1-21-2659/77 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-21-2659

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

21. oktoober 2021.a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-21-2659

Kohtukoosseis

Kohtunikud Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Urmas Reinola

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. septembri 2021 aasta otsus

kokkuleppemenetluses

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Andrei Šabõgini (isikukood 36005230378) kaitsjate

Dmitri Teplõhhi ja Priit Raudsepa (Raudsepp)

apellatsioon

RESOLUTSIOON

Jätta Andrei Šabõgini kaitsjate Dmitri Teplõhhi ja Priit Raudsepa (Raudsepp) apellatsioon

kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20. septembri 2021. a otsusega tunnistati Andrei Šabõgin kokkuleppemenetluses

süüdi ja teda karistati KarS § 393 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti

liitkaristuseks vangistus 4 aastat 10 kuud 22 päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg 3 kuud ja 29 päeva ning lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks

mõisteti vangistus 4 aastat 6 kuud 23 päeva. Kohaldati KarS § 74 sätteid ning määrati, et mõistetud

vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele. Kohtuotsuse jõustumisel kuulub kohesele ärakandmisele 1

aasta vangistust. Ülejäänud karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 5 aasta pikkuse

katseaja kestel toime uut kuritegu ja järgib KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. KarS

§ 74 lg 5, § 75 lg 2 p 9 alusel kohustati Andrei Šabõginit alluma elektroonilisele valvele pärast osaliselt

ärakandmisele kuuluva karistuse ärakandmist. KarS § 751 lg 3 alusel määrata Andrei Šabõginile

elektroonilise valve tähtajaks 12 kuud. KarS § 751 lg 4 alusel hakkab elektroonilise valve tähtaeg

kulgema päevast, kui elektroonilise valve seade kinnitatakse süüdlase keha külge. Andrei Šabõgini

suhtes kohaldatud tõkend vahistamine, milline oli asendatud kautsjoniga – tühistada kohtuotsuse

jõustumisel.

Sama otsusega lahendati ka avalik-õiguslik nõudeavaldus, menetluskulude ja asitõendite ning

salvestistega seonduv.

2. Süüdistatava Andrei Šabõgini kaitsjad Dmitri Teplõhh ja Priit Raudsepp esitasid apellatsiooni ning

taotlevad tühistada Harju Maakohtu 20.09.2021 kohtuotsus asjas 1-21-2659 osaliselt (so osas, mis

puudutab Andrei Šabõgini süüdimõistmist, temale karistuse mõistmist, temalt avalik-õigusliku nõude

väljamõistmist, sunniraha väljamõistmist ja X poolt makstud rahaliste vahendite suunamist Maksu- ja

Tolliameti arvelduskontole) ja teha uus lahend, millega lõpetada kriminaalmenetlus Andrei Šabõgini

suhtes vastavalt KrMS §-le 199 lg 1 p 5. Mõista Andrei Šabõgini kasuks välja kahju hüvitis aja eest,

mil Andrei Šabõgin oli kahtlustatavana kinnipeetud ja vahistatud, s.o kokku 4 kuu pikkuse perioodi

eest. Tühistada Andrei Šabõgini suhtes kohaldatud kautsjon ja tagastada X-le prokuratuuri

deposiitkontole tasutud 50 000 eurot. Tagastada X-le Rahandusministeeriumi arveldusarvele tasutud

100 000 eurot. Jätta Maksu- ja Tolliameti esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata Andrei

Šabõgini suhtes. Kõik menetluskulud jätta riigi kanda.

2.1 Kaitsjad leiavad, et kriminaalasjas süüdimõistva otsusega on rikutud KarS § 2 lõikes 3 sisalduvat

ne bis in idem põhimõtet, kuna Andrei Šabõgini suhtes jõustus samas teos 07.09.2021

väärteomenetluse lõpetamise määrus väärteoasjas nr 930021000148 (lisa 1 – väärteo lõpetamise

määrus). Sellistel asjaoludel tuleb kriminaalmenetlus Andrei Šabõgini suhtes lõpetada ning tühistada

kõik süüdimõistva otsusega kaasnenud otsustused ja mõista Andrei Šabõgini kasuks välja kahju hüvitis

seoses tema ebaseadusliku kinnipidamisega ja vahi all viibimisega. Topeltkaristamise keeldu eirates

on maakohus kohaldanud valesti materiaalõigust, mis on KrMS § 338 punkti 2 kohaselt kohtuotsuse

tühistamise aluseks. Ühtlasi on oluliselt rikutud menetlusõigust KrMS § 339 lõike 2 tähenduses, sest

kohus oleks otsuse tegemisel pidanud kriminaalmenetluse lõpetama, juhindudes KrMS § 248 lg 1

punktist 4. Kokkuleppemenetluses on seega rikutud 9. peatüki 2. jao sätteid, mis annab apellatsiooni

esitamise õiguse KrMS § 318 lõike 4 kohaselt.

2.2 Andrei Šabõginile kokkuleppemenetluse esemeks olnud etteheidetud teod seisnesid kokkuvõtvalt

selles, et ajavahemikul 30.12.2019-18.03.2020 tellis Andrei Šabõgin Eesti Vabariigis asuvalt AS-lt Y

lahjat alkoholi selle soetamiseks aktsiisi- ja käibemaksuvabalt. Aktsiisikaupade müük pidi toimuma

ühendusesiseselt Eestist välja, sh V s.r.o aktsiisilattu Slovakkias. Tellitud aktsiisikaup, mis pidi

deklaratsioonide järgi liikuma välisriikide aktsiisiladudesse, toimetati hoopis Andrei Šabõgini

kasutuses olnud XXX, Tallinn asuvasse lattu, mis ei olnud aktsiisilaoks. Edasi toimus nimetatud laost

aktsiisikaupade edasimüük ja transportimine. Perioodil 03.04.2020 kuni 23.10.2020 jätkati samal viisil

aktsiisikauba toimetamist YYY, Tallinn asuvasse lattu, millest seda edasi müüdi ja transporditi. Kuni

23.10.2020 aitas Andrei Šabõginit Aleksejs Glinskis (Aleksei Gliski), kes SIA V esindajana esitas

aktsiisiladude F SIA, T, E ja V s.r.o andmed, mille põhjal koostasid Eesti aktsiislaod EMCS-is

(aktsiisikaupade liikumise- ja kontrollsüsteemis) elektroonilised saatelehed kauba ajutises

aktsiisivabastuses lähetamiseks teise liikmesriigi aktsiisilattu. Selliselt esitati kokku 11 tellimust AS-

le Y ja 21 tellimust AS-le A. Tellimuste eest maksmiseks andis Andrei Šabõgin vajalikud rahalised

vahendid sh Aleksejs Glinskisele üle sularahas või organiseeris vajalike summade ülekandmise

kriminaalasjas tuvastamata isiku/isikute poolt Mihails Morozovsi kasutuses olevatele kontodele.

Välisriikide aktsiisiladudesse liikuma pidanud aktsiisikaup toimetati aga ebaseaduslikult hoopis

Andrei Šabõgini, Igor Vesselovi ja Denis Nõgene kasutuses olnud ladudesse, mis ei olnud aktsiisilaod.

Kaup müüdi ja transporditi laost edasi. Seega võõrandas Andrei Šabõgin alkoholi, millelt riigile

aktsiisi ei makstud.

