1-19-7743/65 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-7743 Kohtukoosseis kohtunikud Sten Lind, Urmas Reinola ja Heili Sepp Kriminaalasi Z.I

süüdistuses KarS § 119 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtuotsus Harju Maakohtu 24. septembri 2020 üldmenetluses tehtud otsus Apellant tsiviilkostja AS-i Hoolekandeteenused lepinguline esindaja vandeadvokaat Evelin Pärn-Lee Prokurör ringkonnaprokurör Eve Soostar Süüdistatav Z.I (isikukood: XXX) Kaitsja Vandeadvokaat Natalia Lausmaa RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 24. septembri 2020 otsus muutmata. 2. apellatsioonimenetluses kannatanule

Määrata osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Lion Law makstava tasu suuruseks 27 eurot. 3.

Määrata apellatsioonimenetluses süüdistatav Z.I-le osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Natalia Lausmaa makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 276 eurot. 4. -

Jätta apellatsioonimenetluse kulud AS i Hoolekandeteenused kanda ja mõista AS-

lt Hoolekandeteenused riigi kasuks välja riigi õigusabi kulud 303 eurot.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale võib isik, kelle huvides või kelle vastu on kasutatud apellatsiooniõigust, esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2

MENETLUSE KÄIK 1. Z.I-le esitati KarS § 119 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta põhjustas 16. novembril 2018 Tallinnas asuvas erihooldekodus ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse X-le. XXX Süüdistuse kohaselt lõi Z.I lahtise käega ühe korra vastu otsaesist, mille tagajärjel X X kukkus ja sai tervisekahjustuse – puusaliigest haarava vasaku reieluu ülaotsa (pertrohhateerse ehk pöörlit läbiva) murru, mis vajas operatiivset ravi. Tegemist oli pikaajalise tervisehäirega, mille paranemisele kulub üle nelja kuu.

2. Kannatanu X-le riigi õigusabi korras määratud esindaja Mirjam Frey esitas kohtueelses menetluses tsiviilhagi Z.I , tema eestkostja Kose vallavalitsuse ning AS-i Hoolekandeteenused vastu. Tsiviilhagis taotletakse varalise kahju hüvitamiseks 606,11 euro ning tulevikus tekkivate kulude katteks mõistliku rahasumma välja mõistmist. Samuti taotletakse kostjatelt 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist. Hagiavalduses leiti, et kostjad vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt. Süüdistatav Z.I vastutab oma teoga tekitatud kahju eest, sest on tunnistatud süüvõimeliseks. Kose vallavalitsus vastutab eestkostjana vaimse puude tõttu tema eestkoste alla antud piiratud teovõimega isiku poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS § 1053 lg 5 alusel. AS Hoolekandeteenused vastutab tekitatud kahju eest SHS § 100 lg 1, lg 2 p 2 ning SHS § 102 lg 1 p 3 sätestatud kohustuste rikkumise tõttu, kuna ta ei taganud kliendile turvalist elukeskkonda, turvalisust ja ohutust.

3. Harju Maakohus tegi 24. septembril 2020 otsuse, millega tunnistas Z.I süüdi KarS

§ 119 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust, mida suurendas Tartu Maakohtu 13. veebruari 2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Mõistetud liitkaristuse jättis kohus KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Otsusega rahuldas maakohus kannatanu tsiviilhagi osaliselt kannatanu kasuks . Kohus mõistis varalise kahju hüvitisena Z.I-lt ja AS-lt Hoolekandeteenused solidaarselt välja 606,11 eurot. Mittevaralise kahju hüvitisena mõistis kohus AS-lt Hoolekandeteenused ja Z.I-lt

ning lisaks sellele ainult AS-lt Hoolekandeteenused 2000 solidaarselt välja 1400 eurot eurot.

4. Maakohtu otsuse peale esitas 9. oktoobril 2020 apellatsiooni tsiviilkostja AS-i Hoolekandeteenused lepinguline esindaja vandeadvokaat Evelin Pärn-Lee, kes vaidlustab varalise ja mittevaralise kahju hüvitiste väljamõistmist AS-lt Hoolekandeteenused. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 24. septembri 2020 otsus tsiviilhagi puudutavas osas ning jätta X tsiviilhagi AS Hoolekandeteenused vastu rahuldamata ja varaline ning mittevaraline kahju välja mõistmata. Alternatiivselt taotleb apellant, et kohus mõistaks varalise

3

ja mittevaralise kahju hüvitised välja solidaarselt Z.I-lt ja Kose vallalt või üksnes Z.I-lt . Teise alternatiivina taotleb apellant kriminaalasja saatmist tsiviilhagi puudutavas osas lahendamiseks tagasi Harju Maakohtule. Menetluskulud pa X kanda. lub apellant jätta kannatanu Apellant leiab, et maakohtu otsus on tsiviilhagi puudutavas osas õigusvastane ja põhjendamata. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja õiguse üldpõhimõtteid ning rikkunud menetlusnorme. Kohus on hinnanud tsiviilhagi puudutavaid tõendeid osaliselt ja vääralt. Apellant peab kohtu seisukohti vastuoluliseks. Kohus leidis, et seadusest tulenev tegevusjuhendajate arvu nõue oli täidetud, samuti nõustus kohus sellega, et iga kliendi juurde töötaja paigutamine ei ole objektiivselt võimalik ega otstarbekas. Sellest hoolimata heitis kohus ette, et AS Hoolekandeteenused ei hoidnud ära X-le kahju tekitamist. Apellant leiab, et AS Hoolekandeteenused täitis SHS § 100 lg 2 p i 2 nõuetekohaselt. - Teenuse osutajal oli intsidendi juhtumise l ajal töö seaduses nõutav arv töötajaid, samuti oli teenuse osutaja rakendanud täiendavaid meetmeid, mis seisnesid nt selles, et personal on kooliutatud ja treenitud psüühilise erivajadusega inimestega töötama, kannatanul oli oma tuba, söögisaalis on

24/7 videovalve ning töötajaid liiguvad üksustes pidevalt ringi (nn töötaja oma tuba üksustes polegi). Kohtu seisukohad on alusetud. Kohus tugineb sellele,

et videosalvestisest on näha AS- Hoolekandeteenused mist lahkumist vahetult enne vahejuhtumit, ning sellele, i töötaja ruu et viidatud töötajale ei saanud jääda märkamatuks Z.I rahutu ja närviline käitumine.

Kohus heidab AS- le Hoolekandeteenused ette, et juhtumi ajal ei olnud töötajaid läheduses ohutust tagamas. , loob Väites, et kohtu seisukoht on ebaõige ebaõiget kohtupraktikat ega taga õiguskindlust, toob apellant välja, et videosalvestusest nähtuvalt lahkusid ruumist kaks töötajat (esimesena lahkus tiimitöö teenuse osutaja juures äsja tööd juht ja teisena , kes oli JP US alustanud). Ühtlasi toonitas apellant, et psüühilise erivajadusega inimeste puhul ei pruugi näiliselt sihituna edasi-tagasi liikumine viidata ärritusele või ohtlikkusele. Teinekord võib klient edasi- nii koos tagasi kõndida lihtsalt sama. Kui Z.I puhul oleks esinenud ärevust ohtlikkusega, siis ei oleks tiimitöö juht teda üksinda ruumi jätnud. ei väitnud JP Kohtuistungil Z.I, et oleks olnud kuidagi eriliselt ärritunud või ohtlikus meeleolus. Apellant leiab, et „kohus on teinud visuaalse pildi pealt järeldusi ilma tuvastamata, kas Z.I tegelikult ka ärritatud või ohtlik oli“. Kohus ei ole põhistanud, millele tugineb kohtu järeldus, et Z.I

oli intsidendi ajal ärritunud ja ohtlik. K esitatud psühhiaatrilistes a menetluses ekspertiisides (vt 27.07.2018 ekspertiis ning 14.01.2019) leiti, et Z.I ei ole OT PV ohtlik endale ega ühiskonnale, välja arvatud kui tarvitab alkoholi või narkootilisi aineid. juhul, S (kriminaalasjas 1-17-11254) ka kohus. Praeguses ama leidis 24.01.2018.a kohtumääruses menetluses ei ole tuvastatud, et Z.I oleks olnud joobes. Apellandi arvates on kohus määratlenud hoolekandeteenuse osutaja vastutuse sisuliselt süüta vastutusena, mis on ebaõige, sisult väär ja loob ebaõiget VÕS § 1050 lg 1 kohtupraktikat. kohaselt isik ei vastuta, kui tõendab, et ei ole kahju tekkimises süüdi, sest järgis vajalikku hoolsusstandardit. Teenuse osutaja on menetluses tõendanud, et juhtumi ajal oli tööl nõutav arv

4

töötajaid ning täiendava meetmena valvati söögisaali videovalvesüsteemi kaudu. Ka on menetluses tõendamist leidnud, et kui teenuse osutaja töötaja JP söögisaali sisenes ja kannatanu maas lamamas leidis, siis asuti koheselt abi osutama ja kutsus appi teise tegevusjuhendaja ( ). SÕ Samiti kutusti kannatanule kiirabi. Apellant ei nõustu kohtuga selles, et Kose vald Z.I eestkostjana on teinud kõik võimaliku, et üritada tagada Z.I tegude üle paremat järelevalvet. Ka ei saa kuidagi

nõustuda kohtu seisukohaga, et Z.I üle peaks järelevalvet teostama AS Hoolekandeteenused, mistõttu ei saa eestkostjale panna samasugust kohustust ega ka vastutust tagajärgede eest, mis võivad tekkida seoses eestkostetava järelelvalvetusega. Eestkostja ei või oma kohustuste täitmist panna kolmandale isikule (PKS § 179 lg 3). Isegi kui eestkostjal ei ole võimalik isiklikult kogu aeg eestkostetava juurdes viibida, siis ei tähenda see, et seda, et eestkostja vabaneb oma seadusest tulenevast kohustusest ja sellega seotud vastutusest (VÕS § 1053 lg 5) eestkostetava erihoolekandeasutusse paigutamisega. Apellatsiooni kohaselt on kohus oluliselt eksinud ka menetlusnormide suhtes, hinnates tõendeid vaid osaliselt ja sedagi vääralt. Menetluses ei ole tõendanud (ega uuritud), et Z.I oli juhtumi toimumise ajal närviline või ohtlik. Kohus on oma järelduse osas tuginenud helita videopildile. Asjas on tuvastamist leidnud, et Z.I lõi lahtise käega kannatanule otsa ette, aga pole tuvastatud, et Z.I oleks kannatanut ähvardanud või talle ohuks olnud enne või pärast vahejuhtumit. Psüühilise erivajadusega inimese puhul ei tähenda selline näiliselt sihituna edasi tagasi liikumine sugugi esimese asjana agressiivsust või ohtlikkust. Kui see nii oleks, siis tuleks märkimisväärsele osale AS Hoolekandeteenused klientidest (kokku ligi 2000) igapäevaselt politsei või kiirabi kutsuda. Kui Z.I puhul oleks juhtumile eelnenud ajal esinenud ärevust koos ohtlikkusega, siis ei oleks tiimitöö juht teda üksi ruumi jätnud. Menetluses ei JP ole tuvastatud, et Z.I oleks olnud vahetult juhtumi eel või selle järel olnud ohtlik endale või teistele. Ka ei ole menetluses tuvastatud (ega uuritud), kus teenuse osutaja töötajaid juhtumi ajal viibisid (so et neid ei olnud läheduses nagu sedastab kohus). Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt ei saanud apellant teada enne materjalide kohtulikku uurimist, missuguseid tõendeid kohtus uurima hakatakse. Apellant taotles istungil tunnistajana AS Hoolekandeteenused tegevusjuhendaja SÕ ülekuulamist. Nimetatud isik oleks mh saanud anda ütlusi selle kohta, kus keegi õnnetuse ajal viibis ja mida õnnetuse kohta selgitas või ei selgitanud. Videosalvestu X s on piiratud vaatevälja ja ajaraamiga. Ka puudub sellel heli. Ei ole võimalik öelda, kas kannatanu kedagi appi kutsub või kas enne lükkamist leidis aset ka ähvardamine ja hääletõstmine Z.I poolt, mis oleks pidanud töötjates valvsust äratama. Kui sõnelust ei olnud ja kukkumine

märkimisväärset heli ei tekitanud, samuti kui kannatanu kedagi appi ei kutsunud ega selgitanud talle appi tulnud töötajatele, mis temaga juhtus, siis ei saanud teenuse osutaja töötaja ka õnnetust kuulda ega ka selle asjaolusid sellel hetkel hinnata. Kohtumenetluses oli fookus peamiselt kriminaalasja arutamisel, mistõttu apellant jäeti ilma võimalusest esitada oma seletusi, põhjendusi ja tõendeid tema vastu esitatud nõude osas, sh asjaolude osas, mis toimusid vahetult enne sündmust, selle ajal ja pärast seda.

5

Apellant ei saanud menetluses oma menetlusõigusi teostada ka seetõttu, et läbivalt menetluse ajal oli kannatanu talle kinnitanud, et tal puuduvad etteheited ja ta ei soovi tegelikkuses teenuse osutaja vastu nõuet esitada. Apellant leiab, et maakohus on mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtunud vastuolulistest asjaoludest. Kohus on tuginenud väitele, et kannatanu viibis kuus kuud voodirežiimil. Samas on kohus otsuses viidanud ka AS-i Hoolekandeteenused kirjalikus vastuses esitatud väitele, et kevadest 2019 kannatanu Mustamäe metsades jalutuskäikudel. tõendatud on kannatanu jalutuskäik 08. aprillil 2019. Kuigi ekspertiisiakti kohaselt oli kannatanule tekitatud tervisekahjutus pikaajaline tervisehäire kestusega üle nelja kuu, siis sai kannatanu tegelikult liikumisvõime tagasi oluliselt varem ehk tema tervisehäire ei olnud pikaajaline. Kohus on tõendeid hinnanud vaid osaliselt ja teinud väära järelduse. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, miks on kohus leidnud, et AS-i Hoolekandeteenused osa mittevaralise kahju suurusest on suurem kui Z.I-l . Mõistes hageja kasuks välja mittevaralise kahjuna 3400 eurot, millest tsiviilkostja ja süüdistatav vastutavad solidaarselt 1400 euro ulatuses, on kohus otsustanud sisuliselt, et teenuse osutaja süü juhtunus on suurem kui tegelikult kahju tekitajal. Seda, miks peab teenuse osutaja vastutama suurema summa ulatuses kui tegelik süüdlane, kohus põhistanud ei ole. Kohus ei ole arvestanud teenuse osutaja abi juhtumi järgsel haiglast välja t ega sedagi, et kui X sai, siis naasis ta kohe teenusele ja taastumisel abistasid teda igapäevaselt teenuse osutaja töötajad, kellele see oli ilmne lisakoormus.

5. Tallinna Ringkonnakohus määras 14. jaanuari 2021 määrusega kohtuasja arutamisele kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 29. jaanuarini 2021. Määruse kohaselt pidi ringkonnakohus tegema kohtulahendi teatavaks 10. veebruaril 2021.

6. Apellatsioonile esitatud vastuses palus kannatanu esindaja vandeadvokaat Mirjam Frey, jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

7. AS-i Hoolekandeteenused lepinguline esindaja teatas 29. jaanuaril 2021, et kannatanu X suri 24.01.2021. Apellant avaldas arvamust, et kannatanu nõuded ei saa tema pärijatele üle minna. 10. veebruaril 2021 esitas X eestkostjana menetluses osalenud Y kohtule X surmatunnistuse. Tallinna Ringkonnakohus tegi 10. veebruaril 2021 määruse, millega peatas menetluse, kuni kannatanuna astub menetlusse X üldõigusjärglane või menetluse jätkamiseks õigustatud muu isik. Kohtukolleegium ei nõustunud apellandi seisukohaga, et kannatanu nõuded ei saa tema pärijatele üle minna.

8. Juunis 2 X W 021 esitasid kannatanule riigi õigusabi korras määratud esindaja ja pärija Tallinna Ringkonnakohtule kinnituse, et X asemel astub menetlusse W.

6

9. Ringkonnakohus tegi 6. septembril 2021 määruse, millega andis apellatsioonimenetluse pooltele uue tähtaja kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks. Ringkonnakohtu antud tähtajaks esitasid oma seisukohad kannatanu W, Kose vallavalitsuse volitatud esindaja

VV ja süüdistatava Z.I kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa.

9.1 Kannatanu W kinnitas ringkonnakohtule saadetud e-kirjas, et peab AS-lt Hoolekandeteenused kahjuhüvitiste välja mõistmist põhjendatuks.

9.2 Kose vallavalitsuse volitatud esindaja VV leiab, et apellant taotleb sisuliselt eestkostjale süüta vastutuse kohaldamist. Vallavalitsus, kellel puudus vähimgi juriidiline ja füüsiline võimalus kontrollida ja suunata Z.I käitumist hoolekandeasutuses, peaks kaebuse loogikast järelduvalt vastutama süü puudumisel. Vallavalitsuse esindaja leiab, et PKS § 179 lg le 3 viidates püüab apellant ringkonnakohut - eksitusse viia. PKS § 179 lg 1 kohaselt on vallavalitsusel kohustus hoolitseda eestkostetava isiku eest oma ülesannete piirides. Vallavalitsus on oma ülesande täitnud korraldades Z.I-le ravi ja teenused hoolekandeasutuses. Tähelepanuta tuleb jätta apellandi väide, et vallavalitsus ei ole otsinud võimalust Z.I suunamist teistsugusele teenusele või teenuse muutmiseks ei olnud vajadust. Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 24.01.2018 kohtumäärusest kriminaalasjas nr 1 11254 nähtuvalt jättis -17- kohus vaatamata prokuröri ja psühhiaatri arvamusele sundravi Z.I suhtes kohaldamata. Harju Maakohtu -17- 25.10.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2 13053 jäeti rahuldamata vallavalitsuse taotlus Z.I paigutamiseks tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele kinnises hoolekandeasutuses. Apellandi väide vallavalitsuse hoolsuskohustuse säilimisest ka eestkostetava paigutamisel erihoolekandeteenusele on paljasõnaline ning ka meelevaldne ning seetõttu ei ole sellele vastamine võimalik. Vallavalitsuse arvates väärib tähelepanu ringkonnakohtu 06.09.2021 määruse p-s 4 esitatud apellandi seisukoht kannatanu nõuete lahutamatust seosest kannatanu isikuga. Otsuses (p 30) jõudis kohus järeldusele, et Z.I tegu ei ole kannatanu X elukvaliteeti tänase päeva seisuga otseselt halvendanud ega jätkuvalt mõjutanud. Samas ei saanud kohus mööda vaadata asjaolust, et peale juhtumit viibis kannatanu 6 kuu jooksul enamuse ajast voodirežiimil. Järelduvalt luges kohus mittevaraliseks kahjuks voodirežiimil olekut, samuti järeldab vallavalitsus otsusest, et eelduslikult põhjustas märgitud asjaolu konkreetsele isikule füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi (VÕS § 128 lg 5). Kannatanu esindaja vandeadvokaat Mirjam Frey poolt 26.07.2019 esitatud hagiavalduse kohaselt kannatanule põhjustatud vigastused mõjutasid olulisel määral kannatanu elukvaliteeti. Hingeliste kannatustena (hagi esitamise ajal) toodi esile pidev hirmutunne, kõndimise puudulikkus, mõtete segadus, sugulaste suurem abi. Kriminaalasjas esitatud kannatanu X poolt 22.02.2019 allkirjastatud hagiavalduse kohaselt paluti välja mõista

7

moraalne kahju sum X elamise toimetuleku mas 2000 eurot „…seoses kaotatud tervisehäired nõrgenemisega“. 06.02 voodirežiimil oleku tõttu nõudmisi. .2020 eelistungil ei esitanud X

9.3 Z.I kaitsja leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et apellatsiooni rahuldamiseks ei ole alust ja maakohtu otsus tuleks jätta muutmata. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramine on kohtu kaalutlusotsus ning maakohus on kahju ulatust veenvalt põhjendanud. Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud AS-i Hoolekandeteenused tsiviilvastutuse õiguslikke aluseid. Kohus on jõudnud õigesti järeldusele, et AS Hoolekandeteenused on rikkunud hoolsuskohustust sellega, et konkreetse hooldekodu personali poolt ei olnud tagatud teenusel viibivate isikute turvalisus. Teenusel viibivate isikute turvalisuse tagamise kohustus ei hõlma mitte üksi hoolduseeskirjade formaalset täitmist vajaliku arvuga personali kindlustamisega teenusel olijatele, vaid ka personali teadlikkust ja professionaalsust teenusel olijate üldise käitumise kontrollimisel, teenusel olijate vaimse seisundi märkamisel ja vajadusel sekkumisel, kui teenusel olijate käitumises võib ilmneda kalduvust konfliktsusele, mis on ohtlik sellele isikule endale ja teistele isikutele. Z.I saabumisel konkreetsesse hooldekodusse erihooldusteenusele oli teada, et tal on väga tugev kalduvus konfliktsusele ja vägivaldsusele. Kaitsja leiab, et ründe ärahoidmiseks ei olnud AS-l Hoolekandeteenused vaja Z.I-d pidevalt valvata. Vahejuhtum leidis aset erihooldekodu üldkasutatavas ruumis, milles hooldusaluste suunamine ühiskondlikult aktsepteeritavate käitumisreeglite järgmisele ja järelevalve nendest reeglitest kinnipidamise üle hoolealuste üle pidanuks olema tavapäraste teenistussuhetega hõlmatud. Varasematest isikut iseloomustavatest andmetest lähtuvalt pidanuks AS Hoolekandeteenused töötajad pöörama Z.I käitumisele veidi teravamat tähelepanu võrreldes teiste hooldusalustega ning mitte lubama olukorda, kus ta jääb hooldekodu üldkasutatavas ruumis ilma järelevalveta. Kaitsja juhib tähelepanu, et tunnistaja e ütlustest

Q ilmneb, et hooldekodu hoolealustel oli varem tekkinud tülisid just söögiajal. Hooldustöötajal oleks konflikti momendil ruumis viibimise korral olnud võimalik takistada Z.I vägivaldset käitumist kas lihtsalt oma passiivse distsiplineeriva juuresolekuga või otsese sekkumisega konflikti. Alusetud on apellandi etteheited kohtule selles, et eestkostja Kose Vallavalitsuse vastu esitatud tsiviilhagi jäi rahuldamata, kuivõrd ka selles osas on maakohus otsuses esitanud põhjaliku ja loogilise analüüsi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Apellatsiooni argumendid maakohtu otsuse tühistamiseks tsiviilhagi puudutavas osas alust ei anna.

8

11. Kuivõrd apellant on ringkonnakohtu menetluse ajal esitanud seoses X surmaga seisukoha, et kannatanu nõuded ei saa tema pärijatele üle minna, käsitleb ringkonnakohus esmalt seda küsimust. Kohtukolleegium on jätkuvalt 10. veebruari 2021 määruses väljendatud seisukohal, et kannatanu nõuded ei ole oma olemuselt sellised, mis ei saaks tema pärijatele üle minna. TsMS § 6 lg 1 kohaselt võivad tsiviilõigused ja kohustused ühelt isikult teisele üle minna, kui - need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Seaduses klauslit, mis välistaks kahjuhüvitise nõude ülemineku ühelt isikult teisele, ei ole. Ka olemuslikult ei ole rahalised nõuded sellised, mida saaks lugeda isikuga lahutamatult seotuks. See kehtib nii varalise kui ka mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude kohta. Ka Riigikohus on kinnitanud, et tervise kahjustamisest tulenev mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue on pärandatav (Riigikohtu 9. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 15).

12. Apellant on taotlenud ühe alternatiivina nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist solidaarselt Z.I-lt ja Kose vallalt, millelt maakohus kahjuhüvitist välja ei mõistnud. Nimelt ei nõustu apellant maakohtuga selles, et Kose vald Z.I eestkostjana on teinud kõik võimaliku, et üritada tagada Z.I tegude üle paremat järelevalvet. Ringkonnakohus leiab, et AS-l Hoolekandeteenused ei ole õigust taotleda kahjuhüvitise välja mõistmist kaaskostjalt, kellelt maakohus hüvitist välja ei mõistnud. Seega on apellatsiooni selle alternatiivse taotluse rahuldamine välistatud. Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes (vt Riigikohtu 2. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 14). TsMS § 207 lg 2 kohaselt osaleb iga kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Tulenevalt sellest -st 1, mille kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik ja TsMS § 3 lg pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, saab kostja vaidlustada kohtuotsust vaid teda puudutavas osas (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-12, p 9). Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et mitme kaaskostja suhtes tehtud otsus on igale kaaskostjale siduv üksnes teda puudutavas osas ning kui maakohtu lahendi vaidlustab ainult üks kaaskostja, siis teiste suhtes lahend jõustub (V. 207, Kõve jt (koost.): Tsiviilkohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. § komm. 3.3 c). Sellest tulenevalt on AS-l Hoolekandeteenused õigus vaidlustada maakohtu otsust üksnes osas, milles mõisteti temalt raha välja, mitte aga osas, millega maakohus jättis kahjuhüvitise Kose vallalt välja mõistmata. Kuna kannatanu ega tema esindaja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis tsiviilhagi Kose valla vastu rahuldamata, on kannatanu ja Kose valla va

helist õigussuhet puudutavas osas maakohtu otsus jõustunud.

13. Käsitledes küsimust, kas maakohus on põhjendatult ja õiguspäraselt mõistnud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise välja AS lt Hoolekandeteenused, võtab ringkonnakohus e - smalt seisukoha apellatsioonis esitatud väidete suhtes, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse nõudeid.

9

Ringkonnakohus märgib, et kuigi apellant esitab väite, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, ei ole apellatsioonis viidatud ühelegi kriminaalmenetluse sättele, mida maakohus apellandi hinnangul rikkunud on.

13.1 Apellant heidab maakohtule ette, et tsiviilkostjal ei olnud maakohtus piisavat võimalust esitada oma põhjendusi ja tõendeid.

13.1.1 Apellatsiooni kohaselt ei saanud AS Hoolekandeteenused oma menetlusõigusi teostada, sest kannatanu kinnitas talle kogu menetluse vältel, et tal ei ole AS-le Hoolekandeteenused etteheiteid ja ta ei soovi tsiviilhagi esitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud AS-i Hoolekandeteenused menetlusõiguste teostamine kuidagi takistatud, sest oli selge, et tema vastu on tsiviilhagi esitatud ja kohus vaatab selle läbi. Isikuna, kelle vastu on esitatud tsiviilhagi ja kes on kaasatud tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse, oli AS-l Hoolekandeteenused võimalik kriminaalmenetluses oma menetlusõigusi kasutada. Maakohtu istungiprotokollidest nähtuvalt oli kohtus diskussioon selle üle, kas kannatanu jääb tsiviilhagi juurde. X Maakohus küsitles tema seisukoha välja selgitamiseks ning kohtuistungi protokollist nähtuvalt tekkis kohtul kahtlus, kas X on võimeline üldse ses küsimuses seisukohta avaldama, ning kohus leidis, et X vajab eestkostjat (kd I; TL 60 65). – Maakohus tegi 26. augustil 2020, s.o enne kohtuliku uurimise algust määruse, millega jättis TsMS § 429 lg-le 5 viidates rahuldamata kannatanu X eestkostja Y avalduse AS-i Hoolekandeteenused vastu tsiviilhagist loobumise kohta. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul rääkida sellest, nagu oleks valitsenud AS-i Hoolekandeteenused menetlusõiguste kasutamist takistav ebaselgus küsimuses, kas tema vastu on tsiviilhagi

esitatud. Apellant leiab, et kui maakohus jättis hagist loobumise KrMS § 429 lg 4 alusel vastu võtmata, oleks ta pidanud seda põhjalikumalt põhistama. Samuti oleks kohus sellisel juhul pidanud määrama TsMS § 429 lg-st 6 tulenevalt kannatanule uue esindaja. Kohtukolleegium tõdeb, et määruse põhjendustest tulenevalt ei tuginenud maakohus hagist loobumist vastu võtmata jättes väitele, et hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega või rikub olulist avalikku huvi (kohus ei ole ka määruse resolutsioonis viidanud TsMS § 429 lõikele 4, vaid lõikele 5, mis ütleb, et kohus teeb loobumise vastu võtmata jätmise kohta kirjaliku määruse). Määruse põhjendustest nähtuvalt

keeldus kohus loobumist vastu võtmast põhjusel, et maakohtu hinnangul ei võimalda kriminaalmenetluse regulatsioon loobuda tsiviilhagist vaid ühe tsiviilkostja vastu. St kohus lähtus loobumise vastuvõtmisest keeldumisel KrMS § 381 -st 6, mille kohaselt tuleb lg tsiviilhagi läbivaatamisel arvestada ka kriminaalmenetluse regulatsiooniga. Maakohtu seisukohale, et kriminaalmenetluses ainult ühe tsiviilkostja vastu tsiviilhagist loobuda ei saa, ei ole apellatsioonis vastuväiteid esitatud.

10

13.1.2 Veel leiab apellant, et kuna kohtumenetluses oli fookus peamiselt kriminaalasja arutamisel, jäeti tsiviilkostja ilma võimalusest esitada oma seletusi, põhjendusi ja tõendeid tema vastu esitatud nõude osas, sh asjaolude osas, mis toimusid vahetult enne sündmust, selle ajal ja pärast seda. Apellatsioonis heidetakse ette, et kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud, kus AS-i Hoolekandeteenused töötajad vahejuhtumi ajal viibisid. AS-i Hoolekandeteenused lepingulise esindaja väitel ei saanud tsiviikostja kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt enne kohtulikku uurimist teada, milliseid tõendeid kohtus uurima hakatakse. Ühtlasi on apellatsioonis märgitud, et tsiviilkostja esindaja taotles maakohtus AS-i Hoolekandeteenused tegevusjuhendaja

SÕ ülekuulamist, kes oleks saanud anda ütlusi selle kohta, kus keegi viibis (selle taotluse jättis maakohus kui hilinenult esitatud rahuldamata). Ringkonnakohus peab neid etteheiteid alusetuteks. Apellatsioonist ei ilmne, mil moel oli AS-i Hoolekandeteenused lepingulisel esindajal takistatud esitada seletusi ja põhjendusi. Apellant ei ole näidanud ära ühtegi olukorda, kus kohus oleks menetlusnorme rikkudes jätnud AS-i Hoolekandeteenused lepingulisele esindajale sõna andmata või tema seisukoha küsimata. Tsiviilkostja vandeadvokaadist esindaja on esitanud kirjaliku vastuse tsiviilhagile (kd I; TL 24– 27), istungiprotokollide kohaselt on ta saanud istungitel sõna. Alusetu on väide, et tsiviilkostja võimalused oma seisukohti kaitsta olid piiratud, sest tal ei olnud kriminaalmenetluse eripära tõttu võimalik enne kohtulikku arutamist teada, millised tõendid kogutud on. § le 2 on tsiviilkostjal õigus veel kohtueelses Vastavalt KrMS 224 lg- menetluses kriminaaltoimikuga tutvuda ajal, kui kriminaalasi on prokuratuuris, peab – prokuratuur tsi Maakohtu viilkostja taotlusel võimaldama tal kriminaaltoimikuga tutvuda. istungi protokollidest ei nähtu, et AS-i Hoolekandeteenused lepinguline esindaja oleks andnud teada, et tal ei ole olnud võimalik tõenditega tutvuda, ning esitanud sellega seoses mingeid taotlusi. Tsiviilhagile esitatud kirjalikus vastuses on tsiviilkostja lepinguline esindaja pidanud vajalikuks ühe tõendi – töögraafiku – –

esitamist (kd I; TL 24 27). SÕ tunnistajana kohtusse kutsumine oli arutusel 11. detsembril 2019 toimunud eelistungil, kuid selgesõnalist taotlust selleks ei esitatud. AS-i Hoolekandeteenused lepinguline esindaja esitas taotluse tema tunnistajana ülekuulamiseks 26. augusti 2020 istungil. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata, kuna tsiviilkostja esindaja ei jendanud, põh miks ei olnud võimalik tunnistaja ülekuulamist varem taotleda. Apellatsioonis ei ole esitatud argumente maakohtu määruse põhjendamatuse kohta. Ka ei ole esitatud KrMS § 321 lg 6 alusel taotletud tunnistaja ülekuulamist apellatsioonimenetluses. Märkida tuleb sedagi, et ei maakohtu menetluses ega apellatsioonis ei ole tsiviilkostja või tema esindaja esitanud väidet, et kõik töötajad olid menetluse esemeks oleva vahejuhtumi ajal hõivatud vajalike tegevustega, mille tõttu ei olnud neil võimalik olla Z.I ja X juures. Tsiviilkostja lepingulise esindaja väide on olnud see, et kõiki kliente ei ole võimalik pidevalt jälgida ning AS s Hoolekandeteenused sel päeval tööl olnute arv vastas seaduses sätestatud - nõuetele. Mõlema väitega on maakohus ka nõustunud. Vaidlusalune küsimus on aga see, kas ajal, kui Z.I ja X

olid köögis, oleks ka seal pidanud olema mõni töötaja. Apellatsioonis on asjaoluna, mille kohta polnud AS-l Hoolekandeteenused võimalik tõendeid esitada, nimetatud muu hulgas pärast tõukamist toimunut. Apellant märgib, et AS-i

11

Hoolekandeteenused töötajad ei saanud õnnetust kuulda ega selle asjaolusid hinnata, kuna kukkumine ei tekitanud ning kannatanu ei kutsunud appi ega selgitanud märkimisväärset heli talle app us. Neid asjaolusid ei pea ringkonnakohus i tulnud töötajatele, mis temaga juht asjassepuutuvaiks. X- de tulemusel le tekitati kahju sellega, et ta sai Z.I rün tervisekahjustusi. Hageja ei ole sidunud tekkinud kahju väitega, et X-le ei antud piisavalt kiiresti abi. Seega on lahendamist vajav küsimus see, kas AS Hoolekandeteenused rikkus süüliselt kohustust hoida ära X-le tervisekahjustuse tekitamine.

13.2 Tsiviilkostja lepinguline esindaja leiab apellatsioonis, et kohus on hinnanud tõendeid osaliselt ja vääralt. Need etteheited on alusetud. Kuigi apellant deklareerib, et maakohus on hinnanud tõendeid osaliselt, ei ole apellatsioonis toodud välja ühtegi tõendit, mida kohus oleks pidanud arvestama, kuid on jätnud tähelepanuta. Apellant peab veaks hoopis seda, et kohus tegi järeldusi helita videopildist. Ses kontekstis saaks rääkida tõendi osalisest hindamisest vaid

juhul, kui tegemist oleks olnud audio-videosalvestisega, kuid kohus oleks uurinud seda vaid videosalvestisena, ilma helita. Sellist väidet aga apellatsioonis esitatud ei ole. Apellant peab põhjendamatuks vaid seda, et kohus tegi järelduse, et Z.I oli enne ründamist närviline, X salvestisest, millel puudus heli. Kuigi apellandi väitel on kohus eksinud tõendeid hinnates menetlusnormide vastu, ei ole apellatsioonis viidatud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku sättele, mida kohus videosalvestise uurimisel või selle hindamisel apellandi arvates rikkus. Kuigi apellatsioonimenetluse sisuks on vaidlus kahjuhüvitise väljamõistmise üle, tuleb arvestada, et vastavalt KrMS § 381 -le 6 kohaldatakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi lg läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluse sätteid üksnes kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes. Kriminaalmenetluses lubatavad tõendid ja nende hindamise reeglid kehtestab kriminaalmenetluse seadustik. KrMS § 63 lg 1 lubab kasutada kriminaalmenetluses tõendina filmi või muud teabetalletust. Mingeid täpsemaid tingimusi tõendina kasutatavale salvestisele kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Seega on salvestis, millele kohus tugines, lubatav tõend. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et põhimõtteliselt ei ole kohtule ette kirjutatud, kuidas tõendeid hinnata ja milliseid järeldusi neist teha. Veast tõendi hindamisel on põhjust rääkida

siis, kui kohtu järeldused on ebaloogilised või on kohus lugenud tõendi alusel tõendatuks asjaolu, mida sellest tõendist tegelikult ei nähtu. Apellatsiooni väited ei anna alust kummakski järelduseks. Apellant leiab: „Menetluses ei ole tõendanud (ega uuritud), et Z.I oli juhtumi toimumise ajal närviline või ohtlik. Kohus on oma järelduse osas tuginenud helita videopildile. Asjas on tuvastamist leidnud, et Z.I lõi lahtise käega kannatanule otsa ette, aga pole tuvastatud, et Z.I oleks kannatanut ähvardanud või talle ohuks olnud enne või pärast vahejuhtumit. Psüühilise erivajadusega inimese puhul ei tähenda selline näiliselt sihituna edasi tagasi liikumine sugugi esimese asjana agressiivsust või ohtlikkust.“ Väide, nagu poleks kriminaalmenetluses mingeid tõendeid Z.I meeleolu kohta uuritudki, ei pea paika. KrMS § 61 lg s 2 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõte tähendab, et -

12

menetlusseadustik ei kirjuta ette, millise tõendiga üht või teist asjaolu tõendama peab. Inimese meeleolude kohta on ilmselgelt võimalik teha järeldusi tema kehakeelest. Seda ongi maakohus videosalvestise alusel teinud. Maakohus viitas sellele, et salvestisest nähtuvalt käitus Z.I rahutult ja närviliselt, kõndides köögis mitme minuti vältel sihitult edasi-tagasi. Ka ringkonnakohtu hinnangul viitab videosalvestiselt näha olev käitumine rahutusele ja närvilisusele. Tegemist ei olnud ilmselgelt rahuliku jalutamisega; Z.I liigutused olid järsud, ta marssis kiirel sammul mööda kööki ringi. Mille kohta aga üksnes videosalvestise alusel järeldusi teha ei saa, on see, kuivõrd tavapärane selline käitumine Z.I puhul oli ja kuivõrd see näitas võimalust, et ta võib kohe agressiivselt käituda. Apellandi väide ongi see, et selline käitumine ei olnud midagi erandlikku. On tõsi enda kohtus antud ütlustest tulenevalt arvas ta ise, et ei olnud selle edasi , et Z.I - tagasi kõndimise ajal kuidagi eriti ärritunud. Ta selgitas oma käitumist sellega, et tal ei olnud lihtsalt midagi teha (kd I; TL 125 prd). Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi, kui Z.I eelnev käitumine ei olnud midagi erandlikku, sõltub hinnang, kuivõrd oli selle alusel ette nähtav võimalik agressiivne käitumine, isiku üldisest käitumisest. Mõne inimese puhul ei pruugi ka kõrvaltvaataja jaoks ilmselgelt närviline kä kunagi viia füüsilise vägivallani teise inimese suhtes itumine , seevastu inimese puhul, kes võibki kergelt ägestuda ja konfliktiolukorras vägivaldselt reageerida, viitab närviline käitumine sellele, et ta võib tema jaoks ebameeldivas olukorras reageerida ägedalt ja konfliktselt. Maakohus on otsuses välja toonud, et Z.I kuulub just viimaste hulka. Kohus viitas sellele, et Z.I iseloomustustest (II kd tl 26, 27) nähtuvalt vihastab ta kergelt ja muutub agressiivseks; Z.I on käitumiselt püsimatu, impulsiivne, ettearvamatu ja kohati agressiivne. AS-i Hoolekandeteenused enda andmetel oli Z.I käitunud varem teistele klientidele ohtlikult. Seega jõudis maakohus järeldusele, et Z.I võimalik agressiivne käitumine pidi olema ettenähtav, videosalvestist ja Z.I iseloomustust kogumis hinnates. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus ei ole arvestanud sellega, et videokaamera vaateväli on alati piiratud ja videosalvestus ise on piiratud ajaga. Ringkonnakohtu hinnangul jääb apellatsioonist selgusetuks, kuidas oleks maakohus pidanud neist asjaoludest tulenevalt videosalvestist teisiti hindama. Tõendi hindamisel võib kohus teha järeldusi üksnes sellest, mida on võimalik tõendist näha, kuulda või muul moel tajuda. Ka maakohus on oma järeldused rajanu -i Hoolekandeteenused d sellele, mis oli salvestiselt näha. Kohus ei ole väitnud, et AS töötajate asukoha kohta saaks videosalvestise alusel teha muid järeldusi peale selle, et neid ei olnud Z.I ja X juures. Veel rõhutab apellant, et videosalvestise kohaselt lahkusid ruumist kaks töötajat: esimesena tiimitöö juht JP ja teisena US, kes oli teenuse osutaja juures äsja tööd alustanud (16.11.2019 oli US d vastusele lisatud esimene tööpäev, mis nähtub ka apellandi maakohtus esitatu töögraafikust). Ringkonnakohus märgib esiteks, et sellist fakti, et lisaks JP-le oli söögitoas enne seda, kui Z.I X , ei vastu otsaesist lõi, veel üks töötaja, kes lahkus ruumist pärast JP ole kajastatud salvestise vaatlusprotokollis, seda ei ole tuvastanud maakohus ning seda ei tuvastanud salvestist vaadates ka ringkonnakohus. Kuni lahkumiseni oli ta ainus salvestisel JP näha olev naisterahvas ruumis. Arvestades, et JP lahkus ruumist vaid mõned hetked enne seda,

13

kui Z.I X- lahkus . Kuigi lt toitu eest ära võtma läks, jääb selgusetuks, millal US apellant on pidanud vajalikuks rõhutada fakti, et ruumist lahkus kaks töötajat, ei ole apellant selgitanud, kuidas see peaks muutma järeldust AS Hoolekandeteenused vastutuse küsimuses. See, et ruumis oli enne kaks töötajat, kes aga lahkusid sealt enam vähem samal ajal, näitab AS - - i Hoolekandeteenused töötajate tegevust pigem negatiivses valguses – et üks selle asemel, töötaja oleks jäänud söögitoas toimuvat jälgima, jäeti mitme hooldusalusega ruum täiesti valveta. Apellandi väitel pole tuvastatud, et Z.I oleks X enne tema ründamist ähvardanud või oleks olnud talle ohuks enne või pärast vahejuhtumit. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et kuigi videosalvestisel ei ole heli, on sellelt näha, et diivani juures seisev Z.I kõigepealt ütleb le midagi, astub tema juurde, kisub tal lusika käest ja seejärel lööb X- X vastu otsaesist. Niisiis: kuigi konflikt muutus kiiresti füüsiliseks, algas see sõnalisena. Seega ei pea paika väide, nagu ei ole Z.I andnud enne ründamist selle ohust kuidagi märku. X See, et Z.I piirdus ühe löögiga, on aga selgitatav asjaoluga, et Z.I hinnangul oli ta X X suhtes pikali paiskamisega olukorra lahendanud. Samas on näha, et ta oli endiselt vaenulikult meelestatud X X – ta ei püüdnud püsti aidata või muul moel abi anda; eemale kukkunud sussi lõi Z.I jalaga X suunas.

14. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et AS Hoolekandeteenused on oma hoolsuskohustust täielikult täitnud ning maakohus on kohaldanud sisuliselt süüta vastutust. Apellatsiooni keskne väide on see, et erihooldekodus oli tööl seaduses nõutav hulk töötajaid ning iga klienti ei ole võimalik pidevalt valvata. Nagu apellatsiooniski esile toodud, nõustus mõlema väitega ka maakohus. Maakohus leidis aga, et AS Hoolekandeteenused rikkus hoolsuskohustust sellega, et Z.I , kelle puhul oli varasemast teada, et ta võib käituda agressiivselt, jäeti üldkasutatavasse ruumi omapäi hoolimata sellest, et tema käitumine viitas närvilisusele. Niisiis on maakohus viidanud konkreetsetele asjaoludele, milles ta nägi hoolsuskohustuse rikkumist, ning rääkida ei saa süüta vastutuse kohaldamisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Apellandi seisukoht on sisuliselt see, et kui tööl oli seaduses ettenähtud hulk töötajaid, keda oli tatud ja treenitud psüühilise kooli

erivajadusega inimestega töötama, oli AS Hoolekandeteenused hoolsuskohustus täidetud. See seisukoht on alusetu. Ainuüksi see, et hooldekodus oli tööl seaduses nõutav arv inimesi, ei tähenda, et hoolsusnõue on täidetud. Oluline on seegi, mida need töötajad teevad, et klientide eripärast tingitud võimalikke ohte vältida kööki söögitup . Fakt on see, et just siis, kui X - pa saabus, lahkus töötaja ruumist, jättes Z.I ja X kööki omapäi. Maakohtu seisukoht oli see, et töötaja lahkus ruumist hoolimata sellest, et võimalik konflikt oli ettenähtav. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Z.I puhul oli teada, et ta käitub impulsiivselt ja agressiivselt. Selliselt on teda kirjeldatud AS-i Hoolekandeteenused koostatud iseloomustuses. See, et kohus ei olnud rahuldanud taotlust paigutada Z.I kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele, leides, et Z.I on ohtlik üksnes joobnult, ei lükka ümber AS i Hoolekandeteenused enda hinnangut, mille kohaselt võis Z.I -

14

Z.I käituda agressiivselt ka siis, kui ta ei olnud alkoholi või muid joovastavaid aineid tarvitanud. Isik agressiivselt ja teiste hooldekodu klientide jaoks ohtlikult, vajas , kes oli varem käitunud kõrgendatud tähelepanu. Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks apellandi väidet, et nügimine ja tõukamine ei olnud hooldekodu klientide seas midagi erandlikku. Tähelepanuta ei saa jätta, et erinevalt X- (s XXXX), kes oli st – sarnaselt teistele videosalvestiselt näha olevatele hooldekodu asukatele peale Z.I eakas 1993) noor ja – ja ilmselgelt põdur, oli Z.I (s visuaals Seega oli lisaks sellele, et Z.I elt pigem heas füüsilises vormis mees. võis käituda impulsiivselt ja agressiivselt, tema agressiivne käitumine ka potentsiaalselt ohtlikum. See ei tähenda, et ringkonnakohtu arvates oleks mõni töötaja pidanud Z.I-d pidevalt valvama. Küll tähendab see, et teda oleks tulnud jälgida olukordades, kus konfliktioht on suurem. Ringkonnakohtu hinnangul oli sellise olukorraga tegemist ka hommikusöögi puhul. Nagu kaitsja apellatsioonivastuseski märgitud, on ütlusi, et X abikaasa Q andnud tunnistajana toit hooldekodu klientide vahel konflikte tema põhjustas – sõnul oli ta varem külastades X märganud, kuidas hooldekodu kliendid üksteisel toitu eest ära tõmbasid (kd II; TL Ütlustest 2). on Q, miks Z.I X näha, et ütluste andmise ajal ei teadnud ründas. Nagu kriminaalasjas tuvastatud, ründas Z.I just põhjusel, et too hakkas tema arvates X sööma kellegi teise jaoks valmis pandud toitu. Z.I enda ütluste järgi oli söögiaegade ajal tavaliselt hooldekodu töötaja köögis (kd I; tl. 125). Kuna Z.I reageeris X sööma hakkamisele esmalt sõnadega, oleks juhul, kui ruumis oleks olnud ka AS-i Hoolekandeteenused töötaja, olnud või le ära hoida. malus Z.I kallaletungi X-

15. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka AS lt Hoolekandeteenused välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise - suuruse osas.

15.1 Apellandi väitel on kohus esitanud otsuses vastuolulisi väiteid. Kohus lähtus asjaolust, et X ei saanud tervisekahjustuse järgselt kuus kuud kõndida ning tema eestkostja Y sõnul viibis enamuse sellest ajast voodirežiimil. Samas on kohus viidanud otsuses, et AS Hoolekandeteenused esindaja kinnitusel (st käib kannatanu juba alates 2019. aasta kevadest enne vigastuse saamisest kuue kuu möödumist) metsas regulaarsetel jalutuskäikudel. Kohtukolleegium leiab, et need kohtuotsuses kajastatud väited ei ole ilmtingimata omavahel vastuolus. See, kui luumurrust taastuv inimene on mingil määral võimeline kõndima, ei välista hinnangut, et üldiselt oli tema kõndimisvõime halvenenud kuus kuud. Samas peab ringkonnakohus nentima, et kumbki allikas, millele kohus otsuses viitas, ei ole kasutatav. KrMS kriminaalasja lahendades tugineda asjaoludele, mis ta on § 60 lg 1 kohaselt võib kohus tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendada saab kriminaalmenetluses tõendamiseseme

asjaolusid KrMS § 63 lg atud tõenditega. Ei kannatanu eestkostja ega tsiviilkostja -s 1 nimet lepingulise esindaja selgitused ei vasta ühegi KrMS § 63 lg s 1 nimetatud tõendi tunnustele. -

Tõenditena tervisekahjustuse paranemise kohta saab praeguses kriminaalasjas lähtuda X-le osutatud meditsiiniteenuseid puudutavatest dokumentidest ning kohtuarstliku ekspertiisi aktist.

15

Viimase kohaselt kestab X-l olnud tervisekahjustuse paranemine ühe nelja kuu. Apellandi väide, et kuna kõndis enne ekspertiisiaktis märgitud nelj X a kuud, paranes ta tegelikult kiiremini. Kohtukolleegium leiab, et apellant on põhjendamatult samastanud paranemise sellega, millal oli isik uuesti võimeline kõndima. See, et inimene oli võimeline kõndima, ei tähenda, et ta oli täielikult paranenud. Lähtudes sellest, et X-le põhjustati tervisekahjustus, mille paranemine võtab üle nelja kuu, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsusega AS-lt Hoolekandeteenused välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on le põhjustatud kannatusi arvestad X- es proportsionaalne.

15.2 Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga, et maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta mõistab Z.I-lt välja väiksema mittevaralise kahju hüvitise kui AS-lt Hoolekandeteenused. Maakohus on selgitanud, et võtab Z.I-lt välja mõistetava

hüvitise suuruse kindlaks määramisel arvesse Z.I teovõime piiratust, vaimset seisundit ja majanduslikku olukorda. Seega on kohus osutanud asjaoludele, mis iseloomustavad Z.I-d , aga mitte AS-i Hoolekandeteenused. 1 kohaselt VÕS § 140 lg võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.

16. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg-st 2 tulenevalt apellandi kanda. Apellatsioonimenetluses on kannatanule määratud esindaja ning süüdistatava määratud kaitsja esitanud taotluse määrata kindlaks osutatud riigi õigusabi tasu suurus. Kannatanu määratud esindaja on taotlenud, et kohus määraks tasu suuruseks 27 eurot. Tegemist on riigi õigusabi eest makstava tasu alammääraga ning taotlus tuleb rahuldada. Z.I on taotlenud, et tasu suuruseks määrataks 230 eurot, millele lisandub käibemaks 46 eurot. Ringkonnakohus leiab, et ka see taotlus tuleb rahuldada. Taotletud tasu jääb „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg s 3 sätestatud - piiresse. Tasu suurus on põhjendatud sellega, et kohus oli sunnitud seoses eelmise kaitsja lahkumisega advokatuurist määrama Z.I-le apellatsioonimenetluses uue kaitsja, kes pidi end kriminaalasja sisuga kurssi viima. KrMS § 185 lg 2 alusel tuleb riigi õigusabi osutanud advokaatide tasu mõista riigi kasuks välja AS-lt Hoolekandeteenused.

Allkirjastatud digitaalselt