1-21-1410/45 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. september 2021, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-21-1410

Kohtukoosseis

Heili Sepp, Pavel Gontšarov ja Urmas Reinola

Kriminaalasi

Harju Maakohtu 10. mai 2021. a kohtuotsus Oleg

Sestrem süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, 6, 7; § 344 lg 1; §

345 lg 1 ja § 348 lg 1 järgi ning Valdemaras Jurkūnas

süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, 6, 7 järgi, lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 10.05.2021 otsus

Apellandid

kaitsjad

Prokurör

Deniss Medvedev

Süüdistatavad

Oleg Sestrem (IK: 37811030302, Rootsi isikukood

781103-9598; elukoht: XXX; Eestis viibimise ajal elab

aadressidel XXX ja XXX; tõkendit ei ole kohaldatud),

Valdemaras Jurkūnas (Leedu isikukood 38303281271;

alates 27.12.2020 viibib eelvangistuses – Harju Maakohtu

11.12.2020 määrusega nr 1-20-8456 vahistatud kaheks

kuuks KrMS § 131 lg 4 korras (tagaselja); 29.12.2020

toimetati V. Jurkūnas Eesti Vabariiki ja vastavalt KrMS §

1311 lg-le 3 arvestatakse kahekuulise vahistamistähtaja

kulgemist

alates

29.12.2020.),

muud

isikuandmed

maakohtu otsuses

Kaitsjad

Alik Karajev ja advokaat Valeriy Gimaev (kokkuleppel)

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 10.05.2021 otsus Oleg Sestremi ja Valdemaras Jurkūnase

süüdistusasjas muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.

Jätta apellantide taotlused süüdistatavate kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu

hüvitamiseks rahuldamata ning mõlemal süüdistataval tekkinud kulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 10.05.2021, tunnistades mõlemad süüdistatavad süüdi

ja mõistes neile karistused. Valdemaras Jurkūnas sai otsuse leedukeelse teksti 01.06.2021.

2. Süüdistatavad mõisteti kokkuvõtlikult süüdi järgmiste süüdistuste alusel.

3. Nii Oleg Sestremit kui ka Valdemaras Jurkūnast süüdistati KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7 järgi

selles, et nad võtsid koos X-ga 12.03.2019 ööl vastu 13.03.2019 tegutsedes ühiselt ja

kooskõlastatult, ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära Harju maakonnas XXX asuva eramu

juures pargitud, C OÜ-le kuuluva ja selle osaühingu juhatuse liikme Q (Q) vastutavas kasutuses

oleva sõiduauto (maasturi) Mercedes-Benz GLS 350 D registreerimisnumbriga (edaspidi ka

lühendatult reg.nr) XXXXXX, väljalaskeaasta 2017, väärtusega 75 000 eurot, koos autos olnud

asjadega. Varastatu väärtus on kokku 75 165 (seitsekümmend viis tuhat ükssada kuuskümmend

viis) eurot, milline summa moodustab suure ulatuse vastavalt karistusseadustiku (edaspidi

lühendatult KarS) § 121 punktile 2, mis sätestab, et suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40

000 eurot.

Eesti Vabariigi kodanik Oleg Sestrem, kes juba aastaid elab alaliselt Rootsi Kuningriigis, saabus

07.03.2019 õhtul oma kasutuses oleva sõiduautoga Fiat Panda Itaalia reg.nr YYYYYYY Pärnu

maakonnas Häädemeeste vallas Läti-Eesti riigipiiril asuva Ikla piiripunkti kaudu Eestisse ning

samast õhtust alates hakkas otsima varguse objektiks sobivat kallihinnalist autot, mis paikneks

varguse toimepanemiseks sobilikus kohas. Kahe päeva möödudes, 09.03.2019 Leedu Vabariigis

Kaunas’e linnas, kokkulepitult O. Sestremi ja V. Jurkūnasega, võttis X Leedu äriühingult UAB "E"

rendile furgoonauto Mercedes-Benz Atego Leedu reg.nr JJJJJJ, millist furgoonautot oli O. Sestremi

ja V. Jurkūnase kuritegeliku plaani kohaselt vaja selleks, et viia varastatud auto Eestist välja

varjatult, minimeerides sellega politseile vahelejäämise riski varastatud auto transportimisel ja

raskendades kuriteo avastamist. 10.03.2019 kell 07:59 saabus X eelnimetatud furgoonautoga Ikla

piiripunkti kaudu Eestisse ning kella 19:19 paiku parkis furgoonauto tööstusterritooriumile, mis

asub Tallinnas Härgmäe tänaval asuval tööstusterritooriumil. Samal õhtul kohtus X seal

tööstusterritooriumil O. Sestremiga.

12.03.2019 kell 19:08 sõitis X furgoonautoga Tallinnas Härgmäe tänaval asuvalt

tööstusterritooriumilt välja ja suundus Harju maakonda Muraste külla, kaasas O. Sestremi poolt

hangitud kahest metallosast koosnevat pealesõidusild, mis oli vajalik varastatud auto

pealelaadimiseks furgoonautole. 12.03.2019 kell 19:45-19:58 tankis X furgoonauto Muraste külas

Lee tee 1a asuvas Alexela automaattanklas, misjärel sõitis välja Klooga maanteele suunaga

Tabasalu poole ning, olles tanklast eemaldunud, jäi seisma Muraste külas või selle läheduses, kus

X ootas varastatud auto pealelaadimist tema juhitavasse furgoonautosse.

Oleg Sestrem sõitis 12.03.2019 kella 22:54 paiku sõiduautoga Fiat Panda Itaalia reg.nr

YYYYYYY Harju maakonnas Saue vallas Laagri alevikus XXX asuvast eramust mööda,

veendumaks, et eelnevalt varguse objektina väljavalitud maastur Mercedes-Benz GLS 350 D reg.nr

XXXXXX on nagu tavaliselt pargitud eramu ette. Olles veendunud, et nimetatud maastur on

kohapeal, tulid Oleg Sestrem ja Valdemaras Jurkūnas jalgsi 13.03.2019 kella 04:03 paiku Laagri

alevikus XXX eramu juurde ning, kasutades eriotstarbelisi elektroonilisi seadmeid (nn

signaalipikendajaid), võimendasid nad eramu ette pargitud maasturi võtmeta käivitamise süsteemi

küsiva signaali ja eramus asuva võtme vastussignaali, mis võimaldas neil avada maasturi uksed ja

käivitada mootor, misjärel lahkusid nad kella 04:06 paiku maasturiga sündmuskohalt Muraste külla

või selle lähedusse, kus O. Sestrem ja V. Jurkūnas koos X-ga laadisid varastatud maasturi

furgoonauto Mercedes-Benz Atego Leedu reg.nr JJJJJJ peale ehk sõitsid maasturiga mööda

pealesõidusilda furgoonauto kaubaruumi ning varustasid maasturi selle asukoha varjamise

eesmärgil sisselülitatud asendis oleva raadiohäireid põhjustava seadmega ehk mobiilside ja

satelliitpositsioneerimise segajaga ehk elektroonilise seadmega, mis olles varastatud autos takistab

kallihinnalisele

autole

tootjatehase

poolt

või

tehaseväliselt

paigaldatud

GPS-

positsioneerimisseadme tööd ja võimaldab vältida varastatud auto asukoha tuvastamist auto

omaniku või politsei poolt niikaua, kui auto toimetatakse varguse kohalt turvalisse paika, kus on

võimalik varastatud auto GPS-positsioneerimisseade demonteerida või lammutada.

Pärast varastatud maasturi furgoonautole pealelaadimist ja maasturisse raadiohäireid põhjustava

seadme paigaldamist X, juhtides eelnimetatud furgoonautot, viis varastatud maasturi Eestist välja,

läbides 13.03.2019 kell 07:33 Ikla piiripunkti suunaga Läti poole ning sõites edasi Riia, kus samal

päeval, 13.03.2019 enne kella 13:34 OOO asuva eramu kõrval laadis varastatud sõiduauto

Mercedes-Benz GLS 350 D reg.nr XXXXXX furgoonautolt maha. Tegutsedes eelkirjeldatud viisil,

s.t võttes Leedus furgoonauto rendile, tulles sellega Eestisse, oodates kokkulepitud kohas

varastatud maasturi pealelaadimist, osaledes selle maasturi pealelaadimises furgoonautole, viies

varastatud maasturi furgoonautoga Eestist välja ja laadides selle maasturi Riias maha, oli X teadlik,

s.t vähemalt pidi võimalikuks ja möönis, et ta osaleb sõiduauto (maasturi) Mercedes-Benz GLS

350 D varguse toimepanemises. Oleg Sestrem ja Valdemaras Jurkūnas peitsid pärast varastatud

maasturi furgoonautole pealelaadimist selleks kasutatud pealesõidusilla, mille järele tuli Oleg

Sestrem oma sõiduautoga Fiat Panda Itaalia reg.nr YYYYYYY tagasi 13.03.2019 kella 07:38 ja

08:02

vahelisel

ajal

ja

viis

pealesõidusilla

Tallinnas

Härgmäe

tänaval

asuvale

tööstusterritooriumile. 13.03.2019 kella kahe paiku päeval lahkus Oleg Sestrem sõiduautoga Fiat

Panda Pärnu maakonnas asuva Ikla küla kaudu Eestist Lätti ja jõudis samal päeval Riiga, kuhu oli

juba toimetatud Eestist varastatud maastur. 13.03.2019 lahkus Eestist ka Valdemaras Jurkūnas, kes

läbis 13.03.2019 kell 12:48 sõiduautoga Opel Omega Leedu reg.nr XXXXX Ikla piiripunkti

suunaga Läti poole.

Oleg Sestremit oli varem karistatud varguste toime panemise eest Rootsi Kuningriigis Svea

Hovrätt’i ehk Svea Ringkonnakohtu 16.05.2014 otsusega kriminaalasjas nr B11728-13,

Valdemaras Jurkūnast Soome Vabariigis Pirkanmaan käräjäoikeus’e ehk Pirkanmaa esimese astme

kohtu 13.12.2012 otsusega menetlusasjas nr 758/2012/7928.

Eelkirjeldatud tahtliku tegevusega pani kumbki süüdistuse kohaselt toime KarS § 199 lg 2 p 4, 6,

7 järgi kvalifitseeritava kuriteo (varguse), s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku

omastamise eesmärgil, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, suures ulatuses ja grupi poolt.

4. Samuti süüdistatakse Oleg Sestremit selles, et 21.04.2019 õhtul, viibides Tallinnas Smuuli tee

43 asuva Lasnamäe Maksimarketi juures, võltsis ta kirjaliku müügilepingu, mille kohaselt

21.04.2019 Läti Vabariigi elanik D ostis Eesti Vabariigi elanikult H-lt sõiduauto Peugeot 206

registreerimisnumbriga UUUUUU. Müügilepingu võltsimine Oleg Sestremi poolt seisnes selles,

et ostes eelnimetatud autot müügitehingut vahendanud S-lt, kellel oli kaasas auto

liiklusregistrijärgse omaniku H kui müüja poolt eeltäidetud müügilepingu blankett, ja esinedes S

ees Läti elaniku D-na, lasi O. Sestrem S-l kirjutada müügilepingu blanketile, ostja andmeteks

ettenähtud lahtritesse D nime ja isikukoodi ning seejärel kirjutas ise D aadressi ja samuti kirjutas

müügilepingule ostja allkirja D nimelt. Müügilepingu punkti 4 kohaselt omandiõigus sõidukile

läheb müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Võltsides eelkirjeldatud

viisil müügilepingut, andis Oleg Sestrem endale aru, et kõnealuse müügilepingu näol on tegemist

dokumendiga, mis annab lepingusse müüjana märgitud isikule õiguse nõuda ostjalt müüdava

sõiduki eest kokkulepitud hinna tasumist ja lepingusse ostjana märgitud isikule õiguse nõuda

müüjalt sõiduki üleandmist, võimaluse esineda õiguskäibes sõiduki omanikuna ja sõidukit oma

äranägemise järgi käsutada, sh võõrandada. Eelkirjeldatud tahtliku tegevusega pani Oleg Sestrem

toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o dokumendi, mille alusel on võimalik

omandada õigusi, võltsimise.

Samuti süüdistatakse Oleg Sestremit selles, et 21.04.2019 õhtul, viibides Tallinnas Smuuli tee 43

asuva Lasnamäe Maksimarketi juures, kasutas ta teadvalt võltsitud kirjaliku müügilepingu, mille

kohaselt 21.04.2019 Läti Vabariigi elanik D ostis Eesti Vabariigi elanikult H-lt sõiduauto Peugeot

206 registreerimisnumbriga UUUUUU. Tegelikult ei ole D seda lepingut sõlminud ega

allkirjastanud. Müügilepingu punkti 4 kohaselt omandiõigus sõidukile läheb müüjalt ostjale üle

vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Võltsitud müügilepingu kasutamine Oleg Sestremi

poolt seisnes selles, et ostes eelnimetatud autot müügitehingut vahendanud S-lt ja esinedes S ees

Läti elaniku D-na, esitas O. Sestrem kõnealuse müügilepingu S-le, eesmärgiga saada auto enda

valdusse ja kasutusse ning edaspidi käsutada autot oma äranägemise järgi. Esitades kõnealust

müügilepingut S-le oli O. Sestrem teadlik, et D ei ole seda lepingut sõlminud ega allkirjastanud.

Eelkirjeldatud tahtliku tegevusega pani Oleg Sestrem toime KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo, s.o teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi.

Samuti süüdistatakse Oleg Sestremit selles, et 21.04.2019 õhtul Tallinnas Smuuli tee 43 asuva

Lasnamäe Maksimarketi juures, ostes sõiduautot Peugeot 206 reg.nr UUUUUU ja esinedes auto

müügitehingut vahendanud S ees Läti elaniku D-na (D), kasutas Oleg Sestrem võltsitud Läti

Vabariigi isikutunnistuse (ID-kaardi) D nimele, mille oli hankinud tuvastamata asjaoludel ja

isikult. Võltsitud isikutunnistuse kasutamine Oleg Sestremi poolt seisnes selles, et sõiduauto

Peugeot 206 reg.nr UUUUUU müügilepingu vormistamise käigus esitas Oleg Sestrem võltsitud

isikutunnistuse S-le, et kinnitada oma isikut ehk jätta mulje, et tema (Oleg Sestrem) on justkui D.

Võltsitud isikutunnistusel oli D nimi ja Läti isikukood XXXXXXX-XXXXX, kuid teise isiku ehk

Oleg Sestremi või temaga sarnase inimese foto. Esitades kõnealust võltsitud isikutunnistust S-le

oli Oleg Sestrem teadlik, et see isikutunnistus on võltsitud. KarS § 350 kohaselt kuulub

isikutunnistus tähtsate isiklike dokumentide hulka. Läti Vabariigi isikutunnistus (ID-kaart) on

ühtlasi välisriigi reisidokument KarS § 350 tähenduses. Eelkirjeldatud tahtliku tegevusega pani

Oleg Sestrem toime KarS § 348 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teadvalt võltsitud tähtsa

isikliku dokumendi hankimise ja kasutamise.

5. Kohus tunnistas Oleg Sestremi süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 6, 7 ettenähtud kuriteo toimepanemises

ja mõistis karistuseks vangistuse 3 aastat ja 6 kuud, KarS § 344 lg 1 ettenähtud kuriteo

toimepanemises ja mõistis karistuseks vangistuse 5 kuud, KarS § 345 lg 1 ettenähtud kuriteo

toimepanemises ja mõistis karistuseks vangistuse 1 aasta ja 1 kuu, ning KarS § 348 lg 1 ettenähtud

kuriteo toimepanemises ja mõistis karistuseks vangistuse 3 kuud. Kohus mõistis KarS § 64 lg 1

alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel kuritegude kogumis liitkaristuseks tähtajaline

vangistus 5 aastat ja vähendas seda KrMS § 238 kohaselt kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 aastat ja 4 kuud. Kohus määras Oleg Sestremile

mõistetud ja kandmisele kuuluva 3 aasta ja 4 kuulise vangistuse kandmist arvestada alates tema

karistuse kandmisele asumisest või tema karistuse kandmisele toimetamisest.

6. Kohus tunnistas Valdemaras Jurkūnase süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 6, 7 ettenähtud kuriteo

toimepanemises ja mõistis karistuseks vangistuse 2 aastat ja 3 kuud ning vähendas seda KrMS §

238 kohaselt kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise

vangistuse 1 aasta ja 6 kuud. Kohus arvas KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuse, s.o

Rootsi Kuningriigis väljaandmisvahistuses viibitud aeg ning luges koheselt ärakandmisele kuuluva

vangistuse, s.o 1 aasta ja 6 kuulise vangistuse kandmise aja alguseks Valdemaras Jurkūnase

kinnipidamise päev, s.o 27.12.2020, s.t päev, millal algas Rootsi Kuningriigi kinnipidamisasutuses

viibinud Valdemaras Jurkūnase kinnipidamine Euroopa vahistamismääruse alusel ja selle aluseks

oleva Harju Maakohtu 11.12.2020 määruse nr 1-20-8456 alusel. Valdemaras Jurkūnase suhtes

kohaldatud tõkend vahistamine jätta muutmata ning tühistada kohtuotsuse jõustumisel või

mõistetud ja ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaja saabumisel. Kohus otsustas KarS § 54 lg 1

alusel kohaldada lisakaristusena Leedu Vabariigi kodaniku Valdemaras Jurkūnase väljasaatmist

Eesti Vabariigist koos Eesti Vabariiki sissesõidukeeluga 5 aastaks. Lisakaristust kohaldada pärast

karistuse ära kandmist. KarS § 55 lg 2 alusel arvestada väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu

tähtaega alates Valdemaras Jurkūnase faktilisest väljasaatmisest Eesti Vabariigist.

7. Kohus tegi otsuses menetlusotsused ka menetluskulude ning asitõendite ja muude esemete osas.

8. Kohtuotsusele esitasid apellatsioonid mõlema süüdistatava kaitsjad.

V. Jurkūnase kaitsja apellatsioon

9. V.Jurkūnase kaitsja Valeriy Gimaev vaidlustab Harju Maakohtu 10.05.2021.a otsuse

V.Jurkūnase süüditunnistamise osas ning palub teha uus otsus, millega mõista V.Jurkūnas õigeks.

Ta palub ka hüvitada Valdemaras Jurkūnas´ele mittevaralise kahjuna ebaseaduslikult vabaduse

võtmise eest 50,5 EUR iga ebaseaduslikult vabaduse võetud päeva eest ja välja mõista Valdemaras

Jurkūnas´e kasuks valitud kaitsjale makstud tasu.

10. Kaitsja märgib, et palus maakohtus süüdistusakti punktis 16.18. nimetatud tõend, 30.06.2020

asitõendi vaatlusprotokoll jätta tõendite kogumist välja, kuna tegemist on lubamatu tõendiga.

30.06.2020 asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud 2 videosalvestist Harju maakonnas

Laagri alevikus XXX tn X juures tehtud salvestustega. 30.06.2020 asitõendi vaatlusprotokollis olid

ka kajastatud pildid Lätist saadud videolt. Alternatiivselt palus kaitsja protokollist välja jätta need

osad, kus on kajastatud Lätist saadud videolt tehtud fotod ja muud protokolli väliselt tehtud fotod.

Maakohus asus seisukohale, et lubamatu on käsitleda seda osa vaatlusprotokollist, milline kajastab

fotosid, mis on tehtud Lätist saadud videosalvestiselt. Kaitsja märgib, et seega maakohus kaitsja

alternatiivse taotluse rahuldas. Kaitsja räägib ka 02.07.2020.a sideettevõtjalt saadud andmete

protokollist. Kaitsja leiab, et V. Jurkūnase viibimine Eestis 10.03.2019.a ja 11.03.2019.a ei ole

tõendatud. V. Jurkūnas andis kohtueelses menetluses ütlusi, et viimati on tema olnud Eestis 2018.a.

Maakohus ei ole V. Jurkūnas´e ütlused hinnanud, mistõttu jõudnud ekslikule järeldusele, et ta oli

sõiduki varguse toimepanemise asal Eestis.

11. V.Jurkūnas´e Eestis viibimist sõiduki varguse ajal välistavad ka muud tõendid.

Süüdistusversiooni

kohaselt

V.Jurkūnas

viibis

Eestis

sõidukiga

Opel

Omega,

registreerimismärgiga XXXXX. Nimetatud sõiduk lahkus Eestist 13.03.2019.a kell 12:48.

Maakohus tuvastas, et sõidukiga Audi A4 Suurbritannia registreerimisnumbriga KKKKKKK sõitis

ka Valdemaras Jurkūnas. Audi A4 registreerimisnumbriga KKKKKKK, kus kohtu tuvastatu

kohaselt viibis Valdemaras Jurkūnas, sõitis Riias varastatud sõidukist mööda 13.03.2019.a

ajavahemikul kell 13:34 kuni 13:41. See täielikult välistab seda, et Opel Omegas,

registreerimismärgiga XXXXX oli Valdemaras Jurkūnas. Nimetatud sõiduk lahkus Eestist

13.03.2019 Eestist ja suundus Lätti läbides kell 12:48 Ikla piiripunkti. Kaardiserver

maps.google.com andmetel Ikla piiripunktist OOO tänavani Riiasse kõige kiirem marsruut autoga

kestab 1 tund 53 minutit. Seega juhul, kui Valdemaras Jurkūnas oleks olnud Opeliga Eestis, siis

OOO tänavani tema ei oleks jõudnud kellaks 13:34 kuni 13:41.a. Pole võimalik vähem, kui 50

minutiga jõuda Ikla piiripunktist kuni Riiani, mistõttu Valdemaras Jurkūnas ei ole Opel Omegaga

Eestis käinud.

12. Kaitsja esitab kaks alternatiivset versiooni, millest ühe kohaselt sõitsid X koos E-ga renditud

kaubikuga sõitsid Eestisse eesmärgiga varastada sõidukit, teise kohaselt tuli E Eestisse Opel

Omegaga, X kaubikuga. Opel Omega on fikseeritud Papiniidu kaameraga ning Opel Omegat juhtiv

isik on väga sarnane kehaehituselt E-ga, kuna sõidukit juhib turske mees (30.04.2020.a

vaatlusprotokoll, süüdistusakti p. 16.20). Nimetatud versioonide kinnitavad tõendid on käsitletud

kaitsjakõnes ning kohus on kaitsjaversiooni jätnud täielikult hindamata. E on Riias pildil sõiduki

Audi A4 registreerimisnumbriga KKKKKKK juures, kellaaeg pildil 13.03.2019 15:13 kuni 15:14.

Kui Opel Omega lahkus Eestist läbi Ikla piiripunkti kell 12:48, siis E võis kellaks 15:13 jõuda OOO

tänavani Riiasse varastatud sõiduki juurde.

13. Läti kriminaalpolitsei peavalitsuse kriminaalasjade uurimise talituse teatega 09.05.2019 nr

20/2/6-241090 /kd 2, tl 1-3/ koos DVD-plaadiga, millel on 22.03.2019 Riias toimunud Oleg

Sestremi, Valdemaras Jurkūnase ja Läti Vabariigi elaniku E kohtumise videosalvestised, mis olid

tehtud Läti kriminaalpolitsei poolt on lubamatu tõend, millele tugineda ei saa. KrMS § 489-37 lg 1

kohaselt Euroopa uurimismäärus on Euroopa Liidu liikmesriigi õigusasutuse tehtud või kinnitatud

taotlus menetlustoimingu tegemiseks teises liikmesriigis eesmärgiga hankida tõendeid või teises

liikmesriigis asuvad tõendid üle anda. Läti kriminaalpolitsei peavalitsuse kriminaalasjade uurimise

talituse teate kohaselt on Eestisse saadetud DVD plaat, kus on videosalvestatud 22.03.2019 Riias

toimunud kohtumine. Kriminaaltoimikus puudub Euroopa Uurimismäärus nimetatud tõendi

üleandmiseks. Tõendi päritolu usaldusväärsust ei ole võimalik kontrollida. Teadet on allkirjastanud

V, kuid pole teada, kas tema on tõesti Läti Politsei töötaja või mitte. Selleks ongi ettenähtud

Euroopa Uurimismäärus. Käesoleval juhul nimetatud tõend on lubamatu juba seetõttu, et ei ole

saadud ametlike kanalite vahendusel.

14. Teiseks Läti teate kohaselt videosalvestis on tehtud väidetava jälitustoimingu käigus, mis peab

toimuma eriloa alusel. Lätis peab sellise jälitustoimingu teostamiseks olema kohtu luba, kusjuures

seaduse teksti kohaselt Ülemkohtu luba (Läti Jälitustoimingute seadus, § 6 lg 1 p 11 ja 12, § 7 lg

4). Edasilükkamatul juhul see võib olla raskete kuritegude tõkestamise eesmärgil sanktsioneetud

prokuröri poolt, kuid 72 tunni jooksul peab olema kohtu poolt kinnitatud. 22.03.2019 Riias

toimunud kohtumise kohta teostatud jälitustoimingud on seega lubamatud, kuna seda on teostatud

politsei poolt ilma selleks vastava loata. Lätist saadud videosalvesti ei ole range tõend KrMS § 63

lg 1 tähenduses. Kuna Lätis on jälitustoiming on teostatud ilma kohtu loata, siis tegemist on

põhiõiguse rikkumise teel saadud tõendiga. Ka pole video kohta koostatud vaatlusprotokolli ja selle

video seost ei ole võimalik tuvastada. Lätist saadud video saamise kohta samuti puuduvad

usaldusväärsed andmed, kuna V kohta puuduvad andmed, kas tema on tõesti Läti Politsei töötaja

või mitte. Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati,

kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega

seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav (Riigikohtu

lahend asjas nr 3-1-1-31-11, p.18.3). Seega kohus ei saa DVD-plaadi Oleg Sestremi, Valdemaras

Jurkūnase ja E koosviibimisest kohtuotsuse tegemisel kasutada. Maakohus leidis, et DVD-plaadi

puhul tuleb eeldada, et nende vastavust Eestis kriminaalmenetluse põhimõtetele ja pädeva riigi

seadustele. Käesolevas asjas on tõstetatud kahtlus, kas Oleg Sestremi, Valdemaras Jurkūnase ja E

kohtumise videosalvestamine on toimunud Läti seaduste kohaselt. Samas DVD-plaadi peale

salvestatud kohtumise osalenud Valdemaras Jurkūnasel ei ole mingit sarnasust isikutega, kes on

kajastatud 30.06.2020 asitõendi vaatlusprotokoll. Kohus on selle kaitseversiooni jätnud hindamata.

15. Kohtu väidetav modus operandi seisneb eelkõige selles, et isikud kasutasid kuritegude

toimepanemisel lisaks muudele abivahenditele ka raadiosignaalide segajaid ning analoogne seade

oli neil kasutuses ka Eestis toimunud Mercedes-Benz maasturi varguse toimepanemisel.

Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et varguse toimepanemisel on kasutatud mingid abivahendid.

30.06.2020 asitõendi vaatlusprotokollilt nähtub, et isikutel kaasas ei ole mingeid kotti, kus võiksid

olla abivahendid. Seega ei saa Eestis toime pandud vargust samastada Rootsis toimunud vargusega.

16. Alternatiivselt juhul, kui kohus leiab süü tõendamist, siis karistus peab piirduma vahi all

viibimise ajaga. Riigikohtu lahendis nr 1-17-10162 märgitu kohaselt võttis Euroopa Liidu Nõukogu

24. juulil 2008.a vastu raamotsuse nr 2008/675/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides

tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvesse võtmist uutes kriminaalmenetlustes. Selle raamotsuse

eesmärk on kindlaks määrata tingimused, mille kohaselt võetakse liikmesriigis isiku vastu alustatud

kriminaalmenetluses arvesse sama isiku suhtes teises liikmesriigis muudel asjaoludel tehtud

varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid (artikkel 1). Raamotsuse artikkel 3 lg 1 näeb ette, et isiku

vastu alustatud kriminaalmenetluses võetakse sama isiku kohta teistes liikmesriikides muudel

asjaoludel tehtud varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid, mille kohta on saadud teavet vastavalt

vastastikust õigusabi või karistusregistrite andmete vahetamist käsitlevatele õigusaktidele, arvesse

sellises ulatuses, nagu riigisisese õiguse kohaselt võetakse arvesse riigisiseselt tehtud varasemaid

süüdimõistvaid kohtuotsuseid, ning neile antakse samaväärne õiguslik toime nagu riigisiseselt

tehtud varasematele süüdimõistvatele kohtuotsustele. Eeltoodut tuleb kohaldada ka karistuse liigi

ja raskusastme määramisel (artikkel 3 lg 2) (vt RK otsuse p. 30, vt ka p. 36, p. 39). Rootsis on

V.Jrukunase karistatud hilisema episoodi eest. Seega kohtu käsitlus selle kohta, et süüdistatavat ei

ole mõjutanud korduvalt mõistetud vangistus ega võimalus, et uue kuriteo toimepanemisel

võidakse talle mõista uus vabadust piirav ja pikem karistus ning iga järgneva kuriteo

toimepanemine raskendab tema olukorda ja mõistetav karistus on raskem kui eelmine, on ekslik.

Lisaks kohus on tuvastanud, et V.Jurukunas on viibinud vangistuses juba üle pooleteise aasta.

Maakohus mõistis karistusena 1 aasta 6 kuud. Seega V.Jurukunas eeltoodust tulenevalt Riigikohtu

lahendist nr 1-17-10162 oma karistust ära kandnud. Rootsi otsus kuulub kohaldamisele nagu

riigisiseselt tehtud varasem süüdimõistev kohtuotsus ning karistus kuulub seetõttu kergendamisel.

17. Soome otsuse tõttu prokurör on kvalifitseerinud V.Jurkūnase tegu kui korduva vargusena.

Samas Soomes on tegu toime pandud aastal 2012.a. Seega nimetatud karistus on ammu kustunud.

Kaitsja märgib, et palus prokuröril seda asjaolu täpsustada tehes päringu Soomesse, kuid prokurör

päringut Soomesse karistuse täpsustamiseks ei teinud.

18. Kaitsja esitas apellatsioonile ka täiendused, kus viitas veelkord 30.06.2020 asitõendi

vaatlusprotokollis kajastatud Lätist saadud video piltidele. Ta leiab taas, et video kohta ei ole

koostatud protokolli, mistõttu selle video seost ei ole võimalik tuvastada. Vaatamata sellele

maakohus leidis, et kohtul on õigus selle sisuga tutvuda ning kohtuotsuse tegemisel kasutada. Ka

ei ole seda tõendina nimetatud ka süüdistusaktis ega kohtuistungil uuritud. Uuritud on 30.06.2020

asitõendi vaatlusprotokolli, kus olid kajastatud pildid Lätist saadud videolt, kuid maakohus Lätist

saadud video osa jättis protokollist kõrvale. Seega kohus rikkus võistlevuse põhimõtet, kuna

asunud ise puuduolevad tõendeid otsima.

19. Apellant heidab ette, et E ei ole isegi tunnistajana üle kuulatud. Ta oleks toonud käesolevasse

menetlusse selguse, kuid prokuratuur ei ole teda menetlusse kaasanud (nt kes oli varastatud sõiduki

juurde sõitnud Audi juhi kohal, kelle kasutuses oli Opel Omega, mis viibis varguse toimepanemise

ajal Eestis jne). Kui E oleks ülekuulamisel Audi juhi kohal olnud isiku kohta osutanud

V.Jurkūnasele, oleks see välistanud, et Opel Omegas oli V.Jurkūnas.

20. Tunnistaja N ütluste kohaselt ühel hetkel tuli Audi tagasi ja jäi seisma Mercedes-Benz GLS

350D Eesti registreerimisnumbriga XXXXXX juurde. Juhi kõrvalistuja kohast väljus

meesterahvas, kellel oli seljas tumedat värvi jope kapuutsiga, millel olid heledad karvad. Jutt käib

E-st. Opel Omega sõitmine fikseeritud kell 12:05 Papiniidu silla kaameraga. Videol on näha, et

Opel Omegas, mis fikseeritud Papiniidu silla kaameraga Ikla suunas meesterahval on jope, millel

on näha karvad. Samuti on 30.06.2020 asitõendi vaatlusprotokolli lk 181-182 (I. köide) näha isikut

jopega, millel on näha karvad, ning meesterahva peas on nokamüts. Seega on 13.03.2019.a

04:03:55 fikseeritud isik sama kirjeldusega, keda N kirjeldab, ning Opelis ja Eestis suure

tõenäosusega viibis E, kes suure tõenäosusega osales ise varguses. Kohtu käsitlus sõiduki

kasutamise kohta Valdemaras Jurkūnase poolt ei ole jälgitav ega tugine kogutud tõenditele.

21. 02.07.2019 asitõendi vaatlusprotokollil (II köide lk 7-24) on fikseeritud Alexela tanklas X, kes

pole sarnane 4. köites lk 157 fotodel oleva isikuga. Seega oli tõenäoliselt peale furgoonauto juhi

veel üks isik, kes võis osaleda varguses koos E-ga.

22. 30.08.2019.a episoodis Rootsi kohus varguse toimepanemist ei tuvastanud. Samuti väär on

kohtu järeldus, et süüdistatavate puhul on tegemist isikutega, kes on kümneid aastaid tegelenud

autode varastamisega ning kelle käitumine on igati läbimõeldud ja konspiratiivne. V.Jurkūnas on

sõiduki varguse eest karistatud ainult kord Rootsis ja hilisemas episoodis kui vargus Eestis.

O. Sestremi kaitsja apellatsioon

23. O. Sestremi kaitsja Alik Karajevi kaitsja apellatsiooniga vaidlustatakse Harju maakohtu otsus

kogu ulatuses. Apellant taotleb tühistada 10.05.2021 kohtuotsus ja teha uus, õigeksmõistev

kohtuotsus ja rahuldada kaitsjatasu taotlus. Ta palub menetluskulud määrata Eesti Vabariigi kanda.

24. Otsus on sarnaselt süüdistusega üldsõnaline, konkretiseerimata. Nii ei selgu kohtuotsusest,

kelle poolt ja kuidas oli näiteks väidetav autovarguse lõpuni viidud. Kaitseõiguse tagamiseks peab

piisava selguse ja täpsusega olema kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks.

25. Apellant leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, on tunnistajate ja

süüdistatavate ütlusi ja tõendites kajastatut arvestanud valikuliselt; samuti on kohus rikkunud

põhjendamise kohustust, põhjendanud süüdimõistvat otsust lubamatute ja enda poolt lubamatuks

tunnistatud tõenditega ning rikkunud in dubio pro reo printsiipi (KrMS § 7 lg 3). Maakohus on

meelevaldselt hinnanud tõendeid, on jätnud tähelepanuta enamik kaitsja vastuväiteid, on loonud

uusi olukordi ja uusi tõendeid (nt autovõtme signaalipikendaja, pealelaadimissillad, auto maha

laadimine Läti Vabariigis) ning on teinud ebaõigeid, meelevaldseid järeldusi kohtus uuritud

tõendite pinnalt. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks ei ole kohtulahendi tegemisel arvestatud

kaitsja kõikide vastuväidete ja kaitsja poolt osundatud tõenditega, sh kaitsja poolt pakutud

autovargusega seonduva süüdistusega konkureeriva kaitsja hüpoteesiga – kindlustuspettus. Kaitse

hinnangul on maakohus süüdimõistvat otsust tehes võtnud endale süüdistaja rolli, on täitnud

tõendite puudumisest tingitud tühimikke oma siseveendumuse kohaselt. Jättes kaitsjale kõigile

kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadele vastamata, rikkus maakohus süüdistatavate kaitseõigust,

mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohus on

rikkunud põhjendamiskohustust, samuti Põhiseadusese § 22 ja KrMS § 7 sätestatud süütuse

presumptsiooni, millega on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg

1 p 7 ja lg 2 mõttes. Iga väiksemagi kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel tuleb tõlgendada

süüdistatava kasuks ning in dubio pro reo printsiibi rikkumine toob endaga kaasa ebaseadusliku

kohtulahendi. Oleg Sestremi süüdi mõistes on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

Maakohus on otsust põhistades tuginenud objektiivse koosseisu tunnustele, kuid on jätnud

tähelepanuta subjektiivse koosseisu tunnused. Kohtus pole uuritud ühtegi tõendit, mille pinnalt

võiks tõsikindlalt väita, et süüdistuse saanud isikud oleksid toime pannud etteheidetavad teod.

26. Maakohus jättis õigesti tähelepanuta sideettevõtjatelt saadud andmed, kuid on lubamatult

arvestanud liikluskaamerate salvestistega. Kaitsja leiab, et tulenevalt Euroopa Kohtu 02.03.2021

aasta otsusest C-746/18 on lubamatuteks tõenditeks liiklus- või asukohaandmete kogumisel saadud

andmed, st kohtukõlbmatud on kõik tõendid, mis on saadud prokuratuuri lubade alusel kas

jälitustoimingute läbiviimisel või on saadud sideettevõtjatelt. Samuti on lubamatud tõendid

liikluskaamerate salvestised. Käsilolevas asjas on etteheidetavad teod II astme kuriteod ning need

ei ole hinnatavad raskete kuritegudena.

27. Maakohus nõustus õigesti, et 30.04.2021 aasta asitõendi vaatlusprotokoll on lubamatu tõend,

kuid on lubamatult põhistanud oma otsust sama asitõendi vaatlusprotokolliga. Asitõendi

vaatlusprotokollid ei ole kohtukõlbulikud tõendid neis sisalduvate protokolli koostaja sisuliste

arvamuste, hinnangute ja oletuste tõttu. Vaatlusprotokoll peab olema oma sisult neutraalne

dokument, kajastades ainult fakte. Faktidele hinnangu andmine ning faktide pinnalt järelduste

tegemine on võistlevas kriminaalmenetluses süüdistuse ja kaitse funktsioon kohtuvaidluste ajal.

Protokolli koostaja lubamatud järeldused on süüdistuse hüpoteesi toetavad. Samuti on protokolli

koostajale esitatud, kuid protokollis märkimata jäänud erinevaid tõendeid, millele tuginedes on

protokollidesse märgitud süüdistuse hüpoteesi toetavaid järeldusi, arvamusi ja hinnanguid.

Protokolli koostajat on enne protokollide koostamist mõjutatud ning tal puudus võimalus olla

objektiivne. Ilmekamaks näiteks võib nimetada laadimissillad – tõendite pinnalt ei ole võimalik

anda hinnangut materjalidele ja füüsikalistele omadustele, kuid protokollija on laadimissildasid

meelevaldselt iseloomustanud selliselt, et need olid lausa kokkupandavad ning nende abil on

võimalik ligi 3000 kg massiga maasturi laadimine furgoonauto kaubakasti. Asitõendi

vaatlusprotokollide sisu võib hinnata juba kui ekspertarvamust, mis tugineb temale esitatud

asitõendi

vaatlusega

kogutud

teabele.

Nõustudes

kaitsja

etteheidetele

asitõendi

vaatlusprotokollidele, jättis maakohus tähelepanuta ainult ühe, 30.04.2019 aasta asitõendi

vaatlusprotokolli ja seda ainult pealesõidusildade osas. Samas on aga maakohus sama 30.04.20219

aasta asitõendi vaatlusprotokolliga arvestanud ning sellega otsust põhistanud. Seega on maakohtu

ostus vastuoluline ja on tõendeid arvestanud valikuliselt.

28. Kõik asitõendi vaatlusprotokollid tuleb tõendite kogumist välja jätta neis sisalduvate protokolli

koostaja arvamuste ja hinnangute tõttu. Näiteks 30.06.2019 aasta asitõendi vaatlusprotokollis ( I

kd, lk 187-197, süüdistusakti punkt 16.18) jääb selgusetuks protokollija kindel veendumus, et XXX

tänaval liikus just nimelt Fiat Panda, mitte aga näiteks Peugeot Partner või Citroen Berlingo.

Siinkohal märgitakse, et näiteks seoses Mercedes Benz GLS D maasturi liikumisega on märgitud,

et sarnane sõiduk (punkt 5.6). Protokoll sisaldab samuti erinevate tõendite analüüsi ja menetlusse

kaasamata erinevate eriteadmistega isikute analüüsi ja järeldusi ning protokolli koostajale on

tutvustatud teisi asjas kogutud tõendeid.

29. Kaitse ei nõustu maakohtu hinnanguga, mille kohaselt on välisriigist saadud tõendite kogumine

olnud seaduslik ning vastab ka Eesti Vabariigi menetlusnormidele. Välisriigist saadud tõendite

kogumise seaduslikkuse hindamiseks puuduvad võimalused – kriminaalasja materjalide seas ei ole

ühtegi vastavasisulist kohtumäärust ega ka pädeva asutuse luba, millega oleks antud luba

konkreetsete jälitustoimingute läbiviimiseks. Puudub isegi võimalust hinnata Läti politsei poolt

13.03.2019 aastal teostatud Mercedes 5Benz GLS 350 D läbiotsimise seaduslikkust. Tegemist oli

ebaseadusliku toiminguga – sõiduauto läbiotsimiseks puudus pädeva asutuse luba. Maakohtu otsus

tugineb sisuliselt ainult kaudsetele kohtukõlbmatutele tõenditele.

30. KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 348 lg 1 süüdistuste osas märgib apellant, et puudub vaidlus,

et Peugeot 206 ostumüügilepingu vormistamisel viibis Oleg Sestrem, maksis soetatud auto eest

küsitud raha ning sai enda valdusesse ka sõiduauto. Tehing oli legaalne. Ei saa aga nõustuda

maakohtu veendumusega, et Oleg Sestrem valdusesoleks tehingu sõlmimise ajal olnud D nimele

vormistatud isikut tõendavat dokumenti – Läti Vabariigi isikutunnistust ehk ID-kaarti. Maakohus

on ebaõigesti eelistanud tunnistaja S ütlusi süüdistatava ütlustele. Eluliselt ei ole usutav, et lepingu

vormistamisel kirjutas tunnistaja S Läti ID-kaardilt isiku nime ja isikukood, kuid ei pööranud

mingit tähelepanu dokumendil olevale fotole. Samuti ei ole usutav tunnistaja väide, et temal tekkis

koheselt, mõneminutise vestluse pinnalt temale võõra inimese suhtes selline usaldus, et ta ei

pidanudki vajalikuks heita pilku dokumendil olevale fotole. Nii S kui ka Sestrem on rahvuselt

venelased ning juba vestluse pinnalt oleks tunnistaja pidanud aru saama, et Oleg Sestrem ei ole

lätlane. Juba selle pinnalt oleks tavaolukorras tunnistajal tõusetuma küsimus – D on ju nö pesuehtne

lätlase ees- ja perekonnanimi. Samuti ei ole õige maakohtu järeldus, et Oleg Sestrem on kohtueelses

menetluses antud ütlustega eitanud ostumüügilepingule kirjete tegemist. 20.12.2019 aasta

ülekuulamisel selgitas Oleg Sestrem, et ta ei mäleta täpselt, kes ja mida lepingule kirjutas, kuid

möönis koheselt, et osa kirjeid võis ta ka teha, kuna kirjutatu sarnaneb tema käekirjaga. Ka ei ole

maakohus selgitanud, mida on ta soovinud öelda väljendiga andis mõista.

31. Materjalidest nähtuvalt on D nimele võltsitut dokumenti korduvalt kasutanud mitmes erinevas

riigis teine isik: Rootsis on Kistas hotelli registreerinud D, kuid see isik ei olnud Oleg Sestrem;

04.01.2019 aastal viibis koos Oleg Sestremiga sõiduautos isik, kes esitas politseile ja

tolliametnikele kontrollimiseks (isiku tuvastamiseks) D nimele väljastatud isikut tõendava

dokumendi ning ametnikud ei tuvastanud neile esitatud dokumendis võltsingut, kuid tuvastasid

isiku samasuse (VII kd, lk 113 G-formulär tõlge eesti keelde). Maakohus on viidanud oma otsuses

lahendile seoses maasturi vargusega, kuid seoses võltsitud id-kaardi kasutamisega ei ole maakohus

tõendit arvestanud ehk on teinud tõendi sisust valiku, mida arvestada ja mida mitte. Kuna

Sestremiga koos autos viibinud isik identifitseeriti politsei- ja tolliametnike poolt D´ena esitatud

isikut tõendava dokumendi alusel, võib tõsikindlalt jaatada, et id-kaardil ei olnud Oleg Sestrem

fotot ja tegemist oli väga kõrgetasemelise võltsinguga. Seega tuleneb üheselt, et võltsitud

dokumendil ei olnud Oleg Sestrem fotot ehk selle näitamine auto ostmisel ei ole usutav ning oleks

ebamõistlik tegu ehk siis eluliselt mitte usutav. Maakohus on jätnud tähelepanuta kaitsja väited, et

R nimele vormistatud Läti Vabariigi isikutunnistust (ID-kaarti) on kasutanud teine isik ning ID

kaart on läbinud politsei ja tolliametnike ning hotellitöötajate kontrolli ning võltsitust ei ole

tuvastatud.

32. Oleg Sestrem ostis sõiduauto temale teadaolevalt D nime kandva tuttava isiku nimele viimase

soovil. Auto ostulepingu vormistamine ei ole käsitatav võltsimisena, tegu võis olla käsundita

asjaasjamisega või siis volituse alusel sõlmitud tehinguga, kusjuures käsundiandjaks oli Sestremile

teadaolevalt D. Maakohtu hinnangut, et Peugeot 206 osteti varjatult kuritegude toimepanemise

eesmärgil, ei toeta asjas kogutud tõendid. Vastupidi, kogutud tõendid lükkavad süüdistuse

hüpoteesi veenvalt ümber. Ei ole ju loogiline, et võltsitud dokumenti kasutades ostetakse sõiduauto

eesmärgiga varjata enda seotust sõiduautoga, kuid enda nimelt vormistatakse sellele autole

kindlustusleping. Juhul kui Oleg Sestrem valduses oleks olnud D isiku nimega ID kaart tema enda

fotoga ja ta oleks soovinud varjata enda seostust sõiduautoga, siis ei oleks ta kindlasti esitanud enda

isikut tõendavat dokumenti kindlustuslepingu sõlmimisel. Maakohus on aga kaitsja poolt

osundatud tõendi ja vastavasisulised väited jätnud tähelepanuta.

33. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on Oleg Sestremile omane kasutada võltsitud

isikudokumenti - Oleg Sestrem´it ei ole karistatud võltsitud isikut tõendava dokumendi kasutamise

eest. Vastupidine maakohtu seisukoht on alusetu.

34. KarS § 199 lg 2 p 4, 6, 7 süüdistusse puutuvalt on maakohus asunud ekslikult seisukohale, et

käsilolevas asjas kirjeldatud autovarguse viis ja tehiolud on omased Oleg Sestremile või

Jurkūnasele. Maakohus viitas Oleg Sestremit puudutavatele Svea Ringkonnakohtu 16.05.2014

lahendile ja sellele eelnenud Stockholmi Linnakohtu 19.12.2013 otsusest. Kaitsja toob esile

käesoleva juhtumi ja neis otsustes käsitletu erinevused. Kaitsja hinnangul ei ole käsilolevas asjas

võimalik rääkida, et sõiduauto varguse viis oleks erandlik ning omane ainult Jurkūnasele või

Sestremile. Ilmselgelt eelistatakse varastada justnimelt kallihinnalisi autosid. Maakohus on

rikkunud põhjendamiskohustus, jätnud tähelepanuta enamik kaitse argumente, on rikkunud in

dubio pro reo printsiipi, ebaõigesti on kohaldatud materiaalõigusnormi, oluliselt on rikutud

kriminaalmenetlusnorme.

35. Väidetava kuriteo planeerimist ja ettevalmistamist ei toeta mitte ükski tõend. Süüdistus ei ole

esitanud mitte ühtegi tõendit, mille pinnalt oleks võimalik eeldada, et Jurkūnas ja Sestrem koos X-

ga oleksid kavandanud varastada Q kasutuses olnud maasturit. Oleg Sestrem või Jurkūnas ei ole

tuttavad X-ga ega pole temaga ka suhelnud. Pole ühtegi tõendit, millele tuginedes võiks isegi

arvata, et süüdistatavad oleksid tuttavad X-ga. Nad ei ole suhelnud ega ka juhuslikult kohtunud.

Maakohus on siis siseveendumusele tuginedes asunud seisukohale, et Jurkūnas või Sestrem on

tuttavad X-ga ja temaga suhelnud.

36. Süüdistuse poolt osundatud videosalvestiselt on näha, et 12.03.2019 aastal kell 22:54:07-

22:54:12 XXX tänaval liikunud heledat värvi kaubik ei peatunud XXX tänavalt ehk siis ei ole

võimalik väita, et tegemist oleks olnud varguse ettevalmistamisega. Põhjendamatu on maakohtu

järeldus, et Sestremi huvi bussi rentimise kohta on hinnatav kui maasturi varguse ettevalmistamine.

Maasturi asetamine bussi ei ole ilmselgelt võimalik ning tunnistajale Z´ile kuuluv buss ei olnud

ettenähtud kaupade veoks (otsuse lk 15). Põhjendamatu on maakohtu kriitiline suhtumine

tunnistaja Š ütlustesse. Pole tõendatud, et perioodil vähemalt 07.03.2019-13.03.2019 aastal oleksid

Jurkūnas ja Sestrem Eesti Vabariigis kohtunud või omavahel suhelnud sidevahendite abil.

Tegemist on tõendamata hüpoteesiga, mida on kohus alusetult lugenud tõendatuks.

37. Mööda XXX tänavat 12.03.2019 aastal kell 22:54:07-22:54:12 (XXX X eramu kaamera) ei ole

sõitnud valge Fiat Panda Itaalia registreerimisnumbriga YYYYYYY. Tegemist on olukorraga, kus

üksnes salvestiste pinnalt, millelt on näha pimedal ajal liikuvat heledat värvi kaubikut külgvaates,

on maakohus alusetult jõudnud järeldusele, et tegemist on Fiat Pandaga Itaalia

registreerimisnumbriga YYYYYYY. Külgvaates, spetsialisti kaasamata ei ole aga võimalik

eristada, millise automargi väike kaubikuga on tegemist – on see siis näiteks Fiat, Citroen või

Peugeot kaubik. Võrreldes kaubikuid Peugeot Partner, Citroen Berlingot ja Fiat Pandat –

külgvaates ja veel pimedal ajal tehtud must-valge salvestuse pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt

väita, milline neist mudelitest XXX tänaval liikus. Protokolli koostaja isiklik arvamus, millise

automargiga on tegemist, on lubamatu ja tuleb jätta tähelepanuta. Apellandi hinnangul on

videosalvestiselt näha heledat värvi Peugeot Partner või Citroen Berlingo liikumist. Ka süüdistuse

poolt viidatud OOO asuva autovärava kaamera videosalvestise failililt „autovärav-20190312-

224224-1552423344 (ümbrikus nr 3 asuval DVD-plaadil) nähtava pinnalt ei ole võimalik väita, et

kell 22:50:34-22:51:15 liikus Möldre tänavalt XXX tänavale heledat värvi just nimelt Fiat panda.

Videosalvestuselt ei ole nähtav, et sõiduk oleks OOO tänavale keeranud Möldre tänavalt – tegemist

on ilmselgelt alusetu väitega – auto võis liikumist alustada ka OOO tänava eramute juurest. Samuti

ei ole võimalik sisselülitatud tulede tõttu kindlaks teha automarki ning kere värvust. Seega on

maakohus põhjendamatult asunud seisukohale, et 12.03.2019 aastal kell 22:54:07-22:54:12 sõitis

XXX tänaval valget värvi Fiat Panda Itaalia registreerimisnumbriga YYYYYYY.

38. 13.03.2019 aastal kell 04:03:53 – 04:04:12 (XXX 16 eramu kaamera vaateväljas) ei ole XXX

tänaval liikunud Jurkūnas ja/ või Sestrem. Apellandi hinnangul võib tõsikindlamalt väita, et üks

liikunud inimestest oli E. Maakohus on nõustunud süüdistusega, kuid jättis tähelepanuta kõik

kaitsja esitatud argumendid (kaitsekõne teesid, punktid 105-112). Süüdistuse osundatud

videosalvestise fragmendilt on tõesti näha kahe isiku liikumist XXX tn X eramu juures kella 04:04

paiku, kuid pole kindlalt teada, kas need 2 isikut ka XXX majani jõudsid – koer ju Q ütluste

kohaselt sel ajal ei haukunud. Kuna koer reageeris liikumisele kella 03:00 paiku, siis pidi ta seda

tegema ju ka kella 04:04 paiku. Maakohus ei ole analüüsinud koera haukumise fakti kella 03:00

paiku ja mitte haukumist kella 04:04 paiku.. Koera haukumisega on tõendamist leidnud XXX

eramu juures võõraste liikumine kella 03:00 paiku ehk kui maastur tõesti varastati, siis toimus see

tund aega enne süüdistuse poolt pakutud aega.

39. Ümbrikus nr 2 olevalt videosalvestuselt, mis on saadud XXX tn X maja omanikult - kaader nr

ch02_20190313060108.mp4 - on näha, et kell 06:01:08 mööduvad XXX tn X eramust need samad

kaks isikut, kes liikusid samas kohas kell 04:03:53 – 04:04:12. Tegemist oli tavapäraseid

talveriideid kandvate isikutega. E ja Sestrem kasvu ja kehaehituse võrdlemise tulemusena võib teha

ainult ühe tõsikindla järelduse – isikud on väga sarnased nii kasvult kui ka kehaehituselt. Ka

Jurkūnas ja X on sarnased. Võib väita, et kell 04:03 ja 06:01:08 liikusid XXX tn X maja juures

hoopiski näiteks X ja E. Apellant ei saa tõsikindlalt väita, et liikujateks olid just need isikud. Videol

fikseeritud isikud on tavapärases ilmastikutingimustele vastavas riietuses ning sarnased isikud on

leitavad juba ainuüksi käsiloleva asja mitte suuremahulisest kohtutoimikust. Ei ole mõeldav, et

väidetava vargusega seotud isikud liikusid taas kord samal tänaval mõned tunnid hiljem koos

koeraga. Ilmselgelt on tegemist kahe isikuga, kes elavad kas XXX tänaval või selle vahetus

läheduses. Maasturi juures Läti Vabariigis fikseeriti liikumas just nimelt E, kes on oma

kehaehituselt sarnane Sestremiga. Ka prokurör asus seisukohale, et eeldatavasti korraldas E

maasturi mahalaadimise Läti Vabariigis. (12.04.2021 istungi protokoll, prokuröri repliik III).

40. Kuna süüdistus on kohtuvaidlustes asunud seisukohale, et väidetava maasturi vargusega seotud

isikute ring on suurem kui kolm isikut (Jurkūnas, X ja Sestrem), siis võib väita, et süüdistus on

konkretiseerimata – pole täpselt teada kes ja millist ülesannet konkreetse teo toimepanemisel pidi

täitma, milline oli süüdistatavate konkreetne teopanus ja millist kaalu ta omas.

41. Silmas pidades süüdistuse repliiki III, Sestrem ja E kehaehituse sarnasust ja asjaolu, et maasturi

juures on fikseeritud ainult E, siis võib väita, et 13.03.2019 aastal kella 04:04 paiku kõndis XXX

tänaval E tuvastamata isikuga. Maakohus on otsuses viidanud K ütlustele ja kirjeldanud E riietust

– tumedat värvi poolpikk kapuutsiga talvejakk, jalas tumedat värvi teksapüksid ja peas nokamüts.

Tunnistaja N on ütlustega maasturi läheduses liikunud isiku riietust kirjeldatud sarnaselt. Eramu,

mille juurest leiti mahajäetud maastur, on seotud E-ga – tema kasutuses olnud sõiduauto oli

pargitud eramu nr 29 hoovi ning välja sõitmiseks avas ta ise väravad. Ka neist esitatud faktilistest

asjaoludest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et 13.03.2019 aastal kella 04:04 ajal liikus XXX

tänaval pigem E kui Sestrem. Maakohus on meelevaldselt asunud seisukohale, et 13.03.2019 aastal

kella 04:04 paiku jalutasid XXX tänaval Jurkūnas ja Sestrem. XXX tn X eramu juures 13.03.2019

aastal kella 04:04 ja 06:01 paiku liikunud isik on väga sarnane nii riietuselt kui ka kehaehituselt E-

ga. Maakohus ei ole põhjendanud, miks eelistas ta E´ile Sestremi sidumist väidetava vargusega

seotud sündmustele.

42. Maasturit ei käivitatud autovõtme signaalipikendaja abil. Autovõtme signaalipikendajat ei ole

käsiloleva kriminaalasja raames leitud, samuti ei nähtu, et 13.03.2019 aastal kella 04:04 paiku XXX

tänaval liikunud inimestel oleksid mingid esemed käes võis siis hõlma all. Tegemist on süüdistuse

tõendamata hüpoteesiga, millega on maakohus, jättes arvestamata kaitse argumentidega, ka

nõustunud. Ainuüksi ajaline faktor, poolteist minutit, ei võimalda kella 04:04 paiku liikunud

inimestel teha maasturi varguseks autovõtme signaali pikendaja abil kõik vajalikud toimingud,

kusjuures aja sisse tuleb arvestada ka 75 meetri läbimine jalgsi ja seejärel autoga.

43.Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta kaitse poolt pakutud võimalikku kindlustuspettuse

katse, mille planeerimisel osales Q ning tegi võimalikuks maasturi käivitamise autovõtme

koopiaga. Pooleteise minuti jooksul on võimalik läbida jalgsi ja autoga 75 meetrit ja seda

tingimusel, et auto avatakse ja käivitatakse võtme abil ning puudub vajadus tegevuse ohutuses

veendumiseks vajalikke toiminguid. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kaitse tugines

autovõtme signaalipikendaja puudumisele väitega, et pole tuvastatud, kuidas see on soetatud.

Kaitse lükkas ümber autovõtme signaalipikendaja kasutamise teiste, apellatsioonis märgitud

väidetega ümber - eelkõige ajaline faktor ning samuti ka olukord, kus Oleg Sestremiga seotud

elukohtades ja autodes läbiviidud läbiotsimiste käigus ei leitud ei signaalipikendajat ega ka viidet,

et süüdistataval oleks selline tehniline seade olnud. Samuti on paljasõnaline maakohtu väide, et

Oleg Sestrem on autovargustega tegelenud kümneid aastaid. (Otsuse lk 29) Mitte ühestki

kohtuotsusest ei tulene, et Oleg Sestrem oleks vähemalt 10 aasta jooksul järjepidevalt varastanud

autosid. Ka modus operandi põhimõte ei toeta väidet, et maasturi käivitamiseks kasutati autovõtme

signaalipikendajat – 2013 ja 2014 Rootsi kohtulahenditest tuleneb, et signaalipikendajat ei ole

kordagi kasutatud. Maakohus on meelevaldselt nõustunud süüdistusega.

44. Maasturi Mercedes-Bens GLS 350 registreerimisnumbriga XXXXXX liikumise kohta

13.03.2019 aastal kell 04:06:51-04:06:57 (XXX X eramu kaamera) XXX tänaval puuduvad

tõendid. Q 13.03.2019 ja Y OÜ 24.05.2019 aasta ütlused on vastuolulised ja vastuolus teiste

kogutud tõenditega ning ei ole eluliselt usutavad. Q antud ütlused on ainsaks tõendiks, mille pinnale

võib eeldada, et tema kasutuses olnud maastur oli 13.03.2019 aastal pargitud tema elukoha, XXX

eramu hoovi. Apellandi hinnangul ei ole aga ainult kannatanu ütlus tõsikindel tõend ja seda

olukorras, kus ütlustes esineb vasturääkivusi. Maasturi parkimist kinnitada võivad Q poolt

nimetatud isikuid ei ole üle kuulatud. Kohtus on uuritud nii XXX X kui ka OOO X eramute

12.03.2019- 13.03.2019 videosalvestusi, kuid mitte üheltki neist ei ole näha maasturi saabumist

12.03.2019 aastal XXX tänavale. Maakohus ei ole hinnanud Q ütluste usaldusväärsust ja seda

olukorras, kus kaitse on seadnud ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Süüdistuse poolt osundatud

videosalvestuselt on näha, et kell 04:06:51-04:06:57 möödus tumedat värvi Mercedes-Bens GLS

kerega sarnane maastur, mille registreerimisnumbrit ei ole võimalik tuvastada. Liikunud maasturi

liikumise alguspunkt ei ole tuvastatav ning Q ütluste kohaselt tema koer ei haukunud kella 04:04

ja 04:07 vahelisel ajal. Andmata hinnangut Q ja Y OÜ ütluste usaldusväärsusele ja jättes

tähelepanuta kaitsja argumendid, luges maakohus põhjendamatult tõendatuks asjaolu, et maastur

oli 13.03.2019 aastal pargitud XXX tänav 9 eramu ette.

45. Puuduvad tõendid selle kohta, et 13.03.2019 aastal ei ole ükski musta värvi maastur Mercedes

Benz GLS ületanud Eesti-Läti riigipiiri. Maakohus ei analüüsinud kaitse vastavasisulisi argumente

ja väiteid. Kohtueelses menetluses on tehtud 12-03.2019 - 13.03.2019 aasta riigipiiri ületuse kohta

päring konkreetselt ühe kindla auto kohta - Mercedes Benz GLS 350 D registreerimismärgiga

XXXXXX. Päringule saadus vastusest tuleneb, et 12.03.2019-13.03.2019 ei ole fikseeritud ühtegi

Mercedes Benz GLS 350 D registreerimismärgiga XXXXXX piiriületust ega ka liikumist.

Ebaseaduslikul riigipiiri ületusel kasutatakse aga ilmselgelt vähemalt ajutiselt valesid

numbrimärke. Maakohus pole isegi kaalutud võimalust, mille kohaselt oleks võinud maastur Eesti

Vabariigist lahkuda nö omal jõul. Kui hüpoteetiliselt nõustuda maakohtu hinnanguga ja kuntslikult

eeldada Oleg Sestrem seotust Q kasutuses olnud maasturiga, siis modus operandi pinnalt pidi

maastur ületama riigipiiri vale registreerimisnumbriga ja omal jõul, kusjuures Oleg Sestrem oleks

pidanud liikuma ajaliselt sarnaselt maasturiga, tagamaks ohutu teekonna sihtkohani, sh riigipiiri

ületuse. Paraku aga isegi süüdistuse hinnangul ületas Oleg Sestrem riigipiiri maasturist mitmeid

tunde hiljem. Seega ei ole modus operandi pinnalt võimalik Oleg Sestremit siduda Q kasutuses

olnud maasturi liikumisega 13.03.2019 aastal.

46. Q kasutuses olnud maasturit ei olnud võimalik transportida Läti Vabariiki furgoonauto

Mercedes-Bens Atego Leedu registreerimisnumbriga JJJJJJ kastis. Mercedez-Benz GLS tehnilised

parameetrid on: kõrgus 1947mm, pikkus 5162 mm, laius 1982 mm, tühimass 2456 kg, täismass

3250 kg. Arvestades Q ütlustega kütuse koguse ja autos olnud asjade kohta, siis võib väita, et selle

konkreetse maasturi tegelik mass võis 13.03.2019 aastal olla ligi 3000 kg. Puuduvad mistahes

tehnilised andmed Mercedes-Bens Atego Leedu registreerimisnumbriga JJJJJJ kohta.

Furgoonautoga Mercedes-Bens Atego Leedu registreerimisnumbriga JJJJJJ ei ole puht füüsiliselt

võimalik transportida maasturit massiga ligikaudu 3000 kg. Samuti märkis kaitsja, et maasturit

vigastamata ei ole võimalik laadimissildade abil maasturit laadida furgoonauto kasti – maasturi

kõrgus on peaaegu sama furgoonauto kaubakasti kõrgusega. Maakohus jättis kõik vastavasisulised

kaitse argumendid tähelepanuta. Maasturi transportimine külmal ajal töötava moorotiga

presentkattega furgoonauto kastis ei ole eluliselt usutav.

47. Q kasutuses olnud maasturit ei ole 13.03.2019 aastal varastatud. Kaitse, tuginedes

kriminaalasjas kogutud tõenditele, esitas kohtuvaidlustes hüpoteesi, mille kohaselt sattus Q

kasutuses olnud maastur Läti Vabariiki kindlustuspettuse korraldamise tõttu. Kõik vastavasisulised

kaitse esitatud argumendid jäeti maakohtu poolt tähelepanuta. Q ja Y OÜ ütluste pinnalt ongi kogu

süüdistus ülesehitatud ja seda olukorras, kus kannatanu ütlusi ei toeta mitte ükski tõend. Maakohus

on hinnanud Q ja Y OÜ ütlusi usaldusväärseteks ja seda olukorras, kus kaitse on kohtuvaidlustes

märkinud, et ütlused on vasturääkivad ja vastuolus teiste tõenditega. Kummastav oli Q kartus, mille

kohaselt on maasturi võtmed kopeeritud. Originaalvõtmed olid Q valduses ehk siis tema teadmata

ei olnud võtmete kopeerimine võimalik. Teiste maasturis olnud võtmetega (kontori-, lao- ja

vanemate kodu võtmed) seoses ei olnud Q´il kartust, et need on kopeeritud. Q ütluste kohaselt oli

maastur väidetava varguse toimepanemiseks soodsalt pargitud - ei olnud ühegi kaamera

vaateväljas, autovärav avatud ning auto pargiti esiosaga väljasõidusuunas.

48. Vastuolud olid ka seoses maasturis olnud kütuse kogusega. Q ütluste kohaselt oli kütuse paak

eelnevalt täis tangitud, Y OÜ ütlustest tuleneb aga, et kütusepaagis oli kütust kolmveerandi paagi

jagu. Kogumis tuleneb ütlustest, et paagist on kadunud 30-60 liitrit kütust ja seda Q ütluste pinnalt

silma järgi hinnates. Kaduma läinud kütuse kogusega on aga võimalik läbida vähemalt 300 km.

Tuginedes google maps andmetele on vahemaa XXX 9 ja OOO vahel 307 km. Puudu oleva kütuse

kogusega oli seega võimalik läbida 307 km vahemaa. Ei ole ka välistatud maasturi täiendav

tankimine kütusega.

49. Tunnistajate A ja N ütlusteste pinnalt on võimalik tuletada GPS signaalisegaja paigaldamise

aeg - tugijaama töös esinevate häirete avastamisest ca 30 minuti jooksul, kella 13:34 jõudsid nad

maasturi juurde. Seega paigaldati GPS signaalisegaja maasturile alles 13.03.2019 aastal kella 13:00

paiku Läti Vabariigis, mitte aga Eesti Vabariigis. Süüdistuse hüpoteesi kohaselt oleks pidanud

mobiilside tugijaamade töös esinevaid häireid varem fikseeritud, isegi Eesti Vabariigis. Süüdistuse

hüpoteesi kohaselt ületas Sestrem Eesti-Läti riigipiiri Ikla piiripunkti kaudu aga alles kell 13:59.

50. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid maakohtu seisukohta, mille kohaselt oli Oleg Sestrem

13.03.2019 aastal Läti Vabariigis. Samuti on meelevaldne ja vastuolus asja materjalidega maakohtu

järeldus, et Oleg Sestremil oli kavatsus läheneda Q kasutuses olnud maasturile Läti Vabariigis ja

ta viibis koos E-ga viimase poolt juhitud sõiduautos AUDI. Süüdistuse kohaselt ületas Sestrem

Eesti-Läti riigipiiri Ikla piiripunkti kaudu mitte varem kui kell 13:59. Tunnistajate A ja N ütluste

kohaselt nägid nad mitut inimest sõiduautos Audi juba kella 13:34 paiku ehk siis ei olnud võimalik,

et Sestrem oleks viibinud sellel ajal sündmuskoha lähedal. Google-maps andmete kohaselt kulub

Ikla piiripunktist Mezotnes 29 juurde sõitmiseks ca 2 tundi. Seega süüdistuse hüpoteesi kohaselt ei

olnud Sestrem´il füüsiliselt võimalik jõuda maasturini Mezotnes 29 juurde enne kella 16:00.

Maakohus on vastuoluliselt kriminaalasjas uuritud tõenditega lugenud tõendatuks Sestrem

viibimise maasturi juures kella 13:34 paiku.

51. Oleg Sestrem ei ole Eesti Vabariigis kasutanud sõiduautot Fiat Panda. Vastavasisuline

maakohtu järeldus on vastuolus teiste tõenditega, sh liikluskaamerate salvestistega. Maakohus on

jätnud tähelepanuta kõik kaitse argumendid. Oleg Sestrem ja tema ema Õ ning tunnistaja S ütlustest

ja teistest kirjalikest tõenditest tuleneb üheselt, et Eesti Vabariigis viibimise ajal kasutas Oleg

Sestrem sõiduautot Volkswagen Touran, registreerimismärgiga nr XXXXXX ning selles osas

puudub vaidlus. Kaitsja viitab siin 23.04.2019 aasta sideettevõtjalt andmete saamise lubadele,

millest väidetavalt tulenevad Oleg Sestremi poolt juhitud Volkswagen Tourani liikumine

13.03.2019 aastal ja peaaegu samal ajal Oleg Sestrem juhitud sõiduauto Fiat Panda liikumine.

Volkswagen Touran oli Oleg Sestrem nimele registreeritud kuni 14.03.2019 aastani.

52. Pealesõidusildade kasutamine ei ole leidnud tõendamist. Süüdistuse versiooni kohaselt kasutati

neid varastatud sõiduauto pealelaadimisel furgoonautosse. Maakohus, uurides videosalvesti Fiat

Punta liikumistega, on jõudnud järeldusele, et kaubiku kaubaruumist nähtavad kandilised asjad

ongi pealelaadimise sillad, mida süüdistus väidab. Puudub vaidlus selles, et kaubiku kaubaruumist

paistsid tõesti välja mingid kandilise kujuga esemed, kuid ei ole kuidagi võimalik väita, et tegemist

on metallist kokkupandavate suure kandevõimega pealesõidusildadega. Maakohus ei ole

arvestanud absoluutselt kaitse seisukohtadele, et Q kasutuses olnud maasturit ei ole võimalik

pealesõidusildadega asetada furgoonautosse - furgoonauto kaubaruumi kõrgus ei võimalda ligi 2

meetri kõrguse maasturi pealesõitu kastiruumi. Maakohtu hinnangul on Fiat Panda transportinud

pealesõidu sildasid vähemalt kuni kella 08:07 ehk siis neli tundi hiljem pärast väidetavat

autovargust ning isegi pärast furgoonauto piiriületust. Eluliselt ei ole aga usutav, et varguse

toimepanemisel kasutatud abivahendeid nii kaua transporditakse. Ka ei ole teada konkreetse

furgoonauto kandevõimet ja kaubakasti parameetreid ehk siis pole teada, kas kandevõime ja

mõõtmed võimaldasid transportida ligi 3000 kg raskust koormat.

53. Tõendamata on Mercedes Benz 350 GLS D registreerimisnumbriga XXXXXX tegelik

maksumus ehk turuväärtus. Süüdistus ei ole kohtule esitanud eksperthinnangut konkreetse maasturi

võimaliku turuhinna ega maasturi tegeliku läbisõidu ja tehnilise seisukorra kohta. Mercedes Benz

350 GLS D on ostetud Saksamaalt ning tegemist oli Eestisse registreerimise ajal pea kahe aasta

vanuse autoga. Üldteada on asjaolu, et kasutatud autode ostmisega kaasneb alati vägagi

põhjendatud risk, et odomeetri näitu on müüja poolt tagasi keritud ning ostjale soovitakse näidata

tegelikkusest olulisemat väiksemat läbisõitu. D ja N on tunnistajad, kes vahetult kohe alguses Läti

Vabariigis Q maasturit nägid. Nende ütlustest tuleneb, et maasturi mootori töötamist nägid nad

juba kaugelt - kuulsid mootori müra ja summutist tuli tossu. Tossu tulemine summutist viitab

tõsikindlalt mingitele võimalikele mootori riketele ehk lisaks kasu teenimise motiivile on ka teine

põhjus – maasturi mootori rike. Kohtule ei ole esitatud tõendit Mercedes Benz 350 GLS D tehnilise

seisukorra kohta. Puuduvad andmed, kas ja millistes avariides on maastur osalenud. Auto24.ee

veebilehekülje väljatrükk (I kd lk 29) ei vasta tõendile esitatud nõuetele ning tuleb tõendikogumist

välja jätta - tegemist ei ole kohtukõlbuliku tõendi ega asitõendiga. Väljatükilt ei ole nähtav, millal

ja milliselt veebilehelt see on tehtud. Väljatrükilt on näha AMG disaini ja varustusega, mitte

sarnaste GLS tüüpi maasturite müügikuulutusi. Soovitud müügihind ei kajasta aga tegelikult

asetleidvate tehingute maksumust. Seega ei saa aluseks võtta AMG müügipakkumisi tavapärase

varustuse ja disainiga maasturi hinna määramisel. Tõend ei ole asjakohane – müügikuulutustega

pakutakse müügiks erineva disaini ja lisavarustusega maastureid. Interneti andmete kohaselt on

Mercedes Bens GLS AMG varustuse ja disainiga maastur sisuliselt kaks korda kallim tavapärasest

GLS mudelist (vt Merzedes Benz esinduse koduleht, hinnakirjad). Maakohus on ebaõigesti

leidnud, et maasturi maksumuse tõendamiskoormus lasub süüdistatavatel.

54. Ka ei saa nõustuda maakohtu hinnanguga, et väidetav vargus on lõpuleviidud. Tõenditest

tulenevalt jäeti maastur maha tähelepanu köitvas olukorras ja enne kui sinna saabusid tunnistajad.

Käsutamisteooria kohaselt ei ole vargus lõpule viidud – isikutel polnud võimalik asja takistamatult

ja riskivabalt käsutada.

55. Viimaks leiab apellant, et O. Sestremile määratud liitkaristus viieaastane vangistus õiglane ja

vajalik. Kaitsja hinnangul ei ole õigustatud Sestremile karistuseks reaalse vangistuse määramine

õiglane ja kooskõlas kohtupraktikaga.

Apellatsioonimenetluse edasine käik

56. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks

kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses.

57. Prokurör saatis kohtu antud tähtajaks apellatsioonidele vastuse, milles leidis, et Harju

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning esitas vastavad põhjendused. Samas pühendas

prokurör märkimisväärse osa selle selgitamisele, miks ta ei nõustu maakohtu seisukohaga, et

süüdistusakti punktis 16.22 märgitud 02.07.2020 sideettevõtjalt saadud andmete protokoll on

tulenevalt Euroopa Kohtu 02.03.2021 otsusest nr C-764/18 lubamatu tõend.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED

58. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on põhjendamatud, maakohtu otsus aga

seaduslik. Seetõttu ei ole põhjust maakohtu otsust üheski osas tühistada.

59. Maakohus on veenvalt ja kahtlusi välistavalt põhistanud, miks on leidnud Oleg Sestremi ja

Valdemaras Jurkūnase süüdi olevat kogu esitatud süüdistuses ja mõistnud just sellised karistused.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel siinses

otsuses üle kordamata.

60. Apellatsioonimenetlus pole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus,

vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (nt RKKKo

asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 1-16-6115/67, p 28). Kui ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohtadega, ei saa nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese

astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on

ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida

esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31).

61. Kolleegiumi hinnangul on menetletavas kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus

apellatsioonides ei ole esitanud ühtegi sellist asjakohast ja olulist väidet, mis ei oleks saanud vastust

juba maakohtu otsuses. Asjaolu, et kohtumenetluse pool lihtsalt ei nõustu maakohtu otsuses tehtud

järeldustega, ei tähenda, et maakohus eksib.

62. Apellant Karajev toonitas oma apellatsioonis, et tugineb oma maakohtus esitatud

kohtuteesidele kui apellatsiooni põhjendustele ega korda neid apellatsioonis täies mahus. KrMS §

321 lg 2 p 4 näeb ette, et apellatsiooni nõuete sisu ja motiivid esitatakse apellatsioonkaebuses.

KrMS § 331 lg 2 näeb ette, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Seega juhindub ringkonnakohus kehtivast seadusest ja käsitleb apellantide põhjendustena nende

apellatsioonide sisus esinevaid argumente. Samuti, kuna ei ole esitatud apellatsiooni, milles oleks

vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles tunnistati sideettevõtjalt saadud andmed lubamatuks

tõendiks ja jäeti tõendikogumist kõrvale, siis ei hinda maakohus seda maakohtu seisukohta ümber,

vaid juhindub arusaamast, et nimetatud tõendeid otsuse tegemisel aluseks ei võeta. Väited, milles

tuginetakse neile tõenditele kui lubatavatele tõenditele, jätab ringkonnakohus tähelepanuta.

63. Ringkonnakohus esitab oma põhjendused apellatsioonide peamiste seisukohtade ja teemade

lõikes järgmises järjestuses: I. O. Sestremi kaitsja üldise sisuga etteheited, II KarS § 199

süüdistusega seotud etteheited, III. O. Sestremi muude süüdistustega seonduv, IV. karistustega

seotud apellatsiooniväited ja V. kokkuvõte.

I. Apellant Karajevi üldised etteheited

64. Ei saa nõustuda apellant Karajevi etteheidetega, et maakohtu otsus on oma sisult süüdistusakt,

süüdistusega sarnaselt üldsõnaline ning maakohus on enamjaolt süüdimõistvat otsust põhistanud

süüdistuse poolt esitatuga. Maakohtu otsus on väga põhjalik ja sellest nähtub, et kohus on

sõltumatult ja objektiivselt kujundanud ise oma järeldused. Sellele viitab mh asjaolu, et maakohus

on muuhulgas jätnud kaitsjate taotlusel tõendite seast lubamatute tõenditena kõrvale

sideettevõtjatelt saadud andmete protokollid (CD plaat nr 14; II kd tl 46-63; II kd tl 208-222; II kd

tl 223-238; II kd tl 256-259; III kd tl 1-6; IV kd tl 188-259, otsuse lk 28), mis on prokuratuuri jaoks

olnud piisavalt olulised, et kuigi prokurör ei ole apellatsiooni esitanud, on ta sellegipoolest

pühendanud suure osa oma apellatsioonvastusest sellele, et õigustada nende tõendite lubatavust.

Samuti on maakohus kaitsjate taotlust arvesse võttes nõustunud, et osa 30.06.2020 ja 30.04.2019

asitõendi vaatlusprotokollist on tõendina kasutamiseks lubamatu, millist asjaolu on mõlemad

kaitsjad ka esile toonud. Seetõttu on ilmne liialdus väita, et kohus on asunud süüdistaja rolli ja otsus

on sisuliselt süüdistusakt.

65. Mis puudutab kaitsja Karajevi etteheidet, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole

kohtulahendi tegemisel vastanud kaitsja kõikidele vastuväidetele, siis saab ringkonnakohus tõdeda,

et mõned kaitsja väited on tõesti jäänud maakohtu otsuses vastuseta. Tuleb aga toonitada, et puudub

põhjus, miks maakohus peaks reprodutseerima otsuses kõik pisimadki kaitsja tähelepanekud ja

andma igale kaitsja ideele kommentaari. Maakohus peab tegelema vaid asjakohaste kaitseväidetega

ega pea mitte vastama igale kaitsja sõnale, vaid tegelema kaitseargumendi konkreetse ja

asjassepuutuva sisuga. Nagu nähtub kaitsja Karajevi apellatsioonistki, on tal kalduvus väljendada

üht ideed tarbetute kordustega ja/või paljusõnaliselt. Osa apellatsioonis sisalduvaid väiteid, mida

kaitsja kasutas ka maakohtus, on nii ilmselgelt paljasõnalised, et on mõistetav, miks maakohus ei

pühendanud neile otsuses ruumi. Kohtu kohus on süveneda õiguslikult adekvaatsetesse

argumentidesse ja seda on maakohus ka teinud.

66. Nii näiteks on kõigiti mõistetav, et maakohtu tähelepanu ei pälvinud kaitsja Karajevi väide

liikluskaamerate salvestiste lubamatuse osas, mida ta põhjendas Euroopa Kohtu 02.03.2021

otsusega nr C-746/18 (ülal p 26, apellatsioonis p-d 22, 23, 41, 42). Selline põhjendus on nii sõna

otseses mõttes vale kui ka ohtlikult lähedal juriidilise ebakompetentsuse määrale, mis võib olla

kohtumenetluses talutav. Esiteks ei vasta kindlasti tõele, et otsus nr C-746/18 puudutab

liikluskaamerate salvestusi - et selles veenduda, piisab pelgalt selle otsusega tutvumisest, mida

kaitsja ilmselt teinud ei ole. Eelotsus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja

eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris. Kui üritada mõista, kuidas on kaitsja sellise

seoseni jõudnud, ei ole muud võimalust, kui järeldada, et taon sattunud segadusse sõnatüvest

„liiklus“, kuivõrd nimetatud lahendist räägitakse kõnekeeles sageli kui „liiklusandmeid“

puudutavast otsusest. Samas aga on kõnealuse otsuse p-s 4 esitatud ka lahendi kontekstis

„liiklusandmete“ definitsioon – „andmed, mida töödeldakse side edastamiseks elektroonilises

sidevõrgus või sellise edastamisega seotud arveldamiseks.“ Sel pole mingit seost

liikluskaameratega; „liiklus-“ esineb siin mistahes „liikumise“ tähenduses.

67. Samuti ei vasta ilmselgelt tõele kaitsja Karajevi väide (apellatsiooni p 36), et kohus jättis kõigile

kaitsja kohtukõne väidetele vastamata. Näiteks oli üks Karajevi argumente vaidlustes see, et

sideettevõtjalt saadud andmed on lubamatu tõend – selle seisukohaga maakohus selgesõnaliselt

nõustus (vt ülal p 64) ja seda toob kaitsja ka oma apellatsioonis esile. Näiteks otsuse lehtedel 14 ja

24 on maakohus nimetanud kaitsja Karajevit tema argumentidega tegeledes suisa nimepidi, ning

apellatsiooni p-s 47 on apellant ka selge sõnaga esile toonud seda, kuidas maakohus otsuse lehel

14 tema seisukohtadega nõustus. See, kui maakohus ei nõustu kaitseväidetega, ei ole samastatav

argumentidele mitte vastamisega.

II. KarS § 199 süüdistusega seonduvad etteheited

68. Kohtukolleegium ei pea ekslikuks maakohtu mõttekäiku, mille tulemusel ta mõistis mõlemad

süüdistatavad süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6 ja 7 järgi maasturi varguses koos X-ga 12.03.2019

ööl vastu 13.03.2019. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid ei veena, et maakohus tegi vigu, mis

annaks põhjust otsuse tühistamiseks.

Väidetav ebaseaduslikele tõenditele tuginemine

69. Esmalt käsitleb kohus kolme tõendi lubatavuse ja kasutamisega seotud apellatsiooniargumente.

Täpsemalt puudutavad need 1) süüdistusakti punktis nr 16.18 nimetatud 30.06.2020 asitõendi

vaatlusprotokolli (I kd tl 187-197 ja pöördel), 2) süüdistusakti punktis 16.20 nimetatud 30.04.2019

asitõendi vaatlusprotokoll (kd 1, tl 206-236) koos DVD-plaadiga nr 5 ning 3) süüdistusakti punktis

16.21 nimetatud Läti kriminaalpolitsei peavalitsuse kriminaalasjade uurimise talituse 09.05.2019

teadet nr 20/2/6-241090 (II kd, tl 1-3) koos videosalvestusega DVD-plaadil nr 6.

70. Apellant Gimaev käsitleb 30.06.2020 protokolli nii apellatsioonis kui ka selle lisas (ülal p-d 10

ja 18). Ta tõdeb, et palus jätta maakohtul 30.06.2020 asitõendi vaatlusprotokoll tõendite kogumist

välja või jätta alternatiivselt protokollist välja osad, kus on kajastatud Lätist saadud videolt tehtud

fotod ja muud protokolli väliselt tehtud fotod. Maakohus asus seisukohale, et lubamatu on käsitleda

seda osa vaatlusprotokollist, mis kajastab fotosid, mis on tehtud Lätist saadud videosalvestiselt.

Kaitsja tõdeb, et seega rahuldas maakohus kaitsja alternatiivse taotluse.

71. Apellant Karajev märgib, et maakohus nõustus õigesti, et 30.04.2021 asitõendi vaatlusprotokoll

on lubamatu tõend, kuid on lubamatult põhistanud sama vaatlusprotokolliga oma otsust. Asitõendi

vaatlusprotokollid ei ole kohtukõlbulikud tõendid neis sisalduvate protokolli koostaja sisuliste

arvamuste, hinnangute ja oletuste tõttu (täpsemalt ülal p 27). Kaitsja Karajevi hinnangul tuleb kõik

asitõendi vaatlusprotokollid tõendite kogumist välja jätta neis sisalduvate protokolli koostaja

arvamuste ja hinnangute tõttu. Näiteks 30.06.2019 aasta asitõendi vaatlusprotokollis jääb

selgusetuks protokollija kindel veendumus, et XXX tänaval liikus just nimelt Fiat Panda, mitte aga

näiteks Peugeot Partner või Citroen Berlingo. Protokoll sisaldab samuti erinevate tõendite analüüsi

ehk siis tegemist ei ole enam asitõendi vaatlusprotokolliga.

72. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole teinud asitõendite vaatlusprotokollide lubatavuse

määratlemisel ja tõendina käsitlemisel vigu, mis saaks mõjutada otsuse õigsust. Maakohus on

kaitsjate esitatud argumentidele vastanud otsuse lehtedel 11-16. Sellest, kuidas maakohus on

nimetatud tõendeid käsitlenud ja otsuses vahendanud, ei ilmne, et ta oleks lasknud end mõjutada

kaitsja Karajevi viidatud protokollimisvigadest (st protokolli sattunud menetleja järeldustest). Nii

nagu kaitsjad on taotlenud, on maakohus jätnud tähelepanuta protokollide selle osa, mille

arvestamine oli kaitsjate arvates lubamatu (otsuse lk 12 ja 14 lõpposad: Leedu videolt saadud fotod

ning protokollis sisalduv viide laadimissildadele) ja seda on möönnud mõlemad kaitsjad. Seejuures

pühendab kaitsja Karajev oma apellatsioonis hulga ruumi selle põhjendamisele, mida liigset on

laadimissildade kohta vaatlusprotokolli märgitud, kuid see on antud olukorras tähtsusetu, sest nagu

kaitsja ise möönis, ei juhindunud maakohus otsust tehes menetleja tõlgendusest, märkides: „Kohus

nõustub ja jagab kaitsja seisukohta, et protokolli koostaja saab ainult kirjeldada seda, mida ta näeb,

aga mitte anda omapoolset arvamust ega tõlgendust või oletust videosalvestisel nähtuvale.“

Järgnevalt nähtub otsusest, et maakohus kujundas oma seisukoha selle eseme osas, mida menetleja

pidas pealelsõidusildadeks, videosalvestuse pinnalt.

73. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et isegi kui uurimistoimingu protokolli

koostamisel on rikutud mingeid protokollimise reegleid ja seetõttu sisaldab protokoll lubamatutes

kohtades menetleja tõlgendusi, ei tähenda see veel, et terve protokoll on tõendina lubamatu.

Kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on

oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse üle

otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui

normi ei oleks rikutud (vt 1-17-2359/122, p 48). Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks

juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused ähvarduste tõttu),

menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega või kui toimingu eesmärk oli

algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet

(Vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 13.). Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel

on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on

tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult (vt RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 15).

Selliseid asjaolusid pole praeguses asjas tuvastatud. Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal

üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused,

missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab

konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (KrMS § 339 lg 2).

74. Kumbki kaitsja ei ole osundanud oma apellatsioonis millelegi konkreetsele neis protokollides,

mis oleks eksitavalt (liiga sugereerivalt) sõnastatud ja mida oleks kohus ühtaegu arvesse võtnud ka

selliselt, et see oleks saanud viia ebaõige kohtulahendini. Apellant Gimaev on küll puudutanud

30.06.2020 protokolli lubatava tõendina käsitlemis, aga tegelikult ei ole ta esitanud sellisele tõendi

uurimisele ja arvesse võtmisele mingit sisulist kriitikat (sh viidet võimalikule rikkumisele). Kaitsja

Karajev on teinud mõlemale protokollile mitmeid etteheiteid, aga suur osa neist on paljasõnalised

– nii ei ole ta sisustanud seda, miks ta väidab, et 30.04.2019 protokollis on märkimata jäänud

erinevaid tõendeid, millele tuginedes on protokollidesse märgitud süüdistuse hüpoteesi toetavaid

järeldusi, arvamusi ja hinnanguid, või millisel alusel leiab, et protokolli koostajat on enne

protokollide koostamist mõjutatud ja tal puudus võimalus olla objektiivne. Samuti ei ilmne, kuidas

need abstraktsed etteheited ning see, et tema väitel tutvustati 30.06.2020 protokolli koostajale teisi

asjas kogutud tõendeid ja vaatlusprotokoll sisaldab menetlusse kaasamata erinevate eriteadmistega

isikute analüüsi ja järeldusi, sai mõjutada ja mõjutas konkreetselt kohtuotsuse õigsust antud asjas.

Ringkonnakohus möönab, et mõnikord võivad menetleja järeldused väljuda lubatavuse piiridest,

aga selles seadusrerikkumist tuvastades tuleks esile tuua, milles seisnes liigne subjektiivsus. Nimelt

tuleb vaatlusprotokolli märkida KrMS § 87 lg 1 p-de 3, 4 ja 5 kohaselt muuhulgas vaatlusel

avastatud objekti tunnused, kuriteojälgede kirjeldus ja muud vaatlusandmed, mis kõik eeldavad

siiski teatud laadi (kuid seejuures lubatavate) järelduste ja hinnangute kirja panemist (nt on ka värv

või hele-tumedus vaataja hinnang).

75. Samuti on täielikult põhjendamatu kaitsja Karajevi etteheide, et maakohtu otsus on

vastuoluline, sest maakohus olevat nõustunud, et 30.04.2021 aasta asitõendi vaatlusprotokoll on

lubamatu tõend, kuid on põhistanud oma otsust sama vaatlusprotokolliga. Apellant on eksiteel, sest

maakohtu otsuses ei sisaldu seisukohta, et kõnealune tõend oleks lubamatu; maakohus nõustus

üksnes kaitsja Karajevi seisukohaga määratluse osas, milline menetleja käitumine on korrektne

(täpne tsitaat ülal p-s 72) ning otsusest nähtuvalt ei tuginenud maakohus sellele osale protokollist,

mis puudutas järeldust laadimissildade kohta.

76. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lähenemisega, et kui rikkumised on väiksemad ja

protokolli osi on võimalik eraldada, siis on lubatav, mõistlik ja eesmärgipärane tugineda

uurimistoimingu protokollile osaliselt. See on analoogne võimalusega võtta ütlusi (st isikulisi

tõendeid) arvesse mitte tingimata tervikuna, vaid vahel ka osaliselt, jättes need mingis osas

tõendikogumist välja, mis on aktsepteeritav ka kohtupraktikas (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–

12; 3-1-1-100-15 p 17)). Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus vaatlusprotokollide tõendina

hindamisel minetusi, mida saaks pidada KrMS § 339 lg 2 tähenduses olulisteks rikkumiseks.

77. Lisaks vaatlusprotokollidele on mõlemad apellandid olnud kriitilised Läti kriminaalpolitsei

peavalitsuse uurimise talituse 09.05.2019 teate nr 20/2/6-241090 (II kd, tl 1-3) ja sellega saadetud

DVD-plaadi suhtes, millel on 22.03.2019 Riias toimunud Oleg Sestremi, Valdemaras Jurkūnase ja

T kohtumise videosalvestis (DVD-plaat videosalvestistega, kriminaaltoimiku juures ümbrikus nr

6). Kaitsja Gimaev on esitanud sellele tõendile vastuväited apellatsioonkaebuses (lk 3-4, ülal p-d

13-14) ning kaitsja Karajev apellatsioonkaebuse p-des 50-51 (ülal p 29). Vaidlustades eeskätt just

Läti kriminaalpolitsei peavalitsusest edastatud DVD plaadil oleva jälitustoiminguga saadud

videosalvestise lubatavust tõendina, kordavad mõlemad apellandid sisuliselt kaitsja Gimaevi

argumente kohtuvaidluses. Neile argumentidele on maakohus põhjalikult vastanud otsuse lk-del

19-20. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega (sh selles, et kõnealuse teatise ja

videosalvestise lubatavus ei sõltu Euroopa Uurimismääruse olemasolust) ega korda neid KrMS §

342 lg 3 p-st 1 juhindudes üle. Kohtukolleegium lisab vaid järgmist.

78. Kaitsjad rõhutavad, et tõendi päritolu usaldusväärsust ei ole võimalik kontrollida. Samas ei ole

jälgitav, miks apellant kahtleb, et Läti kriminaalpolitsei peavalitsuse kriminaalasjade uurimise

talituse teate allkirjastanud V on Läti Politsei töötaja või mitte, ning miks ta on veendunud, et just

Euroopa Uurimismäärus saab anda talle selles küsimuses kindluse. Kaitsja väidab, et Lätis sellise

jälitustoimingu teostamiseks peab olema kohtu luba, seda luba ei ole ja seega on tegu

ebaseaduslikult saadud tõendiga. Kaitsja teeb küll üldisi viiteid võimalikele Läti seadustele, kuid

tegelik pole juriidiliselt jälgitavat argumentatsiooni, millest oleks võimalik järeldada, et nõutav

luba tõesti puudub. Kaitsja väited ei tekita reaalset kahtlust, et kõnealune salvestis on kogutud

seadust rikkudes või isikute poolt, kes pole politseiametnikud.

79. Kaitsja Karajev lisab, et välisriigist saadud tõendite kogumise seaduslikkuse hindamiseks

puuduvad võimalused – kriminaalasja materjalide seas ei ole ühtegi vastavasisulist kohtumäärust

ega ka pädeva asutuse luba, millega oleks antud luba konkreetsete jälitustoimingute läbiviimiseks.

Kaitsja Karajevi etteheide jääb aga mõistetamatuks, kuna 11.03.2021 lühimenetluse kohtuistungi

protokollist nähtub (IX kd, tl 8-14), et kaitsja oli lühimenetlusega nõus ning ei esitanud tõendi

uurimisel mingeid konkreetseid kahtlusi tõendi seaduslikkuse osas, kuigi tal see võimalus oli.

Tulenevalt lühimenetluse eripärast (KrMS §-d 233 ja 237), s.o asjaolust, et lühimenetluses

lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole küll kohtumenetluses enam

võimalik esitada täiendavaid tõendeid, aga toimiku ebapiisavuse korral on võimalik kohtul

lühimenetlusega mitte nõustuda ja pooltel lühimenetlusest loobuda, kui toimikust on midagi puudu.

Praegusel juhul ei selgu apellatsioonist ega asja materjalidest tervikuna, milles täpselt kaitsja

Karajev kahtleb – abstraktne väide, et tõend on ilmselt ebaseaduslik, ei ole piisav, et selles ka

reaalset kahtlust tekitada. Seejuures on mõistetamatu apellandi väide, mille kohaselt puuduvat

võimalus hinnata Läti politsei poolt 13.03.2019 aastal teostatud Mercedes 5Benz GLS 350 D

läbiotsimise seaduslikkust ning tegu oli ebaseadusliku toiminguga, sest sõiduauto läbiotsimiseks

puudus pädeva asutuse luba. Vaidlustatud kohtuotsuses ega ka süüdistusaktis ei ole viiteid ühelegi

13.03.2019 Lätis läbiviidud läbiotsimisele.

80. Viimaks heidab kaitsja Gimaev ette ka seda, et eelmainitud Lätist saadud video kohta ei ole

koostatud vaatlusprotokolli, mistõttu „selle video seost ei ole võimalik tuvastada.“ Ta tõdeb, et

maakohus jättis tema palvel 30.06.2020 asitõendi vaatlusprotokollist välja jätta need osad, kus on

kajastatud Lätist saadud videolt tehtud fotod ja muud protokolli väliselt tehtud fotod, aga leidis, et

kohtul on õigus Lätist saadud videosalvestuse sisuga tutvuda ning kohtuotsuse tegemisel kasutada.

Ta heidab ette, et videosalvestust ei ole tõendina nimetatud ka süüdistusaktis ega kohtuistungil

uuritud. Seega kohus rikkus võistlevuse põhimõtet, kuna asunud ise puuduolevad tõendeid otsima.

81. Ringkonnakohus ei tuvasta rikkumisi selles, kuidas maakohus eelmainitud videosalvestist

tõendina hindas ja käsitles (maakohtu vastavas motiivid ja salvestuselt tuvastatud asjaolud asuvad

otsuse lk-del 12-13). Apellant eksib esmalt selles, et nimetatud videosalvestist ei olnud nimetatud

süüdistusaktis ja et seda kohtus ei uuritud. Süüdistusakti lk-l 13 on tõendite loetelus p 16.21.: „Läti

kriminaalpolitsei peavalitsuse kriminaalasjade uurimise talituse teade 09.05.2019 nr 20/2/6-

241090 /kd 2, tl 1-3/ koos DVD-plaadiga, millel on 22.03.2019 Riias toimunud Oleg Sestremi,

Valdemaras Jurkūnase ja Läti Vabariigi elaniku E kohtumise videosalvestised, mis olid tehtud Läti

kriminaalpolitsei poolt /kriminaaltoimiku juures ümbrikus nr 6, vt p 15.1.6/; /…/ Nimetatud

videosalvestistel on samuti näha O. Sestremi ja V. Jurkūnase kasvu, kehaehitust ja kõnnakut, mis

omavad tähtsust seoses teiste tõenditega (p 16.18, 16.52 jm).“ Seega oli videosalvestis mitte üksnes

süüdistusaktis nimetatud, vaid seal oli ka selgelt osundatud, et seda kavatsetakse kasutada täpselt

sel eesmärgil, milleks maakohus seda tegelikult ka otsust tehes kasutas. 11.03.2021 kohtuistungi

protokollilt (lk 3 ja 5) nähtub, et kohtulikul uurimisel uuriti kõnealust teadet koos lisatud plaadiga

KrMS § 296 lg 2 p 2 kohaselt, kusjuures protokollist nähtub, et just kaitsja Gimaev oli see, kes

avaldas soovi uurida tõendeid pealiskaudsemalt, lugedes need praktiliselt kogu ulatuses lihtsalt

avaldatuks, väites, et on juba kõigega tutvunud. Istungiprotokollist ei ilmne ka, et keegi oleks

avaldanud arvamust, et läbiviidud uurimine olnuks kuidagi ebapiisav.

82. KrMS § 3 lg-st 3 ja §-st 65 tuleneb, et Eesti kriminaalmenetluses on lubatud kasutada välisriigis

selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole

vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. Kaitsjad ei ole viidanud antud juhul vastuolule

KrMS §-ga 65. Siiski saab nõustuda, et vastuoluks Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega KrMS

§ 65 mõttes saaks pidada nt KrMS §-s 64 ja KrMS § 63 lg-s 2 sätestatu rikkumist. Kaitsja Gimajev

ongi osundanud sellele, et vaidlusalune tõend koguti põhiõigust rikkudes, põhjendades seda

sellega, et tõend on saadud Lätis kohtu loata. Selle väitega ei nõustu ringkonnakohus mitmel

põhjusel – esiteks ei ole võimalik sedastada sellist põhiõigust, mille kohaselt peab sarnaseks

toiminguks (isikute avalikus kohas videosalvestamine, mis on Eesti jälitustoimingutest analoogne

varjatud jälgimisega, mida ei tehta kohtu loal) olema kohtu luba, ja teiseks pole võimalik väita, et

seda luba ei olnud. Kaitsja Gimajevi apellatsioonist saab järeldada, justkui igast seadusest irdumine

oleks põhiõiguse rikkumine. See pole nii. Põhiõigused ehk universaalsed inimõigused kehtivad

igale inimesele ilma igasuguste lisatingimusteta ja need on eeskätt õigus elule, õigus vabadusele,

õigus võrdsusele, õigus isikupuutumatusele, õigus korrakohasele õigusemõistmisele, õigus saada

kaitset julma ja alandava kohtlemise eest, õigus perekonnale ja eraelule. Samas, kui ka määratleda

põhiõigusena iga põhiseaduslikku järku õigust, siis võiks kohtu loata toimingu tegemisest kui

põhiõiguse rikkumisest tõusetuda küsimus näiteks PS § 43 kontekstis, kui tegu on sõnumisaladuse

riivega. Praegusel juhul ei ole aga kaitsja Gimaev sedalaadi rikkumisele viidanud ja

olemasolevatest andmetest nähtuvalt ka sõnumisaladust ei riivatud.

83. Mis puudutab videosalvestise kohta vaatlusprotokolli mittekoostamist, siis KrMS § 63 lg 1

tähenduses on iseseisvaks tõendiks jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu

dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Läti politsei töö käigus koostatud videosalvestis

edastati Eestisse koos ülal mainitud 09.05.2019.a teatega. Vaatlusprotokollidel on eeskätt abistav

funktsioon ehk vaatlusprotokoll võimaldab hõlpsamini mõista videosalvestistelt nähtuva teabe

tõenduslikku tähendust ning selle teabe seoseid muude tõenditega, samuti selle päritolu. Riigikohus

on selgitanud, et salvestised, mis ei teki mitte uurimistoimingute käigus, vaid võetakse menetleja

poolt ära teistelt isikutelt või antakse menetlejale üle teiste isikute endi initsiatiivil, saavad olla

käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III

peatüki 9. jaos sätestatut (RKKKo 07.05.2009 nr 3-1-1- 21-09, p 9.3; RKKKo 30.09.2009 nr 3-1-

1-74-09, p 10; RKKKo 29.10.2015 nr 3-1-1-83-15, p 9). KrMS III peatüki 9. jaos paikneva KrMS

§ 124 lg 1 kohaselt on asitõend kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend,

kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu

asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Asitõendit eristab

teistest tõenditest omadus, et see on asendamatu, mis tähendab muu hulgas seda, et tõendist pole

võimalik üldse koopiat teha või koopia tegemine vähendaks tõenduslik väärtust. Sellest tulenevalt

ei ole kõnealune salvestis ega selle kandjaks olev CD asitõendid. CD/DVD-plaadid on pelgalt

andmekandjad, mis sisaldavad tõendit elektroonilisel kujul. Sellist andmekandjat võib kergelt

asendada, salvestades sellel sisalduvad failid teisele andmekandjale, ilma et tõenduslik väärtus

kannataks. Seega ei ole antud juhul CD ise ega sellel olevad salvestised mitte asitõendid, vaid –

kõige loogilisemalt järeldades - muu teabetalletus KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS-st ei tulene

nõuet koostada asitõenditeks mitteolevate dokumentide kohta tingimata protokoll. Samuti, viidates

kaitsja Gimaevi apellatsiooni argumentatsioonile, ei ole millestki võimalik tuletada ka põhiõigust

justnimelt protokolli koostamisele.

84. See, et tõendusteavet ei pea obligatoorselt kirjeldama vaatlusprotokollis, tuleneb ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30.09.2009 otsusest nr 3-1-1-74-09, mille punktis 11 on selgitatud, et

salvestise puhul peaks olema näha, kuidas ja kuna on see saadud, ning vajadusel tuleb astuda

menetluslikke samme, et muuta tõendusliku tähendusega teavet tajutavaks, milleks võib

videosalvestise üksikutest kaadritest teha väljatrükke ja vajadusel toimetada ka nende väljatrükkide

vaatlust. Käesoleval juhul peegeldab salvestise päritolu Läti politsei peavalitsuse teade, millele

märgitud lisana kõnealune kahe failiga „Verbatim“ DVD-R saadeti. Mis puudutab salvestusel oleva

teabe tajutavaks muutmist, siis videosalvestuse kõige elementaarsem tajutavaks muutmine on selle

vaatamine, mida kohtuotsusest nähtuvalt kohus ka tegi. Tuleb tõdeda, et praktikas koostatakse

videosalvestuste kohta sageli ka protokolle, milles kajastatakse nende sisu, aga videol toimuva

tekstis kirjeldamine on oma sisult juba menetlejapoolsete järelduste tegemine, mille vajalikkus on

küsitav, kui kohus tutvub tõendi endaga vahetult. Paradoksaalselt on just käesolevas asjas teinud

kaitsja Karajev drastilises ulatuses kriitikat vaatlusprotokollide „subjektiivsuse“ üle, kui

vaadeldavaks objektiks on videosalvestis. Vaatlusprotokolli koostamata jätmine on paradoksaalselt

kõige lihtsam viis ennetada ja vältida sellist kriitikat ja sarnaste küsimuste tekkimist, nagu kaitsja

Karajev on antud asjas väljendanud. Võib asuda lausa seisukohale, et videosalvestise kohta

vaatlusprotokolli koostamine võib tuua menetlusse rohkem segadust, kui selgust. Apellant Gimaev

ei ole ka märkinud, milline õigusliku väärtusega asjaolu reaalselt paraneks, kui toimikus oleks

eraldi protokoll kõnealuse salvestise kohta. Ta märgib, et protokollimatuse tõttu pole võimalik

tuvasta „video seost“ – samas ei selgita ta, millega täpsemalt ei õnnestu videot seostada. Selles, et

videol on muuhulgas näha just kaht kohtualust, ei ole keegi kahtluse alla seadnud ja selle järelduse

õigsuse tagab ka see, et maakohtul oli võimalik mõlemat süüdistatavat vahetult istungil vaadelda

(sõna otseses, mitte kriminaalmenetluslikus tähenduses). Seejuures on apellant Gimaev oma

apellatsioonis otsesõnu jaatanud, et tema klient on nimetatud videol („DVD-plaadi peale

salvestatud kohtumise osalenud Valdemaras Jurkūnasel…“). Praeguses asjas leiab ringkonnakohus

sarnaselt maakohtuga, et salvestise saamise asjaolud on piisavalt selged ja toimikus fikseeritud.

Kaitajate esitatud argumendid ei pane kahtlema, et need ei vastaks nende kogumise ja vormistamise

nõuetele Läti Vabariigis. Need argumendid ei vii järelduseni, et (täiendava) protokolli koostamine

annaks menetluses konkreetset lisaväärtust just kaitsjate tõstatatud aspektides.

85. Kokkuvõttes ei nõustu ringkonnakohus, et eelmainitud tõendid oleks lubamatud. Maakohtul oli

õigus neile tugineda.

Etteheited faktiliste asjaolude tuvastamisele varguse asjaolude osas

86. Kaitsja Karajev on heitnud ette, et maakohtu otsus tugineb sisuliselt ainult kaudsetele

kohtukõlbmatutele tõenditele ning märgib, et iga väiksemagi kahtlus isiku süüküsimuse

lahendamisel tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, mistõttuon maakohus rikkunud in dubio pro

reo printsiipi ja teinud ebaseadusliku kohtulahendi. Täpsemalt sisalduvad tema vastavad etteheited

KarS § 199 kuriteo kohta apellatsiooni p-des 68-89. Mõlemad apellandid heidavad ette, et kohus

ei võtnud arvesse nende esitatud alternatiivseid versioone ning pole tõendatud, et süüdistatavad

olid süüdistuses väidetud ajal süüdistuses nimetatud kohas. Maakohtule heidetakse ette ka vale

tuginemist modus operandile.

87. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus on põhjalikult tõendeid analüüsides jõudnud

õigele järeldusele, et süüdistatavad panid toime süüdistuses nimetatud faktilised teod, mis vastavad

KarS § 199 lg 2 p-des 4, 6 ja 7 kirjeldatud varguse tunnustele. Maakohtu tõendite käsitlus ja

süüteokoosseisule vastavuse analüüs sisaldub otsuse lehtedel 11-29, kus on kokku peaaegu

paarikümnel lehel hekseldatud üheainsa kuriteosündmuse ja seda puudutavate tõendite nüansse,

vastates selle käigus ka kaitsjate tõstatatud küsimustele.

88. On tõsi, et maakohus tugines kaudsetele tõenditele (mis, nagu ringkonnakohus ülal sedastas,

on kohtukõlbulikud). Kaudsetele tõenditele süüdimõistva otsuse rajamine on seaduslik ja

kohtupraktikas aktsepteeritud. Isiku süüküsimuse lahendamisel vaid kaudsetele tõenditele

tuginedes tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada

selline uue kvaliteediga kogum, mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude kohta.

Sel põhjusel omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv

nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus on püüdlikult ka teinud. Üldiselt on

Riigikohtu praktikas leitud, et kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine eeldab tõendite paljusust

(RKKKo nr 3-1-1-55-13, p 7 koos viitega otsusele asjas nr 3-1-1-15-12, p 14), kuigi näiteks

27.04.2020 otsuses 4-19-447 on Riigikohus selle seisukoha rangust isegi leevendanud. Käesolevas

asjas vastab maakohtu otsus üheselt kohtupraktikale. Jõudmaks seisukohale, et justnimelt

süüdistatavad panid toime süüdistuses kirjeldatud varguse Tallinnas 12.03-13.03.2019, tugines

maakohus mitmekesisele kaudsete tõendite kogumile. See kogum moodustus muuhulgas

järgmistest tõenditest, mida maakohus otsuses üksiksasjalikult lahkas ja seostas: Q antud ütlused,

sündmuskoha vaatluse protokoll, 30.06.2020 ja 30.04.2019 vaatlusprotokollid nende juurde

kuuluvate fotode ja salvestistega, tunnistajate U, Ž, A, N, K ja D ütlused, Oleg Sestremi isiklike

asjade konfiskeerimise protokoll (rootsi keeles „Beslagsprotokoll“) nr 2019-5000-BG93635 koos

fototabeliga (VI kd tl 34-84), EUCARIS andmete väljavõte (I kd tl 240-242), Kaunase maakonna

politseikomissariaadi teatis (IV kd 11-16); Leedu Haldusõigusrikkumise registri väljavõtted (IV

kd tl 58-66, 119-125; 126-131), Rootsi politsei poolt Põhja Ringkonnaprokuratuurile üleantud

dokumentidest nimega „G-formulär“ (VII kd tl 102-114), Läti Kriminaalpolitsei peavalitsuse

uurimise talituse 09.05.2019 teade nr 20/2/6-241090 (II kd tl 1-3) koos DVD-plaadiga, 13.03.2019

Riias teostatud Mercedes-Benz GLS 350 D registreerimisnumbriga XXXXXX vaatluse protokoll

fototabeliga (I kd tl 98-121), Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kontrollakt nr 20-4/19-

2473-001 (I kd tl 65-76), asjatundja AT ülekuulamise protokoll (I kd tl 77-79), äratundmiseks

esitamise protokollid (I kd tl 174-178, 141-145; VII kd tl 117-118), Svea Ringkonnakohtu

16.05.2014 otsus (V kd tl 144-238), Stockholmi Linnakohtu 19.12.2013 otsus (V kd tl 17-108),

Attunda Linnakohtu 02.12.2019 otsus (V kd tl 239-261), selle lisad (VI kd tl 1-19) ja Svea

Ringkonnakohtu 27.01.2020 otsus (VI kd tl 23-33), 07.06.2019 Rootsis Kungsängenis

Rågångsvägen 1 asuva Biltema kaupluse turvakaameratega tehtud videosalvestiste väljavõtted ja

27.08.2019 Rootsis Stockholmi maakonnas Danderydi vallas Stocksundi asulas Granhällsvägen 29

asuva eramu turvakaameratega tehtud videosalvestiste väljavõtted (VI kd tl 153-200).

Ringkonnakohus ei korda maakohtu mõttekäiku, kuna nõustub sellega.

89. Kaitsja Karajev eksib, väites (apellatsiooni p 38), et iga väiksemagi kahtlus isiku süüküsimuse

lahendamisel tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seda ei näe ette seadus ja selle lükkab üheselt

ümber ka Riigikohtu üheselt mõistetav praktika. Süüdistatava kasuks tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt

tõlgendada vaid kõrvaldamata kahtlus. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma

väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole

alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava

kasuks (RKKKo 18.12.2007, 3-1-1-85-07, p 9.1; RKKKo 03.04.2020, 1-18-2232/179, p-d 66–67

jpt). Kõrvaldamata kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda, et olukorras, kus muud

tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel

aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. Kaitseversioon peab olemuslikult haakuma

kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga ja kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku

süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt nt RKKKo 13.10.2015,

3-1-1-77-15, p-d 18–19; RKKKo 07.11.2019, 1-18-86/128, p 58).

90. Alles 12.02.2021.a tehtud otsuses nr 1-20-1301 täpsustas Riigikohus, et põhjendatud kahtluse

korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd

otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu

andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Selles lahendis leiti, et

isegi vaid ühe keskse tähendusega süüstava tõendi olemasolu korral kohtul lahendada isiku

süüküsimus enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab

kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul

arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60

lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste

käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu

otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul

ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt

esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad

sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel,

nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Nimetatud lahendis osutas

Riigikohus, kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse

lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid.

91. Käesoleval juhul on maakohus ammendavalt ja väljaspool mõistlikku kahtlust (ning

ülalviidatud lahendis märgitud kriteeriumitele vastavalt) ära põhjendanud, miks ta leiab, et 12.03-

13.03.2019 toimusid sündmused just nii, nagu on kirjeldatud süüdistuses ja nagu ta leiab

kohtuotsuses. Seejuures pole põhjust talle ette heita, et ta tugines mõne järelduse tegemisel

siseveendumusele (nt Karajevi apellatsiooni p-d 78 ja 84). Nagu ülalt (p 90) nähtub, peabki kohus

otsuse tegema siseveendumuse alusel. Siseveendumus omakorda peab tuginema ka tõenditele ja

maakohtu otsusest nähtub, et nii see ka oli. Järgnevalt puudutab ringkonnakohus üksikuid

etteheiteid asjaolude tuvastamise osas, mida on võimalik apellatsioonides eristada.

92. Kaitsja Gimajev leiab, et maakohus ei ole V. Jurkūnas´e ütlused hinnanud, mistõttu jõudnud

ekslikule järeldusele, et V.Jurkūnas on sõiduki varguse toimepanemise asjal viibinud Eestis, kuigi

tema viibimine Eestis 10.03.2019.a ja 11.03.2019.a ei ole tõendatud. Kaitsja Karajevi sõnul pole

tõendatud, et 07.03.2019-13.03.2019 aastal oleksid Jurkūnas ja Sestrem Eesti Vabariigis kohtunud

või omavahel sidevahendite abil suhelnud. Mõlemad kaitsjad leiavad 12-13.03.2019 öiseid XXX

tänava valvekaamerate salvestusi ja asjaomast 30.06.2020 vaatlusprotokolli analüüsides, et pole

tõendatud nende kaitsealuste sündmuskohal viibimine.

93. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistlikku kahtlust välistavalt selgitanud otsuse lk-

del 11-13 (iseäranis oluline on 12. lk eelviimane lõik) ja 16-17, millisel põhjusel paigutab ta

sündmuskohale (kella 4 paiku öösel) just kaks süüdistatavat. Kohtu järeldused ei ole meelevaldsed,

vaid ta on teinud need erinevaid tõendeid kõrvutades (eeskätt 22.03.2019 Läti Vabariigis Riia

linnas tehtud salvestist DVD plaadil nr 6 (vt ka p 77 ülal) ning 23.11.2018 tehtud salvestist CD

plaadil nr 4 (samuti 30.06.2020 protokoll ja kiri I kd, tl 198)). Pannes need maakohtu järeldused

tema ülejäänud mõttekäigu ja uuritud tõendite valgusesse, ei ole järeldus, et isikud olid tol päeval

koos Eestis autot varastamas, kaugeltki meelevaldne, arvestades, et nende omavaheline tutvus,

samal perioodil koos viibimine ja piiriülene koostegevus kallihinnaliste sõidukite varastamise

nimel on üheselt tuvastatud (DVD-plaadil olev 22.03.2019 fail Sestremi, Jurkūnase ja E

koosviibimisest; ülal viidatud Rootsi kohtuotsused ja Rootsi turvakaamerate väljavõtted). Kumbki

süüdistatavatest ei ole esitanud alibit, millest nähtuvalt nad ei olnud ega saanud olla süüdistuses

nimetatud ajal süüdistuses nimetatud kohas, mistõttu pole ka kõrvaldamatut kahtlust, et neid polnud

seal. Kaitsja Karajevi väide, et pole tõendeid, nagu oleks süüdistatavad tuttavad X-ga, lükkas

maakohus ammendavalt ümber maakohtu otsuse lehtedel 13-14.

94. Puutuvalt apellant Gimaevi kaebusse, et maakohus ei hinnanud tema kaitsealuse ütlusi, saab

tõdeda, et V. Jurkūnas andis kohtueelses menetluses ütlusi, et viimati on tema olnud Eestis 2018.a.

Maakohus on V. Jurkūnase ütlusi refereerinud otsuse lehel 23. Paigutades selle maakohtu otsuse

lehtedel 12-13 sedastatu konteksti saab teha ühese järelduse, et kohus pole pidanud süüdistatava

paljasõnalist väidet (ta polnud Eestis, kuid ei tea, kus oli) usaldusväärseks. Ringkonnakohus

nõustub selle hinnanguga, kuna süüdistatav pole teinud oma eituse verifitseerimist mingil moel

võimalikuks – on ka ebaloogiline ja eluliselt ebausutav, et olukorras, kus süüdistatav ei mäleta

üleüldse, kus ta nimetatud ajal viibis, saab ta väita täie kindlusega, et ta Eestis just ei olnud (seda

enam, et ta käis oma sõnul Eestis eelnenud aastal). Süüdistatatava alibi kontrollimist on

raskendanud ka asjaolu, et ta keeldus oma Eestis olevate tuttavate nimesid nimetamast, leides, et

ei soovi seda teha (VIII kd, tl 60p). Seejuures ei saa väita, et prokuratuur ei teinud maksimaalseid

pingutusi V. Jurkūnase Eestis viibimise kontrollimiseks: nagu ka kaitsja ise apellatsioonis sedastas,

oleks võimalik telefoni kasutamise andmete alusel väita, et tema telefoni kasutati 2019.a märtsis

Tallinnas. Nimetatud tõendile ei saa tugineda prokurörist sõltumatul põhjusel (ülal p 57, 62;

kriminaalasi saadeti kohtusse enne Euroopa Kohtu 02.03.2021.a otsust nr C-746/18).

95. Mõlemad apellandid on esitanud pikad mõttekäigud, argumenteerimaks, et nende kaitsealuse

asemel osales varguses hoopis pigem E, kelle tundsid 13.03.2019 päeval selleks ajaks Riiga

jõudnud varastatud sõiduki läheduses liikumas ära kaks tunnistajat, ja/või mõni tuvastamata isik.

Kaitsja Karajev leiab, et E ja Sestremi kasvu ja kehaehituse võrdlemise tulemusena võib teha ainult

ühe tõsikindla järelduse – isikud on väga sarnased nii kasvult kui ka kehaehituselt; sama võib väita

ka Jurkūnase ja X kohta, mistõttu kaitsja väitel liikusid 13.03.2019 04:03 ja 06:01:08 XXX tn X

maja juures hoopiski näiteks X ja E. Apellant möönab samas, et tõsikindlalt ta seda ei väita saa.

Ringkonnakohus ei saa kaitsja järeldustega nõustuda, sest ta pole esitanud nende kinnituseks

kohtule kontrollitavaid argumente. Samuti ei nähtu apellatsioonist ega asjas olevatest tõenditest

midagi, mis kinnitaks kaitsja deklaratsiooni, et kella 4 ja 6 paiku liikusid kaamerate ees samad

isikud. Kaitsja Karajev väidab apellatsioonis ka, et nähtuna 13.03.2019 Riias, kandis E sama

riietust, mis on seljas varahommikul XXX tänaval kella 4 ja 6 paiku liikunud isikul. See väide on

paljasõnaline ega leia toimikust kinnitust. Samuti ei leia toimikust/tõenditest kinnitust kaitsja

Gimaevi väide, et 30.06.2020 protokollil on XXX tänaval 13.03.2019 kell 4 paiku liikunud mehel

seljas samasugune karvane (või karvase kapuutsiservaga) jope nagu E-l samal päeval hiljem Riias.

Kaitsja Gimaevi väide „DVD-plaadi peale salvestatud kohtumise osalenud Valdemaras Jurkūnasel

ei ole mingit sarnasust isikutega, kes on kajastatud 30.06.2020 asitõendi vaatlusprotokoll“ on

paljasõnaline ja sellega ei ole võimalik maakohtu kompleksseid järeldusi kummutada.

96. Selles, et E nähti 13.03.2019 pärastlõunal Riias varastatud auto läheduses, mis oli selleks ajaks

sinna toimetatud, ei ole kahtlust (maakohtu otsuse lk 17-20). Ei asjassepuutuvuse määra on

maakohus piisavalt argumenteeritult selgitanud otsuse leheküljel 23. Toimikust (II kd, tl 172)

nähtub, et E. E suhtes on kriminaalmenetlus 12.-13.03.2019 varguse osas kuriteo koosseisu

puudumisel lõpetatud. Apellantide väited (nn alternatiivsed versioonid), mis on taandatavad

tegelikkuses siiski lihtsalt hüpoteesidele, ei tekita aga ringkonnakohtus tegelikku kahtlust, et

maakohus oleks valesti järeldanud, nagu panid selle konkreetse varguse süüdistuses kirjeldatud

viisil Oleg Sestrem ja Valdemaras Jurkūnas koos X-ga. Seda ei lükka ümber ka mõlema kaitsja

väited, mille eesmärk on näidata, et kohtuotsus ja süüdistus on justkui sisuliselt vastuolus, sest kui

süüdistatavad lahkusid Eestist 13.03.2019 süüdistuses nimetatud ajal, siis ei oleks neid saanud näha

samal päeval kell 13:34 Riias varastatud sõidukist möödumas. Kaitsjate argumentatsioon on

paljusõnaline, kuid eksitav.

97. Süüdistuse kohaselt viis X varastatud maasturi furgoonautos Eestist välja, läbides 13.03.2019

kell 07:33 Ikla piiripunkti suunaga Läti poole ning sõites edasi Riia, kus samal päeval, 13.03.2019

enne kella 13:34 OOO asuva eramu kõrval laadis varastatud sõiduauto Mercedes-Benz GLS 350

D reg.nr XXXXXX furgoonautolt maha. Süüdistuse kohaselt lahkus Sestrem samal päeval kahe

paiku päeval sõiduautoga Fiat Panda Pärnu maakonnas asuva Ikla küla kaudu Eestist Lätti ja jõudis

samal päeval Riiga ning Valdemaras Jurkūnas läbis omakorda 13.03.2019 kell 12:48 sõiduautoga

Opel Omega Leedu reg.nr XXXXX Ikla piiripunkti suunaga Läti poole. 30.04.2019 asitõendi

vaatlusprotokollist (I kd tl 206-236) nähtub, et 13.03.2019 kell 13:59 lahkus Eestist Ikla küla

piiripunkti kaudu Fiat Panda Itaalia reg.märgiga YYYYYYY. Süüdistus ega maakohus ei ole

kunagi väitnud, et konkreetselt Sestremit või Jurkūnast oleks nähtud Riias kell 13:34 samal päeval.

Seega on valed ja eksitavad kaitsja Karajevi väide, justkui oleks maakohus vastuoluliselt

„kriminaalasjas uuritud tõenditega lugenud tõendatuks Sestrem viibimise maasturi juures kella

13:34 paiku“, ja kaitsja Gimaevi väide, et kohtu tuvastatu kohaselt sõitis Valdemaras Jurkūnas

varastatud sõidukist mööda 13.03.2019.a kell 13:34. Kaitsjate arvutuskäikudega saab selles osas

nõustuda, et 50 minutiga Eesti-Läti piirilt Riiga, Mezotnes 29 hoone juurde ei jõua, vaid see võtab

kiiruspiirangutele alludes aega ligikaudu kaks tundi (Ikla piiripunktist on Google maps kohaselt

sinna ligikaudu 127 km). Kaitsja Gimaev möönis oma apellatsioonis ka, et 12:48 piiri ületanud

Opel Omega Leedu reg.nr XXXXX võinuks olla kell 15:14 Mezotnes 29 juurde pargitud varastatud

sõiduki juures. Sama kaitsja apellatsioonist nähtuvalt fikseeritigi E selles kohas Riias kell 15:13-

15:14. Siinkohal ongi oluline, et varaseim toimikust nähtuv kindel kellaaeg, millal saab täpselt

kinnitada Ei ja sõiduki Audi A4 reg nr KKKKKK kohalolu Riias varastatud sõiduki läheduses, on

15:13-15:14, sest siis fotografeeris seda tunnistaja N (I kd, tl 151-173, kellaaegadega fotod

viimased 5 lehte). Sündmuskohal nähti tunnistajate sõnul heledat Audit ka varem, kuid kohtu

hinnangul ei saa veendunult kindel olla, et see oli just sama sõiduk. Seda pole väitnud ka maakohus.

Maakohtu seisukohta: „Seega tunnistajate poolt OOO tänaval nähtud sõidukis Audi A4

registreerimisnumbriga KKKKKKK viibisid suure tõenäosusega süüdistatavad Oleg Sestrem

ja/või Valdemaras Jurkūnas“ ei saa pidada valeks, kuigi on pigem vähetõenäoline, et seal sai sel

ajal olla O. Sestrem, kui ta ületas piiri kell 13:59 (jõudmist nimetatud ajaks nimetatud kohta Riias

ei saa küll füüsikareeglite kohaselt välistada, kuid see eeldaks kiiruse ületamist). Küll aga pole

välistatud, et selleks ajaks oli Riias varastatud sõiduki läheduses V. Jurkūnas (asjaolu, et ta ületas

piiri teise sõidukiga, seda võimalust ei kummuta). On mõneti tähelepanuväärne, et kaitsja Gimaev

lõppkokkuvõttes ka möönab oma apellatsioonis seda, et kaitsealune tõesti „on sõitnud Riias

varastatud sõidukist mööda.“

98. Üks apellant Gimaevi argumente on ka see, et Papiniidu sillal kaameraga fikseeritud Opel

Omegat juhtiv isik on väga sarnane kehaehituselt Ega, kuna sõidukit juhib turske mees

(30.04.2020.a vaatlusprotokoll, süüdistusakti p. 16.20). Ringkonnakohtu hinnangul ei kummuta

selline väide siiski kuidagi maakohtu juba eelviidatud järeldusi sellest, kuidas ta tuvastas isikute

samasuse – kuigi mõlema isiku kehaehitus on tõesti pigem turske, tõi maakohus esile ka sarnasuse

V. Jurkūnase riietuse osas (otsuse lk 16-17 üleminek).

99. Apellant Gimaevi sõnul ei ole 02.07.2019 asitõendi vaatlusprotokollil (II köide lk 7-24) Alexela

tanklas fikseeritud isik sarnane X-ga 4. köites on lk 157 fotodel. Selline paljasõnaline väide ei

kummuta maakohtu vastupidist järeldust, seda enam, et arusaamatul põhjusel on kaitsja võtnud

võrdluse aluseks ilmselgelt ebaõnnestunud mustvalge koopia, kui sama köite lehtedel 164-165 on

oluliselt parema kvaliteediga fotod (mis sarnanevad ka tunnistaja B ütlustele lisatud dokumendi

koopial oleva fotoga, IV. kd, tl 30). Ka polnud mainitud fotode võrdlus ainus, mille alusel

maakohus X osaluse ja rolli tuvastas (maakohtu otsuse lk 13-14).

Kaitsja Karajevi erinevad argumendid seoses kuriteosündmuse tõendamisega

100. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaitsja Karajevi apellatsioonis esitatud mitmesuguseid

argumente, mis puudutavad kuriteo toimepanemise asjaolusid ja nende tõendamist.

101. Apellant heidab ette, et maakohus ei ole analüüsinud koera haukumise fakti kella 03:00 paiku

ja mitte haukumist kella 04:04 paiku. Q ütlustest nähtuvalt (apellandi sõnul) koer kella 4 paiku ei

haukunud, aga kui koer reageeris liikumisele kella 03:00 paiku, siis pidi ta seda tegema ju ka kella

04:04 paiku. Kaitsja leiab, et koera haukumisega on tõendamist leidnud XXX eramu juures

võõraste liikumine kella 03:00 paiku ehk siis kui maastur tõesti varastati, siis toimus see tund aega

enne süüdistuse poolt pakutud aega (mis on määratletud 4:04 toimunud kahe isiku liikumisega, mis

fikseeriti kaameraga). Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja üle hinnanud varastatud auto kasutaja

Q ütlustes sisalduva kellaaja määratluse täpsust. Q ütlustest (I kd, tl 2-3), mille ta andis 13.03.2019

hommikul, nähtub, et eelmisel õhtul nägi pereliige viimati sõidukit kell 23:00, avaldaja ise ärkas

hommikul kell 7, vahepeal „umbes kell 3“ hakkas haukuma nende koer. Arvestades, et

hinnanguline ajamääratlus mahub tavapärase uneaja sisse ja on umbkaudne, on kõigiti usutav, et

öisel ajal võib „umbes kell 3“ tähendada ligikaudselt aega kella 2-4 ringis. Samuti ei tähenda

asjaolu, et Q ei maininud kella 4 ajal toimunud haukumist, et siis koer ei haukunud – öisel ajal

tavaliselt inimesed magavad ja pruugi kõike kuulda.

102. Apellandi sõnul ei ole mööda XXX tänavat 12.03.2019 aastal kell 22:54:07-22:54:12 (XXX

X eramu kaamera) sõitnud valge Fiat Panda Itaalia registreerimisnumbriga YYYYYYY ning

maakohus on üksnes salvestiste pinnalt, millelt on näha pimedal ajal liikuvat heledat värvi kaubikut

külgvaates,

jõudnud

alusetult

järeldusele,

et

tegemist

on

Fiat

Pandaga

Itaalia

registreerimisnumbriga YYYYYYY. Kaitsja on lubamatult utreerinud maakohtu seisukohta:

maakohus ei ole väitnud seda, mida talle omistab apellant. Maakohus on otsuse lehtedel 11-12

kirjeldanud, mida ta salvestusel näeb ja sedastanud nähtud sõiduki sarnasuse konkreetse sõidukiga,

ühtlasi paigutanud tõendi laiemasse tõendite kogumi konteksti, millest ta on teinud eluliselt usutava

ja mõistliku järelduse, et tegu oli sama sõidukiga. Kaitsja heidab taas ette, et protokolli koostaja

isiklik arvamus, millise automargiga on tegemist, on lubamatu ja tuleb jätta tähelepanuta –jääb aga

arusaamatuks, miks kaitsja arvab, et maakohus ei kajasta oma enda järeldusi. Möödunud sõiduk on

videol ja sellest toimikusse vaatlusprotokolli juurde tehtud fotodel märkimisväärselt selgelt näha

ja vastupidiselt kaitsja väitele on see silmnähtavalt hele (I kd, 188-189); toimikus on ka selged

fotod Fiat Pandast (I kd, tl 194, 212-224). Arvestades seda ja üldteadmisi autost kui levinud

tarbeesemest ning selle markidest ja mudeleist, on kõigiti usutav, et kohus tegi võrdluse ise.

Seevastu kaitsja, väites, et videosalvestusel on hoopis heledat värvi Peugeot Partner või Citroen

Berlingo, esineb põhjendamatu ja lahmiva väitega, mis on lisaks ka uudne. Toimikust ei nähtu, et

ta oleks kohtumenetluse ajal väitnud, et fotol on justnimelt Peugeot Partner või Citroen Berlingo.

Kuigi kaitsja ei ütle, millele ta tugineb, leiab ringkonnakohus siinkohal, et selle väite

kontrollimiseks on võimalik pöörduda KrMS § 60 lg-te 1 ja 3 alusel kriminaalmenetlusväliste

allikate poole, mis annavad asjaomast usaldusväärset teavet (tootjafirmade veebilehed

https://www.peugeot.ee/et/peugeot-mudelivalik/peugeot-soidukid/partner.html

ja

https://www.citroen.ee/et/mudelid/berlingo.html ) ja tunnistada Fiat Panda eristatavus külgvaates

Peugeot Partnerist ja Citroen Berlingost üldtuntud asjaoluks. Ringkonnakohtu hinnangul on Fiat

Panda lihtsalt eristatav muuhulgas juba akende kuju, ukselinkide paigutuse ja silueti (laugjam

katusejoon) poolest. Samuti, kui kõrvale jätta XXX tänaval sõitnud sõiduki jäädvustuste hägusus,

ei ole võimalik tuua esile ühtegi erinevust selle ja asjas videosalvestatud sõiduki Fiat Panda reg.nr

YYYYYYY väliskuju vahel (I kd, tl 194, 212-224).

103. Apellandi etteheide „Videosalvestuselt ei ole nähtav, et sõiduk oleks OOO tänavale keeranud

Möldre tänavalt – tegemist on ilmselgelt alusetu väitega – auto võis liikumist alustada ka OOO

tänava eramute juurest“ jääb arusaamatuks. Ringkonnakohus ei sedasta sellist väidet, mida kaitsja

ette heidab. Nii asjaomases vaatlusprotokollis kui ka kohtuotsuses on märgitud, et Fiat Panda

„sõitis mööda XXX tänavat suunaga Möldre tee poolt OOO tänava poole.“ Selles lauses ei sisaldu

viidet sellele, et auto oleks keeranud sisse Möldre teelt; kuna XXX tänav kulgeb Möldre tee ja

OOO tänava vahel ja kaamerapilt võeti OOO tänavalt, siis on elementaarne, et auto liikumissuuna

markeerimiseks viidatakse, kummalt poolt see tuleb. On kahetsusväärne, et kaitsja kulutab (sh

kohtute) menetlusressurssi nii täielikult põhjendamatute väidetega, mida annaks vältida

tähelepanelikuma lugemisega.

104. Apellant väidab, et kuna XXX tänaval liikunud hele kaubik ei peatunud XXX tänaval, siis ei

saa väita, et tegemist oleks olnud varguse ettevalmistamisega. Sellele argumendile ei ole võimalik

sisuliselt vastata, sest kaitsja ei selgita, mil moel on sõiduki peatumine või mittepeatumine kuriteo

seotud ettevalmistamise piiritlemisega. Maakohus käsitleb Fiat Panda möödasõitu varguse

ettevalmistamise kontekstis otsuse lk-l 10 ega eelda selle peatumist.

105. Apellandi arvates on põhjendamatu on maakohtu järeldus, et Sestremi huvi bussi rentimise

kohta on hinnatav maasturi varguse ettevalmistamisena; maasturi asetamine bussi ei ole ilmselgelt

võimalik ning Z´ile kuuluv buss ei olnud ettenähtud kaupade veoks. Selle etteheiet osas saab

ringkonnakohus märkida vaid, et maakohus on selgitanud oma otsuse lehel 15 (millele kaitsja ka

viitab), miks ta seostab O. Sestremi huvi mainitud bussi rentimise vastu kuriteo eeltegevusega.

Kaitsja deklaratsioonid, et ta pole ühe või teise kontekstist välja rebitud kohtu lausega nõus, ei

võimalda kaitsja argumente hinnata, kuna need puuduvad. Väide, et „maasturi asetamine bussi ei

ole ilmselgelt võimalik“, on sisutühi. Kuna kaitsja ei ole oma väidet põhjendanud, ei saa see ka

tekitada mingeid tegelikke kahtlusi kohtu otsuse õigsuse suhtes. See, et M bussi kasutati tavaliselt

millekski muuks, ei tähenda automaatselt, et sinna poleks maastur mahtunud. Sarnaselt sisutühi ja

põhjendusteta on apellatsiooniväide, et maasturit ei olnud võimalik transportida Läti Vabariiki

süüdistuses nimetatud furgoonauto Mercedes-Bens Atego Leedu registreerimisnumbriga JJJJJJ

kastis. Kaitsja on heitnud õhku rea oletusi ja faktiväiteid, mille kontrollimine oli kohtul võimatu

(sh et maasturit vigastamata ei ole võimalik laadimissildade abil maasturit laadida furgoonauto

kasti ja maasturi transportimine külmal ajal töötava moorotiga presentkattega furgoonauto kastis

ei ole eluliselt usutav). Kohtuistungi protokollist ei ilmne, et kaitsja oleks kuni kohtuliku uurimise

lõpuni neid kaitseväiteid esitanud – see tähendab, et ta vältis nende kontrollitavaks muutmist.

Kaitsja heidab ette, et maakohus on siseveendumusele tuginedes asunud seisukohale, et maasturi

laadimine ja transportimine oli võimalik. Maakohus on tõepoolest sellisele seisukohale asunud ning

otsusest on näha, et ta ei juhindunud siin üksnes siseveendumusest, vaid toimikus olevatest muudest

asjaoludest, sh sõidukite fotodest ja videosalvestustest, mis võimaldasid teha eluliselt usutava

järelduse, et kõnealuses furgoonis on võimalik kõnelast maasturit vedada.

106. Apellant heidab ette seda, et maakohus jätnud tähelepanuta kaitse poolt oletatud võimalikku

kindlustuspettuse katse, mille planeerimisel osales Q, tehes võimalikuks maasturi käivitamise

autovõtme koopiaga. Apellant leiab, et Q kasutuses olnud maasturit ei varastatud 13.03.2019, ja

esitab hüpoteesi, et see sattus Läti Vabariiki kindlustuspettuse korraldamise tõttu. Kaitsja

hinnangul pole ka üldse tõendatud, et maastur oli 13.03.2019 aastal pargitud XXX tn X maja ette.

Ta heidab ette, et süüdistus on ehitatud üles Q ja Y OÜ ütlustele, kuigi kannatanu ütlusi ei toeta

ükski tõend.

107. Saab nõustuda, et maakohus jättis kõik kaitse vastavasisulised argumendid tähelepanuta, nii

nagu kaitsja ka kurdab. Selline maakohtu käitumine on aga mõistetav, sest kõnealune hüpotees on

täieliku tõendite toeta ja sel puudub mistahes eluline usutavus. Maakohtult ei saa eeldada

süvenemist kergekäeliselt esitatud spekulatsioonidesse, mille peamine eesmärk näib olevat

maakohtu uputamine kõikvõimalikesse kaitseväidetesse. Kaitsja on saanud valesti aru KrMS § 7

lg-s 3 sätestatust, nagu ringkonnakohus juba ülal märkis (p-d 89-91). Kaitsja nimetab Q poolt antud

ütlusi ebausaldusväärseteks, vasturääkivateks ja vastuolus olevateks teiste tõenditega, kuid ei esita

argumente, mis seda kinnitaks. Ta leiab, et Q kartus, et maasturi võtmed on kopeeritud, on

kummastav. Ringkonnakohus ei näe midagi kummalist selles, et – nagu Q ütlustest nähtub -

sõiduki omanikul ja kasutajal tekkis pärast sõiduki varaste valduses olekut kartus, et selle võtmed

võivad olla kopeeritud. Originaalvõtmed olid Q valduses, kuid nagu antud asjast ilmneb, on

võimalik varastada autot sellest hoolimata. Neil asjaoludel ei ole ettevaatus etteheidetav. Kaitsja

ironiseerib, et teiste maasturis olnud võtmetega (kontori-, lao- ja vanemate kodu võtmed) seoses ei

olnud Q´il kartust, et need on kopeeritud. Ütlustest ega mujalt toimikust ei ilmne sellise hirmu

puudumist, seega on kaitsja järeldus meelevaldne. Jääb arusaamatuks, mida peab kaitsja silmas

selle all, et Q ütlusi ei toeta ükski tõend ning milles seisneb kaitsja ette kujutatav kindlustuspettus.

Olukorras, kus varastatud kallis auto leiti sisuliselt pool ööpäeva pärast vargust täiesti töökorras ja

kannatanu sai selle tagasi, jääb arusaamatuks, mis oleks olnud selle kindlustuspettuse mõte elik

kasutegur ehk varalise kasu lootus. Midagi sellist ei ole kaitsja apellatsioonis esile toonud. Tegu

on taas sisutühja argumendiga, mis ei tekita kahtlusi otsuse õigsuses. Samuti jääb arusaamatuks

kaitsja väide, et pole tõendatud varastatud sõiduki parkimist Q nimetatud kohta. See on tõendatud

Q ütlustega, millest muuhulgas nähtub, et sõiduk polnud ühegi kaamera vaateväljas. Väide, et ainult

nende ütluste pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt jaatada, et maastur oli 13.03.2019 aastal pargitud

XXX eramu hoovi, on sisutühi. Ei ilmne, et kaitsja oleks enne kohtuliku uurimise lõppu juhtinud

prokuröri või kohtu tähelepanu sellele, et ta kahtleb nimetatud asjaolus. Kui ta oleks oma kahtlused

teatavaks teinud, oleks neid olnud võimalik ka kontrollida. Kriminaalmenetluses ei koguta tõendeid

„igaks juhuks“ ja „puhverdamiseks“. Vajadusel oleks olnud võimalik kontrollida piirkonna

tänavail olevatest kaameratest, kas sõiduk saabus oma asukohale kell 21.30, nagu Q väidab. Praegu

nii varajasi kaamerapilte selles osas kontrollitud pole. Kõik see tähendab, et kaitsja ei teinud oma

kaitseväiteid, mis puudutavad Q ütluste ebausaldusväärsust, kontrollitavaks. Nüüd on nende alusel

juba hilja süüdistust õõnestada.

108. Ringkonnakohus ei nõustu, et esinevad vastuolud seoses maasturis olnud kütuse kogusega.

See, et Q ei sõnastanud mõlemal ülekuulamisel paagis sisalduva kütuse hulka täpselt samamoodi,

ei väära seda, et see oli igal juhul korralikult täidetud. Selles, et kuriteo käigus oli paagist kadunud

selline hulk kütust, millega oli võimalik läbida vähemalt 300 km, pole midagi kummalist. Nagu

kaitsja märgib, on vahemaa XXX X ja OOO vahel 307 km, mis vastab puuduolevale kogusele.

Nagu maakohus ka otsuse lk-l 22 järeldas, esitades üksiti oma seisukoha põhjendused, töötas

sõiduk terve tee ning pidigi töötama, sest sõiduki varastanud isikutel ei olnud sõiduki võtmeid,

mida kasutades saanuks sõiduki mootori uuesti käivitada või sõidukit lukustada. Töötavana ja

lukustamata kujul see Riias ka leiti.

109. Kaitsja heidab ette, et puuduvad tõendid selle kohta, et 13.03.2019 aastal ei ole ükski musta

värvi maastur Mercedes Benz GLS ületanud Eesti-Läti riigipiiri ning maakohus ei analüüsinud

kaitse vastavasisulisi argumente ega isegi kaalunud võimalust, et maastur võis Eesti Vabariigist

lahkuda nö omal jõul. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus ei pea oma otsuses analüüsima

määratlemata hulka pelgalt teoreetilisi alternatiivse reaalsuse kulgemise viise ja seda isegi mitte

juhul, kui kaitsja sellised spekulatsioonid lauale paneb. Versioonid, mida aktiivse kaitsetegevuse

käigus esitatakse, peavad olema kontrollitavad ja eluliselt usutavad. Praegusel juhul ei ole kaitsja

esitanud ühtki usutavat ja süüdistusega ligilähedaseltki samaväärselt veenvat alternatiivset selgitust

sellele, kuidas jõudis maastur Mercedes Benz GLS 13.03.2019 Tallinnast Riiga.

110. Kaitsja väide, et Oleg Sestrem ei ole Eesti Vabariigis kasutanud sõiduautot Fiat Panda ning

vastavasisuline maakohtu järeldus on vastuolus teiste tõenditega, sh liikluskaamerate salvestistega,

on paljasõnaline. Ringkonnakohtul pole seetõttu alust sellesse süveneda. Kui kaitsja väidab

maakohtu rikkumist, peab ta esitama selle kohta apellatsioonis põhjendused. Kaitsja väitel tuleb

Oleg Sestrem, Õ ning tunnistaja S ütlustest ja teistest kirjalikest tõenditest üheselt, et Eesti

Vabariigis

viibimise

ajal

kasutas

Oleg

Sestrem

sõiduautot

Volkswagen

Touran,

registreerimismärgiga nr XXXXXX. Ringkonnakohus märgib, et see, et isik kasutab ühte sõidukit,

ei tähenda, et see tõendaks, justkui ta sellega piirdukski. Praegusel juhul ilmneb juba kaitsja enda

viidatud Õ (süüdistatava ema) ütlustest (II kd, tl 186-189), et ülekuulamise algul teatas ema, et

tema sõidukit VW Touran poeg ei kasuta või kui, siis üksnes koos emaga sõitmiseks; siis parandas

ülekuulatav ennast ja märkis, et poeg on mõnikord selle autoga ka poes käinud. Õ sõnul sõitis poeg

2019.a kevadel hoopis väikese sinise autoga. Neist ütlustest näjtub, et Tourani peamiseks

kasutajaks on Õ ning see polnud ainus auto, mida O. Sestrem kasutas. Seega ei ole välistatud, et O.

Sestrem kasutas ka sõidukit Fiat Panda maakohtu otsuses käsitletud asjaoludel.

111. Kaitsja heidab maakohtule ette liigset kriitilisust tunnistaja Š aadressil. Samas ei ole kaitsja

oma etteheidet sisuliselt põhjendanud – maakohus on otsuse lk-l 16 loetlenud põhjused, mis on

alust nimetatud tunnistaja usaldusväärsuses kahelda ning kaitsja pole neid põhjuseid sisuliselt

ümber lükanud.

112. Argumenteerimata ja paljasõnalised on ka kaitsja argumendid, et pealesõidusildade

kasutamine ei ole leidnud tõendamist. Maakohtu ammendav käsitlus on otsuse lehtedel 14-16.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus jõudis mõistlikult ja jälgitavalt eluliselt usutava järelduseni,

et piklikud kandilised esemed, mis ulatuvad välja 13.03.2019 kell 08:02 Tabasalu alevikus ja kell

08:06-08:07 Harku alevikus liikunud sõiduauto Fiat Panda pagasiruumist süüdistusakti punktis

16.20 tõendina märgitud videosalvestistel (DVD-plaat ümbrikus nr 5), mille sisu on ülevaatlikult

kajastatud 30.04.2019 vaatlusprotokollis, on suure tõenäosusega kahest osast koosnevad

pealesõidusillad. Videosalvestistel, kus on fikseeritud furgoonauto Mercedes Benz Atego Leedu

reg.nr JJJJJJ, on näha, et kõnealusel furgoonautol on olemas mehhaaniline kaubalaadimisluuk ehk

veoauto tagumine luuk-tõstuk, mida kasutades koos pealesõidusildadega on võimalik tekitada

sujuv kaldpind, mööda mida saaks väiksem sõiduk sõita furgoonauto kaubaruumi (süüdistusakti

punktis 16.20 tõenditena märgitud 30.04.2019 vaatlusprotokolli lk 47, 50, 54, 58 ja 02.07.2020

vaatlusprotokolli lk 16 ning vastavad videosalvestised). Väited, millega kaitsja seda järeldust

soovib kummutada, on paljasõnalised ja ei tekita seetõttu kohtus reaalset kahtlust. Kaitsja väidab,

et furgoonauto kaubaruumi kõrgus ei võimalda ligi 2 meetri kõrguse maasturi pealesõitu

kastiruumi, aga selgusetuks jääb, millest tulenevalt on kaitsja kindel et see kõrgus on just selline.

Kaitsja leiab, et ei ole eluliselt usutav, et varguse toimepanemisel kasutatud abivahendeid nii kaua

transporditakse, nagu antud juhul tehti. See väide jääb arusaamatuks.

Modus operandi

113. Maakohus mõistis süüdistatavad süüdi varguse toimepanemises suhteliselt spetsiifilisel

meetodil - kasutades eriotstarbelisi elektroonilisi seadmeid (nn signaalipikendajaid), võimendasid

nad eramu ette pargitud maasturi võtmeta käivitamise süsteemi küsiva signaali ja eramus asuva

võtme vastussignaali, mis võimaldas neil avada maasturi uksed ja käivitada mootor. Maakohus on

seda osa süüdistusest analüüsinud ja põhjendanud otsuse lehtedel 22-23 ja 25. See, et

signaalipikendajaid kriminaalmenetluse käigus ei leitud, ei tähenda, et nende kasutamine ei oleks

tõendatud. Ringkonnakohus peab maakohtu põhjendusi ammendavaks ega näe apellatsioonides

selliseid vastuväiteid, mis võimaldaks maakohtu tuvastatu ja järeldatu kummutada. Nõustudes

maakohtuga, ringkonnakohus viimase mõttekäiku ei korda.

114. Mõlema apellandi üks argumente on, et pole näha, et 13.03.2019 aastal kella 04:04 paiku XXX

tänaval liikunud inimestel oleksid mingid esemed käes või hõlma all. Samas ei selgita kaitsjad,

miks nad eeldavad, et seadmed peaks olema nii suured, et peaksid olema nähtavad.

Videosalvestiselt ja selle kohta koostatud vaatlusprotokollist (süüdistusakti punkt 16.18) nähtub, et

kõnealustel isikutel on seljas talvejoped, mille alla mahutatut pole nii lihtne märgata.

115. Teiseks tugineb kaitsja Karajev seisukohale, et ainuüksi juba ajaline faktor, poolteist minutit,

ei võimalda kella 04:04 paiku liikunud inimestel teha maasturi varguseks autovõtme signaali

pikendaja abil kõik vajalikud toimingud, sest aja sisse tuleb arvestada ka 75 meetri läbimine jalgsi

ja seejärel autoga. Kaitsja seisukohtadest ei selgu siiski, miks ta leiab, et läbida tuli 75 meetrit. Ta

viitab prokuröri kohtukõnele, kuid see ei kinnita tema järeldust 75 meetri osas; samuti ei ole alust

arvata, et vargusega seotud toimingud oleks pidanud tingimata kauem aega võtma. Failidel

ümbrikus nr 2 (XXX tn X kaamera salvestis, vaadeldud 30.06.2020 protokollis) olevatelt failidelt

ch02_20190313040351.mp4 ja ch02_20190313040651.mp4 on näha vastavalt kuidas 13.03.2019

kella 04 paiku, aga täpsemalt kell 04:03:52-04:04:13 möödusid XXX X asuvast majast suunaga

Möldre tee (ja üksiti XXX 9 poole) poole kaks inimest; kell 04:06:51-04:06:57 möödub

vastupidises suunas sama kaamera vaateväljast tume maastur, mis sarnaneb varastatud sõidukile.

Alates hetkest, mil isikud kadusid kaamera vaateväljast, kuni sõiduki kaadrisse ilmumisest, möödus

enam kui 2 ja pool minutit. Google maps kohaselt on XXX 9 ja X vahemaa 75 meetrit, mis võib

põhjendada ka 75 meetri määratlust kaitsja apellatsioonis. Kui see on nii, siis oli kaamerast

kadumise ja sellesse ilmumise hetkel vastavalt isikute ja maasturi kaugus XXX 9 majast väiksem,

kuna kaamera vaateväli ulatus märkimisväärselt kaugele majaesisest. Juba nendest andmetest

piisab väitmaks, et kaitsja esitatud arvutused ei saa paika pidada. Kohus nõustub, et kahe isiku

liikumine ja hoovi keeramine ning lühikese aja möödudes samast hoovist maasturi väljasõit on

asjaolud, mis antud tõendite kogumis räägivad selle kasuks, et kuritegu pandi toime süüdistuses

nimetatud viisil ja isikute poolt, nagu maakohus ka leidis. Asjaolu, et varastatud maastur leiti

omakorda sisselülitatud asendis oleva mobiilside ja satelliitpositsioneerimise segajaga, mis takistas

sellele maasturile tootjatehase poolt paigaldatud GPS-positsioneerimisseadme tööd ja võimaldas

vältida varastatud auto asukoha tuvastamist auto omaniku poolt, viitab sellele, et isegi kui

varastamiseks kasutatud seadet ei leitud, siis olid sarnasel meetodil töötavad ja kasutatavad

seadmed kõnealusel juhul varastele käepärased.

116. Kaitsja viitab sellele, et kuna tunnistajate A ja N ütluste pinnalt on võimalik tuletada GPS

signaalisegaja paigaldamise aeg, siis saab öelda, et GPS signaalisegaja maasturile alles 13.03.2019

aastal kella 13:00 paiku Läti Vabariigis, vastasel korral oleks pidanud mobiilside tugijaamade töös

esinema häireid varem. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolust, et signaalisegaja tekitatud

häired avastati alles Riias, nii kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Pigem on tõenäoline, et teel Lätti ja

Riiga, kui sõiduk ei olnud otsese jälgimise all, katkes selle seadme ühendus maasturi elektrivõrguga

ja seade lakkas töötamast.

117. Mõlemad kaitsjad toovad esile, et kuigi maakohus on viidanud varasematele kohtuotsustele

süüdistatavate suhtes, siis ei ole praeguse juhtumi ja neis otsustes kajastatu vahel sellist ühisosa, et

sedastada ühist modus operandi’t ja tegusid samastada.

118. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus leidnud õigesti (maakohtu otsuse lk 26-7), et ka

praegusel juhul on erinevate kuritegude toimepanemise viis niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt

süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab tõsikindlalt järeldada, et nii Rootsi otsustes kajastatud

kui ka 13.03.2019 käesolevas asjas käsitletud kuriteod on toime pannud samad isikud. Seda, et

kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse

tõendina, on aktsepteeritud ka Riigikohtu praktikas RKKKo-d asjas nr 3-1-1-87-09, p 11, ja asjas

nr 3-1-1-8-10, p 11). Ringkonnakohus nõustub, et käesolevas asjas etteheidetav tegu ei lange üks

ühele kokku kõigis asjaoludes teiste O. Sestremi ja V. Jurkūnase poolt toimepandud vargustega,

aga see ei ole modus operandi põhimõtte kohaldamiseks ka vajalik. Erinevaid kuritegusid ei pea

„samastama“, nagu on kaitsja Gimaev ekslikult leidnud. Maakohus on asjakohase ühisosa Rootsi

kohtuotsustes kirjeldatuga toonud välja veatult ja see on märkimisväärne. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole ka kahtlust, et isikud kasutasid kuritegude toimepanemisel lisaks muudele

abivahenditele 2019.a Rootsis ka raadiosignaalide segajaid, mis konfiskeeriti (VI. kd, tl 32, 100,

106, 107; V kd, tl 257) ning analoogne seade oli neil kasutuses ka Eestis toimunud Mercedes-Benz

maasturi valduse säilitamise hõlbustamiseks. Ringkonnakohus ei pea määravaks seda, et raadioside

signaale segav seade oli kasutuses pigem valduse säilitamise, mitte otseselt hõivamise eesmärgil,

millele kaitsjad paistavad rõhuvat.

119. Apellantidega saab siiski nõustuda ühes – maakohus pole olnud täpne, kui on leidnud, et

süüdistatavad on tegelenud kümneid aastaid autode varastamisega. Otsuses käsitletud juhtumist ja

viidatud Rootsi kohtulahendeist tulenevalt oleks korrektne öelda „kümne“ asemel „kümmekond“

aastat ning mitmuse asemel viidata üksnes O. Sestremile, kuna V. Jurkūnasele saab omistada vaid

autovargustele suunatud tegevust 2019.a Eesis ja Rootsis. Samas jääb arusaamatuks, mida peab

apellant Gimaev silmas selle all, et 30.08.2019.a episoodis ei tuvastanud Rootsi kohus varguse

toimepanemist. Rootsi kohtu otsustest (V. kd, tl 254p, 257-258; VI. kd tl 14) ilmneb, et I astme

kohus mõistis V. Jurkūnase 30.08.2019 teos süüdi kui raskendavatel asjaoludel varguse

ettevalmistamises ja ringkonnakohus jättis selle muutmata. See, et inimest ei mõisteta süüdi

lõpuleviidud kuriteos, ei tähenda, et teda kuriteo toimepanemises süüdi ei mõisteta (toimepanemine

ei võrdu lõpuleviimisega). See, et kurteod pandi toime hiljem, kui Eestis süüks pandu, ei oma

modus operandi seisukohalt tähtsust.

Muud apellatsiooniväited seoses KarS § 199 süüdistusega

120. Ringkonnakohus ei nõustu apellant Karajevi väitega, et tõendamata on Mercedes Benz 350

GLS D registreerimisnumbriga XXXXXX tegelik maksumus ehk turuväärtus. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus hinnanud KarS § 199 lg 2 p 6 tunnuse esinemist (s.o teo toimepanemine

suures ulatuses) adekvaatselt ja jälgitavalt, vastates kaitsja etteheidetele, mida ta apellatsioonis

kordab. Kaitsja esitab selle vaidlustamiseks rea spekulatsioone, mida ta pole toetanud tõenditele.

Muuhulgas teeb ta etteheiteid tõendite kogumata jätmise kohta, kuid toimikust ei ilmne, et ta oleks

vastavate tõendite kogumist ja asjaolude väljaselgitamist enne kohtuliku uurimise lõppu taotlenud.

Vastupidi, ta ei esitanud selliseid taotlusi ega kahtlusi ja jäi kindlaks soovile menetleda asja

lühimenetluses, kus enam uusi tõendeid juurde koguda ei saa. Viide D ja N ütlustele kui millelegi,

mis tõendab sõiduki rikkelist seisundit, on eksitav. Tõepoolest andsid tunnistajad, kes nägid Riias

13.03.2019 varastatud maasturit, ütlusi, et selle mootor töötas ja summutist tuli tossu, aga nad ei

kirjeldanud seda millegi ebanormaalsena, vaid märgina, et sõiduki mootor töötab. See, et nad

märkasid selle tõttu maasturit „juba kaugelt“, on kaitsja fantaasia. On mõistetamatu, millest

järeldab kaitsja, et „Tossu tulemine summutist viitab tõsikindlalt mingitele võimalikele mootori

riketele.“ Tuleb arvestada, et jutt on märtsi algusest, kus ilm ei ole reeglina soe ning kaitsja pole ka

vastupidist väitnud; varakevadel on ootuspärane, et mootorist tulev aur on jahedamas õhus nähtav.

Kaitsjaga ei saa nõustuda selleski, et auto24.ee veebilehekülje väljatrükk (I kd lk 29) ei vasta

tõendile esitatud nõuetele ning tuleb tõendikogumist välja jätta, kuna sellelt ei ole nähtav, millal ja

milliselt veebilehelt see on tehtud. Need andmed on väljatrükilt siiski nähtavad ja veebilehe nimele

viitab ka kaitsja ise. Kaitsja esitab abstraktse viite mingitele interneti andmetele, toetamaks oma

argumente, kuid neil väidetel puudub konkreetsus.

121. Kaitsja Gimaev on omakorda heitnud apellatsiooni täiendustes ette, et E ei ole isegi

tunnistajana üle kuulatud, kuigi ta oleks toonud menetlusse selguse. Siingi peab ringkonnakohus

toonitama, et E ülekuulamise soovi on hilja väljndada (kuigi ringkonnakohtult ülekuulamist

otseselt palutud polegi). Kaitsja ei ole näidanud ära, millal ta seda ülekuulamist varem taotles ja

millal selline taotlus rahuldamata jäeti. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei tõstatanud kaitsja

seda küsimust kohtus ja oli rahul toimikuga sellisena, nagu see on, teades, et lühimenetluses saab

tugineda vaid toimikumaterjalidele. Seega ei saa E üle kuulamata jätmise tõttu tekkida KrMS § 7

lg 3 tähenduses kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava süüdiolekus, mida saaks tõlgendada tema

kasuks. Maakohtule ei esitatud andmeid, mille pinnalt tal oleks saanud selline kahtlus tekkida ja

seetõttu ei saa maakohtule ette heita ka selle asjaolu kontrollimata jätmist. Ka ei tuvasta

kohtukolleegium midagi, mis oleks saanud viia menetlusosalised eksitusse lühimenetluse

tähenduse ja käigu osas, ega lühimenetlust puudutavate menetlusnormide rikkumist. Kohtupraktika

kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate

argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada (nt RKKKo nr 1-

18-2232, p 66).

122. Eelmises punktis märgitu kehtib ka sama kaitsja argumendile, et Soome otsuse tõttu on

kvalifitseeritud V.Jurkūnase tegu korduva vargusena, kuigi tegu on pandud Soomes toime aastal

2012.a ja seega nimetatud karistus on ammu kustunud. Kaitsja sõnul palus ta prokuröril teha selle

asjaolu täpsustuseks päring Soome, kuid prokurör päringut ei teinud. Kriminaaltoimikust nähtub

siiski, et veel 05.02.2021 on spetsiaalselt ECRISega üle küsitud, kas viidatud 2012.a otsus on kehtiv

ja vastavalt registriandmetele on tegemist kehtiva karistusega (VIII kd tl 158-163). Nähtuvalt

kaitsja 04.02.2021 kirjast (VIII kd, tl 156), tehti seda justnimelt kaitsja vastava kahtluse

kontrollimiseks. Kui nimetatud kiri kohtuliku uurimise käigus avaldati (IX. kd., tl 14), ei olnud

kaitsjal sellele ühtegi kommentaari ja ta ei seadnud seda kahtluse alla. Tulles oma kriitikaga välja

alles menetlusfaasis, kus kohtul ei ole seda enam võimalik kontrollida, toob kaasa selle, et kohus

ei saa kaitsja etteheidet käsitleda sellisena, mis tekitaks varasema karistuse kehtivuses põhjendatud

kahtlust. Kaitsja väide, et karistus on „ammu kustunud,“ on selles olukorras paljasõnaline.

Kuriteost on küll palju aega möödas, kuid kustumist võib mõjutada asjaolu, et nähtuvalt samast

ECRISe väljavõttest (VIII kd, tl 158-160), karistati V. Jurkūnast karistatud mõni aasta pärast

nimetatud otsust ka narkokuriteo eest 9-aastase vangistusega, mille kandmise ta lõpetas 2018.a.

(IV kd, tl. 140, 144; isikuandmetes ja IV kd tl 144 olevas tõlkes on küll mainitud 9 kuud, kuid selle

päritolu jääb segaseks ning võib tuleneda sellest, et sõna „kuu“ ja „aasta“ algavad leedu keeles

mõlemad tähega „m“ – vrd IV tl 140).

123. Kaitsja Karajev tõstatas lisaks küsimuse süüdistuse konkreetsusest, leides, et kuna süüdistus

asus kohtuvaidlustes seisukohale, et väidetava maasturi vargusega seotud isikute ring on suurem

kui kolm isikut (Jurkūnas, X ja Sestrem), siis on süüdistus on konkretiseerimata – pole täpselt teada,

kes ja millist ülesannet konkreetse teo toimepanemisel pidi täitma, milline oli süüdistatavate

konkreetne teopanus ja millist kaalu ta omas. Kaitseõiguse tagamiseks peavad piisava selguse ja

täpsusega olema kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse

eelduseks. Selle nõude rikkumist ei saa praegu ette heita. Kriminaalsüüdistuse seisukohalt oluline

see, kelle tegevus täitis kuriteokoosseisu ja kes teostasid süüteotunnustele vastavaid tegevusakte.

Süüdistus, millele prokurör kindlaks jäi ja mille alusel kohus isikud süüdi mõistis, on selles osas

probleemitu. Ka ei ole kaitsja sellele etteheiteid teinud ega ole täpsustanud, millises osas tema jaoks

konkreetselt süüdistus ebaselgeks jäi. Seega on etteheide süüdistuse konkreetsuse osas alusetu.

124. Kaitsja Karajev pole nõustunud maakohtu hinnanguga, mille kohaselt on väidetav vargus

lõpuleviidud; ta leiab, et maakohtu kohtuotsusest ei selgu, kelle poolt ja kuidas väidetav

autovarguse lõpule viidi: tõenditest tulenevalt jäeti maastur maha tähelepanu köitvas olukorras ja

enne kui sinna saabusid tunnistajad. Kaitsja osutab, et käsutamisteooria kohaselt ei ole vargus

lõpule viidud – isikutel polnud võimalik takistamatult ja riskivabalt asja käsutada. Ringkonnakohus

sedastab, et maakohtu otsuse põhjendustest (otsuse lk 23) saab järeldada, et kuritegu viidi lõpule

sellega, et see toimetati omaniku teadmata ja tahte vastaselt öisel ajal teise riiki, kasutades sõidukile

paigaldatud GPS-positsioneerimisseadme tööd segavat seadet, et omanikul ei oleks võimalik

tuvastada sõiduki asukohta, kusjuures GPS-positsioneerimisseade oli paigaldatud just selleks, et

omanikul oleks teada sõiduki asukoht juhul, kui see tema tahte vastaselt tema valdusest välja läheb.

Kui käsutamisteooriat nii liberaalselt tõlgendada kui seda teeb kaitsja, ei jõuaks ükski vargus

katsest kaugemale, sest vargus võib alati välja tulla ja varas nö vahele jääda ja karistada saada;

sellest loogikast lähtudes ei oleks vargal kunagi võimalik päris riskivabalt varasatud asja käsutada.

Selline tõlgendus pole mõistuspärane. Antud juhul saab piisava kindlusega väita, et hiljemalt

furgoonautosse laadimisel oli kuritegu lõpule viidud.

125. Kaitsja etteheide, et kohus on jätnud tähelepanuta subjektiivse koosseisu tunnused, on alusetu.

Kohus käsitles tahtlust põhjalikult otsuse leheküljel 24, tuvastades kavatsetuse. Kaitsja on heitnud

ette ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, kuid ei täpsusta, mille see seisneb, mistõttu

ringkonnakohus ei saa seda etteheidet hinnata. Muuhulgas on kaitsja leidnud ka, et maakohus on

meelevaldselt hinnanud tõendeid ja loonud uusi olukordi ja uusi tõendeid (nt autovõtme

signaalipikendaja, pealelaadimissillad, auto maha laadimine Läti Vabariigis). Ringkonnakohus ei

sedastanud midagi sellist. Viidatud kolmes asjaolus on maakohus toiminud süüdistuse ja toimikus

olevate tõendite piires ega ole ise midagi uut loonud.

III. O. Sestremi süüdistus KarS § 344, 345 ja 348 järgi

126. Apellatsiooni p-des 53-67 on kaitsja Karajev kritiseerinud ka maakohtu otsust O. Sestremi

süüdi tunnistamises 21.04.2019.a tegevuses KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 348 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tõendite analüüs ja põhistused nende süüdistuspunktide osas

(otsuse lk 29-35) on piisavad ja olulisi rikkumisi ei esine. Kohtukolleegium nõustub maakohtu

mõttekäiguga. Apellandi etteheited ja kommentaarid ei anna põhjust otsust muuta.

Ringkonnakohus puudutab seetõttu vaid lühidalt konkreetseid apellandi väiteid.

127. Maakohus on ammendavalt selgitanud, miks ta peab usaldusväärseks tunnistaja S ütlusi ja

eelistab neid süüdistatava ütlustele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väidetega selle osas, et Si

ütlustes kajastuv ei ole eluliselt usutav. Seevastu pole eluliselt usutav ega veenev kaitsja väide, et

juba vestluse pinnalt oleks tunnistaja pidanud aru saama, et Oleg Sestrem ei ole lätlane, kuna nii S

kui ka Sestrem on rahvuselt venelased. On üldteada, et nii Eestis kui Lätis on nii eestlasi kui ka

venelasi, kelle keelepruuk ja/või nimi ei pruugi nende rahvusega otseses korrelatsioonis olla. Sel

põhjusel ei saa inimese nimest või ka tema kasutatavast keelest ilmtingimata kindlaid järeldusi teha

tema rahvuse kohta. Seetõttu ei saa apellandi etnograafilist tähelepanekut, et “D on ju nö pesuehtne

lätlase ees- ja perekonnanimi“ kanda üle tunnistaja S-le.

128. Kaitsja märgib, et ei ole õige maakohtu järeldus, et Oleg Sestrem on kohtueelses menetluses

antud ütlustega eitanud ostumüügilepingule kirjete tegemist, vaid ta möönis, et osa kirjeid võis ta

ka teha. Jääb selgusetuks, mida kaitsja selle tähelepanekuga taotleb, kuivõrd kui kaitsja tahab siiski

viidata sellele, et O. Sestrem ikkagi kirjutas lepingule D nimelt alla, siis see kinnitab süüdistuse

paikapidavust.

129. Ringkonnakohtule jääb selgusetuks, miks on kaitsja veendunud, et D nimele võltsitud

dokumenti on korduvalt kasutanud teine isik, ning isegi kui on, siis mil moel puutub see asjasse

praegu: kõnelausel juhul pole ju vaidlust, et O. Sestrem osales lepingu sõlmimisel D nimelt, kuigi

ilmselgelt D lepingu sõlmimisest osa ei võtnud. Kaitsja viitab siin Rootsis Kistas

hotellibroneeringu tegemisele D nimele, kuid kusagilt ei nähtu, et oleks kasutatud isikut tõendavat

dokumenti (toimikus puudutab seda dokument VI. kd, tl 85-87, kuid kaitsja pole sellele viidanud).

Kaitsja viitab, et 04.01.2019 aastal viibis koos Oleg Sestremiga sõiduautos isik, kes esitas politseile

ja tolliametnikele kontrollimiseks (isiku tuvastamiseks) D nimele väljastatud isikut tõendava

dokumendi ning ametnikud ei tuvastanud neile esitatud dokumendis võltsingut, kuid tuvastasid

isiku samasuse (VII kd, lk 113 G-formulär tõlge eesti keelde). Viimane kaitsja viide kinnitab ometi

veelgi enam seda, et süüdistatava ütlused, justkui ta oleks saanud D nime lepingu jaoks kelleltki

Vassililt, kusjuures isikut nimega D ta üldse ei tunne (VII kd, tl 180), on ebausutavad - kaitsja

märkus kinnitab, et Sestremil oli seos D isikuandmeid kasutava inimesega juba jaanuaris. Samuti,

isegi kui jaanuaris kasutas keegi D´e õiget või kõrgtasemel võltsitud ID-kaarti, ei tähenda, et aprillis

esitas Sestrem just sama eseme. Seega jääb ebaselgeks kaitsja väide, justkui saaks „tõsikindlalt

jaatada, et id-kaardil ei olnud Oleg Sestrem fotot ja tegemist oli väga kõrgetasemelise võltsinguga“

ja „Seega tuleneb üheselt, et võltsitud dokumendil ei olnud Oleg Sestrem fotot.“

130. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei loe tõendatuks, et Oleg Sestrem ostis sõiduauto

temale teadaolevalt D nime kandva tuttava isiku nimele viimase soovil. Seega ei ole põhjust

arutleda käsundita asjaasjamise või volituse alusel sõlmitud tehingu üle, seda enam, et sellise

tehingu puhul ei võltsita volitaja ega käsundiandja allkirja. Väide, et maakohus jättis tähelepanu

kaitsja viited Peugeot’ kindlustuspoliisi sõlmimise kohta O. Sestremi poolt, ei ole õige – kohus

käsitleb seda otsuse lk-l 32. Seejuures seab seegi tõend pigem O. Sestremi ütlused kahtluse alla,

sest juhul, kui ta ostis sõiduki U volitusel viimasele kasutamiseks ja mitte iseendale, siis jääb

mõistetamatuks, miks ta tegi kindlustus enda nimele.

131. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt on Oleg Sestremile omane kasutada

võltsitud isikudokumenti, on alusetu, sest Oleg Sestrem´it ei ole karistatud võltsitud isikut tõendava

dokumendi kasutamise eest. Ringkonnakohus ei näe maakohtu sellises tõdemuses midagi alusetut.

Asjaolu, et O. Sestremit pole spetsiifilise kuriteokoosseisu alusel süüdi mõistetud, ei kummuta

tõika, et võltsitud isikut tõendava dokumendi kasutamine ja võõra nime all esinemine on

sellegipoolest kohtuotsusega tuvastatud. Maakohus on oma hinnangut faktide ja tõendite toel

põhjendanud üksikasjalikult otsuse lehel 34. Ka Rootsi 16.05.2014 kohtuotsuses (V kd., tl 192)

tuvastati, et ta on reisinud süstemaatiliselt valeidentiteeti kasutades ja vale nime all.

IV. Karistusega seonduvad apellatsiooniväited

132. V. Jurkūnase kaitsja Gimaev leiab, et isegi kui kohus peaks süü tõendatuks, peaks karistus

piirduma vahi all viibimise ajaga. Kaitsja viide Riigikohtu lahendile nr 1-17-10162 on tema

taotletava kontekstis asjakohatu. Kaitsja leiab, et V. Jurkūnas on tulenevalt Riigikohtu lahendist nr

1-17-10162 oma karistuse Rootsis ära kandnud, kuna seal karistati teda pärast käesolevat kuritegu

toimepandud kuriteo eest. Kaitsja viidatud Riigikohtu lahend ja selles viidatud Euroopa Liidu

Nõukogu raamotsus nr 2008/675/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud

süüdimõistvate kohtuotsuste arvesse võtmist uutes kriminaalmenetlustes, ei võimalda saavutada

kaitsja taotletud eesmärki. Sisuliselt üritab kaitsja taotleda praegu mõistetava karistuse kaetuks

lugemist välisriigis mõistetud ja kantud karistusega, mis ei tulene nimetatud lahendist ega

raamotsusest. Ringkonnakohus nõustub, et maakohtu lause „Sellised andmed näitavad ilmekalt

seda, et süüdistatavat ei ole mõjutanud korduvalt mõistetud vangistus ega võimalus, et uue kuriteo

toimepanemisel võidakse talle mõista uus vabadust piirav ja pikem karistus“ võib mõjuda

arusaamatult, kuna maakohus pole viidanud selle juures V. Jurkūnase karistamisele Soomes ka

narkokuriteo eest, kuigi isikuandmetes on see viide olemas (ülal p 122). Maakohtu karistuse

põhjenduste kontekstis oleks selgemini mõistetav märkida: „… süüdistatavat on korduvalt

vangistusega karistatud, kuid teda ei ole mõjutanud vangistus ega võimalus, et uue kuriteo

toimepanemisel võidakse talle mõista uus vabadust piirav ja pikem karistus.“ See sõnastuslik

nüanss pole aga mõjutanud karistuse õigsust ega seda ülemäära karmistanud. Kohus mõistis

sellegipoolest V. Jurkūnasele alla keskmäära karistuse. Seejuures nähtub otsusest, et maakohus

võttis arvesse asjaolu, et V. Jurkūnas on Rootsis vangistuses olnud. Ringkonnakohus ei sedasta

põhjuseid, miks peaks karistust veelgi enam kergendama. Maakohus ei ole eksinud karistust

mõistes materiaal- ega menetlusõiguse vastu ja ringkonnakohus nõustub tema põhjendustega V.

Jurkūnase karistuse osas (otsuse lk 40-41).

133. Ka O. Sestremi kaitsja on apelleerinud süüdistatava karistuse, märkides, et määratud

liitkaristus viieaastane vangistus ei ole õiglane ja vajalik. Kaitsja hinnangul ei ole õigustatud

Sestremile karistuseks reaalse vangistuse määramine õiglane ja kooskõlas kohtupraktikaga. Paraku

ei ole kaitsja esitanud ühtegi sisulist argumenti, mistõttu ringkonnakohus jätab selles osas

apellatsiooni tähelepanuta. Maakohtu otsuse põhjendused O. Sestremi karistuse osas (lk 36-40,

sealhulgas see, miks maakohus kohaldab vangistust reaalselt) on üksikasjalikud, veenvad ja

kokkuvõttes seadusekohased.

V. Kokkuvõte

134. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et apellatsioonides toodud väidete ja maakohtu otsuses

sisalduva põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse

tühistamiseks. Isegi kui mõne apellatsioonides nimetatud küsimuse käsitlemisel on maakohtu

otsuse põhjendused olnud napid, oli see viga kõrvaldatav käesolevas ringkonnakohtu otsuses.

135. Kuna ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis

annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks osaliselt või tervikuna, teeb ringkonnakohus KrMS §

337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Apellant Gimaevi taotlus hüvitada Valdemaras Jurkūnas´ele mittevaraline kahju ebaseaduslikult

vabaduse võtmise eest jääb läbi vaatamata, kuna ei tuvastatud ebaseaduslikku vabaduse võtmist.

136. Kuna ringkonnakohus ei rahulda apellatsioone, jääb apellatsioonimenetluse kulu

(lepingulistele kaitsjatele makstud tasu) vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 kummagi süüdistatava kanda.

Allkirjastatud digitaalselt