2-21-3522/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

20. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-3522

Tsiviilasi

X hagi Y vastu valduse vabastamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. augusti 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Hendrik Mühls

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17. augusti 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3522

muutmata.

2. Jätta Y määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Y kanda.

4. Määrata kindlaks X-le hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Y-

lt X kasuks välja määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud 579,19 eurot.

5. Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

tuleb

tasuda

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus menetles X (hageja) hagi Y (kostja) vastu aadressil XXX, Tallinn asuvas

hoones paiknevate ruumide (elamu) valduse vabastamise nõudes.

2. Kostja esitas 12. aprillil 2021 vastuse hagile ja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks.

2 (6)

3. Hageja esitas 22. juulil 2021 hagist loobumise avalduse ja palus jätta menetluskulud kostja

kanda. Hageja selgitas, et kostja kolis elamust välja ja vabastas selle valduse 27. juunil 2021.

4. Kostja nõustus hagist loobumise avaldusega ja palus jätta menetluskulud hageja kanda või

alternatiivselt poolte endi kanda. Kostja väidete kohaselt oli hagi õiguslikult perspektiivitu ja

sisuliselt ainetu ning kostja ei andnud mõistlikku põhjust hagi esitamiseks. Samuti, kuna pooled

olid hagi esitamise hetkel abielus, siis oli tegemist hagilise perekonnaasjaga.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus lõpetas 17. augusti 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) menetluse

hagist loobumise tõttu, jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 2872,08 eurot ja rahuldas hageja taotluse poole riigilõivu

tagastamiseks.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 5 alusel, kuivõrd kostja rahuldas hageja

nõude pärast hagi esitamist. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga hagi läbi vaatamata jätmise

osas. Asjas ei esine absoluutseid menetlusse võtmisest keeldumise aluseid ning kohtule ei ole

siduv kostja hinnang hagi perspektiivituse osas ega hageja õiguskäsitlus. Ainuüksi

pooltevaheline abielu ei muuda valduse vabastamise nõuet hagiliseks perekonnaasjaks.

Asjaolude, kas poolte vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping ning kas tegemist oli

perekonna eluasemega, tuvastamine toimunuks menetluse käigus. Pelgalt asjaolu, et pooled olid

abielus, ei anna alust käsitada hageja lahusvara perekonna ühise eluasemena. Hageja lepingulise

esindaja ajavahemikus 8. kuni 18. märtsini 2021 teostatud toimingud ei olnud põhjendatud,

kuid ülejäänud toimingud olid põhjendatud ja vajalikud ning nende kulu kuulub kostjalt

väljamõistmisele.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles

maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise ning teha uue määruse, millega jätta menetluskulud hageja kanda või

alternatiivselt poolte endi kanda.

Määruskaebuse väidete kohaselt oli hagi perspektiivitu. Hagi menetlusse võtmine ei välista

selle läbi vaatamata jätmist. Juhul, kui kohus ei nõustunud kostja seisukohtadega, et hagi tuleb

jätta läbi vaatamata, oleks kohus pidanud seda põhjendama. Samuti on tegemist hagilise

perekonnaasjaga. Kohaldatavad on perekonnaseaduse (PKS) sätted, eelkõige PKS § 23.

Vindikatsiooninõue oleks tulnud igal juhul jätta rahuldamata. Lisaks kolis kostja elamust välja,

sest poolte abielu lahutati ning pooled olid selleks ajaks saavutanud teatava üksmeele lastega

suhtluskorra osas, mitte seetõttu, et ta oleks hageja nõuet tunnustanud.

7. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus §-

ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata.

3 (6)

10. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu

määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Kostja ei vaidlustanud maakohtu määrust

tsiviilasja menetluse lõpetamise osas. Selles osas, sh riigilõivu pooles ulatuses tagastamise osas,

on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja TsMS § 463 lg 2 alusel jõustunud. Kuivõrd

kostja ei ole maakohtule ette heitnud TsMS § 175 lg 1 rikkumist menetluskulude

kindlaksmääramisel, siis kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud määruse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes menetluskulude jaotuse osas.

11. Pooled vaidlevad jätkuvalt menetluskulude jaotuse üle. Hageja loobus hagist, sest kostja

vabastas elamu valduse. TsMS § 168 lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja

menetluskulud, v.a juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist

rahuldanud. TsMS § 168 lg 5 järgi, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi

esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegu tuli menetluskulud TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 alusel

jätta kostja kanda. Maakohus on menetluskulude jaotuse üle otsustades õigesti kohaldanud

kaalutlusõigust ega ole selle piire ületanud. Maakohus on põhjendanud, miks ta jättis

menetluskulud kostja kanda. Kohus ei ole seda tehes menetlusõiguse norme rikkunud.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

12. Kolleegiumi hinnangul ei anna maakohtu määruse muutmiseks alust kostja käsitlus, mille

kohaselt oli hagi õiguslikult perspektiivitu ja sisuliselt ainetu, mistõttu oleks hagi edasise

menetlemise korral tulnud jätta menetluskulud TsMS § 168 lg 2 ja § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

12.1. Kostja arvates ei olnud kohane maakohtu tuginemine sellele, et puudusid menetlusse

võtmisest keeldumise alused. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Hagi läbi vaatamata jätmise

alused (TsMS § 423) kattuvad suures osas hagi menetlusse võtmisest keeldumise alustega

(TsMS § 371). Perspektiivituse kriteeriumid on sätestatud nimetatud paragrahvide lg-tes 2.

Õige on maakohtu käsitlus, et erinevalt TsMS § 371 ja § 423 lg-test 1 ei kujuta viidatud

paragrahvide lg-tes 2 sätestatud alused endast absoluutseid hagi lubatavuse eelduseid, vaid

kohtul on kaalutlusõigus, kas sellist hagi menetleda või mitte. Hagi menetlusse võtmise

määrusest nähtuvalt leidis maakohus, et ei esine TsMS § 371 lg-tes 1 ja 2 sätestatud menetlusse

võtmisest keeldumise aluseid (tl 32 pöördel). Seega ei ole alust seada kahtluse alla, et maakohus

on hagi edulootust hinnanud.

12.2. Kolleegium ei nõustu ka kostja käsitlusega, mille kohaselt oli hagi õiguslikult

perspektiivitu, sest hageja nõude aluseks ei saanud olla hagiavalduses märgitud

asjaõigusseaduse § 80 lg 1 ja tasuta kasutamise lepingut reguleerivad võlaõigusseaduse § 389

jj. Kolleegium selgitab, et hageja nõue oleks olnud perspektiivitu üksnes juhul, kui hagis

esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel.

Maakohus märkis õigesti, et tähtsust ei ole sellel, kas ja millistele õigusnormidele on hageja ise

viidanud, sest kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ning

vaidlusaluste asjaolude tuvastamine toimunuks asja sisulise arutamise käigus.

Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei saanud pidada hagi perspektiivituks materiaalõigusliku

nõudealuse puudumise tõttu. Isegi kui hageja nõuet ei oleks võimalik hinnata hagis viidatud

õigusnormide alusel, võinuks hageja nõude rahuldamine olla võimalik PKS § 23 alusel, millele

tugineb ka kostja, või pärast abielu lahutamist PKS § 68 alusel. Seega ei olnud praegusel juhul

tegemist olukorraga, kus hageja nõude rahuldamine ei oleks võimalik mitte ühegi normi alusel

ning maakohus võttis õigesti hagi menetlusse, et anda hagis esitatud asjaoludele õiguslik

kvalifikatsioon ning selgitada välja hageja nõue (vt ka Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12).

4 (6)

12.3. Lisaks ei saa kohus hagist loobumise korral menetluskulude jaotuse üle otsustamisel

hakata hindama seda, kas hagi kuulub sisuliselt rahuldamisele või mitte, seega on asjakohatu

kostja viide sellele, et hagi oleks tulnud jätta rahuldamata.

13. Alternatiivselt on kostja leidnud, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda

TsMS § 162 lg 4 või TsMS § 164 lg 1 alusel. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu.

13.1. Iseenesest on õige kostja arusaam, et poolte vahel menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks

TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka menetluskulude jaotamise üldisi põhimõtteid.

Samas ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, et praeguses asjas tuleb kohaldada TsMS § 162

lg-t 4, mille järgi on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest

või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi

peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10,

p 10). Praegu ei ole maakohus tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mida oleks

õiglane ja mõistlik lugeda sedavõrd erandlikuks, et õigustada TsMS § 162 lg 4 kohaldamist.

13.2. Kostja leidis, et alternatiivselt on tegemist hagilise perekonnaasjaga, sest asjas on

kohaldatavad PKS sätted. Kolleegium märgib, et ainuüksi asjas PKS sätete võimalik

kohaldamine ei muuda asja hagiliseks perekonnaasjaks TsMS § 164 mõttes. TsMS § 164 lg 1

järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega sõltub

TsMS § 164 lg 1 kohaldamine sellest, kas tegemist on abieluasjaga. Hagilise abieluasja mõiste

avab TsMS § 102 lg 1, mille järgi on abieluasi ka tsiviilasi, kus lahendatakse abikaasa

abielusuhtest tulenev muu nõue teise abikaasa vastu. Selle alla kuuluvad abikaasade vahelised

nõuded, mille kohtuliku kaitse võimaluse näeb PKS ette. Kuivõrd PKS võimaldab esitada

nõudeid seonduvalt perekonna ühise eluasemega lahuselu korral PKS § 23 alusel ja abielu

lahutamise korral PKS § 68 alusel, siis sõltub praegusel juhul asja liigitamine abieluasjaks

sellest, kas elamu näol oli tegemist perekonna ühise eluasemega PKS tähenduses.

Maakohus märkis õigesti, et ainuüksi asjaolu, et pooled olid abielus, ei anna alust käsitada

elamut perekonna ühise eluasemena. Hageja on asja materjalidest nähtuvalt kostja käsitluse

elamu kui perekonna seni ühiselt kasutatud eluruumi kohta kahtluse alla seadnud. Hageja tõi

esile, et poolte vahel ei ole abielulisi suhteid ega ka perekonnana ühist elukohta alates 2018.

aastast, mil kostja kolis elamust välja ja asus elama Ameerika Ühendriikidesse ning on käinud

Eestis üksnes lastega kohtumise eesmärgil (koolivaheaegadel), kusjuures sel ajal veetnud

suurema osa ajast mujal kui vaidlusaluses elamus. Sellele vaatamata on hageja sõnul kostja

pärast Eestisse tulekut 2020. a märtsis hageja tahte vastaselt elamus viibinud ja keeldunud

lahkumast. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti märkinud, et asjaolu, kas elamu oli seni

kasutusel perekonna ühise eluasemena, tuvastamine toimunuks menetluse käigus. Seega nõuab

praegusel juhul selle kindlaks tegemine, kas tegemist on hagilise abieluasjaga TsMS § 164 lg 1

tähenduses, kohtuasja sisulist lahendust.

13.3. Kolleegium on seisukohal, et menetlusökonoomia põhimõtet (TsMS § 2) arvesse võttes

ei ole mõistlik praegusel juhul menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel tuvastada, kas

tegemist oli perekonna ühise eluasemega PKS tähenduses, ning pooltevahelist õigussuhet

kvalifitseerida, sest isegi kui tegemist oleks hagilise perekonnaasjaga, ei muudaks see praeguse

juhtumi asjaolusid arvestades menetluskulude jaotust olukorras, kus kostja on hageja nõude

rahuldanud.

TsMS § 164 lg 2 võimaldab jaotada kulud erinevalt lõikes 1 sätestatust, kui kulude selline

jaotus ei oleks õiglane. Maakohus tuvastas, et hageja on elamu omanik. Hageja on kohtu ette

toonud ja tõendanud, et ta nõudis korduvalt alates 22. märtsist 2020, s.o ligikaudu aasta enne

kohtusse pöördumist kohtuväliselt kostjalt elamu valduse vabastamist (tl 12, 13 ja 17 pöördel),

5 (6)

kuid kostja vaatamata korduvatele lubadustele (tl 15 pöördel ja 20 pöördel), ei teinud seda enne,

kui hageja oli nõudega kohtusse pöördunud. Seega pöördus hageja kohtusse põhjendatult.

Kolleegiumi hinnangul on esile toodud asjaolud sellised, mis annaksid aluse õigluse

põhimõttest lähtudes jätta menetluskulud TsMS § 164 lg 2 alusel kostja kanda.

14. Kolleegium leiab, et maakohtu järelduse, mille kohaselt tuleb menetluskulud praeguses

asjas jätta kostja kanda, muutmiseks ei anna alust ka kostja viide sellele, et ta kolis elamust

välja abielu lahutuse ja lastega suhtluskorra osas teatava üksmeele saavutamise tõttu, mitte

seetõttu, et ta oleks hageja nõuet tunnustanud.

14.1. Menetluskulude jaotus hagist loobumisel sõltub peamiselt sellest, kes pooltest on

kohtuvaidluse põhjustanud. Kui hageja pöördus kohtusse põhjendatult, eelkõige juhul, kui

kostja rahuldas hageja nõude pärast hagi esitamist, peab menetluskulud kandma kostja.

Üldjuhul võib öelda, et kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena saavutab

eesmärgi, mida järgides ta kohtusse pöördus, siis saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4

ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt Riigikohtu 15. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-55-13, p 13). Praeguses asjas esitas hageja nõude valduse vabastamiseks, milline eesmärk

menetluse kestel saavutati, sest kostja kolis elamust pärast hagi esitamist välja (vt ka Riigikohtu

31. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-10, p 27). Seega saab lugeda kostja TsMS § 168

lg 5 mõttes hageja nõude täitnuks ning menetluskulud tuli selle sätte järgi jätta kostja kanda.

14.2. Kostjal on iseenesest võimalik tuua esile asjaolud, mis lubavad hinnata, et TsMS § 168

lg 5 kohaldamine oleks tema suhtes ebaõiglane, mh võib selle asjaoluna tulla kõne alla võimalus

nõude rahuldamiseks kohtuvaidluseta (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-142-10, p 10). Praeguses asjas kolleegiumi hinnangul selliseid asjaolusid ei esine. Kostja

on menetluse kestel hageja nõudele vastu vaielnud (tl 39–41). Samuti kinnitavad asja

materjalid, et kostja jätkas vaatamata hageja korduvatele pöördumistele elamu kasutamist (vt

käesoleva määruse p 13.3). Toimiku materjalidest ei nähtu seegi, kas ilma kohtuvaidluseta oleks

kostja rahuldanud hageja nõude. Seetõttu ei saa väita, et hageja pöördus kohtusse alusetult.

Kostja ei ole ka esile toonud teisi asjaolusid, mis lubaksid arvata, et TsMS § 168 lg 5

kohaldamine oleks tema suhtes ebaõiglane.

15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud

kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

16. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad

menetluskulud määruskaebemenetluses. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

16.1. Hageja menetluskulude nimekirja järgi seisnevad hageja menetluskulud ringkonnakohtus

lepingulise esindaja kuludes 579,19 eurot (koos käibemaksuga). Hageja kinnitas, et ta ei saa

käibemaksu tekkinud kuludelt tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Menetluskulude nimekirja

järgi tegi lepinguline esindaja tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta) hagejat esindades kokku

toiminguid 3 tunni ja 1 minuti ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja menetluskulude

kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Arvestades asja keerukust ja mahtu ning

menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on hageja taotletavad lepingulise esindaja kulud

määruskaebemenetluses TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud. Hagejale osutatud

õigusteenuse tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

16.2. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks määruskaebemenetluse menetluskuludena välja mõista

579,19 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt

menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni.

6 (6)

17. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel.

Ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 kohaselt

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)