tuleb, tulid inspektorid autost välja ja andsid peatumismärguande. Kuna tunnistaja

tööpiirkond ei ole Saaremaa, ei oska ta öelda, mis koht see täpselt oli, oli palju lund aga tegemist

oli pika sirgega metsasel, võsasel alal ja tulevat sõidukit oli kaugelt näha. Hiljem on selgunud,

et tegemist oli K.le kuuluva sõidukiga. Isikud ei selgitanud, et toimuks ühisjahil laskepaikade

vahetamine. Tunnistaja arusaam oli, et isikud ei olnud ühisjahil, kuna nad ei osanud vastata,

kes on ühisjahi juhataja. Ühisjahi puhul tuleb kanda ohutusveste, mida isikutel seljas ei olnud,

veste ei leitud ka sõidukist. Toimikus olevad fotod tegi V. Pealkiri „vaade sõiduki salongist

eemaldatud relvadele“ asuvad pildistamise hetkel Keskkonnaameti sõidukis. Padrunisalve,

relvanumbrit, padrunivööd pildistas tunnistaja. Sõidukis sileraudset relva ei olnud aga

sileraudse relva padrunid olid, kaliibrit ei mäleta.

Tunnistaja K. P. selgitas kohtus, et töötab Keskkonnaameti järelevalveosakonna Tartumaa

büroos ja oli kutsutud käesoleva aasta jaanuari lõpus Saaremaale teostama jahi kontrolli. Jahi

kontrolli käigus sattusid juhujahi piirkonda, nägid, et eemalt lähenes üks auto, N. V. läks välja,

et anda lähenevale sõidukile peatumismärguanne. Kui sõiduk oli peatatud, nägi, et seal istus

kaks meesterahvast ja roolis oli K. K. ja kõrvalistmel istus K. R. Lähemat kontrolli teostasid E.

T. ja Timo Tamm, tunnistaja V.ga seisid natukene eemal. Isikud viisid läbi eelkõige turvaalase

kontrolli, kus leidsid autost laetud jahirelvad, mis nad siis toimetasid Keskkonnaameti tööauto

tagaistmele. Seejärel paluti isikud sõidukist välja, et nad oleks masina ees, mobiiltelefonid

paluti panna sõiduki armatuurlauale ja Tamm kontrollis jahidokumentide olemasolu ja

kehtivust. Siis mingil hetkel, kui nad olid seal väljas seisnud, siis R.l hakkas jahe, küsis peale

jopet, mille võtmiseks T. andis talle loa ja jäid ootama ka siis teist jahikontrolli teostavat

meeskonda, kus oli J. H., V. V., kohale kutsuti ka politsei. Kuna tunnistaja seisis eemal, siis

tema täpsemalt ei näinud, kuulnud, mida tegid T. ja Tamm sõiduki juures, aga niipalju ikka

kõrvalt kuulis, sai aru, et sõidukis olid lahtised jahirelvad relvakotist väljas ja mingi aeg läks

tunnistaja V.ga Keskkonnaameti autosse, et kirjutada valmis kutsed ja siis saabus kohale ka

teine meeskond koos politseiga ja siis nad V.ga suhteliselt varsti sõitsid ära. Kontrolli viis läbi

siis peamiselt T. ja teda abistas Tamm, liikusid ümber auto, et eesmärk oligi esmalt teha masin

ohutuks, et viia sealt ära kõikvõimalikud relvad ja tunnistaja koos V.ga seisid eemal, et jälgida

kogu tegevust kaugemalt, et jälgitav pilt oleks laiem. Tunnistaja oli juhipoolses küljes aga

ikkagi autost 5-10 meetrit eemal, Tamm ja T. siis käisidki ümber auto, kord tema poole, siis

kord läksid teisele poole, siis kui jahimehed olid veel autos, tunnistaja ise seisis pidevalt eemal.

T. ja Tamm liikusid, jälgisid autot, vaatasid seda läbi. Kontrolli hetkeks oli tuisk läbi, kuu oli

väljas, aga oli tuuline ja üsna jahe, külm. Tunnistaja autole lähedale ei läinud, et näha mis autos

on, ei näinud vajadust neljakesi seal ümber olla. Seda, mida autost leiti öeldi valjult, et kõik

kuuleksid, kas on nuga või relv, et kõik oleksid valmis ja tähelepanelikumad. Ei mäleta, kuidas

R.le kolleegid ennast tutvustasid. Kui jahimehed autost välja tulid, oli tunnistaja ikka eemal,

juhipoolses küljes. Nägi läbi esiklaasi, et R. suitsetas autos piipu. Tema meelest Tamm

kontrollis dokumente, mäletab, et mingite dokumentide kontroll käis ka auto ees, kas isikut

tõendavate dokumentide või jahilubade, seda ei mäleta. Tema hinnangul kontrolli läbiviija, T.,

hääl oli konkreetne ja selge, võis tunduda vali aga seal ei olnud midagi karjuvat. Seda kas T. R.

ukse avas, ei näinud, sest oli teisel pool. Autost välja eskortimist ei näinud, T. käsi võis olla R.

peal, kui ta kapoti juurde toodi. Siis T. palus, et R. paneks käed kapoti peale, et käed oleks

nähtaval, arvab, et isik ise pani käed kapotile, teda ei abistatud, ei mäleta täpselt aga sundi ei

olnud. Kui jahimehed autost välja tulid, siis nad seisid väljas tunnistaja hinnangul tükk aega,

täpset aega ei tea, pool tundi kuni tund. Isikutel paluti väljas seista. Relvad, mis olid laetud,

võeti siis kui jahimehed olid autost väljas, ja viidi Keskkonnaameti autosse. Kuulsid seda, et

relvad on laetud. Relvad võttis T., kes viis need Keskkonnaameti auto tagaistmele, mis oli 15-

20 meetri kaugusel. Kontrolli ajal ei käinud keegi teine Keskkonnaameti autos, mingi aeg läks

koos V.ga autosse kutseid kirjutama. Tunnistaja üldse relvi ei vaadanud ega tea, kas neid veel

ka Keskkonnaameti sõidukis pildistati, samuti ei vaadanud R. sõidukit, ei käinud kordagi auto

juures. Ei mäleta kas täiendavad Keskkonnaameti ametnikud kutsus T. või Tamm, sest vist oli

segadus jahilubadega, ei kuulnud kogu arutelu, oli abi vaja. Ei näinud R. jahiluba ega relva. Ei

tea, kas sellel õhtul mingeid protokolle koostati, ei tea täpseid asjaolusid, kontrolli läbi ei viinud

ja ei oska öelda, kas oleks protokolle koostanud ja millal täpselt väärteomenetlus hakkas. Kui

jahimeestelt küsiti, mida nad sel õhtul teevad, oli vastuseks, et peavad ühisjahti aga ühtegi

sellele viitavat asjaolu, nt oranži vesti või ühisjahist osavõtjate nimekirja ei olnud, seega seati

see kahtluse alla. Nägi relvade viimist Keskkonnameti sõidukisse, T. viis need ükshaaval

sõidukisse ja kõndis nendega tunnistajast mööda. Relvi ta täpsemalt ei vaadanud, oli hämar,

möödakõnni pealt oli raske midagi tuvastada, ei vaadanud, kas on esemeid relva või relvaraua

küljes. Ei oska öelda, kas peale relvade veel midagi sõidukisse viidi.

Tunnistaja V. V. selgitas kohtuistungil, et viibisid jahikontrollil Saaremaal kella 11-12 vahel

kuskil seal, täpset kellaaega ei mäleta, kutsus neid appi E. T. raadiosaatja teel Lääne-Saaremaale

xxx jahipiirkonda. Kuupäeva ei oska täpselt öelda. Kui kohale jõudsid, siis enne neid minut või

kaks liikus sinna ka politseipatrull, kelle T. oli samuti sinna palunud. Kohale jõudes oli seal

džiip VW Amarok, T. koos N. V.ga, Timo Tamm, K. P., 2 politseinikku, tema ja J. H. ja siis J.

K., liikusid ka sinna. H. läks koos T.ga autode juurde, kus Keskkonnaameti auto oli, tema jäi

koos K. R. ja K. K.ga nende auto juurde nö turvakaalutlustel, hoidis silma peal. Seejärel H. ja

T. tulid ka sinna auto juurde, vaatasid vallasasjana selle auto uuesti läbi, läbivaatuse koos R.ga,

kelle auto väidetavalt oli. Tema täpselt ei näinud, mida nad seal autos vaatasid, kuna oli auto

ees koos K.ga. Kuna autos kahe juhi istme vahel vist oli lahtine alkoholipudel ja R.l oli tunda

ka kerget alkoholilõhna, siis H. küsis R.lt, et mis puhul napsu on võetud, siis R. ütles selle peale,

et lahkunu mälestuseks, sea, kelle ta oli ennist küttinud. H. küsis, et kus on siga ja luba sea

laskmiseks. Siga pidi olema xxx jahiseltsi majas, lahatud juba. R. ei osanud kohe vastata, kus

see luba on, üks poole minuti pärast tuli talle meelde, et luba on tal auto päikesesirmi vahel,

võttis autost 2 luba, andis need korraks H. kätte, siis võttis ühe loa ära ja ütles, et see luba, mis

H. kätte jäi, on see luba, millega siga on kütitud. H.ga koos nägid, et see sea luba oli maha

kandmata ja siis H. küsis R. käest, kas oled kindel, et see on see sama luba, millega see siga

lastud on. R. oli kindel, et see on see sama luba. H. tegi sellest loast pilti ja tema arust küsis ta

veelkord, et kas see on ikka see sama luba, kuna oli luba maha kandmata. R. ütles jah, et on

eksinud, luba maha märkimata jäänud, aga see on see sama luba. Tegemist oli Muhu jahiseltsi

piirkonnas väljastatud loaga. Seejärel ühe kaupa R. ja K. kutsuti Keskkonnaameti auto juurde,

kus neile väljastati kutsed, anti ka tagasi nende relvad, peale seda tunnistaja, H., T. liikusid koos

R. ja K.ga lähedal asuvasse xxx jahiseltsi majja, kus R. ja K. näitasid ette jahimajas lastud

loomad. Seal rippus lahatud 4 või 5 ühisjahi käigus lastud hirve ja 2 siga, üks oli väiksem, teine

natuke suurem. Üks siga oli natukene nö eraldi poolkinnises ruumis, tolle sea juures laua peal

oli xxx jahiseltsi luba ja ka vereproovid, mis on veterinaarametnikele vajalikud katku

tuvastamiseks, proovivõtuampulli peal oli sama luba, mis xxx jahiseltsil loa peal, mis oli samas

kõrval. Teine siga, mis oli koos hirvedega sama liini peal, seal oli ka ampull verega aga sinna

ei olnud ka samamoodi märgitud vereampullitopsiku peale seda jahiloa märget. Seejärel H. tegi

paar pilti seal ja küsis veelkord R. käest, kas see sama luba on selle looma laskmiseks kasutatud

ja R. ütles ikkagi, et on, seejärel lahkusid sealt, R. ja K. jäid sinna. Kuupäeva ei mäleta aga kui

oli 29-30. jaanuar siis nõustub. R. auto oli metsasihi peal, ei oska öelda, kas see on teena

kasutatav, võib olla on põllu äär aga seal siht oli. Ei ole kohalik aga arvab, et seal kandis jahti

peetakse. Jõudis sinna 11-12 vahel, enne 12st, külma oli -10-5 kraadi, mõõdukas tuul, nähtavus

palja silmaga 100 meetrit maksimaalselt. Kui sinna jõudis olid K. ja R. enda džiibi ees, T. oli

sel hetkel nendega, politseinikud olid Keskkonnaameti auto juures, mis seisis K. ja R. autost

kümnekonna meetri kaugusel maantee poole. Ei mäleta, kus teised ametnikud olid.

Tunnistajaga olid kaasas H. ja K. Kutsuti T. poolt sinna kuna oli kaks relvastatud isikut ja oli

tunda alkoholi lõhna. Sinna jõudes olid R. ja K. relvad Keskkonnaameti autos. Jõudsid sinna

10 minutiga, kedagi täiendavalt ei kutsunud. Tunnistaja ei asunud R. ja K. autot läbi otsima,

relvi ei mäleta, et oleks näinud, ei vaadanud seda. Kuna ei viibinud sündmuskoha vaatluse

juures, oli auto ees, siis temale ei selgitatud, et tal on õigus teha selle kohta avaldusi ja märkusi,

mis protokollitakse. R. suuruluki jahiluba nägi aga ei mäleta, mis number see oli. Nägi seda

siis, kui R. selle H.le ulatas, seisis kõrval, K. oli umbes 2 meetri kaugusel. Alguses nägi kahte

luba, aga R. andis ikka ühe, selle, mille väitis, et on lastud. Väärteoasja toimikuga, fotodega ei

ole tutvunud, võib olla on omavahel natukene rääkinud. Lubade võtmise kohta protokolli ei

koostatud, kuna need anti kohe tagasi, tema fotosid ei teinud. Teab, et sel õhtul koostati ainult

kutsed mõlemale isikule, rohkem ei tea. Jahimaja oli kinnipidamiskohast umbes 10 km

kaugusel, sõideti sinna umbes 5-10 minutit. Kinnipeetud sõiduk oli suunaga jahimaja poole,

suure maantee poole. Siga oli väidetavalt lastud samal õhtupoolikul, seal viibimise kohta tema

teada selgitusi ei olnud. Loa maha kandmine tähendab seda, et jahiseaduse järgi peab suuruluk

enne laskekohalt äraviimist, liigutamist, peab nö loa maha kandma, märkides sinna soo, vanuse,

jahipiirkonna, kus uluk tabatud on ja kuupäeva ja laskja allkiri. Katku tõttu peab ka vereproovi

sea juurde jätma, kuna veterinaarametnikud öösel ei tööta. Teise sea juures olid nii vereproovid

kui jahiluba ja see on tavaline jahimeeste praktika, et oleks lihtsam asju korraldada, seadusest

see kohustus ei tulene. Tunnistaja juuresolekul tegi H. pildi jahiloast ja jahimajas rippuvast

seast, mis oli väidetavalt R. poolt kütitud.

Tunnistaja J. K. selgitas kohtuistungil, et 29. jaanuar 2021 teostas järelevalvet Saaremaal, oli

ühes autos Saaremaa büroo juhataja J. H. ja siis Valgamaa büroo inspektor V. V.ga. Südaöösel

tuli teade, et teine meeskonnapatrull, kus oli E. T., palus abi, sõitsid sündmuskohale, kus juba

oli politseipatrull ja üks Keskkonnaameti auto koos teiste inspektoritega. Kui jõudsid

sündmuskohale, siis läks teise auto juurde, kus istus õigusosakonna menetleja N. V., mõni aeg

oli auto juures, siis läks tagasi autosse ja istus seal. Edasi H. ja V. palusid tal istuda teise autosse,

mis viib ta tagasi hotelli, siis sõitis hotelli tagasi. Selles autos oli Timo Tamm, V. ja K. P., koos

nendega sõitis hotelli. Kui sündmuskohale jõudis, paiknes R. auto metsas, ei tea, kas seal kandis

jahti peetakse, jõudsid umbes südaöö paiku, ilm oli hea, nähtavus hea, lumi maas, ei oska öelda

mitu kraadi külma oli. Kohapeal oli politsei patrull ja teine Keskkonnaameti auto, ei mäleta kas

keegi veel, politseinikud olid vist enda auto juures, kuigi inimesed liikusid, teises

Keskkonnaameti autos istusid P. ja V., V. ja H. läksid kinnipeetud auto juurde. Ei tea, kus R.

sel hetkel oli. Appi kutsus T. aga miks, ei tea täpselt. Tunnistaja ei otsinud R. sõidukit läbi, ei

ole tema relva, salve ega jahiluba näinud. Protokolli ei koostanud, aga teab, et V. tegi kutset.

Talle ei selgitatud, et tal on õigus viibida sündmuskoha vaatluse juures ja teha selle kohta

avaldusi ja märkusi. Ei mäleta seda kohta täpselt, kas oli mets või mingi tee, oli seal esimest

korda, mets oli ümberringi ja seal oli natukene nagu plats, kus autod seisid. Ei mäleta mis sõiduk

kinnipeetud sõiduk oli, ei käinud selle juures. Nende enda auto oli samasugune nagu teine

Keskkonnaameti auto, Toyota.

Tunnistaja J. H. selgitas kohtuistungil, et 29. jaanuar vastu 30. jaanuari käesoleval aastal teostas

Saaremaal jahindusalast kontrolli ja kuskil enne südaööd said informatsiooni E. T.lt, et on

peatatud sõiduk, sõidukis on kaks isikut, kellest üks K. R. ja teine tema kaasjahiline. Info

kohaselt oli sõidukis lahtised ja laetud relvad ja lisaks sellele oli ka tulnud info, et üks isikutest

ehk R. on tarvitanud ka alkoholi ja T. paluski nende poolset abi ja tuge selle edasise kontrolli

läbiviimisel seal. Kuna tuli sisse info, et on võimalik alkoholi tarvitamine, siis andis sellest ka

politseipatrullile teada, kes ka nendega koos seda jahindusalast kontrolli läbi viis, nemad siis

tulid ka kohale. Kohale jõudsid tõenäoliselt peale südaööd, see on juba 30. jaanuar, siis olid

kohapeal juba politseipatrull ja Keskkonnaameti üks kontrollimeeskondadest, kuhu kuulusid

T., Timo Tamm, N. V. ja K. P. Nemad tulid kolmekesi tema, V. V. ja J. K., kõigepealt T. andis

lühikese ülevaate sellest, mis seal oli olnud, telefoni teel oli küll juba saanud, aga kohapealse

ülevaate andis T. Kui nad sinna jõudsid, olid nii K. R. kui kaasjahimees oma sõiduki juures,

mis oli peatatud. T. ütles, et relvad on ohutusse kohta viidud, Keskkonnaameti autos, relvadele

rohkem ka tähelepanu sel hetkel ei pööranud ja siis juba liikusid koos T.ga sinna auto juurde,

kus lisaks veel toimus auto läbivaatus, kus R. näitas neile auto ette, autos oli ka üks kolmas

relv, mis oli poolautomaat ja mille salve mahtus ka rohkem kui lubatud arv padruneid, siis ka

seda sai hr R.le selgitatud, et sellise salvega jahi pidamine on ka keelatud. See küll ei olnud

relval all ja see relv ei olnud lahtiselt või laetult autos, aga see salv lihtsalt vaadati üle ja seda

sai selgitatud hr R.le, et sellise salvega jahti ei peeta. Edasi vaadates auto pagasiruumi oli näha

mingisugune must kast, mis oli ka verine natukene, siis sai ka küsitud, mis veri see on ja sai

küsitud ka R.lt, et kas ta on tarbinud alkoholi, siis vastuseks R.lt said teada, et ta on tarbinud ja

see veri on seal pärineb nö lahkunult. Uuris täpsemalt, kes see lahkunu on, vastuseks sai, et

lahkunu on metssiga, mida sel hetkel ta seal ei näinud, küll aga siis küsis ka näha jahidokumente

selle metssea küttimise kohta ja R. esitas talle 2 jahiluba. Võttis ta need kuskilt autost juhipoolse

päikesesirmi vahelt, kus dokumente saab hoida ja esitas talle. Mõlemad jahiload oli täitmata,

ühe jahiloa võttis R. tagasi, ütles, et selle alusel ta seda siga ei lasknud, teise jättis ta tunnistaja

kätte, kes küsis korduvalt, kas see on see jahiluba, mille alusel metssiga kütiti, vastuseks sai

mõlemal korral jah, see on see jahiluba, millega kütiti. R. tahtis seda luba tagasi saada, kuna

see luba peab minema ka siis vereproovi juurde, et tal on seda luba sellepärast ka vaja. Loa

andis tunnistaja tagasi ja vahepeal kaasjahimees rääkis veel mingisugusest võimalikust

ühisjahist, mingisugusest võimalikust loast, mis võib olla veel jahimajas. Selleks, et seda fakti

kontrollida, kas jahimajas on ühisjahi nimekiri, kas jahimajas on mingisugune kolmas luba veel,

liikusid nad peale kontrolli ka jahimajja. Jahimajas oli äkki 3 või 4 hirve, hirverümpa, mis

rippusid ja lisaks oli tema meelest 2 siga, mis olid eraldi ruumides, üks oli eraldi ruumis, kus

oli ilusti searümba kõrval laua peal vereproov ja jahiluba seal juures, vereproovile olid tehtud

ka märked jahiloa kohta. Teine siga rippus nende samade hirvedega ühe rivi peal ja R. ütles, et

see siga on see, mille tema küttis ja see kütiti Muhus. Jahiload, mille ta esitas, olid tegelikult

Muhu jahiseltsi jahiload. Selle sea juures ei olnud sarnaselt teisele seale jahiluba laua peal, oli

küll vereproov aga see vereproov oli ka märkimata, vereproovi topsil oli jahiloa number ja

sellega nad oma kontrolliprotseduuri seal ka lõpetasid. Mõlemad load jäid R. kätte, tunnistaja,

T. ja V. lahkusid, K. R. koos oma kaasjahilisega jäi edasi jahimaja juurde. Kui jõudsid R. auto

juurde, oli see põldude vahelisel teel, kõrvalteel, kus kandis kindlasti jahti peetakse. Jõudsid

sinna südaöö paiku, jõudsid sinna umbes 30-35 minutiga, kuna tulid teisest piirkonnast,

Lümandu poolt. Ilm oli normaalne, temperatuuri ei oska öelda. Kohal oli ka politseipatrull, D.

A. ja K. K., ei mäleta kus nemad seal täpselt olid. R. koos jahikaaslasega olid oma auto juures,

üks ühel, teine teisel pool autot, auto kõrval oli ka teine Keskkonnaameti kontrollgrupp. Kui

sinna jõudsid, tuli tema juurde T., kellega suhtles, kus teised olid, ei tea. T. andis talle uuesti

ülevaate, ütles, et R. autost on relvad paigutatud ohutusse kohta, Keskkonnaameti auto taga

pingile. Neid kutsuti sinna pigem turvalisuse mõttes, kuna relvadega tegelemisel on

kõrgendatud oht ja teine info oli, et on võimalik joobeseisund. Kui neile info tuli, siis ei olnud

veel relv Keskkonnaameti autos ja üleüldse on relv kõrgendatud ohu allikas. Ise kutsus ta

täiendavalt politseipatrulli, kuna info järgi oli võimalik joobeseisund ja seda tuvastab politsei.

R., K. auto läbiotsimist ei toimunud, toimus läbi vaatamine, R. ise näitas autot, tema tunnistaja

T.ga olid juures. Läbiotsimist tõenäoliselt sama moodi ei saa teostada. Teab, et T. oli eelnevalt

R.ga juba autot vaadanud, kui nad koos vaatama hakkasid, siis tunnistaja R.lt mingit nõusolekut

ei küsinud, kas T. varem küsis, ei tea. Tema ise jahitulirelva ei vaadelnud, poolautomaatsest

relvast salvega rääkis temale T. Menetleja oli Timo Tamm ja kuna tunnistaja viibis ka seal

menetluse juures, siis tal oli ka vastavasisuline õigus teha märkusi ja esitada taotlusi. Kohapeal

ei protokollitudki tema teadmist mööda, vaid sündmuskoha vaatluse protokoll tehti märkmete

põhjal hiljem. Ei mäleta, kas kohapeal tutvustati seda, et tal on õigus viibida sündmuskoha

vaatluse juures ja teha selle kohta avaldusi ja märkusi, mis protokollitakse. R. jahiluba nägi,

kuid numbrit ei mäleta, lube oli kaks, mis ta tunnistajale esitas, ühe võttis R. tagasi, mõlemad

olid väljastatud Muhu jahiseltsi poolt ja mõlemad olid sel hetkel ilma igasuguste märgeteta.

Fotografeeris ainult selle loa, mille kohta R. ütles, et selle loa alusel tema lasi Muhus samal

õhtul selle metssea. Ei tea milliseid protokolle koostati, teda kuulati tunnistajana üle menetluse

käigus. Ei mäleta, kas R. autost relva äravõtmise juures oli, kas relv oli Keskkonnaameti autos,

aga pagasiruumis oli relvakohver, kas oli tühi, ei mäleta, võis seda ka kolleegilt kuulda. Muude

vaatluse ja vestluste kohta, mida T. ette kandis või rääkis, protokolle ei tehtud, ei jäädvustatud.

Jahimajas käisid viiekesi, T. jäi kuskile jahimaja ukse juurde, siis oli tema, V., R. ja tema

jahikaaslane. Teised lahkusid ja R. oma jahikaaslasega jäid jahimajja. Jahimajas jahimaja või

jahiseltsi esindajat ei olnud, R.l ja K.l oli võti olemas ja nemad seal kõik ette näitasid. Selle

kohta mingit dokumenti ei koostatud, ei peetud sellel hetkel vajalikuks, tegemist oli

järelevalvelise tegevusega, kontrollimaks fakti, kas seal jahimajas võib olla ühisjahi nimekiri

või kolmas jahiluba, millest oli sõiduki juures juttu. Neid otsis sealt R., ei leidnud ühtegi

dokumenti, load olid loomarümpade juures laua peal näha, ühe juures oli proov ja selle peal

proovi number, selle searümba juures, mille R. lasi, oli proov olemas aga selle peal loa numbrit

ei olnud. Sel hetkel R. käest kirjalikku selgitust ei võtnud ja tema ei olegi kellegi käest ühtegi

selgitust võtnud. Ei teadnud, kellele jahimeeste auto kuulub. Ei mäleta, et peale T. antud

ülevaadet oleks ta talle korralduse andnud jätta kõik nii nagu on ja tema ära oodata. See, kuidas

Keskkonnaamet oma kontrolle läbi viib, ei puutu asjasse ja see on pigem taktikaline küsimus.

Kui õigesti mäletab, siis R. ja K. olid seal maasturiga VW Amarok, Keskkonnaameti patrullid

sõitsid maasturitega Toyota Hilux. Täitmata jahiluba tähendab seda, et kui sa kütid uluki, antud

juhul kütiti suuruluk metssiga, siis kui sul on selleks luba olemas, ei tohi sa enne ka ulukit selle

tabamise kohast liigutada kui loale on tehtud märge uluki tabamise kohta, on märgitud uluki

tabamise piirkond, kuupäev ja uluki sugu, lisaks sellele kannab selle uluki tabaja sinna jahiloale

ka allkirja tõendamaks seda, et see uluk on tabatud. Antud hetkel olid mõlemad load tühjad ehk

siis neid lube ei olnud täidetud. Jahimajas tegi kindlasti ühe foto R. sõnade kohaselt tema poolt

kütitud metssea rümbast. Kinnipidamise kohaks oli xxx jahipiirkond ja see ei ole Muhu, seal

Muhu jahiloaga lasta ei saa. Tunnistaja K. jahilube ei vaadanud, ei tea, kas temal oli luba selles

piirkonnas jahti pidada. Ühisjahi nimekirja ei näinud, seda ei olnud kohapeal ega jahimajas. Ei

öeldud, kes veel ühisjahil osalesid, teab, et A. J. on xxx jahiseltsi juhataja, A. K. nimi ei ütle

midagi ja neid jahimajas ega terve öö jooksul ei näinud. Alkoholi tarvitamist ei kontrollitud, R.

ise väitis, et oli alkoholi tarvitanud ja ainuke tunnus oli alkoholilõhn väljahingatavas õhus,

politsei indikaatorvahendiga seda ei kontrollinud.

Tunnistaja D. A. kohtuistungil selgitas, et K. R.ga oli kokkupuude, kui oli tööl Kuressaare

politseijaoskonnas

piirkonnapolitseinikuna

Keskkonnametiga

ühisel

operatsioonil

jahikontrollil, kui talle helistas J. H., palus tulla kohale, kus oli kinni peetud sõiduk, kus oli

joobekahtlusega jahimees. Sõitis sinna kohale koos kolleegiga, Keskkonnaameti inspektorid

suunasid nad kahe jahimehe poole, kellest üks oli kohtusaalis viibiv isik ja kellega ta siis

põgusalt vestles õues, välitingimustes ja joobeseisundit ei tuvastanud. Tema käitumine oli

normaalne, tema aja ja koha taju oli selge, joobeseisundit ei tuvastanud, mis oli ka see põhjus,

miks neid sinna kutsuti. Rohkem ei ole tal selle isikuga kokkupuuteid, ei ole enne olnud ega ka

pärast olnud. R. jahitulirelva ega suuruluki jahiluba ei näinud, neid kutsuti sinna joobeseisundit

tuvastama ja vestles isikuga vaid sõiduki juures. See, kus nad viibisid, ei olnud sündmuskoht,

vaid peatamise koht. Tema ise mingeid protokolle seal ei teinud. Ta kutsuti sinna J. H. poolt,

kes on Keskkonnaameti Saaremaa juht, täpset ametinimetust ei oska öelda, nemad kutsuti sinna

joobeseisundi tuvastamiseks ja kontrollisid ka relvalubasid ja relvade omamise õigusi, ei

mäleta, kes need esitas, kas need oli Keskkonnaameti ametnike käes. Relvaluba võrdlesid

relvaregistri andmetega, kas õige isik ja kas luba on kehtiv. Vaatlesid ka kahte relva, kuid ei ole

kindel, kas selle isiku relv ka seal oli. Ei mäleta, kas nägi ka relva, mille küljes on summuti.

Kliinilise pildil järgi otsustasid, et joobeseisundile viitavaid tunnuseid isikul ei olnud,

indikaatorvahendit või tõenduslikku alkomeetrit ei kasutatud. Tema ise alkoholilõhna ei

tundnud, seisis isikust mõne meetri kaugusel ja meesterahvas oli temast ka pikem. Võib eksida

aga arvab, et relvad kuulusid K.le või teisele härrasmehele, kellega ta koos oli.

Kohtuistungil selgitas tunnistaja K. K., et 29. jaanuaril vastu 30. jaanuari olid koostöös

Keskkonnainspektsiooni inimestega ühispatrullis ja neid kutsuti sinna seoses sellega, et ühel

jahimehel väidetavalt tunti alkoholilõhna suust, neid kutsuti seda sinna kontrollima. Sõitsid

kohale ja siis osutati selle inimese poole, kellel siis väidetavalt see alkoholilõhn suust tuli, teine

patrullpolitseinik küsitles teda, ta tunnistas, et jah ta oli ühe lonksu võtnud kadunukese

mälestuseks või mis see jahitraditsioon neil on ja sellega nende toimingud seal ka piirdusid,

sest nemad ei tuvastanud alkoholijoobe tunnuseid. Muidugi lõid inimese nende autos olevast

Apollo programmist läbi, et vaadata inimese andmeid ja see oli ka kõik. R.ga rääkis teine

patrullpolitseinik, tema seisis seal kõrval, kuulis seda vestlust. Nad olid kõrvalteel ja R. auto

paiknemist ei oska seletada. Kui sinna jõudsid, R. asukohta ei oska öelda, seal olid

Keskkonnainspektsiooni inimesed, kes nad sinna välja kutsusid ja veel üks jahimees. Ei ole

kindel, kus Keskkonnainspektsiooni inimesed ja jahimehed täpselt olid. Patrull üldse

toimingutesse ei puutunud, relvi, jahilube ei vaadelnud, ei ole nende pädevuses. Ei mäleta, et

talle oleks öeldud lause, et tal on õigus viibida sündmuskoha vaatluse juures ja teha selle kohta

avaldusi ja märkusi, mis protokollitakse. Tema seal mingeid protokolle ei koostanud. Relvaload

lõid Apollo andmebaasist läbi, relvanumbri järgi kõiki relvi ei kontrollinud, kuna kõiki relvi

polnud kaasas, vaatasid kui palju relvi on ja mis relvad seal olid. Tunnistaja tegi pilte relvadest,

mis olid auto pagasnikus, ei mäleta millise auto pagasnikus, Sellel õhtul oli kindlasti kaks

Keskkonnainspektsiooni ekipaaži, aga kas nad olid ühe või kahe autoga, ei mäleta. Seal

alkoholilõhna ei tundnud, otsustasid vaid kliinilise pildi järgi, indikaatorvahendit ega

tõenduslikku alkomeetrit ei kasutanud, sest neid ei saagi enne kasutada, kui on joove visuaalselt

tuvastatud, aga nad ei näinud mitte ühtegi tunnust. Ühtegi relva ei vaadanud ega tuvastanud,

tegi ühest relvast vaid pildi, miks pilti oli vaja teha, peab küsima Keskkonnaameti käest.

