3-20-2307/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2307

Haldusasi

Aktsiaseltsi Milstrand kaebus Viimsi Vallavolikogu

20.10.2020 otsuste nr 61 ja nr 62 tühistamiseks ning

Viimsi valla kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja

15.05.2019

esitatud

detailplaneeringu

algatamise

taotlused või alternatiivselt Viimsi vallalt Aktsiaseltsi

Milstrand kasuks kahjuhüvitise 29 635 eurot ja viivise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Aktsiaselts Milstrand (rg-kood 10047899),

volitatud esindajad v.adv Erki Kergandberg, adv

Angela Kase

Vastustaja – Viimsi vald, volitatud esindaja Gunnar

Kender

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.03.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aktsiaseltsi Milstrand apellatsioonkaebus, Viimsi valla

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu apellatsioonimenetluses Aktsiaseltsi Milstrand ja Viimsi valla esitatud ja

otsuse põhjendava osa punktis 12 nimetatud tõendid.

2. Jätta Aktsiaseltsi Milstrand apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada Viimsi valla apellatsioonkaebus.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11.03.2021 otsus osas, millega halduskohus rahuldas

kaebuse osaliselt ja mõistis Viimsi vallalt Aktsiaseltsi Milstrand kasuks välja kahju-

hüvitise 12 420 eurot ning menetluskulud 1452,18 eurot. Teha selles osas uus otsus, millega

jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

5. Mõista Aktsiaseltsilt Milstrand välja Viimsi valla kasuks 372,6 eurot apellatsiooni-

astme menetluskulude katteks.

6. Aktsiaseltsi Milstrand esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta tema enda

kanda.

3-20-2307

2(15)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.10.2021.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-le Milstrand kuuluvad Viimsi vallas Miiduranna külas kinnistud Laeva tee 4 (endise

nimega Randvere tee 5) ja Raudtee, Metsakasti külas Viimsi raudtee R2 ja Viimsi raudtee R3

ning Muuga külas Viimsi raudtee R4. Laeva tee 4 kinnistu asub tootmismaa juhtotstarbega maa-

alal ning kinnistu sihtotstarve on 100% tootmismaa. Raudtee, Viimsi raudtee R2, Viimsi

raudtee R3 ja Viimsi raudtee R4 kinnistute sihtotstarve on 100% transpordimaa ning neil asub

raudtee. Alal kehtivad Viimsi Vallavolikogu 11.01.2000 otsusega nr 1 kehtestatud Viimsi valla

mandriosa üldplaneering (valla ÜP), Viimsi Vallavolikogu 13.09.2005 määrusega nr 32

kehtestatud Viimsi valla üldplaneeringu teemaplaneering „Viimsi valla üldiste ehitustingimuste

määramine. Elamuehituse põhimõtted“ ning Viimsi Vallavolikogu 12.04.2011 otsusega nr 21

kehtestatud Äigrumäe küla, Laiaküla küla ja osaliselt Metsakasti küla üldplaneering (külade

ÜP).

2. AS Milstrand esitas 15.05.2019 Viimsi vallale Laeva tee 5 ja Raudtee kinnistute

detailplaneeringu algatamise taotluse (I DP taotlus) ning Viimsi raudtee R2, Viimsi raudtee R3

ja Viimsi raudtee R4 maaüksuste detailplaneeringu algatamise taotluse (II DP taotlus). I DP

taotluse eesmärk oli muuta AS Milstrand tootmisala äri- ja elamumaa sihtotstarbega kruntideks

ning määrata ehitusõigused äri- ja eluhoonete ehitamiseks. II DP taotluse eesmärk oli muuta

AS Milstrand tootmismaad teenindava raudtee alused transpordimaa krundid elamumaa

sihtotstarbega kruntideks. AS Milstrand korrigeeris detailplaneeringu algatamise taotlusi

29.11.2019 avaldustes ning I DP taotlust veel ka 02.04.2020 avalduses.

3. Viimsi Vallavolikogu jättis 20.10.2020 otsusega nr 61 algatamata Miiduranna küla Laeva

tee 4 ja Raudtee maaüksuste detailplaneeringu.

AS Milstrand avaldus, millega soovitakse ehitada tootmismaale ja transpordimaale elamuid, on

vastuolus valla ÜP ja teemaplaneeringuga. Teemaplaneeringu seletuskirja p 4.1 kohaselt

peavad kõik elamud Viimsi vallas asuma üldplaneeringuga määratud elamumaal. Väljapoole

elamumaad uusi elamuid ja nende abihooneid rajada ei ole lubatud. DP avalduses märgitud

kavandatud hoonestusmahtu arvestades suureneks piirkonna inimkoormus märkimisväärselt.

Selline ulatuslik elanikkonna kasv Miiduranna külas ja sellega kaasnev liikluskoormuse kasv,

lisanduv sõidukite maht (sh vajadus suure hulga parkimiskohtade järele) ning elanike

teenindamiseks möödapääsmatult vajalik sotsiaalne taristu ei ole ilmselgelt kooskõlas kehtiva

üldplaneeringuga määratud jätkusuutliku ruumilise arengu perspektiividega. Samuti saab

kehtiva üldplaneeringu kohase transpordivõrgustiku ulatuslik ja olemuslik muutmine, millega

kaasneb olemasoleva raudtee likvideerimine, toimuda üksnes üldplaneeringu menetluse kaudu.

3-20-2307

3(15)

Planeerimisseaduse (PlanS) § 128 lg 2 p 1 kohaselt ei algatata detailplaneeringut eelkõige juhul,

kui see on ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga. Kohtupraktika järgi on üldplaneeringu

muutmine detailplaneeringuga vaid erandlikult võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise

järel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral. AS Milstrand avaldusest ei nähtu

selliseid erandlikke asjaolusid ja ülekaalukat avalikku huvi, mis tingiks üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu algatamise vältimatu vajaduse. Pelgalt üldplaneeringu kehtestamisest

möödunud aeg ei muuda kehtivat üldplaneeringut ajakohatuks ega tekita alust eirata kehtiva

üldplaneeringu lahendust ja põhimõtteid ega saa olla kaalukaks argumendiks algatada

üldplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldavat detailplaneeringut.

4. Viimsi Vallavolikogu jättis 20.10.2020 otsusega nr 62 algatamata Viimsi raudtee R2,

Viimsi raudtee R3 ja Viimsi raudtee R4 maaüksuste detailplaneeringu.

Viimsi valla peamise ruumilise arengu suunamise alusdokumentidega (valla ÜP, külade ÜP,

teemaplaneering) ei ole taotluses käsitletud maaüksustele elamuehitust kavandatud. Valla ÜP

järgi on vaadeldavatel maaüksustel nähtud ette raudtee ning külade ÜP järgi Viimsi raudtee R3

kinnistule lisaks raudteele ka perspektiivne maantee. Kuna PlanS § 75 lg 1 p 1 kohaselt on

üldplaneeringu ülesandeks lahendada transpordivõrgustiku ja muu taristu, sealhulgas kohalike

teede, raudteede, sadamate ning väikesadamate üldise asukoha ja nendest tekkivate kitsenduste

määramine, siis tuleb asuda seisukohale, et kehtiva üldplaneeringu kohase transpordivõrgustiku

ulatuslik ja olemuslik muutmine, millega kaasneb olemasoleva raudtee likvideerimine, saab

toimuda üksnes üldplaneeringu menetluse kaudu. Detailplaneeringu algatamine on vastuolus

üldplaneeringuga.

5. AS Milstrand esitas 22.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavolikogu

20.10.2020 otsuste nr 61 ja nr 62 tühistamiseks ning Viimsi valla kohustamiseks vaadata uuesti

läbi kaebaja 15.05.2019 esitatud detailplaneeringu algatamise taotlused; või alternatiivselt

Viimsi vallalt kaebaja kasuks kahjuhüvitise 29 635 eurot ja viivise väljamõistmiseks.

1)

Vaidlustatud haldusaktid on materiaalselt õigusvastased. PlanS § 128 lg 2 p 1, millele

vastustaja detailplaneeringute algatamata jätmisel tugineb, ei ole imperatiivne norm. See säte

jätab kohalikule omavalitsusele kaalutlusruumi valimaks detailplaneeringu algatamise ja

algatamata jätmise vahel. I DP taotlus ja II DP taotlus olid vastuolus teemaplaneeringuga, kuid

vastustaja teadis seda kaebaja taotluste menetlusse võtmisel. Vastuolu teemaplaneeringuga ei

saa olla sisuline põhjus keelduda detailplaneeringute algatamisest, sest detailplaneering võib

teatud tingimusel olla ka üldplaneeringut muutev. Eelnevat kinnitab ka vastustaja mitme aasta

tegevus.

2)

Valla ÜP on ligi 20 aastat vana ja sisuliselt aegunud. Vastustaja on koos avalikkusega

alates 2007. aastast oodanud, et Miiduranna piirkonnast, sh kaebaja tootmisalalt, taanduks

kütusetransiit ja lõppeks kõrge keskkonnaohuga tegevus ning algatataks kaebaja tootmisala

detailplaneering. Vastustaja on oma arengukavades järjepidevalt rõhutanud, et valla olulised

keskkonnariskid on esmajoones seotud Miiduranna (ja Muuga) sadamaalal ning selle vahetus

läheduses (kaebaja tootmisalal) toimuva ohtlike ainete käitlemise ja nende veoga.

3)

Vastustaja oleks pidanud vaidlustatud otsustes kaaluma kaebaja huve ja valla poolt

kaitstavaid avalikke huve. Vaidlustatud otsustest ei selgu huvid, mida kaebaja taotluste alusel

detailplaneeringute algatamine kahjustaks. Üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute

algatamine ja menetlus aitavad ellu viia valla uues arengukavas püstitatud eesmärke ja need on

avalikes huvides – sõltumata vastuolust aegunud, kuid kehtiva üldplaneeringuga. Vastustaja on

aastakümneid olnud seisukohal, et ohtlike ainete käitlemine ja vedu mh kaebaja tootmisalal

tuleb lõpetada. Tõenäoliselt ei lubata kaebajal tootmisalal senist äritegevust (kütuse

ladustamine, käitlemine ja transiit) laiendada, sest see on vastuolus valla uue arengukavaga ja

3-20-2307

4(15)

avaliku huviga. Samas ei võimaldata kaebaja soovitud viisil olemasolevat tootmistegevust

ümber korraldada, sest see on vastuolus üldplaneeringuga. Vaidlustatud otsuste kehtima

jäämisel

on

nendest

tulenev

mõju

kaebaja

ettevõtlusvabadusele

ulatuslik

ja

ebaproportsionaalne.

4)

Puudub õigusakt, mis kohustaks raudtee likvideerimiseks korraldama uue üldplaneeringu

menetluse. PlanS § 75 lg 1 sätestab üldplaneeringus lahendatavad ülesanded. Ükski neist

ülesannetest ei ole seotud millegi likvideerimisega. Selles sättes nimetatud ülesanded on seotud

millegi rajamisest tekkivate kitsenduste, kasutustingimuste või asukoha määramisega.

Ehitusseadustiku (EhS) lisa 1 näeb ette, et raudteerajatiste, sealhulgas rööbastee

lammutamiseks on vaja ehitusluba. EhS § 89 täpsustab, et raudteerajatiste ehitusloa annab

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Järelikult on valla kaalutlus raudtee likvideerimise

lubatavuse „takistusest“ ebakorrektne.

5)

On tavapärane, et üldplaneeringut muutvate detailplaneeringutega koos algatatakse ka

keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH). KSH menetlus koos detailplaneeringu

menetlusega on kohane menetlus, et hinnata mõjusid, mis kaasnevad elanikkonna ja

liikluskoormuse kasvuga, võimalike keskkonnamõjude muutusega jne. PlanS § 131 lg 1 annab

võimaluse sõlmida detailplaneeringust huvitatud isikuga detailplaneeringu kohaste avalikult

kasutatavate rajatiste väljaehitamise kokkuleppe juhuks, kui kohalikul omavalitsusel endal

puuduvad majanduslikud võimalused väljaehituse finantseerimiseks. Vastustaja kaalutlus

seoses erinevate mõjude ebaselgusega on asjakohatu. Asjakohatu on ka vastustaja seisukoht, et

tuleb ära oodata Viimsi valla menetluses oleva Haabneeme aleviku ja lähiala üldplaneeringu

(Haabneeme ÜP) vastuvõtmine. Haabneeme ÜP-d on menetletud juba 14 aastat ja viimasel ajal

mitte väga aktiivselt. Lisaks Haabneeme ÜP ainult kinnitab uuest arengukavast tulenevat fakti,

et kaebaja tootmisalal tuleb heledate naftasaaduste käitlemine ja transiit lõpetada. Seega on

välistatud kaebaja võimalus tänast tootmistegevust ettevõtte jätkusuutlikkuse tagamiseks

laiendada ja kasvatada.

6)

Vaidlustatud otsuste tegemisel on rikutud kaasamise ja huvide tasakaalustamise ning

õiguse üldpõhimõtteid. Vaidlustatud otsused kahjustavad kaebaja erahuve, valla enda ja

avalikkuse huve. Rikutud on ka põhjendamiskohustust, kuivõrd otsustest ei nähtu, milliseid

alternatiive kaaluti ja mis põhjusel eelistati keeldumist teistele alternatiividele.

7)

I DP taotluse ja II DP taotluse menetlustega viivitati. Vastustaja on seda ise möönnud ja

rahuldanud kaebaja vaide seoses õigusvastase viivitusega. Vastustaja on nõudnud kaebajalt

täiendavate toimingute tegemist taotluste menetlemisega jätkamiseks olukorras, kus vastustaja

hinnangul välistas vastuolu üldplaneeringuga detailplaneeringute algatamise. Vastustaja on

rikkunud oma sõnamurdliku ja eksitava tegevusega hea halduse põhimõtet. Vastustaja

õigusvastase tegevuse tõttu on kaebajale tekkinud kahju.

8)

Kaebaja otsene varaline kahju – kokku 29 635 eurot – moodustub järgmiselt: 1) K-

Projekti AS-le tasutud I DP taotluse ja II DP taotluse koostamise ja muutmisega seoses osutatud

teenuste eest kokku 10 350 eurot; 2) ARS Projekt OÜ-le tasutud I DP taotluse ja II DP taotluse

koostamise ja muutmisega seoses osutatud teenuste eest kokku 14 470 eurot; 3)

advokaadibüroole Walless (endine ärinimi Advokaadibüroo Derling Primus OÜ) tasutud I DP

taotluse ja II DP taotluse menetluses osutatud õigusabiteenuste eest kokku 4 815 eurot (ilma

käibemaksuta). Kaebajale ei oleks kahju tekkinud, kui vald oleks kohe järginud hea halduse

põhimõtet ja selgitamiskohustust, selgitades kaebajale tema kinnistute arendamise võimalusi.

Vastustaja on lasknud kaebajal arvata, et Viimsi vald üldplaneeringu kohast kasutust ei soovi

ja esitas sellega vastuolus olevaid tingimusi, mille täitmise tulemusena eeldas kaebaja ka oma

taotluste alusel detailplaneeringute algatamiseni jõuda. Seega esineb põhjuslik seos

vaidlustatud otsuste ja tekitatud kahju vahel. Kui kaebaja oleks teadnud, et vald peab õigeks

3-20-2307

5(15)

üldplaneeringukohast maakasutust, oleks kaebaja laiendanud naftasaaduste terminali ja

arendanud oma kinnistul muud tööstustegevust ning teinud kulutusi sellel eesmärgil. Kahju oli

vastustajale ettenähtav ning puudusid objektiivsed takistused selle ärahoidmiseks olukorras,

kus õiguslik keskkond oli vastustajale arusaadav. Kuivõrd vastustaja teadis, et kaebaja I DP

taotlus ja II DP taotlus on kooskõlas valla arengu eesmärkide ja avaliku huviga ning kõiki

tõstatatud küsimusi oleks saanud lahendada detailplaneeringute algatamise järgselt nende

koostamise käigus, oli valla õigusvastane tegevus taotluslik.

