1-21-4930/5 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1(6)

1-21-4930

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

15.09.2021, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-21-4930 (18730000515)

Kohtunik

Heili Sepp

Vaidlustatud lahend

Riigiprokuratuuri 10.06.2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX (ik XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat

Andrei Svištši kaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

XX

esindaja

vandeadvokaat

Andrei

Svištši

kaebus

rahuldamata

ja

Riigiprokuratuuri 10.06.2021. a määrus muutmata.

2. Määrus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur alustas 28.12.2018. a kriminaalmenetlust nr 18730000515, milles

esitati YY-le kahtlustus KarS § 209 lg 1 järgi selles, et tema saatis 06.10.2015 e-posti teel Q OÜ

juhatuse liikmena XX-le kasvava metsa raieõiguse lepingu nr H-301015 XX-le kuuluval KKK

(registriosa XXXXXX; katastritunnus XXX) 245 tihumetsa kasvava metsa raiumiseks. Lepingu

kohaselt pidi Q OÜ tasuma pärast raie teostamist ja metsamaterjali väljavedu XX-le 20 tööpäeva

jooksul, jättes mulje kavatsusest sõlmida kasvava metsa raieõiguse leping. XX allkirjastas lepingu

digitaalselt 11.10.2015 ja edastas selle samal päeval YY-le, kes lepingut Q OÜ esindajana ei

allkirjastanud. Samas organiseeris YY Q OÜ juhatuse liikmena ajavahemikul 11.10.2015 kuni

2016. a XX-le kuuluval KKK kinnistul 245 tihumeetri kasvava metsa raie ja raiutud metsamaterjali

väljaveo ning omandas raiutud ja väljaveetud metsamaterjali 9000 euro väärtuses, jättes XX-le

omandatud metsamaterjali eest tasumata. Kuriteoga tekitati XX-le kahju 9000 eurot.

2. Uurimisasutus lõpetas 03.07.2020 Põhja Ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS

§ 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluseks vajaliku aluse puudumise tõttu. Riigiprokuratuur

tühistas selle 13.08.2020. a määrusega ning kohustas asjas tegema mitmeid menetlustoiminguid

(koguma erinevaid kirjalikke tõendeid ja teostama täiendavaid ülekuulamisi).

3. Pärast täiendavate menetlustoimingute tegemist lõpetas uurimisasutus 14.04.2021 Põhja

Ringkonnaprokuratuuri loal menetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel aegumistähtaja möödumise tõttu.

2(6)

4. Uurimisasutus asus 30.04.2021. a prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud

määruses seisukohale, et YY poolt toime pandud KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu on

KarS § 81 lg 1 p 2 alusel aegunud. Menetlejad tuvastasid, et YY saatis Q OÜ nimel XX-le

allkirjastamiseks kasvava metsa raieõiguse lepingu 06.10.2015. XX allkirjastas lepingu 11.10.2015

ja edastas selle samal päeval Q OÜ-le e-postiga aadressile zzz. Q OÜ poolt allkirjastatud lepingut

XX-le ei tagastatud, mistõttu kannatanu järeldas, et osaühing ei soovi temaga lepingut sõlmida ja

raiet teostada. YY kahtlustatavana antud ütluste kohaselt ta ei tea, miks Q OÜ poolt allkirjastatud

lepingut XX-le ei saadetud, sest saatmata jätmiseks põhjust ei olnud. Kahtlustatava sõnade kohaselt

teostas Q OÜ raiet tavaliselt lepingu sõlmimisest 1 kuu jooksul. Kriminaalasja materjalidest saab

sedastada, et Q OÜ organiseeris ja teostas 2015. a täpselt tuvastamata ajal KKK kinnistul raie.

Raiutud puidu eest jäeti XX-le täies ulatuses tasumata. Nendele asjaoludele tuginedes tuvastas

menetleja, et KKK kinnistul toimus metsaraie hiljemalt 2015. a lõpus ja vastupidist kinnitavaid

tõendeid ei ole õnnestunud koguda. Seega on YY poolt KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritav

kuritegu kannatanu eksimusse viimisega varalise kasu saamise eesmärgil viidud lõpule hiljemalt

31.12.2015. KarS § 209 lg 1 puhul on KarS § 4 lg 3 kohaselt tegemist teise astme kuriteoga, mis

aegub 5 aasta möödumisel kuriteo lõpuleviimisest. Kuna kuriteo aegumine ei ole katkenud ega

peatunud, on YY poolt toime pandud kuritegu KarS § 81 lg 1 p 2 alusel aegunud.

5. XX esindaja vandeadvokaat Andrei Svištš vaidlustas prokuratuuri loal kriminaalmenetluse

lõpetamise põhistatud määruse 10.05.2021 Riigiprokuratuuris, paludes määrus tühistada ja

kohustada kriminaalmenetlust jätkama.

6. Riigiprokuratuur jättis 10.06.2021. a määrusega XX esindaja kaebuse rahuldamata, leides, et

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel on olnud põhjendatud. Riigiprokurör ei

pidanud vajalikuks kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistusi üle korrata, kuid täpsustas

mõningaid alljärgnevaid aspekte.

7. Riigiprokuratuur ei tuvastanud KarS § 81 lg-tes 5 ja 7 nimetatud kuriteo aegumise katkemist ega

peatumist mõjutavaid asjaolusid. KarS § 209 järgi on karistatav teisele isikule varalise kahju

tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise

eesmärgil. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju

tekkimisega. Kahju all peetakse silmas olukorda, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halvenes.

8. Kriminaalasjas kogutud materjalidest nähtub, et teostas 2015. a sügisel Q OÜ tellimusel raietöid

XX-le kuuluval KKK kinnistul. YY kinnitas samuti ülekuulamisel, et metsaraie teostati KKK

kinnistul 2015. a lõpus. Kuigi Q OÜ pangakonto väljavõttest nähtuvalt tegi osaühing QQ-le viimase

makse 01.04.2016, on ta tunnistajana ülekuulamisel öelnud, et viimane osamakse laekus raietöö

tegemisest tunduvalt hiljem. Sellest tulenevalt ei saa tõsikindlat järeldada, et raie lõppes 01.04.2016,

mil QQ-le viimane osamakse tehti. Kuivõrd täiendavate menetlustoimingute käigus ei ole

õnnestunud kindlaks teha täpset metsaraie tegemise kuupäeva, siis in dubio pro reo põhimõttest

tulenevalt peab jaatama, et raie viidi lõpuni hiljemalt 31.12.2015.

9. Kannatanule tekitatud varalise kahju tekkimist hinnatakse saldopõhimõtte järgi, mis tähendab, et

kahjuga on tegemist siis, kui lõppsaldo ehk kontojääk on negatiivne – varakäsutusele järgnenud

väljaminek (deebet) jääb suuremaks kui varakäsutusele järgnenud sissetulek (kreedit).

Saldopõhimõttest tulenevalt tuleb järeldada, et hiljemalt 31.12.2015 oli KKK kinnistu raie

tulemusel Q OÜ vara hulk suurenenud, mis väljendus selles, et Q OÜ sai 245 tihumeetri kasvava

metsa raie tulemusel otsest varalist kasu ja kannatanu varalist kahju, kuivõrd tema kinnistu väärtus

vähenes raie tulemusel ning samaväärne vastusooritus jäi saamata. Kuna kehtiva kohtupraktika

kohaselt tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega (RKKKo asjas nr 1-15-

3(6)

2666, p 15), tuleb järeldada, et kelmus oli lõpule viidud kriminaalmenetluses täpselt tuvastamata

ajal, kuid hiljemalt 31.12.2015.

10. Kaebuse kohaselt oli tegemist tegevusetusega, mis seisnes selles, et Q OÜ esindusõiguslikud

isikud hoidsid kannatanut jooksvalt teadmatuses. Kaebaja hinnangul tuleb sellist tegevust käsitleda

vältava teona, sest süüteokoosseisu kirjeldatud tegu seisneb lisaks õigusvastase olukorra loomisele

ka selle säilitamises ehk taastootmises. Kuivõrd aegumise tähtaega arvestatakse vältava teo

lõppemisest, asus kaebaja seisukohale, et YY tegu aeguks alles 11.05.2023. Riigiprokuratuur sellise

käsitlusega ei nõustunud, sest kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle taastootmine)

süüdlase tegu veel tegevusetuseks. Sarnaselt teistele süütegudele ei muuda aktiivse teoga kulgema

pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (RKKKo asjas nr 3-1-1-72-10, p

14 ja nr 1-15-2666, p 13). Eeltulenevast lähtuvalt ei saa Q OÜ esindusõigusliku isiku käitumist

kvalifitseerida tegevusetuseks pelgalt seetõttu, et ta hoidis kannatanut teadmatuses raie olemasolust

ja võimalikust nõudeõigusest tema vastu. Tegu polnud vältava teoga. Seega oli tegu toime pandud

hiljemalt 31.12.2015, mil Q OÜ sai 245 tihumeetri kasvava metsa raie tulemusel otsest varalist kasu

ja mille tulemusel kannatanu kandis varalist kahju. Kuriteo aegumistähtaeg hakkas seega kulgema

31.12.2015. Kuna kelmus on teise astme kuritegu, mis aegub KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt viie aasta

pärast peale teo toimepanemist, aegus kõnealune YY tegu 31.12.2020.

11. Riigiprokuratuuri 10.06.2021. a määrusele esitas kaebuse XX esindaja vandeadvokaat Andrei

Svištš, kes palub määrus tühistada ja kohustada uurimisasutust menetlust jätkama.

12. Kaebaja hinnangul on kriminaalasja lõpetamise määruses õigesti tuvastanud, et YY on KarS §

209 lg 1 teo toime pannud. Samas on uurija ekslikult leidnud, et kelmus on KarS § 81 lg 1 p 2

kohaselt aegunud. Erinevalt Riigiprokuratuurist leiab kaebaja, et kelmust ei viidud lõpuni metsa

raiumisega, kuna sel hetkel ei tekkinud veel kannatanule kahju. Kahju tekkis XX-le sellest, et tema,

olles viidud tegelikest asjaoludest eksimusse, ei esitanud õigeaegselt tasunõuet, kuna YY jättis

kannatanu lepingu sõlmimisest, metsaraiest ja nõude tekkimisest teavitamata. Tegemist on

tegevusetusega toime pandud vältava teoga, mille aegumise tähtaeg hakkab KarS § 81 lg 4 ls 2

kohaselt kulgema vältava teo lõppemisest. Kannatanu jääb 10.05.2021. a kaebuses sedastatu juurde

ja on jätkuvalt seisukohal, et menetlejate seisukoht kahju tekkimisest, aktiivsest tegutsemisest ja

sellega seoses KarS § 209 lg 1 objektiivse koosseisu täitmisest ei ole õige.

13. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri määruse põhjendustega kannatanule kahju tekkimise ja

menetletava teo lõpuleviimise aja osas. Määruse põhjendused saldopõhimõtte kohaldamisest ei ole

antud juhul sellisel viisil kohaldatavad, kuna Riigiprokuratuur ei arvesta, et pärast metsa raiumist ei

muutunud veel kannatanu n-ö lõppsaldo ehk kontojääk negatiivseks. Arvestamata on jäetud sellega,

et pärast Q OÜ poolt 245 tihumeetri metsa raiet ei kandnud XX veel kahju, vaid tal tekkis Q OÜ

suhtes vastavas ulatuses tasunõue. Lepingujärgse tasunõude tekkimine ei ole käsitletav KarS § 209

lg 1 mõistes kahjuna, kuna kannatanu oli metsaraieks ja tasu saamiseks edastanud Q OÜ-le

sellekohase tahteavalduse. Tasunõude aluseks ei olnud YY pettuslik tegu, vaid kannatanu

tahteavaldus – soov müüa metsa ja saada selle eest tasu. Kannatanule tekkis KarS § 209 mõttes

kahju siis, kui YY rikkus informeerimiskohustust (pettuslik tegu). Selle tulemusena ei saanud XX

õigeaegselt teada metsaraiest ega tasunõudest Q OÜ vastu, mistõttu minetas kannatanu võimaluse

panna nõue osaühingu suhtes edukalt maksma. Kahju ei seisnenud seega metsa raiumises, vaid

metsaraiest tuleneva tasunõude varjamise tulemusel selle nõude maksmapaneku võimaluse

minetamises. Menetluses ei ole tuvastatud seda hetke, mil XX-le vastav kahju tekkida võis. Asjas

kogutud andmetele tuginevalt tekkisid Q OÜ-l majanduslikud raskused 2017. a. YY astus juhatusest

tagasi 2018. a maikuus. Eeltoodust tulenevalt võis XX-le kahju tekkida ca 2018. a või hiljemalt siis,

kui kannatanu informeerimata jätmise tõttu tema nõue osaühingu suhtes ca 2018. a lõpus või 2019.

4(6)

a algul aegus. Tegemist on ühtlasi ka teo lõpule viimise ajaga, mistõttu ei ole kummalgi juhul YY-le

etteheidetav tegu veel aegunud.

14. Varasemate menetlejate põhjendustest ei ole võimalik mõista, kuidas asus YY looma

kannatanus tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust metsa raiumise või sellele eelnenud muu

tegevusega ega tuvastada, mida peetakse KarS § 209 lg 1 mõistes pettuslikuks teoks. Erinevalt

riigiprokuratuurist leiab kaebaja, et YY pani temale etteheidetava teo toime tegevusetusega ja see

on olnud vältav tegu, mistõttu ei ole kuritegu praeguseks aegunud. Pettusliku teo toimepanemine ei

alanud antud juhul ühegi aktiivse pettusliku teoga, mistõttu ei leidnud aset ka aktiivse teoga

kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmist, vaid kogu pettuslik tegu seisneski selles, et

pärast XX-lt tahteavalduse saamist asus YY kujundama kannatanu ettekujutust sellest, et lepingut

justkui ei sõlmitud ja metsaraiet justkui ei toimunudki.

15. Lepingu sõlmimisega tekib isikute vahel usaldussuhtest tulenev garandiseisund. Lepingu lisa 1

kohaselt oli ostjal kohustus koostada sortimentide väljaveo kohta mõõtmisakt ja ostjal oli kohustus

tasuda lepingus fikseeritud tasu 20 tööpäeva jooksul. Menetluse käigus ei ole tuvastatud, et kuni

lepingu sõlmimiseni oleks YY loonud XX ebaõige ettekujutuse sellest, et viimasega tegelikult ei

soovita lepingut sõlmida ja pärast tahteavalduse saamist kannatanut metsaraiest mitte teavitada ning

jätta tasu maksmata. Seega kuni XX poolt Q OÜ-le allkirjastatud lepingu edastamist ei olnud

toimunud ühtegi pettuslikku tegu (aktiivset ega passiivset). YY-le etteheidetav pettuslik tegu seisnes

tegevusetuses, mis algas hetkest, mil pärast XX-lt tahteavalduse saamist ei edastanud ta

allkirjastatud lepingut kannatanule, ei teavitanud raietöödega alustamisest ega esitanud

nõuetekohast akti, mis oli XX tasunõude aluseks ning sellega minetas kannatanu võimaluse panna

oma tasunõue Q OÜ vastu maksma. Metsaraie ei saa olla YY-le etteheidetavaks pettuslikuks teoks,

kuna sellega ei loodud XX ees tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust. Kahtlustatav jäi pärast

kannatanu poolset lepingu allkirjastamist viimase suhtes passiivseks, jättes mulje, et lepingut ei

sõlmitud, raiet ei toimu ja tasunõuet ei teki, kuigi tegelikkuses metsaraiega alustati. Seega hakkas

YY KarS § 209 lg-s 1 sätestatud tegu toime panema alates hetkest, mil ta sai XX-lt allkirjastatud

lepingu ning otsustas jätta kannatanu lepingu sõlmimisest, metsaraiest ja tasunõudest teavitamata.

16. Kannatanu rõhutab, et antud juhul on YY tegu algusest peale toime pandud tegevusetusega,

mistõttu ei saa tugineda Riigikohtu seisukohale, kus algselt on tegemist aktiivse teoga.

Riigiprokuratuuri viidatud lahendites nr 3-1-1-72-10 ja 1-15-2666 oli tegemist võltsitud

dokumentide esitamisega, millega loodi ebaõige ettekujutus tegelikkusest. Antud juhul ei esinenud

YY poolt XX-le allkirjastamiseks edastatud müügilepingus valeandmeid ega ole tuvastatud, et

kahtlustatav oleks tegutsenud enne kannatanult allkirjastatud lepingut saades sooviga tekitada

viimases ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Pettuslik tegu algas hetkest, kui süüdlane jäi

tegevusetuks, st jättis omapoolse allkirjaga lepingu edastamata, metsaraiest teavitamata ja akti

esitamata. XX sattus seega eksimusse hetkest, mil YY jäi tegevusetuks. Kahtlustatav oli Q OÜ

juhatuse liige kuni 10.05.2018 ning selle hetkeni oli YY-l aktiivne kohustus teavitada XX metsaraie

teostamisest ja kannatanu nõudeõiguse olemasolust. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kaebaja hinnangul

käsitleda YY tegu tegevusetusega toime pandud vältava teona, mille puhul tuleb KarS § 81 lg 4

teise lause kohaselt arvestada kuriteo aegumist alates vältava teo lõppemisest. YY suhtes hakkas

kuriteo aegumise tähtaeg kulgema mitte hiljem kui 11.05.2018, mil ta ei olnud enam Q OÜ juhatuse

liige. YY tegu aegub alles 11.05.2023, mistõttu on Riigiprokuratuuri määrus ilmselgelt

põhjendamatu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasjaga, leiab, et kaebuse rahuldamiseks, Riigiprokuratuuri

määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama ei ole alust.

5(6)

18. Kelmusega on KarS § 209 lg 1 kohaselt tegemist juhul, kui teisele isikule luuakse varalise kasu

saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus (st petetakse teda) ja

tekitatakse sellega kahju. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks

kannatanule kahju tekkimisega. Kahju all peetakse silmas olukorda, mille tagajärjel kannatanu

varaline seis halvenes. Kuigi nii uurija kui ka Riigiprokuratuuri abiprokurör on asunud oma

määrustes seisukohale, et YY pani oma ülalkirjeldatud tegevusega toime kelmuse, mis oli lõpule

viidud raie teostamisega hiljemalt 31.12.2015, ei ole menetlejad välja toonud seda, milles seisnes

XX-le kahju tekitanud YY pettuslik tegu. Ka kaebaja on väljendanud kaebuses seisukohta, et

kahtlustatava poolt XX-le allkirjastamiseks edastatud müügileping ei sisaldanud valeandmeid, ei ole

tuvastatud, et YY oleks tegutsenud kannatanule lepingut edastades sooviga tekitada viimases

ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ning metsaraie iseenesest ei saa olla YY-le

etteheidetavaks pettuslikuks teoks. Selles osas nõustub ringkonnakohus kaebajaga.

19. Asjas puudub vaidlus, et XX allkirjastas 11.10.2015 raieõiguse võõrandajana (müüjana)

kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu H-301015, kuid raieõiguse omandaja (ostja) Q OÜ

lepingut ei allkirjastanud ega saatnud lepingut kannatanule tagasi. Nii on XX ülekuulamistel

kinnitanud, et tema YY poolt allkirjastatud lepingut ei saanud ning YY on omakorda

kahtlustatavana ülekuulamisel märkinud, et ta ei oska vastata küsimusele, miks XX-le ei saadetud Q

OÜ poolt allkirjastatud lepingut tagasi, sest põhjust mittesaatmiseks ei olnud. Tõendeid selle kohta,

et Q OÜ poolt oleks leping allkirjastatud, kohtule teadaolevalt asjas ei ole. Viidatud raielepingu

kohaselt pidid lepingu allkirjastamata nii müüja kui ostja, kuid viimane seda ei teinud, mistõttu ei

saa lugeda lepingut sõlmituks.

20. Samas sai YY lepingus sisalduva informatsiooni tõttu teadlikuks, kus ja millisel kinnistul XX-le

kuuluv kasvav mets asub ning mis on metsa hinnanguline raiutav maht. Kuna kõnealune leping ei

omanud Q OÜ allkirjastamata jätmise tõttu juriidilist jõudu, saab asuda seisukohale, et XX metsa

näol oli YY-le ja Q OÜ-le tegemist võõra vallasasjaga, mille äravõtmiseks puudus tal seaduslik

alus.

21. Ringkonnakohus ei suuda toimikust, kriminaalasja lõpetamise määruse põhistustest ega ka

10.06.2021 Riigiprokuratuuri määrusest sedastada mingil jälgitaval ega loogilisel moel KarS § 209

ehk kelmuse tunnuseid. Neis tekstides ja toimikus üldse puuduvad ringkonnakohtu hinnangul

andmed, mis viitaks sellele, et oleks kasutatud pettust konkreetselt vara (metsa) äravõtmise

hõlbustamiseks; samuti polnud tegu ka olukorraga, kus kannatanu oleks ise vara reaalselt

loovutanud ostu-müügi lepingu sõlmimise tulemusena ja pettuse mõjul. KarS § 209 konstruktsioon

mõjub kunstlikuna ega leia sisulist tuge Riigiprokuratuuri määruses, lõpetamise määruses ega

määruskaebuses. Küll aga on võimalik väita, et YY-le kelmusena omistatud tegu vastab hoopis

KarS §-s 199 sätestatud varguse süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele (võõra vallasasja

äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil).

22. KarS § 199 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline

karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Seega on KarS § 4 lg 3 kohaselt tegemist teise astme

kuriteoga, mis aegub KarS § 81 lg 1 p-st 2 tulenevalt viie aasta möödumisel kuriteo lõpuleviimisest.

23. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, justkui tuleks olukorras, kus süüdlane ei teavitanud

kannatanut viimase suhtes toime pandud õigusvastasest teost ja kannatanu nõudeõiguse

olemasolust, käsitleda õigusvastast tegu tegevusetusega toime pandud vältava teona ajani, mil

kannatanu informeerimata jätmise tõttu kannatanu süüdlase vastu aegus. Varguse puhul on asja

valdus kehtestatud, asi ära võetud ja varguse objektiivne koosseis täidetud, kui hõivaja on

6(6)

saavutanud selle üle võimu, s.t vargus on lõpule viidud siis, kui vara on süüdlase käes ja tal on

võimalus hakata seda oma äranägemise järgi käsutama või kasutama.

24. Kriminaalasja materjalide põhjal leidis tuvastamist, et raie viidi lõpule menetluses täpselt

tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 31.12.2015. Ringkonnakohus, tutvudes asja materjalidega (sh

raielepinguga, XX, QQ, T. KKK ja YY ütlustega ning QQ tunnistusega), nõustub sellise

järeldusega. Kuna kaebuses ei ole seda vaidlustatud, ei hakka ringkonnakohus siinkohal üle

kordama varasemate menetlejate asjakohaseid põhjendusi, millele tuginevalt sellisele seisukohale

asuti (vt nt käesoleva määruse p 9). Kuivõrd KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu pandi toime

hiljemalt 31.12.2015, hakkas sellest kuupäevast kulgema ka KarS § 81 lg 1 p-s 2 sätestatud viie

aasta pikkune kuriteo aegumistähtaeg. Asjas ei ole tuvastatud KarS § 81 lg-tes 5 ja 7 nimetatud

kuriteo aegumise katkemist ega peatumist mõjutavaid asjaolusid, mistõttu aegus ringkonnakohtu

hinnangul väidetavalt toime pandud KarS § 199 lg-s 1 sätestatud teise astme kuritegu 31.12.2020.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et tegemist on olukorraga, kus kriminaalasi kuuluks

obligatoorselt lõpetamisele KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. KrMS § 208 lg 6 kohaselt võib

ringkonnakohtu kohtunik tühistada Riigiprokuratuuri määruse ja kohustada Riigiprokuratuuri

jätkama kriminaalmenetlust vaid siis, kui kohtunik leiab, et kriminaalmenetluse jätkamiseks on

alust. Praegusel juhul leiab kohtunik, et KrMS § 199 lg 1 p 2 sellise aluse välistab.

25. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ei ilmne põhjendatud kahtlust ühegi sellise kuriteo

toimepanemise kohta, mis oleks täna veel aegumata. Seega isegi kui kohus ei nõustu osade

prokuratuuri põhjendustega, on ta nõus, et uuritav kuritegu on aegunud ja kriminaalmenetlus on

seaduslikult ja põhjendatult KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel lõpetatud. Menetluse jätkamiseks alust pole.

26. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri

10.06.2021. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. KrMS § 385 p 11 kohaselt on

määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

/allkirjastatud digitaalselt/