3-20-2554/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2021, Tartu

Haldusasja number

3-20-2554

Haldusasi

Jõepõld OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 22. septembri 2020. a otsuse nr 13-

30.1/20/872 ja 20. novembri 2020. a vaideotsuse nr 13-

30.1/20/921-1 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12. märtsi 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Jõepõld OÜ

seaduslik esindaja Marek Udde

Vastustaja/apellant

Põllumajanduse

Registrite

ja

Informatsiooni Amet

esindaja Anne Lepik

RESOLUTSIOON

Jätta Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 12. märtsi 2021. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. november 2021.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) nõudis 22. septembri 2020. a

otsusega nr 13-30.1/20/872 Jõepõld OÜ-lt tagasi maaeluministri 9. septembri 2016. a määruse

nr 53 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) alusel PRIA

9. jaanuari 2017. a otsusega nr 13-30.1/17/14 määratud ja välja makstud toetuse 40 000 eurot.

2. Toetuse tagasinõudmisel tugines PRIA sellele, et kaebaja ei täitnud toetuse saaja kohustusi.

Täpsemalt leidis PRIA, et toetuse nõuetele vastava müügitulu saamine pole tõendatud; toodangu

kogus, mis on kajastatud sularahaarvetel ei ole reaalne ja esitatud arved on loodud kunstlikult

müügitulu tõendamiseks; toetuse eest tehtud investeering (kasvuhoone) ei olnud sihtotstarbelises

kasutuses; kasvuhoone on ehitatud ehituskeeluvööndisse ega ole kantud ehitusregistrisse;

kaebajaga samal katastriüksusel tegutseb ka Kaldapõllu OÜ, kes samuti esitas müügiarved tomati,

kurgi jne kasvatamisest.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse

PRIA 22. septembri 2020. a otsuse nr 13-30.1/20/872 ja 20. novembri 2020. a vaideotsuse nr 13-

30.1/20/921-1 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt mahub kasvuhoonesse 500 kurgitaime, millest igaüks annab saaki kuni 10 kg,

s.t ühe hooajaga on võimalik saada toodangut 5000 kg. Taotlejal algas 2019. a hooaeg juba

veebruaris. 2019. aastal kasvatati kaks hooaega kurki (maksimaalne saak kokku 10 000 kg). 2019.

aastal saadud 3182 kg kurki on seega väga reaalne kogus. Olemas on pildimaterjal nii tootmise kui

ka 2019. aasta saagi kohta.

Toetuse taotluse esitamisele vahetult järgnev majandusaasta oli 2017. aasta ja sihipärase

kasutamise periood lõppes 22. novembril 2019. Investeeringuobjekti säilitati kuni 22. novembrini

2019 ja see säilib ka edasi. PRIA kontroll oli ebaseaduslik, kuna kontrolli ajaks oli

järelevalveperiood lõppenud. Ekslik on vastustaja järeldus ka kontrolli tulemustest. Kontrolli ajal

ei olnud taimed kasvuhoones lihtsalt hunnikus. PRIA töötaja tegi pildi kaugelt kasvuhoone ukse

pealt ja hiljem väitis, et taimed olid visatud hunnikusse. Tegelikkuses olid taimed korralikult

istutatud. Arusaamatu on, kuidas on võimalik 4. veebruaril 2020 tehtud foto järgi järeldada, et

2019. aastal ei toimunud tootmist.

4. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 järgi pidi toetuse saaja tagama, et omatoodetud

põllumajanduslike toodete müügitulu on üle 4000 euro ajavahemikul, mis algab taotluse

esitamisele vahetult järgneva majandusaasta lõpust ja lõpeb sihipärase kasutamise perioodi lõpuga.

Kaebaja esitas 2019. aasta omatoodetud 3182 kg kurkide müügi tõendamiseks viis müügitšekki,

mille järgi on tasumine toimunud sularahas ja ostjateks märgitud „eraisik“. Arvetel kajastatud

toodangu kogus ei ole reaalne ja esitatud arved on loodud kunstlikult müügitulu näitamiseks.

Kaebaja ei ole esitanud majandusaasta aruandeid 2017. ja 2018. aasta kohta. 11. juuni 2020. a

järelkontrolli käigus fikseeritud olukord näitab, et äriplaanis kavandatud eesmärk on tegelikult

täitmata, mistõttu tuli toetus tagasi nõuda täielikult.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 12. märtsi 2021. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse ja mõistis vastustajalt kaebaja

kasuks välja menetluskulu 15 eurot.

6. Halduskohus leidis, et määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 1 on sätestatud investeeringu sihipärase

kasutamise periood, st investeeringuobjekti tuleb säilitada ja sihipäraselt kasutada vähemalt üks

aasta arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Vaidlust ei ole, et teise osa toetusest

maksis PRIA välja 22. novembril 2018. Seega kestis sihipärase kasutamise periood kuni 22.

novembrini 2019.

7. Toetuse taotlemisel tekkis kaebajal määruse nr 53 § 14 lg 4 p-s 1 ette nähtud kohustus (sh

võimaldada viibida oma kinnisasjal, ehitises ja ruumis ning vaadata kohapeal läbi dokumente ja

toetuse abil soetatud vara) ajaliselt piiritletud ulatuses kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni.

Selle normiga ei olnud aga ajaliselt piiritletud vastustaja õigus toetuse kasutamise asjaolusid välja

selgitada ning mh kontrollida investeeringuobjekti sihipärast kasutust.

8. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajandus-

poliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta art 63 lg 1 sätestab, et kui leitakse, et toetusesaaja ei

vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega

ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või

selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr

1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks.

Määruse art 63 lg 3 kohaselt kaasneb toetuse maksmise lõpetamisega makstud summade

tagasinõudmine.

Sama määruse art 54 lg 1 näeb ette, et iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud

makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda,

kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud.

Seega ei olnud õigusvastane määruse nr 53 nõuete täidetuse hindamiseks asjaolude

väljaselgitamine ja dokumentide väljanõudmine ning kontrollimine ka pärast investeeringu

sihipärase kasutamise perioodi lõppu.

9. Kaebaja toetusega rahastatava investeeringu objektiks oli pärast algse taotlusega võrreldes

tehtud muudatusi (mida PRIA aktsepteeris) kasvuhoone koos küttesüsteemiga. Vaidlust ei ole, et

kasvuhoone ehitati valmis. Vastustaja esitatud ainsa 11. juuni 2020. a foto põhjal ei saa aga teha

tõsikindlat järeldust kasvuhoone mittesihipärase kasutuse kohta 2019. aastal. Kaebajaga võib

nõustuda, et ka kõnealusel fotol on näha kasvuhoones tervikuna ridadena istutatud taimi. Kaebaja

selgituste kohaselt võimaldab kurgikasvatus kasvuhoones kaht saaki aastas, mistõttu on veenev, et

taimede olukord sõltub kasvufaasist.

Vastustaja tugineb veel 4. veebruaril 2020 tehtud fotole kasvuhoonest. Samas jääb arusaamatuks

selle foto seos kaebaja suhtes läbi viidud kontrollimenetlusega. Tõenditest ei ilmne 4. veebruaril

2020 kontrollitoimingute läbiviimist kaebaja suhtes. Kaebaja hilisemate selgituste kohaselt oli

4. veebruaril 2020 südatalv ja seega kasvuhoone eelmisest kasvuperioodist koristatud, mistõttu ei

saa fotost teha järeldusi kasvuhoone kasutamise või mittekasutamise kohta 2019. aastal. Kaebaja

selgitused on veenvad ja vastustaja ei ole neid ümber lükanud.

Sihtotstarbelist kasutust ei välista iseenesest ka vaidlustatud otsuses märgitud asjaolu, et toetuse

eest rajatud kasvuhoone ei ole kantud ehitusseadustiku nõuetele vastavalt ehitusregistrisse, on

ehitatud ehituskeeluvööndisse ning tuleb Kose valla esindaja sõnul lammutada.

10. Eeltoodu järgi ei tugine vastustaja järeldus määruse nr 53 § 14 lg 2 p 1 rikkumisest asjas

kogutud tõenditel.

11. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja rikkunud ka määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud

omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu (4000 eurot aastas) saamise kohustust.

Kaebaja esitatud arvetel on kajastatud müüki ajavahemiku aprillist kuni septembrini 2019 kokku

6057 euro 75 sendi eest. On õige, et müügiarved, mis ei ole leidnud kinnitust ühegi muu

dokumendiga, ei tõenda veel põllumajandusliku müügitulu tegelikku saamist arvetel näidatud

ulatuses. Ka kaebaja viidatud fotod ega müügipakkumised sotsiaalmeedias ei ole usaldusväärseks

tõendiks, et kinnitada müüdud köögiviljakoguseid. Kaebaja ei ole nimetanud ka konkreetselt

isikuid või isikut, kes võiks anda ütlusi arve-müügitšekkidel kajastatud tehingute kohta.

Kuigi kokkuvõttes ei saa eitada kaebajal müügiks sobiva toodangu olemasolu, on põhjendatud

vastustaja järeldus, et müügitulu § 14 lg 2 p-s 5 nõutavas ulatuses ei ole tõendatud.

Samal katastriüksusel erinevate toetuse saajate tegutsemine ei ole määruse nr 53 tähenduses

iseenesest etteheidetav. Vastustaja ei ole seejuures tõstatanud ka kahtlust, et kaebajale makstud

toetuse eest ehitatud kasvuhoonet kasutab näiteks hoopis teine äriühing või et sama toodangu

müüki on dokumenteeritud mitmekordselt või äriühingute tegevus on muul moel lubamatult

segunenud.

12. Määruse nr 53 § 14 lg 1 kohaselt viib toetuse saaja äriplaanis kavandatud tegevused ellu

hiljemalt kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest, kusjuures tegevuste

elluviimine peab algama kuue kuu jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 1) ja

äriplaanis kavandatud tegevustest vähemalt 75 protsenti, sealhulgas määruse § 5 lõike 2 kohane

investeering, peab olema ellu viidud ühe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse

tegemisest (p 2). Vastustaja ei ole toetust tagasi nõudes tuginenud määruse nr 53 § 14 lg 1

rikkumisele ega selgelt välja toonud asjaolusid, mis sellele viitaks, vaid märgib alles vaideotsuses

üldsõnaliselt äriplaani realiseerimata jätmist.

13. Määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-d 1 ja 3 koosmõjus määruse nr 53 § 16 lg-ga 5 annavad

vastustajale kaalumisruumi, mh toetuse osalise tagasinõudmise otsustamiseks. Otsusest ei nähtu,

et vastustaja oleks kaalunud toetuse osalist tagasinõudmist. Samuti ei ilmne vaideotsusest osalise

tagasinõudmise kaalumist. Samas on vastustaja vastuses kaebusele kasvuhoonega seoses

märkinud: „Ainult investeeringuobjekti soetamise arvestamine, mille võib koheselt peale

järelevalveperioodi lõppu maha müüa, ei ole selliseks põhjenduseks, mis õigustaks toetuse osalist

tagasinõudmist“, millest võib siiski järeldada, et vastustaja ei välista kaalumisruumi toetuse osalise

tagasinõudmise otsustamiseks, kuid ei pea praegusel juhul tuvastatud asjaolude põhjal

põhjendatuks jätta toetus tagasi nõudmata.

Kokkuvõttes on vastustaja toetust täies ulatuses tagasi nõudes ebapiisavalt põhjendanud otsustust,

et toetust ei ole võimalik jätta tagasi nõudmata või osaliselt tagasi nõuda. Asjakohatu ja piisavalt

tõendamata on vastustaja väide kasvuhoone mittesihipärasest kasutusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu, et kasvuhoone mittesihipärane kasutus on tõendamata. 4. veebruaril 2020

kontrolli käigus tehtud fotost saab siiski järeldada, et 2019. aastal selles pooleldi valminud

kasvuhoones tootmist ei toimunud. Tõendeid kasvuhoone sihipärase kasutuse kohta 2018. ja 2019.

aastal esitatud ei ole.

Kohus leidis, et müügiks sobiva toodangu olemasolu ei saa eitada. Samas pole võimalik kinnitada

ka vastupidist, s.t et sellises poolikus kasvuhoones kurki üldse kasvatati. Kui 2019. aasta

põllumajandusliku omatoodangu müügitulu pidi olema üle 4000 euro, siis kolm väljakirjutatud

müügitšekki ei tõenda sellise koguse kurkide olemasolu. Ilma täiendavate tõenditeta pole võimalik

tuvastada, kas tegemist on üldse kaebaja põllumajandusliku omatoodanguga, mida kolme tšeki

alusel väidetavalt müüdi.

Kui ka nõustuda, et kasvuhoone mittesihipärane kasutamine 2019. aastal pole leidnud veenvat

tõendamist, siis toetuse tagasinõudmine täies mahus müügitulu nõude täitmata jätmise tõttu on igal

juhul õigustatud. Eesmärk, milleks toetust taotleti, on täitmata ja seetõttu on ilmne, et toetuse tagasi

nõudmata jätmist või osalist tagasinõudmist asjaoludest lähtuvalt pole võimalik kaaluda.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Kaebaja kinnitusel PRIA viis 2018. aasta novembris läbi kohapealse kontrolli ja selleks ajaks oli

kasvuhoone kasutusvalmis. Omatoodangust tulu saamise nõude täitmise tõendamiseks esitas

Jõepõld OÜ PRIA-le 5 müügitšekki. Tegemist oli kuude lõikes kokku võetud müügimahuga, sest

pole mõeldav, et kaebaja iga ostja puhul kirjutaks eraldi tšeki. Kaebaja puhul toimub nagu

turumüük, kus ostjateks on eraisikud ja ostetavad kogused on üldjuhul 1-2 kg korraga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

17. Halduskohus on põhjalikult selgitanud põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja

toetuse saaja kohustusi, hinnanud nende kohustuste rikkumise tõendatust ning vastustaja

põhjendamiskohustuse täitmist ja kaalutlusõiguse teostamist

toetuse tagasinõudmisel.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda

neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

18. Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja jätkuvalt, et vaidlusaluse kasvuhoone mittesihipärane

kasutus on tõendatud. Samas puuduvad tõendid omatoodangu kasvatamise ja müügi kohta ning

juba müügitulu nõude täitmata jätmise tõttu on igal juhul õigustatud toetuse tervikuna

tagasinõudmine.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

19. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja määras ja maksis kaebajale välja põllumajandusliku

tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse 40 000 eurot. Toetuse taotlemisega võttis kaebaja muu

hulgas kohustuse viia äriplaanis kavandatud tegevustest vähemalt 75 protsenti, sealhulgas

investeering põhivarasse, ellu ühe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest

(määrus nr 53 § 14 lg 1 p 2); säilitada ja sihipäraselt kasutada investeeringuobjekti vähemalt üks

aasta arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest (määrus nr 53 § 14 lg 2 p 1), s.o kuni

22. novembrini 2019; ja tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on üle

4000 euro arvates taotlemisele järgnevast majandusaastast kuni sihipärase kasutamise perioodi

lõpuni (määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5).

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi vastustaja on kohtumenetluses teiste

etteheidete seas osutanud kaebaja poolt äriplaanis realiseerimata jätmisele, s.o määruse nr 53 § 14

lg 1 p 2 rikkumisele, siis vaidlustatud otsuses toetuse tagasinõudmisel PRIA sellele õiguslikule

alusele ei tuginenud ega sedastanud ka neid faktilisi asjaolusid, mille pinnal äriplaani elluviimata

jätmist järeldada. 11. juunil 2020 toimunud kohapealse kontrolli protokollist nr 13-30.1/20/157

(dtl 121-122, 128-130) nähtub, et tuvastati kasvuhoone kütmiseks kasutatava katla puudumine

kasvuhoones. Samas ei ole vastustaja sellele ega muule asjaolule, millest ilmneks äriplaanis

kavandatud saavutamata jäämine, tähelepanu pööranud kaebajale 8. juuli 2020. a saadetud

teavituses nr 13-30.1/20/157-1 ega toetuse tagasinõudmise otsuses. Ka ei ole vastustaja

haldusmenetluses palunud kaebajat selgitada äriplaani realiseerimist üldiselt või küsinud täpsemalt

mõne konkreetselt äriplaanis nimetatud tegevuse elluviimise kohta.

Nendel asjaoludel ei pea ringkonnakohus võimalikuks veenduda, et vastustaja toetuse

tagasinõudmisel oleks leidnud, et kaebaja ei olegi äriplaani ellu viinud ja äriplaanis kavandatu

oleks tervikuna saavutamata. Kontrollimisel tuvastatud kasvuhoone ja selles kurgitaimede

olemasolu iseenesest lükkab sellise järelduse ka ümber. Vastavalt ei ole lubatav arvestada

vastustaja väiteid äriplaani realiseerimata jätmise kohta vaidlustatud otsuse põhjendustena. See

oleks vastuolus HMS § 56 lg-tes 1 ja 2 sätestatud haldusakti põhjendamise regulatsiooni ja selle

rakendamise praktikaga1. Halduskohus jättis põhjendatult arvestamata vastustaja väidetega

äriplaani realiseerimata jätmise kohta.

Sama kehtib ka apellatsioonkaebuses korduvalt esitatud väite kohta, et vaidlusalune kasvuhoone

ei olnud lõpuni valmis ehitatud. Haldusmenetluses ei ole vastustaja tuvastanud, et kasvuhoone

oleks lõpetamata. Hoone valmis ehitamata jätmise tuvastamine tähendaks toetusega kavandatud

investeeringu vähemalt osalist tegemata jätmist. Sellist etteheidet vastustaja aga kaebajale

vaidlustatud otsuses ega sellele eelnenud menetluses ei ole teinud. Seetõttu ei saa ka vastustaja

selle kohtumenetluses esitatud väitega arvestada kui toetuse tagasinõudmise põhjendusega.

21. Vastustaja hinnangul saab 4. veebruaril 2020 tehtud fotost siiski järeldada, et 2019. aastal

selles pooleldi valminud kasvuhoones tootmist ei toimunud.

Esmalt osutab ringkonnakohus eelnevale seisukohale, et vastustaja väiteid äriplaani realiseerimata

jätmise, s.h kasvuhoone valmis ehitamata jätmise kohta ei ole kohtumenetluses lubatavad, kuna

neid ei saa toetuse tagasinõudmise põhjendustena arvestada. Teiseks ei ole vastustaja pidanud ka

apellatsioonkaebuses vajalikuks selgitada, millise kontrolli käigus 4. veebruaril 2020 foto tehti ega

1 Vt RKHK 28. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-46-14 (p 15) ja selles viidatud praktika.

esitanud tõendeid kontrolli läbiviimise kohta. Kui tegemist oli teise samal katastriüksusel

tegutseva äriühingu kontrollimisega, tulnuks vastustajal põhjendada sedagi, kuidas on kohtul

võimalik veenduda, et foto seondub just kaebaja toetusega rajatud kasvuhoonega. Samas, isegi

juhul, kui tegemist on kaebaja suhtes toetuse tagasinõudmise otsustamisel lubatava tõendiga, ei

saa sellest järeldada, et kaebaja 2019. aastal kasvuhoonet kurgikasvatuseks ei kasutanud. Nii

kaebaja kui halduskohus põhjendatult osutasid, et puudub alus eeldada kurgi kui üheaastase

rohttaime püsimist järgmise kasvuperioodini. Seetõttu on asjakohane ja eluliselt usutav kaebaja

selgitus, et sügisel koristati eelmise kasvuperioodi taimed ja veebruari alguseks ei olnud uute

taimede istutamine veel alanud. Vastustaja ei ole sellele asjaolule kaevatavas otsuses ega hiljem

ka kohtumenetluse tähelepanud pööranud ega isegi üritanud põhjendada, miks siiski foto põhjal

tuleb järeldada, et kasvuhoone ei olnud sihipärases kasutuses 2019. aastal.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama sellestki, et 11. juunil 2020 toimunud kontrolli

käigus kaebaja kasvuhoonest tehtud foto hoopis kinnitab kasvuhoone sihipärast kasutamist, mitte

ei räägi sellele vastu. Fotolt nähtub taimede olemasolu kasvuhoones, kusjuures erinevalt vastustaja

väidetust on tuvastatav taimede paiknemine ridadesse istutatult. Kuigi kasvuhoone tagumises

pooles võib olla tegemist taimede kuhjamisega hunnikusse, ei saa sellestki järeldada

taimekasvatuse puudumist. Vastustaja ei ole siinkohal põhjendanud, miks tuleks pildil nähtuvaid

taimi pidada kurgikasvatuseks sobimatuks, aga mitte näiteks istutamise ootel taimedeks. Samuti

ei ole vastustaja pööranud tähelepanu kaebaja selgitusele (dtl 7), et kasvuhoones kasvatati 2

hooaega kurki. Kaebaja väitest ilmneb, et juba saagi andnud taimede väljavahetamine uute taimede

vastu on kooskõlas 11. juuni 2020 tuvastatuga, et kasvuhoones olid suhtelised väikesed taimed.

22. Kokkuvõtvalt tuleb nõustuda, et PRIA kogutud tõendite pinnal ei saa teha järeldust, et kaebaja

2019. aastal kasvuhoonet sihipäraselt ei kasutanudki. Samas on õige vastustaja seisukoht, et ka

kaebaja ei ole esitanud otseseid vastupidist kinnitavaid tõendeid. See ei ole asja lahendamisel siiski

oluline. Kuna kehtiv õigus ei näe ette pööratud tõendamiskoormust, siis toetuse tagasinõudmisel

oli vastustaja ülesanne selgitada välja asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ja koguda vajadusel

ka tõendeid (HMS § 6). Niikaua, kui vastustaja ei ole suutnud tõendada väiteid, millele ta

vaidlustatud otsuses tugineb, ei ole ka kaebajal vajadust tõendada enda vastupidiseid väiteid. Kui

vastustaja haldusmenetluses oleks HMS § 38 lg 1 alusel nõudnud kaebajalt tõendite esitamist

teotuse saaja kohustuste täitmise kohta ja kaebaja oleks tõendid esitamata jätnud, siis võinuks

tegemist olla olukorraga, kus faktilist asjaolu kinnitavate tõendite puudumisel hinnataks asjaolu

kaebaja kahjuks. Käesolevas asjas aga ei ole vastustaja selgesõnaliselt nõudnud kaebajalt tõendite

esitamist, v.a omatoodangu müümist tõendavad dokumendid. Kuid igal juhul tuleb siiski arvestada

asjas kogutud kaudseid tõendeid. Need aga räägivad tootmise toimumise kasuks.

23. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kaebaja omatoodetud põllumajanduslike toodete

müügitulu nõude täitmine ei ole tõendatud, kuid leiab täiendavalt, et müügiks sobilike saaduste

(kurkide) olemasolu tuleb üleüldse eitada.

Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et vastustaja poolt kogutud tõenditest ilmnev kasvuhoone ja

selles asuvate kurgitaimede olemasolu viitab pigem sellele, et kaebajal siiski oli võimalus ka 2019.

aastal saada kurgikasvatusest saaki ja samuti tulu selle võõrandamisest. Muude tõendite

puudumisel ei ole seetõttu põhjust nõustuda vastustajaga, nagu ei oleks kaebaja saanud 2019.

aastal omatoodangu müügist üldse tulu teenida. Vastustaja ja halduskohus on aga põhjendatult

leidnud, et kaebaja esitatud müügiarved ega viide sotsiaalmeediakontol ühes fotodega esitatud

müügikulutusele ei ole piisavad, et usaldusväärselt kinnitada müüdud kurkide koguseid. Kaebaja

enda selgitusel ei kajasta müügiarved mitte müügitehinguid, vaid on vastava kuu müügi koondid,

mis ei ole suunatud ühelegi konkreetsele isikule esitamiseks. Tegelikkuses toimus müük

füüsilistele isikutele sularaha eest ning müügitehinguid üksikult ei dokumenteeritud.

Ringkonnakohus mõistab kaebaja väitest, et nn koondarved koostati tagantjärele, kui ilmnes

vajadus müügiandmete esitamiseks. Sellisena ei ole aga võimalik veenduda, et tagantjärele

koostatud arvetel näidatud kogused on vastavuses kurkide tegeliku müügiga. Äriühinguna oli

kaebajal vastavalt raamatupidamise seaduse § 2 lg-le 2 ja §-le 4 muu hulgas kohustus

dokumenteerida oma majandustehingud ja säilitada raamatupidamisdokumente. Teisalt on

kaebajal toetuse saajana kohustus vajadusel tõendada määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 nimetatud

kohustuse täitmist. Seega oli kaebajal kohustus tõendada omatoodangu müügi mahtu ja sellest

saadud tulu ning ta sai selle kohustuse täita eelkõige oma raamatupidamisdokumentide esitamise

kaudu. Tõsi, vastustaja ei ole otsesõnu nõudnud kaebajalt müügiarvetele lisaks muude

dokumentide esitamist. Ent vastustaja 8. juuli 2020. a saadetud teavitusest nr 13-30.1/20/157-1

pidi kaebaja mõistma, et juba esitatud müügiarved ei ole piisavad omatoodangu müügist tulu

teenimise nõude täitmise tõendamiseks. Olukorras, kus kaebaja ei dokumenteerinud iga üksikut

müügitehingut ja see ei olnud kehtiva õiguse kohaselt ka nõutav, pidi ta siiski pidama arvestust

müüdud kauba koguse ja müügist teenitud tulu kohta. Ringkonnakohtule ei ole teada, millisel viisil

kaebaja arvestust pidas või kuidas ta seda dokumenteeris. Praegu ei nähtu mujalt kui müügiarvetelt

üldse andmeid selle kohta, et kaebaja müügist raha teenis ega sedagi, millised olid müüdud

toodangu kogused. Ometi pidi kaebaja kuu jooksul tehtud tehinguid kajastavate arvete koostamisel

tuginema müügi kohta kogutud andmetele. Seega võib arvata, et kaebajal siiski on olemas

toodangu müüki puudutav arvepidamine. Eeldatavalt on kaebajal võimalik esitada andmed ka

äriühingu kassasse laekunud sularaha ja toodangu saamiseks tehtud kulutuste kohta.

Teisalt on ilmne, et vastustajal ei ole andmeid ega tõendeid kaebaja omatoodangu müügi kohta.

Seega kui kaebaja asjakohaseid algandmeid ja tõendeid ei esita, ei ole vastustajal millelegi toetuda

määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud kohustuse täitmise tuvastamiseks. Praegusel juhul, kui

puudub selgus, kas ja millises summas kaebaja omatoodangu müügist raha äriühingu kassasse

laekus, ei saa müügiarveid pidada piisavaks kohustuse täitmise tõendamiseks. Seega võib olla

kaebaja huvides esitada vastustajale kõik asjakohased tõendid, sõltumata sellest, kas vastustaja on

konkreetse tõendi esitamist otsesõnu nõudnud.

24. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et olukorras, kus tõendamata on kaebaja omatoodangu

müügist tulu teenimise kohustuse täitmine, aga samavõrra on tõendamata vastustaja muud

etteheited kaebajale, oli vastustajal toetuse tagasinõudmisel õigus ja kohustus otsustada toetuse

tagasinõudmise ulatus kaalutlusõiguse alusel.

25. Toetuse tagasinõudmise õigusliku alusena viitas vastustaja ELÜPS § 111 lg-le 1, määruse nr

53 § 16 lg-le 5 ja määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-tele 1 ja 3. Halduskohus selgitas viidatud

normide toimet, s.t et ELÜPS § 111 lg 1 on üksnes viitenorm ega anna iseseisvalt alust toetuse

tagasinõudmiseks ning määruse nr 53 § 16 lg-s 5 ja määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-tes 1 ja

3 on ette nähtud võimalus toetuse maksmise täielikuks või osaliseks lõpetamiseks. Vaatamata

sellele ei ole vastustaja apellatsioonimenetluses siiski põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajalt

toetuse tagasinõudmisel ei pidanudki kaaluma võimalust toetuse osaliseks tagasinõudmiseks.

Viidatud normidest ilmneb selgelt, et riikliku makseasutuse ainsaks võimaluseks toetuse taotleja

rikkumisele reageerimisel ei ole toetuse tervikuna tagasinõudmine.

26. Nõustuda ei saa ka vastustaja väitega, et juba omatoodangu müügitulu nõude täitmise

tõendamata jätmise tõttu on õigustatud toetuse tervikuna tagasinõudmine.

Määruse (EL) 1306/2013 art 54 lg-st 1 ja 56 lg-st 1 tuleneb, et iga kuigi liikmesriikidel on kohustus

reageerida igale rikkumisele, siis maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud

eeskirjade eiramise või hooletuse korral tuleb teha finantskohandusi, tühistades vastava liidu

rahastamise kas osaliselt või täielikult, võttes seejuures arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste

laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse

(EL) nr 640/2014, mis reguleerib maaelu arengu toetuste meetmete toetuskõlblikkuse

kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste

täitmata jätmisel sanktsioonide rakendamise korda, art 35 lg-te 1, 3 ja 4 järgi taotletud toetust ei

maksta või see tühistatakse täielikult, kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta (lg 1);

sanktsioonide rakendamisel tuleb võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist

(lg 3); nõuete rängal rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (lg 5).

27. Seega on toetuse tervikuna tagasinõudmine kohustuslik üksnes siis, kui tuvastatakse

toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumine või toetuse kasutamise nõuete raske rikkumine.

Kaebajale etteheidetav omatoodangu müügitulu nõude rikkumine ei ole toetuskõlblikkuse

tingimuse rikkumine. Vastustaja ei ole põhjendanud sedagi, et tegemist oleks toetuse kasutaja

kohustuste raske rikkumisega. Olukorras, kus tõendid viitavad sellele, et kaebaja siiski on

tegelenud äriplaanis kavandatud tegevusega ning tal oli võimalus saada tulu omatoodete müügist,

ei näe ringkonnakohus põhjust pidada kaebaja rikkumist rängaks rikkumiseks. Vastavalt oli PRIA

kohustatud toetuse tagasinõudmisel hindama kaebajale etteheidetava rikkumise raskust ja ulatust.

Vastaja seda aga ei teinud. Vastupidi, kaevatavast otsusest nähtuvalt tugines vastustaja toetuse

tagasinõudmisel suuresti asjaoludele, mis ei ole tõendatud (tootmistegevuse ja omatoodangu

müügi puudumine 2019. aastal). Tõendamata asjaoludega arvestamine ja sellest tulenevalt

kaalutlusõiguse teostamata jätmine ilmselt mõjutas asja lahendamist. Vastavalt on kaevatav otsuse

õigusvastasus sellist laadi, et tühistamiskaebus tuli rahuldada.

28. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus ja halduskohtu otsus muutmata.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/