2-20-14208/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 30. september 2021. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-14208

Kohtuasi

WaardeX OÜ hagi X ja Y vastu leppetrahvi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. detsembri 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

WaardeX OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(määruskaebuse

esitaja)

WaardeX

OÜ

(registrikood

14206780),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Tõnu Tuulas

Kostja X (isikukood XXXXXXXXX)

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada WaardeX OÜ määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 10. detsembri 2020. a määrus ja saata asi samale

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. WaardeX OÜ (hageja) esitas 29. septembril 2020 Harju Maakohtule X (kostja I) ja Y (kostja

II) vastu hagi, milles palus kummaltki kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahvi 30 000

eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja põhitegevus reklaamide tootmine rahvusvahelistele

ettevõtetele. Kostjad töötasid hageja juures töölepingute alusel. Hageja sõlmis kostjatega eraldi

lepingud ärisaladuse hoidmise kohta (konfidentsiaalsuslepingud). Konfidentsiaalseks teabeks

määrati mh hageja klientide andmed ja andmed hageja äri- ja finantstegevuse kohta. Kostjatel

2-20-14208

oli keelatud anda hageja nõusolekuta konfidentsiaalset teavet edasi kolmandatele isikutele ning

kasutada seda enda kasuks või ärilisel eesmärgil. Konfidentsiaalsuslepingutest tulenevate

kohustuste täitmise tagamiseks lepiti kokku leppetrahvis. Kostjad kasutasid hageja kliendi

andmeid ehk hageja ärisaladust enda äriühingule tulu teenimiseks, rikkudes sellega oluliselt

konfidentsiaalsuslepinguid. Kostjad asutasid 20. novembril 2019 äriühingu AFIZ Digital OÜ.

Kostjad olid nii AFIZ Digital OÜ asutamise kui ka konfidentsiaalsuslepingute rikkumise ajal

AFIZ Digital OÜ osanikud ja alguses ka juhatuse liikmed. Enne AFIZ Digital OÜ asutamist oli

hageja kliendiks Discipline Digital, LLC. Kostja II sõlmis AFIZ Digital OÜ esindajana

Discipline Digital, LLC-ga reklaamkampaaniate tootmise lepingu. Samal ajal jätkasid kostjad

hageja juures töötamist. Kostjate ja Discipline Digital, LLC tihedaid ja kostjatele kasulikke

ärisuhteid tõendavad AFIC Digital OÜ arved Discipline Digital, LLC-le ning Transferwise’i

kinnitused arvete tasumise kohta vähemalt 86 000 euro ulatuses. Hageja ütles 26. juunil 2020

töölepingud kostjatega ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisest ja hagejale konkurentsi

osutamisest tingitud usalduse kaotuse tõttu erakorraliselt üles. Kostjad töölepingute

ülesütlemist ei vaidlustanud.

Hageja nõuab kummaltki kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 161 lg 1 alusel 30 000 eurot

leppetrahvi. Hageja kogub veel tõendeid nõude lõpliku suuruse selgitamiseks ja kavatseb nõuet

pärast hagi menetlusse võtmist suurendada.

1.2. Konfidentsiaalsuslepingutes lepiti kokku, et sellest tulenevad vaidlused lahendatakse Harju

Maakohtus ja neis kohaldatakse Eesti õigust. Kohtualluvuse kokkulepe kehtib nii Eesti

Vabariigi ja Ukraina vahel sõlmitud õigusabilepingu (Eesti-Ukraina õigusabileping) kui ka

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) alusel.

2. Kostjad leidsid 7. novembri 2020. a vastuses, et vaidlus allub Ukraina, mitte Eesti kohtule.

Kuna konfidentsiaalsuslepingud on töölepingute lahutamatuks osaks, saab kohtualluvuse

kokkulepe sisalduda üksnes töölepingus. Töölepingud ei sisalda kohtualluvuse kokkulepet.

Kohtualluvuse kokkulepe on seega TsMS § 106 lg 1 p 2 alusel tühine, kuna see ei käsitle kindlat

õigussuhet või sellest tulenevat vaidlust. Poolte õigussuhete aluseks on töölepingud. Lisaks ei

selgu hagiavaldusest, kuidas on vaidlus seotud mõlema poole majandus- ja kutsetegevusega.

Hageja saatis kostjatele enne kohtusse pöördumist nõudekirja koos skaneeritud

konfidentsiaalsuslepingutega. Neil puudus hageja esindaja allkiri ja allkirjastamise kuupäev.

Kostjate käsutuses olevatel konfidentsiaalsuslepingutel puudusid need samuti. Pärast seda, kui

kostjad juhtisid nimetatud asjaolule hageja tähelepanu, saatis hageja kostjatele e-kirja, millele

olid lisatud hageja esindaja allkirja ja allkirjastamise kuupäevaga konfidentsiaalsuslepingud.

Kostjatel on seega põhjust arvata, et hageja allkirjastas ja jõustas konfidentsiaalsuskokkulepped

pärast konflikti tekkimist.

Kuna poolte vahel puudub kehtiv kohtualluvuse kokkulepe, tuleb hagi esitada Eesti-Ukraina

õigusabilepingu art 21 lg 1 järgi kostjate elukohariigi kohtule. Kostjate alaline elukoht on

Ukrainas ja nad on Ukraina kodanikud. Kostjad on küll Eesti e-residendid, kuid see ei anna

neile Eesti kodakondsust ega õigust Eestis elada. Kostjad allkirjastasid töölepingud Ukrainas

viibides, töötasid ainult Ukrainas, hageja juhtorganid asuvad Ukrainas ning hagejal ei ole suure

tõenäosusega Eestis kontorit ega vara. Kostjad juhivad AFIZ Digital OÜ-d Ukrainast.

AFIZ Digital OÜ registreeriti Eestis üksnes põhjusel, et see võimaldab piiranguteta siseneda

rahvusvahelisele turule.

2-20-14208

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus keeldus 10. detsembri 2020. a määrusega hagi menetlusse võtmisest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel ning jättis menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei allu asi rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti

kohtule. Poolte vahel olid töösuhted. Kuivõrd Eesti-Ukraina õigusabileping ei sisalda töösuhete

kohta erisätteid, kohaldub artikkel 21 lg-s 1 sätestatud üldine kohtualluvus, st kostja elukoha

kohtualluvus. Kostjad elavad Ukrainas ja elasid seal ka hageja juures töötamise ajal.

E-residentsus ei anna kostjatele õigust Eestis elada.

Eesti-Ukraina õigusabilepingu artikkel 21 lg 2 võimaldab lepingupoolte kohtul menetleda asju

ka muudel juhtudel, kui selleks on olemas poolte kirjalik kokkulepe. Konfidentsiaalsuslepingus

sisalduv kohtualluvuse kokkulepe on TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 alusel tühine, kuna

käesolev vaidlus ei ole seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. Isiku

majandustegevuseks loetakse seda, kui isik tegutseb plaanipäraselt turul, et saavutada

majanduslikke eesmärke. Eelduslikult on sellistel isikutel piisavalt vahendeid, et kasutada

professionaalset õigusabi ja olla teadlik kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise tagajärgedest.

Kostjad on füüsilised isikud, kes sõlmisid konfidentsiaalsuslepingud töösuhtest tulenevalt ja

allusid hageja juhtimisele ja kontrollile. Kui kohtualluvuse kokkulepe kehtiks, ei oleks Ukrainas

elukohta omaval töötajal samasugust õiguskaitset kui Eestis elukohta omaval töötajal, kelle

soovil peab olema tagatud töövaidluse lahendamine elukohajärgses kohtumajas. Kostjatele

samaväärse õiguskaitse tagamiseks tuleb hagejal esitada hagi Ukraina kohtule.

Menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse väidete kohaselt luges maakohus konfidentsiaalsuslepingu ebaõigesti

töölepingu

osaks

ja

leidis

valesti,

et

kohtualluvuse

kokkulepe

on

tühine.

Konfidentsiaalsusleping ei pea selle kehtimiseks olema sõlmitud töölepingu osana. Riigikohtu

praktika järgi on konkurentsipiirangu kokkulepe töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi

võlaõiguslik kokkulepe ning konkurentsipiirangu kokkulepet ei saa käsitada töötaja

tööülesandena (vt Riigikohtu 6. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-13, p-d 12 ja 13).

Samamoodi ei saa saladuse hoidmise kohustust käsitada töötaja tööülesandena. Järelikult

saavad töötaja ja tööandja sõlmida eraldi konfidentsiaalsuslepingu ja leppida selles kokku ka

kohtualluvuses. Konfidentsiaalsuslepingud on töölepingutest eraldiseisvad lepingud.

Pooled leppisid kokku, et lahendavad konfidentsiaalsuslepinguid puudutavad vaidlused Harju

Maakohtus. Kohtualluvuse kokkulepe ei ole TsMS § 106 alusel tühine. Konfidentsiaalsus-

lepingutel on hageja allkiri ja need kehtivad ka pärast töölepingute lõppemist. Hageja

leppetrahvi nõue tuleneb konfidentsiaalsuslepingute rikkumisest, mitte töölepingutest

tulenevate tööülesannete rikkumisest. Töölepingute ülesütlemine on jõustunud. Eelneva tõttu

ei ole alust käsitada vaidlust töölepingulise vaidlusena.

Kostjad said menetlusdokumendid kätte ja vastasid neile mõistliku tähtaja jooksul. See näitab,

et puuduvad takistused asja menetlemiseks Harju Maakohtus.

2-20-14208

5. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu, jäädes maakohtus esitatud seisukoha juurde.

Vastuse kohaselt olid pooltevahelise õigussuhte aluseks töölepingud. Konfidentsiaalsus-

lepingud on töölepingute lahutamatuks osaks ning need puudutavad ainult töösuhet. Kuna

konfidentsiaalsuslepingud ei ole poolte õigussuhte aluseks, ei saanud neis reguleerida

kohtualluvust. Konfidentsiaalsuslepingutele ei saa analoogia korras kohaldada konkurentsi-

piirangu kokkuleppe kohta käivaid norme ja kohtupraktikat. Maakohus leidis õigesti, et vaidlus

allub Eesti-Ukraina õigusabilepingu alusel Ukraina kohtule kui kostjate elukohajärgsele

kohtule. Kostjad kahtlevad jätkuvalt hageja esitatud konfidentsiaalsuslepingute koopiate

õigsuses.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 657

lg 1 p 3 alusel koosmõjus §-iga 659 tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule hagi

menetlusse võtmise otsustamiseks.

8. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus valesti kohtualluvust reguleerivaid

menetlusõiguse norme. Samuti ei määranud maakohus kindlaks kohtualluvuse kokkuleppele

kohalduvat õigust ega hinnanud selle alusel kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust. Eelnev viis

selleni, et maakohus asus ennatlikult seisukohale, et vaidlus ei allu Harju Maakohtule, ning

keeldus ennatlikult hagi menetlusse võtmast.

8.1. Kohtualluvus on TsMS § 69 lg 1 I lause järgi isiku õigus ja kohustus kasutada oma

menetlusõigusi kindlas kohtus ning TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub

asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt

või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

Seejuures kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta

sätestatut TsMS § 70 lg 4 järgi üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või

Euroopa Liidu määrustes. Välislepingud ja Euroopa Liidu määrused on TsMS 2. osa ees

prioriteetsed (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 13;

Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. 2. osa sissejuhatuse p 3.1.b–d,

lk-d 399 ja 400).

TsMS § 75 lg-st 1 tuleneb kohtule kohustus kontrollida rahvusvahelist kohtualluvust omal

algatusel. Ka Riigikohus on selgitanud, et kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus

TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse

esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-16, p 12 ja

seal viidatud praktika).

9. Maakohus leidis õigesti, et kohtualluvust tuleb kontrollida Eesti-Ukraina õigusabilepingu

alusel. Eesti-Ukraina õigusabileping kui Eesti Vabariigi enne Euroopa Liiduga liitumist

nn kolmanda riigiga (Ukraina) sõlmitud välisleping on prioriteetne nii riigisiseste seaduste kui

ka Euroopa Liidu õigusaktide ees. Eesti-Ukraina õigusabilepingu kohaldamise tingimused on

täidetud, kuna praegune asi on tsiviilasi ja kostjad on Ukraina kodanikud (vt ka Riigikohtu

2-20-14208

21. märtsi 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-19080, p 8; Tsiviilkohtumenetluse seadustik I.

Kommenteeritud väljaanne. 2. osa sissejuhatuse p-d 3.1.e ja 3.2.1, lk-d 400 ja 401).

9.1. Kui Eesti-Ukraina õigusabilepingust ei tulene teisiti, saab Eesti kohus õigusabilepingu

art 21 lg 1 I lause järgi arutada tsiviilasju üldjuhul siis, kui kostjal on Eesti territooriumil

elukoht. Praeguse vaidluse puhul ei tulene Eesti-Ukraina õigusabilepingust teisiti, kuna selles

ei sisaldu erisätteid lepingulise vaidluse kohtualluvuse kohta. Arvestada tuleb ka Eesti-Ukraina

õigusabilepingu art 21 lg-t 2, mis võimaldab Eesti kohtul menetleda asja ka siis, kui kostja

elukoht ei ole Eestis, kuid pooled on leppinud kirjalikult kokku, et vaidlus lahendatakse Eesti

kohtus ja kokkuleppega ei muudeta Ukraina kohtu ainupädevust (erandlikku kohtualluvust).

Vaidlust ei ole selles, et kostjad elavad Ukrainas ja neil ei ole Eestis elukohta. Samas sisaldub

konfidentsiaalsuslepingute p-s 2.6.2 kokkulepe, et konfidentsiaalsuslepingutest tulenevad

vaidlused lahendatakse Harju Maakohtus. Hageja nõuab kostjatelt konfidentsiaalsuslepingute

alusel leppetrahvi tasumist, seega langeb praegune vaidlus kohtualluvuse kokkuleppe sisulisse

kohaldamisalasse. Kohtualluvuse kokkulepe on kirjalik ja sellega ei ole muudetud Ukraina

kohtu ainupädevust, mistõttu vastab see Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg 2 nõuetele.

9.2. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei saanud TsMS § 70 lg-st 4 tulenevalt

hinnata kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise lubatavust täiendavalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku kohtualluvuse sätete alusel. Kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise lubatavust

reguleerib Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 21 lg 2 ja Eesti-Ukraina õigusabileping ei viita

selles osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik I.

Kommenteeritud väljaanne. 2. osa 15. ptk sissejuhatuse p e, lk 529). Seetõttu leidis maakohus

ekslikult, et vaidlusalused kohtualluvuse kokkulepped on TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel tühised

vastuolu tõttu TsMS § 104 lg-ga 1, ning keeldus ennatlikult hagi menetlusse võtmast.

10. Lisaks märgib kolleegium, et kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise lubatavusest tuleb

eristada kohtualluvuse kokkuleppe materiaalõiguslikku kehtivust. Maakohus ei ole

kohtualluvuse kokkulepetele kohalduvat materiaalõigust kindlaks määranud ega hinnanud, kas

kohtualluvuse kokkulepped selle alusel kehtivad.

10.1. Ringkonnakohus selgitab, et kohtualluvuse kokkuleppe materiaalõigusliku kehtivuse

hindamiseks tuleb määrata selle suhtes kohalduv materiaalõigus (vt ka Tsiviilkohtumenetluse

seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. 2. osa 15. ptk sissejuhatuse p b, lk 529). Kohaldamisele

kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine on rahvusvahelise

eraõiguse seaduse (REÕS) § 2 lg 1 järgi kohtu kohustus sõltumata sellest, kas pooled on kohtult

välisriigi õiguse kohaldamist taotlenud või mitte (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 21; 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12,

p 22).

10.2. Lepingulistes vaidlustes kohalduva õiguse määramist reguleerivad Eesti kohtutes

õigusabilepingud, valdkondlikud erikonventsioonid, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni

2008. a määrus 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I

määrus), 1980. a lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (1980. a

Rooma konventsioon), rahvusvahelise eraõiguse seadus ja 1994. a tsiviilseadustiku üldosa

seadus. Kuna nii rahvusvahelised lepingud kui ka Euroopa Liidu õigusaktid on riigisisese

õiguse ees prioriteetsed, tuleb esmalt hinnata, kas kohaldub mõni lepingulistes vaidlustes

kohalduvat õigust reguleeriv rahvusvaheline leping või Euroopa Liidu määrus. Rahvusvaheliste

lepingute ja Euroopa Liidu määruste omavaheline vahekord sõltub nende rakendussätetest.

2-20-14208

10.3. Praegusel juhul võiks poolte kokkuleppele kohalduv õigus tuleneda eelkõige Rooma

konventsioonist, Rooma I määrusest ja Eesti-Ukraina õigusabilepingust.

Rooma I määrus asendab selle art 21 lg 1 järgi liikmesriikides Rooma konventsiooni ja seda

kohaldatakse art 28 järgi lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009. Vaidlust

ei ole selle üle, et praegusel juhul on konfidentsiaalsuslepingutes sisalduvad kohtualluvuse

kokkulepped sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009. Samas on Rooma I määruse art 1 lg 2 (e)

järgi jäetud kohtualluvuskokkulepped selle määruse kohaldamisalast välja. Iseenesest ei piira

Rooma I määruse art 25 lg 1 lisaks rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, milles on

sätestatud lepingulise võlasuhtega seotud rahvusvahelise eraõiguse normid. Samas tuleneb ka

Rooma konventsiooni art 1 lg-st 2 (d), et konventsiooni sätteid ei kohaldata kohtu valiku

kokkulepete suhtes. Seega võiks praegusel juhul tuleneda kohtualluvuse kokkuleppele

kohalduv õigus Eesti-Ukraina õigusabilepingust.

Eesti-Ukraina õigusabileping reguleerib seoses lepingutega üksnes lepingu vormile

kohaldatava õiguse kindlaksmääramist. Nimelt näeb Eesti-Ukraina õigusabilepingu art 32 lg 1

ette, et tehingu vorm määratakse selle teostamise koha seadusandluse järgi, kuid art 21 lg 2 teeb

kohtualluvuse kokkuleppe osas erandi ning näeb sellele selgelt ette kirjaliku vorminõude. Muus

osas ei reguleeri Eesti-Ukraina õigusabileping lepingule ega kohtualluvuse kokkleppele

kohalduvat õigust.

10.4. Eeltoodut arvestades tuleb kohtualluvuse kokkuleppele kohalduv õigus määrata kindlaks

riigisisese õiguse, s.o rahvusvahelise eraõiguse seaduse alusel.

REÕS § 32 lg 1 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled

kokku leppinud. Seejuures asjaolu, et pooled on lepingule kohaldatavaks õiguseks valinud

välisriigi õiguse koos välisriigi kohtualluvuse valikuga või ilma selleta olukorras, kus kõik

lepingusse puutuvad asjaolud on õiguse valiku ajal seotud ühe riigiga, ei mõjuta REÕS § 32

lg 3 järgi selle riigi nende õigusnormide kohaldamist, millest ei või tehinguga kõrvale kalduda

(imperatiivsed sätted). Lepingu või selle sätte kehtivus määratakse REÕS § 36 lg 1 järgi selle

riigi õiguse alusel, mis kuuluks kohaldamisele, kui leping või selle säte oleks kehtiv. Kui

asjaolusid arvestades ei oleks õiglane kohaldada ühe poole tegevuse tagajärgedele eelnimetatud

õigust, võib see pool REÕS § 36 lg 2 järgi oma elukohariigi õigusele tuginedes väita, et ta ei

ole lepingut sõlminud.

Praegusel juhul leppisid pooled konfidentsiaalsuslepingute p-s 2.6.1 kokku, et lepingut

reguleeritakse ja tõlgendatakse vastavalt Eesti Vabariigi seadustele. Hagi menetlusse võtmist

uuesti otsustades tuleb maakohtul poolte kokkulepet tõlgendada ja hinnata, kas pooled soovisid

sellega leppida kokku, et lepingule, sh selle sõlmimisele ja kehtivusele kohaldub Eesti õigus.

Kui pooled leppisid selles kokku, siis kohaldub ka kohtualluvuse kokkuleppele REÕS § 32 lg 1

järgi Eesti õigus. Kui pooltel vastavat kokkulepet ei olnud, tuleb kohtualluvuse kokkuleppele

kohaldatav õigus selgitada välja REÕS § 33 järgi. Sõltuvalt sellest, milline õigus kohaldub

kohtualluvuse kokkuleppele, tuleb maakohtul anda pooltele võimalus esitada oma seisukohad

selle kokkuleppe kehtivuse kohta vastavalt kokkuleppele kohaldatavale õigusele.

Kolleegium märgib lisaks, et juhul, kui kohtualluvuse kokkuleppele kohaldub Eesti õigus, tuleb

maakohtul hagi menetlusse võtmist uuesti otsustades mh hinnata, kas kokkulepe oli eraldi läbi

räägitud või saab seda pidada tüüptingimuseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 tähenduses. Kui

tegemist on tüüptingimusega, siis võib see osutuda tühiseks. Nimelt, kui lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab

tüüptingimus teist lepingupoolt ebamõistlikult, on tingimus VÕS § 42 lg 1 esimese lause järgi

2-20-14208

tühine, sh on VÕS § 42 lg 3 p 10 järgi tarbijaga sõlmitud lepingus ebamõistlikult kahjustav

mh tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus

või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist, ning VÕS § 44 järgi eeldatakse

ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul, et selline tingimus on ebamõistlikult

kahjustav. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et tüüptingimuse kehtivust, sh VÕS § 42

p 3 lg-s 10 sätestatud asjaolusid peab kohus vahekohtu kokkuleppe hindamisel kontrollima

omal algatusel (vt Riigikohtu 11.veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1 150-14, p 14).

Sama kehtib kolleegiumi hinnangul ka kohtualluvuse kokkuleppe puhul.

11. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja saadab asja

maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks vastavalt ülal antud juhistele.

12. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause järgi võib määruskaebuse esitada määruse peale, millega maakohus keeldus

hagiavalduse menetlusse võtmisest. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab

asja hagi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule, ei saa praeguse määruse peale

Riigikohtule määruskaebust esitada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik