1-10-3161/601-10-3161/60 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. august 2010, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-3161 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Sten Lind ja Paavo Randma Kriminaalasi K.G süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10 juuni 2010 aasta otsus Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav K.G/ ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses/

RESOLUTSIOON

Jätta K.G apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 8,9 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 21.09.2009 a.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles

esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07

märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).

menetluses ning K.G ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli

süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta K.G ütlusi anda ei soovinud, jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde, tunnistas oma süüd, kahetses toimepandut, nõustus tsiviilhagidega. Seega oli esimese astme kohtus tagatud K.G õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei

vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.

§-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest

karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus

õigustatult oma otsuses märkinud, et K.G on varem korduvalt kriminaalkorras

karistatud, kuid varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude

toimepanemisest loobuma, vaid ta on vahetult pärast vabanemist jätkanud kuritegude toimepanemisi.

süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga.

Maakohtu istungiprotokolli kohaselt/ t.lk. 235-237/ ei ole süüdistatav esitanud taotlust ega väljendanud nõusolekut karistuse asendamiseks. Seetõttu ei ole maakohus ka eraldi vangistuse asendamata jätmist põhistanud, küll aga on põhjendanud miks kohus leiab, et K.G peab kandma reaalset vangistust. Seega faktiliselt on maakohus välistanud ka karistuse asendamise.

Apellatsioonis on süüdistatav väljendanud oma soovi üldkasuliku töö tegemiseks ja kohus on teda karistanud 1 aasta 6 kuulise vangistusega. Seega käeoleval ajal on mõlemad formaalsed alused olemas. Samas aga tuleb üldkasuliku töö kohaldamisel arvestada ka toimepandud kuritegude raskust ning süüdlase isikut.

Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab

kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad

olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks.

Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69 kohaldamiseks.

K.G varasem elukäik näitab, et teda on varem korduvalt kriminaalhooldusele

allutatud, kuid selline asjaolu pole teda kallutanud seaduskuulekale käitumisele. Samuti on

teda korduvalt karistatud narkootikumide tarvitamise eest, seega on ta isikuks kellel on sõltuvusprobleeme ja kellele ei sobi üldkasuliku töö kohaldamine.

Kohtukolleegiumil puudub siseveendumus, et vabaduses viibides süüdistatav suudab elada seaduskuulekat elu, et oleks prognoositav üldkasuliku töö edukas sooritamine.

Antud juhul on kohus karistanud süüdlast 1 aasta 6 kuulise vangistusega, mida on seadusele vastavalt vähendatud ja mille tähtaeg lõpeb 21.09.2010 aastal, ehk enne kui ringkonnakohtus on võimalik apellatsiooni läbi vaadata. Seega taotletu on kaotanud oma õigusliku sisu kuna karistus on kantud.