2-20-101427/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Gea Lepik

Otsuse kuupäev

24. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-101427

Tsiviilasi

BAUHOF GROUP AS-i hagi X vastu

käenduslepingust tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 25. jaanuari 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

7500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): BAUHOF GROUP AS (registrikood

10636638), lepinguline esindaja Ferenc Koso

Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Aleksei Ratnikov

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 6. septembril 2021 (menetluskonverents),

millel osalesid poolte esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 25. jaanuari 2021 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Määrata ringkonnakohtu menetluskulud rahaliselt kindlaks järgmiselt.

4.1. Rahuldada hageja BAUHOF GROUP AS-i taotlus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetlus-

kulude suuruseks apellatsioonimenetluses 300 eurot ja mõista see summa

kostjalt X-lt hageja BAUHOF GROUP AS-i kasuks välja. Kostjal tuleb

väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda hagejale alates otsuse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras.

4.2. Jätta rahuldamata vandeadvokaadi Aleksei Ratnikovi 6. septembri 2021

taotlus riigi õigusabi tasumäära suurendamiseks.

4.3. Rahuldada vandeadvokaadi Aleksei Ratnikovi 6. septembri 2021 taotlus

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu saamiseks osaliselt ja

määrata Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners OÜ-le riigieelarvest

makstavaks tasuks vandeadvokaadi Aleksei Ratnikovi poolt Xle osutatud riigi

õigusabi eest 567 eurot, millele lisandub 20% käibemaks 113,40 eurot – kokku

680,40 eurot.

2 (6)

4.4. Mõista kostjalt X-lt Eesti Vabariigi kasuks välja kostjale riigi õigusabi

osutanud esindaja tasu 680,40 eurot, mis tuleb tasuda kuue igakuise

osamaksega igaüks summas 113,40 eurot alates otsuse jõustumisele järgneva

kuu 15. kuupäevast iga kuu samal kuupäeval. Iga osamakse summalt tuleb

tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates eelnevas määratud igakordsele maksetähtpäevale järgnevast päevast.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. BAUHOF GROUP AS (hageja) esitas 15. jaanuaril 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X (kostja) ja Nemo Ehitus OÜ (põhivõlgnik) vastu põhivõla

5306,15 eurot ja viivise nõudes. Kostja esitas avaldusele vastuväite. Maksekäsuosakond tegi

8. juunil 2020 määrused, millest ühega andis asja kostja suhtes üle hagimenetlusse ja teisega

koostas põhivõlgnikule maksekäsu.

2. Hageja esitas 11. juunil 2020 Harju Maakohtule hagi kostja kui käendaja vastu 7500 euro

nõudes, sh 5306,15 eurot põhivõlg ja 2193,85 eurot viivis. Hageja märkis, et kuna põhivõlgniku

suhtes koostati maksekäsk, siis nõuab ta hagiga täitmist ainult kostjalt kui käendajalt.

3. Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja sõlmis 27. aprillil 2018 põhivõlgnikuga krediiditingimustega müügilepingu

nr 9268 (edaspidi: raamleping), mille ese oli hageja poolt põhivõlgnikule kauba müük

ja põhivõlgniku kohustus kauba eest tasuda;

-

põhivõlgnik ei täitnud raamlepingust ja igakordsetest müügilepingutest tulenevaid

kohustusi ning jättis hagejale kauba eest kokku maksmata 5306,15 eurot;

-

hageja ja kostja sõlmisid 27. aprillil 2018 käenduslepingu ja kostja kohustus solidaar-

selt põhivõlgnikuga vastutama raamlepingust tulenevate kohustuste täitmise eest;

-

käenduslepingu p 1.2 järgi on kostja vastutuse maksimumsumma 7500 eurot.

4. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

käendusleping on õigusvastane või tühine;

-

hageja peaks nõudma tasumist põhivõlgnikult, mitte aga kostjalt. Hagi on kergekäeline,

ennatlik ja pahatahtlik ning esitatud vastuolus heade kommetega ja avaliku korraga;

-

hageja lepingute tüüptingimused on vastuolus tarbija kaitseks kehtestatud sätetega;

-

kostja ei pea maksma viivist seaduses sätestatust kõrgemas määras. Kui viivisemäär

ületab enam kui kolmekordselt seadusjärgset määra, loetakse selline viivisekokkulepe

tarbijalepingutes tühiseks.

3 (6)

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus rahuldas hagi 25. jaanuari 2021 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja

määras need kindlaks rahaliselt.

5.1. Maakohus tuvastas, et

-

hageja (müüja) ja põhivõlgnik (ostja) sõlmisid 27. aprillil 2018 raamlepingu, mille p 1.1

kohaselt hageja müüb ja põhivõlgnik ostab lepingus ettenähtud tingimustel hageja

hinnakirjas nimetatud kaupu;

-

raamlepingu p 4.2 kohaselt pidi põhivõlgnik tasuma kauba eest arve-saatelehtede või

arvete alusel neil näidatud tähtpäevaks, kui osapooled ei lepi kirjalikult kokku teisiti;

-

raamlepingu p 4.5 kohaselt on hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult viivist maksete

tähtajaks tasumata jätmisel 0,15% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Alates

31. maksmisega viivitatud päevast arvestatakse summa ümber uue viivise määra järgi,

mis on 1% päevas; viivise tasumine ei vabasta põhivõlgnikku põhikohustusest;

-

raamlepingule kirjutas põhivõlgniku juhatuse liikmena alla kostja;

-

hageja (võlausaldaja) ja kostja (käendaja) sõlmisid 27. aprillil 2018 käenduslepingu,

mille p-ga 1.1 kohustus kostja vastutama hageja ees raamlepingust ja selle alusel

sõlmitud müügilepingutest tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest; kostja

kinnitas, et on raamlepinguga põhjalikult tutvunud ja teadlik käendatava kohustuse

sisust, tähtaegadest ja võimalikust ulatusest;

-

hageja viivisenõude suurus 9. juuni 2020 seisuga on 2310,70 eurot;

-

kostja ei ole hagejale tasunud käenduslepingu alusel esitatud põhinõuet ega viivist.

5.2. Kostja ei vaielnud vastu hageja põhinõude suurusele. Kostja lepinguline esindaja kinnitas

kohtuistungil, et põhivõlgnik on hagejalt kaubad kätte saanud.

5.3. Hagejal on käenduslepingu ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg 1,

§ 108 lg 1, aga eelkõige VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda kostjalt põhivõlgnikule

müüdud kaupade eest tasumata müügihinda 5306,15 eurot ja viivist 2193,85 eurot. Käendus-

lepingu p 1.2 järgi vastutab kostja (käendaja) hageja ees raamlepingust ja selle alusel sõlmitud

lepingutest tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, kuid

mitte suuremas ulatuses kui käenduslepingus kokku lepitud maksimumsumma 7500 eurot.

5.4. Kostja ei põhjendanud, miks on käendusleping õigusvastane või tühine. Sarnaselt

puuduvad põhjendused, miks oleks hagi pahatahtlik, vastuolus heade kommetega või avaliku

korraga. Kostja ei ole hagile sisuliselt vastu vaielnud. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et

raamleping või käendusleping oleks vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Kohus ei

tuvastanud, et kostja põhivõlgniku juhatuse liikmena oleks sõlminud käenduslepingu tulenevalt

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest vms asjaolust. Samuti ei nähtu kohtu

ette toodud asjaoludest, et käendusleping oleks sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel või poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas. Neil kaalutlustel ei anna VÕS § 6 ega tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§-d 84–89 alust jätta hagi rahuldamata.

5.5. Kohus ei menetlenud kostja 7. detsembri 2020 seisukohti viivise suuruse kohta, sest need

esitati pärast tähtaja möödumist ja hilinemiseks puudus mõjuv põhjus. Kohus märkis siiski, et

käenduslepingule ei kohaldu VÕS § 415 lg 1 esimene lause, mille kohaselt tarbijalt ei või

võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. Raamlepingust ja käenduslepingust tulenevalt ei sõlminud

kostja tarbijakrediidilepingut, seega ei ole kostja ka tarbija VÕS § 415 lg 1 tähenduses.

