2-20-10404/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

29. oktoober 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-10404

Tsiviilasi

IFTF OÜ hagi X vastu õigusabilepingu alusel tasu,

viivise ja kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 1. juuni 2021 vaheotsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

1490,43 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): IFTF OÜ (registrikood 14536365),

lepinguline esindaja Tanel Riivits

Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad advokaadid Kalle-Kaspar Sepper

ja Janne-Liisa Ottis

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Tühistada Harju Maakohtu 1. juuni 2021 vaheotsus 11. ja 12. detsembri 2016

eest nõutava viivise nõude osas ning teha selle kohta uus otsus lõppotsusena, et

nimetatud nõue jääb aegumise tõttu rahuldamata.

I.2. Ülejäänud osas jätta punktis I.1 viidatud otsuse resolutsioon muutmata, aga

muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punkti 9

alapunktidele.

I.3. Rahuldada kostja taotlus apellatsioonkaebuselt ettenähtust enam tasutud

riigilõivu tagastamiseks ja selleks kanda 225 eurot Advokaadibüroo Sirel &

Partnerid pangakontole EE911010220250118224.

I.4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Jätta aegumise tõttu rahuldamata hageja IFTF OÜ viivise nõue kostja X vastu

11. ja 12. detsembri 2016 eest summas 3,72 eurot.

II.2. Jätta kohaldamata aegumine järgmistele nõuetele, mis tulenevad OÜ Vana-

Võidu Õigusabikoondis (kustutatud, endise nimega OÜ Advokaadibüroo RS

MERCATORIA) ja kostja vahel sõlmitud 10. augusti 2015 kliendilepingust ja

mille sissenõutavaks muutumine on seotud 30. novembri 2016 arvega

nr 2611041:

2 (8)

II.2.1

tuvastada, et kostjal oli kohustus tasuda täitemenetluse käigus üle

kantud 615,29 eurot;

II.2.2

välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg 3102,25 eurot;

II.2.3

välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlalt ajavahemiku

13. detsember 2016 kuni 17. juuli 2020 eest arvestatud viivis

2067,55 eurot;

II.2.4

välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1

sätestatud määras põhivõlalt alates 18. juulist 2020 kuni põhivõla

täieliku tasumiseni;

II.2.5

välja mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis 540 eurot.

II.3. Jätkata punkti II.2 alapunktides loetletud nõuete osas menetlust.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni punkt I.3) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse

esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. IFTF OÜ (hageja) esitas 17. juulil 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu järgmiste

nõuetega:

(1) tuvastada, et kostjal oli kohustus tasuda täitemenetluse käigus üle kantud 615,29 eurot;

(2) välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg 3102,25 eurot;

(3) välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlalt ajavahemiku 11. detsember 2016 kuni

17. juuli 2020 eest arvestatud viivis 2071,27 eurot;

(4) välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud

määras põhivõlalt alates 18. juulist 2020 kuni põhivõla täieliku tasumiseni;

(5) välja mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis 540 eurot.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

OÜ Vana-Võidu Õigusabikoondis (kustutatud, endise nimega OÜ Advokaadibüroo RS

MERCATORIA, edaspidi: käsundisaaja) ja kostja sõlmisid 10. augustil 2015 kliendi-

lepingu, mille järgi käsundisaaja pidi osutama õigusabiteenust ja kostja maksma tasu;

-

kostja nõutud tasu ei maksnud ja käsundisaaja esitas koondarve nr 2611041 summas

3717,54 eurot, mille täiendav tasumise tähtpäev oli 10. detsembril 2016;

-

käsundisaaja esitas 13. detsembril 2016 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille

alusel Pärnu Maakohus mõistis 25. jaanuari 2017 maksekäsuga (edaspidi: maksekäsk)

3 (8)

kostjalt võla välja (tsiviilasi nr 2-16-129236). Kostja esitas maksekäsu peale määrus-

kaebuse ja Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. mai 2017 määrusega maksekäsu ning

andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses;

-

Tartu Maakohus jättis 31. mai 2017 käsundisaaja hagi kostja vastu menetlusse võtmata.

Tartu Ringkonnakohus jättis määruskaebuse maakohtu määruse peale rahuldamata;

-

maksekäsu sundtäitmisel laekus käsundisaajale 615,29 eurot, mille käsundisaaja luges

põhivõla katteks – selle tulemusel on põhivõla jääk 3102,25 eurot;

-

käsundisaaja teavitas kostjat 10. detsembril 2019 nõude loovutamisest hagejale.

Hageja lepinguline esindaja esitas 13. detsembril 2019 Soomes Euroopa maksekäsu

avalduse kostja vastu, mille menetlus Soomes lõpetati, sest kostjal puudus Soomes

elukoht ja menetlust ei olnud tema suhtes võimalik läbi viia. Selle menetluse tõttu

tekkis hagejal kahju 540 eurot, mis tuleb kostjal hüvitada;

-

hageja esitas 18. veebruaril 2020 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille

menetluse kohus lõpetas 17. juunil 2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-106798;

-

viivist arvestab hageja alates 11. detsembrist 2016, võttes arvesse sundtäitmisel saadud

osasummasid ja nende laekumiste kuupäevi;

-

hageja leiab, et neil asjaoludel ei ole tema nõuded aegunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Lisaks sisulistele vastuväidetele märkis kosja, et rahaliste

nõuete aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2017 ja need aegusid 1. jaanuaril 2020.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus otsustas 1. juuni 2021 vaheotsuses (vaidlustatud otsus), et nõue ei ole aegunud.

Menetluskulude jaotust ei olnud vaja vaheotsuses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 173 lg 5 järgi otsustada.

3.1. Maakohus tuvastas, et käsundisaaja ja kostja vaheline leping sõlmiti 10. augustil 2015

lepingudokumendis märgitud tingimustel (VÕS § 9 lg 1). Õigusteenuse osutamise leping on

käsundusleping (VÕS § 619). Õigusteenuse tasu muutus sissenõutavaks 10. detsembril 2016.

3.2. Lepingupooled sidusid nõude sissenõutavaks muutumise arve esitamisega. Seetõttu tuleb

aegumistähtaja algus määrata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 teise lause

järgi. Arve esitati 2016. aastal. Seega algas aegumistähtaeg kulgema 31. detsembril 2016 ja

pidanuks mööduma 31. detsembriga 2019. Hageja esitas hagiavalduse 17. juulil 2020. Kui

aegumine ei ole vahepeal katkenud või peatunud, siis oleks nõue aegunud.

3.3. Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-129236 tõendab

maksekäsu kiirmenetluse esitamist ja kohtumenetluse lõppemist hageja väidetud aegadel. Selle

asja menetlus kestis 347 päeva. TsMS § 372 lg 6 sätestab, et kui kohus keeldub hagiavaldust

menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi

ei ole olnud kohtu menetluses. Viidatud sättel ei ole materiaalõiguslikku tähendust, mistõttu ei

mõjuta see aegumistähtaja arvestamist. Sarnasele seisukohale on jõudnud Riigikohus TsMS

§ 426 lg 1 kohaldamisel ja maakohtu hinnangul on kohane sama praktikat järgida ka TsMS

§ 372 lg 6 kohaldamisel (vt Riigikohtu 11. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 12).

3.4. Eelneva põhjal oli hageja rahaliste nõuete aegumine TsÜS § 160 lg-te 1 ja 2 alusel

peatunud 13. detsembrist 2016 kuni 24. novembrini 2017 (347 päeva). Ilma peatumiseta oleks

aegumistähtaeg möödunud 31. detsembril 2019. Peatumine vältas 347 päeva, st aegumis-

tähtaeg pikenes 12. detsembrini 2020. Hageja esitas hagi enne seda kuupäeva. Järelikult ei ole

nõuded aegunud ja kostjal puudub TsÜS § 142 lg 1 järgne õigus keelduda kohustuse täitmisest.

4 (8)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu vaheotsuse tühistada ja jätta hagi

aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja leiab, et

maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust (eelkõige TsÜS § 160 lg-d 1 ja 2) ning rikkus

oluliselt menetlusõiguse norme (eelkõige TsMS § 372 lg 6, § 420, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8), kui

leidis, et tsiviilasja nr 2-16-129236 menetlus peatas aegumistähtaja. Kui kohus keeldub hagi

menetlusse võtmast, siis puudub sel menetlusel mõju aegumisele. Maakohtu rikkumised tõid

kaasa kohtuotsuse, mis ei ole seaduslik ega põhjendatud ja seega vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu vaheotsuse osaliselt kahe päeva eest nõutava viivise

nõude osas ja teeb selles osas lõppotsuse aegumise kohta (TsMS § 657 lg 1 p 2). Lisaks tuleb

osaliselt muuta maakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Ülejäänud osas jääb otsus

muutmata. Kaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulude jaotust ei saa veel otsustada.

7. Maakohus lahendas vaheotsusega kostja aegumise vastuväite ja leidis, et hagi ei ole

aegunud. Seega on praeguse apellatsioonimenetluse ese üksnes nõuete aegumise küsimus.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejale on loovutatud käsunduslepingust

tulenev rahaline nõue. Vaidlust ei ole, et hagejale loovutatud nõue oleks TsÜS § 146 lg 1 ja

§ 147 lg 3 järgi aegunud 2019. aasta möödumisega, aga hagi esitati 17. juulil 2020. Pooled

vaidlevad, kas aegumine oli mõne vahepealse menetluse tõttu peatunud:

-

esiteks

tugineb

hageja

tsiviilasja

nr 2-16-129236

menetlusele,

mis

algas

13. detsembril 2016 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega ja lõppes Tartu

Ringkonnakohtu 24. novembri 2017 määrusega;

-

teiseks esitati 13. detsembril 2019 Euroopa maksekäsu avaldus Soomes, aga seal kostja

elukoha puudumise tõttu teatati 20. veebruaril 2020 menetluse lõpetamisest;

-

kolmandaks esitas hageja 18. veebruaril 2020 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille

alusel registreeriti tsiviilasi nr 2-20-106798, kus menetlus lõppes 17. juuni 2020

määrusega;

-

neljandaks viitas hageja maksekäsu alusel toimunud täitemenetlusele.

9. Maakohus leidis, et tsiviilasja nr 16-129236 menetlus kestis 347 päeva, mis oli piisav

aegumise peatumise aeg. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus esmalt selle kohtumenetluse mõju

hageja nõuete aegumisele.

9.1. Vaidlustamata asjaoludel kulges tsiviilasja nr 2-16-129236 menetlus järgmiselt:

-

13. detsembril 2016 esitati maksekäsu kiirmenetluse avaldus põhivõla 3717,54 eurot ja

alates avalduse esitamisest sellelt summalt viivise saamiseks, mille alusel tehti

makseettepanek ja 25. jaanuaril 2017 maksekäsk;

-

27. veebruaril 2017 esitas kostja maksekäsu peale määruskaebuse, milles tugines

väitele, et tema elukoht on Soomes;

-

16. mai 2017 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maksekäsu ja saatis asja

Tartu Maakohtule jätkamiseks hagimenetluses;

-

8. juunil 2017 esitas hageja Tartu Maakohtule hagiavalduse;

-

30. augusti 2017 määrusega keeldus Tartu Maakohus TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi

menetlusse võtmast, sest asi ei allu Eesti kohtule;

-

24. novembri 2017 Tartu Ringkonnakohtu määrusega jäi eelmises taandes märgitud

määrus keeldumise osas muutmata (dtl 27–32); ringkonnakohtu määrus jõustus edasi

kaebamata 14. detsembril 2017 (dtl 218).

5 (8)

9.2. Seoses viidatud tsiviilasjaga tuleb käesolevas asjas esitatud hagi aegumise hindamisel

eelkõige vastata küsimusele, kas TsÜS § 160 lg-st 1 koostoimes § 160 lg 2 p-ga 3 järeldub

aegumise peatumine 13. detsembri 2016 avalduse esitamisega. Viidatud sätete järgi aegumine

peatub õigustatud isiku poolt mh maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega nõude

rahuldamiseks. Kui avalduse esitamine peatas aegumise, siis vajab lisaks selgitamist, kui kaua

selline mõju kestis.

9.3. Siinjuures on oluline pöörata tähelepanu maksekäsu kiirmenetluse hagimenetlusse

ülemineku eripäradele.

9.3.1. Ühelt poolt sätestab TsMS § 486 lg 1 tingimused, mille korral jätkab makseettepaneku

koostanud kohus asja menetlemist hagimenetluses või annab asja hagimenetluses

menetlemiseks üle teisele kohtule. Hagi loetakse hagimenetluse tähenduses sel juhul esitatuks

alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest (TsMS § 486 lg 2).

9.3.2. Teise võimalusena saab maksekäsu kiirmenetlus minna üle hagimenetluseks ka

olukorras, kus on tehtud maksekäsk, aga võlgniku kaebuse alusel see tühistatakse (TsMS § 489¹

lg 4).

9.3.3. Mõlemal juhul võib asja hagimenetluse korras menetlev kohus kohustada avaldajat

esitama nõude ja põhjendama seda hagiavaldusele ettenähtud vormis ning selle kohustuse

täitmata jätmise korral hagi menetlusse võtmisest keelduda (TsMS § 487 lg-d 1 ja 3). Ühtlasi

on võimalik hagi menetlusse võtmisest keeldumine üldistel alustel (TsMS § 371).

9.3.4. Vaadeldavas tsiviilasjas kulges menetlus p-des 9.3.2 ja 9.3.3 kirjeldatud viisil, st

maksekäsk tühistati ja kohus keeldus seejärel esitatud hagi menetlemast TsMS § 371 lg1 p 2

alusel, sest asi ei allunud Eesti kohtutele.

9.4. Maakohus rakendas Riigikohtu praktikat, mis käsitles mõneti erinevat menetluslikku

olukorda –hagi läbi vaatamata jätmist (11. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 12

teine lõik). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hagi menetlusse võtmisest keeldumise ja

läbi vaatamata jätmise materiaalõiguslik tagajärg aegumise seisukohalt on alati sama.

9.4.1. Avalduse menetlemisest keeldumise ja selle läbivaatamata jätmise tagajärjed näevad

ette erinevad sätted ja teatava erisusega. TsMS § 372 lg 6 sätestab, et kui kohus keeldub

hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole

esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. TsMS § 426 lg 1 järgi aga loetakse hagi

läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda

hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Oluline erinevus

neis sätetes avaldub menetlusse võtmisest keeldumise täiendavas tagajärjes, et loetakse nagu ei

oleks avaldust üldse esitatud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et TsMS § 426 lg 1 kohta

kujundatud seisukoht ei ole tingimusteta ülekantav TsMS § 372 lg-le 6.

9.4.2. Kostja viitab kaebuses asjakohaselt TsMS § 372 lg 6 käsitlevale õiguskirjandusele,

milles on samuti leitud, et üldjuhul ei peatu aegumine sellise avalduse esitamisega, mille

menetlusse võtmisest kohus keeldub (V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II.

Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, § 372, p 3.6.b). Siiski on samavõrra asjakohane

hageja viidatud märkus, et see tõlgendus ei tarvitse olla kohane juhul, kui hagi on kostjale kätte

toimetatud (samas esitatud allmärkus). Kõnealuse tsiviilasja kohta esitatud väidetest ja

materjalidest nähtub, et kohus kuulas kostja hagi menetlusse võtmisel ära ja kostja ka esitas

oma seisukoha (dtl 28). Seega tuleb lähtuda sellest, et kostjal oli võimalik hagiavaldusega oma

õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. Järelikult toimetati hagiavaldus kostjale

kätte TsMS § 306 lg 1 tähenduses.

9.4.3. TsMS § 372 lg 6 sõnastusest ei tulene üheselt, kas sama seaduse § 486 lg-s 1 nimetatud

juhtudel tuleb avaldusena käsitleda maksekäsu kiirmenetluse avaldust või hagiavaldust.

Samavõrra ebaselge on küsimus juhul, kui üleminek maksekäsust hagimenetlusse toimus TsMS

6 (8)

§ 489¹ lg 4 alusel. TsMS § 486 lg 2 näeb ette, et hagi loetakse hagimenetluse tähenduses

esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Lisaks sätestab TsMS § 483

lg 6, et kui kiirmenetluses taotletud makseettepaneku kättetoimetamisega võlgnikule oleks

järgitud tähtaega või katkestatud või peatatud aegumine, loetaks avalduse rahuldamata jätmisel

tähtaeg järgituks või aegumine katkenuks või peatunuks maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamisest alates, kui asja lahendamist jätkatakse hagimenetluses või kui avaldaja esitab samas

nõudes hagi 30 päeva jooksul maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise määruse

kättetoimetamisest alates ja hagi toimetatakse kostjale kätte.

9.4.4. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 372 lg 6, § 483 lg 6 ja § 489¹ lg 4 tuleb avalduse

esitamise materiaalõigusliku tähenduse aspektist tõlgendada järgmiselt. Kui maksekäsu

kiirmenetlus läheb üle hagimenetluseks TsMS § 489¹ lg 4 kohaselt ja hagi esitatakse vastava

kohtumääruse jõustumisest alates 30 päeva jooksul, siis oleneb algse avalduse materiaal-

õigusliku mõju kestus ühe võimalusena sellest, kas hagi toimetatakse kostjale kätte (TsMS

§ 483 lg 6 viimane alternatiiv). Selles osas on TsMS § 483 lg 6 erinorm TsMS § 372 lg 6 suhtes,

st kui nimetatud tingimus on täidetud, siis ei tule avalduse esitamise materiaalõigusliku mõju

ja sellest tulenevalt ka aegumise hindamisel enam võtta arvesse TsMS § 372 lg 6 lauseosa

„loetakse, et avaldust ei ole esitatud“, vaid aegumine on TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel

peatunud alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest kuni hagimenetluses tehtud

lõpplahendi jõustumiseni.

9.4.5. Käesoleval juhul tähendab eelmises alapunktis põhjendatud tõlgendus, et tsiviilasjas

nr 2-16-129236 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine peatas selles kajastatud nõuete

aegumise. Peatamise toime ulatub ajani, mil jõustus hagi menetlusse võtmisest keeldumise

määrus, sest hagi esitati enne 30 päeva möödumist maksekäsumenetluse üleminekut

hagimenetluseks (vastavalt 16. mai ja 8. juuni 2017). Eespool p-s 9.1 märgitud asjaolude

kohaselt esitati maksekäsu kiirmenetluse avaldus 13. detsembril 2016. Kuivõrd samal aastal

sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 3 teise lause järgi aasta

lõppemisega, siis peatus aegumistähtaeg kohe kulgema hakkamisel. Maakohus märkis õigesti,

et aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka (TsÜS § 168

lg 1). Seega hakkas tsiviilasjas nr 2-16-129236 maksekäsu kiirmenetluse avaldusega hõlmatud

nõuete aegumistähtaeg sisuliselt kulgema alles pärast 14. detsembri 2017 möödumist. Samuti

on õige maakohtu otsustus, et nõuded on tehingulised ja neile kohaldub kolme aasta pikkune

aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1). Kokkuvõtvalt poleks hageja nõuded (2)–(4) osas, milles

need kattuvad tsiviilasjas nr 2-16-129236 maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatuga,

aegunud enne 14. detsembrit 2020. Käesolevas asjas esitati hagi enne seda kuupäeva.

9.5. Järgmiseks tuleb niisiis kontrollida, millises ulatuses kattuvad nõuded (2)–(4) tsiviilasjas

nr 2-16-129236 maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitatuga.

9.5.1. Aegumisele on toime üksnes sama nõude esitamisel (TsÜS § 160 lg 1). Nõude osaline

esitamine või näiteks ainult põhinõude esitamine ei peata ülejäänud osa ega kõrvalnõuete

aegumist (vt Riigikohtu 5. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 18 teine lõik ja seal

viidatud varasem praktika). Aegumise peatumisele (või katkemisele) tuginev hageja pidi tooma

esile ja vaidluse korral tõendama, et varasema menetluse ese oli kõigi nõuete osas sama. Kohus

saab hinnata nõude peatumist tingivate menetluslike toimingutena üksnes neid, kus hageja on

piisava selgusega märkinud, milline nõue vastavas kohtumenetluses esitati.

9.5.2. Tsiviilasjas nr 2-16-129236 nõudis käsundiandja põhivõla 3717,54 eurot ja alates

13. detsembrist 2016 sellelt summalt viivise maksmist (dtl 28). Käesolevas asjas esitatud

nõue (3) erineb sellest kahe päeva (11. ja 12. detsembri 2016) võrra. Hagiavalduse p 2.8 tabeli

järgi nõuab hageja nende eest kokku viivist 3,72 eurot (= 211,90 : 114 × 2). Selles osasummas

ei mõjuta tsiviilasja nr 2-16-129236 menetlus nõude (3) aegumist. Hageja ei toonud esile, et

tema või käsundiandja oleks nende päevade eest viivist nõudnud teistes p-s 8 refereeritud

menetlustes, sh et viivist oleks makstud täitemenetluses.

7 (8)

9.6. Lisaks tuleb eraldi kontrollida nõuete (1) ja (5) aegumist, sest esile toodud asjaoludest ei

nähtu nende esitamist tsiviilasjas nr 2-16-129236 ega ka teistes p-s 8 refereeritud menetlustes.

9.6.1. Nõue (1) on tuvastusnõue. Õigussuhte või selle puudumise tuvastamine ei allu aegu-

misele, aga teataval juhul võib õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine olla põhjenda-

matu. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või selle puudumise

tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui tuvastavast õigussuhtest

tulenevad nõuded on aegunud, võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise

vastu (Riigikohtu 23. septembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-08, p 16).

9.6.2. Aegumise vaheotsuse apellatsiooni korras kontrollimisel ei saa hinnata, kas hagejal on

piisav tuvastushuvi. Seetõttu on nõude (1) osas piisav tõdeda, et seda ei saa jätta aegumise tõttu

rahuldamata. Järelikult on vaidlustatud otsuse lõppjäreldus ka nõude (1) osas õige.

9.6.3. Nõue (5) on kahju hüvitamise nõue, täpsemalt saab seda käsitleda kohtueelse menetluse

õigusabikulu hüvitamise nõudena. Kui vastava nõude esitab üks lepingupool teise vastu, st kui

poolte vahel on lepinguline suhe, siis on selle nõude õiguslik alus VÕS § 115 lg 1 (vt nt

Riigikohtu 26. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-16, p 26 teine lõik). Käesolevas asjas

tekkis väidetav kahju pärast nõude loovutamist. Ringkonnakohus leiab, et sellest ei muudu

nõude õiguslik kvalifikatsioon, sest VÕS § 167 lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele

võlausaldajale üle mh kõrvalkohustustest tulenevad õigused, mis ei ole lahutamatult seotud

loovutaja isikuga ja on üleantavad. Sel alusel saab lugeda, et loovutuse saajale läheb üle õigus

nõuda loovutatud nõude sissenõudmisel tekkinud kahju hüvitamist samal alusel nagu seda saaks

nõuda loovutaja. Järelikult on nõude (5) aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat.

9.6.4. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduse ei sätesta teisiti

(TsÜS § 147 lg 1 esimene lause). Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud

isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2).

9.6.5. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingulise kahju

hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte

olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

möödumisel pärast kohustuse tekkimist (Riigikohtu 17. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-168-10, p 13). Aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal möödus

mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi pärast lepingu

rikkumist (Riigikohtu 25. veebruari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15). Sealjuures ei

saa kahju hüvitamise nõue muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (Riigikohtu

29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-15, p 9). Eelnevast tulenevalt tekib rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue pärast kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimist ning muutub

sissenõutavaks kohustuse täitmiseks vajaliku mõistliku aja möödumisel pärast kohustuse

tekkimist (Riigikohtu 22. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 18 kolmas lõik).

9.6.6. Riigikohus on TsÜS § 147 lg-st 2 ning VÕS § 82 lg 7 esimesest ja kolmandast lausest

lähtudes hinnanud mõistlikuks nõude sissenõutavaks muutumise ajaks kolm kuud. See aeg on

kohane eelkõige juhul, kui kahju on olemuselt selline, mille toimumine ja vähemalt osaline

tagajärg on kohe nähtavad (Riigikohtu 22. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 18

neljas lõik ja selles viidatud 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-17, p 14).

9.6.7. Ringkonnakohus leiab, et sama põhimõte kohaldub kohtueelse õigusabikulu hüvitamise

nõudele. Hageja väitel tekkis kahju 12. detsembril 2019, kostja seda kahtluse alla ei seadnud.

Seega hakkas tuvastatud asjaoludel nõude (5) aegumine kulgema kolm kuud pärast kahju

tekkimist ehk 12. veebruaril 2020. Hagi esitamise ajaks ei olnud nõue (5) järelikult aegunud.

Kuivõrd põhinõue (2) ei olnud hagi esitamise ajaks ka veel aegunud, siis ei ole eraldi vaja

kontrollida, kas nõue (5) on kõrvalkohustusest tulenev nõue TsÜS § 144 tähenduses. Eelneva

põhjal on vaidlustatud otsuse lõppjäreldus nõude (5) osas samuti õige.

8 (8)

9.7. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohtu järeldused hageja nõuete aegumise osas järgmised:

-

nõue (1) tuvastusnõudena ei ole aegunud;

-

nõuded (2) ja (4) ei ole aegunud, sest need kattuvad tsiviilasjas nr 2-16-129236 esitatud

nõuetega ja aegumistähtaeg oli peatunud kuni 14. detsembrini 2017, hakates alles

pärast seda kuupäeva algusest kulgema ja hagi esitamise ajaks ei olnud veel möödunud

kolme aastat;

-

nõue (3) on aegunud kahe päeva eest (11. ja 12. detsembri 2016) nõutava viivise osas

summas 3,72 eurot, aga ei ole sarnaselt nõuetega (2) ja (4) aegunud viivise saamiseks

alates 13. detsembrist 2016, st summas 2067,55 eurot (= 2071,27 – 3,72);

-

nõue (5) ei ole aegunud, sest hagetava kahju tekkimisest ja selle hüvitamise nõude

sissenõutavaks muutumisest ei olnud hagi esitamise ajaks veel möödunud kolme aasta

pikkune aegumistähtaeg.

9.8. Vaidlustatud otsuse lõppjäreldus on kõigi teiste nõuete osas õige, aga uus otsus tuleb teha

nõude (3) osasumma 3,72 eurot aegumise kohta. Maakohtu lahendi osalise muutmise tõttu

esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).

Erinevalt maakohtust ei pea ringkonnakohus vajalikuks märkida selles menetlusosaliste isiku-

ja registrikoode, aga samas on asjakohane täpsustada käsundisaaja andmeid. Lahendi selguse

huvides märgib ringkonnakohus resolutsioonis eraldi nõuded, mis ei ole aegunud ja mille osas

menetlus niisiis jätkub. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9.9. Poolte ülejäänud väiteid ja teisi p-s 8 refereeritud menetlusi pole vaja enam täiendavalt

käsitleda, sest need ei muudaks eespool kokku võetud järeldusi.

10. Lõpuks teeb ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad otsustused ulatuses, mis on

praeguses menetlusetapis võimalik.

10.1. TsMS § 137 lg 5 sätestab mh, et vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel

eeldatakse, et asja hind on ¼ asja hinnast esimeses kohtuastmes. Maakohtu otsuse järgi oli asja

hind 5961,70 eurot, seega on hind ringkonnakohtus 1490,43 eurot. Tulenevalt eelnevast ja

riigilõivuseaduse lisast 1 tuli kaebuse esitamisel tasuda lõivu 200 eurot. Kostja tasus kaebuse

esitamisel riigilõivu 425 eurot lähtudes maakohtu otsuses märgitud tsiviilasja hinnast. Ta esitas

5. oktoobril 2021 taotluse kaebuselt tasutud riigilõivust 225 euro tagastamiseks. Kostja taotlus

on TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi põhjendatud. Riigilõivu tagastamise otsustuse peale ei saa kaebust

esitada.

10.2. TsMS § 173 lg 5 sätestab, et kohus ei märgi menetluskulude jaotust vaheotsuses, vaid

otsustab selle lõppotsuses. Kuivõrd tänane otsus ei ole menetlust lõpetav lahend selles

tähenduses, siis ei saa ringkonnakohus veel otsustada menetluskulude jaotust. Viivise nõude

osalise rahuldamata jätmisega saab maakohus arvestada lõpplahendis kulude jaotamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)