3-20-851/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Maret

Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.10.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-851

Haldusasi

PharmaEstica Manufacturing OÜ kaebus Ettevõtluse

Arendamise

Sihtasutuse

kohustamiseks

lugeda

30.01.2020 makstud 337 473,57 eurot 29.09.2014

otsusest

tuleneva

põhinõude

täitmiseks

või

alternatiivselt vastustaja kohustamiseks arvutada ümber

29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis

Menetlusosalised

Kaebaja – PharmaEstica Manufacturing OÜ, esindajad

vandeadvokaadid Triinu Järviste ja Vitali Šipilov

Vastustaja – Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus,

esindaja vandeadvokaat Kati Jakobson-Lott

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.03.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

PharmaEstica Manufacturing OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 10.09.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata PharmaEstica Manufacturing OÜ 02.09.2021 vastuväide kohtu

tegevusele.

2. Jätta PharmaEstica Manufacturing OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 12.03.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-851 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.11.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-20-851

2(15)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PharmaEstica Manufacturing OÜ (endise ärinimega Vitale-XD OÜ; kaebaja) esitas

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS) taotluse toetuse saamiseks majandus- ja

kommunikatsiooniministri

04.06.2008

määruse

nr

„Tööstusettevõtja

tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ alusel. EAS rahuldas taotluse

13.07.2010 otsusega ja maksis kaebajale 337 473,57 eurot pakendamisliini soetamiseks.

2. EAS tunnistas 29.09.2014 otsusega (edaspidi ka tagasinõudeotsus) 13.07.2010 otsuse

tagasiulatuvalt kehtetuks (p 1), tunnistas projekti raames tehtud kulud mitteabikõlblikuks (p 2)

ja nõudis kaebajalt ebaseaduslikult välja makstud toetuse 337 473,57 euro tagastamist koos

liitintressiga alates toetuse väljamakse tegemisest kuni toetuse tagasimaksmiseni (p 3). Toetus

tuli tagasi maksta 90 kalendripäeva jooksul alates otsuse kehtima hakkamisest (p 4). Otsuses

märgiti, et kui kaebaja ei tagasta toetust kogusummas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab ta

tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt iga toetuse

tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest (p 5).

3. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) jättis 19.12.2014 vaideotsusega

rahuldamata 29.09.2014 otsuse peale esitatud vaide, kuid peatas 29.09.2014 otsuse täitmise 30

päevaks alates vaideotsuse kättesaamisest.

4. Kaebaja vaidlustas 29.09.2014 otsuse ja 19.12.2014 vaideotsuse Tallinna Halduskohtus

(haldusasi nr 3-15-113). Halduskohus peatas 23.01.2015 määrusega esialgse õiguskaitse korras

29.09.2014 otsuse kehtivuse HKMS § 252 lg 4 alusel 30 päevaks. Kuna määrust ei vaidlustatud,

rakendus esialgne õiguskaitse HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani. Halduskohus jättis

16.11.2015 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.06.2019

otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas 29.09.2014 otsuse intresside (p-d 3.1

ja 3.2) osas. Muus osas jäi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jõustus, kui Riigikohus

jättis 13.01.2020 määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

5. Kaebaja tasus 30.01.2020 Rahandusministeeriumi kontole 29.09.2014 otsuse alusel

337 473,57 eurot.

6. EAS andis kaebajale 26.02.2020 e-kirjas teada, et 29.09.2014 otsuse p 5 kohaselt tuli

tähtaegselt tagastamata jäänud summalt tasuda viivist. 30.01.2020 makstud summa loeti

tasutuks viiviste katteks, sest viivise summa kattus tagasinõutava toetuse summaga.

7. EAS tagastas 07.04.2020 otsusega kaebaja 26.02.2020 e-kirja peale esitatud vaide, leides,

et kaebajal puudub vaide esitamise õigus.

8. PharmaEstica Manufacturing OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 07.05.2020 kaebuse

(täpsustatud 06.07.2020), mille lõplikuks primaarnõudeks jäi kohustada EAS-i lugema

30.01.2020 makstud 337 473,57 eurot 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla katteks. Muu

hulgas palus kaebaja kohtul hinnata, mis perioodi eest on põhjendatud viivist nõuda; kas intressi

ja viivist on arvestatud sama ajaperioodi eest ja kas selline toimimine on õiguspärane, sh

3-20-851

3(15)

kooskõlas viivise arvestamise põhimõtete ja hea usu põhimõttega; kas perioodi 2007–2013

struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) kohane nõuete täitmise järjekord on kooskõlas

põhiseaduse (PS) ja Euroopa Liidu (EL) õigusega. Alternatiivselt palus kaebaja kohustada

EAS-i arvestama 29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis ümber, sh palus kaebaja kohtul hinnata,

mis perioodi eest on põhjendatud viivist nõuda; kas intressi ja viivist on arvestatud sama

ajaperioodi eest ja kas selline toimimine on õiguspärane, sh kooskõlas viivise arvestamise

põhimõtete ja hea usu põhimõttega; kas STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord on

kooskõlas PS ja EL õigusega. Kaebaja palus tunnistada STS2007_2013 § 28 PS § 32 lg-ga 1

vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata, kui säte võimaldab nõuda toetuse tagasimaksmisel

nii viivist kui intressi ja viivist mitte vähendada. Kaebaja taotles ka Euroopa Kohtult eelotsuse

küsimist EL õiguse tõlgendamise osas.

1) Haldusasja nr 3-15-113 tulemusena on vastustajal võimalus teha uus intressinõue, kuid seda

takistab aegumine. Vastustaja soovib nimetada intressi ümber viiviseks, et kalduda kõrvale

aegumise regulatsioonist. Sama perioodi osas ei saa tekkida nii intressi- kui ka viivisenõuet,

isegi kui üks neist on aegunud. See riivab õiguskindlust ja -rahu. Kuna intressinõue on aegunud,

on aegunud ka viivisenõue.

2) Viivisenõue on üllatuslik. EAS-i 29.09.2014 otsuses ei ole viivisenõuet, vaid abstraktne ja

informatiivne viide õigusele nõuda viivist (vrd Tartu Ringkonnakohtu 07.09.2017 määrus nr 3-

16-1305). Otsuses puuduvad viivisega seotud põhjendused ja arvestus. Viivisenõuet ei

konkretiseeritud enne 26.02.2020 e-kirja, seega ei saanud kaebaja enne seda viivisenõude

kujunemist vaidlustada. Kohtud ei kontrollinud asjas nr 3-15-113 viivisenõuet ega selle

kooskõla EL-i õigusega, kuigi kaebaja taotles 29.09.2014 otsuse tervikuna tühistamist. Ka

vastustaja

on

24.01.2020

kirjas

viidanud

toetuse

tagasimaksmiseks

edastatud

pangarekvisiitidele. Viivisenõue esitati üllatuslikult alles 26.02.2020. See on vastuolus hea usu

põhimõttega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2).

3) Vastustaja ei saa toetuse tagasinõudmisel viivist nõuda, sest see oleks vastuolus EL riigiabi

reeglite, PS-st tuleneva omandipõhiõiguse ja hea usu põhimõttega. Viivisenõue (erinevalt

intressist) on karistuslik meede. EL õiguse kohaselt ei ole riigiabi tagasinõudmise eesmärgiks

riigile tekkinud kahju hüvitamine ega abisaaja karistamine, vaid abisaaja asetamine

konkurentsiolukorda, milles ta oleks, kui ta poleks riigiabi saanud. Seda eesmärki täidavad abi

tagasinõudmine ja intressi nõudmine. Seega ei ole praegusel juhul võimalik viivist nõuda.

Viivise nõudmine asetaks liikmesriigid erinevasse olukorda. Viivise nõudmine on vastuolus

Euroopa Kohtu otsusega C-349/17 ja Riigikohtu otsusega nr 3-15-241 ning Euroopa Liidu

Nõukogu 18.12.1995 määrusega nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta

(määrus nr 2988/95). Eesti riigiabi reeglistik ei tohi kehtestada EL õigusest rangemaid reegleid.

4) Kuna viivise nõudmine on EL õigusega vastuolus, on samadel põhjendustel EL õigusega

vastuolus ka STS2007_2013 kohane nõuete täitmise järjekord. EL õigusega vastuolus olev

õigusnorm ja haldusakt tuleb jätta kohaldamata (Euroopa Kohtu otsus C-224/97, p-d 30–34).

5) Viivist ei saa nõuda aja eest, mil 29.09.2014 otsuse kehtivus oli peatatud. Kehtivuse

peatamise ajal ei olnud nõue sissenõutav ja kaebajal ei olnud kohustust seda täita. Seega ei

olnud ta viivituses. Tagasinõudeotsuse kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse raames teenib

eesmärki tagada kohtumenetluse ajaks õigusrahu ja õigusselgus, et vaidlustatavat haldusakti ei

ole õiguslikult olemas. Kaebajal tekib õiguspärane ootus, et ta ei ole sellel ajal rikkumises, kuna

olematust haldusaktist ei saa talle kohustusi tulla. Haldusakti täitmise ja kehtivuse peatamine

on erinevad esialgse õiguskaitse abinõud. Riigikohtu 16.06.2008 otsus nr 3-3-1-21-08 ei ole

asjakohane, sest selles asjas analüüsiti haldusakti täitmise peatamist haldusmenetluse raames.

Maksukohustus tekib vahetult seadusest ja intressi arvestatakse päevast, mil maksu tuli seaduse

3-20-851

4(15)

järgi tasuda, samas toetus tuleb tagasi maksta tagasinõudeotsuse alusel ja viivist hakatakse

arvestama sellest, kui toetust ei tagastata otsuses ettenähtud tähtpäevaks. Lisaks saab

maksuasjades intress omada karistuslikku iseloomu.

6) Viivist oleks võimalik nõuda vaid 5 päeva eest (1687,37 eurot). Tagasinõudeotsus hakkas

kehtima alates selle kättetoimetamisest kaebajale ehk 30.09.2014 ja otsuse täitmise tähtaeg oli

90 päeva. Seega ei saanud viivise arvestamine alata enne 29.12.2014. MKM peatas 19.12.2014

vaideotsusega tagasinõudeotsuse 30 päevaks, st kuni 18.01.2015, mis oli pühapäev. Seega sai

viivis muutuda sissenõutavaks alates 19.01.2015. Halduskohus peatas 23.01.2015 määrusega

tagasinõudeotsuse kehtivuse esialgse õiguskaitse korras 30 päevaks. Kuna määrust ei

vaidlustatud, kehtis esialgne õiguskaitse kuni lõpliku lahendi jõustumiseni ehk kuni

13.01.2020. Kohe pärast Riigikohtu lahendi jõustumist küsis kaebaja vastustajalt toetuse

tagasimaksmiseks pangakonto numbrit, mille vastustaja edastas 24.01.2020. See erines

tagasinõudeotsuses toodust. Seega oli vastustaja vastuvõtuviivituses, mis välistab viivisenõude.

Ajavahemiku 20.–22.01.2015 osas on viivisenõue aegunud ja viivist saaks arvestada vaid 25.–

29.01.2020 eest.

7) Viivist tuleb vähendada nullini, sest vastustajal ei saanud toetuse tagasimaksmisega

viivitamisel kahju tekkida, kuna võimalikku kahju katab intress. Ka viivisenõude esitamata

jätmine mõistliku aja jooksul on viivise vähendamise alus (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-66-05, p

23).

8) Vastustaja viited kaebaja võimalusele esitada täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi

ei ole asjakohased. Vastustaja nõue on avalik-õiguslik ja selle vaidlustamiseks on ette nähtud

eriregulatsioon. Samuti ei ole vastustaja kaebaja vastu täitemenetlust alustanud. STS2007_2013

kohaselt ei ole tagasinõudeotsus täitedokument.

9) Viivisemäär 0,1% päevas ehk 36,5% aastas ületab EL õigusega lubatud intressimäära ja on

ebamõistlikult suur. Riigikohus on otsuses nr 3-15-241 lugenud Euroopa Liidu toimimise

lepingu (ELTL) art 108 lg-ga 3 vastuolus olevaks intressimäära Euribor + 5% aastas. Turult

laenamise intress oleks ligi 3% aastas.

9. Halduskohus rahuldas 17.05.2020 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas

vastustajal 29.09.2014 otsuse sundtäitmise kuni haldusasja lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

10. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebajal puudub kaebeõigus. Viivisenõue sisaldus 29.09.2014 otsuse p-s 5 ja viivise

maksmise kohustus on sätestatud STS2007_2013 § 28 lg-s 5. Kaebaja vaidlustas EAS-i

29.09.2014 otsuse asjas nr 3-15-113, kus tal oli võimalik esitada kõik vastuväited. Tallinna

Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsus on jõustunud ja 29.09.2014 otsus on viivisenõude osas

kehtiv. Kuna kaebajat esindasid vandeadvokaadid, ei saa viivisenõue olla kaebajale teadmata.

EAS-i 29.09.2014 otsus on STS2007_2013 § 26 lg 4 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg

1 p 21 kohaselt täitedokument ning täitedokumendi toimet on võimalik kõrvaldada vaid

täitemenetluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kuigi vastustaja ei ole alustanud

kaebaja vastu täitemenetlust, on TMS § 221 järgset hagi võimalik esitada ka enne

täitemenetluse alustamist. Toetuse tagasimaksete järjekord on kehtestatud STS2007_2013 § 28

lg-s 8. Seega ei sõltu tagasimaksete sooritatuks lugemise järjekord haldusaktist või -toimingust.

Kuna kaebaja on viivisenõude vabatahtlikult täitnud, ei saa seda vaidlustada ka TMS § 221

alusel. Igal juhul ei kuulu TMS § 221 alusel hagi lahendamine halduskohtu pädevusse.

STS2007_2013 § 26 lg 4 võimaldab tagasinõudeotsuseid täitemenetluses täita ja senini on

kohtutäiturid tagasinõudeotsuseid vastuväideteta sundtäitnud.

3-20-851

5(15)

2) Riigikohtu 16.06.2008 otsuse nr 3-3-1-21-08 kohaselt ei võta haldusakti täitmise peatamine

haldusakti adressaadilt kohustust maksta selle abinõu kehtivuse lõppemisel intresse ja viiviseid,

mida arvestatakse tagasiulatuvalt juhul, kui haldusakt jääb kehtima. Seega ei välista MKM-i

vaideotsusega kehtestatud tagasinõudeotsuse täitmise peatamine selle perioodi eest viivise

arvestamist. Sarnaselt jääb haldusakti kehtivuse peatamise lõppemisel haldusakt kehtima ja

viiviseid arvestatakse tagasiulatuvalt.

3) Kaebajalt tagasinõutav toetus on ebaseaduslik riigiabi. Euroopa Kohtu otsusest C-349/17

järelduvalt peab liikmesriik kohustama abisaajat maksma intressi kogu ajavahemiku eest, mille

vältel ta sai ebaseaduslikku riigiabi kasutada. Esialgse õiguskaitsena kohaldatud

tagasinõudeotsuse kehtivuse peatamine ei saa viivise arvestust peatada, kuna see ei kõrvaldaks

konkurentsimoonutust,

mille

on

põhjustanud

ebaseadusliku

riigiabi

tõttu

saadud

konkurentsieelis, mis on aga ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise peamine eesmärk. Kui

kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja õigusi pole kahjustatud ja talle pandud kohustus on

õiguspärane, ei ole põhjendatud, et kehtivuse kaotanud esialgne õiguskaitsevahend võimaldaks

vaidluse kaotanud isikul oma kohustuste täitmisest vabaneda.

4) Tartu Ringkonnakohus on 02.08.2016 ja 07.09.2017 määrustes nr 3-16-1305 leidnud, et

viivise maksmise kohustus tuleb seadusest, mitte haldusaktist ja haldusakti peatamine ei peata

viivise kulgemist. Kui viivis on seadusest tulenev kohustus, siis ei eelda selle tekkimine

vastustaja poolt nõude esitamist. Sellisel juhul ei ole võimalik rääkida ka nõude aegumisest.

Kui tegemist ei ole seadusest tuleneva kohustusega, on vastustaja esitanud viivise nõude

tagasinõudeotsuses. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ei ole varem viivisenõuet

esitanud ega sellele viidanud. Igal juhul ei ole toetuse andmine tehing ja sellele ei kehti

tehingulised aegumistähtajad.

5) Ringkonnakohus tühistas vastustaja tagasinõudeotsuse kasutusintressi osas ja vastustaja ei

ole selles osas uut otsust teinud. Seega ei saa väita, et viivise maksmine viib võlausaldaja

alusetu rikastumiseni. Kasutusintressi nõudmine toimub haldusaktiga, mida kaebajal on

võimalik vaidlustada. Viivist ei saa vähendada nullini tulenevalt kaebaja poolt vastustajale

omistatavast hüpoteetilisest tegevusest tulevikus. Kaebaja viited hea usu põhimõtte rikkumisele

on alusetud. Kaebaja ja vastustaja ei nimetanud omavahelises kirjavahetuses toetuse

tagasimaksmist, vaid tagasimakset, mille tegemiseks kaebaja küsis pangarekvisiite.

6) Viivist (viivitusintressi) ja intressi (kasutusintressi) ei maksta sama perioodi eest. Periood,

mil kaebaja sai toetust kasutada, jaguneb kolmeks: 1) abi andmisest tagasinõudeotsuse kehtima

hakkamiseni – intressi arvestamise kohustus selle perioodi eest tuleb ELTL art 108 lg-st 3; 2)

tagasinõudeotsuse

teatavakstegemisest

abi

tagastamise

tähtpäevani

(90

päeva)

–

STS2007_2013 kohaselt on intress Euribor + 5% aastas; 3) abi tagastamise tähtpäevast abi täies

ulatuses tagastamiseni – STS2007_2013 järgi on viivis 0,1% päevas. See kord ei ole vastuolus

Euroopa Kohtu otsusega C-349/17, EL õigusega, PS-ga ega Riigikohtu praktikaga. Riigikohus

ei ole kehtestanud viivise nõudmise keeldu. Puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlust. Viivisenõude kooskõla PS ja EL õigusega oli kaebajal võimalik käsitleda

asja nr 3-15-113 raames. Selles asjas on olemas jõustunud kohtuotsus ja kaebajal ei ole võimalik

tagasinõudeotsust selle punkti osas uuesti vaidlustada.

7) Kaebaja ei ole põhjendanud väidet, et nõuete täitmise järjekord ei ole kooskõlas PS-ga.

Analoogne nõuete täitmise järjekord on sätestatud VÕS § 88 lg-s 8, mille osas pole kohtutel

kunagi tekkinud kahtlust, et see võib olla vastuolus PS või EL õigusega. Seega ei saa seda olla

ka STS2007_2013 § 28 lg 5. Kuna nõuete täitmise järjekord on sätestatud seaduses, ei saa kohus

rahuldada kaebaja nõuet ja lugeda kaebaja poolt 30.01.2020 makstud summa tervikuna

makstuks tagasinõudeotsusest tuleneva põhivõla katteks. Kaebajalt nõutava viivisesumma

3-20-851

6(15)

arvestus on peatunud, sest viivisesumma ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava

toetuse suurust. Seega ei mõjuta kohustuste täitmise järjekord kaebaja kohustuste suurust.

8) Viivisenõude esitamine on kooskõlas EL õigusega ja puudub vajadus küsida Euroopa

Kohtult eelotsust. ELTL art-test 107 ja 108 ning Euroopa Kohtu otsusest C-349/17 ei tulene

keeldu arvestada ebaseadusliku riigiabi tagasinõudelt tagasimaksega viivitamise korral

viiviseid. Euroopa Kohus käsitles selles otsuses kitsamalt intressiarvestuse perioodi olukorras,

kus tagasinõudele kohalduvad riigisisesed normid ei võimaldanud intressi arvestada alates

toetuse väljamaksmisest, ja leidis, et selliseid normid ei olnud kooskõlas ELTL art 108 lg-ga 3.

Euroopa Kohus ei viidanud sellele, et riigiabilt või toetuse tagasinõudelt ei tohiks arvestada

muid kõrvalnõudeid, mis on kehtestatud riigisiseses õiguses. Euroopa Kohus viitas hoopis

üldpõhimõttele, et reeglina nõutakse ebaseaduslik riigiabi tagasi liikmesriigi õiguse kohaselt.

Kaebaja ei esitanud asja nr 3-15-113 raames vastuväiteid STS2007_2013 § 28 lg 5

kohaldamisele. Ka Riigikohus käsitles asjas nr 3-15-241 STS2007_2013 § 28 lg 2 vastuolu

ELTL art 108 lg-ga 3 osas, mille alusel arvestada ja nõuda intressi abi andmise ja

tagasinõudmise vahelise aja eest. Muus osas on Riigikohus lahendanud sarnaseid asju (nr 3-15-

113, 3-15-241, 3-14-387) riigisiseste normide alusel.

9)

Vastustaja

ei

asendanud

intressinõuet

viivisenõudega.

Viivisenõue

esitati

tagasinõudeotsuses. Kuna kaebajat esindasid õigusvaldkonna eriteadmistega esindajad, ei

saanud viivisenõue tulla kaebajale üllatuslikult. Asjaolu, et kaebaja ei tõstatanud asja nr 3-15-

113 menetluse raames tagasinõudeotsuse p 5 õigusvastasuse küsimust, oli tema enda riisiko.

10) Viivisenõude esitamine ei ole karistuslik meede ja puudub vastuolu määrusega nr 2988/95.

Viivisenõue on käsitatav määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2 alusel kohaldatava meetmena ja

on sellega kooskõlas. Euroopa Kohus on otsuses C-564/10 (p-d 46, 47) pidanud lubatavaks nii

tasandus- kui viivitusintressi nõudmist ning selgitanud, et põhjendamatult saadud summade

tagasinõudega seotud intressi sissenõudmisele kohaldatav kord ja tingimused tuleb ette näha

liikmesriigi õigusnormidega. Euroopa Kohus on otsuses C-584/15 (p-d 29, 30) pidanud

põhjendamatult saadud toetuse tagasimaksmisel nõutavat intressi, mida tuleb maksta toetuse

saamise ja tagasimaksmise vahelise aja eest, määruse nr 2988/95 art 4 lg-te 1 ja 2 kohaseks

haldusmeetmeks, mille eesmärk on võtta toetuse saajalt ära põhjendamatult saadud soodustus.

Seega ei ole tegemist karistusliku meetmega. Lisaks on Euroopa Kohtu otsuste pinnalt võimalik

järeldada, et intressi- või viivisenõue ei pea olema ühtse määrana määratud kindlaks liidu

õiguses selleks, et langeda määruse nr 2988/95 art 4 lg 2 kohaldamisalasse. Kõrvalnõuete

kehtestamise eesmärk, milleks on tasandada õigustamatult saadud vahendite kasutamisest

tulenev kahju ja motiveerida toetuse saajat tagasimakset õigeaegselt teostama, on kooskõlas

määruse nr 2988/95 art 2 lg-ga 1. Ka Euroopa Liidu Nõukogu 11.07.2006 määruses nr

1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa

Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr

1260/1999 (määrus nr 1083/2006), nähakse sõnaselgelt ette tagasinõutavatele summadele

riigisisese intressi- või viivitusintressi nõude kehtestamise kohustus. Seda määrust

kohaldatakse ühetaoliselt kõikidele struktuurifondidest rahastatud toetustele. Määruse nr

1083/2006 art 70 lg 1 p b järgi tuleb põhjendamatult makstud summad tagasi nõuda võimaluse

korral koos viivisega hilinenud maksetelt. Seega on kõrvalnõuete kehtestamine jäetud

liikmesriikide otsustada. Eesti seadusandja on kõrvalnõudeid reguleerinud STS2007_2013 § 28

lg-tes 1 ja 5. Seejuures on normide eesmärgiks tasandada põhjendamatult saadud vahendite

kasutamisest tekkivat kahju. Viivisenõude täiendavaks eesmärgiks on motiveerida toetuse

saajat toetust õigeaegselt tagasi maksma ning kaitsta EL-i ja riigi varalisi huve. Maksuasjades

nõutava intressi eesmärk on sarnane. Seega on maksuasjades tehtud otsustes toodud järeldused

kohaldatavad ka praeguses asjas. Viivisenõude kehtestamises pole midagi erakordset või

lubamatut. Samasuguses määras viivis on sätestatud ka teistes seadustes. Madal viivisemäär ei

3-20-851

7(15)

pruugi keskmist toetuse saajat motiveerida makset õigeaegselt teostama. Kaebajal oli võimalik

viivist vältida toetuse õigeaegse tagasimaksmisega.

11. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 12.03.2021 otsusega rahuldamata (resolutsiooni p 2)

ning menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Ühtlasi tühistas

halduskohus 17.05.2020 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse (resolutsiooni p 4).

1) Toetuse tagasinõudmise otsus on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 21 ja STS2007_2013 § 26

lg 4 järgi, mille võib täitmata jätmise korral esitada kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks.

Kuna kaebaja osas ei toimu veel täitemenetlust, siis ei saa ta kasutada täitemenetluses kehtivaid

õiguskaitsevahendeid, sh esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221).

Vaidlust on pädev lahendama halduskohus.

2) Viivise tasumise kohustus juhuks, kui kaebaja ei tagasta toetust tagasinõudeotsuses toodud

tähtpäevaks, tuleneb 29.09.2014 otsusest, mitte 26.02.2020 e-kirjast. Sama on leidnud Tallinna

Ringkonnakohus 11.06.2020 määruses. Viivise maksmise kohustus on üldiselt sätestatud

STS2007_2013 § 28 lg-s 5, kuid kaebaja osas on see kohustus muudetud siduvaks 29.09.2014

otsusega. Viivise nõue on selge. Seda ei ole toodud välja konkreetse summana, kuid see on

põhjendatud ja tavapärane, sest viivise nõude suurus sõltub põhinõude tasumisega viivitatud

päevade arvust. Enne põhinõude tasumist ei ole võimalik viivise suurust välja arvutada.

Samamoodi ei esitatud intressi nõuet 29.09.2014 otsuses kindla summana, ometigi sai kaebaja

intressi nõudest aru ja vaidlustas selle. Nii nagu intressi nõue oli haldusakti osa, oli seda ka

viivise nõue. Kuna viivise maksmise nägi selgelt ette ka seadus, ei saanud viivise nõue olla

üllatuslik. Viivist oli võimalik vältida toetuse tähtaegse tagastamisega. Kaebaja vaidlustas

29.09.2014 otsuse haldusasjas nr 3-15-113, kuid ei esitanud vastuväiteid viivise nõudele.

Ringkonnakohus rahuldas 27.06.2019 otsusega kaebuse üksnes intresside osas, muus osas jäi

kaebus rahuldamata. Seega on 29.09.2014 otsus viiviste osas kehtiv haldusakt, mis on

täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60). Kuna 29.09.2014 otsus ei ole

vaidluse esemeks, siis ei saa praeguses asjas vaielda selle üle, kas kaebajal on viivise tasumise

kohustus, kas see kohustus on PS või EL õigusega kooskõlas ja kas viivise määr on õiguspärane.

Kaebaja sellekohased väited tuleb jätta tähelepanuta. Vaielda saab selle üle, millise perioodi

eest on kaebaja kohustatud viivist maksma, st kas haldusakti täitmise või kehtivuse peatamise

periood peatas ka viiviste arvestuse ja kas viivist tuleb maksta aja eest, mil vastustaja viivitas

kaebajale tagasimakse teostamiseks pangarekvisiitide edastamisega. Kuna 29.09.2014 otsus ei

näinud ette nõuete täitmise järjekorda, siis saab vaidluse esemeks olla ka nõuete täitmise

järjekord (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2020 määrus, p 22).

3) Õige pole kaebaja arusaam, et vastustaja nõuab temalt intressi ja viivist sama aja eest ehk

kõrvalnõudeid on rakendatud või soovitakse rakendada tema suhtes topelt. Intress ja viivis on

eraldiseisvad õiguskaitsevahendid, millel on erinevad eesmärgid. Intress (kasutusintress) on

tasu võõra raha kasutamise eest. Viivise (viivitusintress) eesmärk on ühelt poolt motiveerida

toetuse saajat tagasinõutavat toetust kiiresti tagastama ja teiselt poolt hüvitada toetuse

tagastamisega viivitamisest põhjustatud eelduslik kahju. Intressi ja viivist nõutakse erinevate

perioodide eest. Intressi nõutakse STS2007_2013 § 28 lg-test 2 ja 3 ning Tallinna

Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsuse asjas nr 3-15-113 p-dest 18 ja 19 nähtuvalt alates toetuse

väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmise päevani, kuid mitte kauem kui toetuse

tagasimaksmise tähtpäevani, ajatamise korral lõpliku tagasimaksmise tähtpäevani. Viivist

nõutakse alates toetuse tagasimaksmise tähtpäevale järgnevast päevast kuni toetuse

tagasimaksmiseni, kuid mitte rohkem kui tagasinõutava toetuse suuruses summas

(STS2007_2013 § 28 lg 5). EAS-i 29.09.2014 otsuses oli olemas nii intressi kui ka viivise nõue.

Seega oli kaebajal sellest otsusest tulenevalt kohustus maksta nii toetuse kasutamise aja eest

intressi kui ka toetuse tähtajast hilisemal tagastamisel viivist. Vastustaja ei ole asendanud üht

3-20-851

8(15)

nõuet teisega. EAS-i 29.09.2014 otsus oli ebaselge selles osas, millise perioodi eest tuleb

intressi maksta. Nii otsuse resolutsiooni p-s 3 kui ka p-s 3.2 toodi välja, et intressi tuleb maksta

kuni toetuse tagasimaksmiseni. Seega võis sellest otsusest jääda mulje, et intressi tuleb maksta

ka selle aja eest, mil toetuse maksmise tähtpäev on möödas ja kehtib viivise tasumise kohustus.

Samas näeb STS2007_2013 § 28 lg 3 selgelt ette, et intressi ei arvestata kauem kui toetuse

tagasimaksmise tähtpäevani. Pärast toetuse tagasimaksmise tähtpäeva hakkas STS2007_2013

§ 28 lg 5 järgi kulgema viivise arvestus. Seega koos seaduses sätestatuga on piisavalt selge, et

intressi ja viivist makstakse erinevate ajaperioodide eest. Ringkonnakohus tühistas 27.06.2019

otsusega asjas nr 3-15-113 vastustaja 29.09.2014 otsuse intresside osas, kuid vastustaja ei ole

veel uut intressinõuet teinud. Võimalik tulevikus esitatav intressinõue ei mõjuta viivise nõude

õiguspärasust.

4) Viivise nõue ei ole aegunud. Kuna viivist saab hakata arvestama toetuse tagasimaksmise

tähtpäeva möödumisest, siis ei saa viivise nõue olla aegunud enne seda tähtpäeva. Vastustaja

esitas viivise nõude 29.09.2014 otsuses ja toetuse tagasinõudmise tähtpäevaks oli 90

kalendripäeva 29.09.2014 otsuse kättetoimetamisest arvates.

5) STS2007_2013 § 28 lg 8 kohaselt loetakse toetuse tagasimaksmisel tehtavad maksed

sooritatuks järgmiselt: esimeses järjekorras loetakse tasutuks viivis, siis intressid vastavalt

nende ajalisele tekkele, alustades varaseimast, ning viimases järjekorras tagastatav toetus või

selle osad, alates varaseimast võlgnevusest. Sarnaselt sätestab VÕS § 88 lg 8, et kui võlgnik

peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on

toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks

põhikohustuse katteks. Selles sättes nimetatud intressi all peetakse silmas ka viivist (vt

Riigikohtu 14.02.2012 määrus nr 3-2-1-174-11, p 12). VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik

võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks sama paragrahvi lg-s 8 sätestatust

erinevat järjekorda. Seega on tegemist tavapärase ja ka eraõiguslikes suhetes kehtiva nõuete

täimise järjekorraga. Selle eesmärk on tagada, et võlgnik täidaks ka temal lasuvad

kõrvalkohustused. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhivõla, puuduks võlgnikul

motivatsioon kõrvalkohustusi täita. Samuti tagab selline nõuete täitmise järjekord, et võlgnik ei

viivitaks võla tasumisega liiga kaua. Kui esimeses järjekorras saaks lugeda tasutuks põhinõude,

puuduks võlgnikul motivatsioon kõrvalnõuete tasumisega kiirustada, sest nendelt enam viivist

ei arvestata. Seega teenib nõuete täitmise järjekord võlausaldaja huve ja motiveerib võlgnikku

oma kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt täitma. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas selline

nõuete täitmise järjekord tema õigusi rikub või mis põhjusel on see õigusvastane. Kaebajal

puudub õigus nõuda, et tema suhtes rakendataks teistsugust nõuete täitmise järjekorda või et tal

oleks võimalik oma kohustuste täitmisega talle sobiva ajani viivitada. Pealegi ei muudaks

nõuete täitmise järjekorra muutmine kaebaja osas midagi, sest vastustaja arvestuse kohaselt on

põhinõudelt arvestatud viivis jõudnud sama summani põhinõudega. Seega on viivise arvestus

STS2007_2013 § 28 lg 5 teise lause kohaselt lõppenud ja kaebaja jaoks ei ole tähtsust, millises

järjekorras ta nõuded täidab. Mõlemad nõuded (nii põhinõue kui ka viivisenõue) tuleb täita.

Järelikult puudub põhjus praegusel juhul põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada, sest

praeguse asja lahendus ei sõltu selle menetluse tulemusest.

6) Kaebajal on kohustus tasuda viivist mh aja eest, mil tagasinõude täitmine oli MKM

vaideotsusega peatatud ja tagasinõude kehtivus oli halduskohtu määrusega esialgse õiguskaitse

korras peatatud. HKMS § 249 lg-st 4 ja § 254 lg-st 2 tulenevalt kehtib esialgse õiguskaitse

abinõu ainult menetluse ajal kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui

kaebus jääb rahuldamata, tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenevad tagajärjed

kõrvaldada, st toetuse saajal tuleb maksta viivist tagasiulatuvalt alates ajast, millal möödus

toetuse tagasinõudmise tähtpäev (vt Tallinna Halduskohtu 16.07.2018 otsus nr 3-15-44, p 53 ja

Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2019 otsus nr 3-15-44, p 30). Haldusakti täitmise ja kehtivuse

3-20-851

9(15)

peatamine on küll erinevad õiguskaitsevahendid, kuid see erinevus avaldub esialgse õiguskaitse

kehtivuse ajal ega oma tähtsust pärast esialgse õiguskaitse abinõu kehtivuse lõppemist, kui

kaebus on jäetud rahuldamata. Kuna kaebaja kaebus asjas nr 3-15-113 jäi tagasinõudeotsuse

tühistamise nõudes (v.a intresside osas) rahuldamata, sh ei muudetud tagasinõudeotsuse

täitmise tähtpäeva, siis kehtib 29.09.2014 otsus sellisena, nagu see vastu võeti (v.a intresside

osas), sh kehtib 29.09.2014 otsusega määratud toetuse tagastamise tähtpäev. Kaebajal tuleb

tagastada tagasinõutav toetus viivisega sõltumata sellest, kas tagasinõudeotsuse kehtivus või

täitmine oli kohtumenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras peatunud või mitte. Pärast

kohtumenetluse lõppu on esialgne õiguskaitse kaotanud oma regulatiivsuse ega mõjuta enam

pooltevahelisi suhteid. Viivise arvestuse aluseks on kehtivas haldusaktis kindlaksmääratud

toetuse tagastamise tähtpäev, mitte asjas nr 3-15-113 tehtud kohtuotsuse jõustumise või mõni

muu kuupäev. Kuna kaebaja ei tagastanud toetust 29.09.2014 otsusega määratud tähtajaks, siis

tuleb tal maksta viivist selle aja eest, mil ta viivitas toetuse tagastamisega. Kaebajal oli võimalik

vältida sellise tagajärje saabumist toetuse tähtaegse tagastamisega. Sama seisukoht kehtib

sarnastel põhjendustel ka vaideotsusega haldusakti täitmise peatamise korral (vrd Riigikohtu

16.06.2008 otsus nr 3-3-1-21-08, p 8).

7) Õige pole kaebaja arusaam, et ta ei pea maksma viivist aja eest, mil vastustaja viivitas talle

pangarekvisiitide edastamisega, sest sel ajal oli vastustaja vastuvõtuviivituses. Kaebaja sai

29.09.2014 otsuse kätte 30.09.2014. Kuna otsuse täitmise tähtpäevaks oli 90 kalendripäeva, tuli

toetus tagastada hiljemalt 29.12.2014. Kuna kaebaja selleks ajaks toetust ei tagastanud, hakkas

alates 30.12.2014 kulgema viivise arvestus. STS2007_2013 § 28 lg-st 5 tulenevalt lõppes

viivise arvestus 1000 päeva möödudes ehk 25.09.2017, kui jõudis tagasinõutava toetusega

samasse suurusesse. Kaebaja küsis vastustajalt pangarekvisiite 13.01.2020 ja vastustaja edastas

need 24.01.2020. Kuna kaebaja osas lõppes viivisearvestus juba varem, ei mõjuta need 11 päeva

kaebaja poolt tasumisele kuuluva viivise summat.

8) Asja lahendamiseks ei ole vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Viivise nõue esitati juba

29.09.2014 otsuses ja see otsus ei ole vaidluse esemeks. Seega ei saa praeguses asjas lahendada

küsimust sellest, kas viivise nõudmine toetuse tagasinõudmisel ja kehtiv viivise määr on EL

õigusega kooskõlas. Need küsimused tuli lahendada asja nr 3-15-113 raames või taotledes

viivise osas 29.09.2014 otsuse tühistamist ja kaebetähtaja ennistamist. Samuti on kaebaja

lähtunud ebaõigetest eeldustest, et vastustaja nõuab viivist intressi asemel ja et viivist nõutakse

intressiga sama perioodi eest.

9) Eeltoodud põhjendustel ei saa rahuldada nõuet kohustada vastustajat lugema kaebaja poolt

30.01.2020 makstud summa 29.09.2014 otsusest tuleneva põhivõla täitmise katteks. See oleks

vastuolus STS2007_2013 § 28 lg-st 8 tuleneva nõuete täitmise järjekorraga. Rahuldada ei saa

ka alternatiivset nõuet kohustada vastustajat arvestama 29.09.2014 otsuse alusel nõutav viivis

ümber, sest vastustaja on õiguspäraselt arvestanud viivist alates toetuse tagasimaksmise

tähtpäeva möödumisest ning vahepealne tagasinõudeotsuse täitmise ja kehtivuse peatamine ei

oma kaebaja suhtes tagasiulatuvat mõju. Seega jääb kaebus rahuldamata.

10) Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tühistada esialgne õiguskaitse. HKMS § 253 lg 3

kolmanda lause kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. PharmaEstica Manufacturing OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4 ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja

jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja taotleb eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult.

Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde ja rõhutab järgmist.

3-20-851

10(15)

1) Halduskohtu otsus ei ole kooskõlas ringkonnakohtu 11.06.2020 määruses avaldatud

seisukohaga, mille järgi tuleb sisuliselt analüüsida viivise nõude kooskõla EL õiguse ja PS-ga.

Halduskohus on jätnud kaebaja viivise osas õigusliku kaitseta, sest ei ole eristanud viivise nõuet

ja viivise arvestust (sisulist õiguspärasust). EAS-i 29.09.2014 otsuses ei esitatud viivise nõuet.

See otsus on viivise nõude osas ebaselge ning seda on möönnud ka halduskohus. Halduskohus

jättis tähelepanuta kohtupraktika, mis kinnitab, et viivisenõue ei sisaldunud 29.09.2014 otsuses

(Tartu Ringkonnakohtu 07.09.2017 ja 02.08.2016 määrused asjas nr 3-16-1305; vrd ka

Riigikohtu 29.03.2021 otsus nr 3-15-241). Viivise üle ei ole varem toimunud kohtuvaidlust,

sest asjas nr 3-15-113 ei oleks saanud vaielda nende asjaolude üle, millele kaebaja praeguses

asjas tugineb (nt polnud teada, millise perioodi eest ja millises summas vastustaja viivist

nõuab). Kui selle üle vaieldi, oleks kohus pidanud omal algatusel kohaldama EL õigust, mille

kohaselt peab ka kehtiva haldusakti EL õigusega vastuolu korral kohaldamata jätma (vt

Riigikohtu 24.10.2019 määrus nr 5-19-29, p 43; Euroopa Kohtu otsused C-378/17, p 50, C-

224/97, p 30–34). Seega ei saa 29.09.2014 otsust kohaldada isegi siis, kui see sisaldaks viivise

nõuet.

2) Viivise nõue on vastuolus EL õigusega. Erinevalt intressi nõudest on viivise nõudmine

karistuslik meede (vrd Euroopa Kohtu otsus C-349/17, p 131). Selliselt on viivise nõudmine

vastuolus EL riigiabi reeglitega. Euroopa Kohus selgitas otsuse C-349/17 p-s 142, et intressi

tuleb nõuda vastavalt kohaldatavatele riigisisestele õigusnormidele ja ajavahemiku eest, mille

vältel ta sai abi kasutada, ning määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks kohaldatud juhul,

kui ta oleks pidanud toetussumma selleks ajavahemikuks turult laenama. Vaidlusalune viivise

nõue ei vasta neile tingimustele. Viivise määr on ka ebamõistlikult suur. Praegu on viivise määr

0,1% päevas (ehk 36,5% aastas), mis on Euroopa Kohtu lubatud intressimäärast üle 10 korra

kõrgem. Sellise viivise nõudmine on vastuolus ka PS ja hea usu põhimõttega.

3) EAS 29.09.2014 otsuse kehtivus oli valdavalt peatatud, sh kogu kohtumenetluse ajaks asjas

nr 3-15-113, mistõttu oleks EAS potentsiaalselt saanud viivist arvestada vaid 5 päeva eest.

Riigikohus on 08.04.2004 otsuses nr 3-3-1-13-04 leidnud, et õigusakti kehtivuse peatamise

õiguslik tähendus on oma olemuselt sarnane õigusakti kehtetuks tunnistamisega. Seega ajal, mil

29.09.2014 otsus oli peatatud, ei olnud seda õiguslikult olemas; igal juhul ei olnud toetus

sissenõutav ja kaebajal ei olnud kohustust toetust tagasi maksta. Halduskohus on 29.09.2014

otsuse kehtivuse peatamise õiguslikule tähendusele kohaldanud pärast selle otsuse kehtivuse

peatamist tehtud kohtulahendeid ning ka selles osas eelistanud Tallinna Ringkonnakohtu

lahendit asjas nr 3-15-44 vastupidise sisuga Tartu Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 3-16-

1305, mille järgi riigiabi asjades pole asjakohane lähtuda analoogiast maksuintresside

peatamisega.

4) Viivise nõue on vastuolus õiguskindluse ja hea usu põhimõtetega, rikub keeldu kohaldada

viivise määrale analoogiat ning läheb vastuollu aegumise regulatsiooniga.

13. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata,

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes varasemate seisukohtade juurde.

1) Halduskohus sisustas kaebuse eseme õigesti ega pidanud hindama viivise nõude sisulist

õiguspärasust. Ringkonnakohus ei sisustanud 11.06.2020 määruses võimalikku kaebuse eset

laiemalt. Vaidlust 29.09.2014 otsuse p 5 õiguspärasuse üle ei saa enam avada. Vastustaja ei

esitanud viivise nõuet intressinõude asemel, vaid mõlemad nõuded esitati juba 29.09.2014

otsuses ning vastustaja soovis 2020. a-l kaebajalt selle haldusakti täitmist viivist puudutavas

osas. Kaebaja mõistab valesti Tartu Ringkonnakohtu seisukohti haldusasjas nr 3-16-1305 –

selle mõte oli, et seadusest tuleneva viivise nõude arvestamine ja selle tasumise kohustus on

haldusaktist sõltumatu, st haldusorganil ei tule seda haldusaktiga eraldi „esitada“. Kui

3-20-851

11(15)

STS2007_2013 § 28 lg-t 5 tõlgendada sel viisil, siis peaks kaebaja viivisenõude täitma

sõltumata 29.09.2014 otsusest. Viivise- ja intressinõue ei olnud 29.09.2014 otsuses esitatud

kattuvate ajavahemike eest (vt STS2007_2013 § 28 lg-d 1 ja 5).

2) Viivisenõue on kooskõlas EL õigusega, sh riigiabi reeglite ja finantshuvide kaitse määrusega.

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole vajalik. Euroopa Kohtu otsusest C-349/17 ei tulene

keeldu arvestada ebaseadusliku riigiabi tagasinõudelt tagasimaksmisega viivitamise korral

viivist. Selles osas tuleb lähtuda riigisisesest õigusest (STS2007_2013 § 28) ja vastavad väited

oleks pidanud esitama haldusasjas nr 3-15-113 (vrd haldusasjad nr 3-15-241, 3-14-387, 3-15-

247). Viivise nõue on käsitatav finantshuvide kaitse määruse nr 2988/1995 art 4 lg-te 1 ja 2

alusel kohaldatava meetmena ning seda ei saa lugeda karistuslikuks (vrd Euroopa Kohtu otsus

C-564/10, p-d 46, 47). Viivise nõue on eesmärgipärane ja sarnastes asjades ka tavapärane ning

kaebajal oli võimalik seda vältida toetuse õigeaegse tagasimaksmisega.

3) Viivise arvestus ei saanud peatuda ajal, mil haldusakti kehtivus oli peatatud. STS2007_2013

§ 28 lg-s 5 sätestatud viivitusintress sarnaneb maksuintressiga, mistõttu saab lähtuda maksuasju

puudutavast kohtupraktikast. Viivise nõude vähendamiseks puudub alus. Vastustaja ei pea

STS2007_2013 § 28 lg 5 alusel viivise nõude esitamiseks tõendama kahju tekkimist. Pole

tavapäratu, et viivitusintressi määr on kõrgem kui intressimäär. Ka siin saab lähtuda

maksuvaidluste kohtupraktikast (vt Riigikohtu 29.04.2017 otsus nr 3-4-1-15-16, p 121;

30.04.2013 otsus nr 3-2-1-5-13, p-d 48, 49). Kaebajalt ei nõuta viivist põhivõlast suuremas

summas.

4) Viivise nõue on kooskõlas hea usu põhimõttega ega olnud kaebaja professionaalseid

esindajaid arvestades üllatuslik. Viivisenõue ei ole ka aegunud, sest see esitati kaebajale juba

29.09.2014 otsuses. Nõuete täitmise järjekorra osas on samuti halduskohtu seisukohad õiged.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. Pooltel on jätkuvalt vaidlus kaebuse eseme määratlemise üle. Halduskohus leidis, et kuna

viivise nõue esitati kaebajale juba 29.09.2014 otsuses, mille õiguspärasust kontrollisid kohtud

haldusasjas nr 3-15-113, ei saa praeguses asjas enam vaielda selle üle, kas kaebajal on viivise

tasumise kohustus ning kas see on EL õiguse ja PS-ga kooskõlas. Ringkonnakohus nõustub

selle järeldusega.

16. STS2007_2013 § 28 lg 5 sätestab, et kui toetust ei tagastata tagasinõudmise otsuses

ettenähtud tähtpäevaks, peab toetuse saaja maksma tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa

jäägilt viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest toetuse

väljamaksmise valuutas. EAS-i 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p 5 sõnastus on järgnev: „Kui

Toetuse saaja ei tagasta Projekti toetust kogusummas käesolevas otsuses ettenähtud

tähtpäevaks, peab Toetuse saaja tasuma viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa

jäägilt, iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest.“

17. Riigikohus leidis 17.05.2017 määruse nr 3-3-1-88-16 p-s 11, et seadust dubleeriv või

konkretiseeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid loob adressaadi kohustusele

täiendava õigusliku aluse (vrd nt Riigikohtu 02.11.2015 otsuse nr 3-3-1-22-15 p 10 sellise

juhtumi kohta, mil ei ole tegemist haldusaktiga). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb

STS2007_2013 § 28 lg-st 5 kõigile toetuse saajatele, kellelt toetus tagasi nõutakse, üldine

kohustus maksta toetuse mittetähtaegse tagastamise korral viivist. EAS-i 29.09.2014 otsuse

resolutsiooni p 5 ei ole pelgalt kaebaja teavitamine seaduses sätestatud kohustusest, vaid

sisaldab vastustaja tahteavaldust nõuda kaebajalt STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud

3-20-851

12(15)

kohustuse täitmist seoses konkreetse toetuse tagasinõudmisega. Kõnealuse otsuse resolutsiooni

p 5 tekitas kaebajale siduva viivise maksmise kohustuse juhuks, kui kaebaja ei maksa temale

13.07.2010 antud, kuid 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-s 3 tagasi nõutud toetust tagasi

29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-s 4 nimetatud tähtajaks ehk 90 päeva jooksul 29.09.2014

otsuse kättesaamisest. Kaebaja vaidlustas 29.09.2014 otsuse täies ulatuses ja selle kohta tehtud

Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsus nr 3-15-113 on toetuse tagasinõudmist ja viivist

puudutavas osas jõustunud. Seega ei saa kaebaja enam avada vaidlust nende asjaolude üle,

millele ta oleks saanud vastuväited esitada haldusasjas nr 3-15-113.

18. Riigikohtu praktika ja praeguse vaidluse asjaolude valguses ei pea ringkonnakohus õigeks

lähtuda kaebaja viidatud haldusasjast nr 3-16-1305, milles Tartu Ringkonnakohus oli

haldusaktis märgitud viivise kohustuse osas mõnevõrra teistsugusel seisukohal, eriti kuna asjas

nr 3-16-1305 vaieldi Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 114

kohaldamise üle ning selle haldusasja esemeks oleva haldusakti ülesehitus ja sõnastus ei kattu

täielikult 29.09.2014 otsusega (vrd selles osas ka nt Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2019 otsus nr

3-18-1493 ja 30.04.2019 otsus nr 3-18-777). Ringkonnakohus ei anna ka hinnangut, kas viivise

maksmise kohustuse kordamine tagasinõudeotsuses on tingimata vajalik ning millistel

tingimustel on võimalik nõuda toetuse saajalt viiviste tasumist olukorras, kus

tagasinõudeotsuses ei ole viivise tasumisega seonduvat käsitletud, sest see väljub praegusest

vaidlusest.

19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p-i 5 ei

saa käsitada viivisenõude esitamisena kõnealuse otsuse ebaselguse tõttu. Kaebajalt nõuti

29.09.2014 otsuse resolutiivosas selgesõnaliselt nii toetuse tagastamist, intresse kui ka viivist.

Tagastatav toetus tuli kanda Rahandusministeeriumi pangakontole 90 päeva jooksul 29.09.2014

otsuse kehtima hakkamise päevast arvates. Kui tagasi nõutud toetust ei tagastatud nimetatud

tähtajaks, tuli tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt tasuda viivist. Vastustaja

29.09.2014 otsusest oli kaebajale teada tagasinõutava toetuse summa (337 473,57 eurot) ja iga

viivitatud päeva eest arvutatav viivise summa (0,1% tähtajaks tagastamata jäetud toetuse

jäägilt). Samuti oli kaebajale 29.09.2014 otsusest teada ajavahemik, mille eest vastustaja

kaebajalt viiviste tasumist nõudis (viivise arvestus algas 91. päeval pärast 29.09.2014 otsuse

kättesaamist ja lõppes toetuse täielikul tagastamisel). Vastustajal ei olnud võimalik määrata

29.09.2014 otsuses viivise konkreetset summat, sest viivisearvestus ei olnud sel ajal veel

alanud, kuid eeltoodut arvestades oli kaebajal endal igal ajahetkel hõlpsasti võimalik viivise

suurus välja arvutada. Kui kaebaja hinnangul oli temalt viivise nõudmine 29.09.2014 otsuses

märgitud tingimustel ja määras mis tahes põhjusel vastuolus riigisisese või EL õigusega

(ebaselge või ülemäärane koostoimes intressidega, liiga kõrge määraga, vastuolus riigiabi

reeglitega vms), pidanuks sellekohased vastuväited esitama haldusasjas nr 3-15-113.

20. Kaebaja võrdles ringkonnakohtu istungil STS2007_2013 alusel viivise nõudmise menetlust

sunniraha rakendamisega, soovides sellega põhjendada oma väidet, et 29.09.2014 otsuses ei

sisaldunud viivisenõuet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see võrdlus praegusel juhul

asjakohane. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 2 lg-s 4 on selgelt välistatud

sunniraha rakendamise menetluse kui haldustäitemenetluse kohaldamine selliste haldusorgani

ettekirjutuste täitmisele, millega kohustatakse isikut maksma raha – selle mõte on lubada isikut

raha maksmiseks kohustavad ettekirjutused otse sundtäitmisele (vt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse 273 SE seletuskiri, kommentaar §

14 kohta1). Sellest tuleneb ka kahe menetluse sisuline erinevus. Sunniraha peab motiveerima

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/683d935b-81ab-395a-95c6-

7668ceb8ba1d/Tsiviilkohtumenetluse%20seadustiku%20ja%20t%C3%A4itemenetluse%20seadustiku%20raken

damise%20seadus

3-20-851

13(15)

isikut ettekirjutusega nõutud tegu tegema või keelatud teost hoiduma (ATSS § 2 lg-d 1 ja 2, §

3 lg 3, § 4 lg 1, § 5 lg 1). Seadus sätestab sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära (ATSS

§ 10 lg 2), sunniraha hoiatuses määratakse selle alusel konkreetne summa, mida adressaadil

tuleb ettekirjutuse täitmata jätmise korral tasuda (ATSS § 10 lg 1) ning sunniraha rakendamise

korral peab haldusorgan veelkord kaaluma, kas sunniraha nõudmise eeldused on täidetud ning

sunniraha nõudmine hoiatuses märgitud summas on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt

nt Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p-d 14, 16, 27). Kui haldusakti sisuks on

kohustus maksta raha (nt tagastada õigusvastaselt saadud toetus), saab mõjutada adressaati

ettekirjutust tähtaegselt täitma mh viivise maksmise kohustuse abil. STS2007_2013 § 28 lg 5 ei

anna samas haldusorganile kaalutlusõigust, kas ja millises määras ning millistel tingimustel

viivist nõuda, kui tagasi nõutud toetus jääb tähtaegselt tagastamata. Eeltoodut arvestades ei anna

ka võrdlus sunnirahaga kaebajale võimalust avada uuesti vaidlust temalt viivise nõudmise

sisulise õiguspärasuse üle.

21. Eeltoodu kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et vastustaja esitas kaebajale viivisenõude

29.09.2014 otsuses ning kaebajal oli võimalik sellest vabaneda haldusasjas nr 3-15-113

toimunud kohtuvaidluses. Ka siis, kui 29.09.2014 otsus on viiviseid puudutavas osas

õigusvastane, on see kehtiv haldusakt, mida tuleb täita (HMS § 60 lg 2 ls 1).

22. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama, et isegi kui 29.09.2014 otsus sisaldab

viivisenõuet, tuleks jätta see haldusakt kohaldamata vastuolu tõttu EL õigusega. HKMS § 158

lg 4 järgi peab kohus jätma asja lahendamisel kohaldamata õigustloova akti, kui see on

vastuolus EL õigusega – selles väljendub EL õiguse ülimuslikkuse põhimõte õigustloovate

aktide puhul. Üksikaktide puhul on Euroopa Kohus teatud tingimustel aktsepteerinud nende

jõusse jätmist vaatamata EL õiguse rikkumisele. Tegemist on liikmesriigi menetlusautonoomia

valdkonda kuuluva küsimusega ning Eesti õiguse järgi tuleb haldusakti resolutsioon lugeda

üldjuhul siduvaks, sõltumata selle õigusvastasusest. EL õiguse ülimuslikkus tagatakse

üksikaktide puhul tõhusalt kohtuliku vaidlustamise ja menetluse uuendamise võimalusega (vt

Pilving, I., Merusk, K. (koost.) – Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne,

Juura 2013, § 158, III, komm 2 ja seal toodud viited).

23. Praegusel juhul ei ole alust jätta 29.09.2014 otsust kohaldamata, isegi kui see peaks olema

viiviseid puudutavas osas EL õigusega vastuolus, sest 29.09.2014 otsuse kohta on olemas

jõustunud kohtuotsus asjas nr 3-15-113 (kohtuotsuse seadusjõu osas vt nt Euroopa Kohtu

otsused C-234/04, p 20 jj ja C-620/17, p-d 54–56). Kaebajal oli reaalne võimalus vaidlustada

29.09.2014 otsus mõistliku kaebetähtaja jooksul ning tõstatada viivistega seotud EL õiguse

kohaldamise küsimused haldusasjas nr 3-15-113, sh täiendada oma seisukohti, arvestades

Euroopa Kohtu otsust C-349/17. Ringkonnakohus märgib ka, et kaebaja viidatud Euroopa

Kohtu otsus C-224/97 puudutas spetsiifilisi Austria EL-ga liitumise järel tekkinud küsimusi

ning haldusakt, mille kohta Euroopa Kohus arvamust avaldas, puudutas teenuse vaba liikumist

kui ühte EL põhivabadust ja selle kohta ei olnud jõustunud kohtuotsust, millega haldusakti

adressaadi kaebus jäeti rahuldamata. Kaebaja viidatud asjas C-274/04 eitas aga Euroopa Kohus

jõustunud haldusakti põhjendustes tuvastatud asjaolu, mitte haldusakti resolutsiooni siduvust.

Seetõttu erinevad need kohtuasjad praegusest haldusasjast.

24. Eeltoodu kokkuvõtteks ei pidanud halduskohus praeguses asjas sisuliselt analüüsima

viivisenõude kooskõla riigisisese ja EL õigusega (sh riigiabi reeglitega). Need väited (vt eeskätt

apellatsioonkaebuse p-d 3.13–3.19, osaliselt ka 3.31–3.38) tulnuks kaebajal esitada haldusasjas

nr 3-15-113. Seetõttu ei hinda neid kaebaja väiteid ka ringkonnakohus. Üksiti ei ole neis

küsimustes vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust või alustada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlust, sest praeguse asja lahendamine ei sõltu sellest. Ringkonnakohus märgib siiski, et

3-20-851

14(15)

hindas 11.03.2019 otsuses nr 3-15-44 STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivise määra PS-

ga kooskõlas olevaks.

25. Kaebaja hinnangul ei saanud arvestada viivist aja eest, kui 29.09.2014 otsuse täitmine oli

peatatud MKM 19.12.2014 vaideotsusega (19.12.2014–19.01.2015) ning 29.09.2014 otsuse

kehtivus oli peatatud halduskohtu 23.01.2015 määrusega nr 3-15-113 (23.01.2015–

13.01.2020). Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et 29.09.2014 otsuse

täitmine ja kehtivus oli peatatud ajutiselt ning kuna kaebaja kaebus haldusasjas nr 3-15-113 jäi

toetuse tagasinõudmist puudutavas osas rahuldamata, tuli kaebajal selle järel täita nii põhinõue

(tagastada toetus) kui ka sellega seotud kõrvalnõue (tasuda viivist).

26. Ajal, mil 29.09.2014 otsuse täitmine oli MKM otsusega peatatud, oli keelatud üksnes

29.09.2014 otsuse sundtäitmine. Seega kehtis sel ajal nii kohustus tagastada toetus kui ka tasuda

toetuse tagastamisega hilinemise korral viivist, kuid vastustaja ei võinud esitada 29.09.2014

otsust kohtutäiturile. Seega nimetatud aja eest on viiviste arvestamine põhjendatud.

27. Kohtu kohaldatava esialgse õiguskaitse peamine ülesanne on kindlustada vaieldavad

õiguspositsioonid kohtuvaidluse ajaks, tagades kohtuvaidluse ajaks õigusrahu (vt HKMS § 249

lg-d 1 ja 4). Kuna esialgse õiguskaitsega reguleeritakse õigussuhteid ajutiselt, ei saa selle

tulemuseks olla seadusest tulenevast ja haldusaktiga täpsustatud kohustusest vabanemine

olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata – seda eriti olukorras, kus viivise üks eesmärke oli

toetuse õigeaegseks tagastamiseks motiveerimise kõrval ka toetuse tagasimaksmisega

hilinemisega riigile tekkinud võimaliku kahju tasandamine (vrd ka HKMS § 254 lg 2, mille

kohaselt tuleb kõrvaldada esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenevad tagajärjed). Järelikult

ei olnud kaebajal kohtumenetluse ajal kohustust tagastada toetust või tasuda viivist ning teda ei

saanud käsitada isikuna, kelle suhtes oli tehtud tagasinõudeotsus. Pärast haldusasjas nr 3-15-

113 tehtud ringkonnakohtu otsuse jõustumist taastus aga vastustaja 29.09.2014 otsuse kehtivus

tagasiulatuvalt osas, milles kaebus jäi rahuldamata – seega nii toetuse tagasinõudmise kui ka

viivise osas (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2019 otsuse nr 3-15-44 p 30 ja seal tehtud

viide Tallinna Halduskohtu 16.07.2018 otsuse nr 3-15-44 p-le 53). Esialgse õiguskaitse

kohaldamine ei muutnud 29.09.2014 otsuses määratud toetuse tagastamise tähtaega ega viivise

tasumise tingimusi olukorras, kus selles osas jäi kaebus rahuldamata.

28. Esialgne õiguskaitse ei takistanud kaebajal kohtumenetluse jooksul toetust (koos selleks

ajaks kogunenud viivistega) omal algatusel tagasi maksta. Vastustajal oleks olnud kohustus

võtta kaebaja täitmine vastu ja sellega oleks lõppenud ka viiviste arvestamine. Seega puudub

alus väita, et kaebaja on esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu halvemas olukorras kui

õiguskaitset kohaldamata.

29. Ringkonnakohus märgib veel, et STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivis on avalik-

õiguslik rahaline kohustus, mille vähendamises ei ole pooltel võimalik kokku leppida selliselt

nagu võlaõiguslike suhete puhul. Alates 01.01.2019 täiendati STS2007_2013 § 28 lg-t 5 sättega,

mille järgi viivise arvestamine lõpeb, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva

tagasinõutava toetuse suuruse. Toimiku materjalidest on tuvastatav, et vastustaja on seda sätet

kohaldanud ka kaebaja suhtes, kuigi 29.09.2014 otsuse vastuvõtmise ajal sellist viivise

ülempiiri ei kehtinud. Nagu eespool öeldud, ei näe STS2007_2013 ette kaalutlusõigust viivise

nõudest loobuda või kaaluda selle vähendamist muudel alustel. Intresside osas on 29.09.2014

otsus tühistatud ning uut intressinõuet ei ole vastustaja seni kaebajale esitanud. Seetõttu ei ole

praeguse asja lahendamisel tähtsust, kas 29.09.2014 otsuses esitatud intresside arvestusperiood

kattus viivise arvestusperioodiga või mitte. Samuti ei teki praegu küsimust intresside ja viiviste

kumulatsioonist.

3-20-851

15(15)

30. Muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks

neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

31. Ringkonnakohus jättis 24.08.2021 määrusega rahuldamata kaebaja 27.07.2021 taotluse

täiendavate tõendite kogumiseks ning keeldus asja juurde võtmast kaebaja 27.07.2021 taotluse

lisaks olevaid dokumente. Kaebaja esitas sellele määrusele 02.09.2021 menetlusdokumendis

vastuväite, mille ringkonnakohus jättis lahendamiseks kohtuotsuses.

32. Ringkonnakohus jääb 24.08.2021 määruses võetud seisukoha juurde ja jätab vastuväite

rahuldamata. Kaebaja 27.07.2021 taotlus ja selle lisad puudutasid kaebaja soovi tutvuda

Advokaadibüroo PrioriLaw OÜ 10.02.2020 ja Advokaadibüroo FORT OÜ 21.07.2020

õigusanalüüsidega. Vastustaja selgituse kohaselt puudutasid need analüüsid õiguslikku

hinnangut uue intressinõude esitamise võimalusele. Uut intressinõuet ei ole kaebajale esitatud

ja selle nõude esitamise võimalikkus ei ole praeguse kaebuse esemeks ega mõjuta praeguse asja

lahendamist. Kui EAS peaks intressinõude uuesti esitama, tuleb arvestada mh kaebaja

kohustusega tasuda viivist. Kui aga eeldada, et kõnealused õigusanalüüsid puudutasid mingis

osas ka viivisenõuet, ei ole tähtsust, kas ja millist õigusnõu vastustaja kasutas kohtule esitatud

menetlusdokumentides väljendatud õiguspositsioonide kujundamiseks. Kohus lahendab

praeguse asja poolte menetlusdokumentide põhjal, kuid ei ole seotud poolte või nende

õigusnõustajate seisukohtadega õiguse tõlgendamise küsimuses. Seega ei ole asja lahendamisel

tähtsust tõenditel, mille kogumist kaebaja ringkonnakohtult taotles (HKMS § 62 lg 2).

33. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

34. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

väljamõistmist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)