2-19-16867/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. september 2021, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-16867

Kohtuasi

X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo hagi Y

(pankrotis)

vastu

abieluvaralepingu

kehtetuks

tunnistamiseks tagasivõitmise korras ja tahteavalduse

tegemisele kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y

(pankrotis)

pankrotihaldur

Mari

Männiko

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi

Kostja Y (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männiko

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 9. juuli 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-19-16867

muutmata, kuid täiendada menetluskulude jaotuse osas otsuse põhjendusi.

2. Harju Maakohtu 9. juuli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-16867 on jõustunud osas,

millega X (pankrotis) ja Y (pankrotis) vahel 28. aprillil 2017 sõlmitud

abieluvaraleping ja asjaõigusleping tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks ning

kohustati Y (pankrotis) maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 3 märgitud

tahteavalduste tegemiseks.

3. Jätta

Y

(pankrotis)

pankrotihaldur

Mari

Männiko

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y (pankrotis) pankrotihaldur Mari

Männiko kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda.

5. Määrata kindlaks X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo ringkonnakohtus

kantud menetluskulude rahaline suurus ja mõista Y (pankrotis) pankrotihaldur

Mari Männikolt pankrotivara arvel X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo

kasuks välja menetluskulud 756 eurot.

6. Kohustada Y (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männikot pankrotivara arvel

tasuma väljamõistetud menetluskuludelt X (pankrotis) pankrotihaldur Ly

Müürsoole võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja) esitas 30. oktoobril 2019 Harju Maakohtule Y

(pankrotis) vastu hagi, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks X ja Y vahel

28. aprillil 2017 sõlmitud abieluvaraleping, kohustada kostjat tegema tahteavaldused kande

kustutamiseks abieluvararegistris ja uue kande tegemiseks selliselt, et tunnistada Y lahusvaraks

tunnistatud NNN asuv kinnistu (registriosa nr NNNNNNN) ja VVV asuv korteriomand

(registriosa nr VVVVVVVV) X ja Y ühisomandisse kuuluvaks ning jätta menetluskulud Y

pankrotihaldur Mari Männiko (kostja) kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid X ja Y 7. oktoobril 1994 abielu. X loobus 28. aprillil 2017

sõlmitud abieluvaralepinguga kostja kasuks oma osast ühisomandis vastusooritust saamata.

Sellega kahjustas X võlausaldaja huve.

2. 10. juunil 2021 esitas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on

hageja menetluskuluks riigilõiv 1100 eurot ja lepingulise esindaja kulu 6384 eurot (koos

käibemaksuga). Hageja lepinguline esindaja tegi tunnihinnaga 168 eurot (koos käibemaksuga)

hagejat esindades kokku toiminguid 38 tunni ulatuses. Hageja kinnitas, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane ja ei saa käibemaksu tekkinud kuludelt tagasi arvestada. Hageja on

palunud ka välja mõista viivise menetluskulude hüvitiselt.

Hageja ei olnud nõus menetluskulude hageja kanda jätmisega, sest hageja oli ajahetkeks, mil

kostja võttis hagi õigeks, kandnud märkimisväärses ulatuses menetluskulusid. Kostja vaidles

alguses hagile täielikult vastu.

Kostja vastuväited

3. 5. veebruaril 2021 kuulutati tsiviilasjas nr 2-19-12322 välja Y pankrot ja pankrotihalduriks

nimetati Mari Männiko. Enne pankroti väljakuulutamist vaidles Y hagile vastu, palus jätta selle

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. 28. mail 2021 võttis kostja hagi õigeks ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja

tegevuse tulemusena ei ole hagejale täiendavaid kulusid tekkinud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 9. juuli 2021. a õigeksvõtul põhineva otsusega (vaidlustatud otsus)

hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ning määras hageja menetluskulude rahaliseks

suuruseks 4502 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1100 eurot

on põhjendatud ja vajalik kulu. Hagi esitamisega seotud põhjendatud ja vajalik ajakulu on 10

tundi. Ülevaate koostamine hagejale ja pankrotitoimkonnale ei ole vajalik toiming. Kostja

vastusega tutvumise ja sellele seisukoha esitamise mõistlik ajakulu on 4,5 tundi. Õigeksvõtu

avaldusele seisukoha esitamisega seotud ajakulu ei ole põhjendatud ja vajalik 5,5 tunni ulatuses.

Menetluskulude nimekirja koostamise mõistlik ajakulu on 0,25 tundi. Seega on hageja

lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 20,25 tundi. Tunnihind 168 eurot (koos

käibemaksuga) on kooskõlas kohtupraktikaga.

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks

välja kostja menetluskulud ja hageja menetluskulud jätta tema enda kanda või jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt palub kostja saata asi uueks lahendamiseks

maakohtule.

Menetluskulud

tuleb

jätta

hageja

kanda,

sest

kostja

pidas

hageja

algatusel

kompromissläbirääkimisi ja nende nurjumisel võttis kohe hagi õigeks. Hageja tegi ettepaneku

sõlmida kompromiss, millest ajendatuna kutsus kostja kokku võlausaldajate üldkoosoleku.

20. mail 2021 teavitas hageja soovist lõpetada kompromissläbirääkimised põhjendustel, mis

esinesid juba läbirääkimiste alustamisel, seega pidas hageja läbirääkimisi pahauskselt. Kostja

kutsus pärast seda kokku võlausaldajate üldkoosoleku, et otsustada edasised menetluslikud

sammud, misjärel edastas kohtule viivitamatult seisukoha.

Alternatiivselt tuleks menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kostja toetas kompromissi

sõlmimist ja läbirääkimiste katkestamisest teada saades esitas kohtule esimesel võimalusel hagi

õigeksvõtmise avalduse. Samuti on abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamine ja ühisvara

jagamine mõlema poole huvides. Isegi kui menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, siis ei saa

kostja pankrotivara arvel kanda neid kulusid, mida tehti enne Y pankrotihalduri menetlusse

astumist. Kostja kanda saab jätta üksnes alates 29. märtsist 2021 tehtud kulud. Hageja

lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu on kõige rohkem 10 tundi.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, täiendades menetluskulude jaotuse osas

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, milles 28. aprillil 2017 X ja Y vahel sõlmitud abieluvaraleping

ja asjaõigusleping tunnistati õigeksvõtul põhineva otsusega tagasivõitmise korras kehtetuks

ning kohustati Y tahteavalduste tegemiseks. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4

teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

10. Maakohus, rahuldades hagi õigeksvõtul põhineva otsusega, leidis, et menetluskulud tuleb

TsMS § 162 lg 1 järgi jätta kostja kanda.

TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nii peavad ka

menetluskulude jaotuse osas nähtuma kohtuotsusest kaalutlused, millel tehtud järeldused

põhinevad ning mis peavad võimaldama jälgida otsuse resolutsiooni kujunemist. Kuigi

maakohus ei ole TsMS § 162 lg 1 kohaldamist põhjendanud olukorras, kus kostja võttis hagi

õigeks, ei mõjutanud menetlusnormi rikkumine asja lahendamise tulemust. Kolleegium nõustub

maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda, kuid täiendab

selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

10.1. Kostja leiab, et kuna kostja pidas hageja algatusel kompromissläbirääkimisi ning nende

nurjumisel võttis hagi õigeks, siis tuleb TsMS § 168 lg 6 järgi jätta menetluskulud hageja

kanda. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu.

TsMS § 168 lg 6 kohaselt, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise,

kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kui poolte õigussuhe on

olemuselt selline, et seda ei saa reguleerida kohtuvälise kokkuleppega, ei ole hagi esitamine

TsMS § 168 lg 6 kohaldamise tähenduses hagejale ette heidetav ja kulusid ei saa jätta sel alusel

hageja kanda. Praegusel juhul esitas X (võlgnik) pankrotihaldur kohtule hagi, milles palus

tunnistada võlgniku ja tema abikaasa abieluvaraleping võlgniku pankrotimenetluses

tagasivõitmise korras kehtetuks. Seega oli nõudeks vahetult enne võlgniku pankrotiavalduse

esitamist sõlmitud võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamine ja selle

nõude kohus ka õigeksvõtul põhineva otsusega rahuldas.

Kolleegium märgib, et pankrotiseaduses (PankrS) on sätestatud eriregulatsioon selle kohta,

kuidas saab pankrotihaldur nõuda võlgniku tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist, kui

tehingutega on kahjustatud võlausaldajate huve. Muu hulgas saab PankrS § 112 järgi tunnistada

ühe

abikaasa

pankrotimenetluses

tagasivõitmise

korras

kehtetuks

ka

abikaasade

abieluvaralepingu. Tagasivõitmine toimub PankrS § 118 lg 1 järgi hagi esitamisega kohtule ja

sellise nõude peab kohtule esitama pankrotihaldur. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamisel on teine pool kohustatud PankrS § 119 lg 1 järgi tagastama pankrotivarasse

tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Eelnimetatud sätetest tuleneb üheselt, et ühe

abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu

kaudu. Seega ei kohaldu TsMS § 168 lg 6 olukorras, kus võlgniku vara tagasivõitmiseks peab

pankrotihaldur pankrotimenetluses esitama kohtule hagi (vt Riigikohtu 11. aprilli 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p-d 11 ja 13).

10.2. Kostja on samuti tuginenud sellele, et kui TsMS § 168 lg 6 kohaldamisele ei kuulu, siis

tuleks menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kolleegium kostja

käsitlusega ei nõustu.

TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegium märgib, et selle sätte kohaldamiseks ei piisa

üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid lähtuma peab kõrgendatud standardist, mille

järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt,

kelle kahjuks otsus tehti. Seega on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine õigustatud üksnes erandlikel

juhtudel (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10).

Kohtupraktikas on peetud mõistlikuks jätta kummagi poole menetluskulud TsMS § 162 lg 4

järgi poolte endi kanda, kui pankrotihalduril tuli abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks pöörduda kohtusse ning hagi võeti koheselt

õigeks (vt Riigikohtu 11. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 13).

Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguses asjas erandlikke asjaolusid TsMS § 162 lg 4

kohaldamiseks. Kostja põhjendab menetluskulude poolte enda kanda jätmist asjaoluga, et

kostja oli kompromissi sõlmimise poolt ning kompromissläbirääkimiste katkestamisest teada

saades võttis esimesel võimalusel hagi õigeks. Samas ei arvesta kostja asjaoludega, et hagi

esitati kohtule 30. oktoobril 2019 ning Y lepinguline esindaja Villu Tragon esitas vastuse hagile

21. septembril 2020, milles vaidles hagile vastu (tl 40–44). See omakorda tingis hageja poolt

14. oktoobril 2020 kostja vastuse osas seisukoha esitamise (tl 47–54). Y pankrot kuulutati välja

5. veebruaril 2021 (tl 73–75) ja kostja esitas avalduse hagi õigeksvõtu kohta 28. mail 2021 (tl

100–102). Nõustuda saab hageja seisukohaga, et kui X pankrotimenetlus oli kestnud üle kolme

aasta (X pankrot kuulutati välja 13. oktoobril 2017), siis oli hageja eesmärk tagada kiire ja

otstarbekas

pankrotimenetlus

ning

talle

ei

saa

ette

heita

edasipidistest

kompromissläbirääkimistest loobumist (vt hageja lepingulise esindaja 17. mai 2021. a e-kiri; tl

92 ja pöördel). Enne kostja poolt hagi õigeksvõttu on hageja teinud menetlustoiminguid ning

kandnud sellega ka menetluskulusid. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et

praegusel juhul ei ole hageja menetluskulude kostja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik, sest Y ei vältinud menetluskulude kandmist hagi kohese õigeksvõtuga.

10.3. Kostja on täiendavalt seisukohal, et praeguses asjas saab menetluskulud jaotada

TsMS § 164 alusel. Kolleegium sellega ei nõustu.

TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma

menetluskulud ise. Seega sisaldab TsMS § 164 erinorme §-de 162 ja 163 suhtes, st hagilise

perekonnaasja puhul neid ei kohaldata. Abieluasi on TsMS § 102 lg 1 järgi tsiviilasi, kus

lahendatakse hagi, mille esemeks on abielu lahutamine, abielu kehtetuks tunnistamine, abielu

olemasolu või puudumise tuvastamine, ühisvara jagamine või muu abikaasade varalisest

vahekorrast tulenev nõue või abikaasa abielusuhtest tulenev muu nõue teise abikaasa vastu.

Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas ei ole tegemist abieluasjaga, mh ei esitatud

ühisvara jagamise nõuet. Samuti on kohtupraktikas leitud, et pankrotimenetluses vara

tagasivõitmise hagi rahuldamise korral tuleb üldjuhul jagada menetluskulud TsMS § 162 alusel

(vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 13).

11. Kuna kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda,

siis tuleb anda hinnang kostja väitele, mille kohaselt ei saa kostja kanda jätta kulutusi

toimingute eest, mis on tehtud enne pankrotihalduri menetlusse astumist, s.o enne 29. märtsi

2021. a. Sellisele järeldusele jõuab kostja PankrS § 43¹ lg-t 1 kohaldades. Kolleegium kostja

käsitlusega ei nõustu.

11.1. PankrS § 43¹ lg 1 kohaselt hüvitatakse menetluskulud, mis tekivad seoses halduri

tegevusega

menetlusse

astumisel,

pankrotivara

arvel PankrS § 148

lg 1

p 1 alusel.

Menetluskulusid, mis tekkisid enne halduri menetlusse astumist, pankrotivara arvel ei kaeta.

Sellisel juhul saavad teised menetlusosalised võimaliku menetluskulude nõude võlgniku vastu

esitada

pankrotivõlausaldajana,

sealhulgas

tingimusliku

nõudena PankrS § 98 alusel.

Kolleegium märgib, et viidatud sättega reguleeritakse menetluskulude kandmine olukorras, kus

haldur astub menetlusse. Sellisel juhul on kaasnevate menetluskulude näol tegemist

massikohustusega, kuid kulud, mis tekkisid enne pankrotimenetluse väljakuulutamist, on

pankrotinõuded. Kolleegiumi hinnangul ei puuduta PankrS § 43¹ lg 1 menetluskulude jaotust

ega menetluses osalenud vastaspoole menetluskulude kindlaksmääramist. Y (pankrotis) kui

menetluskulusid kandma kohustatud poole pankrotiõigusliku staatuse muutumine omab

praeguses asjas tähtsust menetluskulude väljamõistmise taotluse lahendamisel.

11.2. Maakohus on õigesti jätnud menetluskulud kostjalt välja mõistmata ja hageja TsMS § 177

lg 4 alusel esitatud viivise tasumise taotluse rahuldamata. Y pankrot kuulutati välja enne

menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist, mistõttu peab kohus menetluskulud küll

kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik välja mõista (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14).

12. Kostja vaidlustab maakohtu otsust ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Maakohus

rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja määras hageja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 4502 eurot (sh riigilõiv 1100 eurot). Kostja leiab, et

pankrotihalduri menetlusse astumisest alates on vajalik ja põhjendatud ajakulu 10 tunni ja 45

minuti asemel mitte rohkem kui 10 tundi.

12.1. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud

kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle

esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti

saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Kuna

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige

õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse

üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik

kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks.

12.2. Kolleegium märkis eelnevalt, et Y (pankrotis) kui menetluskulusid kandma kohustatud

poole pankrotiõigusliku staatuse muutumine ei välista menetluskulude kindlaks määramist.

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud põhjendusi menetluskulude vaidlustamiseks, mis

on kantud toimingute eest enne 29. märtsi 2021. a. Kolleegium lähtub menetluskulude suuruse

hindamisel apellatsioonkaebuse põhjendustest.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg 1 järgi piisava põhjalikkusega

kontrollinud toimiku materjalidele tuginedes hageja lepingulise esindaja toimingute, neile

kuulunud aja ja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning kolleegiumil ei ole alust ümber

hinnata maakohtu diskretsiooniotsust. Vaidlustatud otsusest nähtub selgelt, milliste toimingute

ajakulu ei ole maakohtu arvates täies ulatuses põhjendatud ja vajalik. See, et kostja maakohtu

analüüsiga ei nõustu, ei muuda maakohtu järeldust ebaõigeks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 ja § 178 lg-st 4 tuleb ringkonnakohtus kantud kulud jätta

kostja kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis

jäävad kummagi poole enda kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud,

määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme

menetluskulud.

14.1. Hageja

menetluskulude

nimekirja

järgi

seisnevad

hageja

menetluskulud

apellatsiooniastmes lepingulise esindaja kuludes 1008 eurot (koos käibemaksuga). Hageja

kinnitas, et ta ei saa käibemaksu tekkinud kuludelt tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

Menetluskulude nimekirja järgi osutas hageja esindaja tunnihinnaga 168 eurot (koos

käibemaksuga) õigusabi apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel kokku 6 tundi. Kolleegium

leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada

osaliselt.

14.2. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata. Seega saab hüvitada ainult seonduvalt vaidlusega menetluskulude jaotuse

üle tekkinud kulud. Kuna hageja vastus apellatsioonkaebusele sisaldab vastuväiteid ka

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisega seoses, siis tuleb hageja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 0,6 tunni ulatuses hageja enda kanda.

14.3. Arvestades asja keerukust ning menetlusdokumentide mahtu ja sisu, mh asjaolu, et

menetlusdokumentides korratakse maakohtus esitatud seisukohti, saab hageja lepingulise

esindaja ajakulu menetluskulude jaotuse üle peetava vaidlusega seoses pidada TsMS § 175 lg 1

mõttes vajalikuks ja põhjendatuks 4,5 tunni ulatuses.

14.4. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 14). Hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 168 eurot (koos

käibemaksuga) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

14.5. Eeltoodut arvestades on hagejale hüvitatav põhjendatud ja vajalik menetluskulu

ringkonnakohtus koos käibemaksuga 756 eurot (= 4,5 tundi x 168 eurot). Lisaks peab kostja

tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

14.6. Kolleegium selgitab, et erinevalt maakohtus kantud menetluskuludest tuleb

ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud koos viivisega kostjalt välja mõista

(vt Riigikohtu 18. novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-17970/20, p 13). Kostja esitas

apellatsioonkaebuse Y pankrotimenetluse ajal ja selle menetlusega seotud kulu on

massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses (PankrS § 43¹ lg 5). PankrS § 149 lg 1 esimese

lause järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)