1-21-6418/3 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(8)

1-21-6418

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

06.10.2021, Tallinn, kirjalik menetlus

Alustamata kriminaalasja number 1-21-6418 (21730000260)

Kohtunik

Heili Sepp

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 24.08.2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ

Y

(registrikood

XXXXXXXXXX),

C

OÜ

(registrikood

XXXXXXXXX)

ja

F

(isikukood

XXXXXXXXX) esindaja advokaat Meeli Rondeli kaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Y, C OÜ ja F esindaja advokaat Meeli Rondeli kaebus rahuldamata ja

Riigiprokuratuuri 24.08.2021. a määrus muutmata.

2. Määrus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuris registreeriti 27.07.2021 OÜ Y, C OÜ ja F lepingulise esindaja

Meeli Rondeli kuriteokaebus koos lisadega kriminaalmenetluse alustamiseks Q suhtes KarS § 320

lg 1 tunnustel selles, et ta andis tsiviilkohtumenetluses nr X-XX-XXXXX XX.XX.XXXX toimunud

kohtuistungil teadvalt valeütlusi. Kuriteokaebuse kohaselt esitas Q juhitud W OÜ (W) valeväidetele

tuginedes tsiviilasjas X-XX-XXXXX hagiavalduse F-ga seotud äriühingu C OÜ (C) vastu. Q andis

XX.XX.XXXX kohtuistungil tunnistajana valeütlusi, millele tuginedes oleks kohus võinud asuda

seisukohale, et C võlgneb W-le laenuna üle 6 miljoni euro. Kohus tuvastas, et tegelikkuses pooled

laenulepingut ei sõlminud ja 94 miljonit eesti krooni tasus W C-le hoopis enda erinevate

kohustuste/võlgnevuste (01.06.2010 võlakirjade müük, 20.10.2010 kohustuste ülevõtmine ja

22.10.2010 nõude loovutamine) täitmiseks. Q esitas kohtule valeväited ka pooltevaheliste

dokumentide koostamist, ettevalmistamist ja läbirääkimisi puudutavas osas, märkides, et

dokumendid valmistas ette Z ning temal endal juriidilist nõustajat ei olnud, kõik dokumendid tulid

F kontorist. Samuti esitas ta valeväite, et 30.04.2010 sõlmitud kokkuleppele ja selle lisale ei

eelnenud pooltevahelisi läbirääkimisi, ta sunniti nö sisuliselt pimesi alla kirjutama. Q ütlused on

ümber lükatavad nii tunnistajate ütluste kui kirjalike tõenditega. Tema ütluste ebausaldusväärsuse

tuvastasid nii maa- kui ringkonnakohus.

2. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis 30.07.2021. a teatega nr 21730000260 kriminaalmenetluse

alustamata selleks vajaliku aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Ringkonnaprokurör

2(8)

leidis, et kuriteokaebuses on püütud anda Q umbmäärastele ütlustele sisu, mida kohtuistungi

protokolli põhjal ei saa neist välja lugeda.

3. OÜ Y, C OÜ ja F lepinguline esindaja Meeli Rondel esitas kriminaalmenetluse alustamata

jätmise teate peale Riigiprokuratuurile 09.08.2021. a kaebuse, milles taotleb alustada Q suhtes

kriminaalmenetlust KarS § 320 lg 1 ja KarS § 209 lg 1 tunnustel.

4. Riigiprokurör Kaire Jaakson jättis 24.08.2021. a määrusega OÜ Y, C OÜ ja F esindaja kaebuse

rahuldamata, nõustudes ringkonnaprokuratuuri määruse seisukohaga kriminaalmenetluse aluse

puudumises.

5. KarS § 320 lg 1 näeb ette vastutuse muuhulgas tunnistaja poolt tsiviilkohtumenetluses teadvalt

vale ütluse andmise eest. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste sedastamisest saab rääkida

olukorras, kui isik andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused

erinesid teistest menetleja poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Subjektiivsest küljest

eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega. Seega

valeütluste andmine KarS § 320 mõttes tähendab seda, et isik on andnud kohtumenetluses ütlusi,

mis ei kajasta objektiivset tegelikkust, ning muude kaalukate ja usaldusväärsete tõenditega on

tõendite hindamiseks pädeva subjekti poolt küllaldase kindlusega sedastatud, et isik on teadvalt

kajastanud tegelikkuse asjaolusid ütlustes või seletustes valesti.

6. Harju Maakohtu 29.04.2019. a otsusega jäeti rahuldamata W OÜ hagi C OÜ vastu

põhivõlgnevuse 6 007 694,96 eurot, intressi 185 547,25 eurot ning viivise 380 542,21 eurot

väljamõistmises. Kohtuotsuses sedastati, et „laenulepingu sõlmimist ei tõenda hageja tolleaegse

juhatuse liikme Q poolt XX.XX.XXXX kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et 01.06.2016

ülekande puhul oli tegemist laenuga. Q ütlused on vastuolus kirjalike tõenditega. Tunnistaja Z

ütlused tõendavad, et 01.06.2010 tehtud ülekandega täitis hageja kolmes lepingus nimetatud

kohustusi kostja ees. Samuti on tunnistaja Z ütlused kooskõlas kirjalike tõenditega ja seetõttu

usaldusväärsed. Tõendeid, mis võimaldaksid teha järeldusi poolte tahteavalduste kohta sõlmida

vaidlusaluse summa suhtes laenuleping, hageja täiendavalt esitanud ei ole. Seega ei ole hageja

tõendanud, et ta sõlmis kostjaga suulise laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses ning hagi tuleb

laenulepingu alusel raha saamiseks jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata.“ Tallinna

Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX. a otsuses märgitakse Q ütlustega seoses järgmist: „Olukorras, kus

tunnistajate Q ja Z ütlused olid raha ülekandmise alustehingu osas vastuolulised, tuli maakohtul

hinnata mõlema tunnistaja ütlusi. Maakohus märkis, et ta ei pea Q ütlusi usaldusväärseteks, kuna

need on vastuolus kirjalike tõenditega. Kolleegium nõustub apellandi etteheitega, et hinnates ühe

tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseiks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele

järeldusele jõudis. Ringkonnakohus saab selle menetlusliku minetuse kõrvaldada.“.

7. Seejuures esinesid ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul tunnistajate ütlustes järgmised

kokkulangevused: raha ülekandmise ajal ei olnud hagejal kohustusi kostja ees; kolm lepingut tehti

peale ülekande teostamist tagantjärele raamatupidamise jaoks; F ja Q vahel olid usalduslikud

sõbrasuhted, samuti usaldati vastastikku nõuandjaid; Q ja F ega ka Z ei süvenenud kolme lepingu

puhul nende sisusse, vaadati pigem, et numbrid klapiks. Q ja Z ütluste hindamisel asus kohus

seisukohale, et „Q ütlusi analüüsides ilmneb, et ta ei valmistanud lepinguid ise ette ja suhtus nende

allkirjastamisse pealiskaudsuselt. Tunnistaja räägib ebamääraselt raha omamisest mingil oma

ettevõttel; ka varasemalt 30 miljoni laenamisest kellelegi; F rahavajadusest; ei too esile detaile ja

möönab ka ise, et suhtus hilisema kolme lepingu allkirjastamisse hooletult. Tunnistaja Z ütlused on

konkreetsemad; ta on olnud ise 30.04.2010 ja 10.04.2013 kokkulepete koostajaks ja oskab seostada

neid 94 milj kr ülekandega; ta on lugenud enne F-le allkirjastamiseks andmist läbi kolm lepingut, ta

3(8)

ei eita hooletusvea tegemist nõuete loovutamise lepingus; ta oskab tuua esile 30.04.2010 ja

10.04.2013 kokkulepete ja kolme lepingu vahelisi seoseid; ta esitab eluliselt usutava põhjenduse,

miks on ta e-kirjas märkinud maksekorralduse selgituse jaoks „vastavalt lepingule“. Nimetatud

põhjusel on Z ütlused usaldusväärsemad selles osas, et 94 milj kr ülekanne ei tehtud laenulepingu

täitmiseks (hageja poolt kostjale laenu andmiseks).“

8. Riigiprokuröri hinnangul ei saa tsiviilkohtumenetluses tuvastatu ja kohtute seisukohtade pinnalt

teha järeldust, nagu oleks Q poolt antud ütluste puhul tegemist teadvalt vale ütlustega. Ütluste

hindamisel ei saa jätta tähelepanuta, et: ütlusi anti ligi 10 aastat tagasi toimunu osas; Q ise ei

osalenud (erinevalt Z-st) nende kolme lepingu, millele tugines kohus luges tõendatuks hageja

varalised kohustused kostja ees, koostamisel; oma ütlustes kasutas Q väljendeid „mäletan arvavalt,

arvan et see oli …“, mis lubavad teha järelduse, et ta kirjeldas kohtus sündmusi nii nagu tema seda

mäletas, tajus ja aru sai. Praktikas esineb olukordi, kus isikud ei mäleta täpselt aastate taguse

sündmuse detaile või ei suuda neid adekvaatselt meenutada. Pole asjakohane asuda üldistavalt

seisukohale, et kõik ütlused, mida kohus on jätnud tõendikogumist välja kui ebausaldusväärsed,

oleksid automaatselt käsitletavad teadvalt valeütlustena ja tooksid kaasa kriminaalvastutuse KarS §

320 järgi.

9. Q tegevuses võimaliku KarS § 209 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnuste esinemise osas märkis

riigiprokurör järgmist. Riigikohus on küll pidanud võimalikuks, et kolmnurkkelmuses saab petetuks

olla ka kohus (RKKKo asjas nr 1-16-5757, p 6.1 ja RKTsKo asjas nr 3-2-1-186-13, p 24), kuid Q

tegevus ei ole käsitelev KarS § 209 ja § 25 lg 2 järgi. Vastasel juhul tekiks absurdne olukord, kus

kõik juhtumid, mil tsiviilkohus jätab esitatud hagiavalduse rahuldamata, oleksid käsitletavad hagi

esitanud isiku poolse kelmuse katsena. Viimati viidatud tsiviilasjas oli olukord teistsugune. Nimelt

märkis hageja maksekäsu kiirmenetluses oma põhinõudena märksa suuremat summat kui hagis, mis

kohtu hinnangul viitab mh võimalusele, et hageja on soovinud kallutada maakohut rikkuma TsMS §

481 lg-t 21, mille järgi maksekäsu kiirmenetlust ei kohaldata kõrvalnõuetele ulatuses, mis ületab

põhinõuet. See võib aga tähendada kohtule tahtlikku valeandmete esitamist võla kohta ja seda

vaatamata maksekäsu kiirmenetluses tehtud avaldusele, et hageja on teadlik valeandmete

esitamisega kaasneda võivast kriminaalvastutusest. Antud juhul pole Q juhitud ettevõte W OÜ

esitanud menetluse vältel erineva suurusega hagisid ega võltsitud dokumente, vaid on jäänud algselt

esitatud varalise nõude juurde, selgitanud lahti hagi sisu ja kohtul on olnud võimalus hinnata selle

põhjendatust.

10. Kõnealuses tsiviilasjas ei teavitanud kohus TsMS §-s 45 sätestatu kohaselt prokuratuuri sellest,

et kohtus oleks ilmnenud menetlusosalise või muu isiku käitumises kuriteo tunnused. Riigiprokuröri

hinnangul ei saa sedastada Q poolt teadvalt vale ütluste andmist vaid põhjusel, et kohus pidas teise

tunnistaja, kelle ütlustega Q ütlusi kõrvutati, ütlusi põhjalikemaks ja eluliselt usutavamateks.

Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid

kuriteo toimepanemise kohta. Kuivõrd ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste

olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Kaebustes ei esine sellist informatsiooni,

mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena.

11. Riigiprokuratuuri 24.08.2021. a määrusele esitas kaebuse OÜ Y, C OÜ ja F esindaja Meeli

Rondel, kes palub määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama.

12. Kaebuses tuuakse välja, et Q esitas XX.XX.XXXX tunnistajana valeväiteid järgmiste oluliste

asjaolude kohta.

4(8)

a) Q äriühing kandis 01.06.2010 F äriühingule 94 miljonit krooni laenuna ja F-l oli raha vaja:

/…minu ettevõttel oli raha ja F-l oli raha vaja…./; /…meil oli tookord raha palju ja F-l oli vaja…/;

/...Praegu on jutt sellest, et W kandis C-le üle 94 miljonit krooni ja kuna sellega oli kiire, siis see

kanti üle laenuna…/; /Kuna oli kiire, tehti ülekanne laenuna ja pärast leitakse sellele lahendus./.

b) 30.04.2010 kokkulepe, millega Q tunnistas äriühingute nimel kohustusi, tehti F kontoris, pandi

laua peale, et Q justkui sunniviisiliselt alla kirjutaks: /See dokument on tehtud F kontoris, pandud

laua peale, et kirjuta alla/; /Väidan, et see dokument on samasugune nagu seal majas käekiri on, et

istu siin ja enne välja ei lähe kui on allkirjastatud…/.

c) Täiendavalt eelmises punktis nimetatule väitis Q kindlat, et tema 30.04.2010 kokkuleppe

koostamisel ei osalenud, vastates küsimusele: „Kas tahate väita, et Teie ei ole selle dokumendiga

seoses osalenud läbirääkimistes, ei ole seda heaks kiitnud, vaid lihtsalt alla kirjutanud?“: /See

dokument on tehtud F kontoris, pandud laua peale, et kirjuta alla, võib-olla oli seal nö mõni lühike

suhtlus, aga väita, et mina või minu õigusnõustajad oleksid selle dokumendi koostanud, kindlasti

sellega ei nõustu“/.

13. Kaebaja ei nõustu riigiprokuröriga, et arutataval juhul puudub kuriteokahtlus või see on pelgalt

teoreetiline. Faktiliste asjaolude ja tõendite valguses saab järeldada, et Q äriühing pöördus teadvalt

kohtusse väärale põhiargumendile toetudes, misjärel jätkas Q sama vale evimist istungil vande all

tunnistajana ütlusi andes. Pole eluliselt ka usutav, et Q tegevus oleks olnud ajendatud sellest, et ta

täpselt ei mäletanud, kes kellele võlgu on, kuna võlgnevuste ja kohustuste kohta pidasid osapooled

põhjalikke kirjalikke arvestusi ja sõlmisid kokkuleppeid. Viimati veel 2013. a, s.o mõned aastad

enne valeväitele rajatud hagi esitamist kohtule.

14. Kaebaja peab eksitavaks Riigiprokuratuuri hinnangut, mille kohaselt ei saa sedastada Q teadvalt

vale ütluste andmist vaid põhjusel, et kohus pidas teise tunnistaja ütlusi põhjalikemaks ja eluliselt

usutavamateks. Kohus jättis Q ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Tsiviilkohtumenetluses ongi

valeandmete esitamise peamine menetluslik tagajärg see, et kohus jätab tõendite hindamisel

teadaolevalt valed asjaolud arvestamata. Kohtu järeldused ei tuginenud vaid ütluste usaldusväärsuse

hindamisele, vaid kohtuotsus rajanes muu hulgas ka kirjalikel tõenditel, mis olid samuti vastuolus Q

ütlustega.

15. Teadvalt vale ütluse tuvastamine on iseseisva kriminaalmenetluse ese, mille tõendamisel võib

kasutada ka kohtuotsust, milles on võrdlus teiste kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud

tõenditega. Sellised võrdlused on tehtud ka tsiviilkohtumenetluse nr X-XX-XXXXX kahes astmes.

Kuigi ütluste lahknemine teistest tõenditest ei tähenda automaatselt vale ütluse andmist, seisneb

vahe selles, kas isik annab ütluseid sihilikult valesti. Veelgi enam siis, kui need on antud valeväitele

rajatud hagi maksma panemiseks. Kõnealusel juhul ei jäänud valeväitele rajatud hagi rahuldamata

mitte tõendamatuse tõttu, vaid kohus tuvastas menetluses nii Q ütluste ebausaldusväärsuse kui

nende vastuolu kirjalike tõenditega. Teisi tõendeid ebausaldusväärsetena kõrvale ei jäetud.

16. Kaebaja hinnangul on kuriteokahtlus ilmne. Kuigi prokuratuur viitab, et Q andis ütlusi 10 aasta

taguste sündmuste osas, sõlmis Q 94 miljoni krooni suuruse kohustuse üle kirjalikult täiendava

kokkuleppe 2013. a. Eluliselt ei ole usutav, et 2010. a teadis Q, et pole kunagi laenu andnud, kuid

pärast 2017. a tema äriühingu vastu suunatud nõude esitamist on ta veendunud, et tema äriühing

pole kunagi võlgu olnud ja 94 miljonit krooni on muutunud laenuks, mida on aega tagasi nõuda.

17. Riigiprokuratuur on valesti tõlgendanud tsiviilasjas tehtud kohtuotsuseid ja jõudnud järeldusele,

et oluline on, et Q ei osalenud nende kolme lepingu koostamisel, millele tuginedes kohus luges

tõendatuks Q äriühingu varalised kohustused F äriühingu ees. Selline argument on puudulik, sest

kohus tuvastas, et 94 miljoni krooni suuruse kohustuse olemasolu kinnitasid täiendavalt ka

5(8)

30.04.2010 ja 10.04.2013 kokkulepped. Q osales 30.04.2010 lepingu koostamises, kuid väitis

kohtuistungil vastupidist. Riigiprokuratuur ei ole selle väite osas seisukohta kujundanud, mistõttu

on prokuratuuri argumentatsioon puudulik.

18. Kaebaja peab ekslikuks ka prokuratuuri käsitlust kolmnurkkelmusest, leides, et KrMS § 199

kohaselt ei ole absurdse situatsiooni tekkimine kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Eristada

tuleb teadvalt vale hagi esitamist juhtudest, kui hagi jääb rahuldamata nõude tõendamatuse või

ebaselguse pärast. Teistsugune on aga olukord, kui isik pöördub kohtusse teadvalt nõudega, mida tal

pole kunagi eksisteerinud. Ülalmainitud tsiviilasja nr 3-2-1-186-13 asjaolud on antud juhtumiga

sarnased, sest kõnealuses vaidluses esitati samuti nõue samuti suuremas summas, kui selleks õigus

oli, s.o nõudes, mida ei eksisteerinud. Tsiviilkohus ei pöördunud kuriteokaebusega prokuratuuri

poole, kuid see ei ole KrMS § 199 kohaseks kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Prokuratuur

ei ole nõuetekohaselt hinnanud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemist, prokuratuuride

käsitlused on lünklikud ning argumentatsioon on rajatud oletustele.

19. Kaebaja leiab, et Q tegevuses esinevad KarS § 320 ja KarS § 209 - § 25 lg 2 sätestatud kuriteo

tunnused. Kui isik esitab tsiviilkohtumenetluses kohtule teadvalt ebaõigeid andmeid selleks, et

kohus rahuldaks tema poolt esitatud varalise nõude, võib olla karistatav KarS § 209 järgi nn

kolmnurkkelmusena. Kõnealusel juhul esitaski Q äriühing F äriühingu vastu nõude, mida tal

tegelikkuses ei eksisteerinud. Sellisele valeväitele rajatud hagi esitamisega lõi ta (vahendlikult, s.o

läbi oma äriühingu) kohtule teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, et saada varalist

kasu. Tegu jäi katse staadiumisse, sest jäi tema tahtest sõltumatutel asjaoludel lõpuni viimata.

Kaebaja seisukohta selles, et alusetu nõude esitamine on karistusõiguslikult relevantne, kinnitab ka

Riigikohtu 22.09.2021. a lahend kriminaalasjas nr 1-19-7473.

20. KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõte nõuab riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist

kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne sättes nimetatud erandiga. Praegu ei ole prokuratuur

kõikide faktiliste asjaolude osas oma seisukohta kujundanud ega hinnanud kaebaja väiteid,

otsustamaks kriminaalmenetlust välistavate asjaolude esinemise üle. Samuti on käsitlus tegude

vastavusest konkreetsetele kuriteokoosseisudele lünklik. Kuriteokaebuses välja toodud faktilised

asjaolud viitavad kuriteotunnustega tegude toimepanemisele, mistõttu on riik kohustatud alustama

ja toimetama kriminaalmenetlust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse kui ka süüdistuskohustusmenetluse raames

kogutud materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 24.08.2021. a määruse

tühistamiseks ning kriminaalmenetluse alustamiseks.

22. Kaebuses viidatud KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõttega seonduvalt nendib

ringkonnakohus, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati

alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas

kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Riigikohus on varasemalt

selgitanud, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole kriminaalmenetluse alustamisel seotud mis tahes

isiku arvamusega. Seega, kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio

pro duriore põhimõttest, tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse

kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (RKKK 3-1-1-60-10). KrMS § 6 näeb ette, et

menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine

kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse

lõpetamise. Lisaks sellele nimetab KrMS § 199 lg 1 p 1 esimese menetlust välistava asjaoluna

6(8)

kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes samuti ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad,

ei või kriminaalmenetlust alustada.

23. Käesolevas asjas on varasemad menetlejad asunud seisukohale, et kriminaalmenetluse

alustamiseks puudub alus, leides, et Q käitumises ei esine kuriteo tunnuseid. Seega on jäetud

kriminaalmenetlus alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumisel, mis on KrMS § 199 lg 1 p 1

kohaselt kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Järgnevalt põhjendab ringkonnakohus seda, miks

ta nõustub, et kriminaalmenetluse alus puudub.

24. Nagu Riigiprokuratuur juba märkis, on valeütluste andmisega KarS § 320 lg 1 kohaselt tegemist

muu hulgas juhul, kui tunnistaja annab tsiviilkohtumenetluses teadvalt valeütlusi. Süüteokoosseisu

objektiivsete tunnuste sedastamisest saab rääkida juhul, kui ütlusi anti tõendamiseseme seisukohalt

oluliste asjaolude kohta ja ütlused erinesid teistest menetleja poolt usaldusväärseteks tunnistatud

tõenditest. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt

otsese tahtlusega.

25. Kuriteoteate ja kaebuste kohaselt andis Q tsiviilkohtumenetluses nr X-XX-XXXXX

XX.XX.XXXX toimunud kohtuistungil tunnistajana asja lahendamiseks tähtsust omavate asjaolude

kohta teadvalt valeütlusi eesmärgiga kahjustada F varalisi huve läbi tema äriühingute varalise

väärtuse vähendamise 6 miljoni euro ulatuses. Ringkonnakohus nõustub varasemate menetlejatega,

et kuriteokaebus, selle lisad ega kaebused ei vii üheseltmõistetavalt järeldusteni, mida on teinud

kaebaja. Kaebustes on püütud anda Q umbmäärastele ütlustele sisu, mida kohtuistungi ja asja

materjalide pinnalt ei saa neist välja lugeda.

26. Kaebaja leiab, et Q andis XX.XX.XXXX kohtuistungil tunnistajana selliseid valeütlusi, millele

tuginedes oleks kohus võinud asuda seisukohale, et C võlgneb W-le üle 6 miljoni euro, milleks on

Q ütluste kohaselt laen, mille W olevat andnud C-le, mida viimane ei ole aga tagastanud. Seejuures

on kaebuste kohaselt Q valeväidetena käsitletavad järgmised ütlused: /…minu ettevõttel oli raha ja

F-l oli raha vaja…./; /…meil oli tookord raha palju ja F-l oli vaja…/; /...Praegu on jutt sellest, et

W kandis C-le üle 94 miljonit krooni ja kuna sellega oli kiire, siis see kanti üle laenuna…/; /Kuna

oli kiire, tehti ülekanne laenuna ja pärast leitakse sellele lahendus./. Ringkonnakohtu hinnangul ei

saa ühestki mainitud lausest järeldada, justkui oleks Q väitel andnud tema äriühing 01.06.2010 F

äriühingule 94 miljonit krooni laenu, vaid üksnes seda, et W kandis C-le 94 miljonit krooni üle

laenuna (so nimetades seda laenuks). Nii on Q tunnistajana antud ütlustes korduvalt ja järjepidevalt

selgitanud, et kuna oli kiire, tehti ülekanne laenuna ja pärast leitakse sellele lahendus. Dokumendid

vormistati hiljem ja see oli tavapärane praktika, sest omavaheline suhe oli usalduslik (vt

XX.XX.XXXX kohtuistungi protokolli lk-d 3, 4, 6 ja 7). Olukorras, kus Q ettevõttel oli piisavalt

rahalisi vahendeid, et F ettevõttele üle kanda 94 miljonit eesti krooni, ei saa pidada valeks Q ütlusi,

mille kohaselt tema ettevõttel oli tookord raha palju. Samuti ei ole sellises olukorras võimalik

kuidagi välistada asjaolu, et F ettevõttel oli too hetk raha vaja.

27. Kaebaja hinnangul on valeväidetena käsitletavad ka järgmised Q ütlused 30.04.2010

kokkuleppe sõlmimise asjaolude (justkui sunniviisilise alla kirjutamise) osas: /See dokument on

tehtud F kontoris, pandud laua peale, et kirjuta alla/; /Väidan, et see dokument on samasugune

nagu seal majas käekiri on, et istu siin ja enne välja ei lähe kui on allkirjastatud…/. Sellega

seonduvalt märgib ringkonnakohus, et materjalide hulgas on mitmeid viiteid, et tavapäraselt

allkirjastatigi lepingud F kontoris ja sellega tegeles F isiklikult. Nii on Z samas tsiviilasjas

tunnistajana andnud ütlusi, mille kohaselt „F tavaline praktika oli selliseid kokkuleppeid sõlmida

tema X kontoris, et teha vajadusel parandusi“. Samuti on ta hilisemate kokkulepe osas nentinud, et

„Allkirja võtmisega tegeles F, nägin neid hiljem raamatupidamises“ ja et „Allkirjastamist ei tea,

7(8)

sellega tegeles F ise, tema saatis, mina kontrollisin. Paberitega käis F ringi“. Seega ei näe

ringkonnakohus, et Q eelmainitud väited oleksid käsitatavad valeütlusena. Ainuüksi sellest, et Q

pidi enda sõnul lepingud kindlasti enne F kontorist lahkumist allkirjastama, ei saa teha järeldust,

justkui oleks teda survestatud kokkuleppele sunniviisiliselt või nii-öelda pimesi alla kirjutama.

Ringkonnakohus nõustub siinkohal ringkonnaprokuröriga, et kaebaja on püüdnud Q kõnealuseid

ütlusi tõlgendada endale sobival viisil ning anda nendele sisu, mida asja materjalide pinnalt ei saa

neist välja lugeda.

28. Kaebaja peab valeütlusteks ka 30.04.2010 kokkuleppe koostamist puudutavat Q järgmist väidet:

/See dokument on tehtud F kontoris, pandud laua peale, et kirjuta alla, võib-olla oli seal nö mõni

lühike suhtlus, aga väita, et mina või minu õigusnõustajad oleksid selle dokumendi koostanud,

kindlasti sellega ei nõustu/. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, sest asja materjalid viitavad üheselt

sellele, et kõnealust kokkulepet ega selle lisaks olnud intressiarvestust ei koostanudki Q ja/või tema

õigusnõustaja, vaid Z koos (F-ga seotud äriühingu) X juristiga. Seejuures on Z kohtuistungil

selgitanud järgmist: ta koostas kokkuleppe F ettepanekul ja ülesandel; Q vaatas enne kokkuleppe

allkirjastamist selle teksti ja numbrid mitu korda üle; Q raamatupidaja O kontrollis Z arvutused

üle; intressi suuruse kohta sai ta infot F käest ja see oli O poolt kontrollitud ning Q poolt heaks

kiidetud; enne kokkuleppe allkirjastamist vahepeal koostasin numbreid O-ga; olen kajastanud

intressi tähtajad F ütlusega ja koostanud koos O-ga; mina saatsin lepingu Q-le ülevaatamiseks. Q

ise andis tunnistajana ütlusi, et tavapärane praktika oli see, et Henn tuli minu juurde dokumendi

pakiga. Vaatasin dokumentidele peale. Omavaheline suhe oli usalduslik. Minul ei olnud juriidilist

nõustajat, ei pidanud seda vajalikuks. F kontorist tulid dokumendid, viskasin neile pilgu peale ja

tihtipeale kirjutasin alla. Ei süvenenud. Positiivsele sõbrasuhtele tuginedes kirjutasin alla“. O

omakorda on tunnistajana sedastanud järgmist: tema kokkuleppe sõlmimise ja koostamise juures ei

viibinud, kuid vaatas Q palvel üle mõningad numbrid; ta võis numbrite kontrollimisel suhelda Z-ga

ja edastas need omakorda Q-le; initsiatiiv kokkuleppe sõlmimiseks tuli F-lt. Seega on Q väide, et

30.04.2010 kokkulepet ei koostanud tema ja/või tema õigusnõustaja, kooskõlas teiste tunnistajate

ütlustega ja seda ei saa pidada valeütluseks. Samuti ei ole võimalik nendest ütlustest tuletada seda,

justkui oleks kokkuleppele eelnenud pikem suhtlus Q-ga. Kuigi lepingu koostanud Z märkis, et ta

saatis lepingu Q-le üle vaatamiseks, suhtles ta numbrite ja intressiarvestuse osas Q raamatupidaja

O-ga. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kõnealuse kokkuleppe moodustavad suuresti just erinevate

nõuete aluseks olevad võlgnevused koos intressiarvutustega, siis ei ole võimalik ümber lükata Q

väidet, et võib-olla oli seal nö mõni lühike suhtlus, aga väita, et mina või minu õigusnõustajad

oleksid selle dokumendi koostanud, kindlasti sellega ei nõustu, et seal nö mõni lühike suhtlus.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium asus samuti oma XX.XX.XXXX. a otsuses tunnistajate

ütluste analüüsimise järgselt seisukohale, et F ja Q vahel olid usalduslikud sõbrasuhted ning et Q ja

F ega ka Z ei süvenenud kolme lepingu puhul nende sisusse, vaadati pigem, et numbrid klapiks.

Eeltoodud põhjendustel ei saa ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, et kaebuses välja

toodud Q väidete näol oleks tegemist valeütlustega.

29. Riigiprokurör on oma määruse punktis 3.3. toonud asjakohaselt välja Harju Maakohtu 29.04. ja

Tallinna Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX. a tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX otsustes Q ütlustega

seonduvad seisukohad. Erinevalt kaebajast nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga, et

tsiviilkohtumenetluses tuvastatu ja kohtute seisukohtade pinnalt ei saa samuti teha järeldust, nagu

oleks Q poolt antud ütluste puhul tegemist teadvalt vale ütlustega. Seejuures tõi ringkonnakohtu

tsiviilkolleegium oma otsuses välja ka asjaolud, millele tuginevalt pidas kohus Z ütlusi

usaldusväärsemaks kui Q ütlusi (vt käesoleva määruse p 7 ja 8). Kõiki tõendikogumist välja jäetud

ebausaldusväärseid ütlusi ei saa automaatselt käsitada valeütlustena – ebausaldusväärsuse võivad

tingida ka nt ütluste andja mittemäletamine, ebamäärasus, keerutamine, mis ei ole samastatav

8(8)

konkreetse ja sõnaselge vale faktiväitega, mille eest nähakse vastutus ette KarS §-s 320.

Kokkuvõttes ei tuvastanud ka ringkonnakohus praegu, et Q väidete näol oleks olnud tegu

valeütlustega, mistõttu ei saa tema tegevuses sedastada KarS § 320 lg 1 koosseisu tunnuseid.

30. Kaebaja leiab, et Q tegevuses võivad ilmneda ka KarS § 209 lg 1 - § 25 lg 2 sätestatud

(kolmnurk)kelmuse tunnused, sest tema äriühing esitas F äriühingu vastu nõude, mida tal

tegelikkuses ei eksisteerinud. Sellisele valeväitele rajatud hagi esitamisega lõi Q (vahendlikult läbi

oma äriühingu) kohtule teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest selleks, et saada varalist

kasu. Tegu jäi tema tahtest sõltumatutel asjaoludel lõpuni viimata ehk katse staadiumisse.

31. Kelmusega on KarS § 209 lg 1 kohaselt tegemist juhul, kui teisele isikule luuakse varalise kasu

saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus (st petetakse teda) ja

tekitatakse sellega kahju. Kolmnurkkelmus tähendab olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja

isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus

(vähemalt kaudset) tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Lisaks sellele peab süüdlane looma

tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, st tegutsema otsese kahtlusega. Seega on

kelmuse puhul vaja tuvastada, et valeväitele rajatud hagi esitamisega lõi Q (läbi oma äriühingu)

kohtule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, st tegutses otsese tahtlusega.

32. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul sedastada kuriteokaebuses ka katse

staadiumisse jäänud (kolmnurk)kelmuse koosseisu tunnuseid Q käitumises. Antud juhul esitas W

OÜ (Q oli Harju Maakohtu 03.01.2019. a asjas nr X-XX-XXXXX tehtud määruse kohaselt

nimetatud äriühingu juhatuse liige kuni 2010. a lõpuni) lepinguline esindaja vandeadvokaat K

tsiviilkohtule hagi, on jäänud algselt esitatud varalise nõude juurde, selgitanud lahti hagi sisu ja

toonud välja ka tõendid, millele tuginevalt oli tema hinnangul hageja nõue põhjendatud. Ainuüksi

asjaolu, et kohus ei pidanud W lepingulise esindaja poolt kohtule esitatud tõendite pinnalt

hagiavaldust põhjendatuks ja jättis selle rahuldamata, ei tähenda automaatselt, et hagi esitamisega

püüti luua kohtule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus. Nagu juba eelnevalt märgitud,

ei ole asjas leidnud kinnitust kaebaja väited, mille kohaselt esitas Q tsiviilkohtumenetluses kohtule

teadvalt valesid andmeid eesmärgiga mõjutada kohut rahuldama temaga varasemalt seotud ettevõtte

W poolt 2017. a esitatud varalist nõuet. See, et pooled on teatud asjaolude õiguslikus hindamises ja

tõlgendamises eriarvamusel ning need asjaolud ja hinnangud on esitatud kohtu ette omapoolseks

läbivaatamiseks, hindamiseks ja viimaks seadusliku lahendi tegemiseks, ei tähenda veel, et

tsiviilkohtus nö kaotajaks jäänud poole tegevust tuleks alati näha KarS § 209 lg 1 tähenduses teisele

isikule varalise kahju tekitamisele suunatud tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse

loomisena. Reeglina tuleks siiski eeldada, et hagiga kohtusse pöörduja eeldab, et kohus lahendab

õiguslikult korrektselt olukorra, kus pooled saavad asjadest erinevalt aru, ning arvestab ka sellega,

et kui kohus ei nõustu hageja arusaamaga asjadest (sh tema hinnanguga tõenditele), siis võib see

lahend tulla tema jaoks negatiivne. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et praegu ei ilmne

kelmuskuriteo tunnuseid.

33. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri

24.08.2021. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. KrMS § 385 p 11 kohaselt on

määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

/allkirjastatud digitaalselt/