4 (6)

5.6. Hageja ei käitunud viivist nõudes hea usu põhimõtte vastaselt ega eesmärgiga kostjale

kahju tekitada. Kostja ei vaielnud vastu viivise arvestusele ja kohus nõustus hageja arvestusega.

Põhjendatud on välja mõista viivis vastavalt hageja ja põhivõlgniku vahel kokku lepitud

määrale 0,15% päevas ajavahemiku 3. septembri 2019 – 9. juuni 2020 eest ja hageja nõutud

summas 2193,85 eurot. Nii ei ületa kogusumma käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat.

5.7. Kohus määras TsMS § 138, § 144 ja § 173–177 alusel hageja menetluskulud kindlaks

taotletud summas 1135 eurot ilma käibemaksuta (sh riigilõiv 475 eurot ja lepingulise esindaja

kulu 660 eurot). Esindajakulu hüvitamisel lähtus maakohus tunnitasu määrast 120 eurot ja

hageja taotletud hüvitise suurusest. Hageja taotles viivise väljamõistmist menetluskuludelt

TsMS § 177 lg 4 alusel ja kohus rahuldas selle taotluse.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Koostoimes

kostja seisukohtadega maakohtus taotleb ta jätkuvalt hagi rahuldamata jätmist. Menetluskulud

palub kostja panna hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus kohtles teda väga erapoolikult ja

menetles asja pealiskaudselt, jättes selgitamiskohustuse täitmata.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

esiteks poleks vaidlust tohtinud lahendada ainult kostja kui käendaja suhtes, vaid

menetluses pidanuks osalema ka põhivõlgnik;

-

teiseks heidab kostja maakohtule ette üllatuslikku tuginemist kostja omaksvõtule

seoses väitega, et põhivõlgnik on hageja müüdud kauba kätte saanud;

-

kolmandaks leiab kostja, et käendusleping on näilik, sellega sooviti varjata müügi-

lepingut hageja ja kostja vahel;

-

neljandaks mõistis maakohus ekslikult välja viivise hageja ja põhivõlgniku vahelises

lepingus kokku lepitud määras, sest kostja kui tarbija suhtes saab kohaldada kõige

enam VÕS § 113 lg 1 teise lause määra; lisaks lähtus maakohus ekslikult sellest nagu

poleks kostja esitanud viivise vähendamise taotlust või muul viisil viivisele vastu

vaielnud.

7. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioon-

kaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. Lisaks teeb kohus

tänases otsuses riigi õigusabi tasu ja muud menetluskulude rahalise kindlaksmääramisega

seonduvad otsustused.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 5.1 refereeritud asjaoludest. Ühtlasi nõustub

ringkonnakohus maakohtu põhjendustega. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonna-

kohus järgmist.

10. Maksekäsuosakond ei rikkunud menetlusõigust 8. juuni 2020 määruste tegemisel ega ka

maakohus kostja vastu esitatud hagi läbivaatamisel. Hageja esitas algselt nõude põhivõlgniku

ja kostja kui käendaja vastu. Maakohus otsustas õigesti, et need isikud vastutatavad solidaarselt.

TsMS ega muu seadus ei sisalda normi, mis kohustaks lahendama tsiviilasja kõigi solidaar-

võlgnike (sh põhivõlgniku ja käendaja) suhtes ühiselt. Solidaarvõlgnikena ei ole käendaja ja

põhivõlgnik vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osaleks menetluses

iseseisvalt. Seega saavad kohtud teha nende suhtes erinevaid lahendeid (vt nt Riigikohtu

6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 22) ja ka menetleda asju eraldi.

5 (6)

11. Maakohus lähtus õigesti kostja omaksvõtust seoses väitega, et põhivõlgnik on hageja

müüdud kauba kätte saanud. Sellele tuginemine ei ole üllatuslik ega ekslik. Kostja esindaja

avaldas omaksvõtu 8. detsembri 2020 istungil järgmiselt: „kostja loomulikult ei eita seda, et see

teenus ja need kaubad hagejalt tõepoolest laekusid OÜ Nemo Ehitusele“. See on piisavalt selge

ja tingimusteta avaldus TsMS § 231 lg 2 teise lause tähenduses ning kohaselt protokollitud.

Järelikult said nii hageja kui ka maakohus mõistlikult eeldada, et põhivõla summa ulatuses

kaupade müümine ja üleandmine põhivõlgnikule pole vaidlusalune. Põhivõlgnikul oli

raamlepingu p 4.2 ja igakordse müügilepingu ning VÕS § 208 lg 1 järgi kohustus saadud kauba

eest tasuda. Hageja sai VÕS § 108 lg 1 alusel nõuda selle täitmist põhivõlgnikult, aga

käenduslepingu p 1.1 ning VÕS § 145 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel ka käendajalt.

12. Samuti on õige maakohtu otsustus, et käendusleping pole näilik. Maakohus kohaldas

õigesti TsÜS § 89 lg 1 ja põhjendas asjakohaselt, et puuduvad poolte väited ja tõendid selle

kohta, nagu oleks pooled kokku leppinud, et käenduslepingu sõlmimisel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi või nad tahtsid jätta mulje tehingu olemasolust või varjata

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Muude tühisuse aluste osas on maakohtu kontroll

samuti piisav. Maakohus hindas õigesti, et hageja ei ole käitunud halvas usus.

13. Viivise mõistis maakohus välja põhjendatult. Hageja lähtus viivise nõude esitamisel esiteks

viivise määrast tema ja põhivõlgniku vahelises lepingus (0,15% päevas) ja teiseks kostja kui

käendaja vastutuse rahalisest maksimumsummast (7500 eurot).

13.1. Hageja nõuab viivist määraga 0,15% päevas. Arvutuslikult vastab sellele aastamäär

54,75%. Viivise määra leppisid kokku hageja ja põhivõlgnik. Kostja ei ole väitnud, et märgitud

määraga oleks hagiavalduse lisas nr 5 arvutatud viivis ekslikult.

13.2. Kostja väidete põhjal on vaidlusalune, kas temalt kui käendajalt saab nõuda põhivõlgniku

viivise kohustuse täitmist VÕS § 113 lg 1 teise lause määra ületavas osas.

13.3. VÕS § 145 lg 2 teine lause sätestab mh, et käendaja vastutab viivise maksmise eest (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-767, p 25.4). Nii on

käenduskohustusega vähemalt üldjuhul hõlmatud viivis, mida põhivõlgnik peab maksma oma

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Vastava kokkuleppe kehtivust saab hinnata

hageja ja põhivõlgniku vahelises suhtes. Maakohtu otsus on kõnealuses osas sõnastatud mõneti

ebaselgelt, aga sisuliselt lähtus maakohus õigesti sellest, et need kaks äriühingut said kehtivalt

kokku leppida viivise määra 0,15% päevas. Kostja ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks

sellise kokkuleppe kehtetus.

13.4. Kaebuses väidab kostja, et maakohus lähtus alusetult viivise vähendamise taotluse puudu-

misest. Kostja selgituse kohaselt tuleks viivise vähendamise taotlusena käsitleda

7. detsembri 2020 menetlusdokumendis sisalduvaid väiteid. Ringkonnakohus nõustub kostjaga

selles, et viidatud menetlusdokumenti saanuks maakohus ajaliselt menetluses arvestada. Otsus

tehti alles 25. jaanuaril 2021, st kostja seisukohtade esitamise ja otsuse tegemise vahele jäi

piisav aeg. Samas ei nõustu ringkonnakohus kostja arusaamaga nagu sisalduks kostja

avaldustes viivise vähendamise taotlus. Kostja esitas seisukohad viivise määra põhjendatuse

vaidlustamiseks, aga ei palunud viivise vähendamist. Vastavat taotlust ei saa enam esitada

apellatsioonimenetluses (Riigikohtu 4. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17).

14. Maakohus rikkus TsMS § 176 lg-d 1, 2 ja 8, kui ei määranud pooltele tähtaegu menetlus-

kulu nimekirja esitamiseks ega sellele vastamiseks, aga see ei toonud kaasa ebaõiget

kohtulahendit. Kohtute infosüsteemi andmetel sai kostja hageja kulunimekirja kätte

13. jaanuaril 2021, st piisavalt varakult, et esitada vastuväiteid enne otsuse tegemist (vrd TsMS

§ 176 lg 8 teine lause). Muid menetlusõiguse norme maakohus oluliselt ei rikkunud, sh ei saa

käesoleval juhul maakohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist ega poolte ebavõrdset

kohtlemist. Vaidluse ulatus nii asjaolude kui õigusnormide osas nähtus piisava selgusega

hagiavaldusest ja kostjale oli tagatud võimalus esitada seisukohti nii kirjalikult kui ka suuliselt.

6 (6)

15. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse.

16. Lõpuks teeb ringkonnakohus menetluskulude, sh kostja esindaja riigi õigusabi tasu rahalise

kindlaksmääramise otsustused. Tulenevalt kulude jaotusest tuleb hagejale hüvitatav kulu TsMS

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel ning lisaks

otsustada riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 alusel kostja esindaja riigi õigusabi tasu ja § 25

lg 1 alusel selle hüvitamine riigile.

16.1. Hageja taotles 300 euro hüvitamist, mis on tasu 2 t 30 min õigusteenuse eest (kaebusega

tutvumine ja vastuse koostamine 1 t 30 min ning istungi ettevalmistamine ja istungil osalemine

1 t). Hageja palub need toimingud hüvitada tasumääraga 120 eurot/t (käibemaksu ei lisandu).

Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Maakohus lähtus kulude hüvitamisel samast

tasumäärast ja seda kostja kaebuses ei vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja

taotlus põhjendatud ja kostjal tuleb hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 300 eurot

(= 2 t 30 min × 120). Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

16.2. Kostja esindaja taotleb riigi õigusabi tasuna 714 euro hüvitamist (sh 119 eurot käibe-

maks). Kuivõrd taotlus istungieelsete kulude osas ületab justiitsministri 26. juuli 2016 määruse

nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (edaspidi „kord“)

§ 10 lg-s 3 sätestatud 540 eurost piirmäära, palus esindaja seda suurendada 10,5% võrra.

Piirmäära suurendamise taotlus pole põhjendatud, sest riigi õigusabi osutamine polnud eriliselt

töömahukas (korra § 2 lg 1). Esindaja taotluses märgitud toimingud on muus osas asjakohased

ja vajalikud, st istungieelsete toimingute eest on tasu vastavalt piirmäärale 540 eurot. Istungil

esindamise aja eest kuulub korra § 10 lg 4 järgi hüvitamisele 27 eurot. Kokku on hüvitatav tasu

567 eurot, millele lisandub käibemaks 113,40 eurot – kokku 680,40 eurot.

16.3. Ringkonnakohus rahuldas 7. mai 2021 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse nii, et

kostjal tuleb riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud hüvitada osamaksetena kuue kuu jooksul

pärast riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist.

Seega peab kostja TsMS § 190 lg 3 alusel riigituludesse tasuma kuue osamaksega eelmises

alapunktis põhjendatuks hinnatud tasu summa. Igakuise osamakse suurus on 113,40 eurot

(= 680,40 : 6). Kohus määrab tasumise tähtpäevaks iga kuu 15. kuupäeva ja tasumised algavad

otsuse jõustumisele järgnevast kuust.

16.4. Kohus hoiatab kostjat, et kui ta otsust eelmises alapunktis kirjeldatud osamaksete osas ei

täida, siis võib pädev riigiasutus saata selle sundtäitmisele (TsMS § 179 lg 6, RÕS § 26 lg 3).

Osamaksetega viivitamise korral tuleb tasuda viivist (TsMS § 179 lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)