2-20-3043/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Ulvi Loonurm ja Neve Uudelt

Otsuse kuupäev

22. oktoober 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-3043

Tsiviilasi

Y hagi X vastu ühisomandi lõpetamiseks ja jagamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 16. aprilli 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Birje Kalmus

Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil (menetluskonverents) 4. oktoobril 2021,

millel osalesid poolte lepingulised esindajad

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Täiendada Harju Maakohtu 16. aprilli 2021 otsust otsustusega, et kostja

menetluskulud jäävad tema enda kanda. Tühistada sama otsus osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hagi tagamise taotluselt

makstud riigilõivu 50 eurot ja sellelt viivise. Ülejäänud osas jätta sama otsuse

resolutsioon muutmata, aga täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendava osa punktidele 8 ja 9 (koos alapunktidega).

I.2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

I.3. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda.

I.4. Rahuldada hageja taotlus hagi tagamiselt tasutud riigilõivu 50 eurot tagasta-

miseks

ja

kanda

see

summa

hageja

pangakontole

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

I.5. Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus vastavalt kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada.

II.2. Lõpetada Y ja X ühisomand korteriomandile XXX Tallinn (registriosa

nr XXXXXXX).

2 (7)

II.3. Müüa korteriomand XXX Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) avalikul

enampakkumisel.

II.4. Korteriomandi XXX Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) müügi tulem jagada

Y ja X vahel võrdsetes osades.

II.5. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine.

II.5.1 Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

II.5.2 Mõista kostjalt X-lt hageja Y kasuks maakohtu menetluskuludena välja

2440,80 eurot.

II.5.3 Rahuldada hageja Y taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 951 eurot ja mõista

see summa kostjalt X-lt hageja Y kasuks välja.

II.5.4 Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu summadelt tasuda hagejale

alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigus-

seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni punkt I.4) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigi-

kohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse

esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Y (hageja) esitas 25. veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu Tallinnas

aadressil XXX asuva korteriomandi (registriosa nr XXXXXXX, edaspidi: korteriomand)

ühisomandi lõpetamise nõudes. Hageja taotles ühisomandi lõpetamist müümisega avalikul

enampakkumisel (või vahetult müümisega arendajale, kellel on ilmselt huvi osta korteriomand

hinnaga 195 000 eurot) ning jagada tulem poolte vahel võrdselt. Teise võimalusena hageja on

nõus korteriomandi jätmisega kostjale, kui kostja hüvitab hagejale tema omandiosa kaotuse eest

97 500 eurot.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

korteriomand on hageja ja kostja ühisomandis;

-

korteriomandi eriosaks olev korter soetati 6. märtsil 1996 hageja ja Q (edaspidi:

pärandaja) ühisvarasse. Hageja ja pärandaja olid abielus 3. veebruarist 1988 kuni

8.septembrini 1997. Abielu lahutamisel ühisvara ei jagatud, kuid lepiti kokku, et

pärandaja võib jääda korterit kasutama ja hageja otsib endale uue elukoha. Tasu korteri

kasutamise eest pärandaja hagejale ei maksnud;

3 (7)

-

korterist hiljem kinnistamise teel korteriomandi moodustamine ei muutnud varasuhet,

st korteriomand jäi kuuluma hageja ja pärandaja ühisvarasse;

-

pärandaja suri 17. juulil 2019. Pärimistunnistuse kohaselt läks tema vara üle kostjale

kui testamendijärgsele pärijale. Sellest alates on pooled korteriomandi ühisomanikud;

-

korteri väärtus on 195 000 eurot ning on olemas potentsiaalne ostja kinnisvaraarendaja

näol, kes on samas majas ostnud kolm korterit sama hinnaga.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

korteriomand ei kuulu hageja ja kostja ühisomandisse;

-

hageja ja pärandaja jagasid ühisvara 1998. aasta aprillis kokkuleppel, mille kohaselt jäi

korter vallasasjana pärandaja lahusvaraks ja pärandaja maksis hagejale 25 000 krooni

