2-21-9534/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

17. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-9534

Tsiviilasi

X avaldus täiteasjas nr 024/2009/1259 täitemenetluse

lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. augusti 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Julianus Inkasso OÜ määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlgnik) X (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Andrei Tšerednik

Puudutatud isik (sissenõudja) Julianus Inkasso OÜ

(registrikood 10686553), lepinguline esindaja Anni

Kennedy

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12. augusti 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-9534 osas,

milles

maakohus

rahuldas

avalduse

ja

lõpetas

täitemenetluse

täiteasjas

nr 024/2009/1259 nõude täitmise aegumise tõttu. Teha tühistatud osas uus määrus,

millega jätta X avaldus täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu

rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 12. augusti 2021. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-21-

9534 menetluskulusid puudutavas osas muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.

3. Rahuldada Julianus Inkasso OÜ määruskaebus osaliselt.

4. Lugeda määruse täpsustatud tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Jätta X avaldus täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu

rahuldamata.

4.2. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda, v.a

menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis

jäävad iga menetlusosalise enda kanda.

4.3. Maakohtus hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

4.4. Määrata

kindlaks

Julianus

Inkasso

OÜ

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude rahaline suurus ja mõista X-lt Julianus Inkasso OÜ kasuks

välja menetluskulud 30 eurot. Menetluskulude hüvitis tuleb tasuda Julianus

Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428.

4.5. Kohustada X tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Julianus Inkasso OÜ-

le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

2 (7)

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, võlgnik) esitas 14. juunil 2021 Harju Maakohtule avalduse täiteasjas nr

024/2009/1259 (täiteasi) täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu ning palus

menetluskulud jätta sissenõudja kanda.

Avalduse ja selle täienduste kohaselt on täiteasjas täitedokumendiks Harju Maakohtu 5. juunil

2007 tsiviilasjas nr 2-07-7089 tehtud kohtuotsus (täitedokument). Täitemenetlus algatati

14. juulil 2009. Nõude täitmine on aegunud. Avaldaja ei mäleta, et ta oleks maksegraafiku

sõlminud, sissenõudja esitatud maksegraafikul puudub avaldaja allkiri ning sissenõudja ei ole

ka esitanud maksekorraldusi võlgnevuse tasumise kohta. Isegi kui aegumine maksegraafiku

sõlmimise tõttu katkes, siis ei täidaks ta kohustust ka 22. augustiks 2021. Aegumist ei loeta

katkenuks täitemenetluses võlgnetava osalise tasumisega.

2. Julianus Inkasso OÜ (puudutatud isik, sissenõudja) vaidles avaldusele vastu ja palus jätta

selle rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.

Sissenõudja arvates ei ole nõude täitmine aegunud, sest 22. augustil 2011 sõlmiti avaldajaga

maksegraafik ning maksed toimusid kuni 2011. a novembrikuuni.

Esimese astme kohtu määrus

3. Harju Maakohus rahuldas 12. augusti 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse,

lõpetas täitemenetluse täiteasjas nõude täitmise aegumise tõttu ning jättis menetluskulud

avaldaja kanda, kuid menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt hakkas täitedokumendist tulenevatele nõuetele

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 1

järgi alates 5. aprillist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mistõttu sai täiteasjas

esitatud nõuete täitmine aeguda kõige varem 5. aprillil 2021. Täitedokument esitati

kohtutäiturile täitmiseks esimest korda 14. juulil 2009, mistõttu TsÜS § 159 lg 1 alusel

täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkes ja algas uuesti 14. juulil 2009.

Tulenevalt võlgniku ja sissenõudja vahel sõlmitud maksegraafikust, mis sõlmiti 22. augustil

2011 kümneks kuuks, pikenes aegumistähtaeg vastavalt TsÜS § 162 lg-le 1 ning § 168 lg-tele 1

ja 2 kümne kuu võrra, mistõttu ei möödunud kümneaastane aegumistähtaeg mitte 2019. a

augustis, vaid 2020. a juunis. Seega on võlgniku vastu suunatud nõude täitmine aegunud.

Sissenõudja õigusabikulude avaldajalt välja mõistmine ei ole põhjendatud. Tegevusega, millega

luuakse kunstlikult ja põhjuseta menetluskulusid, tekitatakse menetlusosalisele põhjendamatult

lisakohustusi. Seejuures ei ole tegemist keerulise seisukohaga, mis vajaks õigusabi hankimist.

3 (7)

Samuti ei ole sellise sisult lihtsa seisukoha koostamise eest põhjendatud välja mõista

sissenõudja taotletavat summat.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

4. Sissenõudja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles

maakohus rahuldas avalduse, lõpetas täitemenetluse ja jättis menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks määramata ning teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata, täitemenetlus

lõpetamata ja määrata kindlaks sissenõudja maakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus.

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud palub sissenõudja jätta avaldaja kanda.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus arvestanud 10 aasta pikkuse aegumistähtaja kulgemist

14. juulist 2009, kuid samal ajal ise selgitanud, et aegumistähtaeg hakkab kulgema 5. aprillist

2011. Kuivõrd täiteasjas sõlmiti 22. augustil 2011 maksegraafik kümneks kuuks, siis peatus

nõude täitmise aegumine selleks ajaks. Seega täiteasjas esitatud nõuete täitmise

aegumistähtajale, mis sai kõige varem lõppeda 5. aprillil 2021, tuleb lisada kümme kuud,

mistõttu ei ole nõude täitmine aegunud.

5. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata ning menetluskulud sissenõudja kanda.

Avaldaja arvates, kuivõrd täitedokumendiks olev kohtuotsus jõustus 6. juulil 2007 ja see esitati

täitmiseks 14. juulil 2009, siis lõppes aegumistähtaeg 6. juulil 2017 või 14. juulil 2019. Väited

nõude tunnustamise ja maksegraafiku kohta on tõendamata.

6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas avalduse ja lõpetas

täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue

määruse, millega jätab avaldaja avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise

tõttu rahuldamata. Menetluskulusid puudutavas osas tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta

muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² (koosmõjus TsMS §-ga 659) esitab ringkonnakohus määruse

resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles vastavalt

TsMS § 173 lg 1 teisele lausele märgib ka kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

8. Ringkonnakohtus vaidlevad avaldaja ja sissenõudja jätkuvalt aegumise üle. Maakohus

leidis, et täitemenetlus tuleb lõpetada nõude täitmise aegumise tõttu. Kolleegium maakohtu

järeldusega ei nõustu.

9. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse

seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. See kehtib

ka kohtumääruse tegemise korral (vt Riigikohtu 21. juuni 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-

13164/62, p 12). Määruskaebusest nähtuvalt on sissenõudja hinnangul maakohtu järeldused

vastuolulised. Kolleegium nõustub selle etteheitega.

9.1. Vaidlusaluses täiteasjas on täitmisel Harju Maakohtu 5. juunil 2007 tsiviilasjas nr 2-07-

7089 tehtud kohtuotsus. Maakohus märkis õigesti, et TsÜS § 157 lg 1 enne 5. aprilli 2011

kehtinud redaktsiooni järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg

30 aastat. Sama sätte alates 5. aprillist 2011 kehtiva redaktsiooni järgi on selle nõude

aegumistähtaeg kümme aastat. TsÜS § 157 lg 2 järgi algab selle nõude aegumistähtaeg

kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Pikemalt

aegumistähtajalt lühemale ülemineku rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s 4, mille

esimese lause kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne

4 (7)

2011. a 5. aprilli tekkinud aegumata nõuetele ning teise lause kohaselt, kui enne 2011. aasta 5.

aprilli kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui esimeses lauses

nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud

TsÜS § 157 lg-t 1.

9.2. Kolleegium selgitab, et VÕSRS § 9 lg 4 esimest ja teist lauset koos tõlgendades saab

järeldada, et enne 5. aprilli 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 5. aprillist 2011 kulgema

10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada

täitedokumendist tulenevaid õigusi, nagu märkis ka maakohus. Seadusandja sooviks oli

aegumistähtaja

olulist

lühenemist

võlausaldaja

huvides

osaliselt

tasakaalustada

üleminekuperioodi kehtestamisega (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-116-13, p-d 11–13). Maakohus leidis iseenesest õigesti, et kuna täitedokument esitati

täitmiseks 14. juulil 2009, siis tingis see TsÜS § 159 lg 1 järgi sel ajal aegumise katkemise ja

uuesti algamise, st seni kulgenud aegumist ei arvestata. Samas ei mõjuta see järeldust, mille

kohaselt, kuna 5. aprilli 2011. a seisuga ei olnud vaidlusalune nõue aegunud, hakkas sellele

5. aprillist 2011 uuesti kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mis lõppeks 5. aprillil 2021.

10. Sissenõudja väidab määruskaebuses, et kuivõrd täiteasjas sõlmiti 22. augustil 2011

maksegraafik kümneks kuuks, siis peatus nõude täitmise aegumine selleks ajaks, mistõttu ei ole

nõude täitmine veel aegunud. Kolleegium nõustub sissenõudja käsitlusega.

10.1. Avaldaja on leidnud, et maksegraafiku sõlmimine on tõendamata. Kolleegiumi hinnangul

sellist järeldust teha ei saa.

Sissenõudja on esitanud kohtule võlgnevuse ositi tasumise kokkuleppe. Asjaolu, et kohtule

esitatud kokkulepe on allkirjastamata, ei takista kohtul hinnata seda dokumentaalse tõendina.

Samuti ei ole maksegraafiku sõlmimise kokkuleppele seadusega kehtestatud vorminõuet.

Maksegraafiku sõlmimist kinnitab ka kohtutäituri, kes Harju Maakohtu 5. juunil 2007

tsiviilasjas nr 2-07-7089 tehtud kohtuotsuse täitmist korraldab, 6. juuli 2021. a vastus

kohtunõudele. Kohtutäitur märkis, et 22. augustil 2011 sõlmiti kümneks kuuks maksegraafik,

mille alusel tehti makseid 2011. a septembri-, oktoobri- ja novembrikuus. Kolleegium selgitab,

et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri ei ole küll tunnistaja ütlus

TsMS § 251 või § 253 mõttes, kuid see on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2

mõttes (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-15, p 18). Sealjuures

on eriregulatsioon hagita menetluse kohta, kus kohus võib lugeda asjaolude tõendamiseks

piisavaks ka tõendusvahendi, mida TsMS § 229 lg 2 esimeses lauses nimetatud ei ole

(TsMS § 229 lg 2 teine lause). Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et asjaolusid ja

esitatud tõendeid kogumis hinnates on maksegraafiku sõlmimine täitemenetluse kestel

tõendatud.

10.2. Kolleegium leiab, et aegumist ei saa lugeda katkenuks täitemenetluse kestel

maksegraafiku sõlmimisega (vt ka TsÜS § 158 lg 3). Küll aga peatab see aegumise.

TsÜS § 162 järgi peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud

isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav

tähtaeg täitmiseks. Analoogse põhimõtte sätestab ka TsÜS § 167 lg 2, mille kohaselt juhul, kui

võlausaldaja annab võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, on aegumine peatunud

kuni täiendava tähtaja möödumiseni. Kuivõrd praegusel juhul sõlmiti täitemenetluse kestel

maksegraafik, siis peatus nõude täitmise aegumine maksegraafikuga kokkulepitud tähtajaks.

Peatumine lõppes tähtaja tagajärjetu möödumise korral. Kuivõrd TsÜS § 168 lg 1 järgi aega,

mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka, siis pikenes kümne kuu

võrra aeg, mille jooksul saab sundtäitmist läbi viia.

11. Neil põhjendustel ei ole nõude täitmine veel aegunud, mistõttu puudub alus täitemenetluse

lõpetamiseks ning võlgniku avaldus tuleb jätta rahuldamata.

5 (7)

12. TsMS § 696 lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Kuigi ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, ei ole praegusel juhul vajadust

muuta maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Kolleegium nõustub

maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta avaldaja

kanda, kuid muudab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Samuti märgib kolleegium

juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

13.1. TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus

otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on

asjaolusid arvestades õiglane. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud on kolleegiumi

hinnangul õiglane jätta avaldaja avalduse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 172 lg 1 alusel

avaldaja kanda. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas alust kalduda kõrvale üldreeglist,

mille kohaselt on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta

menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Täitemenetluse lõpetamise otsustamine nõude

täitmise võimaliku aegumise tõttu lahendatakse hagita menetluses eelkõige otstarbekuse

põhimõttest lähtuvalt, mitte seetõttu, et puuduks hagimenetlusega võrreldav vaidlus poolte

vahel.

13.2. Eelnev puudutab ringkonnakohtus kantud menetluskulude osas siiski üksnes avaldaja

avalduse rahuldamise vaidlustamise kulu, sest TsMS § 178 lg 4 järgi menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Seega tuleb menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud jätta TsMS § 178 lg-st 4 tulenevalt iga

menetlusosalise enda kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Sissenõudja on vaidlustanud maakohtu määruse õigusabikulude hüvitamata

jätmise osas. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et sissenõudjal ei ole maakohtus

hüvitatavaid menetluskulusid, kuid muudab selles osas maakohtu määruse põhjendusi.

14.1. Kolleegium selgitab, et lepingulise esindaja kulude hüvitamise kohustuse tekkimine

eeldab, et menetlusosalist esindab menetluses lepinguline esindaja (TsMS § 175 lg 1 teine

lause). Sissenõudja kasutab menetluses lepingulist esindajat, kes vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2

sätestatud lepingulise esindaja nõuetele. Maakohus leidis, et tegemist ei olnud keerulise

vaidlusega, mis oleks vajanud õigusabi kasutamist, ning avaldajale tekitati põhjendamatul

määral lisakohustusi. Kolleegiumi hinnangul ei saaks iseenesest lepingulise esindaja kasutamist

praeguses asjas pidada põhjendamatuks. Asja vähene keerukus ja esindaja toimingute vähene

maht võib anda alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks TsMS § 175 lg 1 alusel, kuid

mitte tervikuna välja mõistmata jätmiseks.

14.2. Samas on sissenõudja kinnitanud, et tema ja lepingulise esindaja vahel on sõlmitud

tööleping. Menetlusosalise töötaja kulude hüvitamist võib nõuda, kui ta on esindama lubatud,

kuid siiski piirdub hüvitusnõue TsMS § 175 lg 2 esimese lause järgi sõidukuludega.

Seadusandja on soovinud piirata töötaja kulude hüvitamist, kuna ta saab esindamise eest tasu

ning töötajaga seonduvad palgakulud peab menetlusosaline kandma kohtumenetlusest

sõltumatult. Seejuures märgib kolleegium, et õigusabi tunnihind ei ole samastatav õigusabi

osutanud esindajale tema töö eest makstava tasuga, s.o töötasu või muu püsiva sissetulekuga.

Kuigi Riigikohus ei ole välistanud advokaadibüroo teenistujast advokaadi kulude hüvitamist

advokaadibüroole eraldi kohtuasja ajamiseks sõlmitud käsunduslepingu alusel (Riigikohtu

23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 13), ei ole sissenõudja praeguses asjas

6 (7)

suutnud veenda kohut õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolus, mh selles, et

esindamiseks sõlmiti eraldi käsundusleping. Sissenõudja ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal

saaks kolleegium tuvastada, et sissenõudjal oli kohustus tasuda töötaja osutatud õigusabi eest.

Ilma õigusabikulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik

menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista.

Sissenõudja tugineb sellele, et samal ajal, kui töötaja esindab sissenõudjat, ei saa ta esindada

sissenõudja kliente. Kolleegium saab aru, et sissenõudja soovib sisuliselt saamata jäänud tasu

hüvitamist TsMS § 175 lg-s 1 ettenähtud lepingulise esindaja kulude hüvitamise regulatsiooni

alusel. Kolleegium selgitab, et TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele vastava töötaja saamata jäänud

tasu ei ole võrdsustatav menetlusosalise lepingulise esindaja kuluga (vt ka Riigikohtu

16. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-12032/116, p 12). Hüvitatavad on kulud, mida

menetlusosaline seoses lepingulise esindajaga on pidanud kandma (TsMS § 144 p 1, § 175

lg 1).

15. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 1 järgi kindlaks sissenõudjale ringkonnakohtus

hüvitatavad

menetluskulud.

Sissenõudja

esitas

ringkonnakohtule

menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on sissenõudja menetluskuludeks ringkonnakohtus

riigilõiv 50 eurot ja lepingulise esindaja kulud 180 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et

sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt.

15.1. Kuivõrd sissenõudja lepinguline esindaja on sissenõudja töötaja, sissenõudja ei ole

tõendanud õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu ja saamata jäänud tasu ei ole

TsMS § 175 lg 1 alusel hüvitatav, siis ei ole sissenõudjal ka ringkonnakohtus hüvitatavaid

lepingulise esindaja kulusid (vt käesoleva määruse p 14.2). Sissenõudja on tasunud

määruskaebuselt riigilõivu 50 eurot. Riigilõivu seaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse

hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb

tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 59 lg 101 järgi tasutakse avalduse

esitamisel täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu riigilõivu 30 eurot. Seega

tuli määruskaebuselt tasuda riigilõivu 30 eurot, mis on TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 järgi

põhjendatud menetluskulu ja tuleb avaldajalt välja mõista.

Kolleegium märgib, et TsMS § 178 lg 4 ei mõjuta määruskaebuselt tasutud riigilõivu

väljamõistmist. Sissenõudjal tulnuks tasuda samas ulatuses riigilõiv ka üksnes avaldaja

avalduse rahuldamise vaidlustamisel, sest kui koos sisulise lahendiga vaidlustatakse ka

menetluskulude kindlaksmääramist, siis menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise eest

eraldi riigilõivu tasuma ei pea.

15.2. Eeltoodut arvestades tuleb avaldajalt sissenõudja kasuks välja mõista ringkonnakohtu

menetluses kantud menetluskulud 30 eurot. Lisaks peab avaldaja tulenevalt sissenõudja

taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni. Vastavalt

sissenõudja taotlusele määrab ringkonnakohus, et avaldaja kohustub tasuma väljamõistetavad

menetluskulud sissenõudja arvelduskontole nr EE147700771000526428 (TsMS § 445 lg 1).

15.3. Kuivõrd sissenõudja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu 50 eurot, siis on sissenõudja

tasunud riigilõivu 20 eurot rohkem. Seega on sissenõudjal TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus

taotleda enam tasutud osas riigilõivu tagastamist. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu

kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes

riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema

korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe

aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud

lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto

kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist.

7 (7)

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)