2.3 19.08.2021, s.o 1 kuu enne Harju Maakohtu otsuse tegemist lõpetati Andrei Šabõgini suhtes

menetlus AS § 54 lõike 1 tunnustel väärteoasjas 930021000148. Nimetatud väärteomenetlus kätkes

endas Andrei Šabõgini tegusid, mis langesid kokku käesoleva kriminaalmenetluse faktiliste

asjaoludega ning on objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast vaadeldavad ühe teona.

Nimelt heideti Andrei Šabõginile ette, et ta hoidis 28.10.2020 oma garaažis maksumärgiga

märgistamata alkoholi, mille ta oli saanud 2020. aastal pandeemia ajal Aleksei Glinskilt (Aleksejs

Glinskis). Väärteomenetluses kogutud tõendist, s.o menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (lisa

2 – ülekuulamise protokoll, viidatud dokument peaks olema samuti kriminaalasja materjalides)

nähtuvalt pärines Aleksei Glinskilt saadud alkohol Slovakkia laost V S.R.O. Alkoholi eest tasus Andrei

Šabõgin sularahas ning alkohol oli mõeldud edasi müümiseks, mida Andrei Šabõgin ka tegi. Seega

võõrandas Andrei Šabõgin alkoholi, millelt riigile oli jäänud tasumata aktsiis.

Kuigi menetleja väärteomenetluse lõpetamise määruses ka ise täheldas, et „[…] Andrei Šabõgini

süüteos on kaks tegu (väärtegu ja kuritegu) ning kuriteo eest näeb seadus ette raskeima karistuse[…],

lõpetas ta sellest hoolimata väärteomenetluse VTMS § 30 lõike 1 alusel nö oportuniteediga. Selliselt

andis menetleja ka hinnangu faktiliselt Andrei Šabõgini teole, sh kriminaalmenetluses kajastatud

süüdistusele. Nimetatud väärteomenetluse lõpetamise määrus jõustus 07.09.2021 (s.o 15 päeva

menetlusosalistele kättetoimetamisest), mistõttu tema teistkordne karistamine oli 20.09.2021

välistatud.

2.4 Apellandid on seda meelt, et riik andis väärteomenetlust otstarbekuse kaalutlustel lõpetades ise

teadlikult hinnangu Andrei Šabõgini käitumisele ning topeltkaristamise vältimiseks oleks menetleja

pidanud kuriteo tunnustega teo ilmnemisel lõpetama menetluse VTMS § 29 lg 1 punkti 4 tunnustel,

mis tulemina oleks võimaldanud Andrei Šabõgini käitumisele anda hinnang tulenevalt KarS § 3 lõikest

5. Siinkohal ei ole vaidlust ka sellest, et jõustunud väärteomenetluse lõpetamise määrusest oli teadlik

kokkuleppetingimusi arutanud prokurör, kellele edastati vastav määrus 23.08.2021 ja kelle tähelepanu

juhiti korduvalt asjaolule, et Andrei Šabõgini osas on väärteomenetlus lõpetatud VTMS § 30 lg 1

alusel. Ka prokuratuuri koostatud kokkuleppest nähtuvalt kinnitas prokurör 23.08.2021 ise, et

kriminaalasja raames tehtud läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud maksumärgistamata kange

alkoholi osas toimub väärteomenetlus ja selles osas on menetlus lõpetatud (Andrei Šabõgini

kokkulepe, lk 8, asub kriminaalasja materjalides). Kuigi prokuratuur oli väärteomenetluses tehtud

otsustusest teadlik, ta seda edasi ei kaevanud, mistõttu jõustus väärteomenetluse lõpetamise määrus

07.09.2021. Siinkohal ei oma tähendust see, kas väärteomenetluses tehtud määrus oli jõustunud

kokkuleppe kinnitamise ajal, vaid see, et määrus oli jõustunud ajaks, mil kohus tegi kriminaalasjas

lõpliku otsuse. Kuna Andrei Šabõgini tegude suhtes jõustus väärteomenetluses lõplik otsustus

07.09.2021, rikub 20.09.2021 otsus PS § 23 lõikes 3 ja KarS § 2 lõikes 3 sisalduvat ne bis in idem

põhimõtet ehk topeltkaristamise keeldu. Sellise keelu eiramisega on kriminaalasjas süüdimõistva

otsusega kohaldatud valesti materiaalõigust, mis on KrMS § 338 punkti 2 kohaselt kohtuotsuse

tühistamise aluseks. Samuti oleks kohus, juhindudes KrMS § 248 lg 1 punktist 4 pidanud

kriminaalmenetluse lõpetama, sest Andrei Šabõgini süüdistuses oli jõustunud lahend KrMS § 199 lg

1 punkti 5 tähenduses.

2.5 KarS § 3 lõike 5 kohaselt kuritegu ja väärtegu ideaalkogumit ei moodusta ning olukorras, kus isik

paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui

kuriteo eest isikule karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Kui aga isikut on sama teo

eest väärteokorras karistatud, ei saa teda enam kriminaalkorras vastutusele võtta (RKKKo asjas 3-1-

1-124-06, p 7-8). KarS § 2 lg 3 toetub PS § 23 lõikele 3 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 7.

lisaprotokolli artiklile 4. PS § 23 lõike 3 kohaselt ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo

eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Kohtupraktika kohaselt

ei hõlma PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala mitte ainult

kuritegusid, vaid ka väärtegusid (RKKKo asjas 3-1-1-20-12, p 13). Topeltkaristamise keelu põhimõte

kohaldub mh ka menetluse lõpetamise korral otstarbekuse kaalutlustel (RKKKo asjas 3-1-1-87-12, p

14). EIÕK praktika (EIÕKo 10.02.2009. a ostus asjas Sergey Zolotukhin vs Venemaa), mille kohaselt

keelab ne bis in idem põhimõte isiku teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb

samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid, on omaks võtnud ka Eesti kohtupraktika (RKKKm asjas

1-17-4924, p 33). Ne bis in idem keelu alla minev tegu on selline, mis on vaadeldav ühe teona

loomuliku elukäsitluse järgi, nt käib sama õigushüve kohta2 ning on oma osiste poolest ajalis-

ruumiline tervik. Sama teo tuvastamisel ei ole määrav mitte võrreldav tegude langemine ühe või mitme

süüteokoosseisu alla, vaid tegude faktilised asjaolud.3 Kui need kokku langevad, on tegemist ühe teoga

(RKKKo asjas 3-1-1-57-09 p 17-20). Seejuures ei ole oluline kas tegu on vaadeldav ühe teona või

mitme teona materiaalõiguslikus mõttes (ideaal- või reaalkogum või seaduskonkurents). Tegude

sisuline samasus tähendab omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud asjaolude

kogumit (RKKKo asjas 1-17-5176, p 20). Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu

olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu

sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse,

kokkukuuluva teona (RKKKo asjas 3-1-1-14-14, p 1024). Riigikohus on selgitanud, et teisisõnu

tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud

osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist

(RKKKo asjas 3-1-1-4-04, p 8.3; RKKKo asjas 1-17-7206, p 23).

