2-18-11617/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

10. september 2021, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-11617

Tsiviilasi

Law office Mets & Co Inkasso OÜ hagi Fort Finance OÜ

vastu alusetult saadu tagastamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 23. märtsi 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Law office Mets & Co Inkasso OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

1868,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Law office Mets & Co Inkasso OÜ

(registrikood 14273339), lepinguline esindaja Reimo Mets

Kostja (vastustaja): Fort Finance OÜ (registrikood

12548973), seaduslik esindaja juhatuse liige AB

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Jätta rahuldamata hageja 1. juuli 2021 taotlus kahe dokumentaalse tõendi

(maksekorraldused) vastuvõtmiseks.

I.2. Harju Maakohtu 23. märtsi 2021 otsus tühistada osas, milles hagi jäi

rahuldamata põhivõla 1500 eurot ja sellelt viivise saamiseks ning uue otsusega

need nõuded rahuldada.

I.3. Tühistada punktis I.2 viidatud otsus osas, milles hagi jäi rahuldamata sisse-

nõudmiskulu 40 eurot saamiseks ja uue otsusega selles summas nõue

rahuldada. Jätta sama otsuse resolutsioon muutmata osas, milles nõue

sissenõudmiskulu 200 eurot saamiseks jäi rahuldamata, aga asendada

vastavad põhjendused käesoleva otsuse punkti 16 alapunktidega.

I.4. Tühistada punktis I.2 viidatud otsus menetluskulude jaotuse ja rahalise

kindlaksmääramise osas ning uue otsusega jätta menetluskulud poolte endi

kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.

I.5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2 (7)

II.2. Mõista kostjalt Fort Finance OÜ hageja Law office Mets & Co Inkasso OÜ

kasuks välja 1891,89 eurot (sh põhivõlg 1500 eurot ja viivis 391,89 eurot) ning

alates 11. septembrist 2021 viivis põhivõla summalt 1500 eurot võlaõigus-

seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

II.3. Mõista kostjalt Fort Finance OÜ hageja Law office Mets & Co Inkasso OÜ

kasuks välja sissenõudmiskulu 40 eurot.

II.4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

II.5. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Law office Mets & Co Inkasso OÜ (hageja) esitas 2. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi

Fort Finance OÜ (kostja) vastu alusetult saadud 1500 euro tagastamise, alates 6. juunist 2018

viivise ja sissenõudmiskulu kulu 240 eurot hüvitamise nõudes.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

Toolcap Ltd (edaspidi: esialgne võlausaldaja) tegi 29. septembril 2017 kostja panga-

kontole ülekande 1500 eurot selgitusega „INV-10“ (edaspidi: vaidlusalune ülekanne).

Raamatupidamise korrastamisel ja auditeerimisel selgus, et ülekanne tehti õigusliku

aluseta. Selgituse viide ei vasta tegelikkusele, sest niisugust arvet vm kokkulepet pole;

-

esialgne võlausaldaja loovutas nõude kostja vastu hagejale. Hageja teavitas nõude

loovutusest 1. juunil 2018 kostja juhatuse liiget;

-

hageja lepinguline esindaja saatis kostjale nõudekirja ja hoiatuse kohtusse pöördumise

kohta. Sellest tulenevalt on kohtueelses menetluses hagejale tekkinud kahju 240 eurot

(nõudekirja koostamise ja saatmise kulu, edaspidi: sissenõudmiskulu).

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

esialgne võlausaldaja nõude loovutamisest kostjat ei teavitanud. Seega on kostjal

võlaõigusseaduse (VÕS) § 172 järgi õigus keelduda uuele võlausaldajale kohustuse

täitmisest. Keeldumisest teavitas kostja hagejat 13. juunil 2018;

-

hageja ei toonud esile vaidlusaluse ülekande tegemise tegelikke asjaolusid. Esialgne

võlausaldaja sai kostjalt 17. veebruari 2017 lepingu alusel laenuna 100 000 eurot.

Laenu tagastamise tähtaeg oli 31. detsember 2017. Intress tuli tasuda iga kuu

10. kuupäevaks. Kostja luges 1500 eurot tasutuks intressina. Alternatiivina selgitas

kostja, et 1500 eurot arvestati laenu põhiosa katteks.

3 (7)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 23. märtsi 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetlus-

kulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda

ja märkis, et kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

3.1. Esmalt kontrollis maakohus VÕS § 164 lg-te 1 ja 2 ning § 170 alusel, kas nõue on

kehtivalt hagejale loovutatud. Maakohus tuvastas nõude loovutamise kokkuleppe ning hageja

teate ja sellele saadetud kostja vastuse põhjal, et esialgse võlausaldaja võimalikud nõuded kostja

vastu on kehtivalt hagejale loovutatud.

3.2. Edasi kontrollis maakohus, kas on täidetud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused.

Maakohus tuvastas, et esialgne võlausaldaja tegi kostja pangakontole 29. septembril 2017

ülekande 1500 eurot. Samas ei ole hageja põhistanud ega tõendanud, mille katteks esialgne

võlausaldaja selle summa üle kandis. Eeltoodust tulenevalt on VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise

teine eeldus täitmata ja hagi ei ole võimalik põhinõude osas rahuldada.

3.3. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jäi rahuldamata ka viivise nõue.

3.4. Rahuldamata jäi ka sissenõudmiskulu nõue, sest maakohus ei tuvastanud, et kostjal on

kohustus 1500 eurot hagejale või esialgsele võlausaldajale tagastada.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

4.1. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

4.1.1. Esiteks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 1028 lg 1. Hageja põhistas maakohtus, et

puudus leping, mille täitmiseks vaidlusalune summa üle kanti. Hageja täpsustas kaebuses, et

kostja ja esialgse võlausaldaja vahel oli mitmeid õigussuhteid, sh laenuleping, mis aga oli juba

enne vaidlusalust ülekannet täidetud. Seega teostas esialgne võlausaldaja ülekande olematu

kohustuse täitmiseks ja kostja rikastus alusetult esialgse võlausaldaja arvelt. VÕS § 1028 lg 1

kohaldamiseks ei pea hageja tõendama, et rikastamine on toimunud kohustuse eest, mida ei ole,

mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Alusetu rikastumise sätete alusel saab üleantu

tagastamist nõuda ka juhul, kui rikastamine on toimunud ekslikult. Sama põhimõtet järgib

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 90 lg 2.

4.1.2. Teiseks jaotas maakohus valesti tõendamiskoormise. Hageja tõendas alusetu soorituse

tegemise kostjale. Seejärel oli kostja kohustus tõendada, et tal on õigus keelduda saadut

tagastamast. Kostja esitas allkirjastatud laenulepingu, kuid lepingu allkirjastamine ei too kaasa

pooltele õiguslikke tagajärgi, vaid kostja pidi tõendama laenusumma üleandmise esialgsele

võlausaldajale. Kostja seda asjaolu ei tõendanud, vaid esitas vastuolulisi väiteid.

4.2. Ringkonnakohtu menetluses selgitas hageja täiendavalt, et ta käsitleb varasema laenu-

lepinguna 13. juuni 2017 lepingut nr 1705, mille alusel andis kostja esialgsele võlausaldajale

laenu 8000 eurot. Esialgne võlausaldaja oli kohustatud tagastama laenu ja tasuma intressi

(kokku 8900 eurot) hiljemalt 29. septembril 2017, mille katteks tegi 26. ja 29. septembril 2017

ülekanded 4000 eurot ja 4900 eurot. Lisaks tegi ta raamatupidaja eksimuse tõttu vaidlusaluse

ülekande, millega soovis täita sama laenulepingut. Hiljem selgus, et sellist kohustust ei olnud.

Hageja hinnangul kohaldub alusetu rikastumise õigussuhtele Eesti õigus.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu. Ta leiab jätkuvalt, et esialgne võlausaldaja täitis

17. veebruari 2017 laenulepingust tuleneva kohustuse. Kostja hinnangul kohaldub alusetu

rikastumise õigussuhtele Soome õigus, sest viidatud laenulepingu p-s 8.1 lepiti kokku selle

kohaldamises. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja uutele väidetele seoses lepinguga nr 1705.

4 (7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse põhivõla, viivise ja sissenõudmiskulust 40 euro

saamiseks esitatud nõuete rahuldamata jätmise osas ning rahuldab need nõuded (TsMS § 657

lg 1 p 2). Sissenõudmiskulust 200 euro hüvitamise nõudes jääb maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata ringkonnakohtu esitatavatel põhjendustel (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Samuti muudab

ringkonnakohus menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad ise oma senised menetluskulud.

7. Hageja esitas koos 1. juuli 2021 menetlusdokumendiga 26. ja 29. septembri 2017 makse-

korraldused, mis on varem esitatud 26. veebruari 2021 menetlusdokumendi lisadena (dtl 109,

111). Korduvalt esitatud tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel vastu võtmata.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest 1500 euro ülekandmise ja nõude hagejale loovutamise

kohta. Samuti pole praegu enam vaidlusalune, et kostja ja esialgse võlausaldaja vahel oli

mitmeid erinevaid õigussuhteid, mille käigus nad tegid vastastikku rahalisi sooritusi.

9. Ringkonnakohus alustab kaebuse lahendamist küsimusest, kas poolte uued väited on

lubatavad (järgnevas p 10). Seejärel saab kontrollida, kas maakohus lahendas asja põhjendatult

Eesti õiguse järgi (p 11) ja kas alusetu rikastumise sätete alusel põhinõude rahuldamise

eeldused on täidetud (p 12). Kui hageja on vastavad eeldused täitnud, siis saab järgmiseks

hinnata, kas kostja omakorda on järginud talle langevat tõendamiskoormist ja tõendanud, et tal

on õigus saadu endale jätta (p 13). Lõpuks lahendab kohus kõrvalnõuded, st viivise nõude ja

kohtueelse õigusabikulu hüvitamise nõude (p-d 15 ja 16).

10. Poolte uued väited apellatsioonimenetluses on lubatavad.

10.1. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks

poolte uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud (TsMS § 652 lg 1

p 2). Uute väidete esitamise üks võimalik alus on menetlusõiguse normi oluline rikkumine

maakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2). Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.

10.2. Kohtu selgitamiskohustuse ulatus on erinev ja oleneb konkreetse vaidluse asjaoludest.

Kostja ja esialgse võlausaldaja vaheliste õigussuhete üksikasjad tuli välja selgitada nii

kohaldatava õiguse määramiseks kui ka hageja väidetava sooritusega seonduva tuvastamiseks

(pikemalt järgnevas p 11). Maakohus ei selgitanud nende ülesannete täitmiseks asjaolusid välja

piisavas ulatuses, millega rikkus TsMS § 392 lg 1 p-te 3 ja 4¹. Need rikkumised on olulised,

sest võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi.

10.3. Lisaks ei tohi kohtu selgitused olla eksitavad. Hagejale võis maakohtu 1. oktoobri 2018

ja 26. veebruari 2021 kirjadest jääda mulje, et ta on piisavalt järginud omapoolset asjaolude

esiletoomise ja tõendamise koormist. Eksitava selgituse andmine on samuti menetlusõiguse

rikkumine (Riigikohtu 17. detsembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1453, p 19 esimene lõik).

10.4. Eelnevast järeldub, et apellatsioonimenetluses uute asjaolude esiletoomine on lubatav.

11. Vaidlusalusele alusetu rikastumise õigussuhtele tuleb kohaldada Eesti õigust.

11.1. Vaidlustamata asjaoludel tekkis hagi aluseks olev alusetu rikastumise võlasuhe Iirimaa

õiguse alusel asutatud ja seal asuva esialgse võlausaldaja ning Eesti õiguse alusel asutatud ja

Eestis asuva kostja vahel. See mõjutab asjas kohalduva õiguse määramist.

11.2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007 määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste

võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi: Rooma II määrus) art 1 lg 1 järgi

kohaldatakse viidatud määrust seaduste konflikti korral lepinguvälistele võlasuhetele mh

tsiviilasjades. Poolte esile toodud asjaolud ei viita mõnele õigussuhte, mis on nimetatud sama

artikli teises lõikes. Nii Eesti kui ka Iirimaa on ELi liikmesriigid ja Rooma II määrus on art 1

lg 4 kohaselt nende suhtes kohalduv.

5 (7)

11.3. Rooma II määruse art 10 lg 1 sätestab üldreegli, et kui alusetust rikastumisest, sh alusetult

saadud maksest tulenev lepinguväline võlasuhe tugineb osapoolte vahel olemasolevale suhtele

(nt lepingust või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev suhe, mis on kõnealuse alusetu

rikastumisega tihedalt seotud), siis kohaldatakse nimetatud suhtele kohaldatavat õigust. Selle

sätte kohaldamiseks vajalikke asjaolusid hageja maakohtus esile ei toonud, sest ta tugines

esialgse võlausaldaja sooritusele ilma igasuguse õigusliku aluseta. Samas tõi kostja esile kostja

ja esialgne võlausaldaja 17. veebruaril 2017 sõlmitud laenulepingu, millest tuleneva kohustuse

katteks luges ta vaidlusaluse summa. Apellatsioonkaebuses tugineb nüüd ka hageja väitele, et

samade osapoolte vahel oli lepingulisi suhteid.

11.4. Lepingulisele suhtele kohaldatav õigus tuleb määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

17. juuni 2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse

kohta (edaspidi: Rooma I määrus) sätete järgi. Rooma I määruse art 3 lg 1 sätestab, et lepingu

suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole

valitud, siis määratakse see eelkõige art 4 lg-te 1–4 alusel.

11.5. Kostja väitel sõlmisid kostja ja esialgne võlausaldaja mh 17. veebruari 2017 laenulepingu

(dtl 46), mille alusel kostja tegi sooritusi. Hageja ei vaidlustanud lepingu sõlmimist, vaid sellest

tuleneva laenu väljamaksmise kohustuse täitmist. Kostja väitel leppisid osapooled lepingu

p-s 8.1 kokku Soome õiguse kohaldamises, seda faktiväidet hageja ei vaidlustanud. Seega

tuleks kõnealusele laenulepingule Rooma I määruse art 3 lg 1 alusel kohaldada Soome õigust.

11.6. Hageja praeguste väidete järgi sõlmisid samad osapooled mh laenulepingu nr 1705,

millele viidati kostja koostatud maksete nimekirjas 13. juuni 2017 makse juures (dtl 82). Kostja

ei vaielnud vastu hageja väidetele, et laen 8000 eurot tuli esialgsel võlausaldajal tagastada koos

intressiga 29. septembriks 2017 ning kokku on 8900 eurot tasutud 26. ja 29. septembri 2017

ülekannetega (dtl 109, 111). Kumbki pool ei toonud esile sellele konkreetsele lepingule

kohaldatava õiguse kokkulepet ega esitanud tõendeid kõnealuse lepingu kohta. Kuivõrd

laenuleping ei ole märgitud Rooma I määruse art 4 lg-s 1, siis tuleb kohaldatav õigus määrata

art 4 lg 2 alusel kostja kui laenulepingule iseloomuliku kohustuse täitja asukoha järgi ja selleks

on Eesti õigus (vt lisaks Rooma I määruse art 19 lg 1 ning Euroopa Kohtu 18. juuni 2020 otsus

kohtuasjas C-639/18, ECLI:EU:C:2020:477, p 27 ja seal viidatud varasem praktika).

11.7. Vaidlusaluse ülekande summa kui alusetult saadu tagasinõude kvalifitseerimiseks tuleb

järgmiseks hinnata, kumma poole väitest tuleb asja lahendamisel lähtuda, st kas alusetult

saadud maksest tulenev lepinguväline võlasuhe tugineb kostja nimetatud 17. veebruari 2017

laenulepingule või hageja nimetatud ja kostja viidatud laenulepingule nr 1705.

11.8. Hagimenetluses lahendatavas tsiviilasjas määravad pooled vaidluse ulatuse (TsMS § 4

lg 2 ning § 5 lg-d 1 ja 2). Kumbki pool peab tõendama asjaolud, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (TsMS § 231 lg 2 esimene lause). Poole

omaksvõttu eeldatakse, kuni ta ei vaidlusta seda selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka tema muudest avaldustest (TsMS § 231 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et viidatud sätete

põhjal tuleb asja lahendamisel lähtuda hageja väitest, et vaidlusalune ülekanne tehti ekslikult

laenulepingu nr 1705 täitmiseks olukorras, kus esialgse võlausaldaja rahalised kohustused olid

juba täidetud. Nimelt peab just hageja tooma esile alusetu makse tegemise põhjuse (vt pikemalt

järgnevas p 12). Lisaks on 26. ja 29. septembril 2017 tehtud kolm makset ajaliselt piisavalt

lähedased, et neid omavahel seostada. Seevastu kostja väide 17. veebruari 2017 laenulepingu

täitmise kohta on jäänud paljasõnaliseks ja hageja vaidles sellele vastu (järgnevas p 13).

11.9. Kahes eelmisest alapunktist tuleneb, et vaidlusaluse ülekandega seotud algne võlasuhe

tugineb kostja ja esialgse võlausaldaja laenulepingule nr 1705, millele kohaldub Rooma I

määruse art 4 lg 2 järgi Eesti õigus. Koostoimes alapunktis 11.3 märgitu ja eelkõige Rooma II

määruse art 10 lg-ga 1 tuleb alusetu rikastumise võlasuhtele samuti kohaldada Eesti õigust.

6 (7)

12. Hageja on täitnud VÕS § 1028 kohaldamise eeldused.

12.1. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Selle sätte kohaldamise eeldusena

pidi hageja käesoleval juhul väitma, et kostja sai esialgselt võlausaldajalt midagi olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja pidi ühtlasi tõendama, et esialgne võlausaldaja tahtis

kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes

hiljem ära. Kokkuvõtvalt tähendab see, et peab olema selge, milles seisnes sooritus kostjale

kõnealuse sätte mõttes ja milline kohustus langes ära või jäi tekkimata (Riigikohtu

10. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632, p 11.1 ja seal viidatud varasem praktika).

12.2. Hageja on asjaolude esile toomise ja tõendamise koormise nüüdseks täitnud. Kuivõrd

saab lähtuda laenulepingust nr 1705 ning selle alusel saadud laenu tagastamise ja intressi

maksmise kohutuse täitmisest 26. ja 29. septembri 2017 ülekannetega summas 8900 eurot, siis

täitis esialgne võlausaldaja 29. septembril 2017 täiendavalt vaidlusalust summat üle kandes

olematu kohustuse, mida tegelikult enam ei olnud lepingu varasema täitmise tõttu.

13. Kostja ei tõendanud, et tal oleks õigus vaidlusaluse ülekande summa endale jätta.

13.1. Kuivõrd hageja tõendas VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse kostjale, pidi kostja

omakorda tõendama, et tal on õigus keelduda saadut tagastamast VÕS § 1028 lg 2 järgi. Samuti

sai kostja tõendada, et talle ei tehtud alusetut sooritust, vaid tema ja esialgse võlausaldaja vahel

oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt on õigus raha saada ja

ta ei pea seda tagasi maksma (vrd Riigikohtu 10. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-

10632, p 11.4 ja seal viidatud varasem praktika).

13.2. Tõendamata on kostja väide, et esialgsel võlausaldajal oli kostja ees täitmata rahalisi

kohustusi, mille katteks kostja oleks saanud lugeda vaidlusaluse ülekande summa. Kostja tõi

küll esile ja tõendas 17. veebruari 2017 laenulepingu sõlmimise, aga ei esitanud piisavaid

tõendeid laenu väljamaksmise kohustuse täitmise kohta. Laenuandjana pidanuks kostja esmalt

andma laenusumma põhivõlgniku kui laenusaaja käsutusse. Alles pärast seda saanuks tekkida

laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustus. Hageja vaidles laenu väljamaksmise väitele

vastu, aga kostja ei tõendanud vastava kohustuse täitmist. Kostja esitatud maksete nimekiri

(dtl 82) ei tõenda sooritusi põhivõlgnikule. Muid tõendeid kostja selles osas ei esitanud.

14. Vahekokkuvõttena saab p-de 12 ja 13 põhjal märkida, et hagejale loovutatud põhinõue on

VÕS § 1028 lg 1 alusel põhjendatud.

15. Hagejal on õigus nõuda viivist alates oma nõudest teatamisest.

15.1. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1

esimese lause alusel nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks

määratud, mh alusetu rikastumise väljaandmise puhul saab VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi

arvestada viivist mh alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest.

15.2. Hageja tugineb väitele, et ta teatas oma nõudest 1. juuni 2018 nõudekirjas, sellele väitele

kostja vastu ei vaielnud. Nõudekirja väljatrüki (dtl 98) järgi oli kirjale lisatud mh vaidlusalust

ülekannet kirjeldav maksekorraldus (fail nimega 170929-2 to FF.pdf, dtl 110). Järelikult oli

hageja nõudest teatanud. Kostja esindaja vastas nõudekirjale 5. juunil 2018 (dtl 96) ja hageja

nõuab viivist seega põhjendatult alates 6. juunist 2018.

15.3. Eelnevast tuleneb, et hagejal on õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause esimese

alternatiivi järgi alates 6. juunist 2018. Viivise määra sätestab VÕS § 113 lg 1 teine lause.

Hageja nõude ja TsMS § 367 teise lause alusel tuleb viivis mõista välja kindla summana kuni

otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

7 (7)

15.4. Hageja kasutas hagiavalduse lisas nr 4 arvutamiseks viivisekalkulaatorit ja kostja ei

esitanud sellele vastuväiteid. Seega saab kohus otsuse tegemise aja seisuga võlgnetava viivise

arvutada välja sama kalkulaatoriga. Põhivõla summalt 1500 eurot alates 6. juunist 2018 kuni

otsuse kuupäevani arvutatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määraga on

391,89 eurot. Lisaks tuleb kostjal maksta sama määraga viivist kuni põhikohustuse täitmiseni.

16. Hageja nõue sissenõudmiskulu hüvitamiseks on põhjendatud osaliselt.

16.1. Kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta VÕS § 113¹ lg 1 alusel nõuda võlgnikult võla

sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest

tekkinud kahju suurus ületab seda summat, võib ta VÕS § 113¹ lg 2 järgi nõuda viivist ja

sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju

hüvitamise nõue on olemas. Need sätted on käesoleval juhul kohaldatavad, sest mõlemad

pooled tegelevad majandustegevusega.

16.2. Eelmises alapunktis märgitust järeldub, et 40 euro osas ei pea hageja sissenõudmiskulu

suurust tõendama, küll aga ülejäänud osas. Oma õiguste jõustamiseks tehtud kulutused on

hüvitatavad kahjuna, mille puhul hageja peab järgima tavalist kahju hüvitamise nõude

tõendamiskoormist (vt nt Riigikohtu 21. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-14-6942, p 14 ja seal

viidatud varasem praktika). Hageja pidi mh tooma esile ja tõendama põhjusliku seose kostja

rikkumise ja hagetava kahju vahel (VÕS § 127 lg 4).

16.3. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 15.2, et hageja teatas 1. juuni 2018 nõudekirjas mh

oma nõudest vaidlusaluse ülekande summa tagastamiseks. Kokku nõudis hageja viidatud kirjas

siiski 112 417,46 euro tasumist. Hageja väitel kulus nõudekirja koostamisele kokku 240 eurot.

Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks vaidlusaluse ülekande osale sissenõudmiskulu

tekkimisel. Kirjeldatud olukorras tuleb eeldada, et iga osasummaga seonduvad nõudekulud

proportsionaalselt. Vaidlusaluse ülekande summa moodustas kogunõudest umbes 1,3%. Vastav

osa nõudekirja koostamise kulust on 3,12 eurot. Järelikult pole hageja tõendanud, et tal oleks

seoses käesolevas asjas esitatud ja rahuldatud põhinõudega tekkinud 40 eurot ületav sisse-

nõudmiskulu.

16.4. Neil kaalutlustel rahuldab ringkonnakohus sissenõudmiskulu 40 euro saamiseks.

Ülejäänud osas jättis maakohus sama nõude lõppjärelduses õigesti rahuldamata. Maakohus

põhjendas sissenõudmiskulu välja mõistmata jätmist põhinõude edutusega, aga ringkonna-

kohus rahuldas põhinõude, mistõttu tuleb muuta maakohtu põhjendusi 200 euro sissenõudmis-

kulu välja mõistmata jätmise kohta.

17. Kokkuvõttena rahuldatakse hagi osaliselt. Põhinõue summas 1500 eurot on põhjendatud

ning hagejal on õigus nõuda viivist ja seaduses ette nähtud ulatuses sissenõudmiskulu

hüvitamist. Rahuldamata jääb nõue sissenõudmiskulust osasumma 200 eurot hüvitamiseks.

18. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 162 lg 4 alusel poolte endi

kanda. Hagi osalise rahuldamise korral annab TsMS § 163 lg 1 kohtule ulatusliku kaalumis-

ruumi kulude jaotamisel. TsMS § 162 lg 4 võimaldab saavutada menetluskulude õiglane jaotus,

kui see osutuks muidu äärmiselt ebaõiglaseks. Käesoleval juhul osutusid hageja põhi- ja

viivisenõude tervikuna ning sissenõudmiskulu nõue osaliselt edukaks selliste asjaolude põhjal,

mis hageja tõi esile alles ringkonnakohtus. Kuigi asjaolude esiletoomine on maakohtu

menetlusliku rikkumise tõttu lubatav, siis ei olnud hagejal ka otsest takistust hagi esitades kohe

kirjeldada vaidlusaluse ülekande tegemise põhjuseid. Mõlemad pooled on oma väiteid

menetluse kestel korduvalt muutnud ja sellega põhjustanud asja lahendamise viibimist. Neil

kaalutlustel on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Tulenevalt menetluskulude

jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)