2-19-10385/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

10. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-10385

Tsiviilasi

X hagi Y vastu laenulepingu alusel saadu ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 16. aprilli 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

14 751,08 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson

Kostja (vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Siiri Pajupuu

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 16. aprilli 2021 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

2 (4)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 10. juulil 2019 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu põhivõla

11 300 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutava viivise 2547,81 eurot ja alates hagi esitamisest

kuni kohustuse täitmiseni viivise nõudes.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

pooled sõlmisid suulise tähtajatu laenulepingu, mille alusel kandis hageja 4. mail 2012

kostja pangakontole 9500 eurot ja 10. augustil 2012 lisaks 1800 eurot – kokku

11 300 eurot. Laenusuhet tõendavad tsiviilasja nr 2-16-4740 (edaspidi: varasem

tsiviilasi) materjalid. Varasema tsiviilasja pooled olid hageja ja Q OÜ (edaspidi: Q),

mille juhatuse liige on kostja. Varasemas tsiviilasjas jõustunud otsuses leidis kohus, et

hageja ja kostja vahel on laenusuhe;

-

kuigi laenu teise osamakse (1800 eurot) tagastamine ei olnud varasemas tsiviilasjas

tehtud kompromissiettepaneku ese, on see siiski laenusuhte osa, millest tulenevalt on

hageja laenanud kostjale kokku 11 300 eurot;

-

hageja ütles laenulepingu 5. juuli 2016 avaldusega korraliselt üles ja palus kostjal

laenusumma tagastada hiljemalt 5. septembriks 2016. Hageja korraldas ülesütlemis-

avalduse kostjale kättetoimetamise tähtkirjaga. Kostja laenu ei tagastanud.

Hageja leiab, et hagi ei ole aegunud, sest ta andis ülesütlemisavaldusega kostjale tähtaja laenu

tagasimaksmiseks kuni 5. septembrini 2016. Nii muutus kostja kohustus sissenõutavaks

6. septembril 2016. Hageja esitas hagi 10. juulil 2019. Seega ei olnud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi hagiavalduse esitamiseks möödunud tehingust tuleneva nõude

kolmeaastane aegumistähtaeg.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja ei ole hagejalt laenu võtnud ja ülekandeid summas 11 300 eurot ei tehtud laenu-

lepingu alusel;

-

hageja soovis, et Q võtaks pooles aastaks liisingusse kaatri, sest hagejal ei olnud

võimalik kaatrit liisida ega koheselt välja osta. Hageja tahe ei olnud, et kostja isiklikult

sõlmiks hageja soovitud väikelaeva saamiseks liisingulepingu;

-

kui asuda seisukohale, et hageja tasutud summasid tuleb käsitleda alusetult tehtud

maksetena, siis saab nende tagastamist nõuda Q-lt. Samas on see nõue perspektiivitu,

sest Q ei ole hageja soorituse võrra rikastunud – ettevõte kandis liisingulepingust

tulenevaid kohustusi rohkem kui neli korda suuremas ulatuses kui hageja tehtud

maksed ja hageja kasutas üle nelja aasta Q vara ilma kasutuseelist hüvitamata;

-

hageja nõue on igal juhul aegunud:

o alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud TsÜS § 151 lg 1 alusel, sest

hagejale kui Q raamatupidajale ja kaatri liisingut korraldanud isikule pidi 4. mai

ja 10. augusti 2012 maksete tegemise ajal olema teada, et tal puudub kostjaga

võlasuhe;

o hageja väidetavast tähtajatust laenulepingust tulenev nõue on aegunud TsÜS

§ 146 lg 1 järgi võttes arvesse võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg-s 1 sätestatud

tähtaega. Hageja lepinguline esindaja tegi 28. septembri 2015 e-kirjas

ettepaneku, et kostja tagastab hagejale tähtajatu laenu 9500 euro ulatuses. Hagi

esitati maakohtule 10. juulil 2019, st pärast laenu tagastamisse ja nõude

aegumise tähtaegade möödumist.

3 (4)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 16. aprilli 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetlus-

kulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda

ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Poolte vahel laenulepingu sõlmine pole tõendatud. Kostja ei olnud varasema tsiviilasja

menetlusosaline, seega ei ole selle otsuse järeldused talle siduvad. Võimalik kirjavahetus

kompromissi sõlmimiseks hageja ja Q esindaja vahel ei tekita kohustusi kostjale. Esitatud

väidetest ja tõenditest lähtuvalt ei ole ka muud võlasuhet (käsundus- või seltsinguleping) poolte

vahel. Võimalikud kokkulepped sõlmiti Q ja hageja vahel. Maakohus järeldas hageja

selgitustest ja poolte esitatust, et hageja tegi makse valele isikule (kostja), kuigi võimalik tehing

kaatri soetamiseks ja kasutamiseks oli tal tegelikult Q-ga.

3.2. Maakohus leidis VÕS §-de 1027–1029 alusel, et hageja makseid kostjale tuleb käsitleda

alusetult tehtud maksetena.

3.3. Maakohus kohaldas TsÜS § 147 lg-d 1, 2 ja § 151 lg 1 ning leidis, et hagi on aegunud.

3.3.1. Kostja 18. jaanuari 2021 selgituse kohaselt pidi hagejale olema arusaadav ning selge, et

liisingueseme sissemakse ja liisingumaksete raha tasumise kokkulepe sõlmiti Q-ga. Soorituse

tegemine kostja pangakontole ei saanud luua eraldi võlasuhet hageja ja kostja vahel. Hageja

teadis seda 2012. aastal maksete tegemise ajal. Sama kinnitas ka varasemas tsiviilasjas esitatud

seisukoht, kus hageja tõlgendas vaidlusalust summat kui makset Q-le läbi kostja. Nii teadis

hageja juba maksete tegemise ajal, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu

ning nõue muutus sissenõutavaks vastavalt 4. mail ja 10. augustil 2012.

3.3.2. Isegi kui lähtuda sellest, et hageja ei teadnud maksete tegemise ajal, et tal puudub alus

maksete tegemiseks kostjale, siis hiljemalt 24. märtsil 2016, kui Q esitas nõude hageja vastu

varasemas tsiviilasjas vallasasjade valduse väljanõudmiseks, pidi hageja aru saama, et Q-ga

sõlmitud kokkulepet ei täideta selliselt nagu hageja oli aru saanud ning ta oli kostjale kandnud

11 300 eurot alusetult. Kui maksete tegemise ajal hageja ei teadnud ega pidanud teadma, et ta

tegi makse valele isikule, siis algas aegumistähtaeg hiljemalt 24. märtsil 2016 ning hagi

esitamise ajaks 10. juulil 2019 oli nõue ikkagi aegunud.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

4.1. Esiteks jättis maakohus tähelepanuta kostja 10. jaanuari 2020 vastuse hagile ja hageja

27. jaanuari 2020 selgituse, millest nähtub, et pooled vaidlesid, kas tähtajatust laenulepingust

tulenev nõue aegus enne hagi esitamist. Kostja tõlgendus poolte õigussuhtele ühtis hageja

käsitlusega, et hagejal on tähtajatust laenulepingust tulenev nõue kostja vastu.

4.2. Teiseks jättis maakohus hindamata varasema tsiviilasja kohtuotsuse, milles tuvastati, et

Q vastu ei saa hagejal nõuet olla, sest hageja kandis raha kostjale. Lisaks märkis kohus selles

otsuses, et hageja käsitles 28. septembri 2015 e-kirjas ülekannet kostjale kui tähtajatut laenu ja

seega oli lepingu pooleks kostja.

4.3. Kolmandaks tugines maakohus tõendite asemel poolte lepinguliste esindajate selgitustele,

kuid jättis tähelepanuta hageja esindaja seletuse, mille kohaselt leppisid pooled 2012. aastal

tehinguid tehes suuliselt kokku selles, et Q sõlmib liisingulepingu. Kostja Q osaniku ja juhatuse

liikmena ei saa liisinglepingu sissemakset lepingu lõppemiseni kasutada, mistõttu laenab hageja

talle tähtajatult sama summa. Pooled leppisid kokku, et raha ei laenata Q-le, vaid hageja annab

tähtajatu intressita laenu kostjale.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

4 (4)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioon-

kaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest vaidlusaluste ülekannete tegemise ja varasema

tsiviilasja menetluse kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et hageja nõue

on aegunud. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Kaebuse esimene väide on ainetu. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike käsitlustega ja

kohaldab seadust ise (TsMS § 436 lg 7, vt nt Riigikohtu 13. novembri 2020 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-505, p 20.3 esimene lõik). Seega pole oluline, kas kostja hindas hagile vastates

õigussuhet laenuna või alusetu rikastumisena. Maakohus tuvastas õigesti vaidluse asjaolud ja

andis neile ise õigusliku hinnangu.

9. Kaebuse teine väide pole põhjendatud. Maakohus otsustas vaidlustatud otsuse p-s 22

õigesti, et varasema tsiviilasja kohtuotsuse järeldused ei ole kostjale siduvad. Jõustunud

kohtuotsus on TsMS § 457 lg 1 järgi kohustuslik menetlusosalistele. Vaidlustamata asjaoludel

ei olnud kostja varasema tsiviilasja pool ega muu menetlusosaline. Samuti ei saa tuleneda

kostjale õigusi ja kohustusi varasema tsiviilasja poolte esindajate kirjavahetusest.

10. Kaebuse kolmas väide ei ole samuti põhjendatud. Maakohus ei tuginenud esindajate

seletustele kui tõenditele, vaid käsitles neid asjaolude esiletoomisena. Selle tulemusel leidis

kohus õigesti, et hageja enda esile toodud asjaoludest nähtub hageja teadmine kostjale tehtud

maksete alusetusest. Sama oli väitnud ka kostja. Kirjeldatud olukorras polnud pooltel vaja

esitada tõendeid kaatri liisimise ja sellega seonduvate asjaolude kohta (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4).

Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormise: kui hageja väitis poolte vahel laenulepingu

sõlmimist, siis tuli hagejal see väide tõendada (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Vaidlustatud

otsuse p-des 19–23 tegi maakohus põhjendatud järelduse, et hageja ei tõendanud laenulepingut

ega muud lepingulist suhet poolte vahel.

11. Kokkuvõtvalt kvalifitseeris maakohus hageja nõude õigesti alusetust rikastumisest

tulenevaks nõudeks (eelkõige VÕS § 1028 lg 1). Viidatud nõue aegub TsÜS § 151 lg 1 esimese

lause järgi kolme aastat möödumisel ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et

tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja teadis juba

maksete tegemise ajal, et kostja pole õige saaja. Aegumise hindamisel pole oluline, et isik saaks

õiguslikult aru nõude olemasolust, vaid rikastumisest saadakse vähemalt üldjuhul teada iga

makse tegemisel (vt Riigikohtu 17. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 22 ja seal

viidatud varasem praktika). Maakohtu järeldus on viidatuga kooskõlas. Seega on hageja

põhinõue aegunud. TsÜS § 144 kohaselt on aegunud ka viivise nõue. Kostja taotles aegumise

kohaldamist ja maakohus jättis hagi põhjendatult aegumise tõttu rahuldamata (TsÜS § 142 lg 1

ja § 143).

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Kulud määrab TsMS § 177 lg 2 järgi rahaliselt kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)