2.6 Käesolevas asjas tegeles Andrei Šabõgin 2020. aastal Eesti Vabariigi territooriumil sellise alkoholi

müügiga, millelt riigile ei olnud tasutud aktsiisi. Objektiivse kõrvaltvaataja jaoks moodustuvad Andrei

Šabõgini teod loomuliku elukäsitluse järgi objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ühtse käitumise, seejuures

ei ole oluline, millist liiki alkoholi Andrei Šabõgin täpselt müüs, sest ei ole ka näiteks narkootiliste

ainete müügi puhul objektiivsele kõrvaltvaatajale oluline see, kas isik müüb kokaiini, kanepit või

fentanüüli või kõike korraga. Seega teosainsuse ja teomitmuse piiritlemiskriteeriumiks saanud

loomuliku elukäsitluse kohaselt käitles (omandas, omas, hoidis, võõrandas) Andrei Šabõgin alkoholi.

Oluliseks saab veel pidada asjaolu, et Andrei Šabõgini eesmärk oli teenida tulu alkoholi müügilt, jättes

riigile tasumata aktsiis, sest sellisel moel on ka alkoholi edasimüümine tulusam. Seega ka tema teod

olid ajendatud ühest tahtlusest. Samuti olid Andrei Šabõgini teod seotud nii ajaliselt (2020. aasta) kui

ka ruumiliselt (Eesti Vabariik). Seejuures kinnitab täiendavalt Andrei Šabõgini tegude omavahelist

seotust kaudselt see, et väärteomenetluse esemeks olnud kange alkohol pärines Aleksei Glinski kaudu

samast laost Slovakkias, kuhu pidi suunduma lahja alkohol, mis aga Eestis aktsiisi maksmata hoopis

võõrandati.

2.7 Täiendavalt eelnevale juhivad kaitsjad tähelepanu ka asjaolule, et lisaks sellele, et Andrei Šabõgini

teod moodustuvad loomuliku elukäsitluse kohaselt objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ühtse käitumise

ehk tegemist on teoainsusega, on ka kaitstav õigushüve, mida Andrei Šabõgin oma käitumisega riivas,

samane. Alkohol on aktsiisikaup ja see kuulub maksustamisele (ATKEAS § 1). AS § 54 lõikes 1

sätestatud koosseis - käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine ja edasitoimetamine, mille osas

Andrei Šabõgini menetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetati, teenib riigi fiskaalhuve. Käitlemiseks

mittelubatud alkohol on AS § 7 lg 1 punkti 1 ja AS § 4 lg 1 punkti 6 tähenduses mh alkohol, mis on

maksumärgistamata. Maksumärk on aktsiisikaubale või selle müügipakendile kinnitatav erilistele

turvalisusnõuetele vastav eritunnus, mis tõendab aktsiisi maksmist (ATKEAS § 111).

Maksumärgistamise kohustus on seaduse kohaselt ainult alkoholil etanoolisisaldusega üle 22

mahuprotsendi, mis on villitud müügipakendisse alates 0,05 liitrist (ATKEAS § 491 lg 2). Alkohol

märgistatakse maksumärgiga, kui sellelt tekib aktsiisi maksmise kohustus Eestis (ATKEAS § 491 lg

1). ATKEAS § 24 lõike 21 kohaselt ei teki maksumärkidelt maksukohustust, kui nende

maksumärkidega maksumärgistatud aktsiisikaup maksustati aktsiisiga teises liikmesriigis. Kui seda

aga ei tehta, tuleb aktsiis maksta aktsiisikauba tarbimisse lubamise liikmesriigis maksukohustuse

tekkimise päeval kehtinud määra järgi (ATKEAS § 24 koosmõjus § 28 lõikega 1). Maksumärgistamise

eesmärk on vältida aktsiisiga maksustamata alkoholi tarbimisse sattumist ja tagada aktsiisikaubalt

aktsiisimaksu tasumine (RKKKo asjas 3-1-1-3-09, p 17). Seega, müües maksumärgistamata alkoholi,

st alkoholi, millelt ei olnud tasutud aktsiisi Eestis, kahjustas Andrei Šabõgin selgelt ühte õigushüve,

milleks on riigi fiskaalhuvid.

2.8 KarS § 393 (s.o ebaseaduslikud toimingud tollisoodustusega kaubaga ja aktsiisikaubaga), milles

Andrei Šabõgin kokkuleppemenetluses süüdi mõisteti, kaitseb samuti riigi fiskaalhuve. Oma tegudega

rikkus Andrei Šabõgin riigi fiskaalhuve sellega, et jättis kohustatud isikuna ATKEAS § 22 lg 1 punkti

4 tähenduses tasumata aktsiisi lahja alkoholi tarbimisse lubamisel ATKEAS § 24 lõike 1 kohaselt.

Seega sõltumata asjaolust, et Andrei Šabõgin käitles ebaseaduslikult nii lahjat alkoholi kui ka kanget,

oli tema tegevus suunatud riigi fiskaalhuve kui õigushüve riivele. Õigushüvede riive temaatikat on

käsitletud kohtupraktikas näiteks asjas, kus isik mõisteti ne bis in idem põhimõttest tulenevalt

olukorras, kus ta oli joobnuna sõitnud tehniliselt mittekorras sõidukiga, õigeks joobes juhtimise eest,

kuna eelnevalt oli teda juba karistatud väärteokorras tehniliselt mittekorras sõiduki juhtimise eest.

Riigikohus sedastas, et kaitstavaks õigushüveks on mõlemal juhul kaasliiklejate turvalisus ning tegu,

millega õigushüve kahjustatakse, on mõlema süüteokoosseisu järgi mootorsõiduki juhtimine. Kuna

samas teos oli ta saanud juba väärteokorras karistada tehniliselt mittekorras sõiduki juhtimise eest, ei

saa teda enam joobes juhtimise eest vastutusele võtta (RKKKo 3-1-1-124-06, p 7-8). Nii on ka Andrei

Šabõgin lahja ja kange alkoholi müügiga kahjustanud riigi fiskaalhuve ning kuna tema sellisele

tegevusele on väärteokorras tehtud otsustus, ei enam tema vastutusele võtmine võimalik.

2.9 Muu hulgas kinnitab kaitsjate seisukohta õigushüve kahjustamisest asjaolu, et KarS § 375 (s.o

alkoholi ebaseaduslik käitlemine) on KarS § 393 suhtes erinormiks. Siinkohal võib tõstatuda küsimus

ka sellest, kas KarS § 393 oli üldse õigeks normiks, mida sellistel asjaoludel kohaldada. Käitlemiseks

mittelubatud alkohol on defineeritud AS § 7 lg-s 1. Seejuures viitab nimetatud lõike punkt 1 AS § 4

lg-le 1. AS § 4 lg 1 nimetab nõuded, millele käideldav alkohol peaks lisaks muudele õigusaktiga

kehtestatud nõuetele vastama. Teisisõnu, alkohol peab vastama nii AS § 4 lg-s 1 toodud nõuetele kui

ka muudele õigusaktidega kehtestatud nõuetele. PakS § 23 lõike 5 kohaselt on keelatud kauba müük

pakendis, millel puudub tagatisraha märgistus. Tagatisraha märgistus peab PakS § 21 kohaselt olema

nii klaas-, metall- kui ka plastpakendil. Vastavalt PakS § 21 lg 41 p-le 2 ei lisata tagatisraha pakendile,

mis toimetatakse Eestist teise liikmesriiki. Võttes arvesse regulatsiooni, siis ei pidanud pakendil olema

tagatisraha märgistust (kuna kaup pidi dokumentide järgi liikuma teise liikmesriiki). Samas on

vastavas pakendis, s.o pakend ilma tagatisraha märgita, keelatud alkoholi müük Eestis. Asja

materjalidest nähtub selgelt, et alkoholi müük toimus Eestis. Kui käideldav alkohol on pakendis,

millele kohaldub tagatisraha märgistuse nõue, mis puudub, võib jaatada, et käideldav alkohol ei vasta