9)

Kahju hüvitamiseks on alust ka juhul, kui kohus peaks leidma, et valla tegevus

vaidlustatud otsuste andmisel oli õiguspärane, kuivõrd tegemist on kaebaja põhiõigusi

erakordselt piiravate haldusaktidega. Otsused piiravad kaebaja majandustegevust, keelates tal

realiseerida äriplaani, mis ei ole vastuolus valla arengueesmärkide ega avaliku huviga. Samal

ajal piiratakse kaebaja võimalusi laiendada ja arendada praegust tootmistegevust.

6. Viimsi vald vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Vaidlustatud otsused vastavad kõikidele haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud

nõuetele ning on õiguspärased. Detailplaneeringu algatamine on kohaliku omavalitsuse

kaalutlusotsus. Iga planeering on individuaalne ja selle algatamine, menetlemine ja

kehtestamine sõltub väga paljudest asjaoludest. PlanS § 142 lg 1 kohaselt võib detailplaneering

põhjendatud vajaduse korral küll sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste

muutmise ettepanekut, kuid otsustes nr 61 ja nr 62 on esitatud kaalutlused, mis tingisid

detailplaneeringute algatamata jätmise. Vallavolikogu 28.09.2020 kirjast nr 1-13/53 oli

kaebajale teada põhjus, miks kavatsetakse I DP ja II DP koostamise menetlused jätta algatamata

ja õiguslik alus, millest tulenevalt kavatseb vald otsuste tegemisel lähtuda.

2) Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga

hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või

valla territooriumil valitsevat olukorda. Detailplaneeringuga peaks üldplaneeringu muutmine

jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele

oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on

haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-

1-12-07). I DP on vastuolus valla ÜP-ga ning II DP on lisaks sellele vastuolus ka külade ÜP-

ga.

3) Haabneeme ÜP, millega on hõlmatud ka kaebajale kuuluvad Laeva tee 4 ja Raudtee

maaüksused, on aktiivses menetluses, kuid seda ei ole veel vastu võetud. Selles menetluses saab

kaebaja efektiivselt osaleda, et saada nendele maaüksustele soovitud sihtotstarve. Kõnealuse

üldplaneeringu koostamise menetluse ajal ei ole otstarbekas ja menetlusökonoomia seisukohalt

õige algatada üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut.

4) Kaebaja esitatud detailplaneeringu taotlused on keskmisest keerukamad, mistõttu oli

vajalik need eelnevalt erinevate valdkondade komisjonides põhjalikult läbi arutada. Kaebaja

taotlusi ning esitatud materjale on pidevalt arutatud ja analüüsitud. Seega ei ole võimalik

haldusorganile ette heita tegevusetust ning puuduvad olulised menetlusvead. Vaidlustatud

otsused ei piira kaebaja ettevõtlusvabadust. Kaebaja tegeleb praegu tootmismaal tavapärase

tegevusega.

5) Alternatiivne kahjunõue on alusetu. Kaebajale ei ole kahju tekitatud, mistõttu ei kohaldu

riigivastutuse seadus (RVastS) ega ka muu seadus. Kaebaja viidatud kulud on detailplaneeringu

algatamise taotluse esitamise puhul tavapärased ning nende kulutuste sissenõudmine kohalikult

omavalitsuselt, kui see jätab õiguspäraselt algatamata detailplaneeringu, ei ole põhjendatud. See

on risk, millega detailplaneeringut algatada sooviv isik peab arvestama. Planeeringu algatamise

eelselt algatamise ettepanekule lisatud materjalide koostamine kaebaja tellimusel ei tekita

3-20-2307

6(15)

kaitstavat usaldust, et planeering igal juhul algatatakse. Asjaolu, et kaebaja palkas vastustajaga

suhtlemiseks ennast esindama juriidiliste eriteadmistega isiku, ei tähenda, et sellega seotud

kulud olid vajalikud ja kuuluksid hüvitamisele. Õigusalaste eriteadmistega isiku palkamine oli

kaebaja vaba tahe ning ei olnud vältimatult tingitud detailplaneeringu algatamise taotluse

esitamisest ja selle menetlemisest.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.03.2021 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Viimsi

vallalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 12 420 eurot ning menetluskulud 1452,18 eurot.

1)

Kohtupraktika järgi ei ole isikul õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse

kehtestamist, sh maa kasutustingimuste muutmist omaniku soovil. Küll on aga planeeringust

huvitatud isikul õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule

mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse (Riigikohtu 30.11.2016

otsus nr 3-3-1-23-16, p-d 17 ja 18).

2)

Kaebaja esitas detailplaneeringute algatamise taotlused 16.05.2019 ning nimetatud

kuupäevast hakkas kulgema PlanS § 128 lg-s 4 sätestatud tähtaeg. Seega oleks tulnud teha otsus

detailplaneeringute algatamise või algatamata jätmise kohta hiljemalt 14.08.2019. Otsused tehti

20.10.2020. Seega ületati PlanS § 128 lg-s 4 sätestatud 30-päevast tähtaega 14 kuu võrra.

Põhjendamatud on vastustaja väited selle kohta, et kaebaja taotluste menetlemine nii pika aja

vältel oli vajalik ja põhjendatud.

3)

PlanS § 128 lg 2 p 1 kohaselt ei algatata detailplaneeringut muu hulgas juhul, kui selle

algatamine on ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga. Seda sätet ei kohaldata üldplaneeringut

muutva detailplaneeringu puhul (PlanS § 128 lg 3). Detailplaneering võib põhjendatud vajaduse

korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut ning sellise

detailplaneeringu koostamisele kohaldatakse üldplaneeringu koostamisele ettenähtud menetlust

(PlanS § 142 lg-d 1 ja 2). Alused üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamata

jätmiseks tulenevad PlanS 128 lg-st 2 koostoimes § 142 lg-ga 1. Üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu algatamisest ei tohi keelduda pelgalt viitega selle vastuolule kehtestatud

üldplaneeringuga (Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2019 otsus nr 3-19-475, p 13).

4)

Üldplaneering väljendab laiapõhjalist kogukondlikku kokkulepet ja peab tagama valla

tasakaalustatud arengu. Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada

üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Kuna detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid

väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt

arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu kehtestamine on seetõttu erandlik võimalus, mis tagab paindlikuma

reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele (vt Riigikohtu 03.12.2012 otsus nr 3-

3-1-47-12, p 20 ja seal viidatud lahendid). Detailplaneeringu koostamise algatamisest

keeldumise kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve (sh valla ÜP-

d) kui ka taotleja põhjendatud huve (nt Riigikohtu 27.01.2010 otsus nr 3-3-1-79-09, p-d 13–

14).

5)

Otsusest nr 61 nähtub, et vastustaja on keeldunud detailplaneeringu algatamisest, kuna:

1) taotlus on vastuolus teemaplaneeringuga; 2) algatamisettepanekus toodud kavandatud

hoonestusmahtu arvestades suureneks piirkonna inimkoormus märkimisväärselt. Selline

ulatuslik elanikkonna kasv ja sellega kaasnev liikluskoormuse kasv ning elanike

teenindamiseks vajalik sotsiaalne taristu ei ole kooskõlas kehtiva üldplaneeringuga; 3) raudtee

likvideerimisega kaob transpordiliik. Raudtee likvideerimise menetlus saab toimuda ainult

üldplaneeringu menetluse kaudu.

6)

Haabneeme ÜP eskiisist tuleneb, et vastustaja tähelepanu on valla keskkonnariskide

maandamisel. Need riskid on esmajoones seotud Miiduranna ja Muuga sadamatega. Planeering

3-20-2307

7(15)

näeb ette senise tööstusala asemele elu- ja äripiirkonna rajamist. Haabneeme ÜP seletuskirja

kohaselt

võetakse

Miiduranna

sadama

ala

järk-järgult

kasutusele

elamu-

ja

teeninduspiirkonnana ning praegu kaubasadamana kasutuses olev Miiduranna sadama ala

kujundatakse ümber jahisadamaks. Seega näeb Haabneeme ÜP ette kaebajale kuuluval maa-

alal perspektiivse elamu- või ärimaa sihtotstarbe, millest võis kaebajal tekkida õigustatud ootus,

et vaadeldavad detailplaneeringud algatatakse. Otsuses nr 61 on vastustaja välja toonud

põhjendused, mis olid teada juba menetluse alguses, mistõttu puudus vajadus otsuse tegemisega

viivitada. Vastustaja ei ole toonud välja põhjendusi seonduvalt Haabneeme ÜP-ga.

7)

Haabneeme ÜP-ga hõlmatud alal paikneb kaebajale kuuluv Maardu-Viimsi raudteeharu.

Kaebajale kuuluva ala väljaarendamisel korterelamute, ühiskondlike ja ärihoonetega alaks

raudtee likvideeritakse. Külade ÜP järgi on alale kavandatud uus kiirraudtee Rail Baltica, mis

hakkaks ühendama läbi tunneli Tallinna ja Helsingit. Raudteetrassi asukoha alternatiive ei

käsitleta, kuna trassi asukoht on juba määratud riiklikul tasandil Harju maakonnaplaneeringus.

PlanS § 75 lg 1 p 1 kohaselt lahendatakse üldplaneeringuga transpordivõrgustiku ja muu taristu,

sealhulgas kohalike teede, raudteede, sadamate ning väikesadamate üldise asukoha ja nendest

tekkivate kitsenduste määramine. Arvestades, et detailplaneeringu kehtestamisega kaasneb

olemasoleva raudtee likvideerimine, saab see toimuda vaid üldplaneeringu menetluses. Samas

ei nähtu otsustest põhjendusi, milliste avalike huvide kaitseks on raudtee säilimine vajalik.

8)

Vaidlustatud otsustes puuduvad kaalutlused, millest nähtuvalt on vastustaja asunud

seisukohale, et detailplaneeringute algatamine ei ole võimalik. Samas tuleb arvestada, et

praegusel ajal kehtivad valla ÜP, teemaplaneering ning külade ÜP ei võimalda muuta kaebajale

kuuluvate kinnistute sihtotstarvet elamumaaks ja vastustajal tuleks võtta vastu samasisulised

otsused, mistõttu puudub alus otsuste tühistamiseks. Otsuses nr 61 välja toodud põhjendusi

aluseks võttes on vajalik kaebaja I DP taotlusega seonduvat arutada Haabneeme ÜP menetluses,

kus kaebajal on võimalik osaleda. Nimetatud planeeringu menetlus on kestnud väga pikka aega,

kuid arvestades üldplaneeringu mahukust ei saa seda ajavahemikku pidada siiski ülemäära

pikaks. Vastustaja kinnitusel menetletakse Haabneeme ÜP-d aktiivselt, millest võib eeldada, et

lähiajal jõutakse selle vastuvõtmiseni ning kehtestamiseni. Kuna tühistamisnõue jääb

rahuldamata, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.

9)

Asja materjalidest ei nähtu üheselt, kas kohalik omavalitsus on kohustanud kaebajat

detailplaneeringut täiendama või on kaebaja seda teinud enda initsiatiivil. Kohaliku

omavalitsuse komisjonid ei ole välja toonud vaidlustatud otsustes käsitletud põhjuseid.

Eelnevast saab järeldada, et vastustaja ei välistanud algselt võimalust algatada üldplaneeringut

muutvad detailplaneeringud. Vastustaja on välja toonud, et planeeringu algatamise eelselt

algatamise ettepanekule lisatud materjalide koostamine kaebaja tellimusel ei tekita usaldust, et

planeering kehtestatakse. Samas vastustaja ei eita, et taotlustes muudatuste tegemise vajaduse

tingis eelkõige komisjonides väljendatu. Arvestades, et vastustajale olid teada vaidlustatud

otsustes välja toodud põhjused juba menetluste alguses, puudus vastustajal vajadus kohustada

või võimaldada kaebajal detailplaneeringuid täiendada. Seega ei käitunud vastustaja

eesmärgipäraselt ja efektiivselt, millega põhjustas kaebajale üleliigset aja- ja rahakulu.

10) Kõigi kaebaja näidatud kulutuste väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud.

Detailplaneeringu algatamisega seotud kulutused tuleb taotlejal endal kanda, mistõttu kuni

detailplaneeringu algatamise taotluste esitamiseni tehtud kulutused tuleb jätta kaebaja enda

kanda. Kaebaja kahjunõue on põhjendatud 31.05.2019 K-Projekt AS arvete osas kokku 12 420

euro ulatuses, kuna need kulutused on tehtud pärast vastustajale detailplaneeringute algatamise

taotluse esitamist. Põhjendatud ei ole kulutused õigusabile, kuna puuduvad arvete

spetsifikatsioonid ning pole tuvastatav, et kulud on otseses seoses vaidlusaluste

detailplaneeringutega. Samuti ei ole põhjendatud viivise välja mõistmine vastustajalt. Puudub

alus arvata, et Viimsi vald ei täida jõustunud kohtuotsust tähtaegselt.

3-20-2307

8(15)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Viimsi vald palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus

rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Halduskohus leidis õigesti, et detailplaneeringute algatamisega seotud kulud tuleb jätta kaebaja

kanda, kuid taganes sellest seisukohast, rahuldades osaliselt hüvitamiskaebuse. Halduskohus

lähtus hüvitise väljamõistmisel asjaolust, et K-Projekt AS kolm arvet kuupäevaga 31.05.2019

on esitatud pärast detailplaneeringu algatamise taotluste esitamist. Kuivõrd esimene Viimsi

Vallavalitsuse planeerimiskomisjoni koosolek, millel arutati kaebaja avaldusi detailplaneeringu

algatamiseks, toimus 12.06.2019, ei saanud nende arvetega seotud kulutused olla tingitud

vastustaja juhistest planeeringulahenduste muutmiseks. On ilmne, et 31.05.2019 arvetel toodud

kulutused olid seotud algsete detailplaneeringute koostamisega. K-Projekt AS 31.05.2019 arve

nr 190159 (3240 eurot) alusel vastustajalt hüvitise väljamõistmine on selgelt põhjendamatu juba

seetõttu, et see kajastab Raudtee R1 kinnistu detailplaneeringu koostamist, mille algatamise

taotlusest kaebaja loobus.

9. AS Milstrand vaidleb Viimsi valla apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata.

1)

Vastustaja pidi juba kaebaja taotluste esitamise ajal mõistma, et need on vastuolus

üldplaneeringuga, ning tegema hea halduse tavast lähtuvalt pingutusi, et kaebajat sellest

aegsasti informeerida, sh mitte võimaldama tal planeeringuid täiendada. Selle asemel on

vastustaja esitanud taotlusele täiendavaid nõudmisi, kuid jätnud taotlused rahuldamata samadel

alustel, mis olid vastustajale teada juba taotluste saamise ajal. Vastustaja oli juba enne kaebaja

taotluste alusel algatatud planeerimismenetlusi seadnud eesmärgiks naftasaaduste terminali ja

muu tööstustegevuse lõpetamise Miiduranna piirkonnas ning teadis kaebaja eesmärke

arhitektuursete kavandite põhjal, mida kaebaja käis vallale 17.12.2018 tutvustamas. Vastustaja

ise palus esitada digitaalsed kavandid ning pärast nende esitamist 15.01.2019 ega ka 02.04.2019

toimunud kohtumisel ei saanud kaebaja tagasisidet, et vald ei saa või ei kavatse kavandeid

menetleda põhjusel, et need on vastuolus valla ÜP-ga. Vastustaja tekitas seeläbi kaebajale

õiguspärase ootuse üldplaneeringust erineva lahenduse realiseerimise suhtes. Kaebaja sõlmis

26.04.2019 lepingu K-Projekt AS-ga, olles teadmisel, et kavandite alusel koostatud

detailplaneeringute menetlemine on võimalik. Lepingu esimene makse hõlmas kõiki tegevusi,

mis olid vajalikud selleks, et jõuda detailplaneeringute algatamiseni. Arvete esitamise kuupäev

ei oma seega tähtsust.

2)

Kaebaja kahjunõue on põhjendatud ka taotluse osas, millest kaebaja loobus. Raudtee R1

kinnistu detailplaneeringu algatamise taotluse koostamise loobumine oli tingitud vastustajalt

saadud tagasisidest, et kõnealusest taotlusest loobumine võib soodustada detailplaneeringute

algatamist I DP ja II DP taotluste alusel. Ka selle planeeringu menetlemisega viivitas vald

õigusvastaselt.

10. AS Milstrand palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega

kaebus jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldada (tühistada

vaidlustatud haldusaktid ja kohustada vastustajat kaebaja esitatud detailplaneeringute

algatamise taotlusi uuesti läbi vaatama või alternatiivselt mõista vastustajalt välja kahjuhüvitis

29 635 eurot koos viivisega).

1)

Halduskohus jättis arvestamata asjaolu, et detailplaneeringute algatamisest keeldumise

aluseks oli formaalne vastuolu üldplaneeringuga.

2)

Halduskohus sisustas ebaõigesti PlanS § 75 lg 1 p-i 1. Nimetatud säte ei kohaldu

raudteetaristu likvideerimisele. PlanS § 75 lg 1 p 1 reguleerib selle sõnastusest lähtuvalt uue

3-20-2307

9(15)

raudtee rajamist, sest vaid raudtee rajamise ja kasutuselevõtmisega kaasnevad mõjutused ja

kitsendused, millega tuleb arvestada ruumilise arengu põhimõtete määramisel. Raudtee

likvideerimine ei nõua ilmselt üldse mingi planeerimismenetluse korraldamist, arvestades, et

ehitusloa raudtee likvideerimiseks annab EhS § 89 järgi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Amet (TTJA), mitte kohalik omavalitsus. TTJA on kinnitanud, et raudtee likvideerimiseks pole

vaja koostada planeeringut. Kohus on jätnud tähelepanuta, et tegemist on kaebaja eraomandis

oleva raudteega, mida ei kasutata avaliku ühistransporditeenuse osutamiseks. Samuti ei ole

kohus arvestanud sellega, et kaebaja taotlustes on raudtee mõju olulise erinevusega – kui I DP

taotluse puhul on puutumus raudteega tagasihoidlik, siis II DP taotluse puhul on raudtee keskse

tähtsusega. Kohtuotsusest ei selgu, miks on halduskohus pidanud raudteed samaväärselt

oluliseks mõlema vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel.

3)

Kohus on jätnud käsitlemata mitmed kaebaja väited ja hindamata kaebaja esitatud

tõendid, põhjendamata nende arvestamata jätmist. Kohus pole analüüsinud järgmisi kaebuse

väiteid: vaidlustatud haldusaktid piiravad ebaproportsionaalselt kaebaja ettevõtlusvabadust;

valla ÜP ja selle alusel koostatud mitmed sama taseme planeeringud on aegunud ega arvesta

valla arengu eesmärkidega; esineb kaebaja huvidega samasuunaline ülekaalukas avalik huvi

muuta asjassepuutuvaid üldplaneeringuid; detailplaneeringute menetluses saab välja selgitada

kõik asjakohased mõjud ning vajaduse korral täpsustada planeeringulahendusi; Haabneeme ÜP

vastuvõtmise aeg on prognoosimatu ning selle senine menetlus on olnud ebamõistlikult pikk.

Halduskohus on küll leidnud, et vastustaja viivitas õigusvastaselt kaebaja taotluste

menetlemisega, kuid pole selgitanud, miks see rikkumine ei mõjuta vaidlustatud haldusaktide

õiguspärasust. Halduskohus ei hinnanud, kas asjaolu, et vastustaja ei kaalunud erandlikku

võimalust algatada üldplaneeringuga vastuolus olevad detailplaneeringud, võiks tingida

vaidlustatud haldusaktide tühistamise. Kõiki kaebaja argumente ja esitatud tõendeid igakülgselt

ja põhjalikult hinnates oleks halduskohus pidanud leidma, et otsused nr 61 ja nr 62 on sündinud

kaalutlusõiguse olulise rikkumise tulemusena, mistõttu oleks halduskohus pidanud tühistamis-

ja kohustamisnõuded rahuldama.

4)

Kui ringkonnakohus ei pea primaarnõuete rahuldamist põhjendatuks, tuleb alternatiivne

kahjunõue rahuldada täies ulatuses. Arvestades, et halduskohtu hinnangul põhjustas vastustaja

oma tegevusega kaebajale ajalist ja rahalist kulu, jääb arusaamatuks, miks jättis kohus kahju

hüvitamise nõude osaliselt rahuldamata. Kui vastustaja oleks käitunud õiguspäraselt, poleks

kaebajal olnud vajadust teha kulutusi õigusabile. Kulude põhjendatust kinnitab muu hulgas

asjaolu, et vaie rahuldati. Halduskohus pole selgitanud, kuidas oleks kaebaja pidanud lisaks

esitatud arvetele veenma kohut selles, et õigusabikulud on seotud detailplaneeringute

menetlusega. Võlaõigusseaduse § 128 lg 3 on kohaldatav ka praeguses asjas.

11. Viimsi vald vaidleb AS Milstrand apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

1)

Halduskohus on õigesti leidnud, et otsused nr 61 ja nr 62 on õiguspärased. Asjaolu, et

valla menetluses on Haabneeme ÜP, ei anna alust kaebaja taotluste rahuldamiseks.

2)

Halduskohus ei ole sisustanud ebaõigesti PlanS § 75 lg 1 p-i 1. Kaebaja lähtub vaid sellest,

kuidas on õigusaktis sätestatud raudtee likvideerimine, kuid praegusel juhul pole tegemist

pelgalt raudtee likvideerimisega, vaid tulevikku suunatud plaanidega nimetatud alal toimima

hakkava võimaliku transpordiühendusega. Raudteerajatise likvideerimine ei muuda

üldplaneeringus kehtestatud lahendust, millega raudtee aluse maa juhtotstarve jääb endiselt

raudteemaaks. See tagab transpordiühenduste mitmekesisuse ja võimaldab rööbastranspordi

rajamist, mis on võimalik üksnes üldplaneeringu menetluse kaudu. Halduskohus on õigesti

leidnud, et niivõrd olulise ruumilise muudatuse tegemine, mille tulemusel kaob üks

3-20-2307

10(15)

transpordiliik ja üldplaneeringus näidatud transpordiühendus, ei saa toimuda kergekäeliselt

kohast menetlust läbimata. Niivõrd märkimisväärne ruumiline muutus, millel on ühiskonnale

oluline ja pikaajaline mõju, peab arvestama laiemat ruumilist arengut ja selle mõjusid

suuremale alale, kui seda võimaldab kitsalt piiritletud maa-ala kohta koostatav detailplaneering.

3)

Kaebaja kahjunõue on alusetu. Kaebuse lisaks olevad ARS Projekt OÜ arved koostati

enne I DP ja II DP taotluste esitamist Viimsi vallale ning K Projekt 30 AS arved koostati enne

esimest Viimsi Vallavalitsuse planeerimiskomisjoni koosolekut, millel arutati Milstrand AS

kolme avaldust detailplaneeringu algatamiseks. Seega olid kõik need arved seotud I DP ja II

DP algatamise taotluste esitamisega, mitte aga planeerimiskomisjoni juhistega taotluste

muutmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Kaebaja esitas ringkonnakohtule koos apellatsioonkaebuse ning 13.05.2021 ja 01.09.2021

menetlusdokumentidega uued tõendid (dtl 472–476, 514–559, 567–598). Vastustaja esitas koos

13.05.2021 vastusega ühe uue tõendi (dtl 503–507). Ringkonnakohus leiab, et tõendid on

asjakohased ning puudub alus nende tagastamiseks, mistõttu võtab ringkonnakohus need asja

materjalide juurde.

13. Kaebaja on vaidlustanud vastustaja otsused nr 61 ja nr 62, millega jäeti algatamata

detailplaneeringud kaebaja 15.05.2019 taotlustes sisalduva ettepaneku alusel. Lisaks

tühistamis- ja kohustamisnõudele on kaebaja esitanud ka alternatiivse kahju hüvitamise nõude.

Esmalt hindab ringkonnakohus primaarnõuete põhjendatust (I), seejärel kahju hüvitamise nõude

põhjendatust (II) ning viimaks lahendab apellatsioonkaebused ja jagab menetluskulud (III).

I

14. PlanS § 128 lg-s 2 loetletud juhtudel võib kohaliku omavalitsuse üksus jätta

detailplaneeringu algatamata. PlanS § 128 lg 2 p 1 kohaselt ei algatata detailplaneeringut muu

hulgas juhul, kui selle algatamine on ilmselgelt vastuolus üldplaneeringuga. PlanS § 128 lg 3

järgi ei kohaldata PlanS § 128 lg 2 p-i 1 üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul. PlanS

§ 142 lg 1 sätestab, et detailplaneeringu võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud

üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut. PlanS § 142 lg 2 esimese lause järgi

kohaldatakse üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut sisaldava detailplaneeringu

koostamisele üldplaneeringu koostamisele ettenähtud menetlust, arvestades seejuures

nimetatud paragrahvis sätestatud erisusi (§ 142 lg 2 teine lause ja lg-d 3–8).

15. Otsuses nr 61 on vastustaja leidnud, et I DP taotlus on ilmselgelt vastuolus

teemaplaneeringuga ning taotlusest ega huvitatud isiku hilisematest arvamustest ei nähtu

erandlikke asjaolusid ja ülekaalukat avalikku või niivõrd olulist erahuvi, mis kaaluks üle

üldplaneeringu kohase maakasutuse muutmise ning tingiks üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu algatamise vajaduse. Detailplaneeringu algatamata jätmise õigusliku alusena

on viidatud PlanS § 128 lg 2 p-le 1. Otsuse nr 62 põhjendustest nähtuvalt on vastustaja pidanud

taotluse kohasest planeeringulahendusest tulenevaid üldplaneeringus tehtavaid muudatusi (sh

elanikkonna ja liikluskoormuse kasv, raudtee likvideerimine) liiga ulatuslikeks, et otsustada

neid detailplaneeringu menetluses. Ühtlasi märkis vastustaja, et kuivõrd Haabneeme ÜP-d ei

ole veel vastu võetud, ei saa sellest taotluse lahendamisel juhinduda, küll aga tuleb kõnealuse

üldplaneeringu koostamise menetluses analüüsida huvitatud isiku ettepanekut senise ruumilise

lahenduse muutmise võimalikkuse kohta ning kaaluda sellega kaasnevaid mõjusid. Otsuses nr

3-20-2307

11(15)

62 on samuti viidatud vastuolule teemaplaneeringuga ning sarnaselt leitud, et ei esine erandlikke

asjaolusid ja ülekaalukaid huve, mis tingiksid üldplaneeringu põhilahenduse muutmise.

16. Vaidlustatud otsuste põhjendustest nähtub, et vastustaja ei ole jätnud kaebaja taotlusi

rahuldamata pelgalt vastuolu tõttu üldplaneeringuga, vaid on kaalunud ka võimalust algatada

üldplaneeringut muutev detailplaneering.

17. Kohtupraktikas on leitud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu

algatamise taotluse rahuldamist, kuid ta on õigustatud nõudma, et haldusorgan kaaluks

õiguslikke hüvesid õiglaselt (Riigikohtu 06.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02, p 10).

Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga

hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või

valla territooriumil valitsevat olukorda, peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine

jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele

oludele ja vajadustele. Näiteks on see võimalik üldplaneeringu kehtestamise järel tekkinud

ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi korral (Riigikohtu 19.04.2007 otsus asjas nr 3-3-1-12-07, p

11). Ka eraõiguslikust isikust maaomanik või arendaja peab maa kasutamist kavandades

arvestama kehtestatud üldplaneeringuga ning sellega, et üldplaneeringut mõjuva põhjuseta

muuta ei saa (Riigikohtu 15.01.2009 otsus asjas nr 3-3-1-87-08, p 22). Seega tuleb praeguses

asjas hinnata, kas vastustaja on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ning kaalunud erinevaid

huvisid.

18. Kaebaja leiab, et kuivõrd valla ÜP kehtestamisest on möödunud enam kui 20 aastat ja

teemaplaneeringu kehtestamisest enam kui 15 aastat, ei ole need planeeringud enam ajakohased.

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 5 lg 1 sätestab, et

kohaliku omavalitsuse üksus vaatab enne selle seaduse jõustumist kehtestatud üldplaneeringud

üle hiljemalt 2018. aasta 1. jaanuariks. PlanS § 92 lg 1 järgi vaatab kohaliku omavalitsuse

volikogu üldplaneeringu üle iga viie aasta tagant. Viimsi Vallavolikogu 11.03.2014 otsuses nr

19 „Viimsi valla üldplaneeringute ülevaatamine“ leiti, et nimetatud üldplaneeringud on

ajakohased ning otsustati need kehtima jätta. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja oleks

valla ÜP ja teemaplaneeringu pärast PlanS ja EhSRS jõustumist üle vaadanud. Üldplaneeringu

tavapärane kehtivusaeg on 10–15 aastat (Riigikohtu 26.05.2021 otsus asjas nr 3-17-2013, p 23).

Arvestades valla ÜP ja teemaplaneeringu kehtestamisest ja viimasest ülevaatamisest möödunud

aega, on nende ajakohasus vaieldav, kuid sellegipoolest on need kehtivad haldusaktid ja

nendega tuleb detailplaneeringute menetlemisel arvestada (HMS § 60 lg 2).

19. Valla arengukava perioodiks 2014–2020 (dtl 122–197) nägi perspektiivis ette Miiduranna

sadamaala ümberstruktureerimise ja keskkonnaohtlike tegevuste lõpetamise (lk 56).

Arengukavas perioodiks 2020–2024 (dtl 55–121) ei ole sellest eesmärgist loobutud (vt lk 14).

2006. aastal algatatud Haabneeme ÜP asendaks samal alal kehtinud varasema(d)

üldplaneeringu(d), kuid seda ei ole seni kehtestatud. Haabneeme ÜP-ga kavandatakse senised

tootmismaad (sh kaebajale kuuluvad Laeva tee 4 ja raudtee alused kinnistud) planeerida ümber

korterelamu-, äri- ja ühiskondlike hoonete maaks (Haabneeme ÜP eskiislahenduse seletuskiri,

lk 16–17). Ringkonnakohus möönab, et Haabneeme ÜP menetlus on kestnud juba ligikaudu

sama kaua kui on tavapärane üldplaneeringu kehtivusaeg, mida ei saa pidada mõistlikuks

menetlusajaks. Haabneeme ÜP eskiislahendus on avalikul väljapanekul kuni 31.10.2021

(Viimsi Vallavalitsuse 23.03.2021 kiri nr 10-10/1556, dtl 475) ning pole võimalik prognoosida

selle vastuvõtmise ja kehtestamise aega.

20. Kohtupraktika kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel

võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva

kõrgema astme planeeringu eesmärke, eeldusel, et selles on piisavalt selgelt väljendatud

3-20-2307

12(15)

olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista (Riigikohtu 08.08.2016 otsus

asjas nr 3-3-1-88-15, p 23). Eskiisi staadiumis planeeringudokumenti ei saa aga üldjuhul pidada

piisavalt täpseks, et selle põhjal kehtiva üldplaneeringu põhilahendust ulatuslikult muutvaid

detailplaneeringuid algatada ja kehtestada, ning hetkel pole kindlalt teada, millisel kujul

planeering vastu võetakse. Ka kaebaja ise on esitanud Haabneeme ÜP eskiisile vastuväite ja

ettepanekud (dtl 503–507). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eskiisi staadiumis Haabneeme

ÜP-st ega valla arengukavadest (viimaste puhul nende üldisuse tõttu) tuletada olulist avalikku

ega ülekaalukat erahuvi algatada kehtivaid üldplaneeringuid muutvad detailplaneeringud.

Kehtivad üldplaneeringud juba eelduslikult väljendavad avalikke huve (vt Riigikohtu

27.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-79-09, p 13) ning samuti on avalikes huvides, et nende

muutmisel arvestatakse kogu piirkonna olude ja arenguga, mida detailplaneeringu menetlus

ilmselt samaväärselt ei võimalda. Arvestades, et I DP ja II DP taotlus eeldavad üldplaneeringu

kohase põhilahenduse ulatuslikku muutmist, ei ole ringkonnakohus veendunud, et kõik

asjakohased mõjud saavad detailplaneeringu menetluses välja selgitatud ja vajadusel

leevendatud.

21. Mõlemad kaebaja esitatud detailplaneeringu algatamise taotlused puudutavad kaebaja

kinnistutel kulgevat raudteed, nähes ette selle likvideerimise. See, kui ulatuslikku lõiku

raudteest konkreetne taotlus puudutab, ei ole ringkonnakohtu hinnangul oluline, kuivõrd

mõlema taotluse lahendamisel tuli arvestada raudteeharu likvideerimisega. Vastustaja on

otsustes nr 61 ja nr 62 PlanS § 75 lg 1 p-le 1 viidates leidnud, et kuivõrd raudtee

likvideerimisega kaasneb üldplaneeringu kohase transpordivõrgustiku ulatuslik ja olemuslik

muutmine, tuleb see otsustada üldplaneeringu menetluses. Ka halduskohus leidis, et raudtee

asukoha valik hõlmab selle likvideerimist. Ringkonnakohus märgib, et raudtee asukoha valik

on oluline otsus valla ruumilise arengu põhimõtete ja tingimuste üle, mis kuulub üldplaneeringu

ülesannete hulka. Raudtee likvideerimine (üldplaneeringut muutva) detailplaneeringu alusel ei

ole siiski välistatud. Seejuures tuleb eristada avalikku (raudteeseaduse (RdtS) § 4) ja

mitteavalikku raudteed (raudtee, mis ei ole avaliku raudtee osa – RdtS § 2 p 8), kuivõrd viimasel

juhul ei pruugi raudtee likvideerimise mõju transpordivõrgustikule olla sedavõrd oluline, et

selle üle peaks tingimata otsustama üldplaneeringu koostamise käigus. Kaebaja väitel on tema

kinnistutel paiknev raudtee eraomandis ning sellel ei pakuta avalikku ühistransporditeenust.

Otsustes nr 61 ja nr 62 ei ole märgitud, kas asjaomane raudtee on avalikus kasutuses või mitte,

ega põhjendatud, milline avalik huvi tingib vajaduse raudtee säilitada. Selleks ei saa

ringkonnakohtu hinnangul olla pelgalt asjaolu, et raudteetaristu taastamine on ressursimahukas,

juhul kui raudtee ei ole avalik ning seda ei plaanita ka perspektiivis avalikuks kasutamiseks

määrata.

22. Samas tuleb arvestada, et detailplaneeringu algatamise taotlustega soovis kaebaja mitte

üksnes raudtee likvideerimist, vaid tootmis- ja transpordimaa muutmist äri- või elamumaaks

ning ehitusõiguse andmist äri- ja eluhoonete ehitamiseks. Raudtee likvideerimine ei ole sama

tähenduse ja kaaluga tegevus, mis transpordimaa sihtotstarbe muutmine. Isegi kui perspektiivis

on ette nähtud raudtee likvideerimine, ei tähenda see, et ala tähtsus transpordimaana ei säili.

Maa- ja planeerimiskomisjoni 08.01.2020 protokollist nähtub, et komisjoni arvates peaks AS

Milstrand tootmisalast kuni Pärnamäe ristmikuni kujunema tulevikus transpordimaa, mis on

oluline nii detailplaneeringu kui ka Haabneeme ÜP tähenduses; raudtee ja kogu liiklussüsteem

tuleb lahendada tervikuna, arvestades kogu piirkonda teenindavat liiklusskeemi (dtl 252–255, p

6). Transpordivõrgustiku ja muu infrastruktuuri terviklik lahendamine on PlanS § 75 lg 1 p 1

järgi üldplaneeringu ülesanne.

23. Kaebaja taotluste alusel detailplaneeringute kehtestamine tähendaks üldplaneeringu kohase

lahenduse ulatuslikku muutmist, mis avaldaks märkimisväärset mõju kogu valla territooriumile

(sh liiklustiheduse kasv, vajadus täiendava sotsiaalse taristu järele), ning selline muudatus

3-20-2307

13(15)

eeldaks olulise avaliku või ülekaaluka erahuvi esinemist. Vastustaja hinnangul taotlustest

selliseid huvisid ei nähtunud. Ka kohtumenetluses ei ole selgunud asjaolusid, mis annaks

põhjust seada see vastustaja hinnang kahtluse alla.

24. Kaebaja leiab, et detailplaneeringute algatamata jätmine riivab tema ettevõtlusvabadust,

kuivõrd tal ilmselt ei lubataks asjaomastel kinnistutel praegust äritegevust laiendada, sest see

oleks vastuolus valla kehtiva arengukavaga, kuid samas ei võimaldata tal ka äritegevust ümber

korraldada. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja pole väitnud, et tema praegune äritegevus

senises mahus oleks takistatud või sellele oleks seatud kehtiva üldplaneeringu või muu

õigusaktiga olulisi piiranguid. Seega saab kaebaja jätkata senist tegevust vähemalt kuni uue

üldplaneeringu kehtestamiseni. Detailplaneeringu algatamisest keeldumine võib riivata kaebaja

ettevõtlusvabadust, kuid selline riive tugineb praegusel juhul õiguslikule alusele. Ühestki

planeeringudokumendist ega muust õigusaktist ei tulene kaebajale õigustatud ootust laiendada

senist tootmistegevust ega korraldada äritegevus asjassepuutuvatel kinnistutel ümber I DP ja II

DP taotlustes kavandatud viisil ja mahus. Ringkonnakohtu hinnangul pole seega põhjust rääkida

kaebaja ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalsest riivest.

25. Detailplaneeringu algatamise otsuste tegemise viibimine ei ole viinud vastustajat

õigusvastaste otsuste tegemiseni. Ringkonnakohtule ei nähtu ka muid rikkumisi, mis võinuks

mõjutada asja otsustamist. Vastustaja andis kaebajale 28.09.2020 kirjaga (dtl 283–284) teada,

et kavandab jätta detailplaneeringud algatamata PlanS § 128 lg 2 p 1 alusel. Kaebaja

ärakuulamist ei ole põhjust pidada pelgalt formaalseks.

26. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et halduskohus on otsuste nr 61 ja nr 62 tühistamise

nõude ja kohustamisnõude õigesti rahuldamata jätnud.

II

27. Kuivõrd primaarnõuded ei kuulu rahuldamisele, tuleb lahendada alternatiivne kahju

hüvitamise nõue. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist kokku 29 635 euro ulatuses. Kahjuna käsitab

kaebaja arhitektuurse kavandi ning arhitektuurse ja funktsionaalse kontseptsiooni (ARS Projekt

OÜ arved 12.03.2018 nr 25-2018, 02.07.2018 nr 59-2018, 12.10.2017 nr 83-2017 ja 05.12.2018

nr 110-2018, kokku 14 470 eurot ilma käibemaksuta) ja detailplaneeringute koostamise (K-

Projekt AS 31.05.2019 arved nr 190158, nr 190159 ja nr 190160, kokku 10 350 eurot ilma

käibemaksuta) kulusid ning õigusteenuse tasusid (Advokaadibüroo Walless OÜ arved

31.10.2020 nr 2021301, 31.05.2020 nr 2021220 ja 30.06.2020 nr 2021232, kokku 4815 eurot

ilma käibemaksuta).

28. Arhitektuurse kavandi ning arhitektuurse ja funktsionaalse kontseptsiooni koostamise kulud

on kantud enne detailplaneeringute projektide koostamist ja algatamise taotluste esitamist ning

tuleb jätta kaebaja enda kanda. Ka detailplaneeringu algatamise taotluste esitamisega

(detailplaneeringute koostamisega) seotud kulud tuleb jätta kaebaja kanda. Kuivõrd

detailplaneeringu algatamise taotluse esitamisel ei ole isikul õigustatud ootust, et planeering

taotletud kujul algatatakse ja kehtestatakse, jäävad taotluse esitamisega seotud kulud huvitatud

isiku kanda sõltumata sellest, kas planeering algatatakse või mitte. Kaebaja esitatud

kirjavahetusest (dtl 514–517) ei nähtu, et vastustaja oleks eskiisiga tutvumisel kaebajale

kinnitanud, et kaebaja esitatud kavandil põhinev detailplaneering kuuluks algatamisele.

Õiguspärane ootus saab tugineda üksnes selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda

ei muudeta (Riigikohtu 27.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-79-09, p 15). Praegusel juhul ei ole

vastustaja ametnikud kaebajale selliseid lubadusi andnud. Isegi kui vastustaja võis juba

kavandite põhjal järeldada, et nende järgi koostatud detailplaneering oleks vastuolus kehtivate

üldplaneeringutega, ei olnud vastustajal enne detailplaneeringute algatamise taotluste esitamist

võimalik täielikult välistada planeeringute algatamist, arvestades, et ettepanekute täpsem sisu

3-20-2307

14(15)

polnud teada ning kaaluda tuli ka üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise

võimalikkust.

29. K-Projekt AS arve nr 190158 (dtl 207) puudutab selgituse kohaselt Randvere tee ja Raudtee

kinnistute detailplaneeringu koostamist, arve nr 190160 (dtl 209) kajastab Raudtee R2, Raudtee

R3 ja Raudtee R4 kinnistute detailplaneeringu koostamist ning arve nr 190159 (dtl 208)

puudutab Raudtee R1 kinnistu detailplaneeringut, mille algatamisest kaebaja loobus.

Ringkonnakohus märgib, et kaebaja pole tõendanud väidet, et ta loobus Raudtee 1 kinnistu

detailplaneeringu algatamise taotlusest vastustaja tagasiside tõttu, et sellest taotlusest

loobumine võib soodustada I DP ja II DP taotluste rahuldamist. Samas pole selle väite

tõendamine ka oluline, kuivõrd kõigi kolme detailplaneeringu algatamise kulud tuleb jätta

kaebaja kanda. Kaebaja ja K-Projekt AS vahel 26.04.2019 sõlmitud konsultatsioonilepingu nr

19-054 (dtl 582–587 ja 593–598 (originaal)) järgi pidi kaebaja tasuma osa lepingu maksumusest

pärast detailplaneeringu algatamisettepaneku koostamist ja kohalikule omavalitsusele esitamist

(lepingu punktid 7.2.1.1, 7.2.2.1 ja 7.2.3.1), kusjuures lepingu hinnas sisaldus detailplaneeringu

kaks lahendusvarianti: esialgne ning selle tagasilükkamisel või olulisel muutmisel ka teine

variant (lepingu p 10.1). Halduskohus on ebaõigesti lähtunud üksnes arvete kuupäevast: K-

Projekt AS arved on küll esitatud pärast detailplaneeringu algatamise taotluste esitamist, kuid

need kajastavad algatamisega seotud kulusid, s.o algatamisettepaneku koostamist ja selle

esitamist vallale. Arved on esitatud enne seda, kui taotlusi arutati Viimsi Vallavalitsuse

erinevate komisjonide koosolekutel, millest esimene toimus 12.06.2019. Isegi kui

planeeringulahenduse muutmine oli tingitud vastustajalt saadud tagasisidest (erinevate

komisjonide koosolekutel tehtud otsused), siis muudatuste tegemine kajastus lepingu kohaselt

juba 31.05.2019 arvete alusel tasutud summas. Seega ei suurendanud vastustaja tegevus (sh

PlanS § 128 lg-s 4 sätestatud tähtaja rikkumine) ega planeeringulahenduse muutmine kaebaja

kulusid. Järelikult puudub alus K-Projekt AS 31.05.2019 arvete alusel tasutud summade

väljamõistmiseks vastustajalt.

30. Advokaadibüroo Walless OÜ arvete (dtl 210–215) lisadelt nähtub, et need kajastavad

vaidemenetlusega seotud kulusid ning lisaks ka pärast vaideotsuse tegemist tekkinud kulusid.

Ehkki vaide esitamine oli tingitud asjaolust, et vastustaja viivitas detailplaneeringute algatamise

otsustamisega ning vaie ka rahuldati, ei ole vaidemenetlusega seotud kulud hüvitatavad.

Riigikohus on leidnud, et vaidemenetluse õigusabikulusid ei saa põhimõtteliselt hüvitada, sest

see oleks vastuolus vaidemenetluse olemusega. Vaidemenetluse üks eesmärke on anda isikule

võimalus kaitsta oma õigusi võimalikult lihtsas, kiires ja odavas menetluses. Ka

vaidemenetlusele

laieneb

haldusmenetluse

uurimispõhimõte

ja

haldusorgani

selgitamiskohustus. Seega saab igaüks ka õigusabi kasutamata esitada vaide sellest sõltumata,

kas tal on vastavaid eriteadmisi ja kogemusi (16.03.2005 otsus asjas nr 3-3-1-93-04, p 14). Ka

pärast vaideotsuse tegemist vahemikus 26.08.2020–30.10.2020 tehtud toimingutega (sh

vaideotsusega tutvumine, vallale seisukoha esitamine, kirjavahetus kliendiga, 20.10.2020

otsuste analüüs) seotud õigusabikulud ei ole käsitatavad vastustaja tegevusega kaebajale

tekitatud hüvitatava kahjuna. Sisuliselt on tegemist haldusmenetluses osalemise kuludega, sh

arvamuse koostamine otsuste eelnõudele, milleks kaebajal sarnaselt vaidemenetluses

osalemisega polnud tingimata vaja kasutada õigusteadmistega esindajat.

31. Seega tuleb alternatiivne kahju hüvitamise nõue jätta täies ulatuses rahuldamata.

III

32. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse ning jätab kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, millega

kaebus rahuldati, ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

3-20-2307

15(15)

33. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud halduskohtus olid 8940 eurot (käibemaksuta) ning ringkonnakohtus 10 416,45

eurot (sh riigilõiv 516,45 eurot ja õigusabikulud 9990 eurot (käibemaksuga)). Kuivõrd kaebaja

apellatsioonkaebus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad kaebaja esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja

menetluskuluks on apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 372,6 eurot. See summa

tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)