2-20-15188/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. september 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-15188

Kohtuasi

Estateguru tagatisagent OÜ hagi Osaühing Pesukoda

vastu nõude tunnustamiseks 230 107,97 eurot ületavas

osas T7 OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 08.02.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Pesukoda apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja):

Estateguru

tagatisagent

OÜ

(registrikood

12766368),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaadid Tanel Kalaus ja Anna Liiv

Kostja (apellant): Osaühing Pesukoda (registrikood

12245534), lepinguline esindaja advokaat Tauri Tigasson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 08.02.2021 otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse

põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Rahuldada

Estateguru

tagatisagent

OÜ

taotlus

menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata Osaühingu Pesukoda poolt Estateguru

tagatisagent OÜ-le hüvitatavateks menetluskuludeks 469,20 eurot.

5. Mõista Osaühingult Pesukoda Estateguru tagatisagent OÜ kasuks välja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 469,20 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Osaühingul Pesukoda Estateguru

tagatisagent OÜ-le tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2-20-15188

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Estateguru tagatisagent OÜ esitas 12.11.2020 maakohtule hagi Osaühingu Pesukoda vastu

nõude tunnustamiseks 230 107,97 eurot ületavas osas T7 OÜ (pankrotis) (edaspidi võlgnik)

pankrotimenetluses. Hageja palub: 1) Tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses

täiendavalt (lisaks 16.09.2020 koosolekul tunnustatud 230 107,97 euro suurusele nõudele) 99

892,03 euro ulatuses I järgu nõudena; 2) Tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses

21 201,40 euro ulatuses II järgu nõudena.

2. Hagejal on võlgniku vastu nõue summas 351 201,40 eurot, millest põhinõue on 220 000

eurot, intressinõue 5 771,16 eurot, hüvitisenõue 2 471,34 eurot ja viivisenõue 122 958,90 eurot.

Hageja nõue tuleneb asjaolust, et võlgnik on saanud estateguru.co vahendusel investoritelt

„Tolli 7 sildfinantseering“ projekti raames laenu, kuid ei ole nimetatud laenu tagastanud, ning

lepingujärgsest paralleelkohustusest tulenevalt on „Tolli 7 sildfinantseering“ projekti raames

sõlmitud laenulepingutest tulenevale nõudele vastavas ulatuses nõudeõigus ka hagejal.

Sealhulgas oli võlgnik kohustuste täitmisega viivituses. Hageja nõue on osaliselt tagatud

pandiga (kinnisasjadele registriosa nr 415434 ja 349834 on hageja kasuks seatud ühishüpoteek

summas 330 000 eurot).

3. 22.02.2018 esitas hageja kohtutäitur Õnne Pajurile täitmisavalduse võlgniku ja X suhtes

täitemenetluse algatamiseks. 17.04.2020 kuulutati tsiviilasjas nr 2-20-3706 välja võlgniku

pankrot. Hageja esitas 12.06.2020 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles

muuhulgas palus: 1) Tunnustada hageja pandiõigust võlgniku pankrotimenetluses I järgu

nõudena; 2) Tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 330 000 euro ulatuses I

järgu nõudena; 3) Tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 21 201,40 euro

ulatuses II järgu nõudena. 16.09.2020 toimus võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate

nõuete kaitsmise koosolek. Kostja vaidles hageja nõudele 230 107,97 eurot ületavas osas vastu.

4. Kostja on põhjendamatult hageja nõudele 230 107,97 eurot ületavas osas vastu vaielnud.

Hageja ei ole nõudest mitte mingis ulatuses loobunud. Kostja poolt viidatud pankrotiavalduse

tagasivõtmise taotluse näol ei olnud tegemist hageja ja võlgniku vahelise kokkuleppega ning

vastavale asjaolule on võlgniku esindaja ise pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust

allkirjastamiseks saates hageja tähelepanu juhtinud. Võlgniku esindaja selgitas hagejale, et

vastaval dokumendil puudub väljaspool pankrotimenetlust tähendus ja vastava dokumendi

allkirjastamine on vajalik, põhistamaks kohtule pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust ning

asjaolude muutumist menetluse kestel. Asjaolu, et kostja seaduslik esindaja ja tema perekond

2-20-15188

püüavad mitmetes menetlustes vastavale dokumendile teistsugust tähendust anda, viitab selgelt

nende pahatahtlikkusele ning soovile hagejat põhjendamatult kahjustada. Samuti nähtub

14.06.2019 kokkuleppe punktist 4.3, et selles puudub selgelt rahaline maksimummäär. Seetõttu

on kostja väited, justkui oleks hageja oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud,

selgelt väärad. Samuti nähtub kokkuleppe sõnastusest selgelt, et tegemist on tingimusliku

kokkuleppega, mille kehtivuse eelduseks on Tolli 7 kinnistu võõrandamine. Vastav tingimus

saabunud ei ole.

5. Kostja on vastuses segamini ajanud EstateGuru OÜ ja hageja, kuigi tegemist ei ole sama

isikuga. Menetluskulude hüvitamise kokkulepped on sõlmitud EstateGuru OÜ ja võlgniku

vahel ning hagejal puudub vastavate kokkulepetega mistahes puutumus.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja loobus osaliselt oma nõudest 14. juunil 2019. a võlgniku

varasemas pankrotimenetluses sõlmitud kokkuleppes. Kuigi nimetatud dokument on

pealkirjastatud kui „taotlus pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-19-4184“, siis

sisaldub nimetatud dokumendis ka hageja ning võlgniku kokkulepe nõuetest osaliseks

loobumiseks. Poolte toonane tahe oli müüa võlgnikule kuuluv kinnisasi aadressil Tolli 7,

Kuressaare kolmandale isikule summaga 250 000 eurot, müügisumma arvelt tasuda kohtutäituri

tasud (19 892,13 eurot) ning ülejäänu tasuda kompromissi korras hagejale selliselt, et hageja

loobub muus osas võlgnevusest võlgniku vastu. Kuigi kokkuleppe järgi saanuks hageja küll 230

107,97 eurot ja loobus seeläbi osaliselt kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest) võlgniku vastu, siis

soovis hageja liikuda investorite huve silmas pidades kiirema lõpptulemuse poole võrreldes

pankrotimenetlusega. Seepärast oli hageja ka nõus nõudest osaliselt loobuma.

7. 14.06.2019 dokument on jagatud seitsmeks peatükiks. Kolmanda peatüki alapunkt 3.1

sätestab, et Tolli 7 kinnistule on leitud ostja, kes on nõus selle soetama hinnaga 250 000 eurot.

Alapunkti 3.4 kohaselt: „Tolli 7 kinnistu võõrandamisest saadud raha arvelt rahuldatakse

kohtutäitur Õnne Pajur ja Estateguru tagatisagent OÜ rahalised nõuded. Müügisumma arvelt

rahuldamata jäävas osas loobub Estateguru tagatisagent OÜ oma nõuetest nii võlgniku kui

võlgniku nõuet taganud isikute vastu“. Kuigi alapunkt 3.4 ei sisalda müügisummat, siis nähtub

see üheselt alapunktist 3.1, mis moodustavad koos tervikpeatüki.

8. Pärast kokkuleppe sõlmimist kolmas isik Tolli 7 kinnistut siiski ei ostnud, kuid kinnistu pidi

nüüd ostma kostja. Hageja esindaja kinnitas 3. septembri 2019. a e-kirjas võlgniku toonasele

lepingulisele esindajale, et lahendus sobitub täpselt nende nägemusega – investorite õigused

saavad kaitstud ning kostjal on võimalus Tolli 7 kinnisasi soetada hinnatasemelt, mille hageja

on varasemalt välja käinud. Kuivõrd pooltel ei olnud perioodil, mis jäi pankrotimenetluses

