4-21-3012/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril 2021. a Tartu kohtumajas, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-21-3012 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi

Kaevatava otsuse teinud asutus X.Z-i kaebus PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsusele 10220182394242 väärteoasjas nr 2780,21,008264

PPA Lõuna Prefektuur (asukoht: Tartu, Riia 132), esindaja kaebemenetluses: vanemväärteomenetleja Taivo Rosi Menetlusalune isik/kaebuse esitaja

X.Z isikukood: XXX; elukoht xxxx; epost: xxxx

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120, § 132 p 2, § 133, § 155, § 156, KrMS §

180 lg 1, kohus

Otsustas:

Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsus väärteoasjas 2780,21,008264 karistuse täitmise korra osas. Määrata X.Z-ile (X.Z) tasuda rahatrahv 33 trahviühikut, s.o 132 eurot ühe aasta jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Trahv tasuda PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsuses väärteoasjas 2780,21,008264 osundatud kontole. Muus osas jätta PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsus väärteoasjas 2780,21,008264 muutmata.

Edastada käesolev kohtuotsus X.Z-ile ning PPA Lõuna prefektuurile.

Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kaebuse esitamise soovist tuleb teatada 7 päeva jooksul kohtuotsuse avaldamisest/kättesaamisest kirjalikult Tartu Maakohtule.

Nõuetekohaselt vormistatud kassatsioonkaebuse saab Riigikohtule esitada 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest.

Menetluse käik ja asjaolud

20.07.2021 koostas PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullpolitseinik K.S. kiirmenetluse otsuse nr 10220182394242 selle kohta, et X.Z juhtis 20.07.2021 kella 23:50 ajal Tartu Maakonnas Kambja vallas Jõhvi-Tartu-Valga tee 143. kilomeetril suunaga Nõo alevik mootorsõidukit Volvo S80 registreerimisnumbriga xxx kiirusega 112 km/h +/- 8 km/h. Lubatud suurim kiirus sellele teelõigul oli 80 km/h. X.Z ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Menetlusalune isik rikkus liiklusseaduse (LS) § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõuet ning tema tegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Kohtuvälise menetleja ametnik määras X.Z-ile karistuseks LS § 227 lg 2 alusel rahatrahvi 33 trahviühikut, s.o 132 eurot. Rahatrahvi tasumine määrati ositi ning viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 20.08.2021.

X.Z esitas 26.07.2021 kaebuse (tl 1) PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsusele 10220182394242 väärteoasjas nr 2780,21,008264. Menetlusalune isik palub kohtul kas vähendada rahalist karistust, määrata hoiatus või tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetada asjas väärteomenetlus. X.Z tunnistab, et juhtis 20.07.2021 kella 23:45 paiku Tartu-Valga maanteel endale kuuluvat sõidukit, olles samal ajal teel koju. Kiirust ületas menetlusalune isik tahtmatult lühiajaliselt, kuna sõidu ajal tundus, et auto töötab ebaühtlastel pööretel. Mootori pöörete suurendamiseks ja ühtlustamiseks lisas X.Z korraks gaasi ning tähelepanu hajus tahhomeetri jälgimise tõttu spidomeetrilt ära. Tegemist oli hilise ajaga ning liiklus oli teel sel hetkel väga hõre. X.Z kahetseb juhtunut ning lisab, et ta on olnud aastakümneid korrektne liikleja ilma ühegi karistuseta. Menetlusalune isik on pikaajalise staaži ja suurte kogemustega autojuht. X.Z on xxx xxx ning tema ainsaks sissetulekuks on xxx. Enamus sissetulekust läheb eluasemeja tervisekuludele. Menetlusaluse isiku hinnangul ei suuda ta mõistetud rahatrahvi tasuda. Kaebusele on lisatud ka elektriarvete, kommunikatsiooniteenuste ja eluasemega seonduvate kulude väljatrükid (tl 2-5). X.Z on raskest puudest tulenevalt nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

PPA Lõuna Prefektuur 14.09.2021 vastuses kaebusele (tl 16-18) on seisukohal, et kiirmenetluse otsuse muutmiseks ei ole alust ning menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kiirust on mõõtnud pädeva ametiasutuse vastava koolituse läbinud ametnik ning rikkumine on leidnud tõendamist ja menetlusalusele isikule määratud karistus on proportsionaalne. Kohtuväline menetleja juhib kohtu tähelepanu sellele, et X.Z on varasemalt sarnastel asjaoludel läbinud juba ühe kohtuliku kaebemenetluse (Tartu Maakohtu 03.12.2019 otsus nr 4-19-4916). Ka siis olid menetlusaluse isiku taotlused ajendatud samasugustest põhjendustest nagu käesolevas menetluses. Kohtuväline menetleja sel korral nõustus X.Z-ile koostatud otsuse tühistamisega ning väärteomenetluse VTMS § 30 lg

1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlustel lõpetamisega, lootes, et menetlusalune isik teeb rikkumisest õiged järeldused. Käesoleva väärteo toimepanemine aga näitab, et X.Z soovitud järeldusi teinud ei ole. Kohtuväline menetleja lisab, et kiiruseületamiselt on X.Z-i tabatud ka pärast käesoleva väärteo toimepanemist. Nimelt määrati X.Z-ile 25.07.2021 LS § 227 lg 1 alusel lühimenetluse otsusega mõjutustrahv summas 60 eurot. Kuigi mõjutustrahv ei ole karistus, siis oma olemuselt sarnaneb see tavapärase liiklusalase väärteokaristusega. Ka lühimenetluse raames menetletavad süüteod on väärteo tunnustega õigusrikkumised. Seega ei saa asuda seisukohale, et menetlusalune isik oleks varasemalt olnud õiguskuulekas ja hoolas liikleja, nagu ta seda ise on väitnud. Käesolev rikkumine ei ole toime pandud mitte hooletusest, vaid tahtlikult – igasugused sõiduki katsetused, kus lisatakse gaasi, on juhi teadlik valik ning mootorsõiduki kiiruse suurenemine on ettenähtav. Samuti Tartu-Elva vahelist teed kasutades pidi X.Z kogenud liiklejana teadma sellele teelõigule kehtestatud liikluspiiranguid. Mõistetud karistuse eesmärgiks on panna piir X.Z-i rikkumiste jadale. Rahatrahv määrati ligikaudu ¼ karistuse maksimaalmäärast ning seda on võimalik ka osade kaupa tasuda. Menetlusalusele isikule mõistetud rahatrahvi puhul on tegemist optimaalse määraga, mis arvestab nii X.Z-i poolt avaldatud kahetsust kui ka isiku kesiseid sissetulekuid. Kohtuväline menetleja peab võimalikuks otsuses karistuse ositi tasumise tähtaega pikendada kuni 12 kuuni. Väärteomenetluse lõpetamiseks mõistlikud alused puuduvad ning asja saab lahendada kirjalikus menetluses.

18.09.2021 vastulauses PPA Lõuna prefektuuri kirjalikule seisukohale (tl 30-31) selgitab X.Z , et 2019. a otsusele ning 2021. a mõjutustrahvile ei või korduvuse arvestamisel tugineda. Ei ole relevantne kohtuvälise menetleja seisukoht, et menetlusalune isik teab Tartu- Elva vahelisel teel kehtestatud liikluspiiranguid ning et ta on pikki aastaid osalenud liikluses. X.Z leiab, et temale määratud rahatrahvi suurus võib olla õigusvastane ning kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel võtnud arvesse X.Z-i poolt juhitud sõiduki tehnilisi iseärasusi (mootori võimsus, automaatkäigukast, võimas ja äkiline kiirendus). Kiiruseületamine oli lühiajaline ja hetkeline ning liiklus teel sel ajal praktiliselt puudus. Tegemist ei olnud tahtliku kiiruseületamisega. Menetlusalune isik ei ohustanud oma tegevusega kedagi. Ka X.Z-i varasemad rikkumised ei ole toime pandud tahtlikult. Menetlusalune isik on 35 aastat sõitnud ilma ühegi rikkumise ja avariita, kelle ainsateks väärtegudeks on kahetsusväärsetel ja kergendavatel asjaoludel juhtunud kiiruseületamised. On meelevaldne järeldada, et X.Z on retsidiivselt mitte õiguskuulekas ja hooletu liikleja.

Kohtuväline menetleja 24.09.2021 täiendavas seisukohas (tl 34-36) jääb varasemalt esitatud argumentide juurde. Küll aga lisab, et käesolevas asjas ei tõusetu korduvuse probleemi. Nimelt otstarbekusega lõpetatud väärteomenetluse otsust ja lühimenetluses määratud mõjutustrahvi ei kanta karistusregistrisse. Nende menetlustega seonduv teave on aga tõendamiseseme asjaolu, millest ei saa mööda vaadata. Nimelt KrMS § 62 p 4 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks ka väärteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Lähiminevikus aset leidnud liiklusrikkumisi on kohtuvälise menetleja arvates asjakohane võtta arvesse menetlusaluse isiku liikluskäitumise analüüsimisel. X.Z-ile inkrimineeritud koosseis ei ole seotud korduvusega ning samuti ei ole korduvus iseseisvaks karistust raskendavaks asjaoluks. 35 aasta pikkust, s.o võrdlemisi pikaajalist juhtimisstaaži on menetlusalune isik kaebuse täienduses ka ise kinnitanud. Kohtuväline menetleja täpsustab, et

33 trahviühikut jääb pigem 1/3 karistusmäära piiresse. Rahatrahvi määramisel on kohtuväline menetleja lähtunud Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukohtadest. Karistuse määramisel arvestati kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, isiku süü suurust ja teda iseloomustavaid andmeid. Raskendavad asjaolud praegusel juhul puudusid. Menetlusaluse isiku viited tema poolt juhtimisel kasutatud sõiduki ehituslikele iseärasustele on kohatud ja pigem ennastõigustavad. Juht peab tundma juhitava sõiduki iseärasusi ja rakendama alati sõiduki funktsionaalsusega kokkusobivaid meetodeid ja sõiduvõtteid. Kõnealust sõidukit omab isik juba mitu aastat ning peaks seega olema kursis selle tehniliste omadustega (mootori võimsus, jõuline kiirendamine jms). Gaasipedaali vajutamisel oli sõiduki kiiruse suurenemine selgelt ette näha. Liikluspiirangute tähele panemata jätmine ei vabasta vastutusest ega pehmenda seda. Menetlusalune isik on viimase paari aasta jooksul pannud toime kolm liiklusalast rikkumist, seega ei ole kohtuvälise menetleja hinnangul vajalik ja kohane omistada X.Z-ile eeskujuliku liikleja tiitlit. Kohtuväline menetleja on jätkuvalt arvamusel, et menetlusalusele isikule määratud väärteokaristus tuleb jätta muutmata ning kaebus rahuldamata.

Kohtu põhjendid

VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ja selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad soovivad kirjalikku menetlust.

Kohus leiab, et on olemas alused, lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna prefektuurile edastanud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse osas ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Samuti on mõlemad osapooled saanud korduvalt kirjalikult oma seisukohti avaldada.

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses ( ), sõltumata ab ovo esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 7 koos edasiste viidetega).

Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.

Kohtu hinnangul on väärteomaterjalid vormistatud nõuetekohaselt. Kiirmenetluse otsusest nähtub, et X.Z-ile on selgitatud VTMS §-s 19 sätestatud menetlusaluse isiku õiguseid ja kohustusi ning isik on nende õiguste tutvustamise kohta andnud ka allkirja (tl 20). Kiirmenetluse otsuses on X.Z-i allkirjaga fikseeritud ka menetlusalune isiku nõustumine kiirmenetluse läbiviimisega. Kiirmenetlust on kohtu hinnangul kohaldatud õiguspäraselt, s.o seaduses sätestatud eeldustel (VTMS § 55 lg 1 p 1-3) - rikkumise asjaolud on selged, menetlusalusele isikule on teatatud tema õigused ja kohustused, isikule on selgitatud, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata ning võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi ning isik on kiirmenetlusega nõus (vt ka RKKKo 3-1-1-109-03, p 6). Kiirmenetluse protokollist ka nähtub, et menetlusalune isik on andnud ütlused väärteo toimepanemise kohta. Neid asjaolusid ei ole vaidlustanud kohtumenetluses ka menetlusalune isik. Vaidlust ei ole asjaoludes, et X.Z juhtis 20.07.2021 kella 23:50 ajal Tartu Maakonnas Kambja vallas Jõhvi-Tartu-Valga tee 143. kilomeetril suunaga Nõo alevik mootorsõidukit Volvo S80 reg-nr-ga xxx kiirusega 112 km/h +/- 8 km/h (s.o 104 km/h). Lubatud suurim kiirus sellele teelõigul oli 80 km/h. X.Z ületas lubatud sõidukiirust seega mitte vähem kui 24 km/h. Neid faktilisi asjaolusid ei ole ka X.Z kohtueelsesega kohtumenetluses kordagi vaidlustanud. Väärteoasjas kogutud tõendid (kiirusmõõturi kasutamise protokoll, menetlusaluse isiku ütlused) kinnitavadki kohtu hinnangul kogumis, et X.Z juhtis 20.07.2021 kella 23:50 ajal Tartu Maakonnas Kambja vallas Jõhvi-Tartu-Valga tee 143. kilomeetril suunaga Nõo alevik mootorsõidukit Volvo S80 reg-nr-ga xxx kiirusega 104 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollist (tl 21) nähtub, et 20.07.2021. a kella 23:50 paiku mõõtis PPA Lõuna prefektuuri patrullpolitseinik M.H. Jõhvi-Tartu-Valga mnt 143. kilomeetril suunaga Nõo alevik, kasutades liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker DSR 2X DP009642 (antennid KC031261 ja KR009132, tabloo 200-0654-00), mõõtevahendi taatlustunnistuse numbriga TTRS-20/00257 (tl 28), mootorsõiduki Volvo S80 reg-nr-ga xxx sõidukiiruseks 112 km/h. Lubatud sõidukiirus oli 80 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus on +/- 8 km/h ning lõplikuks mõõtetulemuseks loetakse 104 km/h. Kiirusemõõtmist segavaid asjaolusid ei esinenud. Protokolli on menetlusalune isik kirjutanud, et vabandab kiiruse ületamise pärast (tl

21 pöördel). Kiirusmõõturit taadeldi taatlustunnistusest nähtuvalt 12.11.2020. Majandusja taristuministri 18.12.2018 määruse nr 65 „Metroloogiliselt kontrollitud mõõtevahendite kohustuslikud kasutusalad koos eranditega, metroloogilise kontrolli alla kuuluvate mõõtevahendite nimistu, täpsusnõuded, taatluskehtivusajad ning metroloogilise kontrolli ja statistilise taatluse täpsustatud nõuded“ lisa „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu sõltuvalt nende kasutusalast koos eranditega ja nõuded mõõtevahenditele ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ p 7.2 kohaselt on liiklusjärelevalves kasutatavate kiirusmõõturite taatluskehtivusaeg 1 aasta.

Seega on sõiduki liikumiskiirus mõõdetud mõõtevahendi taatluskehtivusajal. Mõõtmise viis ka läbi ametnik, kes on läbinud 28.05.2018 mõõtealase koolituse (kiiruse mõõtmine, laser, radar) (tl 26-27). Kiirmenetluse otsuses andis menetlusalune isik ütlused selle kohta, et sõitis oma autoga Tartu- Elva suunas, ületas lubatud kiirust ning vabandab ja kahetseb (tl 20). Kohus siinkohal märgib, et menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta on väärteomenetluses tõendiks, sest nad sisaldavad faktilisi andmeid, mille alusel on võimalik teha kindlaks teo vastavust väärteokoosseisule, õigusvastasust ja isiku süüd selle toimepanemises, samuti muid väärteoasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid (vt RKKKo 3-1-1-100-03, p 8).

Eeltoodut kokku võttes on kohtu arvates üheselt tuvastamist leidnud, et X.Z-i poolt juhitud sõiduki Volvo S80 reg-nr-ga xxx sõidukiiruseks mõõdeti 20.07.2021 kella 23:50 paiku Jõhvi-Tartu-Valga mnt 143. kilomeetril suunaga Nõo alevik taadeldud kiirusmõõturiga pädeva ametniku poolt lubatud 80 km/h alas oleval teelõigul lõplikuks kiiruseks 104 km/h. Seega ületas X.Z lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Menetlusalune isik on ka ise kiirmenetluse otsuses märgitud ajal, kohas ja sõidukiga kiiruse ületamist tunnistanud. Seega on täidetud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis.

KarS § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 16 lg 1 kohaselt jaguneb tahtlus kavatsetuks ja otseseks ning kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohus on seisukohal, et X.Z-i õigusvastane tegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Asulavälisel teel sõites pidi menetlusalune isik võimalikuks, et vajutades gaasipedaali mootori pöörete suurendamiseks ja ühtlustamiseks (s.o kiirendamisel) paneb ta toime kiiruseületamise ning sisimas ka nõustus sellega.

Kergendava asjaoluna arvestab kohus KarS § 57 lg 1 p 3 alusel menetlusaluse isiku X.Z-i kahetsust, mis kaebuses ka selgelt väljendub. Raskendavaid asjaolusid karistuse mõistmisel kohus ei tuvastanud. Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas ka õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid, mistõttu tuleb menetlusalust isikut X.Z-i toimepandud väärteo eest karistada.

LS § 50 lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. LS § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Järelikult on menetlusaluse isiku süütegu kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 järgi. Vaidlus on aga selles, kas kohtuväline menetleja on X.Z-ile määranud rikkumise eest õiguspärase karistuse. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja mõistnud menetlusalusele isikule rikkumise eest õiguspärase karistuse. LS § 227 lg 2 järgi saab põhikaristusena mõista rahatrahvi kuni 100 trahviühikut (s.o kuni 400 eurot) ning lisakaristusena võtta juhtimisõiguse ära kuni 6 kuuni. X.Z-ile mõisteti kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsusega põhikaristusena rahatrahv tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ehk 33 trahviühikut (s.o 132 eurot). Kiirmenetluse otsusest nähtub, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvesse võtnud ka menetlusaluse isiku kahetsust toimepandud teo osas (s.o kergendavat asjaolu KarS § 57 lg 1 p

3 mõttes). Kohtu arvates ei ole ka alust kahelda selles, et karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja arvestanud X.Z-i majanduslikku seisundit, määrates rahatrahvi tasumise ositi ning isikut iseloomustavaid andmeid ja teosüüd (korduv samaliigiline rikkumine). Seega on rahatrahv kohtuvälise menetleja poolt määratud kaalutlusõigust õiguspäraselt kasutades ning määratud karistus õiguspärane ja proportsionaalne. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et karistuse määramisel ei saa arvesse võtta juhitava sõiduki ehituslikke ja tehnilisi iseärasusi, sest karistamise aluseks on eelkõige isiku tegu (rikkumine), mitte muuhulgas väärteo toimepanemise vahendiga (sõidukiga) seonduvad iseärasused.

Kohtu hinnangul on X.Z-i süü keskmisest väiksem. Karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja ka lähtunud Riigikohtu praktikas avaldatud seisukohtadest (vt nt RKKKo 1-18-2232, p 71 koos edasiste viidetega). LS § 227 lg 2 sanktsiooni keskmine määr on 50 trahviühikut ehk 200 eurot. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust (mh süüteo toimepanemise asjaolusid), karistust kergendavat asjaolu, erija üldpreventiivseid kaalutlusi (s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid) on kohtu hinnangul 33 trahviühiku suuruse rahatrahvi määramisel kohtuväline menetleja kõiki eelloetletud põhimõtteid arvesse võtnud.

Menetlusalusel isikul on käesoleval juhul õigus selles, et nii 2019. a kui ka 2021. a toime pandud samaliigilisi liiklusrikkumisi ei ole võimalik karistuse määramisel arvesse võtta. Seda eelkõige põhjusel, et 2019. a väärteoasjas väärteomenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlustel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel ning sellisel juhul kohtuotsust karistusregistrisse ei kanta. Samuti ei võeta karistuse mõistmisel arvesse lühimenetluses määratud mõjutustrahve (ka neid ei kanta karistusregistrisse). Küll aga kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et praegusel juhul korduvuse probleemi ei tõusetu.

Nimelt LS § 227 lg 2 koosseis ei sisalda objektiivse koosseisutunnusena korduvust. Samas on isiku varasemat käitumist (sh liiklussüütegusid) lubatud ka kohtu hinnangul arvesse võtta tema käitumist üldiselt iseloomustavana. Vastavalt KrMS §-le 62 p 4 on tõendamiseseme asjaoludeks ka kuriteo (sh VTMS § 2 alusel väärteo) toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Kohtu arvates kuuluvad sellist isikut iseloomustavate andmete hulka ka teave lähiminevikus toime pandud rikkumiste kohta. Veelgi enam, Tartu Maakohtu 03.12.2019 otsusest nr 4-19-4916 (tl

22-23) nähtub, et 18.09.2019. a liiklusrikkumise osas väärteomenetlus lõpetati VTMS § 30 lg

1 p 1 järgi otstarbekuse kaalutlustel. Eelnev tähendab seda, et rikkumine (kiiruseületamine) oli leidnud faktiliselt tõendamist (kindlaks on tehtud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu), kuid kohus otsustas, arvestades menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid (väärteo toimepanemise asjaolud, isik oli varasemalt karistamata, kergendav asjaolu, isiku majanduslik seisund, menetluse mõju isikule), menetluse lõpetada (vt ka RKKKo 3-1-1-50-08, p 6.3 koos edasiste viidetega). See ei tähenda, et rikkumist kui sellist ei ole üldse kunagi aset leidnud.

Ka kohus möönis otsuses, et tegelikult ei ole tegemist väheolulise rikkumisega, s.o esines avalik menetlushuvi. Samuti ei ole vaidlust selles, et 25.07.2021. a kiiruse ületamise eest määrati X.Z-ile lühimenetluse otsusega (tl 24-25) mõjutustrahv. Eelnevale tuginedes ei saa kohtu hinnangul eitada, et X.Z on üsna lühikeste ajavahemike järel pannud toime samaliigilisi liiklusrikkumisi (kiiruseületamised). Arvestades X.Z-i süü suurust, ei pea kohus võimalikuks temale kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi suurust vähendada.

Karistus peabki olema süüdlasele koormav, et täita karistuse eripreventiivset eesmärki. Õigusrikkumist toime pannes pidanuks menetlusalune isik X.Z arvestama asjaoluga, et õigusrikkumise toimepanemise eest määratav karistus ongi temale kui rikkujale koormav. Küll aga peab kohus võimalikuks, arvestades menetlusaluse isiku majanduslikku seisundit, pikendada X.Z-ile määratatud rahatrahvi ositi tasumise tähtaega. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat.

Arvestades kaebuses toodud asjaolusid, samuti PPA Lõuna prefektuuri seisukohta, kohus rahuldab menetlusaluse isiku kaebuse osaliselt. Kohus teeb uue otsuse, tühistades PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsuse väärteoasjas 2780,21,008264 põhikaristuse täitmise korra osas ning määrab X.Z-ile tasuda rahatrahv 33 trahviühikut, s.o 132 eurot ühe aasta jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Trahv tuleb tasuda PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsuses väärteoasjas 2780,21,008264 osundatud kontole. Muus osas tuleb PPA Lõuna prefektuuri 20.07.2021 kiirmenetluse otsus väärteoasjas 2780,21,008264 jätta muutmata.

Kohus siinkohal selgitab menetlusalusele isikule, et ei pea võimalikuks tema suhtes väärteomenetlust lõpetada. Tuvastamist on leidnud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanemine. Kohtu hinnangul on kiiruseületamiste osas olemas ka suur avalik menetlushuvi, kuna tegemist on massirikkumistega, mille tagajärjel on hiljuti ka mitmed kõrvalised isikud kas tõsiselt viga või surma saanud. Samuti ei ole menetlusaluse isiku süü niivõrd väike, sest on leidnud tõendamist, et ta teadlikult kiirendas asulavälisel teel enda poolt juhitavat sõidukit, jättes samal ajal tähelepanuta kiirusepiirangu järgimise.

Seega puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlustel. X.Z-i suhtes ei ole ka võimalik kohaldada suulist hoiatust VTMS § 31 järgi, kuna kohtuväline menetleja rikkumist menetledes leidis, et tegemist ei ole vähetähtsa väärteoga ja alustas väärteomenetluse (vt ka RKKKo 3-1-1-65-16, p 19). Ka kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole väärtegu vähetähtis ning seda tuleb väärteomenetluses menetleda. Samuti puuduvad kirjaliku hoiatamismenetluse kohaldamise alused VTMS § 541 järgi. Kohtunik Peet Teidearu

/allkirjastatud digitaalselt/