4-21-222/20 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 4-21-222 Määruse kuupäev 6. oktoober 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma Kohtuasi Taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2021. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled J. E. esindaja vandeadvokaat Paul Järve Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 15. september 2021, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2021. a määrus osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt J. E. kasuks välja 1000 eurot süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Väärteomenetluse asjaolud

1. 16. juulil 2018 esitas T. A. Politsei- ja Piirivalveametile süüteoteate selle kohta, et 10. juulil 2018 lõhkus J. E. T. A. piirdeaia ääres kasvava metsviinapuu taimi, tekitades talle varalise kahju. Selle sündmuse kohta alustati 24. juulil 2018 väärteomenetlust karistusseadustiku (KarS) § 218 lg 1 tunnustel.

2. 26. ja 27. juulil ning 8. augustil 2018 kuulati väärteoasjas tunnistajatena üle T. A., K. A. ning W. A. Seejärel kutsuti J. E. menetlusaluse isikuna kohtuvälise menetleja juurde, kuid ta ei kinnitanud kutse kättesaamist. 10. augustil 2018 kuulati J. E. üle tunnistajana. Selle menetlustoimingu käigus keeldus ta enda andmete avaldamisest, ütluste andmisest ja ülekuulamisprotokolli allkirjastamisest.

3. 13. mail 2019 koostas kohtuväline menetleja asitõendi vaatluse protokolli, mis kajastab T. A-lt 8. augustil 2018 saadud videosalvestiselt nähtuvat. Seejärel kohustati J. E. 13. ja 20. mai 2019. a

4-21-222

2(6) kutsega ilmuma menetlusaluse isikuna menetleja juurde. J. E. kutsete kättesaamist ei kinnitanud ja menetleja juurde ei ilmunud. 25. juulil 2019 kuulati J. E. advokaadist esindaja juuresolekul taas üle tunnistajana, kuid ta keeldus uuesti ütluste andmisest ja ülekuulamisprotokolli allkirjastamisest.

4. Politsei- ja Piirivalveameti 11. septembri 2020. a määrusega lõpetati menetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 5 alusel väärteo aegumise tõttu.

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse kohtueelne menetlemine

5. 19. oktoobril 2020 esitas J. E. esindaja vandeadvokaat Paul Järve Politsei- ja Piirivalveametile taotluse väärteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju ning menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt rikuti J. E. õigust mõistlikule menetlusajale, teda alavääristati ning temasse suhtuti üleolevalt.

6. Politsei- ja Piirivalveameti 18. detsembri 2020. a määrusega jäeti taotlus rahuldamata. Kohtuväline menetleja leidis, et J. E. oli väärteomenetluses tunnistaja ning tal pole õigust kahju hüvitamist nõuda.

7. Politsei- ja Piirivalveameti määruse vaidlustas J. E. esindaja, taotledes süüteomenetluses tekitatud kahju ja menetluskulude hüvitamist.

Maakohtu määrus

8. Pärnu Maakohtu 3. veebruari 2021. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Maakohus märkis järgmist.

9. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 2 alusel saab kahju hüvitamist nõuda isik, kelle suhtes väärteomenetlus lõpetati. J. E. suhtes pole väärteomenetlust alustatud ega lõpetatud. Teda ei kuulatud üle menetlusaluse isikuna ega allutatud ka ühelegi menetlustoimingule, millest saaks järeldada niisugust menetlusseisundit. J. E. kutsuti kohtuvälise menetleja juurde menetlusaluse isikuna, kuid ta kuulati üle tunnistajana. Tunnistaja saab kahju hüvitamist taotleda SKHS § 7 alusel. Osutatud normi kohaldada ei saa, sest menetleja ei kohelnud J. E. ebaväärikalt. Midagi taunitavat pole selles, et talle tehti ettepanek kahju hüvitamiseks ja lubati lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. J. E. käitus ise menetlejaga üleolevalt ja takistas väärteoasja menetlemist: ta ei võtnud kutseid vastu, keeldus allkirja andmisest, enda andmete avaldamisest jmt.

10. Pärnu Maakohtu määruse vaidlustas J. E. esindaja, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja süüteomenetluses tekitatud kahju ning menetluskulude hüvitamist.

Ringkonnakohtu määrus

11. Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2021. a määrusega tühistati maakohtu määrus ja hüvitati J. E-le süüteomenetluses tekitatud mittevaraline kahju 1000 eurot ning menetluskulud 600 eurot. Ringkonnakohus leidis järgmist.

12. SKHS § 7 lg 1 alusel kahju hüvitada ei saa, sest menetleja pole süüliselt menetlusõigust rikkunud. Maakohus on selle normi kohaldamisse puutuvaid väiteid ammendavalt analüüsinud.

4-21-222

3(6) 13. SKHS § 5 lg 2 alusel saab muu hulgas nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. J. E. oli väärteomenetluses menetlusalune isik. Teda kutsuti ülekuulamistele just selle menetlussubjektina ning seetõttu valis ta endale kaitsja. Niisugusele menetlusseisundile osutab seegi, et menetleja tegi talle ettepaneku kahju hüvitamiseks, sidudes kahju hüvitamise väärteomenetluse lõpetamisega. Järelikult saab J. E. nõuda kahju hüvitamist SKHS § 5 lg 2 alusel.

14. Mõistlik menetlusaeg oli väärteomenetluse lõpetamise ajaks ületatud. Alates 2018. a augustist kuni 2019. a maini ei tehtud ühtegi menetlustoimingut, millest ilmneks, et J. E. sai jätkuvalt käsitada tunnistajana. Pärast J. E. ülekuulamist 2019. a juulis ei tehtud ühtegi menetlustoimingut. Väärteoasi oli väikese mahuga ja lihtne, selle kohta esitati juba koos süüteoteatega piisavalt materjali menetluse lõpuleviimiseks. Kuigi J. E. põhjustas ka ise menetluse venimise, tõi just menetleja tegevusetus kaasa väärteo aegumise ja menetluse lõpetamise. Ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju tuleb hüvitada ühe aasta eest 1000 euro suuruses summas.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Määruskaebus

15. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas Politsei- ja Piirivalveamet, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised.

16. J. E-le ei esitatud väärteomenetluses kahtlustust ning teda ei kuulatud üle menetlusaluse isikuna. Ta kaasati menetlusse tunnistajana, kelle ütlustest olenes väärteoasja edasine käik. Samuti ei lõpetatud väärteomenetlust J. E. suhtes, vaid väärteosündmuse kohta. Isegi kui ta oli viisteist päeva menetlusaluse isiku seisundis, ei anna see alust kahju hüvitamiseks. Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et J. E. esindaja esitas kohtuvälisele menetlejale taotluse tunnistaja kulude hüvitamiseks. Nendel põhjustel pole J. E-l õigust taotleda kahju hüvitamist SKHS § 5 lg 2 alusel.

17. Ringkonnakohus ei analüüsinud kahju hüvitamise taotlust ebamõistliku menetlusaja hindamise kriteeriumite järgi. Tegemist ei olnud keerulise väärteoasjaga, kuid menetluse läbiviimise tegi raskemaks J. E. Temale kahjulikke tagajärgi ei põhjustatud (nt ei peetud teda kinni). Varalise kahjuga väärteosündmuse puhul ei saa väärteoasja lõpetada kergekäeliselt. SKHS § 5 lg 2 väära kohaldamise tõttu pole alust ka õigusabikulude hüvitamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Riigikohtus toimuvas määruskaebemenetluses ei ole vaidlust selle üle, et SKHS §-s 7 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on praeguses asjas täitmata. Lahendamist vajab küsimus, kas ringkonnakohus käsitas õigesti J. E. menetlusaluse isikuna ja kas sellest lähtudes tuleb talle hüvitada süüteomenetlusega tekitatud kahju SKHS § 5 lg 2 p 2 alusel.

19. SKHS § 5 lg 2 p 2 sätestab, et kui isiku suhtes lõpetatakse väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1, 2, 3, 5 või 6 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati ebamõistliku menetlusajaga. Seega saab kõnesoleva normi järgi kahju hüvitamist nõuda isik, kelle suhtes väärteomenetlus lõpetati. Väärteomenetluse lõpetamine on võimalik isiku suhtes, kellele heideti eelnenud menetluse käigus ette väärteo tunnustele vastava teo toimepanemist. Väärteomenetluses saab väärteo toimepanemist ette heita menetlusalusele isikule.

4-21-222

4(6) 20. Kohtuväline menetleja märgib, et J. E-le ei esitatud väärteo toimepanemises kahtlustust, teda ei kuulatud menetlusaluse isikuna üle ja tema suhtes pole väärteomenetlust ka lõpetatud. Seega ei ole tal õigust taotleda kahju hüvitamist SKHS § 5 lg 2 p 2 alusel. Selline seisukoht on ekslik.

21. Nimelt osutab süüteoteates ja tunnistajate T., K. ning W. A. ütlustes kajastuv teave ühemõtteliselt sellele, et KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo võis toime panna J. E., mitte keegi teine. On ilmne, et niisugusest tõendusteabest lähtudes otsustas kohtuväline menetleja kutsuda J. E. ülekuulamisele just menetlusaluse isikuna. Kuigi J. E. kuulati üle tunnistajana, kinnitab menetluse käik veendumust, et talle sooviti ette heita väärteona karistatava teo toimepanemist. J. E-le tehti ettepanek väärteoga tekitatud kahju hüvitamiseks ja seoti selle kohustuse täitmine menetluse võimaliku lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel. VTMS § 30 lg 1 kohaselt saab väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetada vaid menetlusaluse isiku suhtes. Väärteoasja materjalist ilmneb aga J. E. tegelikule menetlusseisundile teisigi viiteid. Näiteks nähtub K. A. ülekuulamise protokollist, et ta kuulati tunnistajana üle just J. E. väärteoasjas. Need asjaolud näitavad selgelt, et tegelikult ei käsitanud kohtuväline menetleja J. E-d tunnistajana, kellelt sooviti saada väärteomenetluse läbiviimiseks vajalikku tõendusteavet, vaid isikuna, keda kavatseti süüdistada väärteo toimepanemises. Tähelepanuta ei saa jätta, et ka J. E. ise ei tajunud end olevat tunnistaja rollis. Kohtuväline menetleja kutsus ta mõlemale ülekuulamisele menetlusaluse isikuna, selgitades kutsetes sellega kaasnevaid õigusi ja kohustusi. J. E. pidas vajalikuks ütluste andmisest keelduda ja valis endale lepingulise kaitsja.

22. Tuvastatud asjaolude taustal pole kahtlust selles, et kohtuvälisel menetlejal oli juba pärast esimesi menetlustoiminguid küllaldane alus käsitada J. E-d menetlusaluse isikuna ning sisuliselt oli ka tema tunnistajana ülekuulamine suunatud tema teo kohta tõendite kogumisele. Neid seisukohti ei väära kuigivõrd kaebaja argument, mille kohaselt taotles J. E. tunnistaja kohustuste täitmisega seotud kulude hüvitamist, sest kohtuvälise menetleja tegevus oli isiku menetlusseisundi kindlaksmääramist silmas pidades vastuoluline ja eksitav. Menetleja jaoks peab olema selge, kellena isik toimingule allutatakse, ja sellest peab toimingus osalevat isikut ka teavitama. VTMS § 19 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse ja milline on menetlustoimingu eesmärk. Selle kaudu tagatakse isikule õigus teada, et teda süüdistatakse karistatava teo toimepanemises, võimaldades tal teha menetluslikke otsustusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-92-09, p 6.1). Kui toimingule allutatud isikule antakse vastuolulisi selgitusi, jäetakse ta toimingu eesmärgist ja tegelikust menetlusseisundist teavitamata ega tutvustata talle viisipäraselt menetlusosalise kohta käivaid õigusi ja kohustusi, võib see viia kaitseõiguse ulatusliku rikkumiseni.

23. Kokkuvõtlikult nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et J. E. oli kõnesolevas väärteomenetluses menetlusalune isik. Järelikult on ta SKHS § 5 lg 2 p 2 kohaselt õigustatud esitama kahju hüvitamise nõuet. Niisiis peab järgnevalt hindama, kas ringkonnakohus tegi õigesti kindlaks mõistliku menetlusaja nõude rikkumise ning otsustas sellest lähtudes hüvitada mittevaralise kahju.

24. Menetlusaja mõistlikkust hinnatakse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt asja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 2019. a määrus nr 1-17-10050/74, p 15). Väärteoasjade puhul võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumist pidada pigem erandlikuks nähtuseks, sest enamasti pole kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks hinnatav ebamõistlikult pika tähtajana. See tähendab, et kaheaastase aegumistähtajaga väärteoasjade puhul ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega

4-21-222

5(6) möödudagi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2019. a otsus nr 4-17-5471/47, p 20). Ometi on praegune kohtuasi erandlik ning ringkonnakohus selgitaski veenvalt, miks lubavad J. E. suhtes menetletud väärteoasja tehiolud kõneleda ebamõistlikust menetlusajast.

25. Vaidlusaluse väärteoasja menetlust alustati 24. juulil 2018. Väärteoasja materjalist ei nähtu, et pärast tunnistajate ja J. E. ülekuulamist oleks ajavahemikul 11. augustist 2018 kuni 13. maini 2019 tehtud ühtegi menetlustoimingut. Ajavahemikul 13. maist 2019 kuni 25. juulini 2019 tehti asitõendi vaatlus ja kuulati üle J. E. Seejärel ei tehtud enam kui ühe aasta vältel taas ühtegi toimingut, kuni 11. septembril 2020 otsustati väärteomenetlus väärteo aegumise tõttu lõpetada.

26. Ringkonnakohus tõdes põhjendatult, et menetlusaluse isiku käitumine raskendas väärteoasja menetlemist. Siiski oli tegemist väiksemahulise ja õiguslikult lihtsakoelise väärteoasjaga, mille kohta koguti kaalukam osa tõendusteabest juba vahetult pärast süüteomenetluse alustamist. Isegi kui J. E. muutis tõendusteabe kogumise keerukamaks, ei takistanud see menetlejal rakendada menetluse läbiviimist tagavaid sunnivahendeid ega menetluse lõpuleviimist muudele tõenditele toetudes. Menetlust tervikuna hinnates on ainetu kaebaja seisukoht, mille järgi tingis mõistliku menetlusaja nõude eiramise ja väärteo aegumise ainuüksi J. E. käitumine. Need tagajärjed on tingitud pikkadest kohtuvälise menetleja tegevusetuse perioodidest. Menetleja tegevusetust hinnates ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et väärteomenetlust ei lõpetatud kohe, kui väärteo kaheaastane aegumistähtaeg möödus, vaid ligikaudu kaks kuud hiljem, s.o 11. septembril 2020. Niisiis on ringkonnakohus õigustatult leidnud, et väärteoasja menetlemisel rikuti J. E. õigust mõistlikule menetlusajale.

27. SKHS § 11 lg 1 kohaselt hüvitatakse sama seaduse § 5 või 6 alusel füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale. Mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (SKHS § 11 lg 3). SKHS § 11 lg 3 teisest lausest tulenevalt hüvitatakse mittevaraline kahju rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega.

28. Ringkonnakohus on SKHS §-le 11 toetudes vaaginud, missuguses summas tuleb mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju hüvitada. Samas võivad sõltuvalt tuvastatud rikkumise iseloomust ja menetluse muudest üksikasjadest rahalise kahjuhüvitise alternatiivina kõne alla tulla esmajoones just muud heastamismoodused: nt karistuse kergendamine, rikkumise tunnistamine või menetluskulude riigi kanda jätmine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2021. a otsus nr 1-16-6179/111, p 89 ja 22. detsembri 2017. a otsus nr 1-16-2675/108, p 20). Öeldut arvesse võttes pole ringkonnakohus SKHS § 11 lg 3 teise lause kohaselt analüüsinud, miks ei saa käsiloleval juhul mõistliku menetlusaja rikkumist heastada muul moel kui ainult rahalise hüvitisega.

29. Süüteomenetluse alustamise ja läbiviimisega allutab riik süüteos kahtlustatava isiku teatud piirangutele. Arvestades menetlusosaliste vastanduvaid huvisid ja tõe tuvastamise vajadust, tuleb menetlusele allutatud isikul niisugust olukorda mõistlikes piirides taluda, ilma et tal tekiks õigus nõuda menetluse läbiviimisest tingitud kahju hüvitamist. Niisugusest arusaamast on seadusandja lähtunud ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise eelduste sätestamisel. Riigil tuleb kahju hüvitada esmajoones siis, kui menetluse läbiviimisega põhjustatud isiku õiguste riive on tavapärasest suurem: nt on õigeksmõistetu suhtes kohaldatud tõkendit või mõnda muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit; sellise meetme kohaldamine on olnud tavalisest koormavam; menetleja on rikkunud süüliselt menetlusõigust. Niisiis ei too iga süüteomenetluses aset leidnud rikkumine kaasa riigi kohustust kahju hüvitada, vaid selleks peab kindlaks tegema täiendavad seaduses nimetatud eeldused. Kolleegiumi hinnangul peab igal üksikjuhul vaagima,

4-21-222

6(6) kui ulatuslikult menetlusaluse isiku õigusi mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega riivati, ning sellest lähtudes otsustama, missugusel viisil on kohane kahju hüvitada.

30. Väärtegude aegumistähtajad on võrdluses kuritegude aegumistähtaegadega lühikesed – vastavalt 2 või 3 aastat (KarS § 81 lg 3). Selle menetlusliigi puhul ei saa kohaldada mitmeid menetlust tagavaid meetmeid, mida saab tarvitusele võtta kriminaalmenetluse raames: nt arestida vara ega kohaldada tõkendit, v.a siis, kui väärteomenetluse seadustik ei sätesta teisiti (VTMS §-d 36 ja 37). Üldjuhul ei ole ka toimepandud väärteo eest ette nähtud karistuse raskus tegur, millega võiks põhjendada isikule ülemääraste kannatuste tekitamist seoses pikka aega kestnud teadmatusega menetluse tulemi suhtes. Põhilised väärteomenetlusega kaasnevad piirangud seisnevad isiku kohustuses menetluses osaleda (nt ilmuda vajadusel menetlustoimingule).

31. Pole alust väita, et väärteoasja menetlust alustati ja toimetati sisutühja või pahatahtliku kaebuse uurimiseks. Samuti ei kaasnenud menetluse läbiviimisega J. E. jaoks muid piiranguid peale selle, et ta pidi ilmuma menetleja kutsel kahel korral ülekuulamisele. Teda ei peetud väärteomenetluse raames kinni, ei trahvitud ning samuti ei kohaldatud tema suhtes mõnda muud sunnimeedet (nt sundtoomist). Võimalikud kutsete kätteandmisega seotud ebamugavused põhjustas J. E. käitumine. Süüteoteate aluseks olev asjaolude kirjeldus ei anna põhjust arvata, et võimaliku süüditunnistamisega kaasnev karistus võinuks küündida sanktsiooni keskmist ületava määrani, rääkimata aresti kohaldamisest. Et väärteomenetluse esemeks olnud tegu ei peetud raskeks, näitab ka otstarbekusest menetluse lõpetamise kohta tehtud ettepanek (vt käesoleva määruse p 13).

32. Kolleegiumi arvates ei saa niisuguste asjaolude põhjal sedastada, et väärteomenetluse alustamine ja läbiviimine põhjustas isikule märkimist väärivaid ebamugavusi või kannatusi, mis tuleks talle hüvitada rahas. Rikkumise heastamiseks piisab selle tunnistamisest, et kohtuvälises menetluses rikuti J. E. õigust asja lahendamisele mõistliku aja jooksul.

33. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 ning § 175 p-st 1, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2021. a määruse osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt J. E. kasuks välja 1000 eurot süüteomenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Muus osas jääb vaidlustatud määrus muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)