2-18-10837/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. september 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-10837

Kohtuasi

Osaühingu Lumina Metall hagi Raudar Metal Works

OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise nõudes

Raudar Metal Works OÜ vastuhagi Osaühingu

Lumina Metall vastu võlgnevuse ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Lumina Metall apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

12 022,20 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Lumina Metall (registrikood 10321136),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Janar Kuus

Kostja Raudar Metal Works OÜ (registrikood 12345520),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10837 osas,

millega maakohus mõistis Osaühingult Lumina Metall Raudar Metal Works OÜ

kasuks võlgnevuselt 4968,60 eurot välja 28. mai 2021. a seisuga arvestatud viivise

1421,13 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta selles osas Raudar Metal

Works OÜ viivisenõue rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 28. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10837 muutmata

osas, millega maakohus jättis Raudar Metal Works OÜ-lt Osaühingu Lumina

Metall kasuks välja mõistmata kahjuhüvitise 5631 eurot ja sellelt arvestatud viivise,

samuti menetluskulude jaotuse osas.

3. Harju Maakohtu 28. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10837 on jõustunud osas,

millega mõisteti Raudar Metal Works OÜ-lt Osaühingu Lumina Metall kasuks

välja kahjuhüvitis 5303,10 eurot ja sellelt arvestatud viivis, jäeti Raudar Metal

Works OÜ-lt Osaühingu Lumina Metall kasuks välja mõistmata kahjuhüvitis

646,50 eurot ja sellelt arvestatud viivis ning jäeti Osaühingult Lumina Metall

Raudar Metal Works OÜ kasuks välja mõistmata viivis võlgnevuselt 4968,60 eurot

alates maakohtu otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

4. Rahuldada Osaühingu Lumina Metall apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada Osaühingu Lumina Metall hagi osaliselt.

5.2. Välja mõista Raudar Metal Works OÜ-lt Osaühingu Lumina Metall kasuks

kahjuhüvitis 5303,10 eurot ja viivis perioodi alates 13. jaanuarist 2018 kuni

28. maini 2021 eest 1377,98 eurot.

5.3. Rahuldada Raudar Metal Works OÜ vastuhagi osaliselt.

5.4. Välja mõista Osaühingult Lumina Metall Raudar Metal Works OÜ kasuks

põhivõlgnevus 4968,60 eurot.

5.5. Tasaarvestada

pooltelt

vastastikku

väljamõistetud

rahasummad

(tervikresolutsiooni p-d 5.2 ja 5.4) ning tasaarvestuse tulemusena mõista

Raudar Metal Works OÜ-lt Osaühingu Lumina Metall kasuks välja 1712,48

eurot.

5.6. Mõista Raudar Metal Works OÜ-lt Osaühingu Lumina Metall kasuks välja

viivis põhinõudest (1712,48 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 29. maist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku

mitte üle põhinõude summa.

5.7. Jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

5.8. Jätta ringkonnakohtus kantud Osaühingu Lumina Metall menetluskuludest

6% Raudar Metal Works OÜ kanda ja Raudar Metal Works OÜ

menetluskuludest 94% Osaühingu Lumina Metall kanda.

5.9. Määrata kindlaks Osaühingu Lumina Metall ringkonnakohtus kantud

menetluskulude rahaline suurus ja mõista Raudar Metal Works OÜ-lt

Osaühingu Lumina Metall kasuks välja menetluskulud 60 eurot.

5.10. Määrata kindlaks Raudar Metal Works OÜ ringkonnakohtus kantud

menetluskulude rahaline suurus ja mõista Osaühingult Lumina Metall Raudar

Metal Works OÜ kasuks välja menetluskulud 488,80 eurot.

5.11. Tasaarvestada

pooltelt

vastastikku

väljamõistetud

menetluskulud

(tervikresolutsiooni p-d 5.9 ja 5.10) ning tasaarvestuse tulemusena mõista

Osaühingult Lumina Metall Raudar Metal Works OÜ kasuks välja

menetluskulud 428,80 eurot.

5.12. Kohustada

Osaühingut

Lumina

Metall

tasuma

väljamõistetud

menetluskuludelt (428,80 eurot) Raudar Metal Works OÜ-le viivist

võlaõigusseaduse § 113

lg 1

teises

lauses

sätestatud

määras

alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Lumina Metall (hageja) esitas 17. juulil 2018 Harju Maakohtule Raudar Metal

Works OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 11 580,60 eurot,

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 469,57 eurot ja seadusjärgses määras

viivise protsendina põhinõudest hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt tellis hageja 20. oktoobril 2017 kostjalt plekkide

värvimistööd värviga RR 21 koos avade puurimisega. Kostja pidi ise otsustama, millise värviga

värvida. Kostja ei teavitanud hagejat ühestki riskist. Hageja transportis plekid pärast nende

kättesaamist Soome objektile. Hageja töötajad avastasid 30. oktoobril 2017 plekke paigaldades,

et plekkidel kumab alumine värv läbi ja neetide juurest oli hakanud värv lahti tulema. Suruõhku

plekkidele peale lastes hakkas värv kooruma. Hageja saatis 30. oktoobril 2017 kostjale

informatsiooni selle kohta. Ühtlasi oli hageja sunnitud paigaldatud plekid ehitise küljest

eemaldama ja tellima Eestist uued plekid, sest plekkidelt ei olnud võimalik ilma tsingitud pinda

kahjustamata värvi eemaldada. Hageja saatis 14. novembril 2017 kostjale pretensiooni, millele

kostja vastas 22. novembril 2017, et ta ei ole nõus tekkinud kulutusi hüvitama.

Kostja põhjustas hagejale kahju 11 580,60 eurot, sh asjatuks osutunud plekkide monteerimise

ja demonteerimise tööjõukulu perioodi 27. oktoober kuni 2. november 2017. a eest 5631 eurot,

uute plekkide soetamise kulu 5730,72 eurot, uute plekkide painutuse kulu 393 eurot, kahe

kaubiku sõidukulu seoses praagiks osutunud plekkide Eestisse vedamisega ja uute plekkide

Soome vedamisega 555 eurot, sõidukulu seoses töötaja Soome sõiduga 92 eurot. Hageja on

seoses kostjale 22. detsembril 2017 nõudekirja esitamisega teinud kulutusi õigusabile 200 eurot

(käibemaksuta). Hagejal on viivisenõue kostja vastu alates 13. jaanuarist 2018, mil möödus

nõudekirjas antud tähtaeg.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt olid hageja toodud plekid värvitud helehalli värviga ja hageja

palus need ühekordse pulbervärvi kihiga üle värvida. Kostjal ei olnud alust eeldada, et

plekkdetailide üks külg on värvitud spetsiifilise värviga, mis on uut värvikihti hülgav, sest see

ei olnud välisel vaatlusel tuvastatav. Varasema värvikihi spetsiifilised omadused pidid teada

olema hagejale, kes oli plekkdetailid soetanud. Hageja kostjat sellest ei teavitanud. Kostja tööde

nõuetekohast teostamist kinnitab mh asjaolu, et plekkdetailidel esines värvi koorumise

probleem üksnes ühel küljel. Väidetava puuduse iseloomu arvestades pidi puudus olema

tuvastatav töö üleandmisel. Hageja teavitas kostjat esmakordselt kavatsusest tellida uue plekid

14. novembri 2017. a pretensioonis pärast seda, kui oli uue töö mujalt tellinud. Plekkide

puhastamine ja karestamine ning seejärel plekkide uuesti üle värvimine oli teostatav, kuid sellist

võimalust hageja kostjale ei pakkunud.

Hagejal töötasu näol tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses väidetava rikkumisega, sest

tegemist oli hageja töötajatega, kellele hagejal tuli nagunii töötasu maksta. Ebaselge on

sõidukulu kui kahju põhjendatus ja ulatus, sest arvetelt ei nähtu laevapiletite täpne

spetsifikatsioon. Samuti jääb arusaamatuks, miks hageja loeb kahju hulka algselt objektiga

seonduvalt planeeritud sõidu- ja tööjõukulud, mis oleks tulnud kanda ka juhul, kui väidetavat

rikkumist ei oleks esinenud. Kahju sai hagejale tekkida alates 5. novembrist 2017, mil uued

plekid Soome toimetati, aga pärast nimetatud kuupäeva ei ole hagejale esitatud tõendite põhjal

tekkinud tööjõukulu ega märkimisväärset transpordikulu. Lisaks ei teavitanud hageja kostjat

sellest, et detailid viiakse paigaldamiseks välisriiki ega sellest, et hageja on seotud kolmanda

isikuga sõlmitud lepingust tulenevate tähtaegadega, mistõttu ei olnud kahju kostjale ettenähtav.

3. Kostja esitas 13. septembril 2018 Harju Maakohtule vastuhagi, milles palus mõista hagejalt

kostja kasuks välja 4968,60 eurot, vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

346,30 eurot ja edasiulatuva seadusjärgses määras viivise protsendina põhinõudest kuni

põhinõude rahuldamiseni. Vastuhagiavalduse kohaselt väljastas kostja hagejale teostatud tööde

eest arve summas 4968,60 eurot (koos käibemaksuga) maksetähtajaga 30. oktoober 2017. a.

Hageja ei ole senini arvet tasunud.

Hageja vastuväited vastuhagile

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja vastuväidete kohaselt on ta jätnud arve

õiguspäraselt tasumata. Ebaõiglane oleks olukord, kus kostja tekitab oma ebakvaliteetse tööga

hagejale kahju, kuid hageja peab töö eest siiski tasuma. Samuti ei ole pooled arvel märgitud

tasumise tähtajas kokku leppinud. Lisaks on kostja minetanud õiguse tugineda hageja antud

materjali puudusele, sest enne tööde teostamist ei maininud kostja, et pinnale ei pruugi värv

püsima jääda ja alumine värv hakkab osaliselt läbi kumama ega teostanud kostja

kontrollvärvimist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 28. mai 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja vastuhagi

osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 5303,10 eurot ja sellelt otsuse

tegemise seisuga arvestatud viivise 1377,98 eurot, mõistis hagejalt kostja kasuks välja

põhivõlgnevuse 4968,60 eurot ja sellelt otsuse tegemise seisuga arvestatud viivise 1421,13

eurot, tasaarvestas hageja ja kostja vastastikused nõuded, mõistis tasaarvestuse tagajärjel

kostjalt hageja kasuks välja 291,35 eurot ja seadusjärgses määras viivise protsendina sellelt

alates 29. maist 2021 kuni põhivõla tasumiseni ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võttis hageja töö vastu hiljemalt 24. oktoobril 2017 ning

kostja tasunõue on alates sellest kuupäevast sissenõutav (võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 4).

Kuivõrd hageja ei ole arvet tasunud, siis tuleb kostja põhinõue rahuldada. Kuigi hageja tugineb

sellele, et töö on puudustega, siis saab ta kasutada selles osas õiguskaitsevahendeid, mida ta

kahju hüvitamise nõuet esitades on ka teinud. Kuivõrd arve tasumise tähtpäev oli vastavalt

esitatud arvele 30. oktoober 2017. a, siis on hageja viivituses alates 1. novembrist 2017. Kuna

kostja nõue tasaarvestusega lõpeb, siis tuleb viivist arvestada kuni otsuse tegemiseni, mitte

põhinõude täitmiseni. Hageja kohtueelsed õigusabikulud 200 eurot tuleb kostjalt välja mõista.

Kohtueelse professionaalse õigusabi kasutamine oli põhjendatud, sest see oli suunatud sellele,

et vaidlus kohtueelselt lahendada ning ka kostjat esindas kohtueelses kirjavahetuses lepingulise

esindajana vandeadvokaat.

Kostja on töövõtulepingut rikkunud, sest kostja värvitud plekkide paigaldamisel Soome

ehitusobjektil maja fassaadile ilmnes, et plekkdetailide ühelt küljelt hakkas värv maha kooruma

ning kostjalt värvimisteenust tellides võis hageja eeldada, et saab plekkdetailid, millel uus värv

püsib mõlemal poolel (VÕS § 641 lg 2 p 2). Kostja ei hoiatanud hagejat, et värv ei pruugi jääda

plekkdetailidele püsima ega ole kostja ka tõendanud, et värvi koorumise põhjuseks oli eelnevalt

paigaldatud spetsiaalne värvikiht. Isegi kui plekkdetailid olid spetsiaalse värviga värvitud, oleks

kostja pidanud sellise värvikihi olemasolu kohta hagejalt küsima või ise kindlaks tegema, et

sellise kihi olemasolu takistab kvaliteetse töö tegemist ja seejärel hagejat hoiatama. Seega ei

ole kostja vastutus välistatud (VÕS § 641 lg 3). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et puudus

oleks tekkinud hagejast tulenevate asjaolude tõttu, mistõttu oli puudus olemas töö hagejale

ülemineku hetkel, kuid ilmnes hiljem (VÕS § 642 lg 1). Hageja teatas kostjale

lepingutingimustele mittevastavusest 30. oktoobri 2017. a e-kirjaga, s.o mõistliku aja jooksul

(VÕS § 644 lg 1).

Hageja ei ole kostjalt puudusega töö parandamist nõudnud. Hagejal on aga õigus nõuda kahju

hüvitamist täitmise asemel (VÕS § 115 lg 3 ja § 647 lg-d 1 ja 3), kuna kostja ei nõustunud enda

vastutusega ja täiendava tähtaja andmine ei oleks tulemust andnud. Tööjõulukulu hüvitamise

nõue tuleb jätta rahuldamata, sest hagejal on kohustus maksta oma töötajatele töötasu sõltumata

kostja kohustuse rikkumisest. Ülejäänud osas on kahju tekkimine tõendatud ning esineb

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kuivõrd aga on tõendamata, et kostja oli teadlik värvitud

detailide kasutamisest Soomes ning vaidlus puudub selles, et plekkdetailid lasi hageja

transportida kostja tsehhi ja need võeti sealt vastu, siis ei olnud Soome transportimise kulud

kostjale ettenähtavad, mistõttu ei kuulu need väljamõistmisele (VÕS § 127 lg 3). Hageja nõude

sissenõutavaks muutumise aeg on mõistlik aeg vastava nõude esitamisest (VÕS § 82 lg 7). 22.

detsembri 2017. a nõudekirjaga antud kahju hüvitamise täiendav tähtaeg 12. jaanuar 2018. a on

mõistlik aeg, seega on kostja viivituses alates 13. jaanuarist 2018.

Apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

rahuldamata hagi summas 5631 eurot ja viivisenõue sellelt, rahuldati vastuhagi osaliselt,

mõisteti hagejalt kostja kasuks välja 6389,73 eurot, tasaarvestati poolte vastastikused nõuded

ja jäeti menetluskulud poolte endi kanda ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies

ulatuses, jätta vastuhagi täies ulatuses rahuldamata ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus mõistis ebaõigesti välja ebakvaliteetse töö eest tasu, kuigi tuvastas, et hageja avastas

värvi koorumise plekkidelt 30. oktoobril 2017 nende paigaldamise käigus. Sellise

mittevastavuse avastamise korral oli hagejal õigus kasutada kostja suhtes kõiki

õiguskaitsevahendeid, sh keelduda ebakvaliteetse töö eest esitatud arve tasumisest. Kohus jättis

arvestamata värvi koorumise avastamise osas esitatud tõenditega. Seejuures, kuna värvi

koorumine plekkidelt on tingitud kostja raskest hooletusest, oleks hageja võinud töö

lepingutingimustele mittevastavusele tugineda isegi siis, kui ta tööd üle ei vaadanud ja

mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud (VÕS § 645 lg 1 p 1).

Maakohus leidis ebaõigesti, et tööjõukulu 5631 eurot ei ole hageja kahjuks. Kui kostja oleks

teinud töö nõuetekohaselt, siis ei oleks hagejal olnud vaja plekke hoone küljest demonteerida

ja seejärel uued plekid hoone külge monteerida ning hageja oleks saanud tööjõudu kasutada

teistel objektidel. Samuti tuleb kostjale tööjõukulu hüvitamise kohustus VÕS § 646 lg-st 4.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas,

millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks võlgnevuselt 4968,60 eurot välja 28. mai

2021. a seisuga arvestatud viivise 1421,13 eurot. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue

otsuse, millega jätab kostja viivisenõude selles osas rahuldamata. Maakohtu otsus jääb

muutmata osas, millega jäeti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata kahjuhüvitis 5631 eurot ja

sellelt arvestatud viivis, samuti menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

9. Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatuse osas.

Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kolleegium märgib, et hageja on esitanud oma taotlused apellatsioonkaebuses vastuoluliselt.

Apellatsioonkaebuse taotluste p-s 1 (vt ka selle täpsustus 1. juuli 2021. a menetlusdokumendis)

on hageja palunud tühistada maakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata hageja tööjõukulu

hüvitamise nõue summas 5631 eurot ja sellelt arvestatud viivise nõue ning rahuldati vastuhagi.

Samuti on apellatsioonkaebuse sissejuhatuses (vt p 2 kaebuse ulatuse ja aluse kohta) hageja

selgelt märkinud, et vaidlustab maakohtu otsust üksnes osas, milles jäeti rahuldamata nõue 5631

euro välja mõistmiseks ja rahuldati vastuhagis esitatud nõuded. Ka apellatsioonkaebuse

põhjendustes käsitleb hageja vaid nimetatud nõudeid. Samas apellatsioonkaebuse taotluste p-s

2 palub hageja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Kolleegium märgib, et

maakohtu otsusest nähtuvalt jäeti rahuldamata ka hageja nõue transpordikulude ning nendelt

arvestatud viivise välja mõistmiseks. Samas ei ole apellatsioonkaebuse põhjendustes märgitud

midagi, mis TsMS § 633 lg 3 nõudeid arvestades puudutaks maakohtu järeldust

transpordikulude rahuldamata jätmise kohta.

Eeltoodust tulenevalt lähtub kolleegium asja lahendamisel hageja sõnaselgest soovist ja

põhjendustest ning analüüsib maakohtu otsust vaid tööjõukulu hüvitamise nõude summas 5631

eurot ja sellelt arvestatud viivise nõude ning maakohtu otsusega rahuldatud vastuhagi nõuete

osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata

jõustunud.

10. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt töö eest tasu ja

selle tasumisega viivitamise eest viivist ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tööjõukulu

eest kahjuhüvitist. Maakohus rahuldas kostja tasunõude ja sellelt otsuse tegemise seisuga

arvestatud viivise nõude, kuid jättis rahuldamata hageja tööjõukulu hüvitamise nõude koos

viivisenõudega. Kolleegium on erinevalt maakohtust seisukohal, et kostja tasunõudelt

arvestatud viivise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ülejäänud vaidlustatud osas on aga maakohtu

otsus seaduslik ja põhjendatud ning nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.

11. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et tal on õigus keelduda kostjale tasu maksmisest, kuna

tehtud töö oli puudustega. Arvestades asjas tuvastatud asjaolusid, asus maakohus kolleegiumi

hinnangul põhjendatult seisukohale, et hagejal ei ole alust keelduda kostja sissenõutavaks

muutunud tasunõude täitmisest.

11.1. Kolleegiumi hinnangul märkis maakohus õigesti, et töövõtulepingust tuleneva tasu

maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on

muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud

sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks

õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt Riigikohtu 3. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-18-16, p 14).

11.2. Tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad esiteks olla töö valmimine ja ülevaatamise

võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5) või teiseks töö vastuvõtmine või vastuvõetuks

lugemine (VÕS § 637 lg-d 4 ja 5). Hageja väitel leidis maakohus ebaõigesti, et tasunõue on

muutunud sissenõutavaks. Kolleegium sellega ei nõustu. Apellatsioonkaebuses ega selle

vastuses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud asjaolu, et hageja võttis töö (kostja värvitud

plekid) vastu hiljemalt 24. oktoobril 2017. Samuti on maakohus järelduseni, et kostja tasunõue

on muutunud sissenõutavaks, jõudmisel kohaldanud õigesti materiaalõigust. Seega on tasu

maksmise nõue töö vastuvõtmise tulemusena muutunud sissenõutavaks.

11.3. Hageja heidab apellatsioonkaebuses ette, et maakohus jättis arvestamata plekkidelt värvi

koorumise avastamise osas esitatud tõendid, mh tähelepanuta asjaolu, et plekkide kättesaamisel

ei olnud värvi koorumine tuvastatav. Seejuures leiab hageja, et kuna kostja on käitunud raskelt

hooletult, siis saab ta töö mittekohasele täitmisele tugineda isegi siis, kui ta mittevastavusest

õigeaegselt ei teatanud. Kolleegiumi hinnangul on hageja etteheide põhjendamatu. Maakohus

hindas H. Lillipuu 12. märtsi 2021. a e-kirja ja tunnistaja X ütlusi värvi koorumise avastamise

aja kohta ning luges selle põhjal tõendatuks hageja väite, mille kohaselt ilmnes värvi plekkidelt

maha koorumine plekkide paigaldamise käigus (vt maakohtu otsuse põhjenduste p 12.4.1).

Samuti leidis maakohus, et hageja täitis kohustuse teatada lepingutingimustele mittevastavusest

mõistliku aja jooksul (vt maakohtu otsuse põhjenduste p 12.7).

Kolleegium selgitab, et apellatsiooniastmes ei ole enam vaidluse all, et kostja ei täitnud

lepingujärgset kohustust nõuetekohaselt ja ta vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Maakohus

tuvastas, et kostja tehtud töö ei vastanud lepingutingimustele ja kostja vastutab kohustuse

rikkumise eest. Kostja maakohtu otsust ega rikkumise või vastutuse aluseks olevaid asjaolusid

ei vaidlustanud. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud. Samas märgib

kolleegium, et ainuüksi see, et töö on puudusega, ei anna alust keelduda tasu maksmisest.

11.4. Hageja märgib õigesti, et puudustega töö vastuvõtmine ei välista tellija õigust kasutada

sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, nagu selgitas ka maakohus. Kui tellija on

lepingutingimustele mittevastava töö juba vastu võtnud, võib ta pärast lepingutingimustele

mittevastavuse avastamist keelduda VÕS § 111 alusel töövõtjale tasu maksmisest. Kohustuse

täitmisest keeldumise õigus on siiski üksnes esialgne õiguskaitsevahend ega anna tellijale

õigust tasu maksmisest lõplikult keelduda. Kokkulepitud tasu maksmata jätmisest saab tellija

keelduda n-ö lõplikult üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks

VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, milles tellija

tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab

puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra.

Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes

(vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 32 ja 33).

Kuna praegusel juhul ei ole hageja tuginenud hinna alandamisele ega väitnud, et ta on lepingust

kas täielikult või osaliselt taganenud, siis ei olnud maakohtul alust jätta rahuldamata kostja tasu

maksmise kohustuse täitmiseks esitatud vastuhagi. Kuivõrd maakohus rahuldas ühtlasi hageja

rahalise nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi, siis tasaarvestas

maakohus selle põhjendatult kostja tasunõudega.

11.5. Täiendava põhjendusena toob kolleegium välja, et nõustub kostja seisukohaga, mille

kohaselt viiks kostja tasunõude rahuldamata jätmine hageja põhjendamatu rikastumiseni.

Arvestades, millises ulatuses on maakohtu otsusega rahuldatud hageja kahju hüvitamise nõue

uute plekkdetailide soetamise ja töötlemisega seoses ning asjaolu, et hageja on lepingu

täitmisena üleantu vastu võtnud ega ole kasutanud õiguskaitsevahendina lepingust taganemist,

kaasneks kostja tasunõude rahuldamata jätmisega hagejale parem olukord võrreldes sellega,

kus ta kohustuse rikkumiseta oleks olnud.

12. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt on maakohus alusetult mõistnud hagejalt kostja kasuks

välja 28. mai 2021. a, s.o maakohtu otsuse tegemise seisuga arvestatud viivise 1421,13 eurot.

Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et maakohtu otsus tuleb selles osas materiaalõiguse

normi kohaldamata jätmise tõttu tühistada.

12.1. Viivist võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi

nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Maakohus tuvastas, et kostja tööde eest esitatud arve maksetähtpäevaks oli 30. oktoober

2017. a. Seega on sellest arvest tulenev tasunõue muutunud sissenõutavaks 1. novembril 2017.

Maakohus jättis aga ebaõigesti kohaldamata VÕS § 113 lg 4, mille järgi ei pea võlgnik maksma

viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldub oma kohustuse täitmisest.

12.2. Hageja on läbivalt menetluses tuginenud sellele, et tal on õigus keelduda ebakvaliteetse

töö eest esitatud arve tasumisest. Kolleegium nõustub, et hagejal on ajutise iseloomuga

täitmisest keeldumise õigus. Töö vastuvõtmise puhul võib tellija keelduda sissenõutavaks

muutunud tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1 järgi kuni töövõtja on täitnud oma vastastikuse

kohustuse, mh asendanud või parandanud lepingutingimustele mittevastava täitmise või seda

pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab (vt Riigikohtu

28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34). Kuivõrd hageja esitas kostja

lepingutingimustele mittevastava soorituse tõttu kostja vastu nõude, siis võis hageja oma

soorituse tegemisest keelduda kuni on täidetud kohustus, mida tal on õigus kostjalt nõuda.

Kostjal ei olnud õigust nõuda hagejalt tasu maksmist oma kohustust nõuetekohaselt täitmata.

12.3. Hagejal oli õigus keelduda tööde eest tasu maksmisest kuni kohus on rahuldanud hageja

kahju hüvitamise nõude puudustega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks (vt Riigikohtu

16. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-06, p 12). Kuna hageja keeldus põhjendatult

VÕS § 111 alusel kostjale tasu maksmisest, siis ei sattunud ta tasumise kohustuse täitmisega

viivitusse. Seega ei olnud alust hagejalt 28. mai 2021. a seisuga arvestatud viivist välja mõista.

13. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, mis on esitatud seoses tööjõukulu 5631 eurot

hüvitamise ja sellelt arvestatud viivise nõude rahuldamata jätmisega, märgib kolleegium

järgmist.

13.1. Hageja nõuab kostjalt plekkide monteerimise ja demonteerimise tööjõukulu hüvitamist

perioodi 27. oktoober kuni 2. november 2017. a eest summas 5631 eurot. Maakohus leidis

õigesti, et hageja rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 lg 1 alusel.

Kolleegium selgitab, et kahju hüvitamise nõude esimeseks eelduseks on kahju tekkimine ehk

varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes, mis eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist,

st kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda

võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt Riigikohtu

6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 22; 15. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-152-16, p 21). Kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, mh hagejale kahju

tekkimist (VÕS § 127 lg 1, § 128), peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama hageja.

13.2. Hageja väite kohaselt, kui kostja oleks teinud töö nõuetekohaselt, siis ei oleks hagejal

olnud vaja plekke hoone küljest demonteerida ja seejärel uued plekid hoone külge monteerida

ning hageja oleks saanud tööjõudu kasutada teistel objektidel. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga, et hageja ei ole endale sellise kahju tekkimist tõendanud. Seda ei tõenda ka hageja

maakohtus esitatud kinnitus töötajate tunnitasu ja ajakulu kohta vaidlusalusel perioodil (tl 14).

Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja kahjuna ei saa käsitleda tema enda töötajatele

makstud töötasu (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 23). Hageja

oleks pidanud maksma oma töötajatele töötasu ka juhul, kui ta ei oleks plekke ise monteerinud

ja demonteerinud. Seega ei ole hagejal seoses oma tööjõu kasutamisega täiendavaid kulusid

tekkinud. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal oleks

olnud võimalik oma tööjõudu teisiti kasutada ning et ta seetõttu mõnest objektist või tööst

loobus. Kuigi hageja on leidnud, et sellise kahju tekkimine on ilmselge, siis ei nõustunud kostja

hageja väidetega, mistõttu tulnuks hagejal oma väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada.

13.3. Täiendavalt tugineb hageja sellele, et kostjal on tööjõukulu hüvitamise kohustus

VÕS § 646 lg 4 alusel. Viidatud sätte kohaselt kohustub parandamiseks või asendamiseks

kohustatud töövõtja kandma töö puuduse kõrvaldamise või uue töö tegemisega seonduvad

kulud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kõnealune säte praegusel juhul asjassepuutuv. Nimetatud

paragrahv reguleerib tellijapoolset lepingu täitmise nõuet. Praegusel juhul nõuab hageja

täitmise asemel kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, mille rahuldamise eelduseks on kahju

tekkimine. Seejuures lasub kahju tekkimise tõendamiskoormis hagejal, kuid hageja ei ole oma

tõendamiskoormist täitnud.

13.4. Põhinõude summas 5631 eurot rahuldamata jätmise tõttu jäi õigesti rahuldamata ka sellelt

arvestatud viivise nõue.

14. Kuna pooltel on vastastikused rahalised kohustused, teeb kolleegium otsuse resolutsioonis

väljamõistetavate rahasummade osas vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele lausele tasaarvestuse.

Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1712,48 eurot (= 6681,08 –

4968,60). Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1712,48 euro suuruselt põhivõlalt

arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29. maist 2021 kuni

põhivõla tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Kuigi ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, ei ole praegusel juhul vajadust

muuta maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Kolleegium nõustub

maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163

lg 1 järgi jätta poolte endi kanda, sest mõlema poole nõuded kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

Vaatamata sellele, et ringkonnakohus rahuldab vastuhagi väiksemas ulatuses kui maakohus, ei

ole pooltelt väljamõistetavad rahasummad märkimisväärselt erinevad, mistõttu on kolleegiumi

hinnangul kohane jätta menetluskulud poolte endi kanda.

16. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-s 1 ja

§ 171 lg-s 1 sätestatust. Kuivõrd kohtul tuleb tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane,

siis leiab kolleegium, et maakohtu otsuse vaidlustamise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise

ulatust arvestades tuleb ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud jätta 6% ulatuses kostja

kanda ja kostja menetluskulud 94% ulatuses hageja kanda.

17. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu menetluskulude jaotuse muutmata, siis määrab

ringkonnakohus TsMS § 174 lg 1 järgi kindlaks menetluskulude rahalise suuruse

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

17.1. Hageja

menetluskulude

nimekirja

järgi

seisnevad

hageja

menetluskulud

apellatsiooniastmes

lepingulise

esindaja

kuludes

466,66

eurot

(käibemaksuta)

ja

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivus 600 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi tegi

lepinguline esindaja tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta) hagejat esindades kokku

toiminguid 4 tunni ja 40 minuti ulatuses, sh: maakohtu otsusega tutvumine 0,25 tundi;

apellatsioonkaebuse koostamine 3 tundi ja 40 minutit; arvamuse koostamine 0,5 tundi;

menetluskulude nimekirja koostamine 0,25 tundi.

Kolleegium leiab, et arvestades asja keerukust ning menetlustoimingute ja -dokumentide

mahtu, mh asjaolu, et apellatsioonkaebuses korratakse maakohtus esitatud seisukohti, on

apellatsioonkaebuse koostamise ja sellele eelnenud maakohtu otsusega tutvumise ajakulu

põhjendatud kokku 3,25 tunni ulatuses. Ülejäänud toimingute ajakulu on taotletud ulatuses

põhjendatud ja vajalik. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) ei ületa

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuivõrd hageja on kinnitanud, et ta on

käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10), siis tuleb hageja menetluskulud välja mõista

käibemaksuta. Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu

ringkonnakohtus 400 eurot (= 4 tundi x 100 eurot), millele lisandub põhjendatud riigilõivu kulu

600 eurot ehk kokku 1000 eurot.

Kuna menetluskulude jaotuse järgi tuleb hageja menetluskuludest 6% kanda kostjal, siis tuleb

kostjalt hageja kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskuludena välja mõista 60 eurot (= 1000

x 0,06).

17.2. Kostja

menetluskulude

nimekirja

järgi

seisnevad

kostja

menetluskulud

apellatsiooniastmes lepingulise esindaja kuludes 637 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude

nimekirja järgi tegi lepinguline esindaja tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta) kostjat

esindades kokku toiminguid 4,9 tunni ulatuses, sh: maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse

analüüs ning kohtumine kliendiga 2,2 tundi; vastuse koostamine, kooskõlastamine kliendiga ja

esitamine kohtule 1,5 tundi; kohtu selgituste analüüs, seisukoha ja menetluskulude nimekirja

koostamine ning esitamine 1,2 tundi.

Arvestades, et pooled on vaielnud samade küsimuste üle alates menetluse algusest,

apellatsioonkaebuses ei tõstatanud hageja olulisel määral uusi õiguslikke probleeme, sama

vandeadvokaat on kostjat esindanud kogu menetluse käigus ning apellatsioonkaebuse vastus ja

seisukoht kohtu selgituste osas ei ole sisult mahukad ega keerukad, on apellatsioonkaebusele

vastamise ja sellele eelnenud toimingute (sh kliendiga suhtlus) ajakulu põhjendatud 3 tunni

ulatuses ning kohtu selgituste analüüs, seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine

põhjendatud 1 tunni ulatuses. Kolleegium märgib, et kuigi esindaja ja pool peavad omavahel

suhtlema, siis saab pidada sellega seonduvat esinduskulu vajalikuks menetluskuluks üksnes

mõistlikus ajamahus. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot (käibemaksuta) ei ületa

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud

ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 520 eurot (= 4 tundi x 130 eurot). Kuivõrd kostja on

kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10), siis tuleb kostja

menetluskulud välja mõista käibemaksuta.

Kuna menetluskulude jaotuse järgi tuleb kostja menetluskuludest 94% kanda hagejal, siis tuleb

hagejalt kostja kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskuludena välja mõista 488,80 eurot (=

520 x 0,94).

17.3. Kuna pooltel on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, teeb kolleegium

otsuse resolutsioonis menetluskulude nõuete osas vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele lausele

tasaarvestuse. Tasaarvestuse tulemusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista

menetluskulud 428,80 eurot (= 488,80 – 60). Lisaks peab hageja tulenevalt kostja taotlusest

tasuma

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

TsMS § 177 lg 4

järgi

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni täitmiseni.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)