3-20-1122/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.09.2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1122

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 11.05.2020 otsuse nr

tühistamiseks

ja

Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle

Magnus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.03.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 24.08.2021

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.03.2021 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.10.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-1122

2(14)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X laps sündis XX.XX.2020. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras X-le 11.05.2020

otsusega nr 1 (toimikus nr 545777) vanemahüvitise 832,75 eurot kuus ajavahemikuks

04.05.2020–12.07.2021, võttes hüvitise suuruse arvutamisel aluseks ajavahemikus 01.04.2018–

31.03.2019 X eest tasutud isikustatud sotsiaalmaksu. Nimetatud ajavahemikus tegutses X

füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE).

2. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 11.05.2020 otsuse tühistamiseks ning SKA

kohustamiseks vaadata vanemahüvitise taotlus uuesti läbi ja teha uus otsus.

1) Kaebaja alustas FIE-na tegutsemist 2017. a lõpus ja tegutses arvestusperioodil FIE-na. Ta

tasus sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 3 alusel kalendriaastal (maksustamisperioodil)

sotsiaalmaksu avansiliste maksetena iga kolmanda kuu 15. kuupäevaks jooksva kvartali eest ja

järgmise aasta 1. oktoobril juurdemaksmisele kuuluva sotsiaalmaksu maksustamisperioodil

teenitud tulu eest.

Kaebaja 2018. a tulu oli 114 996 eurot, seega II–IV kvartali eest 86 247 eurot. Kaebaja igakuine

tulu oli 2018. a-l kõigi kuude lõikes ühesugune (9583 eurot). Kaebaja ettevõtluskulud olid

2018. a-l 8164,64 eurot, st sotsiaalmaksuga maksustav tulu oli kokku 106 831,36 eurot ja II–

IV kvartali tulu 78 082,36 eurot. Kaebaja tasus 2018. a-l teenitud tulu eest sotsiaalmaksu 19 800

eurot, millest nelja avansilise maksena kokku 1861,20 eurot ja 2019. a oktoobris 2018. a

tuludeklaratsiooni alusel 17 938,80 eurot. Seega tasus kaebaja 2018. a II–IV kvartali eest

sotsiaalmaksu kokku 14 850 eurot, keskmiselt 1650 eurot iga kuu eest. Kuna II–IV kvartali tulu

moodustas kogu aasta tulust 73,09%, on II–IV kvartali sotsiaalmaksu summaks sama

proportsiooni kasutades 14 471,82 eurot. Ainuüksi selle summa alusel oleks kaebaja

vanemahüvitis pidanud vastama perehüvitise seaduse (PHS) §-s 38 sätestatud ülempiirile.

Kaebaja 2019. a tulu oli 130 664,27 eurot, sellest I kvartalis 39 965 eurot. Kaebaja

ettevõtluskulud 2019. a-l olid 6625,05 eurot, st sotsiaalmaksuga maksustav tulu oli 124 039,22

eurot. Arvestades maha kogu ettevõtluskulu, on 2019. a I kvartali tulu 33 339,95 eurot. Kaebaja

tasus 2019. a eest sotsiaalmaksu 21 384 eurot. Kuna I kvartali tulu moodustas kogu aasta tulust

26,88%, on I kvartali sotsiaalmaksu summa 5748,02 eurot.

Seega teenis kaebaja arvestusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 78 082,36 +

33 339,95 = 111 422,31 eurot, mille eest tasus sotsiaalmaksu 20 219,84 eurot. See summa

vastaks arvestusperioodi keskmisele tulule 5106,02 eurot (20 219,84 ÷ 0,33 ÷ 12), mis õigustab

vanemahüvitise määramise PHS §-s 38 sätestatud hüvitise ülempiiri ulatuses.

2) SKA ei võtnud vanemahüvitise arvutamisel arvesse kogu sotsiaalmaksu, mille kaebaja

arvestusperioodi tulult tasus, vaid ainult arvestusperioodil tasutud kolme avansilist makset ja

2017. a-l teenitud tulult 2018. a-l tasutud sotsiaalmaksu juurdemaksu. Selline arvestus on vale.

Õigusaktidest ei tulene, et vanemahüvitise arvutamisel tuleks lähtuda üksnes arvestusperioodil

laekunud sotsiaalmaksust. Kuna FIE-de lõplik sotsiaalmaksu maksmise kohustus selgub pärast

ettevõtlusaasta kohta tuludeklaratsiooni esitamist, ei ole neil võimalik sotsiaalmaksu

kassapõhiselt tasuda. Selle tulemusel on kaebajale määratud vanemahüvitis oluliselt väiksem

kui PHS §-s 38 sätestatud vanemahüvitise ülempiir, milleks kaebaja on arvestusperioodi

sotsiaalmaksustatud tulu suurust arvestades õigustatud.

3) Vanemahüvitise eesmärk on kompenseerida isikule tulu, mida ta oleks saanud, kui ei oleks

väikelast kasvatanud. Seetõttu kohustab PHS § 37 lg 1 vanemahüvitise suurust arvutama isiku

kalendrikuu keskmise tulu alusel, millelt on tasutud sotsiaalmaks. PHS § 37 lg-d 1–3 ei täpsusta,

3-20-1122

3(14)

millal peaks sotsiaalmaks olema teenitud tulult tasutud, et sissetulek kvalifitseeruks tuluna PHS

mõttes. Seega ei ole määrav sotsiaalmaksu tasumise ajahetk, vaid isikustatud sotsiaalmaksu

seotus referentsperioodil teenitud tuluga. Seda tõlgendust toetab PHS § 46, samuti Riigikohtu

30.10.2019 otsuses nr 5-19-25 avaldatud seisukohad.

4) Kaebaja selgitas neid asjaolusid vastustajale haldusmenetluses. Sotsiaalkaitse infosüsteemist

(SKAIS) nähtuvad kõik kaebaja sotsiaalmaksu tasumised ja seotus konkreetse perioodiga.

Vajadusel võinuks vastustaja koguda lisaandmeid Maksu- ja Tolliametilt (MTA) või kaebajalt.

Vaidlustatud otsus on nõuetekohaselt motiveerimata.

5) Kui PHS § 37 lg 3 või lg-d 1–3 kogumis keelavad kaebaja vanemahüvitise arvutamisel võtta

arvesse kogu sotsiaalmaksu, mille kaebaja tasus vanemahüvitise arvutamise aluseks oleva

arvestusperioodi tulult, tuleb tunnistada vastav säte Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 12 lg-

ga 1 vastuolus olevaks. Kaebajat koheldakse põhjendamatult erinevalt võrreldes

lapsevanematega, kelle tulult laekub sotsiaalmaks referentsperioodi jooksul (nt palgatöölised,

iseenda ettevõtte töötajad). Kaebajal ei ole efektiivset võimalust taolist ebavõrdsust ära hoida,

sest SMS ega maksukorralduse seadus (MKS) ei võimalda FIE-del maksta avansilist

sotsiaalmaksu seaduses ettenähtust rohkem. Samuti ei laeku kaebaja iga-aastane sotsiaalmaksu

juurdemaks MTA-le enne maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta 1. oktoobrit. Kaebaja

erinevat kohtlemist ei saa õigustada administratiivsete raskustega. Vajalikke andmeid saab

küsida teiselt haldusorganilt või isikult endalt. Kaebaja puhul on SKAIS-st näha, millise

ajaperioodi eest sotsiaalmaksu tasuti. Vastustaja viited Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2007

otsusele nr 3-07-142 ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2017 otsusele nr 3-16-492 ei ole

asjakohased, sest need on tehtud teistel asjaoludel.

3. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1) PHS § 37 lg-te 1 ja 2 järgi võetakse vanemahüvitise arvutamisel aluseks kalendrikuu tulu,

mille aluseks on omakorda SKAIS-i kantud isiku sotsiaalmaksu andmed. Andmed jõuavad

SKAIS-i maksukohustuslaste registrist (sotsiaalkaitseministri 05.03.2019 määruse nr 12

„Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“ (määrus nr 12) § 17 lg 2). SKAIS-s olevad isiku

maksualased andmed on mh arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa ning sotsiaalmaksu

tasumise kuu ja aasta ning maksustamisperiood (määruse nr 12 § 12 p-d 1 ja 2). Isiku tulu

saamise kohta puuduvad vastustajal andmed. PHS § 37 lg-te 2 ja 3 kohaselt arvutatakse

vanemahüvitise suurus arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Seega

võetakse isiku isikustatud sotsiaalmaksu andmetena aluseks arvestusperioodi sotsiaalmaks.

PHS ei sätesta FIE-de osas eriregulatsiooni, mis annaks vastustajale õiguse asuda ise tuvastama

sotsiaalmaksu perioodi ja igakuise sotsiaalmaksu suurust terve kalendriaasta eest tasutud

sotsiaalmaksu põhjal. Vanemahüvitise suuruse määramisel lähtutakse kassapõhisest

arvestusest, mis teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise lihtsamaks ja vähem

kulukaks (vt ka Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15). Kuna hüvitise arvutamisel

võetakse aluseks tegelikult laekunud sotsiaalmaks, mille kohta on andmed riiklikes registrites

olemas, ei pea vastustaja lisaandmeid koguma ja kontrollima. Tekkepõhise arvestuse puhul

peaks koguma andmeid selle kohta, kas, millal ja millises suuruses on isik tulu saanud.

Vastustaja seisukohtade õigsust kinnitab Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2007 otsus nr 3-07-142.

2) SKAIS-i andmetel on arvestusperioodil tasutud kaebaja eest sotsiaalmaksu 2018. a juunis

465,3 eurot (2018. a aprilli – juuni eest), 2018. a septembris 465,3 eurot (2018. a juuli –

septembri eest), 2019. a jaanuaris 465,3 eurot (2018. a oktoobri – detsembri eest) ja 2018. a

oktoobris 1901,79 eurot (01.01.2017–31.12.2017 eest), kokku 3297,69 eurot. See summa võeti

arvesse kaebaja arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksuna. 2019. a oktoobris ehk pärast

arvestusperioodi on kaebaja tasunud sotsiaalmaksu 17 938,8 eurot terve 2018. a eest, samas ei

kajastu maksuinfo kuude lõikes. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, nagu oleks SKAIS-s kogu

3-20-1122

4(14)

info olemas. SKAIS-st nähtuvalt on kaebaja tasunud 2020. a oktoobris sotsiaalmaksu 21 384

eurot. See info jõudis SKAIS-i 19.10.2020 ja perioodina on välja toodud 01.01.2019–

31.12.2019. Seega jõudis teave 2019. a tasutud sotsiaalmaksu kohta SKA-ni 2020. a oktoobris

ja puudub teave, milline on tasutud sotsiaalmaks kuude lõikes. Vanemahüvitise suuruse

arvutamise arvestusperiood on aprill 2018 – märts 2019. Vanemahüvitise määramise otsus tehti

11.05.2020 ja vanemahüvitis määrati alates 04.05.2020. Otsuse tegemise hetkel ei olnud

SKAIS-s 2020. a oktoobris juurdemaksmisele kuuluva sotsiaalmaksu andmeid.

3) Sotsiaalmaks on riiklik maks ja selle maksuhalduriks on MTA. Maksuhalduri ülesanne on

kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust, jälgida, et makse tasutakse ja

maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras ning arvestada ja

määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress. Vastustajal

puudub selline pädevus. Tallinna Ringkonnakohus leidis 15.06.2017 otsuses nr 3-16-492, et

SKA-l ei ole õigust ega kohustust asuda ise kontrollima registriandmete või nende muutmise

õigsust ega keeldu lähtuda registrisse kantud andmetest. Kaebaja arusaama kohaselt peaks

vastustaja asuma FIE-de sotsiaalmaksu suurust arvestama. See tooks kaasa selle, et FIE-d

peaksid hakkama vastustajale esitama vajalikke andmeid, selgitusi ja dokumente. Isikuid tuleb

kohelda võrdselt ja on mõeldamatu, et ühe FIE puhul lähtub vastustaja registriandmetest ja teise

puhul esitatud andmetest.

4) FIE-de arvestusperioodi tulu, kulude ja sotsiaalmaksu tuvastamine tõstaks märgatavat

halduskoormust. Seda ei ole võimalik teha ainult infosüsteemi andmetele tuginedes.

Sotsiaalmaksu tuvastamine eeldab spetsiifilisi maksualaseid teadmisi. Nt võivad tekkida

probleemid sellega, millisesse perioodi arvestada ettevõtluskulu. Kõigi FIE-de puhul ei ole

võimalik arvestada kogu ettevõtluskulu arvestusperioodi, sest see võib mõjutada nende

arvestusperioodi tulu ja arvutatava vanemahüvitise suurust. Nt kaebaja ei saanud 2018. a aprillis

tulu, kuid sai 2018. a mais kahekordset tulu. Kui tegemist olnuks arvestusperioodi alguse või

lõpuga, tulnuks hakata tuvastama, millise kuu eest on tulu saadud. Kaebaja esitas arved

tagasiulatuvalt eelmise kuu eest ja laekumine võib toimuda alles järgmises kuus. Nt 04.05.2018

laekunud summa oli aprilli arve tasumine ja teenust osutati märtsis. Sotsiaalmaksu maksmise

aeg sõltub ka kaebajast. Nt 2018. a IV kvartali eest tulnuks sotsiaalmaksu maksta 2018. a

detsembris, kuid kaebaja tasus summa 2019. a jaanuaris. Kaebaja on saanud 2019. a kolmel

esimesel kuul tulu erinevas suuruses. Seega ei saa alati lähtuda eeldusest, et aasta tulu või

sotsiaalmaks on jaotatud kuude vahel võrdselt, vaid on vaja tuvastada kõigi arvestusperioodi

kuude tulu ja kulu. Tõenäoliselt ei pruugi FIE-del olla ühes kuus vaid üks arve, mille alusel tulu

saadakse. Kui vastustaja peaks ise asuma arvestusperioodi tulu ja kulu kindlaks tegema, peavad

FIE-d esitama selleks kogu vajaliku dokumentatsiooni, sh tulu saamise ja päritolu ning kulu

tekke kohta. Vastustaja ei tea, kas MTA-l on selline info olemas. Kaebaja väitis, et tema 2018.

a II–IV kvartali tulu oli 78 082,36 eurot ja ta tasus sotsiaalmaksu vähemalt 14 471,82 eurot.

Summalt 78 082,36 eurot tulnuks sotsiaalmaksu (33%) maksta 25 767,18 eurot ja

sotsiaalmaksu summale 14 471,82 eurot vastab tulu 43 854 eurot. Seega on FIE-de puhul veel

mingid asjaolud, millest lähtuvalt sotsiaalmaksu arvestatakse ja mis ei ole vastustajale hetkel

teada. Vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks on seaduse kohaselt isiku isikustatud

sotsiaalmaks, mis peab olema tasutud. See tähendab, et vastustaja ei saaks FIE-de puhul lähtuda

nende tulust, vaid sotsiaalmaksu summast. Asudes FIE-de tulusid ja kulusid tuvastama, peaks

vastustaja

hästi

orienteeruma

FIE-dega

seonduvates

maksustamise

põhimõtetes.

Vanemahüvitise suuruse arvutamisel peab vastustaja tuvastama täpsed alusandmed, olenemata

sellest, kas vanemahüvitise ülempiiri suurus täitub. Ka selleks, et kindaks teha, kas

vanemahüvitis määrata ülempiiri suuruses või mitte, võib olla oluline täpselt välja selgitada

igakuise keskmise tulu suurus. Seni ei ole vanemahüvitise suurust määratud oletatava või

umbkaudse isikustatud sotsiaalmaksu või tulu alusel.

3-20-1122

5(14)

4. Tallinna

Halduskohus

jättis

kaebuse

19.03.2021

otsusega

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

1) PHS § 37 kohaselt lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel taotleja keskmisest tulust.

Keskmine tulu tehakse kindlaks SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu andmete alusel.

Arvestusperioodiks on lapse sünnile eelnenud üheksale kuule eelnev üheaastane periood.

2) Kaebaja teenis arvestusperioodil tulu FIE-na. Palgatööliste puhul on sotsiaalmaksuga

maksustamise perioodiks kalendrikuu (SMS § 8 lg 1), kuid FIE-de ettevõtlusest saadud tulu

puhul kalendriaasta (SMS § 8 lg 2). Sellest tulenevalt ei maksa FIE-d sotsiaalmaksu igakuiselt,

vaid kvartaalselt sotsiaalmaksu kuumäära kolmekordses ulatuses (SMS § 9 lg 3 p 1 ja lg 6 p 1)

ning 1. oktoobriks MTA poolt FIE tuludeklaratsiooni ja maksukohustuslaste registri andmetel

arvutatud juurdemaksmisele kuuluva maksusummana. Seega maksavad FIE-d sotsiaalmaksu

jooksval aastal kvartaalsete ettemaksetena ja järgmisel aastal juurdemaksena.

3) PHS § 37 lg 2 järgi peab vastustaja vanemahüvitise suuruse arvutamisel tegema taotleja

keskmise tulu kindlaks SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu andmete alusel. Registriandmetel on

selles osas õiguslik tähendus. Vastustajal ei ole isegi registriandmete ebaõigsuse korral volitust

arvutada vanemahüvitise suurust muude andmete põhjal (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

20.06.2019 otsus nr 3-18-1874, p 12; 26.09.2018 otsus nr 3-17-2685, p 12; 27.03.2018 otsus nr

3-17-1525, p 14; 15.06.2017 otsus nr 3-16-492, p-d 11, 12). Määruse nr 12 p-de 1 ja 2 järgi

kantakse SKAIS-i arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa, samuti sotsiaalmaksu

tasumise kuu ja aasta ning maksustamisperiood. SKAIS-i väljavõtte kohaselt just selliseid

andmeid SKAIS kaebaja kohta ka kajastab. Kaebaja juurdemakse maksustamisperioodiks on

märgitud terve aasta ja sotsiaalmaksu ei ole jagatud kuude kaupa. Määruse nr 12 kohaselt ei

kajasta SKAIS andmeid isiku tulu kohta. Seega puudub SKA-l teave isikute tegeliku tulu kohta

ja FIE-de puhul sotsiaalmaksu jaotuse kohta kuude kaupa.

3) Vaidluse all on asjaolu, kas vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuleb tasutud sotsiaalmaksu

summa võtta arvesse kassa- või tekkepõhiselt. Vanemahüvitise arvestus lähtub kassapõhisest

arvestusest (nt Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15, p 48; Tartu Ringkonnakohtu

26.06.2007 otsus nr 3-07-142; Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2017 otsus nr 3-16-492, p 12).

Kuna riik maksab vanemahüvitist heast tahtest täiendava hüvena, mitte PS § 28 lg-s 2 märgitud

riigipoolse abina puuduse korral, on seadusandjal vastava regulatsiooni kehtestamisel ulatuslik

kujundamisruum. Kassapõhine arvestus teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise

lihtsamaks ja vähem kulukaks, mis on olnud seadusandja üks eesmärke (vt Riigikohtu

30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15, p 56). Kuna hüvitise arvutamisel võetakse aluseks tegelikult

laekunud sotsiaalmaks, mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas, ei pea süsteemi

administreerija (SKA) ise lisaandmeid koguma ja kontrollima. Tekkepõhise arvestuse puhul,

kus oleks oluline varalise õiguse tekkimise aeg, peaks SKA koguma andmeid, kas, millal ja

millises suuruses on hüvitise taotlejal tekkinud tulu. Süsteemi administreerimise lihtsust ja

riigikulude kokkuhoidu on peetud kohtupraktikas legitiimseteks eesmärkideks (vt nt Riigikohtu

27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 60; 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, p 70). Need VHS-i kohta

esitatud seisukohad on kohaldatavad ka PHS-le, sest seadusandja ei soovinud uue seaduse

vastuvõtmisega varem kehtinud reegleid muuta (vt PHS eelnõu 217 SE1 seletuskiri, lk 28).

4) Kuna vanemahüvitise määramisel tuleb lähtuda kassapõhisest arvestusest, saab ja peab SKA

lähtuma vaid SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu andmetest, mh sellest, millal on sotsiaalmaks

makstud. Vastustajal ei ole õigust ega kohustust asuda ise kontrollima sotsiaalmaksu

maksmisega seotud asjaolusid ega tuvastama, millisel perioodil teenitud tulude eest on

sotsiaalmaks makstud. Maksude arvestamise ja tasumise õigsust on pädev kontrollima

maksuhaldur, sh sotsiaalmaksu osas MTA. FIE-de arvu arvestades ei ole ka mõeldav, et

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4

3-20-1122

6(14)

vastustaja peaks hakkama kõigi puhul eraldi tuvastama nende arvestusperioodil tekkinud

sissetulekuid ja kulusid ning arvestama välja tulu, millel alusel vanemahüvitist määrata. See ei

olnud seadusandja eesmärk ja sellise kohustuse panemine vastustajale oleks talle liiga koormav.

Samuti dubleeriksid sel juhul vastustaja ja MTA FIE-de osas sotsiaalmaksu kontrolli.

Asjakohane pole kaebaja viide, et tema igakuine sissetulek oli ühesugune ja seda oli pangakonto

väljavõttelt lihtne tuvastada. Kaebajat tuleb kohelda võrdselt teiste FIE-dega, kelle tulu

tuvastamine võib olla keerulisem (nt palju erinevaid arveid, mille alusel tulu saadakse või

kulude hüvitamist nõutakse; teenuse osutamine ja selle eest tasumine ning kulude hüvitamine

võib jääda erinevatesse kuudesse vms). PHS ega muud õigusaktid ei anna vastustajale sellist

pädevust ega sea selliseid kohustusi. Tekkepõhise arvestuse kasutamine oleks koormav ka FIE-

de jaoks, kes peaksid väikelaste kõrvalt hakkama aktiivselt vastustajale oma tulusid-kulusid

tõendama ning selleks vajalikke dokumente koguma ja esitama.

5) Vastustaja lähtus kaebajale vanemahüvitise määramisel SKAIS-i kantud sotsiaalmaksu

andmetest ja kassapõhisest arvestusest ehk arvestusperioodil 01.04.2018–31.03.2019 tasutud

sotsiaalmaksu summadest. Seega käitus vastustaja õiguspäraselt. FIE-de puhul ei ole neile

kehtivat maksustamissüsteemi arvestades võimalik sotsiaalmaksu andmete alusel tuvastada

nende tegelikku igakuist tulu. Kaebaja puhul oli arvestusperioodiks 01.04.2018–31.03.2019. Ta

maksis 2018. a tulult juurdemakse 01.10.2019 ja 2019. a tulult juurdemakse 01.10.2020.

Vastustaja määras kaebajale vanemahüvitise 11.05.2020 otsusega. Selle otsuse tegemise ajal ei

olnud kaebaja 2019. a tulult sotsiaalmaksu juurdemakset tasunud, seega puudus vastustajal

teave, kas ja millises summas kavatseb kaebaja 2019. a eest sotsiaalmaksu juurde maksta. PHS

§ 37 lg 1 järgi ei piisa vanemahüvitise arvutamiseks vaid isiku tulust, vaid sellelt peab olema

makstud ka sotsiaalmaks. SKA ei saa vanemahüvitise määramisel lähtuda eeldusest, et FIE

maksab tulevikus õiges summas sotsiaalmaksu. Kuna FIE sotsiaalmaks kajastab kogu aasta

tulu, siis ei ole võimalik selle pinnalt tuvastada, mis on FIE igakuine tulu. Põhjendamatu on

eeldada, et tulu tuleks jagada võrdselt iga kuu peale. Erinevalt kaebajast, ei pruugi teised FIE-

d sellega nõustuda, sest sellest võib sõltuda nende vanemahüvitise suurus. Seega toob

tekkepõhine arvestus kaasa rohkem probleeme kui kassapõhine arvestus.

6) PHS § 37 lg-d 1–3 ei ole PS §-ga 12 vastuolus. Kaebaja võrdlemine palgatöölistega ei ole

asjakohane, sest neile kehtib erinev maksustamise süsteem. Järelikult on nad erinevas olukorras

ja neid ei pea sarnaselt kohtlema. Palgatööliste ja FIE-de sarnane kohtlemine tooks kaasa selle,

et vanemahüvitise süsteemi administreerimine muutuks oluliselt keerulisemaks ja

ressursikulukamaks. Süsteemi administreerimise lihtsus ja väiksem kulukus on legitiimsed

eesmärgid, mis võivad õigustada süsteemist tulenevaid ebavõrdsusi (vt Riigikohtu 30.06.2016

otsus nr 3-3-1-86-15, p 56). Kaebajat tuleb kohelda võrdselt FIE-dega.

Kaebaja (ja ka teised FIE-d) on palgatöötajatega võrreldes erinevas olukorras maksuseadustest,

mitte PHS §-st 37 tulenevalt. PHS § 37 lg-id 1–3 kohaldatakse nii FIE-dele kui ka

palgatöölistele ühtemoodi. Kui kohus kohustaks vastustajat kaebaja puhul erandit tegema ja

arvutama vanemahüvitise tema esitatud tuluandmete, mitte SKAIS-st nähtuvate sotsiaalmaksu

andmete alusel, siis koheldaks hoopis kaebajat ebavõrdselt, võrreldes teiste FIE-dega ja see

oleks õigusvastane. Vastustaja ei ole õigussuhte osaliseks kaebaja ja riigi vahelise

sotsiaalmaksu maksmise küsimuses ning praeguses asjas ei ole vaidluse esemeks kaebaja

maksustamise küsimused. Seega ei ole asjakohane hinnata ka SMS-i regulatsiooni

põhiseaduspärasust. Ilmselgelt põhiseadusevastaseks seda pidada ei saa, arvestades, et aastane

maksustamisperiood on FIE-dele ette nähtud sotsiaalmaksu arvestamise lihtsustamiseks. Lisaks

on FIE-d ja palgatöötajad erinevas olukorras ka selles osas, et FIE-l on võimalik teenida

vanemahüvitise maksmise ajal täiendavat tulu, ilma et see mõjutaks vanemahüvitise suurust

(PHS § 35 lg 1, § 42 lg 1). See kompenseerib mõningal määral FIE-dele vanemahüvitise

süsteemist tulenevaid erisusi. Kaebaja vanemahüvitis kujunes oodatust väiksemaks põhjusel, et

3-20-1122

7(14)

kaebaja ei tegelenud FIE-na kogu 2017. a, mistõttu oli tema 01.10.2018 tehtud sotsiaalmaksu

juurdemakse oluliselt väiksem. Seega ei ole kaebajale väiksema vanemahüvitise määramise

taga pelgalt tema erinev kohtlemine võrreldes palgatöölistega, vaid eelnevatel perioodidel tulu

teenimine, st kaebajast sõltuv asjaolu. Samamoodi saavad teenitud palgaga võrreldes väiksemat

vanemahüvitist need palgatöötajad, kes ei ole töötanud kogu arvestusperioodi jooksul, sest

nende keskmine sissetulek kujuneb selle tõttu väiksemaks.

7) Vastustaja põhjendused ja seisukohad kaebaja haldusmenetluses esitatud seisukohtadega

mittenõustumise kohta nähtuvad kaebajale saadetud kirjadest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule.

1) Kohus on kohaldanud valesti PHS §-s 37 sätestatud vanemahüvitise arvutamise põhimõtteid.

Vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuli arvesse võtta ka sotsiaalmaks, mis on tasutud pärast

arvestusperioodi, kuid sellel perioodil teenitud tulult. PHS § 37 ei sea sotsiaalmaksu tasumise

ajahetkele kohtu viidatud tingimusi. PHS § 37 lg 1 kohaselt on vanemahüvitise arvutamisel

määravaks sotsiaalmaksu tasumine ja selle seotus arvestusperioodil teenitud tuluga. Kohtu

arusaam PHS §-st 37 on vastuolus PHS eesmärgi ja seadusandja tahtega. PHS eelnõu

seletuskirja ja Riigikohtu praktika kohaselt on vanemahüvitise eesmärk vältida pere sissetuleku

järsku vähenemist seoses lapse sünniga, hüvitades vanemale lapse kasvatamise tõttu saamata

jäänud tulu. See eesmärk ei kehti valikuliselt, lähtuvalt lapsevanema tulu liigist. Seadusandja

soovis, et vanemahüvitisele kvalifitseeruks ka FIE-d ning hüvitise arvutamisel võetaks arvesse

kõik vanemahüvitise taotleja PHS § 37 lg-s 3 täpsustatud referentsperioodi tulud, sõltumata

sellest, milliste lepingute alusel need on teenitud. Referentsperioodil teenitud tegeliku tulu

kindlakstegemiseks kasutab vastustaja omakorda isikustatud sotsiaalmaksu andmeid, mis on

seotud referentsperioodiga. Tegemist on referentsandmetega, mis aitavad tagada, et

vanemahüvitise arvutamisel läheks arvesse isiku kogu seaduslik tulu. Seetõttu ei kohusta PHS

vastustajat piirduma selliste SKAIS-i sissekannetega, mis puudutavad üksnes referentsperioodil

laekunud sotsiaalmaksu. Arvesse tuleb võtta kogu referentsperioodil teenitud tulult tasutud

sotsiaalmaks. Kohus jättis arvesse võtmata Riigikohtu praktika, mis toetab kaebaja seisukohti.

Kohus on ekslikult leidnud, et n-ö kassapõhise arvestuse printsiibist lähtudes tuleks arvesse

võtta üksnes arvestusperioodil tasutud sotsiaalmaksu. Kohtu hinnangul kohustaks antud

põhimõte vanemahüvitise arvutamisel arvesse võtma tegelikult laekunud sotsiaalmaksu, mille

kohta on andmed riiklikes registrites olemas (st see, mis on kassas). Ometigi leidis kohus, et

vastustajal oli õigus jätta arvestamata apellandi 2018. a II–IV kvartalis teenitud tulult tasutud

sotsiaalmaks,

mis

oli

kaebajale

vanemahüvitise

määramisel

tasutud,

vastustajale

registrikannetest teada (st oli kassas) ning millele kaebaja haldusmenetluses ka korduvalt viitas.

Sealjuures on kohus ebaõigesti heitnud kaebajale ette, et tema nägemuse kohaselt peaks

vanemahüvitise arvutamisel lähtuma tekkepõhisest arvestusest, mille puhul lähtutakse tulu

saamise õiguse tekkimise ajast. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et ta ei ole antud asjas sellist

küsimust tõstatanud, ega nõudnud vastustajalt tulu saamise õiguse tekkimise selgitamiseks

lisaandmete kogumist.

Kohus on jätnud tähelepanuta argumendid SKA viidatud kohtupraktika mitteasjakohasusest.

Kohus tugineb sellele kohtupraktikale, kuid ei põhjenda, miks ta ei nõustu apellandiga.

PHS § 37 ebaõige kohaldamise tulemusel jääb arvesse võtmata kaebaja arvestusperioodil

teenitud tulult tasutud sotsiaalmaks, sh 2018. a II–IV kvartali eest tasutud sotsiaalmaks. Kui see

maks oleks arvesse võetud, oleks apellandi vanemahüvitis 3 548,10 eurot kuus.

3-20-1122

8(14)

2) Kohus on rikkunud uurimiskohustust ja käsitlenud vääralt halduskoormusega seotud

küsimust. Vastustaja on viidanud väidetavale ülemäärasele halduskoormusele FIE-de

vanemahüvitise arvutamisel, kuid ei ole selle kohta esitanud ühtegi tõendit ja ka kohus ei ole

neid nõudnud. Kaebaja seevastu on tõendanud, et tema vanemahüvitise arvutamisel ei esine

administratiivseid raskusi. Andmed FIE-de koguarvu kohta ei ole sobivad väidetava

halduskoormuse tõendamiseks, sest kõik FIE-d ei kvalifitseeru vanemahüvitisele.

Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja peaks kontrollima sotsiaalmaksu puudutavate

registriandmete õigsust, vaid ta peaks välja selgitama, millises ulatuses on sotsiaalmaksu

tasutud kaebaja arvestusperioodil teenitud tulult. See ei dubleeriks MTA ülesandeid, kuna

maksuhaldur ei määra vanemahüvitist ega teosta taolist kontrolli. Kaebaja tõendas, et

vastustajal oleks piisanud MTA-st kättesaadavast tuludeklaratsioonist ning pangakonto

väljavõtetest arvestusperioodil laekunud tulu kohta, mille oleks võinud SKA nõudmisel esitada

ka kaebaja ise. Kohus palus kaebajal need tõendid esitada, kuid jättis need otsuses hindamata.

PHS ei keela vastustajal sellise kontrolli teostamist. Kuna PHS-i eesmärk on hüvitada tegelik

saamata jäänud tulu, kohustab PHS vastustajat vajaduse korral lisaks sotsiaalmaksu andmetele

kontrollima ka tuluandmeid. Näiteks on vastustaja juba alates VHS-i vastuvõtmisest kohustatud

kontrollima FIE tuludeklaratsiooni andmeid, kui ilmneb, et FIE tegelik ettevõtlustulu on

väiksem talle hüvitise aluseks olnud tulust. Sarnaselt võtab vastustaja arvesse palgatöölise

tegeliku tulu, kui ilmneb, et deklareeritud sotsiaalmaks ei vasta antud tulule. Vastustajale oli

teada, et kaebaja vanemahüvitise suuruse arvestus lähtus tulust, mis ei vastanud kaebaja

tegelikule arvestusperioodi tulule. Seega pidi vastustaja kontrollima kaebaja tuluandmeid, et

teha kindlaks, et tema poolt arvestatud sotsiaalmaks vastab apellandi tegelikule tulule.

3) Kohus leidis, et vaidlustatud haldusakt oli õiguspärane, kuna vastustaja määras

vanemahüvitise 11.05.2020 otsusega ning kaebaja tasus sotsiaalmaksu juurdemakse 2019. a I

kvartalis teenitud tulult alles 01.10.2020. Kohus jättis tähelepanuta, et 11.05.2020 otsuse

tegemise ajal oli juba tasutud sotsiaalmaksu juurdemakse 2018. a II–IV kvartali eest, mille

vastustaja jättis samuti arvesse võtmata. Ainuüksi kaebaja 2018. a II–IV kvartalis teenitud tulult

tasutud sotsiaalmaksu alusel on kaebajal õigus vanemahüvitisele selle ülempiiri summas. Seega

puudus vajadus 2019. a I kvartalis teenitud tulu ning sellelt tasutud sotsiaalmaksu

kontrollimiseks.

4) Kohtu põhjendused PHS § 37 kooskõlast PS-ga ei ole asjakohased. Pole õige, kaebajat ei saa

vanemahüvitise regulatsiooni kohaldamisel võrrelda teiste vanemahüvitiste saajatega, nagu

näiteks palgatöölistest lapsevanemad. PHS eesmärk on tagada kõigile vanemahüvitisele

kvalifitseeruvatele lapsevanematele lapse kasvatamisest saamata jäänud tulu, sõltumata

lapsevanema tulu liigist. Seega on võrdlusgrupiks vanemahüvitisele kvalifitseeruvad isikud, sh

palgatöölised. Kui lähtuda kohtu tõlgendusest PHS § 37 kohta, siis kohtleb PHS-s sätestatud

keeld arvestada pärast arvestusperioodi tasutud, kuid sellega seotud sotsiaalmaksu

vanemahüvitise arvutamisel apellanti põhjendamatult erinevalt teistest vanemahüvitisele

kvalifitseeruvatest lastevanematest, kes teenivad vanemahüvitise arvutamise aluseks oleval

referentsperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, kuid erinevalt kaebajast, laekub sellelt

tulult makstav sotsiaalmaks referentsperioodi jooksul. Kaebajat ei koheldaks vanemahüvitise

arvestamisel kaebaja taotletud viisil erinevalt teistest FIE-dest, sest kõigi puhul tuleks kontrolli

teostada ühtviisi. See on osa vastustaja töökohustustest ega ole liialt koormav. Ka Riigikohtu

praktika järgi ei saa ebavõrdset kohtlemist õigustada pelgalt administratiivsete raskustega.

Seega kaebaja erinevaks kohtlemiseks puudub asjakohane põhjus.

Kaebaja on näidanud, et tal ei olnud efektiivset võimalust ebavõrdset kohtlemist ära hoida, kuna

seadus ei võimalda tal maksta suuremat avansilist sotsiaalmaksu ja/või tasuda sotsiaalmaksu

juurdemakse arvestusperioodil teenitud tulult arvestusperioodi jooksul. Kohus jättis selle

3-20-1122

9(14)

argumendi tähelepanuta. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et kaebaja oleks saanud

ebavõrdset kohtlemist ära hoida sellega, et oleks tegutsenud FIE-na terve 2017. aasta, sest siis

oleks apellandi 2017. a sotsiaalmaksu juurdemakse suurem. Vanemahüvitise regulatsiooni

eesmärgiks on säilitada referentsperioodil (praegu 01.04.2018–31.03.2019) teenitud sissetulek,

sõltumata sellele eelnenud tööstaažist või sissetulekust. Põhjendatud pole ka kohtu väide, et

FIE võimalus töötada imiku kõrvalt „kompenseerib“ selle, et kaebaja vanemahüvitis, mis peaks

hüvitama kaebaja teenitud tulu enne lapse sündi, kujuneb üle nelja korra väiksemaks, kuna

vastustaja keeldub arvesse võtmast üle 90% kaebaja arvestusperioodil teenitud tulult tasutud

sotsiaalmaksust.

5) Kohus on rikkunud olulises ulatuses kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, jättes

hindamata kaebaja 22.01.2021 ja 01.03.2021 esitatud seisukohad ning tõendid. Samuti ei ole

hinnatud MTA 11.02.2021 vastust.

6) Vaidlustatud haldusakt on motiveerimispuuduste tõttu formaalselt õigusvastane.

6. Sotsiaalkindlustusamet

palus

jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata,

nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega ja jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

8. Kaebaja laps sündis 12.01.2020. Vastustaja määras kaebajale vanemahüvitise 11.05.2020

otsusega, võttes vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse kaebaja eest ajavahemikul

01.04.2018–31.03.2019 tasutud isikustatud sotsiaalmaksu, mis oli kantud SKAIS-i.

9. Asja materjalidest selgub, et kaebaja tegutses aastatel 2017–2019 FIE-na, tasus oma

ettevõtlustulult sotsiaalmaksu SMS-s sätestatud tähtaegadel ega saanud arvestusperioodil muud

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sellest tulenevalt läksid kaebaja vanemahüvitise suuruse

arvutamisel arvesse 2017. a ettevõtlustulult arvestatud sotsiaalmaksu juurdemakse (tasutud 1.

oktoobriks 2018) ning arvestusperioodil tasutud sotsiaalmaksu avansilised maksed 2018. a II–

IV kvartali eest (tasutud 20.06.2018, 17.09.2018 ja 04.01.2019). Kaebaja tasus sotsiaalmaksu

juurdemakse 2018. a ettevõtlustulult 01.10.2019 (s.o pärast arvestusperioodi, kuid enne

vanemahüvitise määramist) ja 2019. a tulult 01.10.2020 (s.o pärast vanemahüvitise määramist),

kuid neid summasid hüvitise suuruse arvutamisel ei arvestatud.

10. Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja kohaldas õiguspäraselt PHS 37 lg-id 1–3, kui võttis

kaebaja vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse 2017. a ettevõtlustulult tasutud

juurdemakse, kuid jättis arvesse võtmata 2018. a II–IV kvartali ja 2019. a I kvartali

ettevõtlustulult tasutud sotsiaalmaksu. Kaebaja arvates võimaldavad viidatud sätted FIE

vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse võtta arvestusperioodil teenitud tuludelt arvestatud

isikustatud sotsiaalmaksu, sõltumata selle tasumise ajast. Kui PHS § 37 ei võimalda sellist

tõlgendust, on see kaebaja hinnangul vastuolus PS §-ga 12.

11. PHS § 37 lg 1 (siin ja edaspidi vaidlustatud haldusakti tegemise ajal kehtivas redaktsioonis)

sätestab, et ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe

kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. PHS § 37 lg 2 kohaselt on ühe

kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse SKAIS-i kantud

ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. PHS § 37 lg 3 1. ja 2. lause

järgi on ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood

(arvestusperiood) lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse

sünnile eelnenud üheksa kalendrikuud. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu

suurus on arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis.

3-20-1122

10(14)

12. Nn palgatöötaja puhul on kohtupraktikas tsiteeritud norme koostoimes mõistetud nii, et

vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuleb lähtuda arvestusperioodil tegelikult saadud tulust ja

tööandja poolt sellelt tulult arvestusperioodi jooksul makstud isikustatud sotsiaalmaksust, mis

on kantud SKAIS-i (vt nt Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, p-d 61, 64; 02.03.2020 otsus

nr 3-18-495, p 14; vrd ka 30.06.2018 otsus nr 3-3-1-86-15, p-d 48, 49). Selline on olnud ka

seadusandja tahe (vt nt PHS eelnõu 217 SE2 seletuskiri, lk-d 26–28) ning vastustaja kinnitusel

tema senine halduspraktika. PHS ei näe FIE-le (või ka muudele gruppidele) ette teistsugust

vanemahüvitise suuruse arvutamise regulatsiooni ning ka PHS kehtestamise või muutmise

seaduse seletuskirjadest ei ole võimalik järelda tahet arvutada FIE vanemahüvitis muude

põhimõtete järgi kui töötajal.

13. PHS § 37 lg-tele 1–3 FIE vanemahüvitise suuruse arvutamisel kaebaja soovitud sisu

andmine – mille järgi on määrav arvestusperioodil teenitud tuludelt tasutud sotsiaalmaks

sõltumata selle tasumise ajast, mitte arvestusperioodil riigile laekunud isikustatud sotsiaalmaks

–, viiks ka ebamõistliku tulemuseni.

FIE ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendriaasta (SMS §

8 lg 2). FIE peab tasuma maksustamisperioodi kestel sotsiaalmaksu avansiliste maksetena MTA

pangakontole

iga

kvartali

kolmanda

kuu

15. kuupäevaks

jooksva

kvartali

eest

kolmekordse SMS §-s 21 nimetatud kuumääralt arvutatud summa (v.a erandid, mis ei ole

praeguse vaidluse puhul asjakohased) ning tasuma juurdemaksmisele kuuluva maksusumma

1. oktoobriks MTA pangakontole (SMS § 9 lg 3). Juurdemaksmisele kuuluva summa arvutab

MTA FIE tuludeklaratsiooni ja maksukohustuslaste registri andmete alusel, väljastades selle

kohta maksuteate (SMS § 9 lg 6 p 1). Puudub vaidlus, et FIE-l ei ole võimalik tasuda

sotsiaalmaksu muul viisil või tähtaegadel.

Õigus vanemahüvitisele tekib reeglina ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitus- või

lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval

päeval või kui lapse emal ei olnud õigust sünnitushüvitisele, siis alates lapse sünnist (PHS § 34

lg 1). Vanemahüvitis määratakse vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevast arvates 435

päevaks või lapse 18 kuu vanuseks saamise päevani (PHS § 34 lg 2). Selleks, et vanemahüvitis

määrataks PHS § 34 lg-s 1 sätestatud hüvitise saamise õiguse tekkimise päevast, tuleb hüvitise

taotlemiseks vajalikud dokumendid esitada kuue kuu jooksul hüvitise saamise õiguse tekkimise

päevast arvates (PHS § 44 lg 1).

Seega kaebaja tõlgenduse järgi tuleks mõnele FIE-le määrata vanemahüvitis olukorras, kus

arvestusperioodil teenitud tulu kohta ei ole veel sotsiaalmaksu juurdemakset tehtud, s.o

arvestusperioodi tulu ja sellest tasutava sotsiaalmaksu suurus ning seega ka vanemahüvitise

suurus ei ole selge. See on nii ka kaebaja puhul, sest talle määrati vanemahüvitis 11.05.2020,

hüvitise suuruse arvestusperioodiks oli 01.04.2018–31.03.2019, kuid 2019. a sotsiaalmaksu

juurdemakse tasus kaebaja alles 2020. a 1. oktoobriks. PHS §-i 37 ei saa mõistlikult tõlgendada

selliselt, et vanemahüvitise määramise hetkel ei ole võimalik hüvitise suurust välja arvutada või

selle määramisega tuleks oodata nii kaua, et seda ei saa enam määrata kogu ettenähtud

perioodiks.

14. PHS § 37 lg-te 1–3 tõlgendamisel ei ole määrav, kas kaebajale olnuks põhimõtteliselt

võimalik määrata vanemahüvitis ülempiiris ka üksnes 2018. a ettevõtlustulude juuremakset

arvestades (s.o 2019. a I kvartali tuludelt tasutud sotsiaalmaksu arvesse võtmata).

Vanemahüvitise suuruse arvutamise kohta kehtestatud norme tuleb rakendada ühetaoliselt kõigi

FIE-de suhtes, s.o ka nende suhtes, kelle vanemahüvitise suurus sõltub võimalusest võtta

arvesse kogu arvestusperioodi sotsiaalmaks (vrd nt Riigikohtu 08.10.2015 otsus nr 3-1-1-68-

15, p 15).

2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5adae638-7018-4fe1-86be-b7027f2f94b4

3-20-1122

11(14)

15. PHS § 37 lg-te 1–3 tõlgendamine selliselt, et vanemahüvitise suuruse arvutamisel tuleb mh

FIE puhul arvesse võtta arvestusperioodil laekunud isikustatud sotsiaalmaks, ei ole vastuolus

PHS § 32 lg-s 1 sätestatud vanemahüvitise eesmärgiga tagada asendussissetulek isikule, kes

kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist. PHS-st ega ka

kohtupraktikast ei tulene, et vanemahüvitis peab kõigil üksikjuhtudel tagama vanemale tema

sissetuleku täpselt lapse sünnile eelnenud (või arvestusperioodil teenitud) sotsiaalmaksuga

maksustatava tulu suuruses. Nii näiteks on arvestusperioodil väga suurt sissetulekut teeninud

vanematele makstav hüvitis piiratud ülempiiriga (PHS § 38), vähesel määral sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu saavale inimesele makstakse aga hüvitist töötasu alammääras (PHS § 39 lg

1, § 40 lg 1), s.o rohkem kui tema arvestusperioodi tegelik sissetulek. Lisaks makstakse hüvitist

ka neile vanematele, kellel arvestusperioodil puudus üldse sotsiaalmaksuga maksustatav tulu

(PHS § 39 lg 2). Perede elukorraldus ning sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimise viisid

ja tulu saamise sagedus on samuti väga erinevad. Seega on vanemahüvitise eesmärgi

sätestamisel silmas peetud n-ö abstraktset keskmist hüvitise saajat, kellele riik soovib

kompenseerida seda, et ta väikelapse kasvatamise kõrvalt ei saa või ei soovi ajutiselt töötada ja

sellega tulu teenida.

16. Kaebaja on viidanud VHS eelnõu 125 SE seletuskirjale, milles on toodud vanemahüvitise

eesmärk vältida pere sissetuleku järsku vähenemist seoses lapse sünniga (lk 2; vt kaebuse lisa

13), ning PHS eelnõu 217 SE seletuskirjale, mille järgi on vanemahüvitise eesmärk mh säilitada

varasem sissetulek väikelast kasvatavale isikule (lk 26; vt kaebuse lisa 12). Need väljavõtted

seletuskirjadest ei anna alust asuda eelmises punktis märgitust erinevale seisukohale, sest neis

on samuti kirjeldatud vanemahüvitise üldist eesmärki. Ringkonnakohus märgib ka, et viidatud

seletuskirjad käsitlesid olukorda, kus vanemahüvitise suurus arvutati hüvitise saamise õiguse

tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu andmete põhjal. Seega oli

arvestusperiood ja vanemahüvitise maksmise periood ajaliselt lähedal (nt kalendriaasta alguses

sündinud laste puhul võis vahe olla vaid paar kuud). 01.09.2019 jõustunud PHS muudatuste

(517 SE3) vastuvõtmise järel on vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks lapse sünnile

eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnile eelnenud üheksa

kalendrikuud, s.o referentsperiood on viidud ajaliselt oluliselt kaugemale ning jääb kõigi

hüvitise saajate puhul lapse ema raseduse eelsesse aega. Arvestusperioodist välja jääva üheksa

kuu jooksul võib mõne inimese sissetulek suureneda, teisel aga väheneda (nt võib inimene alles

vahetult enne lapse sündi asuda tööle või vastupidi, jääda töötuks), mõni võib saada sel ajal

ühekordset suurt tulu jne. Ka Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, mille p-s 75 käsitleti

vanemahüvitise eesmärki ja millele kaebaja oma põhjendustes tugineb, puudutas PHS

01.01.2017–31.08.2019 kehtinud redaktsiooni.

17. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja kohaldanud kaebaja vanemahüvitise suuruse

arvestamisel PHS § 37 lg-id 1–3 õigesti. Seega sõltub asja lahendus sellest, kas viitatud sätted

on kooskõlas PS-ga.

18. Kuna vanemahüvitis ei ole vajaduspõhine toetus, ei kuulu see PS § 28 lg 2 kaitsealasse, mis

annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Samas peab

seadusandja vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel järgima PS § 12 lg-st 1

tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet, mis keelab kohelda sarnases olukorras olevaid

isikuid ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb määrata

kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid. Teisisõnu tuleb

võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute

grupp, kellega võrreldes koheldakse kaebajat halvemini. Selleks tuleb tuvastada suurima

ühisosaga võrreldavad grupid (vt nt Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 5-19-25, p 63 ja seal

viidatud varasemad lahendid).

3 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/ea125f30-ca0d-446f-8e5e-101e3ada969e

3-20-1122

12(14)

19. Vaidluse keskmes on küsimus, kas kaebaja võrdseks kohtlemiseks teiste vanemahüvitise

saajatega peaks tema vanemahüvitise suuruse arvutamisel arvesse võtma FIE-na selliselt

ettevõtlustulult tasutud isikustatud sotsiaalmaksu, mida kaebaja seostab arvestusperioodil

teenitud tuluga, kuid mis on SMS-s sätestatut arvestades tasutud pärast arvestusperioodi lõppu.

Selles kontekstis on kaebajat kohane võrrelda nende vanemahüvitise saajatega, kes said

arvestusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kaebaja ei väida ja ka ringkonnakohtule

ei ole teada, et kaebajat koheldi vanemahüvitise suuruse arvestamisel halvemini kui teisi FIE-

sid. Sotsiaalmaksu tasumise aspektist on FIE-dega samas olukorras ka notarid ja kohtutäiturid

(SMS § 2 lg 12). Asja materjalide järgi pärines kaebaja arvestusperioodiga seostatav

ettevõtlustulu ühest allikast ning maksed teenuse osutamise eest laekusid reeglina kord kuus ja

ühesuguses suuruses (vt kaebaja 22.01.2021 menetlusdokument ja lisad 14–17). Kaebajat saab

seetõttu võrrelda isikutega, kes arvestusperioodil töötasid ja said palgatulu.

20. Eelneva põhjal on võimalik moodustada võrreldavad grupid järgmiselt:

1) inimesed, kes tegutsesid arvestusperioodil FIE-na, teenisid sellega tulu ja tasusid ise oma

ettevõtlustulult sotsiaalmaksu (nn kaebaja grupp);

2) inimesed, kes töötasid arvestusperioodil töölepingu alusel ning said igakuist töötasu, millelt

maksis sotsiaalmaksu nende tööandja (nn võrdlusgrupp).

21. Vanemahüvitise suurus sõltub reeglina inimese eest tasutud isikustatud sotsiaalmaksu

suurusest.

Sotsiaalmaksu

tasumise kohustus määratakse lõplikult

kindlaks

pärast

maksustamisperioodi

lõppu.

Võrdlusgrupi

palgatöötaja

puhul

on

sotsiaalmaksuga

maksustamise perioodiks kalendrikuu (SMS § 8 lg 1), kuid kaebaja kui FIE puhul kalendriaasta

(SMS § 8 lg 2). Seetõttu võeti võrdlusgrupi töötaja vanemahüvitise suuruse arvestamisel PHS

§ 37 lg-te 1–3 kohaselt arvesse tulu, mille ta oli arvestusperioodi jooksul teeninud ja mille eest

oli tööandja igakuiselt maksnud sotsiaalmaksu. Kaebaja puhul võeti aga osaliselt arvesse 2017.

a-l teenitud tulu, sest kaebaja tegi selles osas arvestusperioodil sotsiaalmaksu juurdemakse, kuid

jäeti arvesse võtmata 2018. ja 2019. a-l teenitud tulu, millelt ta tasus sotsiaalmaksu pärast

arvestusperioodi lõppu. Kuna kaebaja alustas FIE-na tegutsemist alles 2017. a lõpus, mistõttu

tema 2017. a ettevõtlustulu oli väike, ning tema 2018. a ja 2019. a suuremat tulu ei võetud

arvesse, koheldi kaebajat vanemahüvitise arvestamisel ebasoodsamalt kui võrdlusgruppi

kuuluvat töötajat.

22. Võrdsuspõhiõiguse riive on PS-ga vastuolus juhul, kui erinevaks kohtlemiseks puudub

mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda erineva

kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (nt Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr

5-19-25, p 68 ja seal viidatud varasemad lahendid). Mida erinevamad on võrreldavad grupid

sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (Riigikohtu 30.10.2019 otsus nr 5-

19-25, p 73).

23. Riigikohus on vanemahüvitise kontekstis pidanud erineva kohtlemise legitiimseteks

eesmärkideks riigi raha kokkuhoidu ja vanemahüvitise süsteemi administreerimise lihtsust (vrd

Riigikohtu 30.10.2019 otsuse nr 5-19-25, p 70 ja seal viidatud lahendid). Need eesmärgid on

asjakohased ka praeguses asjas.

24. Puudub võimalus täpsemalt hinnata, kas ja kui palju hoitakse vanemahüvitise

väljamaksmisele kuluvat raha kokku sellega, et FIE-de puhul ei ole võimalik arvestada

arvestusperioodist väljaspool laekuvate sotsiaalmaksu maksetega. Vastustaja kinnitusel ei peeta

eraldi arvestust selle üle, kas vanemahüvitise saaja on hüvitise suuruse arvutamisel arvesse

mineval perioodil saanud sotsiaalmaksuga maksustavat tulu töötajana, FIE-na, võlaõigusliku

lepingu alusel või hoopis mitmest eri allikast. Selliseid andmeid ei leia ka Statistikaameti

veebilehelt. FIE-de üldarv ei ole asjakohane näitaja, sest tõenäoliselt kõik FIE-d ei saa

3-20-1122

13(14)

vanemahüvitist ning ka hüvitist saavate FIE-de ettevõtlustulu suurus, millelt makstakse

sotsiaalmaksu, võib olla väga erinev.

25. Vastustaja lähtub vanemahüvitise suuruse arvutamisel SKAIS-i kantud isikustatud

sotsiaalmaksu andmetest. Selliselt on vanemahüvitise administreerimine oluliselt lihtsam ja

väiksemate kuludega, kui iga taotlejat puudutava juhtumi eraldi uurimine, ning vähendab ka

süsteemi kuritarvitamise võimalusi (vrd Riigikohtu 30.06.2016 otsus nr 3-3-1-86-15, p 56). FIE

puhul võib vanemahüvitise määramise hetkel kogu arvestusperioodil teenitud tulu

väljaselgitamine muul viisil kui registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmete põhjal

olla ka sisult väga keeruline ja ajamahukas. Tulumaksuseaduse järgi (vt eeskätt §-d 14, 32, 36)

ei ole FIE ettevõtlustuluks, millelt tuleb tasuda sotsiaalmaksu, pelgalt kassasse laekunud

summad (s.o sissetulek), vaid kogu kalendriaasta tulud, millest on maha arvatud sama perioodi

ettevõtlusega seotud kulud (s.o ärikasum). Seejuures võivad kalendriaasta sissetulekud olla

kuude lõikes ebaregulaarsed või hõlmata pikema perioodi majandustegevust, millest vaid osa

on

seostatav

vanemahüvitise

arvestusperioodiga.

Kalendriaasta

ettevõtlustulude

väljaselgitamisel arvesse minevad maha arvatavad kulud võivad olla tehtud selle kalendriaasta

jooksul, kuid seostatavad hoopis ajavahemikuga, mis jääb selles kalendriaastas vanemahüvitise

arvestusperioodist väljapoole. Veel keerukamaks muutub olukord siis, kui inimene on saanud

arvestusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu mitmest eri allikast (nt nii palgatöötaja

kui ka FIE-na) ning vastustajal tuleks eri liiki tulude puhul kohaldada erinevaid vanemahüvitise

suuruse arvutamise reegleid. Ebamõistlik oleks ka eeldada, et vastustaja kontrolliks

vanemahüvitise määramise ajal mh FIE-na tulu saanud isikute raamatupidamist, et tuvastada

konkreetsete arvestusperioodiga hõlmatud kuude isikustatud sotsiaalmaksu suurus, mille

hüvitise saaja eelduslikult tulevikus tasuks – seda nende ettevõtlustulude puhul, mille kohta ei

ole vanemahüvitise määramise ajaks veel maksuteadet esitatud ja sotsiaalmaksu juurdemakset

tasutud. Kõikvõimalikud erimenetlused suurendavad vastustaja halduskoormust ja kulusid.

26. Kaebaja puhul oleks vastustaja põhimõtteliselt saanud vanemahüvitise määramise aja

seisuga välja arvutada 2018. a II–IV kvartali tulud, mille kohta kaebaja oli esitanud 2018. a

tuludeklaratsiooni, MTA oli väljastanud maksuteate ja kaebaja oli tasunud sotsiaalmaksu

juurdemakse. Andmeid, mis ei nähtunud SKAIS-st, saanuks vastustaja küsida nt MTA-lt või

kaebajalt endalt. Samas jäi kaebaja vanemahüvitise arvestusperioodi ka 2019. a I kvartal, kuid

2019. a tuludelt tasus kaebaja kooskõlas SMS-ga sotsiaalmaksu alles u viis kuud pärast temale

vanemahüvitise määramist.

27. Kaebaja õiguste riive intensiivsust iseloomustab see, et vaidlustatud haldusakti kohaselt on

temale määratud vanemahüvitise suurus 832,75 eurot kuus, kuid 2018. ja 2019. a sotsiaalmaksu

juurdemakseid arvesse võttes oleks hüvitise suurus olnud 3 548,10 eurot kuus. Riive

intensiivsuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et võrdlusgruppides nimetatud FIE-d ja

palgatöötajad on üsna erinevas olukorras.

Töötaja allub oma tegevuses tööandja juhtimisele ja kontrollile ning temale palga ja muude

tasude maksmise reeglid ning muud olulised tingimused on sätestatud töölepingu seaduses.

Seega on töötajal piiratud võimalused mõjutada oma töiste tuludega seonduvat. FIE on aga

ettevõtja, kes ei allu oma tegevuses kellegi juhtimisele ega kontrollile. FIE otsustab ise oma

majandustegevuse üksikasjade üle (sh kellega ja millistel tingimustel sõlmida teenuse

osutamise lepinguid, millal ja millistel tingimusel peab teenuse saaja selle eest maksma jne).

Seejuures on ettevõtlusega tegeleval inimesel võimalik vabalt valida, kas teha seda FIE-na või

asutada üksi äriühing – osaühingu asutamine on võimalik kiirelt ja üsna väikeste kuludega (sh

osakapitali sissemakseta). Osaühingu asutaja ja juhatuse liige saab seejuures soovi korral ise

olla ka sama osaühingu töötaja, sõlmides töölepingu koos sellega kaasneva maksurežiimiga.

Seega – kuigi kaebajal ei olnud võimalik valida sotsiaalmaksurežiimi olukorras, kus ta tegutses

FIE-na, olid tal võimalus valida, millises õiguslikus vormis teenust osutada ning

3-20-1122

14(14)

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu teenida. Lisaks, nagu eespool öeldud, ei ole FIE puhul

sotsiaalmaksuga maksustatavaks tuluks mitte sissetulek, vaid ettevõtlustulu, millelt on maha

arvatud ettevõtlusega seotud kulud. Ettevõtlustulu hulka ei kuulu seejuures üksnes kauba või

teenuse müügist, teenuse osutamisest vms tegevusest saadav tulu, vaid ka nt ettevõtluses

kasutatava vara müük, üüritulud jms. Töötajale maksab tööandja aga palka tööjõu müümise

eest ning töötajal ei ole töötasust võimalik mingeid mahaarvamisi teha.

Töötajat ja FIE-t koheldakse PHS järgi erinevalt ka vanemahüvitise saamise ajal ning seda FIE

kasuks, sest FIE-l on võimalik teenida hüvitise saamise ajal piiramatult sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu, ilma et tema vanemahüvitist vähendatakse (PHS § 42 lg 1). See lähtub

ilmselt eeldusest, et erinevalt palgatöötajast on FIE-l kui ettevõtjal, kes korraldab oma tegevust

ise, suurem võimalus pärast lapse sündi oma töö- ja pereelu ühildada kui töölepingu alusel

töötaval inimesel, kes sõltub tööandja seatud tingimustest ning sageli peabki tööturult mõneks

ajaks kõrvale jääma, sest nt osalise tööajaga töötamine ei ole võimalik.

28. Eelnevat arvestades on FIE ja palgatöötaja erinev kohtlemine vanemahüvitise suuruse

arvutamisel põhjendatud, sest nende olukord ei ole väga sarnane ning FIE vanemahüvitise

suuruse kindlakstegemine muul viisil kui SKAIS-i kantud andmete põhjal on keerukas ja

ajamahukas. PHS § 37 lg-d 1–3 ei ole seetõttu põhiseadusega vastuolus.

29. FIE vanemahüvitise suuruse arvutamisele erisuste kehtestamine on riigi sotsiaalpoliitiline

valik. Praegu on seadusandja 01.09.2019 jõustunud PHS § 37 lg 3 muudatustega soovinud, et

kõikide lapsevanemate vanemahüvitise suurus arvutatakse samal perioodil – rasedusele

eelnenud aastal – tasutud sotsiaalmaksu alusel ning vanemahüvitise suurust ei saaks mõjutada

maksetega, mis tehakse naise raseduse ajal. Küsimus sellest, kas FIE sotsiaalmaksu tasumise

eripärasid arvestades tuleks seaduses ette näha näiteks võimalus arvutada FIE vanemahüvitise

suurus ümber pärast seda, kui tema arvestusperioodi ettevõtlustulud on lõplikult selgunud,

väljub käesoleva vaidluse raamidest.

30. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

31. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

väljamõistmist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)