Sündmuskohal oli pime, öö, sadu ei olnud, suhteliselt selge, külmamiinuseid oli vähem kui -

10, plussis ei usu, et oli, ei mäleta, et oleks ka tugev tuul olnud.

Tunnistaja A. J. selgitas kohtuistungil, et tema nende intsidentide juures otseselt ei olnud, aga

viibis koos K. R. ja K. K.ga ühisjahis ja pärast alles sai teada, mis seal toimus. Jaht toimus

eraldi, tema oli A. K.ga eraldi, K. ja R. olid eraldi, pidasid metssea jahti. Oli talv, külm, lumi,

päeval oli veel olnud ka ühisjaht, suurem ühisjaht, seal oli juba 30-40 inimest ja see oli

veidikene jätkujaht, tegid uue ühisnimekirja. Tema käes olid load, nimekiri, tema oli jahi

juhataja. Mis toimus Keskkonnaametnikega, selle juures tema ei viibinud, sai sellest alles

hiljem teada. Täpsetest kellaaegadest või mis mingil hetkel toimus, sellest tal informatsioon

puudub. Igatahes kuskil südaööl lõpetasid jahi, sest teiste partnerite, R. ja K., telefonid ei

vastanud, läksid laiali, lõpetasid jahi ära. Tunnistaja on jahiseltsi juhatuse liige ja esimees.

Järgmisel päeval oli Keskkonnaametiga kokkupuude, otsisid neid, et esitataks dokumendid. J.

H.ga on olnud põgus kokkupuude, on käinud paaril korral jahipidamist kontrollimas.

Kollektiivse jahi nimekirjad ja load olid tema käes, tema oli jahi juht. Kõigepealt kirjutab jahi

juhataja oma nime ja allkirja, teised kinnitavad oma nime ja allkirjaga, et nad teavad ühisjahi

reegleid, kus see toimub, mis toimub ja mida lastakse, seekord oli selleks metssiga. Esimese

ühisjahiga alustasid hommikul kell 9, järgmisega siis kui oli veel valge, hämaras. Jahiga, kus

osalesid ka R. ja K., alustasid õhtul, xxx jahimeeste seltsi maadel, neljakesi alustasid Loona

kandist, kus koostasid ka jahi nimekirja. Tunnistajal olid seljas jahiriided, kuna on koeramees

siis punase-rohelise kirjud. Ei mäleta, mis teistel seljas oli, aga reeglite järgi peab olema autost

väljas olles punane vest, autos võib riided ära võtta. K. ja R. pidid jääma Loona kanti, nemad

edasi sõitma, täpseid kokkuleppeid ei olnud, ühe korra telefoni teel rääkisid aga ei mäleta, mis

kell. Ei mäleta mitu jahiluba jahinimekirjale märgitud oli, aga üks kindlasti, üks peab olema.

Sel õhtul ei küttinud midagi, seda, kas teine jahiseltskond küttis, ei tea, teda pole teavitatud.

Kui jahimajas olnud siga oli R. oma, siis järelikult R. selle sinna tõi, kõigil seltsi liikmetel on

jahimaja võti olemas ja neil on õigus seda kasutada, ei ole keelatud ulukeid jahimajja tuua.

Tunnistaja käes olid ühisjahi nimekirjad ja jahiload, kuna tema tavaliselt kirjutab jahiseltsis

jahilube välja, siis mapi vahel oli kümmekond suuruluki luba, tema enda nimel. On MTÜ xxx

jahimeeste seltsi esimees ja MTÜ Kihelkonna jahimeeste seltsi juhatuse liige. Teise ühisjahiga

ei alustanud mitte hiljem kui 19, ei oska täpset aega öelda. Punaseid veste on erinevaid, ise

kasutab Härkilä vesti ja ei vaata, millised riided teistel on aga arvab, et neil olid reeglite kohaselt

vestid seljas, sest tavaliselt, kui kirjutavad jahinimekirjale alla siis peavad vestid seljas olema,

see on tema poolt nõutav.

Tunnistaja A. K. selgitas kohtuistungil, et igal aastal paar korda peab K. R., K. K. ja A. J.ga

ühisjahti, võis ka selle aasta jaanuaris. Igal kuul reede, laupäev, pühapäev on jahil. Ilmselt

pidasid neljakesi käesoleva aasta jaanuaris jahti, kui on ühisnimekiri olemas, siis on koos

nendega jahti pidanud. On võimalik, et pidasid koos jahti, kuna situatsioonid korduvad tihti

aastate jooksul, siis lõpuks ei mäleta. Ei mäleta, kas 29, 30, 31 jaanuar, kui see langeb nädala

lõppu, siis on pidevalt jahil. Tuleb meelde, et on neljakesi jahti pidanud, ise on Harjumaalt pärit,

sellepärast ei oska öelda, mis koht see Saaremaal täpselt oli. Tema oli koos A. J.ga, kuna tema

teda kutsub. Jahiga võisid alustada päeva lõpus, seajahti alustatakse pimedas. Temal endal teise

sõidukiga ühendust ei olnud, J. on pealik, temal on ühendused. Temale endale kui mitte liikmele

jahiluba väljastatud ei olnud. Nemad J.ga ühtegi ulukit ei tabanud, jahiga lõpetasid päris hilja,

võis olla 10 aeg kui jahipiirkond ära lõppes aga see ei tähenda, et jaht ära lõppes. Tema jaoks

lõppes jaht ära siis kui ta relva kotti pani. Õhtul enam R.d ja K.t ei näinud, nägi siis kui

jahinimekirjale pidi allkirjad panema. Probleemist Keskkonnainspektsiooniga kuulis J.lt, sai

aru, et asi oli üle paisutatud ja kahte jahimeest kontrollis palju inimesi. Olid xxx jahiseltsi

piirkonnas, piire ei tea, seda ütles talle jahi juhataja. See, kui ühe jahimehe jaoks jaht lõppeb, ei

tähenda, et jaht ära lõppeb, selleks peab jahi juhataja jahi lõpetama. Ei tea kuidas see täpselt

käib, teeb mingi märke. Ise ei ole jahi juhataja olnud. Kui ühisjaht on lõppenud, siis jahi juhataja

loeb rümbad kokku ja teeb aruande, kui asi lõppeb öösel, ei ole mõtet kõigil kokku tulla, siis

tullakse kokku kui on pidulik lõpetamine. Arvab, et sel päeval võis hommikul ka veel mingil

jahil olla, samal saarel, jahilisi võis olla 6-7, kui see oli reede. Laupäeval, pühapäeval on suured

seltskonnad. Ühisjahil piisab punasest vestist aga võib olla ka punane jope. Kui nimekiri

koostatakse, siis vähemalt J. juures panevad kõik vestid selga. Seda, mida pärast tehakse, kas

võetakse vestid ära, ei saa J. kontrollida, aga jahi alguses on kõik paigas.

Tunnistaja K. K. selgitas kohtuistungil, et 29. jaanuaril vastu 30. jaanuari öösel pidasid teiste

jahimeestega koos ühisjahti metsseale xxx jahiseltsi jahimaadel, mille liikmed nad on. Sellele

ühisjahi nimekirjale oli kantud tema isiklik metssealuba ja hirveluba, pidasid ühisjahti tema

metssealoa alusel metsseale. Kell võis olla kolmveerand 12 kui nad liikusid, nemad olid oma

autoga Loona mõisast ida pool ja teised jahikaaslased olid Loona mõisast lääne pool, neil olid

piirkonnad ära jaotatud. Sõitsid autoga ringi, vaatasid jälgi, otsisid metssigu ja küttisid neid,

eesmärk oli neid küttida ja selle jahipidamise käigus nägid metssiga, pidasid auto kinni, lülitas

mootori välja, kaasjahiline K. R. võttis püssi ja hakkas seda metssiga tulistama, sest vastavalt

jahieeskirjale § 7 lg 2 on lubatud seisva mootoriga sõidukist tulistada metssiga ja küttida

metssiga. Aga nad ei saanud seda oma tegevust lõpuni sooritada sellepärast, et nad märkasid

otse auto ees paarikümne meetri kaugusel mingeid tulesid, mingit autot. Katkestasid tegevuse,

et välja selgitada, mis liikumine, mis tuled, kas nad on nende kaasjahimehed. Liikusid vaevalt

võib olla kümmekond meetrit edasi autoga, kui tee oli blokeeritud, korraga olid auto ümber

mingid kombinesoonidega isikud, kellest osa kandis siniseid kombinesoone, osa kandis rohelisi

kombinesoone, ennast nad ei tutvustanud. Rohelise kombinesooniga isikul oli kuulivest, mask

ja käsirelv. Algul arvas, et tegemist on politseinikuga ja teistel isikutel olid sinised

kombinesoonid seljas, ükski isik ennast ei tutvustanud, oma tegevust ei selgitanud, küll aga

hakkasid nad karjuma ja neilt dokumente nõudma. Siis mõtles, et äkki on siis politseikontroll

või on keskkonnainspektorid või, ei osanud nagu seisukohta võtta, kes nad on, sest keegi ei

tutvustanud ennast, keegi ei näidanud ametimärki, keegi ei rääkinud, mida nad kontrollivad,

mis selle tegevuse eesmärk on ja siis nad tegid niimoodi, et sinise kombinesooniga isik oli

vahetult tema juhi akna läheduses, rohelise kombinesooniga isik oli teisel pool, siis nad

vahetasid omavahel kohti ja mõlemad nii sinine kombinesoon kui ka roheline kombinesoon

karjusid, üks karjus, et näidake käsi, teine karjus, et ärge liigutage, esimene karjus, et näidake

dokumente, teine ütles, et käsi, dokumente, ärge liigutage, näidake käsi, näidake dokumente ja

seda tehti väga valju häälselt, karjudes ja intensiivselt. Nemad võtsid välja ID kaardid, istusid

liikumatult autos, olid valmis neid ID kaarte näitama, siis tema akna äärest jooksis see rohelise

kombinesooniga isik R. poolse kõrvalistuja akna juurde. Kalev andis oma ID kaardi tunnistajale

ja hakkas piipu süütama, selle piibu süütamise käigus kukkus tal tikutoos jalgade vahele maha,

sel hetkel K. sirutas käe jalgade vahele, et tikutoosi maast võtta. Auto uksed oli lukus ja klaasid

oli kinni, aga K. tahtis piipu teha ja tema aken oli ülevalt üks 10-20 cm avatud umbes ja nüüd

sellel hetkel kui K. pistis käe oma jalgade vahele, et tikutopsi maast üles võtta, see rohelise

kombinesooniga isik kuulivesti ja käsirelvaga torkas oma käe aknast sisse, võttis seest poolt

autoukse lukustusest lahti, tõmbas autoukse lahti, siis tunnistaja nägi, kuidas ta füüsilist jõudu

kasutades haaras R.l kinni käest ja kaelast, rebis jõuga ta autost välja ja lükkas ta jõuga auto

ette esiratta kohale. Peale seda ta karjus, et pange käed kapotile. R. küsis, mis asja ja selle peale

see rohelises kombinesoonis isik karjus, kui te ei pane käsi kapotile, ma kasutan teie suhtes

jõudu. See oli nagu selge ja valjuhäälne ähvardus. Lõpuks R. pani käed kapotile, kinnastama

käed, arvab, et külma võis olla umbes 9 kraadi, jaanuarikuu, lumi oli väljas, tuul puhus, see võis

olla päris ebameeldivalt külm, kui kinnastama käed kästakse suruda vastu plekist auto kapotti.

See rohelise kombinesooniga isik jätkas, karjus oma käsklusi edasi, R. allus nendele

korraldustele, käsklustele, siis tuli temale korraldus, sinise kombinesooniga isik käskis tal välja

tulla. Nüüd teab, et see sinise kombinesooniga isik oli inspektor Timo Tamm ja rohelise

kombinesooniga isik oli inspektor E. T. Neil kästi tulla auto ette, temal kästi seista vasaku

esitule ette ja R.l kästi seista parema esitule ette liikumatult ühes kohas, sellest kohast ei lubatud

neil lahkuda. Sel ajal kui Tamm valvas neid, et nad seisaksid liikumatult seal esitulede ees,

võttis inspektor T. autost nende käest luba küsimata nende jahirelvad ja viis lähedal asuvasse

inspektorite autosse. See inspektorite auto võis umbes 15m eemal olla vasakul küljel, otse ees.

Peale seda endiselt neil ei lubatud lahkuda sealt auto eest, esitulede eest, inspektor T. ja

inspektor Tamm otsisid auto läbi, võtsid sealt ära kõik jahirelvad, mis nad leidsid,

padrunitaskud, padrunivööd, padrunisalved, kõik, mis oli seotud relvadega nad võtsid ära, viisid

inspektorite autosse. Nemad seisid liikumatult auto ees edasi, neil ei lubatud sellest kohast

lahkuda, seejärel asusid nad kontrollima nende jahidokumente, ID kaardid olid juba esitanud,

pärast seda ta esitas metssea ja hirve laskmise loa, mis olid personaalselt tema isiklikud

suurulukite laskmise luba, siis laskekatse ja jahitunnistuse olemasolu, relvaloa olemasolu ja

aastamaksu olemasolu kontrolliti elektrooniliselt. Kui nad seal auto ees seisid, siis inspektor

Tamm küsis, mis te seal teete. Ütles, et peavad ühisjahti, selle peale inspektor Tamm ütles, et

ei, te ei pea, tunnistaja arvas, et peab ikkagi, et neil on jahinimekiri, nad on ühisjahis, peavad

metssea jahti ja siis nad nõudsid tema käest jahinimekirja, aga jahiseaduse § 31 sätestab seda,

et ühisjahi nimekirja koostamise kohustus on ikkagi jahi juhatajal ja jahinimekiri on jahi

juhataja käes. Tema ei olnud selles jahi juhataja, temal ei saanud jahinimekirja olla ja ta ütles,

et nimekiri on jahi juhataja käes, tema ei ole jahi juhataja. Jahi juhataja oli A. J. ja nimekiri oli

tema käes. Siis kui dokumentide kontroll oli lõppenud, siis inspektorid vahetasid omavahel

mingisugust informatsiooni, nad kuulsid, et keegi ütles, et dokumendid on korras. Nad teadsid

ise ka, et neil on kõik dokumendid korras, et neil on kehtivad jahitunnistus, relvaluba,

laskekatse, 10 eurone aastamaks on tasutud, et absoluutselt kõik jahipidamiseks vajalikud

dokumendid on olemas, kaasaarvatud suuruluki laskmise luba ja kui nad seda kuulsid, et

dokumendid on korras, siis ta ütles inspektoritele, et dokumendid on kontrollitud, et kas nad

võivad nüüd jahti edasi pidada. Inspektorid ütlesid, et ei, te peate menetlust taluma, keegi ei

selgitanud talle poole sõnagagi, mis menetlus käib, mis selle menetluse eesmärk on, miks ta

seda taluma peab. Õhkkond oli äärmiselt pingeline ja närviline, kõiki korraldusi nende suhtes

anti karjudes, see oli nagu väga ebaharilik. Olles olnud jahimees rohkem kui 30 a, kontrollitakse

tavaliselt neid rutiinse kontrolli käigus keskkonnainspektorite poolt mõnikord aastas 3, 4, 5

korda. See toimub tavaliselt rutiinse haldusmenetluse korras, kus kontrollitakse dokumente,

vahetatakse omavahel informatsiooni ja tavaliselt õhkkond on lugupidav, sõbralik, rahulik,

asjalik. Esimest korda jahimehena, kogu oma jahimehe praktika jooksul oli olukorras, kus tema

peale karjuti, tema ütlusi ei võetud vastu, tema juttu ei usutud, sunniti seisma häbipostis auto

ees, keelati sellest kohast liikuda ja kästi pikemat aega selles häbipostis seista. See seismine

kestis tegelikult seal auto ees enam-vähem tund aega, tund aega seisis, tal ei olnud jopet seljas,

tegelikult tal on paks jope, millele on ka punane vest peale kinnitatud, mis oli väljas liikumiseks

ja autost välja tulemiseks, see oli auto tagaistmel. Tal ei lubatud kohalt liikuda, järelikult ei

saanud ka riideid panna selga, lihtsalt seisis ja külmetas auto ees, jahti edasi pidada ei lubatud,

menetlust pidi taluma. Siis see olukord läks veel hullemaks selles mõttes, et kui ta küsis oma

kaasjahiliselt R.lt, et mis nad siis teevad, kaua seal seisavad, pool tundi juba, siis inspektor

Tamm valjuhäälselt karjus, et omavaheline suhtlemine on keelatud. Huvitav küll, et millise

seaduse alusel, ta on jahieeskirju ja relvaseadust lugenud, on jahiseadusega kursis, et huvitav,

millise seaduse alusel nad keelevad jahikaaslaste omavahelise suhtluse. Selle peale inspektor

Tamm ei vastanud, lihtsalt eemaldus. Kuna see õhkkond oli jätkuvalt väga närviline,

inspektorid karjusid nende peale, siis küsis inspektor T.lt, et vabandage, et on siin ohutase väga

kõrge ja olukord on väga närviline, mis see ohutaseme neil siin kõrgeks ajab, et relvad on ära

võetud, relvad on autos, dokumendid on kontrollitud, kõik on korras, mis neil selle ohutaseme

nii kõrgeks ajab, et nad peavad nende peale karjuma. Selle peale inspektor T. vastas: sest teil

on relvad, jälle karjudes. Eestis on 14 tuhat jahimeest, neil on kõigil relvad, relvade omamine

ei tõsta iseenesest ühtegi olukorda ega ohutaset kõrgeks. Jäi täiesti arusaamatuks, mida

inspektor T. selle vastusega üldse mõtleb. Nende jahirelvad olid ammu inspektorite autos, kui

jätkus see karjumine ja nende alandamine, sest selles häbipostis seismist ta ei saa teiste

sõnadega nimetada. Kui on kõik jahidokumendid korras, on oma jahimaadel, on xxx jahiseltsi

liikmed, on xxx jahiseltsi maadel, jahimaadel neile väljastatud suuruluki küttimislubadega, siis

inspektorite puhul selline räige, üleolev, solvav ja agressiivne käitumine, emotsionaalselt väga

solvav oli seda taluda. Nad seisid seal auto ees edasi, aega oli kulunud juba 45 min - 50 min,

oli külm, inspektorid käisid pidevalt seal autos, kus olid relvad, nõu pidamas, kahekaupa ja

kolmekaupa ja neljakaupa aga kogu aeg üks inspektoritest, tavaliselt inspektor Tamm siis

valvas neid, et nad ei liiguks kohalt. Üks inspektoritest alati valvas, seisis lähedal ja hoidis silma

peal, ülejäänud inspektorid käisid siis nõu pidamas, vahepeal istusid autos, vahepeal pistsid pea

autost sisse, mida nad seal pidasid nõu, mida nad seal rääkisid, ei tea. Lõpuks kui nad olid

peaaegu tund aega oodanud saabus kohale politsei. Politsei küsis, et kes teil siin vanem on ja

mis toimub ja siis T. oli vist sellel hetkel vanem ja inspektorid ütlesid, et kontrollime jahimehi

ja soovime kontrollida nende alkoholijoovet. Teda pandi puhuma, puhus välja 0,000 promilli,

oli täiesti kaine, samuti oli täiesti kaine kaasjahiline R. Kui samal hetkel saabus kohale ekipaaž

veel kolme inspektoriga, kelleks oli J. H., V. V., J. K. ja üks inspektoritest, ilmselt V. küsis, et

mis te siin seisate auto ees. Ütles, et vabandage, tal on keelatud sellest kohast lahkuda, on kästud

seista siin ühes kohas liikumatult ja on seda teinud juba tund aega ja külmetanud tuule käes.

Siis selle kohta V. ütles, et ei-ei nii see ei ole, see ei ole nii, istuge autosse, pange auto mootor

käima, istuge soojas. See oli esimest korda kui sai tunni aja jooksul sooja. Siis nad pidasid seal

omavahel nõu ja kuna joovet neil ei tuvastatud, mõlemad olid kained, siis inspektorid otsustasid

neile relvad tagasi anda, läksid nende inspektorite autosse, võtsid oma relvad, viisid autosse.

Peale seda inspektoritel oli soov minna Kihelkonna jahimajja eelnevates jahtides kütitud

ulukeid vaatlema, mida ta neile võimaldas. Sõitsid jahimajja, kus ka R. kütitud metssiga rippus

ja inspektorid pildistasid seal, midagi askeldasid aga rohkem seal midagi ei küsinud, kell oli

juba pool 2 öösel. Peab vajalikuks lisada seda, et enne seda ühisjahti, siis nad selles jahimajas

kahekesi R.ga soolestasid selle metssea ära, panid sooled spetsiaalsesse konteinerisse ja tema

võttis ampulli, millega võetakse vereproov. Alati kõikidelt kütitud metssigadelt võetakse

ampulliga vereproov, mille alusel kontrollitaks, kas see siga on nakatunud aafrika sigade katku

või mitte. Mäletab selgelt, et olid seal jahimajas, tema käes oli ampull vereprooviga, sulges

selle ampulli hermeetiliselt, võttis laua pealt markeri ja kirjutas ampullile R. metssea loa kolm

viimast numbrit ehk siis R. seisis tema kõrval, tema käes oli metssea laskmise luba, tema ütles

sellelt loalt kolm viimast numbrit, tunnistaja kirjutas markeriga selle ampulli peale ja pani

ettenähtud kohta, on üks koht, kuhu nad panevad ampullid. See oli siis enne nende ühisjahti,

markeerisid ära, panid ampulli oma kohta ja siis läksid ühisjahti pidama. Eelnevalt kütitud

metsseaga oli neil see kohustuslik protseduur tehtud, lisaks sellele võtsid muidugi trihhenoloosi

proovid ka, 100 g liha erinevatest kohtadest, vaheliha ja põseliha ja pehmet liha ka, panid selle

kilekoti selle ampulli kõrvale täpselt, mis oli markeeritud R. loa jahiloa numbriga. Siis läksid

ühisjahti pidama. Kui inspektorid tulid jahimajja, kell oli umbes pool 2 öösel, inspektorid

mingeid küsimusi enam ei esitanud, pildistasid neid ulukeid ja läksid minema. Temale

teadaolevalt sel öösel mingeid protokolle, vaatlusi, võtmisi ei vormistatud. Talle ei selgitatud,

et tal on õigus viibida sündmuskoha vaatluse juures ning teha selle kohta avaldusi ja märkusi,

mis protokollitakse. Õigusi ja kohustusi ei tutvustatud. Anti ainult ülekuulamise kutse, mille

pöördel oli kirjutatud, aga see oli toimingute ja menetluste lõppedes, vahetult enne jahimajja

sõitmist, paluti kuhugi alla kirjutada. Anti kutse, kuhu oli midagi kirjutatud, aga üksikasjalikult

mingeid õigusi ei tutvustatud. Nägid vilksamisi metsa ääres metssiga, neil oli positsioon, R.

oleks saanud enda poolt teha lasu, R. võttis püssi, hakkas lasku sooritama, tema jättis auto

seisma, lülitas mootori välja. R. ei jõudnud tulistada, kuna tunnistaja ütles stopp, mingid tuled

olid ees, katkestasid tegevuse, et teevad kindlaks enne kes need seal on, nende jahimaal metsade

keskel kus kilomeetrite raadiuses ei ole ühtegi elamut. Teised jahimehed olid teisel pool Loona

mõisa, ehk 3-5 km eemal. Inspektor Tammega on tunnistaja kohtunud juba 2020 teise

menetluse raames, teda määrati seal jahiseltsi poolt volitatud esindajaks, menetlus on toppama

jäänud. Viimase kahe aasta jooksul on xxx jahiseltsi väga intensiivselt kontrollitud ja arvab, et

see on J. H. isiklik kättemaks jahiseltsile teatud põhjustel. Põhjusteks võib olla see, et H.le ei

väljastatud suuruluki luba ametniku poolt, kes jahiseltsiga tihedalt seotud on ning see, et

jahiselts ei olnud nõus H. ühte sõpra liikmeks võtma. Leiab, et see ei ole päris tavapärane

jahijärelevalve, kui kahte jahimeest saadetakse kontrollima 7 keskkonnaametnikku, vaid see

on karistusekspeditsioon. Rääkis sellest ka Keskkonnaameti peadirektorile, kes tema ees

vabandas ja palvele sisejuurdlus teha vastati, et seda nad algatada ei saa. Sel õhtul järelevalvet

teostanud ametnikud olid pärit üle Eesti erinevatest piirkondadest. Tema ise võttis kolmest sel

päeval toimunud jahist osa vaid õhtusest, Muhu jahist ei tea. R.ga sõitsid koos Tallinnast

Muhule, seal toimunud jahil osales R. üksi. Koos sõitsid Saaremaale, R. kütitud siga oli autos.

J. ja K.ga kohtusid Loona mõisa juures, kus kirjutasid jahinimekirjale alla. Tegid seda väljas,

mäletab, et oli külm ja tuuline, kuna pastakas ei tahtnud hästi kirjutada. Jahinimekiri jäi J. kätte,

kelle olid valinud jahi juhatajaks ja tema kätte jäid metssea ja hirve laskmise load, mille

numbrid olid kantud jahinimekirja. Peatumismärguannet ei mäleta, üks auto oli risti ees ja

inimesed seisid neil lihtsalt ees. Ei tea, kas R. relv oli enne juba laetud kui hakkas siga tulistama

ega seda, kas pärast lasu mitte sooritamist ja liikuma hakkamist ka relva tühjaks laadis,

tunnistaja sõitis autoga ja tegeles sellega. R. poolne aken oli irvakil, tema poolne aken kinni.

Suheldi läbi kinnise akna, karjuti nende peale näidata dokumente, hoida käsi paigal, karjuti

mõlemalt poolt ja ei olnud aru saada mida nad peavad tegema. Tema vastas, et tema ei ole jahi

juhataja, temal ei ole nimekirja, inspektorid võiksid seda teada, et nimekiri on juhataja käes. Ei

mäleta, kas ütles jahi juhataja nime. R.d ei pandud puhuma, vestles inspektorite ja

politseiametnikega, ta oli täiesti kaine.

Tunnistaja A. J. selgitas kohtuistungil, et teab, et asjas on küsimus K. R.le väljastatud metssea

jahilubades, et kas need olid väljastatud enne seda juhtumit. Nii tunnistaja kui R. on Muhu

jahiseltsi liikmed. Perioodil 28-30 jaanuar jahil ta ei osalenud, aga saab tunnistada seda, et selle

loa andis välja enne seda. R. teatas, et tabas metssea ja saatis ka maha kantud loast koopia.

Originaal on temale teadaolevat Keskkonnaametis, tema seda kätte saanud ei ole. Tagasi jõudis

ainult teine luba, mis oli välja antud ja on realiseerimata. Väljastas R.le load 28.01.2021, kes

käis neid välja võtmas Muhu jahiseltsis, teavitas 29.01 õhtul, et üks luba on realiseeritud, teine

jäi üles ja, et on selleks korras Muhu saare peal lõpetanud jahi pidamise. R. tuli lubadele

kindlasti üksi järgi 28.01. Sellest juttu ei olnud, mis realiseeritud loa alusel lastud seast sai. Igal

grupil on oma nahastamiskoht, üldist kasutamiskohta pole, R. kuulub Koguva gruppi, kelle

nahastamiskoht on Rootsivere külas tema teada, Muhumaal. Tema teada igal küttijal on õigus

otsustada, kus jahisaaki puhastab, põhikiri ei näe ette kuhu konkreetselt viima peab. xxx

jahiseltsiga on R.l tema teada nii palju seost, et on kuulnud, et kuulub sinna nimekirja, rohkem

ei tea.

Menetlusalune isik K. R. selgitas kohtus, et on Muhu kodanik, elab Muhus ja on viie Eesti

jahiseltsi liige, osades asutajaliige, on ka mandril veel kahes jahiseltsis ja Saaremaal kolmes

kokku. Tal on söödaplats Muhus, Muhul on eesti kõige suurem riiklik tellimus üldse, selleks

aastaks tuleb küttida 855 siga ja kogu Saaremaal tervikuna peab 1000 siga küttima, et see katku

piiramises oma rolli täidaks. Selle söödakoha jaoks võtab pidevalt jahilubasid. Tollel päeval,

kui tulid uuesti Saarde tagasi, nädalas 3-4 korda sõidab Tallinnasse töö asjus ja tuleb õhtuks

tagasi, tuli temaga ka K. jahile kaasa, kes läks tema äia juurde, kui ise läks vaatama, mis toimub.

Tal õnnetus see siga küttida, mille tulemusena selle sea loa maha märkis ja neil on isegi Muhus

selline korraldus kuna arv nii suur, et peavad märkima peale ka väga täpselt

positsioneerimiskoordinaadid, seda sellel põhjusel, et kui juhuslikult juhtub midagi sellist, et

on katkuline, siis teataks hakata vastavaid abinõusid tarvitusele võtma. Õnneks Muhu saarel

positiivseid katku tulemusi ei ole, on ainult olnud läbipõdemise näitudega vereproovid. Selle

sea otsustas ta tõesti sealt endaga kaasa võtta Saaremaale, sest läksid sinna edasi jahti pidama.

Kaks päeva olid ette nähtud suured ühisjahid, mandri pealt tuli ka palju rahvast sinna, oli päris

kindel, et midagi kütivad. On kaks aspekti, üks väga lihtne on see, et Muhu pundil seal Koguval

on ühe inimese kodus tehtud selline võimalus, kus saab sea taliga üles tõmmata, aga see on tal

mitte köetavas ruumis ja tõesti oli talv ja miinus, siis eelistad seda võimalust kui saad minna

teise kohta, kus saad seda valges ja mugavas teha. See nö OÜ xxx, mis on Kihelkonna xxx ja

ühisnahastamise või soolestamise ruumid, need on väga kaasajastatud, seal on kõik ruumide

koristamise ja pesemise võimalused, on suurepärane ja hästi valgustatud ruum. Teine põhjus on

see, et kui nad järgmine päev saavad saakloomasid, siis nad saadavad need alati minema,

kokkuostjad tulevad, viivad ära suurulukid enamuses ja selle sea puhul, kuna see oli kult, oli tal

selge kavatsus, et laseb sellest teenuse teha, millest ta Rannarootsist, kuhu sai ära saadetud koos

teiste loomadega järgmine päev, sai metssea kotlette. Need on need kaks põhjust, miks ta selle

sinna kaasa võttis. Sõitsid ja temal oli jahisündmus selleks päevaks toimunud, oli ühe looma

tabanud. K. oli väga nagu änksi täis, et lähme teeme veel jahti ja ta helistas seal kõigile ja selline

võimalus oli, võtsid juurde A. J., A. K., Loonas kohtusid, kus selle nimekirja moodustasid, see

oli kõik K. initsiatiiv ja tema tahtmine. See üks üsna tavaline protseduur, kus jahimehed õhtusel

ajal sõlmivad selleks nimekirja, et minna metssea jahile, metssiga on üks neist ulukitest, kes on

pimeda uluk, kes viibib pimedas ainult, kui sõralisi võib kohata varavalges ja valges, siis

metssiga on pimeda aja loom ja sellepärast on ka need seadused või need korraldused ja

võimalus on jahimeestel selle katku pärast, et metssigu tohib küttida mistahes viisil

põhimõtteliselt selleks, et see arvukus alla viia. Sellest on ka need võimalused, et võib autost

lasta, võib kasutada lisatuld, need on riikliku tellimuse täitmiseks ette nähtud võimalused.

Saaremaal on see üsna tavaline, Muhus ka, muidu neid numbreid lihtsalt kätte ei saa. K. oli

roolis, tema oli paremal pool, mis tähendab seda, et neil on vaikimisi tava, et kummal pool loom

on, sellel on õigus lasku sooritada sest, et metsiga erinevalt sõralistest on hästi tundlik ja

närviline selle koha pealt, üks närvilisemaid loomi, see reageerimisaeg, kui sa peaksid juhi

kohalt hakkama välja hüppama, tegelema ja kaotad 2 sekundit ja see positsioonikaotus on

olemas. Seekord oli samaoodi, kahjuks oli see siga tema pool, K. mõistes kahjuks, et tema pidi

selle positsiooni kiiremini realiseerima, K. ei jõudnud isegi relva laadida, on päris kindel selles.

On 25 aastat jahimees ja ei ole mitte kuskilt otsast nii osav relvaspetsialist, laskur, kui seda on

jahikaaslane K., kes on mitmekordne Eesti meister jne aga teda tuntakse ka kiire inimesena.

Äkki K. ütles, et stopp, mingid tuled tulevad neile peale, mõtles A.t ja neid, K. vaatas kohe, et

midagi on nagu valesti, et on politsei hoopis. Ütles, et mis siis, K. otsustas, et läheme sõidame

sinna ära, käivitas auto, sõitsid sinnapoole, nad olid 50m raadiuses, nad olid auto parkinud teele

risti ette ja peatasid neid. Tema poole tuli inspektor E. T. esimesena, taskulamp oli käes, lasi

tema peale, lasi siis autosse ja siis tema suust tuli esimesena selline hüüe: lahtine relv autos,

hüüdis teistele oma kolleegidele, see oli aru saada, tal oli klaas lahti niipalju ja sellest hakkas

pihta. Eelnevalt on istungil ekslikult öeldud, et keegi tema relva nägi, seda ei saanud keegi näha

ja siis hakkas Timo Tamm K. poole peale minema, see kõik toimus niimoodi sekunditega, et

proovi kuidas sa proovid rääkida, kõik käis hästi kähku. Ühe korra sai hoiatuse, et käed

nähtaval, siis K. käest küsiti dokumente, hakkas ka enda dokumente esitama, hakkas

põlvetaskust põlve peal klapiga taskust dokumente võtma, sel ajal vaatas T. läbi esiklaasi

eestpoolt, seisis seal korraks ees, uuesti sisse, ta ei saanud aru vist, mis ta tegi, sai vist uue

korralduse käed nähtavale, mida ta jälle tegi ja siis tegi selle eksliku vea ja hakkas piipu põlema

panema, 20 aastat tõmbab piipu, tal on selline reflektoorne juba see asi, et natukene hakkab

erutuma või ärrituma, siis kui piip on käepärast tõmbab seda ja siis T. pistis käe auto aknast

sisse, avas ukse, tõmbas teda reaalselt välja sealt. Ta on 1,93, T. on 2 meetrit, hästi suur mees,

reaalselt ikkagi väga heas füüsilises vormis, inimesel on taktikaline vest peal, püstol turritab

puusal, menetlusalune isik oskas ainult küsimusi küsida, mis toimub, mitte midagi ei ole teinud

sellist, mille peale peaks reageerima üldse. Paremal õlal elas seljas, ütles, et nüüd käed kapotile,

jõudis selle peale küsida, kas tahab läbi otsida või midagi, kuuletuda, muidu kasutan jõudu,

järgmine küsimus oli selles, et mis ta teinud on, miks selline asi on, et see on talumiskohustus

ja siis korraks läks nagu tähelepanu lõpuks tema pealt hetkeks ära, hakkasid K.ga tegelema, sest

K. istus seal autos, see oli kõik nii ruttu läinud. Korraldus oli seista paigal, mitte liikuda, siis K.

oli ka välja tulnud sealt, vaadati menetlusaluse isiku dokumenti, kõikide dokumendid, kõik

asjad üle, mis kaasas olid, siis T. küsis tema käest esimest korda, et kus jahirelv on. Ütles, et

tema jahirelv on tagaistmel seal asjade all, siis nad läksid auto juurde seda vaatama, tal olid

tõesti tekid, padjad, ei saanud taha kuuti panna, sest seal oli külm ja märg talvisel ajal. Kõik

riided, mis peavad soojas olema, need on salongis, muidu on seal kastis ja siis nad toimetasid

sellega, et nad võtsid need relvad, ise ei näinud, küsis, et see on tema oma, ütles, et jah see on

tema oma, K. oma viidi samamoodi minema. Siis T. ütles, et kavatseb auto läbi vaadata, tegi

oma läbivaatust, küsis asjade kohta küsimusi, menetlusalune isik proovis vastata ja arvestades

olukorda oli üllatavalt rahulik, vastupidiselt K.le, kes ärritus rutemini kogu selle asja peale, oli

näha, et nende vestlus Tammega ei arenenud üldse hästi, K. on teadupärast jurist hariduselt ja

tema oskab küsimusi esitada paragrahvide kaupa kui vaja on, mis õigused ja mis toimub. Pidi

teda vahepeal lausa rahustama. T. vaatas auto läbi, võttis sealt veel teise relva, mis asjasse ei

puutunud, kohvris võib relv olla seal autos taga ilusti, jahis see relv ei osalenud, võttis salve

kuskilt, siis ta võttis padrunid vööga, küsis seal igasuguste asjade kohta küsimusi, tema vastas.

Need asjad olid ära viidud, siis toimus seal mingi arutelu. Siis T. helistas J. H.le, tegi ülevaate,

kõik oli tegelikult selleks hetkeks selgeks saanud, relvad, kõik dokumendid, kõik on korras,

jahipidamise õigus oli olemas, K. nõudis jahipidamise edasijätkumist lausa. J. H. andis selge

korralduse sellele T.le, et kõigil olla paigal, mitte midagi teha, tema tuleb, vaatab ka üle. Seda

said pärast teada, et ta politsei kutsus, seal oli erinevad kaalutlused nagu aru sai. T. rääkis koha

peal, et relvade pärast kutsuti politsei, aga istungil on erinevalt öeldud, et menetlusaluse isiku

pärast, siis see on ekslik. Tegelikult telliti K.le hoopis seda politseid, sellepärast, et ta oli

närviline, ta ei osanud seal võib olla adekvaatselt käituda, sai aru, et midagi teha ka ei ole. Kui

tuli politsei, esimesena suunati K. juurde ja lasti temaga tegeleda hoopis, tema ise oli täiesti

teisejärguline seal. See tumedapealine inspektor tegelikult temaga vestles ja suhtles ja rääkisid

igasuguseid asju seal veel, muude asjade kohta ka. Ta tõesti ei tea, kas T. arvas, et K. oli napsu

võtnud, K. pandi puhuma, 0 tuli välja ilusti. H. tuli politseiga samal ajal, oli 15 minuti kaugusel,

siis ootas seal kuni politsei tuli, samal platsi peal, soovis uuesti auto läbi otsida täiesti

arusaamatutel põhjustel, olid leidnud termosihikud, otsiti tol päeval veel mingeid autosid, neil

ei olnud sellist asja, termosihik on relvaseaduse järgi keelatud asi Eestis, on hakanud viimasel

ajal tekkima tõesti selline trend. Termosihikut tal ei olnud ja H. otsis uuesti auto läbi, tal

küsimusi ei olnud, tõstis asju, vaatas seal iseseisvalt, siis nad vestlesid sellest Muhu seast. Muhu

seaga oli väga lihtne lugu, kõik inspektorid teavad peast seda reeglit, et jahimehel peab olema

ulukiluba esitada sellel ajal kui ta on selles ulukijahis, siis kui ta tabab selle uluki, siis teeb selle

märke, et tabatud uluk ja kui ta viib selle kuskile soolestamisele, samamoodi on selle

jahimehega koos, peab olema see ulukiluba esitada. Nad olid juba ammu teises jahis, uluk oli

üldse teises kohas, seda ulukiluba tal ei pidanudki kaasas olema. Taskus oli ainult üks maha

märkimata luba, selle ainsana esitas H.le, H. on ekslikult esitanud fakte, et esitas talle kaks,

miks ta siis sellest teisest pilti ei teinud. Esitas jahiloa, sellest ta tegi pildi. Siis kui seal jahimajas

ära käisid, sellega on täpselt sama lugu, et kui oleks luba kaasas olnud, sõiduaeg oli 15 min,

oleks saanud igasuguseid märkmeid peale taha, kui oleks tahtmist olnud. Sõitsid sinna

jahimajja, kolmekesi tulid, üks ei tulnud sinna sissegi. See on kõrghooaeg, jahimaja uksed on

lahti, ei ole üldse lukus, seal käiakse kogu aeg sisse, välja. H. küsis, kelle loomad, vastas, et ta

ka ei tea ja ei peagi teadma, seal on selline kodukord, et lased looma, paned vastavasse kohta

pärast, kus vaja on, H. pildistas neid loomi seal sees, lauapeal soris, pildistas seal, läinud nad

olidki, see kõik kestis 3-4 minutit maksimaalselt. Muhu loast niipalju, et järgmine päev olid

päevases ühisjahis ja teda sattusid kontrollima uuesti täpselt samad inspektorid Tamm ja T.

Ütles Tammele selle kontrolli ajal, et mis selle sea loaga, toob selle kuskile, mis teeb sellega,

Tamm ütles, et ta ei tea. Nad käisid pärast tunnistusi andmas, Tammega rääkisid pikemalt

sellest, Tamm andis H. kätte, H. andis korralduse, et helista Muhu jahipealikule, kes selle välja

on andnud, et kontrolli, et kas talle on kaks luba üldse välja antud ja A. vastas telefonitsi, et on

load väljastanud ja ütles, millal. Tamm tegelikult ütles, et kas ta tuleks ütlust andma, A. J. ütles,

et tal vahetuse päevad, ta on xxx kiirabi autojuht ja juba järgmine päev oli uuesti H. korraldus.

Tamm ootas kui Muhu jahiseltsi pealik tuli töölt, soovis näha loaraamatut. Kui H.l oli kahtlus,

et need load on tõesti äkki hiljem peale seda sündmust välja antud, poleks saanud seda

tagantjärgi mingil moel teha, siis seda saab loa raamatu kaudu kontrollida, et kas need load, mis

neil olid, olid tegelikult kõrvuti välja antud, see on nagu vene ajal kopeeri kaudu, jääb nagu jälg

täpselt üks ühele sellest loast, mis välja kirjutatakse, kontsud jäävad. Loomulikult Tamm sai

veenduda, et kõik oli korras ja kõik oli õige. Tal on sama arvamus sellest asjast, et kui meil on

15 tuhat jahimeest, kõik nad on väljastatud relvalubadega, tal endal on 10 relva, relvadega

sõidetakse kogu aeg ringi. Kui Keskkonnaameti inspektor näeb relva, siis ta ei tohi mitte midagi

nagu valesti aru saada, peab normaalselt suhtuma, oleks öelnud ilusti, et näen lahtist relva autos,

palun tulge autost välja, teostan turvakontrolli või midagi sellist, kõik oleksid sellele allunud,

ei oleks mingit küsimust sellega olnud. Midagi läks väga valesti seal. Kindlasti kohe ei olnud

tal seal süüteos ette heidetud relval salves 3 padrunit ja seda salve sinna kinnitatud. Sellesse

relva ei ole võimalik sisestada salve. Selle relva külge ei käi salv, kui oleks nendega koos neid

relvi üle vaadatud, oleks kõigil palju lihtsam seal olnud, oleks mingigi fikseering tehtud, oleks

pildid tehtud sealsamas, kõik see tegevus tehti enne ära ja siis hakati pärast mõtlema, kuhu mida

veel juurde näidata ja mis pilte teha. Tema ei tea, kus padrunid olid kontrollimise ajal, kuna

teda ei olnud juures, ta sai relva tagasi pärast seda kui politsei oli ära käinud. Relva pani kiirelt

tagaistmele, kuna oli just tahtnud siga lasta ja ei oleks olnud sünnis olla relv süles kui politsei

oleks vastas olnud. Lukk oli taga asendise tõmmatud, ei tea, kus padrunid olid, ei tea, kas

padrunid olid padrunipesas, tema seda relva ei näinud sellest hetkest kui ta autost välja tõmmati.

Enne jahipidamist laadis padrunid rauda, sellele püssile paneb otse rauda, salve ei ole. See

jahitulirelv on ühe lasuline, teoreetiliselt on võimalik kinnitada ka rohkem kui üks padrun aga

mitte rauda, on üheraudne. Padrunid saad panna peale, vedru on vastas, mis teda surub ja pealt

lükkad lukuga. Padruni paned käega, need Blaser 93 on sellist tüüpi. H. küsis lastud sea

jahiluba, vastas, et seda ei ole kaasas ja peab olema jahimajas. Jahimajas ei tulnud luba jutuks

ja sellepärast järgmine päev küsis, kas toob selle kuhugi. Ei tea, mis oli jahimajja mineku

eesmärk, neile ei antud selgitusi. Tl 37 fotol olev relv on tema relv, Blaser, see padrun ei ole

rauas, see on selle vedru peal, kaliibriga 7,63 Remington Magnum. Kahe istme vahel on K.

relv, arvab, et kasutas samuti 7mm Magnumit, relvatootjat ei tea. Relv mis oli taga relvakastis

on tema relv, jäänud sinna eelmisest päevast, kuna käis Tallinnas lasketiirus, poolautomaat,

millega teeb trenni. Sõiduki omanik on ettevõte, vastutav kasutaja menetlusalune isik ja tema

asjad vedelesidki autos. Laskeharjutuste tegemiseks oleval poolautomaatsel relval on 3 salve.

Tagaistmel olnud jahirelv on ühelasuline, ei ole poolautomaat, korraga läheb ainult üks rauda.

Kaitsjad kohtulikes vaidlustes leidsid, et väidetav JahiS § 58 rikkumine ei ole tõendatud, kuna

relva võtmine, viimine ja vaatlemine ei ole kontrollitav, käesolevas asjas ei ole ühtegi tõendit,

mis kinnitaks, et K. R. jahirelva 9/123158 küljes oleks olnud salv, milles oli kolm padrunit nagu

väärteoprotokoll seda kajastab. Samuti ei ole kaitsjate hinnangul tõendatud JahiS § 59 süüteo

toimepanemine, kuna asjas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et R. jättis jahiloale nr KU

404628 õigeaegse märkme tegemata, etteheide on tehtud kahe jahiloa osas, millega justkui

nõutakse, et märke oleks pidanud tegema kahele jahiloale. Asja materjalide hulgas on pilt

märkmetega jahiloast nr KU 404628, Keskkonnaamet aga vastavast loast ühtegi märget, fotot

ega jäädvustust teinud ei ole. Kaitsjad leiavad, et ka menetluslikult on tehtud antud asjas palju

vigu, nimelt valitseb menetluse piiritlemisel ülisuur ebaselgus, menetlejatel endal puudus selge

arusaam, mida menetleti. Vastavalt tunnistajate ütlustele saab teha järelduse, et hetkel kui E. T.

nägi autos lahtisi relvasid, saadi aru, et sellega on toime pandud rikkumine ja sellest momendist

käis VTMS § 31 lg 1 järgi väärteomenetlus. Samuti ei tutvustatud menetlusalusele isikutele

tema õigusi ja kohustusi ning ei järgitud nõudeid tõendite kogumiseks. Olulisemate

rikkumistena tuuakse välja isikule tema õiguste ja menetlustoimingute eesmärkide mitte

selgitamist, relva hoiule võtmise ja selle vaatluse korral protokolli mitte koostamist ning sõiduki

läbiotsimise/vaatluse puhul menetlusaluse isiku mitte kaasamine ja selle kohta protokolli mitte

koostamine. Kaitsjad taotlevad tühistada kohtuvälise menetleja 17. mai 2021 otsus ja teha

samas asjas otsus, millega lõpetatakse väärteomenetlus VMS§ 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste

puudumise tõttu ning hüvitatakse K. R.le menetluskulud. Alternatiivselt teha asjas uus otsus,

millega lõpetatakse väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p1 alusel otstarbekuse kaalutlusel ja

jäetakse K. R. menetluskulud tema enda kanda.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis kohtuvaidlustes, et K. R. poolt jahiloa mahamärkimise

tegemata jätmine on tõendatud tunnistajate ja menetlusaluse isiku enda ütlustega. Samuti on

leidnud tunnistajate ning menetlusaluse isiku ütlustega tõendamist, et sõiduki peatamise hetkel

oli K. R. jahitulirelv sõiduki tagaistmel laetud. Väärteo lühikirjelduses on sulgudes märgitud,

et relvale kinnitatud padrunisalves oli kolm padrunit, kuid menetleja peab seda informatiivseks

tekstiks, mis ei oma süüteokoosseisu täitmise kontekstis tähtsust. Väärteokoosseisud on

täidetud, süüd välistavad asjaolud puuduvad ja K. R. on etteheidetavate süütegude

toimepanemises süüdi. Kaitsjate tõstetatud küsimusele, millisel hetkel algas väärteomenetlus,

vastab kohtuväline menetleja, et väärteomenetlust alustati K. R.le kutse väljastamisega ja kõik

sellele eelnevad toimingud teostati riikliku järelevalve raames. Kohtuvälise menetleja esindaja

samas möönab 08.02.2021 koostatud sündmuskoha vaatluse protokolli mitte vastavust KrMS §

83, 84 ja 87 kirjeldusele ja nõuetele. Tunnistajate ütluste lisaks olevad fotod ei ole lubamatud

tõendid vastavalt KrMS § 63 lg 1 ja VTMS § 314. K. R.le tutvustati õigusi ja kohustusi kutse

andmisel, kui V. selgitas, et õigused ja kohustused on kutse pöördel ning kuna R. ei olnud

väärteotoimingutele allutatud, ei olnud õiguste ja kohustuste ettelugemine ning nendest

arusaamisest kindlaks tegemine vajalik. Kohtuväline menetleja taotleb jätta K. R. kaebus täies

ulatuses rahuldamata ning Keskkonnaameti otsus muutmata, menetluskulud jätta poolte endi

kanda.

Kaitsja Tedder lisas repliigi korras, et esimese episoodi puhul ei olnud väide salvest

lakooniline vaid väga spetsiifiline, räägiti salvest ja kolmest padrunist ning Keskkonnaamet on

omaks võtnud, et mingit salve ei olnud. Samuti ei saa Keskkonnaamet siiani aru, millisele loale

nad arvavad, et K. R. oleks pidanud märke tegema, öeldakse vaid, et ühele või teisele loale jäi

märge tegemata.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga,

kuulanud üle tunnistajad ja menetlusaluse isiku ning kaitsjate ja kohtuvälise menetleja esindaja

seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset

tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune

isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo

eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel

kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele

isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas

väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas

lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Esmalt peatub kohus kaebuses toodud etteheidetel menetlusõiguse kohaldamisel. Kaitsjate

hinnangul valitseb antud kohtuasjas menetluste, ehk järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse,

piiritlemisel suur ebaselgus. Nii kohtuvälise menetleja esindaja kohtus kui tunnistajad V., P. ja

T. peavad väärteomenetluse alguseks K. R.le väljastatud kutse esitamist ning enne seda käis

järelevalvemenetlus, tunnistaja T. ütluste kohaselt teostati järelevalvet ja toimingud tehti KorSi

alusel. Samas väärteo protokolli ja otsuse koostanud tunnistaja Timo Tamm andis kohtus ütlusi,

et väärteomenetlus hakkas pihta kui rikkumine ilmsiks tuli, ehk see, et jahitulirelv on laetud ja

tema otsustas algatada K. R. suhtes väärteomenetluse. K. P. aga ei tea, millal väärteomenetlus

algas. Kohus peab kummastavaks olukorda, kus sündmuskohal viibivad Keskkonnaameti

ametnikud saavad erinevalt aru, millise menetlusega on tegu ja milliseid toiminguid läbi viiakse

ja milliseid peab teostama. Kõik sündmuskohal viibinud isikud on öelnud, et kohapeal ei

koostatud mitte ühtegi dokumenti ega protokolli. Ometi näeb korrakaitse seadus (edaspidi

KorS) ka järelevalve menetluses ette selgitamiskohustuse (KorS § 11, HMS § 36), isiku

taotlusel küsitlemise protokollimise (KorS § 30 lg 1), dokumentide nõudmise ja vastuvõtmise

protokollimise üldise asjaajamiskorra alusel (KorS § 30 lg 4) ning vallasasja läbivaatusel on

valdajal õigus juures viibida, sellest peab valdajat teavitama ja selle protokollimine on

kohustuslik (KorS § 49 lg 2, 3, 6). Sündmuskohas kõigi tunnistajate ütluste kohaselt dokumente

nõuti ja autole ning relvadele vaatlus teostati, kuid kuna ühtegi dokumenti ei koostatud, siis

selgelt ei ole järgitud ka KorSis ettenähtud nõudeid. Tunnistajate ja menetlusaluse isiku

ütlustest tulenevalt ei tutvustatud K. K.le ja K. R.le kordagi ka nende õigusi ja kohustusi, ei

haldusmenetluses ega väärteomenetluses. Õiguste ja kohustuste tutvustamise kohustus

vastavalt VTMS § 5, § 19 lasus tunnistajal Tamm hetkel kui ilmnesid väärteo tunnused ja ta

alustas esimese menetlustoiminguga ning tal oli VTMS § 31 kohaselt kohustus alustada ja läbi

viia väärteomenetlus. Kohus siinkohal nõustub kaitsjatega, et väärteomenetluse alguseks oli

hetk kui Keskkonnaameti menetlejad leidsid, et sõidukis on relvad lahtiselt ning laetult ja see

ei ole lubatav, misjärel tuleb menetlustoimingute teostamisel järgida väärteomenetlusele

kohalduvaid norme. Vastavalt VTMS § 58 lg 1 sättele alustatakse väärteomenetlust esimese

menetlustoiminguga ning väärteomenetlus on alanud, kui väärtegu menetlema pädev ametnik

asub tegema toiminguid, kontrollimaks tal tekkinud kahtlust, et toime on pandud väärtegu (3-

1-1-2-06). Kui järelevalvemenetluses tuvastatakse süüteo toimepanemisele viitavad tunnused,

alustatakse vastavalt kas väärteo- või kriminaalmenetlust, mis aga ei takistaks muus osas

järelevalvemenetluse edasist läbiviimist. Seega kui ametnikud tuvastasid rikkumise, siis selle

kontrollimiseks tehtavad toiminguid viiakse läbi juba kohaldatava menetlusseadustiku norme

järgides, käesoleval juhul väärteomenetluse seadustiku normidest lähtuvalt. Keskkonnaameti

ametnikud ei viibinud sündmuskohal vaba aega veetmas, vaid teostasidki just nimelt

jahindusalast järelevalvet, s.t neil oli eesmärk tuvastada võimalikke rikkumisi. Seega pidid nad

ka valmis olema selleks, et tuleb kohaldada nii korrakaitse- ja järelevalve meetmeid kui ka

arvestada väärteo või kuriteo tunnustele vastava käitumise tuvastamisega, mille menetlemiseks

tuleb kohaldada vastavalt kas väärteomenetluse või kriminaalmenetluse norme. Sama viidatud

sätte, s.o VTMS § 58 lg 2 kohaselt esimest menetlustoimingut tehes teatatakse menetlusalusele

isikule tema õigused ja kohustused vastavalt VTMS §-le 19. Seega juhul, kui sõidukis avastati

n.ö laetud relv(ad), pidanuks alustatama väärteomenetlust ja selgitama K. R.le tema õigused ja

kohustused VTMS § 19 järgi. K. R. selgituste kohaselt anti talle pärast sõiduki läbivaatust ja

relvade tagastamist kätte kutse menetleja juurde ja kutsele olid märgitud ka menetlusaluse isiku

õigused ja kohustused. Seejuures olid kõik ametnike toimingud selleks ajaks lõppenud. Samas

avastati rikkumine, mis kajastus ka väärteoprotokollis esitatud süüdistusena, kohe sõiduki

kinnipidamise järgselt. Seega pidanuks menetlusalusele isikule tema õigusi ja kohustusi

selgitama koheselt. Seejuures on omaksvõetud kohtupraktika seisukohal, et õiguste ja

kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule

ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos

sõnadega „lugege läbi ja kirjutage alla“ (3-1-1-6-07). Käesoleval juhul ei küsitud ka allkirja,

kuivõrd tegemist oli kutsega. Seega sisuliselt jäeti menetlusalusele isikule tema õigused ja

kohustused VTMS § 58 lg 2 sätestatud ajahetkel selgitamata, jättes need sisuliselt üldse

selgitamata, andes menetlusalusele isikule enesele võimaluse soovi korral lugeda kutse

pöördele märgitud õigusi ja kohustusi. Asjaolule, et sündmuskoha vaatlus oli esimeseks

menetlustoiminguks, millega alustati väärteomenetlust, viitab üheselt kohtu arvates ka see, et

vaidlusaluses sündmuskoha vaatlusprotokollis on märgitud: „Keskkonnaameti Saaremaa büroo

inspektor, juhindudes VTMS §-de 47, 49 ja 50 ning KrMS § 83, § 84 ning § 87 nõuetest, teostas

sündmuskoha vaatlust“. Seega sai menetleja ise üheselt aru, et ta on alustanud väärteomenetlust,

kuivõrd

juhindus

protokolli

koostamisel

asjaomastest

menetlusnormidest.

Kuigi

vaatlusprotokoll on koostatud 10 päeva möödudes tegelikust sündmusest, ei saanud menetleja

alles protokolli kirjalikult vormistama hakates tagantjärele avastada, et ta oli 10 päeva tagasi

alustanud

väärteomenetlust.

Kuivõrd

sündmuskoha

vaatlusprotokoll

on

koostatud

väärteomenetluse normide kohaselt, oli sündmuskoha vaatlusprotokollis kirjeldatud asjaolude

osas järelevalvemenetlus juba lõppenud. Kohus leiab, et juhul, kui menetleja teostab

menetlustoiminguid, on ta ise nende toimingute eesmärgist ja kohalduvatest menetlusnormidest

teadlik nii toiminguid teostades kui ka toimingu protokolli hiljem kirjalikult vormistades. Seega

peaks ta olema teadlik ka menetleja kohustusest tutvustada menetluse alustamisel ka

menetlusalusele isikule tema õigusi ja kohustusi. Tehes need õigused ja kohustused teatavaks

kõigi toimingute lõppedes kutset edastades, on kohtu arvates menetleja oma kohustuste

täitmisega lootusetult hiljaks jäänud ning sellega on rikutud ka menetlusaluse isiku õigusi,

vähemalt kaitseõigust.

Järgnevalt annab kohus hinnangu menetluses kogutud tõendite lubatavusele. Kaitsjad leiavad,

et väärteotoimikus olevad Keskkonnaameti poolt hangitud materjalid, antud juhul fotod, mis

on lisatud tunnistajate ülekuulamise protokollidele (tl 4, 5, 18, 19, 35-42) ei ole lubatavad ja

seda põhjusel, et need ei vasta VTMS § 314 lg 1 ja VTMS § 31 lg 11 p 1-3 nõutele. Heidetakse

ette seda, et fotodelt ei ole nähtav millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestised loodud

ning, et menetleja tõendid peavad vastama seaduses ettenähtud nõuetele hetkel, kui need

luuakse. Kohus asub seisukohale, et antud juhul on tegemist menetluses ülekuulatud

tunnistajatega, mitte menetlejatega, kelle tehtud foto, film või teabesalvestis võib

väärteomenetluses olla iseseisvaks tõendiks VTMS § 314 lg 1 mõttes ja KrMS § 63 lg 1 kohaselt

on tõend ka tunnistaja ütluste lisana esitatud foto. Seega ei ole rikutud ka KrMS § 64 lg 3

sätestatut, st menetlustoimingu osalejale tehnilise vahendi kasutamise ja selle eesmärgi

teavitamise kohustust, kuna tunnistajate poolsete fotode tegemise puhul ei olnud tegemist ei

menetleja ega ka menetlustoiminguga. Seega kohus loeb eelviidatud toimikulehtedel olevad

tunnistajate ütlustele lisatud fotod lubatavateks tõenditeks. Iseasi on aga see, kas nendel fotodel

on tõendamiseseme mõttes piisavalt tõenduslikku teavet.

08.02.2021 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisade puhul (tl 20-30) leiab

kohus, et tõend ei ole lubatav ja seda alljärgnevatel põhjustel. Sündmuskoha vaatlusprotokolli

on märgitud, et vaatluse juures viibisid K. P., N. V., E. T., J. H., V. V., J. K., D. A., K. K., K.

R. ja K. K. Samuti on protokolli märgitud, et sündmuskoha vaatluse juures viibijatele selgitati,

et neil on õigus viibida vaatluse juures ning teha selle kohta avaldusi ja märkusi, mis

protokollitakse ja selle lõigu all on allkirjade kohad, kuhu vaatluse juures viibinud isikud

peaksid andma allkirja selle kohta, et neile on nende õigust juures viibida ja avaldusi teha,

selgitatud. Samas on õigustega tutvumise kohta andnud allkirja vaid üks isik. Väärteoasjas ei

ole küll käekirja ekspertiisi tehtud, kuid kohus visuaalselt hinnates märgiks, et allkiri on väga

sarnane J. H. allkirjaga, millised on antud ka tema ülekuulamise protokollile (tl 14, 16). Samuti

ütlesid kõik tunnistajad ja menetlusalune isik kohtus, et neile sündmuskohal ei selgitatud, et

neil on õigus viibida vaatluse juures ning teha selle kohta avaldusi, märkusi, mis

protokollitakse. Ka Keskkonnaameti esindaja kohtuistungil tõdes, et sündmuskoha

vaatlusprotokoll on koostatud tagantjärgi, sellel puuduvad juuresviibijate allkirjad, kellegi

õigusi ja kohustusi ei tutvustatud ning kohapeal ühtegi menetlusdokumenti ei koostatud.

Protokolli lk 2 eelviimases lõigus on märgitud, et vaatluse käigus vaadeldakse isikute

jahitulirelvi koos politseiametnike D. A. ja K. K.ga, kuid kohtus andsid mõlemad

politseiametnikud ütlusi, et nemad toimingutesse ei puutunud, jahitulirelva ei näinud ega

vaadelnud, kuid täpsustavate küsimuste peale vastasid, et D. A. vaatles kahte relva, kuid pole

kindel, kelle relv see oli, K. K. omakorda kinnitas, et vaatas relvi, kui relvalube kontrollis ja

tegi ühest relvast ka pildi, kuid samal ajal ühtegi relva ei vaadanud ega tuvastanud. Seega ka

patrullpolitseinike jaoks ei olnud selge, kas ja millise vaatluse juures nad viibisid või mitte.

Samuti on sama 29.01.2021 sündmuse kohta K. K. osas 09.04.2021 koostatud väärteoasja nr

940021000107 väärteo otsuse lk 4 ülemises osas öeldud, et kohtuväline menetleja ei ole

koostanud sündmuskoha vaatlusprotokolli. Samas on väärteoasjas leiduv sündmuskoha

vaatlusprotokoll koostatud kaks kuud enne K. osas tehtud otsust. Seejuures nähtub

sündmuskoha vaatlusprotokolli kirjeldavast osast üheselt, et sõiduki juhiistmel oli K. K., kes

esitas oma isikut tõendava dokumendi, suuruluki jahiloa, laskekatse tunnistuse ja väikeuluki

jahiloa. Seejuures nähtub protokollist ka seda, et K. K. esitatud dokumentide kehtivust

kontrolliti erinevate andmebaaside kaudu. Lisaks sellele kirjeldati samas protokollis ka K. K.le

kuuluvat jahirelva. Seega on K. K.le pühendatud sündmuskoha protokollis tegelikult rohkem

teksti kui K. R.le, kuid väidetavalt K. K. osas sündmuskoha vaatlusprotokolli siiski ei

koostatud. Seega jääb arusaamatuks miks pidi K. K.t selles protokollis üldse puudutama ja K.

K. dokumentide, lubade ning relva kontrollimist kajastama. Kuivõrd sõiduki peatamise kohas

läbi viidud sündmuskoha vaatluse protokollis kajastatakse seda, et lisaks dokumentide

kontrollile paluti K. R.l ette näidata ka sõiduk ning sõiduki salongist tuvastatakse padrunivöö

ning sõiduki pagasiruumist relvakotti paigutatud poolautomaatne tulirelv, millistest viimane

toimetati Keskkonnaameti sõidukisse, pidanuks neid esemeid ka vaatlema, kuid sündmuskoha

vaatlusprotokollis andmed vaatluse kohta puuduvad nagu puuduvad ka fotod protokolli

märgitud esemete kohta. Küll on protokolli kohaselt vaadeldud isikute jahitulirelvi, kuid

protokolli juures on vaid foto K. K. vintraudsest jahipüssist ja K. K.t puudutavatest

dokumentidest ning K. K.t puudutavate andmete andmebaasidest väljatrükid olukorras, kus K.

K. osas sündmuskoha vaatlusprotokolli ei koostatud. Seejuures koostati see protokoll K. R.

osas, kuid protokolli juures on K. R.d puudutava lisana vaid foto sõiduki registreerimismärgist,

ID-kaardist ja väljatrükid infosüsteemidest JAHIS ja KKIMOBK. Ühtegi fotot K. R. sõidukis

avastatud ja K. R.le kuulunud relvadest protokollile lisatud ei ole. Kuna kohtu hinnangul on

sündmuskoha vaatlusprotokoll mitte lubatav tõend, on selleks koheselt ka lisaks olevad fotod.

Kohus peab vajalikuks märkida, et protokolli lisaks olev fototabel ei ole korrektselt vormistatud

vastavalt VTMS § 314 lg 1 ja VTMS § 31 lg 11 p 1-3, ehk fotodelt ei nähtu millal, millistel

asjaoludel ja kelle poolt on need loodud. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et 08.02.2021

sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisade puhul on tegemist lubamatu tõendiga ja arvab

selle sündmuskoha vaatlusprotokolli väärteoasja tõendite kogumist välja.

K. R.le heidetakse ette seda, et ta viibis 29.01.2021-30.01.2021 Saaremaa vallas xxx

jahipiirkonnas jahil, sõites kaasreisijana mootorsõidukis VW Amarok reg.märk xxxxxx Loona-

Viki teel, hoidis sõidukis jahitulirelva nr 9/123158 laetuna (relvale kinnitatud padrunisalves oli

kolm padrunit) ja sellega rikkus jahiseaduse § 32 alusel vastu võetud jahieeskirja § 7 lg 1, mille

kohaselt peab transpordivahendis jahirelv olema laadimata. Jahieeskirja § 7 lg 3 kohaselt

loetakse laadimata jahirelvaks relva, millel pole padruneid rauas ega relvale kinnitatud salves.

Jahieeskirja § 7 lg 2 kohaselt peab transpordivahendis jahirelv olema laadimata ning püssikotis

või kabuuris, välja arvatud jahipidamisel paadist ning vahetult enne lasu sooritamist

metsseajahil seisva mootoriga mootor- või maastikusõidukist. Kohus ei nõustu kohtuvälise

esindaja seisukohaga, et väärteoprotokollis ja väärteootsuses väärteo kirjelduses sulgudes

kirjutatud „relvale kinnitatud padrunisalves oli kolm padrunit“ on vaid informatiivne ja

tegemist ei ole olulise ebatäpsusega. Väärteo kirjeldusest saab üheselt järeldada, et isikule

heidetakse ette just seda, et jahitulirelv oli laetud ning relva laetust on sisustatud täpsustusega,

et relvale oli kinnitatud salv kolme padruniga. Seega on tegemist süüteokoosseisu sisustava

asjaoluga, mille esinemise puhul on süüteokoossseis kohtuvälise menetleja seisukohast

lähtudes täidetud ning kohus sellest ka lähtub. Asjaolu, et jahitulirelvale oli kinnitatud salv,

kinnitas tunnistaja T. oma kohtus antud ütlustes, kus ütles, et kontrolli alustades nägi kohe

tagaistmel lahtist tulirelva, millel oli lukk tagumises asendis ja lukukojast oli näha padruneid.

Selgitas veel, et jahitulirelva 9/123158 padrunisalve näitas ette R., mis oli jahitulirelvale

kinnituv salv, milles oli 3 padrunit, sinna mahtus veel padruneid ja salve pikkus oli umbes 5-7

cm. Tunnistaja V. andis ütlusi, et nägi R. relva välja võtmist tagaistmelt, selle relvalukk oli lahti

ja padrun nähtav, padrunisalve osas ei oska hinnangut anda. Tunnistaja Tamm mäletab relva,

mis tagaistmel oli, seda numbriga kokku viia ei oska ja ei mäleta, kas nägi salve või mitte.

Samuti nähtub tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlustest, et sõidukis olnud relvi liigutati

Keskkonnaameti sõidukisse ja vaadeldi. Kogu selle tegevuse kohta ei ole aga koostatud mitte

ühtegi nõuetele vastavat dokumenti relvade vaatlusest. Tunnistaja E. T. ülekuulamisprotokollile

on lisatud fotod, mis on väidetavalt tehtud käesoleval sündmuskohal, kuid tunnistaja K. P.

ütluste kohaselt tegi pildi hoopis tema. Fotol 3 (tl 37) on näha relv, mida on pildistatud läbi

autoakna, kvaliteet ei ole hea ja täpselt ei saa aru, milliste omadustega relva on pildistatud. Küll

on näha, et relva lukk on tagumises asendis ja lukukojas on näha padrunit. Menetlusalune isik

samas kohtuistungil kinnitas, et tegemist on tema relvaga. Samuti fotodel nr 5 ja 6 (tl 39-40),

selgitusega „vaade sõiduki salongist eemaldatud relvadele“, on relvasid pildistatud poolikult,

omadustest aru saada ei ole, ei ole näha lukukoda ega salve. Saab järeldada vastavalt K. R.

ütlustele, et tema relv on musta kabaga. Fotol nr 8 (tl 41) on pilt salvest, selgitusega „sõiduki

pagasiruumis olnud relvale kinnituv salv“, seega ka ei saa olla tegemist salvega, mis väidetavalt

tagaistmel olnud relvale oleks kinnitatud, vaid on kinnitatav sõiduki pagasiruumis olevale

relvale, mille osas menetlusalusele isikule süüdistust esitatud ei ole. Ka fotol nr 9 (tl 42) on

salve kirjeldatud kui poolautomaatse relva salve. K. R. jahtitulirelva puhul ei olnud tema sõnade

kohaselt tegemist poolautomaatse relvaga, vaid ühelasulisega, s.t pärast iga lasku tuleb lukk

uuesti käsitsi vinnastada. K. R. on oma ülekuulamisel öelnud, et enne jahipidamist laadis

padruni salve, kuid ei osanud selgitada, kus olid padrunid, kui jahipidamine katkestati, teab, et

lukk oli taga asendisse tõmmatud. Menetlusaluse isiku kaitsja poolt esitatud ja 16.09.2021

kohtuistungil avaldatud videosalvestiselt on näha, et tegemist on K. R. relvaga Blaser R93, nr

9/123158, mille külge ei kinnitu mitte mingil moel fotodel olnud padrunisalv, relval ei ole selle

kinnitamiseks ühtegi kohta. Seega kõiki tunnistajate ütlusi, lisaks olevaid fotosid ja esitatud

videosalvestist arvesse võttes, leiab kohus, et süüteo koosseis K. R. poolt jahitulirelva nr

9/123158 laetuna ja kus relvale kinnitatud padrunisalves oli kolm padrunit, sõidukis hoidmises

ei ole täidetud, kuna esitatud videosalvetis näitab selgelt, et etteheidetud rikkumine

menetlusaluse isiku relvaga ei ole võimalik. Seejuures ei nähtu ühesti kohtuvälises menetluses

kogutud tõendist millise tootja relva ja millise relvamudeliga vaidlusaluse jahitulirelva puhul

tegemist oli. Tõenditest on tuletatav, et tegemist oli vintraudse jahitulirelvaga, kuid mingeid

muid andmeid tulirelva kohta kogutud ei ole, mistõttu ei ole ka võimalik tuvastada millise

relvasüsteemiga tegemist on. Teadupärast on jahitulirelvade tootjaid palju, nagu on palju ka

teatud tootja relvade mudeleid, mis ajas täiustuvad ja mida modifitseeritakse ning milliste

tootmine lõpetatakse, kuid need on endiselt käibes. Pelgalt relva numbri järgi ei ole võimalik

relva tootjat, mudelit, kaliibrit ja muid omadusi tuvastada kui ei ole ligipääsu registri andmetele.

Alles kaebemenetluses avaldas menetlusalune isik ülekuulamisel millise relvaga tegemist on ja

alles siis oli võimalik aru saada, millisest relvast kogu menetluse vältel juttu on olnud. Seega

alles siis sai tuvastada, et menetlusalusele isikule kuuluval vintraudsel jahitulirelval Blaser R93

on padrunisalv süsteemiga 3+1, kuid see ei ole ei eemaldatav ega kinnitatav, vaid on relva sees,

lukukoja all. Juhul, kui menetleja vaevunuks relva vaadelda, fotografeerida, tuvastada relva

tootja ja relva mudel, mis on märgitud ka relvale endale ja silmaga nähtavad, oleks ta olnud

võimeline tuvastama kas vaidlusalusel relval on salv ja kui on, siis mitu padrunit salves vaatluse

hetkel oli ja saanuks ka tuvastada tegelikud asjaolud. Käesoleval juhul on aga sündmuskoha

vaatlusel tuvastatud kolm vintraudset jahitulirelva, milledest kaks kuulusid menetlusalusele

isikule. Samas on erinevad relvasüsteemid segamini aetud, seejuures on vaidlusalusele

jahirelvale

omistatud

poolautomaatse

jahitulirelva

kinnitatav

salv

olukorras,

kus

poolautomaatse jahitulirelva valdamist või kasutamist menetlusalusele isikule inkrimineeritud

ei ole. Seega on kohtuvälises menetluses jäetud tõendid kogumata ning kohtu arvates ei saa

tunnistajate ütlustega kohtuvälises menetluses tekkinud tõendite defitsiiti enam kompenseerida,

kuivõrd kohus ei saa väärteoprotokolli ja väärteootsuse piiridest väljuda. Seetõttu leiab kohus,

et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteo toimepanemine ei ole tõendamist leidnud.

Kohtuvälises menetluses ja ka kaebemenetluses on suurt tõendamisressurssi kulutatud sellele,

et tuvastada kas K. R. ja K. K. osalesid ühisjahil. Selleks kutsuti kohtusse kõik ühisjahi

nimekirjast nähtuvad isikud ja kuulati üle ning tõendeid kogumis hinnates võib asuda

seisukohale, et vormilisest küljest võib lugeda tõendatuks, et ühisjahi toimumine on vähemalt

dokumentaalse tõendi (nimekirja) ja isikuliste tõendiallikate ütlustega tuvastamist leidnud.

Seejuures peeti ühisjahi toimumise tõendamist oluliseks selleks, et põhjendada laetud relva

asumist sõidukis. Kohus leiab, et kuivõrd laetud relva hoidmine sõidukis väärteoprotokollis ja

väärteootsuses kirjeldatud kujul on tõendamata, puudub vajadus asuda analüüsima ühisjahi

toimumisega seonduvaid asjaolusid.

K. R.le heidetakse samuti ette, et viibides 29.02.2021 Muhu vallas xxx jahipiirkonnas jahil,

omades jahipidamiseks suuruluki jahilube nr KU 404628 ja KU 404629 metsseale, tabas jahi

käigus metssea, jättes temale väljastatud lubadele nr KU 404628 ja KU 404629 tabamise kohta

märke tegemata ning transportis surmatud metssea Saaremaa vallas asuvasse Kihelkonna

jahimajja. Nimetatud teoga rikkus JahiS § 41 lg 1 ja § 41 lg 4 nõudeid, mille kohaselt tuleb

üksikjahis peale suuruluki haavamist või surmamist teha jahiloa omanikul jahiloale asjaomane

märge ning suurulukit ei tohi enne jahiloale tabamise kohta märke tegemist tabamiskohast ära

viia. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et väärteo otsuses on segadus selles, et justkui on ette

heidetud seda, et menetlusalune isik ei ole täitnud kahte võimalikku jahiluba, ei ole täpsustatud,

millise oleks pidanud menetlusalune isik täitma. Keskkonnaameti ametnikud ei ole

sündmuskohal kontrollitud dokumentide kohta koostanud mitte ühtegi dokumenti, ei

kontrollimise kohta KorSi järgi ega vaatlusprotokolli VTMSi järgi. Sündmuskohal viibinud

isikute ütlustest nähtub, et dokumente kontrolliti. Täpsemalt on selgitusi andnud J. H., kes ütles,

et R. esitas talle kaks täitmata jahiluba, millest ühe, mille alusel R. oma sõnade kohaselt siga ei

lasknud, võttis tagasi. J. H. kätte jäänud loa kohta küsis R.lt korduvalt, kas see on kindlasti see

luba, millega metssiga oli lastud, mida R. kinnitas. R. soovis ka teist luba tagasi, kuna see pidi

minema vereproovi juurde. J. H. jahilubade numbreid ei mäletanud, väljastatud olid need Muhu

jahiseltsi poolt ning fotografeeris vaid jahiloa, mille kohta R. ütles, et sel päeval metssea lasi.

J. H. on enda ütluste juurde lisanud ka foto jahiloast nr KU 404629 (tl 18), mis on antud välja

Muhu jahiseltsi poolt. Seejuures on aga mahamärkimine toimunud just teisele loale, mida J. H.

ei pildistanud ja millise loa esitas menetlusalune isik hiljem kohtuvälisele menetlejale. Ka

tunnistaja V. V. kinnitas R. poolt kahe jahiloa esitamist aga numbreid ega lubade sisu ei tea.

Tunnistaja E. T. on näinud jahilubasid hiljem, sündmuskohal viibinud teised tunnistajad keegi

jahilubasid ei näinud. Tunnistaja J. H. selgitas veel, et läksid sündmuskohast edasi koos K. R.,

K. K., V. V. ja E. T.ga jahimajja, kus tahtsid kontrollida ühisjahi luba ja kas on kolmas jahiluba

veel, mida K. R. oli maininud. Ütluste kohaselt oli jahimajas kaks searümpa, millest üks rippus

eraldi ruumis, teine, mis oli K. R. poolt lastud, oli hirvedega ühe rivi peal ning sellel seal ei

olnud juures jahiluba ja vereproovi ampulli peale ei olnud märgitud jahiloa numbrit.

Ühisnimekirja ega jahiluba ei leidnud. Tunnistaja J. H. lisas enda ütlustele ka foto (tl 19), mis

on tehtud jahimajas rippuvast metsseast. Jahimajas käimise kohta ei ole väärteoasja materjalide

seas mitte ühtegi vaatlusprotokolli või muud koostatud dokumenti, fotot. Tunnistaja J. H.

lisatud fotolt on näha vaid rippuv siga ja seda, et see ripub hirve kõrval, ei ole näha midagi

muud, ka mitte väidetavat vereampulli, mis olevat olnud märgistamata. Seega lisatud foto

tõendab vaid fakti, et jahimajas käidi, kuid muid esitatud väiteid see foto ei kinnita. Seal käimist

ning J. H. poolt piltide tegemist kinnitasid ka V. V., E. T., K. R. ja K. K. Tunnistaja A. J. on

jahilubadesse puutuvalt kinnitanud, et väljastas R.le kaks metssea jahiluba 28.01.2021 nr KU

404628 ja KU 404629 ning esitas ütluste juurde kaks fotot (tl 4,5) jahilubade raamatu kontsude

koopiatest, mis kinnitavad tunnistaja J. ütlusi. Menetlusalune isik on enda ütluste juurde lisanud

foto (tl 11) jahiloast nr KU 404628, mis on maha märgitud ja mille kohaselt on lastud metssiga,

kult, 29.01.2021, Nautses. Seega asjaolu, et R.l oli lastud metssiga jahiloale märkimata, ei ole

üheselt väärteoasjas kogutud materjalidega tõendatud. On tunnistajate ütlused, mis väidavad

üht, menetlusalune isik väidab aga vastupidist. Jahilubade ega jahimaja vaatluse kohta ei ole

koostatud ühtegi dokumenti. Menetlusalusele isikule heidetakse ette kahele jahiloale märgete

mitte tegemist, milledest ühe puhul on menetlusalune isik esitanud märgitud jahiloa ja sellest

loast ei ole Keskkonnaametil ega tunnistajatel esitada omapoolset tõendit asjaolu kohta, et luba

nr KU 404628 oleks sündmuskoha vaatluse hetkel olnud tühi. Seega on kohtuvälises menetluses

jäetud tõendid kogumata ja kohtu arvates ei saa kaebemenetluses sellist tõendite defitsiiti

kõrvaldada tunnistaja ütlustega, millised on vastuolus menetlusaluse isiku ütlustega. Sellest

tulenevalt on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga ja kaebemenetluses ei olnud ega ole võimalik

koguda täiendavaid tõendeid, mis kinnitaks ühe või teise osapoole väiteid. Seega selles

episoodis juhindub kohus VTMS § 4 lg 3, KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõttest ja tõlgendab

kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku K. R. kasuks.

Kohtu arvates ei ole tõendatud vaidlusaluses väärteoasjas menetlusalusele isikule K. R.

inkrimineeritud ja spetsiifilise teokirjeldusega väärteod, kuivõrd kohtuvälises menetluses on

rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust (täpsustus allpool), sh menetlusaluse isiku kaitseõigust,

kuivõrd menetlusalusele isikule ei selgitatud tema õigusi ja kohustusi VTMS § 58 lg 2

sätestatud korras sündmuskoha vaatluse käigus ning kohtuvälises menetluses jäeti olulised ja

menetlusaluse isiku suhtes esimese menetlustoimingu tegemisel eeldatavalt olemas olnud ja

käegakatsutavad tõendid kogumata. Kaebemenetluses ei ole aga neid menetluslikke minetusi

enam võimalik kõrvaldada ega täiendavaid süüstavaid tõendeid koguda, kuivõrd ühe

süüteokoosseisu puhul on kohus seotud väärteoprotokollis ja väärteootsuses märgitud väärteo

kirjeldusega ja teise süüteokoosseisu puhul on tegemist olukorraga, kus vaidlusalustest

jahilubadest ühele on uluki tabamise kohta märge tehtud ning sellise märke olemasolu oli

tuvastatud juba kohtuvälisel menetlusel menetlusaluse isiku ülekuulamisel. Süüdistuse väite

kohta, et mõlemal loal sündmuskoha vaatluse ajal märge puudus, ei ole kaebemenetluses

võimalik enam täiendavaid tõendeid koguda. Sellist asjaolu on kinnitanud tunnistaja J. H., kes

väidetavalt nägi kahte jahiluba, kuid fotografeeris ainult ühte, ning tunnistaja V. V. ei oska

jahilubade numbrite kohta midagi öelda. Seevastu menetlusalune isik väitis, et näitas J. H.le

vaid ühte jahiluba. Seega ei ole võimalik tuvastada ka seda, millisel ajahetkel teine jahiluba n.n

maha märgiti. Pealegi süüdistatakse menetlusalust isikut selles, et menetlusalusel isikul oli kaks

jahiluba ning ta tabas jahi käigus metssea, jättes temale väljastatud lubadele (KU 404628 ja KU

404629) tabamise kohta märke tegemata. Kohus leiab, et selline väärteokirjeldus ei riimu

rikutud normi tekstiga, kuivõrd peale suuruluki surmamist tuleb jahiloa omanikul teha jahiloale

asjaomane märge, s.t menetlusalusel isikul puudus JahS § 41 lg 1 p 1 ja § 41 lg 4 sõnastusest

tulenevalt kohustus ühe suuruluki surmamise kohta teha asjaomast märget mõlemale

väljastatud jahiloale. Seega ei vasta väärteo lühikirjeldus JahS § 59 ja seda sätet sisustava JahS

§ 41 lg 1 p 1 ja § 41 lg 4 sätestatud kohustuse kirjeldusele. Samas nähtub kohtuistungil

kontrollitud tõenditest (tunnistaja J. H. ütlused), et etteheidetavaks teoks on see, et

menetlusalune isik kahe jahiloa olemasolul ja esitamisel ei olnud neist ühelegi asjaomast märget

teinud, s.t ta oleks pidanud ühele väljastatud loast tegema nn mahamärkimise. Seega ei vasta

menetleja

otsuse

lõpposa

järeldused

tuvastatud

tõendamiseseme

asjaoludele,

st

tõendamisesemeks oli asjaomase märke tegemata jätmine jahiloale, kuid menetlusalust isikut

karistati selle eest, et ta jättis ühe suuruluki surmamise märkimata kahele jahiloale. Seega on

tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses.

Seetõttu ei ole menetlusalusele isikule süüks arvatud süütegude koosseisud tõendamist leidnud

ning tuleb asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteokoosseisud ei

ole täidetud. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas kogutud ja kohtulikul arutamisel

kontrollitud tõenditega, õigupoolest vaid menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütluste ning lisatud

fotodega, ei ole menetlusaluse isiku teos JahiS § 58, § 59 ettenähtud väärtegude tunnuste

esinemine tõendatud. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku käitumine ei sisalda endas ka mõne

muu süüteo tunnuseid. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et väärteomenetlus tuleb

menetlusaluse isiku teos väärteo tunnuste puudumise, ehk väärteomenetlust välistava asjaolu

esinemise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Seetõttu puudub vajadus hakata analüüsima

ka VTMS § 133 punktides 2 kuni 10 loetletud kaebuse lahendamisel otsustatavaid muid

küsimusi.

Menetluskulud

Kaitsjad esitasid kohtule esitatud kaebuses ka taotluse hüvitada tuginedes KrMS § 175 lg 1 p 1

ja § 181 lg 1 (koostoimes VTMS § 38 lg 1 sätestatuga) K. R.le tema poolt kaitsjatele makstud

mõistliku suurusega tasu riigieelarve vahenditest.

Vastavalt VTMS § 23 sätetele väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1

punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve

vahenditest.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik valinud endale kaebemenetluses

kaitsjateks Advokaadibüroo COBALT OÜ advokaadid Lembit Tedderi ja Indrek Koolmeistri

ning kohtule esitatud taotluse kohaselt on kaitsjate ajakulu olnud 54,75 tundi ning kaitsja

tunnitasu suuruseks on 200 eurot. Õigusteenuseid on osutatud kokku summas 10 950 eurot

(ilma käibemaksuta). Kuluna on samuti märgitud büroo üldkulu summas 438 eurot.

Menetluskuludele lisandub käibemaks, seega on menetluskuludeks kokku 13 665,60 eurot, mis

on K. R.le osutatud õigusabi kuluks.

KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks mh valitud kaitsjale või esindajale makstud

mõistliku suurusega tasu, milline põhimõte kattub VTMS §-s 23 sätestatud põhimõttega.

Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud

toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku

suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt

RKKKo 1-15-9051, p-d 38 ja 46). Lisaks sellele on Riigikohus leidnud, et kaitsjale makstud

tasu mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb arvestada ka määratud trahvisummaga ning

õigusabikulusid, mis ületavad trahvisummat kümneid kordi, ei saa väärteomenetluses,

hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda põhjendatuks ning taolised õigusabikulud ei ole

seetõttu mõistlikud ning neid ei saa menetluse lõpetamise korral menetlusalusele isikule

täielikult hüvitada (3-1-1-37-03). Käesoleval juhul ületavad õigusabikulud määratud

trahvisummat kokku 740 eurot ligi kahekümnekordselt. Esitatud arve nr 20180594 ja teesidele

lisatud õigusteenuse kirjelduse kohaselt on tunnitasu ilma käibemaksuta 200 eurot, koos

käibemaksuga 240 eurot. Kohtu hinnangul ei ole tegemist mõistliku tunnitasuga Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi uuemat praktikat arvestades, mille kohaselt asjades, kus ei nähtu

märkimisväärset keerukust ega muid asjaolusid, mis õigustaksid keskmisest suurema

õigusteenuse tunnihinna maksmist, on põhjendatud tunnitasu 130 eurot (vt 12. oktoobri 2018.a

määrust asjas nr 1-17-5176, p 24). Antud kaebemenetluse puhul leiab kohus, et tegemist ei ole

keeruka vaidlusega, samuti ei nähtu muid asjaolusid, mis põhjendaksid kohtu hinnangul

keskmisest palju kõrgema tunnihinna. Tegemist on kaebemenetlusega, millise puhul piisanuks

ka ühest kaitsjast ning isegi siis, kui menetlusalune isik oleks kasutanud vaid kaebuse

koostamiseks õigusabi ja esindanud ennast kohtus ise, ei oleks olnud välistatud, et kohus VTMS

§ 133 sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavaid küsimusi selgitades vaidlustatud otsuse

kohtuvälises menetluses aset leidnud menetluslikke minetusi arvestades tühistab. Kohus leiab,

et eelnevat silmas pidades on käesolevas asjas mõistlik tunnitasu vaid 130 eurot.

Kohus ei arvesta kaitsjate Lembit Tedder ja Indrek Koolmeistri poolt taotletud eraldi tasu

kattuvate tegevuste osas. Ei ole põhjendatud hüvitada õigusteenuse osutamisele kulunud

ajakulu rohkem vaid seepärast, et samu tegevusi tegid kaks kaitsjat. KrMS § 175 lg 2 sätestab,

et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile

makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat

mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on asunud seisukohale, et nimetatud sätte mõtte kohaselt

ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude

hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või

esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RKKKm 3-1-1-63-

13, p 23 ja RKKKm 3-1-1-22-17, p 59). Seega, kaitsjate L. Tedderi ja I. Koolmeistri poolt

teostatud toimingute mahtu ja kattuvust arvestades, loeb kohus kaitsetegevuse põhjendatuks

mahus, mis on kohane väljamõistmiseks ühele kaitsjale (sh kattuvus istungitel, materjalidega

tutvumine, kaebuse koostamine ja tunnistajate küsimusteks ettevalmistamine jne).

Kaitsjad on kohtu teesidele lisanud ka täpsema õigusteenuste kirjelduse ja sellele kulunud aja,

seega saab kohus nimetatud ülevaatest lähtudes täpsemalt kaaluda konkreetse kaitseülesande

põhjendatust. Kaitsjate teostatud õigusteenuste osas toob kohus välja vaid need toimingud,

millede osas tuleb taotletud mahtu vähendada ja esitab põhjendatud ajakulu teesidele lisatud

kirjelduse ridade kaupa.

26.05-01.06.2021 kuupäevade ajakulu ei pea kohus täies ulatuses põhjendatuks, tegemist ei ole

äärmiselt keeruka väärteoasjaga, originaaltoimik on pdf formaadis 83 lk, seega peab kohus

põhjendatuks ajakulu 5 h. 14.06-08.08.2021 kuupäevade osas on taas ajakulu põhjendamatult

suur, kuna kliendiga arutatakse mitte keerukat väärteoasja pidevalt ning tõendid, mis kohtule

esitati, olid loodud menetlusaluse isiku poolt, kaitsja vaid saatis need kohtusse. Seega

põhjendatud ajakulu on 1 h. Kuupäeva 16.08.2021 eest esitatu osas ei pea kohus ajakulu

põhjendatuks, kuna juba eelneval real oli lisaks kohtumenetluseks ettevalmistus. Tegelik istung

antud kuupäeval kestis vaid 16 minutit, tegemist oli eelistungiga, kus planeeriti istungi aegu ja

arutati selle väikese aja jooksul lühidalt vaid üht taotlust. Seega on põhjendatud ajakulu 1 tund.

Kuupäevade 18.08.-07.09.2021 eest märgitud 3,25 h ei pea kohus põhjendatuks, kuna tegemist

on kohtukutsete ettevalmistamise, suhtluse ja kutsete edastamisega. Kohtukutsed oma

olemuselt on blanketsed dokumendid, kus tuleb ühes menetluses saadetavate kutsete puhul

muuta vaid kutsutava isiku nimi ja istungi kuupäev/kellaaeg. Samuti on nähtuv kaitsja Tedderi

poolt e-toimikusse üles laetud teadete ehk kutsete edastamise e-kirjade pinnalt, et kõik kutsed

on välja saadetud 18 minutilise ajavahemiku jooksul. Kohtule jääb veidi ka selgusetuks, miks

pidi vandeadvokaat ise kutseid väljastama, kui advokaadibüroos on selleks kindlasti ka vajalik

tugipersonal olemas. Seega saab kohus pidada mõistlikuks maksimaalselt 1 h ajakulu.

30.09.2021 kuupäeva osas on kohtuistungi ajakulu märgitud eelduslikult 4 h, kohtuistung kestis

aga 1,5 h, seega on põhjendatud ajakulu 1,5 h. Kokku peab kohus seega mõistlikuks ajakulu

kokku 31,75 h ulatuses tunnihinnaga 130 eurot ja kaitsjatasu kogusummas 4125, 5 eurot, millele

lisandub käibemaks, seega kokku kaitsjatasu 4953 eurot.

Büroo üldkulu summas 438 eurot ei kuulu hüvitamisele, kuna tegemist ei ole menetluskuluga

KrMS § 175 mõttes.

Väärteoasja materjalidest ei nähtu, kas K. R. on temale osutatud õigusabi eest tasunud või mitte

ja seetõttu ei saa kohus ka lahendisse märkida, millisele arveldusarvele tuleks hüvitatav kulu

tasuda. Kohtule on küll esitatud advokaadibüroo poolt K. R.le väljastatud arve, kuid ei ole

tõendit selle osas, et K. R. selle arve ka tasunud on. Selles küsimuses on kohtupraktika

seisukohal, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamisel ei saa piirduda

vaid kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab

sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (3-1-1-4-14, p 10). Kuigi

kohtule ei ole esitatud andmeid õigusteenuse eest tasumise kohta, võib taotlusest üheselt

järeldada, et menetlusalusel isikul on vähemalt tekkinud tasu maksmise kohustus. Puutuvalt

tasu hüvitamise adressaati saab samuti senise kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et

valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida

üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale (3-1-1-112-

16, p 56). Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud, et riik täidab menetluskulude

hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole, kuid selleks saab taotluse esitada üksnes

hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja (vt RKKKo 1-17-7111/81).

Kohtule ei ole hüvitise saamiseks õigustatud isik K. R. või tema seaduslik esindaja asjakohast

taotlust esitanud. Valitud kaitsjatest kumbki menetlusaluse isiku seaduslikuks esindajaks

ilmselgelt ei ole. Seega ei saa menetluskulude hüvitist kanda advokaadibüroo COBALT

arvelduskontole nagu kaitsjad taotlesid ja menetlusalune isik peab otsuse jõustumise järgselt

ise pöörduma hüvitise saamiseks, esitades oma arvelduskonto numbri, millise alusel

hüvitatakse talle ka tekkinud ja kohtuotsusega hüvitamisele kuuluv kulu.

Sellest tulenevalt peab kohus vajalikuks esitatud taotlus osaliselt rahuldada ja K. R.le tuleb tema

valitud kaitsjate õigusabi eest tehtud kulutused hüvitada ülalviidatud ulatuses.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt oli vaidlustatud otsuse koostanud kohtuvälise menetleja

ametnikuks Keskkonnaameti inspektor Timo Tamm. Seega on kohtuväliseks menetlejaks

riigieelarvest rahastatav asutus, mistõttu tuleb menetlusalusele isikule hüvitatav õigusabi kulu

kokku summas 4953 eurot hüvitada K. R.le riigieelarve vahenditest.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/