3-21-847/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

19.10.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-847

Haldusasi

MTÜ Roheline Härgla kaebus kohustada Keskkonnaametit

otsustama

uuesti

Härgla

lubjakivikarjääri

rajamise

ja

töötamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise programmi

nõuetele vastavus 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse

jõustumisest käesolevas haldusasjas või alternatiivselt tühistada

Keskkonnaameti 22.03.2021 kirjas nr 6-3/21/2740-5 sisalduv

otsustus tunnistada Härgla lubjakivikarjääri rajamise ja

töötamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise programm

nõuetele vastavaks ja kohustada Keskkonnaametit otsustama

uuesti Härgla lubjakivikarjääri rajamise ja töötamisega kaasneva

keskkonnamõju hindamise programmi nõuetele vastamine 30

päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest käesolevas

haldusasjas.

Menetlusosalised

Kaebaja: MTÜ Roheline Härgla, esindaja: v.adv Toomas

Pikamäe

Vastustaja: Keskkonnaamet, esindaja: Kristjan Kers

Kolmas isik: Osaühing Eesti Killustik, esindaja: v.adv Peeter

Ploom

Menetlustoiming

Menetluse lõpetamine

Resolutsioon

1. Jätta kaebus läbi vaatamata.

2. Mõista MTÜ-lt Roheline Härgla Osaühing Eesti

Killustik kasuks välja menetluskulud kokku summas

900 eurot (ilma käibemaksuta).

3. Osaühingul Eesti Killustik esitada MTÜ-le Roheline

Härgla

arveldusarve

andmed

menetluskulude

tasumiseks 3 päeva jooksul arvates käesoleva

määruse saamisest.

4. MTÜ-l

Roheline

Härgla

tuleb

menetluskulud

summas 900 eurot tasuda kolmanda isiku poolt

näidatud arveldusarvele hiljemalt 30 päeva jooksul

arvates käesoleva määruse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

1. Keskkonnaameti (KKA) menetluses on 09.01.2018 Osaühingu Eesti Killustik maavara

kaevandamise loa taotlus. KKA algatas 11.06.2018 nimetatud taotlustele keskkonnamõju hindamised

(edaspidi KMH).

2. Keskkonnaamet tunnistas 22.03.2021 kirjaga (edaspidi 22.03.2021 kiri) KMH programmi nõuetele

vastavaks (kaebuse lisa 13, III kd, tl 40-44p).

3. 21.04.2021 saabus Tallinna Halduskohtule MTÜ Roheline Härgla kaebus kohustada

Keskkonnaametit otsustama uuesti Härgla lubjakivikarjääri rajamise ja töötamisega kaasneva

keskkonnamõju hindamise programmi nõuetele vastavus 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse

jõustumisest käesolevas haldusasjas või alternatiivselt tühistada Keskkonnaameti 22.03.2021 kirjas

nr 6-3/21/2740-5 sisalduv otsustus tunnistada Härgla lubjakivikarjääri rajamise ja töötamisega

kaasneva keskkonnamõju hindamise programm nõuetele vastavaks ja kohustada Keskkonnaametit

otsustama uuesti Härgla lubjakivikarjääri rajamise ja töötamisega kaasneva keskkonnamõju

hindamise programmi nõuetele vastamine 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest

käesolevas haldusasjas.

4. 14.05.2021 määrusega võttis kohus MTÜ Roheline Härgla kaebuse menetlusse.

5. 17.06.2021 ja 21.06.2021 saabusid kohtule kolmanda isiku ja vastustaja vastused kaebusele. Nii

vastustaja kui ka kolmas isik paluvad jätta kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg

2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

Nii vastustaja kui kolmas isik viitavad Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 3-18-1762 ning leiavad,

et kaebus on kohtule esitatud ennatlikult, kuivõrd käesoleval juhul ei ole täidetud menetlustoimingu

vaidlustamise eeldused.

Nii HKMS § 43 lg-s 3 kui ka Riigikohtu lahendis nr 3-17-2132 on välja toodud, et menetlustoimingu

vaidlustamiseks peab selle õigusvastus vältimatult tingima kaebaja õigusi rikkuva haldusakti

andmise.

KKA on seisukohal, et antud juhul ei too KMH programmi nõuetele vastavaks tunnistamine

menetlustoiminguna vältimatult kaasa kaebaja õigusi rikkuvat haldusakti ehk kaevandamisloa

väljaandmist. Esiteks ei pruugi antud haldusmenetlus üldse lõppedagi kaevandamisloa

väljastamisega. Teiseks, isegi kui kaevandamisluba kui haldusakt väljastatakse, siis ei saa antud

hetkel mingil moel väita, et see kuidagi rikuks kaebaja õigusi.

Ka kaebaja ise on kaebuse p-s 17.1 leidnud, et KMH programmi nõuetele mittevastamine toob väga

suure tõenäosusega kaasa õigusvastase kaevandamisloa väljastamise. Isegi kui hinnata

kaevandamisloa väljastamise tõenäosust „väga suureks“, siis ei saa kuidagi antud menetlusetapis

väita, et tegemist oleks tõenäosusega, mida saaks kirjeldada sõnaga „vältimatu“.

6. 26.07.2021 esitas kaebaja omapoolsed seisukohad kohtule.

6.1. Kaebaja märgib, et olulise keskkonnamõjuga asjades tuleb HKMS § 45 lg-t 3 sisustades arvestada

keskkonnaasjade eripära. Kaebuses etteheidetud normide rikkumise toovad kaasa KMH menetluse

tulemusena antava haldusakti õigusvastasuse.

