2-21-182/19 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

28. oktoober 2021, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-182

Tsiviilasi

Ä. N. (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla hagi Ä. A.

vastu tagasivõitmise nõudes

Tsiviilasja hind

40 250 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistung

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja: Ä. N. (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla

(büroo asukoht L. Koidula 4/2-3 Tallinn, e-post:

edicte@edicte.ee)

Kostja: Ä. A. (isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht xxx xx,

xxx, xxx, e-post: xxx)

26.08.2021

Hageja pankrotihaldur Raivo Piirla

Kostja Ä. A.

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Jätta Ä. N. (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla hagi Ä. A. vastu tagasivõitmise ja alusetu

rikastumise nõudes rahuldamata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 15.01.2021 määrusega seatud hagi tagamise abinõud.

Menetluskulu jaotus

3. Jätta menetluskulud hageja kanda.

4. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva

kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

Kohtuotsusele edasikaebe kord ja tähtajad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult

teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud

1. Hageja palub mõista kostjalt välja Ä. N. (pankrotis) pankrotivarasse 40 250 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2. 03.06.2020 kohtumäärusega kuulutati välja Ä. N. (endine K.) pankrot ning pankrotihalduriks

määrati Raivo Piirla. Pankrotimenetluses on võlausaldajateks Luminor Bank AS (endine Nordea

Bank Finland Plc Eesti filiaal) tunnustatud nõude suurusega 80 900,32 eurot ja R. N. tunnustatud

nõude suurusega 41 000 eurot.

3. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal, Ä. K. ja O. K. sõlmisid 23.05.2008 laenulepingu nr

xxxxxxxxxx, mille alusel andis pank laenusaajatele laenu summas 222 408 eurot. 26.08.2016

ütles pank laenulepingu üles võlgnevus tõttu. Laenulepingu täitmist tagasid hüpoteegid kokku

summas 2 952 000 krooni (188 667,19 eurot), mis olid seatud xxx kinnistule. Kuivõrd laenusaajad

ei tasunud võlgnevusi ka pärast laenulepingu ülesütlemist, kasutas pank tagatislepingust tulenevat

õigust ning esitas 31.08.2017 kohtutäiturile Elin Vilippus täitmisavalduse tagatise sundmüügiks.

28.08.2019 esitas pank hagi kohtusse, sest sundmüügi tulemist ei jätkunud kogu panga nõude

täitmiseks. 19.02.2020 kohtuotsusega tsiviilasjas nr xxx mõisteti ülejäänud võlgnevus võlgnikult

välja.

4. 09.01.2019 teostas võlgnik oma tütrele Ä. A.’le AS Swedbank arveldusarvelt ülekande summas

40 250 eurot selgitusega „xxx xx majaostu raha“. Selle tulemusel omandas Ä. A. 11.01.2019

kinnistu. Kanne omanikuna on 18.01.2019 kinnistusosakonna kinnisasja registriosa nr xxxxxx

xxx xx xxx maakond, xxx vald, xxx linn teise jakku sisse kantud Ä. A. 13.12.2019 ja

kinnistusregistri registriosa number xxxxxx kolmandasse jakku esimesele järjekohale tähtajatu ja

tasuta isiklik kasutusõigus Ä. N. kasuks.

5. Hageja nõuab tagasivõitmise korras võlgniku poolt 09.01.2019 rahalise kohustuse täitmise

tagasivõitmist. Ülekande sisust tuleneb, et võlgnik on täitnud kohustuse kostja ees tehes rahalise

ülekande xxx xx maja ostuks. PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt tehingu tagasivõitmise eelduseks

on võlausaldajate huvide kahjustamine. 09.01.2019 makse tegemise ajal oli võlgnikul

sissenõutavaks muutunud kohustus. Ei ole eluliselt usutav, et võlgnik ei olnud teadlik, et tema

vara suhtes oli algatatud sundtäitmine. Võlgnikul puudus piisav vara oma kohustuste täitmiseks,

makseraskused ilmnesid juba sundtäitmise algatamise ajal 31.08.2017 ja hilisemalt kujunes välja

võlgniku püsiv maksejõuetus ja võlgnik esitas pankrotiavalduse. Ülekande tegemisega kahjustas

võlgnik võlausaldajate huve, kuna tegi ülekande lähikondsele olukorras, kus ta oli teadlik teise

võlausaldaja nõudest tema vastu. PankrS § 113 lg 2 kohaselt võlgniku lähikondse puhul

eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. Võlgnik on kostja ema ja tehingu tegemise ajal

elasid nad ühise perena. Ei ole usutav, et kostja ei olnud teadlik võlgniku makseraskustest panga

ees. Kostja omandas võlgnikult saadud rahaga kinnistu ajal, kui oli teada võlgniku vara müük

kohtutäituri poolt ja eeldada võis panga poolt täiendava nõude esitamist kohtusse.

6. Juhul, kohus leiab, et hageja nõuet pole võimalik rahuldada pankrotiseaduse sätete alusel

põhjusel, et hagejal puudus kohustus raha ülekandmiseks kostjale, s.o puudus tehinguline suhe

võlgniku ja kostja vahel, esitab hageja alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel.

7. Pankrotimenetluse käigus on tuvastatud R. N. ja võlgniku vahel oli võlaõigussuhe. R. N. andis

võlgnikule laenu, 07.01.2019 ülekanded moodustasid kokku 41 000 eurot. R. N. nõue on

pankrotimenetluses tunnustatud.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu, palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

9. Võlgnik ei täitnud kostja ees rahalist kohustust. Hageja ei ole hagiavalduses esitanud ühtki

väidet ega tõendit selle kohta, missugune oli poolte vaheline õigussuhe ja missugusest tehingust,

seadusest või muust alusest tekkinud kohustuse täitmisena võlgnik makse tegi. Riigikohus on

korduvalt väljendanud seisukohta, et pelgalt raha üleandmine ei tõenda lepingu olemasolu.

Käesoleval juhul on hageja esitanud vaid maksekorralduse, mis tõendab makse tegemist, kuid ei

ole seejuures tõendanud mistahes kokkuleppeid ega kohustusi, mille alusel nimetatud makse on

tehtud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et rahasumma on kostjale makstud võlgniku kohustuse

täitmisena, ei ole tõendatud ka see, et kostja oli võlgniku võlausaldaja. See, et kostja kasutas

saadud rahasummat kolmandate isikutega kinnisasja müügilepingu sõlmimiseks, ei viita kuidagi

sellele, et võlgniku ja kostja vahel oleks olnud õigussuhe ning ei tõenda kohustuse olemasolu.

Seega puudus võlgnikul rahaline kohustus kostja ees ning kostja ei ole ega ole olnud võlgniku

võlausaldaja, mis tähendab, et ei ole täidetud PankrS § 113 lg 1 kohaldamise eeldused.

10. Võlgniku poolt 09.01.2019 kostjale üle kantud rahasumma ei kuulunud võlgnikule ning seega

ei mõjutanud makse tegemine kuidagi võlgniku majanduslikku olukorda. Rahasumma, mille

tagasivõitmist hageja nõuab, pärines võlgniku tulevaselt abikaasalt R. N.lt. Makse tegemise ajal

oli kinnisasi juba kostja valduses ning kinnisasja eelmiste omanikega oli kokku lepitud, et

võimaluse korral ostab kostja perekond kinnisasja endale. Kuna kostjal ei olnud kinnistu müüki

jõudmisel koheselt võimalik selleks vahendeid leida, tegi võlgniku tulevane abikaasa ettepaneku,

et annab ise kõik vajalikud vahendid kinnisasja ostuks, sest tema jaoks ei olnud see rahaliselt

märkimisväärne summa. Kostja esitab võlgniku ja R. N.i vahelised e-kirjad, milles on näha, et R.

N. tegi makse eesmärgiga saata see kostjale xxx xx kinnistu ostmiseks. Põhjus, miks R. N. tegi

ülekande võlgniku ja mitte kostja pangakontole, seisneb selles, et P. N. on xxx kodanik, kellel ei

olnud Eesti pangakontot, mistõttu oli temal administratiivsetel põhjustel lihtsam makse teha

võlgniku pangakontole, millele oli juba varem makseid teinud. R. N.i jaoks oli selline praktika

tavaline.

11. Ülekande tegemisega ei kahjustanud võlgnik võlausaldajate huve, sest kostjale üle kantud

rahasumma ei kuulunud võlgnikule. Hageja ei ole hagiavalduses nõuetekohaselt põhjendanud ega

tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist. Selleks, et jaatada võlausaldajate kahjustamist,

tuleb tõendada, et võlgnikul oli kõnealusele rahasummale õigus ning selle tasumisega kostja

pangakontole kahjustas ta seega võlausaldajate huve ja vähendas võlausaldajatele tasutavat

võlasummat. Arvestades, et kõnealuse rahasumma omanik oli P. N., kes tegi makse võlgnikule

kindla eesmärgiga saata see rahasumma kostjale xxx xx kinnistu ostmiseks, on selge, et makse

eesmärk ei olnud võlgniku vara suurendada. Seetõttu ei saa kuidagi väita, et makse tegemisega

kahjustati võlausaldajate huve.

12. Võlgnik ei olnud 09.01.2019 makse tegemise ajal maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks

makse tegemise tõttu. Võlgnik töötas makse tegemise ajal töövõtulepingu alusel. Samuti ei olnud

siis veel teada, et tulevikus võlgniku maksejõuetus saabub. Luminor Bank AS esitas võlgniku

vastu hagi kohtusse 28.08.2019 seetõttu, et laenulepingu tagatiseks olnud kinnisasja sundmüügist

saadud summa ei katnud laenulepingust tekkinud võlgnevuse summat. Nimetatud kinnisasja

sundmüügi tehing toimus 24.10.2019. Kuna Luminor Bank AS nõue oli ainuke põhjus võlgniku

pankrotimenetluse algatamiseks, siis on just see nõue määravaks pankrotimenetluse algatamisel.

Alles 19.02.2020 kohtuotsusega tsiviilasjas nr xxx, milles kohus mõistis võlgnikult Luminor Bank

AS käest välja sundmüügist saadud summast võlgnevusest puudujääva summa, tekkis võlgnikul

maksejõuetus, mille tagajärjel esitas võlgnik ise avalduse pankroti algatamiseks. Kuni sundmüügi

toimumiseni ei olnud teada, kas ja missuguses ulatuses müügist saadav summa katab laenulepingu

jäägi. Alles kinnisasja müügiga selgus, et saadud summa ei kata laenulepingust tulenevat

võlgnevust ning võlgnik ei suuda ka võlgnevusest puudujäävat summat ise tasuda. See, et

võlgnikul olid sundtäitmise algatamise ajal 31.08.2017 raskused võlgnevuse tasumisega, ei tõenda

seda, et võlgnik oli 09.01.2019 makse tegemise ajal maksejõuetu. Võlgnik eeldas, et kinnisasja

müügist saadav rahasumma katab olulises osas laenulepingust tekkinud võlgnevuse. Kostja

märgib siinjuures ka seda, et kõnealuse Luminor Bank AS-iga sõlmitud laenulepingu võlgnikud

olid võlgnik ja O. K. ühiselt, mistõttu oli võlgnikul alust arvata, et kui laenulepingu võlgnevus ei

saa täitemenetluses täies ulatuses rahuldatud, jääb pool sellisest võlgnevusest O. K. kanda.

Hageja on põhistamatult ja paljasõnaliselt esitanud väiteid ka selle kohta, et kostja oli makse

tegemise ajal teadlik võlgniku maksejõuetusest. Esiteks on ebaõige väide, et võlgnik ja kostja

elasid makse tegemise ajal ühise perena. Võlgnik elas sel ajal hoopis Tai kuningriigis ning kostja

Eestis. Ühise perena ei ole kostja ja võlgnik elanud juba 2014. aastast. PankrS § 113 lg 2 ei

võimalda eeldada, et võlgniku lähikondne pidi tehingu tegemise ajal ette nägema, et enam kui

aasta pärast ja tulenevalt täitemenetlusest, mis alles kestis, ning kohtumenetlusest, mida ei olnud

veel algatatud, võib võlgnikul tekkida maksejõuetus. Kostja sai võlgniku maksejõuetusest teada

siis, kui kostja saatis temale 19.02.2020 kohtuotsuse, milles võlgnikult mõisteti panga kasuks

välja laenulepingu võlgnevus.

13. Hageja alusetu rikastumise nõue on põhjendamatu ning hagi rahuldamise eeldused ei ole

täidetud. VÕS § 1028 lg 1 rakendamise üheks eelduseks on, et midagi on üle antud, mille osas

kostja hagejale vastu ei vaidle. Ülekanne võlgniku pangakontolt kostja kontole on toimunud,

seega on eeldus täidetud. Teise eeldusena aga peab asi olema üle antud kas olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena, mida ei ole olemas, ei teki või mis langeb hiljem ära. Hageja ei ole

tõendanud, et võlgnik tegi ülekande mingi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks. Nagu

eelnevalt selgitatud, siis ainuüksi asjaolu, et makse on tehtud, ei tõenda selle aluseks olevat

kohustust. Selleks, et alusetu rikastumise nõuet saaks rahuldada, peab hageja tõendama seda, et

võlgnik tegi makse mingi kohustuse täitmiseks, ning seda, et seda kohustust ei olnud olemas, ei

tekkinud või see langes hiljem ära.

Kohtu põhjendused

14. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hagi tuleb jätta

rahuldamata.

15. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada

ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

16. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel

esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste

asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.

17. VÕS § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk

võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta

see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS

§ 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 1 lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole

vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute

kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 esimest lõiget arvestades tuleb lähtuda iga konkreetse

müügilepingu sõlmimise fakti kindlakstegemisel ja sisu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust

tahtest. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise

asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale

lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist,

lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt

antud tähendust ja tavasid ning lepingupoolte vahelist praktikat.

18. Käesolevalt loeb kohus vaidlustamata asjaoludeks, millest asja lahendamisel saab lähtuda:

• 03.06.2020 kohtumäärusega kuulutati välja Ä. N. (endine K.) pankrot

• võlausaldajateks on Luminor Bank AS, tunnustatud nõude suurusega 80 900,32 eurot ja

R. N. tunnustatud nõude suurusega 41 000 eurot.

• 09.01.2019 teostas võlgnik kostjale ülekande

• 07.01.2019 tegi P. N. 41 000 euro suuruse ülekande võlgnikule

• kostja on võlgniku tütar

• ajutine haldur nimetati võlgnikule 26.04.2020

19. PankrS § 43 lg 2 eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine

kollektiivses menetluses. Viidatud sätte alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud

varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku

pankrotimenetluses. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine halduri poolt hagi esitamisega

kohtule. Seega ei ole tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet võimalik esitada võlgniku

pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. (p 13.2.) 3-2-

1-145-16

20. Tagasivõitmise hagi rahuldamiseks peavad olema lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud

eeldustele täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Ka rahalise

kohustuse tagasivõitmise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema

asjaoluna kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 13. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957/51,

p 12; 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 10). Seda, et tagasivõidetavad maksed

kahjustavad võlausaldajate huve, peab tõendama hageja. (p 13) PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud

hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et: · rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku

võlausaldajate huve; · kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; ·

kohustus täideti võlgniku lähikondsele. Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli

maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. (p 14)

Hageja ei pea tõendama, kui suur summa oleks ilma tagasivõidetava makseta pankrotivaras ja kui

palju täpselt saaks iga võlausaldaja rohkem raha, vaid piisab selle tõendamisest, et võlausaldajate

nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses (vt Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-50-17, p 11). Võlausaldajate huvid saab lugeda eelduslikult kahjustunuks, kui hageja

tõendab, et võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma vaidlusaluste makseteta saanud

suuremas ulatuses rahuldatud, võrreldes sellega, millises ulatuses need saaksid kaetud

tagasivõitmise aja seisuga. (p 15) Kui hageja tõendab, et vaidlusaluste maksetega on üht

võlausaldajat (kostjat) teistele eelistatud seeläbi, et temale tagastati laenu samal ajal, kui olid

olemas teised võlausaldajad, kelle nõudeid ei täidetud, ei pea hageja täiendavalt tõendama, et

kostjale maksmine oli majanduslikult ebaotstarbekas. Sellisel juhul tuleb kostjal tõendada, et

temale maksmine oli majanduslikult otstarbekam võlgniku teiste kohustuste täitmisest. Näiteks

võib kostja tõendada, et ta täitis kohustuse, mis tõi kaasa vara suurenemise.

21. Kostja vaidleb kokkuvõtvalt hagile vastu põhjendusel, et võlgnik ei täitnud kostja ees

kohustust, seega ei ole kostja menetluses võlausaldaja; tegemist ei olnud võlgniku varaga;

ülekande tegi võlgniku kontole tema abikaasa, kostja kinnistu ostmiseks; võlgniku kontot kasutas

seepärast, et oli ka varasemalt sinna ülekandeid teinud; 19.02.2020 alles mõisteti võlgnikult välja

sundtäitmisest puudujääv laenusumma, kostjale makse tegemise ajal ei olnud võlgnik

maksejõuetu; kostja ei elanud võlgnikuga ühise leibkonnana 2014 aastast ja alles pärast

19.02.2020 kohtuotsust sai kostja teada võlgniku maksejõuetusest.

22. Kohus nõustub kostjaga selles, et tagasivõitmise PankrS § 113 lg 1 p 3 ja lg 2 ning § 117 lg 1

p 3 eeldused ei ole tõendatud, mistõttu rahalise ülekande tagasivõitmiseks pankrotiseadusest

tulenevalt alus puudub. Kostjat saab lugeda PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt küll võlgniku

lähikondseks, kuid sellest ainuüksi ei piisa võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Asjas on

kohtule esitatud hagiavalduse faktilised asjaolud (TsMS § 363 lg 1 p 1 ja 2), millest nähtuvalt

teostati rahaülekanne võlgniku arvelduskontole R. N. poolt 41 000 euro ulatuses ja võlgnik

omakorda teostas ülekande kostjale, enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Nimetatud

ülekannete tegemist võlgniku kontole 07.-08.01.2019 kinnitavad pangakonto väljavõtted (tlk 56-

59). Kostja esitatud kirjavahetus R. N.ga ei puuduta vaidlusalust ülekannet, vaid sellest ilmneb

ülekannete tegemine seoses maja remondiga. Vaidluse all ei ole, et võlgnik teostas ülekande

09.01.2019 suuruses 40 250 eurot kostjale. Põhimõtteliselt on vaidlus selle üle, kas võlgnik

teostas ülekande talle kuuluvate rahaliste vahendite arvelt kostjale, mis kahjustaks

pankrotimenetluse võlausaldajaid ja kas võlgnikul oli täita rahaline kohustus võlausaldajale.

PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal,

samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse

ajal. Tagasivõitmise esmane eeldus on võlausaldajate huvide kahjustamine. Kuivõrd kohus loeb

tõendatuks ülekande laekumise võlgniku kontole R. N.i poolt, saab järeldada, et tegemist ei olnud

võlgniku varaga. Kohtule ei ole esitatud sellekohaseid tõendeid, mis vastupidist kinnitaksid.

Võlgniku ja kostja vahelist võlasuhet ei kinnita samuti üksi dokumentaalne tõend, hageja ei ole

ka asjaoludes esile toonud, mis rahalist kohustust siis kostjale kui võlausaldajale täideti ülekande

tegemisega. Tõenditest saab järeldada, et kostja soetas 11.01.2019 kinnistu ning R. N. andis selle

ostmiseks läbi võlgniku pangakonto hagetavaid summasid. Kohus leiab, et käesolevas

menetluses ei kuulu tuvastamisele, kas ja mis võlasuhe võiks olla kostja ja R. N.i vahel. Seega on

kostja õigustatult väitnud, et ülekanne ei muutnud võlgniku majanduslikku seisu, mis saaks

pankrotimenetluses olla võlausaldajate huve kahjustav. Tõendatud ei ole ka, et võlgniku

maksejõuetus ülekande tegemise ajal. Võlgnik on ise esitanud pankrotiavalduse 06.04.2020,

kohustuste suuruseks oli ca 89 940.07 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et kohustuseks oli

07.01.2019 ülekanne. Harju Maakohtu 19.02.2020 otsusega on võlgnikult Luminor Bank AS

kasuks välja mõistetud 170 065.67 eurot. Võlausaldaja 06.05.2021 kirjast nähtuvalt (tlk 76)

müüdi tagatisvara 24.10.2019 hinnaga 105 400 eurot ja pangale laekus 91 334.93 eurot,

kohtutäiturile esitati nõue 81 352.17 eurot. Seega ei nähtu vaidlusalune nõue ei võlgniku

kohustuste ega vara osas.

23. Pankrotihaldur on rahalise nõude alternatiivselt rajanud ka alusetu rikastumise sätetele, juhul

kui kohus leiab, et võlgniku ja kostja vahel puudub tehinguline suhe. VÕS § 1028 kohaselt, kui

isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasolevavõi tulevase kohustuse

täitmisena võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, ei teki või langeb

hiljem ära. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud VÕS § 1028 lg 1 eeldusi üleantu

tagasinõudmiseks. Täidetud on eeldus, et ülekanne on reaalselt toimunud. Õige on kostja väide,

et hageja ei ole tõendanud, et raha on üle kantud kas olemasoleva või tulevase kohustuse

täitmisena, mida ei ole olemas, ei teki või langeb hiljem ära. Seega esmalt peab hageja tõendama

alusetu rikastumise sätte kohaldamiseks vajalikke eeldusi, kui need on tõendamist leidnud saab

kohus hinnata välistavaid asjaolusid. Seega ei saa alusetu rikastumise aluseks on faktiline asjaolu,

et pooltevahelised elulised asjaolud viitavad sellele ja VÕS § 1028 lg 2 välistavad alused

puuduvad. Riigikohus on lahendis 2-16-10632 p 11.1 märkinud, et nõude esitamiseks peab olema

selge see, milles sooritus seisnes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.

Tõendatud ei ole ka, et kostja vara oleks suurenenud võlgnikult saadud rahaülekande tõttu,

kuivõrd tõendite kohaselt oli rahaliste vahendite omanik R. N. Sooritus peab olema toimunud

ilma õigusliku aluseta, st kohustust, mida üleandja soorituse kaudu täita soovis, ei ole olemas,

kohustust ei teki või kohustus langeb pärast selle täitmist ära. Nõue saab eksisteerida soorituse

teinud ja soorituse saanud isiku vahelises suhtes.

24. Käesolevas asjas on kohus ka hagi tagamise korras 15.01.2021 määrusega hagi tagamiseks

seadnud kohtuliku hüpoteegi. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, tuleb tühistada TsMS § 386 lg 3

hagi tagamise abinõu korras seatud kohtulik hüpoteek kinnistu registriossa nr xxxxxx xxx xx.

Menetluskulud

25. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

26. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on

menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast

käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

27. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik