1-10-9019/71-10-9019/7 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. august 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 9019 Kohtukoosseis Malle Preimer, Meelika Aava ja Urmas Reinola Kriminaalasi O.O süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 08. juuli 2010. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav O.O

Süüdistatav O.O

sündinud XXX, elukoht XXX XX-XX XXXXXXX, varem kohtu poolt karistatud neljal korral, viimati 30.03.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi vangistusega 1 kuu ja 24 päeva. RESOLUTSIOON

Jätta O.O apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu Harju Maakohtu 08. juuli 2010.a . otsusele läbi vaatamata ning tagastada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel

määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

O.O tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi süüdi selles, et olles varem

korduvalt varavastaste kuritegude eest karistatud, uuesti 06.07.2010.a püüdis Tallinnas

XXXXXXXXX XXXX asuvast P. 337.60 krooni väärtuses kaupa varastada, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. Kohus karistas O.O 3-kuulise vangistusega, mida KrMS §

Maakohus arvestas karistuse mõistmisel vastutust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist, õiguskorra kaitsmise huvisid ning ka asjaolu, et O.O on varem analoogilisi kuritegusid toime pannud ja karistatud väärteokorras NPAS § 151 järgi.

APELLATSIOONI SISU

O.O vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas ja taotleb karistusmäära vähendamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et

kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab

süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et

madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid

asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine ning ka apellatsioonis ei ole esitatud ühtki argumenti, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele. Apelleeritud

kohtuotsusest nähtub, et kohus on O.O-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56

sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavat asjaolu ja raskendavate asjaolude

puudumist. Tähele tuleb panna, et O.O-le on mõistetud KarS §-s 199 lg-s 2 ettenähtud miinimumilähedane karistus.

Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb.

Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, O.O ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, O.O-le oli tagatud õigus

olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonis O.O mingeid sisulisi süüteo

toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada.

Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses

tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56

sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta

läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob

3

apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada O.O poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata.

Malle Preimer Meelika Aava Urmas Reinola