3-20-1163/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.10.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1163

Haldusasi

X kaebus Viimsi Vallavalitsuse 28.06.2017 ehitusloa nr

1712271/21985 õigusvastasuse tuvastamiseks ning

29.06.2020 kasutusloa nr 2012371/11089 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

–

X,

esindajad

vandeadvokaat

Piret

Kergandberg ja advokaat Angela Kase

Vastustaja – Viimsi vald, esindaja KM

Kolmas isik – Fan Surfiklubi, esindaja MO

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.11.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viimsi valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viimsi valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

12.11.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-1163 muutmata

2. Mõista Viimsi vallalt X kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 2832 eurot. Muus

osas jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.11.2021.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-20-1163

2(11)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Viimsi vallas Haabneeme alevikus Vahtra kinnistu (katastritunnus 89001:003:1095)

kaasomanik. Vahtra kinnistu on koormatud looduskaitseseaduse (LKS) § 16 lg-s 5 sätestatud

ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks. Vahtra kinnistu piirneb Kaluri tee 26a // Kesk tee 29

// Vahtra tee 13 // Haabneeme ranna-ala kinnistuga (katastritunnus 89001:003:1863).

2. Viimsi Vallavalitsus väljastas 28.06.2017 Fan Surfiklubi MTÜ-le ehitusloa nr 1712271

ajutise surfikooli ehitiste püstitamiseks (ehitisealuse pinnaga 92,7 m2) Kaluri tee 26a // Kesk

tee 29 // Vahtra tee 13 // Haabneeme ranna-ala kinnistule. Surfikool kavandatakse ajutise

ehitisena 5 aastaks.

3. X esitas 09.04.2020 Viimsi vallale vaide 28.06.2017 ehitusloa nr 1712271 peale.

4. Viimsi Vallavalitsuse 13.05.2020 korraldusega nr 275 (vaideotsus) jäeti vaie

rahuldamata ja ehitusluba nr 1712271/21985 kehtima.

5. Viimsi Vallavalitsus väljastas 29.06.2020 ajutisele surfihoonele kasutusloa nr

2012371/11089, mis kehtib kuni 29.06.2025. Ehitise kasutusotstarve on muu teenindushoone

(kood 12339), ehitusalune pind 92,7 m2 ning mitteeluruumide pind 62,3 m2.

6. X esitas 15.06.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid

tuvastada Viimsi Vallavalitsuse 28.06.2017 ehitusloa nr 1712271/21985 õigusvastasus ning

tühistada 29.06.2020 kasutusluba nr 2012371/11089.

Ehitise rajamine ehituskeeluvööndisse rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. LKS §-st 34

tulenevalt on kaebajal õigus eeldada, et tema kinnistu ümbruses järgitakse seatud avalik-

õiguslikke piiranguid ning tema omandiõigust ja sellega seonduvaid õiguseid ei riivata

piiranguid rikkuva tegevusega. Ehituskeeluvööndi ulatus on vaidlusalusel alal mh määratletud

Viimsi valla mandriosa üldplaneeringuga (kehtestatud Viimsi Vallavolikogu 11.01.2000

otsusega nr 1 ning jäetud kehtima Viimsi Vallavolikogu 11.03.2014 otsusega nr 19).

Planeeringus on ehituskeeluvöönd määratud kindlaks vastavalt LKS § 38 lg 1 p-s 2 sätestatud

ulatusele, st vald ei ole kasutanud LKS §-s 40 sätestatud võimalust muuta ehituskeeluvööndi

ulatust.

Ehitusloa väljastamisel on tehtud olulisi kaalutlusvigu. LKS § 38 lg 3 lubab

ehituskeeluvööndisse ehitada rajatise, mitte hoone. Isegi kui hoones asuvad WC ja

riietusruumid oleksid avalikult kasutatavad, võtavad suurema osa hoonest enda alla surfikooli

varustuse hoidmiseks mõeldud hoiuruum, kohviku köök ja teenindusruum (44,4 m2 hoone

58,3 m2 suurusest suletud pinnast). Seega ei ole tegemist mitte avalikku supelranda

teenindava ehitise, vaid ühe ettevõtte huve teeniva ärihoonega. Ehitusloa andmiseks oli

kohustuslik koostada detailplaneering (vt PlanS § 125 lg 1 p 3). Eelnema oleks pidanud

ehituskeeluvööndi vähendamise menetlus (LKS § 40). Ehituskeeluvööndi vähendamine on

võimalik vaid juhul, kui see tegevus ei ole vastuolus ranna kaitse eesmärkidega, mida praegu

ei ole isegi hinnatud. Detailplaneeringu koostamine oleks olnud vajalik ka selleks, et

õiguspäraselt taotleda ehituskeeluvööndi vähendamist (LKS § 40 lg 4 p 2).

Valminud ehitist on võrreldes algselt kavandatuga oluliselt muudetud: 11.12.2019 ning

14.01.2020 muudeti hoone asukohta (liigutades seda kaebaja kinnistule veelgi lähemale),

3-20-1163

3(11)

hoonele lisati terrass ning muudeti liikluslahendust selliselt, et kaotati Vahtra tee lõppu

kavandatud parkimisplats. Kasutusloa andmise aluseks võetud projektis pikendati veelgi

kaebaja kinnistuga külgnevat terrassi osa, muudeti hoone funktsiooni (surfikooli

teenindusruumi ja kaupluse asemel võtab suurema osa hoonest enda alla kohvik ja selle köök)

ning hoone katusele seati rannatoolidega lõõgastusala asemele kohvikulauad. Kasutusloa

andmise aluseks olnud projekt erineb ehitusloa andmiseks olnud projektist sedavõrd, et

vastustaja oleks pidanud algatama ehitusloa kehtetuks tunnistamise ja uue ehitusloa andmise

EhS § 46 lg 1 p 1 kohaselt. Kuna vastustaja seda ei teinud, oli kasutusloa andmine vastuolus

EhS § 55 p-ga 3 ning tuleks materiaalse õigusvastasuse tõttu tühistada.

Vaidlusaluste lubade andmisel on jäetud õigusvastaselt arvestamata kaebaja õigustega.

Surfikooli rajamine vähendab kaebaja võimalusi kinnistut hoonestada. Kaebaja kinnistu on

ranna ehituskeeluvööndis üksnes osaliselt. Vastustaja kinnistu asub 100% ehituskeeluvööndis.

Ehkki kaebaja kinnistu asub Viimsi sanglepiku kaitsealal, ei ole välistatud, et Viimsi

sanglepik võidakse riikliku kaitse alt välja arvata. Analoogselt on kaitseala valitsejaks olev

Keskkonnaamet käitunud suure arvu vaid kohalikul tasandil oluliste kaitsealadega üle kogu

Eesti. Kaebajal on sõltumata ehitamisest juba praegu õigus kasutada oma kinnistut seal

viibimiseks ja puhke- ning virgestustegevuseks. Kaebaja kaasamata jätmine ehitus- ja

kasutusloa menetlusse oli oluline menetlusviga ((EhS § 42 lg 6 ja § 54 lg 5; vt Riigikohtu

lahend

nr

3-14-52416,

p

13).

Vaidlusalused

haldusaktid

on

ka

oluliste

motiveerimispuudustega.

7. Viimsi vald palus jätta kaebus rahuldamata.

Ajutise hoone paigaldamiseks Haabneeme ranna-alale toimus avatud menetlusena

projekteerimistingimuste

andmine.

Samuti

toimus

Vahtra

tee

pikendamiseks

tee

projekteerimistingimuste avatud menetlus. Projekteerimistingimuste avatud menetluse käigus

tagasisidet ei laekunud.

Vahtra kinnisasja sihtotstarbeks on 100% maatulundusmaa, mis asub ehituskeeluvööndis.

Kinnistul puuduvad mistahes ehitised, kinnistul kasvab kaitsealune sanglepistik ja sellest

tulenevalt ei ole sinna ehitusõiguse andmine võimalik. Kaebaja ei ole vaevunud oma kinnistut

hooldama ning sellest lähtuvalt on kinnistul puude vahel ja osaliselt ka vallale kuuluval

teemaal kasvav umbrohi ca 1,5 m kõrgune, mis ei võimalda nimetatud kinnistut kasutada ei

isikutel ega ka väidetavalt parkivatel sõidukitel. Samuti ei ole kinnistu piiratud aiaga või

püstitatud „eramaa“ silte, mis võimaldaks kõrvalistel isikutel aru saada kinnistu kuuluvusest

(vt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 32). Suvehooajal on olemasolev sõidukite

parkla, parkimise keelualad, teed, haljasalad ja metsaalused sõidukeid täis pargitud olenemata

surfikooli hoonest. Avalikku randa külastab suvel määratlemata hulk inimesi, kes kõik võivad

kaebaja piiramata kinnistut prügistada või seda tualetina kasutada. Ei ole arusaadav, kuidas

lisanduv murdosa inimesi, kes hakkavad kasutama surfiklubi ehitist ja kellele on seal tagatud

jäätmete äraviskamise ning tualeti kasutamise võimalus, nii oluliselt olukorda muudab.

Jäätmekonteinereid on võimalik nihutada ja need ei ole osa ehitusloa saanud projektist.

Tulekuja on ette nähtud hoonete puhul, mida kaebaja kinnistul ei ole ja lähiajal kindlasti ei

tule. Hoonete paiknemine krundil ei saa iseseisvalt kaebaja õigusi rikkuda, kuna tal ei ole

servituuti piiramatule vaatele või ainult mingile konkreetsele vaatele, kindlale vahemaale

kinnistute või hoonete vahel või erilisele privaatsusele maatulundusmaal.

Arvestades Vahtra kinnisasja olemust ja seda, et surfikooli hoone ei mõjuta kuidagi kinnistu

sihtotstarbelist kasutamist, ei olnud vallale ka piisava hoolsuse ülesnäitamisel arusaadav Xi

või teiste kaasomanike kaasamise vajadus. Projekti muudatused ei ole sellised, mille jaoks

peaks väljastama uue ehitusloa. Need võetaksegi vastu muudatusprojekti ning kasutusloa

väljastamisega. Need muudatused ei mõjuta ka kaebaja õiguste riivet. On tavapärane, et

3-20-1163

4(11)

kasutusloas ei esitata eraldi selle väljastamise põhjendusi. Põhjendused lisatakse juhul, kui on

tekkinud vajadus diskretsiooni teostamiseks. Kui diskretsioonivajadus on redutseerunud

nullini, ei ole tarvidust ka kasutusloal eraldi kaalumist teostada. Menetlusosalise õigus

seaduspärasele haldusmenetlusele ei anna talle piiramatut õigust olla kaasatud. Lähtuda tuleb

asjaolust, kas subjektiivsete õiguste rikkumise või riive oht on olemas või puudub üldse.

Kaebuse esitaja ei ole kohtumenetluses tõendanud temale saabunud kahjulikke mõjutusi.

Surfikool ei ole rajatud vastuolus LKS-ga. Surfikooli ehitised on supelrannas paiknevad ja

supelranna teenindamiseks vajalikud ajutised ja teisaldatavad ehitised (maaga kohtkindlalt

ühendamata), kus asuvad avalikud riietusruumid, avalik WC, isiklike asjade hoiustamise

võimalus, rannakohvik, surfi- ja rannavarustuse laenutus ning koolituskeskus. Küsimus

sellest, kas sellist teenindavat rajatist tuleb lugeda hooneks või mitte, ei ole oluline. Sarnasele

arusaamisele on jõudnud ka Keskkonnaamet 25.07.2016 kirjas.

Kaebaja omandiõigus on siinsel juhul kitsendatud üldplaneeringutega ja kaitsealaga.

Naabrusõiguste näol on tegemist seadusliku kompromissiga omandiõiguse rakendamisel.

Kaebaja võimalikud kaebuses väljendatud õiguste rikkumised on peamiselt tsiviilõiguslikku

laadi ja nende realiseerumisel on kaebajal õigus pöörduda tsiviilkohtu poole kahju

põhjustajate vastu.

8. Fan Surfiklubi palus jätta kaebus rahuldamata, nõustudes vastustaja seisukohtadega.

9. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.11.2020 otsusega kaebuse ning tuvastas Viimsi

Vallavalitsuse 28.06.2017 ehitusloa nr 1712271/21985 õigusvastasuse ja tühistas 29.06.2020

kasutusloa nr 2012371/11089. Halduskohus mõistis Viimsi vallalt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 6684 eurot.

Puudub õigustus kaasata Vahtra kinnistu kaasomanikke Y ja Q menetlusse kolmandate

isikutena, kuivõrd sarnaselt kaebajaga oli neil võimalus esitada halduskohtule kaebus (HKMS

§ 44 lg 1). Seega jääb vastustaja taotlus nende kaasamiseks rahuldamata.

Kaebajal puudub kaebeõigus seoses müraga (KeÜS § 23 lg 1). Samuti on liialt hüpoteetilised

kaebaja väited prügistamise kohta, kuna ajutise surfikooli juurde on planeeritud

prügikonteiner ning samuti on planeeritud avalik WC. Naaberkinnistule surfikooli rajamine ei

riiva omandiõigust ka seetõttu, et see ei välista võimalust kaebajal tulevikus oma kinnistut

hoonestada. Selleks peaks hoonestamise võimalus tulevikus olema reaalne ning kinnistul ei

tohi olla ehitusõiguse piiranguid (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2017 määrus asjas nr 3-

17-849, p 12). Kuna tuleohutusnõuded kaitsevad avalikke huve, jäävad tähelepanuta ka

kaebaja sellekohased väited.

Omandiõiguse rikkumisega seondub privaatsuse vähenemine (Riigikohtu 28.03.2012 otsus

asjas nr 3-3-1-4-12, p 12). Viimsi valla mandriosa üldplaneering kaitseb avalike huvide (sh

keskkonnakaitselised) kõrval ka kaebaja omandiõigust. Vastavalt Viimsi valla mandriosa

üldplaneeringu seletuskirja punktile 5.1.3 on ehituskeeluvöönd Eesti mandriosa mererannal

100 m ning tiheasustusalal 50 m laiune (lk 54). Üldplaneeringut usaldades võis kaebaja

eeldada, et tema kinnistu piirile, ranna ehituskeeluvööndisse ei püstitata uusi hooneid.

Omandiõiguse kaitsealas on õigus kinnistut vabalt kasutada, sh puhke- ja virgestustegevuseks.

Kuigi kaebaja kinnistu piirneb avaliku supelranna alaga, on oluline erinevus, kas

naaberkinnistut kasutatakse üksnes supelrannas viibimiseks või külastatakse rannakohvikut ja

koolituskeskust. Ühtlasi seondub visuaalne muutus keskkonnas omandiõiguse rikkumisega.

Seega on kaebajal kaebeõigus.

Õige ei ole vastustaja seisukoht, et kuivõrd tegemist on randa teenindava rajatisega, annab

ajutise surfikooli rajamiseks ranna ehituskeeluvööndisse õigusliku aluse LKS § 38 lg 4 p 3.

Ehitisregistri andmetel on ajutise surfikooli puhul tegemist hoone, mitte rajatisega. Samuti ei

3-20-1163

5(11)

ole vaidlusaluses ehitusloas ega kasutusloas käsitatud ajutist surfikooli ranna teenindamiseks

vajaliku rajatisena. Alles vaideotsuses on selgitatud, et surfikooli ehitised on supelrannas

paiknevad ja supelranna teenindamiseks vajalikud ajutised ja teisaldatavad ehitised.

Vaideorgan on randa teenindavate rajatiste näidetena toonud rannavalveehitised ja

teisaldatavad välikäimlad (kaebuse lisa 9, vaideotsuse lk 5). Isegi kui hoones asuvad WC ja

riietusruumid oleksid avalikult kasutatavad, võtavad suurema osa hoonest enda alla surfikooli

varustuse hoidmiseks mõeldud hoiuruum, kohviku köök ja teenindusruum (44,4 m2 hoone

58,3 m2 suurusest suletud pinnast; vt kaebaja 13.07.2020 menetlusdokumendi lisa 1).

Keskkonnaamet on 25.07.2016 kirjas selgitanud, et kui tegemist on supelranna alaga, siis

isegi juhul, kui konteiner on ehitis EhS mõistes, saab rakendada LKS § 38 lg 4 p-i 3. Isegi kui

eeldada selle väite õigsust, ei ole tegemist siduva seisukohaga. Sõltumata Keskkonnaameti

seisukohast, tuleb hinnata igal üksikul juhul hoone olemust ja sellesse planeeritud ruumide

koosseisu arvesse võttes, kas tegemist on supelranna teenindamiseks vajaliku hoonega. LKS §

38 lg 4 p-s 3 sätestatud eeldused ei ole praegu täidetud, kuivõrd olulise osa rajatud hoonest

moodustavad ruumid, mida ranna teenindamiseks vaja ei ole.

Kasutusloa andmisel kontrollib haldusorgan ehitise nõuetele vastavust laiemalt; kui

kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil

kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust (Riigikohtu 30.11.2010 otsus

asjas nr 3-3-1-63-10, p 20). Vaidlusalune ehitusluba on vastuolus kehtiva Viimsi valla

mandriosa üldplaneeringuga ja seega materiaalselt õigusvastane. Seetõttu on sisuliselt

õigusvastane ka kasutusluba, kuivõrd ehituskeeluvööndisse uute hoonete rajamine, seega ka

sellisele hoonele kasutusloa andmine lubatav ei ole (LKS § 38 lg 3).

Vastustaja on jätnud kaebaja ehitusloa ja kasutusloa menetlustesse õigusvastaselt kaasamata

ning see on mõjutanud haldusaktide lõpptulemust (HMS § 11 lg 1 p 3, Riigikohtu 08.10.2002

määrus asjas nr 3-3-1-56-02, p 9; 11.10.2016 otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20 ning 20.02.2019

otsus asjas nr 3-14-52416/72, p 13). Vaidlustatud ehitusloas ja kasutusloas puuduvad

põhjendused, mistõttu on tegemist motiveerimispuudustega haldusaktidega. Praegusel juhul

tuli kaaluda ka naaberkinnistu omaniku (kaebaja) huve, et tema kinnistu piirile

ehituskeeluvööndisse ei rajata uusi hooneid või ehitisi, mida aga tehtud ei ole. Välistatud ei

ole, et kaebaja ärakuulamise tulemusena oleks vastustaja teinud teistsuguse sisuga otsuse nii

ehitus- kui ka kasutusloa menetluses, näiteks muutnud hoone asukohta kaebajale soodsamas

suunas (Riigikohtu 16.12.2016 määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 11). Seetõttu on tegemist

formaalselt õigusvastaste haldusaktidega.

Kolmas isik ei saa tugineda usalduse kaitsele, kuivõrd ehitusluba ja kasutusluba on

vaidlustatud tähtaegselt (HMS § 67, Tallinna Ringkonnakohtu 01.11.2019 määrus asjas nr 3-

18- 400, p 20). Kolmandale isikule kaasnevad tagajärjed ei ole ebaproportsionaalselt rasked,

kuivõrd hooaeg on nüüdseks möödunud (eelduslikult kasutatakse hoonet suvekuudel) ning

tegemist ei ole maaga püsivalt ühendatud hoonega, mistõttu selle demonteerimine ei ole

ilmselt ehitustehniliselt ebamõistlikult raske või võimatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Viimsi vald palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.11.2020 otsus

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Kinnistu kaasomanike Q ja Y menetlusse kaasamata jätmisega on halduskohus rikkunud

HKMS §-i 21 ja § 122 lg 2 p-i 1. Kaasomanikud on kohtu otsusest puudutatud isikud, kelle

seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle kohus otsustab. Asjast mõjutatud isiku kaasamise

nõue on imperatiivne ning ei anna kohtule võimalust kaaluda, kas isik menetlusse kaasata või

mitte (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-3-1-04).

3-20-1163

6(11)

Halduskohus on rikkunud kaebuse menetlusse võtmisega HKMS § 46 lg-eid 1 ja 7. Kaebaja

ei ole kohtule esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat seisukohta, kuidas ta alles kolm aastat peale

ehitusloa väljastamist ehitusloast teada sai. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud vaideotsust.

Kaebuse esitamiseks oli mõistlik aeg möödunud. Apellant väljendas kohtule oma sellesisulist

seisukohta 19.06.2020 esitatud menetlusdokumendis, kuid kohus ei ole vastuväidet kaalunud,

millega on rikkunud HKMS § 120 lg 1 p-i 8 ja § 122 lg 2 p-i 2. Ka otsuse p-s 75 ei põhjenda

kohus, kuidas on ta asunud seisukohale, et kaebaja on kaebuse ehitusloa tühistamiseks

esitanud tähtaegselt ja seega ei saa kolmas isik tugineda usalduse kaitsele. Seega on kohus

rikkunud HKMS § 124 lg-t 1 ja § 157 lg-t 1.

Halduskohus on rikkunud HKMS § 157 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise

kohustust. Halduskohus on üllatuslikult leidnud, et kaebajale tuleneb Viimsi valla mandriosa

üldplaneeringust õigustatud ootus, et supelranda teenindavaid ehitisi kunagi ei rajata.

Halduskohus on ootamatult asunud seisukohale, et surfikooli hoone vähendab kaebaja

privaatsust ning see seostub omandiõiguse rikkumisega isegi sel juhul, kui kaebaja oma

kinnistut igapäevaselt ei kasuta. Apellandile jääb arusaamatuks ja kohtu põhjendustest ei

selgu, kuidas privaatsuse vähenemise küsimus saab üldse kõne alla tulla, kui tegemist on 5,3

ha ulatuses üldkasutatava maa (supelrand) kinnistuga vahetult piirneva maatulundusmaa

kinnistuga, millel paikneb kaitsealune sanglepistik. Supelranna üldkasutatav maa on

aastaringselt avatud kõikidele kasutajatele ja suvehooajal ei saa mingisugusest privaatsusest

ilmselt juttugi olla. Halduskohtu otsusest ei selgu, kuidas vähendab kaebaja privaatsust

oluliselt rohkem supelrannas asuva ehitise kasutamine kui ilma ehitiseta inimeste tegevus

(terve päev rannas viibimine, pallimängud, laste mäng jne jne). Surfikool ei asu vahetult

kaebaja kinnistu piiril, sest selle ja surfikooli hoone vahel on vaba ala vähemalt 3,5 meetrit.

Kaebaja kinnistu on hooldamata, suviti ei niideta seal heina ja ilmselgelt ei ole kaebajal mitte

mingisugust kinnistu kasutust puhke- ja virgestustegevuseks, mis nõuaks privaatsust ükskõik

millisel määral. Igal juhul ei saa ega tule seda tegevust eelistada üldkasutatava maa

kasutustingimustele. Kohus on asunud ka seisukohale, et visuaalne muutus keskkonnas

seondub omandiõiguse rikkumisega, kuid ei ole oma seisukohta põhistanud.

Viimsi valla mandriosa üldplaneeringust ei saa kaebajale tuleneda õigustatud ootust, et

ehituskeeluvööndisse kunagi ei ehitata või seda ei vähendata või ei suurendata.

Ehituskeeluvööndisse ehitamise keelu teatud eranditega sätestab LKS § 38. LKS § 40

reguleerib ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamist või vähendamist. Ranna ja kalda

ehituskeeluvööndi vähendamine võib toimuda Keskkonnaameti nõusolekul, kes hindab selle

vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile. Seega ei fikseeri Viimsi mandriosa

üldplaneering mingisugust olukorda püsivalt, vaid ehituskeeluvööndit saab ja võib vähendada

LKS-s nimetatud viisil detailplaneeringute kaudu. Seega ei saa kaebajal tekkida Viimsi valla

mandriosa üldplaneeringust tulenevalt mingisugust õigustatud ootust, et olukord ei muutu.

Surfikooli projekti menetledes ei ole apellant mööda läinud Keskkonnaametist ning on

saatnud projekti kooskõlastamiseks ja saanud 25.07.2016 vastuse. Halduskohus on asunud

seisukohale, et Keskkonnaameti kui pädeva kooskõlastaja hinnang ei ole apellandi jaoks siduv

ja apellant oleks pidanud ise veel kord hindama asjaolusid, mida õigusaktidest tuleneva

pädevuse olemasolul saanuks hinnata ja pidanuks hindama Keskkonnaamet. Halduskohus on

asunud ise kaebuse eset laiendama ja sisustama kaebaja õigusi, mida tal tegelikult ei ole ja on

seega rikkunud HKMS § 157 lg-t 2, § 158 lg-t 3 ja § 165 lg 1 p-i 2.

Surfikool on iseenesest supelranda teenindav ehitis ja see ei vaja projektis eraldi

lahtikirjutamist. EhS § 3 lg 4 kohaselt on ajutine ehitis lühemaks kui viieaastaseks

kasutamiseks mõeldud ehitis, mis lammutatakse selle ajavahemiku möödumisel. Ajutisi

ehitisi ei pea nende ajutise iseloomu tõttu planeerima planeeringumenetlusega (PlanS § 125 lg

4). Seega ei tulnud ka praegusel juhul korraldada ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks

3-20-1163

7(11)

planeerimismenetlust. Apellant on kõiki EhS-s ettenähtud asjaolusid kasutusloa menetluses

kontrollinud ja jõudnud järeldusele, et kasutusloa väljastamisest keeldumiseks puudub alus.

Otsuse p-s 67 on kohus vastuolus p-ga 66 leidnud, et ehitusluba on vastuolus Viimsi valla

mandriosa üldplaneeringuga, mistõttu on see õigusvastane. Selline käsitus ei vasta kehtivale

õigusele, seega on kohus rikkunud HKMS § 157 lg-t 1.

Apellant on kohtumenetluses korduvalt selgitanud, et haldusülesannete täitmisel ei olnud

mitte kuidagi ette näha, et haldusakt (ehitusluba ja kasutusluba) hakkab kuidagi rikkuma või

piirama kaebaja õigusi. Isegi kaasamise korral oleks apellant jäänud seisukohale, et kaebaja

õigused ei ole rikutud või riivatud, ja väljastanud haldusaktid. Kohus põhjendas ebaõigesti, et

ehitis asub kaebaja kinnistu piiril. Kasutusloaga fikseeritud ehitusprojekti muudatused on

kaebajale pigem positiivsed. Ehitusprojekti ebaolulised muudatused ei ole kasutusloa

andmisest keeldumise aluseks (EhS § 55 p 5, Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-505, p 9).

Põhjendamispuudused ei ole haldusakti tühisuse alus (HMS § 63).

Jälgitav ei ole kohtu järeldus, et kuigi kasutusloa tühistamine piirab kolmanda isiku

ettevõtlusvabadust, ei ole tegemist ülemäärase piiranguga. Kolmas isik on teinud

märkimisväärseid kulutusi ja on käitunud vastavalt väljastatud haldusaktidele. Kaebajale kui

piirneva kinnisasja omanikule ei kaasne märkimisväärset negatiivset mõju või pigem üldse

mitte mingit mõju.

HMS § 60 kohaselt võib kehtiva ehitusloa adressaat loast tulenevat õigust realiseerida

sõltumata ehitusloa õiguspärasusest. Ehitusloa õigusvastasus ei too seetõttu vältimatult kaasa

ehitamise ega ehitise õigusvastasust. Kasutusluba ei ole vastuolus EhS § 55 p-ga 1. Viimsi

valla mandriosa üldplaneering ei sätesta piiranguid ehitistele ja nende kasutamisele EhS § 11

mõttes. Samuti pole üldplaneeringu rikkumine kasutusloa andmisest keeldumise aluseks EhS

§ 55 p-i 3 järgi. Seega ei saanud apellant juhtumi asjaolude valguses kasutusloa

väljaandmisest keelduda. Seadus ei näe ette absoluutset keeldu anda kasutusluba ehitisele, mis

on valminud õigusvastase ehitusloa alusel. Ehitusloa andmisel tehtud vea ilmnemisel tuleb

kaaluda ka ehitise omanike õigusi ja huve ning otsustada kas kasutusloa andmine või

ehitusloa kehtetuks tunnistamine või muutmine.

11. Kolmas isik palub apellatsioonkaebus rahuldada ja tühistada halduskohtu otsus,

nõustudes muu hulgas apellandi seisukohtadega.

Taotlus surfikooli rajamiseks esitati Viimsi vallale üle 5 aasta tagasi. Maaomaniku Viimsi

valla ja Fansurf Surfiklubi MTÜ vahel on 16.05.2019 sõlmitud maa tasuta kasutusse andmise

leping ning tänaseks on surfikool valmis ehitatud ja kasutusel. Surfikooli rajamist arutati

avalikult kõigis erinevates valla avalikes suhtluskanalites ja kohalikud naabrid käisid

korduvalt Viimsi vallavalitsuses küsimust arutamas. Surfikooli projekti muudatused, mis tehti

ehituse käigus, olid tingitud üksnes naabrite soovidest. Projekti muudatuste käigus viidi

surfikooli ruumid Xi nõudmisel tema krundi piirist vähemalt 3,5 m kaugusele ja paigutati

ümber nii, et hooned ei riivaks silma ja läheks kokku kohaliku miljööga. Seega väide, et X ei

olnud kaasatud menetlusse, on sisuliselt väär. X oli kogu surfikooli rajatiste püstitamisega

seotud menetluse perioodi jooksul teadlik planeeritavast surfikoolist ja 09.04.2020 esitatud

vaie oli tingitud üksnes soovist takistada surfikooli ehitamist. Tallinna Halduskohus ei

hinnanud keabuse tähtaegsust ega küsinud selle kohta seisukohta ja võttis kaebuse

menetlusse. Kolmas isik tegi omalt poolt kõik vajalikud seadusest tulenevad toimingud ja

teostas ehitustööd veendumuses, et kõik on seaduspärane ja kellegi huve ei riivata.

2020. a suvehooaja tegevuse põhjal võib väita, et mingeid omandiõiguse rikkumisi müra,

tuleohutuse, prügistamise ja kinnistu hoonestamise osas ei ole toimunud ja halduskohtu

sellekohane seisukoht oli õige. Kaebaja kinnistu on täielikult hooldamata ja mingit tegevust ei

ole seal viimase viie aasta jooksul toimunud. Kolmanda isiku tegevuse tulemusena ei ole X

3-20-1163

8(11)

kinnistu väärtus kuidagi kahanenud, vaid on pigem kasvanud. Surfikooli ja ligipääsutee

ehituse käigus puhastati kaebaja kinnistuga piirnev maa võsast, korjati suures koguses kokku

prügi ja haljastati see. Samuti puhastati risust kaebaja kinnistult suubuv oja ja tema kinnistu

esisele rannale toodi juurde rannaliiva. 2020. a kevadel ja suvel ehitatud surfikooli

ligipääsutee paikneb piki kaebaja kinnistu serva ja tänu sellele on kolmanda isiku poolt

projekteeritud ja osaliselt ehitatud ning Viimsi valla asfalteeritud teelt võimaldatud ka ligipääs

kaebaja kinnistule, mis varem puudus.

Seadus ei sätesta loetelu rajatistest, mis on käsitatavad supelranda teenindavate rajatistena ja

kohalikul omavalitsusel on lai diskretsiooniõigus supelranna kujundamisel ja selle

teenindamiseks vajalike rajatiste planeerimisel. Surfikool on oma olemuselt täielikult

supelranda teenindav hoone.

Kolmas isik on surfikooli planeerimise ja rajamisega teinud suuri kulutusi. Kolmas isik on

planeerinud oma tegevuse 5 aasta peale ja kuna surfikooli tegevus on oma olemuselt

hooajaline, on oluline kulutuste tegemisele järgnevatel hooaegadel kohe tegevusega alustada.

Kolmas isik on kandnud kulusid seoses surfikooli planeerimise ja rajamisega hinnanguliselt

üle 80 000 euro. Neile lisanduks surfikooli hoone lammutamise, demonteerimise, transpordi

ja ladustamise hinnangulised kulud üle 15 000 euro. Kasutusloa tühistamisega ei suudaks

kolmas isik enam katta surfikooli rajamiseks võetud laenukohustusi ning see võib viia

kolmanda isiku pankrotini.

12. Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud apellandi

kanda.

Vaidlusalused ehitus- ja kasutusluba vähendavad kaebaja võimalusi oma kinnistul (privaatselt

ja ülemäära häirimatult) viibida ning puhke- ja virgestustegevuseks kasutada. Kuna

vaidlusalune hoone asub kaebaja kinnistu piiri vahetus läheduses, blokeerib ja muudab see

vaadet kinnistult rannale ja merele.

Ehitus- ja kasutusluba on vastuolus LKS § 38 lg-ga 3. Küsimus on selles, kas LKS-st ning

valla üldplaneeringust tulenevaid ehituskeeluvööndisse ehitamise nõudeid on järgitud.

Kaebajal on õigustatud ootus, et asjaomaseid reegleid tema omandiõigust puudutavas osas

järgitakse ning tema omandiõigust ei riivata viisil, mis on vastuolus ehituskeeluvööndi

normistikuga. LKS § 38 lg 4 p 3 ei anna alust rajada ehituskeeluvööndisse mitte ühtegi

hoonet, sõltumata nende kasutusotstarbest.

Kirjavahetus Keskkonnaametiga ega ehitise ajutisus ei muuda vaidlusaluseid haldusakte

õiguspäraseks. Sealjuures ei andnud Keskkonnaamet 25.06.2016 kirjaga ametlikku seisukohta

ega kooskõlastust ehitusloale. Keskkonnaameti esindaja rõhutab oma kirjas, et ranna ja kalda

kaitseks kehtestatud vööndites ehitusõiguse andmisel peab just vastustaja veenduma tegevuse

kooskõlas LKS nõuetega. Ehituskeeluvööndis kehtiva ehituskeelu osas ei näe LKS normid

ette erandeid ajutistele ehitistele, vaid sellel alal on keelatud igasugune uute hoonete ja

rajatiste ehitamine.

Kaebaja jäeti ehitus- ja kasutusloa menetlustesse õigusvastaselt kaasamata. Seaduses

sätestatud kaasamisnõuete täitmata jätmine on ka eraldiseisvalt põhjuseks, mis tingib

haldusakti tühistamise vajaduse (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-35-13, p-d 27-28).

Kaebus ehitusloa peale oli esitatud tähtaegselt. Kaebaja selgitas juba kaebuses, et sai

ehitusloast teada alles 12.03.2020, mil kinnistu piiri ääres algas aktiivne ehitustegevus.

Kaebaja jäeti ehitusloa menetlusse õigusvastaselt kaasamata ning hoone lubati rajada

seadusjärgsesse ehituskeeluvööndisse, kuhu uute hoonete ehitamine on keelatud. Seetõttu ei

olnud kaebajal mingit objektiivset põhjust kahtlustada, et valla kinnistule võiks olla

väljastatud tema õiguseid riivav ehitusluba. Ehitusloale eelnevate projekteerimistingimuste

3-20-1163

9(11)

andmine avatud menetluses ei vabanda vastustaja käitumist. Projekteerimistingimuste

väljastamine ei tähenda, et nende põhjal koostatud ehitusprojektile antakse tingimata

ehitusluba, samuti ei ole teada, millal loataotlus esitatakse. Kaebaja esitas kuus päeva pärast

ehitustegevusest teadasaamist vallale teabenõude asjaolude täpsustamiseks ning kaks nädalat

pärast muudetud eelprojekti saamist vaide ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks. Kuna

vastustaja jättis esitatud vaide rahuldamata, pöördus kaebaja vaideotsuse saamise järel

ettenähtud tähtaja jooksul halduskohtu poole. Vaideotsuse vaidlustamine on võimalus, mitte

kohustus.

Kolmanda isiku õiguste riive on proportsionaalne. Kõik väited kolmanda isiku võimalikest

kahjudest ja kuludest, mis kaasnevad kohtulahendi täitmisega, on paljasõnalised ja

tõendamata. Kuna tegemist on vastustaja väitel ajutise ja hõlpsasti teisaldatava hoonega, on

kolmandal isikul usutavasti võimalik leida mõni muu asukoht, kus hoone püstitamine ja

kasutamine on õiguspärane. Seega piirduvad võimalikud vältimatud kahjulikud tagajärjed

hoone teisaldamisega seotud kuludega. Kolmas isik sai oma õigusvastase ehitustegevuse

arvelt terve eelmise suvehooaja vältel tulu teenida. Arvestades, et õiguspäraselt käitudes oleks

pidanud vastustaja ehitus- ja kasutusloa andmisest keelduma ning kolmas isik ei oleks saanud

ka eelmisel aastal rannas ettevõtlusega tegeleda, on kolmas isik juba niigi saanud alusetult

majanduslikku kasu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Vastustaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette HKMS § 46 lg-te 1 ja 7

rikkumist, väites, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Ringkonnakohus ei nõustu

selle seisukohaga.

Vaidlusalune ehitusluba anti 28.06.2017, kaebaja esitas vaide 09.04.2020 ning pöördus

kohtusse 15.06.2020. Vaidlust pole selles, et kaebaja polnud ehitusloa väljastamise menetlusse

kaasatud ning haldusakti kaebajale ei saadetud. Kohtumenetluses pole ilmnenud asjaolusid,

millest võiks järeldada, et kaebaja sai ehitusloast teada varem kui tema väidetud 12.03.2020.

Vastustaja on 19.06.2020 menetlusdokumendis (dtl 83 jj) viidanud vaid sellele, et ajutise

hoone ranna-alale paigaldamiseks anti 19.12.2016 projekteerimistingimused ning siis

toimunud avalikus menetluses vastuväiteid ei esitatud. Ringkonnakohus märgib, et

projekteerimistingimuste andmine ei tähenda, et ehitusloa väljastamise küsimusest huvitatud

isikud peavad end ise hoidma pidevalt kursis sellega, kas haldusakt on juba antud. Arvestades,

et projekteerimistingimused kehtivad üldjuhul viis aastat (EhS § 33 lg 1), ei ole sellise

hoolsuskohustuse isikutele panemine mõistlik. Projekteerimistingimuste andmisele ei pruugi

ehitamist alati järgnedagi.

Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kaebaja sai ehitusloast teada 12.03.2020, mil ehitustegevus

faktiliselt algas. Kaebaja pöördus 18.03.2020 teabenõudega Viimsi Vallavalitsuse poole (dtl

68) ning Viimsi Vallavalitsus edastas asjakohased dokumendid kaebajale 26.03.2020 (dtl 71).

Kuna kaebaja esitas juba 09.04.2020 vaide ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks, ei olnud ta

HKMS § 46 lg 7 mõistes ebamõistlikus viivituses. Peale vaideotsuse saamist pöördus kaebaja

ettenähtud 30 päeva jooksul kohtusse. Seega on kaebus esitatud tähtaegselt. Kaebaja viitab

õigesti, et kohtusse pöördudes ei pidanud ta vaideotsust vaidlustama (HMS § 87 lg 2).

14. Halduskohus ei pidanud kolmanda isikuna menetlusse kaasama Q ja Y, sest neil oli

ehitusloa vaidlustamiseks endal olemas kaebeõigus. Reeglina kaasatakse kolmas isiku

menetlusse, kui kaebuse rahuldamine võib tema õigusi kahjustada, st kolmas isik kaasatakse

vastustaja poolel. Praeguses asjas puudub teave selle kohta, et kinnistu kaasomanike huviks on

naaberkinnistul surfihoone säilitamine.

3-20-1163

10(11)

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal on kaebeõigus kolmandale isikule

antud ehitus- ja kasutusloa vaidlustamiseks. Kuigi kaebajale kuuluv kinnistu on

maatulundusmaa ning paikneb Viimsi sanglepiku kaitseala piiranguvööndis, kus ehitustegevus

ei ole lubatud, ei saa sellest järeldada, et kaebajal puudub õigus kaasa rääkida, mis toimub

tema naaberkinnistutel. Kaebajal on õigus kinnistut kasutada nt puhke- ja virgestustegevuseks.

Seejuures pole määrav, millises seisukorras kinnistu praegu on ning kas kaebaja seda

ehitusloa väljastamise menetluse ajal reaalselt kasutab. Arvestades, et kinnistu on vaid 1578

m2 suurune ning asub tiheasustusalal, ei saa eeldada, et kaebaja kasutab seda maatulunduslikel

eesmärkidel viisil, kus naaberkinnistute ehitustegevus ei mõjuta tema õigusi. Kinnistu asub

katastrikaardi järgi merepiirist ca 40 m kaugusel, LKS ja kehtivate planeeringute järgi on

kogu see vahemaa ehituskeeluvöönd. Ringkonnakohus leiab, et sellistel eeldustel on ka

merevaade kaitsmisväärt hüve ning kaebajal on õigus nõuda, et tema huvisid kaalutakse.

Kaebeõiguse jaatamiseks ei pea kaebaja õiguste riive olema intensiivne (Riigikohtu määrus

asjas nr 3-17-981/16, p 11). Surfikooli ja kohviku rajamine muudab ranna senist kasutust

vähemalt mingil määral, isegi kui see vastustaja või suurema osa avalikkuse arvates ei pruugi

olla n-ö negatiivne mõjutus. Kaebaja huvi väga lähedal tema kinnistule toimuva

ehitustegevuse vastu ei saa olematuks lugeda isegi olukorras, kus ta ise praegu kinnistul

ehitada ei saa.

16. LKS § 38 lg 4 p 3 kohaselt ei laiene ehituskeeld supelranna teenindamiseks vajalikule

rajatisele. Halduskohus leidis õigesti, et surfikooli näol on tegemise hoonega. Hoonena on

seda käsitatud nii 19.12.2016 projekteerimistingimustes, 28.06.2017 ehitusloas kui ka

29.06.2020 kasutusloas. Seega pole asjakohane lähtuda LKS § 38 lg 4 p-s 3 sätestatud

erandist. Rajatisteks, mida saab ehituskeelu järgimata supelranda püstitada, on näiteks laste

ronilad, palliplatsid, jõupingid, vahetuskabiinid jms, mis juba oma olemusest tulenevalt

peaksid asuma ranna-alal. Kohvikuga surfikooli hoone ei käi rannaeluga lahutamatult kokku

ning võib omada looduskaitselisest aspektist suuremat mõju, mistõttu tuleb keeluvööndi

vähendamise üle otsustada kaalutletult.

Surfikool on rajatud ajutise ehitisena, kasutusluba kehtib kuni 29.06.2025. Vastavalt PlanS §

125 lg-le 4 ei ole ajutise ehitise püstitamiseks detailplaneeringu koostamine nõutav.

Ringkonnakohus märgib, et nimetatud norm ei vabasta kohalikku omavalitsust üld- või

detailplaneeringu

kehtestamisest,

kui

ajutist

ehitist

(hoonet)

soovitakse

püstitada

ehituskeeluvööndisse. LKS § 38 lg 3 järgi on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete

ja rajatiste ehitamine keelatud. Nimetatud keeld pole seotud asjaoluga, kas hoone või rajatis

on ajutine või alaline. LKS § 40 lg 6 järgi jõustub ehituskeeluvööndi laiuse suurendamine või

vähendamine kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu jõustumisel.

17. Vastustaja ei ole ehituskeeluvööndit planeeringuga vähendanud. Vald väljastas 19.12.2016

projekteerimistingimused Haabneeme ranna-ala Kivila tee 5 krundi ja Pringi jahisadama maa-

alade vahelise detailplaneeringu täpsustamiseks: ranna-alale ajutise hoone püstitamiseks.

Kinnistu (katastritunnus 89001:003:1863) suurus oli 41 080 m2 ning nähti ette, et püstitada

võib ühe hoone – ajutise surfikooli, paiknemisel tuleb lähtuda eskiisi skeemist (dtl 40-41).

Eskiisi skeemi järgi pidi hoone paiknema kaebajale kuuluva Vahtra kinnistu ning merepiiri

vahel asuval ranna-alal (dtl 44). Projekteerimistingimustes pole kajastatud, et kavandatav

tegevus leiaks aset ranna ja kalda ehituskeeluvööndis.

Keskkonnaameti 25.07.2016 kirja ei saa vaadelda Keskkonnameti nõusolekuna (LKS § 40 lg

3). Vastuses selgitab Keskkonnaamet, et kuna surfikooli ajutist merekonteinerit ei soovita

paigutada looduskaitsealusele puistule, pole selleks Keskkonnaameti nõusolekut vaja. Ranna-

ala ei ole looduskaitseline piirang, mistõttu saab kohalik omavalitsus otsustada nõusoleku

andmise ise, juhindudes LKS § 38 erisustest ranna ehituskeeluvööndi kaitseks. Veel nähtub

Keskkonnameti vastusest, et kui „see lepikutagune on teil ÜP-s supelranna ala, siis on hea,

3-20-1163

11(11)

sest juhul kui ka see konteiner juhtub olema ehitis ehitusseadustiku mõistes, siis saate

rakendada LKS § 38 lg 4 p 3. Muudel juhtudel on lugu sootuks mitmetahulisem.“

Keskkonnaameti vastusest nähtub, et kohalik omavalitsus saab ise vähendada ranna ja kalda

piiranguvööndit, mitte aga ranna või

kalda ehituskeeluvööndit.

Vastustaja pole

ehituskeeluvööndit vähendanud, sest maakatastri andmete järgi asub vaidlusalune surfihoone

ehituskeeluvööndis. Vastustaja lähtus ekslikult LKS § 38 lg 4 p-st 3, leides, et erandina on

keeluvööndisse lubatud ka hoonete püstitamine. Kui kohalik omavalitsus lubab ranna või

kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus LKS §-ga 38, ei teki isikul, kellele ehitusluba

väljastati või kelle huvides ehitamine on, õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuses (LKS §

38 lg 9).

18. Kuna ehituskeeluvööndisse pole uute hoonete rajamine lubatav (LKS § 38 lg 3) ning

kolmandal isikul ei ole tekkinud õiguspärast ootust (LKS § 38 lg), rahuldas halduskohus

kaebuse õigesti. Õigusvastased projekteerimistingimused küll kehtivad, kuid nende alusel ei

saa LKS-iga vastuolus olevat ehitustegevust seadustada.

19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad valla ja kolmanda isiku menetluskulud

nende endi kanda. Vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja menetluskulud (HKMS § 108 lg-d 1

ja 8). Kaebaja taotleb esindajakulude hüvitamist 2832 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kulud

on põhjendatud.

(allkirjastatud digitaalselt)