2-13-830/129 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-830

Tsiviilasi

X kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. augusti 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X (isikukood XXXXXXXXXX)

Võlausaldajad:

Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline

esindaja Gerda Johanson

Tallinna

kohtutäitur

Elin

Vilippus

(registrikood

12016207)

Omaraha OÜ (registrikood 12045597), lepinguline

esindaja Andrus Post

Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (registrikood

10625474), lepinguline esindaja Kristjan Vahar

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde X 11. oktoobril 2021 esitatud dokumentaalne tõend (arvelduskonto

väljavõte).

2. Tühistada Harju Maakohtu 18. augusti 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-830 ning

teha asjas uus määrus, millega:

2.1. Rahuldada X kohustustest vabastamise taotlus.

2.2. Vabastada X 11. aprillil 2013 väljakuulutatud pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest.

2.3. Vabastada X usaldusisiku kohustustest.

2.4. Lõpetada X kohustustest vabastamise menetlus.

3. Rahuldada X määruskaebus.

4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Avaldada teade X kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

2 (8)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 11. aprilli 2013. a määrusega kuulutati välja X (võlgnik) pankrot.

20. novembri 2013. a määrusega lõpetas kohus võlgniku pankrotimenetluse ning algatas tema

suhtes kohustustest vabastamise menetluse ja kohustas usaldusisiku ülesandeid täitma

võlgnikku ennast. Võlgniku pankrotimenetluses jäi rahuldamata võlausaldajate Omaraha OÜ

nõue 1687,89 eurot, Swedbank AS-i nõue 14 446,68 eurot, kohtutäituri Elin Vilippus nõue

1485,82 eurot ja Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaseltsi nõue 263 eurot.

2. Harju Maakohus lõpetas 11. märtsi 2019. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse ja keeldus vabastamast võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. juuli 2019. a määrusega Harju Maakohtu 11. märtsi

2019. a määruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Harju Maakohus pikendas 26. märtsi 2020. a määrusega pankrotiseaduse (PankrS) § 175

lg 51 alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse tähtaega kuni 20. novembrini 2020.

5. Pärast täiendava tähtaja möödumist toimus 17. juunil 2021 võlgniku ärakuulamine. Lisaks

esitasid võlausaldajad oma seisukohad. Võlausaldajal Omaraha OÜ puudusid vastuväited

võlgniku kohustustest vabastamise osas. Talle on tasutud 322,71 eurot. Võlausaldaja Swedbank

AS palus jätta võlgnik kohustustest vabastamata, kuna võlgnik on eelistanud ühte võlausaldajat.

Samuti on võlgnik täitnud kolmandate isikute rahalisi kohustusi ja tasunud pankrotivälistele

võlausaldajatele. Võlausaldaja Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts leidis, et võlgnik

tuleks jätta kohustustest vabastamata, sest võlgnik ei ole teinud talle ühtegi makset.

Võlausaldaja kohtutäitur Elin Vilippus omapoolset seisukohta võlgniku kohustustest

vabastamise osas ei esitanud.

Esimese astme kohtu määrus

6. Harju Maakohus lõpetas 18. augusti 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus vabastamast võlgnikku pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest ning jättis menetluskulud võlgniku kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud

kohustust. Võlgnik sai töötasu vaid esimesel neljal kohustustest vabastamise menetluse aastal

ning tema töötasu oli igakuiselt muutlik. Võlgnik ei ole selgitanud ega esitanud tõendeid selle

kohta, mida ta on teinud lisatöö või püsiva ja tasuva töökoha otsimiseks, samuti ei ole ta esile

toonud asjaolu, mis takistas seda. Samuti on võlgnik eelistanud ühte võlausaldajat, tehes talle

väljamakseid kokku 322,71 eurot, kuid teistele mitte ühtegi makset. Lisaks on võlgnik tasunud

märkimisväärseid summasid pankrotivälistele võlausaldajatele ning täitnud kolmandate isikute

rahalisi kohustusi.

Võlgnik on rikkunud ka PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust, kuna on teinud

märkimisväärses suuruses makseid mööblipoodides ja ilusalongides. Võlgnik jättis kohtule

tõendid nimetatud kulutuste kohta esitamata ega ole selgitanud, milliste rahaliste vahendite

arvel ta maksed teostas. Võlgniku poole on korduvalt pöördutud saamaks informatsiooni

võlgniku töökoha, tasuvama töö leidmise, sissetuleku, vara ja võlausaldajatele tehtud

väljamaksete kohta, kuid võlgnik on esitanud kohtule nõutud dokumendid osaliselt ja

3 (8)

puudulikult ilma piisavate selgitusteta. Kuivõrd võlgnik on süüliselt rikkunud oma kohustusi,

sest ei ole usutavalt põhistanud kohustuste rikkumise vabandatavust ning asjas tõendamist

leidnud asjaoludest nähtuvalt on olnud vähemalt raskelt hooletu, siis esineb alus võlgniku

kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

7. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Määruskaebuse kohaselt puudus maakohtul alus määruse tegemiseks, sest võlgnik ei esitanud

PankrS § 175 lg-s 1 ja § 172 lg-s 4 ette nähtud taotlust ega aruannet. Kohus jättis ka

analüüsimata võlgniku kohustuste täitmise kuni 20. novembrini 2020. Samuti jättis kohus

tähelepanuta, et võlgnikul on neli alaealist last. Võlgnik ei pidanud tegema väljamakseid

võlausaldajatele, kuna tema tulu oli väiksem kui mittearestitav summa. Lisaks ei saanud

võlgnikult nõuda töö tegemist ja otsimist, sest võlgnik on olnud rase ja lapsehoolduspuhkusel

ning tal on kohustus hoolitseda oma laste eest. 2020. a märtsis algas ka koroonaviiruse

pandeemia, millest tingituna suurenes tööpuudus.

Täiendavalt ei ole võlgnik suuteline täitma usaldusisiku kohustusi, sest ta ei valda eesti keelt

ning tal puuduvad vajalikud oskused ja teadmised. Kohtul oleks tulnud endal rakendada

meetmeid usaldusisiku leidmiseks. Kohus on jätnud ka täitmata selgitamis- ja

järelevalvekohustuse. Peale selle ei ole võlgniku oskamatus pahatahtlikkus. Põhjendamatu on

nõuda tõendeid kulutuste kohta, mis toimusid rohkem kui aasta tagasi ning ettevõtjad ei olnud

ka nõus neid dokumente väljastama. Kohus oleks pidanud sellises olukorras hindama võlgniku

ärakuulamisel antud seletusi ja lugema need usaldusväärseks.

8. Võlausaldajad Swedbank AS, kohtutäitur Elin Vilippus ja Era Liisingu Inkassoteenused

Aktsiaselts vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata. Võlausaldaja Omaraha OÜ vastust määruskaebusele ei esitanud.

9. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja

võlgniku määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue määruse, millega

rahuldab võlgniku kohustustest vabastamise taotluse.

11. Kolleegium märgib esmalt, et ei nõustu võlgniku määruskaebuses väljendatud etteheitega,

mille kohaselt tegi maakohus määruse ilma, et võlgnik oleks esitanud PankrS § 175 lg-s 1 ette

nähtud taotluse. Kolleegium selgitab, et võlgniku viidatud PankrS § 175 lg 1 reguleerib

kohustustest vabastamise otsustamist pärast viie aasta möödumist menetluse algatamisest.

Praegusel juhul pikendas maakohus 26. märtsi 2020. a määrusega kohustustest vabastamise

menetluse tähtaega kuni 20. novembrini 2020 (kd II, tl 132) ja vaatas vaidlustatud määrusega

kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi PankrS § 175 lg 51 alusel. Samuti on võlgniku

etteheide põhjendamatu, sest toimiku materjalidest nähtuvalt palus maakohus pärast täiendava

tähtaja möödumist 24. mai 2021. a kirjas võlgnikul esitada taotlus pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustusest vabastamiseks, kui võlgnik soovib, et kohus otsustaks kohustustest

vabastamise (kd II, tl 145). Võlgnik kinnitas nimetatud kirja kättesaamist ja märkis, et on nõus

(kd II, tl 166).

12. Määruskaebuse väite kohaselt oleks maakohtul tulnud nõuda ka võlgnikult PankrS § 172

lg-s 4 ette nähtud aruannet ja analüüsida võlgniku kohustuste täitmist kohustustest vabastamise

menetluse tähtaja lõpus. Kolleegium nõustub nende etteheidetega.

4 (8)

12.1. PankrS § 172 lg 4 kohaselt tuleb usaldusisikul esitada kohtule võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse lõpuks aruanne. Kolleegiumi arvates on aruande esitamise kohustus ka

olukorras, kus usaldusisiku kohustusi täidab võlgnik ise. Praeguses asjas määras maakohus

võlgniku enda PankrS § 172 lg 6 järgi usaldusisikuks. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks

määranud, tuleb võlgnikul täita PankrS §-s 172 sätestatud kohustusi. Lisaks pikendas maakohus

kohustustest vabastamise menetluse tähtaega 20. novembrini 2020 (kd II, tl 132), kuid jättis

põhjendamatult analüüsimata, kas võlgnik täitis nõuetekohaselt kohustusi pikendatud

võlavabastusmenetluse tähtaja jooksul. Kohus kontrollib PankrS § 172 lg 6 järgi, kas võlgnik

oma kohustusi täidab ning peab PankrS § 3 lg 3 kohaselt omal algatusel võtma tarvitusele

abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on kohustustest vabastamise menetluse seisukohalt

tähtsus.

12.2. Ringkonnakohus kõrvaldas nimetatud maakohtu rikkumised ning palus selleks

4. oktoobri 2021. a kirjas võlgnikul esitada täiendavaid selgitusi ja tõendeid. Võlgnik vastas

kohtu küsimustele ning esitas täiendava dokumentaalse tõendina oma arvelduskonto väljavõtte

perioodi 2020. a jaanuar kuni 2020. a november kohta. Kolleegium võtab viidatud tõendi asja

juurde.

13. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult jätnud võlgniku

PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

Nimetatud sätte kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on

rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega

võlausaldajate huve.

Kolleegium selgitab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile

võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest ja

saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks

sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15).

Kolleegiumi hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik

oleks PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi süüliselt rikkunud, mis omakorda välistaks võlgniku

kohustustest vabastamise.

14. Esmalt käsitleb kolleegium PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustuse väidetavat rikkumist.

Nimetatud sätte kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja,

kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.

14.1. Maakohus heitis ette, et võlgnik sai töötasu vaid esimesel neljal kohustustest vabastamise

menetluse aastal ning tema töötasu oli igakuiselt muutlik. Kolleegium märgib, et tulutoova

tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega (vt

Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696/82, p 18). Seega selleks, et

hinnata võlgniku tegevuse (või selle otsimise) mõistlikkust, tuleb kohtul tuvastada need

asjaolud ja omadused, mis mõjutavad tulutoova tegevusega tegelemise või selle leidmise

võimalusi. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada

ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke.

14.2. Kolleegium nõustub võlgniku seisukohaga, et maakohus jättis ebaõigesti tuvastamata

võlgniku kohtu ette toodud asjaolud, et ta on menetluse kestel olnud rasedus- ja

sünnituspuhkusel ning lapsehoolduspuhkusel, samuti kasvatanud üksi mitut alaealist last.

Kolleegiumi hinnangul ei saanud praegusel juhul tulenevalt perekondlikest kohustustest

võlgnikult nõuda, et ta leiaks täiendava töökoha. Samuti ei ole alust ette heita tulutoova

tegevusega tegelemata jätmist ajal, mil võlgnik oli rasedus- ja sünnituspuhkusel ning

lapsehoolduspuhkusel.

14.3. Kolleegiumi hinnangul ei saa võlgnikule ette heita ka tulusama töö otsimata jätmist.

Seejuures ei ole maakohus võlgnikule selgitanud ja juhtinud tema tähelepanu sellele, et tema

tasu ei ole piisav ning et tal tuleks nõuete rahuldamiseks leida tasuvam töö. Võlgnik selgitas

5 (8)

16. jaanuari 2020. a ärakuulamisel, et ta töötas enne lapsehoolduspuhkust Lunden Food OÜ-s

komplekteerijana, kus tema sissetulek oli keskmiselt 600–700 eurot kuus (kd II, tl 122 pöördel).

Võlgniku väiteid kinnitavad võlgniku esitatud tuludeklaratsioonid (kd I, tl 253–262).

Kolleegium märgib, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi

paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid

arvestades olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane.

Kolleegiumi hinnangul ei tähendanud mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus

praegusel juhul seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha. Tuvastatud asjaoludel oli võlgnik

mitut last kasvatav üksikvanem. Samuti selgitas võlgnik ringkonnakohtule, et tal on põhiharidus

ning ta on töötanud enne pankrotimenetluse algatamist kaablite monteerijana, koristajana ja

toateenindajana. Eelnevat arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul alust asuda seisukohale, et

võlgnik oleks võimeline leidma oluliselt tasuvamat tööd. See, kui võlgnik ei teeni piisavalt, ei

kujuta endast kohustuste süülist rikkumist, mis annaks aluse jätta ta kohustustest vabastamata.

14.4. Kolleegium on seisukohal, et maakohus heitis ka põhjendamatult ette, et võlgnik ei ole

esitanud tõendeid selle kohta, mida ta on teinud oma sissetuleku suurendamiseks. Riigikohtu

praktika kohaselt peab kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise

määratud ka usaldusisikuks, võlgnikule menetluse kestel selgitama, et ta peab koguma tõendeid

tasuvama töö otsimiseks tehtud jõupingutuste kohta (Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-24696/82, p 26). Maakohus seda asja materjalidest nähtuvalt teinud ei ole.

Üksnes maakohtu kord aastas võlgnikule saadetud kirjas usaldusisiku aruande küsimiseks viide

sellele, et usaldusisiku aruandele tuleb lisada tõendid töö otsimise kohta (kd I, tl 133, 147, 158),

ei ole piisav, mh ei hoiatanud maakohus võlgnikku korralduste täitmata jätmise tagajärgedest.

15. Järgmisena käsitleb kolleegium PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustuse väidetavat

rikkumist. Nimetatud sätte kohaselt peab võlgnik mitte varjama saadud tulusid ja vara ning

andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute

ja vara kohta.

15.1. Kolleegium selgitab, et mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida

võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara

või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai

ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides (vt Riigikohtu

2. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 15).

15.2. Maakohus heitis ette, et võlgnik on teinud märkimisväärses ulatuses makseid erinevates

mööblipoodides ja ilusalongides ajavahemikus 22. juuni 2018. a kuni 12. jaanuar 2019. a ning

jättis kohtule selle kohta tõendid esitamata ega ole selgitanud, milliste rahaliste vahendite arvel

ta kulutusi tegi. Kolleegium märgib, et iseenesest võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada

seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab. Praegusel juhul on aga võlgnik

16. jaanuari 2020. a ärakuulamisel selgitanud, et talle tehti vereringluse parandamiseks

ilusalongis elektriravi ning ta ostis mööblipoodides lastele kaks voodit, laua ja laualambi (kd

II, tl 122 pöördel). Samuti on võlgnik esitanud arvelduskonto väljavõtted vaidlusaluse perioodi

kohta, millest nähtuvad tema sissetulekud (kd II, tl 42–51). Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas

esile toodud asjaolusid, mis annaksid aluse pidada võlgniku selgitusi ebausaldusväärseks.

Samuti leiab kolleegium, et tulu või vara varjamist ei saa järeldada ainuüksi sellest, et võlgnik

jättis esitamata tõendid mööbli- ja ilusalongis tehtud kulutuste kohta. Võlgnik viitas

põhjendatult sellele, et maakohus nõudis tõendeid alles siis, kui kulutuste tegemisest oli

möödunud rohkem kui aasta.

15.3. Maakohus on tuginenud ka sellele, et võlgnik täitis kolmandate isikute rahalisi kohustusi.

Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest järeldada, et võlgnik on praegusel juhul oma sissetulekuid

varjanud. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda võlgniku selgitustes, et sugulased andsid talle

raha nende kohustuste täitmiseks. Samuti ei ole võlgnik seda varjanud, vaid märkis ise

6 (8)

maakohtule 24. novembril 2017 esitatud aruandes, et täidab sugulaste antud raha eest nende

kohustusi (kd I, tl 160).

15.4. Maakohus on võlgnikule ette heitnud ka seda, et kuigi võlgnikult on nõutud

informatsiooni võlgniku töökoha, tasuvama töö leidmise, sissetuleku, vara ja võlausaldajatele

tehtud väljamaksete kohta, on võlgnik esitanud kohtule nõutud dokumendid osaliselt ja

puudulikult ilma piisavate selgitusteta. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust asuda seisukohale,

et võlgnik on rikkunud teabe andmise kohustust. Toimikust nähtuvalt esitas võlgnik pärast iga

maakohtu vastava korralduse saamist vastuse oma varalisest olukorrast ja ka arvelduskonto

väljavõtted (kd I, tl 137, 143, 150–152, 160–271; kd II, tl 35–37, 42–51 ja 113). Samuti selgitas

võlgnik 2. märtsi 2020. a kirjas, miks ta ei saa teatud küsitud tõendeid esitada (kd II, tl 127).

Seejuures tuleb arvestada ka võlgniku isikuga, kellel on puudulik eesti keele oskus.

16. Täiendavalt leidis maakohus, et võlgnik kohtles pankrotimenetluse võlausaldajaid

ebavõrdselt, tehes väljamakseid üksnes ühele neist. Samuti heitis maakohus ette

pankrotivälistele võlausaldajatele maksete tegemist. Kolleegiumi hinnangul ei saa nimetatut

pidada võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks.

16.1. Iseenesest on võlausaldaja Omaraha OÜ kinnitanud, et talle on tehtud väljamakse 322,71

eurot (kd II, tl 15), kuid asja materjalidest nähtuvalt ei ole teistele võlausaldajatele menetluse

kestel väljamakseid tehtud. Samuti ei ole võlgnik ümber lükanud pankrotivälistele

võlausaldajatele maksete tegemist, kuid võlgniku 16. jaanuari 2020. a ärakuulamisel antud

selgitustest nähtub, et ta ei teadnud, et ta ei pea jätkama teiste võlausaldajate kohustuste täitmist

(kd II, tl 122 ja pöördel).

16.2. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud võlgnik oma kohustusi viisil, mis annaks alust

keelduda teda täitmata jäänud kohustustest vabastamast PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel.

Kolleegium märgib, et maakohus määras PankrS § 172 lg 6 järgi 20. novembri 2013. a

määrusega usaldusisikuks võlgniku enda (kd I, tl 118–120). Olukorras, kus võlgnik on määratud

täitma ka usaldusisiku ülesandeid, on ta samaaegselt kahes menetluslikus rollis (usaldusisik ja

võlgnik). Sel juhul tuleb kohtul eristada usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti

nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad

olla üksnes rikkumised, mille võlgnik paneb toime võlgniku rollis.

Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik

suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Samuti on kohtul sel juhul kohustus kontrollida, kas

võlgnik oma kohustusi täidab (vt Riigikohtu 2. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

31-16, p 18). 20. novembri 2013. a määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks

kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Lisaks ei nähtu toimiku

materjalidest, et maakohus oleks täiendavalt selgitanud võlgnikule, kas ja millises ulatuses tuleb

võlgnikul väljamakseid teha. Alles selgituste eiramisel saab võlgniku rikkumist pidada

sedavõrd oluliseks, et jätta võlgnik kohustustest vabastamata.

17. Kolleegium möönab, et võlgnikul on menetluse vältel tulnud ette eksimusi, kuid on

erinevalt maakohtust seisukohal, et võlgniku käitumist ei saa pidada süüliseks ja pahatahtlikuks.

17.1. Maakohus kohustas võlgnikku täitma usaldusisiku kohustusi. Riigikohus on leidnud, et

olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab

kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku

kohustusi. Ei ole piisav, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on

üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-24696/82, p 27). Maakohus viitas praegusel juhul võlgniku üldistele

kohustustele kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses (kd I, tl 120) ning kord

aastas saadetud kirjas, millega palus esitada kohtule usaldusisiku aruanne (kd I, tl 133, 147,

158), kuid toimiku materjalidest nähtuvalt selgitas võlgnikule täpselt, mida tal teha tuleb, alles

16. jaanuari 2020. a ärakuulamisel (kd II, tl 122–123). Standardvormis koostatud kohtumääruse

7 (8)

või kirja sisu ei ole piisav olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud

ka usaldusisikuks. Kolleegiumi arvates viitavad asja materjalid sellele, et võlgnik ei olnud

võimeline usaldusisiku kohustusi täitma.

17.2. Kolleegiumi hinnangul ei saa praegusel juhul võlgnikule ette heita seda, kui ta ei suutnud

piisavalt mõista ega hoomata, mida täpselt tuleb tal võlgadest vabastamiseks teha. Maakohus

selgitas alles 16. jaanuari 2020. a ärakuulamisel võlgnikule täiendavalt, kes on need

võlausaldajad, kelle ees tuleb kohustusi täita käesoleva menetluse raames. Samuti ei nähtu asja

materjalidest, et võlgnik oleks enne nimetatud ärakuulamist pidanud mõistma vajadust koguda

tõendeid selle kohta, kelle kohustusi ja mis ulatuses ta täidab. Lisaks ei ole maakohus ühegi

aruande ja nendele lisatud tõendite esitamise järel juhtinud võlgniku tähelepanu võimalikele

rikkumistele ega selgitanud, millises ulatuses peab ta väljamakseid tegema. Võlgnik esitas

arvelduskonto väljavõtted, millest nähtuvad võlgniku sissetulekud, sularaha sissemaksed ning

ülekanded kolmandatele isikutele, juba 24. novembril 2017 (kd I, tl 160–271), tuues need esile

ka aruandes (kd I, tl 160), aga maakohus ei juhtinud seejärel võlgniku tähelepanu võimalikele

rikkumistele, mistõttu võis võlgnik arvata, et ta täidab oma kohustusi nii võlgniku kui ka

usaldusisikuna nõuetekohaselt.

18. Kolleegium märgib, et kuigi maakohus jättis ka nõuetekohaselt tuvastamata, kas võlgnik

on kohustuste süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve, mis sai seisneda selles, et

neil jäi saamata raha, mida nad olid seadusest tulenevalt õigustatud saama, ei tee seda ka

ringkonnakohus, sest on erinevalt maakohtust seisukohal, et võlgnik ei ole oma kohustusi

süüliselt rikkunud.

19. Kolleegium on seisukohal, et võlgnik ei ole pärast maakohtu poolt selgituste andmist

16. jaanuari 2020. a ärakuulamisel ja kohustustest vabastamise menetluse tähtaja pikendamist

kuni 20. novembrini 2020 PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi rikkunud.

19.1. Kolleegium leiab, et võlgnik ei rikkunud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust

tegeleda tulutoova tegevusega või seda otsida. Kuigi võlgnik ei töötanud nimetatud perioodil,

tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega. Võlgniku esile toodu kohaselt kasvatas ta

kolme alaealist last ning tal sündis 27. juunil 2021 neljas laps. Seega ei saa võlgniku kohustuste

süüliseks rikkumiseks pidada seda, et ta ei tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega

otsinud seda. Kolleegiumi hinnangul ei ole ka praegusel juhul alust arvata, et võlgnik on tulu

või vara varjanud (PankrS § 173 lg 2). Võlgnik on esitanud ringkonnakohtule enda

arvelduskonto väljavõtte ning selle alusel saab kindlaks teha, millises ulatuses on ta tulu

teeninud.

19.2. Samuti ei ole võlgnik rikkunud seaduses sätestatud ulatuses väljamaksete tegemise

kohustust PankrS § 173 lg-te 3–6 tähenduses. Ringkonnakohtule esitatud vastuse kohaselt oli

võlgniku sissetulekuks perioodil 2020. a jaanuar kuni 2020. a november igakuine peretoetus,

samuti 2020. a märtsis tulumaksu tagastusnõue 760,69 eurot ja 2020. a aprillis Lunden Food

OÜ-lt saadud preemia 2019. a eest 375,96 eurot. Võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõttest

ei nähtu, et võlgnik oleks saanud muud tulu. Täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dest 130–136

nähtuvalt on võlgniku sissetulekuks võlgniku igakuine töötasu, ametipalk, seadusel põhinev

elatis, riiklik pension, saadavad toetused ja hüvitised. TMS § 130 lg-st 1 tuleneb aga, et

sissetuleku mõiste on lahtine ning sissetulekuks saab lugeda ka muud töötasunõudega sarnast

sissetulekut, mh on Riigikohus leidnud, et sissetulekuks on enammakstud tulumaksu

tagastusnõue (vt Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 10).

Kuigi PankrS § 173 lg 3 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest

suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, peab

usaldusisik olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud

tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3

nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata

8 (8)

sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui

see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu

11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Peretoetusele ei saa

TMS § 131 lg 1 p 1 järgi sissenõuet pöörata. Samuti ei ületanud võlgniku enammakstud

tulumaksu tagastusnõue ega preemia sissetuleku mittearestitavat osa. 2020. aastal oli Vabariigi

Valituse 19. detsembri 2019. a määruse „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 kohaselt

kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Kui võtta arvesse võlgniku

ülalpidamisel olnud kolme alaealist last, oli TMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võlgniku sissetuleku

osaks, millele ei saanud sissenõuet pöörata, 1168 eurot (= 584 eurot + 3 × 1/3 × 584). Seega,

arvestades võlgniku sissetulekut, ei olnud võlgnikul võimalik võlausaldajatele väljamakseid

teha.

19.3. Kolleegium märgib, et võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmine ei saa olla

iseenesest aluseks võlgadest vabastamisest keeldumiseks. Samuti ei saa sellest automaatselt

tuletada võlgniku pahatahtlikkust.

20. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2

järgi alust. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli

suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest

vabastamine välistatud.

21. PankrS § 175 lg 6 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

22. Kohus avaldab PankrS § 175 lg 7 järgi teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse

kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb uue määruse, siis on vajadus

muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Samuti märgib kolleegium

juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend

tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.

Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul õiglane jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel. Praegune menetlus toimub

eelkõige võlgniku huvides, kuid samas rahuldab kohus võlgniku taotluse ning teiste

menetlusosaliste menetluskulude jätmine võlgniku kanda ei ole põhjendatud.

24. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määrata.

25. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)