2-21-100651/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 15. oktoober 2021

Tsiviilasja number

2-21-100651

Tsiviilasi

Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ hagi

Blank Konsultatsioonid OÜ vastu võlgnevuse ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

205 eurot 25 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. juuni 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Advokaadibüroo

EMERALDLEGAL

OÜ

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Advokaadibüroo

EMERALDLEGAL OÜ (registrikood 14529431),

lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus

Vastustaja (kostja): Blank Konsultatsioonid OÜ

(registrikood 11316120), lepinguline esindaja Annika

Kiisk

RESOLUTSIOON

1. Jätta Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 17. juuni 2021. a otsus

muutmata.

3. Jätta Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ

poolt

koos

apellatsioonkaebusega

esitatud

äriregistri

väljavõte

OÜ

Vana-Võidu

Õigusabikoondise kohta tsiviilasja materjalide

juurde võtmata ning lugeda see Advokaadibüroo

EMERALDLEGAL OÜ-le tagastatuks.

4. Jätta

menetluskulud

apellatsiooniastmes

Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ kanda.

5. Määrata

Blank

Konsultatsioonid

OÜ

menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 250

eurot (ilma käibemaksuta).

Mõista Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ-

lt Blank Konsultatsioonid OÜ kasuks välja

menetluskulud ringkonnakohtus 250 eurot (ilma

käibemaksuta).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ (hageja) esitas 12. jaanuaril 2021 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Blank Konsultatsioonid OÜ (kostja) vastu

võlgnevuse 972 euro 49 sendi väljamõistmiseks. Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt on ta

nõude tasunud. Hageja kinnitas, et kostja on tasunud 700 eurot 87 senti. Seoses kostja poolt

esitatud vastuväitega anti 15. veebruari 2021. a määrusega maksekäsu kiirmenetluses olev nõue

üle hagimenetluse jätkamiseks Tartu Maakohtule.

Hageja palus 4. märtsi 2021. a hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 271 eurot 62 senti, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 8 eurot 31 senti, viivise põhinõudelt 0,06% päevas hagi esitamisele järgnevast päevast

kuni täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja kliendilepingu, mille järgi kohustus kostja

tasuma hagejale osutatud õigusabi eest. Õigusabiteenus seisnes kostja õigusalases nõustamises

ja esindamises vastavalt kostja suulisele ja kirjalikule tellimusele. Kostja ei ole oma lepingulist

kohustust täitnud, jättes talle esitatud arved tasumata. Hageja esitas kostjale korduvaid

meeldetuletusi (dtl 53–57).

Hageja loobus 17. aprilli 2021. a menetlusdokumendis nõudest summas 64 eurot 2 senti ning

palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 207 eurot 60 senti, sissenõutavaks muutunud viivise

6 eurot 35 senti ning viivise 0,06% päevas tasumata põhinõudelt kuni selle täitmiseni.

Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päevaks – 12. jaanuariks 2021 oli tasumata arve

nr 2706060 eest 560 eurot 87 senti. Arve nr 3011112 oli tasutud 10. jaanuaril 2021 ehk enne

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Seega loobus hageja nimetatud arve

sissenõudmiskulude ja viivise nõudest ning vähendas põhivõlgnevuse summat 41 euro 63 sendi

võrra. Kostja tasus arve nr 2706060 alles pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist

14. jaanuaril 2021. Seega oli hagejal õigus esitada nii viivise nõue kui ka sissenõudmiskulude

nõue. Kostja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduses toodud summa vaid osaliselt. Kooskõlas

võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-ga 8 ja Riigikohtu praktikaga tuleb lugeda, et kostja tasus

ennekõike sissenõudmiskulud ja viivised.

Arve nr 2706060 maksetähtaeg oli 12. detsember 2019. a, mistõttu muutus arve sissenõutavaks

13. detsembril 2019. Tasumata oli 560 eurot 87 senti ning viivis 133 eurot 60 senti (dtl

95). Hageja vähendas arvest tulenevat viivise nõuet 22 euro 39 sendi võrra (155,99 – 133,60).

Hagiavalduse esitamise päevaks oli tasumata põhivõlgnevus 271 eurot 62 senti, mida tuleb

vähendada 64 euro 2 sendi (41,63 + 22,39) võrra ehk võlgnetav summa on 207 eurot 60 senti.

Kuna kostja võlgnevust on vähendatud, siis vähenes vastavalt ka hageja nõudesumma ja sellest

tulenevalt ka sissenõutavaks muutunud viivis. Viiviseid tuleb arvestada 207 eurolt 60 sendilt

alates 13. jaanuarist 2021. Kokku tuleb tasuda viivist summas 6 eurot 35 senti (dtl 96).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kõik arved on 14. jaanuari 2021. a seisuga tasutud. Viivise

arvestus on ebaõige, sest viivise arvestamisel on kasutatud valesid lähteandmeid. Hageja

seaduslik esindaja Robert Sarv on kostjat korduvalt arvetega eksitanud, kostja on saanud arveid

väga paljudelt R. Sarvega seotud firmadelt. Vahepeal tuli arveid tasuda Advokaadibüroo

Mercatoria OÜ-le, siis Vanavõidu Õigusabikoondisele, kellega kostjal kliendisuhet üldse

polnudki, ja siis osa arveid hagejale. Kostja aeti eri firmade ja arvetega segadusse.

Menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, kuna R. Sarv on ise advokaat.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus võttis 17. juuni 2021. a otsusega vastu hageja 19. aprilli 2021. a avalduse

hagist osaliseks loobumiseks ja lõpetas menetluse põhivõlgnevuse 64 euro 2 sendi osas.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 41 eurot

30 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 3 eurot 92 senti ja lepingujärgse viivise 0,06% päevas

tasumata põhinõudelt kuni selle tasumiseni. Maakohus jättis hagi 168 euro 73 sendi ulatuses

rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud 31. augustil 2018 kliendileping

õigusteenuse osutamiseks (dtl 49–52). Samuti ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et lepingu

alusel on kostjale osutatud hageja poolt õigusabiteenuseid. Kohtule on tõenditena esitatud kaks

arvet – 30. novembri 2020. a arve nr 3011112 summas 80 eurot maksetähtajaga 14. detsember

2020. a ning 3. detsembri 2019. a arve nr 2706060 summas 654 eurot 87 senti maksetähtajaga

3. detsember 2019. a selgitusega „loovutatud nõue OÜ-lt Vana-Võidu Õigusabikoondis“.

Arves nr 2706060 sisalduva põhjal saab asuda seisukohale, et see pole esitatud hageja ning

kostja vahel sõlmitud õigusabilepingust tuleneva teenuse osutamise õigussuhte raames, seega

ei haaku hageja esitatud faktilised asjaolud esitatud tõendiga. VÕS § 170 järgi, kui võlausaldaja

teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on

võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole

kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja

uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Hageja pole väitnud, et OÜ Vana-Võidu

Õigusabikoondis on võlausaldajana loovutanud enda nõude hagejale ning samuti puuduvad info

ja tõendid selle kohta, millisest lepingulisest suhtest kostjaga vastav nõue tuleneb. Ka kostja on

vastuses märkinud, et tal puudub suhe OÜ-ga Vana-Võidu Õigusabikoondis. Seega pole

vastava arvega seonduv lepinguline suhe tõendatud ning teenuste eest tasumine ei saanud

tuleneda hageja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepingust nagu on märgitud hagiavalduses.

Kuigi hageja on esitanud kostjale arve nr 3011112 kohta meeldetuletusi 30. detsembril 2020 ja

8. jaanuaril 2021 (dtl 53–54), sai arve tasutud alles 10. jaanuaril 2021 (dtl 86). VÕS § 113 lg 1

sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Pooltevahelise

kliendilepingu p-i 7.1. alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,06% tasumata

põhinõudelt päevas. Kuna arve maksetähtaeg oli 14. detsember 2020, oli hagejal õigus nõuda

põhinõudelt 80 eurolt viivist perioodi 15. detsember 2020 – 10. jaanuar 2021 eest 1 euro 30

senti. VÕS § 1131 lg 1 alusel võib hageja nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude 40 euro

hüvitamist. Kuna kostja on tasunud 80 eurot, mida saab VÕS § 88 lg 8 alusel arvestada tasutuks

sissenõudmiskulude, viivise ning osaliselt põhivõla katteks, tuleb kostjal hagejale hüvitada veel

41 eurot 30 senti. Kostjal tuleb hagejale tasuda perioodi 11. jaanuar 2021 – 17. juuni 2021 eest

viivist 3 eurot 92 senti ning edaspidi tasumata põhinõudelt kuni kohustuse täitmiseni viivist

0,06% päevas.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ja mõista

kostjalt hageja kasuks välja maakohtu otsusega välja mõistmata jäetud põhivõlgnevus 166 eurot

30 senti, hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 2 eurot 43 senti ning

jooksev viivis 0,06% päevas tähtaegselt tasumata põhinõudelt 166 eurolt 30 sendilt alates hagi

esitamisele järgnevast päevast kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Hageja palub jätta

menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus üllatuslikult leidnud, et arve nr 2706060 ei ole

seotud hageja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepinguga. Kohus on asunud eeltoodud

seisukohale pooltelt arvamust küsimata ja pooltega läbi arutamata (TsMS § 436 lg 4 rikkumine).

Kostja ei ole 29. märtsi 2021. a vastuses hagile esitanud vastuväidet, et arve nr 2706060 ei ole

esitatud 31. augustil 2018 sõlmitud kliendilepingu alusel. Kostja on nõuet tunnistanud

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 2). Kostja on pärast maksekäsu kiirmenetluse

avalduse esitamist arve nr 2706060 enda arvates tervikuna tasunud (tegelikkuses tasunud siiski

vaid osaliselt). Kostja ei ole menetluses kordagi väitnud ega tõendanud, et tegelikkuses on ta

arve tasunud ekslikult või õigusliku aluseta või et hageja nõue on tõendamata. TsMS § 5 lg 2

kohaselt ei ole kohtul võimalik hakata ise otsustama ja hindama, kas arvel näidatud summa on

hageja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepinguga seotud, kui kostja ise ei ole selles osas

vastuväiteid esitanud ning on pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist arve ka

tasunud. Kuivõrd kostja arvas ise, et on nõude tasunud ehk rahuldanud, siis ei pidanud

maakohus analüüsima, millisest lepingulisest suhtes arvel nr 2706060 näidatud nõue tuleneb.

Kostja ei ole väitnud, et arve nr 2706060 on alusetu või tõendamata, vaid on palunud viiviste

vähendamisel arvestada, et ta oli arvetest segaduses. Kostja esitas seisukoha, et tal ei olnud

suhet OÜ-ga Vana-Võidu Õigusabikoondis, menetlusdokumendis, kus ta pidi avaldama oma

seisukoha üksnes hageja nõudest loobumise ja vähendamise suhtes. Kui kostja väidet käsitleda

vastuväitena hageja nõudele, pidanuks maakohus andma hagejale ka võimaluse sellele väitele

vastata. Seda võimalust aga hagejale ei antud.

Kostja väitis, et tal puudus kliendisuhe OÜ-ga Vana-Võidu Õigusabikoondis, kuid kostja ei

väitnud sama Advokaadibüroo Mercatoria OÜ kohta. Tegemist on ühe ja sama juriidilise

isikuga, kes vahetas vaid nime, mille kohta esitas hageja koos apellatsioonkaebusega ka uue

tõendi – väljavõtte äriregistrist. See asjaolu oli kostjale teada ning see oli nähtav ka avalikest

andmebaasidest. Seega on kostja väide paljasõnaline ja tõendamata.

Maakohus oleks saanud TsMS § 168 lg-ga 4 alusel jätta menetluskulud poolte endi kanda vaid

loobutud nõude osas, mitte kogu nõude osas tervikuna. Ülejäänud nõude on maakohus osaliselt

rahuldanud, seega tulnuks kohtul lähtuda TsMS § 163 lg-st 1, mille kohaselt on kohtul võimalik

jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohus jättis põhjendamatult

kohaldamata ka TsMS § 168 lg-t 5, mille kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle

tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja

menetluskulud. Kostja tasus valdava osa nõudest pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamist ning vaid 80 eurot oli tasutud enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata. Kostja palub kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Kostja nõustub maakohtu põhjendustega arve nr 2706060 osas ning leiab, et maakohus ei ole

rikkunud TsMS § 5. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte

poolt esitatust. Kuna apellant tugines hagis sellele, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud

kliendileping, tuli hagejal tõendada, et esitatud arvete aluseks on pooltevahelisest

kliendilepingust tulenev nõue. Arve nr 2706060 selgituse kohaselt on tegemist loovutatud

nõudega OÜ-lt Vana-Võidu Õigusabikoondis. Kuna kostja esitas vastuväite, pidi kohus

kontrollima, kas nõude rahuldamise eeldused on täidetud ning seda kohus käesoleval juhul ka

tegi. Hageja oleks pidanud tõendama, et on omandanud nõude kostja vastu OÜ-lt Vana-Võidu

Õigusabikoondis ning tõendama ka nõude aluseid.

Tähtsust ei oma asjaolu, millal kostja esitas kohtumenetluses vastuväite. Hagejal on kohustus

oma nõuet põhistada ning seda tõendada juba hagiavalduse esitamisel. TsMS § 363 lg 1 p 2

sätestab, et hagiavalduses märgitakse hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus).

Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et arve nr 2706060 on kostjale esitatud pooltevahelise

kliendilepingu alusel, jättis maakohus õigustatult nõude rahuldamata.

Hageja jättis 21. oktoobri 2020 ja 30. detsembri 2020 kirjadega mulje, et viiviseid arve

nr 2706060 alusel ei nõuta ning tähtis on arve tasumine summas 560 eurot 87 senti, mida kostja

tasus 14. jaanuaril 2021. Isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud, et on omandanud vaidlusaluse

nõude kostja vastu loovutamise teel, siis ei kohaldu hageja ja kostja vahelisest kliendilepingust

tulenev viivisemäär, kuivõrd tegemist ei ole poolte vahel sõlmitud kliendilepingu alusel

osutatud õigusabiteenuse nõudega. Kostja tasus viidatud arve õigusrahu huvides ning

meeldetuletuskirjas nimetatud ulatuses. Ka hageja ise on hagiavalduse p-s 9 nõustunud, et

vaidlusalune arve on kostja poolt tasutud.

Pooltevahelises praktikas ei ole varasemalt viiviseid ja sissenõudmiskulusid nõutud. Kuigi

VÕS § 88 lg 8 üldreegli kohaselt on võlausaldaja õigustatud lugema täitmine toimunuks esmalt

kulutuste, intressi ja lõpuks põhikohustuse katteks, on praegusel juhul hageja käitumine

vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja on teadlikult jätnud kostjale mulje, et

arve tasumisel summas 560 eurot 87 senti puudub kostjal täiendav võlgnevus hageja ees.

Kostja palus jätta tsiviilasja materjalide juurde vastu võtmata hageja esitatud täiendava tõendi,

kuivõrd hageja sai oma nõude põhistamiseks esitada vastava tõendi ka maakohtus ning puudub

mõjuv põhjus, mis tingiks täiendavate tõendite vastuvõtmise.

Maakohus on õigustatult jätnud menetluskulud poolte endi kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta

hageja kanda.

7. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et hageja kinnitas 17. aprilli 2021

menetlusdokumendis (dtl 92–94), et arve nr 3011112 on tasutud. Hageja loobus arvega nr

3011112 seonduvalt sissenõudmiskulude ja viivise osas kokku summas 41 eurot 63 senti ning

lisaks seoses arvega nr 2706060 viiviste osas summas 22 eurot 39 senti. Kokku loobus hageja

nõudest summas 64 eurot 2 senti.

Maakohus võttis hageja hagist osalise loobumise vastu täies ulatuses, s.o summas 64 eurot 2

senti. Kuigi hageja kinnitusel oli arve nr 3011112 tasutud ning selle arvega seotud

sissenõudmiskuludest 40 eurost ja viivisest 1 eurost 63 sendist oli hageja loobunud, käsitles

maakohus arvega nr 3011112 seotud nõuet otsuse p-s 19. Maakohus rahuldas hageja hagi

osaliselt just arve nr 3011112 alusel esitatud nõude osas, käsitledes hageja õigust nõuda viivist

ja sissenõudmiskulusid. Seega on maakohus teinud ühe ja sama nõude osas vastuolulise

otsustuse, sest võttis nõude osas loobumise vastu, kuid mõistis sama summa kostjalt välja.

Kostja ei ole maakohtu otsusele apellatsioonkaebust esitanud. Hageja vaidlustab maakohtu

otsust osas, millega maakohus jättis hageja hagi rahuldamata.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 656 lg 4

kohaselt kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei

kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Ringkonnakohus on

hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega

ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks

apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka

osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei

vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus

üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb

põhjendada. Sätte kohaldamise argumendiks ei saa olla see, et maakohus on valesti kohaldanud

materiaalõigust (Riigikohtu 24. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 12).

Maakohus mõistis kostjalt arve nr 3011112 alusel raha välja ja kostja ei ole seda otsustust

vaidlustanud. Seega on maakohtu otsus hagist osalise loobumise vastuvõtmise ja hagi osalise

rahuldamise osas TsMS § 466 lg 3 esimese lause järgi jõustunud.

8. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendi, äriregistri väljavõtte OÜ Vana-Võidu

Õigusabikoondis kohta.

TsMS § 652 lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende

esitamine on lubatud. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu

otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul,

kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis

või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusega koos kohtule esitatud äriregistri väljavõte

OÜ Vana-Võidu Õigusabikoondise kohta tuleb jätta TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja juurde

võtmata, kuna viidatud sättes nimetatud alused esitatu vastuvõtmiseks puuduvad. Kuivõrd

väljavõte on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks ning kohus loeb selle

tagastatuks. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole Advokaadibüroo Mercatoria OÜ ja OÜ Vana-

Võidu Õigusabikoondis omavaheline seos ega nende võimalikud nõuded menetlusosaliste

vastu, seega ei ole tõend asjakohane.

9. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette, et maakohus leidis üllatuslikult, et arve

nr 2706060 pole pooltevahelise kliendilepinguga seotud ning nimetatud asjaolu ei ole pooltega

arutatud. Hagejalt ei ole kostja seisukoha kohta vastust küsitud.

Ringkonnakohus märgib, et menetlus on lihtmenetlus TsMS § 405 lg 1 mõttes, mille

menetlemisel maakohtus on lubatud teha menetluslikke lihtsustusi, st menetluslikult ei ole asja

lahendamise standardid ka tõendamisel sama kõrged kui suurema hinnaga asjade puhul.

TsMS § 405 lg 1 eesmärk on anda kohtule võimalus lahendada väikese rahalise väärtusega ja

sisuliselt lihtsad asjad võimalikult kiiresti ja võimalikult väikese bürokraatiaga. Seadusest

tulenevalt on lihtmenetluses asja läbivaatamisel kohtul suur diskretsioon võrreldes tavapärase

hagiasjaga. Kohus teeb diskretsiooniotsustuse ka menetlusreeglite valikul, mistõttu võib

kõrgema astme kohus sekkuda juhul, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas diskretsiooni piire ületanud.

10. TsMS § 442 lg 8 esimene lause kohustab kohut otsuse põhjendavas osas märkima kohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

samuti seadused, mida kohus kohaldas. TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja TsMS § 444 lg 2

mõtte kohaselt peab kohus iga asjas tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta

märkima, missuguste asjas esitatud ja kohtu vastuvõetud ja uuritud tõenditega on üks või teine

asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud. TsMS § 444 lg 2 võimaldab kohtul lihtmenetluse

asjades tehtavas kohtuotsuses üksnes kõrvale kalduda TsMS § 442 lg 8 teises, kolmandas ja

neljandas lauses sätestatust. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses

põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks

ta mõnda tõendit ei arvesta. Samas peab maakohus TsMS § 442 lg 8 esimese lause ja

TsMS § 444 lg 2 mõtte kohaselt otsuses siiski märkima, missuguseid poolte väidetud asjaolusid

ta tuvastatuks ei lugenud ning missuguseid poolte esitatud tõendeid ei arvestanud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud maakohus ka eespool viidatud sätetest tulenevalt

nõudma iga seisukoha kohta vastaspoolelt vastust. Maakohus selgitas pooltele hagiavalduse

menetlusse võtmise määruses, et lahendab asja lihtmenetluses sellele omaste erisustega (dtl 72–

75). Kohus peab lihtmenetluses tagama menetlusosaliste põhiõiguste ja –vabaduste ning

oluliste menetlusõiguste järgimise (TsMS § 405 lg 2). Hageja esitas hagiavalduse ning tal oli

võimalik kostja vastuväidetele vastata. Hageja ei ole väitnud, et ta ei oleks saanud kätte kostja

viimast menetlusdokumenti, s.o 25. mai 2021. a seisukohta, milles kostja väitis, et hageja on

esitanud arveid erinevate ettevõtete nimel, kellega kostjal suhted puudusid. Kuigi maakohus ei

ole hagejalt selle kohta eraldi seisukohta küsinud ning tegi kostja vastuse saabumise järel

kohtuotsuse, ei ole maakohus lihtmenetluse reegleid rikkunud. Riigikohus on leidnud, et juhul

kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning selle õigusliku alusega nõustub ka kohus,

siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda,

kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).

Maakohus ei ole TsMS § 444 lg-s 2 ja TsMS § 442 lg 8 esimeses lauses sätestatut rikkunud

ning on oma otsuses kajastanud, missuguse asjas tähtsa asjaolu on ta mingi asja juurde võetud

tõendiga lugenud tõendatuks või missugused asjaolud lugenud tõendamata jäetuteks.

Hageja sai oma vastuväited esitada apellatsioonkaebuses.

11. TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Tegelikkusele ei vasta apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei saanud hinnata, kas arvel näidatud

summa on hageja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepinguga seotud, kui kostja ei ole selles osas

mitte mingeid vastuväiteid esitanud. Käesolevas vaidluses on kostja esitanud vastuväite, et

kostjal ei ole suhteid muude hageja esindajaga seotud ettevõtetega. Maakohus tuvastas, et arve

nr 2706060 selgituses on märgitud „nõude loovutamine OÜ-lt Vana-Võidu Õigusabikoondis“.

Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ning rajatud asjas esitatud tõenditele (TsMS

§ 436 lg-d 1–2). See põhimõte kehtib ka lihtsustatud korras asja lahendamisel. Seega on kohtul

igal juhul kohustus kontrollida hageja nõude põhjendatust ja tõendatust isegi siis, kui kostja

vastuväiteid ei esita. Praegusel juhul kostja vastuväiteid ka esitas.

12. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole hageja tõendanud, et arve nr 2706060 on esitatud 31. augusti 2018

kliendilepingu alusel. Maakohus viitas õigesti, et arve selgitusest ei nähtu, et see oleks esitatud

kliendilepingu alusel.

Hagimenetluses on poolel endal kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude

rahuldamiseks. Hagejat esindas menetluses advokaat, kelle puhul saab eeldada, et ta on teadlik

menetlusreeglitest ning tõendamiskoormisest.

Hageja nõue tugineb pooltevahelisele kliendilepingule ning sellest tulenevale kostja

kohustusele teenuse eest tasuda. Oma nõude tõendamiseks esitas hageja kliendilepingu (dtl 49–

52), arved (dtl 62–64) ja kostjale saadetud meeldetuletuskirju (dtl 53–58). Arve nr 2706060

selgitusest tulenevalt on tegemist loovutatud nõudega, mitte õigusabi teenuse osutamise lepingu

alusel väljastatud arvega. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi arve esitamine ei tõenda teenuse

osutamist või töö tegemist ning sellest ei teki iseenesest tasumise kohustust. Kliendilepingu

kohaselt on lepingu sisuks õigusabi osutamine, s.o õigusalane nõustamine ja esindamine

vastavalt kostja suulisele ja kirjalikule tellimusele (dtl 49).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et arvet nr 2706060 selgitusega

„loovutatud nõue OÜ-lt Vana-Võidu Õigusabikoondis“ ei saa siduda pooltevahelise 31. augusti

2018 kliendilepinguga, mis on suunatud õigusabi teenuse osutamisele. Hageja on menetluses

tuginenud üksnes pooltevahelisele lepingule. Samas pole hageja esitanud ühtegi tõendit, millest

saaks tuletada arve nr 2706060 seost 31. augusti 2018. a kliendilepinguga. Seda ei ole hageja

teinud ka apellatsiooniastmes. Hageja leidis apellatsioonkaebuses üldsõnaliselt, et kostja ei ole

29. märtsi 2021. a vastuses hagiavaldusele väitnud, et arve nr 2706060 ei ole pooltevahelise

kliendilepinguga seotud. Kuigi arve selgituses on märgitud, et tegemist on loovutatud nõudega,

ei ole hageja menetluses tuginenud arve nr 2706060 alusel nõude esitamisel, et tegemist oleks

loovutatud nõudega. Hageja ei ole nõude loovutamist tõendanud. Hageja ei ole loovutamist ka

apellatsiooniastmes tõendanud ega nõude loovutamisele kui nõude alusele tuginenud.

13. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja on nõuet tunnustanud. Kostja on

kogu menetluse jooksul vaielnud nõudele vastu. Kostja nentis, et tasus arve nr 270606 vaid

õigusrahu huvides.

Tähtsust ei oma, et kostja ei ole esimeses vastuses hagile väitnud, et arve ei ole seotud

kliendilepinguga. Kostja selgitas 25. mai 2021 menetlusdokumendis, et hageja esitas arveid

erinevate ettevõtete nimel ning kostjal puudusid suhted nimetatud ettevõtetega, hageja oli

erinevate ettevõtete nimel arvete esitamisega kostjat segadusse ajanud (dtl 102). Kostja vastav

väide on usutav, kuna ka hageja enda poolt esitatud meeldetuletuskirjadest nähtuvalt, on hageja

nõudnud arve nr 2706060 tasumist nii enda kui ka Advokaadibüroo Mercatoria nimel (dtl 55–

57). Hageja on esitanud meeldetuletused tõendamaks arvest nr 2706060 tulenevat nõuet.

Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja käsitlusega selle kohta, et kostja ei ole väitnud, et tal

puudub suhe Advokaadibürooga Mercatoria. Kostja 25. mai 2021 menetlusdokumendi kohaselt

on R. Sarv kostjat korduvalt eksitanud, kostja on saanud arveid väga paljudelt R. Sarve

teenusega seotud erinevatelt firmadelt, nt vahepeal tuli arveid tasuda Advokaadibüroo

Mercatoria OÜ-le, siis OÜ-le Vana-Võidu Õigusabikoondisele (kellega kostjal mingit

kliendisuhet polnud) (dtl 102).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et kostja poolt kasutatud sõnastus ja sulgudes

märgitud täpsustus puudutab mitte üksnes vahetult enne täpsustust märgitud OÜ-d Vana-Võidu

Õigusabikoondis, vaid ka enne seda nimetatud Advokaadibüroo Mercatoria OÜ-d. Samas ei

oma see käesolevas vaidluses tähtsust, sest hageja ei ole tõendanud, et tema nõue tuleneb

31. augusti 2018. a kliendilepingust. Muule alusele ei ole hageja oma nõuet esitades tuginenud.

14. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta

menetluskulude jaotust.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole menetluskulude

jaotusel lähtunud üksnes TsMS § 168 lg-st 4, nagu ekslikult leiab hageja. Maakohus viitas ka

TsMS § 163 lg-le 1 ning jättis menetluskulud poolte endi kanda, arvestades nii hagi rahuldamise

ulatust kui ka osalist loobumist. Kuigi kostja tasus suure osa hageja algsest maksekäsu

kiirmenetlusse esitatud nõudest pärast maksekäsu kiirmenetluse algatamist, ei tule

ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas kohaldada TsMS § 168 lg-t 5. Materjalidest

nähtuvalt oli kostja osa nõudest tasunud ka enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist,

kuid hageja siiski esitas ka tasutud osas nõude kohtusse. Samuti võis kostja poolne tasumata

jätmine või tasumisega hilinemine tuleneda ka hageja enda poolt arvetega tekitatud segadusest.

Kostja makse oli tehtud enne asja hagimenetlusse üleandmist. Hageja hagiavaldus jäi lõpliku

nõude osas suuremas ulatuses rahuldamata. Seega jättis maakohus põhjendatult kõiki asjaolusid

arvestades menetluskulud poolte endi kanda.

15. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1).

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Sellise jaotuse puhul puudus maakohtul

vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Seadus ei reguleeri täpselt, mida peab

ringkonnakohus tegema juhul, kus maakohus, rahuldades hagi osaliselt, jätab menetluskulud

poolte endi kanda ega määra kindlaks kummagi menetlusosalise menetluskulude rahalist

suurust. TsMS § 174 lg kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

milles kulud tekkisid. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu menetluskulude jaotuse

muutmata ning puudub vajadus hinnata ümber menetluskulude rahalist suurust maakohtus, saab

ringkonnakohus määrata apellatsiooniastme menetluskulud ise kindlaks.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus

lepingulise esindaja tasu 425 eurot (ilma käibemaksuta), s.o kostja esmase vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele (100 eurot), asja materjalidega tutvumine, kliendiga konsulteerimine

ning kostja lõplike seisukohtade koostamine ja menetluskulude nimekirja esitamine (325 eurot).

Kostja esindaja tunnitasu on 130 eurot (käibemaksuta). Hageja ei ole kostja menetluskuludele

vastuväiteid esitanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja kulu põhjendatud osaliselt.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Põhjendatud ja

vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista

lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva

esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt

vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks

tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust,

menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja

põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-

10324/42, p 19; 21. juuni 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13164, p 9).

Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja

tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu

11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14; 13. novembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25).

Kostja esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on leitud, et mitteadvokaadist

lepinguliste esindajate põhjendatud tunnitasu on üldjuhul vahemikus 60–100 eurot, millele

vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades

praeguse asja sisu, mahtu ja keerukust, saab ringkonnakohtu arvates kostja esindaja

põhjendatud tunnitasuks pidada 100 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus võtab siinjuures

arvesse, et hageja advokaadist esindaja tunnitasu on 120 eurot, samal ajal kui kostja juristist

esindaja tunnitasu on 130 eurot.

Kostja esmasest vastusest apellatsioonkaebusele ei nähtu kostja esindaja esindusõigust, vastuse

apellatsioonkaebusele esitas ning allkirjastas kostja seaduslik esindaja. Kostja allkirjastas

volikirja esindajale alles 26. septembril 2021, s.o pärast esialgse vastuse esitamist. Esindaja

palus võimaldada ligipääs materjalidele 27. septembril 2021 ning esitas kostja lõplikud

seisukohad 4. oktoobril 2021. Ringkonnakohus möönab, et kostja võis pöörduda esindaja poole

abi saamiseks juba enne esialgse vastuse koostamist, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole

käesoleval juhul põhjendatud selle vastuse koostamise kulu hüvitamine hageja poolt. Kostja

esialgne vastus ei ole mahukas, see ei sisalda õiguslikku hinnangut ega keerulist analüüsi ning

sellise vastuse koostamine ei nõua juriidilisi teadmisi. Seega jätab ringkonnakohus kostja

taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks esialgse vastuse koostamise eest rahuldamata.

Kostja lepingulise esindaja ajakulu materjalidega tutvumise ning lõplike seisukohtade

koostamise eest on 2,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on asja materjalide mahukust ja kostja

vastuse sisu arvestades on nimetatud ajakulu mõistlik ja põhjendatud. Kuivõrd ringkonnakohus

leidis eespool, et kostja esindaja tunnitasu saab pidada põhjendatuks 100 euro ulatuses, kuulub

hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele kostja menetluskulu summas 250 eurot (ilma

käibemaksuta) (2,5*100).

Ringkonnakohus

rahuldab

kostja

taotluse

apellatsioonimenetluse

kuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke