2-18-18572/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.09.2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-18572

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.03.2021 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Y apellatsioonkaebus, hind 2 250 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Krista Paal

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12.03.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse

kulud

jätta

kostja

kanda.

Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja/laps) esitas 09.12.2018 Harju Maakohtule hagi Y (kostja/isa) vastu elatise nõudes.

Hageja palus mõista kostjalt välja igakuine elatis alates 02.04.2018 kuni hageja täisealiseks

saamiseni seaduses sätestatud miinimummääras. Tagasiulatuv elatis perioodi 02.04.2018-

08.12.2018 eest oli 2 058,34 eurot.

2. Hageja vanemad lahutasid abielu 2016 ja kolisid lahku 2017 juunis. Vanemate lahkuminekust

alates elas hageja kuni aprillini 2018 kordamööda ema juures (Pirita linnaosa, Tallinn) ja isa

kodus (Laagri alevik, Saue vald). Hageja käis kahes lasteaias - W lasteaias ja Q lasteaias. Üks

asus ema kodu lähedal ja teine isa kodu lähedal. Alates 02.04.2018 elas hageja alaliselt ema

kodus tema täielikul ülalpidamisel. Leping Q lasteaiaga lõpetati 2018. aastal. Pärast kohtuasjas

nr 2-17-19107 (ema avaldus lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja

suhtlemise korra kindlaksmääramiseks) tehtud 05.04.2018 kohtumäärust esialgse õiguskaitse

kohta polnud kostja hagejaga suhelnud ega tema elust kuidagi osa võtnud. Kostja ei tasunud

hagejale elatist ega taganud talle ülalpidamist muul viisil. Kostja oleks saanud lapse elus

takistusteta osaleda.

Hageja läks 01.09.2019 esimesse klassi R. Seoses koolitee alustamisega tegi ema ainuisikuliselt

suuremas mahus väljaminekuid. Hageja ülalpidamiseks tehtavad igakuised kulutused olid

kokku 590 eurot: eluasemekulud koos elektri, laenu tagasimakse ja kommunaalkuludega 150

eurot, kulud toidule 120 eurot, riietele 80 eurot, internetile 10 eurot, transpordile 60 eurot,

kunstitundidele 55 eurot, kooli ühisraha 5 eurot, vaba aja veetmiseks 30 eurot, koolikohustuste

täitmiseks 30 eurot, ravimid ja hügieenitarbed 30 eurot ja taskuraha 20 eurot.

Hageja ema oli emapuhkusel ja tema ülalpidamisel oli kaks alaealist last – hageja ja hageja

vend. Viimasele tagab ülalpidamist ka lapse isa. Hageja emale kuulus pangalaenuga ostetud

eramu aadressil LLL, Tallinn ning garaažiboks aadressil PPP. Kostjale kuulus korteriomand

aadressil KKK ja sõiduk Subaru Forester.

Kostja vastuväited hagile

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et kohtuasja nr 2-17-19017 menetluse raames tehti

olulisi hooletus- ja faktivigu, menetlus viidi läbi puudulikult ja pealiskaudselt ning erapoolikult.

Isa oli valmis esimesel võimalusel taastama lävimise lapsega ja osalema ka tema igapäevases

ülalpidamises nii nagu seadus seda ette näeb, kui kohus tühistab kohtuasjas nr 2-17-19017

tehtud lahendi. Kohus määras põhjendamatult ema kasuks otsustusõigused (viibimiskoht,

haridus, tervis). Isa katkestas teadlikult alates 05.04.2018 igasuguse lävimise oma pojaga, sh

tema ülalpidamise (kohtuasjas nr 2-17-19107 tehtud esialgse õiguskaitse määrus).

Kohus kohtles vanemaid ebavõrdselt ja sooliselt diskrimineeris kostjat. Kostja ei pidanud

õigusemõistmist praeguses asjas õiglaseks, kuna alused antud menetluseks võisid osutuda

kompromiteerivaks ja seega õigustühiseks. Kostja avaldas menetluse ajal, et ta ei pidanud

vajalikuks endistviisi arutada menetluses olevaid nn olulisi asjaolusid (näiteks, kuipalju kellelgi

oli ülalpeetavaid, missugused olid kellegi kohustused, sissetulekud vms), kuna menetluse

algatamise alused olid väärad. Lapsel ja isal oli ema vastu nõue suurusjärgus 30 000 eurot.

Sama raha eest, mida lapse ema kulutas igakuiselt eralasteaia kohatasu ja ujumistrenni peale

(217+45 eurot), oleks jätkunud lapse senises munitsipaallasteaias mitmeks kuuks (100 eurot +

tasuta ujumine) ning täiendavalt oleks jätkunud sellest rahast lapse osalemiseks loovusringis ja

spordiringis, mille vastu oli lapsel kõrgendatud huvi. Kostja poole pole kunagi pöördutud

ülalpidamist puudutavates teemades. Kui emale oli majanduslikult koormavaks lapse

kasvatamine ja ülalpidamine, oli kostja valmis esimesel võimalusel võtma üle emalt kogu lapse

edasist kasvatust puudutava temaatika, kuni lõpetades tema eneseteostusega.

Menetluse edasine käik

4. Kohus rahuldas hagi 19.11.2019 osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise

elatise 200 eurot kuus. Kostja esitas 23.12.2019 otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille

Tallinna Ringkonnakohus 09.03.2020 rahuldas osaliselt. Ringkonnakohus tühistas maakohtu

otsuse ja saatis tsiviilasja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Maakohtu otsus

5. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks igakuise elatise alates 09.12.2018

kuni hageja täisealiseks saamiseni 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse

(PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud alammäär ning tagasiulatuva elatise perioodi 02.04.2018-

08.12.2018 eest kokku 2 058,34 eurot. Kohus määras kindlaks otsuse täitmise korra selliselt, et

jooksva kuu elatis tuli tasuda hageja seadusliku esindaja pangakontole. Kohus jättis kõik

menetluskulud kostja kanda, kuid rahaliselt neid kindlaks ei määranud, kuna hageja ei nõudnud

menetluskulude väljamõistmist kostjalt.

Kohus lähtus hagi lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97, § 99, § 100 lg-test 1 ja 4,

§ 101 lg-st 1 ja § 108, võlaõigusseaduse § 3 p-st 6 ja § 80 lg-st 1 ning TsMS § 231 lg-st 4.

Hageja palus kostjalt välja mõista igakuise elatise alates hagiavalduse esitamisest 09.12.2018

seaduses sätestatud miinimumelatise määras. Hageja igakuised vajadused olid menetluse ajal

suurenenud seoses asjaoluga, et hagiavalduse esitamise ajal käis hageja lasteaias, hiljem koolis.

Hageja igakuised kulud olid kokku 590 eurot. PKS § 101 lg 1 miinimumelatise määras elatise

nõudmisel ei olnud vajalik hagejale tehtavaid kulutusi tõendada.

Igakuise elatise väljamõistmiseks pidi kohus tuvastama, et kostja oli hageja isa, hageja oli

alaealine, kostja ei andnud hagejale elatist või andis seda ebapiisavas määras (kohustuse

rikkumine) ning hageja ei suuda ennast ise üleval pidada. Kohtu hinnangul olid eelnimetatud

eeldused täidetud ja hagi kuulus rahuldamisele.

Hageja nõudis tagasiulatuvat elatist perioodil 02.04.2018-08.12.2018. Elatist sai tagasiulatuvalt

nõuda ühe aasta eest enne elatisehagi esitamist. Tagasiulatuva elatise nõudmise eelduseks ei

olnud asjaolu, et sellele eelneva aasta jooksul oleks elatist kohtuväliselt nõutud. Oluline on, et

elatise maksmise kohustust rikuti. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtunud, et hageja oleks

tagasiulatuva elatise nõude perioodil nõudnud kostjalt ülalpidamise andmist. Kostja kinnitas

menetluses korduvalt, et ta teadlikult ei täitnud hageja suhtes ülalpidamiskohustust alates

05.04.2018. Kostja tõi välja, et tal ei oleks majanduslikult keeruline hageja ülalpidamine juhul,

kui hageja elaks kostjaga. Kohtu hinnangul polnud, arvestades kostja menetluses väljatoodud

seisukohti, tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjale ebamõistlikult koormav. Hageja

nõudis elatist tagasiulatuva nõude perioodil miinimummääras ning kostja ei toonud menetluses

välja, et tal ei oleks olnud võimalik hageja suhtes ülalpidamiskohustust täita majanduslikel

põhjustel. Seega oli kostjal majanduslikult võimalik ülalpidamiskohustust hageja suhtes täita.

Kostja rikkus hageja ülalpidamiskohustust tagasiulatuva elatise nõude perioodil ning käesoleval

juhul ei esinenud asjaolusid, mis välistaksid tagasiulatuva elatise väljamõistmise.

Kostja ei nõustunud hagejale tehtud kulutustega, mis seondusid koolieelse lasteasutuse

vahetusega, viidates asjaolule, et varasemas, munitsipaallasteaias olid hageja kulud väiksemad

(100 eurot kuus, milles sisaldus tasuta ujumine). Ema pani hageja kostja nõusolekuta

eralasteaeda, mille kulud olid suuremad (igakuine kuutasu 217 eurot + 45 eurot ujumistreeningu

maksumus).

Kostja vaidlustas hageja kulusid seoses haridusega (lasteaed, huviringid) perioodil 2018

detsember kuni 2019 august. Kohtu hinnangul olid hageja kulud koolieelsele haridusele ja

huviringile (ujumine) põhjendatud ja vajalikud lähtuvalt asjaolust, et hageja emal oli

ainuhooldusõigus nii hageja viibimiskoha, kui ka hariduse osas. Hageja igakordne viibimiskoht

igakuise nõude perioodil oli ema juures. Ema elas Q lasteaiast kaugusel, mis igapäevasel

transportimisel lasteaeda ja koju oleks tähendanud olulist täiendavat rahalist ja ajalist kulu, mis

koos kostja poolt välja toodud alternatiivse kuluga (lasteaed 100 + huviringid), ei oleks

tingimata toonud olulist rahalist säästu. Küll aga oleks kostja lahenduse puhul olnud suurem

igapäevane ajaline kulu hageja transportimisele.

Kostja sidus ülalpidamiskohustuse hooldusõiguse küsimusega. Ülalpidamiskohustust polnud

võimalik panna sõltuvusse hooldusõigusest.

Kostja apellatsioonkaebus

6. Kostja palus tühistada maakohtu otsus, jätta hagi rahuldamata, muuta hagi sisu elatise

nõudest hooldusõiguse vaidluseks, saata asi hooldusõiguse vaidluses tagasi maakohtusse

eelmenetluse läbiviimiseks ja maakohtul leppida vanemate vaheline hooldusõigus lapse suhtes,

sh ülalpidamine ja suhtlemise kord.

Hageja ema soovis teha kostjast juba alates 2017 sügisest pühapäeva isa, st kostjal oli võimalik

osaleda hageja elus, kuid seda ainult ema poolt ette nähtud tingimustel ja korras. Kaebuse

esitamise ajaks puudus kostjal igasugune võimalus lävida hagejaga. Kostjal oli perioode, kus ta

polnud pikema aja jooksul hagejaga ühendust saanud. Lastekaitsespetsialistid selle olukorra

lahendamiseks ei võtnud midagi ette ja kostja sai alles hiljem põhjustest teada. Samas kui ema

ei saanud lapsega 24 tunni jooksul ühendust, siis võtsid lastekaitsetöötajad koheselt kostja ette

olukorra lahendamiseks. Alates 05.04.2018, kui kohus tegi esialgse õiguskaitse määruse

kohtuasjas nr 2-19-19107 ja andis otsustusõiguse teatud küsimustes emale, selgitas isa

korduvalt, miks ta ei täitnud ülalpidamiskohustust.

Maakohus polnud objektiivselt menetlenud nii ema kui ka isa sissetulekuid, toetusi,

ülalpeetavaid, kohustusi kolmandate isikute ees vms, millest kõigest sõltus kummagi leibkonna

ühe liikme peale tehtavate kulutuste summa. Maakohus kujundas seisukoha kostja

finantsvõimekuse osas kostja üldistavate andmete põhjal. Kohus oleks saanud teha

menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või koguda neid omal algatuse.

Kostja kasvatas tütart ja see võis mõjutada hageja igakuist elatist.

Lapse huvid ja õigused said oluliselt kahjustada, kui kohus otsustas, et hagejale oli väsitav

jätkata käimist oma senises munitsipaallasteaias. Munitsipaallasteaias käimise jätkamine oli

majanduslikult õigustatud ning see kahjustas kõige vähem hageja vaimset tervist. Seisukoht, et

hageja transportimine munitsipaallasteaia asemel hoopis eralasteaeda tõi kaasa rahalist säästu,

oli väär. Ainuüksi lasteaia kohatasu ja ujumistrenni arvelt tekitas ema vähemalt 154 euro

suuruse igakuise lisakulu. Eralasteaias käies piirnes hageja huviharidus ainult ujumistrenniga.

Samas, munitsipaallasteaias käies käis hageja lisaks ujumistrennile ka loovusringis,

sporditrennis ning osaliselt ka muusikaringis.

Kohus leidis, et laps omas õigust saada ka tagasiulatuvalt elatist. Kohtu seisukoht oli vaid

osaliselt juriidiliselt motiveeritud ja subjektiivne. Kohus ei põhjendanud, miks algas

tagasiulatuv periood 02.04.2018, mitte 05.04.2018, st kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse

määruse ja kostja katkestas hagejaga suhtlemise. Hageja esindajad polnud kordagi kostjaga

ühendust võtnud elatise saamiseks. Kohus lähtus valesti hageja esindaja väitest, et kostjaga

kontakteerumine oli võimatu. Selliseid väited olid tõendamata. Otsuses oli motiveerimata

seisukoht, et tagasiulatuva elatise maksmine polnud kostjale ülemäära koormav. Kostja sellel

perioodil tööl ei käinud. Kostja ei kavatsenud maksta sentigi selle eest, tõendamaks ära, et ta

oli tahtnud olla normaalne ja hea isa oma lapsele. Kostja oli kõikidele kohtupäringutele

vastanud ja iga kord teavitanud, miks ta ei saanud kohtuistungil osaleda. Kohus jättis ise

kaebajalt vajalikud asjaolud välja selgitamata. Kohus pani pooled ebavõrdsesse olukorda.

Kaebaja märkis, et ta koges menetluses ebavõrdset kohtlemist ja soolist diskrimineerimist.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse

norme ning hindas nõuetekohaselt tõendeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega

ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kostja taotles muuta hagi sisu elatise nõudest hooldusõiguse vaidluseks, saata asi

hooldusõiguse vaidluses tagasi maakohtusse eelmenetluse läbiviimiseks ja maakohtul leppida

vanemate vaheline hooldusõigus lapse suhtes, sh ülalpidamine ja suhtlemise kord.

Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste

ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Hageja pöördus kohtusse elatise saamiseks. Sellist

nõuet lahendas ka maakohus. Hagi muutmist saab otsustada vaid hageja TsMS § 376 ettenähtud

korras. Ringkonnakohtu pädevuses on vaadata läbi kaebus esimese astme kohtulahendi peale

ja ringkonnakohtu ülesanne on kontrollida, kas maakohus tegi õige otsuse (TsMS § 12, § 631

lg 1 ja § 657). Ringkonnakohtul puudub pädevus vaadata läbi apellatsioonkaebuses kostja poolt

esitatud uusi nõudeid. Seetõttu jäävad kaebuses esitatud hooldusnõuded tähelepanuta.

10. Hageja esitas hagi 09.12.2018 ja nõudis miinimummääras elatist 250 eurot.

Miinimumelatise määr 2018. aastal oli 250 eurot, 2019. aastal 270 eurot, 2020. aastal 292 eurot

ja 2021. aastal 292 eurot. Maakohus mõistis 12.03.2021 otsusega elatise 250 eurot kuus, kuid

mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäär. Kostja palus tühistada maakohtu otsus

ja teha uus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kostja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust jätta elatise hagi rahuldamata ega muuta väljamõistetud

elatise suurust.

Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks

piisavate materiaalsete vahendite tagamine Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud

minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise

uurimuse tulemusega. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama

õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (Riigikohtu 17.05.2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 19, 21 ja 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles

ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada

(vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13 ja 08.01.2014 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kostja avaldas, et ta oli teadlik, et miinimummääras elatist

polnud vaja tõendada (I kd lk 134).

Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla

miinimummäära. Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu

07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p-d 12 ja 14). Kohus saab iga üksikjuhtumi

asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema

elatise väljamõistmiseks või mitte. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele

väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja

juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (Riigikohtu 22.03.2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

Kostja oli korduvalt kinnitanud, et ta on võimeline ülalpidamist lapsele pakkuma ka ema eest

ja asemel (I kd lk 27, 61). Maakohus selgitas kostjale, et tema peab esile tooma ja tõendama

mõjuvat põhjust ja selle aluseks olevaid asjaolusid elatise vähendamiseks (I kd lk 123-125).

Kohus lähtub eeldusest, et vanemate kohustused ja võimalused on võrdsed ning vastupidisest

pidi tõendama kostja. Kostja ei taotlenud elatise suuruse vähendamist, sh ei tuginenud ta

ajaolule, et elatis kuulus vähendamisele, kuna ta kasvatab tütart (ka ema tõi esile, et tema

ülalpidamisel oli kaks last). Kui kostja seda ei taotlenud, siis ei saanud ka kohus

omaalgatuslikult sellisele asjaolule tugineda ega lahendada taotlusi, mida pooled ei esitanud.

Seega puuduvad maakohtupoolsed rikkumised. Ringkonnakohtus ei saa uusi asjaolusid esitada,

kuna kostja ei põhjendanud, miks ta neile ei saanud tugineda esimeses kohtuastmes (TsMS §

652 lg 3 ja lg 4).

Kostja selgitas, et ta on nõus elatist tasuma juhul kui tühistatakse kohtulahend (kohtuasi nr 2-

17-19107), millega ema sai hageja otsustusõigused ja hooldusõigused (I kd lk 26 pöördel, 60

pöördel, 136). Sellised kostja vastuväited ei anna alust elatise väljamõistmata jätmiseks ega

elatise vähendamiseks. Seda selgitas kostjale ka esimese astme kohus (I kd lk 124).

Lapsevanemal on ülalpidamiskohustus oma alaealise lapse osas sõltumata vanemate

hooldusõiguse või otsustusõiguse piirangutest.

11. Asjaolu, et kostja polnud nõus lasteaia vahetusega ja, et Viimsis olev lasteaed oli kulukam,

ei ole selline asjaolu, mis annaks praegusel juhul aluse elatise välja mõistmata jätmiseks või

elatise vähendamiseks.

Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja elatist ei tasu ning kostja ei suhtle hagejaga alates aprillist

2018. Kohus lõpetas 29.11.2018 määrusega kohtuasjas 2-17-19107 osaliselt ema ja isa ühise

hooldusõigus hageja suhtes ja andis emale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha, hariduse ja

tervise küsimuste üle otsustamisel (lahend jõustus 05.01.2019). Vanemate abielu lahutati 2016.

Hageja elas perioodil juunist 2017 kuni detsembrini 2017 üle nädala võrdselt vanemate juures

(ema elukoht on Pirita linnaosas ja isal Laagri alevikus) ja käis kahes lasteaias (W lasteaias ja

Q lasteaias). Leping Q lasteaiaga lõpetati 2018. Hageja läks 01.09.2019 esimesse klassi R.

Eeltoodust nähtus, et lapse elukorraldus (lasteaed, trennid jne) muutus seoses asjaoluga, et laps

jäi elama vaid ema juurde. Sellises olukorras oli mõistlik, et laps jääb ühte lasteaeda. Kuna ema

sai ainuhooldusõiguse viibimiskoha ja hariduse küsimustes, siis oli ema valida kumba lasteaeda

laps jääb. Lasteaiavaliku otsustamine oli hooldusõiguse küsimus. Kostja ei tõendanud lapse

tervise ja huvide kahjustumist seoses lasteaiavalikuga. Vanemate ülalpidamiskohustuse

kogusumma lasteaiavahetusest ei suurenenud. Lasteaiavahetus ja elukorralduse muutus ei

mõjutanud hageja nõude suurust kostja vastu. Seega ei anna kostja sellised väited alust

maakohtu otsuse tühistamiseks.

12. Kohus võib hageja nõudel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe

aasta eest enne hagi esitamist ka siis, kui kohustatud vanem ei ole oma ülalpidamiskohustust

täitnud piisavalt või on täitnud seda ebaregulaarselt. Ka tagasiulatuvalt saab elatist välja mõistes

lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-

16, p 20). Samas lahendis kinnitas Riigikohus, et ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta

õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu.

Hageja nõudis elatist perioodil 02.04.2018-08.12.2018, kuna kostja ei andnud hagejale

ülalpidamist. Tagasiulatuva elatise väljamõistmise üheks eelduseks on ülalpidamiskohustuse

täitmata jätmine. Asjaolu, et kostja otsustas lõpetada hagejaga igasuguse suhtluse alates esialgse

õiguskaitse 05.04.2018 määruse tegemisest kohtuasjas nr 2-17-19107, ei ole veel aluseks elatise

väljamõistmise alguskuupäeva muutmiseks. Elatise maksmine ei sõltunud praegusel juhul

sellest kohtumäärusest. Kostja ei pea andma hagejale tagasiulatuvat ülalpidamist 02.04.2018 ja

03.04.2018 eest vaid juhul, kui ta täitis oma ülalpidamiskohustusi nende päevade eest

nõuetekohaselt. Seda kostja ei väitnud ega tõendanud.

Kostja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et tal polnud võimalik hageja suhtes

ülalpidamiskohustust täita majanduslikel põhjustel. Kuigi kohtu roll on perekonnaasjades

tõendite kogumisel suurem kui tavalises hagimenetluses, siis ei võta see pooltelt ära kohustust

tuua esile asjaolusid ja väiteid, millele ta vaidluses tugineb. Seega puuduvad maakohtupoolsed

rikkumised tagasiulatuva elatise suuruse määramisel. Ringkonnakohtus ei saa uusi asjaolusid

esitada, kuna kostja ei põhjendanud, miks ta neile ei saanud tugineda esimeses kohtuastmes.

13. Arvestades eeltoodud leiab ringkonnakohus, et kaebuses toodud väited ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja väited, et kohus kohtles pooli ebavõrdselt või

diskrimineeris kostjat, on otsitud ja tõendamata. Maakohus viis menetluse läbi nõuetekohaselt,

selgitas pooltele tõendamiskoormist ja kostjal oli võimalik esitada oma vastuväiteid, taotlusi ja

tõendeid. Ka apellatsioonimenetluses lisatud tõendid ei vii kaebajat soovitud tulemuseni ega

anna kostja kaebusele tõenduslikku lisaväärtust, kuivõrd enamus neist on seotud

suhtluskorraga.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu

menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

15. Maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, kuna hageja teatas, et ta ei

taotle menetluskulude väljamõistmist kostjalt. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse

menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Kuna hageja ei esitanud menetluskulude nimekirja,

siis määrab kohus toimiku materjalide alusel kindlaks, et hagejal hüvitatavad menetluskulud

puuduvad (TsMS § 174 lg 1). Kostja ei pea hagejale menetluskulusid hüvitama.

(allkirjastatud digitaalselt)