– isegi kui see kokkulepe pole vormipuuduse tõttu kehtiv, siis on hageja nõue ikkagi

vastuolus hea usu põhimõttega;

-

korteriomandi väärtus ei ole 195 000 eurot;

-

korteriomandit ei omandatud abielu ajal. Hageja ja pärandaja abielu lahutati

8. septembril 1997, aga korteriomand kanti kinnistusraamatusse 27. juulil 2000;

-

hageja kaotas omandi igamise tõttu. Pärandaja valdas korteriomandit ainuomanikuna

alates kinnistamisest kuni surmani. Ta remontis pärast kinnistamist omal kulul korteri

ja tasus majandamiskulud, pidades ennast korteriomandi ainuomanikuks.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 16. aprilli 2021 otsusega (vaidlustatud otsus). Hageja menetlus-

kulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda

ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle alljärgneva üle:

-

hageja ja pärandaja olid abielus 3. veebruarist 1988 kuni 8. septembrini 1997;

-

pärandaja suri 17. juulil 2019;

-

pärandaja testamendijärgne pärija on kostja;

-

kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna kantud pärandaja.

3.2. Maakohus tuvastas, et pärandaja erastas korteri tema ja hageja abielu ajal, aga see

kinnistati alles 27. juulil 2000. Poole vaidlevad, kas korteriomand oli pärandaja ja hageja

ühisvara või pärandaja lahusvara. Kuni 30. juunini 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995)

§ 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara, sama põhimõte on

sätestatud ka kehtivas perekonnaseaduses (PKS). Korter oli ostmise ajal vallasvara ning läks

pärandaja ja hageja ühiseks vallasomandiks.

3.3. Pärandaja ja hageja ei sõlminud notariaalseid kokkuleppeid ühisvara jagamiseks. Kuni

30. juunini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 93 lg 1 nägi ette, et

seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude

järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 13 lg 6 kohaselt tuli ehitise või selle osa võõrandamise tehing kuni

ehitisealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni teha notariaalselt tõestatud vormis. Seetõttu

ei oma tähtsust, kas hageja sai pärandajalt raha omandikaotuse hüvitamiseks. Kuna korteri kui

vallasvara jagamiseks oli kehtestatud kohustuslik notariaalne vorm, siis oli ühisvara jagamise

kokkulepe igal juhul tühine. Igamise eeldused pole täidetud, sest pärandaja ei saanud olla

heauskne ainuomanik (asjaõigusseaduse (AÕS) § 123 lg 1). Ta teadis või pidi teadma, et

ühisvara on jagamata. Korteriomand oli pärandaja surmani tema ja hageja ühisvara ning

pärandaja osa selles läks pärimisseaduse § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 järgi üle kostjale.

4 (7)

3.4. Hageja nõue ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja ja pärandaja ühisvara jagamine

pole tõendatud. Seega ei ole hageja ja pärandaja ühisomandit lõpetanud ja hageja soovib

varaühisuse lõpetamist. Varaühisuse lõpetamine on kohane ja vajalik tehing tsiviilkäibes.

3.5. Kohus kohaldas AÕS § 70 lg 4; § 70 lg 6; § 76 lg 1 ja lg 2; § 77 lg 1; § 77 lg 2 ja leidis,

et ühisomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab omanikke kõige vähem. Kohus peab

ühisomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest.

Ühisomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 68 lg 5 alusel omanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab

kohtulahend, millega ühisomand lõpetatakse, omanike kokkulepet ühisomandi lõpetamise

kohta. Kohus määrab kinnistu müügi avalikul enampakkumisel. Avalikul enampakkumisel

saadakse eeldatavasti kinnistu müümisel kõige õiglasem hind.

3.6. Maakohtu menetluskulud määras kohus kindlaks hageja kulunimekirja alusel, mille järgi

hageja õigusabikulu oli 2436 eurot (= 2030 + 20% käibemaks) ja ta tasus riigilõivu 350 eurot.

Hageja esindaja tunnitasumäär 150 eurot (lisandub käibemaks) on kohane. Hageja esindaja

toiminguid pidas maakohus põhjendatuks, aga vähendas esindaja ajakulu sõiduks kulunud 2 t

võrra ja luges põhjendatud sõidukuluks selle asemel 54 eurot (lähtudes riigi õigusabi korras

määratavale esindajale makstavast hüvitisest). Nii kujunes hüvitatavaks õigusabikuluks

2140,80 eurot (= (2030 – 2 × 150 + 54) + 20%). Samuti tuleb kostjal hüvitada riigilõiv 350 eurot

– kokku seega 2490,80 eurot.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks ei saanud hageja vaidlusaluse korteriomandi (ühis)omanikuks. Maakohus jättis

kohaldamata korteriomandi omandamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1 ja PKS1995 § 15 lg 1.

Kinnistamise ajal ei kehtinud veel eluruumide erastamise seaduse (EES) § 21¹, st selles ette

nähtud järelmeid ei saa käesoleval juhul rakendada. Hageja ja pärandaja abielu lõppes enne

korteriomandi kinnistamist, mistõttu sai korteriomandi kinnistamisel omanikuks pärandaja.

4.2. Teiseks leppisid hageja ja pärandaja kokku korteriomandi jäämises pärandajale.

Vaatamata kokkuleppe vormipuudusele tuleb igamise või hea usu põhimõtte järgi lugeda

korteriomand pärandaja lahusvaraks. Kohus eksis tõendite hindamisel ühisvara jagamise kohta.

Hageja on korteri omandiosa kaotamise eest juba hüvitise saanud. Hageja ja pärandaja vahel

1998. aasta aprillis sõlmitud kokkuleppe tõttu ning sellest lähtuva osapoolte käitumise tõttu, ei

teadnud pärandaja ega pidanudki teadma, et ta ei ole kõnealuse korteriomandi ainuomanik. Kui

pärandaja ei saanud korteriomandi ainuomanikuks kinnistamisel 27. juulil 2000, siis tekkis

ainuomand AÕS § 123 alusel igamisega 26. juulil 2010.

4.3. Kolmandaks lähtus maakohus hageja menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel

põhjendamatult suurest tunnitasu määrast. Hageja on lähenenud kohtuasjale väga lihtsustatult,

st eristamata eluruumi kui vallasasja korteriomandist kui kinnisasjast ning käsitlemata AÕS

§ 123 ja EES § 21¹ kohaldamisega seonduvat, ei ole vandeadvokaadi abi tunnitasu 180 eurot

käesoleva asja lahendamisel põhjendatud.

4.4. Ringkonnakohtu istungil tugines hageja täiendavalt väitele, et EES § 4 järgi oli korteri

erastamise õigus ainult pärandajal. Lisaks leidis hageja, et korteriomandi kinnistamise ajal

kehtinud AÕS § 123 sõnastuse järgi tuli heausksust hinnata ainult valduse aspektist.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

5 (7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni sisuliselt muutmata, aga täiendab

seda menetluskulude jaotuse osas, vähendab kostjalt hageja kasuks välja mõistetud

menetluskulu summat ja esitab täiendavad põhjendused (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioon-

kaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest hageja ja pärandaja abielu, korteri erastamise ja

hilisema kinnistamise, pärandaja surma ja kostja kui pärija kohta. Ühtlasi pole pooltel vaidlust,

et hageja ja pärandaja ühisvara suhtele tuleb PKS § 210 lg 1 järgi kohaldada kehtivat

perekonnaõigust, võttes arvesse sama paragrahvi teises ja kolmandas lõikes ette nähtud erisusi.

8. Kaebuse esimese väite kohaselt ei saanud hageja korteriomandi (ühis)omanikuks.

Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, aga maakohtu otsuse põhjendusi tuleb korteriomandi

omandisuhte tekkimise osas täiendada.

8.1. Õige on hageja arusaam, et korteriomandit ei saa lugeda hageja ja pärandaja kui

abikaasade ühisvaraks EES § 21¹ alusel, sest kinnistamise ajal see veel ei kehtinud. Maakohus

viidatud sätet ei kohaldanud, aga samas ei nähtu vaidlustatud otsusest ka muud põhjendust

korteriomandi kinnistamise õigusliku tähenduse kohta. Nii rikkus maakohus TsMS § 436

lg-st 1 ja § 442 lg 8 esimesest lausest tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

8.2. Vaidlustamata asjaoludel kinnistati korteriomand 27. juulil 2000. Korteriomandiga

seonduvaid õigusküsimusi käsitles sel ajal alates 1994. aastast kehtinud korteriomandiseadus

(KOS1994). Viidatud seaduse § 15 lg 3 esimene lause sätestas, et korteriomandi, mille esemeks

olev reaalosa on erastatud, omanikuna kantakse kinnistusraamatusse eluruumi erastanud isik.

KOS1994 § 15 tunnistati kehtetuks elamureformiga seonduvate seaduste muutmise seadusega

(edaspidi: muutmise seadus), mis jõustus selle § 33 järgi 29. novembril 2000. Muutmise

seadusega lisati EES-i § 21¹, mille esimene lause järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada

eluruumi vallasasjana omaval isikul.

8.3. Muutmise seaduse seletuskirja (402 SE, IX koosseis) järgi sooviti koos uue korteri-

omandiseaduse kehtestamisega viia erastamist reguleerivad KOS1994 rakendussätted üle EES-i.

Täpsemalt järgisid EES §-d 21¹–21³ eesmärki määratleda korteriomandi seadmise soodustused

laiemalt, st kõikidel juhtudel, kui korter on omandatud seaduslikul teel vallasasjana, on õigus

seada korteriomand rakendussätetes sätestatud tingimustel (eelnõu lk 7–8). Ringkonnakohtu

hinnangul ei viita miski sellele, et seadusandja soovis reguleerida vallasasjana erastatud korteri

kinnistamisel kujunevat omandisuhet enne ja pärast muutmise seadust erinevalt.

8.4. Eeltoodud kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et senises kohtupraktikas (nt Riigikohtu

7. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13) EES §-ga 21¹ põhjendatud abikaasade

ühisomand korteriomandile tekkis samal viisil ka KOS1994 § 15 lg 3 esimese lause alusel

(koostoimes enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS1995 § 14 lg-ga 1). Siinjuures pole oluline, kas

ainult üks abikaasadest või mõlemad olid eluruumi erastamise õigustatud subjektid EES § 4

tähenduses, sest ka ainult ühe abikaasa erastamisõiguse tulemusel oleks erastatud vallasasi

ikkagi saanud abikaasade ühisvaraks.

8.5. Kaebuses viidatud (kuni 30. juunini 2003 kehtinud) AÕS § 118 lg 1 ei võimalda teha

teistsugust järeldust, samuti ei kohaldu käesoleval juhul PKS1995 § 15 lg 1, sest korteriomand

moodustati korteri põhjal, mis erastati hageja ja pärandaja abielu ajal nende ühisvarana. Nii oli

ainult pärandaja kohta kinnistusraamatusse tehtud kanne ebaõige (vrd Riigikohtu 1. aprilli 2013

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 12 neljas lõik ja selles mh viidatud 21. märtsi 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05, p 19 esimene lõik). Tegelikult kuulus korteriomand selle tekkimisel

hageja ja pärandaja ühisvarasse.

6 (7)

9. Kaebuse teise väite järgi leppisid hageja ja pärandaja kokku korteri jäämises pärandajale

või omandas pärandaja korteriomandi igamise teel. Kumbki alternatiiv pole põhjendatud.

9.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega vaidlustatud otsuse p-s 8, et korteri-

omandi jagamise kokkulepe pidanuks selle kehtivuseks olema notariaalselt tõestatud. Vastava

vorminõude järgimata jätmine tõi kaasa tehingu tühisuse siiski TsÜS1994 § 91 lg 3 järgi. Tühine

tehing oli algusest peale kehtetu ning seda ei pidanud täitma (TsÜS1994 § 66 lg-d 3 ja 4). Niisiis

polnud hageja ja pärandaja võimalikul kokkuleppel korteri kui vallasasja jagamise kohta

õiguslikku tagajärge ning see kuulus jätkuvalt nende ühisvarasse. Seetõttu ei oma asja

lahendamisel otsest tähtsust, kas ja mille eest maksis pärandaja hagejale teatava rahasumma.

Samadel kaalutlustel ei mõjuta asja lahendamist seegi, kas hagejal oli pärast abielu lahutamist

veel kokkupuuteid korteriga või kas ta asus omanikuõigust realiseerima.

9.2. Õige on kostja arusaam, et iseenesest ei ole igamine sarnastes olukordades AÕS § 123

lg-st 1 tulenevate eelduste täitmisel välistatud. Abikaasa (pärandaja) võis pidada end kinnisasja

ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, kui ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases

õiguspraktikas peeti ainuomandi tekkimise eeldusteks, vallanud kinnisasja kümne aasta jooksul

katkematult nagu omanik ja olnud kantud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse.

Igamisaega saanuks hakata arvutama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik

võinuks eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud (Riigikohtu

19. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-1611, p 23 teine lõik).

9.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega vaidlustatud otsuse p-s 11, et igamise

eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud, sest pärandaja teadis või pidi teadma, et ühisvara on

jagamata. Siinjuures on AÕS § 123 lg 1 mõte kõnealuses osas sama nii enne 1. juulit 2003

kehtinud redaktsioonis kui ka praeguses, st omandaja pidanuks olema heauskne ka omandi

suhtes. Eespool p 8 alapunktides esitatud põhjustel pidi pärandaja teadma, et kui ühisomand

korterile on kohaselt lõpetamata, siis saavad kinnistamisel moodustatava korteriomandi

omanikeks mõlemad endised abikaasad. Samuti pidi ta p-s 9.1 märgitu kohaselt teadma, et tema

ja hageja ei ole sõlminud kehtivat ühisvara jagamise kokkulepet. Järelikult polnud pärandaja

täitnud kõiki eeldusi, mida toonases õiguspraktikas peeti ainuomandi tekkimise eeldusteks.

Pärandaja teadmisele sellest, et vaidlusaluse korteriomandi esemeks olnud korteri jagamise

tehingut ei toimunud või polnud see kohaselt vormistatud, viitavad ka tema 11. oktoobri 2018

e-kiri (dtl 53) ja 28. jaanuari 2019 e-kirja viimane lause (dtl 38).

9.4. Samuti on õige maakohtu järeldus otsuse p-s 9, et varaühisuse lõpetamine on kohane ja

vajalik tehing tsiviilkäibes. Sellest järeldub, et hageja nõue pole vastuolus hea usu põhimõttega.

Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks kuritarvitanud oma õigusi korteri pärandaja

kasutusse jätmise ja abielu lahutamise ajal (TsÜS1994 § 108). Maakohus põhjendas vastuolu

puudumist heade kommetega, aga samal alusel puudub vastuolu ka hea usu põhimõttega.

10. Maakohus ei eksinud menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel hageja esindaja tunni-

tasule antud hinnangus. Maakohus märkis, et ilma käibemaksuta tasumäär 150 eurot tunnis on

mõistlik. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus

saab sekkuda juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14 ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus hageja esindaja tasumäära hindamisel kaalumispiire ületanud.

Kohtupraktikas on peetud põhjendatuks isegi suuremat tunnitasu määra (vt nt Riigikohtu

21. aprilli 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-12247, p 12 teine lõik; 16. aprilli 2021 määrus

tsiviilasjas nr 2-20-4817, p 20 kolmas lõik). Tunnihind 150 eurot, millele lisandub käibemaks,

ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu 21. oktoobri 2020 otsus

tsiviilasjas nr 2-18-109972, p 20.2). Ekslik on kostja väide nagu oleks hageja esindaja

koostatud dokumendid sedavõrd lihtsustatud, et vähemalt keskmine tasumäär pole põhjendatud.

Hageja ei pidanud käsitlema kostja vastuväidete aluseks olevaid õigusnorme.

7 (7)

11. Vaidlustatud otsust tuleb siiski täiendada otsustusega kostja menetluskulude jaotuse kohta.

Nimelt jaotas maakohus menetluskulud vaidlustatud otsuse resolutsioonis nii, et jättis hageja

menetluskulud kostja kanda. Resolutsioonist ei nähtu otsustust kostja menetluskulude kohta.

Jättes kostja menetluskulud jaotamata, rikkus maakohus TsMS § 173 lg-d 1 ja 2. Ringkonna-

kohus peab TsMS § 173 lg 1 teise lause järgi niigi märkima oma otsuse resolutsioonis kõigi

seniste menetluskulude jaotuse, mistõttu saab ringkonnakohus kirjeldatud puuduse ise

kõrvaldada. Kostja menetluskulud maakohtus jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel tema enda kanda.

12. Lisaks eksis maakohus riigilõivu väljamõistmisel. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja riigilõivu 350 eurot, millest 300 eurot tasuti hagi ja 50 eurot hagi tagamise eest. Hageja

loobus hagi tagamise taotlusest enne selle lahendamist ja maakohus jättis tagamise taotluse

30. märtsi 2020 määrusega läbi vaatamata. Kirjeldatud olukorras oli hagejal õigus esitada

taotlus hagi tagamise riigilõivu tagastamiseks, aga tagastamisele kuuluvat lõivu ei saa kostjalt

välja mõista. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles kostjalt mõisteti

välja riigilõiv 50 eurot ja vähendab kokku hüvitatavat maakohtu menetluskulu summani

2440,80 eurot (= 2490,80 – 50). Ühtlasi väheneb summa, millelt kostja peab maksma viivist.

13. Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse hagi tagamise taotluselt makstud riigilõivu

50 eurot tagastamiseks. Selle saab TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel rahuldada. Nimetatud taotluse

rahuldamise osas ei saa käesoleva otsuse peale kaevata.

14. Kokkuvõtvalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, sest ükski selle väide ei anna alust

maakohtu otsust sisulises osas muuta. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1

alusel kostja kanda.

15. Tulenevalt apellatsioonimenetlus kulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete

järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles algselt 951 euro

hüvitamist, mis on tasu 5 t 17 min õigusteenuse eest tasumääraga 150 eurot/t (lisandub

käibemaks). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Lisaks esitas hageja koos vastusega

kostja kuludele täiendava taotluse 90 euro hüvitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on algne

taotlus põhjendatud nii ajakulu kui ka esindaja tasumäära osas. Täiendav taotlus jääb aga

rahuldamata, sest menetluskulude nimekirjale vastamine on poole õigus ja mitte kohustus ning

menetluse üldisest käigust tulenevalt ei ole pooltel lõputult võimalik menetluskulude nimekirju

täiendada. Hageja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb kostjal

hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 951 eurot (= 5 t 17 min × 150+ 20%).

Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

16. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, sest muutus kostjalt välja mõistetud

maakohtu menetluskulu summa. Hageja nõude sisulise lahenduse osas ringkonnakohus

resolutsiooni ei muuda, aga lisab sulud viitele korteriomandi kohta avatud kinnistusraamatu

registriosale.

(allkirjastatud digitaalselt)