õigusaktiga kehtestatud nõudele. Sellisel juhul on tegemist käitlemiseks mittelubatud alkoholiga, mille

eest näeb ette vastutuse KarS § 375. Teine põhjus, miks lahja alkoholi näol oli tegemist käitlemiseks

mittelubatud alkoholiga, seisneb selles, et sellelt oli tasumata alkoholiaktsiis. Iseenesest ainuüksi

asjaolust, et vaidlustatava kohtuotsusega heidetakse ette aktsiiside mitte maksmist, järeldub, et

käideldud alkoholilt pidi olema aktsiis tasutud. Aktsiisi maksmise kohustus tekib üldjuhul kauba

tarbimisse lubamisel (ATKEAS § 24 lg 1 ning § 41). Aktsiisi tasumise kohustus oli seejuures isikul

(alkoholitootjad), kes võõrandasid kauba isikutele (süüdistatavad), kellele ei olnud õigust kaupa

ajutises aktsiisivabastuses vastu võtta (ATKEAS § 22 lg 1 p 4). Seega, kuna lahjalt alkoholilt oli aktsiis

maksmata, oli selle näol tegemist KarS § 375 tähenduses käitlemiseks mittelubatud alkoholiga.

Eeltoodu valguses on oluline analüüsida ATKEAS § 54 ja KarS §-des 375 ning 393 toodud koosseise.

Maksuhaldur kvalifitseeris kange alkoholiga osa AS §-s 54 toodud koosseisu alla. Samale

väärteokoosseisule vastab KarS § 375 juhul, kui alkoholi kogus ületab suure koguse. Prokuratuur ja

kohus kvalifitseerisid lahja alkoholi osa KarS §-s 393 toodud koosseisu alla. Ei ole vaidlust asjaolus,

et vaidlustatavas kohtuotsuses käsitletud lahja alkohol ületas ’suure koguse’ piiri. Lahja alkoholi osa

kvalifitseeriti KarS § 393 (s.o üldnorm) ning mitte § 375 (s.o erinorm) alla põhjusel, et konkreetne

lahja alkohol ei olnud käitlemiseks mittelubatud. See oli prokuratuuri ning kohtu hinnangul

kätlemiseks lubatud. Ülaltoodud põhjustel on selline seisukoht väär. Tegemist oli käitlemiseks

mittelubatud alkoholiga. Seega oleks vaidlustatavas kohtuotsuses kirjeldatud teod pidanud olema

kvalifitseeritud KarS § 375 alla. Järgnevalt on oluline tuvastada, kas kange alkoholi ning lahja alkoholi

käitlemist tuleb käsitleda eraldiseisvate tegudena. Selles osas annab vastuse eriala kirjandus: „Kui isik

käitleb mitut liiki käitlemiseks mittelubatud või maksumärgiga märgistamata alkoholi, on tegemist

alkoholi suure kogusega, kui eri alkoholikogustelt arvestatavad aktsiisisummad kokku ületavad

vähemalt 25-kordselt ATKEAS § 46 lg-s 6 sätestatud määra. Peaks isik käitlema teoainsuse mõttes

ühe teoga (nt RKKK 3-1-1-14-14 p 2014) alkoholi, millest osa on üksnes maksumärgiga märgistamata,

osa aga üksnes käitlemiseks mittelubatud, tuleb ka need alkoholikogused (või nendelt arvestatavad

aktsiisisummad) suure koguse tuvastamisel liita. Eeltoodust järeldub, et nii kriminaalmenetluses

käsitletud lahja alkoholi (täpsemalt ladustamine, hoidmine, edasitoimetamine või sellega kauplemine)

10 osategu kui väärteomenetluses käsitletud kange alkoholi osategu oleks pidanud olema

kvalifitseeritud ühe teona ühe kooseisu, s.o KarS § 375 alla. Seega, kange alkoholi osas tehtud varasem

väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise otsus välistab hilisema lahja alkoholi osas

kriminaalkorras karistamise.

PROKURATUURI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

3. Prokuratuuri hinnangul puudub antud apellatsiooni esitamiseks õigus KrMS § 318 lg 4 tulenevalt.

KrMS § 318 lg 4 kohaselt on kokkuleppemenetluses apellatsiooni esitamine piiratud. Kohtumenetluse

pool võib esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete või

§ 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud

kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on

karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud

karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.

3.1 Apellatsioonis on välja toodud, et valesti on kohaldatud materiaalõigust, mis on KrMS § 338 punkti

2 kohaselt kohtuotsuse tühistamise aluseks. Ühtlasi on oluliselt rikutud menetlusõigust KrMS § 339

lõike 2 tähenduses, sest kohus oleks otsuse tegemisel pidanud kriminaalmenetluse lõpetama,

juhindudes KrMS § 248 lg 1 punktist 4. Väidetavalt on topeltkaristamise keelu rikkumisega rikutud

materiaalõigust ja kohtuotsus tuleks tühistada. Prokuratuuri hinnangul tuleb enne tühistamise aluse

otsimist hinnata apellatsiooniõiguse olemasolu, kuid seda esitatud apellatsioonist ei tulene.

Menetlusõiguse rikkumise osas on kaitsjad viidanud KrMS § 339 lg 2 rikkumisele, aga selline alus ei

võimalda kokkuleppemenetluses kaebust esitada.

3.2 Kuigi apellatsiooni kohaselt on rikutud ka 9. peatüki 2. jao sätteid, siis ei ole apellatsioonis välja

toodud sinna kuuluvat sätet, mida kohtuotsusega rikuti. Kui on mõeldud, et rikkumine seisnes selles,

et kohus oleks pidanud kaitsjate arust tegema KrMS § 248 lg 1 punktist 4 tuleneva otsuse, siis selle

osas tuleks hinnata KrMS § 248 lg 1 sätte mõtet. Tegemist on loeteluga, milliseid kohtulahendeid võib

kokkuleppemenetluse raames teha. Prokuratuuri hinnangul ei ole tegemist rikkumisega, kui kohus teeb

ühe KrMS § 248 lg 1 p 1 – 5 välja toodud lahenditest. Antud menetluse raames on kohus teinud

kohtuotsuse süüdistatava süüdimõistmise ja talle kokkuleppekohase karistuse mõistmise kohta ning

sellise otsuse tegemine ei ole olnud 9. peatüki 2. jao sätete rikkumine.

3.3 Kaitsjad on välja toonud, et võib tõstatuda küsimus ka selle osas, kas KarS § 393 oli üldse õigeks

normiks, mida sellistel asjaoludel kohaldada, kuid see ei ole esitatud apellatsiooni esitamise alusena.

Tegemist on ideega, mille alusel on üritatud näidata sama teo sisu ja ühendada AS § 54 ja KarS § 375

järgsed koosseisud, et põhjendada topeltkaristamise argumenti. Sellest tulenevalt ei ole põhjust lugeda

sellist väidet apellatsiooni esitamise aluseks. Kui kohus peaks leidma, et tegemist on apellatsiooni

esitamise alusega, siis tuleks arvestada, et tegemist ei ole tõsiselt võetava viitega sellele, et kuriteo

kvalifikatsioon on vale. Prokuratuuri hinnangul on apellatsioonis õigesti leitud, et KarS § 375 on KarS

§ 393 suhtes erinormiks, kuid edasised argumentid kvalifikatsiooni osas ei ole asjaoludest tulenevalt

asjakohased. Esitatud on viide PakS § 23 lg 5 ja väidetud nagu ei oleks kuriteo raames käideldud

alkoholi pakendimärgistust olnud. Samas tuleneb kriminaalasjas ülekuulatud Y töötaja ütlustest (kd 2

tl 85 – 87), et neil ei olegi ekspertversioone ja müüdi sama Eesti kohalikku toodet ning eraldi purki ja

pakendit toodetakse ainult kindlatele klientidele. A on selgitanud, et müüdud alkohol oli märgistatud

erinevalt (kd 1 tl 103 – 105). Lisaks sellele oli kuriteo toimepanemise eesmärgiks selle edasimüük

Eesti territooriumil ja ilma pandipakendi märgistuseta ei oleks olnud seda võimalik teha. Prokuratuur

leiab, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditest tulenevalt ei ole kuritegu valesti

kvalifitseeritud. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et tegemist oleks olnud käitlemiseks

mittelubatud alkoholiga ja arvestades, et KarS § 393 on aktsiisikaubaga ebaseaduslike toimingute ja

tehingute tegemisel üldnormiks, siis on kvalifikatsioon ka igati korrektne. Samuti ei leia prokuratuur,

et seadusest tulenevalt annaks teha järeldust selle kohta, et ainuüksi sellepärast, et alkoholilt on aktsiis

tasumata, oli selle näol tegemist KarS § 375 tähenduses käitlemiseks mittelubatud alkoholiga.

Tegemist ei ole üld- ja erinormi konkurentsiga, vaid lähtutud on kogutud tõenditest. Seejuures tuleb

ka arvestada, et üldnorm ehk KarS § 393 on seaduses ettenähtud sanktsiooni poolest leebem koosseis

ning lähtudes aktsiisikauba regulatsioonist on tegemist süüdistatava kasuks tehtud tõlgendusega.

Eeltoodust tulenevalt palub prokuratuur jätta Harju Maakohtu 20.09.2021 otsuse peale kohtuasjas nr

1-21-2659 esitatud apellatsioon edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.

3.4 Kui kohus peaks leidma, et apellatsiooni esitamiseks on olemas alus ja see vastab seaduses

sätestatud nõuetele, siis prokuratuuri hinnangul on tegemist perspektiivitu kaebusega, sest antud asjas

ei ole rikutud topeltkaristamise keeldu. Ne bis in idem-põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb

alustada faktide võrdlemisest (RK nr 3-1-1-10-14 p 7.1). Kohtuotsuses on välja toodud Andrei

Šabõgini poolt toime pandud kuriteo asjaolud ning neid enda vastuväites kordama ei hakka, kuid on

ilmselge, et apellatsioonis on need asjaolud esitatud valikuliselt ja moonutatult.

3.5 Ne bis in idem põhimõte hõlmab üksnes olukordi, kus õiguserikkumised on koosseisutunnuste

poolest kokkulangevad ja põhinevad ühel ja samal teol. Prokuratuuri toodud võrdlusest tulenevalt on

konkreetsete tegude asjaolud sisuliselt täiesti erinevad. Eraldi on prokuratuuri hinnangul vajalik

rõhutada tegude ajalist erinevust. Väärteo puhul on tegemist alkoholi hoiustamisega 28.10.2020, kuid

kuriteo toimepanemine toimus enne seda ja pikema perioodi jooksul.

3.6 Kaitsjad on välja toonud väärteo lõpetamise määruses menetleja poolt esitatud lõigu, milles on

kirjas, et Andrei Šabõgini süüteos on kaks tegu (väärtegu ja kuritegu) ning et kuriteo eest näeb seadus

ette raskeima karistuse. Tegemist on ilmselgelt vale arusaama või kehvasti väljendatud mõttega, mis

on kontekstist välja rebitud. Arvestades selle asukohta ja edasi kirjutatud teksti on eluliselt usutav, et

tegemist on olnud väärteomenetluse lõpetamise põhjendusega ja eelduslikult on tahetud põhistada

karistuse ebaotstarbekust. Prokuratuuri hinnangul ei ole tegemist olukorraga, kus ühe teoga on täidetud

nii väärteo- kui kuriteokoosseis või kuriteokoosseis neelab väärteokoosseisu. Tegemist on kahe täiesti

erineva teoga, mille faktilised asjaolud ei ole seostatavad.

3.7 Kui kohus leiab, et väärteo ja kuriteo raames esitatud tegude kirjeldus on faktiliselt seostatav, siis

tuleb arvestada, et KarS § 2 lg 3 sätestab, et ühe süüteo eest ei tohi kedagi karistada mitu korda.

Käesoleval juhul väärteomenetlus lõpetati ning selle osas ei järgnenud Andrei Šabõginile sanktsiooni.

Leitud alkohol konfiskeeriti, kuid tegemist oli ka käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Eeltoodust

tulenevalt ei ole võimalik öelda, et Andrei Šabõginit oleks mitu korda karistatud, sest tegemist ei ole

karistamisotsusega ning karistuslikku tagajärge ei ole järgnenud. Väärteomenetlus lõpetati ilma

igasuguste kohustusteta. Prokuratuur leiab, et isegi kui kohus tuvastab apellatsiooni esitamist

võimaldava aluse, siis tuleks esitatud apellatsioon jätta ikkagi läbi vaatamata, sest tegemist on

perspektiivitu kaebusega.

KAITSJATE SEISUKOHT JA VASTUVÄITED PROKURATUURILE:

4. Kaitsjate hinnangul on prokuratuur eksimuses edasikaebeõiguse puudumise osas. Kaitsjad on

apellatsioonis selgelt tuginenud kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisele,

kuna kohus otsustust tehes ei juhindunud KrMS § 248 lg 1 punktist 4 ega lõpetanud

kriminaalmenetlust, kuigi ilmnesid kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Ekslik on prokuratuuri

käsitlus sellest, et rikkumist ei saa eksisteerida, kui kohus on teinud ühe KrMS § 248 lg 1 punktides

1-5 välja toodud lahenditest. Täiendavalt viitavad kaitsjad asjaolule, et kokkuleppemenetluses ei

pruugi KrMS § 318 grammatilisest tõlgendusest igakordselt piisata ning edasikaebeõiguse piiramist

kokkuleppemenetluses, mis ei arvesta põhiseaduses ja karistusseadustiku üldosas sätestatuga, ei saa

lugeda materiaalselt põhiseaduspäraseks (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-52-07, p 8-9) ning

kokkuleppemenetluses oleks pidanud välja selgitama, kas isiku tõeline tahe hõlmab ka tema

nõusolekut tema korduvaks karistamiseks. Kui selline tahe ei ole välja selgitatud ja kohtulikul

arutamisel kõne all olnud, annab see kooskõlas kohtupraktikaga täiendava aluse edasikaebamiseks.

Lisaks eeltoodule tuleneb kaebeõigus KrMS § 318 lg 4 teisest lausest, mis võimaldab süüdistatavale

ja tema kaitsjale esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui

oli kohaldatud valesti materiaalõigus (so kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on

karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud

karistus, mida seadus selle eest ette ei näe). Kokkuleppemenetlus ei võimalda otsust vaidlustada

tõendite põhjal (ehk taotleda KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamist). Käesoleval juhul

tõstatus küsimus PS § 23 lõikes 3 ja KarS § 2 lõikes 3 sätestatud topeltkaristamise keelust. Sellises

olukorras on võimalik süüdistataval ja tema kaitsjal kokkuleppemenetluse korras tehtud otsust

vaidlustada.

4.2 Prokuratuur on liialt kitsalt Riigikohtu praktikat tõlgendades asunud topeltkaristamise keelu

rikkumise kontrollimiseks võrdlema väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse aluseks olnud faktilisi

asjaolusid, jättes kõrvale põhimõtte, et ne bis in idem keelu alla minev tegu on selline, mis on

vaadeldav ühe teona loomuliku elukäsitluse järgi, nt käib sama õigushüve kohta (vt ka RKKKo asjas

3-1-1-4-04, p 13.2) ning on oma osiste poolest ajalis-ruumiline tervik. Väär on prokuratuuri eeldus,

et ne bis in idem põhimõte hõlmab üksnes olukordi, kus õiguserikkumised on koosseisutunnuste

poolest kokkulangevad, mistõttu on prokuratuur soovinud faktilisi asjaolusid esile tõstes jätta mulje,

et Andrei Šabõgini tegusid pole võimalik seostada ei ajaliselt, ruumiliselt ega muul moel.

Prokuratuuri käsitlus läheb selliselt vastuollu kohtupraktikaga, kuivõrd ne bis in idem põhimõtte

kontrollimisel tuleb faktilisi asjaolusid võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanuga, mitte

karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-56-15, p 8), mida

oma vastuväites on teinud prokuratuur. Seega ei ole vastavalt kohtupraktikale võtmeküsimuseks

antud kaasuse puhul see, kuidas on Andrei Šabõginile etteheidetavad teod kirjeldatud tegude

subsumeerimisel kahtlustustes, vaid see, kas Andrei Šabõgini käitumisaktid on oma olemuselt

sarnased; kas need on kantud ühisest tahtlusest ja on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral

seotud, et kogu Andrei Šabõgini käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse,

kokkukuuluva teona (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-56-15, p 9). Ei saa olla vaidlust selles, et viimati

loetletut tuleb jaatada.

4.3 Andrei Šabõginile etteheidetud teod on omavahel ajaliselt kattuvad, mida prokuratuur sisuliselt

küll oma käsitluses ei eita, kuid üritab ajalist seotust meelevaldselt läbi Andrei Šabõgini tegevuse

kitsendamise moonutada. Nii nimetab prokuratuur esmalt, et kuriteo toimepanemise ajavahemik on

30.12.2019-23.10.2020 ja väärteo toimepanemise ajavahemik 2020 märts kuni 28.10.2020

(vastuväite lk 2, lahter „Ajavahemik“). Seejärel püüab prokuratuur aga Andrei Šabõgini käitumisakti

(kange alkoholi käitlemine: omandamine, hoiustamine, ladustamine, müük) kitsendada

normipõhiselt, järeldades, et Andrei Šabõgin pani teo toime ainult 28.10.2010, s.o kriminaalasjas

läbiotsimise tegemise päeval. Kaitsjad on jätkuvalt seda meelt, et Andrei Šabõgini käitumisaktid

kattuvad ajaliselt objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi, sõltumata sellest, millise terminiga igat

käitumisakti täpselt tähistada. Samuti kattuvad Andrei Šabõgini teod ruumiliselt – objektiivse

kõrvaltvaataja jaoks on need toime pandud Eesti Vabariigis, kus Andrei Šabõgin müüs laost või enda

kodust garaažist alkoholi, millelt oli tasumata jäänud aktsiis. Viimati nimetatust aga on ilmne, et ka

Andrei Šabõgini tegevus oli kantud ühtsest tahtest teenida alkoholi käitlemisel vaheltkasu. Kui

teoühtsuse tuvastamisel või välistamisel lähtuda prokuratuuri seisukohast ja eristada tegusid selle

järgi, kus aktsiisikaup asus, peaks vaidlustatavas otsuses ka õlle osas olema tuvastatud kaks erinevat

tegu. Õlu asus erinevates ladudes – XXX ja YYY. Siit ilmestub, et prokuratuuri seisukoht, mis

välistab teoühtsuse kauba ladustamise erinevate asukohtade tõttu, on väär. Ka teo objekti

kirjeldamisel on prokuratuur kitsalt lähtunud normikoosseisude dispositsioonidest, mis aga

teoühtsuse tuvastamisel rolli ei mängi. Olulised on siinkohal hoopis need mõlema süüteo aluseks

olevad faktilised asjaolud, et mõlemal juhul oli tegemist aktsiisiga maksustamisele kuuluva

alkoholiga, millelt jäi aktsiis tasumata. Ei oleks ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt oluline, kas

isik müüb/vahendab kanget või kerget narkootilist ainet – loomuliku elukäsitluse järgi on ta

narkootikumide käitleja, kelle sooviks on teenida narkootikumide käitlemiselt tulu. Siinkohal pole

oluline, kas isik müüks suures koguses ebaseaduslikult edasi temale arsti poolt välja kirjutatud

narkootilist ainet või väikeses koguses illegaalselt saadud narkootikumi – tegemist oleks loomuliku

elukäsitluse kohaselt ühtse kokkukuuluva teoga. Eelnevast tulenevalt on Andrei Šabõgini tegevus

käsitletav ühe teona ning selles osas on tema suhtes jõustunud väärteomenetluse otsustus, mistõttu ei

saa teda enam sama teo eest vastutusele võtta. Nimelt on Riigikohus sedastanud, topeltkaristamise

keelu põhimõte kohaldub ka menetluse lõpetamise korral otstarbekuse kaalutlustel (RKKKo asjas 3-

1-1-87-12, p 14) ning PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala hõlmab

lisaks kuritegudele ka väärtegusid (RKKKo asjas 3-1-1-20-12, p 13). See on asjaolu, mille

prokuratuur jättis oma seisukohas absoluutselt tähelepanuta. Sellest tulenevalt on prokuratuuri

äraspidine käsitlus topeltkaristamise õigustamisel väär.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kriminaalasja materjalidega, Andrei Šabõgini kaitsjate Dmitri

Teplõhhi ja Priit Raudsepa apellatsiooniga ning prokuratuuri seisukohaga ja vastuväidetega, asub

alljärgnevale seisukohale.

Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab piirangud kohtuotsuse

apelleerimisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg 3 p 4, lg 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa

esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui on tegemist KrMS 9.

peatüki 2. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega või § 339 lõike 1 rikkumisega.

Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka

juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei

näe.

Apellatsioonis, mille on esitanud süüdistatava Andrei Šabõgini kaitsjad Dmitri Teplõhh ja Priit

Raudsepp, on viidatud asjaoludele, mille vaidlustamine on võimalik märgitud seaduse kohaselt ka

kokkuleppemenetluses, s.o KrMS 9. peatüki 2. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete väidetav

rikkumine ning kui kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kaitsjate apellatsioon on ilmselt põhjendamatu,

perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud oma lahendites nt nr 3-1-1-64-11 ja 3-1-1-43-

11, et muuhulgas ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et

apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu

rikkumisele suunatud taotlust. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik juhul, kui

juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu

apellatsiooniga. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud

järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille

arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti.

6. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole KrMS 9. peatüki 2. jao ehk

kokkuleppemenetluse sätete rikkumine asetleidnud. Kaitsjate väide, et rikutud on ne bis in idem

põhimõtet, mistõttu oleks maakohus pidanud tegema KrMS § 248 lg 1 p 4 lahendi, on ainetu. Seega

ei ole maakohtu poolt rikutud oluliselt menetlusõigust KrMs § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium nõustub

apellantidega, et KrMS § 248 lg 1 p 4 kohaselt peab kohus tegema kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse, kui ilmnevad sama seadustiku §-st 199 lg 1 p 2-5 alused. Samas tuleb arvestada, et kaitsjate

viidatud KrMS § 199 lg 1 p 5 loetletud alust ehk samas süüdistuses on Andrei Šabõgini suhtes

jõustunud kohtulahend, ei ole.

6.1 Kolleegium on seisukohal, et süüdistatava Andrei Šabõgini süüditunnistamine käesolevas

kriminaalasjas KarS § 393 lg 1 järgi ei riku ne bis in idem põhimõtet järgmistel põhjustel.

Väärteomenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt tuvastati, et Andrei Šabõgin hoidis aadressil WWW

Tallinn oma elukoha garaažis maksumärgiga märgistamata kanget alkoholi koguses 73 pudelit, mis

28.10.2020 läbiotsimise käigus ära võeti. Andrei Šabõgini ütluste kohaselt ostis maksumärgiga

märgistamata kanged alkohoolsed joogid Aleksei Glinski käest 2020 aasta pandeemia ajal, sest alkohol

oli odavam kui poes.

Harju Maakohtu 20. septembri 2021 otsusega kokkuleppemenetluses mõisteti Andrei Šabõgini süüdi

selles, et tema organiseerimisel ajavahemikul 30.12.2019-18.03.2020 tellis tuvastamata isik Eesti

Vabariigis asuvalt AS-lt Y lahjat alkoholi selle soetamiseks aktsiisi- ja käibemaksuvabalt.

Aktsiisikaupade müük pidi toimuma ühendusesiseselt Eestist välja, sh V s.r.o aktsiisilattu Slovakkias.

Tellitud aktsiisikaup, mis pidi deklaratsioonide järgi liikuma välisriikide aktsiisiladudesse, toimetati

hoopis Andrei Šabõgini ja Igor Vesselovi kasutuses olnud XXX, Tallinn asuvasse lattu, mis ei olnud

aktsiisilaoks. Edasi toimus nimetatud laost aktsiisikaupade edasimüük ja transportimine. 30.12.2019

kuni 03.04.2020 jagas Andrei Šabõgin korraldusi Igor Vesselovile aktsiisikaubaga saabuvate

haagisautode XXX Tallinn asuvasse lattu toimetamiseks. Lisaks juhendas Andrei Šabõgin Igor

Vesselovi kuidas toimida ebaseadusliku aktsiisikauba vastuvõtmisega, hoidmisega, ladustamisega ja

edasimüügiga ning edasitranspordiga. Perioodil 03.04.2020 kuni 23.10.2020 jätkati samal viisil

aktsiisikauba toimetamist YYY, Tallinn asuvasse lattu, millest seda edasi müüdi ja transporditi. Kuni

23.10.2020 aitas Andrei Šabõginit Aleksejs Glinskis (Aleksei Gliski), kes SIA V esindajana esitas

aktsiisiladude F SIA, T, E ja V s.r.o andmed, mille põhjal koostasid Eesti aktsiislaod EMCS-is

(aktsiisikaupade liikumise- ja kontrollsüsteemis) elektroonilised saatelehed kauba ajutises

aktsiisivabastuses lähetamiseks teise liikmesriigi aktsiisilattu. Selliselt esitati kokku 11 tellimust AS-

le Y ja 21 tellimust AS-le A. Tellimuste eest maksmiseks andis Andrei Šabõgin vajalikud rahalised

vahendid sh Aleksejs Glinskisele üle sularahas või organiseeris vajalike summade ülekandmise

kriminaalasjas tuvastamata isiku/isikute poolt Mihails Morozovsi kasutuses olevatele kontodele.

Välisriikide aktsiisladudesse liikuma pidanud aktsiisikaup toimetati aga ebaseaduslikult hoopis Andrei

Šabõgini, Igor Vesselovi ja Denis Nõgene kasutuses olnud ladudesse, mis ei olnud aktsiisilaod. Kaup

müüdi ja transporditi laost edasi.

Ühiselt ja kooskõlastatult suures koguses aktsiisikaubaga ebaseaduslike toimingute tegemisega

(aktsiisikauba vastuvõtmine, hoidmine, ladustamine, vedamine, lähetamine ja võõrandamine, samuti

ajutise aktsiisvabastuse lõpetamine ja aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise

aktsiisivabastuseta) pani Andrei Šabõgin koos Aleksejs Glinskis, Mihails Morozovsi, Denis Nõgene

ja Igor Vesseloviga toime KarS § 393 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

6.2 Kontrollimaks ne bis in idem põhimõtte järgimist tuleb sisuliselt hinnata nii väärteomenetluse kui

ka kriminaalmenetluse esemeks olevaid teo tehiolusid.

Esiteks ei ole tegude toimepanemise aeg kokkulangev, vaid ajavahemik on täiesti erinev. Väärteo

toimepanemise aeg on 28.10.2020, kuid kriminaalasjas on märgitud ajavahemikus 30.12.2019 kuni

23.10.2020. Teiseks ühel juhul andis juhiseid süüdistatav teistele isikutele ja organiseeris koos teiste

isikutega aktsiisikaubaga (lahja alkohoolne jook) ebaseaduslike toimingute tegemist, teisel juhul oli

tegemist käitlemiseks mittelubatud (maksumärgiga märgistamata) kange alkohoolse joogi hoidmisega

ning süüdistatav käitles (hoidis) seda üksinda. Seega on süüdistatava roll tegude toimepanemisel

erinev. Ühel juhul oli eesmärk saada endale alkoholi odavamalt kui kaupluses, mitte tulu teenimine

nagu kaitsjad püüavad seda näidata. Seejuures jätavad kaitsjat mugavalt märkimata, et Andrei

Šabõginile väärteomenetluses kaubanduslikku eesmärki ette ei heidetud. Teisel juhul oli eesmärk

aktsiisivabalt saadud kauba müügist tulu teenimine, st tahtlus on erinev. Samuti saadi ühel juhul kaup

AS-st Y, kuid teisel juhul eraisikult. Kardinaalselt erinevalt toimiti ka kauba eest tasumisel, selle

vastuvõtmisel, hoidmisel, ladustamisel, sh edasimüügil ja edasitranspordil. Antud juhul ei ole

käitumisaktid sarnased ning ei ole kantud ühisest tahtlusest ja nad ei ole ajalis-ruumilise läheduse tõttu

sellisel määral seotud, et kogu käitumine oleks kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse,

kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes ei ole Andrei Šabõgini käitumise puhul tegemist ühe teoga,

mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et Andrei Šabõgini suhtes oleks väärteomenetluses ühe

osateo osas kohtuvälise menetleja poolt seisukoht juba võetud. Tulenevalt eeltoodust ei saa nõustuda

kaitsjatega,

et

väärteomenetluses

anti

hinnang

faktiliselt

Andrei

Šabõgini

teole,

sh

kriminaalmenetluses kajastatud süüdistusele. Seega Andrei Šabõgini karistamine Harju Maakohtu

poolt 20. septembril 2021 ei riku ne bis in idem põhimõtet ehk topeltkaristamise keeldu.

6.3 Kaitsjate viited RKKKo 3-1-1-1-124-06, p 7-8 jäävad tagajärjetuks, kuna viidatud lahendis algasid

ja kulgesid mõlemad teod aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt, kuid antud juhul ei ole

tegemist samalaadsete asjaoludega mida käsitletud viidatud lahendis. Ka kaitsjate poolt viidatud

RKKKo nr 3-1-1-87-12, p 14, ei ole taas antud juhul tegemist samalaadse olukorraga, kuna viidatud

lahendis oli tegemist samas kriminaalasjas varasemalt tehtud lahendiga. Väärib märkimist ka see, et

kohtuväline menetleja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, ei ole tegelikkuses

menetlenud väärteoasja lõpuni ning teinud karistamisotsust, vaid leidnud, et asetleidnud rikkumine on

isiku väärteo korras karistamiseks vähetähtis ja ebaoluline. Kohtuvälise menetleja sõnastus

väärteomenetluse lõpetamise määruses on mõneti ebaõnnestunud osas, kus märgitakse, et Andrei

Šabõgini süüteos on kaks tegu väärtegu ja kuritegu. Samas saab üheselt asuda seisukohale analüüsides

kohtuvälise menetleja edasisi argumente menetluse lõpetamisel, et ilmselgelt on kohtuväline menetleja

pidanud silmas seda, et isiku suhtes on menetluses ka kriminaalasi ning isik võib saada karistuse

kuriteo eest, mistõttu on võimalik väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

7. Kaitsjate apellatsioon osas, kas süüdistatava Andrei Šabõgini tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS

§ 393 lg 1 järgi, on taas ainetu. Väärib märkimist, et tegelikkuses ei vaidlusta kaitsjad sisuliselt

apellatsioonis seda, et kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud. Kaitsjad märgivad, et võib tõstatuda küsimus ka selle osas, kas KarS § 393 oli üldse

õigeks normiks, kuna oluline on analüüsida ATKEAS § 54 ja KarS §-de 375, 393 koosseise.

Väärteomenetluse lõpetamise määruses kvalifitseeriti kange alkoholi osa AS § 54 toodud koosseisu

alla, mistõttu vastab samale väärteokoosseisule KarS § 375 juhul, kui alkoholi kogus ületab suure

koguse.

Kolleegiumil jääb arusaamatuks kaitsjate viited ATKEAS § 54, kuna see säte reguleerib alkoholi

aktsiisivabastuse loa kehtivuse peatamist ja kehtetuks tunnistamist. Seejuures ei ole viidatud, millist

lõiget või punkti tuleks kohtul sisuliselt analüüsida. Ebaõige on kaitsjate seisukoht, et KarS § 375

koosseis vastab AS § 54 lg 1 koosseisule, kuna kohtupraktika kohaselt on KarS § 375

koosseisutunnustelt võrreldav AS §-s 53 („Alkoholi käitlemise korra rikkumine“) kirjeldatud

väärteokoosseisuga (vt RKKKo nr 1-16-9717, p 13). Arvestades seda, et alkoholiseaduses sätestatud

(eri) nõuded alkoholi käitlemisele ei kehti alkoholi hoidmisel, ladustamisel või edasitoimetamisel

mitteärilisel eesmärgil, ei saa ka suures koguses käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine,

ladustamine või edasitoimetamine mitteärilisel eesmärgil tuua kaasa kriminaalvastutust KarS § 375

järgi. Teisiti väljendatuna ei tulene alkoholiseadusest sellist kohustust või keeldu, mille rikkumise

korral oleks suures koguses alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamisega mitteärilisel

eesmärgil täidetud KarS §-s 375 kirjeldatud koosseis (eelviidatud lahend p 14). Seega peab isiku

karistamiseks KarS § 375 järgi tuvastama käitlemiseks mittelubatud, sh maksumärgistamata alkoholi

hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubandusliku eesmärgi, kuid Andrei Šabõginile

väärteomenetluses kaubanduslikku eesmärki ette ei heidetud, seega sellised kaitsjate väited jäävad

tagajärjetuks.

Kolleegium asub seisukohale, et kokkuleppes toodud teokirjeldus vastab karistusseadustiku eriosa

sätte /KarS § 393 lg 1 /dispositsioonis sisalduvaga ning kirjeldatud faktilised asjaolud on KarS § 393

lg 1 alla subsumeeritavad. Seega on Andrei Šabõgin poolt toimepandu õigesti kvalifitseeritud KarS §

393 lg 1 järgi.

8. Kriminaalasjas on Andrei Šabõgini, tema kaitsjate ja prokuröri vahel ning tõlgi osavõtul sõlmitud

kokkulepe 23. augustil 2021 (kd 12, tl 133-138). Andrei Šabõgin kinnitab kaitsjate juuresolekul enda

soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga (kd 12, tl 138).

Seejuures on kokkuleppes kirjeldatud nii toimepandud kuritegu, kuriteo kvalifikatsiooni kui ka selle

eest taotletavat karistuse liiki ja määra. Seega on nii süüdistatav ja tema kaitsjad nõustunud kuritegude

kvalifikatsiooniga ja jõudnud kokkuleppele prokuröriga ka karistuste liigi ja määra osas.

8.1 Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus Andrei Šabõgin kinnitab, et ta on

kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega (kd 12, tl 127-128) ning sellele eelnevalt on prokurör

avaldanud ka kokkuleppe sisu, sh kuriteo kvalifikatsiooni osas. Lisaks on süüdistatav Andrei Šabõgin

kinnitanud kohtule, et nõustub kokkuleppega, väljendas oma tõelist tahet ja jääb kokkuleppe juurde

(kd 12, tl 128). Kohtus avaldatud kokkuleppe sõlmimist vabatahtlikult Andrei Šabõgini poolt ja selle

vastavust varasemale kokkulepitule kinnitavad seejuures ka süüdistatava kaitsjad (kd 12, tl 128).

8.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites (vt nt nr 3-1-1-70-12, p 8-10, 3-1-1-74-15, p

10) märkinud üheselt, et kokkuleppemenetluse erisus seisnebki selles, et kohtumenetluse pooled

lepivad enne asja kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes (KrMS § 306 lg 1 p-d 1 ja

2) kui ka sellistel asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis (KrMS § 306 lg 1 p 3).

Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on teinud otsuse vastavalt kokkuleppes märgitule.

Maakohus on kaalunud, kas süüdistatavale inkrimineeritud tegu on kuritegu ning millise paragrahvi,

lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Maakohtu otsusest nähtuvalt lahendas

kohus kohtuotsuse tegemisel lahendatavad küsimused kohtuliku arutamise põhjal ja kriminaaltoimiku

materjalide alusel.

9. Kaebuse esitajad palusid jätta kaebemenetluse kulud riigi kanda, kuid kaebuses ei ole märgitud

menetluskulude summat ega ei ole ringkonnakohtule esitanud kuludokumente. Seega ei ole

ringkonnakohtul võimalik menetluskulude suurust kindlaks määrata. Samas selgitab ringkonnakohus,

et KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui kaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel

huvides on apellatsioon esitatud. Kuna ringkonnakohus jätab kaitsjate kaebuse läbi vaatamata kui

ilmselgelt põhjendamatu, jääb apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu süüdistatava kanda.

10. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätab ringkonnakohus süüdistatava kaitsjate

apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/