2-20-2619/110 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.10.2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-2619

Kohtuasi

X hagi Y vastu 205 170,19 euro väljamõistmiseks ning

kaasomandi lõpetamiseks

Y hagi X vastu 22 577,40 euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.10.2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

X vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Y apellatsioonkaebuse hind 205 170,19 eurot

X vastuapellatsioonkaebuse hind 24 383,59 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Reet Vokk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X vastuväide Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2020 määrusele ja

taotlus Y apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks.

2. Harju Maakohtu 26.10.2020 otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis Y-lt X

kasuks välja 205 170,19 eurot, tasaarvestas Y ja X vastastikused rahalised nõuded,

jaotas menetluskulud, määras kindlaks nende rahalise suuruse, tegi menetluskulude

tasaarvestuse ning mõistis Y-lt välja X kasuks menetluskulud ja viivise (maakohtu

otsuse resolutsiooni punktid 3, 4, 7.-11.). Saata tühistatud osas tsiviilasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Teha tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus.

3. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus lõpetas Y ja X kaasomandi

kinnistule asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX) ja jättis kinnistu X-le ning

asendas poolte tahteavaldused (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 5., 5.1. ja 6.).

2-20-2619

4. Jätta muutmata Harju Maakohtu 26.10.2020 otsus osas, milles maakohus mõistis X-

lt Y kasuks välja 22 577,40 eurot ja viivise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.) ja

mõistis välja X-lt Y kasuks omandi kaotuse eest 192 000 eurot (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 5.2).

5. Jätta muutmata Harju Maakohtu 26.10.2020 otsus osas, milles maakohus jättis hagi

tagamise abinõu jõusse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 12).

6. Rahuldada Y taotlus kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks vastavalt

osaotsuse resolutsiooni terviktekstile.

7. Y apellatsioonkaebus rahuldada.

8. X vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

9. Menetluskulud kuuluvad jaotamisele maakohtu poolt asja lõplikul lahendamisel.

10. Lugeda osaotsuse resolutsioon lõplikult sõnastatuks järgmiselt:

10.1. Rahuldada osaotsusega Y hagi X vastu võla saamiseks ja X hagi Y vastu

kaasomandi lõpetamiseks. X hagis Y vastu 205 170,19 euro saamiseks menetlus

jätkub.

10.2. Mõista X-lt välja Y kasuks 22 577,40 eurot, viivis 3073,62 eurot ning alates

30.10.2021 viivise põhivõlalt (22 577,40 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni või tasaarvestuse tegemiseni.

10.3. Lõpetada Y ja X kaasomand kinnistule asukohaga XXX (registriosa nr

XXXXXXX) ja jätta kinnistu X ainuomandisse.

10.4. Välja mõista X-lt Y kasuks hüvitis kinnistu ½ mõttelise osa omandiõiguse

kaotamise eest 192 000 eurot.

10.5. Kohustada Y andma nõusolek kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et aadressil

XXX (registriosa nr XXXXXXX) asuv kinnistu jääb X ainuomandisse. Samuti

kohustada Y andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 34¹ lg 1 tähenduses)

registriosa nr XXXXXXX teise jao omanikukande, mille kohaselt on Y kinnistu

kaasomanik ½ mõttelises osas, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega

kantakse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse X. Käesolev kohtuotsus

asendab Y tahteavaldust asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus

omanikukande muutmiseks.

10.6. Resolutsiooni p-d 10.2. ja 10.4. võidakse tühistada või muuta X nõude 205

170,19 euro saamiseks lahendamisel tasaarvestuse korras.

10.7. Rahuldada Y taotlus kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks ja

määrata, et kohtuotsus kaasomandi lõpetamise, omandi kaotuse eest hüvitise

väljamõistmise ja tahteavalduste andmiseks kohustamise kohta (resolutsiooni

p-d 10.3-10.5 ) on sundtäidetav pärast poolte vastastikuste rahaliste nõuete

kohta tehtud lahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-20-2619

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 29.04.2019 Harju Maakohtule hagi (30.04.2019 hagiavalduse tervikteksti

ja 15.06.2020 hagiavalduse täienduse) Y (kostja) vastu. Lõpliku nõudena palub hageja kostjalt

välja mõista hageja kasuks 205 170,19 eurot, lõpetada kinnistu kaasomand, jättes selle hageja

ainuomandisse ja välja mõista hagejalt kostja kasuks omandiõiguse kaotamise eest 192 000

eurot, teha vastastikuste nõuete osas kattuvas ulatuses tasaarvestus ja tasaarvestuse tulemusena

kostjalt hageja kasuks välja mõista 13 170,19 eurot, tuvastada vajalikud tahteavaldused ja

asendada need kohtuotsusega.

2. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt ostsid hageja ja kostja 13.10.2016 võlaõigusliku

müügilepingu ja 16.11.2016 asjaõiguslepingu alusel kaasomandisse võrdsetes mõttelistes

osades kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX, edaspidi kinnistu). Hageja kandis

kogu kinnistu ostuhinna 240 000 eurot 10.11.2016 notari deposiiti, et finantseerida kostja palvel

ka tema mõttelise osa kinnistust ostmist. Seega ostis kostja enda ½-suuruse mõttelise osa

kinnistust hageja poolt kostjale antud tähtajatu laenu, s.o 120 000 eurot, arvel.

3. Kinnistul asus pooleliolev siseviimistluseta ehitis. Ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse

jms (sh sisustuse) tegemiseks kulus kokku minimaalselt 170 340,38 eurot. Kostja rahaliselt ei

panustanud. Seega andis hageja ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse jms tegemiseks

kostjale samuti tähtajatult ja intressita laenu, tehes kulutusi kostja kasuks vähemalt 85 170,19

eurot, s.o on 50% eelnimetatud kulutustest.

4. Seega andis hageja kostjale tähtajatult intressita laenu kokku 205 170,19 eurot. Hageja ütles

18.04.2019 avaldusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 2 alusel üles kostjaga 13.10.2016

suuliselt sõlmitud tähtajatu ja intressita laenulepingu, mis edastati kostja kohtuvälisele

esindajale W-le. Kostja esindaja kinnitas avalduse kättesaamist oma 22.04.2019 e-kirjaga.

Hageja palus kostjal raha tagastada hagejale hiljemalt 22.04.2019, mida kostja ei ole teinud.

5. Juhul, kui kostja ei tunnista hagejalt laenu saamist, siis alternatiivselt on tegemist kostja

poolse alusetu rikastumisega hageja arvel kokku summas 205 170,19 eurot. Hageja ei ole raha

kostjale kinkinud. Kinkelepingut ei ole sõlmitud, sest puudub hageja tahe kostjat ilma

vastutasuta rikastada (VÕS § 259 lg 1). Hea usu põhimõttega (VÕS § 6) oleks vastuolus

olukord, kui kaasomandi lõpetamisel ja jagamisel ei võetaks arvesse hageja poolt kostjale antud

raha, ilma milleta kostja ei oleks saanud kinnisasja mõttelist osa omandada ega ehitist valmis

ehitada ega sisustada.

6. Kinnistu kaasomand on võimalik lõpetada selliselt, et anda asi ühe kaasomaniku

ainuomandisse ning panna teisele kaasomanikule kohustus hüvitada kaasomandi kaotanud

poolele asi rahas. Kostja on avaldanud soovi kinnistu kaasomand lõpetada selliselt, et hageja

ostab ära kostja ½-suuruse mõttelise osa kinnistust. Hageja nõustus sellise kaasomandi

lõpetamisega. Hageja tegi kostjale ettepaneku vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Kostja

on sellest keeldunud.

7. Kinnistu turuväärtus on 03.06.2020 seisuga 384 000 eurot, mida tõendab Domus Kinnisvara

03.06.2020 eksperthinnang nr 1019-20. Arvestades, et hagejal on rahaline nõue kostja vastu

205 170,19 eurot ja ½-suuruse mõttelise osa kinnistust väärtus on 192 000 eurot, siis saab

kattuvas ulatuses poolte vastastikused nõuded tasaarvestada. Sellisel juhul on kostja kohustatud

hagejale maksma tasaarvestamata jäänud osa 13 170,19 eurot.

2-20-2619

8. Ebaõige on kostja seisukoht, et kõik pidi toimuma hageja vara arvel kinkena kostjale, et

tagada kostja varaline kindlustatus ja võrdsus partnerina abielusuhetes. Ebaõige on ka kostja

seisukoht, et kuna kinnistu hind kokku oli 240 000 eurot, siis ei olnud pooltel kohustust tasuda

kinnistu müüjale kumbki pool kinnistu hinnast. Ilmselgelt oli kostjal kohustus maksta müüjale

120 000 eurot kinnistu mõttelise osa omandamise eest (VÕS § 208 lg 1), millise kohustuse

täitmiseks andis hageja kostjale suulise laenulepingu alusel laenu. Asjaolu, et hageja laenas

kostjale investeeringuteks raha, ei tähenda seda, et poolte vahel oleks sõlmitud kinkeleping.

9. Kui kohus leiab, et laenulepingut ei olnud sõlmitud ja ei saa ka alusetu rikastumise sätteid

kohaldada, siis teise alternatiivina alusetule rikastumisele saab hagis esitatud hageja rahalise

nõude kostja vastu rahuldada ka seltsingulepingu alusel (VÕS § 580). Hageja ja kostja valisid

abielu sõlmimisel 04.07.2015 abikaasade varasuhteks varalahususe varasuhte ning seda selleks,

et pooled oleksid enda varalistes küsimustes võrdväärsed partnerid ja iseseisvad, ei sõltuks

teisest poolest ja saaksid ise otsustada enda varalisi küsimusi. Vastasel juhul oleks valitud

varaühisuse varasuhe. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kokkulepet kostja varalise

kindlustatuse tagamiseks kinnistu ½-suuruse mõttelise osa ostmisega, sellel oleva ehitise

väljaehitamisega ja siseviimistluse (sh sisustuse) tegemisega, hageja vara arvel. Hagejal ei

olnud soovi kostjaga abiellumisel kindlustada kostjat varaliselt ning seetõttu ka varalahususe

varasuhe valiti.

Kostja vastuväited

10. Kostja palus jätta hageja hagi rahuldamata.

11. Kostja ei ole hagejaga laenulepinguid sõlminud ega avaldanud sellekohaseid tahteavaldusi.

Hageja esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada laenulepingute sõlmimist. Sellekohaseks

tõendiks ei saa olla laenulepingu ülesütlemise avaldus, mis on ühepoolne tahteavaldus. Samuti

ei saa kostja vaikimist lugeda kohaseks tahteavalduseks, kuna see ei tulene seadusest ega poolte

kokkuleppest.

12. Võlaõigusliku müügilepinguga kinnistu müüja müüs ja pooled ostsid kinnistu tervikuna

hinnaga 240 000 eurot. Seega ei olnud pooltel kohustust tasuda kinnistu müüjale kumbki pool

kinnistu hinnast ja hageja ei saanud täita kostja kohustust tasuda pool kinnistu ostuhinnast.

Sama kehtib ka elamu valmisehitamise ja siseviimistluse kulude kohta. Hageja ei ole esitanud

ühtegi tõendit, et kostja oli kohustatud tasuma erinevate tehingute alusel pool esitatud arvetest

või pool tehtud maksetest.

13. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ka alternatiivsel õiguslikul alusel. Kohtu ette ei ole

toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja sooritus oli VÕS § 1028 lg 1 mõttes alusetu.

Kostja ei ole hageja arvel rikastunud. Kohtu ette toodud tõendite valguses tuleb pidada hageja

enda sooviks, et tulevase kodu omanikeks on mõlemad abikaasad. Hageja soovis abiellumisel

kindlustada kostjat varaliselt. Selleks varaks sai pool mõttelist osa lõpuni valmisehitatud ja

sisustatud perekonna ühisest eluasemest. Pooled valisid abieluvararežiimiks varalahususe ja

kostja sai poolte kokkuleppel ostetavast kinnistust poole mõttelise osa omanikuks. Kostja sai

poolte kokkuleppel kinnistu kaasomanikuks selleks, et olla abielus võrdväärne partner hagejale

ja edaspidi varaliselt kindlustatud, kui abielu peaks vastu ootusi purunema. Kostja ei ole hageja

arvel alusetult rikastunud, sest kostjat rikastada oli hageja enda soov.

14. Kostja nõustub kaasomandi lõpetamisega hageja soovitud viisil, s.o kinnistu jääb hageja

ainuomandisse ja hageja tasub kostjale hüvitist kinnistust poole mõttelise osa väärtuse ulatuses

ehk 192 000 eurot. Kostja palub siduda tahteavalduse andmise kompensatsiooni saamisega.

2-20-2619

15. Kostja ei ole nõus sellega, et kinnistust poole mõttelise osa väärtus tasaarvestatakse hageja

rahalise nõudega kostja vastu 205 170,19 eurot, sest hagejal ei ole rahalist nõuet kostja vastu.

Kostja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

16. Kostja esitas 17.02.2020 hageja vastu hagi 22 577,40 euro väljamõistmiseks. Hageja ja

kostja hagid liideti ühte menetlusse.

17. Kostja hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 25.06.2015 kostjale sõiduki Mercedes Benz

C 20 (auto 1), mis registreeriti Maanteeameti liiklusregistris kostja nimele. Novembris 2017

tegi hageja kostjale ettepaneku vahetada auto 1 teise sõiduki vastu. Kokkuleppel hagejaga müüs

kostja 18.11.2017 auto 1 Silberauto Eesti AS-le. Sõiduki müügist laekus kostja pangaarvele

22 600 eurot. Vastavalt hageja juhistele kandis kostja 28.11.2017 OÜ Standard Auto arvele

22 577,40 eurot. OÜ-lt Standard Auto ostetud E-klassi Mercedes Benz (auto 2) registreeris

hageja Maanteeameti liiklusregistris oma nimele ja see jäi hageja kasutusse. Auto 1 on vastavalt

perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 2 p-le 2 kostja lahusvara. Abielu ajal omandas hageja auto 2

kostja lahusvaraks oleva auto 1 müügist saadud raha eest. Seega tegi kostja abielu ajal oma

lahusvara arvel kulutusi hageja lahusvaraks olevale esemele. Kulutuste ulatus on 22 577,40

eurot. Kostja ei ole kunagi nõustunud, et hageja omandab lahusvara kostja lahusvara arvel.

18. Kostja ei ole kunagi laenanud hagejalt raha ega pea laenu ka hagejale tagasi maksma. Abielu

on isikutevaheline suhe perekonna moodustamiseks. Vastavalt PKS §-le 17 kui üks abikaasa

teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust

nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Kostja ei ole kunagi palunud

hagejalt laenuks raha mistahes muu sõiduki ostmiseks, sh ei ole kostja saanud hagejalt laenuks

36 900 eurot auto 1 ostmiseks. Nii kalli ja erilise sõiduki ostmine laenurahaga ei oleks olnud

kostjale jõukohane. Kostja ei müünud autot 1 Silberauto Eesti AS-le sooviga võlg või kingitus

tagastada hagejale. Pooled elasid perekonnana, kuid kostja vajas isiklikku autot. Kuivõrd kostja

jäi pärast auto 1 müümist ja auto 2 ostmist isikliku sõidukita, soetas ta liisinguga Toyota

Corolla. Auto 1 ostmise ajastus (abiellumise puhul), poolte lähedased suhted ja asjaolu, et

sõiduk soetati kostja isiklikuks kasutamiseks, tõendavad, et auto 1 näol on tegemist hageja

kingitusega kostjale.

19. Poolte kokkulepet võib käsitleda käsundina ja hagejat käsundi täitjana. Hageja ei kasutanud

auto 1 müügist laekunud raha kostjalt saadud käsundi täitmiseks ega andnud seda kostjale

tagasi. Juhul kui hageja kasutas auto 1 müügist laekunud raha käsundi täitmiseks, siis ei andnud

ta välja käsundi täitmisel saadut. Mõlemal juhul on kostja nõude õiguslikuks aluseks VÕS § 626

lg 1. Vastavalt VÕS § 1044 lg-le 2 võib kostja nõuda lepingulise kohustuse rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamist ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.

Hageja vastuväited kostja hagile

20. Hageja palus jätta kostja hagi rahuldamata.

21. Hageja ei kinkinud autot 1 kostjale. Vaidlust ei ole selle üle, et auto 1 maksis 36 900 eurot

ja et hageja tasus kogu ostuhinna. Kuna kostjal ei olnud sõiduki ostmiseks raha, siis hageja

andis kostja palvel talle selleks laenu 36 900 eurot, makstes kostja palvel sõiduki hinna sõiduki

müüja Assenheimer Mulfinger GMBH and CO.KG arvelduskontole, mida tõendab 18.06.2015

maksekorraldus nr 1. Kostja müüs 18.11.2017 auto 1 Silberauto Eesti AS-le ja müügihind

22 600 eurot maksti 21.11.2017 kostja arvelduskontole. Kuna kostja oli hagejalt võtnud auto 1

ostmiseks laenu, siis kostja tagastas hagejale laenu osaliselt, s.o 22 600 eurot, makstes selle

2-20-2619

kahes osas 28.11.2017 OÜ Standard Auto arvelduskontole vastavalt 22 577,40 eurot ja 22,60

eurot. Nimetatud summade maksmisega vähenes kostja rahaline kohustus hageja ees, sest

võlasuhe lõppes makstud summa ulatuses (VÕS § 186 p 1). Poolte vahel ei ole sõlmitud

kokkulepet sõiduki vahetamiseks samaväärse auto vastu. Kostja sõlmis pärast sõiduki müümist

2018 alguses ise Toyota Corolla liisingulepingu.

22. Juhul, kui kohus leiab, et hageja ei andnud kostjale sõiduki ostmiseks laenu, siis sellele

vaatamata tuleb jätta hagi rahuldamata teistel õiguslikel alustel. Kostja rikastus sõiduki hinna

ulatuses alusetult hageja arvel, sest hageja ei ole kostjale sõiduki ostmiseks antud raha kinkinud

ning kostja maksis alusetult saadud raha tagasi hageja palvel ülekannetega OÜ Standard Auto

kontole. Hageja ei ole soovinud kostjat sõiduki ostmiseks antud raha võrra rikastada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

23. Maakohus rahuldas 26.10.2020 otsusega nii hageja kui ka kostja hagi, mõistis hagejalt

kostja kasuks välja 22 577,40 eurot, viivise ajavahemiku 17.02.2020–26.10.2020 eest 1248,54

eurot ja viivise alates 27.10.2020 kuni põhinõude täitmiseni, ning kostjalt hageja kasuks

205 170,19 eurot, lõpetas poolte kaasomandi kinnistule ja jättis kinnistu hageja ainuomandisse

ja mõistis hagejalt kostja kasuks väljahüvitise omandiõiguse kaotamise eest 192 000 eurot ning

kohustas kostjat andma vajalikud tahteavaldused. Maakohus tasaarvestas otsusega poolte

kasuks välja mõistetud summad ja tasaarvestuse tulemusel mõistis hagejalt kostja kasuks välja

10 655,75 eurot ja viivise alates 27.10.2020 kuni 10 655,75 euro täielikult tasumiseni.

Menetluskulude osas jättis maakohus kostja hagilt tasutud riigilõivu hageja kanda ja hageja

tasutud riigilõivu kostja kanda ning poolte lepinguliste esindajate kuludest 10,31% hageja

kanda ja 89,69% kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 2150 eurot ja

lepingulise esindaja kulud 4964,34 eurot ning hagejalt kostja kasuks välja riigilõivu 900 eurot

ja lepingulise esindaja kulud 252,60 eurot, tasaarvestas välja mõistetud menetluskulud ja

tasaarvestuse tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 5961,74 eurot ja

viivise.

24. Maakohus tuvastas, et poolte abielu sõlmiti 03.07.2015 ja lahutati Harju Maakohtu

27.08.2019 otsusega, mis jõustus 17.10.2019. Kohtule esitatud abieluvararegistri registrikaardi

nr 114450 andmetel oli poolte poolt valitud varasuhteks varalahususe varasuhe. Kohtule ei

esitatud andmeid ega tõendeid, et pooled oleksid abielu ajal kokku leppinud mõne varaeseme

või varalise õiguse või kohustuse kuulumises pooltele ühiselt.

25. Esmalt lahendas maakohus kostja hagi. Seoses kostja esitatud hagiga puudus pooltel vaidlus

selles, et:

-18.06.2015 maksekorraldusega tasus hageja auto 1 müüja Assenheimer Mulfinger GMBH and

CO.KG arvelduskontole 36 900 eurot sõiduauto ostmiseks kostja omandisse;

-Assenheimer Mulfinger GMBH and CO.KG-lt omandatud auto 1 oli ajavahemikul

25.06.2015–21.11.2017 registreeritud kostja nimele;

-auto 1 oli registreeritud kostja nimele enne poolte abielu ja seega kostja lahusvara;

-abielu ajal 18.11.2017 müüs kostja auto 1 Silberauto Eesti AS-le ja sõiduki müügist laekus

22.11.2017 kostja pangakontole 22 600 eurot;

-abielu ajal 28.11.2017 kandis kostja oma pangakontolt 22 577,40 eurot ja 22,60 eurot

OÜ Standard Auto pangakontole arve 161117-1 tasumiseks;

-hageja ostis OÜ-lt Standard Auto enda omandisse auto 2, mille eest tasus osaliselt, s.o 22 600

eurot, kostja;

-poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku laenulepingut või kirjalikku kinkelepingut.

2-20-2619

26. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja kinkis kostjale 25.06.2015 auto 1 kui oma tulevasele

abikaasale või hageja laenas kostjale sõiduauto ostmiseks raha 36 900 eurot viisil, et tasus kostja

palvel sõiduki müüjale sõiduki hinna.

27. Hageja ei tõendanud, millised olid laenulepingu tingimused, sh seda, kas laenuleping oli

tähtajaline või tähtajatu. Maakohus leidis, et lähtudes poolte täiesti erinevatest seisukohtadest

ja kirjaliku lepingu puudumisest, ei ole lepingupoolte ühist tegelikku tahet võimalik kindlaks

teha. Kohtu hinnangul tuli hageja poolt 36 900 euro tasumise aluseks olnud lepingut tõlgendada

nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Poolte

abielu sõlmiti 03.07.2015 ja kostja nimele registreeritud auto 1 eest tasuti 18.06.2015. Seega on

põhjendatud eeldada, et pooled olid teineteise tunnetes kindlad ja ei arvestanud sellega, et nad

hiljemalt 2019 abielu lahutavad. Samuti on samadel asjaoludel põhjendatud, et pooltel oli

omavahel läbi räägitud ja otsustatud, et abielu sõlmimisel valitakse varalahususe varasuhe.

Olukorras, kus pooled on otsustanud, et nende abielu ajal kummagi poole poolt omandatud vara

on poole lahusvara, ei ole tõenäoline, et pooled ei oleks laenulepingu sõlmimise korral lepingut

sõlminud kirjalikult ja leppinud kokku laenu tagastamise tingimustes. Samuti olid pooled

teadlikud sellest, et enne abielu sõlmimist omandatud vara, sh kostjale ostetud sõiduauto, on

poole lahusvara. Kuigi hagejal ei olnud tema väitel tahet kostjat tasuta rikastada, mõistaks

lepingupooltega sarnane mõistlik isik, et auto ostmiseks raha andmine paar nädalat enne abielu

sõlmimist oma tulevasele abikaasale suulise kokkuleppe alusel sarnaneb rohkem auto

kinkimisele kui laenule, mistõttu saab lugeda, et tegemist oli kõlbelise kohustusega, mille

täitmine vastab üldisele arusaamale. Kuna VÕS § 4 lg 3 kohaselt ei saa mittetäieliku kohustuse

täitmiseks üleantut tagasi nõuda, siis ei ole tõendatud, et kostja tagastas abielu ajal 28.11.2017

OÜ Standard Auto arve tasumisega oma pangakontolt hagejale 2015 juunis sõiduauto ostmiseks

kulutatud summast 22 600 eurot. Enne abielu omandatud auto 1 oli PKS § 27 lg 2 p 2 kohaselt

kostja lahusvara ja vastavalt poolte vahel kehtivale varasuhtele oli nimetatud sõiduauto müügist

saadud ja kostja pangakontol olev raha samuti tema lahusvara. Poolte vahel ei ole vaidlust

selles, et kostja lahusvarasse kuuluvast rahast tasuti osaliselt auto 2 eest, mille hageja omandas

enda omandisse lahusvarana. Kuna kostjal oli teadmine, et tema saab oma lahusvarasse kuuluva

rahaga ostetud auto omanikuks, siis oli kostja teinud teise isiku esemele kulutusi. Kohtu

hinnangul on kostja täitnud osaliselt hageja kohustuse OÜ Standard Auto ees ja tal on õigus

nõuda tehtud kulutuste hüvitamist VÕS § 1041 järgi.

28. Seejärel lahendas maakohus hageja hagi. Seoses hageja esitatud hagiga puudus pooltel

vaidlus selles, et:

-pooled ostsid 13.10.2016 sõlmitud võlaõigusliku müügilepingu ja 16.11.2016 sõlmitud

asjaõiguslepingu alusel kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades kinnistu asukohaga XXX

(registriosa nr XXXXXXX);

-müügilepingu p 2.1 kohaselt oli kinnistu ostuhind 240 000 eurot;

-kinnistu ostuhinna tasus täielikult hageja oma lahusvarast;

-kinnistul asus pooleliolev siseviimistluseta ehitis, mille väljaehitamiseks ja siseviimistluse jms

(sh sisustuse) tegemiseks kulus kokku 170 340,38 eurot, mille eest tasus hageja oma

lahusvarast;

-kostja ei ole kinnistu omandamiseks, kinnistul asuva ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse

jms tegemiseks enda raha kasutanud;

-kinnistu turuväärtus on Domus Kinnisvara 03.06.2020 eksperthinnangu nr 1019-20 kohaselt

384 000 eurot, ½-suuruse mõttelise osa kinnistust turuväärtus on 192 000 eurot;

-poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut.

2-20-2619

29. Kuna hageja maksis abielu ajal kinnistu kaasomandisse omandamisel nii ostuhinna 240 000

eurot kogu kinnistu eest kui ka kogu ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse jms (sh

sisustuse) tegemiseks 170 340,38 eurot, siis vaidlesid pooled selle üle, kas hageja laenas või

kinkis kostjale raha kinnistu mõttelise osa ostuks kostja lahusvarasse ja kostja lahusvarasse

kuuluva kaasomandiosa ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluseks. Maakohus leidis, et kuna

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb tõlgendada kinnistu ostmiseks

raha andmise lepingut ja ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluse tegemiseks raha andmise

lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

30. Pooled ei väitnud ega tõendanud, et kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal ja ehitise

väljaehitamise ja siseviimistluse tegemise ning selle eest tasumise ajal oli kostjal piisavalt raha,

et tasuda oma kinnistu kaasomandiosa eest müügilepingus kokku lepitud tähtajaks ja ehitise

väljaehitamise ja siseviimistluse eest. Seega oli pooltel nii kinnistu müügihinna tasumise kui ka

ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse eest tasumise osas kokkulepe. Kohtu hinnangul

mõistaks lepingupooltega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel, et olukorras, kus

abikaasadel oli varasuhte liigiks varalahusus, oleks mõistlik eeldada, et hageja laenas kostjale

raha tema lahusvarasse kinnistu omandamiseks ja ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse eest

tasumiseks ning seega oli poolte vahel mõlema summa osas laenuleping. Lepingust tulenevalt

oli kinnistu müügihind 240 000 eurot ja pooled omandasid kinnistu võrdsetes mõttelistes

osades, seega oli kinnistust ½-suuruse mõttelise osa müügihind 120 000 eurot. Pooled ei

vaielnud, et kinnistul asuva ehitise väljaehitamiseks ja siseviimistluseks kulus 170 340,38

eurot, seega on põhjendatud, et ½-suuruse mõttelise osa ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse

kulu oli 85 170,19 eurot.

31. Hageja esitas koos hagiavaldusega tõendina kirjavahetuse, mille kohaselt on ta

laenulepingu üles öelnud, esitanud kostjale nõude ja andnud kostjale tähtaja raha tagastamiseks,

kostja ei ole tema eest kinnistu ostmisel makstud raha ega kinnistu ½-suuruse mõttelise osa

ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse eest makstud raha hagejale tagastanud. Maakohus

tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille kohaselt andis hageja kostjale

laenu 120 000 eurot kinnistust ½-suuruse mõttelise osa omandamiseks, ja teine suuline

laenuleping, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 85 170,19 eurot ½-suuruse mõttelise osa

ehitise väljaehitamise ja siseviimistluse kulude tasumiseks. Kuna kostja ei ole kumbagi laenu

tagastanud, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kokku 205 170,19 eurot.

32. Viimasena lahendas maakohus hageja kaasomandi lõpetamise nõude. Kuna kostja nõustus

kaasomandi lõpetamisega hageja hagiavalduses taotletud viisil, hageja esitatud Domus

Kinnisvara 03.06.2020 eksperthinnangus toodud kinnistu turuväärtusega, samuti kostja kasuks

hüvitise väljamõistmisega poole turuväärtuse ulatuses, rahuldas maakohus hageja nõude hageja

soovitud viisil. Maakohus lõpetas kinnistu kaasomandi, jättis kinnistu hageja ainuomandisse

ning mõistis kostja kasuks välja hüvitise 192 000 eurot.

33. Maakohus tasaarvestas TsMS § 445 lg 1 alusel poolte vastastikused rahalised nõuded.

34. Kuna mõlemad hagid rahuldati, siis lähtudes hagide hinnast, kokku 236 553,78 eurot,

moodustas kostja hagihind 10,31% ja hageja hagihind 89,69%. Lähtudes eeltoodust, jättis

maakohus kostja hagilt tasutud riigilõivu kostja kanda ja hageja tasutud riigilõivu kostja kanda

ja poolte lepinguliste esindajate kulud 10,31% hageja kanda ja 89,69% kostja kanda.

35. Maakohus

leidis,

et

mõlema

poole

menetluskulude

nimekirjas

nimetatud

menetlusdokumendid ja toimingud on olnud menetlusosalise esindamiseks põhjendatud ja

vajalikud ning ka märgitud ajakulu põhjendatud, s.o hagejal 30 tundi 45 minutit summas 5535

2-20-2619

eurot ja kostjal 24 tundi 30 minutit summas 2450 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest

mõistis maakohus hageja kasuks kostjalt välja riigilõivu 2150 eurot ja lepingulise esindaja

kulud 4964,34 eurot ning kostjalt hageja kasuks riigilõivu 900 eurot ja lepingulise esindaja

kulud 252,60 eurot.

36. Maakohus tasaarvestas TsMS § 445 lg 1 alusel poolte vastastikused menetluskulude

nõuded.

Kostja apellatsioonkaebus

37. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus rahuldas hageja hagi 205 170,19 euro väljamõistmiseks, tegi tasaarvestuse ja jaotas

menetluskulud, ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uue otsuse,

millega jätta hageja nõue 205 170,19 euro väljamõistmiseks rahuldamata ja tasaarvestus

tegemata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

38. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme.

Kohtu seisukohad on ebaõiged ning järeldused ei tulene asjas kogutud tõenditest ning

tuvastatud asjaoludest. Kohus käsitles valikuliselt ja ühekülgselt üksnes kohtu arvamusega

sobituvaid seisukohti ning kujundas lõppjäreldused meelevaldse käsitluse tulemusena, ilma

tõendeid sisuliselt analüüsimata ja otsuses käsitlemata. Kohtu järeldused on nii faktiliselt kui

õiguslikult motiveerimata ning siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Kohus on pelgalt

tõdenud, et iga mõistlik inimene oleks sellistel asjaoludel sõlminud laenulepingu, mitte

kinkelepingu. Otsuse põhjendavas osas ei ole maakohus tuginenud mitte ühelegi

materiaalõiguslikule alusele hageja nõude rahuldamisel.

39. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostjal tuli tõendada, et tal oli raha kinnistu eest

tasumiseks ja siseviimistluse tegemiseks. Kohus jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise, sest

hageja, esitades suulisest laenulepingust tuleneva nõude, oleks pidanud tõendama, millal selline

laenuleping sõlmiti, millised olid selle tingimused. Hageja üksnes väitis, et kuna ta tegi

ülekande, siis järelikult sõlmiti laenuleping. Otsusest ei selgu, kuidas hageja esile toodud

asjaoludega on võimalik laenulepingu sõlmimist tõendada.

40. Kostja ei nõustu maakohtuga, et sellises olukorras saab iga mõistlik inimene aru, et

varalahususe korral toimub abikaasade vahel laenulepingu sõlmimine. Olukorras, kus tegemist

on abikaasadega, kes tegutsevad sellises intiimses omavahelises suhtes nagu perekond, on just

tõenäoline oma abikaasa toetamine (PKS § 15 lg 1, § 17). Pigem varalahususe valik annab

abikaasadele kindluse, et juhul, kui pööratakse sissenõue ühe abikaasa varale, annab

varalahusus teisele abikaasale tagatise, et tema osa ei vastuta abikaasa kohustuste ees. Üldiselt

abielus soovitakse oma partnerit soosida ja teha talle kingitusi, ootamata selleks vastusooritust.

Rääkimata sellest, et kostja oli hagejale abikaasaks, kes pidi hoolitsema majapidamise eest ilma,

et tal oleks olnud võimalik endale iseseisvalt varandust koguda.

41. Kui lähtuda mõistlikule inimesele omistatavast põhimõttest, siis hageja, kes on igapäevaselt

tegutsev äris, on kindlasti teadlik, et sellises suuruses kohustuste võtmiseks tuleks sõlmida

kirjalik laenuleping, et kõik poolte kohustused oleks selgelt fikseeritud ja kohustuste hilisem

täitmine tagatud.

42. 13.10.2016 võlaõigusliku müügilepinguga on tõendatud, et kostjal ei ole kohustusi hageja

ees, kuna leping käsitleb neid ühise nimetusega „Ostja“, tähendades samal ajal nii ainsust kui

mitmust. Kõik lepingus käsitletud poolte avaldused on tehtud ühiselt.

2-20-2619

43. Kostja ei nõustu hageja väitega siseviimistluse tegemise eest talle laenu andmise kohta.

Hageja on esitanud hulgaliselt arveid, milledelt osaliselt ei ole võimalik isegi tuvastada, mida

on ostetud ja hageja ei ole ka tõendanud, kuhu ostetud asjad on kasutatud. Kokku 36 arvet on

väljastatud 24.11.2016–21.06.2017. Kuidas on need seotud väidetavalt juba 13.10.2016

sõlmitud suulise laenulepinguga, hagis esitatud asjaoludest ega kohtulahendist ei selgu. Kohus

ei ole neid tõendeid otsuses käsitlenud. Seega jääb arusaamatuks, millise summa kostja

väidetavalt 13.10.2016 laenas, kui hagejale endalegi ei olnud teada, mis kulud tal tekkida

võivad. Hageja ei ole kohtule selgitanud, millise sisuga oli see algne väidetav õigussuhe, mille

raames hageja kostjale teadmata koguses raha laenas, kuidas selline õigussuhe tekkis, millal

konkreetselt ja milliste tahteavalduste vahetamise teel sõlmiti väidetav suuline laenuleping ning

millal saabus laenu tagastamise tähtaeg. Ainuüksi laenulepingu ülesütlemise avalduse

esitamisega kostjale ei saa tõendada, et tegelikkuses laenuleping ka eksisteeris.

44. Kostja ei nõustu hageja menetluskulude suurusega ja leiab, et 30 tunni 45 minuti ulatuses

osutatud õigusabi on ilmselgelt ülepaisutatud. Käesolev tsiviilasi ei ole olnud sedavõrd

keerukas, et tunnitasu 180 eurot oleks põhjendatud.

Hageja vastuapellatsioonkaebus

45. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas,

milles maakohus rahuldas kostja hagi 22 577,4 euro ja viivise väljamõistmiseks, tegi seetõttu

ebaõige tasaarvestuse ja jaotas menetluskulud, ja teha uue otsuse, millega jätta kostja hagi

rahuldamata, menetluskulud kostja kanda ja teha tasaarvestus vastastikuste nõuete osas õigesti.

46. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse

norme.

47. Pooled ei ole sõlminud kinkelepingut 36 900 euro ega auto 1 kinkimiseks, mistõttu

maakohus tegi selles osas ebaõige otsuse. Asjaolu, et sõiduki ostmine ja selleks raha andmine

toimus enne abielu sõlmimist, ei tõenda kinkelepingu sõlmimist. Hageja hinnangul andis ta

kostjale laenu sõiduki ostmiseks ning alternatiivselt on tegemist alusetu rikastumisega, millised

summad pidi kostja hagejale tagastama ning ongi osaliselt tagastanud. Laenu andmist toetab ka

Riigikohtu praktika. Maakohus kohaldas ebaõigesti kostja makse osas VÕS § 1041. Nimetatud

summade maksmisega vähenes hageja rahaline kohustus kostja ees, sest võlasuhe lõppes

makstud summa ulatuses (VÕS § 186 p 1). Maakohus ei analüüsinud hageja väidet, et hageja

ja kostja sõidukite ostmise ja müümisega seotud rahalised kohustused kattuvas ulatuses on

lõppenud, ega põhjendanud, miks ta sellega ei nõustu. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata ka

VÕS § 186 p 1, mis samuti välistab kostja hagi rahuldamise.

48. Hagejale on arusaamatu maakohtu vastuoluline ja ebaõige, hea usu ning mõistlikkuse

põhimõtete vastane käsitlus, et kui hageja annab kostjale auto 1 ostmiseks raha, siis on tegemist

kinkelepinguga (mitte laenu või muu võlasuhtega) (maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 259

lg 1), kuid kui kostja annab hagejale auto 2 ostmiseks raha, siis ei ole tegemist kinkelepinguga,

vaid hageja on kostja arvel alusetult rikastunud ning hageja peab maksma kostjale raha tagasi

VÕS § 1041 alusel. Kohus käsitles neid olukordi alusetult erinevalt. Kostja eesmärk on hageja

arvel alusetult rikastuda ning hagejale kahju tekitada. Kohtulahend ei saa tekitada ebaõiglust ja

kahju hagejale.

49. Otsuse põhjendused seoses kostja poolt sõiduki omandamise aspektidega (sh raha

tasumisega jne) ja väidetava kinkega, samuti hageja poolt kostjale 22 577,40 euro

tagasimaksmise õiguslike aluste osas, on hagejale üllatuslikud. Maakohus märgib otsuses, et

2-20-2619

hageja ei tõendanud, millised olid laenulepingu tingimused, sh seda, kas laenuleping oli

tähtajaline või tähtajatu. Kohus ei viidanud kordagi sellele, et hageja peaks midagi täiendavalt

tõendama. Kohtupraktika kohaselt loetakse suulise kokkuleppe alusel raha andmist millegi

ostmiseks laenulepinguks. Laenusaaja huvides eeldatakse vaidluse korral, et tegemist on

tähtajatu ja intressita laenulepinguga. Kui laenulepingut ei olnud sõlmitud, siis jääb

arusaamatuks, miks tasus kostja hagejale tagasi 22 600 eurot, tasudes selle hageja palvel

kolmanda isiku arvelduskontole auto eest, mille ostis hageja. See tõendab, et hageja andis

kostjale sõiduki ostmiseks laenu ja kostja tagastas selle laenu siis, kui ta oma auto maha müüs.

50. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 4 lg 3. Juhul, kui ei ole tegemist laenulepinguga, siis

oli tegemist alusetu rikastumisega. Kohus jättis kostja vastavad seisukohad tähelepanuta ja tegi

ebaõige ning üllatusliku kohtulahendi. Abielu sõlmimine ja varalahususe varasuhte valimine

abiellumisel ei oma õiguslikku tähendust sõiduki omandamise ja võõrandamise aspektist, kuigi

kohus on seda kohtuotsuses soovinud siduda. Eeltoodu valguses ei oma sisulist tähtsust ka

kohtu viide PKS § 27 lg 2 p-le 2. Maakohus rikkus oluliselt ka TsMS § 436 lg-d 2 ja 4. Kohus

ei selgitanud ega põhjendanud, miks ta hageja väiteid ja tõendeid ei arvesta ega hinda selliselt,

nagu hageja on neid käsitlenud (TsMS § 442 lg 8 oluline rikkumine).

Menetlusosaliste seisukohad

51. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse

läbivaatamata või alternatiivselt rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja palub jätta

hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

52. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt tuleb maakohtu otsus

tühistada osaliselt osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude 205 170,19 euro saamiseks, ja

saata nõue uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles

rahuldati kostja nõue hageja vastu 22 577,40 euro ja viivise saamiseks. Pooled ei ole

vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus lõpetas poolte kaasomandi kinnistule

(registriosa nr XXXXXXX) ja jättis selle hagejale ning kohustas kostjat andma tahteavaldused.

Ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 järgi selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust ei kontrolli ja TsMS § 456 lg 2 p 1 järgi on otsus selles osas jõustunud. Samuti ei

ole vaidlustanud pooled kinnistu omandi kaotuse eest hageja poolt kostjale hüvitamisele

kuuluva summa 192 000 eurot suurust, kuid kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses selle summa

osas maakohtu poolt tehtud tasaarvestuse. Seoses hageja nõude 205 170,19 euro saamiseks

tühistamise ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmisega teeb ringkonnakohus TsMS § 450

lg 2 järgi tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse.

53. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja vastuväite Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.20201

määrusele ja taotluse kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Hageja leiab, et

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on ennistatud ebaõigesti. Ringkonnakohus jääb

22.12.2020 määruses toodud põhjenduste juurde ja ei korda neid. Kuna apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaeg ennistati, siis ei ole alust jätta apellatsioonkaebust läbi vaatamata.

54. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas

hageja nõude tema vastu raha saamiseks, ja hageja vaidlustas vastuapellatsioonkaebuses

maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas kostja hagi hageja vastu raha saamiseks.

2-20-2619

Mõlemad pooled on vaidlustanud maakohtu otsuse väljamõistetud summade tasaarvestuse,

menetluskulude jaotuse, rahalise kindlaksmääramise ja menetluskulude tasaarvestuse osas.

55. Poolte vastastikuste rahaliste nõuete lahendamisel ei ole poolte vahel vaidlust järgmiste

asjaolude üle:

• Pooled olid abielus 03.07.2015-17.10.2019 ja nende varasuhteks oli varalahusus.

• 18.06.2015 tasus hageja Assenheimer Multifinger GMBH-le 36 900 eurot auto 1

ostmiseks. Ostetud auto 1 registreeriti 25.06.2015 kostja nimele ja kostja müüs selle

18.11.2017 22 600 euro eest Silberauto Eesti AS-le. 28.11.2017 kandis kostja OÜ-le

Standard Auto 22 577,40 eurot. Hageja ostis OÜ-lt Standard Auto uue auto 2, mis

registreeriti tema nimele.

• Pooled ostsid 13.10.2016 müügilepinguga ja 16.11.2016 asjaõiguslepinguga kinnistu

(kumbki pool mõttelist osa), mis asub XXX (registriosa nr XXXXXXX) hinnaga

240 000 eurot, mille tasus müüjale hageja.

• Kinnistul asuva elamu väljaehitamiseks, viimistlemiseks ja sisustamiseks tegi kulutusi

hageja.

56. Ringkonnakohus kontrollib esmalt maakohtu otsust hageja rahalise nõude lahendamise

osas.

57. Hageja väitis, et ta laenas kostjale kinnistu poole mõttelise osa ostmiseks 120 000 eurot

ning elamu sisemiste viimistlustööde tegemiseks ja sisustamiseks 85 170,19 eurot.

Alternatiivselt väitis hageja, et kuna tema tasus kostja osa eest kinnistu ostmisel ja sisetööde

tegemisel ning sisustamisel, siis on kostja tema arvel alusetult rikastunud ning kui hageja

rahalist nõuet ei ole ka alusetu rikastumise sätete järgi võimalik rahuldada, siis palus hageja

nõude lahendada seltsingulepingu lõpetamise sätete järgi (II kd, tl 78-80). Kostja väitis, et

poolte vahel ei ole kunagi laenulepinguid sõlmitud ja hageja eesmärgiks kulutuste tegemisel oli

kostjat kui abikaasat rikastada. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli laenusuhe ja rahuldas

hageja nõude. Kostja on apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse selles osas vaidlustanud.

58. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Kuna hageja tugines kostja vastu esitatud raha nõudes laenulepingutele, pidi ta nende olemasolu

osas esile tooma asjaolud, millest on tuvastatavad laenulepingute sõlmimise asjaolud, poolte

tahteavaldused ja laenulepingute tingimused, ja TsMS § 230 lg 1 järgi neid tõendama.

59. Maakohus tuvastas pooltevahelise laenusuhte, hinnates VÕS § 29 lg 4 järgi sarnase

mõistliku isiku lähtekohast seda, et kinnistu müügilepingu sõlmimise, elamu väljaehitamise ja

sisustamise ning selle eest tasumise ajal ei olnud kostjal piisavalt raha ja pooltel kui abikaasadel

oli varalahususe suhe. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. Piisav ei ole see, et

hageja maksis kostja eest kinnistu ostmisel kogu tasumisele kuulunud summa ja kandis rahalisi

kulutusi elamu ehitamisel ja sisustamisel. See, et pooled ei vaielnud asjaolu üle, et hageja kostja

eest kinnistu müüjale ja edasiste ehitustööde ja sisustamise eest tasus, ei võtnud hagejalt

tõendamiskoormist tema poolt väidetud laenulepingute sõlmimise osas, sest hageja poolt kostja

kohustuste täitmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenusuhe. Samuti ei saa hageja poolt

kostjale 18.04.2019 esitatud laenulepingu ülesütlemise avaldusest (I kd, tl 106-107) järeldada,

2-20-2619

et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping või laenulepingud. Ringkonnakohus möönab, et

eelviidatud asjaolud võivad küll koosmõjus teiste tõenditega olla juhul, kui tuvastatakse

laenulepingu või laenulepingute sõlmimine, asjakohased laenu tagastamise kohustuse

tuvastamisel, kuid esmalt tuli kohtul tuvastada laenulepingute sõlmimine.

60. TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause järgi on lepingu sõlmimiseks vajalik kahe või enama isiku

tahteavaldus. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

61. Hageja pidi esile tooma asjaolud ja tõendama, et pooled leppisid kokku, et hageja annab

kostjale kinnistu mõttelise osa ostmisel laenu 120 000 eurot ja kinnistul asuva elamu ehitamisel

ja sisustamisel laenu vastavalt tehtavatele kulutustele, sh et kostja kohustub saadud laenud

hagejale tagastama. Kuna kostja on selliste kokkulepete olemasolu eitanud, pidi hageja tooma

esile, millal ja milliste tahteavalduste tegemisega laenulepingud sõlmiti. Hageja selliseid

asjaolusid kohtu ette toonud ei ole.

62. Maakohus on laenulepingute olemasolu tuvastamisel lähtunud VÕS § 29 lg-st 4, leides, et

kuna poolte ühist tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks määrata, siis varalahususe varasuhte

määranud abikaasade puhul mõistlik isik mõistaks ühe abikaasa poolt teise eest ostuhinna

tasumist ja kulutuste kandmist laenulepinguna. PKS § 58 sätestab, et varalahususe korral

käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus, kuid sellest

ei tulene, et teise abikaasa eest kulutuste tegemisel tekib abikaasade vahel laenusuhe. Maakohus

ei ole seisukohta laenulepingute olemasolu kohta põhjendanud. Kohtuotsusest ei ole võimalik

aru saada, miks peaks mõistlik isik maakohtu poolt esiletoodud asjaoludel järeldama, et poolte

vahel on sõlmitud laenulepingud. Seega on maakohtu järeldus laenulepingute sõlmimise kohta

ebapiisavalt põhjendatud ja olulised asjaolud on otsuses tuvastamata.

63. Kuigi maakohtu järeldus laenulepingute sõlmimise kohta ei põhine tuvastatud asjaoludel ja

on seega ebaõige, ei ole ringkonnakohtul võimalik sellest lähtuvalt hageja nõuet jätta

tõendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja esitas oma nõude 205 170,19 euro saamiseks

alternatiivsetel õiguslikel alustel, paludes juhul, kui kohus laenulepingust tulenevat nõuet ei

rahulda, rahuldada nõue alusetut rikastumist või seltsingulepingu lõpetamist reguleerivate

normide järgi. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hinnanud, kas nõuet saaks eelviidatud

alustel rahuldada. Eelmenetluses ei ole maakohus selgitanud hagejale vajadust esile tuua

alternatiivsetel õiguslikel alustel nõuete esitamiseks olulisi asjaolusid ja neid tõendada.

64. Ringkonnakohus selgitab, et juhul, kui hageja nõuet on võimalik lahendada mitme

õigusnormi järgi, siis tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas hageja nõudele saab kohaldada

lepinguid reguleerivaid sätteid. Hageja väitis alternatiivselt, et poolte vahel oli seltsing ja hageja

nõude saab lahendada seltsingu lõpetamise normide järgi. Ringkonnakohtu arvates ei ole

välistatud, et seltsingulepingu võivad sõlmida ka abikaasad, tehes lahusvara arvel panuseid ja

rajades ühiselt eluaseme (Riigikohtu 03.03.2014 määrus tsiviilasjas 3-2-1-193-13, p 11). VÕS

§ 580 lg 1 järgi seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema

ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste

tegemisega. Seega tuleb esmalt tuvastada, kas poolte vahel oli seltsinguleping, s.t tuleb kindlaks

teha poolte vastavad tahteavaldused ja milline oli ühine eesmärk, millistes panustes kokku

lepiti, ja määrata, milline oli seltsinglaste vara. Hageja sellekohaseid asjaolusid esile toonud ei

2-20-2619

ole. Ainuüksi sellest, et hageja on teinud rahalisi kulutusi ja kostja on majapidamise eest

hoolitsenud, ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada seltsingu olemasolu.

65. VÕS § 1041 lg 1 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks

õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud

kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal,

mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi.

Eeltoodud alusel nõude esitamisel on oluline, et hageja oleks täitnud kostja kohustuse ja kostja

on kohustuse täitmisest vabanenud (VÕS § 78 lg 1), mida võiks teoreetiliselt jaatada kinnistu

ostmisel hageja poolt kostja osa eest tasumisel. Samas peab selleks olema tuvastatav, et hageja

täitis kinnistu müügihinda tasudes kostja kohustuse ning selline kohustuse täitmine peab olema

toimunud ilma õigusliku aluseta. 13.10.2016 müügilepingu p-s 2.2 ei ole käsitletud poolte

kohustust tasuda kinnistu mõttelise osa eest kummagi ostja poolt 120 000 eurot eraldi, vaid

märgitud on ostja kohustus tasuda 240 000 eurot (I kd, tl 10) ), kusjuures ostjana on tähistatud

hagejat ja kostjat ühiselt. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus mh siis, kui mitu isikut

peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra.

Kui mitu isikut kohustuvad täitma kohustust ühiselt, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi, et nad on

solidaarvõlgnikud. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse

solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist

täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega, kui pooled olid kinnistu

müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse osas solidaarvõlgnikud, ei saa

kolleegiumi hinnangul väita, et hageja oleks ostuhinda tasudes täitnud teise isiku kohustuse,

olemata selleks õigustatud ega kohustatud VÕS § 1041 tähenduses. Solidaarvõlgnikuna oleks

hageja olnud ka ise kohustatud ostuhinna tasumise kohustuse täielikult täitma ja võlausaldaja

oleks olnud õigustatud temalt seda nõudma. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud

omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse

olemusest ei tulene teisiti. Lõike 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle

võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale

langevas osas. Seega võib hagejal teoreetiliselt olla kostja vastu solidaarvõlgniku tagasinõue,

mis sõltub nende omavahelises suhtes sõlmitud kokkulepetest. Millised olid kinnistu eest

tasumisel poolte omavahelised kokkulepped, müügilepingust ei tulene ja vastavaid asjaolusid

kohtule esitatud ei ole. Õige ei ole kostja käsitlus, et 13.10.2016 müügilepingu järgi ei olnud

tal kohustust kinnistu eest tasuda, kuna seal ei olnud sõnaselgelt märgitud, et kumbki ostja pidi

tasuma 120 000 eurot.

66. Hageja alusetu rikastumise nõude, mis tuleneb ostetud kinnistul paikneva hoone lõpuni

ehitamisest ja sisustamisest, lahendamisel võib kõne alla tulla VÕS § 1041 või § 1042 lg 1

kohaldamine, kuid ka nende normide järgi nõude esitamisel peab hageja tõendama, et ta täitis

kostja kohustuse või tegi kostja asjale kulutusi ilma õigusliku aluseta.

67. Ringkonnakohus märgib, et lisaks eelviidatule võib hageja nõude õiguslikuks aluseks olla

VÕS § 1018 lg 1, mis sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku

(soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda

tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused,

mh kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks või asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile

ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Riigikohus on leidnud, et kui üks isik on lepinguväliselt

täitnud teise isiku kohustuse VÕS § 78 mõttes, siis võib tal olla hüvitisnõue käsundita

asjaajamise sätete (VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1) alusel, millisel juhul on välistatud hüvitisnõue

VÕS § 1041 alusel (Riigikohtu 29.01.2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-158-13, p 12 ).

2-20-2619

68. Maakohus ei ole käsitlenud kostja vastuväited, mille kohaselt oli elamu ostmisel hageja

poolt 120 000 euro tasumine ja ehitustööde ning sisustuse eest tasumine kink kostjale.

Kinkelepingu eesmärgiks oli väidetavalt kostja kui hageja abikaasa rikastamine (VÕS § 259 lg

1). Kinkelepingu olemasolu tuleb tõendada TsMS § 230 lg 1 järgi kostjal. Ringkonnakohus

märgib, et kui poolte vahel oli kinkeleping, siis võib hagejal olla õigus nõuda kingitud raha või

asja tagasi, kui ta VÕS § 267 ja § 268 järgi kinkelepingust taganeb, arvestades mh VÕS §-s 270

sätestatud taganemise piiranguid.

69. TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi peavad asjaolud esile tooma pooled. Kohus

selgitab TsMS § 392 lg 1 kohaselt eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste

seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete

ja väidete kohta ja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. TsMS § 392 lg-s 1 toodud ülesannete

täitmiseks saab kohus nõuda pooltelt selgitusi, selgitada õiguse kohaldamist ja

tõendamiskoormist. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks eelmenetlust läbi viinud,

sh palunud hagejal selgitada iga alternatiivse aluse puhul nõude aluseks olevaid asjaolusid ja

andnud kostjale võimaluse esitatu suhtes oma arvamust väljendada.

70. Kuna maakohus ei ole hageja raha nõuet muul alusel kui laenulepingust tulenevalt

analüüsinud, siis on maakohtu otsus hageja raha nõude osas olulises osas ebapiisavalt

põhjendatud. Maakohus ei ole menetluses käsitlenud hageja nõuet erinevatel õiguslikel alustel

tõendada ega arutanud pooltega, millised asjaolud on vajalik sellisel juhul esile tuua ja

tuvastada. Samuti ei ole käsitletud laenulepingute kohta esitatud kostja vastuväiteid.

Ringkonnakohtu poolt eelviidatud osas esmakordne asjaolude tuvastamine rikuks oluliselt

poolte kaebeõigust, mistõttu tuleb hageja rahalise nõude osas maakohtu otsus tühistada ja saata

tsiviilasi TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

71. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas,

milles maakohus rahuldas kostja hagi hageja vastu 22 577,40 euro ja viivise väljamõistmiseks.

72. Hageja väitis, et 25.06.2015 auto 1 ostmiseks laenas ta kostjale 36 900 eurot ja 22 577,40

euro tasumine OÜ-le Standard Auto oli kostja poolt laenu tagastamine. Kostja väidete kohaselt

kinkis hageja talle 25.06.2015 auto 1. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et 25.06.2015,

s.o on paar nädalat enne poolte pulmi, hageja poolt auto 1 eest tasumine ja kostja nimele auto

1 ostmine sarnaneb mõistliku isiku arusaama kohaselt kinkele, ja luges, et tegemist oli kõlbelise

kohustusega VÕS § 4 lg 3 mõttes ja selle täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda. Maakohus

leidis, et tõendatud ei olnud, et kostja tagastas abielu ajal OÜ-le Standard Auto makset tehes

hageja poolt antud laenu. Seega oli kostja poolt OÜ-le Standard Auto makstud 22 600 eurot

kostja lahusvara ja ta tegi kulutusi hageja varale. Maakohus rahuldas kostja nõude hageja vastu

22 577,40 euro saamiseks VÕS § 1041 järgi.

73. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel sõlmiti

suvel 2015 laenuleping, mille kohaselt laenas hageja kostjale auto 1 ostmiseks 36 900 eurot.

Hageja ei ole esile toonud, millal ja milliste tahteavaldustega laenuleping sõlmiti ja milline oli

selle sisu. Ainuüksi asjaolust, et hageja tasus auto 1 eest, sellist järeldust teha ei saa. Esitatud

asjaoludel ei näe ringkonnakohus alust, et kahelda maakohtu järelduses, mille kohaselt oli

hageja 2015. a kostjale autot 1 ostes täitnud enda mittetäieliku kohustuse VÕS § 4 lg 2 p 2

mõttes. Arvestades auto 1 ostmise aega vahetult enne poolte abiellumist, ostis hageja auto 1 ja

registreeris selle kostja nimele pooltevaheliste suhete kinnitamiseks. Seega oli tegemist

kõlbelise kohustuse täitmisega ja seda ei saa VÕS § 4 lg 3 järgi ega ka VÕS § 1028 lg 2 p 1

2-20-2619

järgi tagasi nõuda. Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui kõlbelise kohustuse olemasolu eitada,

oli hageja poolt suvel 2015 kostjale auto 1 ostmine kink (VÕS § 259 lg 1). Poolte vahel ei olnud

vaidlust, et hageja ostis vahetult enne pulmi auto 1 kostjale ja kuni võõrandamiseni kasutas seda

kostja. Eeltoodu kinnitab, et hageja soov oli kostjat kui oma tulevast abikaasat rikastada.

74. Kuna hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, millega kostja

laenas hagejalt auto ostmiseks 36 900 eurot, siis kostja poolt 28.11.2017 22 600 tasumist OÜ-

le Standard Auto ei ole alust pidada hagejale laenu tagastamiseks. Vaidlust ei olnud, et auto 1

oli kostja lahusvara. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väitele, et kostja tegi ülekanded OÜ-le

Standard Auto hageja palvel. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja poolt OÜ-le Standard Auto

ülekantud raha eest osteti hagejale auto 2. Seega on kostja sisuliselt täitnud enda vara arvel

hageja kohustuse OÜ Standard Auto ees olemata selleks kohustatud. Maakohus on kostja nõude

22 577,40 euro saamiseks rahuldanud VÕS § 1041 järgi, mille kohaselt isik, kes on täitnud teise

isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta

täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest

vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest

teada sai või teada saama pidi. Kuna kostja ei ole väitnud, et ta täitis hageja kohustuse, vaid ta

on esile toonud, et kandis raha üle selleks, et omandada uus auto endale, siis VÕS § 1041 järgi

nõude rahuldamine ei ole õige. Ringkonnakohtu arvates tuleb nõue rahuldada VÕS § 1037 lg 1

järgi, mis sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust

käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul

viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku

väärtuse. Kostja poolt OÜ-le Standard Auto ülekantud raha kasutas hageja oma kohustuse

täitmiseks ja ostis selle eest endale auto 2. Seega hageja käsutas kostja vara ja rikastus kostja

arvel. Rikastumine toimus ilma kostja nõusolekuta.

75. Kostja palus 22 577,40 euro tasumisega viivitamise eest hagejalt välja mõista viivise.

Maakohus on kostja viivise nõude alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni õigesti

rahuldanud. Kuigi maakohus tasaarvestas poolte nõuded, on kohus kohtuotsuse resolutsioonis

välja mõistnud ka viivise alates kohtuotsuse tegemisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Tulevikus sissenõutava viivise väljamõistmine maakohtu otsuses oli, arvestades

tasaarvestuse tegemist, VÕS § 197 lg 2 järgi ebaõige, kuna kohtuotsuse tegemise seisuga

lõppesid poolte vastastikused nõuded. Samas ringkonnakohtu tasaarvestuse reservatsiooniga

osaotsusega tuleb rahuldada kostja TsMS § 367 järgi esitatud viivise nõue. Tasaarvestuse

tegemisel tuleb maakohtul viivis tasaarvestuse aja seisuga välja arvutada. Ringkonnakohus

mõistab hagejalt kostja kasuks välja viivise perioodi eest 17.02.2020 kuni 29.10.2021 3073,62

eurot. Alates 30.10.2021 kuulub viivise väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

76. TsMS § 450 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui ühte menetlusse on ühendatud mitu omavahel

seotud iseseisvat nõuet või kui ühes hagis esitatud mitmest nõudest on üks nõue või osa ühest

nõudest või esitatud vastuhagi puhul üksnes hagi või vastuhagi lõplikuks otsustamiseks valmis,

võib kohus teha neist igaühe kohta eraldi otsuse, kui see kiirendab asja läbivaatamist.

Lahendamata nõuete osas jätkab kohus menetlust. Kui kohus rahuldab osaotsusega hagi, millele

on esitatud vastuhagi või vastuväide haginõude tasaarvestamiseks, märgib kohus otsuse

resolutsiooni, et otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuhagi või vastuväite

lahendamisel (reservatsioon). Osaotsuse tegemine on võimalik igas kohtuastmes ja igat tüüpi

nõuete kohta. Tegemist on menetluskorraldusliku küsimusega, kohus saab osaotsuse teha ka

omal algatusel ja see allub täielikult kohtu diskretsioonile. Ringkonnakohus märgib, et

2-20-2619

tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus kujutab endast äramuutva tingimusega lõppotsust ja

seda on võimalik teha poolte vastastikuste nõuete korral.

77. Võttes kokku eelnevat, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 205 170,19 eurot ja saadab selles osas hageja hagi

maakohtule uueks arutamiseks. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus lõpetas

poolte kaasomandi ja asendas kostja tahteavalduse. Kuna pooled on teineteise rahanõuete osas

esitanud tasaarvestuse avaldused, siis leiab ringkonnakohus, et teha tuleb tasaarvestuse

reservatsiooniga osaotsus. Sisuliselt rahuldab ringkonnakohus poolte nõuded teineteise vastu

tingimusel, et käesolevas menetluses hageja nõuet kostja vastu 205 170,19 euro saamiseks ei

saa rahuldada.

78. Kostja esitas 19.08.2021 ringkonnakohtule taotluse kohtuotsuse täitmise korra

kindlaksmääramiseks, paludes määrata, et otsustused kaasomandi lõpetamise, omandi kaotuse

eest hüvitise väljamõistmise ja tahteavalduste andmiseks kohustamise kohta on sundtäidetavad

pärast poolte vastastikuste rahaliste nõuete kohta tehtud lahendi jõustumist.

79. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus kuulub TsMS § 445 lg 1 järgi rahuldamisele ja

otsuse täitmise korrana tuleb määrata, et otsustused kaasomandi lõpetamise, omandi kaotuse

eest hüvitise väljamõistmise ja tahteavalduste andmiseks kohustamise kohta on sundtäidetavad

pärast poolte vastastikuste rahaliste nõuete kohta tehtud lahendi jõustumist.

80. TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgi kohus tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuses

menetluskulude jaotust, kui kohus jätkab asja lahendamist. Seetõttu tühistab ringkonnakohus

maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 8-11).

Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses.

(allkirjastatud digitaalselt)