sõlmitud kokkuleppe ja viidatud e-kirja vahele, teisi kokkuleppeid hinnataseme osas, siis pidas

hageja esindaja hinnataseme all silmas kogusummat 250 000 eurot. Lisaks eeltoodule kinnitati

kokkuleppe kehtivust veel ka 24. septembril 2019. a sõlmitud kokkuleppes. Algse projekti

kohaselt kohustunuks võlgnik hüvitama kõik investorite (laenuandjate) ees täitmata

kohustused, ent kokkulepe sõlmiti siiski selliselt, et võlgnik kohustub täitma laenuandjate ees

kohustused üksnes vastavalt senistele kokkulepetele. Nimetatu projekti muutmine viitab kõige

selgemalt asjaolule, et veel 24. septembril 2019. a pidas hageja enda nõude jäägiks 250 000

eurot, millest hüvitatakse ka täitemenetluse kulud. Seega nähtub nii 14. juunil 2019. a sõlmitud

kokkuleppe sisust, kui ka hageja edasisest käitumisest, et ta loobus võlgniku vastu nõudest 230

107,97 ületavas osas.

2-20-15188

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Pärnu Maakohus rahuldas hagi, tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses

täiendavalt (lisaks 16.09.2020 koosolekul tunnustatud 230 107,97 euro suurusele nõudele) 99

892,03 euro ulatuses I järgu nõudena ja 21 201,40 euro ulatuses II järgu nõudena ning jättis

menetluskulud kostja kanda.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas võlgniku varasemas pankrotimenetluses tsiviilasjas 2-19-

4148 kohtule 14.06.2019 võlgniku poolt esitatud taotlus pankrotiavalduse tagasivõtmiseks on

käsitletav ka kokkuleppena, millega hageja on 07.02.2017 võlgnikuga sõlmitud laenulepingust

tulenevast nõudest osaliselt loobunud või mitte.

11. Maakohtu hinnangul ei ole võlgniku ja hageja 14.06.2019 ühine taotlus pankrotiavalduse

tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-29-4184 käsitletav poolte vahelise nõudest osalise loobumise

kokkuleppena. 13.06.2019 võlgniku lepingulise esindaja Sandra Sepa kirjast EstateGuru OÜ-

le nähtub, et „…Muidugi mõistame ka teie seisukohta ja põhjuseid, miks ootate hetkel

pankrotiavalduse tagasivõtmist. Samas ei ole see ka nii lihtne, st kohtule peab veenvalt

põhistama, et olukord on võrreldes pankrotiavalduse esitamise muutunud ja et makseraskused

on ületatud. Kindlasti sooviks kohus siin näha ka juba kirjalikke kokkuleppeid. Seega ei ole

meil hetkel garantiid selles, et kohus on pankrotiavalduse tagasivõtmisega nõus“. 13.06.2019

kl 15:31 vastab EstateGuru OÜ nimel Kaspar Kaljuvee, et ,,…meie seisukohad jäävad samaks.

Palun esitage kohtule avaldus pankrotiavalduse tagasivõtmiseks…vastasel juhul lihtsalt

venitame protsessi perspektiivitult ja raiskame üksteise aega“ ja kl 16:04, et „…saadetud kirja

sisus jääb rõhuasetus segaseks. Oleme nõus, et esitate pankrotiavalduse tagasivõtmise

avalduse…“. 14.06.2019 kl 15:44 edastab Sandra Sepp Kaspar Kaljuveele pankrotiavalduse

tagasivõtmise taotluse projekti ja palub anda teada, kas on selles märgitud tingimuste osas

vastuväiteid vms. EstateGuru OÜ palub rõhutatult oma 14.06.2019 kl 16:25 saadetud e-kirjas

parandada kokkuleppe punkti 5 järgnevalt: „Võlgnik avaldab, et võtab enda 19.03.2019.a

esitatud pankrotiavalduse tagasi. Estateguru tagatisagent OÜ kinnitab enda nõusolekut

pankrotiavalduse tagasivõtmiseks käesolevale avalduses fikseeritud tingimustel oma

allkirjaga“. 14.06.2019 kell 16:43 saadetud e-kirjas Kaspar Kaljuveele on Sandra Sepp

pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust allkirjastamiseks saates vastusena EstateGuru OÜ

poolt esitatud muudatusettepanekutele märkinud, et „esimest punkti ma taotlusesse ei lisanud,

mh kuna: 1) tegemist ei ole kokkuleppega, vaid pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega….“.

Läbirääkimiste tulemusel kohtule adresseeritud taotluse on allkirjastanud võlgniku esindajana

Sandra Sepp, peale mida on kostja juhatuse liige allkirjaga kinnitanud, et nõustub

pankrotiavalduse tagasi võtmisega. Eeltoodust nähtub, et hageja soovis oma allkirjaga kinnitada

üksnes nõusolekut pankrotiavalduse tagasivõtmiseks ega käsitlenud pankrotiavalduse

tagasivõtmise avaldust hageja ja võlgniku vahelise kokkuleppena. Kohus nõustus hagejaga

selles, et puudub alus vastavale dokumendile mistahes muu tähenduse andmiseks. Vastavat

tõlgendust toetab ka asjaolu, et näiteks 20.09.2019 menetluskulude hüvitamise kokkulepe

fikseeriti EstateGuru OÜ ja võlgniku vahel korrektse kokkuleppena ning ei ole eluliselt usutav,

et kui pooled oleksid soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, ei oleks nad seda

korrektse kokkuleppena vormistanud. Kohus nõustus hagejaga ka selles, et EstateGuru OÜ

tegevus ei ole samastatav hageja tegevusega. Selle kohta, et EstateGuru OÜ oleks vastavalt

äriseadustiku (ÄS) § 6 lg-le 1 hageja osanik ja seeläbi emaettevõte, pole asjas tõendeid esitatud.

12. Isegi kui tõlgendada allkirjastatud pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust poolte

kokkuleppena, ei ole vastavast dokumendist võimalik üheselt järeldada, et kostja on oma

nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud. Pankrotiavalduse tagasivõtmise taotluse punktis

3.4 on kostja avaldanud järgnevat: „Tolli 7 kinnistu võõrandamisest saadud raha arvelt

2-20-15188

rahuldatakse kohtutäitur Õnne Pajuri ja Estateguru tagatisagent OÜ rahalised nõuded.

Müügisumma arvelt rahuldamata jäävas osas loobub Estateguru tagatisagent OÜ oma

nõuetest nii võlgniku kui ka võlgniku nõuet taganud isikute vastu“. Vastavas punktis pole

müügisummat fikseeritud ega nõuete maksimumsummat määratud. Samuti puudub eeltoodud

punktil mistahes seos sama taotluse eelnevate punktidega (sh punktiga 3.1). Ka taotluse punkti

3.1 sõnastusest ei tulene, et vastav punkt omaks seost järgnevate kokkuleppe punktidega.

Nimelt sätestab taotluse punkt 3.1, et: „Tolli 7 kinnistule on leitud ostja, kes on nõus selle

soetama hinnaga 250 000 eurot.“.

Apellatsioonkaebus

13. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

14. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hindas tõendeid ebaõigesti ning

see tõi asjas kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohtu põhjendused on vastuolulised, üllatuslikud

ega ole loogiliselt jälgitavad. Samuti on maakohus otsuse tegemisel jätnud täiel määral

hindamata olulist tähtsust omavad tõendid ning hinnanud tõendeid ühekülgselt.

15. Keskse tähendusega on küsimus, kas hageja loobus osaliselt oma nõuetest 14.06.2019

võlgnikuga viimase pankrotimenetluses sõlmitud kokkuleppes. Maakohus hindas asjas tähtsus

omavaid tõendeid ühekülgselt, kui leidis, et võlgniku ja hageja 14.06.2019 ühine taotlus

pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-19-4184 ei ole käsitletav poolte vahelise

sundtäidetavast nõudest osalise loobumise kokkuleppena. Tegeliku olukorra mõistmiseks tuleb

vaadata minevikus asetleidnud fakte, mille üle pooled tänasel hetkel ei vaidle. Mõistetavalt oli

dokument vajalik küll võlgniku pankrotimenetluse lõpetamiseks, ent pooled leppisid

dokumendis sõnaselgelt kokku ka tingimused kinnisasja võõrandamise osas, mille täitumisel

võlgnik ei oleks enam püsivalt maksejõuetu. Teisisõnu sisaldus taotluses täiendav kokkulepe.

Sisult ainus kokkulepitud tingimus, mis sai võlgniku maksevõimet ja seeläbi pankrotimenetlust

mõjutada, oli Tolli 7 kinnistu müügihind ja nõuetest loobumise ulatus. Kui müügihind jäänuks

alla võlgniku kohustuste väärtusele, siis olnuks võlgnik ikka püsivalt maksevõimetu ning

vastupidi.

16. Kui kokkulepet tõlgendada selliselt, et kinnistu müüakse, saadud raha eest tasutakse

kohtutäituri ja hageja nõuded ning „ülejäänud“ teadmata osas hageja nõuetest loobub, siis jääb

kinnistu müügihinna nimetamine sisutühjaks. Piisanuks kokkuleppe p-st 3.4. Ometigi kirjutati

kokkulepe vandeadvokaatide poolt just selliselt, et kinnistu müügihind toodi eraldi välja.

Järelikult oli poolte ühine tegelik tahe, et kinnistu müüakse hinnaga 250 000 eurot, saadud raha

arvelt tasutakse esmalt kohtutäituri ja siis hageja nõuded ning müügisumma arvelt rahuldamata

jäävas osas loobub hageja oma nõuetest.

17. Poolte ühine tegelik tahe nähtub ka kokkuleppe ülesehitusest. Nimelt on kõnealune

dokument jagatud seitsmeks peatükiks. Kolmas peatükk koosneb omakorda kuuest alaklauslist,

mida vastustaja on apellandile kinnitanud. Käesoleval juhul heidab hageja ette, et kui ta

tõepoolest loobunuks 250 000 eurot (sh täituri tasud) ületavas osas, siis pidanuks hind sisalduma

ka vastavas alaklauslis. Nagu ka teiste kokkulepete puhul, siis peatüki alaklauslite puhul ei ole

kordamine vajalik ning see suurendaks üksnes asjatult dokumendi mahtu. Kuna tegemist on

dokumendi ühe peatükiga, siis järeldub alaklausli sisu peatüki mõttest.

18. Maakohus jättis kokkuleppe tõlgendamisel arvesse võtmata hageja esindaja 3. septembril

2019. a antud kinnituse, et pakutud lahendus sobitub täpselt nende nägemusega – investorite

2-20-15188

õigused saavad kaitstud ning kostjal on võimalus Tolli 7 kinnisasi soetada hinnatasemelt, mille

hageja on varasemalt välja käinud.

19. Loogiliselt ei ole jälgitav maakohtu järeldus, et eluliselt ei ole usutav, et kui pooled oleksid

soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, siis ei oleks nad seda korrektse

kokkuleppena vormistanud. Esiteks jääb arusaamatuks, miks peab kohus võlgniku ja hageja

esindaja vahel 20. septembril 2019. a sõlmitud menetluskulude hüvitamise kokkulepet

„korrektseks“ ning 14. juuni 2019. a dokumenti mitte. Maakohus jättis ka viidatud tõendi

täielikult hindamata poolte käitumise tuvastamiseks pärast kõnealuse dokumendi sõlmimist, st

kokkuleppe sisu tõlgendamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 5 p 3 mõttes. Kostja selgitas

maakohtus, et hageja poolne osaline loobumine oma nõuetest nähtub ka mh menetluskulude

hüvitamise kokkuleppest. Nimelt kohustunuks hageja esindaja poolt saadetud lepinguprojekti

p 2 kohaselt võlgnik hüvitama kõik investorite (laenuandjate) ees täitmata kohustused, ent

kokkulepe sõlmiti siiski selliselt, et võlgnik kohustub täitma laenuandjate ees kohustused

üksnes vastavalt kokkulepetele. Nimetatud projekti muutmine viitab kõige selgemalt asjaolule,

et veel 24. septembril 2019. a pidas hageja enda nõude jäägiks 250 000 eurot, millest

hüvitatakse ka täitemenetluse kulud. Seejuures ei oma asja lahendamisel tähtsust maakohtu

järeldus, et nagu väitnuks kostja, et hageja on samastatav Estateguru OÜ-ga. Kostja ei ole

midagi sellist väitnud.

20. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et isegi, kui tõlgendada allkirjastatud pankrotiavalduse

tagasivõtmise avaldust poolte kokkuleppena, ei ole vastavast dokumendist võimalik üheselt

järeldada, et hageja on oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas loobunud. Loogiliselt ei ole

jälgitav maakohtu põhjendus, et eelviidatud maakohtu järeldust toetab ka asjaolu, et

täitemenetluses ei ole astutud samme vara võõrandamiseks kohtutäituri kontrolli all ning

seetõttu ei ole veenvalt tõendatud kostja väited, justkui oleksid pooled leppinud kokku kinnistu

võõrandamises 250 000 euro eest kostjale. Tolli 7 kinnisasja täitemenetluses võõrandamine pidi

tõepoolest toimuma hinnaga 250 000 eurot. Kummastavalt teatas hageja aga kohtutäiturile, et

tema nõude jääk on hoopiski 315 300,20 eurot. Eeltoodu tõttu jääb arusaamatuks, kuidas pooled

oleksid saanud astuda reaalseid samme täitemenetluses kõnealuse kinnistu müümiseks kostjale

hinnaga 250 000 eurot.

Vastustaja seisukoht

21. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

23. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab olulises osas

TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima

kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima.

Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus

2-20-15188

nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas,

milles maakohus leidis, et võlgniku ja hageja 14.06.2019 ühine taotlus pankrotiavalduse

tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-29-4184 ei ole käsitletav poolte vahelise nõudest osalise

loobumise kokkuleppena. Tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid

põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhjendustest välja aga maakohtu

alternatiivse käsitluse juhuks, kui tegemist on poolte vahelise kokkuleppega nõuetest osaliseks

loobumiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

24. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja ei ole nõuetest võlgniku vastu

osaliselt loobunud. Ühtlasi hindas maakohus esmaselt õigesti, kas hageja ja võlgniku vahel on

üldse kokkulepe nõuetest osalise loobumise kohta sõlmitud. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing

kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad

midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks

määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-08, p 13). Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt Riigikohtu

24. novembri 2011. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11). Antud juhul ei nähtu kolleegiumi

hinnangul 14.06.2019 taotlusest pankrotiavalduse tagasivõtmiseks tsiviilasjas nr 2-29-4184

poolte selgeid tahteavaldusi selleks, et järeldada kokkuleppe sõlmimist nõuetest osalise

loobumise kohta. Nimetatud tahteavaldusi ei ole võimalik järeldada ka teistest kohtule esitatud

tõenditest. Kohtule esitatud 14.06.2019, 03.09.2019 ja 23.09.2019 e-kirjadest ei nähtu

eraldiseisvalt ega ka koosmõjus 14.06.2019 taotlusega, et võlgnik ja hageja oleksid soovinud

14.06.2019 taotlusega kaasa tuua kindla õigusliku tagajärje (kostja nõudest osalise loobumise).

Tahteavaldust tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 järgi tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui

tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb

tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõistma pidi. Maakohus viitas põhjendatult võlgniku esindaja 14.06.2019 vastusena

EstateGuru OÜ poolt esitatud muudatusettepanekutele, et: „tegemist ei ole kokkuleppega, vaid

pankrotiavalduse tagasi võtmise taotlusega“. Ringkonnakohtu hinnangul puudus võlgnikul

sellise sisuga vastuse saatmiseks vajadus, kui tegemist oleks olnud poolte vahelise

kokkuleppega nõudest loobumise kohta. Seega on võlgnik ise mõistnud pankrotiavalduse tagasi

võtmise avaldust sellisena nagu see oli pealkirjastatud ehk siis taotlusena pankrotiavalduse

tagasivõtmiseks. Seega nähtub sellest võlgniku tegelik tahe. Hageja poolt avaldatust ei ole

samuti võimalik järeldada, et hageja oleks soovinud tuua kaasa õigusliku tagajärjena oma

nõuetest osalist loobumist võlgniku vastu. Pealegi kinnitas hageja 14.06.2019 e-kirjale

eelnenud e-kirjas, et ta kinnitab oma nõusolekut pankrotiavalduse tagasivõtmiseks (I kd tl 132).

Sellekohane hageja kinnitus sisaldub ka 14.06.2019 kohtule esitatud pankrotiavalduse

tagasivõtmise avalduses (I kd tl 115-117). Hageja ei ole seega kinnitanud, et ta oma nõuetest

osaliselt loobuks. Kokkuleppe sõlmimisele ei viita ka 03.09.2019 Estateguru OÜ e-kiri

võlgniku esindajale, et „pakutud lahendus sobitub täpselt nende nägemusega soetada vara

hinnatasemelt, mille oleme varem välja käinud.“ (I kd tl 118). Nimetatud e-kirjas kinnitab

Estateguru OÜ, et kostjal on võimalik kinnisasi omandada varasemalt pakutud hinnatasemega,

mitte aga seda, et hageja loobuks osaliselt nõuetest võlgniku vastu. Samuti ei saa nõuetest

loobumist järeldada Estateguru OÜ ja võlgniku vahelisest 24.09.2019 allkirjastatud

kokkuleppest menetluskulude hüvitamise kohta. Nimetatud kokkulepe hõlmab kokkulepet

Estateguru OÜ ja võlgniku vahel, mitte hageja ja võlgniku vahel ning seda üksnes

2-20-15188

menetluskulude hüvitamiseks. Sellest ei saa järeldada, et hageja oleks oma nõuetest võlgniku

vastu osaliselt loobunud (I kd tl 119-122).

25. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et kokkuleppe puudumisele

viitab ka asjaolu, et 24.09.2019 allkirjastatud menetluskulude hüvitamise kokkulepe fikseeriti

korrektse (eraldi vormistatud ja allkirjadega varustatud) kokkuleppena ning ei ole eluliselt

usutav, et kui pooled oleksid soovinud nõudest loobumise osas kokkuleppe sõlmida, ei oleks

nad seda sellise kokkuleppena vormistanud. Nimelt on kostja väidetav kokkulepe lisatud

pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldusse ja sõnastatud kui viide poolte vahel peetud

läbirääkimistele, mille tulemusel on kokkulepe saavutatud. Niivõrd oluliste kokkulepete, nagu

nõuetest loobumiste puhul on kolleegiumi arvates eluliselt usutav, et see vormistataks poolte

allkirjadega varustatuna eraldi dokumendina. Seejuures on oluline, et kostja esindaja on

14.06.2019 menetlusdokumendis andnud kinnituse üksnes pankrotiavalduse tagasivõtmisele,

mitte punktis 3 märgitud väidetavale kokkuleppele. Ringkonnakohtu hinnangul on 14.06.2019

menetlusdokumenti punkti 3 lisamine seletatav sellega, et kohtule oli vaja pankrotiavalduse

tagasivõtmiseks veenvalt põhistada, et olukord võrreldes pankrotiavalduse esitamise ajaga on

muutunud ja võlgniku makseraskused ületatud. Pankrotimenetluse puhul on tegemist hagita

menetlusega, mille puhul ei piisa kohtule üksnes pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldusest,

vaid kohtule tuleb põhistada ja vajadusel tõendada, et võlgnikul makseraskuseid enam ei ole.

Sellist käsitlust kinnitab ka võlgniku esindaja 13.06.2019 e-kiri hagejale, milles ta täpselt

niimoodi sellise teksti lisamist pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldusse selgitabki (I kd tl 133

pöördel).

26. Kuna kohtule esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et võlgnik ja hageja oleks sõlminud

mingi kokkuleppe, ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust, kuidas oli 14.06.2019

pankrotiavalduse tagasivõtmise avalduses kogu punkt 3 üles ehitatud ning kuidas olid punktid

3.1 ja 3.4 sõnastatud ning et punktis 3.1 oli märgitud kinnisasja müügihind. Samuti ei oma

tähtsust, millise sisuga oli väidetav kokkulepe sõlmitud, sealhulgas, kas hageja on loobunud

nõuetest 250 000 eurot ületavas osas või üksnes selles ulatuses. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse

põhjendustest jätta välja osa, milles maakohus on leidnud, et isegi kui tõlgendada allkirjastatud

pankrotiavalduse tagasivõtmise avaldust poolte kokkuleppena, ei ole kohtu hinnangul vastavast

dokumendist võimalik üheselt järeldada, et hageja on oma nõuetest 250 000 eurot ületavas osas

loobunud. Vastava põhjendava osa välja jätmisega ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik ka

käsitleda kostja väiteid maakohtu sellekohase järelduse ebaõigsuse kohta.

27. Kostja väite selle kohta, et maakohus on ebaõigesti juhtinud tähelepanu sellele, et

täitemenetluses ei ole astutud samme vara võõrandamiseks kohtutäituri kontrolli all, jätab

ringkonnakohus tähelepanuta. Maakohus ei ole oma otsuses midagi sellist kirjutanud.

Tõenäoliselt on kostja selle osa kopeerinud ekslikult tsiviilasjas nr 2-19-18312 M.Tamjärve

poolt esitatud apellatsioonkaebusest käesolevasse apellatsioonkaebusse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

28. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

29. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse

lahendamisel

ka

ringkonnakohus.

Hageja

esitas

25.08.2021

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega

seoses kantud menetluskulud kokku 775,20 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude

2-20-15188

nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses

õigusabi 3 tunni ja 48 minuti ulatuses tunnihinnaga 170 eurot (käibemaksuta).

30. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud - vastuse

koostamine apellatsioonkaebusele ja menetluskulude nimekirja koostamine on põhjendatud.

Seevastu ei ole põhjendatud apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu. Kostja

apellatsioonkaebus sisaldab üks-ühele samu väiteid, mis olid tsiviilasjas nr 2-19-18312

M.Tamjärve poolt esitatud apellatsioonkaebuses. Seejuures olid tsiviilasjas nr 2-19-18312

Estateguru tagatisagent OÜ lepingulised esindajad samad, mis käesolevas asjas

apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel. Kolleegiumi hinnangul ei pidanud seetõttu hageja

lepingulised esindajad kostja väidetele vastamiseks enam kulutama kokku 3 tundi ja 30 minutit,

vaid piisanuks 2 tunnist. Menetluskulude nimekirja koostamiseks kulunud aeg 18 minutit on

kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus hageja

põhjendatud ajakuluks kokku 2 tundi ja 18 minutit.

31. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 170 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi

hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks

ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13,

p 25). Antud juhul on tegemist vandeadvokaadi poolt osutatava õigusabiteenusega ning

tegemist on keskmisest keerukama vaidlusega ning kohtupraktikas on peetud mõistlikuks ja

põhjendatuks vandeadvokaadist lepingulise esindaja poolt osutatava õigusabi tunnitasu määra

170 euro (koos käibemaksuga moodustab 204 eurot).

32. Hageja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning palub menetluskulude välja

mõistmist käibemaksuga summas. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt

hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 469,20 eurot (käibemaksuga).

33. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm