3-20-961/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. september 2021, Tallinn

Haldusasja number

3-20-961

Haldusasi

Wooluvabrik

OÜ

kaebus

Keskkonnaameti

kohustamiseks lõpetada juurdepääsu piiramine 20.

aprilli 2020. a dokumendile nr 7-9/20/3694-2 ja

tunnistada juurdepääsupiirang kehtetuks

Menetlusosalised

Kaebaja – Wooluvabrik OÜ, esindaja adv Siiri Pajupuu

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Kelli Varov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 4. detsembri 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Wooluvabrik OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisa ja apellatsioonkaebuse vastuse

lisa.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.08.2020 määrusega kaebaja suhtes kohaldatud

juurdepääsupiirang ja anda kaebajale luba tutvuda halduskohtu määruses viidatud

dokumentidega.

3. Jätta Wooluvabrik OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4.

detsembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-961 muutmata.

4. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.10.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-20-961

2(7)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Muinsuskaitseamet edastas 06.03.2020 Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks

kultuuriministri käskkirja „Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks

tunnistamine ning ühise kaitsevööndi kehtestamine“ eelnõu koos eksperdihinnanguga.

Muinsuskaitseamet seadis eelnõule avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 2 p 1 alusel

juurdepääsupiirangu.

2. Keskkonnaamet edastas Muinsuskaitseametile 20.04.2020 dokumendi nr 7-9/20/3694-2

„Arvamus Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamise

käskkirja eelnõu kohta“. Keskkonnaamet seadis dokumendile AvTS § 35 lg 2 p 1 alusel

juurdepääsupiirangu.

3. Wooluvabrik OÜ esitas 20.05.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti

kohustamiseks lõpetada juurdepääsu piiramine 20.04.2020 dokumendile nr 7-9/20/3694-2 ja

tunnistada juurdepääsupiirang kehtetuks.

Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamist ei menetle

vastustaja. Vastustajalt küsiti arvamust menetletavale eelnõule. Juurdepääsupiirangu

kehtestamise õigus on eelnõu menetleval asutusel (AvTS § 35 lg 2 p 1).

AvTS § 35 lg 2 p 1 mõtteks on anda õigustloovat akti menetlevale asutusele võimalus hoida

tööprojekte ja poolikuid lahendusi asutusesisesena, et vältida millegi avalikustamist, mille osas

asutuse ametlik seisukoht ei ole veel kujundatud ja võimalikud vastuolud kõrvaldatud.

Muinsuskaitseamet esitas vastustajale tutvumiseks nägemuse, millist õigusakti soovitakse vastu

võtta. Muinsuskaitseamet asus täitma ärakuulamise ja kaasamise kohustust. Seega jõuti AvTS

§ 35 lg 2 p 1 mõttes õigustloova akti kooskõlastamise etappi. Selles menetlusetapis ei ole AvTS

§ 35 lg 2 p 1 kohaldamine õiguspärane.

Vastustaja poolt 20.04.2020 koostatud dokument ei ole tööprojekt ega poolik lahendus.

Tegemist on vastustaja arvamusega, mis esitati Muinsuskaitseametile. Seega ei ole vastustaja

vastuse näol enam tegemist etapiga „enne nende kooskõlastamiseks saatmist või

vastuvõtmiseks esitamist“.

Kaebaja jaoks on oluline, et tal oleks võimalus vastustaja 20.04.2020 arvamusega tutvuda, et

seda saaks avalikult kasutada ning vastustaja seisukohtadele viidata (HKMS § 44 lg 1, AvTS §

4 lg 5). Kaebaja on seotud Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks

tunnistamise menetlusega läbi Linnamäe Hüdroelektrijaama kinnistu tähtajalise kasutusõiguse

omamise. Samuti omab vastustaja seisukoht tähtsust Linnamäe hüdroelektrijaama puudutavas

vee-erikasutusloa menetluses. Kui vastustaja seisukoht on juurdepääsupiiranguga, ei ole

kaebajal võimalik tugineda selle sisule suhtluses haldusorganitega ega meediaga.

3-20-961

3(7)

Lubatavaks ei saa pidada haldusorganite praktikat, mille kohaselt märgitakse dokumendile

teadvalt ebaõige piirangu alus (AvTS § 35 lg 2 p 1) ja hiljem asutakse juurdepääsupiirangu

kohaldamist õigustama teise võimaliku aluse (AvTS § 35 lg 2 p 2) kohaldumisega. Hea halduse

tavaga ei ole kooskõlas riigiasutuste praktika lisada dokumentidesse liigselt sellist teavet või

lõikude kaupa viiteid teabele, millele on kohaldatud juurdepääsupiirangut. Viidatud teabe

lisamine võimaldab piirata juurdepääsu vastustaja arvamusele.

Vastustaja arvamus ei ole dokumendi kavand (AvTS § 35 lg 2 p 2). AvTS § 35 lg 2 p 2 laieneb

vaid sellistele haldusorgani poolt koostatud töödokumentidele, mis ei ole vastava etapi

lõppversiooni dokumendid või mis ei ole avaldamiseks (sh kaasamise ja arvamuse küsimise

raames) valmis. Muinsuskaitseameti 06.03.2020 kirjaga edastatud eelnõu ja vastustaja

20.04.2020 arvamus ei vasta sellistele tunnustele. Mõlemad haldusorganid on pidanud oma

dokumenti sellises valmiduse astmes olevaks, et seda on võimalik allkirjastatuna ja asutuse

poolt heakskiidetuna edastada haldusorgani välistele isikutele. Muinsuskaitseameti eelnõu oli

tööprojekt/dokument, millele võis kohalduda AvTS § 35 lg 2 p-s 2 sätestatud

juurdepääsupiirang üksnes kuni hetkeni, mil Muinsuskaitseamet edastas eelnõu arvamuse

avaldamiseks, olles eelnõu sisu lõplikult paika pannud.

4. Keskkonnaamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustajal ei olnud õigust Muinsuskaitseameti seatud juurdepääsupiirangut eirata. AvTS

üldjuhendis selgitatakse, et teabevaldaja seatud juurdepääsupiirang on siduv ka kõigile teistele

teabevaldajatele. Ainult piirangu seadnu saab selle kehtetuks tunnistada, teised saavad sellele

vaid tema tähelepanu juhtida. Vastustaja viitas 20.04.2020 arvamuses mitmetele eelnõus

sisalduvatele lõikudele. Eelnõu suhtes kehtib juurdepääsupiirang.

Kui dokumendis sisaldub teave, mis AvTS kohaselt tuleb tunnistada asutusesiseseks

kasutamiseks, kehtestatakse juurdepääsupiirang kogu dokumendile. Sellest tulenevalt ei ole

dokumendiga võimalik tutvuda vastustaja dokumendiregistri kaudu. Isikul on võimalik sellises

olukorras esitada teabevaldajale teabenõue, mille lahendamisel hindab teabevaldaja, millises

osas on võimalik dokumendis sisalduvat infot teabenõudjale avaldada (AvTS § 38 lg 2).

Kaebaja ei ole 31.07.2020 seisuga vastustajale teabenõuet esitanud.

AvTS ei sätesta otsesõnu õiguslikku alust kehtestada juurdepääsupiirang õigusakti eelnõu kohta

esitatud arvamusele, kuid olukorras, kus arvamus sisaldab eelnõu osasid, sh refereerib eelnõu

sisu (mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks), on ka sellisele dokumendile

juurdepääsupiirangu kehtestamine vajalik. Muinsuskaitseamet selgitas 10.07.2020 kirjas

vastustajale, et 06.03.2020 edastatud dokument on pigem dokumendi kavand, mitte õigustloova

akti eelnõu AvTS § 35 lg 2 p 1 tähenduses, ning õigem oleks olnud nende poolt

juurdepääsupiirangu alusena määrata AvTS § 35 lg 2 p 2. Seega kinnitas Muinsuskaitseamet,

et 06.03.2020 dokumendile sooviti igal juhul juurdepääsupiirang kehtestada. Isegi kui eelnõu

puhul on tegemist AvTS § 35 lg 2 p 2 kohase dokumendi kavandiga, ei ole võimalik 20.04.2020

arvamuse juurdepääsupiirangut kehtetuks tunnistada. Sellisel juhul oleks dokumendile

juurdepääsupiirangu kehtestamise aluseks AvTS § 35 lg 2 p 2.

5. Tallinna

Halduskohus

jättis

04.12.2020

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Dokumendile juurdepääsupiirangu seadmine AvTS § 35 lg 2 alusel toimub kaalutlusõiguse

alusel. Vastustaja märgib õigesti, et tal ei olnud võimalik eirata Muinsuskaitseameti seatud

juurdepääsupiirangut. Kuid see ei tähenda, et ta oli seotud juurdepääsupiirangu alusega. Seda

oleks vastustaja pidanud iseseisvalt hindama, lähtudes asjaolust, et ta viitab arvamuses

Muinsuskaitseameti eelnõule.

3-20-961

4(7)

AvTS § 35 lg 2 p 2 eesmärgiks on võimaldada nn töödokumentide (dokumendid enne nende

vastuvõtmist või allakirjutamist) asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine. Kohus ei nõustu

kaebajaga, et Muinsuskaitseamet oli käskkirja eelnõu sisu lõplikult paika pannud.

Muinsuskaitseamet selgitas 06.03.2020 vastustajale järgmist: „Muinsuskaitseamet kaalub kõiki

laekunud arvamusi ja vastuväiteid ning vajadusel täiendab eelnõu. Kui kultuurimälestiseks

tunnistamise õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, saadab Muinsuskaitseamet selle Teile

uuesti tutvumiseks.“ Eeltoodu näitab, et Muinsuskaitseamet küsis käskkirja eelnõu

kooskõlastamise etapis vastustaja arvamust. Sõltuvalt arvamusest võis eelnõu oluliselt

muutuda. Seega oli Muinsuskaitseameti käskkirja eelnõu dokumendi kavand.

Vastustaja seatud juurdepääsupiirangu alus – AvTS § 35 lg 2 p 1 – ei ole kohane.

Muinsuskaitseameti käskkiri ei ole õigustloov akt, vaid õiguse üksikakt. Seega ei esitanud

vastustaja arvamust õigustloova akti eelnõule enne selle kooskõlastamiseks saatmist või

vastuvõtmiseks esitamist. Vastustaja arvamus eelnõu kohta on dokumendi kavandi juurde

kuuluv dokument (AvTS § 35 lg 2 p 2).

Eelnõude kooskõlastamisel ei ole tavapäratu, et arvamuse andmisel viidatakse eelnõu teatud

osale (lõikudele). Vastupidisel juhul võib arvamuse mõistmine olla raskendatud. Vastustaja

tegevus ei lähtunud soovist leida alus arvamusele juurdepääsupiirangu seadmiseks.

Muinsuskaitseamet ei ole käskkirja eelnõult juurdepääsupiirangut eemaldanud. Vastustaja

kaalutlus mitte avaldada arvamuse kaudu teavet käskkirja eelnõu kohta, on kohane. Õiguslik

alus arvamusele juurdepääsupiirangu seadmiseks on AvTS § 35 lg 2 p 2. Seega seadis vastustaja

õiguspäraselt juurdepääsupiirangu 20.04.2020 dokumendile. Kaebajal on võimalik küsida

arvamus välja teabenõude korras. Vastustaja saab otsustada, millise osaga arvamusest on

kaebajal võimalik tutvuda (AvTS § 38 lg 2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Wooluvabrik

OÜ

palub

04.01.2021

apellatsioonkaebuses

tühistada

Tallinna

Halduskohtu 04.12.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja palub

menetluskulud jätta Keskkonnaameti kanda.

Halduskohus tuvastas õigesti, et vastustaja on ebaõigesti märkinud juurdepääsupiirangu alusena

AvTS § 35 lg 2 p-i 1. Kaebaja leiab, et ka AvTS § 35 lg 2 p-st 2 tulenevalt ei esine õiguslikku

alust Keskkonnaameti 20.04.2020 dokumendile juurdepääsupiirangu kohaldamiseks. AvTS §

35 lg 2 p-de 1 ja 2 tingimused osutavad sellele, et haldusorganil on õigus piirata juurdepääsu

sellistele dokumentidele, mida vastav haldusorgan ei loe veel lõpetatuks ja haldusorgani enda

poolt lõppfaasi (valmis haldusorganist väljasaatmiseks) jõudnuks. Sellise juurdepääsupiirangu

kohaldamist saanuks pidada põhjendatuks vaidlusaluse Keskkonnaameti 20.04.2020 arvamuse

tööprojektile

üksnes

hetkeni,

mil

vastustaja

volitatud

isik

selle

allkirjastas

ja

Muinsuskaitseametile edastas.

Halduskohtu tõlgendus, mille kohaselt Muinsuskaitseameti 06.03.2020 kirjale lisatud eelnõu ja

Keskkonnaameti 20.04.2020 vastus on juurdepääsupiiranguga dokumendid AvTS § 35 lg 2 p 2

tähenduses, on vastuolus haldusmenetluse avalikkuse põhimõttega. Halduskohus on

põhjendamatult laiendanud AvTS § 35 lg 2 p 2 kohaldamisala. AvTS § 35 lg 2 p 2 mõistes ei

saa dokumendi kavandiks pidada selliseid dokumente, mis on läbinud asutusesisese menetluse

ning on seejärel tehtud kättesaadavaks asutusevälistele isikutele.

Ebaõige on õigustada juurdepääsupiirangu kohaldamist asjaoluga, et Muinsuskaitseamet on

06.03.2020 dokumendile kohaldanud juurdepääsupiirangut. Teabevaldajal on kohustus

3-20-961

5(7)

veenduda, et juurdepääsupiirangu kohaldamine on põhjendatud ja õiguspärane. Hea halduse

tavaga ei ole kooskõlas põhjendamatute juurdepääsupiirangute kohaldamine üksnes seetõttu, et

mõni teine teabevaldaja on ekslikult tunnistanud oma dokumendi asutusesiseseks kasutamiseks.

Asjassepuutuv haldusmenetlus on lõppenud – kultuuriminister on 18.12.2020 võtnud vastu

käskkirja nr 190 „Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamine

ning ühise kaitsevööndi kehtestamine“. Samas on vastustaja 20.04.2020 arvamusele seatud

juurdepääsupiirang jätkuvalt kehtiv.

Kaebaja poolt opereeritav Linnamäe hüdroelektrijaam jääb 18.12.2020 vastu võetud käskkirja

nr 190 kaitsevööndisse, mistõttu oli kaebajal kaebuse esitamise hetkel ning on jätkuvalt

põhjendatud huvi ja seaduslik alus olla teadlik Keskkonnaameti 20.04.2020 arvamusest.

Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis

asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsiooni) art-st 8 tuleneb kohustus

tagada üldsusele avaldamise teel või muul viisil võimalus saada kätte õigusaktide eelnõud, mis

võivad keskkonda oluliselt mõjutada.

7. Keskkonnaamet palub 11.02.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda.

Vastustajal ei olnud õiguslikku alust Muinsuskaitseameti seatud juurdepääsupiirangut eirata.

Andmekaitse Inspektsiooni AvTS üldjuhendis on selgitatud: „Teabevaldaja seatud

juurdepääsupiirang on siduv ka kõigile teistele teabevaldajatele. Kui otse eriseadusest ei tulene

teisiti, ei saa teine asutus piirangut omatahtsi kehtetuks tunnistada ega eirata.“ Vastustajal oli

võimalus sellises olukorras üksnes juhtida Muinsuskaitseameti tähelepanu kehtestatud

juurdepääsupiirangule ja seda 20.04.2020 kirjas ka tehti. Kuigi Keskkonnaamet pidas

juurdepääsupiirangut põhjendamatuks ja juhtis sellele tähelepanu, märkis Muinsuskaitseamet

10.07.2020 kirjas, et juurdepääsupiirangu kehtestamisel 06.03.2020 eelnõule on märgitud küll

ekslikult vale õiguslik alus, kuid sellest hoolimata oli Muinsuskaitseametil tahe piirata

dokumendile juurdepääsu.

Juurdepääsupiirangu seadmine 06.03.2020 eelnõule oli Muinsuskaitseameti kaalutlusotsus. Kui

Keskkonnaamet ei oleks 20.04.2020 kirjale juurdepääsupiirangut kehtestanud, oleks isikutel

olnud võimalus Keskkonnaameti 20.04.2020 kirja kaudu tutvuda 06.03.2020 eelnõus oleva

teabega, millele oli seatud juurdepääsupiirang. Selline haldusorgani tegevus oleks olnud

vastuolus AvTS regulatsiooniga.

Keskkonnaameti 20.04.2020 kiri käsitleb vastustaja ettepanekuid ja vastuväiteid 06.03.2020

eelnõule, mis ei olnud 06.03.2020 seisuga vastu võetud, vaid mille osas küsiti

Muinsuskaitseameti arvamust. AvTS § 35 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks ei ole, et dokumendi

kavandi juurde kuuluv dokument (20.04.2020 kiri) ei tohiks olla läbinud asutusesisest

menetlust. Dokumendiregistrisse kantakse ka juurdepääsupiiranguga dokumendid, kuid registri

avalik vaade ei tohi reeta nende sisu.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna Muinsuskaitseamet ei ole 06.03.2020 eelnõult

juurdepääsupiirangut eemaldanud, on 20.04.2020 kirjale seatud juurdepääsupiirang jätkuvalt

õiguspärane. Halduskohtu otsuse tegemise ajal ei olnud veel kultuuriministri käskkirja nr 190,

seega ei olnud alust juurdepääsupiirangut kehtetuks tunnistada. Kuna kultuuriminister võttis

18.12.2020 vastu käskkirja nr 190, siis tunnistas Keskkonnaamet 20.04.2020 kirjale kehtestatud

juurdepääsupiirangu kehtetuks. Käskkirjas nr 190 on käsitletud vastustaja 20.04.2020 kirjas

esitatud ettepanekuid ja märkusi. Seega on kaebajal olnud võimalik nendega tutvuda alates

käskkirja nr 190 vastuvõtmisest.

3-20-961

6(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebusele ja apellatsioonkaebuse vastusele on lisatud kuvatõmmised

Keskkonnaameti avalikust dokumendiregistrist seisuga 04.01.2021 ja 11.02.2021. Kuna kohus

teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2) ning oluline on,

kas kaebaja nõue oleks kohtuotsuse tegemise ajal üldse täidetav, võtab ringkonnakohus asja

õigemaks lahendamiseks esitatud kuvatõmmised asja materjalide juurde (HKMS § 198 lg 3).

9. Asjas on vaidluse all, kas Keskkonnaameti 20.04.2020 dokumendile kehtestatud

juurdepääsupiirang oli õiguspärane ning kaebuse nõudeks on kohustada Keskkonnaametit

lõpetama juurdepääsu piiramine 20.04.2020 dokumendile nr 7-9/20/3694-2 ja tunnistama

juurdepääsupiirang kehtetuks. Keskkonnaameti avaliku dokumendiregistri kuvatõmmisest

11.02.2021 seisuga (apellatsioonkaebuse vastuse lisa) nähtub, et alates sellest kuupäevast on

kõnealune dokument avalik ning sellel puudub juurdepääsupiirang. Niisiis ei ole esitatud

kohustamisnõude rahuldamine enam võimalik. Kohus saab kohustamisnõude rahuldada üksnes

juhul, kui selle nõude eeldused on täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse

tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja

taotletud haldusakti anda või toimingut teha, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata

(Riigikohtu üldkogu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

10. Sellele vaatamata peab ringkonnakohus vajalikuks anda hinnang küsimusele, kas vastava

juurdepääsupiirangu algne kehtestamine oli õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et Keskkonnaameti 20.04.2020 dokumendile juurdepääsupiirangu seadmine

AvTS § 35 lg 2 p 2 alusel oli õiguspärane ning esialgne väär viide AvTS § 35 lg 2 p-le 1 ei

tooks kaasa kohustamisnõude rahuldamist. AvTS § 35 lg 2 p 2 kohaselt võib riigi- või kohaliku

omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juht tunnistada asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks dokumendi kavandi ja selle juurde kuuluvad dokumendid enne

nende vastuvõtmist või allakirjutamist. Keskkonnaameti 20.04.2020 dokument oli arvamus

Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamise käskkirja

eelnõu kohta (vastus Muinsuskaitseameti 06.03.2020 kirjale, millega Muinsuskaitseamet saatis

viidatud eelnõu Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks). Järelikult oli Keskkonnaameti

arvamus osa haldusakti andmisele suunatud haldusmenetlusest, mis sellel hetkel oli alles eelnõu

etapis. Tegemist oli AvTS § 35 lg 2 p 2 tähenduses dokumendi kavandi juurde kuuluva

dokumendiga enne dokumendi (kultuuriministri käskkirja) alla kirjutamist. Kaebaja on

apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et AvTS § 35 lg 2 p 2 eesmärgiks on jätta võimalus

hoida tööprojekte ja poolikuid lahendusi asutusesisesena, et vältida segaduse tekitamist. Selle

eesmärgiga ei ole aga kooskõlas kaebaja tõlgendus, mille kohaselt tuleks dokumendi kavandi

juurde kuuluv dokument avaldada pärast selle allkirjastamist, kuid enne n-ö põhidokumendi

lõpliku versiooni valmimist ja allkirjastamist. Vastupidiselt kaebaja arusaamale võimaldab

AvTS § 35 lg 2 p 2 kuni lõpliku haldusakti allkirjastamiseni tunnistada asutusesiseseks teabeks

selle haldusakti andmisele suunatud haldusmenetluse dokumendid, kui see on vajalik. Erinevalt

AvTS § 35 lg 2 p-s 1 märgitud õigustloova akti eelnõust võib üksikakti projektile AvTS § 35 lg

2 p 2 alusel kehtestada juurdepääsupiirangu kuni selle vastuvõtmiseni või allakirjutamiseni (st

piirang võib hõlmata ka haldusakti eelnõu ärakuulamiseks või arvamuse andmiseks esitamise

etapi ning selle raames laekunud seisukohad). Kuna üld- ja üksikaktide mõju ja tähendus on

oluliselt erinev, siis ei peagi nende eelnõud või kavandid olema ühetaoliselt kättesaadavad.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et erinevalt AvTS § 35 lg-st 1 on sama paragrahvi lõike 2

alusel teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise otsus diskretsiooniotsus. Praegusel

juhul ei ole kaebaja väitnud, et teabe asutusesiseseks teabeks tunnistamisel oleks kaalutlusõigust

kohaldatud ebaõigesti, vaid et AvTS § 35 lg 2 p-d 1 ja 2 ei võimalda üldse Keskkonnaameti

20.04.2020 kirjale juurdepääsupiirangut seada. Kuna küsimus ei ole olnud diskretsiooniõiguse

(väär)kasutamisest, ei ole asjakohane ka kaebaja viide Århusi konventsiooni art-le 8.

3-20-961

7(7)

11. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Et Keskkonnaameti 20.04.2020 kiri on tänaseks avalik, on ära langenud ka

alus

kohaldada

kaebaja

suhtes

halduskohtu

03.08.2020

määrusega

kohaldatud

juurdepääsupiirangut. Ringkonnakohus tühistab juurdepääsupiirangu HKMS § 88 lg 3 alusel ja

annab kaebajale loa tutvuda kohtumääruses viidatud dokumentidega.

12. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)