2-20-8075/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-8075

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2021, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Sirje Kuke hagi Annelii Ehte vastu kinnisasja omandi

üleandmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. juuni 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Annelii Ehte apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

30 000 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

28. september 2021

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja)

Sirje

Kukk

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Grete

Kirsimaa

Kostja

(apellant)

Annelii

Ehte

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 7. juuni 2021. a otsus.

2(10)

2. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud Sirje Kuke kanda.

5. Tühistada otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 3. juuni 2020. a määrusega

käesolevas asjas rakendatud hagi tagamise abinõu.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Sirje Kukk (hageja) esitas 3. juunil 2020 Tartu Maakohtule hagi Annelii Ehte

(kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja kohustuse anda hagejale üle Põlva maakonnas

XXXXXXXX vallas XXXXXX külas asuva X kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr

XXXXXX; X kinnistu) omand ning asendada kostja nõusolek kinnisasja omandi

üleandmiseks kohtuotsusega, mille alusel kustutada kostja kinnistusraamatust kinnistu

omanikuna ja kanda uue omanikuna sisse hageja.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulus X kinnistu hageja ja tema abikaasa M.K.

ühisomandisse. Hageja ja M.K. tegid vastastikuse testamendi, millega määrasid, et pärast

mõlema surma jäävad nendele kuuluvad kinnisasjad nende laste Annelii Ehte (kostja) ja

Hannu Kuke lastele. M.K. suri XXXX. Pärast M.K. surma sai hageja X kinnistu

ainuomanikuks.

Kuigi perekonnasiseselt oli kokku lepitud, et X kinnistu pärandatakse pärast hageja surma

lastelastele, nõustus hageja kinkima X kinnistu kostjale. 1. augustil 2017 sõlmitud

notariaalse kinkelepinguga kinkis hageja X kinnistu kostjale. Kinkelepingu järgi on hagejal

kui kinkijal on õigus kasutada elamiseks tasuta ja tähtajatult kinnistul asuvat vanemat

elumaja koos vanema kõrvalhoone kasutamise õigusega ja saada kinnistult küttepuid

omaks otstarbeks kasutamiseks. Juhul kui kingisaaja teeb kinkijale takistusi nimetatud

õiguste teostamisel, loetakse seda kinkija suhtes jämedaks tänamatuseks, mis annab

kinkijale õiguse kinkelepingust taganemiseks. Kinkelepingu alusel läks kinnistu omand

hagejalt kostjale üle.

3(10)

Pärast kinnisasja omanikuks saamist kaotas kostja igasuguse huvi hageja kui oma ema

hakkamasaamise osas. Hagejal oli küll võimalik kasutada kinnistul olevat vana elumaja,

kuid kostja ei võimaldanud hagejale näiteks enam puhast joogivett, ei lubanud hagejal

enese pesemiseks kasutada enam saunaruume. Pärast seda, kui kostja ei aidanud enam

mingil määral hageja heaolu eest hoolitseda, võttis hageja eest hoolitsemise täielikult enda

peale hageja poeg H.K.. Poeg viib ja toob hagejat kinnisasjale, aitab teha põllutöid söögi

kasvatamiseks, teeb vajalikud hooldustööd elamu säilimise tagamiseks, aitab emal teha

küttepuid jne. Alates 2019. a algusest hakkas kostja tegema takistusi ka hageja teise lapse,

H.K. kinnistu kasutamisele. Kostja tegevus päädis hagiavalduse esitamisega H.K. vastu

nõudega keelata H.K.l X kinnistu kasutamine (tsiviilasi nr 2-20-4490). Kostja nõudmine

hagejale keelata tema poja viibimine X kinnistul tähendab hagejale abist ja hooldusest

loobumist, milleta aga ei tule hageja iseseisvalt kinnistul toime. Sellise nõudmise ja

hagiavalduse esitamine kostja poolt on käsitletav jämeda tänamatusena kinkija ning tema

lähedaste vastu.

Kostja on kingisaajana kuritarvitanud tema vastu üles näidatud usaldust, kuna kinkelepingu

sõlmimise eelselt lepiti kokku, et hageja ise ning hageja lähedased saavad kinnistut

kasutada ning kostja kinnitas, et tema selleks takistusi ei tee. Hageja tervis on viimastel

aastatel oluliselt halvenenud. Hagejal on tekkinud tasakaaluhäired, süvenenud on

pearinglus, mille tõttu on esinenud ka kukkumisi. Hageja leiab, et tervise halvenemise

põhjuseks on kostja eelkirjeldatud käitumine.

5. mail 2020 esitas hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p-le 1 ja § 268 lg-le 1 tuginedes

kostjale avalduse kinkelepingust taganemiseks. Kostja sai lepingust taganemise avalduse

kätte 8. mail 2020 ning teatas 13. mail 2020, et keeldub kinnisasja hagejale tagastamast,

kuna leiab, et kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud.

Seonduvalt kostja vastuväidetega lisab hageja, et ei nõustu seisukohaga, nagu ta oleks

taganemisavalduse esitanud pärast VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud üheaastase tähtaja

möödumist. Hagejat ajendas lõplikult kinkelepingust taganema kostja poolt H.K. vastu

kohtusse pöördumine 2020. a märtsis. Hageja tegi taganemisavalduse 2020. a mais ega ole

seega taganemise õigust kaotanud.

2. Maakohus rahuldas 3. juuni 2020. a määrusega hagiavalduses esitatud hagi

tagamise taotluse, otsustades arestida X kinnistu ning teha kinnistusraamatu registriossa nr

XXXXXX käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärge hageja kasuks. Keelumärge kanti

kinnistusraamatusse 5. juunil 2020.

3. Kostja vaidleb hagile vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

Kostja leiab, et kinkelepingust taganemise eeldused ei ole täidetud, mistõttu ei ole ka

kinnistu omandi üleandmiseks kohustamise nõue põhjendatud. Kostja ei ole mistahes viisil

takistanud hagejal kinnistu kasutamist. Samuti ei ole kostja teinud takistusi H.K.l kinnistul

viibimiseks (teda kinnistult ära ajanud, füüsiliselt keelanud kinnistule tulla vms). Kostja on

pöördunud H.K. vastu hagiavaldusega kohtusse. Kostja soovib, et kohus keelaks H.K.l X

kinnistu senise õigusvastase kasutuse. Kostja esitas hagi põhjusel, et H.K. on asunud X

kinnistut kasutama nagu iseenda omandit. H.K. viibib kinnistul sageli ning vahel mitu

nädalat korraga, kutsub sinna külalisi ja peab tähtpäevi. H.K. teeb kinnistult enda tarbeks

küttepuid, mida viiakse kinnistult ära. Vaid mõnel üksikul korral on H.K. viibinud

4(10)

kinnistul koos hagejaga, mistõttu on ilmne, et H.K. ei kasuta kinnistut hageja hooldamiseks

või tema külastamiseks, vaid ta kasutab kinnistut nagu iseenda suvilat. Kostja on austanud

kõiki kinkelepingus sisalduvaid pooltevahelisi kokkuleppeid.

Taganemisavalduses on hageja esitanud taganemise alusena vaid asjaolu, et kostja on H.K.

vastu kohtusse pöördunud. Käesoleva kohtumenetluse käigus on hageja oma lepingust

taganemise aluseid võrreldes taganemisavalduses tooduga laiendanud ja toonud taganemise

alusena muu hulgas välja selle, et kostja on palunud H.K.l kinnistut mitte kasutada. Juhul

kui hageja kinkelepingust taganemise alusena sellele asjaolule tugineb, siis on

taganemisavaldus esitatud VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud üheaastast tähtaega ületades. Kostja

pöördus H.K. poole kinnistu kasutamise lõpetamise palvega juba 4 aprillil 2019,

taganemisavalduse esitas hageja aga alles 5. mail 2020. Kuna hageja ja H.K. elavad perena

koos, on ilmne, et hageja pidi väidetavast tänamatuse alusest teada saama samuti hiljemalt

4. aprillil 2019.

Kinkelepingus leppisid pooled kokku võlaõiguslikus tasuta kasutamise õiguses ning

tegemist ei ole hageja isikliku kasutusõigusega asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 mõttes.

Võlaõigusliku tasuta kasutamise lepingu puhul näeb VÕS § 392 lg 2 ette, et kasutaja ei või

anda eseme kasutamist üle kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta. Hagejal

ei ole seega õigust anda kostja nõusolekuta kinnistu kasutusõigust üle H.K.le.

Tõendamata on hageja väiteid selle kohta, et kostja on oma tegudega põhjustanud hageja

terviseseisundi halvenemise. Kostjale teadaolevalt on hagejal olnud terviseprobleeme juba

aastaid.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 7. juuni 2021. a otsusega hagi. Kohus luges tuvastatuks kostja

kohustuse anda hagejale üle X kinnistu omand ja kostja kohustuse anda nõusolek tema

kustutamiseks kinnistusraamatust X kinnistu omanikuna ning hageja kandmiseks

kinnistusraamatusse kinnistu uue omanikuna. Kohus asendas kostja nõusoleku tema

kustutamiseks kinnistusraamatust X kinnistu omanikuna ja hageja kandmiseks

kinnistusraamatusse kinnistu uue omanikuna. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3749 eurot koos kohustusega

tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Maakohus tegi kindlaks järgmised asjas tähtsust omavad vaidlustamata asjaolud:

▪ Hagejal on kaks täisealist last: kostja ja H.K.. Hageja oli abielus M.K., kes suri

XXXX;

▪ 1. augustil 2017 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud kinkelepingu,

millega hageja kinkis kostjale X kinnistu, 10. augustil 2017 kanti kostja

kinnistusraamatusse X kinnistu omanikuna;

▪ 5. mail 2020 tegi hageja kostjale notariaalselt tõestatud avalduse kinkelepingust

taganemiseks, kostja sai taganemisavalduse kätte 8. mail 2020.

Hageja heidab taganemisavalduses kostjale ette seda, et kostja on asunud hagejale

lähedasel isikul, H.K.l X kinnistul viibimist ja selle kasutamist keelama. Lõplikult ajendas

hagejat kinkelepingust taganema see, et kostja pöördus kohtusse hagiga H.K. vastu X

5(10)

kinnistul viibimise ja selle kasutamise keelamiseks. Kohus leidis, et kostja kui kingisaaja

poolt hagejale lähedase isiku (poja) vastu kingitud kinnistu kasutamise ja seal viibimise

keelamise hagiga kohtusse pöördumist saab käsitleda jämeda tänamatusena hageja kui

kinkija vastu, mis VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 järgi annab kinkijale õiguse kinkelepingust

taganeda.

Hageja eesmärk kostjaga kinkelepingu sõlmimisel oli see, et anda kostjale juba enne surma

ja vara pärimist üle X kinnistu omand, säilitades sealjuures õiguse, et tema ise ja ka tema

lähedased perekonnaliikmed, sh H.K., saavad hageja eluajal kinnistul asuvat vanemat

elumaja ja kõrvalhoonet edasi kasutada ning hageja saab kinnistult oma tarbeks küttepuid.

Kinkelepingu p-des 4.1 ja 4.2 leppisid pooled kostja kui kingisaaja koormisena (VÕS §

265 lg 1) ette vastavad hageja õigused. Kuna hageja kasuks ei ole seatud kinnistule

isiklikku kasutusõigust, ei saa hageja seaduse järgi enda perekonnaliikmete majutamist

tema kasutuses olevas vanemas elamus nõuda. Samas ei ole hageja oma vanuse ja

tervisliku seisundi tõttu võimeline iseseisvalt X kinnistule minema ega seda kasutama.

Viimastel aastatel on hagejal aidanud X kinnistule minna ja kinnistut kasutada ning sealt

küttepuid teha temaga koos elav H.K..

Tütrega (kostjaga) hageja viimastel aastatel praktiliselt ei suhtle. Poolte suhtlemine on

piirdunud napi sõnumivahetusega ja kostja hagejat X kinnistul ei aita. Juhul kui kohus

kostja poolt H.K. vastu esitatud hagi rahuldab, siis ei tohi H.K. enam X kinnistul viibida

ega seda kasutada. Sellisel juhul ei saa ka hageja ise enam kinkelepingus kokku lepitud

õigusi teostada, st ei saa kinnistul viibida ega sealt oma tarbeks küttepuid teha. Sellisel

juhul jääb hageja kinkelepinguga soovitud eesmärk saavutamata. Kuigi kostja poolt H.K.

vastu hagi esitamist ei saa objektiivselt lugeda õigusvastaseks, siis kõiki asjaolusid arvesse

võttes saab seda hageja kui kinkija subjektiivsest hinnangust lähtuvalt lugeda jämedaks

tänamatuseks tema kui kinkija vastu.

Kostja esitas kohtusse H.K. vastu hagi 23. märtsil 2020. a. Hageja taganes kinkelepingust

5. mail 2020. Seega ei olnud taganemiseavalduse tegemise ajaks VÕS § 270 lg-s 1

sätestatud üheaastane taganemise õigust lõpetav tähtaeg möödunud.

Seega on hageja poolt kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganemise eeldused täidetud ja

taganemine on kehtiv. Kuna hageja on kinkelepingust kehtivalt taganenud, siis

VÕS § 1028 lg 1 alusel on tal õigust kostjalt kui kingisaajalt tagasi nõuda kinkelepingu

alusel üleantu, s.o X kinnistu omand, ja kostjal on kohustus anda kinnistu omandi hagejale

üleandmiseks vajalikud tahteavaldused, mis tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5

kohaselt on võimalik asendada kohtuotsusega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub 5. juulil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada

ja teha uus otsus, millega jätta hageja hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik

menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning

saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja märgib esmalt, et jääb kõigi menetluses varem esitatud seisukohtade juurde ning

palub need lugeda ka apellatsioonkaebuse osaks.

6(10)

Lisaks piirdus maakohus kostja arvates väidetava jämeda tänamatuse tuvastamisega seotud

asjaolude hindamisel valdavalt ja ebaproportsionaalselt hageja ning H.K. kriitikavaba

tsiteerimisega ning rajas otsuse põhjendused vaid hageja esitatud tõenditele, mis viis ka

ebaõigete ja põhjendamatute järelduste ja õiguslike hinnanguteni.

Maakohus eiras seejuures asjaolu, et hageja elab koos H.K.ga Tallinnas ja X kinnistu pole

tema alaline elukoht. Kinnistu ei olnud pikka aega hageja alaline elukoht ka enne M.K.

(hageja abikaasa ja kostja isa) surma XXXX, mistõttu viibis hageja seal valdavalt vaid

lühiajaliselt külastuste vormis. Kuna hageja elab Tallinnas koos H.K.ga, siis tagabki

viimne hageja kohaletoimetamise oma elukohast X kinnistule ning viibib seal koos temaga.

See fakt ei saa aga sisustada kostja väidetavat jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 ja § 268

lg 1 mõttes.

Hageja külastab kinnistut ja viibib seal lühiajaliselt 3-4 korda aastas, mistõttu ei ole

objektiivsed ja õiged tema väited ning kohtu järeldused, et kingisaaja on tekitanud oma

tegevusega talle probleeme elukondlike vajaduste tagamisel ja elukorralduslikus mõttes.

Teadaolevate asjaolude alusel on ilmne, et H.K. viibib valdavas osas kinnistul mitte hageja

elukondlike vajaduste korraldamiseks ja tagamiseks vaid isiklikes huvides ja eesmärkidel.

Kostja ei ole teinud H.K.le kinnistu kasutamisel mingisuguseid takistusi (nagu väidab

hageja). H.K. on kujundanud olukorra, kus kinnistu kasutamine peaks sisuliselt toimuma

tema poolt soovitud tingimustel nii nädalalõppude veetmiseks, puhkusteks, külaliste

vastuvõtuks ning isiklikuks tarbeks ja vajadusteks toimuvas metsaraieks. Kostja on koos

oma abikaasaga ehitanud kinnistule 2007. aastal elamu kasutamiseks oma perekonna

huvides ning ei ole ka seeläbi teinud hagejale mingeid takistusi vanemate hoonete

kasutamiseks (järelikult tekib maakohtu otsuse jõustumisel lisaks eeltoodule olukord, kus

kostja perekond jääb ilma talle kuuluvast omandist kõnesolevale elamule).

Hageja pole ülalviidatud asjaolusid ümber lükanud ning kohus on jätnud need asja

lahendamisel täielikult tähelepanuta. Hageja poolt välja toodud asjaolud ei ole piisavad

sisustamaks kingisaaja "jämedat tänamatust" VÕS § 267 p 1 ja kohtupraktika mõttes.

Kui hageja soovis määratleda kinkelepingu kaudu ka kolmanda isiku huvides teostatavaid

poolte õigusi ja kohustusi, siis oleks pidanud need selgesõnaliselt kajastuma poolte vahel

sõlmitud kinkelepingus. Sisuliselt on aga hageja asunud neid määratlema tagantjärgi ning

kohus on seda ekslikult lubatavaks pidanud.

Kohus jõudis materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid ebaõigesti hinnates

põhjendamatu järelduseni, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud.

Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 270 lg-t 1, leides, et hageja taganemisavaldus esitati

tähtaegselt ja taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Kostja esitas juba 4. aprillil

2019 H.K.le palve (isiklikes huvides) kinnistu kasutamise lõpetamiseks. Kuna hageja ja

H.K. elavad koos, on ilmne, et samal päeval sai kostja pöördumisest teada ka hageja.

Samuti on selge, et kostja pöördumine sai mõlemale teatavaks nende ühise esindaja kaudu.

Samuti jõudis kohus materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid ebaõigesti hinnates

järelduseni, et kostjaga sõlmitud kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused on

täidetud. H.K. on kasutanud kostjale kuuluvat X kinnistut täielikult oma suva järgi ning

kostja õigustega arvestamata. Kohtu seisukohad ja järeldused on vastuolulised küsimuses,

kas oma õiguste kaitseks kohtu poole pöördumine on käsitletav jämeda tänamatusena

7(10)

kostja poolt. Kostja hinnangul on temal kui kinnistu omanikul õigus paluda kohtul hinnata

seda, kas H.K. tegevus on õiguspärane. Kohus asus meelevaldselt tõlgendama

kinkelepingu p-s 4.1 kokkulepitut. Sellest punktist ei tulene hageja perekonnaliikmetele

kinnistu kasutamise õigust. Samuti ei ole lepingus kokku lepitud kostja isiklikus

kasutusõiguses AÕS § 227 lg 1 mõttes.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Kohus on analüüsinud kõiki tõendeid kogumis, kohtuotsuses käsitlenud kõiki asjakohaseid

tõendeid ja faktiväiteid ning teinud oma siseveendumusele tuginedes õiguspärase ning

õiglase lahendi. Otsusest on jälgitav kohtu poolne tõendite analüüs ning kohus on

selgitanud, miks ta sellistele järeldustele jõudis. Kostja mittenõustumine maakohtu otsuse

resolutsiooni ning põhjendustega ei muuda kohtu otsust ebaõigeks või norme rikkuvaks.

Kuna käesolevas asjas ei ole nõuet H.K. kinnistu kasutamise üle, ei pidanud kohus andma

hinnangut tõenditele, mis käsitlesid kinnistu väidetavat kasutamist H.K. isiklikes huvides.

Asjaolud, et hageja elab koos H.K.ga Tallinnas ja X kinnistu pole tema alaline elukoht, ei

ole vaidluse all, kuid hagejale jääb arusaamatuks, mil moel võiks need faktid mõjutada asja

lahendust. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas omab tähtsust asjaolu, et kinnistu ei olnud

pikka aega hageja alaline elukoht ka enne abikaasa M.K. surma, mistõttu viibis hageja seal

valdavalt vaid lühiajaliselt külastuse vormis.

Tähtsust ei ole ka kostja väitel, et H.K. viibib kinnistul isiklikes huvides ja eesmärkidel.

Hageja ei ole väitnud, et H.K. kinnistut ei kasuta. Hageja on kirjeldanud, et H.K. kasutab

kinnistut tema palvel ja tema eest hoolitsemiseks ning see on täiesti elementaarne, et võib

ette tulla olukordi, kus seda peab tegema H.K. üksinda (nt eluhoone kütte sisse panemine

enne hageja kinnistule minemist, küttepuude tegemine hageja tarbeks jne). Hageja on

menetluses põhjalikult käsitlenud neid toiminguid, mida H.K. tema jaoks teeb, et hagejal

oleks võimalik kinnistut kasutada. Ükski kostja poolt välja toodud fakt või tõend ei näita

seda, et H.K. kasutaks kinnistut vaid oma isiklikuks tarbeks, millise kuvandi kostja üritab

luua.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja koos abikaasaga ehitasid kinnistule 2007. a-l elamu oma

perekonna huvides ning ei ole teinud hagejale mingeid takistusi vanemate hoonete

kasutamiseks. Samas ei ole sellel asjaolul vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust.

Hageja leiab, et taganemisavaldus on esitatud tähtaegselt (VÕS § 270 lg 1) ja taganemise

formaalsed eeldused on täidetud. Hageja nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt ei

ole hageja kohtumenetluses kinkelepingust taganemise alusena esitanud selliseid uusi

asjaolusid, mida võiks käsitleda uue taganemisavaldusena.

Kostja väidab menetluses läbivalt, et H.K. on asunud raiuma X kinnistul ebamõistlikult

suures koguses puid. Ühelt poolt väidab kostja, et teda häirib fakt, et hageja kinnistult

küttepuid saab, teiselt pool ütleb aga, et takistusi ei tehta. Kostja selline positsioon on

vastuoluline ja arusaamatu. Kinkelepingus on kingisaajale antud õigus saada X kinnistult

oma tarbeks küttepuid. Kogustele piiranguid seatud ei ole.

8(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

8. Maakohus on õigesti leidnud, et hagis esitatud asjaoludel võiks hageja nõuded

kuuluda rahuldamisele VÕS § 268 lg 1 ja alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 lg 1,

§ 1032 lg 1 esimene lause) alusel nende koosmõjus. Kui kinkeleping on täidetud, võib

kinkija VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise

sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 270

lg 1 esimese lause järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast,

mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest.

9. Maakohus tuvastas mh järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:

▪ hageja oli abielus M.K., kes suri XXXX, ning kostja ja H.K. on hageja täisealised

lapsed;

▪ 1. augustil 2017 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud kinkelepingu,

millega hageja kinkis kostjale X kinnistu, 10. augustil 2017 kanti kostja

kinnistusraamatusse X kinnistu omanikuna;

▪ 5. mail 2020 tegi hageja kostjale avalduse kinkelepingust taganemiseks, kostja sai

taganemisavalduse kätte 8. mail 2020.

Nende asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab

need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel. Pooled ei vaidle lisaks ka selle üle, et kostja esitas 23. märtsil 2020. a H.K.

vastu hagi (tsiviilasi nr 2-20-4490), millega soovib keelata H.K.l X kinnistu kasutamise ja

kinnistul viibimise.

10. Hageja poolt tehtud taganemisavaldusest (tl-d 19–20) nähtuvalt võiks praegusel

juhul tegu olla taganemise VÕS § 267 p-s 1 nimetatud juhuga, st kingisaaja on oma

käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.

Selliselt on taganemisavaldust käsitlenud ka pooled ja maakohus. Jäme tänamatus

VÕS § 267 p 1 mõttes on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja

käitumises kinkija või tema lähedase vastu. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel

lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo

objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt ka Riigikohtu

22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 15 koos seal viidatud lahenditega).

11. Hageja peab jämedaks tänamatuseks kostja poolt tsiviilasjas nr 2-20-4490 hagi

esitamist H.K. vastu nõudega keelata H.K.l X kinnistu kasutamine ja kinnistul viibimine.

Seda kinnitas hageja esindaja ka 28. septembri 2021. a ringkonnakohtu istungil (tl 141

pöördel). Ringkonnakohus lisab, et muude taganemisavalduses esitatud asjaolude osas ei

oleks taganemisavaldus esitatud ka VÕS § 270 lg 1 kohase aastase tähtaja jooksul.

Seejuures on viidatud tähtaeg õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg, nagu pooled on

osades menetlusdokumentides ekslikult märkinud.

12. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb H.K.e lugeda küll hagejale lähedaseks inimeseks,

kuid H.K. vastu hagiga kohtusse pöördumisest ei saa iseenesest järeldada kostja kui

9(10)

kingisaaja jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 mõttes. Hagi esitamine ei ole kindlasti

(objektiivselt) õigusvastane, nagu on leidnud ka maakohus. Kostja soovi saada enda

väidetavalt rikutud õigustele kohtult kaitset ei saa kostjale mõistlikult ette heita. Pigem

vastupidi – etteheidetav võiks olla enda võimalike rikutud õiguste kaitsmine omavoli teel

(kinnistule pääsemist takistavate tõkete püstitamine, elamu lukkude vahetamine vms).

13. Maakohus on leidnud, et kõiki asjaolusid arvesse võttes saab H.K. vastu hagi

esitamist hageja kui kinkija subjektiivsest hinnangust lähtuvalt lugeda jämedaks

tänamatuseks tema kui kinkija vastu. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

13.1. Esiteks võib eeldada, et hageja ja kostja leppisid kõikides kinkega seotud olulistes

koormistes ja tingimustes (VÕS § 265) kokku notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud

kinkelepingus. Asja materjalidest ei nähtu vastupidist. Kinnistu kinkelepingust (tl-d 12–17)

ei tulene otseselt ega kaudselt, et kinnistul asuvat vanemat elumaja ning vanemat

kõrvalhoonet on õigus tasuta ja tähtajatult kasutada ka H.K.l või mõnel muul isikul (peale

hageja). Vaidlused selle üle, millistel tingimustel on H.K.l õigus X kinnistut kasutada

hageja abistamiseks ja tema elukondlike vajaduste tagamiseks, on võimalik lahendada

tsiviilasjas nr 2-20-4490.

13.2. Teiseks ei saa anda kinkija subjektiivsele hinnangule VÕS § 267 p 1 sisustamisel

sellist kaalu, nagu seda on käesolevas asjas teinud maakohus. Kinkelepingust taganemise

õigus ei saa sõltuda ainult kinkija subjektiivsest hinnangust kingisaaja käitumisele.

Vastupidine seisukoht oleks tsiviilkäibe kindluse seisukohalt ebamõistlik.

13.3. Lisaks on ringkonnakohtu hinnangul tõendamata hageja väited, mille kohaselt

hageja hakkamasaamine kostjat ei huvita ning kostja hagejat X kinnistul ei aita (mistõttu ei

tuleks hageja H.K. abita kinnistul toime). Nende asjaolude kohta on üldsõnalisi ütlusi

andnud ainult H.K. (tl 75 ja 75 pöördel). Asja materjalidest ei nähtu konkreetseid

juhtumeid, kus kostja ei oleks ema soovidele X kinnistu kasutamisel vastu tulnud. Hageja

ja kostja sõnumivahetuse väljavõttest (tl 67) ei ole võimalik kõnealuste asjaolude kohta

järeldusi teha. Samuti ei ole kinnitust leidnud hageja väited, et kostja ei võimalda hagejale

puhast joogivett ega saunaruumide kasutamist. J. Ehte ütlustest (tl 76) võib pigem

järeldada vastupidist.

14. Eelmärgitud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus,

millega jätta hagi tervikuna rahuldamata.

Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muudele

väidetele.

15. Kuna kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad nii maakohtu

menetluses kantud kui ka apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS

§ 162 lg 1 alusel hageja kanda.

16. Ringkonnakohus muudab maakohtu sisulist lahendit ning vastavalt sellele muutub

ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus hageja ja kostja vahel. Seetõttu juhindub

ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses kohtupraktikas

TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt

kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-

d 19–22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25).

10(10)

Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

17. Hagi rahuldamata jätmise korral tühistab kohus TsMS § 386 lg 4 järgi

kohtuotsusega hagi tagamise. Kohus saab tagamise tühistada ka siis, kui hagi tagamise on

otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kuna hagi jääb rahuldamata,

tuleb otsuse jõustumisel tühistada maakohtu 3. juuni 2020. a määrusega rakendatud hagi

tagamise abinõu.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest