2-21-10898/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht 14.september 2021.a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-10898

Kohtuasi

Sihtasutuse

Pärnu

Haigla

psühhiaatriakliiniku

juhataja

taotlus

psühhiaatriakliinikus

esialgse

õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi

pikendamiseks 40 päevaks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 14.juuli 2021.a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutuse

Pärnu

Haigla

(registrikood 90004527, aadress Ristiku tn 1, Pärnu linn,

80010, e-post: ph@ph.ee) psühhiaatriakliiniku juhataja RP

Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja): X (isikukood

XXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik (e-

post:XXX)

Puudutatud isik II: Y (isikukood XXXXXXXXX, aadress

XXX, e-post XXX)

Eestkosteasutus:

Pärnu

Linnavalitsus

(registrikood

75000064, aadress Suur-Sepa 16, Pärnu linn, 80098, e-

post: linnavalitsus@parnu.ee)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 14.juuli 2021.a määrus jätta muutmata.

2. X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

2-21-10898

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud ning menetluse käik

1. Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja RP (avaldaja) esitas 12.juulil 2021.a

Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus X (puudutatud isik I) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamist isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja ravi pikendamist üle

4 päeva tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.

2. Pärnu Maakohus rakendas 12.juuli 2021.a määrusega puudutatud isiku I suhtes esialgset

õiguskaitset tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 4 päevaks, so kuni 14.juuli

2021.a kell 18:00.

3. Avalduse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik I SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku

statsionaarsesse osakonda (Ristiku 1, 80010 Pärnu) 10.juulil 2021.a kell 18:00 ja samal ajal

kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt PsAS §

11 lg-tele 1-3. Patsient toodi haiglasse omaste poolt. Tütar Y juba eelnevalt mõni päev tagasi

võtnud valvepsühhiaatriga ühendust, et ema käitumine muutunud ebaadekvaatseks. 09.juulil

2021.a käis patsient tütre ja poja saatel valvepsühhiaatri erakorralisel vastuvõtul, kus nõustus

vastu võtma psühhoosivastase ravimi lihasesisese süstena. Valvepsühhiaatrile ei avaldanud

plaane, mida oleks sel hetkel saanud pidada tahtest olenematu ravi näidustuseks, aga oli tajutav,

et patsiendi skisofreenia oli ägenenud. Patsient ise väitis, et oli viimati määratud tabletid välja

ostnud kuu aja eest, retseptikeskuse andmetel tegelikult märtsis. Seega regulaarset toetusravi

ilmselt ei ole tarbinud. 09.juulil 2021.a oli patsient lahkunud „uitama“, mis on tavaline

käitumismuster, kui psühhoos ägeneb. 10.juulil 2021.a kui lapsed läksid teda kontrollima, oli

ta just välja minemas suurte kompsudega, kus hulk riideid, ka suveilmale mittevastavaid riideid.

Lähedased järeldasid, et patsient püüdis taas minna „hulkuma“. Patsient ise kaebusi ei esita,

arvab, et lapsed on üle reageerinud, tema tahtis vaid ujuma minna. Viimati viibis haiglaravil

oktoobris 2020.a sarnase haiguspildiga. Skisofreenia diagnoositud aastakümneid tagasi,

viimastel aastatel hospitaliseerimised üsna sagedased, kuna ei tarvita ambulatoorset toetusravi

ning on keeldunud depooravi manustamisest. Haiglasse vastuvõtul patsiendi mõttekäik

laialivalguv, mh avaldas kahtlust, et telefoniga on midagi lahti, võidakse pealt kuulata. Tema

olevat haigla kaitseja, aga kui ta on haiglas, siis ei saa ta haiglat kaitsta. Putin peab teda kartma,

kuna tal on erilised võimed. Osakonnas kirjutas teate, millest saab järeldada, et ta

psühhootilistel ajenditel peab käima ringi mööda Eestit, kuna ta on eriline (nagu Jakuutia

2-21-10898

teemant). Lähedaste suhtes süüdistav ja paranoiline. Haiguskriitika puudub täielikult, ohtlikkus

iseenda suhtes (paranoilistest mõtetest lähtuvalt paneb end ohtu „uidates“ ning endast elumärki

mitte andes). Hospitaliseerimisel diagnoositud püsikululise skisofreenia ägenemine (F20.00).

Kohtule taotluse esitamise ajal X-l psühhoosi seisund püsis, vestlusel tõrges, küsimustele vastas

napilt, mõistukõnega. Olevat tahtnud lihtsalt jalutada ja ujuda. Häiritud, et teda haiglasse toodi.

Haigusteadvus puudub täielikult, ravivajadusest aru ei saa. Käitumiselt omapärane, ilme

kahtlustav, usaldamatu ning on psühhootiliste sümptomite osas dissimuleeriv. Teada

varasemast, et patsiendi psühhoosi sisu on sügavalt paranoiline - teda jälitatakse, soovitakse

halba, mistõttu näiliselt ilma põhjuseta eksleb kuhugi ja ei võta omastega kontakti. Lisaks on

suurusmõtteid, mistõttu täidab enda arvates mingisugust missiooni (nt kaitseb haiglat). Ta ei

avalda oma tajuhäirete sisu, kuid lisaks luulumõtetele esinevad ka kuulmismeelepetted.

Tegemist on paranoidse skisofreenia ägenemisega ning seda psüühikahäiret saab hinnata

raskeks. Tema käitumine on mõjustatud psühhoosist st ebareaalsetest elamustest

(luulumõtetest, mõjustuselamustest, ilmselt ka tajuhäiretest). Ta vajab spetsiifilist

psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni

psühhoosi leevenemiseni. Kuna ta käitub psühhootiliste sümptomite ajel sihipäratult ning

ebaadekvaatselt, siis võib ta panna ohtu peamiselt enda elu ja tervise, kuna ei suuda sihipäratu

käitumisega tagada enda turvalisust ning võtta vastu tema tervisele vajalikku ravi. Kuna

skisofreenia ägenemise episoodi ravi on tavapäraselt aeganõudev ning selline psüühikahäire ei

möödu 4 päevaga, siis ravivajadus on pikem kui 4 päeva.

Puudutatud isikute seisukohad

4. Puudutatud isikule I määratud esindaja toetas esindatava suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematu ravi pikendamist kuni 40 päevani. Kohtumisel 13.juulil 2021.a

psühhiaatriakliiniku akuutosakonnas selgus, et esindatav on varasemalt viibinud 4 korral

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil, kusjuures esindatav kinnitas korduvalt, et kõik need

statsionaarsed ravil viibimised olid ebaseaduslikud, sest ta ei vaja sellist ravi, mida raviarst tema

suhtes kohaldab. Ka seekord tuli ta ise ja vabatahtlikult kliinikusse, seega avaldas esindatav

arvamust, et ta on juba ravil, kuid seda ravilepinguga, mitte tahtevastasel ravil. X kinnitas, et

kliiniku autoparklasse tõi teda tütar, kliinikusse sisenes ta aga ise ja enda vabal tahtel. Ravist

ta keeldunud ei ole, kuid ei pea seda vajalikuks, sest ambulatoorselt on ta kõik ravimid võtnud.

X avaldas, et tema lähedaste mure tema vaimse tervise osas ning veel rohkem tema elu ja tervise

suhtes on igati põhjendamatud. Lähedased on kokku leppinud selles, et teda

psühhiaatriakliinikusse statsionaarsele ravile paigutada. Vestluse lõppedes avaldas X, et

esindaja ei tohi raviarstiga enne vestelda, kui alles homme peale arsti visiiti, sest tema soovib

eelnevalt raviarstile kogu tekkinud olukorra ära seletada ning jätkata ravi ambulatoorselt.

Faktiline ravikriitika esindataval puudub. Esindatava raviarst dr HS kinnitas, et X-l on juba

aastakümneid tagasi diagnoositud paranoidne skisofreenia ning antud juhul on tegemist

paranoidse skisofreenia ägenemisega (F20.00). Esindataval haiguskriitika puudub täielikult,

ravi on vajalik eelkõige seetõttu, et haigus on ohtlik nii X elule ja tervisele kui ka kaaskodanike

elule ja tervisele.

5. Eestkosteasutus oli seisukohal, et taotlus on põhjendatud. Sotsiaaltoetuste ja -teenuste

andmeregistri STAR andmetel oli Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonnal X-ga viimane

kokkupuudega 2019 aastal, mil menetleti tervislikust seisundit või puudest tulenevat

abivajadust. Hilisemaid menetlusi STARi andmetel sotsiaalosakond X-ga seoses läbi viinud ei

ole. STARis puuduvad andmed X töövõimekaotuse või puuete kohta. Tuginedes kohtu poolt

edastatud materjalidele on Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu) nõus esitatud taotlusega esialgse

õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamisega ja selle

pikendamisega.

2-21-10898

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Pärnu Maakohus rahuldas 14.juuli 2021.a määrusega avalduse ning pikendas Pärnu

Maakohtu 12.juuli 2021.a määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku I suhtes

kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega alates 10.juuli 2021.a kell 18:00

psühhiaatri otsusega isiku tahtest olenematule ravi kohaldamisest kuni 40 päevani, s.o kuni

19.augustini 2021.a kell 18:00. Kohus määras, et tahtest olenematu ravina võib puudutatud

isikule

I

kohaldada

(nii

tablettidena

kui

ka

süstetena)

psühhoosivastast

ravi

antipsühhootikumidega, vajadusel ka elekterkonvulsioonravi.

7. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et avaldus esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani on põhjendatud. Kohus tugines

PsAS § 11 lg-le 1 ja TsMS § 534 lg-le 5.

8. 14.juulil 2021.a psühhiaatriakliinikus ärakuulamisel rääkis X kohtunikule järgmist:

„Haiglasse sattusin, kurg tõi haiglasse. See oli nali. Tulin iseseisvalt haiglasse. Tüdrukuga oli

kokkulepe, aga ta ei leidnud muud varianti. Soov oli küll haiglasse tulla. Olen nõus haiglas

olema, aga mul on kodus toataim, mis ära kuivab. Elekter on välja lülitamata, kui äike tuleb.

Mul on vaja ära käia. Praegu ei pea sellest rääkima, mis kodus juhtus. Seda on aega arutada

küll. Elan üksi. Haiglasse tulime tütrega kahekesi. Hommik on uimane olnud. See on tableti

mõju. Muidu ma uimane ei ole. Muid kaebusi ei ole. Tütar on ajanud juba nädal aega, et pean

haiglasse tulema. Mina ei tea teiste arvamusi. Kodus võtsin tabletti küll, aga nime ei mäleta.

Teine rohi oli ka. Ma ei arva, et pean haiglas olema. Natuke on vaja privaatsust. Ise rohkem

rääkida ei soovi. Eelmine aasta tulin haiglasse iseseisvalt. Ütlesin vist midagi liigset. Mul tuleb

ette haiglas viibimist. Ei tunne end halvasti. See on teistmoodi.“

9. Samuti kuulas kohus ära psühhiaater dr AL, kes selgitas, et X-l on diagnoositud püsikululise

skisofreenia ägenemine F20.00. Tegemist on raske psüühikahäirega. Ohtlik on X eelkõige

endale. Ta läheb luululistel ajenditel sihitult rändama. Palju riideid on soojaga seljas s.t. ilmale

mittevastavaid riideid. Lähedastele teada ei anna kuhu läheb. Ta teeb luululistel ajenditel seda,

mis tal teha kästakse. Haiguse prognoos on kehvem, mida kauem on ta ravita. Muu abinõu

rakendamine pole võimalik. X kodus ravimeid ei tarvitanud. Viimased ravimid olid välja

ostetud märtsis. X-l haiguskriitika täielikult puudub. Ravi tuleks kohaldada kuni 40 päeva.

Vajab psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega. Vajadusel ka elekterkonvulsioonravi.

10. 14.juulil 2021.a telefoni teel ärakuulamisel X täisealine tütar Y kinnitas, et X on tema ema

ning ta on teadlik, et ema on psühhiaatriakliinikus. Ema vajab ravi, kuna haigusega tekib tal

rahutus ja ta peab kuhugi minema, eriti tekib vajadus minna ujuma. Nad on teda igal aastal

politseiga taga otsinud. Sel korral X pakkis jälle asjad kokku ja hakkas „hulkuma“ minema,

tahab rändama ja ujuma minna. See võib, arvestades tema tervisliku seisundit, olla ohtlik. Tütar

läks teda koju vaatama ja sai aru, et asi on hulluks minemas. X on raske leida, kui ta kaduma

läheb. Telefoniga ei saa temaga ühendust. Eelnevalt on see korduvalt nii olnud. Ta muutub

endale ohtlikuks. Kodus ta ravimeid ei võtnud, kuna leidis, et pole haige. Tütar leiab, et ema

peaks haiglas olema. 4 päevaga ei ole paranemine veel toimunud. Üleeile rääkis emaga

telefonis. X rääkis, et on mõjuisik ja saab mõjutada ilma. Eriti on mures ema ärakadumise

pärast, kuna väljas on kuumad ilmad. Samuti seetõttu, et ema läheb ujuma.

11. Kohus oli esitatud kirjalike andmete ja ärakuulamistel kogetu põhjal seisukohal, et PsAS §

11 lg 1 koosseisu olemasolu on eeltooduga kinnitust leidnud. Psühhiaatrid on esitanud kohtule

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. X-l on diagnoositud raske psüühikahäire –

püsikululise skisofreenia ägenemine (F20.00), hetkel viibib ta haiglas tahtest olenematul ravil

2-21-10898

akuutosakonnas. Psüühiline häire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.

Tema käitumine on praegu ebaadekvaatne, haiguskriitika puudub täielikult, patsient peab end

terveks ning seetõttu ka ravivajadusest aru ei saa. Psühhiaatrite selgituse kohaselt X vajab raske

psüühikahäire tõttu pikemalt haiglaravi, kuna võib ilma haiglaravita olla ohtlik eeskätt endale,

kuid võib olla ka teistele. X on käitumiselt ebaadekvaatne ja rahutu, mõjustatuna luulumõtetest,

soovib minna mööda Eestit rändama ja ujuma (tõendatud asjaoludega, et lapsed leidsid ta

10.juulil 2021.a kodunt lahkumas, kaasas hulk riideid, ka suveilmale mittevastavaid riideid,

hiljem kirjutanud haiglas, et „peab eksponeerima nagu Jakuutia teemanti, näiteks Eesti

randades“). Tütre kinnitusel on X ka varem korduvalt kaduma läinud ja teda on tulnud politsei

abiga otsida. Omastega kontakti ei võta. Selline käitumine (mh hetkel ka püsiva kuumalaine

tõttu) võib seada ohtu X elu ja füüsilise tervise. Pereliikmete suhtes käitub kahtlustavalt ja

süüdistavalt (arvab, et kõik tahavad teda haiglasse kinni panna, kuigi ta on terve). Kogutud

tõenditest nähtuvalt ei ole X ilmselt pikemat aega temale ordineeritud ravimeid korralikult

võtnud – väitis lastele, et ei vaja ravi, on terve, psühhiaatritele on öelnud, et ostis viimased

ravimid kuu aja eest, kuid retseptiravimid osteti viimati välja märtsis, kohtunikule väitis

ärakuulamisel, et võttis kodus tabletti küll, samas ütles, et tablett teeb uimaseks ja muidu ta

uimane ei ole. Samuti on esindajale avaldanud, et ta ei vaja sellist ravi, mida raviarst kohaldab.

Psühhiaatrite selgitusel haigusest paranemise prognoos on seda kehvem, mida kauem on

patsient ravita ning seetõttu muu abinõu rakendamine haiglaravi asemel pole X suhtes võimalik.

Elektroonilise kohtute infosüsteemi andmetel on X olnud varem tahtest olenematul ravil

vähemalt 2 korral, viimati 2020.a septembris-oktoobris (tsiviilasi nr 2-20-14155).

12. Olles X üle vaadanud ja psühhiaatri ning X tütre Y ära kuulanud, veendus kohus, et X võib

olla ohtlik endale, kuna ei taju ravivajadust ning ravist keeldumisel seab oma elu ja tervise ohtu:

on rahutu ja rahulolematu, aga võib olla ohtlik ka teistele, kuna muutub käitumiselt

ebaadekvaatseks ja vaenulikuks.

13. Kohus pikendas esialgse õiguskaitse korras X suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist

kuni 40 päevani. X haigusseisundis ja ravivajadusest arusaamise puudumises veendus kohus

isiklikult X ärakuulamisel. Kohtul pole alust kahelda psühhiaatrite hinnangutes tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi vajaduse suhtes. Haiglaravita jätmisel ohustab X temal esineva

raske psüühikahäire tõttu peamiselt iseenda, aga ka teiste elu, tervist ja julgeolekut ning haiguse

ravita jäämisel psüühiline seisund, aga ka üldkehaline tervis võib halveneda. Xle tahtest

olenematut ravina võib kohaldada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega – ravimite

manustamisega nii tablettravi kui süstetena, vajadusel ka elekterkonvulsioonravi.

Määruskaebus

14. Puudutatud isikule I määratud esindaja riigi õigusabi korras esitas määruskaebuse, milles

palub maakohtu määruse tühistada.

15. Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt ei nähtu määrusest õiguslikud alused, millised

annaksid seadusliku aluse kohaldada X suhtes esialgse õiguskaitse korras tema tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus 40 päevani arvates isiku

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, so kuni 19.augustini 2021 a kell 18:00.

16. Vestluste ajal esindajaga andis X kõigile esindaja poolt esitatud küsimustele igati

adekvaatsed vastused, kusjuures X põhjendas igakülgselt ja adekvaatselt ka seda hetke, kui ta

kliinikusse tuli. Vaidlus puudub tõsiasjas, et X puhul ei ole tegemist haigega, kes põeb rasket

psüühikahäiret, milline omakorda piiraks tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida. Nii on X esindajale igakülgselt põhjendanud haiglaravile eelnenud olukorda ning ka

2-21-10898

asjaolusid, millised on tinginud tema ebaseadusliku haiglaravile paigutamise. Käesoleval juhul

ei ole vaidlust tõsiasjas, et X-le on läbi aastate tervislikule seisundile pärssivalt mõjunud

sapikivid, mitte aga tema väidetav psüühiline haigus. X ei ole, erinevalt kohtumääruses

märgitule, psüühiliselt haige inimene ning seetõttu ei saa ta ohustada ei iseenda ega ka teiste

elu, tervist või julgeolekut. X kinnitas korduvalt, et ta ei ole mingilgi viisil ohtlik ei iseendale

ega ka kõrvalseisvatele isikutele. Tegelikkuses on see otsitud põhjus tema ravil hoidmiseks.

17. X on esindajale avaldanud, et kuna ta ei ole psüühiliselt haige, siis ei ole kuidagi õigustatud

tema suhtes psühhiaatrilise ravi, eriti tahtevastase ravi kohaldamine. X avaldas ka 26. ja

28.juulil 2021.a vestluses esindajale, et kuna tegelikkuses mingisugust ravi ei toimu, siis ka see

kinnitab tema arvamust, et kliinikusse on teda tahtevastasele ravile paigutatud ebaseaduslikult.

Puuduvad seaduslikud alused lähtuvalt PsAS §-st 11, kohaldamaks X suhtes tema tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi.

Menetlusosaliste seisukohad

18. SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik vaidles kaebusele vastu. Määruskaebus tugineb vaid

X arvamusele, et ta on psüühiliselt terve ega vajanud oma psüühilise seisundi tõttu tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi. SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik on vastupidisel arvamusel

ning tugineb selles psühhiaatrite hinnangule kuupäevadest 10.juuli 2021.a ja 11.juuli 2021.a

ning edaspidiselt X raviarsti hinnangule tema psüühilise seisundi dünaamika osas ning jääb

seisukohta juurde, et tegemist on tahtest olenematut ravi vajava haigusseisundiga skisofreenia

ägenemise tõttu.

19. Eestkosteasutus palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isiku I ravi oli

määruses kirjeldatud asjaoludel põhjendatud. Hospidaliseerimine oli vajalik puudutatud isikul

I varasemalt diagnoositud püsikululise skisofreenia ägenemise tõttu. Haiguse ägenemise

perioodil on tema nn uitamised või hulkumised ohtlikud, kuna ta ei anna endale oma tegevusest

aru ning lähedastel puudub võimalus temaga kontakteeruda või tema olukorda turvalisemaks

muuta. Haigus ägeneb seetõttu, et X ei tarvita talle määratud ravi ja ägenemise ajal tal puudub

täielikult haiguskriitika. Seega on võimalik tema haiguse ägenemist leevendada vaid

kontrollitud keskkonnas teostatud raviga ja arstide hinnangul on sellistel puhkudel ravivajadus

diagnoosi arvestades pikem kui 4 päeva. Oma esindajale avaldatud seisukoht haiguse

puudumisest on otseses seoses puudutatud isikul I haiguskriitika puudumisega.

20. Puudutatud isik II määruskaebusele ei vastanud.

Menetluse edasine käik

21. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

22. SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik esitas maakohtule 09.augustil 2021.a avalduse

puudutatud isiku I suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna tema tervislik

seisund on paranenud määral, mis ei kujuta enam ohtu tema elule ja tervisele. Pärnu Maakohus

lõpetas puudutatud isiku I suhtes kohaldatud tahtevastase ravi 11.augusti 2021.a määrusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Pärnu

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna

2-21-10898

kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab

ringkonnakohus

maakohtu

määruse

muutmata

ning

määruskaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja §

654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

24. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust selle

tegemise ajal, so 14.juulil 2021.a, kohtule esitatud asjaolude ning tõendite alusel. Maakohus on

vaidlustatud määruse tegemisel märkinud õiguslikud alused ning õigesti juhindunud TsMS §

543 lg-st 5 ja PsAS § 11 lg-st 1.

25. Esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja pikendamine kuni 40 päevani on TsMS § 534 lg

5 teise lause kohaselt võimalik pärast isiku enda ärakuulamist, kui see on ilmselgelt vajalik ka

psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Isiku tahtevastase vältimatu psühhiaatrilise abi korras

ravile võtmiseks haigla psühhiaatriosakonda või sellise ravi jätkamiseks on PsAS § 11 lg 1

kohaselt vajalik järgmiste eelduste olemasolu: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei

ole küllaldane.

26. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtule menetluslikud rikkumised etteheidetavad.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus ära kuulanud nii puudutatud isiku I, tema

lähedase (tütre), psühhiaatri, kui ka avaldaja ja eestkosteasutuse seisukohad. Ka ei ole

maakohus

ületanud

diskretsiooni

piire

ega

vääralt

kohaldanud

materiaalõigust.

Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates analoogselt

maakohtuga seisukohal, et puudutatud isiku I suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel olid kõik

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud.

27. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul I diagnoositud aastakümneid tagasi

skisofreenia. Seekordsel hospitaliseerimisel diagnoositi puudutatud isikul I püsikululise

skisofreenia ägenemine (F20.00). Avaldusele lisatud kahe psühhiaatri arvamuse kohaselt oli

puudutatud isik I haiglasse saabumisel ravimite mittemanustamise tagajärjel psühhootiline,

käitumiselt ebaadekvaatne, paranoiline, millega seadis oma elu ja tervise ohtu, kuna soovis

ringi seigelda ning viibib akuutosakonnas. Psühhiaatri dr. AL selgituste kohaselt on

püsikululise skisofreenia ägenemise (F20.00) näol tegemist raske psüühikahäirega. Avaldaja

hinnangul piirab raske psüühikahäire puudutatud isiku I võimet oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida. Nii psühhiaater kui avaldaja on esile toonud, et puudutatud isikul I puudub

haiguskriitika. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et määruskaebusmenetluses ei ole esitatud

tõendeid selle kohta, et tegemist oli eksliku või väärdiagnoosi(de)ga või et puudutatud isiku I

tervislikku seisundit mõjutavad hoopiski sapikivid, järeldas maakohus õigesti, et PsAS § 11 lg

1 p-s 1 sätestatud eeldus on täidetud.

28. Eelnevast tulenevalt tuleb rõhutada, et määruskaebuse lahendamisel ei oma tähendust see,

et väidetavalt andis puudutatud isik I pärast vaidlustatud kohtumääruse tegemist 26 ja 28.juulil

2021.a adekvaatseid vastuseid kõigile oma esindaja poolt esitatud küsimustele. Juhul, kui

puudutatud isik I leidis, et alused tema kinnisesse asutusse paigutamiseks olid selleks hetkeks

ära langenud, oli tal õigus TsMS § 539 lg-st 1 tulenevalt esitada kohtule taotlus kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamiseks.

29. Avaldusest nähtuvalt oli puudutatud isik I 09.juulil 2021.a lahkunud „uitama“, mis on tema

tavaline käitumismuster, kui psühhoos ägeneb. 10.juulil 2021.a avastasid puudutatud isiku I

2-21-10898

lähedased, et ta oli suurte kompsudega, kus hulk riideid, välja minemas. Puudutatud isik II

avaldas maakohtule, et emal tekib haigusega kaasnev rahutus ja vajadus kuhugi minna, eriti

ujuma ning et temaga ei saa telefonitsi ühendust, mistõttu on teda igal aastal politsei abiga taga

otsitud. Omakäelisest kirjutisest nähtuvalt avaldas puudutatud isik I psühhiaatriahaiglas, et on

lubanud küll Eestist mitte välja minna, kuid peab vajalikuks enda eksponeerimist erinevates

ujumiskohtades. Ka maakohtule avaldas puudutatud isik I, et tal on vaja ära käia. Psühhiaatri

dr. AL selgituste kohaselt on puudutatud isik I haiguskriitika puudumisest ning ravimite

mittetarvitamisest tingitud haiguse ägenemisest ohtlik eelkõige iseendale, kuna läheb luululistel

ajenditel sihitult rändama ega anna sellest lähedastele teada ning tema suhtes kohaldada tahtest

olenematut ravi. Eeltoodust tulenevalt järeldas maakohus õigesti ka seda, et PsAS § 11 lg 1 p-

s 2 nimetatud eeldus on täidetud.

30. Võttes arvesse, et määruskaebusmenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et

puudutatud isikule I oleks määratud ekslik või väär diagnoos, ei ole võimalik nõustuda ka

väitega, et tema suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi pikendamine on aset leidnud otsitud

põhjustel. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik

haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

14.veebruari 2018.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).

31. Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamusest nähtub, et puudutatud isik I talle määratud

ravimeid ei ole võtnud ja keeldus ravimitest ka haiglasse toomisel. Ravimite mittemanustamist

ema poolt kinnitas ka puudutatud isik II. Maakohtule avaldas puudutatud isik I, et ta ei pea

haiglas olema. Psühhiaatri dr. AL hinnangul muu psühhiaatrilise abinõu rakendamine võimalik

pole, kuna puudutatud isik I ei ole ravimeid tarvitanud pikemat aega ning tal puudub

haiguskriitika. Toodust tulenevalt järeldas maakohus õigesti ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud

eelduse olemasolu.

32. Ringkonnakohtul puudub seaduslik alus vaidlustatud määruse tühistamiseks ka kaebaja

väidetud

põhjusel,

et

tegelikkuses

mitte

mingisugust

ravi

ei

toimunud.

Määruskaebusmenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et puudutatud isik I ei ole tema

suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamise ajal ravi saanud. Vastupidi, SA Pärnu

Haigla psühhiaatriakliinik on 09.augusti 2021.a taotlusele puudutatud isiku I suhtes

tahtevastase ravi lõpetamiseks lisanud ka psühhiaatri arvamuse, millest nähtub, et puudutatud

isiku I ravi tulemusena on tal luululised mõtted taandunud, käitumine adekvaatsem,

ravisoostumus ning tema tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma

käitumisest aru saama ja seda juhtima ega kujuta enam ohtu iseendale.

33. Tuginedes eeltoodule on ringkonnakohus seisukohal, et puudutatud isiku I suhtes

kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamine ning selle alusel tema jätkuv paigutamine

tahtevastasele haiglaravile psühhiaatriakliinikusse on olnud seaduslik ja põhjendatud ning

maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

34. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus määrab puudutatud isikule I riigi õigusabi korras

määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega.

35. TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

2-21-10898

(allkirjastatud digitaalselt)