1-10-6788/11 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 26. august 2010 Kriminaalasja number 1-10-6788 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.05.2010. a otsus Apellatsiooni esitaja F.P ja tema kaitsja Helen Tomberg Süüdistatav F.P

elukoht: XXXXXXXXX XXX X-X XXXXXXX, isikukood

XXX, kodakondsus XXXXXXXXXXX,

XXXXXXXXXXX, emakeel – vene keel, töökoht: puudub, varem kriminaalkorras kohtulikult karistatud 10 korral

Resolutsioon

Jätta süüdistatava F.P ja tema kaitsja Helen Tombergi apellatsioonid kui ilmselt

põhjendamatud läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Harju Maakohtu 24.05.2010. a otsusega mõisteti F.P KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi süüdi ja karistati teda 6 kuu vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust 1/3 võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 4 kuud vangistust. Kohus mõistis F.P süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem karistatud süstemaatilise varguse eest, püüdis 23.05.2010. a Tallinnas XXX XX asuvast "S." kauplusest varastada 1-liitrist viina "Viru Valge" (hind 199 krooni). Turvatöötaja piudas ta aga kinni ja rikkumata kaup tagastati kauplusele.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja kahetsust.

Eripreventiivsest aspektist pidas kohus oluliseks seda, et F.P on varem kümnel korral kriminaalkorras karistatud. Kohus leidis, et karistusliigiks tuleb valida vangistus, kuna süüdistataval puudub kindel sissetulek, ta

ei tööta, varasemad trahvid on tasumata. Kohus ei nõustunud kaitsja taotlusega mitte pöörata

karistust täitmisele, vaid kohaldada vangistust tingimisi, määrates F.P kriminaalhooldaja

järelevalve alla. Kohus märkis, et F.P on oma käitumisega näidanud, et ta ei suuda

narkosõltlasena seaduskuulekalt vabaduses elada. tema põhiliseks elatusallikaks on varavastastest

süütegudest saadav tulu. Oma varasema käitumisega on ta näidanud, et ta ei sobi kriminaalhooldusele ja vabaduses jätkab ta uute varavastaste kuritegude toimepanemist.

2. kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni F.P

tühistamist F.P-le mõistetud karistuse osas ja talle kergema karistuse mõistmist ning ühtlasi karistuse tingimisi täitmisele mittepööramist. Kaebuses leitakse, et arvestatud ei ole F.P puhtsüdamlikku kahetsust ja mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

Riigikohus on asjas nr 3-1-1-14-07 leidnud, et kergendava asjaolu tuvastamisel on sellega

arvestamise obligatoorne. Maakohus on küll märkinud, et karistust kergendavaks asjaoluks on

puhtsüdamlik kahetsus, kuid konkreetse karistusmäära otsustamisel ei ole see siiski arvestamist leidnud. Puhtsüdamliku kahetsuse arvestamisel oleks tulnud mõista ühe vargusekatse eest kergem karistus.

Konkreetselt peab kaitsja põhjendatuks maksimaalselt 2 kuu pikkust karistust, mida tuleks KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1/3 võrra.

Ühtlasi leitakse kaebuses, et kohtu seisukoht, et vabaduses viibides võib F.P jätkata uute kuritegude toimepanemist, on oletuslik.

3. Samuti esitas apellatsiooni F.P, kes taotleb karistuse kergendamist ja vangistusest tingimisi vabastamist või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kaebuses on märgitud, et kuigi teda on korduvalt karistatud, ei ole talle selliseid võimalusi varem antud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud

ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu

kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed

ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste

muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise

lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades

kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole

õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti

põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga.

5. Kaebuse esemeks on karistuse raskus. Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja nende kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

Ringkonnakohtu kohtukolleegium ei nõustu väitega, et F.P-le on mõistetud

ebaproportsionaalselt karm karistus. Maakohtu mõistetud 6-kuuline vangistus on arvestades sanktsiooniraame (ülemmäär on 5 aastat vangistust) suhteliselt kerge karistus. Karistusseadustikus sätestatud karistuse mõistmise reeglid ei anna kohtule konkreetse kuriteo eest karistuse mõistmisel ette mingit ainuõiget karistuse suurust, vaid üksnes vahemiku, mille raames on kohtunikul võimalik valida tema hinnangul sobiv karistus. Kuna ka 6 kuud vangistust on pigem sanktsiooni alammäära lähedane karistus, leiab kohtukolleegium, et tegemist ei ole ebaproportsionaalselt raske karistusega, mis vajab vähendamist. Kohus on ka piisava põhjalikkusega põhjendanud, miks ta on mõistnud just sellise karistuse. Nimelt on kohus lähtunud asjaolust, et F.P on varem karistatud kümnel korral. Karistuse aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü. See ei tähenda aga tingimata, et sama väärtusega asja varguse eest peab alati kohaldama sama suurt karistust. Süü suurusele vastavat karistust mõjutab seegi, kuidas

isik ise karistust tunnetab, samuti tuleb arvestada võimalust isikut mõjutada edaspidi kuritegusid

mitte toime panema. Isiku jaoks, keda on varem vangistusega karistatud, ei oma vangistus enam sellist tähendust kui isikule, keda karistatakse esimest korda.

Maakohus on ka põhjendanud seda, miks kohus leiab, et kohaldada ei saa tingimisi vangistust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tingimisi vangistust ei saa kohaldada isiku suhtes,

keda on varem 10 korral karistatud, kuid kes sellest hoolimata jätkab samalaadsete tegude

toimepanemist. Lisada tuleb, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on F.P suhtes varem

kohaldatud ka tingimisi karistusi (Tallinna Linnakohtu 13.06.2002 ja 29.05.2003 otsused, samuti Harju Maakohtu 23.10.2007 otsus , kuid sellest hoolimata on ta jätkanud kuritegude toimepanemist. Seega ei pea paika ka F.P väide, et talle ei ole varem käitumiskontrolli kohaldatud.

Lisaks eelnevale tuleb märkida, et tingimisi vangistuse või üldkasuliku töö kohaldamine ei ole mõttekas ka põhjusel, et F.P on suure osa mõistetud vangistusest ära kandnud.

6. Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on

asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et

apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes

KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium jätab apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi

vaatamata.

Sten Lind

Meelika Aava

Malle Preimer