Kohtupraktika lubab keskkonnaasjades menetlustoimingute vaidlustamist (vt Riigikohtu 28.02.2007

otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p-d 21-24). Seisukohta ning järeldust, et keskkonnaasjades ei ole HMS §

58 kohaldatav, kinnitas Riigikohus 15.10.2013 otsuses asjas nr 3-3-1-35-13, p 27, 08.08.2018 otsuses

asjas nr 3-16-1472, p 53, 19.05.2020 otsuses asjas nr 3-18-529, p 34. Samuti, Tallinna

Ringkonnakohus märkis 09.05.2016 otsuses asjas nr 3-14-51494, p 10, et kuna olulise

keskkonnamõjuga küsimustes ei ole võimalik veenvalt otsustada haldusakti õiguspärasuse üle, on

olulise

keskkonnamõjuga

tegevuste

õigeks

otsustamiseks

määrav

tähtsus

läbiviidaval

haldusmenetlusel iseenesest.

Seega olulise keskkonnamõjuga asjades on lubatud menetlustoimingute avaram vaidlustamine

lõplikust haldusaktist eraldi. Seda põhjusel, et keskkonnaasjas välja antud haldusakti õiguspärasuse

hindamine on problemaatiline. Järelikult tuleb tagada nii haldusakti andmisele eelnev õiguspärane,

tõhus ja õiglane menetlus kui ka kaebeõigusega isikule õigus vaidlustada olulise keskkonnamõjuga

asjas menetlustoiminguid.

6.2. Kaebaja vaidlustab imperatiivsete normide rikkumise olulise keskkonnamõjuga tegevuses.

Vastustaja algatas 11.06.2018 seoses kolmanda isiku maavara kaevandamise loa taotlusega (taotlus)

keskkonnamõju hindamise, kuna kavandataval tegevusel on eeldatavalt oluline keskkonnamõju (vt

vastustaja 11.06.2018 kiri nr 12.2/18/3192-14, p 4 – kaebuse lisa 2, I kd tl 7-8p). Seega, kaebaja

vaidlustas vastustaja tegevuse seoses eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga keskkonnaasjas.

Kaebaja heidab kaebuses ette KMH programmis reaalsete alternatiivide puudumist (vt KeHJS § 31

lg 1 ja § 13 p 2) ning KMH-d läbiviiva juhteksperdi ja eksperdirühma liikmete mittevastavust

erapooletuse ja objektiivsuse nõuetele (vt KeHJS § 14 lg 5). Tegemist on seaduse imperatiivsete

normidega, mille rikkumine mõjutab otseselt KMH aruande seisukohtade põhjendatust ning toob

kaasa taotluse alusel väljastatava kaevandamisloa õigusvastasuse (vt Riigikohtu 15.10.2013 otsus

asjas nr 3-3-1-35-13, p-d 27 ja 28). Järelikult kaebuse puhul on täidetud HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud

tingimus, mille kohaselt menetlustoimingu õigusvastasus tingib vältimatult kaebaja õigusi rikkuva

haldusakti andmise.

Eksitav on kolmanda isiku seisukoha p 2.4 ja vastustaja seisukoha p 2.6 seisukoht, et KMH

programmi nõuetele vastavaks tunnistamine ei pruugi lõppeda kaevandamisloa väljaandmisega.

Eeldades, et kolmas isik ei kavatse kaevandamisluba taotleda ega KMH-d lõpuni viia, jääb

arusaamatuks, miks: (a) kolmas isik parandas kolm korda KMH aruannet (vt kaebuse p-d 3-8); ja (b)

vastustaja tunnistas 22.03.2021 kirjaga KMH programmi vastavaks ja avaldas 05.04.2021 Ametlikes

Teadaannetes teate (III kd, tl 187) KMH programmi avalikuks tunnistamise ja KMH materjalidega

tutvumise kohta?

Samuti, kaebajal kui keskkonnaorganisatsioonil on õigus keskkonnakaitse eesmärgil vaidlustada

vastustaja tegevust nii formaalsel ja materiaalsel alusel kui ka menetlusnormide rikkumise tõttu, jättes

seejuures märkimata, kuidas vaidlustatav haldusakt või toiming, sh menetlustoiming konkreetselt

rikub kaebaja õigusi (vt KeÜS § 30 lg 2, Riigikohtu 08.08.2018 otsus asjas nr 3-16-1472, p 17 ja

Riigikohtu 19.05.2020 otsus asjas nr 3-18-529, p 17 alap 4). Seetõttu on ebaõiged vastustaja

seisukoha p-de 2.4 – 2.6 etteheited, et taotluse alusel väljastatav kaevandamisluba ei riku kaebaja

õigusi.

Kaebuses on vaidlustatud vastustaja tegevus eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga asjas. Kaebuses

näidatud rikkumised toovad vältimatult kaasa KMH aruande seisukohtade ja taotlusel alusel

väljastatava kaevandamisloa õigusvastasuse. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsioon ei pea kaebuses

näitama, kuidas vaidlustatud haldusakt või menetlustoiming rikuvad kaebaja (enda) subjektiivseid

õigusi.

Kaebaja leiab, et olulise keskkonnamõjuga asjas tuleb HKMS § 45 lg-t 3 tõlgendada koosmõjus

KeÜS § 30 lg-ga 2 ning lähtudes vajadusest tagada kaebeõigusega isikule avaram õiguslik võimalus

vaidlustada olulise keskkonnamõjuga asjas tehtavaid toiminguid eraldi lõplikust haldusaktist.

Kaebuses etteheidetud rikkumised toovad vältimatult kaasa KMH aruande seisukohtade ja taotluse

alusel väljastatava kaevandamisloa õigusvastasuse.

6.3. Kaebajale on seisukohal, et haldusasjas nr 3-18-1762 vaidluse all olevad asjaolud ja argumendid

erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest ja argumentidest. Seetõttu, halduskohtu ja ringkonnakohtu

määrused kohtuasjas nr 3-18-1762 ei ole asjakohased.

Esiteks, kohtulahenditest ei nähtu selgelt, millised olid Leppneeme külaseltsi ja XX argumendid

KMH programmi nõuetele vastavaks tunnistamise vaidlustamisel. Samas on arusaadav, et kohtud ei

pidanud Leppneeme külaseltsi keskkonnaorganisatsiooniks KeÜS § 31 mõttes, ning et Leppneeme

külaselts ja XX ei vaidlustanud keskkonnamõju hindaja vastavust erapooletuse ja objektiivsuse

nõuetele. Käesoleval juhul, kaebaja on keskkonnaorganisatsioon ning kaebuses on tõstatud ühe

peamise argumendina küsimus KMH läbiviijate vastavusest KeHJS § 14 lg 5 nõuetele.

Teiseks, kohtulahenditest jääb mulje, et Leppneeme külaselts ja XX ei vaidlustanud ka seda, et

vaidluse objektiks olnud KMH menetlus vastab õiguspärase, tõhusa ja õiglase menetluse nõuetele, sh

seaduse imperatiivsetele normidele. Nimelt, ringkonnakohtu 11.03.2019 määruse järgi,

halduskohtule esitatud kaebuses ja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses nõuti vastustaja

kohustamist lõpetada vee erikasutusloa menetlus. Käesoleval juhul, kaebaja ei ole nõudnud taotluse

menetluse lõpetamist, vaid on vaidlustanud KMH programmi heakskiitmise põhjusel, et see ei vasta

seaduse imperatiivsetele normidele.

Kolmandaks, Tallinna Halduskohtu 12.09.2018 määruse seisukoha, et KMH programmi peale

esitatud kaebus on ennatlik, õigsus sõltub Leppneeme külaseltsi ja XX kaebuse argumentidest. Kui

Leppneeme külaselts ja XX ei vaidlustanud KMH menetluse vastavust õiguspärase, tõhusa ja õiglase

menetluse nõuetele, sh seaduse imperatiivsetele normidele, on halduskohtu seisukoht põhjendatud.

Kui Leppneeme külaselts ja XX vaidlustasid KMH menetluse vastavust viidatud nõuetele, on

halduskohtu seisukoht vastuolus Riigikohtu 28.02.2007 otsusega asjas nr 3-3-1-86-06, p-d 21-24,

Riigikohtu 15.10.2013 otsusega asjas nr 3-3-1-35-13, p 27, ja Riigikohtu 28.01.2021 otsusega asjas

nr 3-17-1739, p-d 12 ja 13.

6.4. Vastustaja ja kolmanda isiku taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks on vastuolus Riigikohtu

püsiva praktikaga. HKMS § 121 lg 2 p-s 1 ja HKMS § 151 lg 2 p-s 1 sätestatud alus kaebuse läbi

vaatamata jätmiseks ei ole täidetud.

7. 09.08.2021 saabus kohtule kolmanda isiku täiendav seisukoht. Kolmas isik märgib, et kaebaja

vastuväites esitatu ei anna alust kaebuse läbivaatamiseks, mistõttu jääb kolmas isik kaebuse läbi

vaatamata jätmise taotluse juurde.

7.1. Kohtupraktika alusel ei ole antud asjas menetlustoimingu vaidlustamine lubatav.

Riigikohus on selgitanud: „Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev

vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse

menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks

menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele

võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub

menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Sama seisukohta on

Riigikohtu halduskolleegium korranud 18.06.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-03 (p 18). Kehtiv

õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitletavad eelnimetatud tähenduses

oluliste menetlusvigadena. Kolleegium märgib, et menetlusvea olulisus sõltub konkreetse

haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast.“

Kaebaja ei ole suutnud selgitada, milline või millised on need olulised ja ilmsed menetlusvead, mis

vältimatult tingiks antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks haldusakti sisulise

õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Kaebuse p 13 nimetatud asjaolud ei

ole sellisteks asjaoludeks (vt allpool).

Kaebaja ei ole ka selgitanud, kuidas saaks vaidlusalune menetlustoiming rikkuda menetlusosalise

subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest.

Kolmas isik leiab, et puuduvad Riigikohtu viidatud eeldused menetlustoimingu iseseisvaks

vaidlustamiseks.

Samuti ei ole kaebaja sisustanud, kas ja kuidas vastuväite p. 5.1.1 esitatud Riigikohtu seisukohad on

kohaldatavad antud asjas.

7.2. Kaebaja viidatud imperatiivsete normide rikkumist ei esine, kaebaja ei ole rikkumisi tõendanud.

Kaebaja on märkinud, et Riigikohus on mitmetes lahendites kinnitanud HMS § 58 mittekohaldatavust

keskkonnaasjades. Küll aga puudub HMS §-l 58 seotus antud asja menetlusse võtmisega. HMS § 58-

ga seonduv Riigikohtu praktika annab kaebajale hoopis laiema võimaluse haldusakti kehtetuks

tunnistamiseks, kuid sellele tuginemiseks peaks olema haldusakt eelnevalt antud. Käesoleval hetkel

ei ole teada, kas kaevandamisluba üldse antakse ja milline saab olema selle sisu. Lähtudes eeltoodust

on ilmselgelt ebaõige kaebaja järeldus justkui HMS § 58 ei ole keskkonnaasjades kohalduv.

7.3. Kaebaja on kaebuses heitnud ette kahe seaduses sätestatud imperatiivse normi rikkumist: a) KMH

programmis reaalsete alternatiivide puudumine; b) Eksperdirühma liikmete mittevastavus

erapooletuse ja objektiivsuse nõuetele.

Kaebaja leiab, et nende imperatiivsete normide rikkumine mõjutab otseselt KMH aruande

seisukohtade põhjendatust ning toob kaasa väljastatava kaevandamisloa õigusvastasuse ehk tingib

vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise.

Kolmas isik ei saa nõustuda kaebaja seisukohtadega alljärgnevatel põhjustel:

Kui isegi eeldada, et reaalseid alternatiive ei ole KMH programmis piisavalt käsitletud (millise

seisukohaga kolmas isik ei nõustu), on võimalik alternatiive täiendavalt analüüsida KMH käigus.

Samale seisukohale on jõudnud ka vastustaja 21.06.2021 vastuses, kuid ka Tallinna Halduskohus

haldusasjas nr 3-18-1762 (12.09.2018) märkides alljärgnevat: „KMH programmi on võimalik

edasises menetluses vajadusel täiendada, mh alternatiivide uurimise osas lähtuvalt menetluses

selguvatest asjaoludest. KMH programm ei pea lõplikult vastama küsimustele, mis on otsustaja

kaalutlusõiguse tuumaks. s.o. kas sadama laiendust on vaja. Sellise otsustuse vaidlustamine ei allu

samas ka kohtulikule kontrollile, mis ei hõlma otstarbekuse kontrolli“.

Lähtudes eeltoodust ei ole väidetava alternatiivide puudumise tõttu võimalik asuda seisukohale, et

see tooks kaasa väljastatava kaevandamisloa õigusvastasuse ehk tingiks vältimatult kaebaja õigusi

rikkuva haldusakti andmise.

Kaebaja väide ekspertrühma liikmete mittevastavusest erapooletuse ja objektiivsuse nõuetele on

paljasõnaline. Kaebaja ei ole oma etteheiteid seostanud ühegi konkreetse juhteksperdi poolt koostatud

KMH-ga, rääkimata vastavate tõendite esitamisest.

Vastavalt Eesti õigusele valib eksperdi arendaja ja arendaja ka tasub KMH koostajale tehtava töö

eest. Juba ainuüksi sel põhjusel ei saa omavaheline varasem tööalane seotus olla piisavaks, et

asjakohaseid tõendeid esitamata saaks kahtluse alla seada eksperdi erapooletust ja objektiivsust.

Vastupidise praktika loomine võiks õige pea viia olukorrani, kus arendajatel puudub võimalus leida

n.ö „objektiivset ja erapooletut“ eksperti ning ekspert on sunnitud oma tegevuse lõpetama, kuna ta

on kõigile suurematele arendajatele juba eksperdiks olnud;

Määravaks otsustamaks antud asjas KMH juhteksperdi Aadu Niidase objektiivsuse ja erapooletuse

üle on vastustaja vastuse p. 2.23 märgitu, et „Keskkonnaametil on olnud kõnealuse KMH

juhteksperdiga üle Eesti pikaajaline konstruktiivne koostöö. Keskkonnametile teadaolevalt ei ole

Aadu Niidase osas varasemalt esitatud kaebusi, mis puudutavad eksperdi erapooletust ja

sõltumatust“. Kaebaja ei ole vastupidist tõendanud“.

Lähtudes eeltoodust ei ole võimalik asuda seisukohale, et juhteksperdi väidetav erapoolikus ja

ebaobjektiivsus tooks kaasa väljastatava kaevandamisloa õigusvastasuse ehk tingib vältimatult

kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise.

Arusaamatuks jääb, miks kaebaja peab eksitavaks väidet, et KMH programmi nõuetele vastavaks

tunnistamine ei pruugi lõppeda kaevandamisloa väljaandmisega. Kaebaja on oma seisukohta

põhistanud kolmanda isiku poolt KMH aruande parandamisega kolmel korral ja vastutaja poolt KMH

aruande vastavaks tunnistamisega ja sellekohase teate AT-s avaldamisega.

Kolmas isik ei vaidlusta, et tema tahe on suunatud kaevandamisloa väljastamisele, kuid see ei

tähenda, et kaevandamisluba väljastatakse. Kaevandamisloa väljastab Keskkonnaamet seaduses

sätestatud alustel ja korras, sh hindab Keskkonnaamet loamenetluses KMH aruande asjakohasust.

Kas kaevandamisluba väljastatakse sõltub Keskkonnaametist ning informatsioonist, mis menetluse

tulemusena jõuab Keskkonnaametile. Käesolevas menetlusstaadiumis ei oska ka Keskkonnaamet ette

näha, kas ta kaevandamisloa väljastab või mitte. Eeltoodut on kinnitanud Keskkonnaamet ka vastuse

p. 2.6. märkides, et „Esiteks ei pruugi haldusmenetlus üldse lõppedagi kaevandamisloa

väljastamisega. Teiseks, isegi kui kaevandamisluba väljastatakse, siis ei saa antud hetkel mingil moel

väita, et see kuidagi rikuks kaebaja õigusi“.

Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kaebaja järeldus (vastuväite p. 5.3.), et kaebuses etteheidetud

rikkumised toovad vältimatult kaasa KMH aruande seisukohtade ja taotluse alusel väljastatava

kaevandamisloa õigusvastasuse.

7.4. Haldusasjas nr 3-18-1762 tehtud lahenditele tuginemine on asjakohane.

Leppneeme külaseltsi keskkonnaorganisatsiooniks mittelugemine ei oma tähendust kohtute tehtud

järelduste suhtes kaebuse lubatavuse osas. Samuti ei mõjuta kohtute järelduste kohaldatavust antud

asjas ka asjaolu, et kaebaja on tuginenud lisaks ka eksperdi erapooletuse ja objektiivsuse nõuetele,

mis haldusasjas nr 3-18-1762 ei olnud vaatluse all. Kohtute järeldusi ei väära ka asjaolu, et

haldusasjas nr 3-18-1762 taotleti kaevandamisloa menetluse lõpetamist, aga käesolevas asjas on

vaidlustatud KMH programmi heakskiitmine. Kokkuvõtlikult - nii käesolevas asjas kui haldusasjas

nr 3-18-1762 menetlusse võtmise üle otsustamisel lahendamist vajavaks küsimuseks, kas KMH

programmi nõuetele vastavaks tunnistamine kui menetlustoiming on eraldiseisvalt vaidlustatav või

mitte.

Kolmas isik on seisukohal, et KMH programmi nõuetele vastavaks tunnistamine kui loamenetluses

tehtav menetlustoiming ei ole iseseivalt vaidlustatav ning kaebaja esitatud argumendid ei väära seda

seisukohta. Sellele järeldusele annab tuge haldusasjas nr 3-18-1762 tehtud lahendid vaatamata sellele,

et asjaolud ei ole kattuvad käesoleva asja asjaoludega.

Kolmas isik on seisukohal, et antud asjas kaebajal kaebeõiguse puudumine on ilmselge ning seda ei

lükka ümber argumendid, et kaebaja on keskkonnaorganisatsioon, kaebus on esitatud KeÜS § 30 lg

2 alusel, kolmas isik ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid (kolmas isik on menetlusökonoomikast

lähtudes sidunud vastuväidete esitamise kaebuse menetlusse võtmisega) ning et vastustaja selgitused

on lühikesed (!) ja (väidetavalt) õiguslikult põhjendamatud.

Lähtudes eeltoodust jääb kolmas isik 17.06.2021 menetlusdokumendis avaldatud seisukoha juurde ja

palub jätta MTÜ Roheline Härgla kaebuse läbi vaatamata.

7.5. Kolmas isik palub hüvitada tema kantud menetluskulud ja teatab, et tema menetluskuludeks on

kulud lepingulisele esindajale ja moodustavad kokku 1586, 67 eurot (koos käibemaksuga 1904 eurot)

(vt menetluskulude nimekiri, III kd tl 191p-193p).

Kolmas isik on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud käibemaksu tagasi arvestada ja seetõttu

palub kolmanda isiku menetluskulude rahalise suuruse määrata kindlaks ilma käibemaksuta.

Kolmas isik palub kohtul kaebajat kohustada tasuma viivist väljamõistetavatelt menetluskuludelt

VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras arvates lahendi jõustumisest.

8. Oma 09.08.2021 täiendavas seisukohas rõhutab Keskkonnaamet, et jääb 21.06.2021 seisukohas

esitatud taotluse ja põhjenduste juurde ning toob antud vastuses välja vaid olulisema, lähtudes kaebaja

esitatud seisukohast.

8.1. Keskkonnaamet nõustub kaebajaga, et keskkonnaasjades on kohtupraktikaga laiendatud

menetlustoimingute vaidlustamise õigust. Küll aga ei tulene kohtupraktikast, et keskkonnaalastes

vaidlustes

oleks

keskkonnaorganisatsioonidel

piiramatu

õigus

vaidlustada

igat

sammu

haldusmenetluses. Seda väidet toetab selgelt ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-86-06 p

23: „Menetlustoimingu vaidlustamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb arvestada esmalt

menetlustoimingu tähtsust ja väidetava rikkumise olulisust menetluse põhinõuete täitmisel.“ Seega

peab kohus ka keskkonnaasjades kaaluma menetlustoimingu vaidlustamise õigust, arvestades

seejuures menetlustoimingu tähtsust ja väidetava rikkumise olulisust.

Antud juhul on analoogsete asjaoludega vaidluses kahes kohtuastmes leitud, et KMH programmi

nõuetele vastavaks tunnistamine kui menetlustoiming ei ole eraldi vaidlustatav (vt Tallinna

Halduskohtu 12.09.2018 kohtumäärus haldusasjas nr 3-18-1762 ja Tallinna Ringkonnakohtu

11.03.2019 kohtumäärus samas haldusasjas). Kusjuures on oluline mainida, et antud määruste

tegemisel pidid kohtud arvestama pea kõikide kaebaja seisukohas väljatoodud Riigikohtu

lahenditega, mis olid viidatud kohtumääruste tegemise ajaks jõustunud.

8.2. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et haldusasjas nr 3-18-1762 tehtud kohtumäärused ei ole

käesoleval juhul asjakohased. Vastupidi, ka viidatud haldusasjas oli küsimuse all just KMH

programmi nõutele vastavaks tunnistamise vaidlustamine. Kusjuures esitasid ka viidatud vaidluses

Leppneeme külaselts ja XX argumendi, mille kohaselt rikub KMH programm nende õigusi, kuna

selles on analüüsimata alternatiivsed lahendused (vt Ringkonnakohtu määrus p 7). Ringkonnakohus

ei pidanud aga vastavat argumenti piisavaks kaebuse menetlusse võtmiseks. Eelnevast tulenevalt on

viidatud kohtuvaidlus asjakohane ka praeguses vaidluses ning seetõttu tuleks asja otsustamisel

aluseks võtta.

8.3. Veelgi arusaamatum on kaebaja esitatud väide, millest tuleneb, et KMH programmi nõutele

vastavaks tunnistamine tähendab igal juhul seda, et haldusmenetlus lõppeb keskkonnaloa

väljastamisega. Keskkonnaamet selgitab, et haldusmenetluse tulemusena võib selguda, et

kaevandamisluba antud juhul anda pole võimalik, kusjuures võib selleks aluse anda just läbiviidav

KMH. Sellest omakorda järeldub automaatselt, et KMH programmi nõuetele vastavaks tunnistamine

ei too vältimatult kaasa kaebaja õigusi rikkuvat haldusakti, nagu seda nõuab HKMS § 45 lg 3.

Sarnaseid põhimõtteid väljendasid kohtud ka haldusasjas 3-18-1762 (vt halduskohtu määrus p 5 ja

ringkonnakohtu määrus p 7).

Kokkuvõttes palub vastustaja kohtult jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel kaebus läbi

vaatamata.

9. 12.08.2021 seisukohas vaidleb kaebaja vastu kolmanda isiku menetluskulude summa 1904 eurot

suuruse põhjendatusele. Kaebaja hinnangul ei ületa kolmanda isiku põhjendatud menetluskulude

summa 900 eurot. Seda põhjusel, et kolmanda isiku mõlemad seisukohad, st 17.06.2021 ja 09.08.2021

põhinevad peamiselt ühel ja samal Tallinna Ringkonnakohtu lahendil, st Tallinna Ringkonnakohtu

11.03.2019 määrusel asjas nr 3-18-1762.

Samuti, kolmanda isiku 17.06.2021 seisukoha pikkus on vaid 3 lehte ja 09.08.2021 seisukoht 6 lehte,

milline asjaolu samuti kinnitab kolmanda isiku menetluskulude suuruse põhjendamatust. Seega, kui

kohus peab põhjendatuks kaebus läbi vaatamata jätta ja mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja

menetluskulud, palume HKMS § 109 lg 6 alusel vähendada kolmanda isiku kasuks väljamõistetavate

menetluskulude summat nii, et nende summa ei ületa 900 eurot.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et vaidlustatud Keskkonnaameti 22.03.2021 kirjas nr 6-

3/21/2740-5 sisalduv otsustus tunnistada Härgla lubjakivikarjääri rajamise ja töötamisega kaasneva

keskkonnamõju hindamise programm nõuetele vastavaks on menetlustoiming, mille vaidlustamise

õigus on määratletud HKMS § 45 lg 3. Samuti taotleb kaebaja kohustada Keskkonnaametit uuesti

otsustama Härgla lubjakivikarjääri rajamise ja töötamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise

programmi nõuetele vastavuse üle ehk kaebaja taotleb kohustada vastustajat menetlustoimingu uuesti

sooritamiseks.

11. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on kohtusse pöördunud, tuginedes keskkonnaorganisatsiooni

kaebeõigusele, mis tuleneb KeÜS § 30 lg-st 2. Riigikohus on oma 11.10.2018 lahendis nr 3-17-2132

selgitanud, et kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb

tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda

juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused.

12. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga ja leiab, et käesoleval juhul on kaebus esitatud

ennatlikult ning kaevandamise loamenetluse toiming - keskkonnamõju hindamise programmi

nõuetele vastavaks tunnistamine - eraldiseisvalt vaidlustatav ei ole (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 45 lg 3). Kohus on seisukohal, et ei kohus ega keegi teine ei tohiks sekkuda

haldusmenetlusse ja asuda keelama menetlustoimingute tegemist ega võtta haldusorgani eest

seisukohta, millise lõppotsuse ta peaks tegema. Õigus haldusmenetlust õiguspäraselt kujundada, läbi

viia ja selle alusel otsust langetada on seadusega antud haldusorganile. Kohus teostab haldusorgani

tegevuse järelkontrolli.

13. Keskkonnamõju hindamise programmi nõuetele vastavaks tunnistamine on menetlustoiming,

mitte haldusakt. Seega ei ole sellel haldusakti kehtivuse õiguslikke tagajärgi (haldusmenetluse

seaduse § 60 lg 2). Sellest tulenevalt saab programmi väidetava ebapiisavuse väite (so alternatiivide

puudumine) ja juhtiva eksperdi väidetava erapoolikuse ja mitte objektiivsuse väite esitada

kaevandamisluba vaidlustades. Kaevandamisloa andmise eelduseks on see, et KMH seda võimaldab

ehk enne kaevandusloa andmist tuleb KMH läbi viia. KMH menetluse tulemuseks võib olla ka see,

et kaevandamisluba anda ei tohi. Ainuüksi KMH programmi piisavaks lugemine KMH koostamiseks

haldusorgani poolt ei anna kohtu hinnangul usutavat alust väita, et loamenetluse lõpptulemusena

antakse kaebaja õigusi rikkuv haldusakt (HKMS § 45 lg 3 menetlustoimingu vaidlustamise eeldus).

Kaebusest ei nähtu ka, kuidas KMH programmi nõuetele vastavaks tunnistamine rikub kaebaja

mittemenetluslikke õigusi, sõltumata lõplikust haldusaktist (HKMS § 45 lg 3 kohaldamise eeldus).

Kohus märgib täiendavalt, et KMH programmi on võimalik edasises menetluses vajadusel täiendada,

mh alternatiivide uurimise osas, lähtuvalt menetluses selguvatest asjaoludest.

Kohus leiab, et nii kolmas isik kui vastustaja viitavad asjakohaselt Tallinna Ringkonnakohtu

11.03.2019 määrusele nr 3-18-1762, kus kohus märkis, et täiendavalt hinnatakse keskkonnamõju

hindamise aruande asjakohasust ka veel loa andmise menetluses. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et

eeltoodud põhjustel ongi keskkonnamõju hindamise programmi üle kohtumenetluse läbiviimine

ennatlik. Kohus nõustub eeltoodud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga ning leiab, et sama

seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas. Asjaolu, et kaebajaks on käesoleval juhul

keskkonnaorganisatsioon eeltoodut ei muuda. Nagu Riigikohus oma lahendis nr 3-17-2132 selgitas,

siis peavad ka keskkonnaorganisatsiooni poolt menetlustoimingu vaidlustamiseks olema täidetud

menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. Käesoleval juhul see nii ei ole.

14. Eeltoodut ei lükka ümber ka kaebaja viide Riigikohtu 28.02.2007 lahendile nr 3-3-1-86-06. Kohus

märgib, et esiteks on vastav lahend tehtud eelmise halduskohtumenetluse seadustiku kehtivuse ajal,

mis ei sätestanud menetlustoimingu vaidlustamisele selliseid piiranguid nagu praegu kehtiva HKMS-

i § 45 lg 3. Teiseks tulenevad ka viidatud lahendist selged põhimõtted, millal saab erandkorras

menetlustoimingut vaidlustada. Nimelt selgitas Riigikohus, et: „Menetlustoimingu või lõplikule

haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist

on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise

õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes

hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul,

kui

menetlustoiming

rikub

menetlusosalise

subjektiivseid

õigusi

sõltumata

menetluse

lõpptulemusest. Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium korranud 18. juuni 2003. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-53-03 (p 18). Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on

käsitletavad eelnimetatud tähenduses oluliste menetlusvigadena. Kolleegium märgib, et menetlusvea

olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni

eripärast.“

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole menetlustoimingu vaidlustamise eeldused täidetud, kuna nagu

kohus juba ülal märkis, siis KMH programmi piisavaks lugemine KMH koostamiseks ei saa rikkuda

kaebaja mittemenetluslikke õigusi sõltumata lõplikust haldusaktist. Kaebaja ei ole ka muid tema

võimalikult rikutavaid mittemenetluslikke õigusi ka ära näidanud.

Samuti ei ole ilmselge, et kaebaja poolt väidetavad rikkumised (võimalike alternatiivide puudulik

käsitlemine (vastav väidetav viga on võimalik ka menetluses kõrvaldada) ja juhtiveksperdi väidetav

erapoolikus (milline väide vajab tõendamist)) toovad kaasa tingimata õigusvastase haldusakti

andmise.

Kohus märgib, et vastustaja on alternatiivide käsitlemisel õigustatult viidanud asjaolule, et

alternatiivide osas on võimalik nende täiendav käsitlemine ja lisamine KMH teostamise käigus -

järelikult puudub kohtul võimalus asuda seisukohale, et KMH programmis kirjapandu viib

paratamatult õigusvastase haldusakti andmiseni.

Teiseks peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja väide, et KMH-d peab läbi viima ekspert, kellel

puuduvad igasugused majanduslikud seosed kolmanda isikuga ning vaid see tagab, et keskkonnamõju

hindamine näib ja ka tegelikult on objektiivne ja erapooletu ei tugine seadusel. Sellist piirangut

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS) ette ei näe. Asjaolu, et

kolmas isik on Inseneribüroo Steiger OÜ pikaajaliseks kliendiks ei tähenda veel seda, et rikutud oleks

KeHJS § 14 lg 5. Kohus märgib, et vastav KeHJS § 14 lg 5 asub õigusnormis, milles kirjeldatakse

nõudeid juhteksperdile ja vastav lõige räägib juhteksperdi kohustusest olla kavandatava tegevuse

keskkonnamõju hindamisel erapooletud ja objektiivsed, mitte ei loetle juhteksperdi taandamise

aluseid.

Kohus möönab, et asjaolu, et juhteksperdiks on määratud isik, kes on keskkonnamõju hindamise

tellinud firmaga ärilistes suhetes oleva firma juhatuse liige ja osanik (s.o. firma tegevusest kasusaaja),

võib tekitada ka kahtluseid tema võimaliku erapooletuse ja objektiivsuse osas. Samas ei ole

seadusandja selgesõnaliselt keelanud sellise isiku määramist juhteksperdiks (välistavad asjaolud),

vaid on pannud hoopis vastavale isikule (juhteksperdile) kohustuse olla KMH teostamisel muuhulgas

objektiivne ja erapooletu. Kohus möönab, et selline õiguslik regulatsioon võib tekitada teatud

kahtlusi, kuid kohtul ei ole võimalik kehtivaid seadusi ise suvaliselt tõlgendada või veelgi enam

langetada sellega otseselt vastuolus olevaid otsustusi konkreetsetes kohtuasjades. Ka ei anna antud

juhul kehtiv regulatsioon kohtu esialgsel hinnangul alust selle põhiseaduspärasuse kahtluse alla

seadmiseks.

Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et osaliselt on põhjendatud ka vastustaja väited, et arvestades, et

Eesti Vabariigis pakub vastavat teenust loetud hulk isikuid, kellel on vastav litsents siis tekiks

absurdne olukord, et arendaja ei saa mitu korda ühelt ja samalt isikult teenust (KMH hindamist) tellida

(Keskkonnaministeeriumi kodulehelt nähtub, et vastav litsents on 03.05.2021 seisuga 18 isikul – vt

https://old.envir.ee/et/kmh-litsentsikomisjon). Kohus nõustub vastustajaga, et eksperdi erapooletust

ei ole võimalik hinnata üksnes keskkonnamõju hindamise programmi nõuetele vastavuse kinnitamise

otsuse pinnalt. Selliseid järeldusi on võimalik teha üksnes eksperdi poolt koostatud KMH-d ennast

sisuliselt hinnates ja seejuures on sellisel juhul kaebaja kohustus ära tõendada, et ekspert ei ole

koostanud KMH-d erapooletult ja objektiivselt – selleks tuleks tellida samale alale teiselt vastavat

litsentsi omavalt eksperdilt KMH või kohtulik ekspertiis. Kõiki vastavaid asjaolusid on võimalik

hinnata ka lõpliku haldusakti õiguspärasuse hindamisel juhul kui see üldse antakse. Seega puudub

kohtul põhimõtteliselt, lihtsalt kaebaja tulevikku suunatud kahtlustuse alusel, võimalus asuda

seisukohale, et KMH viiakse seetõttu kindlasti läbi erapoolikult ja ebaobjektiivselt ehk kohtul puudub

siinkohal alus menetlustoimingu vaidlustamiseks kaebeõiguse tunnistamiseks.

Kaebaja väide sellest, et keskkonnaasjades ei ole kohaldatav HMS § 58 ei ole sisuliselt õige, ei muuda

eeltoodut ega puutu kaebeõiguse küsimusse. Kohus selgitab, et lõpliku haldusakti õiguspärasuse

hindamisel tuleb kohtul võtta seisukoht kaebaja poolt väidetavate menetluslike rikkumiste osas, kuid

see ei tähenda veel, et HMS § 58 ei ole keskkonnaasjades üldse kohaldatav või see tähendaks seda,

et keskkonnaasjades oleks võimalik piiramatult vaidlustada kõiki menetlustoiminguid. Selliseid

järeldusi kaebaja poolt viidatud kohtupraktikast kuidagi teha ei saa. Vastupidi, iga vaidlusi tekitava

asja puhul tuleb vajadusel eraldi hinnata, kas haldusmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt ning juhul

kui esines haldusmenetluses menetluslikke rikkumisi, siis kas need olid sedavõrd olulised, et võisid

kaasa tuua õigusvastase haldusakti andmise.

Kõike eeltoodut arvestades tuleb kaebus jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1

alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

15. HKMS §108 lg 4 sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi

vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti.

15.1. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad tema menetluskulud tema

enda kanda.

15.2. Kolmas isik taotleb menetluskulude hüvitamist vastavalt kohtule esitatud menetluskulude

nimekirjale kokku summas 1586,67 (ilma käibemaksuta) (koos käibemaksuga 1904 eurot). Kolmas

isik on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud käibemaksu tagasi arvestada ja seetõttu palub

kolmanda isiku menetluskulude rahalise suuruse määrata kindlaks ilma käibemaksuta.

Kaebuse esitaja leiab, et kolmanda isiku menetluskulud on põhjendatud üksnes osaliselt ning palub

menetluskulusid nende välja mõistmisel vähendada 900 eurole.

Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et kolmanda isiku menetluskulud on põhjendatud üksnes osaliselt

ja neid tuleb vähendada. Kaebuse esitaja on põhjendatult välja toonud, et kolmanda isiku mõlemad

seisukohad, st 17.06.2021 ja 09.08.2021 põhinevad peamiselt ühel ja samal Tallinna Ringkonnakohtu

11.03.2019 määrusel asjas nr 3-18-1762. Kolmanda isiku 17.06.2021 seisukoha pikkus on vaid 3

lehte (sisuline vastus 1 lk) ja 09.08.2021 seisukoht 6 lehte (sisuline vastus 4 lehte), millest tulenevalt

nõustub kohus kaebajaga selles, et nende koostamisele kulutatud aeg 2 h ja 6 h 30 minutit ei ole

tervikuna põhjendatud ning neid tuleb vähendada.

Kohus leiab, et põhjendatud menetluskuluks on arvestades kaebuse sisu ja asja keerukust sj seda, et

hetkel on sisulise vastuse esitanud kolmas isik üksnes kaebeõiguse küsimuses ning täiendava vastuse

esitamine ei olnud kohustuslik, on kokku 900 eurot (ilma käibemaksuta), mis tuleb kaebajalt

kolmanda isiku kasuks välja mõista.

15.3. Kolmas isik palus kohtul kaebajat kohustada tasuma viivist väljamõistetavatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras arvates lahendi jõustumisest.

HKMS ei näe ette VÕS 113 lg 1 kohaldamist, millest tulenevalt jätab kohus kolmanda isiku vastava

taotluse rahuldamata.

Küll aga peab kohus vajalikuks määrata kindlaks, et kaebuse esitajal tuleb menetluskulud summas

900 eurot tasuda kolmanda isiku arveldusarvele hiljemalt 30 päeva jooksul arvates käesoleva määruse

jõustumisest.

16. Tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p-st 2 tasutud riigilõiv käesolevas asjas tagastamisele ei kuulu.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik