3-21-810/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse avalikult teatavakstegemine

8. oktoober 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-21-810

Haldusasi

AS Enefit Green kaebus Lääne-Nigula Vallavolikogu 21. jaanuari

2021 otsuse nr 1 ja 18. märtsi 2021 vaideotsuse nr 12

tühistamise nõuetes.

Menetlusosalised

Kaebaja: AS Enefit Green

Esindaja: Marelle Esko

Vastustaja: Lääne-Nigula vald

Esindajad: Neeme Suur, v.adv Piret Kergandberg ja adv.

Siim Vahtrus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS Enefit Green kaebus ning tühistada Lääne-Nigula Vallavolikogu 21. jaanuari 2021

otsus nr 1 ja 18. märtsi 2021 otsus nr 12.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

3. Jätta rahuldamata vastustaja

09. septembri

2021 taotlus kohtuistungi

protokolli parandamiseks.

SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule

hiljemalt 8. novembril 2021 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule

esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg

5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Lääne-Nigula Vallavolikogu 17.10.2019 otsusega nr 54 algatati kaebaja taotlusel kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringu (edaspidi „vaidlusalune eriplaneering“) ja keskkonnamõju strateegilise

hindamise (edaspidi „KSH“) menetlus eesmärgiga leida tuulepargi rajamiseks sobivaim asukoht

LääneNigula vallas ning koostada sobivasse asukohta detailne lahendus ehitusõiguse määramiseks.

Eelnimetatud otsuse tegemise järel asuti koostama eriplaneeringu asukoha eelvaliku lähteseisukohti ja

KSH väljatöötamise kavatsust ning tuvastati välistava kaardianalüüsi meetodil kolm tuulepargi

rajamiseks potentsiaalselt sobivat ala, nende hulgas ala 2, mis asub valla keskosas Risti aleviku lähedal

Vidruka, Seljaküla, Piirsalu, Jaakna, Luigu ja Rõuma külades (edaspidi „ala 2“). 29.06—27.08.2020

toimunud asukoha eelvaliku lähteseisukohtade ja KSH väljatöötamise kavatsuse avalikul väljapanekul

esitasid seisukohti

valla

elanikud ja

kodanikuühendused, Kaitseministeerium, Lennuamet,

Muinsuskaitseamet,

Keskkonnaamet,

Keskkonnaministeerium

ning

valitsusväliseid

keskkonnaorganisatsioone ühendav Keskkonnaühenduste Koda. Seejärel toimusid avalikud arutelud.

2. Lääne-Nigula Vallavolikogu tegi 21.01.2021. otsuse nr 1 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega

lõpetas eriplaneeringu koostamise ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise. Otsuse õigusliku

alusena on viidatud planeerimisseaduse (edaspidi „PlanS“) § 97 lõike 1 punktidele 1 ja 2. Otsuse

põhjendused on kokkuvõtvalt järgnevad:

 kaebaja seatud tehnilistest eeltingimustest lähtudes ja pidades silmas, et senise menetluse

käigus ei avaldanud kaebaja valmisolekut neid eeltingimusi muuta, on ilmnenud, et tuulepargi

ainus reaalne võimalik asukoht jääks alale nr 2, mis tähendab, et planeeringu eesmärk ei saa

enam olla tuulepargi jaoks sobivaima asukoha valik;

 tuulepargi rajamine on vastuolus valla arengueesmärkidega, mis kajastuvad valla arengukavas ja

koostatavas valla üldplaneeringus ning milleks on eelkõige atraktiivse elu- ja töökeskkonna

tagamine, luues eeldusi elanike arvu suurenemiseks ja turismiks, kusjuures nimelt Risti piirkond

on üks uute elamute ehitamiseks sobiv piirkond, samas ei näe arengukava ette suuremahulist

tuuleenergia arendamist vallas;

 22.03.2018 kehtestatud Lääne maakonnaplaneering 2030+ ei näe ühtki eriplaneeringu

lähteseisukohtades määratletud kolmest potentsiaalselt sobilikust alast ette elektrituulikute

arendusalana;

 planeeringu koostamise lõpetamise kasuks räägib kogukonna vastuseis tuulepargile, mida

väljendab ligi 1100 isiku allkirjastatud 19.11.2020 avalik pöördumine;

 tuulepargi rajamist ei toeta looduskeskkonna huvid;

 kaebaja soovitud parameetritega tuulepargi rajamise vastu räägivad tuulepargist mõjutatud

eraisikute huvid ja õigused;

 planeeringu menetluse jätkamise kasuks räägib kaebaja huvi tuuleenergia tootmiseks ja selle

kaudu ettevõtte äriliste eesmärkide saavutamiseks, samas ei riiva planeeringu koostamise

lõpetamine kaebaja huve ülemäära, kuna viimane pidi juba planeeringu algatamist taotledes

arvestama võimalusega, et planeeringut ei pruugita kehtestada;

 planeeringu menetluse jätkamise kasuks räägib avalik huvi taastuvenergeetika arendamise

vastu, ent see on üleriigiline huvi, samas ei nähtu ühestki riigi või maakonna tasandi

planeerimisdokumendist ja eelkõige mitte 2018. aastal kehtestatud maakonnaplaneeringust, et

tuuleenergeetika arendamine sellises mahus oleks riigile vajalik või võimalik konkreetselt just

Lääne-Nigula valla territooriumil;

 kaebaja poolt menetluse käigus välja pakutud kompensatsioonimeetmed ja võimalik talumistasu

võivad küll kompenseerida häiringuid neist vahetult mõjutatud isikutele ning võib-olla

suurendada mõnevõrra omavalitsuse sissetulekuid, kuid see ei kõrvalda vastuolusid kohalike

avalike huvidega ning omavalitsuse arengueesmärkidega;

 290-meetriste tuulikute rajamine võib seada ohtu õhuseireradarite töövõime, sest senise

menetluse käigus on Kaitseministeerium pidanud võimalikuks kuni 75-meetriste tuulikute

püstitamist ning kõrgemate tuulikute püstitamise võimalikkust Kaitseministeeriumi osalusel küll

analüüsitakse, ei ole teada, millal see analüüs valmib;

 menetluse jätkamine olukorras, kus tuulepargile reaalseid asukohaalternatiive ei ole, oleks

eksitav nii avalikkuse kui huvitatud isiku suhtes, samuti tooks see viimasele kaasa põhjendamatu

aja- ja rahakulu ning halduskoormuse vallale ja teistele planeeringumenetluses osalevatele

isikutele, kui selle vastu räägivad olulised asjaolud ja kaalukad huvid.

3. Kaebaja esitas vaidlustatud korralduse peale vaide, mille Lääne-Nigula vallavolikogu 18.03.2021

otsusega nr 12 (edaspidi „vaideotsus“) rahuldamata jättis.

4.1.

Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse ja

vaideotsuse tühistamist. Kaebaja heidab kokkuvõttes vastustajale ette kaalutlusvigade tegemist

ning eelkõige seda, et vastustaja otsustas eriplaneeringu koostamise lõpetada liialt varases

menetlusetapis, mil polnud piisava põhjalikkusega välja selgitatud kõiki asjaolusid, millest

lähtudes erinevaid huve mõistlikult kaaluda saanuks.

4.2.

Esiteks leiab kaebaja, et PlanS § 97 lg 1 punktide 1 ja/või 2 alusel eriplaneeringu

koostamise lõpetamine ei saa põhimõtteliselt olla põhjendatav sellega, et juba enne asukoha

eelvaliku otsuse tegemist ilmneb, et planeeritavale objektile sobivaid asukohti on ainult üks.

Kaebaja rõhutab, et kaaluti mitut asukohta: välistavat meetodit kasutades leiti piirangutest

vabade alade paiknemist ja kavandatava objekti parameetreid arvesse võttes esmalt 5

suuruskriteeriumile vastavat ala, seejärel eraldati neist kolm ala, mille puhul oli täidetud kaebaja

poolt seatud kriteerium, et tuuleparki rajatav alajaam peab paiknema olemasolevast 330 kV

alajaamast mitte kaugemal kui 15 km. Kaebaja hinnangul ei välista PlanS seda, et kaalutakse

mitut asukohta, kuid tegelikest oludest tingituna selgub, et võimalikke asukohti on vaid üks ning

sellisel juhul ei saa väita, et planeeringu koostamise käigus on olemuslikult muutunud

planeeringu eesmärk. Kaebaja väitel ei olnud alade näol, mis lisaks alale 2 kolme sobiva hulka

valiti, tegemist üksnes näilike alternatiividega. Kaebaja täpsustab, et vaidlustatud otsuses

nimetatud ala 1 võib jätkuvalt, hoolimata kehtestatud detailplaneeringust, tuulepargi jaoks

sobida, kuna asjaomast detailplaneeringut ei ole 7 aasta jooksul asutud ellu viima. Kaebaja

märgib järgnevalt, et ala 2 sobivust kinnitab ka KSH 1. etapi aruanne ning ka vastustaja on ise

leidnud, et objektiivseid takistusi selle ala puhul pole.

4.3.

Kaebaja peab põhjendamatuks vastustaja etteheidet, et kaebaja ei avaldanud

valmisolekut tuulepargi tehniliste eeltingimuste muutmiseks ning rõhutab, et tema näitas ära

maksimaalsed tingimused, samas ei ole vald selgitanud, milliste parameetritega tuulepark oleks

sobiv. Kaebaja rõhutab, et tegi korduvalt vallale ettepanekuid töögrupi moodustamiseks, et leida

mõlemale poolele sobiv lahendus, ent vald vältis seda.

4.4.

Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt põhjendatud, miks on

tuuleenergeetika arendamine kaebaja poolt kavandatud mahus vastuolus atraktiivse elu- ja

töökeskkonna, turismi arendamise ja kogukonna kaasatuse suurendamise eesmärkidega,

eeskätt pidades silmas, et ala 2 paikneb Risti aleviku elamualadest 1,5 km kaugusel ning

võimalikud mõjud kaasnevad üksnes ehitustööde, mitte valminud tuulepargi käitamisega, lisaks

ei ole vastustaja kaalunud KSH 1. etapi aruandes tehtud ettepanekuid mõjude leevendamiseks.

Kaebajale jääb mulje, et vald peab arengueesmärkidega kokkusobimatuks tavapäraseid

tuulepargiga seonduvaid mõjusid ja häiringuid, mis pidid selged olema juba eriplaneeringu

algatamisel, ning mille hindamine ja minimeerimine on eriplaneeringu menetluses KSH

eesmärgiks.

4.5.

Kaebaja leiab, et vastustaja on sootuks arvesse võtmata jätnud tuulepargi võimaliku

positiivse mõju valla strateegilistele eesmärkidele ning osutab seejuures enda poolt menetluse

käigus tehtud ettepanekule panustada kohalikku kogukonda 210 000 – 336 000 eurot aastas.

Samuti heidab kaebaja ette, et vastustaja ei ole arvesse võtnud riiklikku huvi taastuvenergia

arendamise ja kliimaeesmärkide täitmise vastu.

4.6.

Kaebaja hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest veenvalt tuulepargi vastu rääkiva

avaliku huvi olemasolu. Siinkohal osutab kaebaja sellele, et vaidlustatud otsuses nimetatud 1100

isiku pöördumine on ebakonkreetne ning seal väljenduv vastuseis ei tugine objektiivsetele

põhjendustele, sest erinevad mõju-uuringud olid alles tegemata, samuti ei nähtu, et volikogu

oleks kriitiliselt hinnanud selle pöördumise allkirjastajate hulka ja allkirjade kogumise

metoodikat. Kaebaja hinnangul saab selles pöördumises väljenduda vaid tavapärane eeldatav

sotsiaalne vastupanu suurte rajatiste püstitamisele, ent ei nähtu, et tegemist oleks sellise

ülekaaluka avaliku huviga, millega saaks põhjendatud olla eriplaneeringu koostamise

lõpetamine.

4.7.

Kaebaja peab põhjendamatuks vastustaja tuginemist looduskeskkonda puudutavatele

mõjudele, rõhutades, et need mõjud olid alles välja selgitamisel.

4.8.

Kaebaja leiab, et tuulepargi mõju riigikaitseliste ehitiste töövõimele oli alles uurimisel

ning vastustaja tegi selles osas ennatliku järelduse.

5.1.

Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, selgitades, et vaidlusaluse eriplaneeringu

puhul ei olnud küsimus üksikutes detailides, mida oleks saanud lahendada planeeringulahendust

täpsustades, vaid menetluse lõpetamise peamiseks põhjuseks oli reaalsete alternatiivsete

asukohtade puudumine ja ainsa võimaliku ala – ala 2 – sobimatus kaebaja soovitud

parameetritega tuulepargi rajamiseks. Vastustaja hinnangul on otsus piisavalt põhjendatud ning

kaebaja rahulolematus haldusakti sisuga ei tähenda, et haldusakt põhjendamise nõudele ei

vastaks.

Vastustaja

selgitab,

et

menetlust

jätkates

oleks

tulnud

minna

tagasi

planeeringumenetluse algusesse, st etappi, mis järgnes vahetult eriplaneeringu algatamise

otsusele ning sisulised tagajärjed menetluse jätkamisel ja selle lõpetamisel oleksid nii kaebaja

kui vastustaja jaoks seega analoogsed, mistõttu oli nendevahelise valik otstarbekuse küsimus.

5.2.

Vastustaja leiab, PlanS § 98 lõikest 2 tuleneb üheselt, et erinevaid võimalikke asukohti

peab lõppastmes kaaluma kohaliku omavalitsuse volikogu ning seda valikut ei saa delegeerida

planeeringu koostamiseks palgatud ekspertidele. Vastustaja rõhutab, et volikogu poolt

kaalutavad asukohad peavad olema reaalsed, mitte näilised alternatiivid. Siinkohal osutab

vastustaja sellele, et antud juhul oli mitme asukoha kaalumine selgelt eriplaneeringu algatamise

eesmärk ning kui vastustaja oleks teadnud, et tuulepark saab objektiivselt tulla üksnes ühte

asukohta, poleks eriplaneeringu menetlust alustatudki. Vastustaja märgib aga, et kaebaja poolt

kindlaks määratud tehnilistest eeltingimustest lähtudes oli võimalik kaaluda vaid üht asukohta

ehk sisuliselt otsustada, kas jätkata detailse lahenduse koostamist ala 2 suhtes või mitte.

Siinkohal leiab vastustaja, et ala 1 ei olnud tuulepargi rajamiseks sobiv, kuna seal kehtiv

detailplaneering on jätkuvalt asjakohane, arvestades valla üldist eesmärki suurendada Risti

piirkonna atraktiivsust elukeskkonnana ja valla elanike arvu.

5.3.

Vastustaja leiab, viidates seejuures Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-17-2766, et

kuivõrd kaebaja ei olnud nõus oma projekti muutma ega avaldama, milline on tema vähim

võimalik huvi, ei pidanud seda kaebaja asemel tegema hakkama ka vastustaja. Vastustaja

rõhutab, et kaebajal oli selge soov rajada tuulepark alale 2, millele viitab ka see, et sellele alale

on kaebaja ja temaga samasse kontserni kuuluvad ettevõtjad omandanud rea kinnistuid.

Vastustaja märgib, et eriplaneering algatati kaebaja huvist lähtudes ning vastustajal olnuks

võimatu või vähemalt ebaotstarbekas muuta eriplaneeringu tehnilisi eeltingimusi omal

initsiatiivil, kuna talle oli teadmata, millised muudatused on sellised, mille korral on kaebaja

valmis projekti ellu viima.

5.4.

Vastustaja leiab, et alale 2 tuulepargi rajamine on vastuolus arengueesmärkidaga, kuna

tegemist alaga, kus vald näeb potentsiaali elanike arvu kasvatada, mille üheks eelduseks on ka

atraktiivne looduslik keskkond nii elamualadel kui nende vahetus läheduses, ent tuulepargi kui

püsiva tehnorajatiste kompleksi rajamine muudaks ala 2 maakasutust ja seega selle ala

atraktiivsust elukeskkonnana põhimõtteliselt. Vastustaja leiab, et isegi kui kaebaja oleks valmis

maksma talumistasusid maaomanikele ja võib-olla ka omavalitsusele, ei võimalda vastavad

summad kompenseerida elukeskkonna kvaliteedi vähenemist valla ühes olulisemas

arengukeskuses. Seejuures märgib vastustaja, et kaebaja soovib rajada senistega võrreldes

oluliselt suuremate tuulikutega tuuleparki, samas kui potentsiaalsed uued elanikud, keda vald

sooviks Risti alevikku ja lähiümbrusesse ligi tõmmata, langetavad oma valiku, kas kolida sellesse

piirkonda või mitte ka alati mitte täiel määral ratsionaalselt põhjendatud arvamuste ja hoiakute

pinnalt.

5.5.

Vastustaja selgitab, et PlanS § 10 lg 3 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse eriplaneering

lähtuma kohalikest huvidest, mis tähendab seda, et eriplaneeringu menetluse lõpetamine

olukorras, kus lahenduse realiseerimine oleks vastuolus ülekaaluka (kohaliku) avaliku huviga, on

õiguspärane. Seejuures viitab vastustaja sellele, et vaidlustatud otsuses on ülekaaluka avaliku

huvi osas tuginetud nii kohaliku omavalitsuse arengudokumentidele kui ka kogukonna

vastuseisule. Viimase osas selgitab vastustaja, et tehtud ühispöördumisele allkirja andnud

inimesed moodustavad märkimisväärse osa alale 2 tuulepargi rajamise kavast mõjutatud asulate

elanikkonnast, mistõttu ei ole tegemist pelgalt tavapärase ja eeldatava vastuseisuga, nagu

kaebaja leiab.

5.6.

Seoses avaliku huviga taastuvenergia arendamise vastu leiab vastustaja, et selliste riigi

huvide sisustamine ei ole tema pädevuses, samas kui tuuleenergeetika eriplaneeringu

menetluses esitatud riigiasutuste seisukohad ega kehtivad riigi arengudokumendid ja

planeeringud ei kinnita riigi huvi arendada tuuleenergeetikat just alal 2.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kaebus tuleb rahuldada, kuna vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses osutatud asjaoludel oli

eriplaneeringu koostamise lõpetamine selles menetlusetapis, kus vastustaja selle käesoleval juhul

lõpetas, ilmselgelt põhjendamatu. Ühelt poolt näib vastustaja otsus olevat tingitud sellest, et vastustaja

on põhimõtteliselt vääralt mõistnud enda kui eriplaneeringu koostamise korraldaja rolli menetluse läbi

viimisel, omistades tarbetult suure tähenduse kaebaja paindumatusele oma soovide väljendamisel.

Teisalt on vastustaja eriplaneeringu koostamise lõpetamise poolt rääkivate argumentidena ilmselgelt

põhjendamatult suure kaalu omistanud sellistele asjaoludele, mis kas pidid olema vastustajale teada

juba eriplaneeringu algatamisel või mis olid vaidlusaluse otsuse tegemise momendil alles hüpoteetilised.

Möönan, et kaebaja soovimatus teha eeskätt eriplaneeringu asukoha eelvaliku lähteseisukohtade

avalikul väljapanekul ja sellekohastel aruteludel esitatud ettepanekutest lähtudes järeleandmisi oma

tahtmistes, võis vastustajas tekitada pahameelt ning õigustada tagantjärgi ehk ka küsimust, kas sellise

eriplaneeringu algatamine üldse otstarbekas oli, ent vaidlustatud otsuses, vaideotsuses ega ka

käesolevas kohtumenetluses vastustaja poolt esile toodud põhjendused ei ole veenvad selles, et

eriplaneeringu koostamise lõpetamine oli kõigi asjassepuutuvate huvide mõistliku kaalumise tulemus.

Seejuures on vastustaja põhimõtteliselt vääralt leidnud, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks oli

küsimus taandunud üksnes sellele, kas kaebaja soovitud parameetritega tuulepark on võimalik rajada

alale 2 või mitte. Vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli eriplaneeringu menetluse edasiseks

suunamiseks vastustajal palju enam võimalusi, mille ta jättis kaalumata. Eelkõige oleks vastustaja saanud

kaaluda asukoha eelvaliku lähtetingimuste muutmist ning seda sõltumata sellest, et kaebaja ei

soostunud oma n-ö minimaalset huvi avaldama ja jäi oma avaldustes selle juurde, et soovib rajada oma

maksimaalsele huvile vastava tuulepargi.

7. PlanS § 97 lõike 1 punktides 1—3 on sätestatud, et kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu

koostamise korraldaja võib sellise eriplaneeringu koostamise lõpetada eelkõige juhul, kui koostamise

käigus ilmnevad asjaolud, mis välistavad planeeringu elluviimise tulevikus, planeeringu koostamise

eesmärk muutub koostamise käigus või kui planeeringu koostamise korraldajal pole vahendeid

menetlusega seotud kulude kandmiseks ning planeeringu koostamisest huvitatud isik neid kulusid ei

kanna. Vastustajal on õigus selles, et osutatud lõike sissejuhatavas osas kasutatud sõna „eelkõige“ viitab

sellele, et järgnevalt loetletud alused on näitlikud. Sellist näitlikku loetelu ei saa siiski mõista nii, et neis

näidetes nimetatud asjaoludel on planeeringu korraldajal lubatud planeeringu koostamine lõpetada ka

igasugustel muudel põhjustel. Viimasel juhul oleks sarnase näitliku loetelu sätestamine sisutu. Sõna

„eelkõige“ viitab seega pelgalt sellele, et punktides 1—3 sätestatud aluseid tuleb tõlgendada laialt.

8. PlanS § 97 lõike 1 punkti 1 tuleb mõista eelkõige nii, et eriplaneeringu koostamise lõpetamine on

põhjendatud, kui senise menetluse käigus ilmnevad asjaolud, mille tõttu on ilmne või vähemalt ülimalt

tõenäoline, et eriplaneeringu algatamisel seatud eesmärki menetluse lõpuks saavutada võimalik ei ole.

Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ülesannet (PlanS § 95 lg 1) silmas pidades tähendab see seda, et

menetluse käigus ilmnenud asjaoludel ei ole vastavat laadi ruumilise mõjuga ehitise püstitamist

võimaldava eriplaneeringu tulevane kehtestamine mõeldav. Sama lõike punkt 2 tähendus on tegelikult

sama – planeeringu eesmärgi muutumine tähendab seda, et algatamisel seatud eesmärgi (ehk

algatamisel eesmärgiks seatud laadiga olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine) ei ole mõeldav ning

menetlus on võtnud sellise pöörde, et parimal juhul saaks sisuliste planeerimisotsuste tegemise etapis

(eeskätt planeeringu vastuvõtmisel ja kehtestamisel) teha otsuse mingisuguse algsest olulisel määral

erineva planeeringulahenduse kohta.

9. Eriplaneeringu eesmärgist (PlanS § 97 lg 1 p 2) või selle elluviimise võimalikkusest (PlanS § 97 lg

1 p 1) rääkides ei saa lähtuda planeeringu koostamisest huvitatud isiku n-ö maksimaalsest huvist, vaid

nimetatud eesmärkigi tuleb mõista laialt. Seda eelkõige sellistel juhtudel, kui tegemist mastaapse

projektiga, mille realiseerimine on selle põhiolemust muutmata võimalik ka huvitatud isiku poolt algselt

väljendatust väiksemas mahus. Planeerimismenetluse, sealhulgas kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu

eesmärk ongi välja selgitada, kas, kuhu või milline objekt tulevikus rajada võimalik on. Möönan, et teatud

projektid on sellist laadi, et planeerimismenetluse esemeks saabki olla vaid küsimus, kas just teatud

konkreetselt piiritletud tunnustega objekti rajamine on võimalik või mitte. Käesolevas asjas ei ole see

aga nõnda, kuna vaidlusaluse eriplaneeringu eesmärk oli leida võimalik asukoht tuulepargile.

10. Lääne-Nigula Vallavolikogu 17. oktoobri 2019 otsuses nr 54, millega eriplaneering algatati, on

eriplaneeringu eesmärgina defineeritud „tuulepargi ja selle toimimiseks vajaliku taristu kavandamine“.

Seega oli eriplaneeringu eesmärk defineeritud objekti laadi (tuulepark) kaudu. Kuna eriplaneering

koostatakse PlanS § 95 lg 1 kohaselt sellise olulise ruumilise mõjuga objekti püstitamiseks, mille

asukohta üldplaneeringus määratud ei ole, siis tuleb eriplaneeringu algatamisel defineeritud eesmärki

mõista selliselt, et kavandatavaks objektiks on selline tuulepark, mille rajamist olemasolev üldplaneering

ette ei näe. Täpsemalt vastustaja antud juhul eriplaneeringu algatamisel eriplaneeringu eesmärki ei

täpsustanud ega pidanudki seda tegema. Eriplaneeringu algatamise otsuses on küll viidatud kaebaja

taotlusele, milles kaebaja on esitanud ka omapoolsed tehnilised tingimused, millele vastava tuulepargi

rajamisest ta huvitatud on. Vastustaja on aga põhjendamatult samastanud eriplaneeringu eesmärgi ning

kaebaja poolt eriplaneeringu algatamise taotlemisel ja/või hilisema menetluse kestel väljendatud huvi.

Vastustaja näib olevat tähelepanuta jätnud selle, et kuigi eriplaneeringu algatamise ajendiks oli

huvitatud isiku taotlus, on eriplaneeringu koostamise korraldajaks vastustaja ise. Huvitatud isiku poolt

algses taotluses väljendatud huvi on pelgalt üks huvi, mille kas täieliku või osalise realiseerimise

võimaluse leidmine ongi asjaomase eriplaneeringu eesmärk. Erinevalt sellistest objektidest, mille

olemuslikuks osaks võib tõesti olla selle teatud maht või suurusparameetrid, mida juba planeeringu

agatamisel selgelt arvesse võetakse ja mille kaudu planeeringu eesmärk selgelt defineeritakse, ei ole

tuulepark põhimõtteliselt sadalaadi objekt. Sellise objekti puhul, nagu käesolevas asjas kõne all, saanuks

eriplaneeringu koostamise lõpetamine PlanS § 97 lg 1 punktide 1 ja 2 alusel põhjendatud olla eelkõige

juhul, kui menetluse käigus oleks ilmnenud, et mistahes tuulepargi rajamine kogu planeerimisalaks

olevale valla territooriumile ei oleks menetluse lõpuks realistlik. Kuigi tuleb tõdeda, et tõsiseltvõetavaks

ei saa pidada kaebaja seisukohta, et minimaalselt oli vaidlusaluse eriplaneeringu eesmärk leida asukoht

kahest 30-meetrisest tuulikust koosnevale tuulepargile, siis samavõrd polnud põhjust planeeringu ellu

viimise tulevasest võimalikkusest või planeeringu eesmärgist rääkides lähtuda rangelt kaebaja poolt ette

antud maksimaalsetest tehnilistest parameetritest ehk ca 2500 ha suurusele alale kolmekümne

290meetrise tuulikuga tuulepargi rajamisest.

11. Isegi kui vaidlusaluse otsuse tegemise aja seisuga oli võimalik põhjendatult asuda seisukohale, et

kaebaja n-ö maksimumprogrammi ehk kolmekümne 290-meetrise tuulikuga pargi rajamine valla

territooriumile ei tule kõne alla, oleks vaidlusaluse eriplaneeringu menetluse staadiumi arvesse võttes

olnud esimesena võimalik kaaluda eriplaneeringu asukoha eelvaliku lähteseisukohtade muutmist,

eesmärgiga leida planeeringualal täiendavaid võimalusi mõnevõrra väiksema mahuga tuulepargi

rajamiseks. Teisisõnu, kui vastustaja leidis, et teda ei rahulda see tulemus, milleni asukoha eelvaliku

menetluses jõuti (ehk sisuliselt see, et kaebaja maksimaalsele huvile vastava mahuga objekt oleks

objektiivsetel põhjustel võimalik rajada üksnes alale 2), oleks vastustaja saanud sõltumata kaebaja

sõnaselgest soovist või initsiatiivist asukoha eelvaliku lähtetingimusi muuta selliselt, et leida asukoha

eelvaliku menetluses täiendavaid alasid ehk hõlmata sinna ka alad, kus kaebaja maksimaalset huvi

rahuldada võimalik ei ole, ent kus teatud väiksemas mahus võiks tuulepargi rajamine kõne alla tulla.

Sellisel juhul oleks tagatud ka PlanS § 98 lg 2 sätestatud nõue, et eriplaneeringu asukoha eelvaliku

tegemisel tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta ning hiljem asukohavaliku otsuse tegemisel olekski

muuhulgas saanud kaaluda, kas eelistada asukohta, kuhu on võimalik rajada kaebaja huve rohkem

arvestav (st. suurem) park, ent mille vastu räägivad mingisugused muud huvid (nagu näiteks need

avalikud huvid, millele vastustaja vaidlustatud otsuses osutas) või eelistada mõnda muud ala, kus nii

kaalukat vasturääkivat avalikku huvi ei esine, ent kus ei ole mõeldav kaebaja maksimumprogrammi

realiseerimine. Vastustaja selline tegutsemine ei oleks käsitatav huvitatud isiku projekti muutmisena

selles tähenduses, nagu oli see kõne all vastustaja poolt viidatud haldusasjas 3-1-2766 tehtud

kohtuotsuses, mis käsitles nimelt ehitusloa andmist. Ehitusloa andmine ongi menetlus, mille tulemus

saab

olla

arendaja

esitatud

konkreetsele

projektile

loa

andmine

või

mitte

andmine.

Planeeringumenetlus erineb sellest, kuna selle eesmärk on enne konkreetse projekti koostamist otsida

ja leida erinevaid huve arvesse võttev tasakaalustatud lahendus ruumiliseks planeerimiseks.

12. Eriplaneeringu menetluse eesmärk on leida asukoht teatud üldiste ja igal juhu

planeerimismenetluse raames täpsustatavate parameetritega objektile. Kaebaja huviga tuleb arvestada,

et see ei saa olla kõigutamatu lähtekoht planeerimismenetluse juhtimisel. Motiveerimaks kaebajat oma

maksimaalse huvi väljendamise kõrval paindlikkust üles näitama, on PlanS § 97 lõike 1 punktis 3 ette

nähtud võimalus lõpetada planeeringu koostamine põhjusel, et huvitatud isik ei ole seda (enam) nõus

rahastama. Olukorras, kus huvitatud isik planeeringu koostamist rahastab, on tal igal hetkel võimalus

see rahastamine lõpetada, kui talle näib, et menetluse tulemus võib kujuneda selliseks, et tema

majandushuvide realiseerimiseks sellest ei piisa. Menetlust korraldab ja seda suunab aga kohalik

omavalitsus, mitte huvitatud isik. Viimane maksab, ent esimene tellib muusika. See tähendab seda, et

eriplaneeringu menetluse esimeses etapis ehk asukoha eelvaliku tegemisel on kohalikul omavalitsusel

võimalik igal juhul ja sõltumata huvitatud isiku soovidest, muuta lähtetingimusi selliselt, et reaalseid

alternatiive, mille vahel valida, oleks piisavalt palju. Kui huvitatud isik leiab, et selline valikuprotsess võib

viia tulemuseni, mis talle meelepärane pole, saab ta sõnaselgelt avaldada, et tema huvi menetluse

jätkamise vastu on kadunud ja loobuda selle edasisest rahastamisest, täites mõistagi juba võetud

kohustused. Planeerimismenetluse üldiste põhimõtetega, eelkõige erinevate huvide tasakaalustamise

ja kompromisside leidmise eesmärgiga oleks täielikus vastuolus see, kui planeeringu koostamise

korraldaja peaks juhinduma rangelt huvitatud isiku huvist ning tegema planeeringumenetluse edasise

saatuse kohta „võta või jäta“ otsuseid. Sellise otsuse saab teha huvitatud isik, kui talle paistab, et

menetluse tulemus võib jääda kesisemaks kui ta tahab ja ta edasiste kulude tegemist otstarbekas ei pea.

13. Käesoleval juhul nähtub aga vaidlustatud korraldusest ja vaideotsusest, samuti vastustaja poolt

kohtumenetluses antud selgitustest, et sisuliselt lõpetas vastustaja planeeringu koostamise põhjusel, et

kaebaja ei olnud nõus oma tehnilisi tingimusi muutma. Selline suhtumine kaebaja poolt võis olla

tõepoolest põhjendamatult paindumatu. Samas ei olnud vastustajal põhjust sellest järeldada kaebaja

vääramatut huvi planeeringu menetluse jätkamise, sh selle rahastamise jätkamise vastu üksnes tema nö

maksimumprogrammi ellu viimise võimaluse hindamiseks. Iseenesest on mõistetav, et eeskätt oma

ärihuvidest lähtuv arendaja rõhutab menetluse käigus oma maksimaalset huvi ning tõrgub oma

minimaalset huvi väljendamast eelkõige sellistes olukordades nagu käesolev, kus on ilmne, et tema huvi

realiseerumise vastu räägib hulk teisi huve. Olles avameelne oma minimaalse võimaliku huvi osas,

paneks kaebaja end suure tõenäosusega faktiliselt olukorda, kus edasine arutelu ja kaalumine toimubki

üksnes sellest minimaalsest huvist lähtudes. Siinkohal on aga oluline nimelt see, et eriplaneeringu

koostamise korraldajaks on vastustaja ning eeskätt PlanS § 102 lõikes 2 sätestatud pädevust teostades

oli vastustaja ülesanne defineerida vajadusel uus või täpsustatud lähteülesanne. Aktiivne roll sarnase

juba algatatud eriplaneeringu menetluse juhtimisel peab olema kohalikul omavalitsusel ja huvitatud

isiku roll võib olla reaktiivne, ent mitte vastupidi.

14. Vastustajal on iseenesest õigus, et planeeringu koostamisest huvitatud arendajal on kohustus

teha koostööd, küll aga on põhjendamatu vastustaja hinnang nagu saanuks planeeringu koostamise

lõpetamine olla põhjendatav ka haldusmenetluse seaduse § 38 lõikes 3 sätestatuga. Nimetatud sättes

peetakse silmas, nagu kaebaja õigesti märgib, põhimõtteliselt teistsuguseid menetlusi ehk menetlusi,

mis on suunatud konkreetse isiku taotlusel soodustava haldusakti andmisele. Planeeringu, sealhulgas

kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu kehtestamine ei ole, hoolitama sellest, et asjaomane menetlus on

algatatud konkreetse isiku taotlusest ajendatuna, menetlus taotlejat soodustava haldusakti andmiseks.

Planeerimismenetluse eesmärk on teatud ruumilise mõjuga tegevuse võimaluse hindamine ja sellega

seotud erinevate huvide kaalumine, piirdumata seejuures rangelt menetluse algatamiseks taotluse

esitanud huvitatud isiku eesmärkidega. Huvitatud isikul on planeeringumenetluses kohustus avatud

koostööks ent seaduses ei ole täpsustatud, millises vormis peab see koostöö täpselt toimuma. Seetõttu

peab sellise koostöö vormi kindlaks määrama planeeringu koostamise korraldaja. Ultimaatumeid, kui

vaja, saab esitada kohalik omavalitsus huvitatud isikule (arendajale), mitte aga vastupidi.

Arendajapoolseks ainsaks võimalikuks ultimatiivseks sammuks on avaldada, et ta on huvi menetluse

jätkamise vastu kaotanud ega soovi planeeringu koostamise jätkamist rahastada.

15. Vaatamata sellele, et kaebaja on võtnud kohustuse planeeringu koostamist rahastada, peab

vastustaja olema see, kes lähtetingimuste välja töötamist ja vajadusel nende muutmist juhib. See, et

arendaja ei avaldanud huvi lähtetingimuste muutmiseks, ei võtnud vastustajalt võimalust neid muuta

ega kohustust enne eriplaneeringu koostamise lõpetamist vähemalt tõsiselt kaaluda lähtetingimuste

sisulise muutmise võimalikkust selleks, et hõlmata asukoha eelvalikusse ka muid alasid, sh muuta neid

lähtetingimusi selliselt, et reaalse alternatiivina tuleks kõne alla ka tuulepargi rajamine seni määratletud

alal 1. Seejuures nähtub toimunud avalike arutelude koosolekute protokollidest, et vastav ettepanek

tehti (vt. nt T. L. ettepanek 28.09.2020 Ristil toimunud arutelul). Tõsi, kaebajale see ettepanek ilmselgelt

ei meeldinud, ent vastustaja oleks sellegipoolest saanud seda kaaluda, mida ta aga ei teinud. Vastustaja

väide, et eriplaneeringu koostamise lõpetamise võimaluse kõrval kaaluti ka selle muutmise alternatiive,

ei leia tegelikult tõsiseltvõetavat kinnitut üheski vastustaja osutatud dokumendis.

16. Mis puudutab vaidlusküsimust, millise menetlusetapini peab kohaliku omavalitsuse

eriplaneeringu puhul olema valikus n-ö kaks reaalset asukohaalternatiivi, siis esmalt tuleb tõdeda, et

seadus seda sõnaselgelt ei sätestada, kuna PlanS § 98 lõikes 2 on üksnes sätestatud, et asukoha

„eelvaliku tegemisel tuleb kaaluda mitut võimalikku asukohta“. Kõnealuse eelvaliku tegemine koosneb

mitmest etapist, alates lähteseisukohtade väljatöötamisest ja lõpetades asukohavaliku otsuse eelnõu

vastuvõtmise üle otsustamiseni. Kuigi viimase otsuse tegemine on volikogu pädevuses, ei saa seadusest

järeldada, et volikogu saaks otsuse teha vaid juhul, et selle tegemise hetkeks on valikus vähemalt kaks

alternatiivi. Pigem tuleb PlanS sätteid tõlgendada selliselt, et enne eelvaliku otsuse tegemist peab olema

läbi viidud menetlus, kus on mõistlikult võetud kaalumisele võimalikult mitu alternatiivi ehk kus pole

ilmselgelt keskendutud ühe asukoha võimalikkuse hindamisele ega ole meelevaldselt tähelepanuta

jäetud mõnd alternatiivset asukohta. Iseenesest ei välista seadus aga seda, et eelvaliku tegemise

otsusele eelnevates menetlusetappides selgubki tõsiseltvõetava variandina vaid üks asukoht.

Vastupidine tähendaks seda, et teatud suure ruumilise mõjuga objektid jääksid eriplaneeringu

kohaldamisalast välja pelgalt tingituna oma eripäradest, mille muutmine planeeringumenetluse käigus

ei ole mõeldav. See ei ole kindlasti seadusandja eesmärk. Sellegipoolest ei saa PlanS § 98 lõikes 2

sätestatud nõuet lugeda täidetuks, kui lähteseisukohtades valitakse mitu alternatiivset asukohta, mille

osas ometi peab juba selle valiku tegemisel teada olema, et need ära langevad. Samuti ei saa mõistlikuks

alternatiivide kaalumiseks pidada seda, kui ei võeta üldse kaalumisele alternatiivseid asukohti, mis

tuleksid kõne alla juhul kui kavandatava objekti parameetreid mõnevõrra muuta ja tegemist on

objektiga, mille puhul selline muutmine ei ole ilmselgelt välistatud. Tuulepark on selline objekt – selle

parameetreid saab vähendada nii hõlmatud territooriumi, tuulikute arvu, kõrguse jms osas ilma, et

objekti olemus muutuks koheselt sedavõrd, et planeeringu eesmärk muutuks. Käesoleval juhul lähtuti

eelvaliku lähteseisukohtades 17— 30 tuulikuga tuulepargi rajamisest umbes 2500 ha suurusele alale nii,

et tuulepargi osaks olev alajaam ei jää 330kV alajaamast kaugemale kui 15 km. On pigem usutav, et

hõlpsalt oleks võimalik õgvendada neid lähtetingimusi nii tuulikute arvu kui nende paiknemise maa-ala

suuruse osas, mistõttu ei olnud mingisugust põhjust välistada, et sobivaid asukohti valla territooriumil

oleks rohkem.

17. Nõustuda ei saa ka vastustaja seisukohaga, et vaidlusaluse eriplaneeringu menetluses tekkinud

olukorras oli valik selle vahel, kas planeeringu koostamine lõpetada (ja anda huvitatud isikule võimalus

uue menetluse algatamist taotleda) või lähtetingimuste muutmise kaudu menetlust jätkata, pelgalt

otstarbekuse küsimus. Kohaliku omavalitsuse kaalutlusruum otsustamaks näiteks arvestatava kohaliku

huvi puudumise argumendil eriplaneeringut mitte algatada, on oluliselt suurem kui võimalus juba kord

sellise kaalumise tulemusena algatatud menetluse lõpetamisel. Seega ei ole õige vastustaja järeldus, et

kaebaja positsioon oleks mõlemal juhul samasugune. Kui kohalik omavalitsus on otsustanud planeeringu

algatada ning sellega seoses on huvitatud isik teinud ka teatud kulutusi, on tema huvi menetluse

jätkamise vastu märkimisväärselt tugevamalt kaitstav kui tema huvi nõuda mistahes uue menetluse

algatamist.

18. Niisiis eeltoodud põhjustel on vaidlustatud otsus õigusvastane, kuna vastustaja lõpetas

eriplaneeringu, olemata tõsiselt kaalunud võimalust muuta asukoha eelvaliku lähtetingimusi ja

menetlust jätkata. Tegemist on olulise kaalutlusveaga.

19. Teiseks nõustun ka kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud otsuse tegemisel on vastustaja

ilmselgelt põhjendamatult suure kaalu omistanud ühelt poolt asjaoludele, mis ei saanud talle teatavaks

saada alles menetluse käigus ning teisalt asjaoludele, mille kohta tal otsustamiseks piisavat teavet selles

menetlusetapis veel olla ei saanudki.

20. Kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise lõpetamisel PlanS § 97 lg 1 punkti 1 alusel ei

saa alatähtsustada seal sätestatut, et lõpetamise aluseks on planeeringu koostamise käigus ilmnevad

asjaolud. Sellisteks asjaoludeks saab pidada eelkõige neid asjaolusid, mis ei olnud ega saanud olla

planeeringu korraldajale teada planeeringu algatamise ajal ega üldjuhul ka sellised asjaolud, mis said

planeeringu korraldajale teatavaks varasemates menetlusetappides, ent mille olemasoluga korraldaja

leppis ja menetlust jätkas. Selles osas on kaebaja põhjendatult esile toonud selle, et lähtetingimuste

koostamisel ja potentsiaalsete alade välja valimisel osales ka vastustaja. Tegelikult ei olnud vastustaja

roll selles mitte passiivselt osaleda, vaid tema kui planeeringu koostamise korraldaja pidigi seda juhtima.

On selge, et ala 2 jäämine Risti alevi vahetusse lähedusse, samuti see, et ala 1 on osaliselt hõlmatud

kehtiva detailplaneeringuga, ei saanud vastustajale olla teadmata oluliselt varasemas menetlusetapis.

Ka valla arengueesmärgid, mis alale 2 tuulepargi rajamise vastu räägivad, ei saanud vastustajale ilmneda

alles 2020. aasta lõpus. Asjaolu, et alale 1 ega 2 ei ole tuulepargi rajamine erinevatel vallale teada

olevatel asjaoludel (valla arenguhuvid või golfiväljaku detailplaneeringu olemasolu) tõenäoliselt

võimalik, oleks pidanud aluseks võtma juba esmasel lähtetingimuste välja töötamisel. Seda, et vastustaja

osalusel lisati asukoha eelvalikusse alad 1 ja 2 eesmärgiga neid võimalike asukohtadena

üksikasjalikumalt uurida ja sinna tuulepargi rajamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid analüüsida, võttis

kohalik omavalitsus tegelikult seiskoha, et sellised asjaolud või huvid, mis nende alade kaalumise

välistaksid, puuduvad. Rõhutan siinkohal, et selles menetlusetapis ei saanud kohalik omavalitsus kuidagi

teha eelotsustust selle kohta, et kaebaja soovitud tuulepargi rajamine neisse kohtadesse on erinevate

huvide kaalumise tulemusena võimalik, küll aga seda, et see ei ole ilmselgelt välistatud ning väärib

edasist üksikasjalikumat analüüsimist ja võimalike mõjude ning nende negatiivsete mõjude

kompenseerimiseks võetavate erinevate meetmete analüüsimist. Selles olukorras ei võinud vastustaja

menetluse lõpetamisel ühe keskse argumendina tugineda sellele, et alale 2 tuulepargi rajamine on valla

arengueesmärkidega vastuolus sel määral, et nende eesmärkide saavutamise võimalikkus ja nende

ühitamine tuulepargiga ei vaja isegi põhjalikumat kaalumist edasises menetluses.

21. Mis puudutab kohalike elanike vastuseisu käsitlemist ülekaaluka avaliku huvina, siis ühelt poolt

võib planeeringuga kavandatava projekti mõjualasse jääva elanikkonna või potentsiaalse tulevase

elanikkonna huvidele võimaliku planeerimislahenduse kaalumisel omistada väga suure kaalu. Tõsine ja

põhjendatud vastuseis võib tingida planeeringulahenduse heaks kiitmata jätmise. Samas ei saa pelgalt

avaldatud vastuseis olla piisav planeeringulahenduse välistamiseks olukorras, kus menetlus ei ole veel

sellises etapis, et igaühel oleks üldse võimalik hinnata seda, kas või mil määral kavandatu tema huve ja

elukeskkonda mõjutada saab ega ole hinnatud, millised kasulikud mõjud võiksid kavandatu

realiseerimisel olla. Tuulepargi puhul on ilmne, et see sellise mõju ulatus sõltub tuulikute arvust, nende

täpsest paiknemisest ja kõrgusest, võimalik et kasutatavast tehnoloogiast. Inimeste vastuseisule teatud

kaalu omistamisel tuleb silmas pidada seda, kas või kuivõrd läbimõeldud selle vastuseisu põhjused on.

On näiteks ilmne, et neil inimestel, kelle elukohas avalduvad tuulepargi vahetud mõjud (näiteks müra)

peab olema märksa suurem kaal kui abstraktsel vastumeelsusel. Viimane, sealhulgas erinevad

emotsionaalsed argumendid, ei ole tingimata tähtsuseta, nt ilmselgelt põhjendamatu on

arendusprojekti välistamine ilma selle reaalseid ja usutavaid mõjusid hindamata pelgalt põhjusel, et

arvestav osa piirkonna elanikest on juba eos selle vastu. Sõltumata sellest, kuidas vastustaja osutatud

avalikule pöördumisele allkirju koguti ning kui paljudel alla kirjutanutest tegelikult tuulepargi võimaliku

asukohaga mingisugune arvestatav puutumus oli, on ilmne, et inimestel, kes asjaomased allkirjad

andsid, ei saanud olla väga selgeid teadmisi kavandatu võimalike mõjude ja neid kompenseerida võivate

meetmete kohta. Need mõjud tulnuks välja selgitada edaspidi KSH käigus. Edaspidi koostatavas KSH

aruandes tuvastatud asjaolude ja antud hinnangute olemasolul saaks eeldada, et oma vastuseisu

avaldavad inimesed on võtnud selles osas läbimõeldud seisukoha. See otsus ei pruugi olla üdini

ratsionaalne, ent menetluse käigus peavad olema loodud vähemalt võimalused sellise läbimõeldud

seisukoha võtmiseks. Kui kavandatu mõjusid veel hinnatud ei ole, tuleb – nagu kaebaja õigesti teeb –

pidada sedalaadi vastuseisu tavapäraseks suurte arendusprojektidega kaasnevaks vastuseisuks, mis ei

saa väljendada ülekaalukat avalikku huvi menetluse lõpetamiseks. Kui see vastuseis jääb kestma ka

pärast mõjude uurimist, võib see aga olla väga kaalukas argument planeeringu vastu võtmisest või

kehtestamisest keeldumiseks.

22. Nõustun kaebajaga ka selles, et vastustaja on vaidlustatud otsuse punkti 3.3. kolmandas

alapunktis põhjendamatult nimetatud eriplaneeringu koostamise lõpetamist õigustavate asjaolude

hulgas looduskeskkonna huvisid. Iseenesest on otsuses õigesti juhitud sellele tähelepanu

Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja poolt menetluse käigus

esitatud seisukohtadele, ent nende seisukohtade pinnalt ei saanud teha järeldust, et planeeringu

elluviimine on võimatu. Kõnealuste keskkonnamõjude olemasolu, nagatiivsete mõjude vältimise või

vähendamise meetmed peaksid olema menetluse edaspidises etapis läbi viidava KSH esemeks. Asuda

enne KSH lõpetamist seisukohale, et tuulepargi rajamise vastu räägivad keskkonna huvid, oli selles

olukorras ilmselgelt meelevaldne. Tuulepargi rajamise ja käitamisega seotud negatiivseid mõjusid ei saa

mõistagi eitada, ent arusaadavalt on vähemalt seniste teadmiste kohaselt tuulest saadava

taastuvenergia tootmine põhimõtteliselt ja laiemas plaanis keskkonna säästmisele suunatud tegevus.

Viimane ei saa loomulikult kaaluda üles igasugust negatiivset keskkonnamõju konkreetses kohas, aga

samamoodi ei saa ka konkreetses kohas avalduv võimalik keskkonnakahju igal juhul ja selle kahju

võimalikku suurust ja laadi nõuetekohaselt hindamata õigustada järeldust, et eriplaneeringu menetluse

jätkamise vastu räägib ülekaalukas keskkonnahuvi.

23. Ka eraisikute huvid ja õigused, millele vastustaja on viidanud vaidlustatud otsuse punkti 3.3.

neljandas alapunktis, sõltuvad paljus esiteks konkreetsest ja hetkel mitte teada olevast lahendusest,

mida saab välja töötama hakata alles eriplaneeringu menetluse teises etapis, juhul kui esimese etapi

järel jõutakse mõistliku kaalumisele teel seisukohale, et teatud asukohta tuulepargi rajamine on

võimalik. Teiseks sõltuvad need huvid sellest, kas või millised kompensatsioonimeetmed töötatakse

välja nende huvide kaitseks või neid negatiivselt mõjutada võivate asjaolude leevendamiseks. Kaebaja

on menetluse käigus juhtinud tähelepanu sellele, et võib projekti realiseerimisel panustada regulaarselt

rahaliselt nii kohaliku omavalitsuse eelarvesse kui ka vahetute toetuste/hüvitiste maksmisena

konkreetsete kinnistute omanikele. Vaidlustatud korralduses on märgitud, et selline kasu on

hüpoteetiline. Mõistagi on see menetluse selles etapis hüpoteetiline, ent selle hüpoteesi kontrollimiseks

tulnukski menetlust jätkata. Arusaamatu on, kuidas saab kaebaja poolt avaldatud pakkumiste kohta

öelda, et võimalik kasu (sh. võimalikud konkreetsetele inimestele suunatud meetmed) ei ole piisavad

selleks, et vald või konkreetsed inimesed võiksid olla tuulepargist huvitatud. Vaidlusaluse otsuse

tegemise ajal oli menetlus alles asukoha eelvaliku etapis ning polnud ammendunud võimalused

lähtetingimusi muuta selliselt, et hõlmata alad, kuhu oleks võimalik rajada selline tuulepark, mis on

vähemalt sellise tootmisvõimsuse ja kasumlikkusega, et see on atraktiivne kaebajale ning samas ei

kahjusta

(koos

sellega

selle

realiseerimisel

võetavate

leevendavate

meetmete,

kompensatsioonimeetmetega) ülemäära valla ega valla elanike huve.

24. Raske on nõustuda ka vastustaja seisukohaga, et tuuleenergia arendamine on üksnes riikliku

tähtsusjärgu küsimus ega puutu kohalikku omavalitsusesse. Eestis taastuvenergia tootmisega seotud

avalikud huvid ei ole kuidagi spetsiifiliselt seotud keskvõimu huvidega ega saa põhimõtteliselt

vastanduda kohalikele huvidele. Nagu kaebaja esindajad mitmel korral eriplaneeringu menetluse käigus

osutasid, tarbitakse elektrienergiat igal pool ja kogu aeg. Moel või teisel on vaja seda toota. Avalik huvi

tagada jätkusuutlik võimalus toota tarbijale vastuvõetava hinnaga elektrienergiat Eesti territooriumil

eeldab paratamatult erinevate taastuvenergiaallikate kasutuselevõttu. Selle avaliku huvi kandjaks ei ole

abstraktne Eesti riik, vaid konkreetselt iga elanik ja ettevõtja. Iseäranis antud juhul, kus kohalik

omavalitsus oli planeeringu algatanud, tõdedes seeläbi, et sellel võib olla erinevad positiivseid mõjusid

muuhulgas taastuvenergia tootmisvõimekuse suurendamise teel Eesti energiajulgeoleku suurendamise

seisukohast, tuleb sellise eriplaneeringu koostamise lõpetamisel tuginemist argumendile, et tegemist

on riikliku, mitte kohaliku huviga, pidada meelevaldseks. Asjaolu, et taastuvenergia osakaalu

suurendamine on kohalikust huvist avaram huvi, võiks suurema kaaluga kõne alla tulla kohaliku

omavalitsuse eriplaneeringu algatamisest keeldumisel ning arendaja suunamisel sellele, et valida muu

planeeringuliik, eeskätt riigi eriplaneeringu koostamine, mis andnuks võimaluse leida sellisele objektile

paslik asukoht suuremat ala kui ühte kohalikku omavalitsust arvestades. See ei saa olla põhimõtteliselt

aga kuigi kaalukas argument juba algatatud planeeringu lõpetamisel sellises menetlusetapis, nagu seda

käesoleval juhul tehti. Kõrvalmärkusena tuleb siinkohal nõustuda vastustaja seisukohaga, et kõnealuse

avaliku huvi seisukohast ei ole mistahes tähtsust sellel, et kaebaja emaettevõtjaks on riigi osalusega

äriühing. Tegemist on sellele vaatamata äriühinguga, mille eesmärk on eeskätt kasumi teenimine. See,

kas või kuidas avalik võim selliste äriühingute organite kaudu nende äriühingute tegevust juhtida ja

nende kaudu avalikke huve realiseerida oskab või tahab, on omaette küsimus, aga iseenesest ei ole

avalikku huvi selle vastu, et teatud energiatootmisega saaks tegeleda just kaebaja või temaga samasse

kontserni kuuluv ettevõtja, mille juhtimine on riigi kontrolli all.

25. Muu olulise asjaoluna on vastustaja menetluse lõpetamisel vaidlustatud otsuse punkti 3.4.

kohaselt arvesse võtnud Kaitseministeeriumi arvamust, et kaebaja soovitud kõrgusega tuulikute

rajamine ei ole mõeldav õhuseireradarite töö takistamise vältimiseks. Selles osas ei ole poolte vahel

tegelikult vaidlust selles, et vaidlusaluse otsuse vastu võtmise ajaks oli vastustajale teada, et

Kaitseministeeriumi osalusel toimuva analüüsi esemeks on uurida nimelt võimalusi, kuidas erinevad

radarid üksteist kompenseerida saavad ning seega võimalust rajada nende radarite tööpiirkonda ka

senisest kõrgemaid tuulikuid. Asjaolu, et selle analüüsi valmimise aeg ei olnud vastustajale teada, ei

saanud kuidagi olla argumendiks, mis räägib eriplaneeringu koostamise menetluse lõpetamise kasuks.

26. Viimaks on ilmne, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda talle meelepärase planeeringu

kehtestamist, kindlasti ei ole tal mistahes õigust ka sellele, et eriplaneeringu edasises menetluses

keskendutaks konkreetselt sellele alale, mis talle kõige enam meeldib. Küll aga on kaebajal õigus sellele,

et juba algatatud menetlust jätkataks ning selle raames kaalutaks ratsionaalselt tema huvi võimalikult

suure tuulepargi rajamise vastu talle võimalikult meelepärasesse kohta. Kohaliku omavalitsuse

eriplaneeringu menetluse mitme-etapilisus annab seejuures kohalikule omavalitsusele väga tõhusad

hoovad selle menetluse juhtimiseks. Käesoleval juhul jättis vastustaja põhjendamatult kasutamata

võimaluse muuta asukoha eelvaliku lähtetingimusi ning asus põhjendamatult varases menetlusetapis

seisukohale, et eriplaneeringu algatamisel seatud eesmärgi saavutamine on osutunud võimatuks. Mis

puudutab veel seda, et kaebaja või temaga samasse kontserni kuuluvad ühingud on omandanud alale 2

teatud hulga kinnistuid, siis see ei saa põhimõtteliselt kaebajale anda mistahes eeliseid sellises

eriplaneeringu menetluses. Nende kinnistute soetamine ei ole ühelgi juhul argumendiks mistahes

lahenduse kasuks. See, millise strateegia ettevõtja oma plaanide ellu viimiseks valib, on tema enda

otsustada. Soetades kinnistud alale, kuhu ükski planeering tuuliku paigaldamist ette ei näe, võib

arendaja loota sellele, et tal õnnestub veenda kohaliku omavalitsust erinevate huvidel kaalumise

tulemusena kehtestada planeerimislahendust, mis sellele kinnistule tuuliku ehitada võimaldab, aga

samas riskib ta sellega, et nii ei pruugi minna. Ülegi juhul ei saa ettevõtja sellise lahenduse kasuks rääkiva

argumendina lauale tuua seda, et tal sellised kinnistud juba olemas on. Pealegi tuleb eriplaneeringu

puhul silmas pidada seda, et kui selle teine etapp ehk detailse lahenduse välja töötamine vastab laadilt

detailplaneeringu kehtestamisele, siis esimene etapp ehk asukoha eelvalik sarnaneb põhimõtteliselt

üldplaneeringu menetlusele, mille raames ei saa üldse kõne alla tulla see, kes planeeritavat ehitist

tulevikus püstitama hakkab.

27. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 162 lõike 1 kohaselt tuleb kohtuotsuse

resolutiivosas lahendada ka menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Vastustaja esitas 9.

septembril 2021 taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks. Leian, et taotlus tuleb rahuldamata

jätta. HkMS § 85 lg 1 kohaselt tuleb protokollis lisaks istungi toimumisega seotud asjaoludele,

osavõtjatele, nende esitatud taotlustele ja kohtu määrustele ja kohtu antud selgitustele kajastada

menetlusosaliste seisukohtade põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes

avaldustes. Kuivõrd kohtuistung helisalvestatakse (HkMS § 84 lg 2, TsMS § 52 lg 1), on menetlusosaliste

sisulisi seisukohti vaidlusküsimuste osas vaja protokollis kajastada minimaalselt. Eraldi ja selgelt tuleb

protokollida faktilise asjaolu omaksvõtt või muu sarnane tõendamiskoormuse seisukohast oluline tõik.

Vastustaja esitatud parandusettepanekutes ei ole midagi sellist, mis muudaks protokolli kantud

seisukohtade põhisisu, eeskätt ei puuduta tehtud parandused selliseid avaldusi, mida vastustaja

põhimõtteliselt poleks kirjalikus seisukohas esitanud. Tegemist on protokolli kantud seisukohtade

sõnastuslike täpsustustega, milleta on vastustaja seisukohad samavõrd mõistetavad kui nende

paranduste tegemisel. Seega ei ole protokolli parandamine otstarbekas ega selleks teiste

menetlusosaliste seisukohtade küsimine põhjendatud. Esitatud taotlus koos parandusettepanekutega

jääb toimikusse.

28. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud kokku 3362,50 euro suuruse

õigusabikulu välja mõistmist AS Eesti Energia poolt kaebajale esitatud arvete alusel. Vastustaja seadis

kohtuistungil kaebaja menetluskulude põhjendatuse kahtluse alla tulenevalt sellest, et õigusteenust on

osutanud kaebajaga samasse kontserni kuulunud ettevõtja oma töötaja kaudu. Selle vastuväitega ei saa

siiski nõustuda. Iga ettevõtja võib ise otsustada, millisel viisil oma tegevuses vajalik õigusnõustamine

korraldada – kasutada advokaadi teenuseid, osta õigusteenust muult temast sõltumatult õigusteenuse

osutajalt, pidada palgal in-house nõustajaid või osta teenus sisse näiteks samasse kontserni kuuluvalt

muult ettevõtjalt, kellel selline nõustaja olemas on. Ükskõik milline neist lahendustest ei peaks välistama

õigusabikulude väljamõistmist, kui pool suudab veenvalt tõendada kohtumenetlusega seotud

õigusabikulu suuruse. On ilmne, et ka enda või oma ema- või tütarettevõtja palgal oleva õigusnõustaja

teenus ei ole ettevõtja jaoks tasuta. Juhul kui tõlgendada menetluskulude väljamõistmise sätteid

selliselt, et õigusabikulude väljamõistmine eeldab tingimata menetlusosalisest endast formaalselt

sõltumatu isiku käest õigusteenuse ostmist, saaks seda õigustada vaid õigusteenuse osutajate huvidega,

mis vaevalt saab olla regulatsiooni eesmärk, eeskätt olukorras, kus paratamatult tuleks ühtmoodi

kohelda nii advokaate kui ka reguleerimata turul õigusteenust osutavaid isikuid. Teisalt sunniks see

inhouse nõustajaid töölepingu või muu sarnase lepingu alusel töötamise asemel eelistama

mingisuguseid muid lepinguid, mille puhul pole side poolega formaalselt samavõrd ilmne. Ka seda ei saa

mõistlikult menetluskulude välja mõistmise sätete eesmärgiks pidada. Sellegipoolest leian, et käesoleval

juhul ei ole kaebaja kasuks vastustajalt menetluskulude välja mõistmine põhjendatud. HkMS § 108 lõike

10 kohaselt võib kulud täielikult või osaliselt jätta poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Käesoleval juhul olnuks kaebajal seda vaidlust võimalik vältida eeskätt andes vastustajale,

kasvõi pärast vaidlusaluse otsuse eelnõu esitamist, selgelt mõista vähemalt millises ulatuses oleks ta

nõus jätkama planeerimismenetluse rahastamist kui kohalik omavalitsus PlanS § 102 alusel

läheülesannet muudaks. Käesolev vaidlus on tekkinud sisuliselt olukorras, kus kaebaja kui planeeringust

huvitatud isik käitus menetluse käigus paindumatult, andes vastustajale mõista, et soovib igal juhul

kavandatava tuulepargi rajada maksimaalses võimalikus mahus, millisele käitumisele reageeris

vallavolikogu põhjendamatult range meetme ehk planeeringu koostamise lõpetamisega, kaalumata

mõistlikult alternatiivset võimalust laiendada asukoha eelvalikut alade võrra, mis kaebaja esile toodud

parameetritele tingimata ei vasta. Valla selline väär toimimine tingib vaidlustatud otsuse tühistamise,

ent menetlusega seotud kulude kandmise kohustuse panemine vallale oleks selles olukorras äärmiselt

ebaõiglane.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 27.05.2022 KOHTUOTSUSEGA.