2-18-15999/91 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Iris Kangur-Gontšarov, Krista Kirspuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.10.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-15999

Tsiviilasi

X (X) hagi Y vastu ühisvara jagamiseks

Y vastuhagi X vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.03.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Y apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastuhagis kostja) X (isikukood XXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko

Kostja (vastuhagis hageja) Y (isikukood XXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei Forstiman

Kohtuistungi toimumise aeg

30.09.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30.03.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

3. Välja mõista Y-lt X kasuks apellatsioonimenetluse kulude katteks hüvitis 750 eurot.

4. Kostjal

tuleb

tasuda

välja

mõistetud

menetluskuludelt

hagejale

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 23.10.2018 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu ühisvara jagamiseks

(täpsustatud 07.02.2020 ja 08.05.2020). Hageja palus:

− jätta C OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot hageja omandisse ning jätta C OÜ osa

nimiväärtusega 1 250 eurot kostja omandisse;

− jätta W OÜ osa nimiväärtusega 1 250 eurot hageja omandisse ning jätta W OÜ osa

nimiväärtusega 1 250 eurot kostja omandisse.

Alternatiivselt palus hageja:

− jätta C OÜ osad nimiväärtusega 2 500 eurot hageja omandisse;

− jätta W OÜ osad nimiväärtusega 2 500 eurot kostja omandisse.

2. Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 12.04.2011. Abielu lahutati 29.10.2018 otsusega

(otsus jõustus 29.11.2018). Abiellumisel ei valinud pooled varasuhet ega sõlminud

abieluvaralepingut. Abikaasade ühisvarasse kuulus kaks äriühingut. Äriühingute osad olid

soetatud poolte abielu jooksul. Kostja ei tõendanud äriühingute väärtust, mis oli suurem kui

kostja väitis olevat. Kostja ei tõendanud, et äriühingute juhtimine oleks hageja tegevuse tõttu

olnud takistatud. Kostja võttis perioodil 01.01.2016-29.08.2018 ilma seadusliku aluseta C OÜ

arvelduskontolt endale 129 537,60 eurot.

Hageja leidis menetluse ajal, et poolte erimeelsuste tõttu ei olnud tõenäoline, et pooled

suudaksid äriühinguid koos juhtida ning hageja alternatiivne nõue tuli lugeda põhinõudeks.

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja esitas 29.01.2019

vastuhagi ühisomandi lõpetamiseks ja palus jagada ühisvara selliselt, et tema omandisse jäävad

C OÜ osad nimiväärtusega 2 500 eurot ja W OÜ osad nimiväärtusega 2 500 eurot.

Menetluskulud tuli jätta hageja kanda.

4. Mõlemad äriühingud olid asutatud sissemakset tegemata. Osaühingutel polnud vara ja

tegelikult oli mõlema ühingu osa väärtus negatiivne. C OÜ osade väärtuseks oli ainult

asutamisel kantud riigilõiv 145 eurot. Sama väärtus oli ka W OÜ. Kostja oli nõus hüvitama

hagejale kokku 145 eurot, mis tulenes osaühingute asutamiskulust.

Poolte omavaheline suhtlus oli keeruline, mistõttu polnud ühiselt võimalik osanikena jätkata.

Hageja kutsuti tagasi C OÜ juhatusest seoses juhatuse kohustuste rikkumisega (tsiviilasi nr 2-

18-12214). Mõlema äriühingu osad tuli jätta kostjale, sest see annaks talle võimaluse jätkata

tööd. Kostja oli W OÜ ainus juhatuse liige ja hageja polnud kunagi osalenud selle osaühingu

juhtimises.

Hageja vastus vastuhagile

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Maakohtu otsus

6. Maakohus rahuldas hagi, jättis vastuhagi rahuldamata ning jättis C OÜ osad hageja

ainuomandisse ja W OÜ osad kostja ainuomandisse. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Poolte vahel puudus vaidlus, et pooled abiellusid 12.04.2011 ja poolte abielu lahutati

29.11.2018 (I kd tl 64, I kd tl 65 pöördel) ning nende ühisvarasse kuulusid C OÜ osad ja W OÜ

osad (I kd tl 4, I kd tl 41). Pooled vaidlesid selle üle, kuidas jagada äriühingute osasid. Kuna

kohus jagas vara 2021. aastal, siis kuulus kohaldamisele kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 37

lg 3 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-d 1 ja 2.

Hageja soovis algselt jagada mõlema äriühingu osad nii, et hageja omandisse jäävad mõlema

osaühingu osadest ½ (I kd tl 2 pöördel, II kd tl 194 pöördel). Menetluse kestel asus hageja

seisukohale, et selline vara jagamise viis ei ole kõige mõistlikum, mh toetas hageja kostja

seisukohta selles, et pooltevahelised erimeelsused ei võimaldaks ühiselt äriühingutes otsuseid

vastu võtta (III kd tl 95 pöördel). Kuigi hageja ei olnud nimetatud jagamise viisist sõnaselgelt

loobunud, ei esitanud ta seda enam lõppseisukohas. Seega nõustus kohus siinkohal pooltega, et

olukorras, kus poolte suhted ei olnud head, oleks keeruline jätkata ühiselt äriühingutes

tegutsemist.

Seega tuli lähtuda hageja soovist saada ühisvara jagamise tulemusena enda omandisse C OÜ

osad ja jätta W OÜ osad kostjale. Kostja soovis jätta mõlema äriühingu osad endale ning oli

nõus maksma hagejale hüvitist.

Pooled kinnitasid, et äriühingute väärtus oli sarnane, kostja sõnul negatiivne (I kd tl 65 pöördel

ning I kd tl 66). Seega oli võimalik jagada ühisvara hageja taotletud viisil, kuna äriühingute

väärtus oli sarnane ning hüvitist tasuda ei tuleks.

Selleks, et jagada ühisvara kostja taotletud viisil, tuli kindlaks määrata äriühingute osade

väärtused. Kohus võimaldas esitada tõendeid äriühingute väärtuse osas (vt I kd tl 66). Kostja

esitas tõendeid selle kohta, et 21.06.2019 seisuga oli C OÜ kontol on 64,41 eurot ning W OÜ

kontol 2 383 eurot, millest tuli maha arvestada kohustus kostja ees 13 683 eurot (I kd tl 68-73).

Kostja esitas tõendeid selle kohta, et 27.01.2021 seisuga on C OÜ kontol on 84,28 eurot ning

W OÜ kontol on null eurot (III kd tl 82-84). Kostja tegi ettepaneku tulenevalt äriühingute

väikesest väärtusest hüvitada hagejale mõlema äriühingu asutamise riigilõiv 145 eurot. Kohus

ei nõustunud kostjaga selles, et kummagi äriühingu väärtuseks oli vaid äriühingu asutamise

riigilõiv, sest kui äriühingute majanduslik seis oleks nii halb, ei sooviks kostja kindlameelselt

mõlemat äriühingut enda ainuomandisse ega keelduks hageja pakutud kompromissi arutamast

(vt nt I kd tl 66). Kostja esitatud väljavõtted tsiviilasja nr 2-18-12214 otsustest ei tõendanud

äriühingu väärtust (III kd tl 12-13). Rohkem tõendeid kostja äriühingute osade väärtuse kohta

ei esitanud.

Eeltoodust tulenevalt oli põhjendatud jagada ühisvara hageja taotletud viisil, mis kindlustas

mõlemale poolele ½ ühisvarast.

Kostja apellatsioonkaebus

7. Kostja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda.

Hageja kutsuti C OÜ juhatuse liikme kohalt tagasi Harju Maakohtu 30.11.2018 otsusega

tsiviilasjas nr 2-18-12214 põhjusel, et hageja oli kestvalt oluliselt rikkunud juhatuse liikme

kohustusi. Poolte vahel olid erimeelsused nendele kuuluvate äriühingute juhtimisel. Maakohus

jättis tähelepanuta, et selles olukorras oli õige jätta C OÜ kõik osad kostjale, kes parimal viisil

ja heas usus tegutses äriühingu huvides.

Ühisomand tuli lõpetada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem ja ühisomandi

lõpetamine ei või viia ebamõistlike tagajärgedeni. Maakohtu poolt valitud ühisomandi

lõpetamise viis tekitas ebamõistlikke tagajärgi kostjale, kes kohtuotsusega kaotas C OÜ. Kostja

jätkas osaühingu tööd ka koroonaviiruse leviku ajal. Kohus ei arvestanud, et kostja tegeles

äriühingutega.

Maakohtu seisukohad äriühingute väärtuste tuvastamisel olid vastuolulised. Kohus poleks

tohtinud jätta vastuhagi rahuldamata põhjendusega, et osade väärtused olid tõendamata. Kohus

ei põhjendanud, miks kostja esitatud tõendid olid ebapiisavad ja selline seisukoht oli üllatuslik.

Kohus oleks pidanud jagama kostjale vastavaid selgitusi ja andma võimalus täiendavate

tõendite esitamiseks.

Vastustaja seisukoht

8. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, rahuldades hagi ja jättes vastuhagi

rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsus muutmata

(TsMS § 657 lg 1 p 1). TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt

(AÕS § 77). Riigikohus on leidnud, et kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte

huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda

üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse

norme (Riigikohtu 13.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 11). Kaasomandi (ühisomandi)

lõpetamine peab toimuma kõigi kaasomanike (ühisomanike) huve võimalikult suures ulatuses

arvestades (Riigikohtu 04.11.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-09, p 17). Kaasomand

(ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem

(Riigikohtu 10.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 29). Kohus peab kaasomandi

(ühisomandi) lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Muu

hulgas tuleb arvestada sellega, et kaasomanikud (ühisomanikud) on omavahelistes suhetes

kohustatud järgima hea usu põhimõtet (Riigikohtu 10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-

17, p 10). Kohus lähtub hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest (Riigikohtu 13.01.2020

otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 13). Praegusel juhul vastab otsus eelviidatud põhimõtetele,

maakohus pole diskretsiooni piire ületanud ega oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

11. Apellatsioonkaebuse väidetel ei tohtinud kohus jätta vastuhagi rahuldamata põhjusel, et

äriühingute osade väärtused olid tõendamata. Kohus ei põhjendanud, miks kostja tõendid olid

ebapiisavad ja kohtu seisukoht oli üllatuslik. Oleks tulnud kostjale selgitada ja anda võimalus

täiendavate tõendite esitamiseks. Kostja leidis, et mõlema äriühingu väärtus oli asutamisel

tasutud riigilõiv. Ringkonnakohus ei nõustu kostja kaebuse väidetega.

Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga

ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind

(turuhind). Ka abikaasade ühisvara hulka kuuluva osa jagamisel tuleb teha kindlaks osaühingu

osa kohalik keskmine müügihind (Riigikohtu 20.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-08, p

11).

12. Maakohus selgitas 07.05.2019 istungil, et kostja taotletud ühisvara jagamise viisi

lahendamisel tõusetub küsimus osaühingute väärtusest. Kohus selgitas osaühingute väärtuste

tõendamise vajadust, sh võimalust viia läbi ekspertiis. Ekspertiisi läbiviimist ei taotlenud

kumbki pooltest. Hageja hinnangul olid osaühingud võrdse väärtusega ja ta avaldas

kohtuistungil, et ei pea ekspertiisi läbiviimist vajalikuks. Kostja etteheited maakohtule on

alusetud ja praegusel juhul puudub maakohtupoolne selgitamiskohustuse rikkumine. Kohus

jagas piisavas ulatuses selgitusi ja andis võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.

Kohtu selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest,

kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse

üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses

tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks

(Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 ja 16.05.2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-16-8344, p 12). Käesolevas asjas esindas kostjat professionaalne esindaja -

vandeadvokaadi abi (TsMS § 218 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kostjal poleks

olnud selge, et tema peab tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus täitis

selgitamiskohustust piisavalt arvestades, et kostjat esindas kõrgelt kvalifitseeritud esindaja,

kelle suhtes tuleb eeldada, et ta täidab oma ametikohustust efektiivse õiguskaitsena tulenevalt

enda õigusteadmistest ja kogemustest esindajana (Riigikohtu 22.02.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-

3-1-87-06, p 12). Professionaalselt esindajalt saab eeldada ka aktuaalse kohtupraktika tundmist.

Seega ei saanud maakohtu otsus tulla kostjale üllatusena.

13. Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse

eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg-d 1-2, § 230 lg 1).

TsMS § 442 lg 8 näeb ette, et kohus võtab seisukohad menetlusosaliste väidete ja tõendite osas

lõpplahendis. Kohus võttiski otsuses seisukoha kostja seisukohtade ja esitatud tõendite kohta ja

leidis, et äriühingute väärtuseks ei saanud olla vaid asutamisel tasutud riigilõiv. Kostja esitatud

tõendid (väljavõtted otsusest tsiviilasjas nr 2-18-12214) ei tõendanud äriühingute väärtusi ja

muid tõendeid kostja ei esitanud. Maakohus ei pidanud kostja väiteid ka usutavateks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus selliste järelduste tegemisega ja sai nendel

põhjendustel kostja nõude jätta rahuldamata.

Seega, kui kostja jätab kohtu selgitustest hoolimata oma nõude aluseks olevad asjaolud

tõendamata, siis on see tema risk, et vastuhagi nõue jääb rahuldamata.

Asjaolu, et pooled olid ühel meelel, et äriühingute väärtus oli sarnane, ei tähendanud, et

osaühingu väärtus oli asutamisel tasutud riigilõiv või et hageja nõustus kostja avaldatud

väärtusega ja oli nõus saama hüvitist kostja pakutud ulatuses. Hageja leidis, et polnud usutav,

et C OÜ väärtus aastate jooksul tegutsevana sai olla vaid asutamisel tasutud riigilõiv. Hageja

vaidles kostja väidetele vastu. Kuna pooltel puudus maakohtus vaidlus, et kahe äriühingu

väärtus oli sama, siis sai kohus poolte avaldatust lähtuda ning seega oli maakohtu valitud

ühisvara jagamise viis praegusel juhul võimalik. Kaks sama väärtusega äriühingut saigi jagada

endiste abikaasade vahel selliselt, et üks jääb hagejale ning teine kostjale.

14. Lisaks märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et hageja kutsuti tagasi C OÜ juhatuse liikme

kohalt, ei ole praegusel juhul selline, mis välistaks osaühingu jätmist hageja omandisse.

Tsiviilasjas nr 2-18-12214 tehtud kohtuotsus ei takista hageja õigust olla osanik ega teostada

omanikuõigusi. Ka poolte erimeelsused osaühingute juhtimisel ei ole sedavõrd kaalukas

asjaolu, mille tõttu jätta keegi pooltest omanikuõigustest ilma. Kohus kaalub ühisvara jagamisel

abikaasade vastastikku huve asja omandi säilimise vastu, mitte aga äriühingute huve. Kostja ei

erista vaidluse lahendamisel ühisomandi jagamise ja äriühingute juhtimist puudutavaid

küsimusi. Õiglane lahendus, arvestades poolte esitatud nõudeid, mis arvestab mõlema poole

huve, on jätta üks osaühing hageja omandisse ja teine kostja omandisse ehk selline lahendus

nagu otsustas maakohus. Seetõttu puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Sellise

jaotuse puhul ei pidanud maakohus määrama poolte esimese astme menetluskulusid kindlaks

rahaliselt.

Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus

jääb rahuldamata (TsMS § 171 lg 1). Seega jäävad kõik apellatsiooniastme menetluskulud

kostja kanda. Ringkonnakohus määrab apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude

suuruse kindlaks rahaliselt. Hageja kulud apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja kulu

750 eurot 5 tunni eest tasumääraga 125 eurot tunnis (käibemaksuga 150 eurot) järgmiste

toimingute eest: apellatsioonikaebusega ja otsusega tutvumine, vastuse koostamine, kliendiga

kooskõlastamine ja kohtule edastamine (4 tundi) ja kohtuistungiks ettevalmistamine, istungil

osalemine ja menetluskulude nimekirja koostamine (1 tund).

TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindaja

tunnitasu vastab kohtupraktikale ja tehtud toimingud menetluse käigule. Arvestades

apellatsioonkaebuse ja hageja vastuse sisu ning mõistlikku mahtu on kõik toimingud ja nendele

kulunud aeg vajalik ja põhjendatud. Hageja esindaja kulud on põhjendatud terves ulatuses.

Kohus rahuldab ka hageja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt viivise

väljamõistmiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)